Vittu – kui romantiline!

Kojuminekuni on jäänud nädal. Vahepeal ilmus meie näituse kohta lugu Turu rootsikeelses ajalehes Åbo Underrättelser. Artikkel on põhjalikum kui teises ajalehes ja pilt on norm.

Artikkel näitusest "Out of Joint" ajalehes "Åbo Underrättelser"

Elu ühikas on muutunud vaikseks. Köögis ei ole juba üle nädala aja ühtegi hinge kohanud ning sinna on tekkinud kirjad: „Please help yourself. Have a nice stay!“ koos arvestatava toiduvaruga, mida lahkujad pole ära visata raatsinud. Mul kui vaesel kunstnikul on vaid hea meel, kui avaneb võimalus süüa tasuta spagette ketšupiga.

Hakkan minagi otsi kokku tõmbama. Ostsin juba kodustele nänni. Eelmisel laupäeval käisime Alissoni ja Samiga suurimal kirbuturul, mida näinud olen. Oli raamatuid, potsikuid, keraamikat, riideid, kelli, jalanõusid jne. Enamus asju olevat tänapäeval lootuses raha teenida kallimaks muudetud. See aga tekitab olukorra, kus rahvas enam vanakraami ei osta. Milleks osta 8 EUR-i eest väike mootorratas-kell, mis ei näe just väga värske välja ja võib-olla ei töötagi? Samas võib ka vedada: nimelt sain 5 EUR-i eest superilusad nööride ja lukuga saapad. Kodunt kaasa võetud oranžid paelad sobivad neile ideaalselt.

Minu uued 5- eurosed saapad! :)

Möödunud on mitu päeva doktorantuuri lainel. Tahan doktorantuuri astuda, kuid ei ole veel kindel, kas Helsingi või Tallinna. 8.-9. detsembril viibin Helsingis ja uurin sealseid olusid. Olen sel teemal mitme teadajaga suhelnud ning lõppkokkuvõtteks selgus, et alustama peaksin juhendaja otsimisest ja oma cum laude kaitstud magistritöö artiklite avaldamisest Ariadne lõngas ja Mäetagustes. Pärast kirjavahetust oma EKA magistritöö kirjaliku osa juhendaja Tiina Kirsiga, kes oli rõõmsalt nõus minu doktoritöö kirjalikuks juhendajaks hakkama, kuhu iganes ma ka ei astuks, muutusin hullult õnnelikuks. Tiina Kirsiga oli meil magistritöö ajal ideaalne klapp ja kuna ta on nüüd Tallinna Ülikooli Humanitaarinstituudi doktorantuuri õppekava juht, siis kõva sõna ka ametlikus mõttes. Asusin selle teadmisega kohe artiklite kallale, siis aga tekkis blokk, mis tulenes asjaolust, et ma pole peaaegu kolm aastat akadeemilisi tekste kirjutanud. Blokki võimendas järjekordne jama Tallinna üürikorteriga, mis mu tuju absoluutsesse nulli tõmbas. Kuna hetkel lahendust leitud pole, kõigun hea ja halva tuju vahel. Ei ela ega sure. Päris vittu pole asjad veel lennanud, aga seitsmendasse taevasse ka veel mitte.

Käisme Alissoniga eile taas Sami ja Paula pool saunas ja saime nii Eesti kui Soome kohta uut infot. Selgus et sõna „vitt“ leiutas üks soome keelemees ca 500 a. tagasi. Tal oli palju armukesi ja ta tahtis naise genitaalide jaoks romantilist väljendit leiutada, nii oligi sõna „vitt“ algselt romantiline. Kas see sõna tuli Eestisse Soomest ja millal, seda ei tea. Muide, siin on meeletult palju emakeelseid sõnu suguelundite kohta. 

Tänapäeval igatahes on „vitt“ muutunud nii Eestis kui Soomes teismeliste kõnepruugis sama tavaliseks nagu minu nooruses oli „kurat“. Seda võib iga asja peale öelda. Mõni baretiga tädi ehk kirtsutab veel nina, aga keegi eriti ei pahanda. Mina olen siiski liiga vanaaegse kasvatusega, et ette-taha vitte pilduda. Võib-olla pigistaks selle sõna välja, kui näpud sahtli vahele pandaks. Äärmises vihas olen alati küll kogu rikka sõnavara välja ladunud, kuid rahulikus meeleolus, asja eest teist taga ma ei ropenda. Kui minu teismeeas keegi julges öelda vitt, nikkuma, puts, munn või muud säärast, ootas teda pikk ja piinarikas karistus tavaliselt moraalilugemise, hüvedest ilmajätmise, sõimu või lausa füüsilise nahutamise kujul. Siin Turus olen vahel kuulnud reedeöödel ühika eest mööduvaid purjus meestudengeid ahastavalt karjumas: Viiiiiiituuuuuuuu! Ju on siis rahuldamatus.

Samil on huvitavaid raamatuid ja plaate. Üks raamat jutustas Soome alkoholikultuurist ja sisaldas ka inimeste purjusolekulugusid. Soomes oli aastatel 1919-1932 alkohol täielikult keelatud. Toimus aktiivne ebaseaduslik alkoholi sissevedu Eestist. Kui alkohol viimaks müügile jõudis, nägi viinapood välja nagu pank: inimesed seisid sabas mingite sammaste ja lintide taga, kuna pudelid olid igaüks eraldi väikeses lahtris, põhjaga rahva poole, et vältida erinevate markide nägemisega suure valiku muljet ja liigset kiusatust suuremaid koguseid osta.

Eile selgus veel fakt, et sõna „halastusseks“ on Soomes olemas ja kasutusel. Selle kohta on ka lühend, aga mulle ei meenu hetkel, milline. See kõlas umbes nagu „pätu“.

Kõige sellise arutamise juurde kuulasime „halba karaoket“ ehk Nükaneni ja teisi eriti halbu muusikuid, sõime minu enda küpsetatud superhead kohupiimakooki, mille retsept on siin, aga ma natuke muutsin seda. Olen eluaeg vahelduva eduga suur küpsetamisfänn olnud ja hirmus õnnelik, et eile viimaks sain oma kirge rahuldada. Sami soojendas mingeid naljakad, aga maitsvaid porgandi- ja kaalikaputrusid, lisaks oli laual sink, Lapimaa metsadest Paula ema poolt korjatud pohlad, mmmm... head sõbrad, hea saun ja -toit muudavad elu ikka nii mõnnaks, eriti kui oled juba kaks kuud peaaegu ainult võileibadest elanud.

Minu tehtud mahlane kohupiimakook. Just ahjust tulnud ja lõhnav!

Pärast sauna- ja kulinaarseid mõnusid magasin nagu kott ja ärkasin täna enne koitu! Turus tõuseb päike täna kl. 9.13, aga mina olin jalul juba kl. 8.30. Loojang on siin täna kl 03.27 PM, aga enne loojangut magama minna mul kavas ei ole. Ilusat laia lund sajab.