Laias laastus: Näitus, töötamine ja doktoriväitekirja kirjutamine.
Jaanuar: kass Pontsu, kelle detsembris tänavalt püüdsin, kolib Buffy juurde, kes teisi kasse silmaotsaski ei salli. Kahe kassi vennastumiseks kulub vaid nädal. Kuu lõpus loeb Tiina Tauraite Urmas Sepa helistuudios Elmina Otsmani päevikut.
Pontsu ja Buffy vennastuvad
Veebruar: kuu lõpus avan oma doktoritöö kolmanda näituse Palju õnne naistepäevaks! Tallinna linnagaleriis. Tähtsündmuseks kujuneb Elmina
Otsmani nimelise kombaini terapunkri transport, UFO-laevaks
ümberehitamine ja install. ETV pidi näitust kajastama, aga kuna Eri Klas
samal ajal suri, ei jõudnudki nad kohale. Selle eest kajastas näitust
kahel korral ETV+ ja Reet Varblane kirjutas Sirbis.
ETV+ reporteriga terapunkrit imetlemas (Foto: Sergei Ledenjov)
Märts: näitusel toimuvad artist talk ja eelretsenseerimine, isiklikus elus juubel, mida tähistan nii Tallinnas kui Tartus. Kombainipunkri viin peale näitust Eesti Põllumajandusmuuseumi. Üsna pea helistab aga Mark Soosaar ja küsib punkrit näitusele „Mees ja naine- tulnukad“, mis toimub suvel Pärnu Uue Kunsti muuseumis.
Juubel Tartus (Foto: Jaana Muna)
Aprill: Elu nagu Ameerika mägedel! Pontsu kadumine ja leidmine auto rattakoopast, kust päästekomando ta välja sikutab. Pontsu õnneliku lõpuga lugu ilmub Tartu Postimehes
ja temast räägitakse raadios. Saan oma psüühika kohta uusi teadmisi.
Pontsu pääsemine oli ka minu pääsemine kindlast hävingust. 😱
Pontsu ootab päästmist
Mai: alustan tööd kokk-kondiitrina kohvikus Armastus. Avatud ateljeede päev ARS-is.
Ateljee on külaliste tulekuks valmis
Juuni: töötan kohvikus. Ostan automaatkastiga Saabi. Teen imetegevaid küpsiseid, mida Johannes Käruga Voronjas Sandra Jõgeva usuteemalise näituse avamisel müüme. Käin vabariiklikul naismehhanisaatorite kokkutulekul Imaveres.
Juuli: töötan. Teen töö juures enda töökangelaseks nimetamise ettepaneku.
Tellimustort Tartu Kunstnike Liidule
August: töötan ja käin Kukemurul.
Kukemuru Ambient
September: lõpetan töötamise ja alustan doktoriväitekirjaga. Tartus Nooruse galeriis avatakse Tartu Kunstikooli vilistlaste näitus. Kool saab 65. aastaseks ja näitusele on valitud 65 vilistlase teosed. Väljas on mu maal „Rand Saintes Marie’s“ (2004).
Tartu Kunstikool 65. Mina Pühalepa rahvarõiva motiivides kleidiga 💗
Käime esimest korda Sveniga Coopi uut logistikakeskust vaatamas ning Lagedil ja Lasnamäel seiklemas. Tuleb Tallinna kolimiseks vaim valmis panna. Tartu Kunstimuuseumis näitusel „Kes loob linna?“ mu video Annelinna apoteoos. Viimast korda ema juures maal. Nüüd koht müüdud ja mets maha võetud.
Selfie uue COOP-i logistikakeskusega
Oktoober: kirjutan doktoritööd ja käin trennis. Avaldan meelt loomatsirkuste vastu.
Loomatsirkused pole enam Tartu ega ka paljudesse teistesse linnadesse teretulnud!
November: kirjutan doktoritööd ja käin trennis. Sureb õe koer Pipi, minu kõige parem sõber. Väga muserdav aeg.
Esimene pilt Pipist aastal 2004 ja viimane aastal 2016 😢😢😢
Käin loomaõiguste konverentsil, kus Mari-Liis Sepper end täiesti uue nurga alt avab. Selgub, et ta on loomaõiguslane ja meie mõttemaailm klapib. Väisan esimest korda taasavatud ERM-i. Vaatan Volkonski näidendit Kangelased. Käin Krulli konverentsil Tartu Kirjanduse majas.
Detsember: kirjutan doktoritööd. Käime Sveniga esimest korda üht korterit vaatamas, sedapuhku Tallinna külje all Lagedil. Vaatame Loore Martma näidendit „…ja tüdruk istus“.
Ameerika mäed - see ongi mu elu. Tutvusringkonda on tabanud surmade laine. Teiste seas lahkub Fidel Castro, kelle järgi isa mulle nime pani. Kuu lõpus sureb ka Jaak Klõšeiko. Osalen TÜ kirjutamislaagris Nelijärvel.
Kirjutamislaagri päevaplaan
Elan kaasa EKA doktorant Carla Castiajo kraadi kaitsmisele, mis pälvib cum laude. Seoses perfokaga Lõikus olen ta raamatus sees. Osalen Alo Valge performance’s „Vann“ ARS-is maaliosakonna näitusel Viva Arte Viva. Õpin tundma lihakärbse vaklade hingeelu: eetilised dilemmad ja põhjalikud arutelud Aloga.
Perfokas "Vann" ARS-i projektiruumis näitusel Viva Arte Viva
Jõuluõhtu ema pool, aasta mittevahetus Kiwa juures.
Aasta mittevahetus
Väikese Lehma viies juubel. Õde võttis kassi, kes sai nimeks Päike.
Tegin lehmale martsipanitordi. Toiduvärvidega maalisin peale.
...ja Päike tuli ka välja :)
Pontsu saab 2-aastaseks, on teine kõvasti kasvanud ja enesekindlamaks muutunud. 💟😻😍
Käin raamatuesitlusel Luunjas ning jõulupeol Armastuses. Luunja vald andis välja raamatu „Vald on tema inimesed“, kus on Luunja viimase 25 aasta sündmused ja lood. Iiri Saar ja Kristel Lempu panid raamatu kokku. Esitlus toimus kultuurimaja saalis. Raamatus on killuke mind ja minu näitust, virmalisi ja Luunja papliallee kellaneljatee!
Raamatuesitlusel (Foto: Tiit Hellenurm)
Ja pööripäev läheb pööripäeva järel. Käin igal pööripäeval ikka veel Vooremäel Raudlättel.
2017. aasta eesmärk on ära kaitsta doktoriväitekiri. I CAN DO IT! 💪
Jätkan eelmises postituses alustatud lugu oma kassist. Olen jutustamisega jõudnud hetke, kust on keeruline edasi liikuda, kuna radu on väga palju. Kuidas kirjutada oma sõbrast kassist, kes ei räägi küll inimkeelt, aga ometi suhtleb inimestega, mõtleb, planeerib, arvestab, teeb nalja, hirmutab, rõõmustab, võõrastab ja vihastab? Kord nagu tormine meri, kord nagu vaikne valendik.
Alustuseks sobib Aare Pilve blogist laenatud Tõnu Õnnepalu tekstikatkend:
"Seriaalid vastavad veel selles mõttes täielikult [Tolstoi] kristlikule kunstiideaalile [...] isegi intelligentsed kunstiinimesed võivad [seriaale] vaadata, sest nemadki on ju niisama naiivsed ja rumalad. Niisama lihtsad oma hingelt nagu ... too Peterburi teatrikriitik, noorepoolne naine, keda nägin Tartus festivalil ja kellele mitte miski ei meeldinud, sest ta oli kõike juba näinud, sest tegelikult oli ta ammugi kunstis pettunud (kunstis saab ja tohibki ainult pettuda, sest oma olemuselt on ta ju ometigi pettus!) ja kellele meeldis päriselt ainult see väike hall kassipoeg, kelle ta meie väljasõidul maale enda juurde meelitas ja kinni võttis ja kelle ta oleks hea meelega koju Peterburi viinud. Sest ta oli nii armas. Ja ta oli päris. Mis siis, et ainult kassipoeg. Aga kogu see kunst...! See teater, moodne ja vanamoodne, eksperimentaalne ja reaktsiooniline - kas ta iialgi nurrub su süles, kas ta iialgi surub ennast su vastu? Kassipoeg oli tegelikult metsikuvõitu ja natuke rääbakas. Mida ma ka kriitikule ütlesin. Kuid mu sõnad olid kurtidele kõrvadele." ("Lõpetuse ingel. Märkmeid sügissaarelt", 2015)
Kas kunst iialgi nurrub su süles? Ei! Järelikult on mu kass Buffy nagu kunstiteos, sest ei temagi nurru mu süles vaid rabeleb end lahti ja hammustab veel pealekauba. Ta hindab inimeste seltsi, aga ei ole pehmo. Individualistlik võluv egoist.
Kaunis hetk, viibi veel... urrrrrrrrrr!
Sel pole ehk erilist tähtsust, kuid meie esimene arstilkäik lõppes teadmisega, et Buffy ei ole emane vaid kastreeritud isane. Nii omandas tema leidmislugu maanteekraavist iseäranis müstilise varjundi. Ta pidi pärinema hoolivast kodust, kus teati, et kasside paljunemise ja sellega seotud kiisupoegade hukkamise ja piinlemise vältimiseks tuleks kodukassid neutraliseerida. Arst pakkus kassi vanuseks umbes aasta, mis näitab, et endised omanikud olid eriti vastutustundlikud, kastreerides ta enne täisikka jõudmist. Midagi halba pidi juhtuma, et Buffy kodutuks jäi. Ta oli kiipimata.
Kuidas see rätik mulle sobib?
Linnaelu jätkus. Buffy jättis eksliku mulje nagu ta oleks kiire kohaneja. Kogu oma mängulusti ja uudishimu juures ei lasknud ta end kunagi lõdvaks.
Ta veetis tunde kerratõmbunult oma asemel, silmad pärani, otsekui imestaks oma elu üle.
Öösiti magas ta välisukse ees matil nagu koer. Koeralik on ta siiamaani. Kui keegi külla tuleb, tormab ta hirmust hoolimata urisedes uksele. Alguses põrnitseb külalist altkulmu, siis rahuneb ja lahkub. Erilist huvi äratavad temas remondimehed ning parandamised ja esemete kokkupanekud ja kindlasti printimine, kus Buffy on asendamatu abiline. Meil lobisemise eest palka ei maksta.
Remondimees Buffy
Buffy kaalub ainult 5 kilo, turjakõrgus on 33 cm, aga teda jätkub kõikjale!
Niisiis läks kuid, enne kui Buffy end välja puhkas. Hilissügisel hakkas ta magama soojal vannitoa põrandal. Seal sirutas ta end selili ja lasi esimest korda oma kõhtu puudutada, mis on kasside puhul täieliku usalduse märk. Temas oli tekkinud usk, et teda enam ei solgutata ühest kohast teise ja ta jääb meiega igavesti.
Buffy vannitoas
Kui Buffy tuleb oma päevaunest, ütleb ta „karr!“, istub ja kogub end natuke. Seejärel tunnen ta pilku seljal ja pööran ümber, mispeale hüppab ta tagajalgadele nagu hobune ja osutab hoogsalt peaga suunas, kuhu me tema arvates liikuda võiksime. Enamasti on see suund toidukauss. Buffy ootab, et temaga koos einestaksin, seega istun ta kõrvale, kiidan teda hea isu eest ja tema lööb süües valjult nurru.
Siin näeb ta aknast linnukesi
Kui ma temast välja ei tee, hiilib ta vaikselt mu kirjutuslaua alla, teeb mu jalgade ümber tiiru ja siis ma igal juhul ühinen temaga kohe, sest ega ma mingi mühkam ole. Vahel teeme ka sellist nalja, et toidan teda peo pealt. Peale sööki teeb ta tänutäheks või lihtsalt spordi mõttes teise tiiru mu laua all. Tema teine moodus tähelepanu tõmbamiseks on söögilaual istumine. Buffy teab, et see on keelatud, aga kui ma temaga ei suhtle, tunnen varsti kuklal ta pilku. Ümber pöörates avastan, et Buffy istub nagu kivikuju keset söögilauda ja vaatab mulle äraootavalt otsa. Tõusen, hüüan, Buffy, tule maha! Loom hüppab alla ja saab oma tahtmise: kohvikuminutid Fideeliaga. Kui ta sealjuures ka saba väristab, tean, et ta on õnne tipul. Kui teda kiita, keerab ta peakest häbelikult siia-sinna täpselt nagu oivik, keda klassi ees kiidetakse.
Mänguhoos
Alguses oli meie suhe kohmakas ja toores, tundmatud olid need võtmed, millega kergesti uksi avatakse, aga uksest läbi murda ka ei saanud. Olime Buffy ja Sveniga nagu kolm musta kasti, millel on sisend ja väljund kuid puudub aken, nägemaks mis seal sees vahepeal toimub. Alguses panime kassi korduvalt kogemata kappi ja vannituppa kinni. Buffy peidab end ära ja meie sulgeme lihtsameelselt ukse, aimamata, et ukse taha jäi veel keegi. Nii veetis loom ükskord peaaegu terve öö vannitoas ja teine kord päris mitu tundi riidekapis. Talle meeldib olla kotis, eriti kui keegi kotti kiigutab ja ta naudib tooliga keerlemist ning peitusemängu teki all.
Kotis
Kotis, tekikotis
Talle ei meeldi, kui teda pidevalt käpitakse, aga tal pole midagi Sveni kõrval magamise vastu, kuni ta rahule jäetakse.
Mees ja kass magamas
Mõnikord satub ta nii hoogu, et tormab peaga vastu ust või mööblit nagu kass multikast Tom ja Jerry. Siis istub veidi ja ootab, kuni tähekesed silme eest kaovad, ise teeb näo nagu oleks kõigest suva. Ta kuulab teraselt, kui keegi trepist tuleb ja enamasti saab sammude järgi aru, kes seal on. Elevusest ukse juurde jooksnud, hüppab loom peaga toks vastu ust. Vahel jätab ta mulje, et teda suudab õnnelikuks teha vaid konserv. Päris nii see siiski ei ole.
Mänguhoos
Kübaramoorid ja teised tegelased
Oma kaunist punast kübarat ei taha ta kaua peas hoida, aga kiireks fotosessiooniks käib küll.
Kui me tema soo teada saime, küsis loomaarst, kas tahame ta nime vahetada, sest Buffy on tüdruku nimi. Jätsin nime samaks, kuna ta oli juba kaks nädalat sellega käinud ja sugu ei ole lõppude lõpuks nii tähtis. Ta on ehtne vampiiritapja Buffy. Kui me jalutamas käime, luurame iga liikuvat objekti, alates rohukõrtest kuni koerteni. Tema lemmikajaviide on püüda ja süüa kärbseid, aga sel suvel on saak teadagi nigel.
Sven ja Buffy koos ja hoos
Oleme Sveniga kvartalis ainsad kassijalutajad. Vabalt jooksma ma oma maakat ei lase, aga õue tahaks teda ikka viia. Seega on tal ilusad punased traksid ja 3- meetrine rihm. Ronime koos tihedasse põõsastikku, luurame möödakäijaid ja koeri ning sööstame täiskiirusel üle platsi, sest me kütime linavästrikke. Buffy käitumist õues on võimatu ennustada. Mõnikord on ta eriti ettevaatlik: hiilib vaikselt mööda seinaääri, kuni tardub, pilgus täielik õud: mis asi see veel on?! Rohukõrs! Katkine sillutis! Kivikene! Mu jumal, mu jumal, lähme kohe koju tagasi! Rihma otsas jalutav kass äratab möödakäijate tähelepanu. Ükskord kohtusime oma alumiste naabritega, vene vanapaariga. Kassi nähes hüüdis naine rõõmsalt: это чудо! Mees täiendas: большая чудо! Täpsustasin: пять кило.
Viiekilone ime
Tahaks ronida, aga ei saa eriti kõrgele... kinni hoitakse.
Meie seiklused õues algasid õieti alles sel kevadel, sest eelmisel sügisel me veel ei teadnud, et Buffy eelistab jalutada pimedas ja käisime temaga väljas päevaajal. Loom aga kartis linnamelu, mis ju päeval on tugevam kui öösel. Lisaks hakkas tal oktoobris õues külm, ta sai nohu ja arst tegi talle ravisüsti.
Buffy sooja fliisiga õues
Kevadel, kui muru hakkas haljendama ja ööbikud laksutama, leidis Buffy, et nüüd peame igal õhtul pika tiiru tegema. Ta nõudis seda nii häälekalt, et tegin Facebooki kassisõprade gruppi mureliku postituse teemal jooksuaeg kastreeritud isasel.
Kogenumad vastasid, et tegu pole jooksuajaga, loom tahab ainult välja, tal on kevad südames. Nii oligi. Toomingate, sirelite ja ööbikute aeg kujunes tõeliseks kodulooliseks avastusretkeks. Kui ta sügisel küünte ja hammastega trakside vastu võitles, siis kevadel lausa nurrus, kui trakse peale panin. Ta on kevadega palju julgemaks muutunud. Enam ei kisu võssa nagu vanasti vaid uurib vapralt kõike, mis linnas on. Hilisõhtul tiirutavad majade vahel nahkhiired ja muru peal võib kohata siili. Maja ees parkivate autode summutid tuleb üle nuusutada. Kui näeme teist kassi, jälitame teda. Tund-poolteist möödas, leian, et peab koju minema. Selle peale viskab karvapall end pikali ja jonnib nagu laps, kähistab ja näitab hambaid nagu ei tunnekski mind ja kes ei tea, võib arvata, et olen loomapüüdja, kes üritab kassile otsa peale teha. Kui oma pidevalt uriseva ja sisiseva kiskja ikkagi koju tassin, kuulan terve tee tema epistlit, et kui me nüüd tõesti tuppa läheme, kahetsen elu lõpuni ja meie vahel pole miski enam endine. Pikka viha ta toas ei pea: peale väikest järelemõtlemist küsib süüa ja võdistab sabaotsa.
Buffyl on anne hääletult liikuda ja vaikselt jälgida, kuidas ma teda otsin. Sain esmakordselt teada, mis tunne on, kui sind vaadatakse nagu hullumaja kandidaati. Tulin kassi kutsudes magamistoast. Mitte kusagil teda ei olnud. Äkki läbistas mind mu paremast õlast meetri kauguselt puhvetkapilt pilk nagu oda. Seal ta oligi: vampiiritapja Buffy. Raamaturiiulis kehastub ta rangeks professoriks. Oled sa ikka kohustusliku kirjanduse läbi töötanud?!
Professor Buffy
Ta nurrub nii vaikselt, et selle heli kuulmiseks tuleb kõrv õrnalt vastu kassi vajutada nagu kuulaks raudteerööbastel rongi tulekut. Ja siis kuuled…
Ta ei räägi inimkeeles, aga saab juba paljudest sõnadest aru. Seepärast võib teda õpetada temaga rahulikult kõneldes. Kui ta vähegi tahab, täidab ta kõik inimese soovid. Kui tal pole selleks tuju, jõllitab ta inimest nagu mõttetut kolli ja sisiseb samamoodi nagu päris alguses oma peegelpildi peale. Nüüd ta juba teab, et peeglis pole teist kassi. Kas ta end sealt ära tunneb, on sellegipoolest igavene mõistatus. Vahel tagajalgadele tõustes kraabib ta peeglit esikäppadega kaua-kaua, aga tulemusteta. Nii nagu ta ei pääse peeglitagusesse ilma, ei saa ta ka iialgi kätte peegli tekitatud päikesejänkut.
Hiljuti helistas mulle minust 13-aastat vanem õde Anne ja luges ette katkendi oma nooruspõlve päevikust. Hakkasin naerma.
Tegelased
Bubu - mina ise. Bubu oli mu hüüdnimi
Meelis Lepp (nimi muudetud) - meie tolleaegne naaber, nüüd oma erialal hästi edenenud poolavaliku elu tegelane.
Sissekanne on järgmine:
pühapäev 25. sept. 1983
Tulime Bubuga maalt ja läksime kinno ,“Vuk'i“ (Rebasepoeg Vuk) vaatama. Istume rahulikult ja äkki Bubu ütleb, et vaata, jube tuttav nägu. Löön silmad üles - Meelis Lepp istub meil eesreas. Vahetame mõned laused. Sellega on kõik. Kinost väljume eri suundades. Eks Meelis juba selle eest hoolitses et meiega mitte kokku saada. Imelik nagu ta on. Kõndis kogu tee meie taga.
Nüüd tuleb kõige nael. Ja Bubu poolt: ta nimelt küsis, kas Meelisel naine ka on. Ma hakkasin naerma ja ütlesin et ei, aga miks sa küsid?
- Noh, niisama, mõtlesin et võiks talle mehele minna.
Olin rabatud, küsisin miks just talle, kas ta meeldib sulle?
Bubu ütleb jaa, Meelis on ilus poiss ja vaikne.
- Aga sa oled liiga väike veel.
- Ootan kuni kasvan.
- Aga Meelis on siis juba ka vanem ja kindlasti abielus. Kas sulle mõni sinuvanune poiss ei meeldi?
- Meeldib kah, aga Meelis meeldib kõige rohkem.
Anne ja Bubu 1. sept. 1983. Vanem õde astus Tartu Ülikooli ja noorem 1. klassi.
Bubu vahtis koguaeg tagasi, vaatamata sellele et keelasin teda, sest on ebaviisakas teist koguaeg passida. Bubu tuli lagedale uue lausega: „See veel puuduks et mõni võõras naine Leppade poole läheks. Muidu saime ikka seal käia, aga siis ei saa.“
Mina vastasin et ega see naine ei takista sul sinna minemast.
- Nojah ei takista küll, aga ikka ei taha.
See oli öeldud jube armukadedalt ja salvavalt. Siis sosistas tasa, et lähme aeglasemalt muidu ei jõua Meelis järele. Seda me ei teinud, kui teine ei taha ise järele jõuda, lasku käia. :)
Bubu 1981 vanavanemate kuldpulmas
Bubu 1980 täditütre saabastes
Teine põnev leid oli artiklijupp ajaleht Edasis (praegune Postimees) sellest, kuidas karu käis Alatskivi mesilas, kus mu vanemad olid mesinikud. Lugu võib olla aastast 1982.
Meile määrati abiliseks elukutseline Siberi jahimees Leo, kes ehitas mesilasse karu luuramiseks varjendi, aga karu ei tulnud mitte kunagi luureajal mesila lähedusse. Sain Leoga sõbraks ja me käisime koos jahil. Mul oli mängupüss, Leol ehtne jahipüss. Leo ei lasknud kunagi ühtegi looma ja ema ütles, et muidugi ta ei tulista, kui laps on metsas kaasas. Tegelikult poleks mulle jaht meeldinud. Ükskord andis Leo mulle oma püssi hoida ja natuke hirmus tunne oli.
Bubu onu Leo püssiga. Leo õpetab sihtima.
Ehitasime isa ja Leoga kõrge aia mesila ümber ja lasime elektri sisse, aga karu murdis isegi aiast läbi. Karvatordid olid võrgus kinni.
Hakkame, mehed minema, aeda püstitama! :) Mina (Bubu), onu Leo ja isa
Raske töö see aia ehitamine. Tagaplaanil isa ja Leo, esiplaanil Bubu
