Elmina Otsmani nimelise kombaini punker

9. juulil 2017 oli tore päev. Avasin põllumajandusmuuseumis masinapäeva puhuks restaureeritud Elmina Otsmani nimelise kombaini terapunkri (punker on mahuti kombaini peal, kuhu terad lähevad ja kui punker saab täis, liuglevad terad toru moodi asjanduse kaudu veoauto kasti). Kõnesolev punker on igasuguseid seiklusi läbi elanud, aga nüüd jääb ta aegade lõpuni muuseumi. Mõlgid on küll alles, aga need vaid kaunistavad auväärt punkrit.

See on meie punker! :)

Ma ei teadnud, kas punkri kordategemine läks õnneks. Restauraator oli lubanud proovida, aga kuidas see välja kukub, sellest polnud mul aimugi, kuni valmis tööd oma silmaga nägin. Nähes värskelt värvitud kombainipunkrit päikese käes säramas ma ainult naersin ja naersin suurest rõõmust. Unustasin hetkeks kõik halva, mille pärast olen viimasel ajal muret tundnud ja lihtsalt naersin. Minu doktoritöö! Midagi käegakatsutavat on minu uurimusest alles jäänud!

Taastatud on pühendus:

„Sotsialistliku töö kangelasele E. P. Otsmanile Rostselmaši tehase kollektiivilt“.

Vanal hallil ajal elas tüdruk, kes unistas traktoristiametist ja hiljem juba igatses kombaini rooli taha. Ta pääses kangelasena II maailmasõjast, kus kõndis traktoreid evakueerides näljase ja külmununa tuhandeid kilomeetreid. Kõik ta unistused läksid täide. Ta nimi oli Elmina Otsman. Palju hiljem unistas üks teine tüdruk võimatust: Elmina Otsmani nimelise kombaini ainsa allesjäänud osa – roostes terapunkri restaureerimisest. See õnnestus suvel 2017, kui punker oli käinud läbi kaasaegse kunsti näitused ja annetatud põllumajandusmuuseumile. Võib öelda, et Elmina elutööle pandi punkt alles punkri restaureerimise ja vaatamiseks väljapanekuga- viis aastat peale Elmina lahkumist ja palju aastakümneid peale ta töisest elust kõrvaletõmbumist, unustust ja pensionilejäämist.

Pidasin lühikese kõne... :)

Ilma minuta poleks seda juhtunud, aga ma ei tegutsenud sedapuhku oma ego nimel. Tean, kellele mu tegu sügavalt rõõmu valmistab. See ei ole kunst kunsti pärast vaid oluline panus ajalukku ja näide, et naised suudavad teha kõike, mida tahavad. Praegu veel ei saa paljud sellest aru, kuid las punker seisab ja jutustab oma lugu ning küll kuulajate read kasvavad.

Kui eufooria on möödanik, tuleb kõik halb uuesti meelde: tapetud linnupojad Viimsis Heki teel, Haabersti hõberemmelga jõhker mahavõtmine, metsade raiumine lindude pesitsusajal, loomavabrikud, kus kanad, lehmad, sead jpt kannatavad inimkonna himude nimel, karusloomad, kes piinlevad kitsastes puurides inimeste edevuse ja raha nimel, lapsorjad, unustatud ja tagakiusatud inimesed. Elame halval ajal, kuid kõik hea tuleb minevikust kaasa võtta, seda peab eksponeerima ja meeles pidama, sest nõnda jääb lootus paremale tulevikule.

Naistraktoristide ansambel Triller koos Saaremaa naismehhanisaatoritega

Toon siin ära kokkuvõtte punkri avamisel peetud kõnest.

Elmina Otsman (1924- 2012) oli Eesti esimene naismehhanisaator ja töökangelane. Ta oli vabariigi esimene naistraktorist ja -kombainer ning organiseeris esimese naistraktoristide brigaadi. Lisaks paljudele teistele aunimetustele sai Otsman esimese eestlasena naismehhanisaatoritele mõeldud üleliidulise autasu: Paša Angelina büsti. Auhinnaga kaasnes 300 rubla ja võimalus kohtuda kosmonautidega.

Elmina sai elu jooksul kaks omanimelist kombaini, esimese neist 1974. aastal. Punker kuulub kombainile Niva SKP-5, mis oli üks Rostselmaši tehase uutest mudelitest. Kuuldes uuest kombainimudelist Niva SKP-5, alustas Elmina kirjavahetust tehasega, kus tema soovitustele tuginedes täiustati mudelit Eesti kivistele ja väikestele põldudele sobivamaks. 1974 saadeti tehasest esimene nimeline Niva isiklikult Elminale. See oli tema jaoks suursündmus. Ta kirjeldab kombaini tulekut ja üleandmist järgmiselt:

„Oranž „Niva“ seisis töökoja juures, selle ümber oli kogunenud palju rahvast ja mängis kolhoosi väike orkester. Kui pillid vaikisid, astus ette „Rostselmaši“ tehase peakonstruktori asetäitja Ivan Voitov ja pidas lühikese kõne. Ta õnnitles kõiki majandi naisi 8. märtsi puhul, mulle aga andis kogu oma suurkäitise kollektiivilt üle õnnitlused. Sealsamas seisis „Niva“. Paremat naistepäevakinki ei saagi olla.“ (Otsman, Elmina. Põldude kutse, 1982: 104).

Kui Eesti sai vabaks, kaotasid paljud naismehhanisaatorid töö. Elmina jäi pensionile.

Katkend Elmina kirjast Voitovile 22. oktoobril 2001

"Tahaksin uuesti kombaini peale, kui ta olemas oleks. Aga temast on järel ainult "saba ja sarved". Minu mehed tõid koju esimese nimelise kombaini punkri numbriga 000164. Ja nüüd ta ongi maja taga, metsa veerel kui mälestusmärk endistele headele aegadele. Ma olen väga rõõmus, et olen pensionil ja minu tööaastad on seljataga. Peamine, ma suutsin ellu viia oma lapsepõlve unistused. Arvan, et 30nd kombaineriaastat olid ja jäävad minu elu kõige tähelepanuväärsemateks, rõõmsamateks ja õnnelikumaks. Selle nimel tasus elada."

Kuidas kombainipunker tuhast tõusis
2015 punkri uus elu algas tänu kulkale, kes mu näitust rahastas. Lasin punkri transportida Viljandimaalt Välustelt Tallinna ARS-i, kus Hansanova OÜ metallikunstnikud sellele minu kavandi järgi jalad alla tegid.

2016 punker oli linnagaleriis minu doktoritöö näitusel „Palju õnne naistepäevaks!“, kus oli punkriga seotud tekst Elmina päevikust, mida luges näitleja Tiina Tauraite, kes on ka ise traktoristiks õppinud.

2016 punker oli suvel Pärnus Uue Kunsti muuseumis näitusel "Mees ja naine: tulnukad".

2016 sügisel leidis punker koha Eesti Põllumajandusmuuseumis Ülenurmel. 2017. 9. juulil toimus põllumajandusmuuseumis restaureeritud punkri esitlus. Kohal olid siinkirjutanu ning naismehhanisaatorid Jõgevamaalt, Saaremaalt ja Lääne-Virumaalt, samuti Elmina Otsmani poeg Kalju Otsman. Esines naistraktoristide ansambel Triller.

Punkri teekond

2016 kokkuvõte

Laias laastus: Näitus, töötamine ja doktoriväitekirja kirjutamine.

Jaanuar: kass Pontsu, kelle detsembris tänavalt püüdsin, kolib Buffy juurde, kes teisi kasse silmaotsaski ei salli. Kahe kassi vennastumiseks kulub vaid nädal. Kuu lõpus loeb Tiina Tauraite Urmas Sepa helistuudios Elmina Otsmani päevikut.

Pontsu ja Buffy vennastuvad

Veebruar: kuu lõpus avan oma doktoritöö kolmanda näituse Palju õnne naistepäevaks! Tallinna linnagaleriis. Tähtsündmuseks kujuneb Elmina Otsmani nimelise kombaini terapunkri transport, UFO-laevaks ümberehitamine ja install. ETV pidi näitust kajastama, aga kuna Eri Klas samal ajal suri, ei jõudnudki nad kohale. Selle eest kajastas näitust kahel korral ETV+ ja Reet Varblane kirjutas Sirbis.

ETV+ reporteriga terapunkrit imetlemas (Foto: Sergei Ledenjov)

Märts: näitusel toimuvad artist talk ja eelretsenseerimine, isiklikus elus juubel, mida tähistan nii Tallinnas kui Tartus. Kombainipunkri viin peale näitust Eesti Põllumajandusmuuseumi. Üsna pea helistab aga Mark Soosaar ja küsib punkrit näitusele „Mees ja naine- tulnukad“, mis toimub suvel Pärnu Uue Kunsti muuseumis.

Juubel Tartus (Foto: Jaana Muna)

Aprill: Elu nagu Ameerika mägedel! Pontsu kadumine ja leidmine auto rattakoopast, kust päästekomando ta välja sikutab. Pontsu õnneliku lõpuga lugu ilmub Tartu Postimehes ja temast räägitakse raadios. Saan oma psüühika kohta uusi teadmisi. Pontsu pääsemine oli ka minu pääsemine kindlast hävingust. 😱

Pontsu ootab päästmist

Mai: alustan tööd kokk-kondiitrina kohvikus Armastus. Avatud ateljeede päev ARS-is.

Ateljee on külaliste tulekuks valmis

Juuni: töötan kohvikus. Ostan automaatkastiga Saabi. Teen imetegevaid küpsiseid, mida Johannes Käruga Voronjas Sandra Jõgeva usuteemalise näituse avamisel müüme. Käin vabariiklikul naismehhanisaatorite kokkutulekul Imaveres.

Naismehhanisaatorite rongkäik

Imetegevad küpsised Vornojas. Foto: Ruudu Rahumaru

Juuli: töötan. Teen töö juures enda töökangelaseks nimetamise ettepaneku.

Tellimustort Tartu Kunstnike Liidule

August: töötan ja käin Kukemurul.

Kukemuru Ambient

September: lõpetan töötamise ja alustan doktoriväitekirjaga. Tartus Nooruse galeriis avatakse Tartu Kunstikooli vilistlaste näitus. Kool saab 65. aastaseks ja näitusele on valitud 65 vilistlase teosed. Väljas on mu maal „Rand Saintes Marie’s“ (2004).

Tartu Kunstikool 65. Mina Pühalepa rahvarõiva motiivides kleidiga 💗

Käime esimest korda Sveniga Coopi uut logistikakeskust vaatamas ning Lagedil ja Lasnamäel seiklemas. Tuleb Tallinna kolimiseks vaim valmis panna. Tartu Kunstimuuseumis näitusel „Kes loob linna?“ mu video Annelinna apoteoos. Viimast korda ema juures maal. Nüüd koht müüdud ja mets maha võetud.

Selfie uue COOP-i logistikakeskusega

Oktoober: kirjutan doktoritööd ja käin trennis. Avaldan meelt loomatsirkuste vastu.

Loomatsirkused pole enam Tartu ega ka paljudesse teistesse linnadesse teretulnud!

November: kirjutan doktoritööd ja käin trennis. Sureb õe koer Pipi, minu kõige parem sõber. Väga muserdav aeg.

Esimene pilt Pipist aastal 2004 ja viimane aastal 2016 😢😢😢

Käin loomaõiguste konverentsil, kus Mari-Liis Sepper end täiesti uue nurga alt avab. Selgub, et ta on loomaõiguslane ja meie mõttemaailm klapib. Väisan esimest korda taasavatud ERM-i. Vaatan Volkonski näidendit Kangelased. Käin Krulli konverentsil Tartu Kirjanduse majas.

Detsember: kirjutan doktoritööd. Käime Sveniga esimest korda üht korterit vaatamas, sedapuhku Tallinna külje all Lagedil. Vaatame Loore Martma näidendit „…ja tüdruk istus“.

Ameerika mäed - see ongi mu elu. Tutvusringkonda on tabanud surmade laine. Teiste seas lahkub Fidel Castro, kelle järgi isa mulle nime pani. Kuu lõpus sureb ka Jaak Klõšeiko. Osalen TÜ kirjutamislaagris Nelijärvel.

Kirjutamislaagri päevaplaan

Elan kaasa EKA doktorant Carla Castiajo kraadi kaitsmisele, mis pälvib cum laude. Seoses perfokaga Lõikus olen ta raamatus sees. Osalen Alo Valge performance’s „Vann“ ARS-is maaliosakonna näitusel Viva Arte Viva. Õpin tundma lihakärbse vaklade hingeelu: eetilised dilemmad ja põhjalikud arutelud Aloga.

Perfokas "Vann" ARS-i projektiruumis näitusel Viva Arte Viva

Jõuluõhtu ema pool, aasta mittevahetus Kiwa juures.

Aasta mittevahetus

Väikese Lehma viies juubel. Õde võttis kassi, kes sai nimeks Päike.

Tegin lehmale martsipanitordi. Toiduvärvidega maalisin peale.

...ja Päike tuli ka välja :)

Pontsu saab 2-aastaseks, on teine kõvasti kasvanud ja enesekindlamaks muutunud. 💟😻😍

Käin raamatuesitlusel Luunjas ning jõulupeol Armastuses. Luunja vald andis välja raamatu „Vald on tema inimesed“, kus on Luunja viimase 25 aasta sündmused ja lood. Iiri Saar ja Kristel Lempu panid raamatu kokku. Esitlus toimus kultuurimaja saalis. Raamatus on killuke mind ja minu näitust, virmalisi ja Luunja papliallee kellaneljatee!

Raamatuesitlusel (Foto: Tiit Hellenurm)

Ja pööripäev läheb pööripäeva järel. Käin igal pööripäeval ikka veel Vooremäel Raudlättel.

2017. aasta eesmärk on ära kaitsta doktoriväitekiri. I CAN DO IT! 💪

Kukemuru Ambient

Elustan oma väljasurnud blogi.

Minuga on kõik korras. Doktorantuuri lõpuni on jäänud aasta. Suvel töötasin kokk-kondiitrina ja nüüd hakkan uuesti doktoritööd kirjutama. Mõtlesin, et üle hulga aja kirjutades võiks kajastada midagi, mis mulle on tõeliselt meeldinud.

Väike Lehm teel Kukemurule

4.-6. augustil toimus neljandat korda Kukemuru Ambient festival, mida Sveni õhutusel esmakordselt vaatama jõudsin, küll ainult üheks õhtuks. Sven ja Väike Lehm läksid juba päev varem. Kuna üritus toimub traditsiooniliselt kusagil Kesk-Eesti metsas, sõitsin sinna oma Saabiga, millega sain sõidurõõmu rohkem kui rubla eest. Auto tahavaatepeegli külge riputasin pisikese lehma. Algul arvasin, et hakkab segama, aga polnud hullu. Rooli ümber oli kollane kate. Garmini GPS juhatas verejanulise vanamuti häälega teed, püsikiirusehoidja lülitasin sisse, käiguvahetuse eest hoolitses automaatkast ning elu tundus lill, kuni kuri tädi GPS-ist mind valesse kohta saatis. Hiljem selgus, et süüdi oli Sven, kes oli salvestanud sinna Kukemuru vana asukoha. Asi toimub nüüd hoopis mujal. Ekslesin tükk aega külavaheteedel, põldude, lautade ja ilusate priskete suurte koerte piirkonnas, enne kui väsinud ja näljasena kohale jõudsin. Kütuseosuti langes vääramatult allapoole. Saab on ikka paugupill, mitte ökoliikur.

Rooli taga

Valdur Mikita Kukemurul

Kukemuru panoraam: vasakul küün, paremal telgid

Loengud ja kontserdid toimusid vanas küünis. Kuulasime kohe Valdur Mikitat ning seejärel tellisime veganpraadi, mis oli päris maitsev. Kohalik toitlustamine oli täies ulatuses vegan. Hiljem tundsime parklas šašlõki lõhna: keegi vist küpsetas poolsalaja liha. Õhkkond oli hipilik ja rohkem paistis noori kui vanemaid inimesi. Minu saabudes olid telgid juba püsti ning telkide vahel heledast riidest vigvamid, kuhu öösel värvilisi valguseid lasti. Kase peale projitseeriti öösel suur inimfiguur. Ma ei uskunudki algul, et õigesti näen, sest see kadus vahepeal ära ja ma mõtlesin et nägin viirastust või fikseeris mu kaamera midagi silmale nähtamatut. Visuaalid meenutasid Burning Man’i, kus pole iial käinud, kuid millest olen palju kuulnud.

Kukemuru on uus Burning Man

Kukemurulised küünis helisid nautimas

Rahvusvaheline seltskond esitas ambientloomingut varaste hommikutundideni. Mulle meeldis kõik, aga teistest erines oma humoorika lähenemisega Vaiko Eplik, kes „piinas“ retropille. Tal olid kaasas ilus vanaaegne akustiline kannel ja grammofon. Tom Green pundist Another Fine Day ei suutnud Eesti publikut ära kiita. Ta kinnitas pisarsilmil, et nii super publikut pole ta kunagi varem näinud. Publik ruulis täiega. Kõik kuulasid süvenenult, kel silmadki suletud. Ambient muudab tihtipeale uniseks, kuna helilained paistavad olevat pigem aeglased ja ühtivad tõenäoliselt nende ajulainetega, mis uneajal domineerivad. Helilained muudkui voolasid ja inimesed koos nendega. Kõik sujus mõnusalt. Iga kontserdi järel oli väike paus. Keegi ei kuulutanud välja, mis kell järgmine artist lavale astub. Rahvas nagu aimas vaistlikult, millal järgmine alustab ja küün täitus minutitega. Häiris ainult pinkide puudumine. Seina ääres oli paar pinki, aga suurem osa kuulajaist pidi lihtsalt põrandal istuma või lamama. Helimängu ei saa nautida, mõeldes kaua sa veel selles poosis vastu pead, enne kui nahk luudeni hõredaks kulub. Võtan järgmisel aastal oma tooli kaasa.

Korraldajad kirjutasid hiljem FB lehel täiesti õigesti, et sel aastal oli Kukemurul eriti hea atmosfäär. Tahan ka järgmisel aastal minna. Ükski mu tuttav polnud Kukemurust kuulnudki. Kukemuru folgistumiseni kulub loodetavasti veel aastaid.

Hommikul sadas ja oli üleni hall. Rääkisin ühe tundmatu naisega autojuttu, kuni Sven asju pakkis. Ajad on muutunud. Vanasti toimetasid naised usinasti ja mehed ajasid autojuttu, nüüd on vastupidi. See naine oli suur automatkaja. Sain kinnitust oma plaanile järgmine kord ööbida telgi asemel autos.
Kukemuruga samal nädalavahetusel toimus Pärnus Weekend. Uudistes kirjutas, et rahvas nõuab Weekendi piletiraha tagasi, kuna üritus ei täitnud lootusi. Kukemuruga seda probleemi ei tekkinud.
Loe ka Sirbi artiklit Kukemurust.
 

Näitus "Palju õnne naistepäevaks!"

PRESSITEADE

23.02.2016
Tallinna Kunstihoone

Fideelia-Signe Roots „Naiserolli neli muutumist viljapunkri taustal“, kaader videost, 2015

Fideelia-Signe Roots „Palju õnne naistepäevaks!“ Linnagaleriis

Fideelia-Signe Roots küsib, mis tunne on olla naiskangelane. Selleks toob ta Linnagaleriisse Eesti esimese naiskombaineri ja töökangelase Elmina Otsmani kombainipunkri ja viib vaataja videote, heli ja tekstide abil ajarännule läbi ühiskonnas tunnustatud ja ootuspäraste naiserollide.

Olete oodatud näituse avamisele 25. veebruaril kell 18.00 ja vestlusringi koos professor Tiina Kirsi ja autoriga 10. märtsil kell 17.00! Näitus jääb lahti kuni 27. märtsini.

„Oranž „Niva“ seisis töökoja juures, selle ümber oli kogunenud palju rahvast ja mängis kolhoosi väike orkester. Kui pillid vaikisid, astus ette „Rostselmaši“ tehase peakonstruktori asetäitja Ivan Voitov ja pidas lühikese kõne. Ta õnnitles kõiki majandi naisi 8. märtsi puhul, mulle aga andis kogu oma suurkäitise kollektiivilt üle õnnitlused. Sealsamas seisis „Niva“. Paremat naistepäevakinki ei saagi olla,“ kirjutas Elmina Otsman (1924—2012) oma päevikusse, kui sai kingiks endanimelise kombaini.

Näituse keskse kujundina pakub Roots välja subjektiivse tõlgenduse nimelise kombaini terapunkrist, millele loovad narratiivi videod ja tekstid. Punker on nagu ajamasin, mis viib meid ajastusse, kus ühele naisele oli võitlus vilja eest auküsimus, kus kive korjati põllult paljakäsi ja kus tegutsesid kõrgete elueesmärkidega töökangelased ning kosmonaudid. Mineviku ja kaasaja vahel moodustavad kõneka seose katkendid Elmina päevikust, mida loeb ette põllumeheks õppinud ja traktoriga mööda Eestit rännanud näitleja Tiina Tauraite.

Fideelia-Signe Roots teeb EKA doktorantuuris loomingulist uurimistööd teemal „Naine kui kangelane“, milles võtab fookusesse nõukogudeaegsed naismehhanisaatorid, kes said töökangelase aunimetuse. Üldisest kangelasnaise kuvandist on ta nüüdseks jõudnud mikroajaloolisele positsioonile ning uurib Eesti esimese naiskombaineri ja töökangelase Elmina Otsmani juhtumit, mis võimaldab laiemaid üldistusi: kuidas kangelast konstrueeritakse, mismoodi ta endast mõtleb, mis on talle tähtis ning kuidas mõjutavad teda nii bioloogiline kui sotsiaalne sugu ja keskkond. Ajalooliselt on kangelase rollis vaikimisi olnud mees. Naine ei pruugi samas kontekstis usutavalt mõjuda, neid on pigem ohvritena nähtud. Kas naistele peaks leiutama nende oma kangelaskuvandi, küsib Roots.

„Mu senise uurimistöö kõige üllatavam leid on, et veel elusolevad nõukogudeaegsed naismehhanisaatorid korraldavad igal aastal üleriigilisi kokkutulekuid, kuid laiem üldsus on selle ühiskonnagrupi unustanud,“ räägib autor. „Kollektiivse mälu uurija Halbwachs leiab, et suurte poliitiliste pöörete tulemusena muudetakse riiklikul tasemel minevikusündmuste rõhku ja osad sündmused määratakse unustamisele. Nõukogude Liidu kokkuvarisemisel mattis uus diskursus eelmise enda alla ja muutus ka naisekuvand. Kui varem poseerisid ajakirjade kaanel töökangelannad, siis nüüd pigem modellid ja meelelahutajad. Naisekuvand muutus aktiivsest passiivseks. Teema väärib uurimist, et anda panus naisajaloo- ja üldise ajalookirjutuse diskursusse. E. Otsmani päevikud on siinjuures uurijaile hindamatu materjal.“

Näitus kuulub LadyFesti 2016. aasta programmi.

Fideelia-Signe Roots (snd 1976) on lõpetanud Tartu Ülikoolis maalieriala 1999. aastal, Eesti Kunstiakadeemias interdistsiplinaarsete kunstide magistrantuuri 2007. aastal ja 2013. aastast õpib ta Eesti Kunstiakadeemia doktorantuuris, uurimisteemaks „Naine kui kangelane”. Roots on esinenud näitustel alates 1997. aastast ning pälvinud mitmeid filmiauhindu. Kuulub Eesti Kunstnike Liitu alates aastast 2007.

fideelia.future.ee

Kunstnik tänab: Tiina Kirss, Katrin Kivimaa, Marko Mäetamm, Kalju ja Aivar Otsman, Tiina Tauraite, Urmas Sepp, Kristel Sitz, Kalle Pruuden, Aidateater, Jaanus Marrandi & Estonia OÜ.

Repro: Fideelia-Signe Roots „Naiserolli neli muutumist viljapunkri taustal“, kaader videost, 2015

Tallinna linnagalerii

26. veebruar – 27. märts 2016

Harju 13

K—P 12—18, tasuta

kunstihoone.ee

Rohkem infot:

Fideelia-Signe Roots, kunstnik

fideelia@future.ee

+372 53 803 081

Pressiteate koostas

Anneli Porri

anneli@kunstihoone.ee

ERR Kultuuriuudistes: http://kultuur.err.ee/v/kunst/eb27ef94-e5b3-4b26-943b-9b9631e2c147/fideelia-signe-roots-soovib-onne-naistepaevaks 

---

PRESS RELEASE
23 February 2016
Tallinn Art Hall

Fideelia-Signe Roots’s Happy International Women’s Day! at the City Gallery

Fideelia-Signe Roots asks what it feels like to be a female hero. In order to explore this, she is bringing the harvester bunker of Elmina Otsman, Estonia’s first female harvester operator and Work Hero, to the City Gallery. And invites the viewers to travel through time with the help of videos, sound and texts and explore the acknowledged and expected female roles in society.

You are invited to the exhibition opening on February 25th at 6 p.m. and to a discussion with Professor Tiina Kirss and the artist on March 10th at 5 p.m.! The exhibition will be open until March 27th.

“The orange Niva stood near the workshop. A large number of people had gathered around it and the kolkhoz’s small orchestra was playing. When the instruments fell silent, Ivan Voitov, the deputy head designer at the Rostselmaši factory stepped forward and made a short speech. He congratulated all the women at the farm on the occasion of March 8th, and then he congratulated me on behalf of the entire collective at his large enterprise. The Niva was right there. There can be no better Women’s Day present.” Elmina Otsman (1924—2012) wrote in her diary when she was gifted a harvester bearing her name.

As the central image of the exhibition, Roots presents a subjective interpretation of the named harvester from the grain bunker, for which the narrative is created with videos and texts. The bunker is like a time machine, which takes us back to an era when the battle for grain was a matter of honour for one woman, when rocks were gathered from the field by hand, and the work heroes and cosmonauts had lofty life goals. An eloquent connection between the past and the present is comprised of the excerpts from Elmina’s diary, which are read by actress Tiina Tauraite, who has studied farming and rode a tractor throughout Estonia.

Fideelia-Signe Roots is doing creative research on the topic “Women as Heroes” for her PhD at the Estonian Academy of Arts. The focus of the research is the Soviet-era women who worked with farm equipment, and were recognised with the title of “Work Hero”.  From the general image of a “hero woman”, she has now arrived at a micro-historical position, and is researching the case of Elmina Otsman, Estonia’s first female harvester operator and work hero. Generalised more broadly, she is examining how a hero is constructed and how she views herself; what is important to her and how is she affected by her biological and social gender and the environment. Historically, the role of hero has by default belonged to men. Women may not seem as believable in the same role and have been seen more as victims. Roots asks: Should a specific hero image be invented for women?

“The most surprising find of the research work to date is that the Soviet-era women who worked with farm equipment and are still alive organising annual national gatherings, but the general public has forgotten this social group,” says the artist.  “Halbwachs who researches collective memory finds that the emphasis on past events changes as a result of great political upheavals, and some of the events are destined to be forgotten. Upon the collapse of the Soviet Union, the new discourse buried the old one, and also changed the female image. If previously, work heroines posed on the covers of magazines, now it was models and entertainers. The female image changed from active to passive. The topic deserves to be examined in order to make a contribution to the discourse on writings on female history as well as general history. E. Otsman’s diaries provide invaluable material for the researcher.”

The exhibition is part of LadyFest 2016.

Fideelia-Signe Roots (b. 1976) has graduated from Tartu University painting department in 1999 and Estonian Academy of Arts interdisciplinary arts MA in 2007. Since 2013 she has been studying there at the PhD level; research theme „Women as Heroes”. Roots has taken part of exhibitions since 1997 and received several awards for her films. Member of the Estonian Artists’ Association since 2007.

http://fideelia.future.ee

Artist thanks: Tiina Kirss, Katrin Kivimaa, Marko Mäetamm, Kalju ja Aivar Otsman, Tiina Tauraite, Kristel Sitz, Urmas Sepp, Kalle Pruuden, Aidateater, Jaanus Marrandi & Estonia OÜ.

Repro: Fideelia-Signe Roots Four Changes in the Female Role Against the Background of a Grain Bunker, still from video, 2015

Tallinn City Gallery
26 February —27 March 2016
Harju 13
Wed-Sun 12 noon to 6 p.m., free
kunstihoone.ee

More information:
Fideelia-Signe Roots, artist
fideelia@future.ee
+372 53 803 081

Press release compile by:
Anneli Porri
anneli@kunstihoone.ee

 

---

ПРЕСС-РЕЛИЗ
23.02.2016
Таллиннский Дом искусства

Фидеэлия-Сигне Роотс Городская галерея „Palju õnne naistepäevaks!“ («С 8 марта!») 

Фидеэлия-Сигне Роотс спрашивает, что значит быть женщиной-героиней. Поэтому она сделала героиней выставки в Городской галерее первую в Эстонии женщину-комбайнера и Героя труда Эльмину Отсман. Зритель оказывается внутри бункера для зерна, и посредством видео клипов, звука и текста отправляется в мысленное путешествие во времени через призму признанных в обществе и желанных женских ролей.

Приглашаем вас на открытие выставки 25 февраля в 18.00, и в круг собеседников в обществе с профессором Тийной Кирс и автором выставки 10 марта в 17.00! Выставка будет открыта до 27 марта.

«Возле мастерской стояла оранжевая «Нива», вокруг неё собралось много людей и играл маленький колхозный оркестр. Когда инструменты умолкли, вперёд вышел заместитель главного конструктора завода «Ростсельмаш» Иван Войтов и выступил с короткой речью. Он поздравил всех женщин хозяйства с праздником 8 марта, а мне передал поздравления от коллектива, скрепив их крепким рукопожатием. И тут же стояла «Нива». Лучшего подарка к женскому дню нельзя было ожидать,» - записала Эльмина Отсман (1924—2012) в своём дневнике, получив в качестве подарка комбайн, названный своим именем.

В качестве центрального образа художница предлагает субъективное толкование о зерновом бункере именного комбайна, причём, повествовательный характер образа создаётся с помощью видео и текста. Бункер – это нечто вроде машины времени, которая отправляет нас в век, когда для женщины борьба за зерно была вопросом чести, когда камни в поле собирали голыми руками и где Герои труда и космонавты действовали во имя высоких жизненных целей. Красноречивую связь времён между прошлым и настоящим создают отрывки из дневника Эльмины, которые зачитывает учившаяся на фермера и объездившая Эстонию на тракторе актриса Тийна Таурайте.

Фидеэлия-Сигне Роотс пишёт творческую исследовательскую работу в докторантуре Эстонской художественной академии по теме «Женщина как герой», в которой в центре внимания находятся женщины-механизаторы советского времени, получившие почётные звания Героя труда. От общего образа женщины героини автор перешла к позиции микро-историка и изучает жизнь первой в Эстонии женщины комбайнёра и Героя труда на примере Эльмины Отсман, который позволяет делать широкие обобщения: как рождается герой, что он думает о себе, что для него важно и как влияют на него его биологический пол, социальное положение и среда. Исторически в роли героя по умолчанию выступал мужчина. Женщина не обязательно воздействовала в таком контексте достоверно, её, скорее, привыкли видеть жертвой. Роотс задаётся вопросом: «Может быть, для женщин следует найти свой собственный образ героини?»

«До сих пор самой неожиданной находкой моей исследовательской работы было то, что ещё живущие женщины-механизаторы советского времени ежегодно устраивают встречи на уровне нашей страны, но широкая общественность эту группу общества забыла, - говорит автор -. Исследователь коллективной памяти Морис Хальбвакс утверждает, что в результате больших политических переворотов акцент на событиях прошлого изменяется и отдельные события предаются забвению. Когда Советский Союз прекратил существование, новая культура и идеология подмяла прошлое под себя, и образ женщины в искусстве также претерпел изменения. Если прежде на обложках журналов позировали героини труда, то сейчас их место заняли модели и представительницы шоу-бизнеса. Образ женщины из активного превратился в пассивный. Тема достойна исследования и способна внести вклад в идеологию истории женщины и общего исторического описания. Дневники Э. Отсман в этом составляют бесценный материал для исследователя.»

Выставка входит в программу LadyFest 2016.

Фидеэлия-Сигне Роотс (р. 1976) закончила Тартуский университет по специальности живопись в 1999 году, магистратуру Эстонской художественной академии по специальности междисциплинарных искусств в 2007 г., а с 2013 г. учится в докторантуре академии, и тема её исследовательской работы – «Женщина как герой».Ф.-С. Роотс принимает участие в выставках с 1997 года, награждалась различными кинопремиями.Член Союза художников Эстонии с 2007.

fideelia.future.ee

Художник благодарит: Тийну Кирсс, Катрин Кивимаа, Марко Мяэтамма, Калью и Айвара Отсман, Тийну Таурайте, Kristel Sitz, Урмас Сепп, Калле Прууден,  Театр «Aida», Jaanus Marrandi & «ООО Estonia».

Репродукция: Фидеэлия-Сигне Роотс «Четыре превращения роли женщины на фоне зернового бункера», кадр из видео, 2015

Таллиннская Городская галерея
26 февраля – 27 марта 2016
Harju 13
Ср—Вс  12—18, вход бесплатный
kunstihoone.ee

Более подробно:
Фидеэлия-Сигне Роотс, художник
fideelia@future.ee
+372 53 803 081

Пресс-релиз составлен
Аннели Порри
anneli@kunstihoone.ee

Uus ateljee ja teisi seiklusi

Suvi on käes ja ma lähen vastu oma 3ndale aastale EKA doktorantuuris, mis tuleb senistest pingelisem, kuna plaanin kaht näitust ühe õppeaasta jooksul. Alles see oli, kui sisse sain. Esimene aasta ei olnud nii huvitav, kui teine, millele loominguline tegevus andis särtsu juurde. Tean nüüd paremini ka, mida ma uurin. Fookus on teravam. Tegelen peaaegu iga päev oma teemaga. Vahepeal tahtsin kooli kõrvalt kondiitrina tööle minna, kuid loobusin, kuna nägin, et mul ei oleks lihtsalt selleks aega. Milline vedamine, et saan doktorandi toetust, sest vastasel korral oleksin algusest peale pidanud kooli kõrvalt töötama, mis tähendanuks üsna haledat venitamist, kuni kogu värskus oleks kadunud ja ma poleks enam ei mäletanud, miks doktoriõppesse astusin.

Mul on nüüd ARS-is ateljee. Kes mu blogi on jälginud, teab, et mu eelmine ruum asus ARS-i hoovimajas ning sinna pääsemiseks tuli vahel isegi üle aia ronida. Üldse oli tegu ebameeldiva uberikuga. Uskumatu, aga hoovimaja välisukse lukk streikis isegi veel kolimise päeval! Igatahes jõudsin napilt ARS-i avatud uste päevaks end uues kaunis ruumis sisse seada. Selle toakese ja oma väga lahedate naabrite üle olen ma küll tõeliselt õnnelik. Avatud uste päeval käis sealt päris suur mass läbi ja ruumis oli rõõmus meeleolu. Seadsin paljud tööd näoga publiku poole. Vaadati päris süvenenult ja kiideti ka mu õhtupäikeses kümblevat ateljeed. Üks mees tõdes, et hea teada, et maalin ka, tema arvanud, et teen ainult vigureid!

Selle pildi minust ateljees tegi Mar Canet

Oma üle-koridori naabri Piret Rohusaarega. See on tõesti üks piiiiiik koridor, mille
pikkus tuli kolimisega eriti esile. Foto Mar Canet.

Kunstihuvilised minu ateljees

Kunstihuvilised suurte maalide ja meesaktide taustal mu atekas

Üks kolmest koerast, kes mu ateljeed külastas, uurib mu 2011 a. tehtud plakateid

Suveks liiguvad kunstnikud küladesse ja metsa, kus avatakse galeriisid. Üks neist on Voronja galerii Varnjas, kus laupäeval avanes Mari Kartau kureeritud näitus Comeback. Sügisel naaseb metsistunud kunstnikkond linnadesse ja küll on hea, kui siis keskküttega ateljee ees ootab. Küttearved on muidugi teine teema.

Siin me oleme! Pilt Jaak Kikas

Raul Oreškin näitusel osalevaid kunstnikke õnnitlemas

Raul Oreškin ja Mari Kartau vaatavad Tarvo Kaspar Toome performance't

Me Kalev Mahtraga oleme juba teist korda Voronjas. Püsikunded! :) Pilt Jaak Kikas

Juuni algul jõudsin oma uurimistöös uuele tasemele: esimene konverentsiettekanne! Teoks sai see soolise võrdõiguslikkuse voliniku poolt korraldatud konverentsil Saatused ja staatused. Teemaks võtsin „Elmina Otsman- kangelane või ohver?“. See äratas paljudes huvi ja peale ettekannet tuldi juttu puhuma. Konverents lõppes valitud seltskonnaga restoranis. Juhendaja Tiina Kirss kutsus mind kohtuma maailmakuulsa Toril Moi ja tema abikaasaga. Kohal olid veel mõned Tiina doktorandid, teadurid ja võrdõiguslikkuse volinik. Väsimusest hoolimata kujunes õhtu väga lõbusaks ja arendavaks.

Konverentsil ettekannet pidamas

Iga kord mõtlen, kuidas ei viitsi kirjutada ettekannet või teha näitust, (pidades viimasel juhul silmas rohkem rahaküsimise, suhtlemise ja ülespaneku poolt), kuigi ideid on palju, aga pärast tunnen, et jälle on väike panus antud, mis loodetavasti päris tuulde ei lenda vaid ikka keegi kunagi aastate pärast võtab jutuks, talletab mingisse andmebaasi või ostab mõni muuseum midagi ära, mis on juba liiga hulljulge unistus, kuid unistama peabki suurelt.

Käisin sel suvel juba teist korda vabariiklikul naismehhanisaatorite kokkutulekul, millest kirjutasin pikemalt Naiste Hääles.

13. vabariiklik naismehhanisaatorite kokkutulek 13.-14. juunil 2015 Saaremaal

Voore linna päästmise projekt jätkub vanaviisi. Suvisel pööripäeval kimasin rattaga Vooremäele ja üritasin linna allika alt maa peale tuua. Allika puhastamisest on möödunud aasta, olin ise veel kopa juhtkangide taga. Aga ei midagi. Videoid Voore linna päästmisest saab vaadata siit.

Seekord sooritasin stopperi testi. Räägitakse, et paranormaalsetes piirkondades liikuvat aeg teisiti. Sellega olevat seotud inimeste salapärased kadumised ja taasilmumised aastakümneid hiljem. Pärimus Voore linnast annab alust oletada, et ka Raudallika juures on ajanihkeid. Test oli lihtne: kaks ühesugust nutitelefoni (üks veidi vanem mudel, muidu sama), kaks ühesugust stopperi äppi samal ajal käima. Üks telefon jäi koju, teine tuli metsa kaasa. Tagasi kodus, võrdlesin näitusid ja selgus, et metsas kaasas olnud stopper oli 14 sekundit taga. Vooremäel oleks nagu aeg kiiremini läinud. Kontrollkatsete näidud ei erinenud rohkem kui 1 sekund, mille saab ajada ebatäpse nupule vajutamise kaela. Kavatsen edaspidi veel kontrollkatseid teha ja eks siis paistab.

Mu abikaasa kõndis mais-juunis 3 nädalat mööda RMK matkarada, kokku 630 km. Peakaameraga ja mobiiliga filmitud materjal tundus mulle nii naljakas, et panin sellest kokku midagi videopäeviku taolist, kus muhe üksik rändaja käib mööda imekaunist hiliskevadist Eestit, jagades aeg-ajalt mahlakaid kommentaare.

Kalev Mahtra Eesti piiri ääres

Suvel üritan tegeleda oma doktoritöö loomingulise poolega ja käia metsas maasikal.