Avatud uste päev Hundisilmal

Paar viimast postitust on olnud meeldivalt kassikesksed, elu on aga edasi läinud. Buffy'ga on kõik nagu tavaliselt, mina olen alustanud oma kolmandat aastat EKA doktorantuuris ja avanud Luunja Kultuurimajas näituse Tugevate tee. Lisaks töötan osalise ajaga Kanal 12 saates Jututuba ja viibisin hiljuti Jututoa konverentsil, millest peaks eraldi postituse tegema. Täna keskendun Hundisilma avatud uste päeva kirjeldamisele. Margus Kiis juba andis oma panuse ja nüüd on me heietusi huvitav võrrelda.

Minna Hundisilma avatud uste päevale oli Marguse idee ja kuna teen Marcost dokki, haakusin sellega kohe. Asusime siis pühapäeva hommikul Marco ja M. Kiisiga teele. Tartust ühinesid meiega ka Susanna Kanal 12 öösaatest Unetud ja Gooti Libu. Kõik peale minu arvasid, et Hundisilma asub Tallinna lähedal. Tegelikult asub see koht Võsu kandis ja Tallinna on sealt veidi alla 100 km.

Palmse ja Võsu piirkond on praegu kolletamise ajal väga kaunis. Nägime ka mitut lehmakarja. Mul tekkis rännukihk. Kohale jõudsime alles kella kahe paiku, kui suurem mass juba lahkus. Bussid sõitsid metsa vahel, pensionäre sees kui liiva mere ääres. Majaümbrus oli veel üsna rahvarohke. Enamik tegutses aia taga, kuhu meiegi suundusime. Ajakirjanikud tulid kohe Marcot intervjueerima. Kiis ütles, et keegi oli sosistanud, et see on ju see tantsija Marco ja see on Fideelia, kes palja ülakehaga käis. Uskumatu, et ära tunti, sest mul uus soeng, pealegi pole ma tükk aega midagi selleks teinud, et pildil olla. Tegelikult mul on juba isegi Jututoa vaatajaskonna hulgas fänne. Läksime aeda sisse. Majaukse taga vonkles pikk järjekord. Edgar võttis toas tervitusi vastu. Seisime sappa, mis liikus üsna ruttu ja juba olimegi hämaras eeskojas. Kiisi fotokas osutus olevat taas rikkis (paranduses öeldi, et terve). Otsustasime, et ta filmib mu kaameraga, kust saan hiljem stillkaadri.

Arvestades, et võime sedapuhku esimest ja viimast korda elavat legendi näha, arutasime juba autos, mida Edgarilt küsida. Miskipärast tuli mulle pähe küsimus, kas ta on UFO-sid näinud. Teadsin, et osad võtavad seda Edgari mõnitamisena, aga tegelikult oli mu küsimus siiras. Mulle meeldiks, kui nii Edgari kui UFO-de teemal saaks arutleda rahulikult ja tõsiselt ilma irratsionaalseisse emotsioonidesse laskumata. Paljukirutud nõukaajal ilmus Rahva Hääles pikki artikleid tulnukaist, teemat lahati igakülgselt, põhjalikult ja tõsiselt. Ka telepaatia üle diskuteeriti palju. Tänapäeval leiab tulnukateema sageli meelelahutuse või Delfi Alkeemia rubriigist, segamini kõrvalise umbluuga nagu valgustoitumine ja tõelise naiselikkuse printsiip.

Edgar Savisaar istus ratastoolis, ühel pool pidas vahti noortekogu liige ning teisel pool Priit Toobal, kes kaamerat nähes mulle manitseval toonil teatas, et filmida ei tohi. Mul aga oli juba telefoni teel kokku lepitud: tingimusel, et Marco Edgarile ei esine, on filmimine lubatud ja seepeale andis Toobal mulle rohelise tee. Meeleolu ruumis oli kuidagi pühalik. Oli hämar, keegi ei rääkinud valju häälega, liiguti vaikselt ja õhus oli tunda hea energia vibratsioone. Olen külastanud Moskvas Lenini mausoleumi, millega võiks ehk seda võrrelda, sest õhkkond Jeruusalemmas Nutumüüri ääres, kus samuti olen käinud, oli tunduvalt lärmakam ja närvilisem.

Lingin siia video oma põgusast kohtumisest Edgariga. Kiis kirjutab oma blogis, et filmimine lõppes järsku, kuna ta vajutas kogemata kaamera kinni. Ärevusest võib kõike juhtuda.

Kas teie olete UFO-sid näinud?

Edgar mõjus üsna väikesena. Alguses soovisin Edgarile palju terviseid ning surusin ta kätt, mida Edgar tükk aega hoidis. Siis esitasin küsimuse. Seepeale köhatas Edgari valvur silmi pööritades, kuid Edgar vaid raputas aeglaselt pead ja ütles, et ei ole näinud ja soovitas Tunne Kelamilt küsida. Edgari surmtõsine valvur purskas naerma. Seejärel tahtsin Edgariga pilti teha, milliseks otstarbeks kükitasin ta kõrvale (nüüd mõjusin väiksemana kui niigi väike Edgar!). Selle aja peale aga oli ametlik fotograaf juba lahkunud. Kasutades hetkelist pausi, küsis Edgar, kas mina olen UFO-sid näinud. Vastasin, et arvatavasti olen, ema pool Kaiu raba lähedal. Edgar vastas seepeale muhedalt, et siis olete ju sellevõrra minust palju rikkam! Rohkem vestluseks aega ei antud, sest saba liikus edasi. Edgarist jäi helge mäletus. Meenusid kõik need jutustused lapsepõlvest, kus keegi kohtus Leniniga ja kuidas see oli tema elu tipphetk. Leniniga kohtuda oli sama, mis tulnukaga kohtuda. Kohe peale meid sai audients läbi ja Edgar tegi puhkepausi.

Susanna tahtis Edgarilt küsida Waldorfkoolide rahastamise kohta, kuid noortekogu naine, kes Edgari kõrval vahti pidas, ütles, et kahjuks ei ole küsimusteks aega. Sarnaselt minule ei saanud ka Susanna Edgariga pilti. Tallinna TV reporter Kristiina Võsu andis lootust, et Edgar tuleb mõne aja pärast õue ja nii jäime maja ette ootama. Ringi liikus mitmeid telekanaleid, kuid rahvast oli juba hõredamalt. Peavärav oli kinni ja seda valvasid kaks turvameest. Üks tipsutanud mees sõimas aia taga, et kuidas enam sisse ei lasta, kui kell pole veel neli, aga uksed pidid olema avatud neljani. Ta ei teadnudki, et teisel pool oli värav lahti ja valveta. Delfi fotograaf tegi meist pilti, mis ilmus uudise all Pensionäride hordid tunglesid, et Edgar Savisaarega kätt suruda, paar sõna juttu puhuda ja koos üks pilt teha
Tänapäeva pensionärid on ikka väga nooruslikud nagu pildilt näha.

Saabus Tallinna Jaani kiriku koguduse õpetaja Jaan Tammsalu ning maja ees platsil viidi läbi Hundisilma puhastusriitus, mida mul filmida õnnestus. Edgar vaatas seda mõtlikult oma ratastoolist. Kanal 12 Jututoa nõiad pakuvad samamoodi soovijaile kodupuhastust. Lõuna-Eesti nõia rituaalne performance olnuks ehk mõjuvam. Peale rituaali jooksid ajakirjanikud minema, kuigi üritus polnud veel kaugeltki läbi: Neeme Lall kinkis Edgarile rahvaga koos maalitud pildi. Meiegi panime oma nimed sinna kirja. Lall esines hingestatud kõnega, mida oli jäänud kuulama värvikas seltskond: meie, Joel Steinfeldt, mõned kohalikud elanikud ja poliitikud. Lall kinnitas, et on Nutumüüri sisse pannud kirja… Temale. Edgar tänas pildi eest ja lisas mõtlikult, et kaitset vajavad ju kõik. Edgar jäi meelde helge ja mõtlikuna, kohati nukralt naeratavana.

Hundisilma talu eest üle tee heinamaalt leidsime väikese telgi Meelis Kaldaluga, kelle eesmärk Edgariga kanepit suitsetada oli luhtunud. Neil arenes Marcoga huvitav dialoog. Kaldalu pidavat esinema Marco muusikavideos palja tagumikuga, kuhu on kas kirjutatud Rõivas või kleebitud Rõiva pilt. Lugu lõppes sellega, et viisime Meelise Tallinna ja ta musavideodebüüt lükkus määramatuks ajaks edasi.

Edgar on suutnud endast kujundada legendi, kellesarnast teist Eestis ei ole. Vaevalt, et viriseja Urmas Reinsalu juurde 5000 inimest külla läheks. Kuulsin juhuslikult ühe vanema daami telefonivestlust, kus ta vahendas oma muljeid Edgariga kätlemisest: „Ta seisis seal kõrval ja ütles, aeg on täis. Ma ütlesin, et niikaua kui MINU käsi ja TEMA käsi suhtlevad… ei, me ei rääkinud millestki, me ainult kallistasime…“.

Seiklused tulnukate lennukoridoris ja teisi uudiseid

Esmaspäeval lähen 2-nädalasele jalgsimatkale Matkateele läbi Eesti, algusega põhjast ja lõpuga Viljandimaal. Iklani tõenäoliselt ei jõua, sest aeg saab otsa. Minuga on veel neli matkaselli. Annan siin blogis oma seiklustest teada.

Möödunud nädalal ei imestanud ma üldse, kui päev pärast rindadeteemalist blogipostitust mulle Õhtulehest helistati. Ajakirjanikud on mu blogi regulaarsed lugejad. Mul paluti rääkida päevitamisest, et kus, kui sageli ja kuidas, lisaks paluti pilte. Tulemus – järgmisel päeval oli kogu vabariik täis kollaseid Õhtulehe reklaame, kus teatati, et ma päevitan alasti. Tegelikult ütlesin, et palja rindkerega, mitte päris alasti. Sõitsin sel päeval läbi Eesti ema poole ning nägin neid plakateid igal pool R-Kioskides ja kaubanduskeskustes. Elu24 samuti kajastas seda olulist teemat. Meedia töötamise loogika kuulub minu jaoks jätkuvalt musta huumori valdkonda. Kommentaaridest: kes tahab mulle midagi positiivset öelda, võib seda teha kas siin, Facebookis või saata isiklikule meilile, sest artiklite alla ma teie häid mõtteid lugema ei lähe, juba aastaid enam mitte.

Elasin nädal aega ema pool maaka elu: käisin lavkal, lugesin Maalehte, korjasin metsast marju ja ravimtaimi, niitsin. Viibisin maal ka paar päeva maikuus, mil loodus oli nii elevil, et ma ei saanud öösiti magada. Kogu aeg oli valge, ööbik laulis ja kui pea aknast välja pistsin, nägin Suurt Vankrit. Nagu nonstop show. Ime, et UFO-t ei näinud, ema elab ju tulnukate lennukoridoris. Nüüd on ööd pimedamad, linnud on vakka jäänud ja isegi maasikaid enam ei leia. Mõtlen, et kunagi peaks sooritama tehniliselt hästivarustatud uurijatega ekspeditsiooni Kolgu (Kaiu) paranormaalsesse rappa. Ema elab seal suhteliselt lähedal, aga ometi pole ma kuulsat raba veel väisanud. Ma ei aja tavaliselt parajuttu, aga me tegime maal teemakohaseid filmivõtteid ja sellepärast olen ma ikka veel esoteerikalainel. Esoteerika on tegelikult nii lai teema, et kui võtta sellised juhuslikud mõisted nagu tulnukas ja aura transformatsioon, on need täiesti erinevad asjad.

Võtterühm

Venemaal ekspeditsioonil viibiv sõber saatis mulle pildi. Ta külastas sama inimest, keda mina 2006. aasta kunstiakadeemia Vepsa ekspeditsioonil. Tookord tegin temast pilti ja nüüd on minu tehtud pilt seal kaugel Leningradi oblastis Vinnitsõs seinal ja veel uhkelt suurendatud. Vepslaste juures tegin ka dokfilmi naiste ja meeste töödest.

Tõelised asjad, mida ma teen ei huvita kedagi.

Vera Vassiljevna Vinnitsõst minu tehtud foto ees

Ilu, sensuaalsus, seksikus ja mõned näited

Viimase aja erutavamad juhtumid on pärit meediast.

Halb: koerapiinaja Marge Arumäe mõisteti kohtus õigeks.

Eesti meedias on sellest juba nii palju juttu olnud, et igaüks peaks juba teadma, millega on tegu, kuid tore, et see uudis ka inglise keeles avaldati.
Palun anna siin allkiri, et julmur saaks väärilise karistuse.

Hea: ETV saade „Kahekõne“ 26.05.2011

Tegin teleka täiesti juhuslikult lahti, et näha mis tuleb. Sattusin peale imeilusale romansile Indrek Treufeldi ja Kristiina Ehini vahel. Jutt käis viimase luulekogust ja loomingust laiemalt. Kristiina rääkis tibihäälega. Ta oli endale teinud lokid ja selga pannud pika heleda printsessikleidi. Oma 34-eluaasta juures nägi ta välja üllatavalt sale, tütarlapselik ja Lolitalik. Käitumine oli selline ebalev, kuidagi kartlik, kobav ja samas ka mingis jaburas võtmes enesekindel. Kõige suurem üllataja aga oli alati asjalik, kriitiline, tõsine ja teravapilguline Treufeld uduste silmade ja poolavatud naerul suuga neiukest jälgimas. Vähemalt kolmel korral mainis Treufeld, et tema küsimus võib tunduda jabur, lapsik või rumal ja vabandas. Ehin ei pisendanud end kordagi. Ja siis veel öeldakse, et naised marginaliseerivad oma saavutusi ja vabandavad liiga palju. Ehini ilu oli kahtlemata Treufeldi muutnud täiesti mõtlemis- ja tahtejõuetuks lambaks, kes Kristiina mitte kuigi teravmeelse ja targa jutu peale ainult niiske imetleva pilgu saatel noogutas. Ehin esitas minu kõrva jaoks suhteliselt kulunud mõtteid. Ilmselt on tõsi, et ilusad ei peagi targad olema, sest ega nende tarka juttu keegi kuulegi. Kõik on ilust liiga rabatud. Vaatasin kahekõne nagu armastusfilmi.

Kui neiu asemel ilmus saatesse mees, muutus Treufeld otsemaid asjalikuks, tõsiseks ja selgepilguliseks, kuigi uus saatekülaline ei olnud ju mingi macho vaid aeg-ajalt naeratav pehmeloomuline tüüp. Romanss oli aga Kristiina lahkumisega jäädavalt lõppenud. Treufeld oli good old self again.
On küllalt uurimusi tehtud, mis näitavad, et kui mees näeb ilusat naist, lülituvad tal teatud ajukeskused välja. Ilu, seksikuse ja sensuaalsuse vahel on kindlasti ka erinevusi, sest klassikaline iluetalon ei pruugi üldse sensuaalne olla. Seksikus jälle ei pea alati olema iluga seotud. Sensuaalne tegelane võib olla ilmselt ka täiesti aseksuaalne. Sellised jaotused tekitavad muidugi suurt segadust ja vääriti mõistmist.

Enda puhul olen tähele pannud, et minu sensuaalsus, ilu ja seksikus sõltub mu tahtest. Tahan, siis olen ja kui ei taha, ei ole. Seksikus on osaliselt sotsiaalne konstruktsioon, millega ma ei välista siiski ka geneetilist kaasa sündinud võimet muuta kõik, kes sind näevad, taltsasteks armunud lambukesteks. On juhtunud, et mind ei ole seltskonnas absoluutselt märgatud, kuna ma pole soovinud, et mind märgataks. Samas on esinenud täpselt vastupidiseid seiku: olen teadlikult end regullinud ja tähelepanu on garanteeritud: saan mida iganes. Turn on ja turn off. Enamasti ma pole ei liha ega kala, mu lüliti asub keskel ja omaruum on neutraalselt valgustatud. Tuian ringi omi mõtteid mõeldes. Võiks ehk rohkem pingutada.

Minu kuldaeg jäi 90te lõppu, mil olin enda meelest nagu miss universum. Ükskord tuli Vahur Kersna maale mu vanematekoju UFO-dest saadet tegema. Võib-olla oli ta eeldanud, et maainimesed on koledad. Kui ma siis oma pikkade lokkide, värvitud huulte ja miniseelikuga uksele ilmusin, jäi Kersna soolasambaks ja kaotas kõnevõime. Ema siiamaani meenutab, kuidas Vahur aegamööda end kogus, et saade ära teha. Panen siia oma portree tollest ajastust, kuigi paberil näeb see pilt palju säravam ja ilusam välja. Siin on hall ja tuhm, kunagi ammu skännitud jumal teab mismoodi. Vahel tundub mulle, et tegelikult olen praegu isegi ilusam kui tol ajal. Oma eelnevalt paksu ja raske teismelise kehaga võrreldes tundus mulle tookord loomulikult et muutusin ühtäkki maailma kõige ilusamaks inimeseks.

Mina 1997. aastal

Vahur Kersna "Õhtuse ekspressi" võttegrupp meie pool maal ja meie pere 1996.a.
Kõige taga on 2 onklit ja isa. Keskmine rida vasakult paremale: ema, Pirn, mina, Anne, tv-onkel.
Ees on Muginsioon, tv-tädi, Kersna ja kohalik nõid, kelle peres hiljem toimus veretöö ja UFO-d viisid vist poja minema.

Kusagil 16-19-aastasena vihkasin ma oma välimust südamest. Nimelt olin lapsena kogu aeg hästi kõhn, kuid teismeeas võtsin juurde. Ma ei tundnud oma peegelpilti enam ära. Ei sallinud peegleid ja haudusin plaani kloostrisse minna. Ainsaks takistuseks oli minu täielik usu puudumine jumalasse. Ja see usuikaldus kestab siiamaani. Kuna ma juba eos end jube inetuks pidasin, siis nimme muutsin end veel koledamaks: pesin pead harva ja kandsin juukseid ainult hobusesabas. Madalad tossud, dressipluus ja koledad paksud teksad kuulusid mu garderoobi. Mingeid Kersna stiilis juhtumeid ma küll tollest ajast ei mäleta.

Mina sinises, Pirn punases 1992. Talumatu välimus.

Niipea, kui taas peenemaks muutusin, hakkasin kõrgemaid kontsi kandma ja peegleid fännama.

Mis puudutab hetkeseisu, siis ma olen küll juba vana, aga näib, et ikka veel võimeline päid segi ajama. Alles paar päeva tagasi toimus mul selline kirjavahetus end fotomeheks kutsuva inimesega:

Fotomees: Oleks suur soov saada sind endale aktimodelliks fotograafiliste katsetuste jaoks. Ka tasustamine võimalik. Kas pakuks huvi see?

Mina: Enne sooviksin näha Teie eelnevaid aktifotosid ja täispikka nime. Lisage palun ka põhjendus, miks just minu pildistamine Teid huvitab. Millal me sina- peale läksime?

Fotomees: Vabandan Sinatamise pärast!
Olen netis vaadanud Teie kodulehte ja kunsti. Jättis mulje see... Samas olen ikka vägagi algaja ja vajaksin kannatlikku ja kogemusega modelli. Vabandan kui asjata tülitasin.

Mina: Miks siis kohe nüüd asjata, aga mind paneb imestama, et ilma end tutvustamata kohe selline küsimus esitatakse. Mina olen oma nime ja töödega avalikult rahva ees. Eeldan ka enda poole pöördumisel ausust ja avalikkust, ilma milleta ei teki usaldust. Mul ei ole põhimõtteliselt midagi akti poseerimise vastu, aga kuni ma Teid ei tunne, jääb see ära. Rääkigem niisiis konkreetselt asjast. Teie ees- ja perekonnanimi? Kui algaja olete? Kui te üldse pole pildistanud, siis ei tasu küll kohe aktist alustada. Kui on varasemaid töid, palun saatke.
Küllap oli tegemist mingi ullikesega, sest tema nime ma siiamaani teada saanud ei ole. Ta lihtsalt polegi rohkem mulle vastanud. Tüüpiline.

Aga teate, mis värk Kristiina Ehiniga TEGELIKULT on? Üks hea sõber, keeleteadlane seletas, et eestlastel olevat tarvis igast põlvkonnast üht puutumatut ja püha naisluuletajat, kelle saaks pjedestaalile tõsta, et teda hardalt imetleda. Ta oleks nagu diiva, kelle sõnades ei kahelda. See on isereguleeruv süsteem, mis toimub mitteteadlikult. Varasemad diivad on olnud näiteks Lydia Koidula ja Marie Under, hetkel aga on Ehin.

Veel üks leid, mille eile üks sõber oli FB-sse pannud, on Mari-Leenu blogipostitus.
Mari-Leen: „Seisin seal, uhkelt riides, veiniklaas käes ja minust möödunud staarid (kuidas me neid Eesti kuulsusi siis ikka kutsume) ja tervitades lõid minuga klaase kokku. Koit Toome „tsau“ maksab märksa enam kui toidupoes lihapakkiva naise tervitus.“