Out of Joint

Kunstnikud- sissetulek 0, ootused 0

Turu linnavalitsuse viitsepresident Seppo Lehtinen:

„Ühiskond vajab kunstnikke. Nad on meie jaoks.“.

Videoinstallatsioon

See installatsioon on osa ühisnäitusest „Out of Joint“ Titaniku galeriis Turus Soomes, kus resideerusin perioodil 13. okt- 8.dets. 2010. Tänan kõiki, kes mind ekspositsiooni tegemisel abistasid.

SUMU A.i.R. residentuuriprogramm 

Materjalid: killustik (kogus 1 tonn), sexy roosa raadio, kolm monitori, video ja heli.

Kohaspetsiifiline teos kajastab Turu linna kunstnike hetkeolukorda kapitalismi tingimustes.

Püüan luua dialoogi Turu kunstnike, linnavalitsuse ja kunstipubliku vahel. Uurin, mida tähendab olla kunstnik siin ja praegu.

Intervjueerisin viit kohalikku kunstnikku ja lisaks iseennast. Enamus kunstnikke on kas töötud või töötavad osalise koormusega mingil kunstivälisel alal. Nad leiavad, et töötu olla on hea, sest siis on aega kunsti teha. Tegijamad kunstnikud saavad taotleda 3-5-aastast igakuist toetust ja kunstnikupensioni. Kuulsa staarkunstniku staatusest pole neist mitte keegi endi sõnul unistanud. Samuti lepivad nad erakordselt kitsaste ruumiliste ja rahaliste tingimustega. Mitmed neist teevad lisaks veel bändi, luues nii kunsti kui muusikat oma magamistoas. Samal ajal loodavad nad saada grante - rahalisi toetusi oma näituste tegemiseks.

Kivikillustiku kasutamisega tahan anda edasi ehitamise ja muutustega seotud ebakindlat õhustikku. Kui saabusin Turgu, toimus põhjalik renoveerimine ka selle hoone ümber ja sees, kuhu mulle oli ateljee määratud ja ma ei saanud seal vahepeal müra tõttu intervjuusid teha. Keskkonnamõjud on tulemuslikult ära kasutatud.

Roosast raadiost kostab agressiivset puurimist ja muud ehitusmüra.

Lisaks kunstnikele intervjueerisin ka linnavalitsuse viitsepresident Seppo Lehtineni, kes arvab, et Turu linn on loonud kunstnikele ideaalsed töötingimused ja isegi mujalt Soomest tullakse seetõttu Turgu. Seppo tahab jätta kaasaegset kunsti tundva isiku muljet ning väidab, et ta on näinud antikapitalist Juha Forssi performance't. Täpsustavaid küsimusi esitades selgub, et tegelikult ei ole Lehtinen siiski klassikalise muusika kontserditest ja teatrietendustest kaugemale jõudnud.

Kolmas video näitab Linnankiinteistö hoonet, kust kunstnikud hiljuti ära olid sunnitud kolima. Linn müüs nimelt hoone kiiresti maha, aga lubatud asendusmaja tuli liiga hilja.

Tsitaate intervjuudest:

Ühiskond vajab kunstnikke. Nad on meie jaoks! (Seppo Lehtinen linnavalitsusest)

Olen kuulnud, et kusagil on suur kunstiturg... kusagil kaugel... aga see on pigem suur nali. (Jari Kallio)

Kunstiturg ei ole siin kuum. See ei ole isegi leige, see on külm! (Laura Miettinen)

Mõnikord tunnen, et kogu kunst on mõttetu ja ma ei taha kunsti teha ega näha. Sellistel hetkedel unistan näiteks lüpsjaametist. Kui sa lehma ei lüpsa, sureb lehm ära, aga kui sa kunsti ei tee, ei juhtu midagi. (Fideelia)

Lõppude lõpuks, keda kotib? (Jouna Karsi)

Kui kunstnik on kapitalismivastane ning süsteemi suhtes kriitiline, siis kas tal on õigus samalt süsteemilt raha vastu võtta? Kui aga rahastamist leiavad affirmatiivsed ehk süsteemi toetavad projektid, ei anna see pikemas perspektiivis maailma kultuurivaramusse midagi olulist juurde. Kapitalistlik süsteem on alati oma kritiseerijaid toetanud, muutes mässu kaubaks. Näiteks 1950ndtel juhtus USA-s, et algselt mässumeelne abstraktne ekspressionism muudeti affirmatiivseks ehk süsteemi toetavaks kunstiks. Milleks üldse kunsti teha, kui see nurjub, enne kui on alanud?

Herbert Marcuse (1898-1979) – marksist ja Frankfurdi koolkonna liige oli 1968. aasta Pariisi intellektuaalide ülestõusu üks populaarsemaid eestvedajaid. Tema arvates oli kunst mõttetu ja selle asemel pidi tänavatel mässama.

Installatsioon: kolm monitori killustikul. 1. monitoris jookseb lühidokk "Linnankiinteistö", 2. on Seppo Lehtinen ja 3. intervjuud kunstnikega.

Vaade väljast. Galeriil on head suured aknad.

Väike seksikas raadio müriseb koledalt.