London, tissid ja esinemine Maire Aunaste saates

E kutsus mind taas nädalavahetuseks Londoni. Lennureis möödus mul ühe vene-eesti päritolu noormehe seltsis, kes oli pulmast tulnud ja vipsis ning jagas hüplikult oma hajevil joodikumõtteid. Ta lihtsalt istus mu kõrvale. Ma olen friigimagnet. Ta pakkus mulle Vana Tallinna, mina talle õuna ja nii see lend möödus. Tüübil olid erakordselt õblukesed labakäed ning kokapaberid, aga ta ei töötanud enam ammu kokana: raha pärast. Kokkadel olevat vilets palk. Vahepeal ilmus ta näole masenduse vari ja ta märkis: “Tead. Ma arvan, et mul ei ole ühtegi tõelist sõpra peale minu ema.”. Järgmisel hetkel ta juba naeris millegi üle, jäädes Vanast Tallinnast aina rohkem purju. Temaga oli päris lahe igavat lendu mööda saata, aga Lutoni lennujaamas muutus ta tüütuks. E oli mulle kirjutanud õpetuse, kuidas ma lennujaamast hotelli saan, aga see mees pirises sääsena mu kõrva ääres, et tema olevat kaks aastat Londonis elanud ja teadvat, kuidas ma odavamalt ja kiiremini sihtpunkti jõuan. Kui E helistas, küsisin, mida ta teisest plaanist arvab, aga ta laitis selle maha ja ma otsustasin teha nagu E soovitas, sest ma ei tahtnud ära eksida. Purjus tegelane muutus ikka räigelt tüütuks, sest kui ma püüdsin osta rongipiletit, korrutas ta kõva häälega mu kõrval, et ma ei tohi osta seda piletit vaid peaksin ostma bussipileti. Kui ta nägi, et olen pileti ära ostnud, ta solvus, ütles, et ma olen loll ja läks oma teed.

Järgmine ootamatus juhtus bussis, mis viis raudteejaama: nägin võrdõiguslikkuse volinikku, kes oli sama lennukiga tulnud! Me ei olnud varem omavahel vestelnud, kuigi seminaridel tõenäoliselt oleme koos käinud küll. Ta tundis mind ära, kõnetas ja teel Londoni arutasime minu avaldust. Kuhugi välja me ei jõudnud, sest tegu olevat üsna keerulise pähkliga.

Londonisse saabunud, hakkasin hotelli otsima ja sattusin kulgemise tulemusena otse Londoni Kunstiakadeemiasse. See oli mingi väiksem kool, mitte Royal Academy. Suur hoone oli. Üks mustanahaline mees, kes jalgrattaparklat (mida keegi kasutada ei osanud) valvas juhatas mind sealt edasi.

Samal õhtul näitas Eestis ETV-s seda Aunaste saadet “Mida teie arvate”, kus mina eksperdina kohal olin. Ise ma nägin seda alles järgmisel nädalal. Enne kui Londoni-seiklustega edasi lähen, meenutan võtteid. Seda saab järelvaadata netis.

Saade oli täitsa normaalseks kokku pandud, arvestades, milline segadus seal vahepeal toimus. Iluminutid: televisioon muudab kõik inimesed paksuks. Ma olen palju peenem kui ekraanil. Isegi meik oli päriselt palju ilusam kui telekast paistis. Kahjuks oli saatest välja lõigatud naljakas juhtum seoses mu värvitud juustega: rääkisin, et kui juuksuri juures käin, küsib juuksur alati teistelt klientidelt, kas nad sooviksid sama värvilisi juukseid nagu mul ja kunagi keegi ei soovi. :D Aunaste publikule: andke kepikestega märku, kes sooviks samasuguseid juukseid nagu Fideelial! Keegi, mitte keegi! Äkki arglik kepike: üks hallipäine mees! :D

Ma ei saa aru, miks nii paljud Maire Aunastet vihkavad või kui just ei vihka, ei kannata teda silma otsaski. Mulle ta meeldis, aga mitte sellepärast, et ta pidevalt mind, mu blogi, mu välimust ja tegusid kiitis vaid lihtsalt sellepärast, et ta tundus vahva ja ma ei leidnud ainsatki põhjust teda mitte sallida.

Nalja sai Linnar Priimäega, kes vaheklippide ajal kõrvad ja silmad kinni pani ning lõpuks stuudiost kadus. Esimene klipp, kus ropendavad mehed WC- poti vaakumpumbast šampust jõid, andis Priimäe esteetilisele maitsele ränga hoobi. Minu meelest oli klipi ülesehitus väga steriilne: näitlejad pingutasid kõvasti üle, seinad olid värskelt valgeks värvitud, sinna oli musta värske värviga püüdlikult tehtud anarhistlikku grafitit ja vetsu vaakumpumbad olid äsja poest ostetud. Võltsroppus mind ei kõiguta.

Nüüd taas Londoni teemal. Järgmisel hommikul näitas Londonis telekast rugbit. E hakkas kl 7 kolistama, et vaadata seda läpakast! Ärkasin, sain maruvihaseks ja käskisin tal voodi heita, et saaksin magada. Tulemus: E puges üleni teki alla ja jälgis seal oma moblast rugbit, puhisedes iga kord, kui värav löödi. See juhtum illustreerib vanasõna, et aastad ei loe, kui hing on noor: vanasti lugesid sõnakuulmatud lapsed teki all taskulambiga raamatuid!

Pärast leppisime ära. Ta ütles, et püüdis vaikselt tegutseda, aga kuna ta on väga kohmakas ja mina olen paberitega unetu, siis ei saa ju nii teha! Ärkasin isegi siis üles, kui ta oma hingamistrikki tegi! Tal on kummaline komme hingata kõva häälega sisse, hoida hinge kinni ja hingata pahinal välja nagu masin oleks toas.

Käisime kahe päevaga kõik suuremad kunstigaleriid läbi ja sattusime neisse alati hetkel, kui oli algamas tasuta giidiga ringkäik tähtteoste juurde. Esimene päev möödus Tate Modernis, kus mustanahaline giid tutvustas Taryn Simon’i näitust A Living Man Declared Dead and Other Chapters.

See oli mahukas ja aegavõttev vaatamine. Tegemist siis genealoogiatüüpi uuringuga. Teine suurem näitus oli Gerhard Richter’i Panorama: näide, kuidas kunstnik suudab maalida peaaegu ükskõik, millises stiilis.

Pärast käisin veel portreegaleriis, aga seal midagi erutavat ei näinud, sest suuremat osa olin kevadel juba näinud ja uus Hollywoodi staaride fotonäitus ei tundunud kuigi asjalik. Rahvast oli meeletult kõigis galeriides. Inimesed tahavad kunsti vaadata ja seda lahti mõtestada. Tullakse peredega.

Samal ajal toimus Trafalgar Square’l suur meeleavaldus Afganistani teemal.

Tänavakunstnik joonistas lippe meelavalduse jooksul

Õhtul käisime teatris vaatamas etendust Jah, härra peaminister, väga kihvtid näitlejad olid.

Pühapäev: Saatchi ja Tate Britain. Hiljem hängisime totaalses kommihullumajas M&M’s World. Samal ajal möllasid tänavail end zombideks maskeerinud tüübid. Olime parajasti Jaapani anime nännipoes, kui üks pussnoaga verine zombie hüppas poodi sisse ja tegi „böö“, erilist efekti saavutamata.

Koledad kommid ja mina M&M's Maailmas

London oli zombiest vallutatud ja ühelgi ööl ei olnud vaikne

Saatchi galeriis oli viimaseid päevi avatud näitus New Scupluture, mida giidiga vaadata õnnestus. Kogesin nostalgiahetke: Richard Wilsoni naftatuba „20:50“ oli endiselt seal! Ainuke pettumus oli, et kui ma aastal 2003 sain minna mööda poodiumi õli keskele, siis nüüd enam seda teha ei tohtinud. Giidi sõnul on see ettevaatusabinõu. Vanasti sai niimoodi sinna sisse kõndida ja selles loos kunstnik seletab, et sai idee ruum õliga üle ujutada basseini veerel puhates.

Richard Wilson "20:50"

Roosade tiibadega halvad koledad vanamehed ja mina Saatchis

Autoportree Richard Wilsoni teosega "20:50"

Tate Britain’is sattusime jälle giidile. Alguses mõtlesin, et ma ei viitsi seda nõrga häälega vanadaami kuulata, sest oli palju huvilisi ja ma olin pikast päevast väsinud, aga mida kauem ta rääkis, seda põnevamaks kõik muutus. Inglise prerafaeliidid, eelimpressionistid ja naiivse kallakuga tegelased – kõik olid väga huvitavad. Giidil oli hea huumorimeel ja ta ütles, et kui sa vanasti üldse keegi olid, ei ostnud sa oma mööblit ise. Hakkasin mõtlema, et mina ju ka ei ole oma mööblit ise ostnud, enamus mu raskest puidust kolakaid on esivanemate pärandus.

Giidid teevad hulle pingutusi, et tavakodanikule kunsti seletada. Kuna nad ei teadnud, et olen kunstnik, üllatusid nad iga kord, kui ma mõnele nende küsimusele õigesti vastasin või midagi ära arvasin: amazing!

Lisaks oli seal omal ajal publikut hullutanud maailmalõpu maalija näitus.
John Martin oli 19. sajandi kunstnik, kes võttis Piiblist maailmalõpuideid ja maalis need üles. Rahvale ta meeldis, aga kriitukutele mitte nii väga. Nüüd olevat alles tema aeg saabunud. Ta maalid on olnud eeskujuks paljudele maailmalõpufilmidele. Galeriis sai vaadata ka meelelahutuslikku kino, kus John Martini suurtele maalidele lasti pimendatud ruumis prožega valgusvihke ja püüti tekitada tunnet nagu kohe tuleks maailma lõpp.

Õhtul kinos „Jane Eyre“- esoteerilise hõnguga jaapanipärane variant. Tõsine värk, ei mingit nalja. Lõpp ajas naerma kui aus olla.

Olen nüüd kodus ja pean endistviisi täiesti masendavaks juba eelmises postituses mainitut, et kunstnik ei saa oma töödega muidu tuntuks kui peab end poolsurnuks piinama, kõndides näiteks 161 km palja rindkerega. Kunst ei koti kedagi, ainult tissid loevad. Loomulikult oli minu aktsioon „Äng“ oluline sotsiaalkriitiline töö, sest tõi esile ühiskonna hirmud, ängid, suhtumise naistesse jne, aga… saate isegi aru, mis mind häirib. Ma ei viitsi korrutada.

Sain eile kaks uudist: esiteks olevat minu aktsioon inspireerinud Kanal 2 eilset seepi „Eestlane ja venelane“. Ma ise saan alles hiljem netist vaadata seda. Kui keegi nägi, võib siia kommentaaridesse kirjutada, kuidas oli. Teine uudis: Ekspressi Areen soovib minult intekat. Teinud eelnevalt kindlaks, et juttu tuleb laiemalt kunstist, mitte ainult tissidest, andsin oma lahke nõusoleku. Jutuajamine toimub järgmisel nädalal, kui mul enne oma rämedast külmetushaigusest üle saada õnnestub. Praegu tunnen nagu mul oleks kosmonaudikuppel ümber pea ja nina tilgub pidevalt. Ma ei mäletagi, millal viimati haige olin.

Kui ma oma eelmise postituse lõpetasin depressiivse noodiga a’la miski enam ei koti, uusi ideid pole, siis nüüd on mul tulnud juba mitmeid uusi mõtteid, mis on mind viinud arusaamisele, et kunstnik ei ole mitte ainult amet ja töö vaid ka patoloogia, paratamatus, sattumuslikkus. Ja endiselt on õhus liigagi palju revolutsiooni.

Praegu tuli idee pealkirjastada tulevikus kõik oma postitused sõnaga "Tissid". Nii on kõige lihtsam.

London

Olen Londonist tagasi.
Sinnaminek oli paras katsumus. Kõigepealt passisin pool tundi lennujaama check in-is. Saba seisis ja kedagi ei teenindatud. Kui lõpuks laua juurde jõudsin, öeldi, et kuna mul on juba välja prinditud boarding pass, ei oleks ma pidanud üldse sabas ootama vaid oleksin kohe võinud väravasse minna. Palju õnne. Läksin turvakontrolli sappa. Teatavasti peab enne turvakontrolli läbimist hambapasta-, kreemi- jt. tuubid kilekotti panema. Selgus, et kilekotte ei jagatagi tasuta vaid neid saab masinast 1 euro eest. Jätsin kõik asjad turvaväravasse, võtsin ainult rahakoti kaasa ja läksin kilekotimasina manu, kus avastasin, et mul ei ole sularaha. Mingid punased krossid olid vaid. Naasin turvakontrolli ja ütlesin, et mul ei ole 1 eurot ja et kas ma ei saaks ilma kilekotita läbi. Paneksin tuubid lihtsalt lahtiselt kasti. Öeldi, et nii kahjuks ei saa. Tormasin vihast puhisedes lennujaama teise otsa, et sularaha automaadist võtta välja mõned täiesti mõttetud eurod. Rusikareegel on, et alati, kui rahaautomaadi juures on kiire, pusib sinu ees paar pensionäri, kes ei oska automaati käsitseda ja uimerdavad seal terve igaviku, nii ka nüüd. Vene vanapaar. Lõpuks läksin siis paberraha vahetama. Esimeses putkas, kus üritasin seda teha, öeldi, et kuna neil käivad kõik 1-euroseid tahtmas, on need otsas. Õnneks sain R-kioskist kohe kilekoti osta ja võtsin igaks juhuks kaks tükki, et enam kunagi sellist jama ei peaks läbi elama. Samal ajal oli kogu mu kraam koos mobiiltelefoniga endiselt turvaväravas ning just sel ajal kui ma mööda lennujaama 1 eurot taga ajasin, oli helistanud kaks korda Erni. Kolmandat korda helistas ta õnneks juba siis, kui läbi olin tulnud. Tahtis kontrollida, kas olen ikka õigeks ajaks lennujaama jõudnud ja kas lennuk ikka väljub õigel ajal. Ütlesin, et kilekott drives me crazy.
Lend sujus normaalselt, aga laskumine oli pilvkatte tõttu jõnksuline.
Reedest pühapäevani oli Briti kuninglikke pulmi võimatu vältida. Põhiteemaks oli, et nad suudlesid KAKS KORDA. Teine suudlus olevat olnud siiram ja kinnitanud nende tõelist ehtsat ja nunnut armastust. Pulmajärgsel hommikul ilmunud ajalehes The Independent oli Tracey Emini graafiline teos sellest TEISEST suudlusest. Emin on briti feministliku kunsti staar. Varem väga ühiskonnakriitiline, nüüd aga on niivõrd ühiskonda sulandunud, et hääletab konservatiivide poolt. Muide, olen vist juba 10 korda Londonis käinud, aga iial enne ei ole seal ainsatki suudlevat paarikest näinud. Sel nädalavahetusel oli neid hulgi. Ajalehed ennustavad abielude arvu tõusu Inglismaal.
Kuigi ma pole mingi rojalist, otsustasin siiski reedel ka ise kuningliku paari pulmahüsteeriasse sukelduda. Saabusime Buckinghami palee ette liiga hilja, sest kui varem olid seal miljonid inimesed, siis nüüd mindi juba laiali. Vast pool milli oligi ainult.



Rahvas chillis keset kahuritena mõjuvaid kaameraid ja prügi. Paljudel olid lipud ja lipukangast rõivad. Mõnedel naistel olid valged lilled juustes ja väikesed tüdrukud olid ehitud valgesse pruutkleiti.



Äkki avanes B palee rõduuks ja rahvas hakkas karjuma. Eriti kõvasti röökis üks noormees: please give us a wave! Selle asemel, et kuninglikku paari kaifida, pidime leppima ühe mustanahalise ja paari valge suvalise mehega, kes punase liniku minema viisid. Siililegi selge, et pidu oli läbi.

GIVE US A WAAAAAAAAAAVE!

NOTHING? NOTHING!!! NOTHING...

Tõeline fänn

Maskidega pildistamine

Hommikust sõime järgmistel päevadel Sohos, kus Erni end alguses silmnähtavalt ebamugavalt tundis. Ostsin sealt kaks piitsa oma orja jaoks. Hiljem, kui piitsasid mööblil testisin, hakkas E kartma, et teda ründan! Umbes nagu oleksin piitsad muretsenud eesmärgiga kõiki ettejuhtuvaid inimesi peksta! Õudne. E igatahes pidas vajalikuks mind hoiatada, et kui ma teda löön, lööb ta kohe vastu, sest ega tema mingi ori ole. Vastasin, et ta on uskumatult arg ja minust kummalisel arvamusel, kui kardab, et teda peksma hakkan. Kui ta ei kardaks, ei ajaks ta sellist ilmselget jama suust välja. Groteskne ja jube on kujutleda, et lähen lambist piitsaga kallale 60-aastasele kooliõpetajale, oma kauaaegsele heale sõbrale. Kuidas ta suudab minust seda üldse eeldada?
Laupäeval oli meil teatriõhtu, muusikal Legally Blond. Muuhulgas esines seal kaks koera!

Pühapäeval käisime V/A kunstimuuseumis ning selle naabruses teadusmuuseumis. Viimases pakkus Erni mulle millegipärast kohe varianti 360 kraadi lennustimulaatorit proovida. See on väike kinnine akendeta kabiin, kuhu sind rihmadega kinni pannakse ja siis sa oled mängult piloot ja kui tahad, võid 360 pöörelda või pea alaspidi lennata. Kuvar näitab maastikku, kõrgust maapinnast, kallet jne. Masin müriseb ka. Sõita saab kahekesi, aga kuna Erni loomulikult selliseid asju kunagi ei tee, läksin üksi. Keerlesin ja pöörlesin ikka päris korralikult. Umbes pool aega kihutasin pea alaspidi või küljeli. Tegin ka järske tõuse ja laskumisi. „Chakrad“ said hästi läbi raputatud, kuigi midagi siiski jäi veel puudu. Veits liiga puine värk oli.

Kui rõõmsa ja rahulolevana kabiinist väljusin, vahtis rahvas mind suurte silmadega. Erni ütles, et kõik olid imestanud, kes hull seal pöördesse läks ja üks noormees oli märkinud, et tema tahab selle naise nägu näha, kui ta välja tuleb. Ju ta arvas, et olen mingi ullike, kes ei oska lennukikange käsitseda ja sel põhjusel masina pööraseks ajas. Minge pekki, ma tegin seda tahtlikult, et oma adrekat üles saada! Erni korrutas, et „I am impressed“. Lõpuks jõudsime Juri Gagarini lennule pühendatud kosmonautikanäitusele, kus veetsime kogu ülejäänud aja. Nagu varem juba siin blogis märkisin, olen kosmoselennuks valmis, mida lisaks mu 28 cm läbimõõduga biitsepsile tõestas ka mu uhke lennustimulaatori etteaste.

Õhtul tuli telekast ajaloosaade, kus homost vanamees ütles, et inglased on kõige romantilisem rahvus maailmas ja et saksa kuningannad olid paksud ja koledad.

Esmaspäev möödus Tate Modernis ja veidi vähem aega ka Tate Britainis.

Tate Modernis oli hiina kunstnik Ai Weiwei päevalilleseemnete installatsioon. Selles on 100 000 käsitsi valmistatud seemet, kus igaüks erinev. Hetkel aga on kunstnik, väidetavalt sõnavabaduse eest hiina võimude poolt arreteeritud. Eesti kunstnikud tegid 17. aprillil Ai Weiwei toetuseks meeleavalduse Hiina saatkonna ees. Siis kuulsingi, et tal hetkel suur näitus Tate Modernis. Ai Weiwei oli lisaks seemnetele ka veebikaamerad üles seadnud ja nende kaudu sai temalt küsimusi küsida või siis tema küsimustele vastata. Erni hakkas muidugi kohe tõsise õpetajailmega vastama küsimusele, milline on kunsti roll tänapäeval. Ma ei suutnud seda jama välja kannatada ning asusin taustal pildistama ja lõustu tegema. Erni võttis seda huumorina, aga esimese katsetuse kustutas ära: „I can’t publish that!“. Tegutsesin teise katse ajal läbimõeldumalt. Liikusin korrapäraselt edasi tagasi jne. Enne kui E lootusetu näoga seda kustutada jõudis, vajutasin enter. E kahetses, et tema ainsa kuulsuseminuti ära rikkusin, ma seletasin, et Ai Weiewei pole mingi kuivik vaid kunstnik ja tahab midagi muud näha kui järjekordset etteaimatavat „nagu raamatust“ maha loetud teksti. Teine video ongi üles pandud.

Vaatamata mõnedele lahkhelidele saime siiski seekord Erniga hästi läbi ja tülisid ei tekkinud.
Tate Britainis vaatasime romantismi näitust, kus põhilisteks tegijateks Turner ja Constable.

Õhtul West-End’is muusikal Billy Eliot.Teisipäeva hommikul tõusin enne nelja, sest lennuk läks juba kell 7.30. Tallinnas selgus, et sooja on ainult 3 kraadi. Londonis kastanid juba õitsesid, aga Tallinnas on enamik puid alles raagus.

Kevad Londonis

Revolutsionääri argipäev

Kolmapäeval andsin Tallinna TV-le intervjuu seoses oma aktsiooniga klaaskuplis Objekt 2011. Minna Hint oli mulle sellise ettepaneku teinud. Kui kohale jõudsin, käis KUKU klubis ja klubi ees juba tihe sagimine. Sel ajal, kui Minna kunstnikke intervjueeris, püüdsid teised võttegrupi töötajad tänavalt inimesi, et nad kaamera ees Indrek Koffi luuletusi loeksid. Ka mina pidin lugema, sest TV tädid ütlesid, et mu prillid, juuksed, huuled ja rõivad olevat nii värvilised ja ilusad. Operaatoril kästi filmida suures plaanis nii et pildile jääksid ainult päiksekad ja huuled. „Eks ole ju huvitav töö?“ küsis optimistlik saatetegijatädi noorelt operaatorilt, kes mu huuli ja prille suures plaanis filmima pidi. Lugesin ja neile meeldis. Tegime pärast igaks juhuks keskplaani ka. Eile nägin oma etteastet telekast ja pettusin, sest nad olid valinud minust selle igavama variandi, kus ma keskplaanis esinen ja kõigile etlejate oli peale monteeritud esitatava luuletuse tekst. Minu jaoks oli elamus kohe rikutud. Milleks siis kogu see jutt efektsest välimusest, kui seda nähagi ei olnud? Pärast mind esines Elaan ja rüüpas pudelist õlut. Ilm oli ilus, päike säras ja klaaskuppel oli linnusitta täis. :) Tegime minu intervjuu väljas päikese käes. Minna küsis mu käest, kes ma olen, miks kuplis aktsiooni tegin, kuidas ma ära elan jne. Sattusin vahepeal hoogu ja ütlesin, et kunstnikud ei tohiks lasta end kohelda nagu loomi! Mõtlesin sellega, et kunstnikud ise sageli võtavad vastu vabatahtliku töö otsi „tulevase koostöö ning au ja kuulsuse“ lootuses või küsivad liiga vähe raha, hirmus, et äkki muidu tellija loobub nende tööst. Minna küsis, kas ma iseendaga vastuollu ei läinud, võideldes kunstnike palkade ja sotsiaalsete garantiide eest, ise samal ajal kuplis tasuta tööd tehes. Väitsin, ise juba kirglikult hoos, et see oli viimane kord. Ohh, jah. Nüüd peab hakkama iga sammu eest palka küsima, et mitte oma sõnu süüa. Mainisin veel, et sõltumata riigikorrast, piirab igasugune riik loomevabadust ja tõin kaks näidet enda loomingust: homoteemalise vaateakna ja video Eesti lipp. Minna küsis veel, milline oleks ideaalne olukord vabakutselise kunstniku jaoks. Vastasin, et kapitalismis ei saa olla ideaalset olukorda vaba looja jaoks. Tahes tahtmata peab tellijale vastu tulema, teda ka arvestama. Kunstnik saaks kapitalismiväliselt teha, mida tahab, talle võiks maksta toiduainetes ja anda peavarju. Kõnelesime veel palju, kuid osa peab üllatuseks ka jääma. Vaadake 1. aprillil kell 20.00 Tallinna TV-st Kultuurimeetrit. Ma ei räägi seal nii keeruliselt nagu mõned kunstiteoreetikud, aga samas loodan, et ei jätnud endast rumala maalija muljet. Nii ägedate päiksekatega on muide võimatu lolli muljet jätta.

Pärast intervjuud lubasin endale KUKU kohvikus Pavlova kooki ja kakaod. Ülimõnus! Nädal aega ei olnud maiustanud. Olen oma söömisharjumused luubi alla võtnud ja juba mitu nädalat haiglasliku kihuga kaloreid jälginud. Tegelen jälle body fitnessiga. See tähendab jõusaalitreeningut ja piinlikku jälgimist, mis kell, kui palju ja mida sa sööd. Muidu lihtsalt pole asjal mõtet.

Muide, jõusaalis olen viimasel ajal näinud mitut endast nõrgemat ja pehmemat, lausa sültjat meest, kes harjutusi sooritades suudavad jätta naeruväärselt hädise mulje.

Intervjuupäeva õhtul läksin vaatama Kullar Viimse doki Hing esikat ja sattusin eesti ainsast

naiskorstnapühkijast Francesko Leegost  totaalsesse vaimustusse. See on küll MUST SEE. Ta oli ka ise kohal. Minu pikkune. Filmis näitas ka täielikult seestunud esoteerikuid, kes samal ajal kui Francesko nende majade korstnate otsas turnis ja ahjus ronis, oma kummalisi ravirituaale sooritasid. Osa neist lamas õue peal vannides, silmad kinni nagu transis. Sellises seisundis nad köhisid, aevastasid ja läkastasid, hingeldasid ja väänlesid nagu saaksid orgasmi. Eriti jäi meelde vanamees, kes ajas keele suust välja ning läkastas tati ja röga oma habemesse, kust üks tädi selle salvrätiga ära pühkis. Hiljem viidi patsiendid tuppa, kus nad pandi küünalde keskele lamama. Nad läksid uuesti transsi ja vaimne juht raputas nende keha nagu oleks see kartulikott. Üks hull tegi aias soolo võitluskunsti, vehkides siia-sinna nagu peletaks herilasi. Kogu seda tsirkust vaatles koer, kelle pilgus väljendus siiras hämmeldus.

Järgmisel päeval läksime Pirniga Toompeale metsa eest meelt avaldama. Kahjuks oli sel päeval vähe rahvast, eelmine päev olevat palju rohkem olnud ja toimunud isegi tants. Meeleavaldajatel oli vaid üks paberi peale tehtud plakat, mida kange tuul pooleks ähvardas kiskuda. Kõige suhtlusaltim oli seal üks umbes minu pikkune blondiin. Oleme nüüd FB sõbrad. Ma rääkisin, et olen kunstnik ja et tegin hiljuti oma elu esimese meeleavalduse klaaskuplis. Nad arvasid, et võiksin teha metsa kaitseks ka plakateid ja kui vastasin, et raha on otsas, sest kõik kulus kunsti kaitsmisele, siis andsid nad ilma pikema jututa mulle kokku 30 euri. Usaldasid mind. Ostan selle raha eest akrüüle ja kui ilmad soojemaks muutuvad, teen plakatid ja lähen uuesti Toompeale. Metsa kaitsjad kavatsevad seal seista iga päev lõuna ajal ja õhtul tund kuni sügiseni.

Kuni me seal tuule käes külmetasime, kanti kirikust välja surnukirst ja papid kõigutasid viirukikanne, ise madala häälega jorisedes. Kirst pandi auto peale ja viidi minema. Poliitikuid näha ei olnud. Ainus inimene, keda meie aktsioon siiralt huvitas, oli üks inglise turist. Ta küsis, miks me siin seisame ja mina seletasin, et uus metsaseadus lubab maha võtta rohkem metsa kui vanasti. Ta kiitis meie algatust ja rääkis, et jube lugu, aga Inglismaal ongi kogu mets maha võetud. Ainult parkmetsad on jäänud. Seda võin kinnitada oma kogemusest, mil üritasin Inglismaal tulutult metsa minna.

Pikapeale selgus, et metsa eest seisjad on enam-vähem kõik n-ö vaimsed inimesed, esoteerikud. Blondiin seletas õhinal, kuidas ta mediteerib iga päev paar tundi. Mina ütlesin, et käin jõusaalis rauda kangutamas, olin aga ilmselgelt vähemuses. Pikk mees seletas, et tema oskab kätega õunamahla maitset mõjutada: oskus, mida olevat võimalik igaühel selgeks õppida. Pikk peab ka loenguid. Osad tegelased koonduvad kodulehe Vikerkaaresild ümber, kust oli ka päris suure videokaameraga naine. Ta filmis meid, et materjali kodukale üles panna. Blond rääkis, et inimene hingab vaheldumisi ööpäevas kaks tundi vasaku, kaks tundi parema ja 15 minutit mõlema ninasõõrmega. Kui hingamine on paremas sõõrmes, töötab vasak ajupoolkera intensiivsemalt. Kui hingamine käis läbi vasaku sõõrme, siis on töös parem poolkera. Nii pidid naiselik ja mehelik, asjalik ja loominguline energia kogu aeg vahelduma. Kui tahad kunsti luua, tee vastavaid harjutusi nii, et sa hingaksid läbi vasaku ninasõõrme. Spordi tegemiseks on hea parem ninasõõre töösse panna. Olin külmast juba täiesti kange, kui ta seda seletas ning mu ainus mõte oli kiiresti sooja saada. Pärast hakkasin meenutama, et mida ta ikkagi siis väitis. Minu meelest hingab terve inimene läbi mõlema sõõrme. Kui ma tunnen, et üks sõõre on kinni, hakkab mul halb ja ma panen sinna kohe nohusalvi või spreyd, et ummuksist vabaneda. Spordi ja kunsti vahekord minu meelest on keerulisem. Need ei ole vastandid. Kunst ja sport on minu jaoks väga lähedased ja ükskõik, kumba neist tehes, töötavad mul sarnased ajulained. Sain veel teada, et kui silmad kinni panna ja ruutu kujutleda, siis juhtub igasuguseid huvitavaid asju sinu „minaga“

Olime vahepeal Toompealt Vabakale siirdunud. Pärast esoteerilist infotulva avastasin end väsinud ja külmast sinisena keset vabaduse väljakut plakati otsast kinni hoidmas, ütlesin, et pean nüüd lahkuma ning läksin galeriide ringkäigule. Esimesena jäi tee peale Linnagalerii, kus oli Anna Hintsi ja Maria Rõhu näitus Nälg. 

Tagumises saalis seisis postament, millel oli tool ja kollane plastkauss ja mis ootas kerjavaid kunstnikke. Kasutasin kohe juhust, panin end kirja ja kerjasin 40 min, teenides 3.23 eur. Oli hea soe istuda. Mitmed kunstnikud ja kriitikud astusid läbi. Riin Kübarsepp annetas 1 sendi ja lubas ka ise kerjama tulla. Tema kaaslane andis 2 senti. Kristinka küsis, kas kulka siis mulle raha ei andnudki, et siin kerjan ega annetanud sentigi. Üks vanem mees, kes mind kuplis ka oli näinud, naeris ja seletas, et ta oli mulle püüdnud kuplisse hüüda, et ma naerataksin, aga see ebaõnnestus. Temalt ei saanud ma punast krossigi. Pikk hall mees küsis, kas minuga rääkida võib ja andis 20 senti. Töö autorid kumbki annetasid lõviosa, kokku 3 eurot. Ilma nendeta oleks mu kerjamistöö täiesti tühja jooksnud. Kui aega saan, lähen uuesti, efektsemalt.

Külmetav kunstnik kerjamas. Foto: Anna Hints 2011

Käisin veel Draakoni galeriis Eva Seppingu ja Tanja Muravskaja näitus „Meie“, mis tegeles rahvusküsimusega ning Hobusepeas Agur Kruusingi „Igapäevane vastuhakk“. „Meiest“ sain suurepäraselt aru, „Vastuhakk“ jäi hämaraks ja liiga formaalseks.

Õhtul sõitsin rongiga Tartu. Ootamatult sain omale rännukaaslasteks vana sõbra Taneli ja tema sõbra Neeme, kes ülikoolilinna küünalde aktsioonist rääkima läksid.

Täna käisime Sveni ja Peebuga matkamas Maarja-Magdaleena lähedal Küti matkarajal. Lõhnas maha saetud niiskete puude järgi. Lumine metsaalune oli tihedalt okkaid täis. Seal harvendati metsa ja selle kohta oli info ka ülal. Rada oli meeldivalt ette tallatud ja lumi enamasti piisavalt kõva koorikuga, et selle peal käia. Kuused olid sügavrohelised ja päike paistis nii eredalt, et panin prillid ette. Oli väga vaikne. Osa rajast kulges läbi lumiste väljade, kus päike kuumas nagu suvel. Pildistasin mustvalgele filmile läbi punase filtri. Hiljem läks pilve ja me einestasime metsamajas, mille katusest kattis lumi nagu kihiline Pavlova tort. Tuleb saun. Ja kunagi ka kevad.

Inglased

Olen ebaõiglaselt vahele jätnud inglaste visiidi kajastamise. Enne raamatuesitlust veetsin mitu päeva kahe inglasega. Külla tulid mu vana sõber Ernest ja tema sõber ning kolleeg Ron. Nad töötavad Birminghami lähedal tütarlastekoolis õpetajatena: Erni õpetab inglise keelt ja ajalugu ning Ron geograafiat. Vanust on mõlemil juba peaaegu 60.

Inglased viibisid Eestis kolm päeva. Esimese päeva veetsime Tallinnas. Hommikul näitas Erni Ronile vanalinna. Lõuna ajal korraldasin neile šokitripi lumetormises Kalamajas. Esmalt käisime Sadamaturul, kus mu õde ajutiselt kudumite müügiga elatist teenib ning Erni ostis kampsuni. 

Erni uus kampsun

Sealt sumpasime läbi paksu lume suure tiiruga, sest otse ei saanud lumevallidest läbi, EKKM'i juurde. EKKM on sadama lähedal mere ääres katlamaja küljes asuv suhteliselt uus kaasaegse kunsti keskus, mille motoks on „Värske kunst rokib EKKM-s, kui väsind värk vireleb väljal!“ Siit saate kuulata raadiosaadet, kus Marco Laimre EKKM-ist kõneleb (esimene saade kunstisaadete sarjast).

Niisiis pidasin neile EKKM-i ees kõne probleemidest kunstnike sotsiaalsete garantiidega ja vajadusest teha kunstnike revolutsioon. Sisse me ei saanud, sest hoonet ei köeta, mistõttu on see kütteperioodil suletud.

Tee viis edasi vana linnahalli juurde, kus peale lühikest sissejuhatust ütlesin, et üles ronimine mööda lume alt mittepaistvat treppi on vabatahtlik. Läksin kergelt ja kiirelt üles linnahalli peale ja arvasin, et ega taadid niikuinii järgi ei roni, aga Ron tuli paljurännanud geograafina täitsa ise mulle järgi. Erni ei suutnud seda välja kannatada ja pürgis ka tippu. Teda pidin natuke aitama. Erni oli üldse palju aeglasem kui Ron ja nende kolme päeva jooksul, mis koos liikusime, pidime teda alatasa järgi ootama – aeg, mille kestel muutusin külmast siniseks. Tegime linnahalli gräfiti taustal pilte. Vahepeal oli tõusnud tugev lumetorm. Meri mühises ja lumi peksis vastu nägu.

Erni ja Ron linnahalli peal

Järgmine päevakorrapunkt oli patareivangla. Tegime vanglahoovis pilte ja rääkisime ajaloost. Inglaste näoilmed reetsid masendust. 

Erni: "Juudid toodi sõja ajal siia!"

Ron mõtleb asja üle järele

Teekond jätkus mööda kitsaid tänavaid, kuni leidsime Artdepoo galerii. Kui näitust vaatama tahtsime minna, pidime ronima üles täielikult lume alla mattunud trepist ning kuna galeriiuks on ka lumes kinni, pidi galerist jõudu rakendama, et meid sisse lasta. Majapidaja olevat miskipärast juba tükk aega kadunud ja lumi koristamata.

Kurnatud inglased nautisid kuiva sooja galeriid. Rääkisin neile, et tegin Artdepoos oma elu esimese performance' „Futu“ aastal 2005. Ron küsis, et kas see oli nagu esitlus. Seletasin, et ei, perfokas on nagu näidend, aga samas ka mitte päris näidend ja tolles konkreetses perfokas olime kõik alasti ja karjusime ning rohkearvuline publik vaatas meid võlutult. Tundus, et see info ei jõudnud Ronile korralikult pärale. Seejärel uurisid inglased pikalt noore kunstniku Sirli Heina sürrealismisugemetega maali ja Ron tahtis teada, miks seal kirsid põlevad ja miks poiss puu otsas käe kirsi järele on sirutanud, et kas ta on nagu Aadam Eedeni aias jne. Ei mina ega galerist osanud anda mingeid lõplikke vastuseid teise inimese teosele. Kunsti interpreteerimine on ju individuaalne.

Meie tee viis edasi Mooni kohvikusse, kuhu tore galerist juba meile laua broneerinud oli. Enne kohalejõudmist aga sooritasid inglased tõelise kangelasteo, aidates venelase auto lumest välja. 

Hallis jopes mees on kohalik, teised kaks on inglased:

Torm oli muutunud veel ägedamaks ning mul tekkis enne kohvikusse jõudmist nurga peal inglasi järgi oodates reaalne hirm surnuks külmuda. Nagu ikka jõudsime viimsel hetkel enne halvimat sooja vene kohvikusse. Söögid olid seal super, eriti tooksin esile pehmet ja mahlast Napoleoni kooki.

Plaanisime õhtuse rongiga Tartu sõita, aga enne pidime kesklinna saama, et nemad hotellist ja mina kodunt pagasi võtta saaks. Selgus, et seoses raskete liiklusoludega on taksot pea võimatu saada. Tänu Mooni kohviku lahketele töötajatele, kes helistasid mitmed taksofirmad läbi, meile ka takso tuli, aga seda juhtis erakordselt vana ja torssis mees, kes isegi oma taksofirma telefoninumbri mulle äärmiselt vastumeelselt andis ning minu maja ees lumme kinni jäi. Pool tundi hiljem kõndisin närviliselt oma korteris ringi, asjad koos ning üritasin tellida taksot, et minna hotellist läbi, võtta inglased peale ja raudteejaama sõita. Takso sain lõpuks tellitud ning läksin maja ette ootama. Mida õigel ajal ei ilmunud, oli takso. Helistasin uuesti ja öeldi, et seoses lumeoludega ei saanud takso maja ees parkida ja ootab eemal. Suure tiirutamise peale leidsin oma takso pargist kahe suure hange vahelt. Noor ja energiline juht arvas, et on ülimalt kahtlane õigeks ajaks rongi peale jõuda, aga otsustasime enne hotelli minna ja seal vaadata, mis saab. Kuna teed olid lume tõttu möödasõiduks liiga kitsad, läks aega rohkem kui tavaliselt. Hotellis arvas juht ikka, et proovime rongile jõuda. Algas metsik jänesehaakide viskamine, mis meid 10 minutit varem Balti jaama kupatas. Olime väga tänulikud ja inglased andsid juhile korraliku jootraha.

Rong saabus Tartu viperusteta ning ilm oli lõunas palju vaiksem kui põhjas.

Järgmine päev algas KGB-kongide külastamisega. Giidiks oli noor mees kenas ülikonnas. Erni ja Roni nägudel valitses pinevus ja kohatine õudus (eriti Erni).

Ron ja Erni KGB-Kongides Tartus

KGB-Kongide giid alustab ringkäiku sotsrealistliku maali eest

Kongide külastus kestis 1, 5 tundi. Sealt siirdusime TÜ peahoone ekskursioonile. Giidiks oli sedapuhku noor neiu. Onude näoilmed olid nüüd justkui võluväel hoopis teistsugused (eriti Erni).

Giid, Erni ja Ron TÜ Kunstimuuseumis

Ron noort naisgiidi vaatamas

Erni noore naisgiidi lummuses

Hiljem käisime söömas ning jalutasime jõuluks ehitud kesklinnas.

Pühade-eelne Tartu raekoja plats

Järgmisel hommikul näitasin neile Tähtvere linnaosa, kus asus mu lapsepõlvekodu. Jalutasime Toomemäel ja sõime Wildes. Kuidagi hirmus külm oli. Lõuna ajal panin inglased Tallinna bussi peale.

Kui inglased olid läinud, sain alles koju tagasi jõudes aru, kui väsinud ma tegelikult olin. Magasin ja seejärel võtsin kuuma vanni. Peale pikka residentuuri Soomes Turus ei olnud ma üldse veel lõõgastuda saanud ning olin pidanud paljude totrate pisiasjade ja korralduslike küsimustega tegelema. Nüüd tuleb mul iga päevaga energiat juurde, plaanid muutuvad selgemaks ning asjad hakkavad tasakesi paika loksuma. Jõuluks lähen maale. Häid pühi! :)