2017 kokkuvõte

Uus aasta juba jookseb, aga mul kõik kokku võtmata! OK, panen siis kirja, mida tegin esimest korda 2017. aastal.

1. Sain doktorikraadi ja seoses sellega avaldasin raamatu Naine kui kangelane

Trükisoe raamat

2. Tegin isikunäituse ja korraldasin sümpoosioni Valga Muuseumis. Uudisklipp Ragnar Kond: „Fideelia-Signe Rootsil valmib uurimistöö naisest kui kangelasest“.

Mõned sümpoosionil kõnelejad foto "Amatsoonid Maria ja Fideelia" ees.

3. Võitlesin ravimatult haige kassi elu eest ja kaotasin: õe kass Päike tõusis ja loojus. Mulle sai see liiga raskeks vaimseks katsumuseks. Võtsin doktorantuurist akadeemilise puhkuse, millest hoolimata kaitsesin samal aastal kraadi!

4. Hr Mesi astus Päikese asemele. Ei oleks mett päikeseta!

Hr Mesi teeb pai :)

5. Tegin töötukassa kaudu tõstukijuhiload.

Raske õppustel, kerge lahingus! Foto: Oskuskoolitused OÜ

Raske õppustel, kerge lahingus! Foto: Oskuskoolitused OÜ

6. Minu ettepanekul restaureeriti põllumajandusmuuseumis Elmina Otsmani nimelise kombaini terapunker, mille sinna eksponaadiks annetasin peale oma näitust Tallinna Linnagaleriis (õigupoolest käis punker Mark Soosaare palvel veel teiselgi näitusel "Mees ja naine - tulnukad" Pärnu MONA-s).

Pidasin kõnet restaureeritud punkri avamisel põllumajandusmuuseumis

7. Kolisime lõplikult Tallinna: sõitsin autoga esmakordselt Tartust Tallinna, pardal ähmi täis kassid.

Kolm on seltskond. Saabiga. Kaks härrat reisivad tagaistmel transpordipuurides, mistap neid ei ole siin näha.

8. Asusin tööle Tallinna lähedale lattu komplekteerijana. Töötan nii noppekäru, rokla kui tõstukiga.

9. Astusin Roheliste parteisse ja sain KOV valimistel Põhja-Tallinnas 41 häält, ilma et oleksin endale erilist reklaami teinud.

Rõõmus Roheliste pilt enne KOV valimisi

10. Teaduste Akadeemia 3-minuti loengul osalemine ja võit (pildid allpool). Olid saated Kolme minuti väljakutse (minu lõik tuleb 19:01 minutist) ja Teadus kolme minutiga, 4/8: Naistraktorist – poeetiline kangelane ning tulemas on raamat.

12. Töö kõrvalt kaitsesin doktorikraadi. Esimest korda Eesti Kunstiakadeemia ajaloos toimus doktoritöö kaitsmisel performance, mille tõttu tegin endale meelega veelgi tööd juurde, aga ma lihtsalt tahtsin, et mul endal oleks huvitavam.

Perfokast pilte pole, on ainult video, aga näete, milliseks ma Sveni tegin ja kuidas see kõik teistele mõjus. ;)
Foto: Ly Lestberg

13. Tegime õega emale Facebooki konto!

Head uut aastat! Unistama peab suurelt ja seepärast unistasingi 2017. aastal, et kui kraadi ära kaitsen, võtan aja maha ning tegelen peamiselt kahe asjaga: töötamine ning maalimine. ;) Kas pole suur unistus? Tundub, et see on täide läinud. Välkidee saada doktorikraadiga tõstukijuhiks on samuti teostunud.

Kes jaksab pikemalt süüvida teemasse, kuidas füüsilise töö kõrvalt doktoritööd kaitstakse, võib edasi lugeda.

Aasta suurim saavutus oli kahtlemata doktoritöö valmimine ja takistustest hoolimata raamatuna välja andmine.  Ma ise poleks kiirustanud, kuid kool survestab tudengeid kiiremini tegutsema, et igal aastal oleks teatud arv lõpetajaid. Seega võttis doktorikraadi tegemine mul aega 4 ja pool aastat, mis on vaid kuus kuud üle nominaalaja (nominaalaeg ehk ettenähtud aeg doktoritöö tegemiseks ja kaitsmiseks koos kohustuslike ainete läbimisega on 4 aastat). Reeglina läheb doktorantidel palju kauem. Eks seal ole erinevaid põhjuseid, mis alati tudengist ei sõltu. Kui mul ei oleks ette tulnud ootamatuid elusündmusi ja bürokraatlikke karisid, oleksin võinud juba juunis kaitsta. Seda aga ei juhtunud ja 2017. aasta sügisel läks kõvaks rebimiseks. Ajakava oli kokku pressitud, iga päev käis kirjavahetus raamatu toimetaja ja kujundajaga, kellega toimus ka mitu kohtumist.

Doktoritöö kaitsmine

Kui doktorikraad välja kuulutati, rünnati mind lilledega, andsin raamatusse autogramme ja kõlasid šampusekorgipaugud. Nii pidigi minema, kuidas siis teisiti.

Autogramme jagamas

Siniste sõrmedega doktor. Foto: Ly Lestberg

Eriti keerulisest olukorrast leidsin end septembris, kui alles õppisin oma uut tööd laos. Töö on nii füüsiliselt kui vaimselt üsna nõudlik, eriti kui oled sel alal täielik võhik - mingi boheemlane, kes tuli hea õnne peale proovima, kuidas talle laotöö sobiks või kas ta üldse on võimeline midagi peale kunsti tegema. Loomulikult oli mul õudselt ka raha vaja, sest olin juba kuude kaupa peost suhu elanud. Peale esimest ehmatust hakkas töö sujuma ja laojuhataja oli õnnelik, et minust asja sai. Muutusin kiiremaks, täpsemaks ja osavamaks, kohati lausa fanaatiliseks. Tundus, et olen peaaegu inimarvuti. Kuigi arenguruumi on endiselt, poleks ma iial uskunud, et saan seal nii hästi hakkama. Siis aga tulid ületunnid. Peale pikki ületunde tööl oli vaja ka kodus raamatu kallal töötada ja mis seal salata, koduseid majapidamistöid teha. Ega Sven ka kõike jõua, sest temagi käib tööl. Nii ei saanud ma üldse puhata. Ma usun et terve sügise jooksul oli mul kaks päriselt vaba päeva. Neist ühel matkasime Suurupis ja teine möödus Kaberneemes matkates. Ühel novembriõhtul nautisime teletornis Kaido Kirikmäe organiseeritud Kukemuru / Teletorni ambienti. Muudel päevadel tegelesin palgatöö kõrvalt kõikvõimalike doktoritöö asjatoimetustega alates sisu lihvimisest, kuni raamatu valmimiseni. Lisaks oli augusti lõpus närvesööv kinnisvarakamm, kus otsustasime Tartu korteri ajutiselt müügist maha võtta ja välja üürida. See tähendas ohtralt asjaajamist ja telefonikõnesid, sh ka töö ajal, aga see segab ju keskendumist ja on väsitav. Lõpuks läks veel nii halvasti, et üürnikud olid meil vaid kaks kuud, sest said sugulastelt parema pakkumise. Samas, kuidas võtta, eks aitas ju seegi napp sissetulek kõige raskema aja üle elada. Seejärel oli kuni praeguse hetkeni korteririndel suhteliselt vaikne.

Kukemuru fännid teletornis

Väike Lehm Kaberneemes

Ka Teaduste Akadeemias korraldatav 3-minuti loeng, kuhu EKA mind osalema kutsus, nõudis palju süvenemist. Muidugi ei saa kool kedagi sundida 3-minuti loengukonkursist osa võtma, kuid jaanipäeva paiku, kui kutse tuli, tundus see nagu päris äge väljakutse (ja oli ka!). Kui karusell sügisel tuurid sisse sai, kirusin end, et nii palju ette võtsin, sest töö kõrvalt osutus raskeks kogu seda kupatust ellu viia. Mind haaras krooniline väsimus, samas kui mind konkursil võitjate hulka valiti, sain energiat kõvasti juurde ja purjetasin sel laineharjal kraadi kaitsmiseni.

3-minuti loengu võitjad. Foto: Maris Krünvald

Kuna tegin EKA-le au, siis Kristina Jõekalda pildistas. ;) Võita on tegelikult tore.

Võitjad lõikavad tordi lahti ja mina kui kondiiter ilmutan erilist (hüper)aktiivsust. Foto: Kristina Jõekalda

Ma ei saaks öelda, et mu isiklik elu kiirel ajal kreeni jooksis, sest tülid tekivad enamasti omavahelisest suhtlemisest, aga kui suhtlust ei toimu, ei saa ka tülli minna. Kuna mu abikaasa töötab samuti laos komplekteerijana (ühes teises laos) kuid õhtuses vahetuses, võis minna päevi, enne kui füüsiliselt kohtusime ja meenus, et ammu pole teist näinud mujal kui voodis tööinimese ausat und magamas. Suhtlesime e-maili ja sedelite teel. Niisiis jäi meie abielu püsima ja kodune õhkkond oli kontrolli all, sest majapidamist juhtisid kassid. Paar suuremat potilille õnnestus eest ära hävitada.

Pontsu lilledega tegelemas

Suur Tõll üritas Vanapaganat vööni sohu taguda, aga Vanatühi tegi end lapikuks nagu lesta

2018. aasta saab kindlasti Tallinna uue kodu ostmise aastaks, sest nii kahju kui ka meil oma Tartu päikesekollasest kodust ei oleks, ei saa me sinna jääda ega seda endale jätta. Tegin hüvastijätuks fotodest  slaidishow Kodu lugu, kes tahab, see vaatab. Uute kohtumisteni!

Pontsu sünnipäev

Jõulud hr Mesiga

2016 kokkuvõte

Laias laastus: Näitus, töötamine ja doktoriväitekirja kirjutamine.

Jaanuar: kass Pontsu, kelle detsembris tänavalt püüdsin, kolib Buffy juurde, kes teisi kasse silmaotsaski ei salli. Kahe kassi vennastumiseks kulub vaid nädal. Kuu lõpus loeb Tiina Tauraite Urmas Sepa helistuudios Elmina Otsmani päevikut.

Pontsu ja Buffy vennastuvad

Veebruar: kuu lõpus avan oma doktoritöö kolmanda näituse Palju õnne naistepäevaks! Tallinna linnagaleriis. Tähtsündmuseks kujuneb Elmina Otsmani nimelise kombaini terapunkri transport, UFO-laevaks ümberehitamine ja install. ETV pidi näitust kajastama, aga kuna Eri Klas samal ajal suri, ei jõudnudki nad kohale. Selle eest kajastas näitust kahel korral ETV+ ja Reet Varblane kirjutas Sirbis.

ETV+ reporteriga terapunkrit imetlemas (Foto: Sergei Ledenjov)

Märts: näitusel toimuvad artist talk ja eelretsenseerimine, isiklikus elus juubel, mida tähistan nii Tallinnas kui Tartus. Kombainipunkri viin peale näitust Eesti Põllumajandusmuuseumi. Üsna pea helistab aga Mark Soosaar ja küsib punkrit näitusele „Mees ja naine- tulnukad“, mis toimub suvel Pärnu Uue Kunsti muuseumis.

Juubel Tartus (Foto: Jaana Muna)

Aprill: Elu nagu Ameerika mägedel! Pontsu kadumine ja leidmine auto rattakoopast, kust päästekomando ta välja sikutab. Pontsu õnneliku lõpuga lugu ilmub Tartu Postimehes ja temast räägitakse raadios. Saan oma psüühika kohta uusi teadmisi. Pontsu pääsemine oli ka minu pääsemine kindlast hävingust. 😱

Pontsu ootab päästmist

Mai: alustan tööd kokk-kondiitrina kohvikus Armastus. Avatud ateljeede päev ARS-is.

Ateljee on külaliste tulekuks valmis

Juuni: töötan kohvikus. Ostan automaatkastiga Saabi. Teen imetegevaid küpsiseid, mida Johannes Käruga Voronjas Sandra Jõgeva usuteemalise näituse avamisel müüme. Käin vabariiklikul naismehhanisaatorite kokkutulekul Imaveres.

Naismehhanisaatorite rongkäik

Imetegevad küpsised Vornojas. Foto: Ruudu Rahumaru

Juuli: töötan. Teen töö juures enda töökangelaseks nimetamise ettepaneku.

Tellimustort Tartu Kunstnike Liidule

August: töötan ja käin Kukemurul.

Kukemuru Ambient

September: lõpetan töötamise ja alustan doktoriväitekirjaga. Tartus Nooruse galeriis avatakse Tartu Kunstikooli vilistlaste näitus. Kool saab 65. aastaseks ja näitusele on valitud 65 vilistlase teosed. Väljas on mu maal „Rand Saintes Marie’s“ (2004).

Tartu Kunstikool 65. Mina Pühalepa rahvarõiva motiivides kleidiga 💗

Käime esimest korda Sveniga Coopi uut logistikakeskust vaatamas ning Lagedil ja Lasnamäel seiklemas. Tuleb Tallinna kolimiseks vaim valmis panna. Tartu Kunstimuuseumis näitusel „Kes loob linna?“ mu video Annelinna apoteoos. Viimast korda ema juures maal. Nüüd koht müüdud ja mets maha võetud.

Selfie uue COOP-i logistikakeskusega

Oktoober: kirjutan doktoritööd ja käin trennis. Avaldan meelt loomatsirkuste vastu.

Loomatsirkused pole enam Tartu ega ka paljudesse teistesse linnadesse teretulnud!

November: kirjutan doktoritööd ja käin trennis. Sureb õe koer Pipi, minu kõige parem sõber. Väga muserdav aeg.

Esimene pilt Pipist aastal 2004 ja viimane aastal 2016 😢😢😢

Käin loomaõiguste konverentsil, kus Mari-Liis Sepper end täiesti uue nurga alt avab. Selgub, et ta on loomaõiguslane ja meie mõttemaailm klapib. Väisan esimest korda taasavatud ERM-i. Vaatan Volkonski näidendit Kangelased. Käin Krulli konverentsil Tartu Kirjanduse majas.

Detsember: kirjutan doktoritööd. Käime Sveniga esimest korda üht korterit vaatamas, sedapuhku Tallinna külje all Lagedil. Vaatame Loore Martma näidendit „…ja tüdruk istus“.

Ameerika mäed - see ongi mu elu. Tutvusringkonda on tabanud surmade laine. Teiste seas lahkub Fidel Castro, kelle järgi isa mulle nime pani. Kuu lõpus sureb ka Jaak Klõšeiko. Osalen TÜ kirjutamislaagris Nelijärvel.

Kirjutamislaagri päevaplaan

Elan kaasa EKA doktorant Carla Castiajo kraadi kaitsmisele, mis pälvib cum laude. Seoses perfokaga Lõikus olen ta raamatus sees. Osalen Alo Valge performance’s „Vann“ ARS-is maaliosakonna näitusel Viva Arte Viva. Õpin tundma lihakärbse vaklade hingeelu: eetilised dilemmad ja põhjalikud arutelud Aloga.

Perfokas "Vann" ARS-i projektiruumis näitusel Viva Arte Viva

Jõuluõhtu ema pool, aasta mittevahetus Kiwa juures.

Aasta mittevahetus

Väikese Lehma viies juubel. Õde võttis kassi, kes sai nimeks Päike.

Tegin lehmale martsipanitordi. Toiduvärvidega maalisin peale.

...ja Päike tuli ka välja :)

Pontsu saab 2-aastaseks, on teine kõvasti kasvanud ja enesekindlamaks muutunud. 💟😻😍

Käin raamatuesitlusel Luunjas ning jõulupeol Armastuses. Luunja vald andis välja raamatu „Vald on tema inimesed“, kus on Luunja viimase 25 aasta sündmused ja lood. Iiri Saar ja Kristel Lempu panid raamatu kokku. Esitlus toimus kultuurimaja saalis. Raamatus on killuke mind ja minu näitust, virmalisi ja Luunja papliallee kellaneljatee!

Raamatuesitlusel (Foto: Tiit Hellenurm)

Ja pööripäev läheb pööripäeva järel. Käin igal pööripäeval ikka veel Vooremäel Raudlättel.

2017. aasta eesmärk on ära kaitsta doktoriväitekiri. I CAN DO IT! 💪

Nõia elu

Blogin sellepärast nii harva, et tahan anda rahvale huvitavat lugemist. Ei näe mõtet blogida pelgast kohusetundest, et kui sul on blogi, siis pead seda "pidama". Millest kirjutada, et üks postitus moodustaks mingi koherentse arusaadava ja ladusa tekstimassiivi? Kuna mu elus on terve müriaad teemasid pidevalt päevakorral, ei leia blogi tervikuna vaadates siit kindlat suunitlust või eesmärki. Kirjutan kassist, kunstist, feminismist, loomaõigustest ja oma paljudest erinevatest tegemistest. Panen siia Margus Kiisi meenutuse meie filmivõtteist Elmina Otsmani kombainipunkri juures. Kunagi kriban sellest pikemalt. Järgnev foto on mälestusväärsest näituse avamisest Tartus FI õppehoones, kus nüüd ka tartlased mu 2009. aastal Mehe tee näitust kaeda saavad. Näitus on avatud 27. novembrini. Mul on ka Luunja galeriis "Meie aja kangelane" näitus kuni 3. detsembrini. Loodan neist edaspidi pikemalt kirjutada.

Tartu Füüsikainstituudis näituse Värvilised aktid avamisel. Pildi tegi Jaak Kikas

Mu elu võtab vahel absurdsed mõõtmed. Tegime paar aastat tagasi õega Inglikliinikut, mis muide töötab siiamaani, mis sellest et ammu midagi sotsiaalmeediasse postitatud ei ole. Meie meedia on kogu universum. Inglikliiniku videote üheks inspiratsiooniallikaks sai Kanal 12 saade Jututuba, kus saatekülalisteks on enamasti sensitiivid (vahel ka juristid, arstid jne). Esimest korda juhtusin Jututuba nägema aastaid tagasi trennis. Tolles saates oli minu meelest ennustaja Edgar, kes mingi raamatu kohal pendeldades murelike kõnedele ja sõnumitele vastas. Suvel näitas õde mulle töökuulutust CV-Keskuses, kus otsiti saatejuhte Unetutesse ning samas ka Jututuppa, mis on mõlemad Kanal 12 saated. Naersime, et lahe kuulutus ja nagu mul kombeks, kandideerisin, et vaadata, mis juhtub. Nali naljaks, aga saingi tööle: esimesel korral öösaatesse, aga hiljem Jututuppa. Mulle meeldiks tegelikult pigem Unetutes olla, aga tööaeg 02-05 AM on raske: mul on praegu doktorantuuris kolmas aasta, mil tegelen intensiivselt oma kahe näitusega, varsti tuleb ka doktorikooli konverents ja seega peaksin öösiti eelkõige magama.

 
Jututoa saatejuhi ülesanded on enne saadet tehnika üle vaadata ja tööle panna, saade sisse juhatada, kõnedele vastata ja sõnumeid ette lugeda. Saateteemat- ega struktuuri ei saa ise luua, kõik käib etteantud formaadi järgi. Tänu sellele on mõned imestanud, et muidu aktiivne ja julge Fideelia nii vaikselt seal istub. Töö on töö, saage aru. Kõnesid tuleb reeglina palju. Jututuba on eetris igal tööpäeval kl 11.15-14.25. Peale saadet on vaja täiendavatele kõnedele vastata, et saatekülalise kontakte jagada. Nii et üle kolme tunni tuleb kaamera ees vastu pidada. Aga kuna ma töötan õnneks poole või isegi veerandi kohaga, juhtute mind harva televiisorist nägema.

Pilt siit https://www.muurileht.ee/etv-lastehorrori-best-of/

On ju raske: https://arhiiv.err.ee/vaata/noiakivi-kivinoia-televiisor

Juba on toimunud ka Eesti esimene nõidade konverents, kus esinesid paljud Jututoast tuttavad sensitiivid.

Olen siin veel pikkade juustega saatejuht. Külas Lõuna-Eesti nõid

Siin olen lühemate juustega saatejuht. Külaline on valge nõid Magissa

http://www.reporter.ee/2015/10/21/reportaaz-eesti-esimene-noidade-ja-tervendajate-konverents/

http://www.reporter.ee/2015/09/30/miks-eestlased-noidusesse-usuvad 

Konverents oli üllatavalt rahulik ja kõnelejad tasakaalukad. Üldse ei sarnanenud ravimifirmade ja püramiidskeemifirmade konverentsidega, kus kõik õnnejoovastuses ja taevamanna ootuses karjuvad. Esinejate ühine sõnum oli, et järgige oma südamehäält, siis teete õiget asja. Publikust küsimusi ei tulnud, aga hiljem sai igaüks oma küsimuse nõiale eraviisil esitada.

Nõidade Liidu liikmete - Tallinna ja Lõuna-Eesti nõidade etteasted sarnanesid performance’le. Nõidade Liidu liikmed on rõhutanud, et nemad õpivad Müstika Ülikoolis, kuhu igaüks sisse astuda ei saa vaid kuhu kutsutakse, aga kuna nõiajõud tuleb liidust, mis on selle ülikooliga kuidagi seotud, peab enamus inimesi leppima tõdemusega, et neist nõida ei saa. Jäetakse mulje, et tegu on millegi ülimalt elitaarsega.

Lavale tuleb Lõuna-Eesti nõid ja ütleb: olen Lõuna-Eesti nõid. Järgneb pikk tõsine perfonks, kus nõid võrdleb end Bondiga ning räägib nõiasõnadega, mõjudes väga intensiivselt. Kõik, ka mina, kuulame lummatult.

Lavale tuleb Tallinna nõid: olen Tallinna nõid ja tegutseb sarnaselt eelmisega.

Lavale tatsub väike pikkade hallide juustega ümmargune naine Viktoria ja teatab: olen Universumi nõid ja mul on teile hea uudis: igaüks võib nõiaks saada! Oma kõne lõpetab ta nendinguga: nüüd panin küll tarka!

Paar videot saatest Jututuba:

https://youtu.be/wg1oHDwbn34 saate algus Lõuna-Eesti nõiaga.

https://youtu.be/Zb9qGgePOVQlaadime Erviniga vett.

https://youtu.be/DYcg5Bev7JE  Magissa räägib lastest.