Venemaal

Viibisin Venemaal 15.04-23.04, aga mitte puhkusel. Käisime Erniga Inglise erakooli õpilasi värbamas. Ta võttis mu kaasa, kuna ma oskavat vene keelt. Nojah, temast oskan küll paremini, aga põhimõtteliselt võib öelda, et ma siiski ei oska vene keelt.

Kõigepealt lendasin Aeroflotiga Tallinnast Moskva. Lapsepõlves oli Aeroflot ainus lennufirma, mida teadsin. Meil oli kodus Aerofloti lennuki pildiga kalender ja olin kindel, et lendan kunagi kaugele maale ja mille muuga, kui ikka Aeroflotiga.

Moskvas viis welcome taxi mind hotelli. Taksot juhtis Moldovast pärit noormees, kes müüb ka turul toidukraami ning vabal ajal tegeleb sügavmõttelise tai poksiga. Taksos istudes kuulsin äkki kõrvalt minibussist hüüdvat „женжина, женжина!“ ja mitu meest vaatasid meid, pead aknast väljas. Taksojuht ütles, et see on juuste pärast. Hiljem teistes paikades ja teiste meelest olin juba девушка, niisiis naisest neiuks.

Õhtul jalutasime Punasel väljakul.

Järgnes mitu päeva jõhkrat töörügamist, kus käisime keeltekoolide kontorites rääkimas, milline superkool on Holy Trinity erakool: "Individuaalne lähenemine ja see, et õpilased elavad inglise perekondades on meie unikaalsed müügiartiklid!" Alguses seiklesime kaua metroos, aga hiljem saime süsteemi selgeks. Moskva elanikud olid väga sõbralikud ja abivalmis. Mitte ükski eestlane ei vii sind ise sihtpunkti, mida sa otsid. Viisakad on nad ka: ei töllerda ees, kui pildistame vaid pakuvad end lausa ise pildistama ega jooksegi kaameraga minema. Ernest ütles, et Moskva elanikud on sama tsiviliseeritud nagu inglased enne Thatcherit.

Moskva on jõgede linn. Siin on inimeste ja autode jõed. Kevad Moskvas tähendab seda, et kõikjal värvitakse, lihvitakse, remonditakse. Õhk on tolmune, aga meeleolu on lootusrikas.

See on kõik nii imelik, naljakas ja põnev, kuidas metroost väljapääsu ees tahavad naised mulle reklaami anda, aga siis hüüavad: „ои какая девушка!“ ja kuidas vanad mammid hüüavad mulle „девушка, ostke kupatatud seeni!“. Ja kuidas lehmakese kuju on Smolenskaja metroo ees. Milline armas loom! Esimesel õhtul otsisid rõõmsailmelised ja põnevil kodanikud midagi taskulampide valgel kremli müüri seest. Inimesed on siin salapärased.

Erni sai Moskvas esimest korda elus tõelisest marjadest morssi. Kupatatud seentest ei teadnud ta midagi. Inglismaal ei ole kommet metsas seenel ja marjul käia ja mahl olevat seal puhas keemia.

Vabal ajal püüdsime nii palju huvitavat näha, kui jõudsime. Kaasaegse kunstini ei jõudnudki. Käisime Nõukogude armee muuseumis, sest alguses tundus see hea ideena. Pistsime sinna korraks nina sisse, ajal mil muuseum oli suletud, aga toimus konverents. Kogetu lõi pahviks. Kõlas võimas muusika, ülal trepi kohal oli suur mosaiik sõduritest. Meid tervitas kindralivormis mees, keda nähes mu vene keel oluliselt paranes. Tema käest saimegi teada, et muuseum on sel päeval kinni. Loomulikult läksime järgmisel päeval tagasi ja veel kuidas! Ernil hakkas metroos paha ja ta sisuliselt roomas kogu tee metroost muuseumini. Mina kandsin mõlemi kotte ja võtsin meile muuseumipiletid. Erni vajus kohe istuma, ma läksin garderoobi, kus väga viisakas riidehoiutädi küsis, kas lähen muuseumi või konverentsile. Mõtlesin, milline peaksin olema, et käia regulaarselt sõjamuuseumis konverentsil. Suure Isamaasõja veterani tütar võib-olla? Ajaloolane? Mis puudutab meie lootust saada peadpööritav isamaasõja kogemus, siis see luhtus. Muusikat polnud. Mundrimeest ei olnud. Videod ei töötanud. Kogu info oli vene keeles ja seda oli liiga palju. Inimesele, kes sõja-ajaloost midagi ei tea, on see liiga keeruline. Pealegi oli Erni rivist väljas ja suutis ainult ühe saali läbida. Äkki oleks tõesti konverentsile pidanud minema. Muuseumisse oli algklasside lapsi toodud ja giid näitas neile relvi. Oh jah. Hiljem ütles Erni, et poisid olevat mind vaadanud kui filmistaari.

Moskvast sõitsime kiirrongiga Peterburgi. Raudteejaam oli remondis, nii et me ei saanud kusagil istuda.

Raudteejaamas pidime minema läbi turvaväravate ja siis perroonil seistes rongi ootama. Kopp oli ees. Mul oli mantlivöö aas katki ja kui vöö oli lahti, lohises osa sellest maas ja rikkus mu tuju. Üks patsiga mees perroonil informeeris mind (vene keeles): "Vabandage, teil üks vööaas on, aga teist ei ole!" Mulle meenus kohe vanaemaga juhtunud lugu, mida peres alati on naerdud. Samuti raudtee perroonil, vene mees olevat talle püüdlikult eesti keeles öelnud, et vabandage, proua, teil juks pjuksid on, aga kaks pjuksid ei olje. Vanaemal oli nimelt üks püksisäär alla vajunud, teine üles keeratud.

Rongis pakuti rikkalikult süüa, tuhvlid, kõrvatropid ja silmaklapid olid olemas. Jalaruum oli väike ja välismaalased internetti ei saanud. Meie vastas istusid omavahel võõrad paks mees ja ilus naine, kusjuures mehele hakkas naine meeldima.

Ilm oli Peterburis kohutav, aga elu luksushotellis korvas selle külmetamise.

Elu selles hotellis käib nagu ulmefilmis. Mind pandi sviiti. Saabaste puhastamine ja viksime oli tasuta. Katkine vööaas parandati kiiresti väikese tasu eest. Hommikuti tegi koristaja voodi ära ja pani päevateki peale, aga õhtuti oli voodi ette pandud valge rätik, sellele tuhvlid, päevatekk oli ära võetud ja vatiteki äär oli kenasti alla keeratud, et saaksin kohe voodi pugeda.

Selles hotellis peatuvad rikkad ärimehed. Vahel juhtusin nendega samas liftis sõitma ja siis vahetasid nad omavahel pilke ja rääkisid vene keeles: ohhoo, milline ilus tüdruk meiega liftis! Tegelikult lõhkes mul Moskvas suurest töötamisest vasakus silmas veresoon, nii et pool silmavalget oli verine. Selline eksootiline ilu siis minu poolt.

Ühel õhtul oli hotellis happy hour, kus DJ sarnanes teise planeedi asukale filmist Viies element. Hullumeelne krunn oli peas ja ta tegi ulmelist häält, kõigutades end vaikselt. "Kas nägid?! Kas nägid?", raputasin paaniliselt Ernit varrukast, aga tal oli suva. Ta oli veidi kade, et mina said sviidis elada, aga tema pidi tavalise toaga leppima. Hotell nagu romaan, hotell nagu ulmefilm.

Erni kasutas iga võimalust, et minu toas toolil lamaskleda

Holy Trinity rahvusvaheliste suhete osakond
Peterburi kaubahoovi ees

Kondiiter peab oma professionaalsest huvist lähtudes
Vene turuga kursis olema. :P

Jõest tõsteti laeva üles ja kõik telekanalid olid seda kajastamas

Pärast paari kohtumist, Ermitaaži külastust jms lendasime Yekaterinburgi lennukiga, millele oli kirjutatud Rossia. See oli parim lend kogu reisi vältel, sest tõus ja laskumine olid sujuvad, jalaruumi piisavalt ning kuigi oli peaaegu öö, pakuti sooja toitu, mis oli hinna sees. Ka Aerofloti lendudel oli eine hinna sees, aga mitte soe ja valida ei saanud midagi. Erni küsis varem check in-is kas upgrade'i (näit. äriklassi) saab, aga ei saanud me midagi. Mulle meenus, et minu vanaisa ei oleks iialgi sellega leppinud, et inimestel tehakse rahakoti järgi vahet. Ta oli võrdsuse poolt. Isegi kui talle oleks äriklassis kohta pakutud, poleks ta seda vastu võtnud.

Lennukile oli keelatud võtta suuremat jooki kui see mahlapakk

Lennujaamas kohtasime Briti bändi Skunk Anansie. Nad olid tulnud Venemaa tuurile. Erni oli totaalselt sillas nagu oleks armunud ja rääkis veel mitu päeva, kui fantastiline see on, et Briti bänd Venemaal tuuritab. Vestlema sattusime pagasilindi ääres blondi trummari Mark Richardsoniga. Ta ütles, et ta poeg elab Soomes ja nad päästavad Eestist hüljatud koeri ning viivad Soome peredesse. Ma ütlesin Ernile, et Anne Veski käib ka Venemaal esinemas, aga ta muidugi ei teadnud sellist lauljat.

Hommikul  Yekaterinburgis oli esimene asi, mida märkasin, valgus. Taevas oli kõrge ja sügavsinine, aga miski justkui oleks peegeldanud valgust, nii et see pimestas silmi ja sundis päiksekad ette panema. Linna oli äsja kuumalaine saabunud. Päikese käes oli 20 C. Karmi muutliku kliimaga harjunud rahvas ei suutnud seda uskuda ja kõik käisid ikka veel talveriietega.

Antei tornis

Yekaterinburg asub Aasias, Uurali mäestikust ida suunas. Lähim Euroopa-Aasia piir on 17 km kaugusel.

Meil oli tervelt kaks päeva vaba aega. Käisime Antei tornis. Algul ei osanud minna, aga üks abivalmis mees saatis meid. Siis nägime kesklinnas flashmobi.

Kohe ei taibanud, miks kirev inimmass seebimulle puhudes marsib, aga siis küsisin vene keeles ühelt osalejalt, mis toimub ja see vastas, et nad teevad flashmobi. Erni ei teadnud mis on flashmob ja arvas, et ajan mingit jama. Ta ei uskunud isegi, et ta õpilased flashmobi tähendust teavad.  Siis käisime kunstimuuseumis, kus oli 28 C sooja ning suitsetava tütarlapse pilt.

Zabolotsky, Peter Ephimovich (1803-1866) "Girl with a sigarette" 1850-s. Oil on canvas.

Linna üks peamisi vaatamisväärsuse on The church of the blood (nn. vere kirik), ehitatud hukatud tsaaripere auks. Veretöö pandi toime 16. juulil 1918. aastal. Hukkamiseks andis käsu Yakov Sverdlov, kelle kuju on siiamaani linna vaatamisväärsuste seas. Tema järgi kandis linn nõuka ajal nime Sverdlovsk, mille järgi mina linna teadsin. Oli ta ju igal õhtul Vremja ilmateates. Ka Lenini kuju on ilusti olemas. Palju Bauhausi arhitektuuri.

Church of the Blood

Pühapäeval viis giid meid autoga kahele Euroopa-Aasia piirile. Üks asus linnast 17 km ja teine 40 km kaugusel. Lähima piiripunkti tähisele oli keegi sukad riputanud. Giid ütles, et ta näeb sellist asja elus esimest korda. Puude külge võib linte ka siduda, ei pea sukki ohverdama. Teine piiripunkt asub saastatud tööstuslinna Pervouralski lähedal Kaskede mäel (Beryozavaya gorka). Seal olevat peatunud ja veini joonud Alaxander II teel Siberisse 1837. Sellest tekkis komme juua üks klaas veini Euroopa pool ja teine Aasia pool. Tema auks on ka püstitatud see suur obelisk. Pilti on parem teha väiksemas piiripunktis, sest siis jäävad nii piir kui inimesed koos peale ja küllalt suurelt. Meie giid muide teadis Anne Veskit.

Üks jalg Aasias, teine Euroopas!

Suurem piiripunkt- ebamugavam pildistada

Esmaspäeval oli kaks kohtumist ja siis lendasime Moskva. Moskvas olime hotellis Golden Ring. Nõuka-aegne glamuur. Tegime jalutuskäigu Smolenskaja metroojaama kanti, kus kohtusime taas armsa lehmaga. Avastasime veel kohviku Mu-Muu, kus Erni sai elus esimest korda päris marjadest valmistatud morssi. Ta ei suutnud seda ära kiita. Ostsin koju viimiseks lehmakomme, millele oli patent. Tõesti olid head.

Ernil oli järgmisel hommikul viimane kohtumine, aga mina lendasin varakult Tallinna. Kuigi tervis läks viimasel päeval käest ära, olen väga rahul, et õnnestus teha nii kõikehõlmav Venemaa reis.

YMSOIFTS

Kitsed lesbide väljakul ja hullud Karepal

2.06 toimus siis lõpuks Pirnil MA kaitsmine. Kui bussijaamast Narva mnt-le TLÜ poole sammusin, helistas T.V. : „Tead, ma nägin sind jälle unes! Sa jõid kohvikus šampat. Mina tulin ja istusin sinu juurde ja maitsesin sinu klaasist, aga sa said pahaseks, et ma sinu šampa ära joon. See pani mind mõtlema, ega sul napsitamisega probleeme ole?“. Olin jõudnud peaaegu Narva maanteele ja sain vaevu kõne lõpetada, kui pöörasin pead ja kohkusin: minust umbes 10 meetri kaugusel sõiduteel sooritas pikki hüppeid ehtne täiskasvanud metskits! Tugevas stressiseisundis loom tormas, keel väljas trammiteele, kus trammid ja autod tuututama kukkusid. Seejärel jooksis ta ühe poe ukse ette ja seisis seal paar sekundit nagu ootaks sisselaskmist. Sealt jätkas ta teekonda Pirita suunas.

Pirn sai oma magistritöö eest „väga hea“ ning nägi tõeliselt uhke välja. Käisime söömas ja siis läksime Kunstihoone „Sõnastamata lugude“ näitusele, kuhu jäin veel õhtuseks screeninguks ka, kuna Pirn, kellel tekkis kohutav peavalu, läks atekasse magama. Kell kuus hakkasid kaks noort kunstnikku Mateja Glavina ja Petra Hrovatin oma aktsioonidest rääkima ja videoid näitama. Ürituse pealkiri oli "Lesbide ülestõus. Aitab! Me oleme valjemad kui vaikus!". Mulle meeldis, kuidas nad sõpradega kleepisid linnas tänavasiltidele peale oma versioone: “Lesbide väljak” näiteks. Suuri pannoosid ja plakateid paigaldati ka. Politseinikule öeldi, et palun ärge plakateid maha võtke, see on kunstiprojekt ning ei võetudki kohe. Alles paari päeva pärast olid need läinud.

Pärast läksin L.L poole, kus valitses sume varasuvine õhtumeeleolu. Vaatasime mu viimatist videot ja ajasime juttu.

Järgmine täistööpäev lõunapausiga Põhuteatris kulus meil Pirniga kunstisaalides. Loomulikult võttis kõige kauem „Sõnastamata lugude“ väljapanek ja ma tänasin õnne, et kaht seal näidatavat filmi olin varem näinud. Mulle meeldis Minna Hindi ja Liisi Eelmaa videointervjuude komplekt. Koomika oli olemas, probleem olemas, absurd olemas. Mare Tralla töö mõjus alguses üllatavalt, kuid mida rohkem ma ta päevikut lugesin, seda enam hakkas tunduma, et see on lesbifoorumisse saadetud murekiri. Keelekasutus oli üsna omane murekirjadele ning tegevuskäik etteaimatav. Tekkis küsimus, kas sarnasus murekirjadega oli taotluslik ja kas päevik oli kirjutatud juba mõttega see näitusel esitada.

EKKM-is meeldis Köler Prize võitnud kunstniku töö ning lahe oli Sigrid Viir. Timo Tootsi installatsioon nüüd töötas ja ma sain ka lõpuks teada, kui kuulus ma olen. Kunagi ammu, kui seda proovisin ei töötanud. Pirn veel ei tahtnud algul oma ID-kaarti läbi lasta, põhjendades, et foto olevat kole ja tal olevat piinlik, kui see kõigile avalikult nähtavale tuleb. Pärast lasi ikka ja foto paistis seinal ilusam kui originaalis.

Mina autahvlil

Viimane, mida vaatasime oli EKA magistritööde näitus Loovalal. Ronisime järsust trepist üles ja ma mainisin, et kunst ükskord mu tapab, sest higi juba voolas ning jalad olid käimisest ümmargused. Korraga avanes meie ees Art Allmägi magistritöö „Nägin täna öösel unes…“ (juhendaja Teet Veispak). Jahmusin. See oli hea. LGBTQ-temaatika oli lõpuks ometi lihtsalt ja lühidalt kokku võetud. Koomika, absurd, lihtsus. Tõesti fantastiline, et viitsisin treppidest üles ronida ja seda nägin.

Art Allmägi installatsioon

„Sõnastamata lood“ näitus on kokku pandud suuresti dokumentaalsetest materjalidest. Kuna olen varem ise küllaltki palju samal teemal dokfilme ja -asju näinud, jäi ahaa-elamust saamata. Olen muide palju mõjuvamaid filme näinud, kui eelmainit näitusel. On olemas dokfilme testosterooni võtvatest naistest, kes filmi kestel vaataja silme all muutuvad meheks, on filme paduheteronaistest, kes püüavad end lesbiliseks muuta, on mängufilme, kus vanaaja lesbit hoitakse maa all kinni, et ta mehega abielluks ja lõpuks riietatakse ta meheks, on filme… on FILME! Kus need olid? Eks vist Artises, sest OMA Festivali raames näidatakse sealgi päris kõvu filme. On erinevaid näituseformaate, ideoloogiaid ja maitseid, aga praegu olen ma sellises meeleolus, et näitustel võiks olla rohkem suuri mängukarusid ja vähem pikki filme.

Õhtul käisin tädi sünnal. Tädi rääkis, et kavatseb teha meie abiga suure suguvõsa albumi. Sain tädilt oma vanaisa kohta artikleid ja vanaema vanu päevikuid. Loed, kui raske elu oli II ms ajal ja järjest kukub päeviku vahelt kuivanud nelja lehega ristikheinu ja viie lehega sireliõisi… "Jumal hoidku meid kõiki. Vast jätavad osa maad ja metsa meile alles. Nii ilus on oma metsas jalutada.".

Järgmisel päeval käisin Karepal Michael Sagritsa majamuuseumis. Valmistun augustis toimuvaks performance ürituseks „Äng“, mis toimub Karepal ja kuhu mind osalema kutsuti, nii saingi Teet Veispaku nõusse, et mulle seda paika tutvustaks. Lisaks käisime Rakveres näitusel „Minu erootika“. Sven tuli ka Tartust. Näitus ja majamuuseum olid paljutõotava auraga ja ilm oli ilus.

Rakveres on Kondivalu apteek

Rene Reinumäe skulptuur “Haigutav kunstnik”

Jüri Ojaveri teos "Ela ja sära" erootikanäitusel

Sven ja Olga linnupesi uurimas

 Sven hõljub mööda õue

Vestlus nagu tibutants :)

Hiljem sõitsime Sveniga bussiga Tapale ja sealt rongiga Tartu. Tapal passisime ühes urkas.

Rongis lugesin Sacher-Masoch’i romaani „Venus karusnahas“ ning süvenesin sedavõrd, et oleksin Tartu peaaegu maha maganud.

Tartus käisime TÜ kohvikus jäätist söömas ning ma avastasin sealt vana külaliste raamatu, mille esimesed sissekanded olid tehtud kohviku 10.juubeli puhul 50ndatel aastatel. Oma vanaisa nime, kes oli agar kohvikus käia, ma ei leidnud. Ta armastas pigem Werneris istuda. Kohvikus mängis selline muusika, mis hulle rahustab, ja hullud me ju oleme. Normaalne inimene ei teeks oma eluga nii nagu mina.

Või nagu Sven.

5.juunil Tartus pööran pilgu taevasse ja näen, et sajab lund. Tumesinise pilve taustal valgustab päike üle terve atmosfääri lendlevaid võililleseemneid. Keset seemneid lendavad omakorda piiritajad, kelle tiiva alumisi külgi päike oranžikalt valgustab. Seemned maanduvad, kuhu tuul nad viib, et aasta pärast uuesti tärgata. Sinna on palju aega.

Inglased

Olen ebaõiglaselt vahele jätnud inglaste visiidi kajastamise. Enne raamatuesitlust veetsin mitu päeva kahe inglasega. Külla tulid mu vana sõber Ernest ja tema sõber ning kolleeg Ron. Nad töötavad Birminghami lähedal tütarlastekoolis õpetajatena: Erni õpetab inglise keelt ja ajalugu ning Ron geograafiat. Vanust on mõlemil juba peaaegu 60.

Inglased viibisid Eestis kolm päeva. Esimese päeva veetsime Tallinnas. Hommikul näitas Erni Ronile vanalinna. Lõuna ajal korraldasin neile šokitripi lumetormises Kalamajas. Esmalt käisime Sadamaturul, kus mu õde ajutiselt kudumite müügiga elatist teenib ning Erni ostis kampsuni. 

Erni uus kampsun

Sealt sumpasime läbi paksu lume suure tiiruga, sest otse ei saanud lumevallidest läbi, EKKM'i juurde. EKKM on sadama lähedal mere ääres katlamaja küljes asuv suhteliselt uus kaasaegse kunsti keskus, mille motoks on „Värske kunst rokib EKKM-s, kui väsind värk vireleb väljal!“ Siit saate kuulata raadiosaadet, kus Marco Laimre EKKM-ist kõneleb (esimene saade kunstisaadete sarjast).

Niisiis pidasin neile EKKM-i ees kõne probleemidest kunstnike sotsiaalsete garantiidega ja vajadusest teha kunstnike revolutsioon. Sisse me ei saanud, sest hoonet ei köeta, mistõttu on see kütteperioodil suletud.

Tee viis edasi vana linnahalli juurde, kus peale lühikest sissejuhatust ütlesin, et üles ronimine mööda lume alt mittepaistvat treppi on vabatahtlik. Läksin kergelt ja kiirelt üles linnahalli peale ja arvasin, et ega taadid niikuinii järgi ei roni, aga Ron tuli paljurännanud geograafina täitsa ise mulle järgi. Erni ei suutnud seda välja kannatada ja pürgis ka tippu. Teda pidin natuke aitama. Erni oli üldse palju aeglasem kui Ron ja nende kolme päeva jooksul, mis koos liikusime, pidime teda alatasa järgi ootama – aeg, mille kestel muutusin külmast siniseks. Tegime linnahalli gräfiti taustal pilte. Vahepeal oli tõusnud tugev lumetorm. Meri mühises ja lumi peksis vastu nägu.

Erni ja Ron linnahalli peal

Järgmine päevakorrapunkt oli patareivangla. Tegime vanglahoovis pilte ja rääkisime ajaloost. Inglaste näoilmed reetsid masendust. 

Erni: "Juudid toodi sõja ajal siia!"

Ron mõtleb asja üle järele

Teekond jätkus mööda kitsaid tänavaid, kuni leidsime Artdepoo galerii. Kui näitust vaatama tahtsime minna, pidime ronima üles täielikult lume alla mattunud trepist ning kuna galeriiuks on ka lumes kinni, pidi galerist jõudu rakendama, et meid sisse lasta. Majapidaja olevat miskipärast juba tükk aega kadunud ja lumi koristamata.

Kurnatud inglased nautisid kuiva sooja galeriid. Rääkisin neile, et tegin Artdepoos oma elu esimese performance' „Futu“ aastal 2005. Ron küsis, et kas see oli nagu esitlus. Seletasin, et ei, perfokas on nagu näidend, aga samas ka mitte päris näidend ja tolles konkreetses perfokas olime kõik alasti ja karjusime ning rohkearvuline publik vaatas meid võlutult. Tundus, et see info ei jõudnud Ronile korralikult pärale. Seejärel uurisid inglased pikalt noore kunstniku Sirli Heina sürrealismisugemetega maali ja Ron tahtis teada, miks seal kirsid põlevad ja miks poiss puu otsas käe kirsi järele on sirutanud, et kas ta on nagu Aadam Eedeni aias jne. Ei mina ega galerist osanud anda mingeid lõplikke vastuseid teise inimese teosele. Kunsti interpreteerimine on ju individuaalne.

Meie tee viis edasi Mooni kohvikusse, kuhu tore galerist juba meile laua broneerinud oli. Enne kohalejõudmist aga sooritasid inglased tõelise kangelasteo, aidates venelase auto lumest välja. 

Hallis jopes mees on kohalik, teised kaks on inglased:

Torm oli muutunud veel ägedamaks ning mul tekkis enne kohvikusse jõudmist nurga peal inglasi järgi oodates reaalne hirm surnuks külmuda. Nagu ikka jõudsime viimsel hetkel enne halvimat sooja vene kohvikusse. Söögid olid seal super, eriti tooksin esile pehmet ja mahlast Napoleoni kooki.

Plaanisime õhtuse rongiga Tartu sõita, aga enne pidime kesklinna saama, et nemad hotellist ja mina kodunt pagasi võtta saaks. Selgus, et seoses raskete liiklusoludega on taksot pea võimatu saada. Tänu Mooni kohviku lahketele töötajatele, kes helistasid mitmed taksofirmad läbi, meile ka takso tuli, aga seda juhtis erakordselt vana ja torssis mees, kes isegi oma taksofirma telefoninumbri mulle äärmiselt vastumeelselt andis ning minu maja ees lumme kinni jäi. Pool tundi hiljem kõndisin närviliselt oma korteris ringi, asjad koos ning üritasin tellida taksot, et minna hotellist läbi, võtta inglased peale ja raudteejaama sõita. Takso sain lõpuks tellitud ning läksin maja ette ootama. Mida õigel ajal ei ilmunud, oli takso. Helistasin uuesti ja öeldi, et seoses lumeoludega ei saanud takso maja ees parkida ja ootab eemal. Suure tiirutamise peale leidsin oma takso pargist kahe suure hange vahelt. Noor ja energiline juht arvas, et on ülimalt kahtlane õigeks ajaks rongi peale jõuda, aga otsustasime enne hotelli minna ja seal vaadata, mis saab. Kuna teed olid lume tõttu möödasõiduks liiga kitsad, läks aega rohkem kui tavaliselt. Hotellis arvas juht ikka, et proovime rongile jõuda. Algas metsik jänesehaakide viskamine, mis meid 10 minutit varem Balti jaama kupatas. Olime väga tänulikud ja inglased andsid juhile korraliku jootraha.

Rong saabus Tartu viperusteta ning ilm oli lõunas palju vaiksem kui põhjas.

Järgmine päev algas KGB-kongide külastamisega. Giidiks oli noor mees kenas ülikonnas. Erni ja Roni nägudel valitses pinevus ja kohatine õudus (eriti Erni).

Ron ja Erni KGB-Kongides Tartus

KGB-Kongide giid alustab ringkäiku sotsrealistliku maali eest

Kongide külastus kestis 1, 5 tundi. Sealt siirdusime TÜ peahoone ekskursioonile. Giidiks oli sedapuhku noor neiu. Onude näoilmed olid nüüd justkui võluväel hoopis teistsugused (eriti Erni).

Giid, Erni ja Ron TÜ Kunstimuuseumis

Ron noort naisgiidi vaatamas

Erni noore naisgiidi lummuses

Hiljem käisime söömas ning jalutasime jõuluks ehitud kesklinnas.

Pühade-eelne Tartu raekoja plats

Järgmisel hommikul näitasin neile Tähtvere linnaosa, kus asus mu lapsepõlvekodu. Jalutasime Toomemäel ja sõime Wildes. Kuidagi hirmus külm oli. Lõuna ajal panin inglased Tallinna bussi peale.

Kui inglased olid läinud, sain alles koju tagasi jõudes aru, kui väsinud ma tegelikult olin. Magasin ja seejärel võtsin kuuma vanni. Peale pikka residentuuri Soomes Turus ei olnud ma üldse veel lõõgastuda saanud ning olin pidanud paljude totrate pisiasjade ja korralduslike küsimustega tegelema. Nüüd tuleb mul iga päevaga energiat juurde, plaanid muutuvad selgemaks ning asjad hakkavad tasakesi paika loksuma. Jõuluks lähen maale. Häid pühi! :)

Kangelase teeleminek

Pärast emotsionaalset ja nagu alati ajahädas tehtud, aga sellegipoolest korda läinud juubelifilmi emale asusin heroilisele teekonnale Soome tarkade ja seppade maale, sihtkohaks Soome vanim linn, Aura jõe äärne Turu. Turu linn tekkis juba 13. saj. katedraali ehitamisega. Siin on Soome linnadest pikim hariduse andmise traditsioon. Näiteks asub siin Åbo Akadeemia (Åbo on Rootsi keelne Turu linna nimetus ja tähendab maja jõe ääres). Enda üllatuseks nägin Turgu saabudes samasugust Gustav Adolfi kuju nagu TÜ ees Tartus. Selgus et G. Adolf on segatud nii Åbo- kui ka Tartu ülikooli asutamisse. Elan Åbo ülikooli ühikas.

Mu teeleminek ei olnud kergete killast. Tõusin kell 05 hommikul ja seilasin üle tormise mere. Mul oli kaks kohvrit ja üks seljakott. Ühes kohvris olid kaablid, teises rõivad ja seljakotis olid kaamerad.

Siit videost näeb, kuidas päike teel Tallinnast Helsingisse tormisel merel paistis:

Sadamasse tuli vastu P.P. Kuna pääsesin oma tuppa järgmisest päevast alates, siis magasin esimese öö P.P juures Paraisil. Parainen ehk rootsi k. Pargas on viimane maismaaga ühendatud saar Turu lähedases saarestikus. Järgmistele saartele pääseb praamiga. Saar on kuulus selle poolest, et Lenin viibis seal 1907. a. Mr. Muelleri pseudonüümi all sõjapaos.

Pärast paaritunnist sõitu, sellele järgnevat shoppamist, kokkamist ja 10 kassiga tutvumist jäin P.P poole kassidega tõtt vahtima, kuna P.P läks tööle. Nagu jaanipäeva-aegses blogis mainisin, töötab P.P puhkuseandjana talunike juures. Ta lubas mind üheks päevaks tööle kaasa võtta!

Kasside seast tooksin esile pimeda ja kõhna Juliuse ning lühisabalise paksukese Helmi, keda korterisse sisenedes esimesena märkasin. Kuigi korteris on 10 kassi, näeb korraga neist vaid heal juhul pooli. Julius on küll pime, aga kuuleb ideaalselt. Helmil on komme ronida sülle ja lakkuda oma ohvri põski. Kui see esmakordselt juhtus, mõtlesin, et ajab küüned mulle kõrri. Nagu näha, olen elus ja saan Helmiga jätkuvalt hästi läbi.

Tuiasin, mis ma seal tuiasin ja lõpuks läksin magama. Terve tuba oli täis kasse ja meeletult suurt õhkmadratsit, mille P.P oli mulle ostnud. Samasuguse madratsiga juhtus mu Tallinna korteris naljakas lugu: mu korterinaabrid seksisid selle lõhki ning öösel hakkas nende toast kostma midagi püssipaukude sarnast. Mis on eriti kurioosne- üks seksijatest, nimelt noormees oli korterit valides toonitanud, kui väga ta öösiti ikka magada tahab…

Niisiis püüdsin kasside seltskonnas ellu jääda. P.P ei lubanud ust sulgeda, sest isakassid oleksid seepeale kaklema hakanud. Ärkasin öösel korduvalt kasside möllamise peale. Mingil hetkel, kui keset pimedust silmad avasin, nägin, et mu voodis magab neli kassi, sealhulgas see tige emane, kes päeval oli valmis mind lõhki kiskuma. Päeva jooksul oli mind korduvalt ja ootamatult seiranud Ville- isane suurte silmadega juhtkass. Tema ei sisisenud nagu emane vaid lihtsalt vaatas ja tegi järeldusi. Dementne lühisabaline vanake pidas end kiisupojaks ja püüdis varahommikul mu teki alla ronida. Võitsin selle lahingu ja siirdusin pesema. Samal ajal saabus laudalõhnaline P.P, kes oleks soovinud kohe dušši võtta. Selle asemel pidi ta nüüd kasside liivakaste koristama.

Pika jauramise järel jõudsime hilinemisega Turu katedraali ette, kus mind ootasid Titaniku galerii galeristid. Olin kerges segaduses just hetk tagasi nähtud Gustav Adolfist ja sellest, kui sarnane on Turu Tartule. Lisandusid kaks poolikult magatud ööd, korralik kogus kohvi ning minu ajukeemia oligi segi nagu kört-pärtli särk. P.P oli korraga kadunud, tööle muidugi, meie galeristidega viisime aga kohvrid ühikasse ja siirdusime Titaniku galeriisse, mis vanasti avaliku peldiku auväärset ülesannet täitis.

Ei usu oma silmi...

See on tõepoolest Gustav Adolf!

1988. avatud Titaniku galerii kuulub Arte kunstnike liidu alla. Selle galerii juures ongi alates 2006. aastast sisse seatud uue meedia kunstnike residentuur Sumu. Mina leidsin Sumu internetist juhuslikult, kui USA residentuure otsisin. Siiamaani veel Ameerikasse resideeruma saada pole õnnestunud, kuid Turus oodati mind küll. Residentuuri periood kestab 1-3 kuud. Kunstnikele makstakse praegu palka 27 EUR-i päevas, lisaks makstakse kinni transport, elamine ja materjalikulud kuni 800 EUR-i ulatuses. Galerii meenutab väljast vaadatuna Londoni metroo sissepääsu, sees on tavaline „valge kuup“. Teha avalikust käimlast galerii on täitsa huvitav idee, millega seoses tekib mitmeid kohaspetsiifilisi mõttearendusi. Varem on Turus kunsti teinud Eesti kuulsaim kunstnik Jaan Toomik, kes rääkis, et tal on siit väga head mäletused. Praegused galeristid aga väidavad, et ma olevat esimene Eesti kunstnik, kellega nad tuttavaks said. Nad on uued.

Titaniku galerii ja mina

Galerist andis mu kasutusse logiseva roosa naisteratta. 1960ndate Hollandi kunstirühmituse Provo idee sellest, et linnaruumis võiksid olla tasuta kasutamiseks valgeks värvitud jalgrattad, on Turus peaaegu realiseerunud. Omal ajal värvisid provolased Amsterdamis 50 ratast valgeks ja panid need lukustamata linnaruumi. Politsei konfiskeeris rattad vargusele õhutamise põhjendusega.

Turus on palju rattureid ja rattad jäetakse sageli lahtiselt linnaruumi. Autojuhid on väga ettevaatlikud. Siin õnnestub mul loodetavasti auto alla jäämisest pääseda, kuigi pikali ma juba kukkusin. Olin just uhkustanud, kuidas ma suvel rattaga 600 km sõitsin, kui mõtlematult diagonaalis üle äärekivi kimasin. Sain mitu sinikat, aga kondid jäid seekord terveks.

Komistasin mitmel korral ka ühika treppidel ja lävedel. Täna koperdasin vähem: ajukeemia hakkab paika loksuma.

Valmistun praegu oma näituseprojektiks. Osalen kahe norrakaga ühisnäitusel, mis on lahti 19. nov-8. dets. 2010. Eile sai rattaga stuudios ka käidud. See asub raudtee ääres suures majas, kus vanasti midagi ladustati. Seal on nüüd kunstnike ateljeed. Jagan hiljuti remonditud ruumi Sanna-nimelise kunstnikuga. On kõrged laed ja valged seinad. Nii ühikas kui stuudios töötab tasuta wifi. Eilne stuudiosse minek oli ekstreemne. Nimelt toimusid hoone ees suured kaevetööd ning me oleksime peaaegu auku kukkunud. Ukse juurde oli jäetud poolemeetrine kamar, et saaks majja sisse. Lisaks puhus kõva tuul. Lootsin, et stuudios on igasugust video- ja fototehnikat, kuid selles suhtes pettusin. Nimelt selgus, et tehnika poole pealt on Titanik üsna õnnetus olukorras. Neil on vaid üks ausõna peal seisev statiiv. Filmide näitamiseks on õnneks küll mitu dvd-mängijat ja projektorit, kuid muud polegi. Ei taustu, ei stuudiovalgusteid ega midagi. Mulle lubati valgustid hankida, kui tegevuseks läheb. Galeristid ja kõik on siin väga abivalmid, nii et tegelikult ei ole mul põhjust nuriseda. Hetkel kogun ideid, materjali ja kuulan maad.

Täna oli siin torm. Kuldsed lehed tiirlesid õhus ja kukkusid Aura jõkke. Jõgi oli lõpuks lehtedega kaetud. Sadas rahet. Sõitsin rattaga üles mäkke, Turu kunstimuuseumi. Seal oli igasuguseid asju. Inimesi eriti ei olnud. Kes see ikka tormise ilmaga välja kunsti vaatama läheks.

Minu toaaknast paistab šokolaadikohvik, mida külastan võib-olla juba homme. Kunagi tulevikus on kohviku seinal tahvel: selles kohvikus käis 2010. aastal Fideelia, kui ta Turus resideerus.