Kodanik Kassi imepärane teekond

Augustis täitub aasta sellest, kui kassi võtsin. Elu kassiga on huvitav, aga kuidas see kõik algas?

Elas kord kass, kes kõndis omapead. Ükskord nähti teda istumas maanteekraavis külmas vees.

- Kodanik, kas te ei roniks kraavist välja, te külmetate ja saate põiepõletiku!

Kass ei liigutanud. Oli nagu ära tinistatud.

Inimene haaras tinistatud kassi sülle ja viis tuppa.

Esimene kohtumine aprillis 2014

Esimene kohtumine aprillis 2014

Kassi päästnud Supermani särgiga Supergrrrrrrrrl (mu õde) sündmuspaigal. :)

Peale mitmeid asjatuid katseid kodanik Kassile kodu leida jäi ta paikseks, kuid konfliktid majas elutseva koera ja teise kodanik Kassiga, kes oli sinna varem ilmunud, surusid uustulnuka pealsunnitud eraklusse kinnises kütmata, aga see-eest roosas toas. Kuna suvi võttis aina enam võimust, polnud sellest esialgu hullu, pealegi klapivad roosa ja hall imehästi. Erakul oli meeles kraavivee koolnukülm haare, mis muutis ta soolasambaks ja mille üle tal puudus igasugune kontroll. Ta ei mäletanud, kuidas ta kraavi sattus, aga märgid näitasid, et kunagi pidi tal olema armastav kodu, kus teda poputati ja hoiti. Kodanik Kassi päästja arvas, et ta endine omanik tahtis temast lahti saada ja viskas ta autost välja. Kuigi kodanik Kass ei teadnud endal olevat mingit süüd, oli ta ometi kuulnud, et vahel nii tehakse.

Kodanik Kass pidas end inimeseks ja seepärast eelistas loomadele inimeste seltskonda. Talle meeldis neile oma osavust demonstreerida. Vahel pandi teine kass ja koer majja kinni ja anti uustulnukale võimalus maja ees puudel turnida. Inimesed vaatasid ja plaksutasid. Ükskord ronis kodanik Kass suure kase tippu ja jäi vaadet nautima. Inimesed läksid paanikasse ja vedasid, higimullid otsa ees redeli puu najale. Möödus tunde. Inimesed aina kõõlusid redelil ja kutsusid teda. Ei tea, miks, äkki oli söök valmis? Kribin-krabin alla. Nad vahtisid  teda nagu ilmaimet. Kuidas sa alla said? Päris ise ronisid?

No tere hommikust!

Augustis valdas pererahvast must mure, sest külmade tulekul polnud kodanik Kassi kuhugi panna. Niipea, kui Kass oleks läinud oma kütmata toast teistesse ruumidesse, oleks kodanik Koer temast hakkliha teinud. Väljas käis kodanik Kass õhuakna kaudu, kust pääses maja taha ja sealt vaikselt mööda metsaäärt majakoera- ja kassi valdustest kaugemale. Kodanik Kass polnud üldse mingi pehmo, aga sellega ta koera halvakspanu just ära teeniski. Arglikum majakass Mummu, kes oli samuti omal ajal ei tea kust ilmunud, pidas paremaks eemale hoida. Teda polnud juba nädalaid näha.

Mummu: must nagu mure kodanik Kassi pärast

Ükskord heinamaal kohtus kodanik Kass niitjaga. Ta nägi niitvat inimest esimest korda. Küll oli huvitav vikatit jälgida. Vahelduseks peitis kodanik end veel niitmata rohu sisse ja hüüdis uu-uuu! Niitja harutas rohu lahti ja leidis kodaniku üles. Küll sai nalja! Kodanik Kass ei saanud teisiti, kui pidi niitjale näitama, kuidas ta ronib ja terve vana poolkuivanud pihlakas sai tema areeniks. Igale uuele oksale jõudes ütles kodanik Kass njäu.

Niitja näeb kodanik Kassi

Kodanik Kass näeb niitjat

Niitja aina naeris ja nimetas teda ilusaks kiisuks. Kodu poole minnes kutsus niitja kodanik Kassi kaasa, aga ta vist ei teadnud, et kodanikule oli koduhoovis vabalt liikumine ohtlik ja nii jäi kodanik nukralt puu otsast niitjale järgi vaatama. Ta oli seda inimest varem korra näinud. Aprillis, paar päeva pärast seda, kui ta kraavist tuppa toodi tegi niitja temast mõned pildid, enne kui ära läks. Nad rääkisid, et need pannakse igale poole üles, sest siis tunneb omanik ta piltide pealt ära ja tuleb järgi. Möödusid nädalad ja kuud, aga keegi ei tulnud. Äkki oli ta välimus liiga palju muutunud ja omanik ei tunne teda enam ära? Kuid see on ju võimatu! Kodanik Kass peseb end iga päev ega lase puukegi ligi. Ei, vett ta ei armasta, aga ta peseb end nagu kass, keelega. Arvestades et ta peab end inimeseks, kõlab see ehk tõesti võõrastavalt: inimene, kes peseb end nagu kass. Kodanik Kass ei saanud endiselt aru, kuidas juhtus, et ta varakevadel üksipäini jääkülma vette sattus. Ja veel kraavi!

Niitja sõitis varsti linna, aga kodanik Kass pandi millegipärast tuppa kinni, nii et isegi aknast enam välja ei pääsenud. Täiesti arusaamatu! Päevad möödusid üksluiselt. Vahel sai lühtril kiikuda ja riiulilt raamatuid maha ajada, aga inimesi nägi ainult kaks korda päevas, söögiaegadel. Lõpuks kuulis kodanik Kass automürinat. Tal paluti astuda kenasse transpordipuuri ja kanti autosse. Omainimesed tulid temaga kaasa.

Õhtuhämaruses jõuti linna ja peatuti ühe suure maja ees. Kodanik tundis uusi lõhnu ja kuulis hirmutavaid helisid. Kui puur viimaks ühes toas avati, nägi Kodanik Kass niitjat, kes pakkus talle hõbekandikul kolme kala. Liiga absurdne, et olla tõsi, seega hiilis kodanik igaks juhuks kapi alla.

Kodanik Kass uues kodus

Kahtlane!

Öösel kobinat kuuldes tulid kõik vaatama, kuidas kodanik Kass tualetti kasutab. Nad imestasid, miks ta kraabib põrandat tualeti ümber (tal oli muide maailma kõige ilusam tualett). Kodanik Kass oli lihtsalt pedant ja leidis, et inimeses peab kõik ilus olema.

Kõik on uus!

Kultuurne tualetikasutaja

Hommikul oli selge, et kodanik Kass kala ei söö ja niitja andis talle krõbinaid. Ta mõõtis täpse normi välja, aga oli nii elevil, et ajas pool maha. Kodanik kass vaatas põrandal veerevaid krõbuskeid ja niitjat kaastundlikult, aga unustas niitja kohmakuse kohe, kui sööma hakkas, sest ta sai esmakordselt midagi nii imeliselt maitsvat.

Esimest korda oma toidulaua taga

Kodanik Kassi nimi ei olnud nüüdsest enam kodanik Kass vaid Buffy. Niitjale meeldis hirmsasti vampiiritapja Buffy ja kuna kass oli niitja teada emane, pidi ta saama mõne kangelasnaise nime. Nii sai küla vahele maanteekraavi unustatud kodanikust tunnustatud linnakodanik.

Olen Fideelia ja elan..., õigemini elasin... MAAL

Nüüd kirjutan eneseirooniliselt oma maaelu kogemusest ja kommenteerima on oodatud eriti need blogi lugejad, kel on samaväärseid kogemusi.

Maal saab elada nagu tehnikaajastul, aga seal saab ka elada nagu 1000 a. tagasi. Eelmises postituses kirjutasin, et veetsin kaks nädalat praktika ajal oma suvilas, kus elasin arhailiselt. Ainult elektri olemasolu andis tunnistust tänapäevast. Hoolimata tõigast, et suure osa oma lapsepõlvest elutsesin vanatüüpi metsamajas, kus vesi tuleb kaevust ise tuua ning tuli ise pliidi alla teha, tabas maaelu ränkraskus mind otsekui nuiaga pähe. Mu töökasvatus on nullilähedane. Mind kasvatati kunstnikuks ja mu töö käis värvipliiatsite ja joonistusblokiga väikese kollase laua taga.

Mina joonistamas ca 1979

Isegi kui mul vahel paluti rehitseda või kitkuda, tegin ma seda nii halvasti, et järgmine kord jäeti mind rahule. Mu mesinikest vanematel oli suviti meeletult tööd. Mind ja õde hoidsid vanatädid ja vanavanemad ning vahel ka palju vanem õde, kes muidugi ka tegid majapidamistöid. Kõvasti aega veetsin lapsena ka linnas, unistades samal ajal maal elamisest ja põllumehe ametist, mille plussina nägin võimalust päevad läbi koeraga mööda põlde ja heinamaid joosta. Suuremana kolisin linna ja maalkäigud jäid aina harvemaks, pealegi pandi maale kanalisatsioon. Mulle jäi maaelust romantiline mulje, milles on tublisti lapsepõlvenostalgiat. Tegelikult on vanaaegne maaelu siiski ränk ellujäämise kool, isegi ilma koduloomadeta.

Vanatädi Hildaga Alatskivi maakodus. Ei tundu just väga hüsteeriline töö rühmamine.

Mu kadunud vanatädi Hildal on suvila Valgemetsas olnud nii kaua, kui mäletan. Ta pärandas selle eestiaegse villa mulle. Maja pole ammu remonditud. Võimalik, et kui tapeet maha kiskuda, kukub terve lobudik kokku. Ülakorrusel suvitas aastakümneid üks teine naine, kes jättis endast maha halli toa, halli köögi ja veneaegse liimpuitmööbli. Alumisel korrusel ei saa elada, kuna põrandad on läbi. Ainult köögis on normaalne põrand. Pealegi meeldib mulle võimalikult kõrgel elada. Kuna hallis toas hakkaks mul paha, kulus kõvasti aega ja vaeva, et värvida tapeet ja põrand kollaseks ning restaureerida ahi, lagi ja korstnajalg. Lae vooderdasin oma TÜ maalieriala-aegsete koolitöödega. Nõnda hakkas staarfeministi glamuurne villa oma omaniku nägu minema.

Lagi

Enne oli tuba selline:

Lagi

Osa remondist tegime abikaasaga enne praktika algust, näpistades väheseid vabu päevi, kuid osa jäi mulle teha koha peal elamise ajal. Lisaks pidin käima Kõlleste Kommimeistrite juures kondiitripraktikal ja igapäevaseid maatoimetusi ka tegema ning selline elu hakkas mulle kummaliselt mõjuma. Ühel ööl nägin unes, et elan päriselt Tallinnas. Jalutasin kesklinnas Estonia teatri juures, mingi väike tüdruk käekõrval. Õhtune linn oli tuledes ja rahvas sagis ringi. Värvid olid põhjas, kuigi oli vihmane.

Maal tuleb oma tegemisi süstemaatiliselt planeerida, eriti kui on külm. Maal sõltub inimene üldse ilmastikust palju enam kui linnas. Praktikalt tulles pidin kohe puid tooma, kui neid ette toodud polnud ja ahjud kütte panema. Kui vett ka polnud, oli järgmine töö vee tassimine. Tõin 5 ämbritäit järjest. Kaev on seal hullult sügav. Enda, nõude ja pesu pesemine toimus maja taga õues iga ilmaga. Pliidil soojendasin vett ainult kannuga, nii et enamus pesust toimus jääkülma veega. Kulutasin krooniliselt liiga palju vett. 50 liitrit kulus kahe õhtuga ära. Lisaks veel väliduši vesi, 20 liitrit, aga dušši ma iga päev nii põhjalikult ei võtnud, sest ilm muutus talviseks. Jõe äärde muidugi üldse ei jõudnud. Hea, kui suutsin end maasikale vedada. Õnneks kasvas aiaski metsmaasikaid. Korjasin ühel äikese-eelsel õhtul kiiruga sealt terve liitri.

Enne maasikate puhastamist panin kartulid keema. Linnas saab töölt tulles kohe lõõgastuda ja teha ainult lahedaid asju või süveneda sisulistesse probleemidesse ja arendada end mingil erialal või jõusaali minna või... võimalused! Samas ei saa teisiti, kui pean ütlema, et ela linnas või maal, parim oleks, kui tööl käima ei peaks. Kui elaksime ressursipõhises maailmas. Teaduse, kunstide ja teiste aladega tegelema motiveeriksid siis uudishimu ja tahe muuta maailm paremaks, mitte mingi mõttetu palk, mis enne järgmist palgapäeva ära kulub.

Aias kasvavad!

Mul on siiamaani meeles, kuidas lapsena olin vanatädidega suvilas ja öösel paukus kohutav äike. Sel ööl kloppis naaber meie aknale ja palus valuvaigistit. Oli natuke jube, aga põnev. Natuke nagu oleks sõda. Ühel noist kaugetest öödest jäin suvilas kuutõbiseks. Nägin unes, et seisan keset tuba laua ääres, puhastan noaga õunu ning siis heidan Hilda kõrvale magama. Hommikul ärkasingi Hilda kõrval. Ma olevat oma voodist tema juurde jalutanud, ise maganud.

Suvilas on igavesti see aasta, mil unes kõndisin.

Mis käesolevasse suvesse puutub, siis vahel kraapisin katuselt sammalt ja akendelt vana värvi. Vihma tõttu oli aga katus libe ja ma ei tahtnud sinna ronida. Kui ülemise toa aken oli lahti, kuulsin alt õuest selgelt, kuidas tuli ülal ahjus praksub. Kuivad puud, kiiresti läheb soojaks. Siis saab läpakaga diivanile minna, halvaad süüa ja kirjutada. Jah, internet mul siiski oli.

Õnnelik pannkoogipäev metsmaasika toormoosi ja piimaga.

Pood asub 4,5 km kaugusel Vastse-Kuustes. Vanasti oli Valgemetsas pood, kuid see põles maha.

Ühel hilisõhtul tegin kaks avastust: 1. Udu! 2. Jalad on räigelt mustad! Maainimese seisundi saavutanud aju arvutas kohe välja tegevuse järjekorra: kõigepealt kõndisin mööda teed, et udu vaadata ja oma maja möödakäija pilguga kaeda. Oli päris pandav. Pimedas olid näha ainult valgustatud aknad kahe suure kuuse all. Oli vaikne ja khmm, romantiline koos udu ja vanade suurte puudega. Seejärel pesin külma kaevuveega jalgu ja pärast istusin ahju taga, teadvuse vool maaka lainel ketramas. Millised tööd on veel tegemata ja mis järjekorras neid peaks sooritama? Mida homme teha? Aga järgmisel aastal? Mida siin on üldse mõttekas teha? Saun oleks tarvis ehitada, aga kes aitaks? Äkki müüks üldse maha? Aga see on mu ainuke side minevikuga! Taevas vilgub juba paar tähte. Loojangud on värvilised. Kõrvahargid on head ja siilidel on laktoositalumatus.

Suure ellujäämispingutuse kõrvalt kirjutasin artikli.

17. juulil oli telekas minu päev. Kordustena näitas lausa kaht minuga seotud saadet: TV 3 „Õhtusöök viiele“, kus mina kokkasin ning Kanal 2 seda Eestlast ja Venelast, kus Anne Paluver minu eeskujul palja rindkere aktsiooni tahab korraldada.

Üks öö suvilas võttis kriminaalsed tuurid. Poleks uskunud, et mul tuleb Valgemetsas politsei kutsuda. Nimelt hakkas juba umbes kuue ajal õhtul kostma mingi kummaline vile. Algul pidasin seda linnuks, aga äkki jõudis mulle kohale, et lind ei jaksaks pidevalt häälitseda. Tundus nagu autosireen. Eriti kõvasti kostis see hilja õhtul, kui päevased helid kadusid. Lootsin, et kunagi saavad auto akud tühjaks ja sireen vaikib või võtab keegi midagi ette. Kell aga oli juba kusagil 02 öösel, kui üürgamine endise hooga jätkus. Pidin hommikul pool seitse tõusma, et praktikale minna, maganud aga polnud veel silmatäitki. Haarasin metsikus vihas mobiili ja helistasin politseisse. Rääkisin, et juba pärastlõunast saadik üürgab autosireen. Politseimasin saabus mu maja ette teele kella 03- ajal. Nad sõitsid aeglaselt, pöörasid ringi ja kadusid. Sireen vilistas edasi. Ilmselt otsiti autot, aga see ei olnudki auto. Kella 8- ajal hommikul, kui rattaga praktikale läksin, kuulsin selgemalt, kust heli kostab: sireen kujutas endast minu maja lähedal asuva laagri ühe ruumi signalisatsiooni. Ma ei saa aru, kuidas inimesed laagris magada said. Kas olen kuidagi eriliselt tundlik? Päev oli muidugi rikutud. Ei tea, millal see kinni keerati, igatahes õhtuks oli ta vaikinud.

Järgmisel päeval läks kaev vett vedama. Lasin pange vist kogemata liiga sügavale, sest jäin mõtteisse ega pannud tähele, kus ämber juba on. Äkki igatahes juhtus, et nöör pööras end tagurpidi ja see liigutus, millega enne pange üles tõmmati, oli nüüd laskumise liigutus. Paanika. Suure vastassuunas tirimisega sain vee kätte, aga rohkem ma kaevule ei läinud, enne kui tuli Sven, kes nöörisõlme teisele poole rulli sättis. Ma oleksin ise ka lahenduse välja mõelnud, kui esimene vihahoog lahtunud, aga kuna Sven pidi niikuinii kohe maale tulema, jätsin selle tema ülesandeks.

Esimesel nädalal ei olnud ma suvilas veel kodunenud ja tormasin üles-alla, sisse-välja nagu peata kana, sest unustasin alatasa kuhugi midagi ja ei suutnud otsustada, kus ma mingeid asju hakkan hoidma. Maja oli minu jaoks selgelt liiga suur. Nii tulid sinikad. Sõpru aga külla ei tulnudki, kuigi olin kutsunud. Ma oleksin neile südamlikult väravale vastu läinud nagu Ines Aru Nukitsamehe filmis ja maasikaid pakkunud. NOT. Liiga pingeline elu ja jube välimus - oligi parem et nad mind maakana ei näinud.

Teise nädala lõpus tõdesin, et lisaks sellele, et mu hüperaktiivsus ei taha kuidagi maha jahtuda, ei saa vist jalgu ka enam kunagi puhtaks. Mu küüned olid murdunud ja varbaküüntelt lakk maha tulnud. Näonahk nägi halb välja ning poorid olid umbes. Juuksed olid pulstunud, käed karedad, randmed punased ja lõhenenud, keha sinikaid täis nagu oleks peksa saanud. Oma suurt õlgkübarat polnud kordagi pähe pannud, aga tolmumask ja töökindad olid mu sõbrad.

Wannabe maakatele võiks teha midagi AA-rühma taolist. Räägiksin seal endast:

„Mina olen Fideelia ja ma elan... maal.

Kõik: „Oijahh... teadagi“.

Mina: „Mu maakodust on Tallinna üle 200 kilomeetri!“

Kõik: „Mis mõttes, ä!?“ Ei ole võimalik! Sa elad maal JA Lõuna-Eestis?“.

Ükspäev sai jälle actionit. Olin oma toas, et asuda ahju lihvima, kui äkki ronis mu käe peal pikakoivaline ämblik. Rapsisin ta kiiresti maha ja karjusin nagu ma juba ammu karjunud pole. Ma ei karda loomi, aga mul on raskekujuline ämblikufoobia ja mõõdukas putukafoobia. Ämblik lidus voodi alla, mina trepikotta. Mu kõik ihukarvad seisid püsti - ma ei epileerinud maal end nii korralikult - ja kananahk kattis isegi silmamunad. Nutsin, et ei saa enam kunagi oma kollasesse tuppa. Siis pihustasin putukamürki tuppa, ise läksin sööma ja lasin mürgil samal ajal mõjuda. Rohkem ämblikke ma oma toas ei näinud. Ma ei olnud selle üle uhke, aga samas see on minu kodu ja ma olin paanikas. Lasin regulaarselt mürki tubadesse, sest vastasel korral ma seal lihtsalt ei oleks elanud. Kas putukad või mina- keegi peab kaduma.

Sain siilikesega sõbraks. Kaks korda jalutas mu aias. Piima andsin ainult esimesel korral, pärast sain teada, et seda ei soovitata.

Eelviimasel päeval tuli Sven ja me avastasime, et munaõli tempera, millega korstnajalga kruntisin, oli mul külmkapis pahandust teinud ja toidukraamile mõru maitse andnud. Süüdi oli tempera koostisosa värnits. Külmas aga hoidsin seda selleks, et järgmisel päeval üks kiht veel teha. Mahlal oli omamoodi peen maitse, peab ütlema.

Laupäeva õhtuks sain remondi valmis, aga ise hoopis lahkusin. Sõitsime õhtul ratastega linna (39 km). Teekonna esimene pool oli täitsa suvine, vastupidiselt tervele läinud nädalale, mil aina sadas ja ma olin praktikal karupükstega, näpud külmast nii peenikesed, et kommivormide määrimine lihtsalt võttis väga kaua aega... Sõit ülesmäge oli vaevaline ning sain kohe aru, kuivõrd vorm on langenud. Maaelu ilmselt lihasjõudu ega vastupidavust ei arenda, pigem vastupidi, kurnab.

Vihmasadu Valgemetsas

Kui Tartuni oli 18 km, hakkas raadiomast paistma. Ma pole vist Tartut nähes kunagi varem nii õnnelik olnud.

Teekonna viimane ots kujunes paaniliselt väntamiseks keset kobrutavaid mustjassiniseid pilvi, vesipükse, välke... meie peade kohal selge sinitaevaga. Ja ei hakanudki sadama. Kodus hüppasin kohe kuuma vanni, vahu sisse. Siis pediküür, maniküür, epilatsioon ja hiljem kosmeetik jne. Hommikul olid suunurgad lõhenenud ja keha valutas, kuid ma ohkasin kergendatult: "Hea rahulik, vähemalt ei ole meil ämblikke!". Praeguseks on mu välimus normaliseerinud. Hakkasin jälle jooksmas käima ja augustis naudin jõusaali steriilset putukavaba keskkonda.

Ma ei saa Sol’i kombel väita, et mu päriskodu on looduses, aga ma ei saa ka öelda, et see asub linnas. Minu jaoks oleks kompromiss maa ja linna vahel ideaalne. Piisavalt privaatsust, tehnoloogia igapäevaelu toetamas, kõik kaasaegsed mugavused, putukavaba keskkond, tippkultuur, sporditegemise võimalused jne, kuid sealsamas lähedal vaba loodus, loomad, linnud. Hiljuti avastasin, et Venus Project on olemas ja see tundub mulle vägagi ihaldusväärne, eriti mõte ressursipõhisest majandusest rahapõhise asemel.

-„Täna on laupäev. Olen Fideelia ning lähen uuesti maale.“

-„Oled sa valmis rääkima, miks sa seda teed?“

-„Mõned põhjused on, aga pean rohkem analüüsima, et need sõnadesse panna.“

Luht

Sven Vabari võimsad mõtisklused Tartu Emajõe luhtadest innustasid mind võtma ette pildistamisretke oma lemmikluhale. Mulle meeldib see koht ka, mida Sven kirjeldas, aga seal on nüüd rattatee tõttu rohkem rahvast. Siiski mitte alati.

Vahel mõtlen, milline tunduks Tartu külalisele, kes esimest korda linnale läheneks kusagilt nii, et ta ilma kesklinna ja üle jõe minemata jõuaks Annelinna rattateele ja sealt Ihastesse. Ilmselt peaks ta linnasüdameks ja suurimaks ärikeskuseks Eedenit. Üle jõe paistev tegelik kesklinn mõjub väikese ja madalana, paar juhuslikku kõrgemat hoonet siin-seal. Eriti suur vahe tekib ööpimeduses, kui Eeden on tuledes.

Koht, kus käisin eile, on absoluutselt inimtühi. Sinna pääsemiseks tuleb Ihaste tee poolt üle laia luha jõe suunas minna. Seal on talvel paksu lume tõttu raske kõndida. Praegu on lumi kohati lausa põlvini. Väljal puhuvad võimsad maailmatuuled ja iial ei tea, millal astud tühjusse. Lumi katab kinni võimalikud sissekäigud jõealusesse maailma. Kui läbi raskuste jõekaldale jõudsin, nägin teisel pool värvilise gräfitiga kaetud müüri, mis paistis läbi tiheda võseriku. Suured palgihunnikud nagu vanasti. Edasi minnes nägin üle jõe Prisma ostukeskust, mis mõjus halli ja mahajäetuna. Mäletan, et kui esmakordselt Tartus sürrist kohast, Pärna tänavalt vist, Prisma märki nägin, pidasin seda hallutsinatsiooniks. Täielik ulme, kuidas see nii kaugelt sai kätte paista.

Graffiti ja palgid Ihaste-poolselt kaldalt vaadatuna

Aeglase säriga lumemärja hallfiltriga tehtud pilt

Prisma kaubanduskeskus ja vana puu

Luha-arhitektuur

Emajõel on hilja saabunud talve meeleolu. Jääpuder sõidab mööda tumedat vett. Tahtsin seda aeglase säriga pildistada ning püüdsin objektiivile hallfiltrit ette keerata. Filter kukkus aga lume sisse. Sobrasin küünarnukini lumes. Filtri leidsin, aga käed said märjaks ja hakkasid külmetama. Kandsin neid sõrmikuid, mis sõrmed paljaks jätavad- nende väel ma kadunud asja otsisingi- lisaks olid kaasas käpikud selleks ajaks, kui ma ei pildista. Pidasin veel mõned pildid vastu, kuni käed juba külmast valutama hakkasid. Tuul tõusis ning puistas kerget lund. Panin asjad kokku, endal näpud iga liigutusega aina punasemad ja kriimustusi täis. Mõtlesin, mida möödakäija võiks minust arvata, kui ma oma kollases kombekas valusate sõrmedega vihaselt puhisedes fotoasju kokku panen. Iga kord, kui olen talvekombinesoonis nagu kosmonaut, meenub mulle, kuidas Juri Gagarin orbiidilt laskudes tühermaale sattus. Esimesena kohtas ta vanaeidekest lapselapsega, kellele ütles: „Ärge kartke! Olen nõukogude inimene.“.

Mida mina võiksin möödujaile öelda? Gagarin saabus just esimese inimesena orbiidilt, aga mina? Tulin kodunt, siitsamast nurga tagant. Mul ei ole tõesti mitte midagi öelda.

Möödakäijaid aga ei olnud. Ülejõemaailmas valitses samasugune vaikus nagu Annelinnas ja Ihastes. Ainult hullud möllavad halli ilma ja paksu lumega kusagil võsas.

Kodutee oli pikk ja raske. Lumes käies on tunne nagu unenäos: liigud küll, aga edasi ei saa. Pulss oli laes ja ma ütlesin luhale veendunult, et võitjaks jään mina, ei mingit kahtlust. Gagarin vallutas kosmose, mina luha.

Ma ei kavatsenud üldse nii sõjakalt luhale minna, sest mulle on palju meelepärasem koostöö loodusega (vt näiteks Evelyn Fox Keller), mitte looduse vallutamine (vt näiteks F. Bacon). Küllap krampi tõmbuvad näpud andsid sõjakuseks põhjust. Ei jõua ära kiruda, et mul puudub võime ise oma kehatemperatuuri reguleerida nagu Jäämehel. Kui Vabar kirjutab, et Emajõe luhal võsas elab šamaan, siis Ihastes võiks ju elada Jäämees või -naine.

Merilehm

Merilehm

Lugu seeriast "Lehm ja lennuk"
Eelmine lugu siin


Lennuk on oma angaaris juba nii palju nutnud, et ta kere on roostes. Ta ei lenda enam ammugi.

Ühel sügishommikul ilmuvad udu seest sarved. Tõusev päike joonistab välja tuttavad kontuurid. Lehm on tagasi!

Tuleb välja, et ta ei läinudki sinna, kuhu kõik lehmad lõpuks lähevad. Lehm on hoopis meres käinud. Ta nimetab end nüüd merilehmaks ja tema soe kere lõhnab soola ning adru järgi. Ta ripsmetel on ikka veel veepiisad ja silmis metsik merekaru helk.

Kogu nutmine oli järelikult asjata.

Lehm sööb lennukilt roostekihi maha ja siis lähevad nad koos vanni.

Okei, ma nüüd tankima, hüüab lennuk lõpuks ja kaob silmapiiri taha. „Huvitav, kuhu ta TEGELIKULT läks,“ mõtiskleb lehm ja vaatab lennukile järele.

Mõttetu

Sügiseti on mul alati tunne, et vana aasta saab läbi ja algab uus. Seega on paslik teha kokkuvõte möödanikust.

Olen terve aasta purjetanud absurdihuumori tähe all ja tundnud õhus revolutsiooni. Vahel näib, et kohe saan maha istuda ja visata paar mõtlikku rida nagu Viktor Astafiev lasteraamatus „Punarinna laul“: Turjaku jalamil luhal laotus udu, ja rohi oli udust märg, tulilillede õied olid maadligi longus ning härjasilmade kollaste silmaterade kohal võbelesid valged ripsmed.“ (Eesti Raamat 1986, originaal 1983). Tegelikkuses aga toimub hullumaja või vähemalt selle puhvetit meenutav metsik tõmblemine ja ma kirjutan hoopis nii: „Ööseks saabusime Laululinnu majutusse. Mul olid väga valusad villid ja iga samm oli jube piinarikas. Kell oli umbes 21.20, kui ma väsinuna pilgu kodumajutuse peahoone ülemise korruse poole suunasin ja äkki nägin iseennast! Ei ma ei näinud ilmutust. Seal mängis suur LCD telekas, kust tuli Reporter ja sattusime maja ette just siis, kui eetris olin mina. Täiesti sürr! Vaatasime ära ja siis selgus, et maja uks on lukus.“ (blogipostitus Äng - 161 km jalgsi naiste õiguse eest olla palja rindkerega!)

Või nii: „Käisin lemmikloomapoes oma orjale koera kaelarihma ostmas. Müüja oli väga abivalmis noor neiu, kes uuris, mis mu koera kaelaümbermõõt on. Ma vastasin, et pole mõõtnud, silma järgi peab otsustama. Müüja küsis, kas on suur või väike koer. Vastasin, et pigem suur. Lõpuks valisin välja odavama kollase rihma, millele oli ilu pärast kinnitatud väike punane kolmnurkne rätik.“. (isiklikust päevikust)

Või suisa nii: „Paaniline näituse ülespanek. Dènes väänas kaela välja, mul nihkus biitseps paigast ja galerii valvur pani õhinaga tapeeti. Juhan ratest vedas mind alt, mul tuju langes. Kutsusin Jusket asemele, keeldus. Paanika. Kärt aitas mind välja. Ta üldse aitas palju.“ (isiklikust päevikust).

Orjavärki ma enam ei tee, sest see osutus täiesti mõttetuks rabelemiseks ja koerarollis ori oli igavam kui päris koer.

Näitusevärki ma ilmselt ka enam ei tee, sest meediakajastus oli seekord null, kuigi isiklikku tagasisidet sain ikka - alates sellest, et huvitav ja hullumeelne näitus kuni selleni, et üks tuttav vanem mees hakkas seda näitust vaadates miskipärast kahtlustama, et olen lesbi. Pean silmas oma hiljutist isiknäitust Mõmmi ja Ingel igavesti koos Draakoni galeriis. Selliseid põhjalikke installatiivseid ülespanekuid, mis hõlmavad inimesi, suuri asju ja rasket tööd, ei ole mul enam tahtmist teha. Videoid ka enam miski mind tegema ei kutsu. Professionaalse tagasiside puudumine on peamine põhjus, aga teine põhjus on muidugi palga olematus. Palka ju endiselt kunstnikele ei maksta, kuigi kevadtalvel plaaniti lausa kunstnike meeleavaldust, mis siiski katki jäi mille ma soolo-meeleavaldusena Objektis tegin. Oma hiljutise isiknäitusega jäin õnneks natuke plussi, aga ainult tänu sellele, et kulkast raha sain ning galerii üür vahepeal poole võrra langes ja osad ehitusmaterjalid olid poes ka odavamad kui kardetud. Seoses selle näitusega kogesin mitmeid suuri pettumusi kaasinimestes, aga veendusin samas, et olemas on ka ilusaid ja abivalmis inimesi. Mis on sõprus? Aga Facebooki sõprus? Sõbrad on need, kes muuhulgas täidavad lubadusi ja kui neil on võimalik, tulevad appi. Teoorias me ju teame seda, aga praktikas ei tule tihti elus selliseid olukordi ette, kus sõprust testida saaks. Elu on liiga normaalne ja tavaline. Me ei õpi sellise vegeteerimise käigus tundma ei iseennast ega ka oma kaaslasi.

Mu palja rindkere aktsioon Äng sai niivõrd palju meediakajastust, et mida iganes ma veel tulevikus teen, võib selle varju jääda ja see on jama, sest olen ka varem loonud paljude arvates huvitavaid teoseid, mis on laiema tähelepanuta kodukale lihtsalt kiratsema ununenud. Näiteks video Isa ja tütar, video Hilda  ja üks uuemaid videoid Lennuk ja Lehm ning veel rida töid, terveid projekte... Mulle ei meeldi kunsti sahtlisse teha ja ei meeldi nahast välja pugeda, et kriitikutelt väikest nupukest kusagil ajalehes oma näituse kohta saada. Kui teha kunsti, siis ainult suurelt ja minna kunstiajalukku.

Paljud on primitiivsete ihade küüsis, neil on silme ees vaid paljad seksualiseeritud tissid ja muu on nende jaoks tühine. Hetkeseisuga olen ma esitanud avalduse soolise võrdõiguslikkuse volinikule ja ootan vastust. Kirjeldasin avalduses, kuidas mulle palja ülakehaga liikumise eest politsei kutsuti ja kuidas menetluses märgiti, et kuigi ma karistada ei saa, rikkusin ma siiski avalikku korda. Palusin tal oma arvamus anda, et kas on tegu soolise diskrimineerimisega. Minu meelest on. Septembri lõpus peaks eetrisse jõudma Aunaste saade „Mida teie arvate? Kas erineda või sarnaneda?“, mille võtetele mind seoses „Ängiga“ kutsuti ja kus sai sõna otseses mõttes kino. Seoses oma rindkere perfokaga nägin, kui sügavad pained on meie ühiskonnas ja kui kaugele ulatuvad sooliste eelarvamuste juured. Nagu näitusega, nii ka aktsiooniga seoses õppisin paljusid tuttavaid ja võõraid inimesi tundma kas väga haigest või vastupidi, väga lahedast vaatepunktist. Muljeid tuli seinast- seina. Suurim üllatus siiski oli, kui palju leidub neid, kes peavad naise rindkere eemaletõukavaks ja alasti keha inetuks. Artiklite kommentaare, mida varem innukalt kollektsioneerisin, ma enam ei loe. Pole tõesti enam midagi imestada, et Eesti on ainuke EL liikmesriik, kus puudub ametlik nudistide rand.

Kokkuvõtteks. Kui tavaliselt on tegemist kuhjaga, kõik tundub huvitav ja tahaks veel igast asju proovida, siis nüüd ei näe ma peaaegu mitte millelgi enam mõtet.

Lehm kui tõde

Lehm ja lennuk jalutavad juuniööl Annelinnas.

Sirelid, ööbikud.

Valgus ja soojus.

Lehm ja lennuk jalutavad augustiööl Annelinnas.

Lehm peab minema, aga ta ei tea veel seda.

Lennuk nutab.

Lehm lohutab lennukit.

Nad istuvad kaua tamme all pingil. Sirelid on ammu ära õitsenud.

Lõpuks lehm tõuseb kõheldes, otsekui midagi imeks pannes ja kaob silmapiiri taha.

Kirjutamine on ekstreemsus

Saabusin kolmapäeval veidi enam kui kaks nädalat kestnud sisepagulusest ema poolt maalt. Eesmärk vältida igasugust kommunikatsiooni, läbides jalgsi kindla süsteemi järgi pikki vahemaid, paastudes ja kirjutades teostus ligikaudu 50 % ulatuses. Tahtsin vaadata, mis teksti hakkab tulema, kui oma vaimse ja füüsilise seisundi ekstreemsuseni viin. Mis tegelikult juhtus?

1. maastikul kulgemine kindla süsteemi järgi (süsteemi siin ei avalikusta)

Jaanuari alguses käisin Valgesoo rabas talvematkal. Lumikate oli sügav, kuid kõva ja nii püsisin peaaegu terve matka vältel lume peal. Sisse vajusin vaid paar korda.

Ema elab Raplamaal Keila jõe ääres metsas. Tahtsin seal samamoodi looduses liikuda. Skeem nägi ette liikumist igasugusel maastikul: üle jõe, läbi metsa, mööda eramaad, üle põldude ja kraavide. Koha peal selgus, et see kobraste langetatud puu, kust suvel veel üle jõe oleks saanud, on pooleks murdunud ja latv minema uhutud. Ühtegi uut puud lähikonnas näha ei olnud. Naabrimees ütles, et tema ei tea kedagi, kes oleks meie külas üle jõe silla teinud, pealegi olevat kusagil teisel kaldal veel kraavid. Jääd kahjuks sel talvel jõele ei tekkinud. Mu projekt nägi ette, et umbes pooled liikumise suunad kulgevad mitu korda üle jõe. Teiseks takistuseks osutus lumi, mis vahepealsete sulailmadega oli muutunud nii pehmeks, et iga sammuga põlvini sisse vajusin. Juba paarsada meetrit sellist liikumist võrdus tunnise jõusaalitrenniga, mis siis veel rääkida minu plaanitavatest 10-kilomeetristest teekondadest! Totaalne utoopia. Nii piirdusid mu jalgsimatkad vaid paari lühikese otsaga mööda maanteed: käisin Inglistel poes ja netis, mis viib meid järgmise teemani...

Tuiskas tee täis

Lumetorm algab

2. kommunikatsiooni puudumine

oli täielik läbikukkumine ja piirdus vaid poolepäevase vaikimisega, kuni avastuseni, et ma ei saa oma jalgsimatku sooritada ning pean oma eesmärgid ümber sõnastama. Sellest hetkest algasid ka muud protsessid Tallinnas, millest tundsin, et mul on tarvis kindlasti osa saada ja juba sellepärast ei tahtnud enam netist ega telefonist loobuda. Hakkasin nimelt igal kolmapäeval Teooriaklubis käima ja juhtus muudki. Õnneks on bussiühendus Rapla ja Tallinna vahel hea ning odav ja ohtrate peatustega sõit kestab „vaid“ 1,5 tundi, mis on ometi palju vähem kui mu harjumuspärane Tartu-Tallinn liin. Bussi peale peab vantsima 4 km. Nii muutus igakolmapäevane linnaskäik omamoodi tuulutuseks, ühtlasi näidates mulle, et ega ma vist ikka väga fanaatiline erak ei ole. Samas ei meeldi mulle ka liigselt suhelda ja ma ei ole kindlasti see, kes pidevalt lobiseb, kõigile helistab ja iga päev teisi inimesi vajab. Kuigi üksindus mind ei hirmuta ja ma pole kunagi metsa kartnud, siis täielik endassesulgumine vast pole ka päris see, mida otsin. Tegelikult ma ei saanudki veel proovida, mida tähendab 100 % isolatsioon, sest idee oli mitte ainult vaikida vaid liita eraklikkus füüsilise liikumisega, mis aga langes ära. Pealegi oleksin ma nii ehk naa pidanud suhtlema õe koera Pipiga, kes minu vaikimist solvanguna oleks võtnud, aga mu eesmärk ei olnud kedagi solvata.

Mõõdukas suhtlemine annab mulle jätkuvalt uusi ideid ja energiat. Mu ema on lapsest saadik puhtakujuline erak, kes ei vaja teiste inimestega läbikäimist. Kui keegi külla tuleb, suhtleb ta normaalselt, aga kui just hädavajadust ei ole, siis ema ise suhtlemist ei algata.

Maal liigub aeg teosammul. Kui kalendrist vaatasin, kaua maal viibisin, ei suutnud ma silmi uskuda ja kontrollisin mitu korda üle: ainult kaks nädalat! Arvasin, et kuu aega.

Maal on kogu aeg hämar ja sajab lund. Maal teeb ema ahjus kruupe ja juurvilja. Maal, kus emal on kolm koera, üritab suur koer väikest mõrvata, aga kui sa juhtumisi ei ole see väike koer, siis elad maal kui vanajumala selja taga.

Külavaheteel on lumetorm, aga ema maja juures metsatukas - vaikne.

3. paastumine

Organismi puhastamiseks plaanisin pikemat paastu, mis minu jaoks loogiliselt seostub taoliste ekstreemsustega nagu kirjutamine, vaikimine ja pikad jalgsimatkad. Alustasin juba linnas. Esimesel päeval ei saanud üldse aru, et miski oleks teisiti. Teine päev tõi kaasa külmatunde ja kerge nõrkuse, kuid nälga ma ei tundnud. Sel päeval sõitsin maale. Kolmandal päeval tahtsingi esimesele matkale minna. Öösel oli kõht uskumatuid hääli teinud ja süda oli tagunud. Hommikul küttepuid tassides läks silme ees mustaks, tuikusin õues ringi ning imestasin, et vaatamata päikesepaistele ei näe ma suurt midagi. Nagu hall loor oleks silme ees. Kõht oli lahti ja kuna varem paastudes ei ole seda juhtunud, järeldasin, et tegemist on viirusega. Panin end juba riidesse ja pakkisin seljakotti, ise lootes et olemine kohe-kohe paraneb kui õnneks avastasin, et ma ei pääse üle jõe. Säärases haletsusväärses seisundis oleksin ilmselt poolel teel kokku kukkunud. Neljandal päeval hakkasin sööma. Olen varem ka paastunud, aga mitte talvel vaid suvel ja sügisel. Üle kolme päeva ma paastunud veel ei ole ja ka seekord ei õnnestunud kauem vastu pidada. Talve teisest poolest alates on organism nii kurnatud, et pikem paastumine tundub olevat võimatu. Mõistus kaob, mõtlemine muutub aeglaseks, mälu veab alt, silme eest läheb mustaks, liikuda ei jaksa, lihased valutavad. Ma ei saa aru, kuidas teised nii hästi paastuda suudavad: http://naistekas.delfi.ee/archive/40-paeva-mis-muutsid-mu-elu-paremaks.d?id=30111591 ja http://suhkruvabasuhkur.blogspot.com

Täielik müstika, et paastu ajal on võimalik end rõõmsana tunda. Mu senised kogemused on näidanud, et isegi kui mul paastumise ajal kuskilt ei valuta, on tuju igal juhul nullis. Samal ajal on hea kerge tunne, sest soolikad on saastast tühjad. Kui see kergus vaid optimismi tekitaks. Võib-olla sobib mulle rohkem intensiivne treening koos tervisliku toitumisega, mitte paast, mis tähendab tahkest toidust loobumist. Veedieediks pole ma loomulikult üldse võimeline. Olen paastunud taimeteedega. Sihuke hälvik olen. Ja mu vanaisa elas Leningradi blokaadi just sellepärast nii edukalt üle, et ta üldiselt sõigi vähe.

Järeldused

„Kirjandus on mitte-veel hullus, aga ka mitte-enam mõistus,“ väidab Leo Luks oma doktoritöös (Luks 2010) Üritasin tabada seda hulluse ja mõistuse vahelist ala, kuid tundub et kukkusin läbi. Hämarolekus osutus kirjutamine võimatuks. Tavateadvuse alal viibides muutus kirjutamine sama rutiinseks nagu iga teinegi toiming. Pidin end selleks vahepeal lausa sundima.

„Kirjanik olla tähendab – oodata,“ mainib Luks veel oma doktoritöös, mis muide kannab pealkirja „Ei kogemine nihilismi mõtlemises filosoofia ja kirjanduse ühtesulamisel“. Te ei taha teada, kui kaua pidin ootama, et üldse pikemaks ajaks metsa kirjutama minna. Kui seal selgus, et asi polegi nii lihtne nagu idee tasandil tundus, tekkis käegalöömismeeleolu, kuid kõik pole veel kadunud. Tegin maal kirjutamisega siiski juba algust. Kirjutatud on 9312 sõna. Võib-olla kirjutan kõik kunagi ümber. Võimalik, et saan näiteks Tartu ümbruses oma maastikuprojekti ikka teostada, sest üle Emajõe on õnneks palju sildu ehitatud. Teoreetiliselt saaksin ka oma Valgemetsa suvilas midagi proovida, aga seal on Ahja jõgi, mis ei kubise just sildadest ja kuhu iga väiksema tuulehoo korral kaldalt mastimännid langevad. Oleksin ükskord äärepealt puu alla jäänud. Suvilas on külmal ajal väga ebatervislik elada, kuna seal on vanad ahjud, mis ei hoia kaua sooja ning ajavad sisse. Maja on muidugi soojustamata. Vanasti jooksis katus ka läbi, aga selle lasin ära parandada. Igavene häda nende vanade majadega. Suvel saaks lihtsalt läbi jõe sammuda, aga suvel ei ole mul mitmel põhjusel võimalik pagulusse suunduda.

Maal veedetud aeg mööda külgi maha ei jooksnud, sest seal tekkis mul mitu kunstilist ideed. Ühel külmal hommikul tegime õega metsas absurdivideo, kus ma olin alasti ning õde koolivormis. Kahjuks läks see aia taha piisava hulga lume puudumise tõttu. Teine mõte oli teha sekkuv guerrilla-aktsioon kohalikus haridusasutuses. Käisime juba luurel, aga aktsiooni lükkasime soojemale ajale. Mingid asjad nagu kusagil sügaval liiguvad, aga midagi konkreetset ei teki. Kummaline ilmaoleku tunne.

Ise olen süüdi, et kunstnikuks hakkasin. Juba tükimat aega tundub, et lüpsjana oleks mul rohkem lööki. Siin Sirbi artiklis väidetakse selgelt, et praegused kunstnikud oleksid pidanud juba keskkoolis mõtlema, kuidas majanduslikult ära elada.