Eimiski eikuskil

Esmaspäeval leiti P.P võti valvelauast ja koristaja oli selle koos armsa kirjaga mu lauale jätnud. Pärisin sms-iga P.P-lt, kas selline võti kuulub talle ja vastus oli, et see on tema võti. Uskumatu, aga ta isegi tänas mind. See ei tähenda muidugi, et jälle temaga hängima kavatsen hakata. Mul on uus kuum suhe, aga enne jõule ei saa ma sellest rääkida ega pilte näidata.

Võtmejama ajal kirusin end, et P.P-ga hoolimata nii mõnestki varasemast arusaamatusest suhtlemist jätkasin, sest mu Turus viibimise eesmärk on valmistuda näituseks, mitte osaleda seebiooperis. Järgi mõeldes avastasin aga, et võtmejama ei ole mu tööd seganud. Stress oli küll meeletu, kuid et mitte hulluks minna, hakkasin alates skandaalist rohkem teiste kunstnike seltsi otsima. Kas see on nagu natuke teiste ära kasutamine? Loomulikult lobisesin nendega ka varem, kuid peale suurt jama tundsin, et pean veelgi enam omasugustega suhtlema ja ründasin näiteks Jalgrattapoisi Sebastiani atekasse sisse. Võib-olla lähen varsti isegi karaokebaari, mine hullu tea.

Viisin võtme leidmise eest valvelauatädile ja koristajale kummalegi Eesti šokolaadi, mida müüakse siin igas poes. Minu lemmikpoes maksab see 1.15 EUR-i.

P.P tuleb järgmisel nädalal oma asjadele järgi.

Eile käisin Åbo Akadeemia IT infolauas uurimas, miks ma pole nädal tagasi sisse antud avalduse alusel veel kasutajanime ja parooli saanud.  Nimelt ei saa ma paroolita oma Outlook Expressist kirju saata. Infolauas istus tumedanahalise noormees. Ta tuhlas tükk aega sahtlites, midagi asjakohast leidmata. Siis helistas. Näitasin oma ID-d. Lõpuks küsis, kas olen akadeemias tudeng või töötaja. Rääkisin, et olen SUMU-s resideeruv kunstnik ja lihtsalt elan akadeemia ühikas. Siis tuli välja, miks mul parooli pole: akadeemia ei osanud mind sildistada ei töötaja ega tudengina. „We just don’t know what you are!“ (Eesti k: Me ei tea, MIS sa oled). sõnas mulle noormees. Järgnes pikk seletamine, mida ma siin teen ja miks elan akadeemia ühikas. Olin valmis esitama SUMU lepingut. Seda polnud siiski vaja ja ma sain oma parooli kätte. Lahkusin optimistlikus meeleolus. Tore oli olla eimiski, nüüdsest siis parooliga eimiski. Otsekui oleksin nähtamatuks muutunud. Kummaline siiski, et poes inimesed vabandasid, kui ma neile ette koperdasin. Nemad pidid mind ju nägema või nägid nad und? Ostsin endale rosinasaia, sest olin olnud väga tubli eimiski.

Eile intervjueerisin Karjala juurtega ca 40ndtaes kunstnikku ja õppejõudu Laura Miettineni Turu Kunstiakadeemias suure vana graafikapressi juures. Ta on nii lahe. Muide, ma ei teadnudki enne, et Soome kunstiturg ja galeriisüsteem on sama halvas seisus nagu Eestis. Laura: „Soome kunstiturg ei ole kuum. See pole isegi leige. See on külm!“.

Täna hommikul sain valmis pressika Titaniku näituse jaoks ning loodan intervjueerida Turu linnavalitsuse viitsepresidenti. Ma ei saanud teda enne kätte, aga ta helistas tagasi ja tundus lahe. Homme räägime!

Täna käisin bussiga Gigantti elektroonikapoes oma installatsiooni jaoks kuvarit otsimas. See kauplus asub mõttetul tühermaal, linnast ca 5 km kaugusel. Suht tühi käik oli, kuigi bussipilet makstakse kinni. Ma oleksin samu kuvareid netist valida saanud. Sinna saabudes selgus, et samas kohas shoppasime nädal tagasi P.P-ga. Meil oli siis kõik OK. Ka ilm oli ilus. Täna, mil meie vahel on kõik läbi, uitasin üksinda hämaruses, roosa vihmavari tormituules kahekorra käändunud ning kotis padi, mille endale ühikasse ostsin. P.P ostetud padjad annan talle tagasi. Olin märg, näljane ja pahane. Jooksin K-Rauta’ kauplusse sooja. Sõin sealses masendavas sööklas võileiba ja jõin odavat kakaod. Söögitorust käis valus jutt läbi. Ilmselt ei tohi ma ebakvaliteetset toitu süüa. Siis ründasin taas välja, et mööda lõputuid halle parklaid bussipeatust otsida. Vihm peksis vastu nägu ning ilm oli hämar, kui taas bussi astusin. Oli sama bussijuht, kes linnast tulles. Mängisin opakat välismaalast ega pidanudki uut piletit ostma.