Ilu, sensuaalsus, seksikus ja mõned näited

Viimase aja erutavamad juhtumid on pärit meediast.

Halb: koerapiinaja Marge Arumäe mõisteti kohtus õigeks.

Eesti meedias on sellest juba nii palju juttu olnud, et igaüks peaks juba teadma, millega on tegu, kuid tore, et see uudis ka inglise keeles avaldati.
Palun anna siin allkiri, et julmur saaks väärilise karistuse.

Hea: ETV saade „Kahekõne“ 26.05.2011

Tegin teleka täiesti juhuslikult lahti, et näha mis tuleb. Sattusin peale imeilusale romansile Indrek Treufeldi ja Kristiina Ehini vahel. Jutt käis viimase luulekogust ja loomingust laiemalt. Kristiina rääkis tibihäälega. Ta oli endale teinud lokid ja selga pannud pika heleda printsessikleidi. Oma 34-eluaasta juures nägi ta välja üllatavalt sale, tütarlapselik ja Lolitalik. Käitumine oli selline ebalev, kuidagi kartlik, kobav ja samas ka mingis jaburas võtmes enesekindel. Kõige suurem üllataja aga oli alati asjalik, kriitiline, tõsine ja teravapilguline Treufeld uduste silmade ja poolavatud naerul suuga neiukest jälgimas. Vähemalt kolmel korral mainis Treufeld, et tema küsimus võib tunduda jabur, lapsik või rumal ja vabandas. Ehin ei pisendanud end kordagi. Ja siis veel öeldakse, et naised marginaliseerivad oma saavutusi ja vabandavad liiga palju. Ehini ilu oli kahtlemata Treufeldi muutnud täiesti mõtlemis- ja tahtejõuetuks lambaks, kes Kristiina mitte kuigi teravmeelse ja targa jutu peale ainult niiske imetleva pilgu saatel noogutas. Ehin esitas minu kõrva jaoks suhteliselt kulunud mõtteid. Ilmselt on tõsi, et ilusad ei peagi targad olema, sest ega nende tarka juttu keegi kuulegi. Kõik on ilust liiga rabatud. Vaatasin kahekõne nagu armastusfilmi.

Kui neiu asemel ilmus saatesse mees, muutus Treufeld otsemaid asjalikuks, tõsiseks ja selgepilguliseks, kuigi uus saatekülaline ei olnud ju mingi macho vaid aeg-ajalt naeratav pehmeloomuline tüüp. Romanss oli aga Kristiina lahkumisega jäädavalt lõppenud. Treufeld oli good old self again.
On küllalt uurimusi tehtud, mis näitavad, et kui mees näeb ilusat naist, lülituvad tal teatud ajukeskused välja. Ilu, seksikuse ja sensuaalsuse vahel on kindlasti ka erinevusi, sest klassikaline iluetalon ei pruugi üldse sensuaalne olla. Seksikus jälle ei pea alati olema iluga seotud. Sensuaalne tegelane võib olla ilmselt ka täiesti aseksuaalne. Sellised jaotused tekitavad muidugi suurt segadust ja vääriti mõistmist.

Enda puhul olen tähele pannud, et minu sensuaalsus, ilu ja seksikus sõltub mu tahtest. Tahan, siis olen ja kui ei taha, ei ole. Seksikus on osaliselt sotsiaalne konstruktsioon, millega ma ei välista siiski ka geneetilist kaasa sündinud võimet muuta kõik, kes sind näevad, taltsasteks armunud lambukesteks. On juhtunud, et mind ei ole seltskonnas absoluutselt märgatud, kuna ma pole soovinud, et mind märgataks. Samas on esinenud täpselt vastupidiseid seiku: olen teadlikult end regullinud ja tähelepanu on garanteeritud: saan mida iganes. Turn on ja turn off. Enamasti ma pole ei liha ega kala, mu lüliti asub keskel ja omaruum on neutraalselt valgustatud. Tuian ringi omi mõtteid mõeldes. Võiks ehk rohkem pingutada.

Minu kuldaeg jäi 90te lõppu, mil olin enda meelest nagu miss universum. Ükskord tuli Vahur Kersna maale mu vanematekoju UFO-dest saadet tegema. Võib-olla oli ta eeldanud, et maainimesed on koledad. Kui ma siis oma pikkade lokkide, värvitud huulte ja miniseelikuga uksele ilmusin, jäi Kersna soolasambaks ja kaotas kõnevõime. Ema siiamaani meenutab, kuidas Vahur aegamööda end kogus, et saade ära teha. Panen siia oma portree tollest ajastust, kuigi paberil näeb see pilt palju säravam ja ilusam välja. Siin on hall ja tuhm, kunagi ammu skännitud jumal teab mismoodi. Vahel tundub mulle, et tegelikult olen praegu isegi ilusam kui tol ajal. Oma eelnevalt paksu ja raske teismelise kehaga võrreldes tundus mulle tookord loomulikult et muutusin ühtäkki maailma kõige ilusamaks inimeseks.

Mina 1997. aastal

Vahur Kersna "Õhtuse ekspressi" võttegrupp meie pool maal ja meie pere 1996.a.
Kõige taga on 2 onklit ja isa. Keskmine rida vasakult paremale: ema, Pirn, mina, Anne, tv-onkel.
Ees on Muginsioon, tv-tädi, Kersna ja kohalik nõid, kelle peres hiljem toimus veretöö ja UFO-d viisid vist poja minema.

Kusagil 16-19-aastasena vihkasin ma oma välimust südamest. Nimelt olin lapsena kogu aeg hästi kõhn, kuid teismeeas võtsin juurde. Ma ei tundnud oma peegelpilti enam ära. Ei sallinud peegleid ja haudusin plaani kloostrisse minna. Ainsaks takistuseks oli minu täielik usu puudumine jumalasse. Ja see usuikaldus kestab siiamaani. Kuna ma juba eos end jube inetuks pidasin, siis nimme muutsin end veel koledamaks: pesin pead harva ja kandsin juukseid ainult hobusesabas. Madalad tossud, dressipluus ja koledad paksud teksad kuulusid mu garderoobi. Mingeid Kersna stiilis juhtumeid ma küll tollest ajast ei mäleta.

Mina sinises, Pirn punases 1992. Talumatu välimus.

Niipea, kui taas peenemaks muutusin, hakkasin kõrgemaid kontsi kandma ja peegleid fännama.

Mis puudutab hetkeseisu, siis ma olen küll juba vana, aga näib, et ikka veel võimeline päid segi ajama. Alles paar päeva tagasi toimus mul selline kirjavahetus end fotomeheks kutsuva inimesega:

Fotomees: Oleks suur soov saada sind endale aktimodelliks fotograafiliste katsetuste jaoks. Ka tasustamine võimalik. Kas pakuks huvi see?

Mina: Enne sooviksin näha Teie eelnevaid aktifotosid ja täispikka nime. Lisage palun ka põhjendus, miks just minu pildistamine Teid huvitab. Millal me sina- peale läksime?

Fotomees: Vabandan Sinatamise pärast!
Olen netis vaadanud Teie kodulehte ja kunsti. Jättis mulje see... Samas olen ikka vägagi algaja ja vajaksin kannatlikku ja kogemusega modelli. Vabandan kui asjata tülitasin.

Mina: Miks siis kohe nüüd asjata, aga mind paneb imestama, et ilma end tutvustamata kohe selline küsimus esitatakse. Mina olen oma nime ja töödega avalikult rahva ees. Eeldan ka enda poole pöördumisel ausust ja avalikkust, ilma milleta ei teki usaldust. Mul ei ole põhimõtteliselt midagi akti poseerimise vastu, aga kuni ma Teid ei tunne, jääb see ära. Rääkigem niisiis konkreetselt asjast. Teie ees- ja perekonnanimi? Kui algaja olete? Kui te üldse pole pildistanud, siis ei tasu küll kohe aktist alustada. Kui on varasemaid töid, palun saatke.
Küllap oli tegemist mingi ullikesega, sest tema nime ma siiamaani teada saanud ei ole. Ta lihtsalt polegi rohkem mulle vastanud. Tüüpiline.

Aga teate, mis värk Kristiina Ehiniga TEGELIKULT on? Üks hea sõber, keeleteadlane seletas, et eestlastel olevat tarvis igast põlvkonnast üht puutumatut ja püha naisluuletajat, kelle saaks pjedestaalile tõsta, et teda hardalt imetleda. Ta oleks nagu diiva, kelle sõnades ei kahelda. See on isereguleeruv süsteem, mis toimub mitteteadlikult. Varasemad diivad on olnud näiteks Lydia Koidula ja Marie Under, hetkel aga on Ehin.

Veel üks leid, mille eile üks sõber oli FB-sse pannud, on Mari-Leenu blogipostitus.
Mari-Leen: „Seisin seal, uhkelt riides, veiniklaas käes ja minust möödunud staarid (kuidas me neid Eesti kuulsusi siis ikka kutsume) ja tervitades lõid minuga klaase kokku. Koit Toome „tsau“ maksab märksa enam kui toidupoes lihapakkiva naise tervitus.“

Metsas

Võtsin hiljuti taas ette enda nime googeldamise ja avastasin järgmist:
"Fideelia-Signe Roots ( 27. märts 1976) on vasakfašist aktivist ja vabakutseline kunstnik.
Ta on õppinud Tartu Ülikoolis ja Eesti Kunstiakadeemias. Roots kogus kuulsust videoga, kus ta rüvetas Eesti lippu."

"Metapeedia keskendub teemadele, mida peavoolu entsüklopeediates tavaliselt ei kaeta või jäetakse tahtlikult välja. Metapeedial on metapoliitiline eesmärk mõjutada ühiskondlikku debatti, kultuuri ja ajaloovaadet."

Allikas: http://et.metapedia.org/wiki/Esileht  

Googeldage teiegi, armsad lugejad end regulaarselt.

Peale Londonis käiku olen suure tüki energiat metsa alla pannud. Eelmisel laupäeval istutasime pere ja sõpradega oma metsa uusi kuuski nende asemele, mis olid kärsaka poolt hävitatud. Eelmisel kevadel sai üle 1000 kuuse sinna maha pandud. Ühtlasi lõime maa sisse oma metsa sildi. Teine samasugune silt on teisel pool metsa.

Meie pere ja muud loomad uue metsasildiga

Ka Valgemetsas sai jälle käidud ning Sky Plus’i „Naisteka“ saatel lõbusalt tööd tehtud. Sven jooksis õues alasti ringi, et ärritada üle tee laagris „Kevadtormiks“ valmistuvaid kaitseväelasi.

Käisin hiljaaegu TÜ Semiosalongis, kus Tanel Rander pidas loengu maastikuretoorikast. Ta arendab oma magistritööd doktorantuuris edasi. Hiljuti püüdis ta sirgjooneliselt liikuda Tartust lõunasse, aga see kukkus läbi, kuna Tartust sai mööda põrutatud.

Tanel näitas videoid ja pilte oma töödest. Üks foto ajas mind tohutult naerma: Poola mets. Piison hüppab metsasihilt padrikusse, nii et vaid tagajäsemed ja tutiga saba paistavad. Ülesvõte meenutas mulle koomikseid ja mingil määral ka Tom ja Jerry multikaid. Ainult liikumist tähistavad kriipsukesed olid puudu.

Loengu mõte nii nagu mina sellest aru sain, oli näidata, kuidas inimene sünnist surmani endaga oma maastikku kaasas kannab ja kuhu iganes ta ei läheks, ei saa ta seda maha raputada. Taneli poolt välja öeldud mõtteid, et maastik muutub lõuna-euroopalikuks juba kusagilt Tartust alates ja et eestlase jaoks on lõuna ja ida suunad kõige mõttetumad, lääne ja põhja suunad aga kõige popimad annab väga põnevalt edasi arendada. Ma isegi kõigun nagu neetud kellapendel põhja ja lõuna vahel, kuigi tehniliselt olen pärit hoopis idast, Peipsi lähedalt. Kuna aga veetsin lapsena umbes pool elu Tartus, ei saa ma end pesuehtsaks peipsiäärlaseks nimetada.

Viimasel ajal pesitseb minus tüütuseni piinav tung metsa- ja maaelu poole. Kas see on lõpp?

Tänaseks Keyword poetry näiteks sobiks järgmine luuletus:

Esoteerika tähendab

Esoteerika tähendab
"maria-kristiina soomre",
Esoteerika tähendab
fideelia-signe roots.
maali nii ja naa
vilja savisaar

Keyword poetry

Keyword poetry mõtles väidetavalt välja Jaanus Adamson, kuigi mina tulin sama idee peale juba umbes kuu aega tagasi. Lihtsalt jälle olin liiga uimane. Teada sain sellest läbi Arni blogi.
Jaanus ise kirjeldab seda nii : Siin kehtib vaid paar reeglit: 1) luuletus tuleb koostada otsisõnadest, mida sisestades on jõutud sinu blogisse (võid neid leida näiteks Statcounter’it kasutades); 2) otsisõnu võib luuletuses korrata, kuid iga otsinguline sisestus (koosnegu see sõnast, sõnade grupist või fraasist) peab luuletuses moodustama iseseisva „värsirea“ ehk siis säilitama oma algkuju konkreetse otsinguühikuna.

Minu luuleread põhinevad lõviosas küll kodulehe, mitte blogi märksõnadel ja neid on meeletult. Täna postitan siia oma esimesed luuletused. Ka pealkirjad on otsingufraasid.

Armunud eka õppejõudu

mina läksin kunstikooli
alasti avalikult

fideelia-signe roots juhendaja
kes on kunstnik
mina ei hammusta
kunstikaltsakad

kunst peab müüma
simone perele pesu
maailma kunstnikud
van goghi radadel

gaudi oli sündinud
põhjalaeit
lenin on öelnud
kunstivabadus

laulev revolutsioon ja kunst
mässu kaubastamine
fideelia-signe roots alasti
alasti avalikult


Selles kevades vajan vaid sind

Milline on vitt?
osta noku
naiste vitud
naturistina

kari käsper homo
piitsaga seksuaalfantaasiad
kopravaatlus
mesilaste söötmine

ta on ikka täielik gei
tänavakunst politsei
sotsrealism töölised
raul kurvitz performatiivne kunst

jaan toomik
mees loomalik
seks tulevikus iidsed tungid

performance looduses
gräzin homo
raul meel lipp roppused
lasteporno

loomalik
baasuskumus
vananemine ja surm
teletupsud keelati ära


tehisintellekt psühhoanalüüs enesekaitse

ära anda mees
r kelomees kontakt
esteetika essee
r kelomees kontakt

saksan naturisti videot
r kelomees kontakt
kuidas vibu ehitada
r kelomees kontakt

aju assümmeetria
r kelomees kontakt
kiirusagar
a. makarenko