Kukemuru ja loomad

Kujutle, et sõidad oma autoga Kukemuru Ambient Festivalile, tundes eesootavat sumedat suveõhtut juba kõigi meeltega ette. Kohati sajab hoovihma. Äkki märkad vihmasajus keset teed ohutussaarel lebamas musta kassi, kes küllap on peale auto alla jäämist sinna tõstetud. Süda jätab löögi vahele. Äkki peaks kontrollima, kas ta veel hingab? Kuhugi peaks justkui teatama, aga kuhu? Kuni mõtled, oled juba mitu kilomeetrit edasi jõudnud ja otsustad teekonda jätkata, süütunne, et oleks siiski pidanud kontrollima või teatama, piinab aga veel tükk aega. Lubad järgmine kord targem olla. Korraga silmad maantee ääres mitmeks tükiks kistud rebaselaipa. Tema enam ei hinga.

Kui päike välja tuleb, hakkavad liblikad teede kohal lendama. Iga kord, kui mõni liblikas autoga kokku põrkab, kostab iseäralik plaks. Ennast pole ollagi, aga surm on nii selgesti kuulda!

Jõuad Kukemurule ja püüad kassi, rebast ning liblikaid unustada. Tellid vegantoitu, paned vaimu õhtuks valmis. Väike Lehm naudib muusikat. Festivali korraldaja Kaido Kirikmäe tunnistab, et lõpetas 21 aastat tagasi igasuguse liha, kala ja munatoodete söömise. Ta oli talulaps ja aeg-ajalt ikka juhtus, et ahtraksjäänud lehmad tuli tapamajja viia. Kord rääkinud ema Kaidole, kuidas ta näinud lehmadel tapamajja mineku ajal pisaraid silmis. Sellest ajast peale on Kaido vegan ja lehm on talle eriliselt südamelähedane loom.

Publik sätib end mugavalt ambienti kuulama ja kui lavale astub soome punt „Verde“ tuleb silme ette hommik maal. Linnud vidistavad, tuul sahistab puude latvades ja päike kuivatab kasteseid rohukõrsi. Laudas ärkavad lehmad. Milline ilus hommik! Ristik ootab näksimist! Tuleb lehmapidaja, aga ta on täna ehmatavalt jahe ja kinnine. Lehmad aetakse laudast otse tapamaja autole. See oli nende viimane hommik.

Järgmisel päeval koju sõites näed külavaheteel jälle kassilaipa ja vastavalt endale antud lubadusele peatud ning astud ligi. Noor õbluke hall triibik, suust tuleb natuke verd. Ei paista enam elus olevat. Vahetult tee ääres on majapidamine, mille hoovis seisvast autost väljub noormees. Selgub, et ta oli just vahetult enne peatunud ja majast uurima läinud, ega kass sealt ei pärine. Ta olevat näinud veel, kuidas kassil käpp värises, kuid nüüdseks on loom surnud, mis surnud. Maja poolt ligineb vanem naine, mustad kindad käes. Jõuab kassini ja nendib, et tema oma tõesti. Olevat kusagilt ilmunud nagu maal ikka. Naine olevat teda toitnud. „Aga nüüd olen ma temast siis ilma,“ võtab memm jutu kokku, haarab triibikul tagajalgadest ja viib oma aeda, et maha matta. Enne tänab veel, et talle teatasime. Veri voolab maanteeserva poole.

Ka selle triibiku jaoks algas hommik nagu iga teinegi. Ta ärkas nagu kassid tavaliselt, juba esimeste päikesekiirtega, haigutas magusasti, sirutas ja läks oma kassiasju ajama. Päike pani kastese rohu sädelema ja heinakõrred sahisesid, kui loom neis hiilis. Lõuna paiku jooksis ta üle kitsukese sõidutee, sest miski köitis ta tähelepanu. Korraga käis kõva plaks. Kassid võivad teha ootamatuid haake, nii et autojuht ei saa enam midagi teha ja loom jääb rataste alla. Pole ka võimatu, et loom meelega alla aeti, sest külavaheteel ei saa autode sõidukiirus olla väga suur ja hiirekütt oleks pidanud eest ära jõudma. Kes iganes triibikust üle sõitis, oleks pidanud ise perenaist teavitama. Me ei tea, kaua kõhnuke vurrukandja enne surma valudes piinles, aga ta kustunud pilk olid suunatud oma kodu poole. Viimane asi, mida kass enne surma nägi, oli majake tee ääres, kus teda oodati. Majaperenaisel ei jää nüüd muud üle, kui teha aeda kalmuküngas, võib-olla poetada pisar, rehmata käega ning jätkata poolelijäänud toimetusi. Kuna kassi haud on väike, siis mingit erilist hooldust see ei vaja ja sulab loodusega ühte. Kui kassi asemel oleks inimene, varitseks mammit oht muutuda kinni riisunud vanaemaks (albumist Iluküsija Valdur Mikita, Robert Jürjendal, Kaido Kirikmäe).

Teekonna jätkudes näed veel teistki rebaselaipa, seega kahe päevaga tiksub kontole kaks rebast ja kaks kassi- surnult. Kujutlusvõimega pole siin midagi pistmist, sest reaalsus ületab igasugused fantaasiad. Kui kaua veel peab mööda Eestimaad sõites tundma end nagu kalmistul või koletus sõjakeerises? Metsad on maha võetud ja loomadel pole enam kuhugi minna - nii tormatakse autoteele ja hukkutakse. Teate, kui raske on end kunstlikult tuimaks muuta, et oleks üldse võimalik hulluks minemata igapäevast elu elada?

Kukemuru värvid

Mida on valitsus teinud, et maanteede renoveerimine ja –ehitus loomasõbralikumaks muuta? Palju on meil ökodukte ja truupe, kust loomad teed võiksid ületada? Arusaadav, et kõiki liblikaid me päästa ei suuda, aga mis puudutab mets- ja koduloomi, siis peaks inimkond nii kaugele küll olema arenenud, et maantee ei näeks välja nagu laibakum.

Küsimus seisneb selles, kuidas meie kultuuris loomadesse suhtutakse. Inimkond näeb loomi vahendina. Iga nelja päeva jooksul tapetakse ja piinatakse peamiselt toidu nimel rohkem loomi, kui on inimesi surnud genotsiidide, mõrvade, katkude ja sõdade tõttu kogu inimajaloo vältel. Niivõrd madala moraalse tasemega eluvormilt polegi võimalik nõuda, et metsloomadele ohutuid läbipääsuteid ehitataks.

Akadeemiakeses avaldatud Marie Helen Blomeriuse uurimus näitab, et kuigi loomade läbipääsuteid on ehitatud ja seiratud, on arenguruumi küllaga. Näiteks põdrad ei taha neid kasutada. Miks? Viga tuleks otsida ilmselt läbipääsuteede konstruktsioonist ja asukohast. Läbipääsuteede põhikasutajateks on kassi ja rebased ja nende laipu olen just teedel kõige rohkem näinud. Niisiis on loomapääsuteid rohkem vaja! Küsitlusest selgub, et rahvas tunneb end selles teemas ebakindlalt ja paljud tahaksid rohkem teada saada. Rõõmu teeb, et enamik küsitletutest peab loomade läbipääsuteid olulisteks ja arvab, et neid peaks rohkem olema.

Hiljem guugeldades sain targemaks ka selles osas, mida teha, kui juba on õnnetus juhtunud. Kuidas käituda lemmikloomale otsasõidu korral? "«Kui te kogemata looma autoga sõites alla ajate ja loom on surnud, siis tuleks sellest teavitada politseid hädaabinumbril 112, kes registreerib õnnetuse ning korraldab looma surnukeha äratoimetamise. Kui te ise loomale autoga otsa pole sõitnud, ent leiate looma surnukeha, mis asub maanteel, siis peaks helistama Maanteeametisse numbril 1510.» Kui loom on elus: «Võimaluse korral võiks viia looma veterinaari juurde, et ta saaks kiiret abi. Kui teil puuduvad selleks vajalikud ressursid, aga soovite looma aidata ja pakkuda talle hiljem vähemalt ajutist hoiukodu, siis pöörduge abisaamiseks Eesti Loomakaitse Seltsi poole telefonil 52 671 17 (tööpäevadel töötab number 9-17) või e-postiaadressil info@loomakaitse.ee,» selgitab Moosaar.".

Mis lemmikloomi puudutab, siis tegelikult ei luba seadused ei kasse ega koeri vabalt välja lasta. See käib ka maakasside kohta. Meeldiks ju mullegi näha oma kasse vabadust nautimas, aga kui mul on valida, kas riskin nende elu ja tervisega või mitte, siis pigem mitte. Inimesed on keskkonna muutnud loomadele ohtlikuks. Me ei ela enam 19. sajandil, kus liiguti hobujõul. Meil on kiired autod, ohtlikud rajatised, mürgitatud keskkond ning jõhkrad loomapiinajaid. Mu kassid on minu sõbrad, kuid kes seaks oma sõpru teadlikult ohtu?

Metsloomadega on see probleem, et kui auto alla jäänud loom pole veel surnud, kutsutakse jahimees, kes ta enamasti lihtsalt maha laseb. Paljudel juhtudel võiks looma trakvillisaatoriga uinutada, kliiniku transportida ja ravida. Autoõnnetuses ellu jäänud inimest ei tapeta, mille poolest loomad halvemad on? Ei räägi eesti keelt või on liiga karvased ja jooksevad neljal jalal? Inimeste esmane ülesanne peaks olema õnnetuste ennetamine, mitte nende tagajärgedega tegelemine.

Eepos "Päike"

Minu viimane kuu on olnud väga raske, sest õe imeline ja maailma parim kass Päike jäi ravimatult haigeks ja kuigi ta pidas hämmastavalt kaua vastu, tuli ta minu sünnipäeva õhtul kliinikusse viia ja täpselt keskkööl magama panna. Eriti hull on see, et õde võttis kassi, et oma vana koera surmast paremini üle saada ja kass jõudis temaga elada vaid 3,5 kuud. Kirjutasin Päikese auks eepose. Ma ei ole kirjanik, aga olen seoses doktoritööga tegelenud August Annisti ballaadidega, mis mind natuke siinkohal mõjutasid. Head lugemist!

Eepos „Päike“

Fideelia-Signe Roots

30.03. 2017

Elasid kord õed Väledad Tartus,

teineteisele üpris lähedal.

Elo, see elas emaga, Fideelia - lehma ja kahe kassiga.

Elo see sõitis Tallinnasse kaema varjupaigakasse.

Ei ole elu kassita, pidu hiirekütita.

Vaatas, uuris vurrulisi triibulisi, laigulisi.

Üks neist talle vastu vaatas, puges hinge põhjalikult.

Britta temal nimeks oli, puuris veetnud kuu või kaks.

Varem kliinikus, ja veelgi varem -- tänavail, see vaene laps.

Brittat puurist välja lasta varjupaik ei võinud, sest

teisi kasse triibik vihkas, käpahoobid tõendid tost.

Britta kasuks otsustati, ootas Emajõe Ateena,

sõber nüüdsest sõpra tundis, üksindus ei olnud teema.

Andis elule kass läike, mistap nimeks pandi Päike.

Fideelia kassi külastas, teda aina pildistas.

Kiisumiisu koera moodi uksele nii vastu jooksis,

külalisi tervitama, eluolust pajatama.

Veeres kuu ja veeres kaks, Päike rõõmsalt säras, hullas,

linde vaatles, unistas.

Päev kui hakkas pikenema,

kevade ju lähenema

laskus murekoorem ränk.

Päike, meie päevatooja minna ähvardas nüüd looja.

Luuras salakaval tõbi, painaja ei asu andnud,

aina luusis kassi kannul, pisendades elujõudu,

pannes mitte miskiks õudu, hirmu lähikondlastes.

Õed ei olnud üldse nõrgad, käisid läbi Tartu Targad,

kes kõik kooris arutlesid, imestasid, katsetasid.

Ühel päeval selgust saadi, pahalasel jaole jõuti:

kasvaja see istub kopsus, aitamiseks puudub oskus.

Õed Väledad jooksid nüüd Surmaga võidu,

Mulgi Targa juurde mindi üle Võrtsu.

Võrtsu taga linn see muistne, Mulgi Tark seal elas,

oma õpetust ta jagas:

„Vaata, kust poolt tahad, lugu õige paha.

Kassid ongi keerulised, pussakääravurrulised.

Imelugu et Päike üldse elus on ja hingab,

seda iga kassisõber kõrgelt hindab!“.

Tark see prillid ära võttis, rätikuga silmi pühkis:

„Aga küll ta teile ütleb

kui ta aeg on käes.

Piinelda ei ole mõtet, kuigi Päike täies väes

veel linde vaatleb ja küüsi, võimsaid, teritab.“.

Targa juurest koju sõites oli seltskond omis mõtteis.

Vihma aina ribistas, Surm see luisku libistas.

Veeres veel üks päevakene, Päike sõnumi see saatis

õele, kel kasse kaks: 7DDDDDDDDDDD<

Möödus päeva kuus, natukene seitsmendatki.

Fideelia rahusteid see neelas, hullumaja uksel kolkis,

rasket linki lõgistas.

Hullumajas nõid on kuri, pidevalt tal turris turi.

Inimesi vihkab ta, abi tema käest ei saa.

Ei ta mõõda vererõhku, pugeda ei käsi põhku.

Koduteel Fideelia nägi -- naiste kõrts risttee peal ees.

Kõhklematult sisse astus, oma mure välja ladus,

et see naistevägi, kes on kõrtsis juba ees

nõu ja jõuga abiks lahkelt tulla võiks.

Kes ees, see mees!

Mehi siiski näha polnud.

Naised kõrtsilaua taga,

ma ei aja teile pada.

„Fideelia, ära nõnda torma, me ei oota sinu surma.

Talume koos elu, ränka,

rõõmustades, kurvastades,

vihastades, sajatades.

Solidaarselt edasi!,“ arvasid nad sedasi.

Sünnipäev siis saabus Fideelial,

õed Väledad kevadelapsed mõlemad.

Päike veidi pahur oli, kes see ikka oskab öelda,

mis võib kassi morjendada,

nurrumootorit häirida.

Hilisõhtuks polnud kahtlust:

ootamatu hingamisraskus,

niisiis kliinikusse sõit.

Tartu Tark ja õed Väledad koos kõik nõu nad pidasid,

emalegi helistasid, üksipulgi arutasid,

vaagisid plusse ja miinuseid.

Püüdsid jääda rahulikuks nagu suured inimesed,

tehes surmaotsust, et säästa Päikest piinadest.

Ju Vikatimees viipas nurgast,

kus ootel pudelikesed

ja kanüülid

ja süstlad.

Päike vaatas pilgul rahulikul, tumedal.

Uljalt, kartmatult, esiemade vääriliselt

vaatas Surma tühjadesse silmakoobastesse,

kus ootas pääsemine ja igavik.

Bürokraatiaprotseduurid,

olgu sünd või olgu matus,

nii Elo alla kirjutas surmaotsusele, mis pöördumatu.

Kell kui kesköötundi lõi, Tartu Tark siis haaras süstla,

Päike tuli tuttu panna, öö ju kattis maad.

Tuleb tõde tunnistada, pole kerge töö see

Päikest lihtsalt uinutada, kustutada, suigutada.

Kaua võbeles veel leek, mida toitis võimas süda,

Kiirgus kumas kaugemale, Tartu linnast kõrgemale.

Öösel nähti virmalisi, Päiksekese käsilasi.

Uinus Päike viimaks ikka, peale elu head ja pikka.

Hiljem tehti veel üks süst, mida magaja ei tundnud,

lõplikult siis kustus Päike, õed mil juba koduteel.

Kui siis Päikest tuhastati, imeasi avastati:

tuha asemel seal kiirgas puhast selget kullaliiva!

Kuldne tolm see heitis valgust,

kuulutades meil uut algust.

See oli lugu Kangelasest,

Surma võitvast Päikesest.

Päike mänguhoos

Kodanik Kassi imepärane teekond

Augustis täitub aasta sellest, kui kassi võtsin. Elu kassiga on huvitav, aga kuidas see kõik algas?

Elas kord kass, kes kõndis omapead. Ükskord nähti teda istumas maanteekraavis külmas vees.

- Kodanik, kas te ei roniks kraavist välja, te külmetate ja saate põiepõletiku!

Kass ei liigutanud. Oli nagu ära tinistatud.

Inimene haaras tinistatud kassi sülle ja viis tuppa.

Esimene kohtumine aprillis 2014

Esimene kohtumine aprillis 2014

Kassi päästnud Supermani särgiga Supergrrrrrrrrl (mu õde) sündmuspaigal. :)

Peale mitmeid asjatuid katseid kodanik Kassile kodu leida jäi ta paikseks, kuid konfliktid majas elutseva koera ja teise kodanik Kassiga, kes oli sinna varem ilmunud, surusid uustulnuka pealsunnitud eraklusse kinnises kütmata, aga see-eest roosas toas. Kuna suvi võttis aina enam võimust, polnud sellest esialgu hullu, pealegi klapivad roosa ja hall imehästi. Erakul oli meeles kraavivee koolnukülm haare, mis muutis ta soolasambaks ja mille üle tal puudus igasugune kontroll. Ta ei mäletanud, kuidas ta kraavi sattus, aga märgid näitasid, et kunagi pidi tal olema armastav kodu, kus teda poputati ja hoiti. Kodanik Kassi päästja arvas, et ta endine omanik tahtis temast lahti saada ja viskas ta autost välja. Kuigi kodanik Kass ei teadnud endal olevat mingit süüd, oli ta ometi kuulnud, et vahel nii tehakse.

Kodanik Kass pidas end inimeseks ja seepärast eelistas loomadele inimeste seltskonda. Talle meeldis neile oma osavust demonstreerida. Vahel pandi teine kass ja koer majja kinni ja anti uustulnukale võimalus maja ees puudel turnida. Inimesed vaatasid ja plaksutasid. Ükskord ronis kodanik Kass suure kase tippu ja jäi vaadet nautima. Inimesed läksid paanikasse ja vedasid, higimullid otsa ees redeli puu najale. Möödus tunde. Inimesed aina kõõlusid redelil ja kutsusid teda. Ei tea, miks, äkki oli söök valmis? Kribin-krabin alla. Nad vahtisid  teda nagu ilmaimet. Kuidas sa alla said? Päris ise ronisid?

No tere hommikust!

Augustis valdas pererahvast must mure, sest külmade tulekul polnud kodanik Kassi kuhugi panna. Niipea, kui Kass oleks läinud oma kütmata toast teistesse ruumidesse, oleks kodanik Koer temast hakkliha teinud. Väljas käis kodanik Kass õhuakna kaudu, kust pääses maja taha ja sealt vaikselt mööda metsaäärt majakoera- ja kassi valdustest kaugemale. Kodanik Kass polnud üldse mingi pehmo, aga sellega ta koera halvakspanu just ära teeniski. Arglikum majakass Mummu, kes oli samuti omal ajal ei tea kust ilmunud, pidas paremaks eemale hoida. Teda polnud juba nädalaid näha.

Mummu: must nagu mure kodanik Kassi pärast

Ükskord heinamaal kohtus kodanik Kass niitjaga. Ta nägi niitvat inimest esimest korda. Küll oli huvitav vikatit jälgida. Vahelduseks peitis kodanik end veel niitmata rohu sisse ja hüüdis uu-uuu! Niitja harutas rohu lahti ja leidis kodaniku üles. Küll sai nalja! Kodanik Kass ei saanud teisiti, kui pidi niitjale näitama, kuidas ta ronib ja terve vana poolkuivanud pihlakas sai tema areeniks. Igale uuele oksale jõudes ütles kodanik Kass njäu.

Niitja näeb kodanik Kassi

Kodanik Kass näeb niitjat

Niitja aina naeris ja nimetas teda ilusaks kiisuks. Kodu poole minnes kutsus niitja kodanik Kassi kaasa, aga ta vist ei teadnud, et kodanikule oli koduhoovis vabalt liikumine ohtlik ja nii jäi kodanik nukralt puu otsast niitjale järgi vaatama. Ta oli seda inimest varem korra näinud. Aprillis, paar päeva pärast seda, kui ta kraavist tuppa toodi tegi niitja temast mõned pildid, enne kui ära läks. Nad rääkisid, et need pannakse igale poole üles, sest siis tunneb omanik ta piltide pealt ära ja tuleb järgi. Möödusid nädalad ja kuud, aga keegi ei tulnud. Äkki oli ta välimus liiga palju muutunud ja omanik ei tunne teda enam ära? Kuid see on ju võimatu! Kodanik Kass peseb end iga päev ega lase puukegi ligi. Ei, vett ta ei armasta, aga ta peseb end nagu kass, keelega. Arvestades et ta peab end inimeseks, kõlab see ehk tõesti võõrastavalt: inimene, kes peseb end nagu kass. Kodanik Kass ei saanud endiselt aru, kuidas juhtus, et ta varakevadel üksipäini jääkülma vette sattus. Ja veel kraavi!

Niitja sõitis varsti linna, aga kodanik Kass pandi millegipärast tuppa kinni, nii et isegi aknast enam välja ei pääsenud. Täiesti arusaamatu! Päevad möödusid üksluiselt. Vahel sai lühtril kiikuda ja riiulilt raamatuid maha ajada, aga inimesi nägi ainult kaks korda päevas, söögiaegadel. Lõpuks kuulis kodanik Kass automürinat. Tal paluti astuda kenasse transpordipuuri ja kanti autosse. Omainimesed tulid temaga kaasa.

Õhtuhämaruses jõuti linna ja peatuti ühe suure maja ees. Kodanik tundis uusi lõhnu ja kuulis hirmutavaid helisid. Kui puur viimaks ühes toas avati, nägi Kodanik Kass niitjat, kes pakkus talle hõbekandikul kolme kala. Liiga absurdne, et olla tõsi, seega hiilis kodanik igaks juhuks kapi alla.

Kodanik Kass uues kodus

Kahtlane!

Öösel kobinat kuuldes tulid kõik vaatama, kuidas kodanik Kass tualetti kasutab. Nad imestasid, miks ta kraabib põrandat tualeti ümber (tal oli muide maailma kõige ilusam tualett). Kodanik Kass oli lihtsalt pedant ja leidis, et inimeses peab kõik ilus olema.

Kõik on uus!

Kultuurne tualetikasutaja

Hommikul oli selge, et kodanik Kass kala ei söö ja niitja andis talle krõbinaid. Ta mõõtis täpse normi välja, aga oli nii elevil, et ajas pool maha. Kodanik kass vaatas põrandal veerevaid krõbuskeid ja niitjat kaastundlikult, aga unustas niitja kohmakuse kohe, kui sööma hakkas, sest ta sai esmakordselt midagi nii imeliselt maitsvat.

Esimest korda oma toidulaua taga

Kodanik Kassi nimi ei olnud nüüdsest enam kodanik Kass vaid Buffy. Niitjale meeldis hirmsasti vampiiritapja Buffy ja kuna kass oli niitja teada emane, pidi ta saama mõne kangelasnaise nime. Nii sai küla vahele maanteekraavi unustatud kodanikust tunnustatud linnakodanik.

Matka esimene etapp

Algselt plaanitud kahenädalane jalgsimatk Matkateel koosseisus mina, Sven, Peep ja Aivar kestis minu jaoks 3 päeva: 29. – 31.07. Kogudistants oli 48 km, sellest kõige rohkem käisin keskmisel päeval - 33 km. Kolmandal päeval kõndisin ca 3 km Loksa tee bussipeatuseni ja läksin sealt Tallinna bussi peale. Tallinnast sõitsin teise bussiga Tartu. Paar päeva puhkasin kodus ja 3. augustil ühinen Sveniga juba jalgrattal. Kuhu Aivar ja Peep kadusid? Eks neilgi viskasid ülekoormusest tingitud valud üle ja nad tulid Aegviidust rongiga 2. augustil koju.

Esmaspäev 29. juuli möödus peamiselt loksudes bussidega liinil Tartu-Rakvere-Oandu, kusjuures väike maabuss, mis Rakverest Oandusse viis, sõitis tund aega mööda kruusateid. Pärast seda olime valmis seljakotid haarama ja reipalt kõndima. Minu kott kaalus 15 kg, ma ise kaalun 44 kg. Matkakoti maksimumkaaluks soovitatakse kas 1/3 või 15-18 % kehakaalust, nii et mul oli veidi liiga raske kandam ja liiga vähe pika jalgsimatka kogemust, kuigi alguses veel sellest aru ei saanud.

Matkaks valmis! Oandust alustasime, aga kes, kus ja kuidas lõpetab?

Iga km tagant näitas viit, mitu km on juba läbitud ja palju veel Iklani on jäänud. Peagi hakkas kott mu kaelasoontele rõhuma. Teadsin, et põhiraskus (ca 80%) peab langema inimese kõige tugevamale kohale ehk siis vaagnaluule. Alumised rihmad peavad minema ülemise puusakondi pealt. Mul oli juba varem see keel lahti tulnud, mis rihmu keset selga hoiab ja kott liikus seljas. Nii pidime korduvalt peatuma, et rihmu reguleerida. Ma ei mäletanud enam, millisel kõrgusel keel oli. Oleksin varem võinud põhjalikumalt matkakoti selgapanekut ja rihmade reguleerimist uurida, aga kuna see kott on mulle kunagi ammu mu kehamõõtude järgi õmmeldud, arvasin, et ma ei pea eriti ise mässama. Valesti arvasin. Mida iganes ma ka ei teinud, surve õlgadele jäi püsima ja ma panin pehmenduseks saunalina rihmade alla. Rada polnud ka kergete killast - kitsuke riba keset metsa, kohati päris konarlik ja üles-alla. Loodus ju!

10 km hiljem olin omadega läbi ja kui koti ära võtsin, muutusin nii kergeks, et tõuse või lendu. Sven oli heas vormis ega kurtnud millegi üle. Jäime Võsule Männisalu puhkekeskusesse laagrisse. Saime õnneks tuppa vooditesse. Muidu plaanisime õues telkida, aga neil puudusid ühiskasutatavad pesuruumid ja vetsud.

Aivaril oli terve restoranimenüü kaasas: värsked marjad, tomatid, kurgid, küpsised, kommid. Svenil olid lihakonservid ja kiirpudrud. Mul oli paanikahetkedeks šokolaadi ja Fitshopist pärit kõrge süsivesiku- ja soolasisaldusega energiageele (nagu vanasti need Kosmosed, aga igavama kujundusega).

Hommikul kella 10 ajal asusime teele. Mul olid nii puusad kui ka rangluu ja õlad eelmisest päevast punaseks muljutud ja kotiraibe jätkas kapriisidega. Vaevalt sain reguleerida, kui tundsin, kuidas ta iga sammuga ära vajub. Aivar andis nõu panna alumised rihmad allapoole, et puusanukid ei kuluks. Ta ise kandis ka nõnda. Kui ma ta nõu järgisin, hakkas jalgadel raske ja pinge õlgadele kasvas veelgi. Teadsin, et kott peaks ka siis puusadel püsima, kui seljarihmad täiesti lahti teha. Püsis küll, aga niipea, kui rihmad korralikult keha ligi tõmbasin, et tekkis jälle vastik pinge. See ei ole normaalne vaid tervisele ohtlik. Seljakott peab mugav olema. Sidusin mitu salli veel rihmade vahele, et raskust jaotada, aga need ei aidanud kuigi palju. Veidi enne esimest puhkekohta 20 km pärast läbisime üsna raske kitsa metsaraja, kus uskusin, et viskan sussid püsti.

Sussid püsti pärast ürgorust üles ronimist

Lõkkeplatsil kuulas noorte seltskond autoraadiost eestikeelset mussi ja libistas õlli. Kuna mina ei talu titehäälega laulvaid eesti naisi, siis hoolimata raskustest kotiga, tahtsin veel 13 km kõndida, et järgmise laagriplatsini jõuda. Sõime suppi, puhkasime tunnikese ja hakkasime liikuma. Samal hetkel saabus sinna noormeeste matkagrupp. Nad olevat tahtnud terve matkatee läbi teha ja alustasid eelmisel päeval nagu meiegi. Paraku olid jalatsid hõõruma hakanud, kompsud rasked ja juba kaalutakse lõpetamist. Küsisin seljakoti rihmade asetuse kohta ja nemad leidsid, et alumine rihm olgu ikka nii kõrgel kui võimalik, et õlad vabamaks saada. Reguleerisin uuesti. Lõpuks tundus, et õlad on tõepoolest vabamad, enam ei kiskunud pingule. Keskkoht muidugi oli nüüd kokku surutud, aga see polnud enam nii jube kui eelmine variant. Vahepeal sattusime ületama jõge, kus puudus sild, olid vaid betoonist postid ja poolmädanenud latid. Veits adrekat tuli üles ja süda hakkas läikima.

Niimoodi oli mõnusam kotti kanda, enam ei läinud pehmendust tarvis

Suur kutsa poseeris ja poisid pidid hirmust püksi laskma ;)

Sain kõht rihmadega kokku surutud pool ülejäänud teekonda läbi ja suutsin isegi nalja visata kuni tibutama hakkas. Vihm muutus tihedaks ja panin keebi peale. Sellega oli ebamugav liikuda: 15 kg seljas ja keep ümber keha lehvimas. Viimased kilomeetrid komberdasin nagu invaliid. Möödusime ühest õudsest mahajäetud kämpingust, kus majakestesse olid elama asunud sipelgate kolooniad ja uste taga iidsed veneaegsed prügikastid. Aias seisis räsitud ja tontlik peotelk ning tee ääres purukslöödud akendega Viplala maja. Osades majades oleks isegi ööbida saanud kui laagrini poleks jõudnud.

 

33 km selja taga, viimased meetrid enne Kalmeoja laagrit oli see koht, kus karjusin, et ma ei taha puusaproteesi. Puusa oli löönud ootamatu valu ning seejärel ma enam oma puusa ei tundnud. Vereringe oli koormuse all kokku kukkunud, osa kehast surnud, vastikud külmavärinad käisid peal ja vihma kallas. Laagris oli juba rahvast. Kui koti maha sain visata, rahunesin, istusin varjualuses ja ootasin kuni Sven telgi üles paneb, et saaksin kuivad soojad riided selga panna. Üks vanem abielupaar oli ka seal. Nad olid ratastega teel Iklast Oandusse. Neil oli nii palju kergem, sest kogu kraam oli ratta peal. Soovisin, et oleks mul ainult ratas!

Lamasin soojade riietega telgis, kuni sööma kutsuti. Toit oli kosutav ja siis veel jõime Piiri taimeteed, kus leotasime Sidruni küpsiseid. Mingi tiik oli ka seal, aga ujuma ei läinud, sest jahe oli. Pime ka. Läksime magama. Olin üliväsinud, aga telgis on uni katkendlik.

Hommikul käis Sven bussiga poes, me magasime. Kui ta üle mu jalgade tahtis minna, pidin jalad sirgeks ajama, aga ei saanud. Olin pulkkange. Iga väike liigutus tekitas põrgupiinu. Ma igaks juhuks ütlen, et mul tavaliselt ei valuta kusagilt, ma pole inimene, kes liigesevalude all kannataks. Ma pole veel nii vana, pealegi puudub liigesevaludeks geneetiline soodumus. Saan hommikuti voodist kiire hüppega üles, pole probleemi. Ühesõnaga olin šokeeritud. Lamasin ärkvel liikumatult umbes tund aega kuni vaikselt üles tõusin. Tegin hommikvõimlemist, määrisin valusaid kohti, sõin. Aegamööda hakkas parem. Ilm oli talutav. Kui koti selga ajasin, tundsin, kuidas eelmise päeva probleemid tagasi tulevad. Kuigi olin puusakondid ja rangluud plaastritega katnud, olid nad kahe päevaga juba nii hellaks muutunud, et tõesti iga samm juba valu põhjustas. Õlasurvet oli vähem, aga see ei korvanud muid jamasid. Svenil oli hea tuju, aga tal oli minust kahju ja mul oli temast kahju, et ta minuga matkama peab ning endast oli ka väga kahju, sest ma ei saanud maastikku ega vaateid nautida ega kaasa elada nendele lahedatele matkajatele, kellega kolme päeva jooksul kohtusime.

Läbi Viru raba minnes kohtasime üllatavalt palju inimesi. Lõuna-Eestis on neid vähem. Kui jõudsime Tallinn-Narva maanteele, tuli vastu võtta otsus, kas lähen bussiga koju või jään matkama. Nimelt oli see viimane bussipeatus enne Kõrvemaa inimtühja ala. Järgmine kojusaamise võimalus oleks terendanud alles ülejärgmisel päeval Aegviidus. Ülimas masenduses otsustasin bussi peale minna. Enne veel tekkis lootus, et paari päeva pärast sõidan rattaga matkalistele järgi ja sooritan ülejäänud distantsi kogenud rattamatkajana.

Viimased pildid, tehtud Viru rabas

Sven Viru rabas

Bussiga ära

Kuna olin oma spordiklubi liikmelisuse ka juba lõpetanud, õigemini kuni lõpetamiseni asendusliikme orgunninud, sest ise pidin ju matkal olema, tahtsin järgmisel päeval rattaga Ihaste vabaõhu spordiväljakule minna, et venitusi teha. Alles keldris, kiiver peas avastasin, et Sven pole ratta sadulat allapoole lasknud, aga on kruvi liiga tugevalt kinni keeranud. Higistasin tükk aega ja tegin vihase kõne Svenile. Too ei mäletanud, kuidas istet alla saab, mis on mulle tuttav tunne, sest ega minagi matkal koduseid asju mäleta. Lõpuks sain kadunud isa vanade tangidega neetud istme alla ja sõitsin puhisedes sportima.

Tasus ikka Ihastesse minna, sest kohtasin spordiplatsil imetoredat 1944. sündinud Kaljut. Lasin tal endale harjutusi ette näidata. Ta on kergejõustiku veteranide grupist. Lapsena küüditati Siberi, kust siirdus Kiievi sõjaväkke spordiroodu, kust Eestisse tuli alles 90ndtel. Kiievis mängis ta ragbit. Ta oli kursis Kiievi isetekkelise välijõusaaliga, mida kapitalistid maha lammutada tahavad. Kalju elab Annelinnas ning tal kasvab akna taga elupuu, mis ülalt kaheks hargneb. Ta vaatab tihti, kuidas need kaks haru tuulega liikudes naist ja meest meenutavad: „Saavad kokku, siis just nagu suudlevad ja vaatavad üksteist ja lähevad taas lahku. Tead, kui tore!“

Avastasin alles kodus teda guugeldades, et nii kõva mees:

Kolmapäeval, 9. juunil kell 12.00 toimub Eesti Spordimuuseumis Eesti Spordiajaloo Seltsi päev, mille külaliseks on seekord 1978. aasta NSV Liidu meister ragbis Kalju Telvar. Kalju Telvar jõudis selle ainulaadse tiitlini Kiievi Aviatori meeskonna koosseisus. Telvar on ka teadaolevalt ainus eestlane, kes toona ragbis saavutatu eest meistersportlase aunimetuseni jõudis. http://www.spordimuuseum.ee/kulas-on-kalju-telvar

2. augustil saabusid koju ka Aivar ja Peep. 3.augustil viib Aivar mind autoga rattaga kuhugi Kesk-Eestisse Sveni juurde, kes 2. augustist alates on meie neljasest rühmast „the last man standing“ ja kelle 2. augusti päevatee rekord 20+ kg seljas oli 48 km.

Olen kondiiter

Arvake ära, mis pileti ma kondiitrieriala lõpueksamil tõmbasin. Narva! Aga arvake ära, mis ma hindeks sain. Viie! Ja kuna mul kõik ülejäänud hinded on ka viied, tuleb kiituskiri. Päris hea nali ikka: lõpetada kutsekool kiitusega.

Aasta on möödas sellest, kui kaks õpetajat mind kullipilguga puurides hoiatasid, et kondiitriamet on väga raske ja kahtlesid, et kunstnikuna tüdinemata vastu pean. Veel pool aastat pärast sisse astumist kartis meie õps, kes mu eelmiste projektidega kursis oli, et korraldan koolis mingi jama. Täiesti mõttetu hirm. Ärge kartke kunstnikku, ta võib teid üllatada. Mu eesmärk oli omandada kondiitri elukutse ja sealjuures kunstiga mitte tegelda. Eesmärk on täidetud. 1. veebruaril 2013. lõpeb kunstivaba aasta, 6. veebruaril 2013 saan kondiitripaberid.

See on esimene pilt, mille postitasin FB-sse oma uue eriala õpingutest. Siin pole mul veel kondiitri tööülikondagi ja ma ei kujuta unes ka ette, kuidas ma vähem kui aasta pärast Moorapeade ja Narva küpsisetega maadlema hakkan. Olin siin just saanud oma esimese "viie".

Kes kavatseb Tartu KHK kondiitriõppesse astuda, siis teadmiseks, et seal on palju teoreetilisi aineid, aga need on samas väga lihtsad ja neid hinnatakse leebelt. See on muidugi individuaalne. On inimesi, kellele teooria on raskem kui praktika, aga minuga oli vastupidi. Praktilisi tunde oleks võinud rohkem olla, sest need olid minu jaoks keerulisemad. Mul ei tule küpsetamine iseenesest, sest ma ei ole keedan-koon-küpsetan koduperenaise tüüpi. Eksamiks pidin end kõvasti kokku võtma. Öine Narva küpsise pritsimine tasus end ikka ära. Pildil näete normaalselt õnnestunud Narvat.

Teine toode, mille eksamil tegin, oli Aleksandri kook, mida samuti harjutasin korduvalt enne eksamit. Kuigi ta tundub pealtnäha lihtne, võib igas tööetapis midagi nässu minna. Meil olid isegi ülesanded, kus pidime oletama, mis mingi toote tegemise etappides võib valesti minna. Kookide juures on mulle kõige raskem nende lõikamine, sest tükid peavad olema etteantud kaalus, nägema välja ühesugused ja olema korrektselt lõigatud. Panen siia viimase pildi, mille FB-sse postitasin oma kondiitriõpingutest. Siin on üks mu eksamitöödest, Aleksandri kook. Korrektsemalt ma enam lõigata ei suuda, see peaks olema minu tippsaavutus lõikamises. Kuid mine tea?

Lisaks sellele, et kondiitriamet on riskantne, on see kirglik. Ma pole ühelgi kunstieksamil samasugust kirge näinud nagu kondiitri lõpueksamil, kus ühes nurgas nutab „kolme“ saanud õpilane ja teises „viie“ saanud õpilane, kes ei ole oma koogiga rahul, sest teab, et riiklikul kutseeksamil see läbi ei läheks. Keskel säravad viielised plaksutavad toredale komisjonile ja sõbralikule välisvaatlejast onule, kes hügieeni tähtsust mitte kuidagi liiga palju rõhutada ei saa. Õhtul teatavad kõik Facebooki seinal, et nad on nüüd kondiitrid. Sõbrad õnnitlevad, laigivad ja arvavad, et kondiitriamet on nunnu ning nüüd me muud ei teegi kui küpsetame, mummulised põlled ees. Aga see ei ole nii, sest kondiitri elukutse on raske, riskantne, kirglik, stressirohke ja sellisena ilus nagu iga amet, mida hingega tehakse.

2012

2012 - Narva küpsis, surm ja taimetoitlus

Uue aasta esimesel hommikul saime teada, et Sveni ema on surnud. Head uut aastat tõepoolest.
Väidetaval uue ja parema ajastu alguskuupäeval 21.12.2012 varastati meil maja tagant enda istutatud kuusk. Head kõrget vibratsiooni, tõesti.

2012 aasta esimene pool oli põnev, sest alustasin Tartu KHK-s uue eriala õppimist. Olime klassikaaslastega lapselikus õhinas kui oma uhiuued kondiitri tööriided kätte saime, kui kook hästi välja tuli ja kui oma esimese „viie“ saime. Tegime koolis palju pilte. Õppisime üksteist tundma. Siis tuli suvi. Sooritasin kondiitripraktikat Werneris ja Kõlleste Kommimeistrites. Elu Valgemetsa vanas majakeses oli mulle raske ja sellest sündis eneseirooniline tibi-stiilis blogipostitus.

2012 veebruarist alustasin kunstivaba aastat. Ma ei ole selle aja sees ainsatki näitust külastanud, kunstiartiklit lugenud ega kunsti loonud. Teistelt tulnud initsiatiivil on mu kaks vana tööd olnud näitustel ja ühe auhinna sain ka. Nii võib öelda, et kunstivabal aastal maitsesin oma varem tehtud kunsti vilju ja see on tore, sest arvasin, et kui eemale tõmbun, unustatakse mind kunstiväljal kiiresti.

Sel aastal sain kinnitust, et mul on tõelisi sõpru, kes toetavad just raskustes, mitte ainult rõõmsatel aegadel.

Aasta teine pool on olnud halvem. Suvel varastati Svenil ratas, jõulude eel maja tagant varastati kuusk. Valgemetsa suvilasse murti sisse. Politsei sai selle tüübi kätte: asotsiaal oli süüa otsinud. Meile oleks rohkem meeldinud, kui ratta- või kuusevaras oleks tabatud, sest suvila oma ei võtnud midagi, oli vaid sahtlid lahti jätnud ja ühe aknaruudu ära lõhkunud. Talve veedab ta vangla mugavustes, kust suvel taas Ahja jõe ürgoru maalilistele nõlvadele seiklema lastakse. Uurija ütles, et ta on tuntud nägu. Nüüd pannakse vanake loodetavasti grupi pääle ja enam suvilatesse sisse ei murra.

Sügis oli töine, sest tegime Margus Kiisiga kraamikaamera saadet. Algas taas kool ja seal oli pidevalt mingi jama. Ei saanud piisavalt eksamitöid harjutada ja jätkusid absurdsed möödarääkimised osade õpsidega. Ma ei tea, kuidas ma teen ära eksami teoreetilise osa, kui sekka võib tulla selliseid küsimusi: "Modifitseeritud tärklise põhikoostis on:... Vastus: modifitseeritud tärklis (ülla-ülla!)." Koolipraktikal kulub alati vähemalt tund aega töövahendite otsimisele, nende pesemisele, koostisainete otsimisele ja kaalumisele ning mikserijärjekorras ootamisele. Kõik on muutunud närvilisemaks, depressiivsemaks ja kui mõni meist teebki tunnis pilte ja need üles panna viitsib, ei tule klassikaaslastelt enam ühtegi laiki ega kommi. Me ootame lõppu. Jaanuari lõpus tuleb eksam: esimesel päeval on test ja toorainete kaalumine ning teisel päeval praktiline küpsetamise eksam.

See ei kõla üldse usutavalt, aga olen viimasel ajal sellest kondiitrivärgist nii haaratud, et näen vahel kogu öö unes, kuidas mikseri labasegaja taigent segab. 8 tundi segab. Selgelt ülesegatud ju. Aga mis juhtub tootega küpsetamisel, kui taigent liiga kaua segada? See on eksamiküsimus! Sa pead seda teadma. Toote kuju jääb lamedaks. Koledad tooted tulevad siis. Keegi ei taha lamedat ja hädist biskviitpõhja või beseed.

Jõulude ajal kaunistasin piparkooke üllatavalt korrektselt. Tööd ette valmistades arvasin, et tuleb suurem sõimamine stiilis: „Ma ju ütlesin, et ma ei ole peene töö tegija!“, kilo piinlikult „kaunistatud“ piparkooke ja enne uinumist tugev unerohi sisse, sest mis rahu saab olla, kui sa end luuserina tunned, aga õnneks laabus kaunistamine keskendunult, rahulikult ja mingil rudimentaarsel tasemel isegi loominguliselt. Seevastu aga olen korduvalt erinevaid taigna koostisosi valesti kaalunud või üldse lisamata unustanud nagu "Narva" küpsistega juhtus.

Kaunistasin päris ise

Jutustan teile nüüd sellise loo, kuidas me "Narvat" pritsime koos!

Väljavõtteid päevikust

4.12.12

Maailmalõpp läheneb: JÄLLE pritsisime koolis küpsist „Narva“ ja ma ei osanud seda JÄTKUVALT. Ma pole seda muidugi ka juba veebruarist saadik teinud. Ma ei taha eksamil Narva küpsise piletit tõmmata! Ma ei taha ülepea mingit eksamit teha.

12.12.12

Eile pritsisin koolis uuesti Narvat. Sellest, kuidas ma Narva küpsist pritsin, võiks romaani kirjutada.

Unustasin seekord vee taignasse lisamata. Käega jahu sisse segades tundus taigen väga kuiv, aga panin selle muude asjaolude süüks. Kui pritsima asusin, selgus, et taigent on liiga raske pritsida. Õpetaja Sirje ütles, et taigen on liiga kuiv. Panin aju tööle, et paaniliselt meenutada, mida valesti tegin ja taipasin kiiresti, et vesi jäi kaalumata ja lisamata. Võimalik, et alateadvus viskas vimpka. Enne oli õps aruandluse tunnis öelnud, et kui toote hinda arvutad, on vesi alati null. Viisin selle info uude konteksti ja tegin vea. Otsustasin, et ma ei anna alla ja segasin uue taigna, millest pritsisin täiesti normaalsed küpsised. Sirje kiitis ja ütles veel järgmisel päevalgi, et Fideelia pritsis super Narva! Sirje on meie suhtes julgustav ja kinnitab, et teeme eksami ära. Olin koolis 20.30ni, ehk 10 h jutti ja koju saabusin kella 22-ajal. Söönud olin eelmises elus (olen kondiitriaasta jooksul ca 1,5 kg alla võtnud). Terve keha oli jahutolmust läbi imbunud. Keelekese ja Kevadlille küpsis olid mul peaaegu kohe õnnestunud, nüüd sai ka Narva lõpuks seljatatud.

Kevadlille küpsised õnnestuvad hästi

Saime täna auhinnaks oma piparkoogimajade eest kilo kooli verivorsti. Täitsa haige. Meie võistkonnast pooled ehk K ja mina oleme taimetoitlased. Andsime lahkelt oma vorstid ülejäänud liikmetele. Meie majad on nüüd ajakirjas „Maakodu“. Loodan, et saavad fännidelt rohkem hääli kui teiste tööd ja saame esikoha. UPDATE: Kahjuks sai esikoha Olustvere piparkoogimaja. Rahvale meeldivad nunnud majad paneelikatest rohkem, aga võistlus olevat tasavägine olnud.

Meie kursusejuhendaja Sirje on arvamusel, et kondiitriamet on väga riskantne, sest kunagi ei tea, kuidas toode välja tuleb. Õnnestumisel mängib suurt rolli vedamine. Ja mina veel arvasin, et vabakutseline kunstnik on kõige riskantsem amet.

2012 on veel sellepoolest tähtis, et hakkasin taimetoitlaseks. Olen mõned korrad selle aja sees liha söönud, aga mitte enda ostetud (ma ei osta liha) vaid juba olemasolevat valmisküpsetatud liha. Et ma siiski lõviosa ajast lihata (ja kalata) olen veetnud, lasin detsembris hemoglobiini kontrollida ning täitsa normis oli.

Aasta jooksul tegin edusamme oma isapoolse suguvõsa uurimisel. Tekkis üllatavaid kokkusattumusi.

Novembris oli lühike põnevam ajajärk, mil AVP rühmitusega meeleavalduse korraldasime. Korraks oli äge. Üks tolle aja üks helgemaid hetki leidis aset Selveris. Järjekorras seistes ütles mulle üks võõras vanem daam : "Te meeldite mulle!" Mina: "Sinised juuksed, jah?" Daam: "Mitte ainult. Kõik meeldib, mis teete. Tahtsin selle ära öelda lõpuks".