Uus ateljee ja teisi seiklusi

Suvi on käes ja ma lähen vastu oma 3ndale aastale EKA doktorantuuris, mis tuleb senistest pingelisem, kuna plaanin kaht näitust ühe õppeaasta jooksul. Alles see oli, kui sisse sain. Esimene aasta ei olnud nii huvitav, kui teine, millele loominguline tegevus andis särtsu juurde. Tean nüüd paremini ka, mida ma uurin. Fookus on teravam. Tegelen peaaegu iga päev oma teemaga. Vahepeal tahtsin kooli kõrvalt kondiitrina tööle minna, kuid loobusin, kuna nägin, et mul ei oleks lihtsalt selleks aega. Milline vedamine, et saan doktorandi toetust, sest vastasel korral oleksin algusest peale pidanud kooli kõrvalt töötama, mis tähendanuks üsna haledat venitamist, kuni kogu värskus oleks kadunud ja ma poleks enam ei mäletanud, miks doktoriõppesse astusin.

Mul on nüüd ARS-is ateljee. Kes mu blogi on jälginud, teab, et mu eelmine ruum asus ARS-i hoovimajas ning sinna pääsemiseks tuli vahel isegi üle aia ronida. Üldse oli tegu ebameeldiva uberikuga. Uskumatu, aga hoovimaja välisukse lukk streikis isegi veel kolimise päeval! Igatahes jõudsin napilt ARS-i avatud uste päevaks end uues kaunis ruumis sisse seada. Selle toakese ja oma väga lahedate naabrite üle olen ma küll tõeliselt õnnelik. Avatud uste päeval käis sealt päris suur mass läbi ja ruumis oli rõõmus meeleolu. Seadsin paljud tööd näoga publiku poole. Vaadati päris süvenenult ja kiideti ka mu õhtupäikeses kümblevat ateljeed. Üks mees tõdes, et hea teada, et maalin ka, tema arvanud, et teen ainult vigureid!

Selle pildi minust ateljees tegi Mar Canet

Oma üle-koridori naabri Piret Rohusaarega. See on tõesti üks piiiiiik koridor, mille
pikkus tuli kolimisega eriti esile. Foto Mar Canet.

Kunstihuvilised minu ateljees

Kunstihuvilised suurte maalide ja meesaktide taustal mu atekas

Üks kolmest koerast, kes mu ateljeed külastas, uurib mu 2011 a. tehtud plakateid

Suveks liiguvad kunstnikud küladesse ja metsa, kus avatakse galeriisid. Üks neist on Voronja galerii Varnjas, kus laupäeval avanes Mari Kartau kureeritud näitus Comeback. Sügisel naaseb metsistunud kunstnikkond linnadesse ja küll on hea, kui siis keskküttega ateljee ees ootab. Küttearved on muidugi teine teema.

Siin me oleme! Pilt Jaak Kikas

Raul Oreškin näitusel osalevaid kunstnikke õnnitlemas

Raul Oreškin ja Mari Kartau vaatavad Tarvo Kaspar Toome performance't

Me Kalev Mahtraga oleme juba teist korda Voronjas. Püsikunded! :) Pilt Jaak Kikas

Juuni algul jõudsin oma uurimistöös uuele tasemele: esimene konverentsiettekanne! Teoks sai see soolise võrdõiguslikkuse voliniku poolt korraldatud konverentsil Saatused ja staatused. Teemaks võtsin „Elmina Otsman- kangelane või ohver?“. See äratas paljudes huvi ja peale ettekannet tuldi juttu puhuma. Konverents lõppes valitud seltskonnaga restoranis. Juhendaja Tiina Kirss kutsus mind kohtuma maailmakuulsa Toril Moi ja tema abikaasaga. Kohal olid veel mõned Tiina doktorandid, teadurid ja võrdõiguslikkuse volinik. Väsimusest hoolimata kujunes õhtu väga lõbusaks ja arendavaks.

Konverentsil ettekannet pidamas

Iga kord mõtlen, kuidas ei viitsi kirjutada ettekannet või teha näitust, (pidades viimasel juhul silmas rohkem rahaküsimise, suhtlemise ja ülespaneku poolt), kuigi ideid on palju, aga pärast tunnen, et jälle on väike panus antud, mis loodetavasti päris tuulde ei lenda vaid ikka keegi kunagi aastate pärast võtab jutuks, talletab mingisse andmebaasi või ostab mõni muuseum midagi ära, mis on juba liiga hulljulge unistus, kuid unistama peabki suurelt.

Käisin sel suvel juba teist korda vabariiklikul naismehhanisaatorite kokkutulekul, millest kirjutasin pikemalt Naiste Hääles.

13. vabariiklik naismehhanisaatorite kokkutulek 13.-14. juunil 2015 Saaremaal

Voore linna päästmise projekt jätkub vanaviisi. Suvisel pööripäeval kimasin rattaga Vooremäele ja üritasin linna allika alt maa peale tuua. Allika puhastamisest on möödunud aasta, olin ise veel kopa juhtkangide taga. Aga ei midagi. Videoid Voore linna päästmisest saab vaadata siit.

Seekord sooritasin stopperi testi. Räägitakse, et paranormaalsetes piirkondades liikuvat aeg teisiti. Sellega olevat seotud inimeste salapärased kadumised ja taasilmumised aastakümneid hiljem. Pärimus Voore linnast annab alust oletada, et ka Raudallika juures on ajanihkeid. Test oli lihtne: kaks ühesugust nutitelefoni (üks veidi vanem mudel, muidu sama), kaks ühesugust stopperi äppi samal ajal käima. Üks telefon jäi koju, teine tuli metsa kaasa. Tagasi kodus, võrdlesin näitusid ja selgus, et metsas kaasas olnud stopper oli 14 sekundit taga. Vooremäel oleks nagu aeg kiiremini läinud. Kontrollkatsete näidud ei erinenud rohkem kui 1 sekund, mille saab ajada ebatäpse nupule vajutamise kaela. Kavatsen edaspidi veel kontrollkatseid teha ja eks siis paistab.

Mu abikaasa kõndis mais-juunis 3 nädalat mööda RMK matkarada, kokku 630 km. Peakaameraga ja mobiiliga filmitud materjal tundus mulle nii naljakas, et panin sellest kokku midagi videopäeviku taolist, kus muhe üksik rändaja käib mööda imekaunist hiliskevadist Eestit, jagades aeg-ajalt mahlakaid kommentaare.

Kalev Mahtra Eesti piiri ääres

Suvel üritan tegeleda oma doktoritöö loomingulise poolega ja käia metsas maasikal.

Oi, meil tüdrukud on kanged!

Üle hulga aja ilmus minu sulest artikkel EPL-is. Teemaks on naiste vähene esindatus poliitikasaadetes ja laiemalt avalikus elus ning mis võiksid olla selle kultuurilised põhjused. Lugu kommenteerisid Krister Paris ja Mari Peegel. Avaldan artikli siin täismahus ja lisan ka oma vastukommentaarid.

Artikkel Eesti Päevalehes
17. märts. 2015

Naistepäeval tegi rühm aktiivseid kodanikke ERR-i juhtidele ühispöördumise, kus märgitakse, et poliitikasaadetes on võrreldes meestega vähe naisi ja lisatud oli nimekiri naissoost ekspertidest, keda võiks saadetesse kutsuda. Kas nad kutse vastu võtavad, on muidugi iseküsimus. Kuid miks mitte minna telesaatesse, kui sind lausa kutsutakse? Kas naised ei tahagi kuulsaks saada?

Eestis olevat naiste keeldumine avalikust sõnavõtust üsna levinud. Saatejuhid ja ajakirjanikud ütlevad nagu ühest suust, et naisi on meestest raskem leida saatesse või lehelugu kirjutama.

Püüdes tungida naiste vaikimise juurteni, tuleb ette võtta teekond ajalukku. Vanasti oli raamatute kirjutamine üks naiste peamisi eneseväljendusvõimalusi, millega võis kaasneda avalik tunnustus. Naised on sel puhul tihti kasutanud meeste pseudonüüme. See ei olnud pelk mäng identiteediga vaid vältimatu valik andekale naisele, kes soovis oma sõnumit võimalikult laiade hulkadeni viia. Naisi peeti meestest rumalamateks – kõrgharidusele ei lastud neid ligi kuni 20. sajandini ehk nagu märgib prantsuse feminist Simone de Beauvoir, neil kärbiti tiibu ja imestati, et ei lenda. Seepärast ei võetud ka kirjutavaid naisi tõsiselt. Hoolimata tänapäeval kehtivast võrdõiguslikkuse seadusest, minnakse inertsiga edasi: Harry Potteri autor Joanne Rowling kasutas kirjastuse soovitusel ainult perekonnanime ja tähti J. ja K., kuna nii polnud võimalik tema sugu ära arvata. Kirjastuses kardeti, et poisid ei pruugi naisautori teost lugeda.

19. sajandil oli Tsaari Venemaa Balti provints maha jäänud oma naabritest nii Läänes kui Põhjas. Võrdõiguslikkusest ei osatud siin undki näha. Naisi peeti alaväärseiks olevusteks, kes oma väikese aju tõttu polegi võimelised midagi uut looma. Kel aga majanduslikult ja vaimselt pinnas soodne, sai ärkamisajal vaikselt sulge teritada. 1866 aastal ilmus autorilt L. Blatt 8-kopikane luulekogu „Vainulilled“. Hiljem selgus, et tegemist oli Lydia Koidula esimese üllitisega. Kuigi ka Koidula oli pseudonüüm said rahvahulgad peagi teada, et tegemist on naisega. Kuna Koidula ei kritiseerinud otse ja avalikult kehtivat soopoliitikat, polnud temast maskuliinsele diskursusele ohtu. Nii sai võimalikuks müüt Koidulaulikust kui kaunist ja ebamaisest jumalannast. See aga ei muutnud Koidulat põrmugi julgemaks. Naistevaenulikud seadused ja tavad tegid oma töö ja Koidulale tekitas tekstide oma nime alt avaldamine elu lõpuni vastumeelsust.

Lydia Koidula. Allikas: EKLA-12320-41912-70927

Eesti esimene naisõiguslane, pedagoog ja kirjanik Lilli Suburg (1841-1923) kirjutas algusest peale oma nime all. Kuigi Suburgi ristinimi oli Caroline, võttis ta endale uueks nimeks eestipärase Lilli, kellena sai ka tuntuks. Ta ei peitnud end mehenime taha ega varjanud oma iseloomu ning sai selle eest oma vitsad. Suburgi peeti otsekohese ja ausa stiili ning aktiivse ühiskondliku tegevuse pärast ebanaiselikuks. Olles oma nime ja näoga esil, jäi ta paradoksaalselt pikaks ajaks teiste naisautorite varju.

Üks Suburgi tähtsamaid, aga ka raskemaid projekte oli esimese naisteajakirja Linda asutamine. Linda missiooniks oli innustada naisi patriarhaadi ikke alt välja murdma. Tsaariajal oli kõva tsensuur ja Suburg pealegi naissoost. Ajakirja asutamiseks tuli taotleda luba Trükiasjade Peavalitsuselt. Suburg alustas taotlemist 1879. aastal, esimene number ilmus aga alles 1887, kui ta ajakirja Hugo Treffneri nimele registreeris. Treffner kui venesõbralik mees sai vastutavaks toimetajaks, kuna tema nimi pidi tsensorile usaldusväärselt mõjuma. Suburg kirjutas ajakirjas naisõiguslusest ja tutvustas Eestis tundmatut mõistet emancipirt (emantsipatsioon). Lindat hakati paaniliselt tsenseerima, soovitades piirata teemavalikut toiduvalmistamise ja käsitööga. Teisalt ei suutnud kohalikud naised veel nii valgustavaid mõttekäike vastu võtta. Tellijaid oli vähe ja needki lugesid Lindat salaja, et mitte põlu alla sattuda. Hiljem ostis Suburg endale isikliku trükikoja ja kinnitas selle Johan Janseni kui meesterahva nimele. Kõiki pole aga kõrgete ideaalidega õnnistatud: seebiooperlikel põhjustel müüs Jansen trükikoja salaja maha ning põgenes Riiga, jättes võlad Suburgi kanda. Ajakiri sattus raskustesse ja tegevus lõpetati. (Undla-Põldmäe, A. 2002: 493-496).

Lilli Suburg tegutses ajal, kui seadus naisi ei kaitsnud, kuid hoolimata muudatustest seadusandluses pole naisekuvand tänapäevani eriti muutunud. S. de Beauvoir on märkinud, et naiste harjumus olla passiivne, püüda kõigile meeldida ja mitte tulla avalikus ruumis esile võib olla tingitud sajandeid kestnud meeste ülemvõimust. Naised ise taastoodavad allumispraktikaid.

Lilli Suburg. Rätik varjab eluaegset armi põsel. Allikas: EKLA-12219-47101-76358

Naist on käsitletud mehe omandina, kes sobis järglaste saamiseks ja tasuta teenijaks. See kajastub ka keeles. Näiteks on tänini kõnepruugis väljend “naine sünnitas mehele kolm last,” just nagu naine oleks mehe tellimust täitev sünnitusmasin, ilma et tal endal oma lastega mingit pistmist oleks. Naistelt oodatakse usinust, korralikkust ja oma rollis püsimist. Sooroll on nagu kätteõpitud teatriroll, kus sõnad võivad sassi minna. Seepärast on ka meestest haritumatel naistel hapram enesehinnang ja avalik esinemine koos parastavate netikommentaaridega ei mõju neile innustavalt. Karistada saab naine, kes hälbib sissekäidud naiselikkuse rajalt. Tal on rohkem kaotada kui võita, sest ta läheb ja püüab anda endast kõik ning ootab soorituse eest kiitust. Kummatigi loeb julge naine hiljem netikommentaariumist, et on inetu, vana ja rumal vahukeerutaja. Naist inetuks ja vanaks nimetada ühiskonnas, kus naise tähtsaimaks väärtuseks peetakse nooruslikkust ja ilu, on eriti õel. Mis saab arvamust avaldanud naisest edasi? Mõni tuttav ehk poetab, et nägi teda telekast, Facebookis tuleb artikli või saate postituse alla 15 laiki ja sellega kogu lugu lõppebki.

Ma ei leia, et netikommentaarid või kriitika mehi üldse ei häiri, aga mehed on aastatuhandeid avalikus elus osalenud, mis paneb oletama, et nende nahk on selles osas paksem. Eriti käib see poliitikute kohta, aga just poliitikasaadetesse oleks rohkem naisi vaja. Naised, kes tunnevad, et neil on midagi öelda, peaksid seda siiski tegema. Teisalt tuleks anonüümsete kommentaaridega midagi ette võtta, sest laim ja vihakõne ei kuulu sõnavabaduse hulka.

Bioloogiline paratamatus?

Krister Paris

Üks põhjapanevamaid teoseid teemal, miks osutuvad mehed laias laastus alati naistest edukamaks, on praegu ka eesti keeles müügil olev Susan Pinkeri teos „Sugude paradoks”. Raamat võrdleb nõrkade eeldustega (näiteks autismispektriga) poisse, kes hilisemas elus edukaks osutuvad, tugeva saavutusvajadusega naistega, kes hiljem oma karjääri otsustavatel hetkedel kõrvale tõmbuvad. Autor küsib, miks pärast aastakümneid tööd sugude võrdsuse nimel on ikka veel panganduses, äris, reaalteadustes ja poliitikas kõrgetel kohtadel rohkem mehi, ja jõuab järeldusele, et diskrimineerimine on kõigest osa probleemist.
Pinkeri väitel on inimese bioloogia ka tema saatus. „Inimesed on programmeeritud,” kirjutab ta. Naised on Pinkeri sõnul ehitatud lähtudes „mugavusest, mitte kiirusest”. Mehed riskivad rohkem ja on seetõttu nii haavatavamad kui ka edukamad.
Kriitikud viitavad, et empaatiavõime ja edu pole tingimata üksteist välistavad. Pinkeril jääb ka lahtiseks, et kui kõik sõltub bioloogiast, siis miks ikkagi mõni naine suurkorporatsiooni või riigi etteotsa jõuab?


Minu kommentaar

S. Pinkeri käsitlus paistab liigituvat samasse kategooriasse, kuhu J. Grey "Mehed on Marsilt, naised Veenuselt" ja muu bioloogilist determinismi kummardav pseudoteadus. Oled lugenud neist üht, oled lugenud kõiki ja kuna ma Grey'd olen lugenud, siis Pinkerit ei loe, aga leidsin hea arvustuse, kus võrreldakse võrreldamatuid, kaht Susanit: Susan Pinkerit ja Susan Faludit. Kaks naist, sama eesnimi, aga kardinaalselt erinev suhtumine soorollidesse. Pinker põhjendab naiste ja meeste sotsiaalset olukorda hormoonidega, Faludi kultuuriga, kus ringlevad kindlad müüdid ja diskursused, mis naisi ja mehi ainult teatud rollides näha ja näidata soovivad ja rollist hälbimisi maha vaikivad ning moonutavad. Kui Faludi teooria annab lootust asjade paranemisele, siis Pinkeri bioloogilise roboti jutt seda ei tee. Oleme programmeeritud ja kogu moos.
Kas naised, kes on oma alal meestestki paremad ja maailma tipus, on vigased robotid?

Mina ei poolda bioloogilist determinismi vaid arvan, et sugu on sotsiaalselt konstrueeritud, seda on juba palju ümber konstrueeritud ning töö jätkub. Protsess võtab lihtsalt aega ja seepärast tundub vahel, et miski ei muutu. 

Aga küsige valjemalt!

Mari Peegel, kultuuritoimetuse juht

Soovitaksin Fideelia-Signe Rootsi tõstatatud naiste ja meedia probleemile läheneda teise nurga alt, mitte süüdistada patriarhaalse ajalooga ühiskonda. Tegelikult ei peaks asjaolu, et Lydia Koidula kirjutas 150 aastat tagasi varjunime all, mõjutama oluliselt meie praeguseid teadlikke käitumismustreid. Selleks, et meedias ja avalikus elus oleks näha rohkem naisi, peaksid väljaanded ja avalike ürituste korraldajad neid sinna rohkem kutsuma, mitte kasutama demagoogilist kaitset stiilis: „aga naised ju ei tule saatesse, ei kirjuta artikleid”. Olen ka ise ajakirjanikuna aastaid lugusid tellinud ja pole kordagi põrkunud naisautorite ebaadekvaatse tagasihoidlikkusega. Seega julgen väita, et väide „naised ju ei tule” on lihtsalt üks laiskadele toimetajatele kasulik müüt. Kui ei saa esinema ühte naist, tuleb otsida järgmist, kuid sellised saateid, nagu oli näiteks 10. märtsi „Vabariigi kodanikud”, kus Aarne Rannamäega vaagis äärmuslikku poliitikat neli meest, ma küll enam vaadata ei soovi.
Olen aga nõus, et palgatöö- ja koduvälistes tegevustes nagu teleesinemine osalemine on naiste jaoks tõesti raskem kui meeste jaoks. Kuid mitte emapiimaga saadud või õpitud tagasihoidlikkusest, vaid praktilistel põhjustel – eesti naine teeb kodutöid poole rohkem kui eesti mees. See on üks neid kohti, kus Eesti ikka veel patriarhaalne ühiskond oma palet näitab, kuid selle muutmiseks läheb vaja tõsisemaid poliitilisi valikuid ja otsuseid, kui on meie meediaväljaannete võimuses.

Minu kommentaar

 

Koidula mõju tänapäeva naistele ei tohi võtta otseselt ja sõna-sõnalt. Ma ei mõelnud, et Koidula varjunimega esinemine oleks otseselt seotud tänapäeva naiste konkreetsete valikutega vaid et Koidula oli oma ajastu tõekspidamiste ohver ning need samad tõekspidamised on väga visad kaduma. Kuna Koidula eluajal peeti naiste avalikku esinemist väga häbiväärseks, ei soovinud ta saada külge sinisuka kuulsust. Tänapäeval ei ole avalik sõnavõtt naiste jaoks enam otsesõnu häbiasi, aga aastasadade vältel kujunenud suhtumised ja eelarvamused mõjutavad ikka veel naiste enesekindlust. Varjatud sõnumid, mida naised keskkonnast vastu võtavad kannavad vanade aegade uskumusi ja ajavad kombitsad isegi sooneutraalse kasvatusega naistesse. Kasvatab ju terve ühiskond, mitte ainult pere. 

Peegel jõuab tõdemuseni, et naistel pole aega avalikus elus osaleda, kuna teevad meestest rohkem koduseid töid, aga millegipärast ei näe seost selle fakti ja õpitud soorolli vahel. See ongi õpitud käitumine, kui naine kodus mehest rohkem rabab. Ta on õppinud seda oma vanaema ja ema pealt, tuttavatelt, meediast, reklaamidest, raamatutest ja ka sõnatutest žestidest. Ega meestelgi lihtsam ole. Tunnen mitut meest, kes ei taha autodest midagi teada ja keda selle eest nii mõnigi vanem mees kirub. Mees sündigu, rooliratas käes.

Mari Peegeli lõppjäreldusega olen nõus: patriarhaat kestab ja meedia saaks siin palju ära teha.

 

Rohkem sallivust! Külastage ka feministlikku Youtubi kanalit Lilli ja Soomustüdrukud ning Feministeeriumi.

Nõukogude Naine 1960-7

Mälestused: abiellumine ja karujaht

Hiljuti helistas mulle minust 13-aastat vanem õde Anne ja luges ette katkendi oma nooruspõlve päevikust. Hakkasin naerma.

Tegelased

Bubu - mina ise. Bubu oli mu hüüdnimi
Meelis Lepp (nimi muudetud) - meie tolleaegne naaber, nüüd oma erialal hästi edenenud poolavaliku elu tegelane.

Sissekanne on järgmine:

pühapäev 25. sept. 1983

Tulime Bubuga maalt ja läksime kinno ,“Vuk'i“ (Rebasepoeg Vuk) vaatama. Istume rahulikult ja äkki Bubu ütleb, et vaata, jube tuttav nägu. Löön silmad üles - Meelis Lepp istub meil eesreas. Vahetame mõned laused. Sellega on kõik. Kinost väljume eri suundades. Eks Meelis juba selle eest hoolitses et meiega mitte kokku saada. Imelik nagu ta on. Kõndis kogu tee meie taga.

Nüüd tuleb kõige nael. Ja Bubu poolt: ta nimelt küsis, kas Meelisel naine ka on. Ma hakkasin naerma ja ütlesin et ei, aga miks sa küsid?

- Noh, niisama, mõtlesin et võiks talle mehele minna.

Olin rabatud, küsisin miks just talle, kas ta meeldib sulle?

Bubu ütleb jaa, Meelis on ilus poiss ja vaikne.

- Aga sa oled liiga väike veel.

- Ootan kuni kasvan.

- Aga Meelis on siis juba ka vanem ja kindlasti abielus. Kas sulle mõni sinuvanune poiss ei meeldi?

- Meeldib kah, aga Meelis meeldib kõige rohkem.

Anne ja Bubu 1. sept. 1983. Vanem õde astus Tartu Ülikooli ja noorem 1. klassi.

Bubu vahtis koguaeg tagasi, vaatamata sellele et keelasin teda, sest on ebaviisakas teist koguaeg passida. Bubu tuli lagedale uue lausega: „See veel puuduks et mõni võõras naine Leppade poole läheks. Muidu saime ikka seal käia, aga siis ei saa.“

Mina vastasin et ega see naine ei takista sul sinna minemast.

- Nojah ei takista küll, aga ikka ei taha.

See oli öeldud jube armukadedalt ja salvavalt. Siis sosistas tasa, et lähme aeglasemalt muidu ei jõua Meelis järele. Seda me ei teinud, kui teine ei taha ise järele jõuda, lasku käia. :)

Bubu 1981 vanavanemate kuldpulmas

Bubu 1980 täditütre saabastes

Teine põnev leid oli artiklijupp ajaleht Edasis (praegune Postimees) sellest, kuidas karu käis Alatskivi mesilas, kus mu vanemad olid mesinikud. Lugu võib olla aastast 1982.

Meile määrati abiliseks elukutseline Siberi jahimees Leo, kes ehitas mesilasse karu luuramiseks varjendi, aga karu ei tulnud mitte kunagi luureajal mesila lähedusse. Sain Leoga sõbraks ja me käisime koos jahil. Mul oli mängupüss, Leol ehtne jahipüss. Leo ei lasknud kunagi ühtegi looma ja ema ütles, et muidugi ta ei tulista, kui laps on metsas kaasas. Tegelikult poleks mulle jaht meeldinud. Ükskord andis Leo mulle oma püssi hoida ja natuke hirmus tunne oli.

Bubu onu Leo püssiga. Leo õpetab sihtima.

Ehitasime isa ja Leoga kõrge aia mesila ümber ja lasime elektri sisse, aga karu murdis isegi aiast läbi. Karvatordid olid võrgus kinni.

Hakkame, mehed minema, aeda püstitama! :) Mina (Bubu), onu Leo ja isa

Raske töö see aia ehitamine. Tagaplaanil isa ja Leo, esiplaanil Bubu

Bubu läks Timboga sel ajal hoopis matkama

Kuri kulbiga tädi ja kaotavad eided

Päevalehes ilmus lõpuks mu järjekordne artikkel, mis eelnevalt tükk aega toimetuses Sirbi ja Ukraina revolutsioonide taga ootas:

Viimasel ajal ilmub meedias sageli teateid korvpallivõistluse kaotanud eitedest ja kurjadest kulbiga tädidest. Kui selgitust pärida, vastatakse, et naiste halvustamisega pole siin midagi pistmist, sest nii lihtsalt öeldakse ning kes end solvatuna tunneb, on ise süüdi: miks ta on siis nii nõrguke ja haliseb iga väljendi pärast „nagu eit“?

Kuigi oleme jõudnud 21. sajandisse, mida on nimetatud ka naiste sajandiks, pole vanad käibetõed keelest kuhugi kadunud. Naistele omistatakse näiteks pehmust, järeleandlikkust ja intuitiivsust ning meestele otsustavust, konkreetsust ja ratsionaalsust. „Meestejutt” ja „naistejutt” on vastandliku tähendusvarjundiga väljendid, kus esimest võetakse positiivse ja tõsisena ning teist ebaolulise klatšina.

Meie kultuur põhineb Platoni filosoofiast alguse saanud dualismil - nähtuste jaotamisel vastandlikeks ja ühe vastandi eelistamises teisele. Me pelgalt ei vastanda vaid omistame vastanditele ka väärtushinnanguid, sageli meelevaldselt. Nii on kõik mehelikuna mõistetav omandanud hea- ja naiselikkust tähistav halva varjundi, Eestis 2004. aastal vastu võetud võrdõiguslikkuse seadus aastatuhandetega sissejuurdunud hoiakuid aga kohe ei muuda.

Kui naised ja mehed oleksid enamuse arvates tõesti võrdselt head, siis miks meeste alandamiseks kutsutakse neid eitedeks, plikadeks ja naisteks? „Mängib nagu eit“ öeldakse, kui mees on väga viletsalt mänginud. „Mängib nagu vana mees“ tähendab, et mängib hästi nagu kogenud spordiäss. Naiste kiitmiseks „tõstetakse“ nad tihti meestega samale pulgale või isegi kõrgemale: „Tubli naine teeb meestelegi silmad ette“ või „Ilus naine, aga mõtleb mehelikult (loogiliselt).“ Loogilise mõtlemise omistamine ainult meessoole ulatub tagasi antiikaega, kus mehed võisid juba lapsest saadik koolis kõnekunsti ja loogikat harjutada, õigustest ja vabadustest ilma jäetud naised aga pidid kodus istuma. Nii naise kui mehe kohta võib veel tunnustavalt öelda, et „talub raskusi vapralt nagu tõeline mees, mitte ei vingu nagu eit“.

Kuna seaduse ees on sugupooled võrdsed, tekib küsimus, miks naised enese üle domineerida lasevad ja vähe sellest, ka ise kehtivat korda kinnitavad. Kindlasti on nii mõnigi naine tabanud end pruukimas kellegi halvustamiseks sõnu eit või plika, pikemalt mõtlemata, kas naisesus on tõesti häbiväärne. Prantsuse sotsioloog Pierre Bourdieu (1930-2002) leiab, et domineeritud rakendavad võimusuhetele domineerijate vaatenurki nii, et need tunduvad loomulikud. Patriarhaalne maailmakord on pideva ja pikaajalise nähtamatu ja nähtava töö tulemusel kinnistunud inimeste kehadesse ning ajudesse, nii et algselt kunstlik on muutunud loomulikuks. Niisiis näevad naised endid mehe pilgu läbi.

Sugupoolte võimusuhted avalduvad esmapilgul väikestes olmelistes detailides, mis kokkuvõttes moodustavad meie kultuuri. Näiteks võtavad eesti naised enamasti abielludes mehe perekonnanime, mille saavad ka lapsed. Seadusega on lubatud ka vastupidine variant, mida aga kasutavad vähesed. Nimi on üks identiteedi osi, millest naised üllatava kergusega loobuvad. Mõnikord peetakse nimevahetust lausa uhkuseasjaks, et mõelda vaid, „MEES võttis mind oma nime peale“.

Tavaliselt eelistavad naised endast pikemaid mehi. Mida suurem ja tugevam, seda mehisem. Arvatakse, et väikese mehega naine mõjub nii teistele kui ka endale naeruväärsena, kuna suur mees justkui annaks väikesele naisele väärtust juurde. Koduvägivalla ilmnemisel on aga kooslusel suur mees-väike naine ebavõrdsete jõuvahekordade tõttu selged puudused.

Soolistatud võimusuhted ilmnevad keeles, millega oleme end piiritlenud ja keele kaudu argielus. Kuna dualistlik ning hinnanguid andev mõtteviis on ühiskonda rõhunud väga kaua, on sellest väljumine samuti pikaldane ja raske. Iga väikese edusammu pärast tuleb rõõmustada.

10-aasta taguses Eestis teadvustati soolist ebavõrdsust praegusest vähem. Need, kes vastuolusid välja julgesid tuua, sildistati karvasjalg-feministideks. Kehtivat korda ja elu „loomulikku“ kulgu ohustavaid feministe demoniseerisid mitte ainult netikommentaatorid vaid ka ajakirjanikud. Praegu enam ei saa meedias öelda, et keegi mängis palli nagu eit või kaagutas nagu kana, ilma et sel teemal ühiskonnas laiem arutelu tekiks. Julgustan mainitud olukordi märkama ja neile väljakutseid esitama, sest kui miski on toodud esile, saab seda ka muuta.


Lõigud lugu kirjutama ajendanud artiklitest


GAG kuulutas suve lõpul välja konkursi, et leida Jamie Oliveri sarnast peakokka-arendajat. «Selge, et raha on vähe, aga siis paneb noor meeskokk pea tööle ja leiab need võimalused, kuidas olemasolevate vahenditega välja tulla ning suhtleb õpilaste ja kogu kooliperega. Ta peaks olema loomulik koolipere osa, mitte mingi kuri ja ükskõikne alamakstud kulbiga tädi kusagil köögis, kes läheb kandekottidega õhtul koju,» kirjeldas kooli direktor Hendrik Agur tookord.

http://www.tallinncity.ee/print/2585554/gagi-peakokaks-valiti-indrek-tiisk



Aaviksoo aga karismaatilist kokaotsingut pahaks ei pane ning loodab, et keegi end solvatuna ei tunne, rääkimata sellest, et tegemist on soolise diskrimineerimisega. «See ei ole see koht, kus kedagi ahistatakse,» ütles ta.

http://www.postimees.ee/1363938/aaviksoo-kokaotsingutest-see-ei-ole-see-koht-kus-kedagi-ahistatakse



"Seda sodi ilmub hästi palju, selles ringi hulpida ja sealt õige asi üles leida, selleks peab ikkagi olema üsna teadlik. Aga tihti ikkagi need südamevaluga tädikesed, kes siis otsustavad enne 50. sünnipäeva kogu välja anda, see on ikkagi nii jube, et juba kaugelt tunned need kogud ära ja väga palju ei teegi nendega tegemist - vaatad sisse ja kõik on selge," rääkis 2013. aasta kirjanikuks valitud Vadi.

http://uudised.err.ee/?06285419



"Kui nüüd korraks eilse mängu juurde tulla, siis esimese asjana tuleks selgeks teha see, et Rapla mängijad EI OLE “EIDED”, vaid ME mängisime eile nagu “eided” ja see on väga suur vahe," kirjutas ta pühapäeval.

Ruut täpsustas veel, et sõna all "eit" ei tahtnud ta sugugi halvustada õrnemat sugupoolt.

Rapla loots: "Esimese asjana tuleks selgeks teha see, et sõnal "eit", ei ole mitte mingit tagamõtet seoses vastassugupoolega, vaid eks ta ole selline treenerite halb sõnakasutus iseloomustamaks teatud käitumismaneeri.

http://sport.delfi.ee/news/korvpall/eesti/indrek-ruut-tapsustab-sonal-eit-polnud-mingit-tagamotet-seoses-vastassugupoolega.d?id=66988520



Von Krahli Teatri kontor otsib meest. Välimus pole oluline. Küll aga hea suhtlusoskus, organisatoorne võimekus ja sihikindlus. Ei tohi karta Excelit, ministrit ega näitlejat. Peab võtma tähtaegu ja aruandeid surmtõsiselt. Otsime meest, kes teeb kõhklematult kõik endast oleneva, et Von Krahli Teatris võiksid sündida uued ja vapustavad lavastused. Ametinimetus: projektijuht. Töö algus: kohe.

Võta. Meiega. Ühendust.

http://www.vonkrahl.ee/wanted/


Lisalugemist

http://fideelia.future.ee/kunst/magister/fideelia_magistritoo.pdf

http://naised.net/2013/09/10/feminism-ja-vihakone/

Flashime - ebaõnnestunud katse kaaperdada FEMENI ideid

Avaldan oma Eesti Päevalehes ilmunud artikli

Hiljuti raputas meie konnatiiki nii-öelda naisliikumine Flashime (Ing.k to flash – välgutama, flasher – liputaja).

Flashime nimetas end Eesti FEMENIKS ja kuulutas, et väljendab end viisil nagu ainult naised saavad, juhtides rindade paljastamisega tähelepanu Tallinna probleemidele. Liikumise algataja oli erootikapoe „Ulakas kaunitar“ juhataja Kirki Kubri.

Nüüdseks teavad kõik, kes end teemaga kursis on hoidnud, et juba algusest peale kahtlaselt mõjunud aktsioon osutus Valdo Randpere valimiskampaaniaks, kus feministlikud ideed rakendati macholiku poliitika teenistusse.

Ma ei ole kindel, et noored, kes Flashime aktsioonis osalesid täielikult mõistsid, millega nad tegelevad. Veidi aega tagasi näitas TV3 nende Maxima ees toimuvat fotosessiooni, kus kaks neidu kaamera ees välkkiirelt hetkeks pluusihõlmad lahti tegid, nii et rindkere oli näha ainult eest, aga mitte külgedelt. Päikeseprillid ja mütsid varjasid tüdrukute nägusid, otsekui oleks tegu kurjategijatega. Kõigi osaliste rinnad olid nii TV3 klipis kui ka flashime kodulehel tsenseeritud, seega sisuliselt oleksid tüdrukud võinud ka riides olla.

Avalik identiteet

Ukrainast alguse saanud naisliikumise FEMEN aktivistid väidavad, et võitlevad patriarhaadi vastu ja naiste õiguste poolt. Protestitakse seksikaubanduse, naiste õigusi rikkuvate religioonide ning meeste ülemvõimu vastu. Oma identiteeti nad ei varja: meedias ollakse oma nime ja näoga, viskudes palja rindkerega võimuaparaadi keskpunkti ning riskides elu, tervise ja vabadusega. Anonüümsed tapmisähvardused kuuluvad sekstremistide nagu nad end nimetavad, argipäeva. Sageli tuleb istuda vangis ning taluda brutaalset kohtlemist. Otsustada naisena ise oma keha ja tegevuse üle on suurel osal meie koduplaneedist jätkuvalt riskantne. See nõuab vaprust, järjekindlust ja enesedistsipliini.

Fideelia

 

Võimustruktuurid meie peas

Nii mõnigi arvab, et feministlik võitlus on mõttetu, sest lääne ühiskonna naistel on juba meestega võrdsed õigused õppida, töötada, laste saamise üle otsustada jne. See on tõsi kuid naised teevad endiselt rohkem koduseid töid, lepivad sama töö eest madalama palgaga ning on harjunud suhtlusviisiga, kus mehed kõnetavad neid võimupositsioonilt. Meenutagem kasvõi Jürgen Ligi kommentaari Kaja Kallase silmade kohta. Ettekujutus soorollidest muutub ühiskonnas aeglaselt. Keskkonna ja kasvatusega sisendatud veendumused võivad end salakavalalt alateadvuses varjata, et täiesti absurdses olukorras välja ilmuda. Võimustruktuurid ei istu linnavalitsuses vaid meie peades.

Tundub uskumatu ent ka radikaalfeministlik rühmitus FEMEN on oma tegevuse jooksul patriarhaadi lõksu sattunud. Nimelt näitab neist sel sügisel valminud Kitty Green’i dokumentaalfilm „Ukraina ei ole bordell“, kuidas FEMEN’i taga oli alguses üks võimukas mees, Victor Svyatski. FEMEN’i juht Inna Shevchenko selgitab, et FEMEN algatati noorte ja kogenematute naistudengite poolt, kes olid esialgu iga nõuande eest tänulikud. Inna sõnul on Ukraina riik, kus mehed räägivad ja domineerivad ning naised kuulavad ja kannatavad ära – umbes nagu Eestis. Svyatski sulandus FEMENisse, kus püüdis võimu haarata kuni ühel päeval seisid aktivistid silmitsi patriarhaadiga iseenda staabis, mitte kusagil avalikus ruumis. Nüüdseks on FEMEN Svyatskist vabanenud ja tegutseb iseseisvalt.

Osad ühiskonnakriitikud väitsid juba aastakümneid tagasi, et kapitalismis on raske olla avangardne, sest mäss muudetakse kaubaks. Flashime meetodit, kus väikesed kogenematud naised flashivad võimule suure targa isa(ke)se, ei ole võimalik näha millegi muu kui patriarhaadi taastootmisena. Flashime-kampaania võrdlemine FEMEN-iga on eksitav ja loob feminismile võltskuvandit.

Kelle üle Randpere naeris?

Valdo Randpere räägib Ringvaates (15. okt. 2013), et poliitikud peaksid olema eelkõige inimlikud ja suutma nii enda kui teiste üle naerda. Mind huvitab, kas Randpere naeris flashime-kampaania ajal iseenda, naiste või kogu rahva üle. Inimene on teatavasti subjekt oma mõtete, tunnete ja kehaga. Kui Flashime saadab signaali, et ulakad naised lubavad välgutada rindu meespoliitikute tähelepanu äratamiseks ja muud ei oskagi, on see naissoo objektistamine tema paigutamisega looma- ja taimeriiki: päris humoorikas! Või seisnes nali selles, et murti lubadus rindu näidata?

Facebookis hakkas pärast Flashime tünga levima fototöötlus suurte naiserindadega Valdo Randperest, mille kombluspolitsei kohe maha võttis, sest rinnanibud olid näha. Facebooki reeglistik sätestab, et naiste rinnanibud on pornograafilised ja seepärast keelatud, aga meeste nibud on okei. Üks Eesti seksistlikke vanasõnu ütleb, et mees on naise pea, aga naine on kael, mis pead pöörab. Facebookile see vanasõna ilmselt ei loe: isegi kui naise rindade omanikul on mehe pea, läheb pilt kustutamisele. Randpere lopsakas rinnapartii tuli pilditöötlejal tsenseerida ja nüüd ringleb see taas Facebookis. 

Allikas: Facebook

Naise keha on ohutu kuni see on ühiskonna ja meeste teenistuses, näiteks sünnitab lapsi või osaleb pornotööstuses. Selline rangelt piiritletud keha on patriarhaadi kontrolli all. Tarvitseb naisel oma keha üle ise otsustada nagu teevad FEMEN’i aktivistid, muutub see kehtivale korrale ohtlikuks.

Seksipoes müüakse vahendeid, mille abil naine saab seksuaalse rahulduse ilma meheta. Järelikult on tegu feministliku kaubandusharuga, mille juhtfiguurilt Kirki Kubrilt oleksin oodanud tõsimeelset feministlikku aktsiooni, mitte rahva petmist naiste kui seksiobjektide rakendamisega valimisvankri ette.



Kasutatud internetilingid

http://flashime.ee/

http://femen.org/

http://flashime.ee/meedia-tv3-seitsmesed-uudised/

http://www.tallinncity.ee/2331632/naisliikumine-paljastab-tana-linnavalitsuse-ees-rinnad

http://www.tallinncity.ee/2332646/rindade-paljastamise-aktsioon-osutus-randpere-reklaamiks

http://www.independent.co.uk/arts-entertainment/films/news/the-man-who-made-femen-new-film-outs-victor-svyatski-as-the-mastermind-behind-the-protest-group-and-its-breastbaring-stunts-8797042.html

http://www.huffingtonpost.co.uk/inna-shevchenko/femen-patriarchy_b_3890992.html

http://etv.err.ee/index.php?05593137&video=6450

http://uudised.err.ee/index.php?06289258

Loodusseadus

Kaks koolinädalat taas möödas. Mai lõpus-juuni algul on käesoleva semestri viimased kontakttunnid ja praeguseks on kuhjunud palju väikeseid, lihtsaid, aga siiski aeganõudvaid koduseid töid

Eelmise nädala koolihitt oli mikrobioloogia, kus saime laboris mikroskoobi all vaadata hallitust ja pärmi. Pärm tundus tõesti elavat. Ta liikus, pungus ja mõned rakud ujusid vilkalt. Hallitus oli nagu roheline omadega sassis tillitaim. Pildistasin ja filmisin mikroskoobi toru kohal ning unustasin, et õps oli käskinud joonistada, mida me näeme. Mina ei tohi joonistada ju. Aga kas pärmirakkude joonistamine seostub kunstiga? Raske otsustada. Esimeses videos on pärmirakud joodiga värvitud, teises värvimata.

 

Teisel nädalal tegime liiva-lehttaignast kringleid. Koolis saab pulli ka: lihatehnoloog viskab kilde. „Mees peab naist ikka ohjes ka hoidma!“ (teemal, et on naisi, kes välimuse käest lasevad). „Eks see ole loodusseadus, et me liha sööme.“ (vaatab mind kaastundlikult). Mõnikord vaidlen talle vastu, teinekord ainult pööritan silmi ja vahetan selja taga istuva folkloristiga pilke, sest lihtsalt ei viitsi sekkuda. Ega meie tore punapõskne lihatehnoloog ainus ole, kel huvitavaid ideid tekib. Ja ta on tegelikult tõesti tore inimene. Ootan huviga mai lõppu, mil tema tunnis taimetoitluse ettekande pean.

Werneris arenen kiiresti, eriti nüüd, kus sain käe valgeks. :)

Kool ja praktika korraga on päris väsitav. Eriti hull oli see saatuslik päev, mil hasardi mõttes kell 7 hommikul tööga algust tegin. Mu juhendaja jäi haigeks, läks koju ning pidin üksi Napoleone kokku panema. Tegelikult on see lahe töö, lihtsalt õhtupoolsem aeg sobiks organismile rohkem.

Taimetoit on suht ok nüüd. Mai algul sain rohkem raha ja aega ning võtsin menüüsse oad, läätsed ja herned, lisaks pruun riis, tatar, spagetid, aknalaual pottides kasvav petersell jne. Oad maitsevad lihale üsna sarnaselt. Loodan, et ma ei tüdine neist niipea. Liha võis olla väga erinev, aga oad jäävad ubadeks, seisa või pea peal. Lihaga oli lihtsam. Süüa teha enamasti aega ei ole. Viskad lihakäntsaka kas ahju küpsema või potti keema, võtad kõrvale kas kartulit või riisi, aurutatud juurikad ja valmis. Olen nüüd üle kuu aja olnud taimetoidul. Vahepeal tundsin, et annaksin palju, kui tüki liha saaks. Olin valmis haarama telefoni, et oma tuttavalt jahimehelt ulukit osta. Tegelikult viiakse ulukid ilmselt hoopis kokkuostu, kus vet need üle kontrollib jne. Otse pole turvaline. Igatahes loodan, et mul on võimalik väita: lihaga seonduv pole minu probleem.

Äng - 161 km jalgsi naiste õiguse eest olla palja rindkerega!

Minu palja ülakeha teemalise performance kohta loe kontseptsiooni ja vaata videot mu kodulehelt. Siinne tekst on lihtsalt päeviku vormis kirjeldus.

Kui Teet Veispak kutsus mind esinema Karepale R. Sagritsa talumuuseumi performanceõhtul Äng, teadsin kohe, et tahan teha midagi vägevat ja et see peab sisaldama pikka ja vaevarikast jalgsiteekonda. Palja rindkere idee tekkis hiljem.

Augustikuised performanceüritused on Karepal traditsiooniks muutunud. Esinejateks on kindel vanemate meeskunstnike sõpruskond. Eelmisel suvel suri üks grupiliige Jaan Paavle nädalapäevad enne, kui ta oleks pidanud Karepal esinema ning rühm otsustas enda sekka surnud Paavle asemele noorema naise võtta. Nii see algas.

Juulis andsin Õhtulehele intervjuu, kus põhjendasin, miks arvan, et õigus käia palja rindkerega peaks kehtima soost, vanusest ja kehakujust sõltumata. Ühtlasi tegime Tallinna vanalinnas katse, mis juhtub, kui seal palja rindkerega jalutan. Mulle kutsuti Mupo ühe minutiga.

Mis tunne oleks aga jalgsi rännata lõunast põhja, ülakeha paljas? Kuidas rahvas sellesse suhtuks? Kas keegi kutsuks politsei? Kuivõrd ohtlik see oleks? Selliste küsimustega asusin 8. augustil 2011 Tartust teele, taskus pipragaas ja kaasas Lehm (jalgsi) ning kaks sõpra (ratastel). Rattamehed vedasid suuremaid asju ja me kohtusime nendega ööbimispaikades. Lehma ülesanne oli filmida inimeste reaktsioone, kui lähen läbi asulate. Vahel filmisin ka ise. Lõpliku montaaži tegin ise.


8.aug

Hommik oli soe ja sadas uduvihma. Alustasime Lehmaga teed kella 10-ajal. Pannes koduukse enda tagant lukku ja sammudes trepist alla, ülakeha paljas, tundsin esimese hooga kerget paanikat. Meestel on lihtne. Keegi ei pööra nende paljale torsole tähelepanu. Miks naine peab end samas olukorras kehvasti tundma nagu oleksid ta rinnad häbiväärsemad kui meestel? On ju paljudel ülekaalulistel meestel lihavamad rinnad kui naistel ja ometi ei tee keegi teist nägugi, kui nad palja rinnapartiiga avalikkusesse ilmuvad.

Vihma tõttu oli linn inimtühi. Paar uitajat ja bussiootajat ei teinud minust väljagi. Üks noormees muigas.

Jaama tänaval jäime metsiku paduka alla. Viskasin jope selga ja jooksime Selverisse varjule. Tüki aja pärast alles saime teekonda kerges vihmasabinas jätkata. Jahedamaks oli tõmmanud.

Ülakeha võtsin taas paljaks Vasulas, kus hallide pilvede seest kumas udune päike ja taamal paistsid esimesed voored. Tuul jahutas rindkeret ning tuju muutus paremaks. Vasulas möödus meist kaks töömeest. Üks ütles teisele kõva häälega: „Kas ilm on soojaks läinud?“.

Vooremaal 8.08.2011

Juula küla oli täis naabrivalve silte ning bussipeatusel olid tüllkardinad akende ees. Seal tulid meile vastu vanaema oma pojapojaga. Vanaema vaatas meie poole tagasi, vist ei uskunud oma silmi. Pojapoeg naeratas mulle kelmikalt.

Juula bussipeatus

Elistveres käis ühes majas kõva tümps, mis aga meie lähenedes lakkas. Vaatasin maja poole ja nägin, et aknal vahib meid mees, silmad punnis ja suu lahti. Ta oli oma tüllkardina eest ära lükanud ja akna avanud. Aeg oli peatunud. Ta nägi und või ilmutust. Liikusime edasi ja hetke pärast kuulsime, et tümps pandi uuesti käima.

Elistvere loomapargi külastajad vaatlesid lisaks loomadele ka mind, tõstes käe päikese varjuks silme ette.

Kuni õhtuni olid meie menüüs vaid pähklid šokolaadis, sest me ei leidnud Kukulinna poodi üles. Selline dieet on muidugi väga nõme.

Pimedate peatus ja Lauda peatus. Ööbimiskohani jäänud veel 15 km. Ilus klaar ja soe õhtu. Puhkasime Lauda peatuses ühe kuuri räästa alla pandud pingil. Voortel laiusid viljapõllud, voorte vahel järved. Igas külas oli kurepesa, pojad sees. Vaikus. Totaalne vaikus Vooremaal.

Enne Luuat pikal metsateel kohtasime nelja noort naist, kes nägid mind palja rinnaga hetkel, kui mulle langes loojuva päikese valgus, mis pimestas mind nii, et ma neid ei näinud. Mets oli tume ja monumentaalne, mina kui staar rambivalguses. Hiljem Palamusel nägime naisi jälle ja nad vaatasid meid huviga.

Luua lähedal möödus meist kolm mootorratturit täpselt kolm korda. Pärast kolmandat korda, kui mul oli jope seljas, nad enam ei tulnud.

Kui sihtpunktini oli 7 km, muutusid mu sääred valusaks ja kiskusid krampi. Jah, ma võtsin magneesiumi ja B-vitamiini segu, aga kõnnitud oli juba 40 km ja see oli minu senine päevase jalgsimatka rekord.

Viimased 3 km komberdasin oiates nagu vanamemm. Kell oli juba 22 ligidal, mis tähendas, et käidud oli koos puhkustega 12 tundi. Hämarduv maantee oli täis Kuremaa järve äärest saabuvaid noori. Mul oli külma tõttu jakk seljas. Pöörasime suurelt maanteelt põldude vahele ja tee turismitaluni oli nii siksakiline, et ma olin valmis juba läbi võsa lõikama. Siiski hea, et ma seda ei teinud, sest seal olid kraavid. Tundsin, et kohe kukun ja tallu saabun roomates nagu mingi sõjapõgenik.

Kuremaa järve äärsesse majutuskohta jõudes näitas GPS, et 1. päeval oli kõnnitud 47,5 km. Päästsin sel päeval autoteelt 2 kärnkonna. Ühe vana armsa koera ka vedasin tee äärde, et ta oma flegmaatilise iseloomu tõttu auto alla ei satuks. Sain uue kogemuse: kui ilm on jahe, püsib keha tänu käimisele soe, kuid rinnad võivad muutuda jääkülmadeks.

Ratturid juba ootasid meid ja püstitasid telke. Oli külm. Panin jalga karupüksid ja selga kasuka. Söömine toimus õues varjualuse all. Pärast sööki tegi A mulle massaaži, kuna kartsin, et järgmisel päeval muidu ei astu ma sammugi. Sääred olid nii kanged, et ma ei suutnud põlvi kõverdada. Samuti olid haiged kaelalihased, seljakoti tassimisest.

9. aug

Telgis oli külm ning varahommikust saadik kallas vihma. Sundisin end tõusma, pesema ja sööma. Maailm oli hall ja märg. Turismitalu perenaine imestas, kuidas jaksan nii pikalt jala käia, ise veel naine. Oleks ta veel teadnud, et kõnnin palja rindkerega!

Esimene asula oli Kuremaa. Kõigepealt säras seal ere päike ning palja ülakehaga ehitusmehed naeratasid mulle. Ühega vahetasime asjaliku tervituse. Siis hakkas kohutav äike ning vihmapiisad kukkusid nagu suured rasvased vaglad pots ja pots asfaldile. Ootasime ühe maja koridoris vihma lõppemist. Üsna ruttu joonistas terav päikesevalgus detailid taas nähtavaks ja me suundusime poodi. Poes tehtud intervjuud näed videost.

Vahepeal olin jakiga, mille Laiuse kiriku ees seljast heitsin. Laiusel käisime jälle poes. Eelnevalt tuli meile vastu 12-13 a. poiss. Enne poe ees küsis üks naine, et kas tahtsime Õletuppa minna, umbes nagu mu rinnad polekski paljad. Poes nägime, et poeakna taga passivad poisid. See, kes enne mulle vastu tuli, oli sõbra vaatama kutsunud ja nüüd piilusid nad akna taga, end igat moodi küünitades, upitades ja itsitades. Poes oli kaks vanemat naismüüjat, kes tegid näo nagu ei näeks mind, olid mossis ja tõsised. Üks mind uudishimuga vaatav vanamees oli ka poes. Lehmal oli filmiv kaamera kaelas. Kuna enamikes poodides on filmimine keelatud, siis tuleb sellist trikki teha, et kaamera töötab, aga sellega ei sihita mitte midagi ega kedagi. Ta on niisama rihmaga kaelas, heli ja mingi juhuslik pildirida jääb peale.

Ka kolmel paksul on õigus palja rindkerega avalikus ruumis olla!

Ängi küla

Edasi juhtus nii, et iga kord, kui kuhugi sööma istusime, hakkas sadama. Einestasime kord Laiusel ja kord Pedjal kellegi aia taga puu all vihmavarjus. Kodujuust, liha ja salat. Maanteel puhus lausa tormituul. Pilvemassiivid kihutasid üle taeva. Voored läksid tasahilju lauskmaaks üle, kuni maapind märkamatult tõusma hakkas ja me jõudsime Pandivere kõrgustikule. Emumäeni läks täiesti metsistunud kruusatee. Alguses tundus, et läbime väljasurnud küla, metsad ja viljapõllud ainult, aga kitsuke rada oli osaliselt kaetud munakividega ning paar korda võis aimata tee ääres võsastunud vana talukohta. Mul oli mõlema jala väikesele varbale tekkinud vill ning põlved valutasid kergelt ja seepärast meeldis mulle kõndida pehmel kruusateel, mitte kõval asfaldil. Metsik loodus valmistus juba sügiseks. Kaskedel olid osad lehed erekollased ning rohi nägi välja vana ja väsinud. Kollased peenikesed kõrred kõikusid õhtutuule käes nagu juuksed. Enne Emumäge vaatlesime taevast lahingumotiivi. Loojang oli vägev nagu sõda.

Loojang Emumäe lähistel 9.08.2011

Lõpuks aga juhtus turn off. GPS ütles, et oleme kohal, aga me ei olnud. GPS arvas, et oleme autoga ja tulime mööda suuremat teed. Ta ei jaganud matsu. Noh, et me oleme jalgsi ja mina veel palja ülakehaga. Päike oli loojunud, hakkas sadama ning me passisime õnnetult Emumäe suletud poe ees. Lehm läks majutust otsima, mina konutasin räästa all, paksud riided seljas, vaatasin halli vihmamüüri ja mõtlesin, et siia ma kõigi oma villis varvaste, rindade ja ideedega suren. Ratturid, kes juba turismitallu olid kogunenud, õpetasid, kuidas sinna tulla ning nõnda lõppes lugu jälle hästi.

Jalavaeva pikkuseks oli 38,5 km.

10.aug

Veetsime öö soodsa hinnaga toas. Sadas. Lõpmatuseni. Hommikul pani perenaine imeks, et jaksan nii palju jalgsi käia, ise naine. Tema jaoks olevat juba 15 km liig, mis liig.

Kõigepealt kõndisime Emumäe vaatetorni. Tundsin juba hommikul, et eelmisel õhtul villide katki torkimine oli mõttetu. Seis oli sama. Juba paari kilomeetri möödudes kasvasid villid tagasi nagu neid poleks kunagi tühjaks lastud. Korralikult sisse kandmata matkajalanõud, niiske ilm ja villid kohe käes. Oli uskumatult vastik hall, niiske ja külm ilm ning seljas olid kõik kaasavõetud riided. Muide, Emumäe vaatetorni tuleb osta pilet. Pileteid müüb üks pidevalt naeratav tädi torni juures laua taga. Vaatetorni jalamilt mõõtis GPS mäe kõrguseks 160 m merepinnast. Pandivere kõrgustik, mille osa Emumägi on, asub ca 80 meetri kõrgusel merepinnast.

Kuna mul olid villid varvastel, sõitsime Emumäe lähedalt bussiga Rakke teeotsa, kust jätkasime jalgsi teekonda Väike-Maarjasse. Teel jõudis meieni Kanal 2 reporter Ringo, kellega oli kokku lepitud, et kajastab minu teekonda seoses perfokaõhtuga „Äng“. Sõitsime tema bussiga V-M-sse ja õigesti tegime, sest metsa vahel oleks intervjuu väga igav tulnud. Väike-Maarja linnaväljakul tegime alguses intervjuu, kus rääkisin oma eesmärgist. Seejärel liikusin linnas ringi, kuna Ringo ja Lehm filmisid. Tulid ka esimesed reaktsioonid. Üks neiu küsis, et vabandage, miks te paljas olete. Vastasin, et lihtsalt palav hakkas. Ok, selge, vastas too ja läks edasi. Mind oli kogunenud Grossi poe ette vaatama kolmene päevavaraste jõuk, kes küsisid, et mis saadet teeme. Vastasin, et õhtust Reporterit. Seepeale nad uurisid, et kas mind näeb seal uuesti. Noogutasin. Väikesed poisid voorisid edasi-tagasi ja itsitasid. Kui varem sai palja rindkerega liigutud nii, et filmija asus eemal või oli momendil kaamera üldse kotis, siis tundsid inimesed kimbatust ega osanud muudmoodi reageerida kui mujale vaadates. Nüüd mil rahvas sai pihta, et minu alasti ülakehaga olek pole n-ö päris ehe vaid et tehakse mingit saadet, nad rahunesid ega tundnud enam kohmetust.

Tegime viimaseid klippe veel poe ukse ees, kui äkki nurga tagant politseiauto poe ette keeras. Seal olid noor naispolitseinik ja keskealine meespolitseinik. Naine käskis mul autosse istuda. Kui olin autos, küsisid nad miks olen alasti. Vastasin, et ma pole alasti, ainult ülakeha on paljas jne. ühesõnaga rääkisin sama juttu nagu igal pool. Teel jaoskonda helistas naine kuhugi ja ütles, et nad said mu kätte ja viivad jaoskonda. Jaoskonna ees olime võimukandjatega juba ühisele arusaamisele jõudnud, et tegu on ebaõiglusega. Politseinikud väitsid, et nad mõistavad minu ideed ja nende poolest võiks naised küll palja rindkerega liikuda, aga nemad ei suuda üksi midagi muuta vaid teevad ainult oma tööd. Nad ütlesid, et kui oleksin palja rindkerega keskuses jalutamiseks vallalt luba küsinud, oleksin ma loa saanud ja kõik oleks OK. Absurdne on, et mehed ei pea samaks tegevuseks luba küsima. Mul kästi Kanal 2 ja Lehm ka kohale kutsuda, kuna mu asjad olid bussis. Ootasime ja vestlesime. Selgus, et V-M vallavanem Indrek Kesküla oli mind aknast nähes politsei kutsunud.

Mulle näidati valla avaliku korra eeskirja, mis ühtis täpselt riigi eeskirjaga ja kus paljast ülakehast ei ole sõnagi.

Väike-Maarja avaliku korra eeskiri.

Minu tegu kuuluvat siia kategooriasse:
5.6. lärmamine, inimeste pahatahtlik tülitamine, samuti muud kaaskodanike rahu või kaitstust rikkuvad või inimväärikust alandavad ja ühiskondlikku moraalitunnet solvavad teod;

Saabusid Lehm ja Ringo mu asjadega ja politseinikud arvasid, et ma võiksin nüüd riide panna. Kuna oli jahe, panin särgi selga, lisasin aga igaks juhuks, et mul on ilma ka hea. Politseinikud ütlesid, et nad usuvad seda. Meile öeldi, et avaliku korra rikkumise eest võib saada kuni 400 EURi trahvi. Algas ülekuulamine ja protokollimine. Esmalt Ringo, kes pidi Rakverre kiirustama, et filmitud materjal õhtusteks uudisteks üle anda. Seejärel tuli minu kord. Kuna elektrikatkestuse tõttu oli jaoskonna arvutid hiljuti rivist välja kukkunud, pandi ütlused kirja pastakaga paberile. Toas muutus aina pimedamaks. Küsiti, mis kell Kanal 2 buss mind peale võttis ja mis kell me linnas filmimist alustasime. Kui ülekuulamine lõpuks läbi sai ja me tahtsime lahkuda, teatati meile, et vallavanem on kohe kohal ja tahaks minuga rääkida, et äkki me saaksime oodata. Ootasime. Mind huvitas, mis inimene see on, kes palja rindkerega naise politseile sokutab. Ootasime kaua ja muutusin juba närviliseks, sest olin hommikuse söögiga, aga kell sai juba viis. Lõpuks sadas sisse püha viha täis keskealine macho. Selgus, et tema ongi vallavanem Indrek Kesküla.

„Noh, teeme selle asja siis selgeks. Mis teil öelda on? Selgitage!“

Kuna mulle ta suhtumine ei meeldinud, olin esialgu pool minutit vait.

„Andsite noortele halba eeskuju!“ Tegelasel olid käed puusas ja ta seisis toa teises otsas, kuna mina istusin mugaval nahast diivanil. Lõpuks ütlesin, et hästi, ma seletan ja rääkisin sama juttu nagu kõigile. Vaidlesime jupp aega, aga ma lükkasin kõik ta argumendid ümber. Ütlesin, et Rootsis on juba saavutatud edu selles võitluses. Ta vastas, et minge siis Rootsi. Küsisin, aga et miks siis Eestis ei tohi ja selle peale ei osanud midagi kosta. Kesküla mainis iroonilise tooniga, et meil on vaba maa ja kõik lubatud ja et vikerkaarevärvilised ka teevad oma demonstratsioone.

Vastasin: „Jah.“.

Millegipärast korrutas ta, et „kui tahate endale reklaami teha, siis… „

„Aga see ei ole reklaam!!!“ hüüdsin pidevalt vahele.

Lõpuks kui ta sai teada, et mind on tõesti korralikult üle kuulatud ja protokoll saadetakse peakonstaablile ja on ehk isegi lootust, et mind karistatakse, jäi ta rahule ja soovis mulle edu. Ma ei saa öelda, et lahkusime sõpradena, sest see oleks über naiivne, aga mulle näib, et meie vestlus võttis lõpuks täitsa tsiviliseeritud pöörde.

Igal juhul olid politseinikud palju sõbralikumad kui vallavanem.

Tõusin ja läksin ära. Vihma kallas ja me Lehmaga läksime ühte söögikohta sööma. Hirmus nälg oli. Söögi ajal helistas Virumaa Teataja ajakirjanik ja palus, et räägiksin oma seiklustest. Lugu läks kohe online lehte ning neljapäevasesse paberlehte. Kõmpisime veel ca 20 km. Ööseks saabusime Laululinnu majutusse. Mul olid väga valusad villid ja iga samm oli jube piinarikas. Kell 21.04, kui oma väsinud pilgu kodumajutuse peahoone ülemise korruse aknasse suunasin nägin iseennast! Ei, ma ei näinud ilmutust. Seal mängis suur LCD telekas, kust tuli Reporter ja sattusime maja ette just siis, kui eetris olin mina. Täiesti sürr! Vaatasime klipi lõpuni ja siis selgus, et maja uks on lukus. Lehm helistas majutuse perenaisele, aga tuli välja, et tema on ära läinud ja saabub alles hommikul. Pesemine ja tualett olid kõik majas, aga sisse ei pääsenud. Ainult telgi oleks üles saanud panna, aga kuna puid ei olnud, poleks saanud lõket teha. Vett ka polnud. Sama hästi võinuksime suvalises võsas telkida. Ratturid saabusid Laululindu meiega samaaegselt. Peale nõupidamist otsustasime minna ööbima 5 km kaugusele Tamsalu spordikompleksi, kuhu helistasime ette. Saime põhjendamatult kallid kahesed toad. Veel 5 km komberdamist nagu nõgestel ja tules. Lõunakaar pimenes, kuu paistis ja teisel pool taevas alles helendas. Tamsalu spordikompleks lõhnas nagu nõuka ajal ja toad olid ehitajaid täis. Meie tuba oli jube külm, mul oli hüppeliiges paistes, villid olid jube suured ja tagatipuks räägiti kogu aeg piparmünditeest, mis olevat meile valmis pandud, aga mida keegi ei toonud, ja kuna ma ise enam kõndida ei suutnud, hakkasin nutma. Seepeale sain teed, rahunesin ja kobisin magama. Magasin sügavalt ja ärkasin ehitajate rögastamise peale.

Jala käimist sel päeval 25,7 km.

11.aug

Esimene käik oli apteeki. Ostsin villiplaastreid, kaltsiumikapsleid ja külmageeli koti. Parema jala hüppeliiges oli endiselt natuke turses. See jalg jäi mul 2008.a. sügisel Londonis kaubiku alla ja on ilmselt elu lõpuni tervest jalast nõrgem. Minu vahvad kaaskannatajad panid hommikusöögi valmis. Asusime just einestama, kui helises telefon.

Järgnes umbes selline kõne:

Meeshääl: „Tere, ma nägin sind laupäeval Tallinn-Tartu rongis. Sa oled nii ilus ja armas!“

Ma arvasin, et lisaks rongile nägi ta mind ka Reporteris ja viis välimuse kokku. Küsisin hämmeldunult, kuidas ta mu numbri sai.

„Sain“.

Ta küsis, kas ma ei mäleta, et teisel pool vahekäiku istus noormees seljaga minu poole ja vaatas pidevalt tagasi, et mind näha. Vastasin et ei meenu kohe, sest rahvast oli palju. Ta ütles, et lugesite ju kogu aeg raamatut, sellepärast ei näinudki, mis oli tõsi. Lugesin haaratult Thomas Manni novelle.

„Oled väga ilus ja nunnu, kas me kohtuda kusagil saaks?“

Tüüp küsis, kus ma elan. Ta oli minu kiitmisega nii hoos, et vaevu sain vahele lisada, et olen abielus. „Oh, ei, kas tõesti?“

„Jah, juba 8 aastat ja kõik on väga OK!“. Tüüp pettus, kuid lootust ei kaotanud ja uuris, et äkki ma ikka tahan temaga kohtuda. Ma küsisin, kas ta nägi mind Reporteris ka, ta ütles, et ei näinud.

„Nii et teie ei tea minu käimasolevast aktsioonist midagi?“

„Ei!“.

Ma ei hakanud seletama. Lõpetasime kõne viisakalt, kuid varsti tuli sõnum: „On sul võimalik helistada räägin kuidas nr sain“. Ma pole helistanud.

Minu jaoks oli saabunud kriis. Sõitsime 3 x bussiga, jala käisime ainult 13 km. Palja rindkerega liikusin 11 km. Tamsalust kuni Metsa peatuseni läksime jalgsi. Metsast sõitsime Moe teeristi, sealt jalgsi Tapale, kust bussiga Kadrina. Kohtusime Kadrinas meie ratturitega, kes läksid söögikohta otsima, aga ei leidnud. Passisin tükk aega Kadrina bussijaamas, paksud riided seljas. Kadrina bussijaamal on kaks poolt: bussi ootajate pool ja see TEINE pool, kus enam pole ei ootusi ega lootusi. Ühesõnaga võeti teine pool jotade valdusse. Mul oli tohutult külm. Värisesin nagu haavaleht neetud Kadrinas, kus ei leidunud ühtegi sööklat.

Kas te olete kunagi oksendamiseni kõndinud? Mina olen. Päris oksele ei hakanud, aga iiveldama ajas küll. Pealegi läksid kivikesed pidevalt jalatsite sisse ja hõõrusid taldu.

Õnneks saime täiesti juhuslikult bussiga Jürimõisa peatusse majutuskoha lähedale. Sealkandis on juba kilomeetrite viisi hõre asustus, metsad ja põllud. Künkaid enam ei ole.

Tundsin end puruhaigena. Jalad valutasid ja olin külmast sinine. Kell oli alles viis, kui me juba majutusse saabusime ja mul oli võimalik jalgu puhata. Minu rõõmuks hakkas päike ka paistma. Taevas ujusid kandilised pilved. Poisid tegid õhtuse matka järve äärde, millest mina pool teed kaasa jõlkusin, aga siis taipasin, et jalgade taastamiseks tuleks mul hoopis puhata ja kobisin majutuskohta tagasi.

Kandilised pilved

Passisin Facebookis, kuhu oli tänu Reporteri uudisele tulnud hulka uusi sõbrakutseid, toetavaid kirju, kommentaare ning üks perssesaatmine. Persse saatis mind endine kursaõde Tartu Ülikooli päevilt. Aga mis elu see ikka oleks, kui keegi isegi persse ei saadaks ja kõik ainult kiidaksid?

Minu rattamees ja parim sõber A oli pidevalt väga asjalik ja abivalmis. Kuna ma tol päeval moraalselt ja füüsiliselt nullis hingitsesin, tundus mulle A asjalikkus kohatu ja ma juurdlesin, kuidas ma saan nii tänamatu olla, et nähes A asjalikku selga, kui ta männi taga kraani all nõusid peseb, heidan mõttes talle midagi ette. Olen ma hulluks läinud? Kui A minuga solidaarsusest pikali viskaks ja karjuks „Kõik on läbi“, olekski kõik läbi ja ma ei astuks enam sammugi, sest A ratta peal on minu magamiskott, telk ja hea tuju. P ratta peal on kõik muu. Õnneks oli P üsna väsinud olekuga, seega solidaarne.

Telkisime ja istusime õues, kusagilt sooja ei saanud. Öö oli külm nagu talvel ja telgiseinad muutusid niiskeks. Ainult lund ei sadanud. Tähistaevas ja mingi mobiilihelina moodi häälega lind. Hommikul oli rohi märg.

Jalgsi koos järve suunas ja tagasi kõmpimisega 13 km.

12.aug

Viimane päev. Jalad said kauem puhata ja villid olid hommikul väiksemad. Õhtuks plaanisime jõuda Karepale. Läbisime põhiliselt külavaheteid. Kõigepealt nägime imelikku lauta, kus kaks siga olid sulus ja väike rahulik krants ketis. Seejärel astusin ma endale suure terava oksa jalga ning kohe tekkis muhk. Karjusin, et kõik on läbi. Oli ta jee. Panime teelehe peale ja läks jälle.

Maastik hakkas ranniku mõõtu võtma ja niitudele tekkisid kadakad. Ilm oli valdavalt pilves, õhtuks aga selgines.

Kavastu külas ootasid meid fännid. Kõigepealt sõitis meile vastu suur traktor, siis kaks poissi ratastel ja kui lõpuks ühest talust möödusime, olid nad kõik sinna õuele kogunenud, hüüdsid ciao, me lehvitame teile ja lehvitasid. Ma hüüdsin vastu ciao ja viipasin rõõmsalt. Peale seda talu ühe vana tuvitorni juures ootasid meid neiu ja noormees, kes palusid luba pildistada. Küsisin, kuidas nemad suhtuvad palja rindkerega naistesse ning nemad olid poolt.

Kohtumine Kavastu fännidega

Järgmised külad olid otsekui välja surnud. Korjasime tee äärest põldmarju. Peale marjade ja kaasas olevate kommide meil midagi süüa polnud, sest poode sel päeval teele ei jäänud. Viimased kilomeetrid kulgesid mööda imeilusat õhtupäikesest üle kallatud metsasihti. Leidsime paar hilist maasikat ja paar varajast pohla. Kruusakivid joonistusid madala päikese käes viimse detailini välja. Äkki ühelt künkalt hakkas meri paistma. Kõigepealt läbisime Rutja küla. Teet Veispak juba helistas kannatamatult ja uuris, kus ma nii kaua olen ja et neil Sagritsa muuseumis olevat Albert Trapeeži luuleõhtujärgne pidu, kus mind ammu oodatakse. Külmast meretuulest hoolimata tõmbasin särgi seljast ja sammusin uhkelt Karepale. Ülev tunne oli. Seltskond istus lauas, kõik plaksutasid, kui ma saabusin. Nad kõik olid mind Reporteris näinud.

Kohal olid teiste seas Teet Veispak, Hedi, Olga, Ilja Sundelevitsh, Leo Lapin, Jüri Ojaver ja Alexi-nimeline kunstnik rühmitusest Voina. See on Venemaal tegutsev sotsiaalse kunsti rühmitus, mille eesmärk on luua 20. saj futurismilaadis kunst, kus kunstnikku nähakse romantilise superkangelasena. Mulle pakuti veini, sooja sööki ja mõnusat seltskonda.

13.aug

Pressiteade

Performance´i ja installatsiooniõhtu „Äng” Sagritsa muuseumis Karepal

13. augustil kell 18.00

Mis on äng?

Vastavad Siim-Tanel Annus, Elaan & Anna Aua, Ants Juske, Leonhard Lapin, Raoul Kurwitz, Jüri Ojaver, Fideelia-Signe Roots, Üllar Saaremäe & Erki Kasemets & Kristi Leppik, Ilja Sundelevitsh, Alex Plutser-Sarno, Jaan Toomik, Hannes Varblane, Valeri Vinogradov.

Kuraator Teet Veispak

Buss Karepale väljub Tallinnast Mere puiesteelt (vene kultuurikeskuse juurest) 13. Augutil kell 16.00. Karepalt tagasi Tallinnasse orienteeruvalt 21.00. Väljasõidu maksumus rannakülla 7 eurot.

Magasime Sagritsa ateljees. Öö oli nii külm, et mul olid jalas retuusid, karupüksid ja seljas see kasuka moodi kampsun, magasin Lehmaga kõrvuti, aga ikka külmetasin.

Hommik algas suplusega jääkülmas kärestikulises Selja jões, mis Sagritsa taluõuest mööda voolab, et juba nurga taga merre suubuda. Põhi oli kivine. Tahtsin end õhtuse esinemise puhul puhtaks pesta, sest kohale pidid tulema ajakirjanikud ja Kanal 2. Pikkadel rännakutel on ju alati hügieeniga jama. Juhtus aga nii, et mu šampoon ujus vooluga minema. Pesin siis dušigeeliga pead. Kuna päike paistis, läks külmatunne veest välja ronides kiiresti üle. Kahjuks muutus peagi jälle harjumuspäraselt pilviseks, hakkas sadama, tekkisid külmavärinad ja ma mõtlesin, et kui selle peale ka haigeks ei jää, olen robot, mitte inimene. Muide, siiamaani olen terve kui purikas, nii et võite mind robotiks lugeda.

Sõime hommikuks Teedu naise Hedi küpsetatud pannkooke. Seejärel asusin kohe tööle. Monteerisin oma teel filmitud musta materjali õhtuseks näitamiseks 10-minutiliseks klipiks. Tehniliste jamade tõttu võttis see liiga kaua aega ning mul läks närv mustaks.

FB-sse oli tehtud kommuun „Usume Fideelia-Signet“, aga üks mu endine Tartu Ülikooli maaliosakonna-aegne naismodell oli sinna sattunud kogemata ning mind ropult ja labaselt sõimama kukkunud. Näiteks nimetas ta mind Signe-Difteeriaks. Vaat, mida kadedus inimesega teeb. Paar päeva hiljem ilmus sinna veel Kati Saara Vatmann, kes palus, et teda sellest hambutust kommuunist välja arvataks, sest ta ei sattunud sinna vabatahtlikult.

Performance

Minu perfoka esimene ja põhiline osa oli palja rindkerega kulgemine mööda Eestit. Pikalt kestvat performance’t nimetatakse kestvusperformance’ks. Kuna mu töö esimene jagu kestis jube kaua ja oli masendavalt kurnav, liigitus see kestvusperfoka alla. Koha peal tahtsin teha lühikese kokkuvõtva etteaste. Idee oli tulla palja rindkerega Sagritsa talu õuele, kus publik juba ootab, heisata enda kujundatud lipp, panna selga särk, märgiks, et mu teekond sai läbi ning näidata videot. Lipu heiskamise ajaks plaanisin ise hümni teha, aga kella 16-paiku oli siililegi selge, et selle loomiseks aega ei jää. Otsustasin plaani B kasuks. Juba matkal tekkis mulle idee üht aset leidnud juhtumit oma lõpuetteastes ära kasutada. Pean silmas Elistvere meest, kes minu möödumise ajaks tümpsumuusika välja lülitas ja mu vaatlemisse täielikult sisse elas. Valisin ühe E-Roticu loo, mille saatel tulla lippu heiskama ja lipu juurest lahkuda. Heiskamise ajal aga oleks vaikus. Kui Lapin ja Veispak seda pala kuulsid, läksid nad närvi, sest see ei kõlanud nende kõrvadele sugugi ängistavalt. Peale esinemist said nad mu mõttest aru ja kõik oli OK.

Lipu kujundusega tahtsin astuda dialoogi Lapini tehtud lipuga, millel on valgel taustal must lihtsustatud vagiina nagu vertikaalne must silm. Kujutan oma lipul täppidega lõpmatuse märki ehk rinnad - elu igavene ringkäik. Karepal hakkavad minu ja Lapini lipp kordamööda lehvima.

Kella nelja paiku hakkas Tallinnast Karepa poole tulema buss nimega „Äng“, milles istus terve seltskond ajakirjanikke, kunstikriitikuid, kunstnikke ja kunstihuvilisi. Veits enne bussi saabumist läksin metsa peitu. Kui rohkearvuline publik taluõuel kohad sisse oli võtnud, sain Veispakult kõne, et võin tulema hakata. E-Rotic pandi mängima ning ma saabusin palja rindkerega lippu heiskama. Taevas oli hall ning sooja võis olla umbes 15 kraadi. Lipu heiskamise ajal valitses õudne vaikus, ainult nöörid ragisesid. Keegi hüüdis AUMmmm…. Näis, et heiskamine on lõputu protsess, aga ometi lihtne ja kerge. Liigutustes valitses enneolematu täpsus ja keskendumine. Kui varem lipu heiskamist harjutasin, suutsin hädavaevu nööridest tõmmata.

Lõpuks panin särgi selga, tümps läks käima ja ma lahkusin aplausi saatel. Kohe kogunes publik mu videot vaatama ja ma ise ei mahtunudki saali. Video lõpus tuli kaks aplausi.

Stillkaadrid minu performance-videost:

Märkasin, et üks väga vana halli habemega mees jälgib mind üksisilmi. Lõpuks tutvustas ta end. Külavanem. Ta rääkis, et Karepale oleks vaja nudistide randa. Korraga kerkis mu ette suur kergelt vintis mees, kes end Õhtulehe ajakirjanikuna tutvustas ja väitis, et ta on minu teenistuses. Uskumatu küll, aga ta võttis minult intervjuu. Algul arvasin, et ta teeb nalja, aga diktofon oli käes. Teda huvitas kõige rohkem, mida politseinikud minuga rääkisid. Õhtulehe fotograaf tegi pilte ka. Tulemus on segane.

Enamik perfokaid jäi mul nägemata, sest ma olin pidevalt fännidest ümbritsetud. Üks noor ema tuli ütlema, et toetab minu algatust. Siis muidugi lobises minuga pikalt Marko Mägi, kelle peale Õhtulehe ajakirjanik armukadedaks muutus. Kaks võõrast naist omavahel: „Tead, üks kõndis ju palja rindkerega Tartust Karepale!“. Ütlesin neile, et see olingi mina. Tädid toetasid kohe minu mõtet. Hiljem veel vahetasime muljeid teiste seas Riin Kübarsepa, Raoul Kurwitza, Heie Treieri ja oh üllatust, TÜ-aegse arhitektoonikaõppejõuga, kes väga vanaks oli jäänud.

Mul hakkas õhtu lõpuks nii jube külm, et panin uuesti kõik riided selga ja R. Kurwitza ülilahedat rock-kontserti vaatasin juba köögist, küdeva pliidi juurest. Publik vaatas väljast. Kurwitz esines maja trepil.

Õhtu lõpetuseks hakkas grupp kunstnikke kähmlema, aga õnneks lõppes kõik hästi ja buss nimega „Äng“ sõitis Tallinna tagasi. Bussijuht olevat rahustuseks Anne Veskit lasknud.

Meil hakkas pidu. Kogunesime kööki, mille Lehm oli soojaks kütnud. Õhtu jooksul tegid Lehm ja Jüri Ojaver kordamööda lehmahäält. Kesköö paiku kobisime Lehmaga magama.

14.aug

LÄBI!!!

Hommik oli varajane. Lehm käis meres ning Jüri kaotas sinna püksid.

Hommikul toodi meile taas Hedi küpsetatud pannkooke ja moosi. Teet ja Hedi on väga lahked võõrustajad. Hiljem viis Teet meid Rakverre bussijaama, kust Tartu sõitsime.

Lahenes ka üks väike müsteerium. Juba eelmisest õhtust alates tundsin aeg-ajalt sitahaisu. Minu püksid olid puhtad. Lehm tundis sama, aga väitis, et temagi ei ole midagi teinud. Hiljem aga selgus, et ta oli juba tõenäoliselt eelmisel õhtul, kui õues oli pime, sita sisse astunud. Küllap kõik tundsid lehka, aga keegi ei tahtnud teemat üles võtta. Täpselt sama jama nagu naise rindadega: arvatakse, et rinnad on müstilised ja seksuaalsed, aga tegelikult leidub kõigele seletus, müstikat ei ole olemas!

15.aug

Jäätise söömise eest on võimalik politsei kaela saada!
Käisin esmaspäeval Arcticus massööri juures. Lasin teha spordimassaaži. Massöör rääkis, et talle kutsuti politsei, kui ta maksuameti maja taga jäätist sõi. Põhjendus: luuraja! Karistust ei määratud.

Tänud ja üleskutse

Tänan kõiki vanu ja uusi sõpru, kes mind toetavad ja mulle kaasa elavad! Kutsun üles naisi endaga ühendust võtma, et edaspidi koos palja rindkerega oma põhiõiguse eest seista.  Paljad naise rinnad on kapitalismi teenistuses: nendega müüakse näiteks meestele autosid ja õlut. Need on pornoajakirjade kaantel, aktifotodel jne. Samal ajal loetakse palja rindkerega niisama jalutavat naist avaliku korra rikkujaks! Naised tahavad ise otsustada, kuidas ja millal oma keha paljastada, millal olla seksikas ja millal mitte!

Kontakt kodulehel. Minu palja ülakeha teemalise performance kohta loe kontseptsiooni ja vaata videot mu kodulehelt.

Meediakära

Delfi Margus Kiis:
Fideelia-Signe Rootsi palja rinna aktsioon — aastakümne kunstisündmus
Sirp: Küsimus, vastus ja õlakehitus
Virumaa Teataja: Politsei nabis Väike-Maarjas kinni poolpalja naise 
Virumaa Teataja: Poolpaljas naine Väike-Maarjas lõi pretsedendi Eesti õigusemõistmises

Reporteri uudisklipp: Ängistuses kunstnik matkab paljaste rindadega Lääne-Virumaale
Õhtuleht:
Kunstnik Fideelia-Signe Roots kõndis Tartust Karepale palja ülakehaga
GALERII: kuidas paljaste tissidega Fideelia-Signe ja teised kunstnikud ängi välja elasid
Kunstnik Fideelia-Signe Rootsi viiepäevane teekond päevade kaupa
Kas naise paljas ülakeha on tabu ja mehe oma mitte? Elu24.ee: Ängistuses kunstnik matkab Karepale paljaste rindadeg
Veiko Rämmeli blogipostitus

http://www.katsomo.fi/?progId=75040 alates 01:22 minutist räägib Saagim minust
Facebooki grupp Usume Fideelia-Signet: http://www.facebook.com/groups/140315869388394/