Vaprate tüdrukute elu

Minu esimene aasta EKA doktorantuuris on nüüd läbi ja mind viiakse üle teise aasta doktorandiks. Hiljuti toimunud atesteerimine kulges hästi. Isegi kõige rangem komisjoniliige naeratas mulle.

Suvi on minu jaoks välitööde aeg, aga viimatised lumetormid ja vihmavalingud on mitmeid plaane segi löönud. Midagi on siiski ka juba tehtud, näiteks käisin 7.- 8. juunil Kütiorus XII vabariiklikul naismehhanisaatorite kokkutulekul. Aasta aega tagasi polnud mul millestki niisugusest aimugi - areng on silmaga nähtav. Kohapeal filmisin, pildistasin ja kõnelesin naistega, kes kutsuvad end tütarlasteks. Neid oli kohale sõitnud üle terve vabariigi, kõige arvukam seltskond Saaremaalt. Meeleolu oli veidi hillitsetud. Inno Tähismaa Võrumaa Teatajast võttis tüdrukute moraalselt juhilt Loniida Bergmanilt intervjuu, mille käigus jõuti tõdemuseni, et maaelu on välja suretatud, nõuka aja lõppemisega kadus vajadus paljude traktoristide järele, sest kadusid majandid ja polnud enam põlde, mida künda. Noorim endine naismehhanisaator oli 46-aastane ja ilmselt viimane naine, kes nõukogude ajal traktoristiload sai: "Nii kui load kätte sain, nõukogude liit lagunes ja ma ei leidnud tööd.". Tööinimesi enam ei tunnustata. Paljud endised töökangelased on hetkel töötud või koristajad. Kitsaskohtadest riigis ei juleta enam avalikult rääkida, sest võib probleeme tekkida. Tuleb teha nägu nagu kõik oleks hästi. Kokkutulek algas Toonela teele läinud kangelaste mälestamisega. Süüdati leinaküünal, seisti vaikides. Paljud endised töökangelased on kas juba surnud või haiged. Jooksen sel suvel surmaga võidu, et veel elusolevaid Paša Angelina auhinna omanikke küsitleda ja neil kätt suruda. Nad tegid eluaeg ränka tööd, kuid nüüd ei mäleta neid enam keegi. Paša Angelina büst oli kõrgeim riiklik autasu, mida naistraktorist võis saada. Auhinnaga kaasnes 300 rubla ja võimalus kohtuda kosmonautidega. Kõlab nagu ulme mingist teisest universumist. Paša Angelina oli esimene naistraktorist Nõukogude Liidus ning pidi oma töö tõttu alguses taluma külaelanike mõnitusi ja isegi füüsilist vägivalda. Nii hirmutav tundus tol ajal (1930ndtel) iseseisvalt meeste alal elatist teeniv naine.

Avamisel kõneles ka Võrumaa vallavanem Georg Kruuda. Ta nägi välja nagu murtud mees ega teeselnudki head tuju. Rääkis, kuidas Võrumaa inimestest tühjaks jääb, kuna minnakse välismaale ja lapsi ka ei sünni. Väljend "lapsi muretsema" pidi ära hirmutama. Lapsi peaks hoopis "rõõmutsema". Ta tunnustas naisi raske töö eest ja kinkis neile puuviljavaagna. Naised kinkisid igale kõnelejale traktoriga medali. Ka mina tegin lühikese enesetutvustuse ja medalita ei jäänud.

Võrumaa Teataja pilt

Viimasel ajal on murekohaks kokkutulekutele jõudmine. Kui vanasti saabusid maakondadest suured bussid, siis nüüd selleks enam raha ei ole. Kel võimalik, tulevad enda või lapselapse autoga. Paljud on sunnitud loobuma. Saare naised on seni kõige aktiivsemad pidutsejad ja reisijad.Muidugi sai ka nalja, räägiti anekdoote, tantsiti ja õhtul käidi saunas. Tutvusin paljude lahedate tüdrukutega ja tundsin end nagu kodus. Siin on Inno Tähismaa artikkel.

Põlvamaa endised naismehhanisaatorid kannavad särgil igaüks oma masinat - kes juhtis traktorit, kes kombaini.

Tartumaa Belarusipiigad ja naine, kes pole jumal ega masin

Hiljuti ilmus Semiosalongi kataloog, kus on ka minu artikkel. Peale suurt kätši trükiti seal muuhulgas ära pilt mu viimasest aktsioonist Kroonika peol, ilma milleta oleks lugu poolikuks jäänud, sest kangelasliku naisekeha kaubastamine tuli lõpuni viia. Huvitav, et mu aktsioonid nii akadeemilisel kui meelelahutuslikul rindel nõnda palju kirgi kütavad (kuulu järgi pidid osad naised mind juba paaniliselt kartma - äkki võtan suvalisel hetkel lambist tissid paljaks ja mis siis saab?). Igal juhul on Anu Saagim koos minuga nüüd raamatusse raiutud.

Laupäev möödus Valgemetsas, kus juhendasin maalitöötuba. Toimus küladepäev ja kohal oli Vastse-Kuuste valla külade rahvas. Minu idee kohaselt panime 7 m pika lõuendi maha ja ma näitasin ette, kuidas Pollockit teha. Algul kostis hääli, et sellise stiili eest oleks koolis kahe saanud, kuid suuremale osale  hakkas see meeldima ja kiiresti sündis teos "Valgemetsa variatsioonid". Väljamaali tehnika on üsna lollikindel. Sellega ei saa väga mööda panna, kuna joonistusoskust ega kunstitehnikate valdamist vaja ei lähe. Ainuke häda - ilm oli vilets. Käisime kaks korda suure lõuendiga õuest tuppa ja toast õue, kuni otsustasime, et rahulikum on tuppa jääda. Äike kord lähenes, kord kaugenes. Vahepeal tuli suur vihmavaling, siis taas selgines.

Näitlik õppetund

Valgemetsa küla pilt

Lisada võib kohalikke männiokkaid ja liiva

Pühapäeval vabastasime kuivanud Raudallika kividest ja muust sodist ning ta hakkas uuesti voolama. Meid aitas kopamees Arne Roiult. Ma sain ise koppa juhtida. Polnudki raske, kangid tuli selgeks õppida ja sain päris tubli tüki tööd ise ära teha. Võimas elamus! Ilm oli ilus ja kolme tunniga sai valmis. Allikast tuli välja mitu suurt kivi ning kaks neist paistsid nagu ohvrikivid. Kaevata tuli päris palju, enne kui vesi tulema hakkas. Rõõm oli suur, eriti mis puudutab tädi ja ema, kes lapsepõlvest allikat elusana mäletavad.

Kopp ees :)

Ilm on olnud viimasel ajal kohutav. Isegi ilmateenistus imestab, et ajaloost pole teada veel ainsatki nii ulatuslikku suvist lumesadu nagu 17. juunil. Sadas nii lund, lörtsi, lumekruupe kui ma ei tea, mida. Jube. Isegi Tartus!

Juhtum Anne kanali ääres ja teisi uudiseid

Kirjutan harva, aga kui juba, siis järelikult oli ikka asja ka. Alustan kõige põletavamast päevakorrapunktist. Päevitan umbes sama harva kui blogin, aga kui juba, siis ikka palja rindkerega. Täna päevitasimegi sõbrannaga topless Tartus Anne kanali ääres. Kui kesklinnas võib palja rindkerega naistel probleeme tekkida, siis tunnistas isegi politseinik kaks aastat tagasi, et avalikes randades on topless päevitamine tänapäeval tavaline. Ma ei läinud täna randa tähelepanu otsima või selleks, et meediasse saada vaid lihtsalt puhkama ja sõbrannaga lobisema. Ometi sattusime 5 minutit pärast pikali heitmist kahe vene rahvusest mehe huviorbiiti. Nende omavahelisest jutust sain aru, et nad peatusid meie naabruses spetsiaalselt sellepärast, et meil on rinnad paljad. Üks jäi linale lamama, teine aga seisis meie ette, vahtis mind ja esitas pudikeelse küsimuse, millest me aru ei saanud. Ta oli purjus. Ma palusin tal päikese eest ära minna, mida ta ka tegi, kuid minuti pärast oli ta uute küsimustega tagasi. Ta kükitas meie ette, et päikest ära ei varjaks ja ütles, et meil on ilusad rinnad ja et ta tahab meid endale. Seejärel küsis ta oma sõbralt, kuidas on „prostituut“ eesti keeles. „Kas olete prostituudid?“. Vastasin, et oleme inimesed. „Kuulsid, nad on inimesed!“ ütles purjus tüübi sõber. Minut aega oli rahulik, siis hakkas jälle ketrama: „Sul on nii ilusad tissid. Kas pükse ära ei taha võtta? Ma nii tahan sind.“ Seletasin autoriteetsel hääletoonil, et meil on meestega võrdse õigus siin palja rindkerega olla, me ei tulnud siia mehi otsima jne. Selle peale ta noogutas ja püüdis ikka aru saada, mis imeloomad me oleme. Tundus, et ta on täiesti siiras ja tõesti paneb väga imeks, et kaks naist niimoodi koos palja ülakehaga rannas puhkavad. Lõpuks tõusime, riietusime ja lahkusime, kuuldes veel selja tagant: „Kas olete lesbid?“.

Kahetsen, et pilti ei teinud, aga olime kergelt ärritunud ja see ei tulnud kohe meelde. Järgmine kord teeme kindlasti pilti ja politsei kutsume ka. Lihtsalt, iga päev ei viitsi. Mingi eraelu ka võiks olla.

Koduteel arutasime, mis juhtuks, kui me rannas palja mehe juurde küsima läheksime, et kas sa oled prostituut või homo ja oi, me nii tahame sind, sul on väga kaunis noks. Kaks aastat tagasi tegin oma palja rindkere aktsioone. Maailm pole selle ajaga üldse muutunud. Endiselt on naise keha tabu ja mehed lubavad endale ikka väga palju. Vahel isegi tundub, et hullemaks läheb. 

Illustreerin oma tänast lugu pildiga, mis meenutab, kui sarnased on naise ja mehe rindkered.

Naise ja mehe rindkere võrdlus. Foto pärineb Facebooki grupist "Topfree Equal Rights Association"

Mul on veel nii toredaid uudiseid, et sel suvel sain kunstiakadeemia doktorantuuri sisse. Konkurss oli kõva: mulle öeldi, et ainult kaks kandidaati kümnest võetakse vastu, nii et vestluselt lahkudes olin üsna masendunud. Õhtuks aga sain kirja, et olen sisse saanud. Sügisest elan siis rohkem Tallinnas.

Juuli algul tegime abikaasaga toreda peo selle auks, et oleme 10 aastat abielus olnud. Ilm oli ilus ja külalised tulid hästi igasuguste hullustega kaasa. Palju lahedaid pilte saime. 

Foto autor Fotopesa

Foto autor Fotopesa

Foto autor Fotopesa

Foto autor Fotopesa

Foto autor Fotopesa

Juuli keskel oli jälle pidu: Valgemetsa küla sai 80-aastaseks. Meil on seal vanatädi Hildalt päritud suvila, kus ikka vahel käime. Väga huvitav oli küla põliselanikega kokku saada ja nende lugusid kuulata. Valgemetsa on ajalooliselt kultuuriinimeste suvituspaik ja selgus, et see roll on tal siiamaani. Külas elab teadlaseid, õpetajaid, kunstnikke jne. Seal asub isegi nn hullumaja suvila ehk Tartu psühhoneuroloogia haigla endine pansionaat, millest on elumaja ehitatud. 

Sveniga Valgemetsas sünnipäevalõkke taustal

Minu vanemad käisid juba siis Valgemetsas, kui mind olemaski polnud, kuid tollal suvitasid nad kunstnik Elmar Kitse pool. Hilda ostis suvila 60ndte lõpus ja mina lapsena alustasin Valgemetsas käimist ca 1980. alates just sealt Hilda majakesest. Muuhulgas selgus, et seal elanud veel teinegi Hilda, kellega enne minu Hilda segi aeti, kui väideti, et ta olevat elanud koos väikese vanamehega. Minu Hilda oli eluaegne vanatüdruk, sest tal oli üks jalg haige ning ta oli väga tagasihoidlik hea inimene. Tõsi, oma kõige punasemad õunad ja magusamad kommid jättis ta endale. Sain peol teada, et minu filmi Hilda ja Harilik pensionär kasutatakse Tartu Tervishoiukõrgkoolis õppefilmidena. Seda oleksin varem teada tahtnud, aga parem hilja kui mitte kunagi. Tagasiside olevat väga hea. Pärast neid filme lähevad tudengid hooldekodu praktikale, kus saavad oma hinge kõvasti muserdada.

YMSOIFTS

2012 - Narva küpsis, surm ja taimetoitlus

Uue aasta esimesel hommikul saime teada, et Sveni ema on surnud. Head uut aastat tõepoolest.
Väidetaval uue ja parema ajastu alguskuupäeval 21.12.2012 varastati meil maja tagant enda istutatud kuusk. Head kõrget vibratsiooni, tõesti.

2012 aasta esimene pool oli põnev, sest alustasin Tartu KHK-s uue eriala õppimist. Olime klassikaaslastega lapselikus õhinas kui oma uhiuued kondiitri tööriided kätte saime, kui kook hästi välja tuli ja kui oma esimese „viie“ saime. Tegime koolis palju pilte. Õppisime üksteist tundma. Siis tuli suvi. Sooritasin kondiitripraktikat Werneris ja Kõlleste Kommimeistrites. Elu Valgemetsa vanas majakeses oli mulle raske ja sellest sündis eneseirooniline tibi-stiilis blogipostitus.

2012 veebruarist alustasin kunstivaba aastat. Ma ei ole selle aja sees ainsatki näitust külastanud, kunstiartiklit lugenud ega kunsti loonud. Teistelt tulnud initsiatiivil on mu kaks vana tööd olnud näitustel ja ühe auhinna sain ka. Nii võib öelda, et kunstivabal aastal maitsesin oma varem tehtud kunsti vilju ja see on tore, sest arvasin, et kui eemale tõmbun, unustatakse mind kunstiväljal kiiresti.

Sel aastal sain kinnitust, et mul on tõelisi sõpru, kes toetavad just raskustes, mitte ainult rõõmsatel aegadel.

Aasta teine pool on olnud halvem. Suvel varastati Svenil ratas, jõulude eel maja tagant varastati kuusk. Valgemetsa suvilasse murti sisse. Politsei sai selle tüübi kätte: asotsiaal oli süüa otsinud. Meile oleks rohkem meeldinud, kui ratta- või kuusevaras oleks tabatud, sest suvila oma ei võtnud midagi, oli vaid sahtlid lahti jätnud ja ühe aknaruudu ära lõhkunud. Talve veedab ta vangla mugavustes, kust suvel taas Ahja jõe ürgoru maalilistele nõlvadele seiklema lastakse. Uurija ütles, et ta on tuntud nägu. Nüüd pannakse vanake loodetavasti grupi pääle ja enam suvilatesse sisse ei murra.

Sügis oli töine, sest tegime Margus Kiisiga kraamikaamera saadet. Algas taas kool ja seal oli pidevalt mingi jama. Ei saanud piisavalt eksamitöid harjutada ja jätkusid absurdsed möödarääkimised osade õpsidega. Ma ei tea, kuidas ma teen ära eksami teoreetilise osa, kui sekka võib tulla selliseid küsimusi: "Modifitseeritud tärklise põhikoostis on:... Vastus: modifitseeritud tärklis (ülla-ülla!)." Koolipraktikal kulub alati vähemalt tund aega töövahendite otsimisele, nende pesemisele, koostisainete otsimisele ja kaalumisele ning mikserijärjekorras ootamisele. Kõik on muutunud närvilisemaks, depressiivsemaks ja kui mõni meist teebki tunnis pilte ja need üles panna viitsib, ei tule klassikaaslastelt enam ühtegi laiki ega kommi. Me ootame lõppu. Jaanuari lõpus tuleb eksam: esimesel päeval on test ja toorainete kaalumine ning teisel päeval praktiline küpsetamise eksam.

See ei kõla üldse usutavalt, aga olen viimasel ajal sellest kondiitrivärgist nii haaratud, et näen vahel kogu öö unes, kuidas mikseri labasegaja taigent segab. 8 tundi segab. Selgelt ülesegatud ju. Aga mis juhtub tootega küpsetamisel, kui taigent liiga kaua segada? See on eksamiküsimus! Sa pead seda teadma. Toote kuju jääb lamedaks. Koledad tooted tulevad siis. Keegi ei taha lamedat ja hädist biskviitpõhja või beseed.

Jõulude ajal kaunistasin piparkooke üllatavalt korrektselt. Tööd ette valmistades arvasin, et tuleb suurem sõimamine stiilis: „Ma ju ütlesin, et ma ei ole peene töö tegija!“, kilo piinlikult „kaunistatud“ piparkooke ja enne uinumist tugev unerohi sisse, sest mis rahu saab olla, kui sa end luuserina tunned, aga õnneks laabus kaunistamine keskendunult, rahulikult ja mingil rudimentaarsel tasemel isegi loominguliselt. Seevastu aga olen korduvalt erinevaid taigna koostisosi valesti kaalunud või üldse lisamata unustanud nagu "Narva" küpsistega juhtus.

Kaunistasin päris ise

Jutustan teile nüüd sellise loo, kuidas me "Narvat" pritsime koos!

Väljavõtteid päevikust

4.12.12

Maailmalõpp läheneb: JÄLLE pritsisime koolis küpsist „Narva“ ja ma ei osanud seda JÄTKUVALT. Ma pole seda muidugi ka juba veebruarist saadik teinud. Ma ei taha eksamil Narva küpsise piletit tõmmata! Ma ei taha ülepea mingit eksamit teha.

12.12.12

Eile pritsisin koolis uuesti Narvat. Sellest, kuidas ma Narva küpsist pritsin, võiks romaani kirjutada.

Unustasin seekord vee taignasse lisamata. Käega jahu sisse segades tundus taigen väga kuiv, aga panin selle muude asjaolude süüks. Kui pritsima asusin, selgus, et taigent on liiga raske pritsida. Õpetaja Sirje ütles, et taigen on liiga kuiv. Panin aju tööle, et paaniliselt meenutada, mida valesti tegin ja taipasin kiiresti, et vesi jäi kaalumata ja lisamata. Võimalik, et alateadvus viskas vimpka. Enne oli õps aruandluse tunnis öelnud, et kui toote hinda arvutad, on vesi alati null. Viisin selle info uude konteksti ja tegin vea. Otsustasin, et ma ei anna alla ja segasin uue taigna, millest pritsisin täiesti normaalsed küpsised. Sirje kiitis ja ütles veel järgmisel päevalgi, et Fideelia pritsis super Narva! Sirje on meie suhtes julgustav ja kinnitab, et teeme eksami ära. Olin koolis 20.30ni, ehk 10 h jutti ja koju saabusin kella 22-ajal. Söönud olin eelmises elus (olen kondiitriaasta jooksul ca 1,5 kg alla võtnud). Terve keha oli jahutolmust läbi imbunud. Keelekese ja Kevadlille küpsis olid mul peaaegu kohe õnnestunud, nüüd sai ka Narva lõpuks seljatatud.

Kevadlille küpsised õnnestuvad hästi

Saime täna auhinnaks oma piparkoogimajade eest kilo kooli verivorsti. Täitsa haige. Meie võistkonnast pooled ehk K ja mina oleme taimetoitlased. Andsime lahkelt oma vorstid ülejäänud liikmetele. Meie majad on nüüd ajakirjas „Maakodu“. Loodan, et saavad fännidelt rohkem hääli kui teiste tööd ja saame esikoha. UPDATE: Kahjuks sai esikoha Olustvere piparkoogimaja. Rahvale meeldivad nunnud majad paneelikatest rohkem, aga võistlus olevat tasavägine olnud.

Meie kursusejuhendaja Sirje on arvamusel, et kondiitriamet on väga riskantne, sest kunagi ei tea, kuidas toode välja tuleb. Õnnestumisel mängib suurt rolli vedamine. Ja mina veel arvasin, et vabakutseline kunstnik on kõige riskantsem amet.

2012 on veel sellepoolest tähtis, et hakkasin taimetoitlaseks. Olen mõned korrad selle aja sees liha söönud, aga mitte enda ostetud (ma ei osta liha) vaid juba olemasolevat valmisküpsetatud liha. Et ma siiski lõviosa ajast lihata (ja kalata) olen veetnud, lasin detsembris hemoglobiini kontrollida ning täitsa normis oli.

Aasta jooksul tegin edusamme oma isapoolse suguvõsa uurimisel. Tekkis üllatavaid kokkusattumusi.

Novembris oli lühike põnevam ajajärk, mil AVP rühmitusega meeleavalduse korraldasime. Korraks oli äge. Üks tolle aja üks helgemaid hetki leidis aset Selveris. Järjekorras seistes ütles mulle üks võõras vanem daam : "Te meeldite mulle!" Mina: "Sinised juuksed, jah?" Daam: "Mitte ainult. Kõik meeldib, mis teete. Tahtsin selle ära öelda lõpuks".