Juhtum Anne kanali ääres ja teisi uudiseid

Kirjutan harva, aga kui juba, siis järelikult oli ikka asja ka. Alustan kõige põletavamast päevakorrapunktist. Päevitan umbes sama harva kui blogin, aga kui juba, siis ikka palja rindkerega. Täna päevitasimegi sõbrannaga topless Tartus Anne kanali ääres. Kui kesklinnas võib palja rindkerega naistel probleeme tekkida, siis tunnistas isegi politseinik kaks aastat tagasi, et avalikes randades on topless päevitamine tänapäeval tavaline. Ma ei läinud täna randa tähelepanu otsima või selleks, et meediasse saada vaid lihtsalt puhkama ja sõbrannaga lobisema. Ometi sattusime 5 minutit pärast pikali heitmist kahe vene rahvusest mehe huviorbiiti. Nende omavahelisest jutust sain aru, et nad peatusid meie naabruses spetsiaalselt sellepärast, et meil on rinnad paljad. Üks jäi linale lamama, teine aga seisis meie ette, vahtis mind ja esitas pudikeelse küsimuse, millest me aru ei saanud. Ta oli purjus. Ma palusin tal päikese eest ära minna, mida ta ka tegi, kuid minuti pärast oli ta uute küsimustega tagasi. Ta kükitas meie ette, et päikest ära ei varjaks ja ütles, et meil on ilusad rinnad ja et ta tahab meid endale. Seejärel küsis ta oma sõbralt, kuidas on „prostituut“ eesti keeles. „Kas olete prostituudid?“. Vastasin, et oleme inimesed. „Kuulsid, nad on inimesed!“ ütles purjus tüübi sõber. Minut aega oli rahulik, siis hakkas jälle ketrama: „Sul on nii ilusad tissid. Kas pükse ära ei taha võtta? Ma nii tahan sind.“ Seletasin autoriteetsel hääletoonil, et meil on meestega võrdse õigus siin palja rindkerega olla, me ei tulnud siia mehi otsima jne. Selle peale ta noogutas ja püüdis ikka aru saada, mis imeloomad me oleme. Tundus, et ta on täiesti siiras ja tõesti paneb väga imeks, et kaks naist niimoodi koos palja ülakehaga rannas puhkavad. Lõpuks tõusime, riietusime ja lahkusime, kuuldes veel selja tagant: „Kas olete lesbid?“.

Kahetsen, et pilti ei teinud, aga olime kergelt ärritunud ja see ei tulnud kohe meelde. Järgmine kord teeme kindlasti pilti ja politsei kutsume ka. Lihtsalt, iga päev ei viitsi. Mingi eraelu ka võiks olla.

Koduteel arutasime, mis juhtuks, kui me rannas palja mehe juurde küsima läheksime, et kas sa oled prostituut või homo ja oi, me nii tahame sind, sul on väga kaunis noks. Kaks aastat tagasi tegin oma palja rindkere aktsioone. Maailm pole selle ajaga üldse muutunud. Endiselt on naise keha tabu ja mehed lubavad endale ikka väga palju. Vahel isegi tundub, et hullemaks läheb. 

Illustreerin oma tänast lugu pildiga, mis meenutab, kui sarnased on naise ja mehe rindkered.

Naise ja mehe rindkere võrdlus. Foto pärineb Facebooki grupist "Topfree Equal Rights Association"

Mul on veel nii toredaid uudiseid, et sel suvel sain kunstiakadeemia doktorantuuri sisse. Konkurss oli kõva: mulle öeldi, et ainult kaks kandidaati kümnest võetakse vastu, nii et vestluselt lahkudes olin üsna masendunud. Õhtuks aga sain kirja, et olen sisse saanud. Sügisest elan siis rohkem Tallinnas.

Juuli algul tegime abikaasaga toreda peo selle auks, et oleme 10 aastat abielus olnud. Ilm oli ilus ja külalised tulid hästi igasuguste hullustega kaasa. Palju lahedaid pilte saime. 

Foto autor Fotopesa

Foto autor Fotopesa

Foto autor Fotopesa

Foto autor Fotopesa

Foto autor Fotopesa

Juuli keskel oli jälle pidu: Valgemetsa küla sai 80-aastaseks. Meil on seal vanatädi Hildalt päritud suvila, kus ikka vahel käime. Väga huvitav oli küla põliselanikega kokku saada ja nende lugusid kuulata. Valgemetsa on ajalooliselt kultuuriinimeste suvituspaik ja selgus, et see roll on tal siiamaani. Külas elab teadlaseid, õpetajaid, kunstnikke jne. Seal asub isegi nn hullumaja suvila ehk Tartu psühhoneuroloogia haigla endine pansionaat, millest on elumaja ehitatud. 

Sveniga Valgemetsas sünnipäevalõkke taustal

Minu vanemad käisid juba siis Valgemetsas, kui mind olemaski polnud, kuid tollal suvitasid nad kunstnik Elmar Kitse pool. Hilda ostis suvila 60ndte lõpus ja mina lapsena alustasin Valgemetsas käimist ca 1980. alates just sealt Hilda majakesest. Muuhulgas selgus, et seal elanud veel teinegi Hilda, kellega enne minu Hilda segi aeti, kui väideti, et ta olevat elanud koos väikese vanamehega. Minu Hilda oli eluaegne vanatüdruk, sest tal oli üks jalg haige ning ta oli väga tagasihoidlik hea inimene. Tõsi, oma kõige punasemad õunad ja magusamad kommid jättis ta endale. Sain peol teada, et minu filmi Hilda ja Harilik pensionär kasutatakse Tartu Tervishoiukõrgkoolis õppefilmidena. Seda oleksin varem teada tahtnud, aga parem hilja kui mitte kunagi. Tagasiside olevat väga hea. Pärast neid filme lähevad tudengid hooldekodu praktikale, kus saavad oma hinge kõvasti muserdada.

YMSOIFTS

Blogi pidamine

Kunagise igapäevablogija Arni Alandi ennustus blogimaailma väljasuremisest hakkab täituma, sest vähe sellest, et Arni ja enamik teisi blogijaid enam ei kirjuta, olen isegi mina kadunud. Muide, see ei tähenda kirjutamise seiskumist. Täidan endiselt oma kunstivaba aasta päevikut, kus on iga päeva kohta lühike sissekanne, kuid netist seda praegu ei leia.

Mul on kogu aeg nii palju tegemist, et kui lõpuks täiesti vaba hetk tekib, kulutan selle diivanil vedelemisele ja korrutamisele: "Ma ei VIITSI mitte midagi teha!". Nõnda umbes tund aega ja siis jõusaali. Õhtul toitun ja kobin magama. Järgmisel päeval tuleb võttele minna, montaažilaua taga istuda või kutseka koduseid töid teha- jah, käin kuni jaanuarini veel kutsekas!

Mis võtteid puudutab, siis teeme Margus Kiisiga Tallinna TV-le vanakraami saadet "Kraamikaamera". Iga nädal küpsetame ühe saate.

Käsil on üks dokfilmiprojekt ka, aga sellest ma veel ei räägi. Igatahes on päris palju kaameraga ringi jooksmist. Kutsekasse minnes otsustasin kunsti aastaks maha jätta, kuid selle kunsti asemele, mida siiani olin viljelenud, on roninud salakavalalt filmindus, mis on otsapidi kaasaegse kunsti väljal. Mul on kaks vana tööd näitustel ka, üks KUMU-s ja teine Tartu Kunstimuuseumis.

Septembris käisin strippar Marcoga Ibizal, aga mul polnud mõtet seda kajastada. Elu24 tegi kõik ise ära.

Vahel jõuan ikka matkama ka, aga valvas seltskonnaajakirjandus hoiab mul isegi metsas silma peal. Siin ongi kõige olulisem uudis, mis minust on kirjutatud.

Järelikult pole mõtet enam blogi pidada.

Värvisin juuksed ära. :)

Rattamatk- hullude ajaviide

Vahepeal toimunud rattamatka kohta saavad ekstreemspordihuvilised lugeda minu rattamatkablogist. Üllatusena KOOMIKS! :)

Keyword poetry

Keyword poetry mõtles väidetavalt välja Jaanus Adamson, kuigi mina tulin sama idee peale juba umbes kuu aega tagasi. Lihtsalt jälle olin liiga uimane. Teada sain sellest läbi Arni blogi.
Jaanus ise kirjeldab seda nii : Siin kehtib vaid paar reeglit: 1) luuletus tuleb koostada otsisõnadest, mida sisestades on jõutud sinu blogisse (võid neid leida näiteks Statcounter’it kasutades); 2) otsisõnu võib luuletuses korrata, kuid iga otsinguline sisestus (koosnegu see sõnast, sõnade grupist või fraasist) peab luuletuses moodustama iseseisva „värsirea“ ehk siis säilitama oma algkuju konkreetse otsinguühikuna.

Minu luuleread põhinevad lõviosas küll kodulehe, mitte blogi märksõnadel ja neid on meeletult. Täna postitan siia oma esimesed luuletused. Ka pealkirjad on otsingufraasid.

Armunud eka õppejõudu

mina läksin kunstikooli
alasti avalikult

fideelia-signe roots juhendaja
kes on kunstnik
mina ei hammusta
kunstikaltsakad

kunst peab müüma
simone perele pesu
maailma kunstnikud
van goghi radadel

gaudi oli sündinud
põhjalaeit
lenin on öelnud
kunstivabadus

laulev revolutsioon ja kunst
mässu kaubastamine
fideelia-signe roots alasti
alasti avalikult


Selles kevades vajan vaid sind

Milline on vitt?
osta noku
naiste vitud
naturistina

kari käsper homo
piitsaga seksuaalfantaasiad
kopravaatlus
mesilaste söötmine

ta on ikka täielik gei
tänavakunst politsei
sotsrealism töölised
raul kurvitz performatiivne kunst

jaan toomik
mees loomalik
seks tulevikus iidsed tungid

performance looduses
gräzin homo
raul meel lipp roppused
lasteporno

loomalik
baasuskumus
vananemine ja surm
teletupsud keelati ära


tehisintellekt psühhoanalüüs enesekaitse

ära anda mees
r kelomees kontakt
esteetika essee
r kelomees kontakt

saksan naturisti videot
r kelomees kontakt
kuidas vibu ehitada
r kelomees kontakt

aju assümmeetria
r kelomees kontakt
kiirusagar
a. makarenko

Joonistamisest ja maalimisest ning nende vahekorrast (ZA/UM ainetel)

See tekst on inspireeritud ZA/UM-i blogist.

Kui oled kunagi kunstikoolis käinud või käid praegu, siis tead, kui pekkis selle asjaga meil on. Sa pead taluma pidevalt vinguvaid enneaegselt närtsinud õpetajaid, oma allakäiguspiraalil üsna kaugele jõudnud kaasõppureid ja igavat rutiinset drilli. Keegi peale sinu ei viitsi tundides kohal käia: ei õpetajad ega õpilased. Vahel puudub isegi modell. Sa oled tüdinenud söekarpi õpetajate toast kolmandale korrusele kandmast, sest saabud hommikuti esimesena joonistamistundi. Ja kui sa siis ükskord vihastad ja endale vaba päeva võtad, selgub, et just sel päeval olid kõik kohal ja toimus midagi erutavat.

Mida erutavat võiks leida joonistamises ja maalimises, sellest püüangi täna pajatada, kuid pidage meeles, et ma pole juba aastaid regulaarselt asjaga tegelnud.

Joonistamine

OK, joonistamine, eks. Kui oled kunagi 70ndte Zenit'iga mustvalgeid fotosid teinud, sellele filmile, mille tundlikkust märgitakse lühendiga GOST või ASA, siis tead, millest juttu tuleb. See on mõnusalt mehhaaniline tunne, mis tekib, kui pead filmi tagasi kerima, surudes pliiatsi tömbi otsaga vastu väikest metallnuppu fotoka kere all. Õrn vastupanu üllatab. Kas film katkeb? Ennäe imet, lõpuks hakkab film ikka jooksma ja saad pimikus selle välja võtta, et see siis alguses pilkases pimeduses, hiljem paljulubavas punases valguses ilmutada ja kinnitada.

Joonistus ilmub nagu foto ja sa oled Jumal, kes kontrollib selle ilmumist tühjale pinnale. Kui stuudiotemperatuur on normaalne ning valgust on piisavalt, muutuvad käelihased elastseks. Su selja taha ilmub õppejõud, kes ütleb, et su joonekasutus on veenev ja aktsendid paigas. Parematel päevadel nimetab ta sind virtuoosiks. Sa tabad modelli karakterit lennult ja suudad ta paika panna üheainsa pliiatsitõmbega, kordagi kätt paberilt tõstmata. Vahel jälle konstrueerid alguses karkassi, millele hakkad seejärel ruumilisust lisama.

Omaette teema on valgus-vari. See on kõige tähtsam teema joonistamises üldse. Vormiharjal on valgus-varju vahekord kõige intensiivsem. Rrrrrrrrrrr, ma alles näitan teile! Surun grafiidi vastu paberit ja loon kõige tumedama tumeduse. Musta laigu sisse teen diagonaalselt pooleks lõigatud kustukaga peenikesed siuh-jooned, mille kohta ilmsüütud hiljem küsivad, kuidas ma need läiked sinna sain. Tumeduse kõrval on puhas paber. Valgeim valgus. Kontrastid panevad mind oigama, muudavad metsikuks, mu silmamunad tahavad pealuust välja hüpata, kui kontraste viskan.

Elekter läheb ära - persses. Pliiats muutub nüriks. Nühin natuke tausta teha, aga saan ise ka aru, et olen lootusetu luuser, keda võib eluaeg treenida, aga kes ikka joonistama ei õpi. Üritan kustuka tömbi otsaga varjudesse elu tuua, aga kogu maailm on mattunud halli uttu ja ma ei näe enam ise ka, mis ma teen. Teritan pliiatsi mõõdetud ja täpsete liigutustega kauniks, nii et grafiidi ots on nagu nõelapea, aga siis see murdub ja saabub õppejõud.

Maalimine

OK, tegelikult I HAVEN'T EVEN STARTED YET, BABE!

Maalimine tähendab suuri lõuendeid, tärpentinihõngust sõitmist linnaliinibussis, värviseid küünealuseid ja pidevaid üllatumisi stiilis, „kust see värviplekk mu käisele/seinale/ninale sai?“. Lõuendi ettevalmistamine, millega tehnilises mõttes maalimine algab, on nii masendav tegevus, et hüppan sellest üle, eeldusel, et olen selle töö mõnel keldris või pööningul elaval vanal hallil mehel ära lasknud teha.

Sinu ees laiub kõigi võimaluste maa: 2x3 meetri suurune tühi lõuend. See võib olla toonitud või valge, anyways nüüd on sinu otsustada, mis ette võtta. Ta ootab juba ja see on kahtlaselt väljakutsuv ootus. Kohe alguses ei pea talle näitama kõike, mis sul on. Kõige pingevabam algus on lõuend maalrirulliga üle käia. Taust tehakse tavaliselt enne ja detailid hiljem. Sa teed kogu pinna näiteks krapplakiga üle.

Õlivärvid ei ole lihtsalt kollased, punased või sinised, neil on oma nimed. Eriti põnevaks läheb vabas õhus maalides, kui sisse sõidab õhuperspektiiv. Kaugemal olevad asjad on külmemates, lähemal soojemates värvustes. Lähedal kasutame umbrat, ookrit, siennat ja kaadmiumpunast ning kaugemal koobaltit, krapplakki ja ultramariini.

Laseerivalt maalides jäävad alumised värvikihid pealmise alt kumama, katvalt maalides katame alumise kihi täielikult ära ja kunagi 100 aasta pärast imetehnikatega maali uurides avastatakse, mis värk seal all oli.

Värvide segamises on midagi väga head, sest alati tekib oodatust natuke teistsugune tulemus. Värve võib segada nii lõuendil kui paletil, mis on paksu aastatega kogunenud värvikooriku alla lookas. Vahel võib paletti noaga puhastada: lüüa nuga paksu enesega rahuloleva kuivanud ja iidse õlivärvihunniku sisse ja sealt viiludena massi maha võtta nagu rasvaimu või nii. Paksude esteetika. See ajab lausa higistama.

Reeglina juhtub, et paletil valmissegatud värvi jääb väheks ja siis pead sama värvi juurde segama, aga teist korda ei teki kunagi täpselt sama toon ja sa lähed närvi, aga ei jäta, segad ja segad, kuni lõpuks haarad värvituubi ja pigistad maruvihaselt pool tuubi otse lõuendile. Nüüd ajad selle värvi seal palja kämblaga laiali ning pühid käed mõnuga kitlisse nagu psühhopaadist kiropraktik. Otsaesisel pärlendavad higipiisad, süda taob meeletult ja sa pead istuma. Vaatad oma tööd. Midagi ei saa aru. Tuleb õppejõud, kes hakkab su maali ees kätega paigallennuliigutusi sooritama. Jah, see koht siin on veenev, siia natuke vastandvärvust, sa tead küll mida ma mõtlen, aga võta modelli kõrvadega midagi ette, nad on nagu tassikõrvad!

Kuna oled kiire maalija, teed ühe pildi tegemiseks ettenähtud aja jooksul kaks. Kiirus ei tähenda veel geniaalsust. Võib-olla oled hoopis kiire loll?

Õigel ajal lõpetada on suur kunst, mida valdavad vaid kogenud virtuoosid. Kui liiga kauaks nühkima jääd, muutuvad maalipinnad poriseks ja õppejõud arvab, et peaksid eriala vahetama. Õhinal alustatu lõpeb kibedas pettumuses, tõdedes, et maalimine ei ole sinu jaoks, parem hakata joonistama.

Lõuendite suurus ja maalide intensiivsus on tihti pöördvõrdelises seoses kunstniku enda füüsilise suuruse ja näilise intensiivsusega. Mõni kohmakas ülearenenud hiiglane maalib elegantselt ja ilusasti, sealsamas kõrval teeb alakaaluline vaikne tibi lõuendiga selliseid jõunumbreid, et enamik inimesi saab tulemuse nägemisest maohaavad. Ärge usaldage kinnistunud soorolle!

Valmis tööd vaadates ei tohi iial jääda muljet nagu kunstnik oleks selle kallal liialt vaeva näinud ning kahelnud. Kunstnik on Jumal, teos on tema ori ja vaataja on potentsiaalne usklik, kes peab jääma uskuma, et autoril on alati õigus, autor TEAB KÜLL.

Joonistamise ja maalimise vahekorrast

Joonistamine on täppistöö, kus vead võivad saatuslikuks osutuda, maalimine on väiksema riskiga, kuna nässus pinna saab alati üle maalida. Joonistamisest tulles on nägu sageli naerul, suur paberirull kaenlas ja mõtted veel modelli kehavorme analüüsimas. Joonistamine on igavene kevad. Maalimast tulles oled hoolimata küürimisest ikka värvine, levitad uimastavat tärpentinilõhna ja nii mõnigi kord juurdled, kas see jama ikka tasub end ära. Kui hästi on läinud, supled mõtteis juba kuulsuses. Rahast unistamise peale pole vaja aega raisata, sest seda ei tule niikuinii, aga tunne, et suudad mingeid pulbitsevaid jõude hallata ja et sa võid teha, mis tahad on ka päris võimas. Miks te kõik küll kunstnikuks ei hakka?

Korterijamast nii ja naa :)

Üritan Tallinnas suuremat üürikorterit väiksema vastu vahetada ja vaadake, milleni see protsess mind on viinud! Valisin oma blogirullist mõned blogijad ning lõin iga üksiku autori ainetel tekstid oma kahe viimase päeva tegemiste teemal. Põhiteemaks on liiva jooksnud korteriotsingud.

Margus Kiis

LOLL 86

05.01.2011

Sõitsin 05.01.2011 Tallinna, kus kavatsesin kaht üürikat vaadata. Esimene võeti enne ära, kui ma kohale jõudsin. Ootasin maja ees, kui maakler helistas ja teatas, et korter läks ära. Sain nii vihaseks, et maja katuselt kukkus mulle lumi pähe. Tormasin minema. Järgmisel päeval käisin näitustel. Mingid pildid, videod ja koerad olid igal pool. Nägin Draakoni galeriis Elin Kardi. Venelaste hordid tormasid vanalinnas ringi. Õhtul pidime Indreku ja Pirniga teist korterit vaatama minema, maakler aga teatas, et omanik pidi ootamatult linnast ära sõitma ja naaseb alles esmaspäeval. Olen halvas tujus.

Arni Alandi

Obesega Riiga

Hädakarje

Kardan, et hävinud, täiesti hävinud on minu unistus üürida korter suurlinlikuks muutuvas vabariigi suurimas väikelinnas Tlnas. Ei saa lahti tundest, et mind on alt veetud. Armastan kohvikukultuuri & kuigi pean selle eest hetkel punktid Tallinna asemel Tartule andma, ei ole ma 1hti lootust kaotanud leida see päris oma kohvik ka Tallinnas, kuhu mul ikka-jälle asja on. IIseks on mul Tlna kesklinnas enamasti öösiti hea uni. Otsin kiiresti lõunapoolsete akendega 1-2 toalist korterit kesklinnas alates 2. korrusest. Avatud köök ei sobi. Kuidas küll peaks 1 inimeseloom magada saama, kui IIne köögis musta kohvi keedab, tšeburekke ja pirukaid küpsetab, koort vahustab ning oma suitsetavate sõpradega intellektuaalseid vestlusõhtuid korraldab? X ja kombed surevad avatud köögiga korteris pikka piinarikast surma. Selliste kultuuriinimeste kohtumispaigaks peaks olema kohvik, mitte korter, mida 3me peale jagavad erineva elurütmi, harjumuste, usuliste veendumuste & soolise kuuluvusega elanikud. Unistan päevist, mil üürin Tln-s korterit, mis mulle kõigiti rahuldust pakub.

Thonolia

Sinisest märkmikust

Erakordselt tobe

Olen juba mitmendat päeva kuidagi... kergesti agiteeritav.

Erakordselt idiootne on kulutada aega ja raha, et ilmaasjata Tallinna tulla.

Erakordselt nõme on oodata maja ees ja kujutelda, et uks avatakse ja sind kutsutakse sisse ilusat korterit vaatama, kui hoopis telefon heliseb ja sulle öeldakse, et sa ei saa seda korterit mitte kunagi, sest keegi teine just võttis selle endale.

Erakordselt ärritav on seejärel oodata järgmise päeva õhtut, et teist korterit vaatama minna ja saada tund aega varem teada, et tolle korteri omanik pidi ootamatult linnast lahkuma, nii et korteri vaatamine lükkub järgmisse nädalasse.

Erakordselt haletsusväärne on oma päevi sisustada kinnisvaraportaalides surfamisega.

Erakordselt pettumustvalmistav on avastada, et maaklerid on lollid.

Brrr... ja veel, ma teen oma magistritöö artiklite ja doktorisse astumise ettevalmistamisega seda edasilükkamise asja.

Sandra Jõgeva

Parimad aastad

Jäätis ja korterijama

Tänase päeva värvikaim hetk oli see, kui MK näitusel Draakoni galeriis vene rahvusest isa ja poeg üht maali vaatasid. Maalil oli kujutatud beežikaid võrksukkades naise jalgu. Isa ütles poisile: „Eta moroženoe“.

Olen juurde võtnud. PP-le kindlasti meeldiks, et mu lohkus põsed on nüüd pruntis nagu õunad. Tervisega on pidevalt mingi jama. Päris hirmus, et nii haigel inimesel nagu mina tervisekindlustus puudub. Ravimid on kallid ja isegi shoppamiseks ei ole raha ning suvila remondiks ei ole ma leidnud ainsatki orja. Ükspäev mõtlesin end teatrimeigiga 10-aastaseks tüdrukuks muuta, aga ma ei tea, kust seda meiki leida. Garderoob on vananenud. Juba tükk aega otsin soodsa hinnaga korsetti. Hiljuti lasin kahele paarile vanadele saabastele uued kontsaplekid panna, paigutades sinna pea kõik oma säästud. Otsustasin, et Soomest 5 euro eest saadud saapad ei ole igapäevaseks käimiseks.

Oeh. Ja see korterijama. Olen tartlane, kes tahab üürida korterit Tallinnas. See ütleb kõik.

Kokkuvõte 2010

Siit ta tuleb: mu blogi loetavuse esiviisik! Kuumimad tekstid, mida fännid lugeda armastavad.

Statistika alates 21. augustist, mil seda blogi alustasin.

Kõige rohkem klikke on saanud sissekanne „Uus blogi“, aga sel lihtsal põhjusel, et siia tõi link mu vanast blogist, nii et seda ma tegelikult ei arvesta, kuna sisuga pole siin midagi pistmist.

Teisel kohal on "Staar". Kuna kirjutan siin Eesti esimese LGBTQ raamatu esitlusest, huvitab see teema paljusid ja link antud loole on päris mitmel leheküljel.

Kolmas auväärne koht: „Vittu- kui romantiline!“. On vana tõde, et rahvast keerab üles seks ja vägivald. Pane kirja mõni tabusõna ja loetavus tõuseb hüppeliselt. Muide, ma ei eksi, kui väidan, et nii mõnedki loevad mu blogi tisside pärast. Paljud mu blogi päisepildi oma arvutisse on salvestanud, ei oska isegi ette kujutada. Ilmselt astronoomiline arv.

Neljas koht „Rahva eksp kesklinna lõpututel oinaväljadel“. Pole ime, et Tartu ainus kaasaegse kunstiga tegelev inimkogum (eksp pole rühmitus) pälvib lugejate tähelepanu.

Viies „Kuradi kunstnikud“ kirjuta oma tunnetest, vaimsest ja füüsilisest valust ning suhteprobleemidest, muutu seebiooperlikuks ning lugejarekordid hakkavad tulema.

Tegelikult ei ole ma midagi kirjutanud eesmärgiga odavat populaarsust taga ajada. Kõik on sattumuslik.

Kuidas te siia jõudsite?

Kindel esikoht on Facebookil.

Teisel kohal on mu kodulehekülg, mis näitab, et sedagi üsna palju külastatakse.

Google.ee

google.com

Järgnevad blogid, kust mind on lingitud ja nende seas juhib Arni Alandi blogi Obesega Riiga

Mida te googeldasite?

Esikohal on korrektne fideelia.blogspot.com

Nüüd läheme üksiküritajate manu.

Keegi on jõudnud mu blogisse, trükkides otsingusse meeleheitliku küsimuse: „Milline on vitt?“. Üks on Tai tutvumisportaali otsides siia juhtunud. Soome tutvumisportaalid on muidugi palju igavamad. Muuhulgas on otsitud TÜ õppejõud Toivo Aavikut, LGBTQ raamatut „Kapiuksed valla“, ja skulptor Bela Czitrom'i.

Head uut aastat!

Jõulud

Sel aastal sõitsime maale Aivariga tema uue tranduletiga. Kuigi auto on 10 aastat vana, seega mitte päris tutikas, pidin tunnistama, et ma polnud elu sees nii uue auto roolis istunud. Väga mõnus oli. Aivarist on hirmus kena seda uhket istmesoojendustega masinat mulle igavesest ajast igavesti volitada. Minu isiklik 1984. aasta Volkswagen on mattunud mitmemeetrise lumekuhja alla. Siit õpetus, kuidas hoida parkimiskohta: parkige auto sügisel ja uskuge, kevadel peale lume sulamist seisab see samas kohas.

Pärast närvesöövat jõulupaanikat Tartu kaubandusvõrgus jõudsime suure pimedaga maale. Aivar siirdus pärast einet Pärnu poole. Järgmisel päeval toimus perekondlik jõuluõhtu. Kunagi kirjutasin oma blogis, et mul on Turus Soomes uus kuum suhe, aga avalikustada ma seda enne jõule ei saa. Nüüd teen teatavaks, et mul oli suhe roosa raadioga. Armusin raadiosse ühes Turu poes esimesest silmapilgust ja ostsin kolm ühesugust mudelit: endale, Pirnile ja Titaniku galerii näitusele. Pirn armus ka kohe ära. Emale kinkisin muude asjade seas raamatu „Kapiuksed valla“, kuna seal on juttu mu kaubamaja homoteemalisest vaateaknast ning palju muud huvitavat. Minu selle aasta lemmikkingitus tuli Pirnilt. Olen vahel rääkinud, et kunstist on siiber ja kunstnikke on niigi liiga palju, aga lüpsjatest on alati puudus, niisiis hakkan hoopis lüpsjaks. Kevadel käisin oma EKA tudengitega Kaiu külas ühes suures laudas joonistamas ning sellest jäi meile kõigile unustamatu elamus. Pirn kinkis mulle lüpsja stardipaketi: lehmapildiga juustu ja -šokolaadi. Lisaks veel sain Pirnilt ääretult asjakohase raamatu „Rindade ajalugu“ (Marilyn Yalom) ning Hello Kitty roosa suhkruvati. Emalt sain moodsa pehme salli. Tegijad kingitused.

Lüpsja stardikas!

Pirn oli köögis remonti teinud!

Jõulu esimesel pühal hulkusin metsas. Ema elab 15 km kaugusel Kuusikust, kus sel aastal on kõige paksem lumi: 65 cm. Kõrged kuused ja männid kõikusid tuules nagu aegluubis ja puistasid lund alla.

Viskasin vahepeal lumme pikali, et paremini näha. Üsna nihilistlik vaatepilt.

 Pipil oli lumes raske liikuda, aga ta pidas vapralt vastu.

Tartusõit

Jõulu teisel pühal tuli lund juurde ning kahtlesime, kas Aivar mulle järgi tuleb. Lumetormi nimi oli seekord Scarlett. Aivar muidugi ilmus kohale, aga kuna sahk veel meie taluteele jõudnud ei olnud, pidime teeotsa minema, kus Aivar ootas. Kõige raskemad teeolud valitsesid Rapla maakonnas, kus sadu oli tugev ja teed nagu songermaad. Igatahes oli see üsna meelierutav sõit.

Kangelase kojutulek

Geenius saabus Eestisse täiesti õigeaegselt, sest torm Monika oli juba raugenud ning Sven lilledega vastas.

Reedel käisime külas Üllel ja Lauril ja ma sain süüa sealiha ning Pavlova torti, millest olin Soomes unistanud. Poole ööni mängisime toredat rongimängu või oli see doomino või nende hübriid.

Laupäeval vaatasin suure osa Tallinna kunstinäituseid läbi ja kavatsesin kaasaegse kunsti liidu koosolekule ka minna, aga mõtlesin ümber, kuna olin magamata. Pühapäeva õhtul külastasin Ly'd. Nii lahe oli vaadata, kuidas tema kandi väiksemad tänavad on poolenisti paksu lume all ja iga maja ees vehib keegi suure lumelabidaga. Täna õhtul saabub Londonist Erni ühe omavanuse mehega, kes on geograafiaõpetaja samas koolis, kus Erni inglise keelt õpetab. Hakkame homme linna peal chillima. Teemadeks on õlu ja geograafia. Õllest ei tea ma halligi, geograafiat näeb Tammsaare pargis, kus lumi on hiigelkuhilaid moodustanud.

Mu Turu residentuuri ajal kirjutatud blogi järgib üsna stiilipuhtalt romaanikirjutamise loogikat.

Kõik algab kangelase teeleminekuga.

Sihtkohas tekivad mitmed jamad ja lõpuks satub kangelane väljapääsmatusse olukorda: 1, 2, 3, 4, 5, 6

Tänu oma üleloomulikule- või lihtsalt brutaalsele lihasjõule pääseb kangelane ohust.

Kangelane naaseb võidukalt kodumaale.

Õnnelik lõpp.

Enne suurt etteastet

Täna kallab hommikust õhtuni paduvihma.

Vahepealne nädal on möödunud lõualuunärvi põletikku ravides ja näitusele minevaid videoid monteerides. Eilse seisuga on videod valmis. Kokku on kolm videot: intervjuud kunstnikega, intervjuu optimistliku karumõmmi ehk linnavalituse viitsepresident Seppo Lehtineniga ning lühike dokumentaafilm Linnankiinteistö mahajäetud hoonest, kus uitavad ringi viimsed kunstnikud ja kummitused. Kasutasin kahes videos kaadreid kohaliku antikapitalisti Juha Forssi perfokast, mida siin filmimas käisin. Need lõigud sobivad ideaalselt mu töödega.

Täna selgus midagi üllatavat: kaks iidvana galerii laos tolmavat telekat näitasid minu dvd-sid kenasti ning korrektses aspect ratios. Meil on vaja juurde vaid üht kuvarit, tõik, mis galeristile meeldib, sest galeriil pole üldse raha. Draakoni ja Hobusepea galeriid Tallinnas on tehnilise baasi poolest küll Titanikust ees.

Mu videod hakkavad olema suure killustikuhunniku sees. Homme toome killustiku kohale ja hakkame installatsiooni üles panema. Tuleb kohutav päev, mis saab olla ainult võrreldav päevaga, kui põrgukuumuses prügimäel oma magistritöö installatsiooni tarvis vanu autorehve valisin. Hakkan juba kahetsema, et suvel Kaiu külla lüpsjaks ei läinud. Nad otsisid lüpsjat, kuulutus oli lehes. Kogu see praegune vaev oleks olemata. Selle asemel oleksid kindel töögraafik ja -palk. Mulle on nii tüüpiline kibekiirel näituste ettevalmistamise ajal sääraseid mõtteid mõlgutada, aga oodake kuni avamine tuleb!

Mu emal on täna, 15. novembril 70. juubel. Juubeli tähistamine toimus juba 10. nov, sest sugulased, kes ka nüüd Soomes töötavad, ei oleks täna saanud ema juurde minna, aga minna oli vaja, sest ema ootas suur üllatus: minu tehtud juubelifilm. Olin juba enne Soome minekut EKA-st videoprojektori tellinud ja Pirn sai selle sealt volitusega kätte. Video vaatamine kulgenud edukalt ja olnud emotsionaalselt nii võimas, et kui ema pärast helistas, väitis ta, et ta ei saanudki filmi korralikult vaadata, kuna silmad olnud pidevalt märjad. Täna lubas ema uuesti üksi filmi vaadata. Selle filmi tegemise ajal otsustasin, et viimane kord, kus nii mastaapse filmi üksi teen, järgmine sellise kaliibriga film tuleb juba tõsine tiimitöö, kus mina olen režissöör ega pea tegelema mingi sellise nüri jamaga nagu tiitrid või dvd-le kirjutamine. Teha paari nädalaga üksi ja 0-eelarvega täispikk suguvõsa saaga on hullumeelsus.

Hiljuti osalesin tuttava kunstniku Paula Väinämö pilkase pimeduse galerii (Pitch Black Gallery) test- tuuril. Idee on panna tööle kõik meeled peale nägemise ja tajuda nendega kunstiteoseid. Oli täiuslikult pime. Kohe midagi ei näinud. Meile anti pimedate kepid, kuigi oleksin koera ka tahtnud. Giid juhatas, kuhu poole minna ja seletas natuke teoste kohta. Kunstiteosed: silikoonist maalid ja skulptuurid, lõhnaruum, küpsisevaagen, spetsiaalse programmiga tehtud päikesetõusuheli. Nagu ma aru sain, siis programm muundab videokaadrid ehk valguse heliks. Valgusel on temperatuur, mis sõltub sellest, kas valgus on kaldu sinise või punase spektriosa suunas. Kui asjaga lõpuni oleks mindud, siis oleks lisaks helile ka temperatuuri muuta võidud. Galeriis olid veel pehmed mänguasjad, linnutopis, pehmed nagu mingist vaibamaterjalist rinnad, palju rindu seina peal, ja viimaks ka nende omaniku samast materjalist nägu. Siis veel kõvast materjalist palju ninasid. Avastasin staatilise elektri, mis tekkis sellest, et liigutasin kätt mööda paneeli, mille all asusid juhtmed. See andis pimeduses valgust. Sama saab teha kaht suhkrutükki vastamisi hõõrudes, kilekotte ja teipi muserdades. Mulle hullult meeldis, sest kui sageli me ikka täielikku pimedusse satume? Tavaliselt immitseb alati kuskilt valgust. Pimedusegalerii külastamine on tasuta ja eelregistreerimisega saab kuni märtsini seal käia.

Mõnikord ei ole ma lõua tõttu magada saanud ning siis olen end ajaviiteks googeldades leidnud kõike, alates sellest, et olen surnud ja maha maetud, kuni ühe oma teose mitteanalüüsini. Päris jama, kui mu tööd ei ole võimalik analüüsida, kui sel pole normaalselt kompositsiooni ega varjatud ideed. Kos sa pistad vai mis sa kostad?

Ükspäev tegin ringkäigu näitustel.

Käisin kodu lähedal Ars Nova muuseumis  ja meeldis skulptorite näitus 

Toon paar näidet Bela Czitrom'i (sünd. 1951) horrorist, eriti sünnitamise omast. Väga lahe on niimoodi sünnitama innustada:

Bela Czitrom "Unveiling"

Bela Czitrom "Victim"

Hea oli ka Steve Pratt'i näitus. USA sõjaväest saadud posttraumaatilise sündroomiga rahuliku elu lootuses 2000. aastal Soome kolinud kunstnik oli Soomes ka Jokela ja Kauhajoki koolitulistamise ajal. Seepeale jõudis talle kohale, et peab oma traumaga edasi tegelema. Pratt arvab, et koolivägivalla toimepanijad ei ole alati haiged ega vaja antidepressante vaid nende suhtumist on vaja muuta. Kuidas, seda ta ei täpsusta.

Siis käisin ka sellisel vägivallateemalisel näitusel, aga see ei meeldinud eriti. Poolikult näritud kipsõunad ja kuuliaukudega valged pildid. Kindlasti on sellel tark ja keeruline teooria taga, aga Tallinnas Draakoni galeriis oli Karel Koplimetsa kuritegevuse teema parem.

Vahepeal sai siin mööda linna üksikut DVD-d otsitud. Tulemusteta. Müüakse vaid 10-pakke. Lisaks oli tekkinud meeletu veneaegse šokolaadi isu. Ostsin mitu sarnast šokolaadi, mis kuidagi ajasid asja ära. Siis kirjutas Arni Alandi oma blogis vahukoorest ja mul tekkis metsik Pavlova tordi isu. Praegu tuleb lõuad pidada ja edasi teenida, küll pärast vaatame. Ma oskan ju ise Pavlovat teha! Kõige tipuks olid eilse isadepäeva puhul kõik kohad peale R-Kioskide kinni. Kodus oli kaks kuivanud leivakääru, teed ja vorsti ning õnneks isegi natuke seda va šokolaadi! Kulgesin sihitult linnas ja muigasin soomlaste kombe peale iga asja pärast poed kinni panna. Otsustagu siis juba ära, on neil tarbimisühiskond või mitte. Konkreetsus oleks tore. Mulle meeldiks, et kui juba on korralikud suured poed ja värgid, siis nii ongi ja ma saan kasvõi kell 05 hommikul süüa osta. Kui aga ei ole, siis ärgu üldse inimesi oma pooletoobise kaubandusega narrigu vaid öelgu kohe, et nüüdsest kasvatab igaüks oma vilja ja loomad ise ning pressib oma aia õuntest mahla.

Kuradi kunstnikud!

Eile käis stuudios 27-a. ilus noormees, kes on väikese ja tundmatu bändi bassimängija. Nad otsivad juba tükk aega lauljat, kuid ennast ma targu ei pakkunud. Intervjuu oli lühike ja poos ebaseksikas, aga vähemalt silmarõõmu sain üle hulga aja. Saan Turus kogutud netitutvujate materjale kasutada tulevasel isiknäitusel Draakoni galeriis Tallinnas. Siinsele näitusele teen endiselt ikka kunstnike probleemide värki.

Eile õhtul käisin kapitalismivastast perfokat vaatamas. Noormees, kes selle 1, 5 tunnise tegevuskunstiteose esitas, on lõpetanud Turu Kunstiakadeemia ja teeb hetkel kapitalismivastaste perfokate seeriat. Ta luges tekste, milles kordus sõna kapitalism, tõmbas supermarketi kilekotist suure Miki-Hiire kinda välja ja imiteeris sellega oraalseksi, puhus poolpalja tagumikuga vilepilli jne. Kunstnik meenutas mulle Juku-Kalle Raidi. Üldse polnud nii hirmus nagu algul räägiti, et uhuuu, see on julmuse teater ja värki… tutkit. Aga intervjuu saan ikka.

Täna intervjueerisin stuudios Lapimaalt pärit kunstnikku Paula Väinämöd, kes on olnud algusest peale Sumu residentuurikoordinaator. Hetkel tegeleb ta oma pimeduseprojektiga. Meil oli huvitav arutelu kohalike kunstnike teemal. Muuhulgas tuli juttu võtmetest: ta küsis, kas ma tahan Titaniku võtmeid ja vastasin, et igaks juhuks mitte, sest võin need kaotada, kuna juba ühed kaotasin. Seepeale rääkis ta loo kahest kunstnikust, kes Sumus hiljuti resideerusid. Üks oli rootslane ja teine norrakas. Kui norrakas saabus, oli ta pagas lennujaamas ära kadunud. Tüüp laekus ühikasse, kaasas vaid rahakott ja mobiil, lisaks lennukompanii poolt antud hambahari ja käterätt. Sai oma toa võtmed ja järgmine asi, mis juhtus, oli et ta läks toast välja ning unustas võtmed koos mobiili ja rahaga tuppa. Kell oli 10 PM ja ta seisis üksi koridoris, ainult rõivad seljas. Õnneks kohtus ta sealsamas rootsi kunstnikuga, kes kohe appi tõttas. Nimelt saab võtme kaotaja helistada vastavale asjapulgale, kes 60 EUR-i eest toaukse lahti teeb. Mis juhtub, kui raha pole, sellest vaikib ajalugu. Rootslane läks oma tuppa, võttis mobiili, tuli toast välja ja unustas oma võtme tuppa. Nüüd tuli juba kaks korda 60 EUR-i välja käia, sest mõlemad kunstnikud olid end välja lukustanud. Kokkuvõtteks tsiteerin Tartu grand old lady’t, kunstnik Helle Vahersalu: „Te olete kõik ühed kuradi kunstnikud!“.

Ma ei tea kedagi, kes teaks kedagi, kes oleks kellegi hajameelsuse tõttu oma sõpruskonnast välja arvanud, aga imesid juhtub, isegi kui ei usu. Minuga kindlasti! Niisiis kaotasin kogemata P.P võtme ja seejärel ka P.P. Praegu veel on lootust, et valvelauatädi võtme üles leiab, sest ta mainis, et talle toodi üks selline võti, kuid ta on unustanud, kuhu ta selle pani. Vahet muidugi enam pole, sest nii palju kui olen aru saanud, on P.P juba luku ära vahetanud, kuigi võtme peal aadressi ei olnud ja uks asub hoopis teises linnas. Paradoksaalne on, et kui püüdsin teda rahustada, hakkas tal katus sõitma, nii saavutasin vastupidise efekti. Saan üldiselt inimestega hästi läbi ja elu jooksul olen sattunud vaid paar korda tõsise jama ette. Pisiarusaamatusi on rohkem, kuid kuna keel ja suhtlemine juba olemuselt on ebaloomulikud ja kunstlikud, on ajutised segadused paratamatud ja neid tekib igal inimesel. Tegijal juhtub. Minu ja P.P põhiline erinevus seisneb selles, et tema usub inimestest eeskätt halba, mina aga head. Mitte et ma mingi naiivitar oleksin, aga seni, kuni tüüp vastupidist pole tõestanud, pean teda OK-iks. Hiljuti jalutasime öisel surnuaial, kus nägime kaht noort mustanahalist ringi kõndimas ja seebikaga kuud pildistamas. Minu jaoks olid nad välistudengid, P.P jaoks pätid. Turus on mitu suurt rahvusvahelist ülikooli ja -akadeemiat. Siin pole põhjust iga vastutulijat kuritegevuses kahtlustada. Ma ei taha öelda, et peaks kogu ettevaatuse üle parda viskama ja mingit supernaist mängima vaid lihtsalt, et kui inimene pidevalt kõiki kahtlustab ja elus saadud negatiivseid kogemusi meelde tuletab, on ta omadega läbi. Ma pole blogis tavaliselt oma seebiooperitest kirjutanud, sest kuna neid juhtub minuga harva, ei ole tahtmist muuta blogi teemat, milleks on mu tegutsemine kunstnikuna, aga võib-olla ON AEG. Muidu mõtlete veel, et mul ei olegi suhteid ja suhteprobleeme, millega seoses arvate, et järelikult pole mul ka tundeid ega tundeprobleeme. Tegelikult who cares. Niikuinii te ei kommenteeri siin. Võib-olla lõpetan üldse blogi pidamise ära.

Tallinnas - kunst ja intervjueerimine ema filmi jaoks

Teisipäeval intervjueerisin Tallinnas Rein Weberit, kes on geobioloog ja Feng Shui arhitekt. Õppinud on ta kunstiinstituudis ja hiljem Sorbonne ülikoolis Prantsusmaal. Minu ema tunneb ta intuitiivteaduste kooli kaudu, kus ema kunagi studeeris.

Vaata igaks juhuks ka: skeptik.ee.

Weber, kes ka ise hiljuti 70 sai, uuris kohe, kui saabusin, kui palju mäletan tema ja ta abikaasa kirjutatud raamatust „Õnne Feng Shui“. See on new agelik raamat intiimsuhetest, mille ema mulle jõuluks kinkis. Selgus, et peale piltide ei meenu mulle suurt ei midagi, kui siis vaid tõik, et swingerdamine on hea. Weber vaidles sellele vastu: tema swingerdamist siiski heaks ei kiida, kuna seal olevat liigselt meeste võimu, aga Weberi arvates peaks intiimsuhetes juhtiv pool olema naine. „Mehe ainus elueesmärk on teha naine õnnelikuks. Kui naine on õnnelik, on seda ka mees!“. Kohtumised mu emaga olevat Weberi sõnul alati väga võimsad, sest mu ema olevat ääretult tugeva energiaväljaga sensitiiv, kellel muide on väga ilusad tütred. ;)

Järgmisel päeval käisin EKKM’is „Welcome to Machine“ avamisel. Kunstnike kaval nipp oli lasta kunstipublikul suletud väravate taga pool tundi praadida. Nii tekkis mulje nagu kunstnikud oleksid superstaarid ja kunst maailma olulisim asi. Kasutan seda trikki tulevikus kindlasti. Näitus tundus hea, aga fännide tunglemises ei olnud seda võimalik eriti vaadata. Marco Laimre ja EKA fotoosakond siis selle taga.

Hiljem läksime sõpradega bussijaama, kus toimus kunstiürituse „Bussijaam heliseb“ aftekas. Olid bänd ja diskopall. Bändile elas kõige rohkem kaasa üks Narva siirduv tädi, kes tundus olevat tsipake pilves. Ta lehvitas bändile ja tantsis, naeratas ja alustas kõigiga vestlust. Kuulsin, et päeval olevat kahele kunstnikule bussijaamas politsei kutsutud. Üks oli katuselt reisijatele rätiga lehvitanud ning teine olevat jaamahoonesse installeerinud kohvri, kust inimhäälne „tikk-takk“ kostnud. Meediasse need juhtumid minu teada jõudnud ei ole.

Neljapäev oli Fatburneri päev, sest sain viimaks kätte 43 pudelit kõige kangemat Fatburnerit. Nimelt osalesin Fitnessi kampaanias, kus kutsuti üles Facebooki Fatburneri pilte saatma. Like’de arvu järgi võitsin 3. koha. Pildil oli Pirni koer Pipi, kes maia näoga Fatburnerit limpsib. Pilt on tehtud kevadel, nüüd sain selle ära kasutada.

Pirn koos kuulsa staarkoera Pipiga, kelle lemmikjook on Fatburner!

Õhtul käisime Ü ja ta sõbrannaga kinos vaatamas Kirjad Juuliale. Õhtuseks lõõgastuseks on see mõnus film: nii romantikat, huumorit kui seiklusi. Ü seletas, et meil olevat naiste õhtu. :)

Reedel oli kohutav torm. Tuul pidi mind pikali puhuma. Külm oli ka ja kütma hakati alles laupäeval. Käisin sugulaste pool Kivimäel tädi intervjueerimas, ikka ema filmi jaoks. Elan juba 5 aastat poole kohaga Tallinnas, aga alles nüüd jõudsin sugulastele külla. Uudiseks oli, et neil on nüüd ühe maja asemel kaks.

Tädi meenutas intervjuus Peedul kirjanike suvemajas veedetud lapsepõlve ja klaaris üht arusaamatust, mis puudutab Jaan Krossi mälestusteraamatus „Kallid kaasteelised“ esinevat nendingut. Nimelt olevat Krossi sõnul mu tädi ja ema lastena kiusu pärast Erni Hiire akna all ta luuletusi, tol ajal keelatud lektüüri, deklameerinud. Tädi ütles, et nemad seda ei teadnud ja deklameerisid seepärast, et neile meeldis Noor-Eesti luule ja mitte Hiire kiusamiseks. Ühtlasi sain teada, et mu ema ja tema parim sõber Inger Kraav olevat kooliajal plaaninud Tori Põrgu põgeneda, et seal otsekui metsinimesed koopas elada. Asjade kokku otsimise tuhinas olevat vanaisa suur talvekasukas juba aeda viidud ning selle saatusliku vea tõttu plaan nurjuski: vanemad said asjast teada.

Laupäeval käisime Ü ja L-ga Paldiskis meie ühise tuttava ajakirjaniku Arni sünnipäeval. Arnit tunnen blogi kaudu: jälgime üksteist. Meie kohale saabudes olid pidulised jalutamas, aga uks lahti ja muusika mängis. Nii ootasime umbes tund aega, kuni saabus kirev seltskond koos kolmejalgse koeraga. Tutvustamisvoorus selgus, et enamik külalistest peab blogi. Üht blogi olin ka mina juba lugenud: Tsitronkollane. Hiljem koduteel üritasin sõnastada, mille poolest sealne seltskond eriline oli, aga ei suutnud, kuid L ütles minu rõõmuks, et ta teab, mida mõtlen. J

Tallinnas veedetud aeg oli jälle nii intensiivne, et pani mõlgutama mõtteid, mis oleks, kui koliks ikka päriselt pealinna. Tartus pole mul juba aastaid midagi teha, pealegi on mitmed mu suhted tartlastega lõppenud fiaskoga. Põhjused seal elamiseks on hetkel abikaasa, ilus mugav kodu ja armastus Lõuna-Eesti vastu. Kui abikaasa ja ilus mugav kodu Tallinna tuleksid, saaks ehk armastusest Lõuna-Eesti vastu ka üle.

Uus blogi

Tere tulemast minu uut blogi lugema! Oli juba ammu plaan Windows Live'st ära kolida, kuna sealne keskkond on üsna kasutajavaenulik. Blogger on ikka õige blogija koht. Vana blogi, mis enne asus windows live keskkonnas, muudeti varsti peale mu bloggerisse kolimist ümber Wordpressiks ja asub siin: http://fideelia.wordpress.com/