Artikkel Eesti Päevalehes
17. märts. 2015
Naistepäeval tegi rühm aktiivseid kodanikke ERR-i juhtidele ühispöördumise, kus märgitakse, et poliitikasaadetes on võrreldes meestega vähe naisi ja lisatud oli nimekiri naissoost ekspertidest, keda võiks saadetesse kutsuda. Kas nad kutse vastu võtavad, on muidugi iseküsimus. Kuid miks mitte minna telesaatesse, kui sind lausa kutsutakse? Kas naised ei tahagi kuulsaks saada?
Eestis olevat naiste keeldumine avalikust sõnavõtust üsna levinud. Saatejuhid ja ajakirjanikud ütlevad nagu ühest suust, et naisi on meestest raskem leida saatesse või lehelugu kirjutama.
Püüdes tungida naiste vaikimise juurteni, tuleb ette võtta teekond ajalukku. Vanasti oli raamatute kirjutamine üks naiste peamisi eneseväljendusvõimalusi, millega võis kaasneda avalik tunnustus. Naised on sel puhul tihti kasutanud meeste pseudonüüme. See ei olnud pelk mäng identiteediga vaid vältimatu valik andekale naisele, kes soovis oma sõnumit võimalikult laiade hulkadeni viia. Naisi peeti meestest rumalamateks – kõrgharidusele ei lastud neid ligi kuni 20. sajandini ehk nagu märgib prantsuse feminist Simone de Beauvoir, neil kärbiti tiibu ja imestati, et ei lenda. Seepärast ei võetud ka kirjutavaid naisi tõsiselt. Hoolimata tänapäeval kehtivast võrdõiguslikkuse seadusest, minnakse inertsiga edasi: Harry Potteri autor Joanne Rowling kasutas kirjastuse soovitusel ainult perekonnanime ja tähti J. ja K., kuna nii polnud võimalik tema sugu ära arvata. Kirjastuses kardeti, et poisid ei pruugi naisautori teost lugeda.
19. sajandil oli Tsaari Venemaa Balti provints maha jäänud oma naabritest nii Läänes kui Põhjas. Võrdõiguslikkusest ei osatud siin undki näha. Naisi peeti alaväärseiks olevusteks, kes oma väikese aju tõttu polegi võimelised midagi uut looma. Kel aga majanduslikult ja vaimselt pinnas soodne, sai ärkamisajal vaikselt sulge teritada. 1866 aastal ilmus autorilt L. Blatt 8-kopikane luulekogu „Vainulilled“. Hiljem selgus, et tegemist oli Lydia Koidula esimese üllitisega. Kuigi ka Koidula oli pseudonüüm said rahvahulgad peagi teada, et tegemist on naisega. Kuna Koidula ei kritiseerinud otse ja avalikult kehtivat soopoliitikat, polnud temast maskuliinsele diskursusele ohtu. Nii sai võimalikuks müüt Koidulaulikust kui kaunist ja ebamaisest jumalannast. See aga ei muutnud Koidulat põrmugi julgemaks. Naistevaenulikud seadused ja tavad tegid oma töö ja Koidulale tekitas tekstide oma nime alt avaldamine elu lõpuni vastumeelsust.
 |
| Lydia Koidula. Allikas: EKLA-12320-41912-70927 |
Eesti esimene naisõiguslane, pedagoog ja kirjanik Lilli Suburg (1841-1923) kirjutas algusest peale oma nime all. Kuigi Suburgi ristinimi oli Caroline, võttis ta endale uueks nimeks eestipärase Lilli, kellena sai ka tuntuks. Ta ei peitnud end mehenime taha ega varjanud oma iseloomu ning sai selle eest oma vitsad. Suburgi peeti otsekohese ja ausa stiili ning aktiivse ühiskondliku tegevuse pärast ebanaiselikuks. Olles oma nime ja näoga esil, jäi ta paradoksaalselt pikaks ajaks teiste naisautorite varju.
Üks Suburgi tähtsamaid, aga ka raskemaid projekte oli esimese naisteajakirja Linda asutamine. Linda missiooniks oli innustada naisi patriarhaadi ikke alt välja murdma. Tsaariajal oli kõva tsensuur ja Suburg pealegi naissoost. Ajakirja asutamiseks tuli taotleda luba Trükiasjade Peavalitsuselt. Suburg alustas taotlemist 1879. aastal, esimene number ilmus aga alles 1887, kui ta ajakirja Hugo Treffneri nimele registreeris. Treffner kui venesõbralik mees sai vastutavaks toimetajaks, kuna tema nimi pidi tsensorile usaldusväärselt mõjuma. Suburg kirjutas ajakirjas naisõiguslusest ja tutvustas Eestis tundmatut mõistet emancipirt (emantsipatsioon). Lindat hakati paaniliselt tsenseerima, soovitades piirata teemavalikut toiduvalmistamise ja käsitööga. Teisalt ei suutnud kohalikud naised veel nii valgustavaid mõttekäike vastu võtta. Tellijaid oli vähe ja needki lugesid Lindat salaja, et mitte põlu alla sattuda. Hiljem ostis Suburg endale isikliku trükikoja ja kinnitas selle Johan Janseni kui meesterahva nimele. Kõiki pole aga kõrgete ideaalidega õnnistatud: seebiooperlikel põhjustel müüs Jansen trükikoja salaja maha ning põgenes Riiga, jättes võlad Suburgi kanda. Ajakiri sattus raskustesse ja tegevus lõpetati. (Undla-Põldmäe, A. 2002: 493-496).
Lilli Suburg tegutses ajal, kui seadus naisi ei kaitsnud, kuid hoolimata muudatustest seadusandluses pole naisekuvand tänapäevani eriti muutunud. S. de Beauvoir on märkinud, et naiste harjumus olla passiivne, püüda kõigile meeldida ja mitte tulla avalikus ruumis esile võib olla tingitud sajandeid kestnud meeste ülemvõimust. Naised ise taastoodavad allumispraktikaid.
 |
| Lilli Suburg. Rätik varjab eluaegset armi põsel. Allikas: EKLA-12219-47101-76358 |
Ma ei leia, et netikommentaarid või kriitika mehi üldse ei häiri, aga mehed on aastatuhandeid avalikus elus osalenud, mis paneb oletama, et nende nahk on selles osas paksem. Eriti käib see poliitikute kohta, aga just poliitikasaadetesse oleks rohkem naisi vaja. Naised, kes tunnevad, et neil on midagi öelda, peaksid seda siiski tegema. Teisalt tuleks anonüümsete kommentaaridega midagi ette võtta, sest laim ja vihakõne ei kuulu sõnavabaduse hulka.
Bioloogiline
paratamatus?
Krister Paris
Üks põhjapanevamaid teoseid teemal, miks osutuvad mehed laias laastus alati naistest edukamaks, on praegu ka eesti keeles müügil olev Susan Pinkeri teos „Sugude paradoks”. Raamat võrdleb nõrkade eeldustega (näiteks autismispektriga) poisse, kes hilisemas elus edukaks osutuvad, tugeva saavutusvajadusega naistega, kes hiljem oma karjääri otsustavatel hetkedel kõrvale tõmbuvad. Autor küsib, miks pärast aastakümneid tööd sugude võrdsuse nimel on ikka veel panganduses, äris, reaalteadustes ja poliitikas kõrgetel kohtadel rohkem mehi, ja jõuab järeldusele, et diskrimineerimine on kõigest osa probleemist.
Pinkeri väitel on inimese bioloogia ka tema saatus. „Inimesed on programmeeritud,” kirjutab ta. Naised on Pinkeri sõnul ehitatud lähtudes „mugavusest, mitte kiirusest”. Mehed riskivad rohkem ja on seetõttu nii haavatavamad kui ka edukamad.
Kriitikud viitavad, et empaatiavõime ja edu pole tingimata üksteist välistavad. Pinkeril jääb ka lahtiseks, et kui kõik sõltub bioloogiast, siis miks ikkagi mõni naine suurkorporatsiooni või riigi etteotsa jõuab?
Minu kommentaar
S. Pinkeri käsitlus paistab liigituvat samasse kategooriasse, kuhu J. Grey "Mehed on Marsilt, naised Veenuselt" ja muu bioloogilist determinismi kummardav pseudoteadus. Oled lugenud neist üht, oled lugenud kõiki ja kuna ma Grey'd olen lugenud, siis Pinkerit ei loe, aga leidsin hea arvustuse, kus võrreldakse võrreldamatuid, kaht Susanit: Susan Pinkerit ja Susan Faludit. Kaks naist, sama eesnimi, aga kardinaalselt erinev suhtumine soorollidesse. Pinker põhjendab naiste ja meeste sotsiaalset olukorda hormoonidega, Faludi kultuuriga, kus ringlevad kindlad müüdid ja diskursused, mis naisi ja mehi ainult teatud rollides näha ja näidata soovivad ja rollist hälbimisi maha vaikivad ning moonutavad. Kui Faludi teooria annab lootust asjade paranemisele, siis Pinkeri bioloogilise roboti jutt seda ei tee. Oleme programmeeritud ja kogu moos.
Kas naised, kes on oma alal meestestki paremad ja maailma tipus, on vigased robotid?
Mina ei poolda bioloogilist determinismi vaid arvan, et sugu on sotsiaalselt konstrueeritud, seda on juba palju ümber konstrueeritud ning töö jätkub. Protsess võtab lihtsalt aega ja seepärast tundub vahel, et miski ei muutu.
Aga küsige
valjemalt!
Mari Peegel,
kultuuritoimetuse juht
Soovitaksin Fideelia-Signe Rootsi tõstatatud naiste ja meedia probleemile läheneda teise nurga alt, mitte süüdistada patriarhaalse ajalooga ühiskonda. Tegelikult ei peaks asjaolu, et Lydia Koidula kirjutas 150 aastat tagasi varjunime all, mõjutama oluliselt meie praeguseid teadlikke käitumismustreid. Selleks, et meedias ja avalikus elus oleks näha rohkem naisi, peaksid väljaanded ja avalike ürituste korraldajad neid sinna rohkem kutsuma, mitte kasutama demagoogilist kaitset stiilis: „aga naised ju ei tule saatesse, ei kirjuta artikleid”. Olen ka ise ajakirjanikuna aastaid lugusid tellinud ja pole kordagi põrkunud naisautorite ebaadekvaatse tagasihoidlikkusega. Seega julgen väita, et väide „naised ju ei tule” on lihtsalt üks laiskadele toimetajatele kasulik müüt. Kui ei saa esinema ühte naist, tuleb otsida järgmist, kuid sellised saateid, nagu oli näiteks 10. märtsi „Vabariigi kodanikud”, kus Aarne Rannamäega vaagis äärmuslikku poliitikat neli meest, ma küll enam vaadata ei soovi.
Olen aga nõus, et palgatöö- ja koduvälistes tegevustes nagu teleesinemine osalemine on naiste jaoks tõesti raskem kui meeste jaoks. Kuid mitte emapiimaga saadud või õpitud tagasihoidlikkusest, vaid praktilistel põhjustel – eesti naine teeb kodutöid poole rohkem kui eesti mees. See on üks neid kohti, kus Eesti ikka veel patriarhaalne ühiskond oma palet näitab, kuid selle muutmiseks läheb vaja tõsisemaid poliitilisi valikuid ja otsuseid, kui on meie meediaväljaannete võimuses.
Minu kommentaar
Koidula mõju tänapäeva naistele ei
tohi võtta otseselt ja sõna-sõnalt. Ma ei mõelnud, et Koidula varjunimega esinemine
oleks otseselt seotud tänapäeva naiste konkreetsete valikutega vaid et Koidula oli oma ajastu tõekspidamiste ohver ning need samad tõekspidamised on väga visad kaduma. Kuna
Koidula eluajal peeti naiste avalikku esinemist väga häbiväärseks, ei soovinud
ta saada külge sinisuka kuulsust. Tänapäeval ei ole avalik sõnavõtt naiste jaoks enam otsesõnu häbiasi, aga aastasadade vältel kujunenud suhtumised ja eelarvamused
mõjutavad ikka veel naiste enesekindlust. Varjatud sõnumid, mida naised keskkonnast vastu võtavad kannavad vanade aegade uskumusi ja ajavad kombitsad isegi sooneutraalse kasvatusega naistesse. Kasvatab ju terve ühiskond, mitte ainult pere.
Peegel jõuab tõdemuseni, et naistel pole aega avalikus elus osaleda, kuna teevad meestest rohkem koduseid töid, aga millegipärast ei näe seost selle fakti ja õpitud soorolli vahel. See ongi õpitud käitumine, kui naine kodus mehest rohkem rabab. Ta on õppinud seda oma vanaema ja ema pealt, tuttavatelt, meediast, reklaamidest, raamatutest ja ka sõnatutest žestidest. Ega meestelgi lihtsam ole. Tunnen mitut meest, kes ei taha autodest midagi teada ja keda selle eest nii mõnigi vanem mees kirub. Mees sündigu, rooliratas käes.
Mari Peegeli lõppjäreldusega olen nõus: patriarhaat kestab ja meedia saaks siin palju ära teha.
Rohkem sallivust! Külastage ka feministlikku Youtubi kanalit Lilli ja Soomustüdrukud ning Feministeeriumi.
 |
| Nõukogude Naine 1960-7 |
.JPG)
