Buffy sünnipäev

Hõissaa! Buffy on kahene!
Tema täpset sünnikuupäeva me ei tea, aga kuna ta on sügisene kiisu, võime terve sügise Buffy sünnipäevale pühendada.

Inimeste ja kiisude tort. Kübaramoor sööb kiisude torti. :)

Meil on palju uusi asju. Hiljuti avastas Buffy enda jaoks kummipallid. Ta ei väsi imestamast, kui vilkalt need liiguvad ja esitab mängu ajal pidevalt küsimusi: Krrrm? Karrr? Kurr? Krrrr?

Buffy sai ka uue kraapimispuu koos kuudi ja platvormidega, aga kuut on talle lootusetult väike. Ilmselt sobiks talle koerakuut. Ülemisel platvormil istub ta hea meelega.

Hiljuti õppis Buffy ära magamistoa ukse avamise lingist. Kui tal kella nelja-viie paiku öösiti uni ära läks, hüppas ta lingile ja põhjustas suure kolina ning mürinaga meie magamistuppa lennates peaaegu närvivapustuse. Meil poleks midagi temaga samas toas magamise vastu, kui ta oleks flegma ja öö otsa ringi ei kaarutaks. Õhtuti toimub rituaal, kus ta poeb voodi alla peitu ja niipea, kui pikali heidan, kargab põlevi silmil välja ja püüab mu varbaid haarata. Mõnda aega igaks juhuks veel jalutsis valvanud, tõuseb ja lahkub ta väärikalt toast, sest ta tahab ise ära minna, mitte et teda vägisi viidaks. Selle peale panen ukse kinni ja esialgu ei juhtu midagi. Huvitavaks läheb hommiku poole ööd, kui kassil algab küttimise aeg. See muudab ta rahutuks. Pupillid laienevad, kuni silmad ongi üleni tumedad ja kogu maailm muutub tema saagiks. Buffyle meenuvad meie varbad. Ta annab endast märku härdameelse njäugumisega ukse taga. Kui keegi ei reageeri, hüppab lingile ja avab ukse. Paar ööd kannatanud, otsustasime panna ukse taha maha veekausi. Nüüd läks põnevaks, sest kell 05 kostsid ukse tagant tuttavad kõrged noodid. Hetke pärast sai teoks hüpe lingile, millele järgnes kõrvulukustav plärtsatus. Läksin vaatama. Buffy istus esikus, jõllitas kaussi, silmis täielik hämming ja saba läbimärg. Esimest ja viimast korda oli ta nii rumal. Ta hoopis õppis end kausi kõrvalt lingini küünitama ja sai ukse ikkagi lahti. Jälle tuli pea tööle panna. Nüüd on meil öösiti ukse taga kaks neljakandilist kaussi järjest, nii et kui kass tahab linki alla vajutada, peab ta kindlasti vette astuma. Esimesed ööd on see aidanud, aga kindlasti mõtleb Buffy varsti midagi välja, et kõigest hoolimata magamistuppa tulla. Ta pole allaandja tüüp.

Korterijama on lõppenud

Oleme Intsu ja Pirniga lõpuks Kunderi tänava üürikorterist välja kolinud. Ints ja Pirn läksid emade juurde elama, mina oma ateljesse Estonia pst-l. Plaan oli osad asjad viia ateljeesse ja enamus asju ema juurde Raplamaale. Tolmuallergia tõttu on iga kolimine minu jaoks tõeline astmaatiline väljakutse. Kui vanasti avaldus mu allergia aevastamises, siis nüüd on see liikunud kuhugi sügavale bronhidesse, takistades hingamist. Tabletid eriti ei aita. Lootsin, et eeskujulik toitumine on ehk organismi vastupanuvõimet suurendanud, aga ei midagi.

Pirniga kahe peale oli meil metsikult kola. Iga kord, kui tundus, et asjad on koos, kerkis nagu maa alt jälle uusi potsikuid, vana elektroonikat ja hallitanud moose. Vihkan asju! Üritasin osad asjad Pirnile pähe määrida: „Kas sa kadunud Ilme Pagari küünlajalg-saabast tahad? Aga tema kosmeetikakotti? Vaata, tahad Key Westi drag queenide show fotot? Vana player ja raadio- anybody?

Iisraelist ostetud platvorm-sandaalid ja Vilniuse Kaasaegse Kunsti keskuses toimunud performance festivali jaoks hangitud punased kõrge kontsaga kingad. Kuivatatud õunad siidkotikeses - kingitus pulmavideoklientidelt. Leivast voolitud vanapagan – kingitus ühelt Tallinna vangla kinnipeetavalt, teadagi mille eest.

Viisime Pirniga metsiku hunniku vanapaberit, pakendeid, ohtlikke jäätmeid ja taarat konteinerisse. Kuna I ei sorteeri prügi, jäi mingi taara, mis meile ei kuulunud, kööki ja kui omanik pärast selle minema palus viia, vastas I, et see olevat eelmisest elanikust jäänud. Omanik naeris ja vastas, et nad olevat korteri meile ilma taarata üle andnud.

Õhtuks oli enamus asju prügikottides ja korteris hõljus nii paks tolm, et ma ei saanud öö läbi magada. Järgmisel hommikul teatati kolimisfirmast, et kõik on kontrolli all ning auto peaks saabuma kell 14.00. Natuke enne kahte helistas autojuht ja ütles, et ta laps lõhkus kraadiklaasi ja ta ei tea, kas laps elavhõbedat ka neelas ning peab arstile minema. Seega kahjuks ei saavat ta täna tulla. Palusin, et ta meile uue autojuhi otsiks, kuid ta ütles, et tema ei saa seda teha ning et ta ise tuleks alles homme. Helistasin kohe bossile, kes lubas asendusauto vaadata. Paljas mõte veel ühest ööst tolmuste kottide keskel jooksutas mu juhtme nii kokku, et hakkasin vihast ja meeleheitest karjuma, tuues kuuldavale kõik ropud sõnad, mida teadsin. Ints oma toast kuulis seda kindlasti. Olin rabanduse äärel ja valmis tapma igaühe, kes minuga jamada tahab. Kolimise lükkumine järgmisele päevale oleks kõik mu plaanid segi ajanud ja tähendanuks võib-olla isegi haiglaravi, sest ma tõesti ei saanud enam hingata. Silme ees tiirlesid kollased kummikindad, tolmurullid, taara ja prügikotid. Korterijama ei lõppegi! Täielik õudus!

Just enne, kui oleksin infarkti saanud ja efektselt põrmu langenud, teatati kolimisfirmast, et asendusjuht on olemas. Hakkasin rahunema, kuni selgus, et uus juht on haige õlaga vanem mees, kes väldib asjade tassimist. Mul on elus mitu korda sattunud juhiks viletsa tervisega virisev pensionär. Ma ei saa aru, miks selliseid haigeid vanainimesi piinatakse. Nad ei tohiks kolimisalal töötada. Õnneks olukord siiski nii hulluks ei läinud nagu 2007. a suvel.

Tunni aja pärast oli kraam kaubikus. Läksime mu ateljeesse ning panime hiiglasliku wc-paberite palli auto peale, sest pall täitis kogu ateljee ning mina poleks sinna enam elama mahtunud - tuli pall maale emale „rõõmuks viia. Teised asjad viisime palli asemel ateljeesse. Askeetilik värk seekord: üks lusikas, üks kahvel, üks nuga, magamisasjad ning kohvritäis rõivaid. Lõpuks algas tee Rapla poole. Maal selgus, et tee on kohutavalt pehme ja porine ning meie buss jäi kinni! Suure hädaga sõitsime maja ette ning laadisime asjad kähku maha. Bussijuht pesi tükk aega oma porist sõidukit, aga õnneks hoidis moka maas ja pärast tuli isegi head aega ütlema.

Ilm oli selge ja soe ning me läksime jalutama. Jõe ääres nägime sookurgi. Nad olid teisel kaldal ja tegid kõva häält. Õhtuse päikese valguse käes kuldsed samasuguse kuldse metsaviiru taustal oma performance’t esitades. See kestis umbes 20 minutit. Alguses oli ainult üks kurg, kes kutsus teist kurge, siis tuli teine ka ja siis nad vestlesid seal. Jõgi oli lahti ja vesi üle kallaste. Metsa all ulatus lumi poolde säärde. Hiljem nägime puu otsas läbi binokli kaht suurt paksu kollase kõhuga lindu, kes seal peaaegu liikumatult istusid. Ei saanudki aru, kes need on. Mul tuli mõte, et need on papagoid. See vaimse ja füüsilise puudega vanamees, kes meie naabruses elab võis mängulinnud puude otsa siduda. Unistada ju võib. Näiteks seda, et ta ainult teeskleb oma puuet ja öösiti ronib mööda puid ning teeb maakunsti. Nojah, kui aus olla, siis ta ei ole sedasorti inimene.

Ilm oli nii klaar, et kontrastid ja värvid olid põhjas, eriti kui binoklist vaadata. Ilus ja ülimõnus oli pärast seda hullumaja värskes õhus sookurgi, papagoisid ja loojangut nautida.

Õhtul pidasime Pirni sünnipäeva. Ainult ema, Pipi, Pirn ja mina. Tordi ja veini kõrvale kirusime mehi. Ikkagi naiste seltskond. Pipi on kastreeritud ega lähe mehena arvesse. Kahetsesime, et enamiku meeste seltskonnas siiras olla pole võimalik. Kiida meest ja ta arvab, et tahad temaga seksida. Laida meest ja ta mõtleb, et tahad temaga seksida, aga ei näita seda välja. Kui mees vööni vette kukub, ütleb ta, et nüüd küll läks üle mõistuse! Ärgu mu blogi lugevad mehed nüüd solvugu. Olen endiselt võrdõiguslane ja arvan, et mehed on naistega võrdsed! Luban endale seksistlikke nalju vaid harvadel juhtudel.

Oli õnnelik õhtu, kui välja arvata see, et ajasin oma kuuma kakao põrandale ja ütlesin, et nüüd on kõik perses. Tegelikult ei olnud. Tegin uue kakao ja üritus jätkus. Öösel ronis Pipi mu niigi kitsasse voodisse ja ma ei saanud hästi magada.

Hommik oli udune ja niiske, tibutas seenekat. Nii erinev eelmisest päevast. Sõin, pakkisin ning läksin jalgsi Tallinna bussile. Linn oli kole ja hall. Külmaks ka oli läinud.

Õhtul käisin Sparta spordiklubis Ott Kiivikase toitumiskoolitusel. Ott rääkis müütidest ja neist faktoritest, mis segavad inimesel oma eesmärgini jõudmist. Treening, toitumine ja puhkus on kolme jalaga taburet. Kõik on võrdselt olulised vormi tegemisel. Istusin viimases pingis ja nuuskasin nina, sest allergianähud olid tagasi.

Köhisin ja aevastasin tolmu oma organismist välja alles ülejärgmiseks päevaks.

Minu 53. juubel

35. juubel on kõige tipp või siis kõige piir. Kuidas võtta? Noorte kunstnike stipendiumidele võib kandideerida 35.-, harvemini 40. eluaastani. Pärast seda oled küps, kukud alla ja sind keedetakse moosiks või astutakse lihtsalt üle. Niisiis, kuna mul tulevikus midagi head oodata ei ole, pöörasin oma aastanumbri ümber ja pidasin 35. juubeli asemel 53. sünnipäeva. Nüüd ei ole muret, et vanuse tõttu diskrimineerima hakataks. Lisaks narrisin juba ette vanurit, kes ma kunagi olema saan. Kujutlege, kuidas ma näost kortsulisena ja mäluaugus oma fotoalbumit uurin, suur luup värisevas kondises käes ja mitte ei taipa, kuidas ma 35-selt noorem välja nägin kui 53-selt ja külalised samuti oleksid nagu noorenenud.

Oma 53. sünnipäeva torti lahti lõikamas

Pidu toimus Tallinnas Mooni kohvikus, mis asub Kalamajas Patarei vangla, mere, Linnahalli ja EKKM-i lähedal. Mulle maitsevad nende toidud ja seal köetakse ka hästi. Vahel on mu sünnipäeva ajal juba lumi kadunud, teed porised ja sinililled õitsemas, nüüd on aga üks neist aastatest, mil sel ajal ikka veel talv kestab.

Panin kohe kohviku nurka statiivi püsti ja hakkasin rahvast traumeerima, neid kaugjuhtimispuldiga pildistades. Välk võis sähvatada iga hetk ja sa ei teadnud, millisena sa tol hetkel pildile võisid jääda.

Õhtu tipphetki oli mitu. Üks oli siis, kui Ly palus, et me Sveniga kaamera ees kahelt poolt oma veinipokaalid kokku lööksime. Meie vahel oli pikk laud. See olevat nagu koit ja hämarik. 

Koit ja Hämarik

Siis me veel pidime kaamerale suudlema.

Pirni suu hakkab juba pensionäri kuju omandama, teate sihuke maias nägu, kui keegi kusagil musitab

Korraga saabuski suur valge uhke ja imehea tort, millele oli pruuni šokolaadiga peale kirjutatud 53. Kõik ahhetasid ja küsisid, et mida numbrit, aga kui ütlesin, et jah, kõik on õige, said mu lahedad sõbrad naljast aru ja plaksutasid tükk aega nii vaimustunult, et minus hakkas maad võtma veendumus, et mul on hea huumorimeel. Tordil oli kaks ilutulestiku küünalt ka. See oli vägev.

Tordi tulek

Keegi külalistest ütles, et mu lapselapsed hakkavad vaatama seda pildialbumit, kus mul on sünnipäevad ära vahetud ja imestavad. Kuid halloo mul ei ole lapsigi, kust siis need va lapselapsed tulla saavad? Olen juba 53!

Ütle mulle, kes on su sõbrad ja ma ütlen, kes oled sina. Kui kodus piltidelt oma külalisi vaatasin, siis sain aru, et enamus neist on oma elustiililt minuga ühes paadis. Kohal oli koos minuga 12 inimest vanuses 30+, mu õde Pirn ainsa erandina 29.a. Kamba peale kokku oli ainult ühel mu sõbral üks laps ja seegi oli jäetud koju. Kõik on kas humanitaarteaduste, kunsti või teaduse alal üsna kaugele jõudnud.

Kas on õiglane väita, et meie põlvkonna rong on läinud, kuna meil ei ole lapsi ega enamusel ka mingit märkimisväärset majanduslikku- ega muud stabiilsust? Oleme üldse kunagi seda rongi oodanud või oleme juba aastaid tagasi hoopis lennu- või laevareisi valinud? Kui sa ei oota Moskva rongi vaid hoopis New Yorgi lennukit ja Moskva rong siis jaamast lahkub, ei saa öelda, et jäid rongist maha. Kui sa aga oma lennust ka maha jääd, no siis tuleb halastuslask teha, sest Moskva rongile enam järgi ei jookse ja lennuk ka läinud.

Õhtu viimane tipphetk oli Metropoli galerii külastus. See asub kohvikule üpris lähedal, ikka Kalamajas. On selline vana maja, kus kunstnikud elavad, töötavad ning näitusi teevad. 

Külm ja selge märtsiöö Kalamajas inimeste ja musta lume aluse autoga

Et aeg oli hiline, oli meid sisse lasknud Taave Tuutma (Tuutu) unise näoga ja nägi oma pika habeme ja juuste ja halatiga välja nagu keskaegne vene õigeusklik. Väga lahe, et ta meile näitust tutvustas.

Tuutu Metropoli galeriis

Majas oli külm. Vene ajal olevat seal gaasiküte olnud, kuid juba ammu olevat radikad välja viidud. Nüüd kütavad kõik nii nagu saavad, aga järgmiseks talveks peaks puid ka tooma, arvas Tuutu. Veel rääkis ta, et kunagi kutsuti ta Inglismaale Eesti fotograafiat esindama, kuigi ta polnud ainsatki fotot elus teinud. Keegi teine lihtsalt ei läinud ja nii pidi tema minema.

Näituse osa

Tuutu seletas veel, et nende garaaži põrandal oli sel talvel nii paks jääkiht, et vargad murdsid sinna sisse, aga ei jaksanud mitte ühtegi asja jääst välja sikutada. 

Kell- osa näitusest

Tuutu demonstreeris meile kanderaketi taolist muusikariista, mida peaks ümber ehitama, et oleks mugavam transportida. Tahtsime sellega talvel häppeningi teha, aga kohutavalt külm oli ja muid takistusi tekkis ka.

Tuutu näitab meile kanderaketi taolist trummi

Galeriist läksime koju, kuid kõigi jaoks polnud pidu kaugeltki veel läbi. Aivar, mina ja Pirn olime need kolm vaprat, kes seejärel siirdusid Laine baari, mis asub mu praeguse üürika naabruses. Seal võtsime mingid kookose kokteilid ja trühvlid. Diskopall ja jõulutulukesed vilkusid ja tümps käis. Baaridaam oli tüdinenud olekuga ümmargune blond keskealine mammi. Vahepeal käisid vene noored seal mänguautomaati piinamas ja õlli libistamas. Üldiselt oli vaikne. Siin me oleme:

Magama saime kella kolme ajal öösel, kuid nagu alati mu sünnipäevaööl tuli kevade aeg ja hommikul pidime kõik sisse magama. Pirn läks Sadamaturule tööle ja meie Tartu. Sõit kulges rahulikult, päike paistis, kuigi ilm oli jahe. Tegime Mäol peatuse ja ostsime süüa. Tõin suure hunniku asju Tallinnast Tartu, kuna atekasse, kuhu kolida kavatsen, ei mahu midagi. Kodu sai hoobilt musti prügikotte täis.

Kuna pühapäev oli mu päris sünnipäev, tšekkasin päev otsa Facebooki, kuhu sain metsiku hulga õnnesoove. Lisaks kirjutasin lõpuni Päevalehe artikli ning magasin ja uimerdasin.

Kingitused ja lilled päikese käes

Õde kinkis mulle omatehtud raamatu, kuhu oli kleepinud minu lapsepõlvepilte ja tekste. See on kiri vanaemale teemal, hunt on hea. Pidasin end tol ajal hundiks nii nagu vene kunstnik Oleg Kulik end koeraks.

Mu isiklik maailmakaart

"Meie Meele" testid olid alati kuumad! Pööra tähelepanu 5. küsimusele ja minu vastusele. :)

Tol ajal juba oli mul mingi kamm oma kaaluga, aga vahe seisnes selles, et siis ma tahtsin olla paks, nüüd aga enam ei taha.

Olen nüüd taas kaks päeva trennis käinud. Eile küsis mu personaaltreener Artur, miks mind pühapäeval tema rühmatreeningus ei olnud. Vastasin, et mul oli sünnipäev. Artur seepeale musitas oma kätt ja pani musi mulle põsele, ise vabandas, et tal on nägu higine ja sellepärast ta ei musita päriselt. Ta oli just ise ka trenni teinud. Ma siis naersin ja tahtsin ühte treeningu seotud asja küsida, kui Artur mind korraga ikkagi musitas. Ta on venelane, mis ütleb kõik. Temas on loomulikku sarmi palju rohkem kui enamikus eestlastes. Tõeliselt seksikas treener ja ilusate naiste lemmik. Hiljem tuli ta küsima, palju ma kaalun. Vastasin, et 45 ringis. „Oled alla võtnud?“ „Ei, juurde. Vanasti kaalusin 43-44 kg vahel“. Küsisin Arturilt, kas talle tundub, et mu rasvaprotsent on liiga suur. Ta vastas, et hoopis lihaseid on juurde tulnud. Jalad, tagumik, käed olevat väga head, kõhuga tasuks veidi vaeva veel näha. Kõhulihaste harjutused on mulle millegipärast eluaeg kõige raskemad olnud. Jalaharjutused on lemmikud. Igal juhul motiveeris suhtlemine Arturiga mind trennis rohkem pingutama. Mida vanemaks ma saan, seda tähtsamaks sport mulle muutub. 35 väga viis, 53 tuhk ja tolm.

Enne suurt etteastet

Täna kallab hommikust õhtuni paduvihma.

Vahepealne nädal on möödunud lõualuunärvi põletikku ravides ja näitusele minevaid videoid monteerides. Eilse seisuga on videod valmis. Kokku on kolm videot: intervjuud kunstnikega, intervjuu optimistliku karumõmmi ehk linnavalituse viitsepresident Seppo Lehtineniga ning lühike dokumentaafilm Linnankiinteistö mahajäetud hoonest, kus uitavad ringi viimsed kunstnikud ja kummitused. Kasutasin kahes videos kaadreid kohaliku antikapitalisti Juha Forssi perfokast, mida siin filmimas käisin. Need lõigud sobivad ideaalselt mu töödega.

Täna selgus midagi üllatavat: kaks iidvana galerii laos tolmavat telekat näitasid minu dvd-sid kenasti ning korrektses aspect ratios. Meil on vaja juurde vaid üht kuvarit, tõik, mis galeristile meeldib, sest galeriil pole üldse raha. Draakoni ja Hobusepea galeriid Tallinnas on tehnilise baasi poolest küll Titanikust ees.

Mu videod hakkavad olema suure killustikuhunniku sees. Homme toome killustiku kohale ja hakkame installatsiooni üles panema. Tuleb kohutav päev, mis saab olla ainult võrreldav päevaga, kui põrgukuumuses prügimäel oma magistritöö installatsiooni tarvis vanu autorehve valisin. Hakkan juba kahetsema, et suvel Kaiu külla lüpsjaks ei läinud. Nad otsisid lüpsjat, kuulutus oli lehes. Kogu see praegune vaev oleks olemata. Selle asemel oleksid kindel töögraafik ja -palk. Mulle on nii tüüpiline kibekiirel näituste ettevalmistamise ajal sääraseid mõtteid mõlgutada, aga oodake kuni avamine tuleb!

Mu emal on täna, 15. novembril 70. juubel. Juubeli tähistamine toimus juba 10. nov, sest sugulased, kes ka nüüd Soomes töötavad, ei oleks täna saanud ema juurde minna, aga minna oli vaja, sest ema ootas suur üllatus: minu tehtud juubelifilm. Olin juba enne Soome minekut EKA-st videoprojektori tellinud ja Pirn sai selle sealt volitusega kätte. Video vaatamine kulgenud edukalt ja olnud emotsionaalselt nii võimas, et kui ema pärast helistas, väitis ta, et ta ei saanudki filmi korralikult vaadata, kuna silmad olnud pidevalt märjad. Täna lubas ema uuesti üksi filmi vaadata. Selle filmi tegemise ajal otsustasin, et viimane kord, kus nii mastaapse filmi üksi teen, järgmine sellise kaliibriga film tuleb juba tõsine tiimitöö, kus mina olen režissöör ega pea tegelema mingi sellise nüri jamaga nagu tiitrid või dvd-le kirjutamine. Teha paari nädalaga üksi ja 0-eelarvega täispikk suguvõsa saaga on hullumeelsus.

Hiljuti osalesin tuttava kunstniku Paula Väinämö pilkase pimeduse galerii (Pitch Black Gallery) test- tuuril. Idee on panna tööle kõik meeled peale nägemise ja tajuda nendega kunstiteoseid. Oli täiuslikult pime. Kohe midagi ei näinud. Meile anti pimedate kepid, kuigi oleksin koera ka tahtnud. Giid juhatas, kuhu poole minna ja seletas natuke teoste kohta. Kunstiteosed: silikoonist maalid ja skulptuurid, lõhnaruum, küpsisevaagen, spetsiaalse programmiga tehtud päikesetõusuheli. Nagu ma aru sain, siis programm muundab videokaadrid ehk valguse heliks. Valgusel on temperatuur, mis sõltub sellest, kas valgus on kaldu sinise või punase spektriosa suunas. Kui asjaga lõpuni oleks mindud, siis oleks lisaks helile ka temperatuuri muuta võidud. Galeriis olid veel pehmed mänguasjad, linnutopis, pehmed nagu mingist vaibamaterjalist rinnad, palju rindu seina peal, ja viimaks ka nende omaniku samast materjalist nägu. Siis veel kõvast materjalist palju ninasid. Avastasin staatilise elektri, mis tekkis sellest, et liigutasin kätt mööda paneeli, mille all asusid juhtmed. See andis pimeduses valgust. Sama saab teha kaht suhkrutükki vastamisi hõõrudes, kilekotte ja teipi muserdades. Mulle hullult meeldis, sest kui sageli me ikka täielikku pimedusse satume? Tavaliselt immitseb alati kuskilt valgust. Pimedusegalerii külastamine on tasuta ja eelregistreerimisega saab kuni märtsini seal käia.

Mõnikord ei ole ma lõua tõttu magada saanud ning siis olen end ajaviiteks googeldades leidnud kõike, alates sellest, et olen surnud ja maha maetud, kuni ühe oma teose mitteanalüüsini. Päris jama, kui mu tööd ei ole võimalik analüüsida, kui sel pole normaalselt kompositsiooni ega varjatud ideed. Kos sa pistad vai mis sa kostad?

Ükspäev tegin ringkäigu näitustel.

Käisin kodu lähedal Ars Nova muuseumis  ja meeldis skulptorite näitus 

Toon paar näidet Bela Czitrom'i (sünd. 1951) horrorist, eriti sünnitamise omast. Väga lahe on niimoodi sünnitama innustada:

Bela Czitrom "Unveiling"

Bela Czitrom "Victim"

Hea oli ka Steve Pratt'i näitus. USA sõjaväest saadud posttraumaatilise sündroomiga rahuliku elu lootuses 2000. aastal Soome kolinud kunstnik oli Soomes ka Jokela ja Kauhajoki koolitulistamise ajal. Seepeale jõudis talle kohale, et peab oma traumaga edasi tegelema. Pratt arvab, et koolivägivalla toimepanijad ei ole alati haiged ega vaja antidepressante vaid nende suhtumist on vaja muuta. Kuidas, seda ta ei täpsusta.

Siis käisin ka sellisel vägivallateemalisel näitusel, aga see ei meeldinud eriti. Poolikult näritud kipsõunad ja kuuliaukudega valged pildid. Kindlasti on sellel tark ja keeruline teooria taga, aga Tallinnas Draakoni galeriis oli Karel Koplimetsa kuritegevuse teema parem.

Vahepeal sai siin mööda linna üksikut DVD-d otsitud. Tulemusteta. Müüakse vaid 10-pakke. Lisaks oli tekkinud meeletu veneaegse šokolaadi isu. Ostsin mitu sarnast šokolaadi, mis kuidagi ajasid asja ära. Siis kirjutas Arni Alandi oma blogis vahukoorest ja mul tekkis metsik Pavlova tordi isu. Praegu tuleb lõuad pidada ja edasi teenida, küll pärast vaatame. Ma oskan ju ise Pavlovat teha! Kõige tipuks olid eilse isadepäeva puhul kõik kohad peale R-Kioskide kinni. Kodus oli kaks kuivanud leivakääru, teed ja vorsti ning õnneks isegi natuke seda va šokolaadi! Kulgesin sihitult linnas ja muigasin soomlaste kombe peale iga asja pärast poed kinni panna. Otsustagu siis juba ära, on neil tarbimisühiskond või mitte. Konkreetsus oleks tore. Mulle meeldiks, et kui juba on korralikud suured poed ja värgid, siis nii ongi ja ma saan kasvõi kell 05 hommikul süüa osta. Kui aga ei ole, siis ärgu üldse inimesi oma pooletoobise kaubandusega narrigu vaid öelgu kohe, et nüüdsest kasvatab igaüks oma vilja ja loomad ise ning pressib oma aia õuntest mahla.

Tallinnas - kunst ja intervjueerimine ema filmi jaoks

Teisipäeval intervjueerisin Tallinnas Rein Weberit, kes on geobioloog ja Feng Shui arhitekt. Õppinud on ta kunstiinstituudis ja hiljem Sorbonne ülikoolis Prantsusmaal. Minu ema tunneb ta intuitiivteaduste kooli kaudu, kus ema kunagi studeeris.

Vaata igaks juhuks ka: skeptik.ee.

Weber, kes ka ise hiljuti 70 sai, uuris kohe, kui saabusin, kui palju mäletan tema ja ta abikaasa kirjutatud raamatust „Õnne Feng Shui“. See on new agelik raamat intiimsuhetest, mille ema mulle jõuluks kinkis. Selgus, et peale piltide ei meenu mulle suurt ei midagi, kui siis vaid tõik, et swingerdamine on hea. Weber vaidles sellele vastu: tema swingerdamist siiski heaks ei kiida, kuna seal olevat liigselt meeste võimu, aga Weberi arvates peaks intiimsuhetes juhtiv pool olema naine. „Mehe ainus elueesmärk on teha naine õnnelikuks. Kui naine on õnnelik, on seda ka mees!“. Kohtumised mu emaga olevat Weberi sõnul alati väga võimsad, sest mu ema olevat ääretult tugeva energiaväljaga sensitiiv, kellel muide on väga ilusad tütred. ;)

Järgmisel päeval käisin EKKM’is „Welcome to Machine“ avamisel. Kunstnike kaval nipp oli lasta kunstipublikul suletud väravate taga pool tundi praadida. Nii tekkis mulje nagu kunstnikud oleksid superstaarid ja kunst maailma olulisim asi. Kasutan seda trikki tulevikus kindlasti. Näitus tundus hea, aga fännide tunglemises ei olnud seda võimalik eriti vaadata. Marco Laimre ja EKA fotoosakond siis selle taga.

Hiljem läksime sõpradega bussijaama, kus toimus kunstiürituse „Bussijaam heliseb“ aftekas. Olid bänd ja diskopall. Bändile elas kõige rohkem kaasa üks Narva siirduv tädi, kes tundus olevat tsipake pilves. Ta lehvitas bändile ja tantsis, naeratas ja alustas kõigiga vestlust. Kuulsin, et päeval olevat kahele kunstnikule bussijaamas politsei kutsutud. Üks oli katuselt reisijatele rätiga lehvitanud ning teine olevat jaamahoonesse installeerinud kohvri, kust inimhäälne „tikk-takk“ kostnud. Meediasse need juhtumid minu teada jõudnud ei ole.

Neljapäev oli Fatburneri päev, sest sain viimaks kätte 43 pudelit kõige kangemat Fatburnerit. Nimelt osalesin Fitnessi kampaanias, kus kutsuti üles Facebooki Fatburneri pilte saatma. Like’de arvu järgi võitsin 3. koha. Pildil oli Pirni koer Pipi, kes maia näoga Fatburnerit limpsib. Pilt on tehtud kevadel, nüüd sain selle ära kasutada.

Pirn koos kuulsa staarkoera Pipiga, kelle lemmikjook on Fatburner!

Õhtul käisime Ü ja ta sõbrannaga kinos vaatamas Kirjad Juuliale. Õhtuseks lõõgastuseks on see mõnus film: nii romantikat, huumorit kui seiklusi. Ü seletas, et meil olevat naiste õhtu. :)

Reedel oli kohutav torm. Tuul pidi mind pikali puhuma. Külm oli ka ja kütma hakati alles laupäeval. Käisin sugulaste pool Kivimäel tädi intervjueerimas, ikka ema filmi jaoks. Elan juba 5 aastat poole kohaga Tallinnas, aga alles nüüd jõudsin sugulastele külla. Uudiseks oli, et neil on nüüd ühe maja asemel kaks.

Tädi meenutas intervjuus Peedul kirjanike suvemajas veedetud lapsepõlve ja klaaris üht arusaamatust, mis puudutab Jaan Krossi mälestusteraamatus „Kallid kaasteelised“ esinevat nendingut. Nimelt olevat Krossi sõnul mu tädi ja ema lastena kiusu pärast Erni Hiire akna all ta luuletusi, tol ajal keelatud lektüüri, deklameerinud. Tädi ütles, et nemad seda ei teadnud ja deklameerisid seepärast, et neile meeldis Noor-Eesti luule ja mitte Hiire kiusamiseks. Ühtlasi sain teada, et mu ema ja tema parim sõber Inger Kraav olevat kooliajal plaaninud Tori Põrgu põgeneda, et seal otsekui metsinimesed koopas elada. Asjade kokku otsimise tuhinas olevat vanaisa suur talvekasukas juba aeda viidud ning selle saatusliku vea tõttu plaan nurjuski: vanemad said asjast teada.

Laupäeval käisime Ü ja L-ga Paldiskis meie ühise tuttava ajakirjaniku Arni sünnipäeval. Arnit tunnen blogi kaudu: jälgime üksteist. Meie kohale saabudes olid pidulised jalutamas, aga uks lahti ja muusika mängis. Nii ootasime umbes tund aega, kuni saabus kirev seltskond koos kolmejalgse koeraga. Tutvustamisvoorus selgus, et enamik külalistest peab blogi. Üht blogi olin ka mina juba lugenud: Tsitronkollane. Hiljem koduteel üritasin sõnastada, mille poolest sealne seltskond eriline oli, aga ei suutnud, kuid L ütles minu rõõmuks, et ta teab, mida mõtlen. J

Tallinnas veedetud aeg oli jälle nii intensiivne, et pani mõlgutama mõtteid, mis oleks, kui koliks ikka päriselt pealinna. Tartus pole mul juba aastaid midagi teha, pealegi on mitmed mu suhted tartlastega lõppenud fiaskoga. Põhjused seal elamiseks on hetkel abikaasa, ilus mugav kodu ja armastus Lõuna-Eesti vastu. Kui abikaasa ja ilus mugav kodu Tallinna tuleksid, saaks ehk armastusest Lõuna-Eesti vastu ka üle.