Avatud uste päev Hundisilmal

Paar viimast postitust on olnud meeldivalt kassikesksed, elu on aga edasi läinud. Buffy'ga on kõik nagu tavaliselt, mina olen alustanud oma kolmandat aastat EKA doktorantuuris ja avanud Luunja Kultuurimajas näituse Tugevate tee. Lisaks töötan osalise ajaga Kanal 12 saates Jututuba ja viibisin hiljuti Jututoa konverentsil, millest peaks eraldi postituse tegema. Täna keskendun Hundisilma avatud uste päeva kirjeldamisele. Margus Kiis juba andis oma panuse ja nüüd on me heietusi huvitav võrrelda.

Minna Hundisilma avatud uste päevale oli Marguse idee ja kuna teen Marcost dokki, haakusin sellega kohe. Asusime siis pühapäeva hommikul Marco ja M. Kiisiga teele. Tartust ühinesid meiega ka Susanna Kanal 12 öösaatest Unetud ja Gooti Libu. Kõik peale minu arvasid, et Hundisilma asub Tallinna lähedal. Tegelikult asub see koht Võsu kandis ja Tallinna on sealt veidi alla 100 km.

Palmse ja Võsu piirkond on praegu kolletamise ajal väga kaunis. Nägime ka mitut lehmakarja. Mul tekkis rännukihk. Kohale jõudsime alles kella kahe paiku, kui suurem mass juba lahkus. Bussid sõitsid metsa vahel, pensionäre sees kui liiva mere ääres. Majaümbrus oli veel üsna rahvarohke. Enamik tegutses aia taga, kuhu meiegi suundusime. Ajakirjanikud tulid kohe Marcot intervjueerima. Kiis ütles, et keegi oli sosistanud, et see on ju see tantsija Marco ja see on Fideelia, kes palja ülakehaga käis. Uskumatu, et ära tunti, sest mul uus soeng, pealegi pole ma tükk aega midagi selleks teinud, et pildil olla. Tegelikult mul on juba isegi Jututoa vaatajaskonna hulgas fänne. Läksime aeda sisse. Majaukse taga vonkles pikk järjekord. Edgar võttis toas tervitusi vastu. Seisime sappa, mis liikus üsna ruttu ja juba olimegi hämaras eeskojas. Kiisi fotokas osutus olevat taas rikkis (paranduses öeldi, et terve). Otsustasime, et ta filmib mu kaameraga, kust saan hiljem stillkaadri.

Arvestades, et võime sedapuhku esimest ja viimast korda elavat legendi näha, arutasime juba autos, mida Edgarilt küsida. Miskipärast tuli mulle pähe küsimus, kas ta on UFO-sid näinud. Teadsin, et osad võtavad seda Edgari mõnitamisena, aga tegelikult oli mu küsimus siiras. Mulle meeldiks, kui nii Edgari kui UFO-de teemal saaks arutleda rahulikult ja tõsiselt ilma irratsionaalseisse emotsioonidesse laskumata. Paljukirutud nõukaajal ilmus Rahva Hääles pikki artikleid tulnukaist, teemat lahati igakülgselt, põhjalikult ja tõsiselt. Ka telepaatia üle diskuteeriti palju. Tänapäeval leiab tulnukateema sageli meelelahutuse või Delfi Alkeemia rubriigist, segamini kõrvalise umbluuga nagu valgustoitumine ja tõelise naiselikkuse printsiip.

Edgar Savisaar istus ratastoolis, ühel pool pidas vahti noortekogu liige ning teisel pool Priit Toobal, kes kaamerat nähes mulle manitseval toonil teatas, et filmida ei tohi. Mul aga oli juba telefoni teel kokku lepitud: tingimusel, et Marco Edgarile ei esine, on filmimine lubatud ja seepeale andis Toobal mulle rohelise tee. Meeleolu ruumis oli kuidagi pühalik. Oli hämar, keegi ei rääkinud valju häälega, liiguti vaikselt ja õhus oli tunda hea energia vibratsioone. Olen külastanud Moskvas Lenini mausoleumi, millega võiks ehk seda võrrelda, sest õhkkond Jeruusalemmas Nutumüüri ääres, kus samuti olen käinud, oli tunduvalt lärmakam ja närvilisem.

Lingin siia video oma põgusast kohtumisest Edgariga. Kiis kirjutab oma blogis, et filmimine lõppes järsku, kuna ta vajutas kogemata kaamera kinni. Ärevusest võib kõike juhtuda.

Kas teie olete UFO-sid näinud?

Edgar mõjus üsna väikesena. Alguses soovisin Edgarile palju terviseid ning surusin ta kätt, mida Edgar tükk aega hoidis. Siis esitasin küsimuse. Seepeale köhatas Edgari valvur silmi pööritades, kuid Edgar vaid raputas aeglaselt pead ja ütles, et ei ole näinud ja soovitas Tunne Kelamilt küsida. Edgari surmtõsine valvur purskas naerma. Seejärel tahtsin Edgariga pilti teha, milliseks otstarbeks kükitasin ta kõrvale (nüüd mõjusin väiksemana kui niigi väike Edgar!). Selle aja peale aga oli ametlik fotograaf juba lahkunud. Kasutades hetkelist pausi, küsis Edgar, kas mina olen UFO-sid näinud. Vastasin, et arvatavasti olen, ema pool Kaiu raba lähedal. Edgar vastas seepeale muhedalt, et siis olete ju sellevõrra minust palju rikkam! Rohkem vestluseks aega ei antud, sest saba liikus edasi. Edgarist jäi helge mäletus. Meenusid kõik need jutustused lapsepõlvest, kus keegi kohtus Leniniga ja kuidas see oli tema elu tipphetk. Leniniga kohtuda oli sama, mis tulnukaga kohtuda. Kohe peale meid sai audients läbi ja Edgar tegi puhkepausi.

Susanna tahtis Edgarilt küsida Waldorfkoolide rahastamise kohta, kuid noortekogu naine, kes Edgari kõrval vahti pidas, ütles, et kahjuks ei ole küsimusteks aega. Sarnaselt minule ei saanud ka Susanna Edgariga pilti. Tallinna TV reporter Kristiina Võsu andis lootust, et Edgar tuleb mõne aja pärast õue ja nii jäime maja ette ootama. Ringi liikus mitmeid telekanaleid, kuid rahvast oli juba hõredamalt. Peavärav oli kinni ja seda valvasid kaks turvameest. Üks tipsutanud mees sõimas aia taga, et kuidas enam sisse ei lasta, kui kell pole veel neli, aga uksed pidid olema avatud neljani. Ta ei teadnudki, et teisel pool oli värav lahti ja valveta. Delfi fotograaf tegi meist pilti, mis ilmus uudise all Pensionäride hordid tunglesid, et Edgar Savisaarega kätt suruda, paar sõna juttu puhuda ja koos üks pilt teha
Tänapäeva pensionärid on ikka väga nooruslikud nagu pildilt näha.

Saabus Tallinna Jaani kiriku koguduse õpetaja Jaan Tammsalu ning maja ees platsil viidi läbi Hundisilma puhastusriitus, mida mul filmida õnnestus. Edgar vaatas seda mõtlikult oma ratastoolist. Kanal 12 Jututoa nõiad pakuvad samamoodi soovijaile kodupuhastust. Lõuna-Eesti nõia rituaalne performance olnuks ehk mõjuvam. Peale rituaali jooksid ajakirjanikud minema, kuigi üritus polnud veel kaugeltki läbi: Neeme Lall kinkis Edgarile rahvaga koos maalitud pildi. Meiegi panime oma nimed sinna kirja. Lall esines hingestatud kõnega, mida oli jäänud kuulama värvikas seltskond: meie, Joel Steinfeldt, mõned kohalikud elanikud ja poliitikud. Lall kinnitas, et on Nutumüüri sisse pannud kirja… Temale. Edgar tänas pildi eest ja lisas mõtlikult, et kaitset vajavad ju kõik. Edgar jäi meelde helge ja mõtlikuna, kohati nukralt naeratavana.

Hundisilma talu eest üle tee heinamaalt leidsime väikese telgi Meelis Kaldaluga, kelle eesmärk Edgariga kanepit suitsetada oli luhtunud. Neil arenes Marcoga huvitav dialoog. Kaldalu pidavat esinema Marco muusikavideos palja tagumikuga, kuhu on kas kirjutatud Rõivas või kleebitud Rõiva pilt. Lugu lõppes sellega, et viisime Meelise Tallinna ja ta musavideodebüüt lükkus määramatuks ajaks edasi.

Edgar on suutnud endast kujundada legendi, kellesarnast teist Eestis ei ole. Vaevalt, et viriseja Urmas Reinsalu juurde 5000 inimest külla läheks. Kuulsin juhuslikult ühe vanema daami telefonivestlust, kus ta vahendas oma muljeid Edgariga kätlemisest: „Ta seisis seal kõrval ja ütles, aeg on täis. Ma ütlesin, et niikaua kui MINU käsi ja TEMA käsi suhtlevad… ei, me ei rääkinud millestki, me ainult kallistasime…“.

Oi, meil tüdrukud on kanged!

Üle hulga aja ilmus minu sulest artikkel EPL-is. Teemaks on naiste vähene esindatus poliitikasaadetes ja laiemalt avalikus elus ning mis võiksid olla selle kultuurilised põhjused. Lugu kommenteerisid Krister Paris ja Mari Peegel. Avaldan artikli siin täismahus ja lisan ka oma vastukommentaarid.

Artikkel Eesti Päevalehes
17. märts. 2015

Naistepäeval tegi rühm aktiivseid kodanikke ERR-i juhtidele ühispöördumise, kus märgitakse, et poliitikasaadetes on võrreldes meestega vähe naisi ja lisatud oli nimekiri naissoost ekspertidest, keda võiks saadetesse kutsuda. Kas nad kutse vastu võtavad, on muidugi iseküsimus. Kuid miks mitte minna telesaatesse, kui sind lausa kutsutakse? Kas naised ei tahagi kuulsaks saada?

Eestis olevat naiste keeldumine avalikust sõnavõtust üsna levinud. Saatejuhid ja ajakirjanikud ütlevad nagu ühest suust, et naisi on meestest raskem leida saatesse või lehelugu kirjutama.

Püüdes tungida naiste vaikimise juurteni, tuleb ette võtta teekond ajalukku. Vanasti oli raamatute kirjutamine üks naiste peamisi eneseväljendusvõimalusi, millega võis kaasneda avalik tunnustus. Naised on sel puhul tihti kasutanud meeste pseudonüüme. See ei olnud pelk mäng identiteediga vaid vältimatu valik andekale naisele, kes soovis oma sõnumit võimalikult laiade hulkadeni viia. Naisi peeti meestest rumalamateks – kõrgharidusele ei lastud neid ligi kuni 20. sajandini ehk nagu märgib prantsuse feminist Simone de Beauvoir, neil kärbiti tiibu ja imestati, et ei lenda. Seepärast ei võetud ka kirjutavaid naisi tõsiselt. Hoolimata tänapäeval kehtivast võrdõiguslikkuse seadusest, minnakse inertsiga edasi: Harry Potteri autor Joanne Rowling kasutas kirjastuse soovitusel ainult perekonnanime ja tähti J. ja K., kuna nii polnud võimalik tema sugu ära arvata. Kirjastuses kardeti, et poisid ei pruugi naisautori teost lugeda.

19. sajandil oli Tsaari Venemaa Balti provints maha jäänud oma naabritest nii Läänes kui Põhjas. Võrdõiguslikkusest ei osatud siin undki näha. Naisi peeti alaväärseiks olevusteks, kes oma väikese aju tõttu polegi võimelised midagi uut looma. Kel aga majanduslikult ja vaimselt pinnas soodne, sai ärkamisajal vaikselt sulge teritada. 1866 aastal ilmus autorilt L. Blatt 8-kopikane luulekogu „Vainulilled“. Hiljem selgus, et tegemist oli Lydia Koidula esimese üllitisega. Kuigi ka Koidula oli pseudonüüm said rahvahulgad peagi teada, et tegemist on naisega. Kuna Koidula ei kritiseerinud otse ja avalikult kehtivat soopoliitikat, polnud temast maskuliinsele diskursusele ohtu. Nii sai võimalikuks müüt Koidulaulikust kui kaunist ja ebamaisest jumalannast. See aga ei muutnud Koidulat põrmugi julgemaks. Naistevaenulikud seadused ja tavad tegid oma töö ja Koidulale tekitas tekstide oma nime alt avaldamine elu lõpuni vastumeelsust.

Lydia Koidula. Allikas: EKLA-12320-41912-70927

Eesti esimene naisõiguslane, pedagoog ja kirjanik Lilli Suburg (1841-1923) kirjutas algusest peale oma nime all. Kuigi Suburgi ristinimi oli Caroline, võttis ta endale uueks nimeks eestipärase Lilli, kellena sai ka tuntuks. Ta ei peitnud end mehenime taha ega varjanud oma iseloomu ning sai selle eest oma vitsad. Suburgi peeti otsekohese ja ausa stiili ning aktiivse ühiskondliku tegevuse pärast ebanaiselikuks. Olles oma nime ja näoga esil, jäi ta paradoksaalselt pikaks ajaks teiste naisautorite varju.

Üks Suburgi tähtsamaid, aga ka raskemaid projekte oli esimese naisteajakirja Linda asutamine. Linda missiooniks oli innustada naisi patriarhaadi ikke alt välja murdma. Tsaariajal oli kõva tsensuur ja Suburg pealegi naissoost. Ajakirja asutamiseks tuli taotleda luba Trükiasjade Peavalitsuselt. Suburg alustas taotlemist 1879. aastal, esimene number ilmus aga alles 1887, kui ta ajakirja Hugo Treffneri nimele registreeris. Treffner kui venesõbralik mees sai vastutavaks toimetajaks, kuna tema nimi pidi tsensorile usaldusväärselt mõjuma. Suburg kirjutas ajakirjas naisõiguslusest ja tutvustas Eestis tundmatut mõistet emancipirt (emantsipatsioon). Lindat hakati paaniliselt tsenseerima, soovitades piirata teemavalikut toiduvalmistamise ja käsitööga. Teisalt ei suutnud kohalikud naised veel nii valgustavaid mõttekäike vastu võtta. Tellijaid oli vähe ja needki lugesid Lindat salaja, et mitte põlu alla sattuda. Hiljem ostis Suburg endale isikliku trükikoja ja kinnitas selle Johan Janseni kui meesterahva nimele. Kõiki pole aga kõrgete ideaalidega õnnistatud: seebiooperlikel põhjustel müüs Jansen trükikoja salaja maha ning põgenes Riiga, jättes võlad Suburgi kanda. Ajakiri sattus raskustesse ja tegevus lõpetati. (Undla-Põldmäe, A. 2002: 493-496).

Lilli Suburg tegutses ajal, kui seadus naisi ei kaitsnud, kuid hoolimata muudatustest seadusandluses pole naisekuvand tänapäevani eriti muutunud. S. de Beauvoir on märkinud, et naiste harjumus olla passiivne, püüda kõigile meeldida ja mitte tulla avalikus ruumis esile võib olla tingitud sajandeid kestnud meeste ülemvõimust. Naised ise taastoodavad allumispraktikaid.

Lilli Suburg. Rätik varjab eluaegset armi põsel. Allikas: EKLA-12219-47101-76358

Naist on käsitletud mehe omandina, kes sobis järglaste saamiseks ja tasuta teenijaks. See kajastub ka keeles. Näiteks on tänini kõnepruugis väljend “naine sünnitas mehele kolm last,” just nagu naine oleks mehe tellimust täitev sünnitusmasin, ilma et tal endal oma lastega mingit pistmist oleks. Naistelt oodatakse usinust, korralikkust ja oma rollis püsimist. Sooroll on nagu kätteõpitud teatriroll, kus sõnad võivad sassi minna. Seepärast on ka meestest haritumatel naistel hapram enesehinnang ja avalik esinemine koos parastavate netikommentaaridega ei mõju neile innustavalt. Karistada saab naine, kes hälbib sissekäidud naiselikkuse rajalt. Tal on rohkem kaotada kui võita, sest ta läheb ja püüab anda endast kõik ning ootab soorituse eest kiitust. Kummatigi loeb julge naine hiljem netikommentaariumist, et on inetu, vana ja rumal vahukeerutaja. Naist inetuks ja vanaks nimetada ühiskonnas, kus naise tähtsaimaks väärtuseks peetakse nooruslikkust ja ilu, on eriti õel. Mis saab arvamust avaldanud naisest edasi? Mõni tuttav ehk poetab, et nägi teda telekast, Facebookis tuleb artikli või saate postituse alla 15 laiki ja sellega kogu lugu lõppebki.

Ma ei leia, et netikommentaarid või kriitika mehi üldse ei häiri, aga mehed on aastatuhandeid avalikus elus osalenud, mis paneb oletama, et nende nahk on selles osas paksem. Eriti käib see poliitikute kohta, aga just poliitikasaadetesse oleks rohkem naisi vaja. Naised, kes tunnevad, et neil on midagi öelda, peaksid seda siiski tegema. Teisalt tuleks anonüümsete kommentaaridega midagi ette võtta, sest laim ja vihakõne ei kuulu sõnavabaduse hulka.

Bioloogiline paratamatus?

Krister Paris

Üks põhjapanevamaid teoseid teemal, miks osutuvad mehed laias laastus alati naistest edukamaks, on praegu ka eesti keeles müügil olev Susan Pinkeri teos „Sugude paradoks”. Raamat võrdleb nõrkade eeldustega (näiteks autismispektriga) poisse, kes hilisemas elus edukaks osutuvad, tugeva saavutusvajadusega naistega, kes hiljem oma karjääri otsustavatel hetkedel kõrvale tõmbuvad. Autor küsib, miks pärast aastakümneid tööd sugude võrdsuse nimel on ikka veel panganduses, äris, reaalteadustes ja poliitikas kõrgetel kohtadel rohkem mehi, ja jõuab järeldusele, et diskrimineerimine on kõigest osa probleemist.
Pinkeri väitel on inimese bioloogia ka tema saatus. „Inimesed on programmeeritud,” kirjutab ta. Naised on Pinkeri sõnul ehitatud lähtudes „mugavusest, mitte kiirusest”. Mehed riskivad rohkem ja on seetõttu nii haavatavamad kui ka edukamad.
Kriitikud viitavad, et empaatiavõime ja edu pole tingimata üksteist välistavad. Pinkeril jääb ka lahtiseks, et kui kõik sõltub bioloogiast, siis miks ikkagi mõni naine suurkorporatsiooni või riigi etteotsa jõuab?


Minu kommentaar

S. Pinkeri käsitlus paistab liigituvat samasse kategooriasse, kuhu J. Grey "Mehed on Marsilt, naised Veenuselt" ja muu bioloogilist determinismi kummardav pseudoteadus. Oled lugenud neist üht, oled lugenud kõiki ja kuna ma Grey'd olen lugenud, siis Pinkerit ei loe, aga leidsin hea arvustuse, kus võrreldakse võrreldamatuid, kaht Susanit: Susan Pinkerit ja Susan Faludit. Kaks naist, sama eesnimi, aga kardinaalselt erinev suhtumine soorollidesse. Pinker põhjendab naiste ja meeste sotsiaalset olukorda hormoonidega, Faludi kultuuriga, kus ringlevad kindlad müüdid ja diskursused, mis naisi ja mehi ainult teatud rollides näha ja näidata soovivad ja rollist hälbimisi maha vaikivad ning moonutavad. Kui Faludi teooria annab lootust asjade paranemisele, siis Pinkeri bioloogilise roboti jutt seda ei tee. Oleme programmeeritud ja kogu moos.
Kas naised, kes on oma alal meestestki paremad ja maailma tipus, on vigased robotid?

Mina ei poolda bioloogilist determinismi vaid arvan, et sugu on sotsiaalselt konstrueeritud, seda on juba palju ümber konstrueeritud ning töö jätkub. Protsess võtab lihtsalt aega ja seepärast tundub vahel, et miski ei muutu. 

Aga küsige valjemalt!

Mari Peegel, kultuuritoimetuse juht

Soovitaksin Fideelia-Signe Rootsi tõstatatud naiste ja meedia probleemile läheneda teise nurga alt, mitte süüdistada patriarhaalse ajalooga ühiskonda. Tegelikult ei peaks asjaolu, et Lydia Koidula kirjutas 150 aastat tagasi varjunime all, mõjutama oluliselt meie praeguseid teadlikke käitumismustreid. Selleks, et meedias ja avalikus elus oleks näha rohkem naisi, peaksid väljaanded ja avalike ürituste korraldajad neid sinna rohkem kutsuma, mitte kasutama demagoogilist kaitset stiilis: „aga naised ju ei tule saatesse, ei kirjuta artikleid”. Olen ka ise ajakirjanikuna aastaid lugusid tellinud ja pole kordagi põrkunud naisautorite ebaadekvaatse tagasihoidlikkusega. Seega julgen väita, et väide „naised ju ei tule” on lihtsalt üks laiskadele toimetajatele kasulik müüt. Kui ei saa esinema ühte naist, tuleb otsida järgmist, kuid sellised saateid, nagu oli näiteks 10. märtsi „Vabariigi kodanikud”, kus Aarne Rannamäega vaagis äärmuslikku poliitikat neli meest, ma küll enam vaadata ei soovi.
Olen aga nõus, et palgatöö- ja koduvälistes tegevustes nagu teleesinemine osalemine on naiste jaoks tõesti raskem kui meeste jaoks. Kuid mitte emapiimaga saadud või õpitud tagasihoidlikkusest, vaid praktilistel põhjustel – eesti naine teeb kodutöid poole rohkem kui eesti mees. See on üks neid kohti, kus Eesti ikka veel patriarhaalne ühiskond oma palet näitab, kuid selle muutmiseks läheb vaja tõsisemaid poliitilisi valikuid ja otsuseid, kui on meie meediaväljaannete võimuses.

Minu kommentaar

 

Koidula mõju tänapäeva naistele ei tohi võtta otseselt ja sõna-sõnalt. Ma ei mõelnud, et Koidula varjunimega esinemine oleks otseselt seotud tänapäeva naiste konkreetsete valikutega vaid et Koidula oli oma ajastu tõekspidamiste ohver ning need samad tõekspidamised on väga visad kaduma. Kuna Koidula eluajal peeti naiste avalikku esinemist väga häbiväärseks, ei soovinud ta saada külge sinisuka kuulsust. Tänapäeval ei ole avalik sõnavõtt naiste jaoks enam otsesõnu häbiasi, aga aastasadade vältel kujunenud suhtumised ja eelarvamused mõjutavad ikka veel naiste enesekindlust. Varjatud sõnumid, mida naised keskkonnast vastu võtavad kannavad vanade aegade uskumusi ja ajavad kombitsad isegi sooneutraalse kasvatusega naistesse. Kasvatab ju terve ühiskond, mitte ainult pere. 

Peegel jõuab tõdemuseni, et naistel pole aega avalikus elus osaleda, kuna teevad meestest rohkem koduseid töid, aga millegipärast ei näe seost selle fakti ja õpitud soorolli vahel. See ongi õpitud käitumine, kui naine kodus mehest rohkem rabab. Ta on õppinud seda oma vanaema ja ema pealt, tuttavatelt, meediast, reklaamidest, raamatutest ja ka sõnatutest žestidest. Ega meestelgi lihtsam ole. Tunnen mitut meest, kes ei taha autodest midagi teada ja keda selle eest nii mõnigi vanem mees kirub. Mees sündigu, rooliratas käes.

Mari Peegeli lõppjäreldusega olen nõus: patriarhaat kestab ja meedia saaks siin palju ära teha.

 

Rohkem sallivust! Külastage ka feministlikku Youtubi kanalit Lilli ja Soomustüdrukud ning Feministeeriumi.

Nõukogude Naine 1960-7

Flashime - ebaõnnestunud katse kaaperdada FEMENI ideid

Avaldan oma Eesti Päevalehes ilmunud artikli

Hiljuti raputas meie konnatiiki nii-öelda naisliikumine Flashime (Ing.k to flash – välgutama, flasher – liputaja).

Flashime nimetas end Eesti FEMENIKS ja kuulutas, et väljendab end viisil nagu ainult naised saavad, juhtides rindade paljastamisega tähelepanu Tallinna probleemidele. Liikumise algataja oli erootikapoe „Ulakas kaunitar“ juhataja Kirki Kubri.

Nüüdseks teavad kõik, kes end teemaga kursis on hoidnud, et juba algusest peale kahtlaselt mõjunud aktsioon osutus Valdo Randpere valimiskampaaniaks, kus feministlikud ideed rakendati macholiku poliitika teenistusse.

Ma ei ole kindel, et noored, kes Flashime aktsioonis osalesid täielikult mõistsid, millega nad tegelevad. Veidi aega tagasi näitas TV3 nende Maxima ees toimuvat fotosessiooni, kus kaks neidu kaamera ees välkkiirelt hetkeks pluusihõlmad lahti tegid, nii et rindkere oli näha ainult eest, aga mitte külgedelt. Päikeseprillid ja mütsid varjasid tüdrukute nägusid, otsekui oleks tegu kurjategijatega. Kõigi osaliste rinnad olid nii TV3 klipis kui ka flashime kodulehel tsenseeritud, seega sisuliselt oleksid tüdrukud võinud ka riides olla.

Avalik identiteet

Ukrainast alguse saanud naisliikumise FEMEN aktivistid väidavad, et võitlevad patriarhaadi vastu ja naiste õiguste poolt. Protestitakse seksikaubanduse, naiste õigusi rikkuvate religioonide ning meeste ülemvõimu vastu. Oma identiteeti nad ei varja: meedias ollakse oma nime ja näoga, viskudes palja rindkerega võimuaparaadi keskpunkti ning riskides elu, tervise ja vabadusega. Anonüümsed tapmisähvardused kuuluvad sekstremistide nagu nad end nimetavad, argipäeva. Sageli tuleb istuda vangis ning taluda brutaalset kohtlemist. Otsustada naisena ise oma keha ja tegevuse üle on suurel osal meie koduplaneedist jätkuvalt riskantne. See nõuab vaprust, järjekindlust ja enesedistsipliini.

Fideelia

 

Võimustruktuurid meie peas

Nii mõnigi arvab, et feministlik võitlus on mõttetu, sest lääne ühiskonna naistel on juba meestega võrdsed õigused õppida, töötada, laste saamise üle otsustada jne. See on tõsi kuid naised teevad endiselt rohkem koduseid töid, lepivad sama töö eest madalama palgaga ning on harjunud suhtlusviisiga, kus mehed kõnetavad neid võimupositsioonilt. Meenutagem kasvõi Jürgen Ligi kommentaari Kaja Kallase silmade kohta. Ettekujutus soorollidest muutub ühiskonnas aeglaselt. Keskkonna ja kasvatusega sisendatud veendumused võivad end salakavalalt alateadvuses varjata, et täiesti absurdses olukorras välja ilmuda. Võimustruktuurid ei istu linnavalitsuses vaid meie peades.

Tundub uskumatu ent ka radikaalfeministlik rühmitus FEMEN on oma tegevuse jooksul patriarhaadi lõksu sattunud. Nimelt näitab neist sel sügisel valminud Kitty Green’i dokumentaalfilm „Ukraina ei ole bordell“, kuidas FEMEN’i taga oli alguses üks võimukas mees, Victor Svyatski. FEMEN’i juht Inna Shevchenko selgitab, et FEMEN algatati noorte ja kogenematute naistudengite poolt, kes olid esialgu iga nõuande eest tänulikud. Inna sõnul on Ukraina riik, kus mehed räägivad ja domineerivad ning naised kuulavad ja kannatavad ära – umbes nagu Eestis. Svyatski sulandus FEMENisse, kus püüdis võimu haarata kuni ühel päeval seisid aktivistid silmitsi patriarhaadiga iseenda staabis, mitte kusagil avalikus ruumis. Nüüdseks on FEMEN Svyatskist vabanenud ja tegutseb iseseisvalt.

Osad ühiskonnakriitikud väitsid juba aastakümneid tagasi, et kapitalismis on raske olla avangardne, sest mäss muudetakse kaubaks. Flashime meetodit, kus väikesed kogenematud naised flashivad võimule suure targa isa(ke)se, ei ole võimalik näha millegi muu kui patriarhaadi taastootmisena. Flashime-kampaania võrdlemine FEMEN-iga on eksitav ja loob feminismile võltskuvandit.

Kelle üle Randpere naeris?

Valdo Randpere räägib Ringvaates (15. okt. 2013), et poliitikud peaksid olema eelkõige inimlikud ja suutma nii enda kui teiste üle naerda. Mind huvitab, kas Randpere naeris flashime-kampaania ajal iseenda, naiste või kogu rahva üle. Inimene on teatavasti subjekt oma mõtete, tunnete ja kehaga. Kui Flashime saadab signaali, et ulakad naised lubavad välgutada rindu meespoliitikute tähelepanu äratamiseks ja muud ei oskagi, on see naissoo objektistamine tema paigutamisega looma- ja taimeriiki: päris humoorikas! Või seisnes nali selles, et murti lubadus rindu näidata?

Facebookis hakkas pärast Flashime tünga levima fototöötlus suurte naiserindadega Valdo Randperest, mille kombluspolitsei kohe maha võttis, sest rinnanibud olid näha. Facebooki reeglistik sätestab, et naiste rinnanibud on pornograafilised ja seepärast keelatud, aga meeste nibud on okei. Üks Eesti seksistlikke vanasõnu ütleb, et mees on naise pea, aga naine on kael, mis pead pöörab. Facebookile see vanasõna ilmselt ei loe: isegi kui naise rindade omanikul on mehe pea, läheb pilt kustutamisele. Randpere lopsakas rinnapartii tuli pilditöötlejal tsenseerida ja nüüd ringleb see taas Facebookis. 

Allikas: Facebook

Naise keha on ohutu kuni see on ühiskonna ja meeste teenistuses, näiteks sünnitab lapsi või osaleb pornotööstuses. Selline rangelt piiritletud keha on patriarhaadi kontrolli all. Tarvitseb naisel oma keha üle ise otsustada nagu teevad FEMEN’i aktivistid, muutub see kehtivale korrale ohtlikuks.

Seksipoes müüakse vahendeid, mille abil naine saab seksuaalse rahulduse ilma meheta. Järelikult on tegu feministliku kaubandusharuga, mille juhtfiguurilt Kirki Kubrilt oleksin oodanud tõsimeelset feministlikku aktsiooni, mitte rahva petmist naiste kui seksiobjektide rakendamisega valimisvankri ette.



Kasutatud internetilingid

http://flashime.ee/

http://femen.org/

http://flashime.ee/meedia-tv3-seitsmesed-uudised/

http://www.tallinncity.ee/2331632/naisliikumine-paljastab-tana-linnavalitsuse-ees-rinnad

http://www.tallinncity.ee/2332646/rindade-paljastamise-aktsioon-osutus-randpere-reklaamiks

http://www.independent.co.uk/arts-entertainment/films/news/the-man-who-made-femen-new-film-outs-victor-svyatski-as-the-mastermind-behind-the-protest-group-and-its-breastbaring-stunts-8797042.html

http://www.huffingtonpost.co.uk/inna-shevchenko/femen-patriarchy_b_3890992.html

http://etv.err.ee/index.php?05593137&video=6450

http://uudised.err.ee/index.php?06289258

Aitab valelikust poliitikast

Üleskutse

Meeleavalduse korraldusrühma liikmena edastan järgmise üleskutse: tule ja avalda meelt ülbe ja valeliku poliitika vastu! Meeleavaldus toimub 13. nov. 2012, Reformierakonna 18. sünnipäeval nende kontori ees Tartu Raekoja platsil. Palume võtta meeleavaldusele kaasa “sünnipäevakingid” ja loosungid sõnumitega poliitikutele!

Meeleavaldus toimub liikumise “Aitab valelikust poliitikast” egiidi all. Soovime oma kohaloluga avalikus ruumis anda poliitikutele märku, et me pole nõus leppima nende vassimiste ja manipulatsioonidega. Oleme mures Eesti demokraatia tuleviku pärast ja kutsume üles rajama
poliitilist kultuuri dialoogilisusele ja austusele tõe vastu.

Tartu meeleavalduse pressiteade http://is.gd/pressiteade
Meeleavalduse manifest
http://aaree.blogspot.com/2012/11/sunnipaevamanifest.html
Rein Raud rahastamis- ja valetamisskandaalist http://vikerraadio.err.ee/helid?main_id=1917231
Rohkem materjali, sh kuidas meelt avaldada http://aitabvaledest.ee/
http://aitabvaledest.blogspot.com/

Palun trükkige välja ja levitage meeleavalduse plakatit!

Kajastused

Postimees
Postimees Naine24

Mis minusse puutub, siis ma ei kuulu ühessegi erakonda ja poliitika pole mind kunagi eriti huvitanud. Tavaliselt ei huvita meid poliitika rahulikel aegadel, kui kõik sujub justkui iseenesest. Kui tekivad konkreetsed ohud üksikisikule ja laiemalt kogu ühiskonnale, tõstab uudishimu pead ja tekivad küsimused, kuidas kõik nii kaugele sai jõuda ja milline roll oli siin kodanikul? Kas mina saaksin ka midagi ära teha?

Meeleavaldused on värskenduspuhangud kapitalismi- ja usalduse kriisis, kuid see on alles algus. Slavoj Zizek ütles aasta tagasi oma kõnes OWS meeleavaldajatele: “Meil on siin tore, aga pidage meeles: karnevalid ei kesta igavesti. Mis tõeliselt loeb, on see, kuidas elu edasi läheb. Kas midagi muutub?“ http://www.lacan.com/thesymptom/?page_id=1476

Kindlasti muutub, aga kuidas, see sõltub minust, sinust, temast - meist kõigist. Tule meelt avaldama, sest see on sinu põhiseaduslik õigus!

Update: nüüd, kus üritus on läbi, saate vaadata minu videot sellest: https://www.youtube.com/watch?v=B-nncBFbx7E&feature=g-upl

Poliitikud, kes on unustanud, et nad on rahva teenrid, peavad end rahvavalitsejaiks. Vehitakse statistikaga, mis näitavat, kui hästi Eestil läheb. See meenutab Nõukogude Liitu. Ka siis suundusime pidevalt tõusvas joones kommunismi helguse poole, ainult väikesed vead siin-seal tuli ära parandada. Riigijuhid pidasid end asendamatuks, täpselt nagu nüüd. Me teame, kuidas kõik lõppes ning ega seda praegugi kauaks enam jätku.

Kaasvõitlejad valmistasid tabava plakati.