Aitab valelikust poliitikast

Üleskutse

Meeleavalduse korraldusrühma liikmena edastan järgmise üleskutse: tule ja avalda meelt ülbe ja valeliku poliitika vastu! Meeleavaldus toimub 13. nov. 2012, Reformierakonna 18. sünnipäeval nende kontori ees Tartu Raekoja platsil. Palume võtta meeleavaldusele kaasa “sünnipäevakingid” ja loosungid sõnumitega poliitikutele!

Meeleavaldus toimub liikumise “Aitab valelikust poliitikast” egiidi all. Soovime oma kohaloluga avalikus ruumis anda poliitikutele märku, et me pole nõus leppima nende vassimiste ja manipulatsioonidega. Oleme mures Eesti demokraatia tuleviku pärast ja kutsume üles rajama
poliitilist kultuuri dialoogilisusele ja austusele tõe vastu.

Tartu meeleavalduse pressiteade http://is.gd/pressiteade
Meeleavalduse manifest
http://aaree.blogspot.com/2012/11/sunnipaevamanifest.html
Rein Raud rahastamis- ja valetamisskandaalist http://vikerraadio.err.ee/helid?main_id=1917231
Rohkem materjali, sh kuidas meelt avaldada http://aitabvaledest.ee/
http://aitabvaledest.blogspot.com/

Palun trükkige välja ja levitage meeleavalduse plakatit!

Kajastused

Postimees
Postimees Naine24

Mis minusse puutub, siis ma ei kuulu ühessegi erakonda ja poliitika pole mind kunagi eriti huvitanud. Tavaliselt ei huvita meid poliitika rahulikel aegadel, kui kõik sujub justkui iseenesest. Kui tekivad konkreetsed ohud üksikisikule ja laiemalt kogu ühiskonnale, tõstab uudishimu pead ja tekivad küsimused, kuidas kõik nii kaugele sai jõuda ja milline roll oli siin kodanikul? Kas mina saaksin ka midagi ära teha?

Meeleavaldused on värskenduspuhangud kapitalismi- ja usalduse kriisis, kuid see on alles algus. Slavoj Zizek ütles aasta tagasi oma kõnes OWS meeleavaldajatele: “Meil on siin tore, aga pidage meeles: karnevalid ei kesta igavesti. Mis tõeliselt loeb, on see, kuidas elu edasi läheb. Kas midagi muutub?“ http://www.lacan.com/thesymptom/?page_id=1476

Kindlasti muutub, aga kuidas, see sõltub minust, sinust, temast - meist kõigist. Tule meelt avaldama, sest see on sinu põhiseaduslik õigus!

Update: nüüd, kus üritus on läbi, saate vaadata minu videot sellest: https://www.youtube.com/watch?v=B-nncBFbx7E&feature=g-upl

Poliitikud, kes on unustanud, et nad on rahva teenrid, peavad end rahvavalitsejaiks. Vehitakse statistikaga, mis näitavat, kui hästi Eestil läheb. See meenutab Nõukogude Liitu. Ka siis suundusime pidevalt tõusvas joones kommunismi helguse poole, ainult väikesed vead siin-seal tuli ära parandada. Riigijuhid pidasid end asendamatuks, täpselt nagu nüüd. Me teame, kuidas kõik lõppes ning ega seda praegugi kauaks enam jätku.

Kaasvõitlejad valmistasid tabava plakati.
 

 

Inglased

Olen ebaõiglaselt vahele jätnud inglaste visiidi kajastamise. Enne raamatuesitlust veetsin mitu päeva kahe inglasega. Külla tulid mu vana sõber Ernest ja tema sõber ning kolleeg Ron. Nad töötavad Birminghami lähedal tütarlastekoolis õpetajatena: Erni õpetab inglise keelt ja ajalugu ning Ron geograafiat. Vanust on mõlemil juba peaaegu 60.

Inglased viibisid Eestis kolm päeva. Esimese päeva veetsime Tallinnas. Hommikul näitas Erni Ronile vanalinna. Lõuna ajal korraldasin neile šokitripi lumetormises Kalamajas. Esmalt käisime Sadamaturul, kus mu õde ajutiselt kudumite müügiga elatist teenib ning Erni ostis kampsuni. 

Erni uus kampsun

Sealt sumpasime läbi paksu lume suure tiiruga, sest otse ei saanud lumevallidest läbi, EKKM'i juurde. EKKM on sadama lähedal mere ääres katlamaja küljes asuv suhteliselt uus kaasaegse kunsti keskus, mille motoks on „Värske kunst rokib EKKM-s, kui väsind värk vireleb väljal!“ Siit saate kuulata raadiosaadet, kus Marco Laimre EKKM-ist kõneleb (esimene saade kunstisaadete sarjast).

Niisiis pidasin neile EKKM-i ees kõne probleemidest kunstnike sotsiaalsete garantiidega ja vajadusest teha kunstnike revolutsioon. Sisse me ei saanud, sest hoonet ei köeta, mistõttu on see kütteperioodil suletud.

Tee viis edasi vana linnahalli juurde, kus peale lühikest sissejuhatust ütlesin, et üles ronimine mööda lume alt mittepaistvat treppi on vabatahtlik. Läksin kergelt ja kiirelt üles linnahalli peale ja arvasin, et ega taadid niikuinii järgi ei roni, aga Ron tuli paljurännanud geograafina täitsa ise mulle järgi. Erni ei suutnud seda välja kannatada ja pürgis ka tippu. Teda pidin natuke aitama. Erni oli üldse palju aeglasem kui Ron ja nende kolme päeva jooksul, mis koos liikusime, pidime teda alatasa järgi ootama – aeg, mille kestel muutusin külmast siniseks. Tegime linnahalli gräfiti taustal pilte. Vahepeal oli tõusnud tugev lumetorm. Meri mühises ja lumi peksis vastu nägu.

Erni ja Ron linnahalli peal

Järgmine päevakorrapunkt oli patareivangla. Tegime vanglahoovis pilte ja rääkisime ajaloost. Inglaste näoilmed reetsid masendust. 

Erni: "Juudid toodi sõja ajal siia!"

Ron mõtleb asja üle järele

Teekond jätkus mööda kitsaid tänavaid, kuni leidsime Artdepoo galerii. Kui näitust vaatama tahtsime minna, pidime ronima üles täielikult lume alla mattunud trepist ning kuna galeriiuks on ka lumes kinni, pidi galerist jõudu rakendama, et meid sisse lasta. Majapidaja olevat miskipärast juba tükk aega kadunud ja lumi koristamata.

Kurnatud inglased nautisid kuiva sooja galeriid. Rääkisin neile, et tegin Artdepoos oma elu esimese performance' „Futu“ aastal 2005. Ron küsis, et kas see oli nagu esitlus. Seletasin, et ei, perfokas on nagu näidend, aga samas ka mitte päris näidend ja tolles konkreetses perfokas olime kõik alasti ja karjusime ning rohkearvuline publik vaatas meid võlutult. Tundus, et see info ei jõudnud Ronile korralikult pärale. Seejärel uurisid inglased pikalt noore kunstniku Sirli Heina sürrealismisugemetega maali ja Ron tahtis teada, miks seal kirsid põlevad ja miks poiss puu otsas käe kirsi järele on sirutanud, et kas ta on nagu Aadam Eedeni aias jne. Ei mina ega galerist osanud anda mingeid lõplikke vastuseid teise inimese teosele. Kunsti interpreteerimine on ju individuaalne.

Meie tee viis edasi Mooni kohvikusse, kuhu tore galerist juba meile laua broneerinud oli. Enne kohalejõudmist aga sooritasid inglased tõelise kangelasteo, aidates venelase auto lumest välja. 

Hallis jopes mees on kohalik, teised kaks on inglased:

Torm oli muutunud veel ägedamaks ning mul tekkis enne kohvikusse jõudmist nurga peal inglasi järgi oodates reaalne hirm surnuks külmuda. Nagu ikka jõudsime viimsel hetkel enne halvimat sooja vene kohvikusse. Söögid olid seal super, eriti tooksin esile pehmet ja mahlast Napoleoni kooki.

Plaanisime õhtuse rongiga Tartu sõita, aga enne pidime kesklinna saama, et nemad hotellist ja mina kodunt pagasi võtta saaks. Selgus, et seoses raskete liiklusoludega on taksot pea võimatu saada. Tänu Mooni kohviku lahketele töötajatele, kes helistasid mitmed taksofirmad läbi, meile ka takso tuli, aga seda juhtis erakordselt vana ja torssis mees, kes isegi oma taksofirma telefoninumbri mulle äärmiselt vastumeelselt andis ning minu maja ees lumme kinni jäi. Pool tundi hiljem kõndisin närviliselt oma korteris ringi, asjad koos ning üritasin tellida taksot, et minna hotellist läbi, võtta inglased peale ja raudteejaama sõita. Takso sain lõpuks tellitud ning läksin maja ette ootama. Mida õigel ajal ei ilmunud, oli takso. Helistasin uuesti ja öeldi, et seoses lumeoludega ei saanud takso maja ees parkida ja ootab eemal. Suure tiirutamise peale leidsin oma takso pargist kahe suure hange vahelt. Noor ja energiline juht arvas, et on ülimalt kahtlane õigeks ajaks rongi peale jõuda, aga otsustasime enne hotelli minna ja seal vaadata, mis saab. Kuna teed olid lume tõttu möödasõiduks liiga kitsad, läks aega rohkem kui tavaliselt. Hotellis arvas juht ikka, et proovime rongile jõuda. Algas metsik jänesehaakide viskamine, mis meid 10 minutit varem Balti jaama kupatas. Olime väga tänulikud ja inglased andsid juhile korraliku jootraha.

Rong saabus Tartu viperusteta ning ilm oli lõunas palju vaiksem kui põhjas.

Järgmine päev algas KGB-kongide külastamisega. Giidiks oli noor mees kenas ülikonnas. Erni ja Roni nägudel valitses pinevus ja kohatine õudus (eriti Erni).

Ron ja Erni KGB-Kongides Tartus

KGB-Kongide giid alustab ringkäiku sotsrealistliku maali eest

Kongide külastus kestis 1, 5 tundi. Sealt siirdusime TÜ peahoone ekskursioonile. Giidiks oli sedapuhku noor neiu. Onude näoilmed olid nüüd justkui võluväel hoopis teistsugused (eriti Erni).

Giid, Erni ja Ron TÜ Kunstimuuseumis

Ron noort naisgiidi vaatamas

Erni noore naisgiidi lummuses

Hiljem käisime söömas ning jalutasime jõuluks ehitud kesklinnas.

Pühade-eelne Tartu raekoja plats

Järgmisel hommikul näitasin neile Tähtvere linnaosa, kus asus mu lapsepõlvekodu. Jalutasime Toomemäel ja sõime Wildes. Kuidagi hirmus külm oli. Lõuna ajal panin inglased Tallinna bussi peale.

Kui inglased olid läinud, sain alles koju tagasi jõudes aru, kui väsinud ma tegelikult olin. Magasin ja seejärel võtsin kuuma vanni. Peale pikka residentuuri Soomes Turus ei olnud ma üldse veel lõõgastuda saanud ning olin pidanud paljude totrate pisiasjade ja korralduslike küsimustega tegelema. Nüüd tuleb mul iga päevaga energiat juurde, plaanid muutuvad selgemaks ning asjad hakkavad tasakesi paika loksuma. Jõuluks lähen maale. Häid pühi! :)

Rahva eksp kesklinna lõpututel oinaväljadel

Tulin pühapäeval ema juurest maalt, kus valitses lõpmatu vaikus ja pimedus. Öötaevas kõlises linnutee, haned kräunusid ja pimedus lõhnas jaanipäeva-aegsete värskete märgade kaselehtede järgi. Mullalõhn, niiskete puuhalgude raskus ning kuldkollaselt kobrutav kobraste langetatud haavapuu.

Mulla, lehtede ja pimeduse teema jätkus linnaski. Täna toimus Tartus perfokaüritus „rahva eksp“, mille käigus märgistati ära kesklinna kõnevabad alad. Tartu eksperimentalistid olid selle taga. Algust tehti Gustav Adolfi ausamba juurest ning ametlik lõpetamine leidis aset Toomemäel. Kuna Tartus on väga raske leida kohta, kus poleks kõnet peetud, oldi sunnitud need viimsedki kõnevabad paigad kaardistama, et vähemalt järgmise 100 a. jooksul seal keegi kõnet ei peaks. See käis nii, et märgiti ära ala, mis peab kõnevabaks jääma ja siis võeti sisse positsioon selle kolm-või nelinurga või lausa 3D vormi murdepunktidesse vastavalt kas püstises, kummargil või lamamisasendis ja peeti kõne. Korraga kõneles 3-4 inimest. Raekoja nurga peal andsin minagi oma panuse. Rääkima pidin läbi raekoja nurgaseina.
See on ekspi video:



Iga koht märgiti katastrisse ning lõpuks saadeti avaldus ka Mulla-ametisse. Tegevust õnnistas preester, kes käis väärikal sammul ringi, vahepeal heroiliselt seistes kahe põleva, ajalehest keeratud tõrvikuga.

Nüüd tulevad minu enda videod. Esimene kõne. Preester põleb.

Teine kõne TÜ taga

Mulla-ametiga saadi lõpuks ühendust. Muld oli kobe.

Mulle meenus eredalt kunstiakadeemia IDK magistrantuur, kus umbes samasuguseid aktsioone korraldasime. Küll käisime Kopli liinidel, küll mägironimas ja kose alt läbi ujumas. Tänane päev oli mulle suurepärane sissejuhatus juba nädala pärast algavale residentuurile Soomes Turus. Ainult kole külm hakkas.

Hakid tulid meie kõnevabale alale oma kõnet pidama. Ala asub Linnaraamatukogu taga.

Tartuff

Pole kahtlust, et olen filmifriik. Igal Tartuffil käin kohal. Sel aastal oli eriti hea, sest ilmad olid soojad ning filmivalik minu maitsele parim. Ka telgis toimus seekord erutavaid sündmusi. Lisaks jõin rohkem kohvi, kui kogu eelneva elu jooksul kokku.

Esmaspäeval käisime Sveni ja K.T-ga vaatamas kaht filmi raekoja platsil. Kuigi saabusime ca 20 min varem, olid peaaegu kõik 1000 kohta hõivatud ja kiiruga istusime sinna, kuhu saime. Filmid „Paha pere“ ja Mina olen armastus olid mõlemad head, aga nii erinevad, et nende võrdlemine oli võimatu. Viimane film oli kirjelduse järgi lausa meistriteos, millest nii mõnigi stseen pidavat minema filmiklassikasse. Ilmselt olid mul tänu eelmainitud tekstile ootused liiga kõrgeks kasvanud. Filmikaadrite kompositsioon oli tõesti klassikaline ja vastas kuldlõikele, näitlejate töö oli ka tasemel, aga seda n-ö õiget tunnet, mis valdab tõelise žedöövri nägemisel, mul ei tekkinudki. Tunnet, et kõik on paigas, midagi ei saa ära võtta ega juurde panna ei sisuliselt ega vormiliselt. Siivsalt abstraktne seksistseen lillelisel aasal tekitas pigem allergiat. Esiteks teab igaüks, kes on üritanud, kui ebamugav on looduses seksida. Lisaks kõrrelistele ning ämblikele ründavad ka parmud, sääsed ja mis kõige hullem, puugid. Teiseks olid suudlused liiga ebafilmilikud. Ma tean küll, et eesmärk oli näidata kirge, aga kamoon nagu: miks kõik muu oli ebaloomulikult kunstipärane ja stiilipuhas, aga suudlused ainsana loomulikud nagu päris?

Teisipäeval kuulasin Pauligi kohvitelgis Mihhail Lotmani mõtisklusi perekonnast eri kultuurides ning jäin rahule: huvitav ettekanne vabas vormis. Lotman ei tundunud olevat kinni mingites patriarhaalsetes traditsioonides.

Pärast Lotmanni läksin Ateenasse vaatama dokki Unustatud naine,mis jutustas India leskede varjupaikadest. Keskus oli rahvast puupüsti täis ja kuigi saabusin 15 min varem, ei saanudki paremat kohta kui kõige ees vasakul ääres. Sealt oli üsna võimatu filmi jälgida: ekraan oli liiga suure nurga all. Igaks juhuks ma siiski ära ei läinud ja hästi tegin, sest varsti sain koha ette keskele ning vaatasin filmi lamades. Nurgas istusin ühe hallide lokkide ja kahe kilekotiga vanaproua kõrval. Enne filmi oli multikas „Tulerõngas“, kus näidati kahemõttelisi kujundeid: nagu oleksid suguelundid, aga mine tea ka… Sel ajal vanatädi ohkis ja puhkis, kattis silmad kinni, raputas pead ja vaatas maha, ise pobises: oehh, no küll on igav! Kui film algas, proua rahunes, aga eriti kurbades kohtades jälle hakkas ohkima. Tema ähkimine kostis minuni isegi pärast kohavahetust. Kui filmist rääkida, siis „Unustatud naine“ oli vist selle Tartuffi parim dokk. Kuna selle filmi autor on fotograaf, on film väga esteetiline. Kõik on valguse ja varjudega paigas. Mitte, et ma üldistavalt arvaksin, et kõik fotograafid ülimat ilumeelt evivad, aga „Unustatud naise“ puhul küll.

Vahepeal kuulasin telgis Erkki Otsmanni, kes laulis prantsuse šansoone. Laulu ajal tundis ta mind ära ja hõikas: „Tere, Fideelia!“ mis oli nii vahva.

Kell 22 ühinesin K.T ja tema kahe sõbraga, et vaadata filmi Mikmakid. Oma üllatuseks avastasin, et K.T tunneb minu EKA-aegset legendaarset noort filosoofiaõppejõudu Leo Luksi, keda varem olin ainult loenguid ja seminare pidamas näinud. Kasutan juhust, et mainida: omal ajal sain mõlemad filosoofiaesseed A-d ning üks neist ilmus esseede kogumikus „Filosoofiakunst“. Leo mind muidugi nägupidi ei teadnud, sest tal on palju tudengeid. Niisiis olin täiega Leo oivik ja see tundus mulle naljakas, istudes tema ja ta sõpradega kohvikulaua taga ning lobisedes maast ja ilmast. Filmi me sealt eriti ei näinudki.

Kolmapäeva hommikul tundus mulle, et võiks kedagi veel Tartuffile meelitada. Paraku see aga ei õnnestunud. Kõigil oli tähtsamaid asjatoimetusi. Sven ka läks tööle. Ega ma eriti kurvastanudki, sest filme saab ka üksi vaadata. Esmalt tungisin Ateenasse vaatama dokki „Linda ja Ali“. Kordus sama, mis eelmisel päeval: paljud jäid ukse taha, istuti põrandal ja mina sain taas platsi esiritta, vaadates filmi nii, et kael kange. Dokk oli kannatusi väärt. Pärast tekkis kohvi ja saiakese isu. Panin endale raeplatsile koha tund aega varem kinni ja pool tundi seisin Pauligi telgis tasuta kohvi sabas. Saiakeste eest tuli natuke maksta, aga see tasus ära. Kui tasuta kohvi ja saiakesega oma koha poole rühkisin, üllatusin, sest kohtasin Peepu, K.T-d ja veel kaht naist koos. Eriti hea on peale seda, kui oled näinud hommik otsa vaeva endale kaaslaste otsimisega avastada, et su sõbrad on kambaga üritusele tulnud, sind kaasa kutsumata. Hakkasin lausa mõtlema, mis mul küll viga on, et keegi minuga filme vaadata ei taha. Lõpuks järeldasin, et pole mul häda midagi, aga ilmselt arvavad kõik, et niikuinii on mul palju sõpru, kellega hängida, tuntud „shokikunstnik“, arvamusliider ja naturist nagu ma olen.

Igatahes oli minul ainsana normaalne vaateplats. Teised läksid pettunult koju, kuna nad olid saabunud lootusetult hilja ning neil polnud kedagi, kes oleks kohti hoidnud. Oma kohvi, saia, vihmakeebi, teki ja prillidega seal uhkes üksinduses tundsin nagu oleksin teistest omavanustest noorem, pühendunud filmifriik, kes võtab Tartuffi liiga tõsiselt nagu muud teha poleks. Vaatasin filmi Adam. See Adam oli aspergeri all kannatav noormees. Päris kobe romantiline film.

Neljapäeval kell viis istusime K.T-ga Pauligi kohvitelgis, kõrvad kikkis, sest algamas oli soorollide teemaline ümarlaud. Korraga lähenes mulle ümarlaua organiseerija Kari Käsper ja ütles tõsise näoga, et tal on mulle suur palve. Teadsin, et midagi head sealt ei tule. Selgus, et Olavi Ruitlane oli unustanud vestlusringi ilmuda ja mina olevat ainus, kes teda asendada võiks. Lisaks mulle oli veel Barbi Pilvre ning veel kaks inimest. Kell oli juba viis ning kohe pidi üritus algama, rahvas niheles ja ootas… ma ütlesin jaa. Ega see nii hirmus polnudki, sest tegelen soorollidega oma loomingus ning kuigi ma nähtavasti oleksin ettevalmistuse korral sujuvamalt rääkinud, tulin ikka üsna hästi toime. Küsimustevoorus esitas üks vanem daam kurjalt mingi küsimuse, millest ma halligi aru ei saanud ja kuna ma ei oska ümmargust juttu ajada, vastasid minu asemel teised ning siis küsis midagi üks pika habemega taat, kelle jutust tabasin vaid selle, et eesti keeles grammatiline sugu puudub, millest sain ka kinni haarata. Kuigi otseselt grammatilist sugu meil pole, on seksistlikud suhtumised keeles ikka täiesti olemas ütluste, vanasõnade ja uskumuste näol. Kasvõi komme abiellumisel mehe perekonnanimi võtta ning see ka lastele anda, näitab, et ühiskond on tasakaalust väljas. Üht sugu peetakse tähtsamaks. Nimi on identiteediküsimus.

Ateenas oli dokk Oma juurte jälil, mis näitas lesbipaari teismelise lapse eneseotsinguid. Jälle oli saal rahvast täis. Film oli hea. Lesbid olid juudi rahvusest, tütar aga mustnahaline. Järgnes raeplatsi mängukas Haridus, mis oli super. Noore neiu eneseotsingud 60te Inglismaal. Dilemma kas abielu rikka ja haritud mehega või kõrghariduse omandamine, mis Inglismaal on alati väga igav ja üksluine protsess olnud. Vaatasin seda esireast kivi pealt, peaaegu maast. Nimelt panin küll endale tund aega varem tooli kinni, naastes aga oli keegi mu koha ikka oma ridikülidega okupeerinud. Mulle öeldi, et enne mind oli tool juba võetud, aga korraldajad olid kotid ära võtnud, siis olin mina sinna oma vihmakeebi pannud, misjärel kotiomanikud olid tagasi tulnud ja tooli uuesti kasutusse võtnud.

Viimane film oli kuulus 1974. aasta Emmanuelle. Selle juhatas sisse karismaatiline TÜ psühholoogiaõppejõud Toivo Aavik. Plats kihas. Rullnokkade kontsentratsioon oli kõrgem kui muidu. Mulle meeldis seda filmi vaadata suurelt linalt, kuna eelnevalt olin seda näinud netist alla laadituna. Mis puutub sisusse, siis on tänapäeval muidugi mõeldamatu, et naine seksiks lennukis juhuslike võõraste meestega ilma kondoomita või et ta laseks end korduvalt erinevatel räpastel higistel tüüpidel vägistada, sest mingi vanamees, väidetavalt erootikageenius, ütleb, et ainult nii jõuab naine täiusliku seksuaalse vabanemiseni. Oli ka ilusamaid stseene. Kokkuvõttes olen rahul, et filmiklassikat korralikult ja suurelt lõpuks näha õnnestus.

Reede oli minu jaoks viimane Tartuffipäev, sest laupäeval siirdusin kesk-eestisse pulmi filmima. Olime jälle Sveniga, hiljem ühinesid Peep ja K.T. Alustasime juba kell viis Ateenas dokiga „Monica ja David“. See on lugu downitõbiste abiellumisest. Õnneks oli saal seekord mõõdukalt täis ja vabu kohti leidus päris mitu. Hea film oli. Kell 19 tuli kohe teine dokk otsa: Kadunud pojad. Inimene oli oma perekonnast filmi teinud. Filmi tegija oli sündinud poisina, aga suureks saanuna end naiseks muutnud. Tema teine vend oli homo ning kolmas, kasuvend, oli õnnetuse tagajärjel hulluks läinud. Huvitav film. Raeplatsil oli kõigepealt film „Patric 1,5“. See jutustas homopaarist, kes lapsendab 15-aastase kriminaalse minevikuga poisi. Mu ema tuttavad Jehoova tunnistajad olid pahaaimamatult perega filmi vaatama ilmunud. Mees pööras pea kogu aeg kõrvale, kui homosid suudlemas näitas ja oma tütrele ütlesid nad „kahtlaste“ stseenide ajal, et vaata, kui ilusad tuled seal on! Film oli tegelikult hästi süütu ja nunnu, peaaegu nagu lastekas, mida ei saa väita sellele järgnenud Lars von Trieri Antikristuse kohta. Mul oli hea meel, et usklik perekond enne koju läks. Meie seltskonnale igatahes Antikristus hullult meeldis. Selle filmi ajal mul tekkis tunne, et kõik on paigas, nii vorm kui sisu. Uskumatu, et tänapäeval suudab filmikunst veel kedagi üllatada. Räägitakse ju kunstide ja autori surmast. Lisaks muudele emotsioonidele tundsin kahjurõõmu, et nagu vastuseks tuhandetele filmidele, kus mehed publiku heakskiidul naiste kallal vägivallatsevad, loodi film, kus olgugi, et mees naise viimaks tapab, piinab naine meest halastamatult ja kaua. Ta vägistab meest ning peksab mehe suguelundid sodiks, kuni peenisest hakkab sperma asemel verd voolama. Naine ei anna ka endale armu: ta lõikab oma kliitori maha. Loodus nende ümber on vaenulik ja nii ongi. Kuigi laskusin detailide kirjeldamisse, ei tasu arvata, et tegu on labase vägivallafilmiga. Kõik tegevused ja objektid filmis sümboliseerivad olulisi nähtusi nagu hirm, lein, mehe- ja naiseroll jne. Seda peab ise nägema.

Filmi lõpus hüüdis Sven „Juhuuu!“ kuid keegi ei ühinenud temaga. Paljud olid ammu platsilt lahkunud. Kodus on ikka turvalisem.