Kukemuru ja loomad

Kujutle, et sõidad oma autoga Kukemuru Ambient Festivalile, tundes eesootavat sumedat suveõhtut juba kõigi meeltega ette. Kohati sajab hoovihma. Äkki märkad vihmasajus keset teed ohutussaarel lebamas musta kassi, kes küllap on peale auto alla jäämist sinna tõstetud. Süda jätab löögi vahele. Äkki peaks kontrollima, kas ta veel hingab? Kuhugi peaks justkui teatama, aga kuhu? Kuni mõtled, oled juba mitu kilomeetrit edasi jõudnud ja otsustad teekonda jätkata, süütunne, et oleks siiski pidanud kontrollima või teatama, piinab aga veel tükk aega. Lubad järgmine kord targem olla. Korraga silmad maantee ääres mitmeks tükiks kistud rebaselaipa. Tema enam ei hinga.

Kui päike välja tuleb, hakkavad liblikad teede kohal lendama. Iga kord, kui mõni liblikas autoga kokku põrkab, kostab iseäralik plaks. Ennast pole ollagi, aga surm on nii selgesti kuulda!

Jõuad Kukemurule ja püüad kassi, rebast ning liblikaid unustada. Tellid vegantoitu, paned vaimu õhtuks valmis. Väike Lehm naudib muusikat. Festivali korraldaja Kaido Kirikmäe tunnistab, et lõpetas 21 aastat tagasi igasuguse liha, kala ja munatoodete söömise. Ta oli talulaps ja aeg-ajalt ikka juhtus, et ahtraksjäänud lehmad tuli tapamajja viia. Kord rääkinud ema Kaidole, kuidas ta näinud lehmadel tapamajja mineku ajal pisaraid silmis. Sellest ajast peale on Kaido vegan ja lehm on talle eriliselt südamelähedane loom.

Publik sätib end mugavalt ambienti kuulama ja kui lavale astub soome punt „Verde“ tuleb silme ette hommik maal. Linnud vidistavad, tuul sahistab puude latvades ja päike kuivatab kasteseid rohukõrsi. Laudas ärkavad lehmad. Milline ilus hommik! Ristik ootab näksimist! Tuleb lehmapidaja, aga ta on täna ehmatavalt jahe ja kinnine. Lehmad aetakse laudast otse tapamaja autole. See oli nende viimane hommik.

Järgmisel päeval koju sõites näed külavaheteel jälle kassilaipa ja vastavalt endale antud lubadusele peatud ning astud ligi. Noor õbluke hall triibik, suust tuleb natuke verd. Ei paista enam elus olevat. Vahetult tee ääres on majapidamine, mille hoovis seisvast autost väljub noormees. Selgub, et ta oli just vahetult enne peatunud ja majast uurima läinud, ega kass sealt ei pärine. Ta olevat näinud veel, kuidas kassil käpp värises, kuid nüüdseks on loom surnud, mis surnud. Maja poolt ligineb vanem naine, mustad kindad käes. Jõuab kassini ja nendib, et tema oma tõesti. Olevat kusagilt ilmunud nagu maal ikka. Naine olevat teda toitnud. „Aga nüüd olen ma temast siis ilma,“ võtab memm jutu kokku, haarab triibikul tagajalgadest ja viib oma aeda, et maha matta. Enne tänab veel, et talle teatasime. Veri voolab maanteeserva poole.

Ka selle triibiku jaoks algas hommik nagu iga teinegi. Ta ärkas nagu kassid tavaliselt, juba esimeste päikesekiirtega, haigutas magusasti, sirutas ja läks oma kassiasju ajama. Päike pani kastese rohu sädelema ja heinakõrred sahisesid, kui loom neis hiilis. Lõuna paiku jooksis ta üle kitsukese sõidutee, sest miski köitis ta tähelepanu. Korraga käis kõva plaks. Kassid võivad teha ootamatuid haake, nii et autojuht ei saa enam midagi teha ja loom jääb rataste alla. Pole ka võimatu, et loom meelega alla aeti, sest külavaheteel ei saa autode sõidukiirus olla väga suur ja hiirekütt oleks pidanud eest ära jõudma. Kes iganes triibikust üle sõitis, oleks pidanud ise perenaist teavitama. Me ei tea, kaua kõhnuke vurrukandja enne surma valudes piinles, aga ta kustunud pilk olid suunatud oma kodu poole. Viimane asi, mida kass enne surma nägi, oli majake tee ääres, kus teda oodati. Majaperenaisel ei jää nüüd muud üle, kui teha aeda kalmuküngas, võib-olla poetada pisar, rehmata käega ning jätkata poolelijäänud toimetusi. Kuna kassi haud on väike, siis mingit erilist hooldust see ei vaja ja sulab loodusega ühte. Kui kassi asemel oleks inimene, varitseks mammit oht muutuda kinni riisunud vanaemaks (albumist Iluküsija Valdur Mikita, Robert Jürjendal, Kaido Kirikmäe).

Teekonna jätkudes näed veel teistki rebaselaipa, seega kahe päevaga tiksub kontole kaks rebast ja kaks kassi- surnult. Kujutlusvõimega pole siin midagi pistmist, sest reaalsus ületab igasugused fantaasiad. Kui kaua veel peab mööda Eestimaad sõites tundma end nagu kalmistul või koletus sõjakeerises? Metsad on maha võetud ja loomadel pole enam kuhugi minna - nii tormatakse autoteele ja hukkutakse. Teate, kui raske on end kunstlikult tuimaks muuta, et oleks üldse võimalik hulluks minemata igapäevast elu elada?

Kukemuru värvid

Mida on valitsus teinud, et maanteede renoveerimine ja –ehitus loomasõbralikumaks muuta? Palju on meil ökodukte ja truupe, kust loomad teed võiksid ületada? Arusaadav, et kõiki liblikaid me päästa ei suuda, aga mis puudutab mets- ja koduloomi, siis peaks inimkond nii kaugele küll olema arenenud, et maantee ei näeks välja nagu laibakum.

Küsimus seisneb selles, kuidas meie kultuuris loomadesse suhtutakse. Inimkond näeb loomi vahendina. Iga nelja päeva jooksul tapetakse ja piinatakse peamiselt toidu nimel rohkem loomi, kui on inimesi surnud genotsiidide, mõrvade, katkude ja sõdade tõttu kogu inimajaloo vältel. Niivõrd madala moraalse tasemega eluvormilt polegi võimalik nõuda, et metsloomadele ohutuid läbipääsuteid ehitataks.

Akadeemiakeses avaldatud Marie Helen Blomeriuse uurimus näitab, et kuigi loomade läbipääsuteid on ehitatud ja seiratud, on arenguruumi küllaga. Näiteks põdrad ei taha neid kasutada. Miks? Viga tuleks otsida ilmselt läbipääsuteede konstruktsioonist ja asukohast. Läbipääsuteede põhikasutajateks on kassi ja rebased ja nende laipu olen just teedel kõige rohkem näinud. Niisiis on loomapääsuteid rohkem vaja! Küsitlusest selgub, et rahvas tunneb end selles teemas ebakindlalt ja paljud tahaksid rohkem teada saada. Rõõmu teeb, et enamik küsitletutest peab loomade läbipääsuteid olulisteks ja arvab, et neid peaks rohkem olema.

Hiljem guugeldades sain targemaks ka selles osas, mida teha, kui juba on õnnetus juhtunud. Kuidas käituda lemmikloomale otsasõidu korral? "«Kui te kogemata looma autoga sõites alla ajate ja loom on surnud, siis tuleks sellest teavitada politseid hädaabinumbril 112, kes registreerib õnnetuse ning korraldab looma surnukeha äratoimetamise. Kui te ise loomale autoga otsa pole sõitnud, ent leiate looma surnukeha, mis asub maanteel, siis peaks helistama Maanteeametisse numbril 1510.» Kui loom on elus: «Võimaluse korral võiks viia looma veterinaari juurde, et ta saaks kiiret abi. Kui teil puuduvad selleks vajalikud ressursid, aga soovite looma aidata ja pakkuda talle hiljem vähemalt ajutist hoiukodu, siis pöörduge abisaamiseks Eesti Loomakaitse Seltsi poole telefonil 52 671 17 (tööpäevadel töötab number 9-17) või e-postiaadressil info@loomakaitse.ee,» selgitab Moosaar.".

Mis lemmikloomi puudutab, siis tegelikult ei luba seadused ei kasse ega koeri vabalt välja lasta. See käib ka maakasside kohta. Meeldiks ju mullegi näha oma kasse vabadust nautimas, aga kui mul on valida, kas riskin nende elu ja tervisega või mitte, siis pigem mitte. Inimesed on keskkonna muutnud loomadele ohtlikuks. Me ei ela enam 19. sajandil, kus liiguti hobujõul. Meil on kiired autod, ohtlikud rajatised, mürgitatud keskkond ning jõhkrad loomapiinajaid. Mu kassid on minu sõbrad, kuid kes seaks oma sõpru teadlikult ohtu?

Metsloomadega on see probleem, et kui auto alla jäänud loom pole veel surnud, kutsutakse jahimees, kes ta enamasti lihtsalt maha laseb. Paljudel juhtudel võiks looma trakvillisaatoriga uinutada, kliiniku transportida ja ravida. Autoõnnetuses ellu jäänud inimest ei tapeta, mille poolest loomad halvemad on? Ei räägi eesti keelt või on liiga karvased ja jooksevad neljal jalal? Inimeste esmane ülesanne peaks olema õnnetuste ennetamine, mitte nende tagajärgedega tegelemine.

Eepos "Päike"

Minu viimane kuu on olnud väga raske, sest õe imeline ja maailma parim kass Päike jäi ravimatult haigeks ja kuigi ta pidas hämmastavalt kaua vastu, tuli ta minu sünnipäeva õhtul kliinikusse viia ja täpselt keskkööl magama panna. Eriti hull on see, et õde võttis kassi, et oma vana koera surmast paremini üle saada ja kass jõudis temaga elada vaid 3,5 kuud. Kirjutasin Päikese auks eepose. Ma ei ole kirjanik, aga olen seoses doktoritööga tegelenud August Annisti ballaadidega, mis mind natuke siinkohal mõjutasid. Head lugemist!

Eepos „Päike“

Fideelia-Signe Roots

30.03. 2017

Elasid kord õed Väledad Tartus,

teineteisele üpris lähedal.

Elo, see elas emaga, Fideelia - lehma ja kahe kassiga.

Elo see sõitis Tallinnasse kaema varjupaigakasse.

Ei ole elu kassita, pidu hiirekütita.

Vaatas, uuris vurrulisi triibulisi, laigulisi.

Üks neist talle vastu vaatas, puges hinge põhjalikult.

Britta temal nimeks oli, puuris veetnud kuu või kaks.

Varem kliinikus, ja veelgi varem -- tänavail, see vaene laps.

Brittat puurist välja lasta varjupaik ei võinud, sest

teisi kasse triibik vihkas, käpahoobid tõendid tost.

Britta kasuks otsustati, ootas Emajõe Ateena,

sõber nüüdsest sõpra tundis, üksindus ei olnud teema.

Andis elule kass läike, mistap nimeks pandi Päike.

Fideelia kassi külastas, teda aina pildistas.

Kiisumiisu koera moodi uksele nii vastu jooksis,

külalisi tervitama, eluolust pajatama.

Veeres kuu ja veeres kaks, Päike rõõmsalt säras, hullas,

linde vaatles, unistas.

Päev kui hakkas pikenema,

kevade ju lähenema

laskus murekoorem ränk.

Päike, meie päevatooja minna ähvardas nüüd looja.

Luuras salakaval tõbi, painaja ei asu andnud,

aina luusis kassi kannul, pisendades elujõudu,

pannes mitte miskiks õudu, hirmu lähikondlastes.

Õed ei olnud üldse nõrgad, käisid läbi Tartu Targad,

kes kõik kooris arutlesid, imestasid, katsetasid.

Ühel päeval selgust saadi, pahalasel jaole jõuti:

kasvaja see istub kopsus, aitamiseks puudub oskus.

Õed Väledad jooksid nüüd Surmaga võidu,

Mulgi Targa juurde mindi üle Võrtsu.

Võrtsu taga linn see muistne, Mulgi Tark seal elas,

oma õpetust ta jagas:

„Vaata, kust poolt tahad, lugu õige paha.

Kassid ongi keerulised, pussakääravurrulised.

Imelugu et Päike üldse elus on ja hingab,

seda iga kassisõber kõrgelt hindab!“.

Tark see prillid ära võttis, rätikuga silmi pühkis:

„Aga küll ta teile ütleb

kui ta aeg on käes.

Piinelda ei ole mõtet, kuigi Päike täies väes

veel linde vaatleb ja küüsi, võimsaid, teritab.“.

Targa juurest koju sõites oli seltskond omis mõtteis.

Vihma aina ribistas, Surm see luisku libistas.

Veeres veel üks päevakene, Päike sõnumi see saatis

õele, kel kasse kaks: 7DDDDDDDDDDD<

Möödus päeva kuus, natukene seitsmendatki.

Fideelia rahusteid see neelas, hullumaja uksel kolkis,

rasket linki lõgistas.

Hullumajas nõid on kuri, pidevalt tal turris turi.

Inimesi vihkab ta, abi tema käest ei saa.

Ei ta mõõda vererõhku, pugeda ei käsi põhku.

Koduteel Fideelia nägi -- naiste kõrts risttee peal ees.

Kõhklematult sisse astus, oma mure välja ladus,

et see naistevägi, kes on kõrtsis juba ees

nõu ja jõuga abiks lahkelt tulla võiks.

Kes ees, see mees!

Mehi siiski näha polnud.

Naised kõrtsilaua taga,

ma ei aja teile pada.

„Fideelia, ära nõnda torma, me ei oota sinu surma.

Talume koos elu, ränka,

rõõmustades, kurvastades,

vihastades, sajatades.

Solidaarselt edasi!,“ arvasid nad sedasi.

Sünnipäev siis saabus Fideelial,

õed Väledad kevadelapsed mõlemad.

Päike veidi pahur oli, kes see ikka oskab öelda,

mis võib kassi morjendada,

nurrumootorit häirida.

Hilisõhtuks polnud kahtlust:

ootamatu hingamisraskus,

niisiis kliinikusse sõit.

Tartu Tark ja õed Väledad koos kõik nõu nad pidasid,

emalegi helistasid, üksipulgi arutasid,

vaagisid plusse ja miinuseid.

Püüdsid jääda rahulikuks nagu suured inimesed,

tehes surmaotsust, et säästa Päikest piinadest.

Ju Vikatimees viipas nurgast,

kus ootel pudelikesed

ja kanüülid

ja süstlad.

Päike vaatas pilgul rahulikul, tumedal.

Uljalt, kartmatult, esiemade vääriliselt

vaatas Surma tühjadesse silmakoobastesse,

kus ootas pääsemine ja igavik.

Bürokraatiaprotseduurid,

olgu sünd või olgu matus,

nii Elo alla kirjutas surmaotsusele, mis pöördumatu.

Kell kui kesköötundi lõi, Tartu Tark siis haaras süstla,

Päike tuli tuttu panna, öö ju kattis maad.

Tuleb tõde tunnistada, pole kerge töö see

Päikest lihtsalt uinutada, kustutada, suigutada.

Kaua võbeles veel leek, mida toitis võimas süda,

Kiirgus kumas kaugemale, Tartu linnast kõrgemale.

Öösel nähti virmalisi, Päiksekese käsilasi.

Uinus Päike viimaks ikka, peale elu head ja pikka.

Hiljem tehti veel üks süst, mida magaja ei tundnud,

lõplikult siis kustus Päike, õed mil juba koduteel.

Kui siis Päikest tuhastati, imeasi avastati:

tuha asemel seal kiirgas puhast selget kullaliiva!

Kuldne tolm see heitis valgust,

kuulutades meil uut algust.

See oli lugu Kangelasest,

Surma võitvast Päikesest.

Päike mänguhoos

2016 kokkuvõte

Laias laastus: Näitus, töötamine ja doktoriväitekirja kirjutamine.

Jaanuar: kass Pontsu, kelle detsembris tänavalt püüdsin, kolib Buffy juurde, kes teisi kasse silmaotsaski ei salli. Kahe kassi vennastumiseks kulub vaid nädal. Kuu lõpus loeb Tiina Tauraite Urmas Sepa helistuudios Elmina Otsmani päevikut.

Pontsu ja Buffy vennastuvad

Veebruar: kuu lõpus avan oma doktoritöö kolmanda näituse Palju õnne naistepäevaks! Tallinna linnagaleriis. Tähtsündmuseks kujuneb Elmina Otsmani nimelise kombaini terapunkri transport, UFO-laevaks ümberehitamine ja install. ETV pidi näitust kajastama, aga kuna Eri Klas samal ajal suri, ei jõudnudki nad kohale. Selle eest kajastas näitust kahel korral ETV+ ja Reet Varblane kirjutas Sirbis.

ETV+ reporteriga terapunkrit imetlemas (Foto: Sergei Ledenjov)

Märts: näitusel toimuvad artist talk ja eelretsenseerimine, isiklikus elus juubel, mida tähistan nii Tallinnas kui Tartus. Kombainipunkri viin peale näitust Eesti Põllumajandusmuuseumi. Üsna pea helistab aga Mark Soosaar ja küsib punkrit näitusele „Mees ja naine- tulnukad“, mis toimub suvel Pärnu Uue Kunsti muuseumis.

Juubel Tartus (Foto: Jaana Muna)

Aprill: Elu nagu Ameerika mägedel! Pontsu kadumine ja leidmine auto rattakoopast, kust päästekomando ta välja sikutab. Pontsu õnneliku lõpuga lugu ilmub Tartu Postimehes ja temast räägitakse raadios. Saan oma psüühika kohta uusi teadmisi. Pontsu pääsemine oli ka minu pääsemine kindlast hävingust. 😱

Pontsu ootab päästmist

Mai: alustan tööd kokk-kondiitrina kohvikus Armastus. Avatud ateljeede päev ARS-is.

Ateljee on külaliste tulekuks valmis

Juuni: töötan kohvikus. Ostan automaatkastiga Saabi. Teen imetegevaid küpsiseid, mida Johannes Käruga Voronjas Sandra Jõgeva usuteemalise näituse avamisel müüme. Käin vabariiklikul naismehhanisaatorite kokkutulekul Imaveres.

Naismehhanisaatorite rongkäik

Imetegevad küpsised Vornojas. Foto: Ruudu Rahumaru

Juuli: töötan. Teen töö juures enda töökangelaseks nimetamise ettepaneku.

Tellimustort Tartu Kunstnike Liidule

August: töötan ja käin Kukemurul.

Kukemuru Ambient

September: lõpetan töötamise ja alustan doktoriväitekirjaga. Tartus Nooruse galeriis avatakse Tartu Kunstikooli vilistlaste näitus. Kool saab 65. aastaseks ja näitusele on valitud 65 vilistlase teosed. Väljas on mu maal „Rand Saintes Marie’s“ (2004).

Tartu Kunstikool 65. Mina Pühalepa rahvarõiva motiivides kleidiga 💗

Käime esimest korda Sveniga Coopi uut logistikakeskust vaatamas ning Lagedil ja Lasnamäel seiklemas. Tuleb Tallinna kolimiseks vaim valmis panna. Tartu Kunstimuuseumis näitusel „Kes loob linna?“ mu video Annelinna apoteoos. Viimast korda ema juures maal. Nüüd koht müüdud ja mets maha võetud.

Selfie uue COOP-i logistikakeskusega

Oktoober: kirjutan doktoritööd ja käin trennis. Avaldan meelt loomatsirkuste vastu.

Loomatsirkused pole enam Tartu ega ka paljudesse teistesse linnadesse teretulnud!

November: kirjutan doktoritööd ja käin trennis. Sureb õe koer Pipi, minu kõige parem sõber. Väga muserdav aeg.

Esimene pilt Pipist aastal 2004 ja viimane aastal 2016 😢😢😢

Käin loomaõiguste konverentsil, kus Mari-Liis Sepper end täiesti uue nurga alt avab. Selgub, et ta on loomaõiguslane ja meie mõttemaailm klapib. Väisan esimest korda taasavatud ERM-i. Vaatan Volkonski näidendit Kangelased. Käin Krulli konverentsil Tartu Kirjanduse majas.

Detsember: kirjutan doktoritööd. Käime Sveniga esimest korda üht korterit vaatamas, sedapuhku Tallinna külje all Lagedil. Vaatame Loore Martma näidendit „…ja tüdruk istus“.

Ameerika mäed - see ongi mu elu. Tutvusringkonda on tabanud surmade laine. Teiste seas lahkub Fidel Castro, kelle järgi isa mulle nime pani. Kuu lõpus sureb ka Jaak Klõšeiko. Osalen TÜ kirjutamislaagris Nelijärvel.

Kirjutamislaagri päevaplaan

Elan kaasa EKA doktorant Carla Castiajo kraadi kaitsmisele, mis pälvib cum laude. Seoses perfokaga Lõikus olen ta raamatus sees. Osalen Alo Valge performance’s „Vann“ ARS-is maaliosakonna näitusel Viva Arte Viva. Õpin tundma lihakärbse vaklade hingeelu: eetilised dilemmad ja põhjalikud arutelud Aloga.

Perfokas "Vann" ARS-i projektiruumis näitusel Viva Arte Viva

Jõuluõhtu ema pool, aasta mittevahetus Kiwa juures.

Aasta mittevahetus

Väikese Lehma viies juubel. Õde võttis kassi, kes sai nimeks Päike.

Tegin lehmale martsipanitordi. Toiduvärvidega maalisin peale.

...ja Päike tuli ka välja :)

Pontsu saab 2-aastaseks, on teine kõvasti kasvanud ja enesekindlamaks muutunud. 💟😻😍

Käin raamatuesitlusel Luunjas ning jõulupeol Armastuses. Luunja vald andis välja raamatu „Vald on tema inimesed“, kus on Luunja viimase 25 aasta sündmused ja lood. Iiri Saar ja Kristel Lempu panid raamatu kokku. Esitlus toimus kultuurimaja saalis. Raamatus on killuke mind ja minu näitust, virmalisi ja Luunja papliallee kellaneljatee!

Raamatuesitlusel (Foto: Tiit Hellenurm)

Ja pööripäev läheb pööripäeva järel. Käin igal pööripäeval ikka veel Vooremäel Raudlättel.

2017. aasta eesmärk on ära kaitsta doktoriväitekiri. I CAN DO IT! 💪

Vaprate tüdrukute elu

Minu esimene aasta EKA doktorantuuris on nüüd läbi ja mind viiakse üle teise aasta doktorandiks. Hiljuti toimunud atesteerimine kulges hästi. Isegi kõige rangem komisjoniliige naeratas mulle.

Suvi on minu jaoks välitööde aeg, aga viimatised lumetormid ja vihmavalingud on mitmeid plaane segi löönud. Midagi on siiski ka juba tehtud, näiteks käisin 7.- 8. juunil Kütiorus XII vabariiklikul naismehhanisaatorite kokkutulekul. Aasta aega tagasi polnud mul millestki niisugusest aimugi - areng on silmaga nähtav. Kohapeal filmisin, pildistasin ja kõnelesin naistega, kes kutsuvad end tütarlasteks. Neid oli kohale sõitnud üle terve vabariigi, kõige arvukam seltskond Saaremaalt. Meeleolu oli veidi hillitsetud. Inno Tähismaa Võrumaa Teatajast võttis tüdrukute moraalselt juhilt Loniida Bergmanilt intervjuu, mille käigus jõuti tõdemuseni, et maaelu on välja suretatud, nõuka aja lõppemisega kadus vajadus paljude traktoristide järele, sest kadusid majandid ja polnud enam põlde, mida künda. Noorim endine naismehhanisaator oli 46-aastane ja ilmselt viimane naine, kes nõukogude ajal traktoristiload sai: "Nii kui load kätte sain, nõukogude liit lagunes ja ma ei leidnud tööd.". Tööinimesi enam ei tunnustata. Paljud endised töökangelased on hetkel töötud või koristajad. Kitsaskohtadest riigis ei juleta enam avalikult rääkida, sest võib probleeme tekkida. Tuleb teha nägu nagu kõik oleks hästi. Kokkutulek algas Toonela teele läinud kangelaste mälestamisega. Süüdati leinaküünal, seisti vaikides. Paljud endised töökangelased on kas juba surnud või haiged. Jooksen sel suvel surmaga võidu, et veel elusolevaid Paša Angelina auhinna omanikke küsitleda ja neil kätt suruda. Nad tegid eluaeg ränka tööd, kuid nüüd ei mäleta neid enam keegi. Paša Angelina büst oli kõrgeim riiklik autasu, mida naistraktorist võis saada. Auhinnaga kaasnes 300 rubla ja võimalus kohtuda kosmonautidega. Kõlab nagu ulme mingist teisest universumist. Paša Angelina oli esimene naistraktorist Nõukogude Liidus ning pidi oma töö tõttu alguses taluma külaelanike mõnitusi ja isegi füüsilist vägivalda. Nii hirmutav tundus tol ajal (1930ndtel) iseseisvalt meeste alal elatist teeniv naine.

Avamisel kõneles ka Võrumaa vallavanem Georg Kruuda. Ta nägi välja nagu murtud mees ega teeselnudki head tuju. Rääkis, kuidas Võrumaa inimestest tühjaks jääb, kuna minnakse välismaale ja lapsi ka ei sünni. Väljend "lapsi muretsema" pidi ära hirmutama. Lapsi peaks hoopis "rõõmutsema". Ta tunnustas naisi raske töö eest ja kinkis neile puuviljavaagna. Naised kinkisid igale kõnelejale traktoriga medali. Ka mina tegin lühikese enesetutvustuse ja medalita ei jäänud.

Võrumaa Teataja pilt

Viimasel ajal on murekohaks kokkutulekutele jõudmine. Kui vanasti saabusid maakondadest suured bussid, siis nüüd selleks enam raha ei ole. Kel võimalik, tulevad enda või lapselapse autoga. Paljud on sunnitud loobuma. Saare naised on seni kõige aktiivsemad pidutsejad ja reisijad.Muidugi sai ka nalja, räägiti anekdoote, tantsiti ja õhtul käidi saunas. Tutvusin paljude lahedate tüdrukutega ja tundsin end nagu kodus. Siin on Inno Tähismaa artikkel.

Põlvamaa endised naismehhanisaatorid kannavad särgil igaüks oma masinat - kes juhtis traktorit, kes kombaini.

Tartumaa Belarusipiigad ja naine, kes pole jumal ega masin

Hiljuti ilmus Semiosalongi kataloog, kus on ka minu artikkel. Peale suurt kätši trükiti seal muuhulgas ära pilt mu viimasest aktsioonist Kroonika peol, ilma milleta oleks lugu poolikuks jäänud, sest kangelasliku naisekeha kaubastamine tuli lõpuni viia. Huvitav, et mu aktsioonid nii akadeemilisel kui meelelahutuslikul rindel nõnda palju kirgi kütavad (kuulu järgi pidid osad naised mind juba paaniliselt kartma - äkki võtan suvalisel hetkel lambist tissid paljaks ja mis siis saab?). Igal juhul on Anu Saagim koos minuga nüüd raamatusse raiutud.

Laupäev möödus Valgemetsas, kus juhendasin maalitöötuba. Toimus küladepäev ja kohal oli Vastse-Kuuste valla külade rahvas. Minu idee kohaselt panime 7 m pika lõuendi maha ja ma näitasin ette, kuidas Pollockit teha. Algul kostis hääli, et sellise stiili eest oleks koolis kahe saanud, kuid suuremale osale  hakkas see meeldima ja kiiresti sündis teos "Valgemetsa variatsioonid". Väljamaali tehnika on üsna lollikindel. Sellega ei saa väga mööda panna, kuna joonistusoskust ega kunstitehnikate valdamist vaja ei lähe. Ainuke häda - ilm oli vilets. Käisime kaks korda suure lõuendiga õuest tuppa ja toast õue, kuni otsustasime, et rahulikum on tuppa jääda. Äike kord lähenes, kord kaugenes. Vahepeal tuli suur vihmavaling, siis taas selgines.

Näitlik õppetund

Valgemetsa küla pilt

Lisada võib kohalikke männiokkaid ja liiva

Pühapäeval vabastasime kuivanud Raudallika kividest ja muust sodist ning ta hakkas uuesti voolama. Meid aitas kopamees Arne Roiult. Ma sain ise koppa juhtida. Polnudki raske, kangid tuli selgeks õppida ja sain päris tubli tüki tööd ise ära teha. Võimas elamus! Ilm oli ilus ja kolme tunniga sai valmis. Allikast tuli välja mitu suurt kivi ning kaks neist paistsid nagu ohvrikivid. Kaevata tuli päris palju, enne kui vesi tulema hakkas. Rõõm oli suur, eriti mis puudutab tädi ja ema, kes lapsepõlvest allikat elusana mäletavad.

Kopp ees :)

Ilm on olnud viimasel ajal kohutav. Isegi ilmateenistus imestab, et ajaloost pole teada veel ainsatki nii ulatuslikku suvist lumesadu nagu 17. juunil. Sadas nii lund, lörtsi, lumekruupe kui ma ei tea, mida. Jube. Isegi Tartus!