Ilu, sensuaalsus, seksikus ja mõned näited

Viimase aja erutavamad juhtumid on pärit meediast.

Halb: koerapiinaja Marge Arumäe mõisteti kohtus õigeks.

Eesti meedias on sellest juba nii palju juttu olnud, et igaüks peaks juba teadma, millega on tegu, kuid tore, et see uudis ka inglise keeles avaldati.
Palun anna siin allkiri, et julmur saaks väärilise karistuse.

Hea: ETV saade „Kahekõne“ 26.05.2011

Tegin teleka täiesti juhuslikult lahti, et näha mis tuleb. Sattusin peale imeilusale romansile Indrek Treufeldi ja Kristiina Ehini vahel. Jutt käis viimase luulekogust ja loomingust laiemalt. Kristiina rääkis tibihäälega. Ta oli endale teinud lokid ja selga pannud pika heleda printsessikleidi. Oma 34-eluaasta juures nägi ta välja üllatavalt sale, tütarlapselik ja Lolitalik. Käitumine oli selline ebalev, kuidagi kartlik, kobav ja samas ka mingis jaburas võtmes enesekindel. Kõige suurem üllataja aga oli alati asjalik, kriitiline, tõsine ja teravapilguline Treufeld uduste silmade ja poolavatud naerul suuga neiukest jälgimas. Vähemalt kolmel korral mainis Treufeld, et tema küsimus võib tunduda jabur, lapsik või rumal ja vabandas. Ehin ei pisendanud end kordagi. Ja siis veel öeldakse, et naised marginaliseerivad oma saavutusi ja vabandavad liiga palju. Ehini ilu oli kahtlemata Treufeldi muutnud täiesti mõtlemis- ja tahtejõuetuks lambaks, kes Kristiina mitte kuigi teravmeelse ja targa jutu peale ainult niiske imetleva pilgu saatel noogutas. Ehin esitas minu kõrva jaoks suhteliselt kulunud mõtteid. Ilmselt on tõsi, et ilusad ei peagi targad olema, sest ega nende tarka juttu keegi kuulegi. Kõik on ilust liiga rabatud. Vaatasin kahekõne nagu armastusfilmi.

Kui neiu asemel ilmus saatesse mees, muutus Treufeld otsemaid asjalikuks, tõsiseks ja selgepilguliseks, kuigi uus saatekülaline ei olnud ju mingi macho vaid aeg-ajalt naeratav pehmeloomuline tüüp. Romanss oli aga Kristiina lahkumisega jäädavalt lõppenud. Treufeld oli good old self again.
On küllalt uurimusi tehtud, mis näitavad, et kui mees näeb ilusat naist, lülituvad tal teatud ajukeskused välja. Ilu, seksikuse ja sensuaalsuse vahel on kindlasti ka erinevusi, sest klassikaline iluetalon ei pruugi üldse sensuaalne olla. Seksikus jälle ei pea alati olema iluga seotud. Sensuaalne tegelane võib olla ilmselt ka täiesti aseksuaalne. Sellised jaotused tekitavad muidugi suurt segadust ja vääriti mõistmist.

Enda puhul olen tähele pannud, et minu sensuaalsus, ilu ja seksikus sõltub mu tahtest. Tahan, siis olen ja kui ei taha, ei ole. Seksikus on osaliselt sotsiaalne konstruktsioon, millega ma ei välista siiski ka geneetilist kaasa sündinud võimet muuta kõik, kes sind näevad, taltsasteks armunud lambukesteks. On juhtunud, et mind ei ole seltskonnas absoluutselt märgatud, kuna ma pole soovinud, et mind märgataks. Samas on esinenud täpselt vastupidiseid seiku: olen teadlikult end regullinud ja tähelepanu on garanteeritud: saan mida iganes. Turn on ja turn off. Enamasti ma pole ei liha ega kala, mu lüliti asub keskel ja omaruum on neutraalselt valgustatud. Tuian ringi omi mõtteid mõeldes. Võiks ehk rohkem pingutada.

Minu kuldaeg jäi 90te lõppu, mil olin enda meelest nagu miss universum. Ükskord tuli Vahur Kersna maale mu vanematekoju UFO-dest saadet tegema. Võib-olla oli ta eeldanud, et maainimesed on koledad. Kui ma siis oma pikkade lokkide, värvitud huulte ja miniseelikuga uksele ilmusin, jäi Kersna soolasambaks ja kaotas kõnevõime. Ema siiamaani meenutab, kuidas Vahur aegamööda end kogus, et saade ära teha. Panen siia oma portree tollest ajastust, kuigi paberil näeb see pilt palju säravam ja ilusam välja. Siin on hall ja tuhm, kunagi ammu skännitud jumal teab mismoodi. Vahel tundub mulle, et tegelikult olen praegu isegi ilusam kui tol ajal. Oma eelnevalt paksu ja raske teismelise kehaga võrreldes tundus mulle tookord loomulikult et muutusin ühtäkki maailma kõige ilusamaks inimeseks.

Mina 1997. aastal

Vahur Kersna "Õhtuse ekspressi" võttegrupp meie pool maal ja meie pere 1996.a.
Kõige taga on 2 onklit ja isa. Keskmine rida vasakult paremale: ema, Pirn, mina, Anne, tv-onkel.
Ees on Muginsioon, tv-tädi, Kersna ja kohalik nõid, kelle peres hiljem toimus veretöö ja UFO-d viisid vist poja minema.

Kusagil 16-19-aastasena vihkasin ma oma välimust südamest. Nimelt olin lapsena kogu aeg hästi kõhn, kuid teismeeas võtsin juurde. Ma ei tundnud oma peegelpilti enam ära. Ei sallinud peegleid ja haudusin plaani kloostrisse minna. Ainsaks takistuseks oli minu täielik usu puudumine jumalasse. Ja see usuikaldus kestab siiamaani. Kuna ma juba eos end jube inetuks pidasin, siis nimme muutsin end veel koledamaks: pesin pead harva ja kandsin juukseid ainult hobusesabas. Madalad tossud, dressipluus ja koledad paksud teksad kuulusid mu garderoobi. Mingeid Kersna stiilis juhtumeid ma küll tollest ajast ei mäleta.

Mina sinises, Pirn punases 1992. Talumatu välimus.

Niipea, kui taas peenemaks muutusin, hakkasin kõrgemaid kontsi kandma ja peegleid fännama.

Mis puudutab hetkeseisu, siis ma olen küll juba vana, aga näib, et ikka veel võimeline päid segi ajama. Alles paar päeva tagasi toimus mul selline kirjavahetus end fotomeheks kutsuva inimesega:

Fotomees: Oleks suur soov saada sind endale aktimodelliks fotograafiliste katsetuste jaoks. Ka tasustamine võimalik. Kas pakuks huvi see?

Mina: Enne sooviksin näha Teie eelnevaid aktifotosid ja täispikka nime. Lisage palun ka põhjendus, miks just minu pildistamine Teid huvitab. Millal me sina- peale läksime?

Fotomees: Vabandan Sinatamise pärast!
Olen netis vaadanud Teie kodulehte ja kunsti. Jättis mulje see... Samas olen ikka vägagi algaja ja vajaksin kannatlikku ja kogemusega modelli. Vabandan kui asjata tülitasin.

Mina: Miks siis kohe nüüd asjata, aga mind paneb imestama, et ilma end tutvustamata kohe selline küsimus esitatakse. Mina olen oma nime ja töödega avalikult rahva ees. Eeldan ka enda poole pöördumisel ausust ja avalikkust, ilma milleta ei teki usaldust. Mul ei ole põhimõtteliselt midagi akti poseerimise vastu, aga kuni ma Teid ei tunne, jääb see ära. Rääkigem niisiis konkreetselt asjast. Teie ees- ja perekonnanimi? Kui algaja olete? Kui te üldse pole pildistanud, siis ei tasu küll kohe aktist alustada. Kui on varasemaid töid, palun saatke.
Küllap oli tegemist mingi ullikesega, sest tema nime ma siiamaani teada saanud ei ole. Ta lihtsalt polegi rohkem mulle vastanud. Tüüpiline.

Aga teate, mis värk Kristiina Ehiniga TEGELIKULT on? Üks hea sõber, keeleteadlane seletas, et eestlastel olevat tarvis igast põlvkonnast üht puutumatut ja püha naisluuletajat, kelle saaks pjedestaalile tõsta, et teda hardalt imetleda. Ta oleks nagu diiva, kelle sõnades ei kahelda. See on isereguleeruv süsteem, mis toimub mitteteadlikult. Varasemad diivad on olnud näiteks Lydia Koidula ja Marie Under, hetkel aga on Ehin.

Veel üks leid, mille eile üks sõber oli FB-sse pannud, on Mari-Leenu blogipostitus.
Mari-Leen: „Seisin seal, uhkelt riides, veiniklaas käes ja minust möödunud staarid (kuidas me neid Eesti kuulsusi siis ikka kutsume) ja tervitades lõid minuga klaase kokku. Koit Toome „tsau“ maksab märksa enam kui toidupoes lihapakkiva naise tervitus.“

Kirev nädal

12. aprillil oli kosmonautikapäev ja Gagarini lennu 50. aastapäev. Olen sellest põlvkonnast, kus lapsed veel kosmonaudiks tahtsid saada. Tookord ütles ema mulle, et kosmonaudiks võetakse vaid erakordselt tugeva tervisega inimesi, mina aga olin ühtelugu haige ja kehaehituselt kõhn. Ise tundsin end tõsi küll, palju tugevamana kui teised mind arvasid olevat. Nüüd on saabunud aeg, mil tunnen, et olen kosmoselennuks valmis. Jõutrenn ja korralik toitumine on muutnud mind tugevaks ja terveks. Lihaste arvelt on tulnud kehakaalu juurde, kuigi ma pole kindel, et ilmaruumis kaaluta olekus inimese kaal üldse rolli mängib. Doonori puhul mängib küll. Alla 50 kg kaaluv inimene ei tohi verd anda. Nii et kosmosesse ma saaksin, aga doonoriks ei saaks.

Viisin enda ja oma maja KÜ rahustuseks kosmonautikapäeval oma lahkunud isa Volkswagen Passati (1984-2011) Kuusakoski taaskasutusse. See oli juba kaks aastat maja ees seisnud. Mul ei olnud seda kuhugi panna ja remondiks puudus raha. Pealegi oli lammutamine ainus võimalus masin ARK-i registrist maha kanda. Isa ei teinud testamenti ja nii see auto siis oligi lihtsalt iseenda oma. Kuigi isa sõber, kes autot remontis ja ülevaatusele viis, ütles et parema meelega saadaks ta masina kohe romulasse ja et rohkem ta seda logu enam kunagi näha ei taha, sõitsin sellega 2008. aastal ringi ilma ühegi probleemita. Isa sõber tegi sellest kuuldes suured silmad. Siis aga selgus, et juba pool aastat tagasi oleksin pidanud ülevaatusel käima. Seejärel jäin Londonis auto alla ja ei oleks nii ehk naa saanud autot juhtida, kuna hüppeliiges oli puruks. Jätsin auto seisma. Seistes kiilus tal üks ratas kinni, aku läks tühjaks ja lumi vajutas stange nukralt viltu. Üsna karm vaatepilt oli selle masina treilerile vedamine. 

Kergendus, et auto sai ära antud, oli suur, isegi kui nägin oma silmaga, kuidas kopp tal aknaäärest kinni haaras, nii et terve aken purunes ja katus lössi läks, õhku tõstis ja pauguga maha pani. Treilerijuht arvas, et mu autost tehakse uusi autosid.

Pärast ootasin ARK-is tund aega oma järjekorda, et romu arvelt maha võtta ning olin juba tüdimusest täiesti apaatne, kui helistas Toits, kes teatas, et TV3 uudistes öelnud, et UFO-d on olemas.

15. aprillil esinesin ettekandega Tallinna Rahvusraamatukogus kodanikuaktiivsuse seminaril „Kodanikud kui aktiivsed ühiskonna mõjutajad“, mida orgunnis Sirje Kingsepp. Rääkisin oma feilinud elust ja kunstniku õigusest saada töö eest palka ja omada tervisekindlustust. Mu ettekanne tegi kõigile nalja. Veel olid kohal ja võtsid sõna loomakaitsjad, EGN aktivistid ning TLÜ õppejõud Anu Toots ja Rein Ruutsoo, kes väga jõuliselt esines.

Pärast sõime seminarist järgi jäänud saiakesi ja salateid kuni raamatukogu sulgemiseni. Tuled juba kustutati ära, kui kiiruga saiu kaasa pakkisime ja treppidest alla jooksime. Mis siin imestada, kui enamus olid kunstnikud, noored või töötud.

Seminaril oma järge ootamas

Laupäeval oli ilm rõvedalt hall ja külm. Õhtul sain autoga Tartu. Juht oli noor naine. Magasin autos. Iga kord möödasõitu sooritades andis tšikk oma punasele maanteemuhule ketsi, nii et see röögatas ja ma ärkasin! Oma sõbrannaga rääkis ta naiste ja meeste palgalõhest ja oli võitluslikult meelestatud. Kahe tunniga sõitsime ära.

Tartus hakkas kohe action, sest kuna õhtu oli käes ja järgmisel hommikul olin lubanud Lagle Aimi ja Margus Kiisiga kummipaadimatkale minna, tormasime Sveniga Aivari poole, kel oli sünna. Viisime talle nänni ning jaurasime seal endalegi üllatuseks lausa neli tundi. Koju saime kesköö kandis.

Hommikul olin nagu zombie. Ees ootas kummipaadimatk Võhandul. Ilm endiselt hall, tuju polnud ollagi. Pakkisin, ostsin süüa, eriti kohupiima, kus on pikka ühtlast energiat andvad valgud ning lõpuks sõitsime Aivariga Lagle ja Marguse juurde. Kui kohale jõudsime, hüüdis terve nende pere aknast, et tulge üles. Läksime. Oli kolm last, keskmine, 5-aastane meikis. Kiikusin ühe lapse kiigel. Margus seletas, et see kõige pisem, aastane laps teab, kui Lagle ja Margus seksima kavatsevad hakata. Müstilist teadmist seletas Margus tõsiasjaga, et noorim laps ei soovi oma pesamuna staatust kaotada. Uue tite tegemist peab takistama. Ma ei imestanud põrmugi, et Margus seksiteema üles võttis.

Valitses rõõmus ja ootusärev meeleolu. Asju kanti autodesse. Kaasa tuli kaks last. Läksime kahe autoga: Aivari ja Marguse omaga.

Räpinas jätsime Marguse auto Võhandu kaldale ja sõitsime Leevakule Aivari autoga. Parkisime kohta, kust kavatsesime paadid vette lasta. Pidime jälgima, et hirmus kosk meile tee peale ei jääks, kui kummipaatidega vette läheme. 

Pumpamine võttis omajagu aega. Tuli juttu klistiirist ja Margus teadis rääkida, kuidas nõuka ajal tegi üks tüüp teisele mingi traktori pumbaga õhk-klistiiri. Veel jutustas ta, kuidas ta eelmisel aastal osales paadimaratonil laste kummipaadiga ja sai disklahvi, kuna kohe alguses pani puusse ja paat läks lõhki. Pärast lappimist sõitis edasi, aga oli viimaste seas. Siiski lõpetas varem kui 24 tunni pärast ja nii oli disklahv tegelikult väga ebaõiglane, sest kõik, kelle aeg jääb 24 h sisse, pidid saama ametlikult lõpetada ja arvestatud

Meie kummipaadisõit algas alles kl 13.30. Olin Lagle ja pesamuna PR-ga ühes paadis, Margus ja vanim laps, 8-a. TT olid teises paadis. Filmisin Laglet ja 1-aastast PR-i. Aerutasime Laglega kordamööda. Kummipaadi omapära on liikuda külg ees, nii et jõutõmbed kahe aeruga kujunesid harvadeks. Ikka pidi ühe aeruga solistama, et paadinina otseks saada. Vett oli palju ja päike säras. Tegime läbi mitu U-kujulist kurvi ja vahepeal sõitsime suurvee alusel heinamaal, kust läksid üle elektriliinid. Tegime ühe peatuse. Räpinas olime ca 3,5 tunni pärast. Kokku sõitsime umbes 15 km. Meil oli Laglega palju rääkida, muuhulgas meenutasime ühist sõpra Immarit, kelle vana paat, rikkis GPS, ilmatuma suur ragisev raadiosaatja, katkine auto, mille summuti kukkus maanteele on jätnud kustumatu jälje me teadvusse. Immariga hängimise aeg jääb 2000. a algusse. Kui PR tüdines, hakkas Lagle talle kaku küpsetamisest laulma ja see kõlas täitsa nagu Seto memmede hüüd, mis oli väga muljetavaldav.

Räpinasse sisse sõites oli PR-l kopp nii ees, et ta hakkas karjuma. Hoidsin teda kinni ja Lagle sõudis. Pulkkange PR röökis ja viskles, kuid milleks ma jõusaalis käin, kui ma aastast last ei suuda ohjeldada ja muidugi ei pääsenud ta minema. Helgetel hetkedel mängisime koos ja PR  kutsus mind pidevalt naiseks, hoolimata sellest, et Lagle talle kõik mu nimed ja isegi hüüdnime selgeks püüdis õpetada. Reisi lõpuks tundsin end kohe palju naiselikumana kui varem. Tegelikult olin üllatunud, et 1-aastane mudilane nii palju rääkis. Mõni ei ole veel 30-aastaseltki nii sõnaosav.

Räpinas jätkas Margus teekonda soolosõitjana kuni Võõpsuni. Meie läksime poodi ja pärast sõime.

Seejärel haarasin Marguse auto rooli ja tahtsin talle Võõpsu järgi sõita, terve pere pardal. Kahjuks ei leidnud me autotulede kangi. Lagle muudkui liigutas vasakpoolset kangi ja ma vaatasin eest, kas tuled süttivad. Ei midagi. Siis läks Lagle vaatama ja mina liigutasin kangi. „Põlevad ju!“ hüüdis Lagle. Tegelikult ei põlenud vaid valguslaik laternatel oli loojuv päike. Helistasime Margusele, kes ütles, et hoopis parempoolset kangi tuleb liigutada. Rohkem takistusi meil ei olnud ja me sõitsime Võõpsu. Margus juba randus. Koduteel rääkis Margus ARS-i süsteemist. 

Loe ka Marguse versiooni paadimatkast. Seal on rohkem videoid ja pilte.

Õhtul väsinuna koju saabudes leidsin postkastist teate, et olen võitnud filmiga „Mehe tee“ preemia üleriigilisel 46. Amatöörfilmide festivalil.

Järgmine päev kulges töö tähe all. Hommikul käisin Vunderis pappi ostmas ja ülejäänud päev läks uue video ette valmistamisele. Tegin papist lehma maski ja lennukitiivad. Õhtul toimus filmimine. Loon videot EGN-i perekonnateemalisele kunstinäitusele.

Olen endale lõpuks orja ka saanud. Ta on ilusam ja targem kui eelmised kandidaadid. Valgemetsas töötamine sobib talle ja puha. Esmakohtumine on alles ees.

Film „Serge Gainsbourg – huligaani armastus“

Käisime Sveniga 1. jaanuaril Tallinnas Artise kinos vaatamas suurepärast eluloofilmi Serge Gainsbourg – huligaani armastus .

Tähelepanu äratas animatsiooni kasutamine filmis, mis on ka loogiline, sest tegemist on prantsuse animaator Joann Sfari debüütfilmiga. Prantuse laulja, näitleja, režissööri ja poeedi Serge Gainsbourg (pärisnimega Lucien Ginsburg)  elu on kujutatud alates lapsepõlvest, mil ta ei viitsinud isa nõudmisel klaverit mängida vaid läks maalitundi, kus suured onud naisakti maalisid, tema aga pidi olema akti poole seljaga ning mingeid tobedaid lilli joonistama. Unenäoliselt ja naljakalt on kujutatud väikese Lucieni armumist naisakti ning nende koosveedetud aega mererannal, metsas ja kodus, kus poiss teda maalib ja aina veenab, et akt ikka kõik riided maha heidaks. Ega päriselt aru saagi, kas tegemist on unistuse või reaalsusega. Sümpaatia on vastastikune, kuid siis saadetakse Lucien internaatkooli. Vahepeal tekib Lucienile teisik, keda ta hakkab kutsuma oma lõustaks. Lapsepõlves on lõust nagu suur kakuke, hiljem aga pikk, piitspeenike, hiiglasliku nina ja kõrvadega Karlssoni kombel lendav härra. Muide, Serge Gainsbourg'l on uhke kongus nina, mida olen kuulnud kutsutavat juudi ninaks ja tänu oma juudi esivanematele on ka mul taoline. Mu kadunud isa ütles, et sellise ninaga nagu temal ja minul saavutab inimene kõik.

Igatahes Serge isiksus kahestub ja võimalik, et ta oli skisofreenik. Lõust veenab teda tegema hulle tempe, mis tulevad kasuks ta loomingulisele arengule. Näiteks hakkab ta paremini klaverit mängima.

Tõenäoliselt saavad muusikud rohkem seksi kui kunstnikud. Hiljem, kui Lucien maalimise muusika vastu vahetab, hakkab tal naistega vedama ja iseäranis suureks tšikkide lemmikuks muutub ta pärast skandaalse loo „Baby Pop“ välja laskmist. Laulusõnad on üsna mitmemõttelised. See on vaid minu järeldus, aga kuna Baby Pop'i sõnad viitavad 40-le läheneva beibe keskea kriisile, näevad Baby Pop'i videos 18-aastane France Gall ja tema taustalauljad välja nagu väikesed vanadaamid. 

Filmis on France't kujutatud kui hüpernaiivset lapsnaist, kes usub, et ta isal on alati õigus ja arvab, et lugu aniisimaitselisest pulgakommist on lastelaul. On veel üks hitt ja see on palju tähtsam. Tegelikult ma tahangi rohkem sellel peatuda.

Serge Gainsbourg 1966.a. hitt „Pulgakommid“ pr. k. Les Sucettes tekitas furoori oma kahemõttelisusega. Pulgakommide limpsimise all pidas Serge silmas fellatiot. Siin on inglise ja prantsuse keelsed sõnad.

Noor France Gall ei saanud loo topelttähendusele pihta ning laulis seda kõikvõimalikes erinevates kontekstides, neist kõige absurdsem on see, kus suured peenisekujulised pulgakommid kohmakalt tantsivad. Youtube ei lase mul seda videot siia panna, aga link loodetavasti töötab. See video pole küll nii koomiline, kuid ajab ka asja ära:

Paar aastat hiljem olevat Serge France Gallilt küsinud, kas ta vahel kuulab seda laulu ja too oli vastanud, et enam mitte, kuna on selleks liiga vana. Järelikult ei olnud sõnade, mida kogu maailm ammu teadis, tähendus talle ikka veel kohale jõudnud. Kui ta lõpuks teada sai, et teda on ära kasutatud, pandud tema enese teadmata suuseksist laulma, langes ta masendusse, kuna pettus kogu täiskasvanute maailmas. Ta räägib sellest siin ja siin on näha ka peenisekujulisi komme:

Lapsnaise teema huvitas Serget ja nii olevat ta album Histoire de Melody Nelson 1971 inspireeritud Lolitast. Tegelikult kummaline, et ta ise olles laps, just täiskasvanud aktimodelliga semmis (olgu siis unistustes või päriselt).

Filmis on näidatud, kuidas Serge populaarsus aina kasvas ja kuidas tal oli väga palju naisi, neist olulisemad nunnu ja õnnetu Birgitte Bardot ning heledahäälne britt Jane Birkin, keda kehastav Lucy Gordon poos end enne filmi esilinastust üles. Kuulus ja skandaalne superhitt Je t'aime, moi non plus – selle esmase produtsendile ettemängimise juures viibis ka äärmiselt targa ilmega koer.

Kas tänapäeval on meesstaaril sama lihtne naisi saada nagu tol ajal? Mulle tundub, et praegusel ajal on sooline võrdõiguslikkus saavutanud siiski mingi sellise taseme, kus naisel ei ole meest koos tema raha ja võimuga eluliselt tingimata vaja. Kuna naine suudab ise olla rikas ja kuulus, siis kuulsus ei garanteeri mehele veel naiste järjekorda voodi ees. On rohkem iseteadvaid naisi, kelle jaoks võimukas mees on paremal juhul nagu hane selga vesi või lausa turn off.

Oli huvitav vaadata, kuidas Serge vanemad poja käekäigule kaasa elavad. Isa oli oma kuulsaks saanud lapse üle ääretult uhke ning kui nad emaga kuulsid, et poeg käib Birgitte Bardot'ga, sattusid nad lausa pöördesse, kuid siis saabus seesama diiva, silmad pisarais. Miks, vaadake ise.

Filmis oli palju spontaanset musitseerimist, vaba aja nautimist, inspireerivaid kooslusi ja kirge, mis ei võtnud õnneks halva amatöörporno vormi nagu eesti filmides. Minu jaoks oli filmi põhitooniks pidev loominguline seisund: ideede liikumine, seoste tekkimine, suhtlemine, vabadus, siirus ja uudishimu, samuti kahtlused ja piinad.

See film meenutas mulle perioode mu enda ning mu suguvõsa elust. Ammu enne minu sündi, 1960ndatel kui mu ema oli nooruke ja tema vanemad ka veel mitte iidvanad, käis meie korteris tihti koos musitseeriv seltskond: kunstnik Elmar Kits, kes mängis viiulit, laulis ja nuttis samal ajal meeleliigutusest, kunstnik Linda Kits, kes laulis sopranit, TÜ rahvaluule õppejõud Uudo Kolk, kes mängis tšellot, mu vanaema, muusikaõpetaja Salme Taev, kes mängis klaverit. Mu vanaisa, TÜ rahvaluulekandidaat Karl Taev, kes küll maalis hästi, aga kellele oli elevant kõrva peale astunud, oli koos mu ema ja tädiga publik. Kuna tol ajal internet puudus ja telefongi oli haruldane, käidi sageli üksteisel külas ilma ette teatamata. See oli nii loomulik, et keegi ei pahandanud. Aega oli küllalt. Köögis peeti hämarikku ning räägiti matemaatikust korterinaabriga maailma esimestest arvutitest, mis olid toasuurused.

Huvitav raamat Serge elust.

Vittu – kui romantiline!

Kojuminekuni on jäänud nädal. Vahepeal ilmus meie näituse kohta lugu Turu rootsikeelses ajalehes Åbo Underrättelser. Artikkel on põhjalikum kui teises ajalehes ja pilt on norm.

Artikkel näitusest "Out of Joint" ajalehes "Åbo Underrättelser"

Elu ühikas on muutunud vaikseks. Köögis ei ole juba üle nädala aja ühtegi hinge kohanud ning sinna on tekkinud kirjad: „Please help yourself. Have a nice stay!“ koos arvestatava toiduvaruga, mida lahkujad pole ära visata raatsinud. Mul kui vaesel kunstnikul on vaid hea meel, kui avaneb võimalus süüa tasuta spagette ketšupiga.

Hakkan minagi otsi kokku tõmbama. Ostsin juba kodustele nänni. Eelmisel laupäeval käisime Alissoni ja Samiga suurimal kirbuturul, mida näinud olen. Oli raamatuid, potsikuid, keraamikat, riideid, kelli, jalanõusid jne. Enamus asju olevat tänapäeval lootuses raha teenida kallimaks muudetud. See aga tekitab olukorra, kus rahvas enam vanakraami ei osta. Milleks osta 8 EUR-i eest väike mootorratas-kell, mis ei näe just väga värske välja ja võib-olla ei töötagi? Samas võib ka vedada: nimelt sain 5 EUR-i eest superilusad nööride ja lukuga saapad. Kodunt kaasa võetud oranžid paelad sobivad neile ideaalselt.

Minu uued 5- eurosed saapad! :)

Möödunud on mitu päeva doktorantuuri lainel. Tahan doktorantuuri astuda, kuid ei ole veel kindel, kas Helsingi või Tallinna. 8.-9. detsembril viibin Helsingis ja uurin sealseid olusid. Olen sel teemal mitme teadajaga suhelnud ning lõppkokkuvõtteks selgus, et alustama peaksin juhendaja otsimisest ja oma cum laude kaitstud magistritöö artiklite avaldamisest Ariadne lõngas ja Mäetagustes. Pärast kirjavahetust oma EKA magistritöö kirjaliku osa juhendaja Tiina Kirsiga, kes oli rõõmsalt nõus minu doktoritöö kirjalikuks juhendajaks hakkama, kuhu iganes ma ka ei astuks, muutusin hullult õnnelikuks. Tiina Kirsiga oli meil magistritöö ajal ideaalne klapp ja kuna ta on nüüd Tallinna Ülikooli Humanitaarinstituudi doktorantuuri õppekava juht, siis kõva sõna ka ametlikus mõttes. Asusin selle teadmisega kohe artiklite kallale, siis aga tekkis blokk, mis tulenes asjaolust, et ma pole peaaegu kolm aastat akadeemilisi tekste kirjutanud. Blokki võimendas järjekordne jama Tallinna üürikorteriga, mis mu tuju absoluutsesse nulli tõmbas. Kuna hetkel lahendust leitud pole, kõigun hea ja halva tuju vahel. Ei ela ega sure. Päris vittu pole asjad veel lennanud, aga seitsmendasse taevasse ka veel mitte.

Käisme Alissoniga eile taas Sami ja Paula pool saunas ja saime nii Eesti kui Soome kohta uut infot. Selgus et sõna „vitt“ leiutas üks soome keelemees ca 500 a. tagasi. Tal oli palju armukesi ja ta tahtis naise genitaalide jaoks romantilist väljendit leiutada, nii oligi sõna „vitt“ algselt romantiline. Kas see sõna tuli Eestisse Soomest ja millal, seda ei tea. Muide, siin on meeletult palju emakeelseid sõnu suguelundite kohta. 

Tänapäeval igatahes on „vitt“ muutunud nii Eestis kui Soomes teismeliste kõnepruugis sama tavaliseks nagu minu nooruses oli „kurat“. Seda võib iga asja peale öelda. Mõni baretiga tädi ehk kirtsutab veel nina, aga keegi eriti ei pahanda. Mina olen siiski liiga vanaaegse kasvatusega, et ette-taha vitte pilduda. Võib-olla pigistaks selle sõna välja, kui näpud sahtli vahele pandaks. Äärmises vihas olen alati küll kogu rikka sõnavara välja ladunud, kuid rahulikus meeleolus, asja eest teist taga ma ei ropenda. Kui minu teismeeas keegi julges öelda vitt, nikkuma, puts, munn või muud säärast, ootas teda pikk ja piinarikas karistus tavaliselt moraalilugemise, hüvedest ilmajätmise, sõimu või lausa füüsilise nahutamise kujul. Siin Turus olen vahel kuulnud reedeöödel ühika eest mööduvaid purjus meestudengeid ahastavalt karjumas: Viiiiiiituuuuuuuu! Ju on siis rahuldamatus.

Samil on huvitavaid raamatuid ja plaate. Üks raamat jutustas Soome alkoholikultuurist ja sisaldas ka inimeste purjusolekulugusid. Soomes oli aastatel 1919-1932 alkohol täielikult keelatud. Toimus aktiivne ebaseaduslik alkoholi sissevedu Eestist. Kui alkohol viimaks müügile jõudis, nägi viinapood välja nagu pank: inimesed seisid sabas mingite sammaste ja lintide taga, kuna pudelid olid igaüks eraldi väikeses lahtris, põhjaga rahva poole, et vältida erinevate markide nägemisega suure valiku muljet ja liigset kiusatust suuremaid koguseid osta.

Eile selgus veel fakt, et sõna „halastusseks“ on Soomes olemas ja kasutusel. Selle kohta on ka lühend, aga mulle ei meenu hetkel, milline. See kõlas umbes nagu „pätu“.

Kõige sellise arutamise juurde kuulasime „halba karaoket“ ehk Nükaneni ja teisi eriti halbu muusikuid, sõime minu enda küpsetatud superhead kohupiimakooki, mille retsept on siin, aga ma natuke muutsin seda. Olen eluaeg vahelduva eduga suur küpsetamisfänn olnud ja hirmus õnnelik, et eile viimaks sain oma kirge rahuldada. Sami soojendas mingeid naljakad, aga maitsvaid porgandi- ja kaalikaputrusid, lisaks oli laual sink, Lapimaa metsadest Paula ema poolt korjatud pohlad, mmmm... head sõbrad, hea saun ja -toit muudavad elu ikka nii mõnnaks, eriti kui oled juba kaks kuud peaaegu ainult võileibadest elanud.

Minu tehtud mahlane kohupiimakook. Just ahjust tulnud ja lõhnav!

Pärast sauna- ja kulinaarseid mõnusid magasin nagu kott ja ärkasin täna enne koitu! Turus tõuseb päike täna kl. 9.13, aga mina olin jalul juba kl. 8.30. Loojang on siin täna kl 03.27 PM, aga enne loojangut magama minna mul kavas ei ole. Ilusat laia lund sajab.

Šamaani oodates

Kolmapäevases Turun Sanomat's ilmus meie näituse kohta väike ülevaade. Pilt on ilus, aga loos on kala sees: ajakirjanik paneb laheda stiiliga, et ma olevat väitnud nagu kunstnikud oleksid töötud ja kodutud. Rääkisin töötusest, aga tean, et ei nimetanud sõna „kodutu“. Kui diktofoni asemel on pliiats ja paber nagu sellel onul, võib kõike juhtuda.

Artikkel näitusest "Turun Sanomat's"

Homme ilmub lugu meie näitusest kohalikus rootsikeelses ajalehes. Nimelt sattusin ükspäev juhuse läbi järjekordse ajakirjaniku küüsi. Olime Alissoniga galeriis, kus tema end foto jaoks meikis ja mina pilte tegin. Alisson oli just meigi maha pesnud ning mina olin pähe tõmmanud oma kaks kapuutsi, millest pealmine on hiigelsuur ja oranž, muutes mind South Pargi Kenny'ks ning liikusin hoogsalt ukse poole, et koju minna, kui saabus ajakirjanik rootsikeelsest väljaandest Åbo Underrättelser. Superstaar peab olema alati valmis pressiga suhtlema, mis näitab, et ma veel valmis staar ei ole, sest just sel päeval olin pea pesemata jätnud. Poseerisin jälle kividel ja rääkisin oma tööst. Fotosid üle vaadates ei tundunudki väga hirmus. Mis see üks pesuvaba päev juustega ikka teeb. Vanasti pesti pead kord nädalas seebiga ja poseeriti ikka. Sellest hiljem.

Üleeile ootasin šamaani. Pidime Turus kohtuma, et kohvitassi kohal feminismist, šamanismist ja kunstist lobiseda. Tutvusime, kui oma online projekti jaoks osalejaid otsisin. Tuiskas jubedalt. Vaatasin aknast inimesi. Siin liiguvad põhiliselt tudengid ja õppejõud. Vana vibalik hallipäine mees rühib vastutuult. Suure kirju kapuutsiga neiu nagu päkapikk oma peenikestel jalgadel. Kirjakandja oma kollasel jalgrattal. Meeletult suur kaadervärk lohiseb mööda. Rekka, mille kärus oli killustik vedas koppa ja selle järel sõitis mingi väike vilkuriga buss. Lõpuks helistas šamaan ja ütles, et rongiliiklus on lumetormi tõttu sassis ja kahjuks peame kohtumise edasi lükkama. Vestlesime erinevatel teemadel üle poole tunni, mis minu jaoks on telefonivestluse kohta pikk aeg. Ma pole kunagi telefoniga lobiseda armastanud. Eelistan virtuaal- või IRL suhtlust. Šamaan osutus kirglikuks feministiks. Samal ajal aeti katedraali ette püsti suur kuusk. Miskipärast ei saanud nad kuuske kohe korda ja rihtimine jätkus veel järgmiselgi päeval. Poed on jõulunänni täis. Ostsin piparkoogivorme ja loen päevi kojuminekuni. Tänasest on jäänud veel kaks nädalat, millest kaks päeva veedan Helsingis. Ühika köögis säravad tänasest alates jõuluküünlad.

Ühisköök on jõuludeks valmis

Neljapäeval toimus Turu Kunstiakadeemias kaks artist talki: Kristina Norman ja Julie Nord ning õhtul oli samade kunstnike näituse avamine Turu Kunstimuuseumis. Minu kohtumine Kristinkaga oli hästi soe ja lahe. Lobisemiseks küll eriti aega ei jäänud, aga päev oli huvitav sellegipoolest. Sain näha uuesti tema filme, samuti teise kunstniku töid. Siis oli ringkäik akadeemias. Pärast seda tulid Kristinka ja Julie Titaniku galeriisse minu ülespanekut vaatama ning seejärel saabus aeg nende oma näitus avada. Enne avamist süüdati kunstimuuseumi ees kuusel tuled ja pakuti kuuma glögi. See oli üks külma päeva sooje tipphetki. Avamine oli tore, aga sealt pidime Alissoniga aegsasti kaduma, sest Paula ja Sami olid meid enda juurde sauna kutsunud. Õigupoolest oli see Sami korter, kuhu me siirdusime ja Paula seletas kohe lahkelt, miks nad koos elada ei saa: Sami kogub krokodille. Tal on voodi pehmeid mängukrokosid täis. Riiul on krokodilliraamatuist tulvil. Vannitoas on krokodillikujuline seebialus, pesuhari ja veel mitmeid vidinaid. Sami on mees, keda enamus riietega ära ei tunne. Ta on aastaid aktimodellina töötanud. Lisaks on tegelane kohalikus seksipoes müüja olnud ja tal on kodus terve kuhi 1970ndate erootikaajakirju. Ühe neist olevat ta oma vanaema pööningult avastanud. Ta arvab, et selle on ostnud ta isa või onud, kes seda eitavad. Vaadates karvaseid erootikamodelle, ei suutnud keegi tõsiseks jääda, eriti kui keerasime ette lehekülje, kust seiras vastu meeletult palju mustvalgeid soome naissoost parlamendiliikmete portreid, kelle seast lugejad pidid kõige seksikama valima. Osadel oli ägedalt kohev poisipea, osadel rasvased juuksed ja katkised hambad, mõni kandis paksude raamidega prille. Oli, mida vaadata. Siis veel rääkisime Nükanenist. Kui teised ütlevad, et fifty-fifty, siis Nükanen ütleb fifty-sixty.

Saun oli hea, aga et see on majaelanikega ühine, siis oli meil aega vaid tund. Oli hullult mõnus. Käisin viimati saunas arvatavasti üle kahe kuu tagasi. Tundsin nagu olnuksin ilgelt räpane. Dušš on täiesti mõttetu, alles saunas saab inimene puhtaks. Pärast tegi Sami süüa ja meil oli krokodillide seltsis vahva. Plaanime üritust korrata. Koju saime keskköö paiku ja kõndides hakkas ikka päris külm. Täna hommikul oli Turus -14 C.

Tallinna sadamasse jõudmiseni on täpselt kaks nädalat, kui laev jäävangi ei jää. Olen kord sellise vangistuse läbi elanud, enam ei taha.

Kangelase teeleminek

Pärast emotsionaalset ja nagu alati ajahädas tehtud, aga sellegipoolest korda läinud juubelifilmi emale asusin heroilisele teekonnale Soome tarkade ja seppade maale, sihtkohaks Soome vanim linn, Aura jõe äärne Turu. Turu linn tekkis juba 13. saj. katedraali ehitamisega. Siin on Soome linnadest pikim hariduse andmise traditsioon. Näiteks asub siin Åbo Akadeemia (Åbo on Rootsi keelne Turu linna nimetus ja tähendab maja jõe ääres). Enda üllatuseks nägin Turgu saabudes samasugust Gustav Adolfi kuju nagu TÜ ees Tartus. Selgus et G. Adolf on segatud nii Åbo- kui ka Tartu ülikooli asutamisse. Elan Åbo ülikooli ühikas.

Mu teeleminek ei olnud kergete killast. Tõusin kell 05 hommikul ja seilasin üle tormise mere. Mul oli kaks kohvrit ja üks seljakott. Ühes kohvris olid kaablid, teises rõivad ja seljakotis olid kaamerad.

Siit videost näeb, kuidas päike teel Tallinnast Helsingisse tormisel merel paistis:

Sadamasse tuli vastu P.P. Kuna pääsesin oma tuppa järgmisest päevast alates, siis magasin esimese öö P.P juures Paraisil. Parainen ehk rootsi k. Pargas on viimane maismaaga ühendatud saar Turu lähedases saarestikus. Järgmistele saartele pääseb praamiga. Saar on kuulus selle poolest, et Lenin viibis seal 1907. a. Mr. Muelleri pseudonüümi all sõjapaos.

Pärast paaritunnist sõitu, sellele järgnevat shoppamist, kokkamist ja 10 kassiga tutvumist jäin P.P poole kassidega tõtt vahtima, kuna P.P läks tööle. Nagu jaanipäeva-aegses blogis mainisin, töötab P.P puhkuseandjana talunike juures. Ta lubas mind üheks päevaks tööle kaasa võtta!

Kasside seast tooksin esile pimeda ja kõhna Juliuse ning lühisabalise paksukese Helmi, keda korterisse sisenedes esimesena märkasin. Kuigi korteris on 10 kassi, näeb korraga neist vaid heal juhul pooli. Julius on küll pime, aga kuuleb ideaalselt. Helmil on komme ronida sülle ja lakkuda oma ohvri põski. Kui see esmakordselt juhtus, mõtlesin, et ajab küüned mulle kõrri. Nagu näha, olen elus ja saan Helmiga jätkuvalt hästi läbi.

Tuiasin, mis ma seal tuiasin ja lõpuks läksin magama. Terve tuba oli täis kasse ja meeletult suurt õhkmadratsit, mille P.P oli mulle ostnud. Samasuguse madratsiga juhtus mu Tallinna korteris naljakas lugu: mu korterinaabrid seksisid selle lõhki ning öösel hakkas nende toast kostma midagi püssipaukude sarnast. Mis on eriti kurioosne- üks seksijatest, nimelt noormees oli korterit valides toonitanud, kui väga ta öösiti ikka magada tahab…

Niisiis püüdsin kasside seltskonnas ellu jääda. P.P ei lubanud ust sulgeda, sest isakassid oleksid seepeale kaklema hakanud. Ärkasin öösel korduvalt kasside möllamise peale. Mingil hetkel, kui keset pimedust silmad avasin, nägin, et mu voodis magab neli kassi, sealhulgas see tige emane, kes päeval oli valmis mind lõhki kiskuma. Päeva jooksul oli mind korduvalt ja ootamatult seiranud Ville- isane suurte silmadega juhtkass. Tema ei sisisenud nagu emane vaid lihtsalt vaatas ja tegi järeldusi. Dementne lühisabaline vanake pidas end kiisupojaks ja püüdis varahommikul mu teki alla ronida. Võitsin selle lahingu ja siirdusin pesema. Samal ajal saabus laudalõhnaline P.P, kes oleks soovinud kohe dušši võtta. Selle asemel pidi ta nüüd kasside liivakaste koristama.

Pika jauramise järel jõudsime hilinemisega Turu katedraali ette, kus mind ootasid Titaniku galerii galeristid. Olin kerges segaduses just hetk tagasi nähtud Gustav Adolfist ja sellest, kui sarnane on Turu Tartule. Lisandusid kaks poolikult magatud ööd, korralik kogus kohvi ning minu ajukeemia oligi segi nagu kört-pärtli särk. P.P oli korraga kadunud, tööle muidugi, meie galeristidega viisime aga kohvrid ühikasse ja siirdusime Titaniku galeriisse, mis vanasti avaliku peldiku auväärset ülesannet täitis.

Ei usu oma silmi...

See on tõepoolest Gustav Adolf!

1988. avatud Titaniku galerii kuulub Arte kunstnike liidu alla. Selle galerii juures ongi alates 2006. aastast sisse seatud uue meedia kunstnike residentuur Sumu. Mina leidsin Sumu internetist juhuslikult, kui USA residentuure otsisin. Siiamaani veel Ameerikasse resideeruma saada pole õnnestunud, kuid Turus oodati mind küll. Residentuuri periood kestab 1-3 kuud. Kunstnikele makstakse praegu palka 27 EUR-i päevas, lisaks makstakse kinni transport, elamine ja materjalikulud kuni 800 EUR-i ulatuses. Galerii meenutab väljast vaadatuna Londoni metroo sissepääsu, sees on tavaline „valge kuup“. Teha avalikust käimlast galerii on täitsa huvitav idee, millega seoses tekib mitmeid kohaspetsiifilisi mõttearendusi. Varem on Turus kunsti teinud Eesti kuulsaim kunstnik Jaan Toomik, kes rääkis, et tal on siit väga head mäletused. Praegused galeristid aga väidavad, et ma olevat esimene Eesti kunstnik, kellega nad tuttavaks said. Nad on uued.

Titaniku galerii ja mina

Galerist andis mu kasutusse logiseva roosa naisteratta. 1960ndate Hollandi kunstirühmituse Provo idee sellest, et linnaruumis võiksid olla tasuta kasutamiseks valgeks värvitud jalgrattad, on Turus peaaegu realiseerunud. Omal ajal värvisid provolased Amsterdamis 50 ratast valgeks ja panid need lukustamata linnaruumi. Politsei konfiskeeris rattad vargusele õhutamise põhjendusega.

Turus on palju rattureid ja rattad jäetakse sageli lahtiselt linnaruumi. Autojuhid on väga ettevaatlikud. Siin õnnestub mul loodetavasti auto alla jäämisest pääseda, kuigi pikali ma juba kukkusin. Olin just uhkustanud, kuidas ma suvel rattaga 600 km sõitsin, kui mõtlematult diagonaalis üle äärekivi kimasin. Sain mitu sinikat, aga kondid jäid seekord terveks.

Komistasin mitmel korral ka ühika treppidel ja lävedel. Täna koperdasin vähem: ajukeemia hakkab paika loksuma.

Valmistun praegu oma näituseprojektiks. Osalen kahe norrakaga ühisnäitusel, mis on lahti 19. nov-8. dets. 2010. Eile sai rattaga stuudios ka käidud. See asub raudtee ääres suures majas, kus vanasti midagi ladustati. Seal on nüüd kunstnike ateljeed. Jagan hiljuti remonditud ruumi Sanna-nimelise kunstnikuga. On kõrged laed ja valged seinad. Nii ühikas kui stuudios töötab tasuta wifi. Eilne stuudiosse minek oli ekstreemne. Nimelt toimusid hoone ees suured kaevetööd ning me oleksime peaaegu auku kukkunud. Ukse juurde oli jäetud poolemeetrine kamar, et saaks majja sisse. Lisaks puhus kõva tuul. Lootsin, et stuudios on igasugust video- ja fototehnikat, kuid selles suhtes pettusin. Nimelt selgus, et tehnika poole pealt on Titanik üsna õnnetus olukorras. Neil on vaid üks ausõna peal seisev statiiv. Filmide näitamiseks on õnneks küll mitu dvd-mängijat ja projektorit, kuid muud polegi. Ei taustu, ei stuudiovalgusteid ega midagi. Mulle lubati valgustid hankida, kui tegevuseks läheb. Galeristid ja kõik on siin väga abivalmid, nii et tegelikult ei ole mul põhjust nuriseda. Hetkel kogun ideid, materjali ja kuulan maad.

Täna oli siin torm. Kuldsed lehed tiirlesid õhus ja kukkusid Aura jõkke. Jõgi oli lõpuks lehtedega kaetud. Sadas rahet. Sõitsin rattaga üles mäkke, Turu kunstimuuseumi. Seal oli igasuguseid asju. Inimesi eriti ei olnud. Kes see ikka tormise ilmaga välja kunsti vaatama läheks.

Minu toaaknast paistab šokolaadikohvik, mida külastan võib-olla juba homme. Kunagi tulevikus on kohviku seinal tahvel: selles kohvikus käis 2010. aastal Fideelia, kui ta Turus resideerus.

Raamatusoovitused ja kunstiootused

Vahepealsete sündmuste märksõnad on seebiooper tee-seda-ise meetodil, pulmavideote hooaja edukas lõpp ning huvitav lugemisvara.

Seebiooperist ma ei räägi.

Järgmine teema on pulmavideod. Täna sain selle aasta viimaselt pruutpaarilt tagasiside video kohta: "Meile meeldis VÄGA, ikka nagu VÄGA-VÄGA - see ületas kõik meie ootused. :)". Nüüd võin kergendusega tükiks ajaks pillid kotti panna. Olen oma töö teinud ja hästi teinud. Äri on surnud, elagu kunst! Oktoobri keskel sõidan Soome Turgu SUMU AiR meediakunstnike residentuuri, kus viibin peaaegu kaks kuud. Kavatsen kõik muu peale kunsti välja lülitada. Mul selleks täielik õigus ja lausa kohustus: makstakse ju mulle kunsti tegemise eest seal palkagi! Eestis oleks see täielik ulme.

Lugemisvarast. Seoses Tallinna Kunstihoone näitusega  "Personal is Political. Hannah Höch ja tema kunsti tõlgendus" toimub varsti seminar, kus naiskunstnik räägib naiskirjanikust, kirjanik omakorda heliloojast jne. Need peavad olema feministliku taustaga tegijad. Reet Varblane pani ette, et võiksin olla naiskunstnik, kes räägib Eesti naiskirjanikust. Olen viimastel aastatel olnud vilets ilukirjanduse lugeja. Lugemislauale on pigem sattunud erialakirjandus, enamasti ingliskeelne. Nüüd võtsin end kokku, seadsin sammud raamatukokku ja -poodi ning tassisin koju Elo Viidingu, Merca ja Maarja Kangro teosed. Võitis Kangro. Temast tulebki minu ettekanne. Viiding on minu maitse jaoks liiga vihjamisi ütlev ja müstiline ning Merca liiga lihtsakoeline. Maarja Kangro nime teadsin ammu, aga kuna ta varem ainult tõlkis ja luuletas ning alles tänavu esimese novellikoguga välja tuli, jäi ta mu tähelepanu alt kõrvale. Nimelt pole ma eriline luulefänn. Nüüd lugesin läbi nii tema novellikogu „Ahvid ja solidaarsus“ kui kõik luuleraamatud ja olen sulaselges vaimustuses. Kangro kirjutab endaga juhtunud äpardustest ja koomilistest seikadest nii nagu need elus toimuvad ja vajutab efekti mõttes groteskipedaali põhja (muide, ta on autoga kiiruse ületamisel korduvalt vahele jäänud). Dialoogi kasutamine tuleb tal hästi välja. Naturalistliku huumoriga kirjeldab Kangro suhtlemist impotentse mehega, füüsiliselt koledate inimestega, ülbe itaalia ajakirjanikumutiga ja paljude teistega. Soovitan soojalt! Temast on ajakirjanduses kõvasti juttu olnud, näiteks: Sandra Jõgeva "Intellektuaalse naise "Seks ja linn" ja Vallo Kruuser "Fallose asemel vagiina". 

Kuna hakkan peagi Soome minema ja valmistan ette seal tehtavat kunstiprojekti, lugesin ema esoteerilises varasalvest pärit raamatut „Huvitav seksuoloogia“ (Koostanud Valev Mirtem 1997). Nende kaante vahel on vist maailma kõige piinlikumalt kirja pandud seksimeenutused täiesti tavaliselt soomlastelt. Muud on ka, populaarteaduslikke fakte seksi kohta, kuulsamaid seksuolooge jne. Aga need soomlased… nõuuu! Tekstid on tõlgitud soome keelest eesti keelde. 600- leheküljeline originaal „Matkalla intohimoon“ (Teel ihalusse) olevat antud välja Soomes 90tel. Siin on tekst, mis pärineb 61-aastaselt naiselt: „Ühel kaunil kevadpäeval üllatas mind naabrimees – vägistas. Tal oli suure naistemehe kuulsus. Algul pidasin teda küll röövliks, aga pärast armusin hullupööra. Ta ütles, et teised tüdrukud pole minu kõrval midagi… ilmselt valetas.“