Nõia elu

Blogin sellepärast nii harva, et tahan anda rahvale huvitavat lugemist. Ei näe mõtet blogida pelgast kohusetundest, et kui sul on blogi, siis pead seda "pidama". Millest kirjutada, et üks postitus moodustaks mingi koherentse arusaadava ja ladusa tekstimassiivi? Kuna mu elus on terve müriaad teemasid pidevalt päevakorral, ei leia blogi tervikuna vaadates siit kindlat suunitlust või eesmärki. Kirjutan kassist, kunstist, feminismist, loomaõigustest ja oma paljudest erinevatest tegemistest. Panen siia Margus Kiisi meenutuse meie filmivõtteist Elmina Otsmani kombainipunkri juures. Kunagi kriban sellest pikemalt. Järgnev foto on mälestusväärsest näituse avamisest Tartus FI õppehoones, kus nüüd ka tartlased mu 2009. aastal Mehe tee näitust kaeda saavad. Näitus on avatud 27. novembrini. Mul on ka Luunja galeriis "Meie aja kangelane" näitus kuni 3. detsembrini. Loodan neist edaspidi pikemalt kirjutada.

Tartu Füüsikainstituudis näituse Värvilised aktid avamisel. Pildi tegi Jaak Kikas

Mu elu võtab vahel absurdsed mõõtmed. Tegime paar aastat tagasi õega Inglikliinikut, mis muide töötab siiamaani, mis sellest et ammu midagi sotsiaalmeediasse postitatud ei ole. Meie meedia on kogu universum. Inglikliiniku videote üheks inspiratsiooniallikaks sai Kanal 12 saade Jututuba, kus saatekülalisteks on enamasti sensitiivid (vahel ka juristid, arstid jne). Esimest korda juhtusin Jututuba nägema aastaid tagasi trennis. Tolles saates oli minu meelest ennustaja Edgar, kes mingi raamatu kohal pendeldades murelike kõnedele ja sõnumitele vastas. Suvel näitas õde mulle töökuulutust CV-Keskuses, kus otsiti saatejuhte Unetutesse ning samas ka Jututuppa, mis on mõlemad Kanal 12 saated. Naersime, et lahe kuulutus ja nagu mul kombeks, kandideerisin, et vaadata, mis juhtub. Nali naljaks, aga saingi tööle: esimesel korral öösaatesse, aga hiljem Jututuppa. Mulle meeldiks tegelikult pigem Unetutes olla, aga tööaeg 02-05 AM on raske: mul on praegu doktorantuuris kolmas aasta, mil tegelen intensiivselt oma kahe näitusega, varsti tuleb ka doktorikooli konverents ja seega peaksin öösiti eelkõige magama.

 
Jututoa saatejuhi ülesanded on enne saadet tehnika üle vaadata ja tööle panna, saade sisse juhatada, kõnedele vastata ja sõnumeid ette lugeda. Saateteemat- ega struktuuri ei saa ise luua, kõik käib etteantud formaadi järgi. Tänu sellele on mõned imestanud, et muidu aktiivne ja julge Fideelia nii vaikselt seal istub. Töö on töö, saage aru. Kõnesid tuleb reeglina palju. Jututuba on eetris igal tööpäeval kl 11.15-14.25. Peale saadet on vaja täiendavatele kõnedele vastata, et saatekülalise kontakte jagada. Nii et üle kolme tunni tuleb kaamera ees vastu pidada. Aga kuna ma töötan õnneks poole või isegi veerandi kohaga, juhtute mind harva televiisorist nägema.

Pilt siit https://www.muurileht.ee/etv-lastehorrori-best-of/

On ju raske: https://arhiiv.err.ee/vaata/noiakivi-kivinoia-televiisor

Juba on toimunud ka Eesti esimene nõidade konverents, kus esinesid paljud Jututoast tuttavad sensitiivid.

Olen siin veel pikkade juustega saatejuht. Külas Lõuna-Eesti nõid

Siin olen lühemate juustega saatejuht. Külaline on valge nõid Magissa

http://www.reporter.ee/2015/10/21/reportaaz-eesti-esimene-noidade-ja-tervendajate-konverents/

http://www.reporter.ee/2015/09/30/miks-eestlased-noidusesse-usuvad 

Konverents oli üllatavalt rahulik ja kõnelejad tasakaalukad. Üldse ei sarnanenud ravimifirmade ja püramiidskeemifirmade konverentsidega, kus kõik õnnejoovastuses ja taevamanna ootuses karjuvad. Esinejate ühine sõnum oli, et järgige oma südamehäält, siis teete õiget asja. Publikust küsimusi ei tulnud, aga hiljem sai igaüks oma küsimuse nõiale eraviisil esitada.

Nõidade Liidu liikmete - Tallinna ja Lõuna-Eesti nõidade etteasted sarnanesid performance’le. Nõidade Liidu liikmed on rõhutanud, et nemad õpivad Müstika Ülikoolis, kuhu igaüks sisse astuda ei saa vaid kuhu kutsutakse, aga kuna nõiajõud tuleb liidust, mis on selle ülikooliga kuidagi seotud, peab enamus inimesi leppima tõdemusega, et neist nõida ei saa. Jäetakse mulje, et tegu on millegi ülimalt elitaarsega.

Lavale tuleb Lõuna-Eesti nõid ja ütleb: olen Lõuna-Eesti nõid. Järgneb pikk tõsine perfonks, kus nõid võrdleb end Bondiga ning räägib nõiasõnadega, mõjudes väga intensiivselt. Kõik, ka mina, kuulame lummatult.

Lavale tuleb Tallinna nõid: olen Tallinna nõid ja tegutseb sarnaselt eelmisega.

Lavale tatsub väike pikkade hallide juustega ümmargune naine Viktoria ja teatab: olen Universumi nõid ja mul on teile hea uudis: igaüks võib nõiaks saada! Oma kõne lõpetab ta nendinguga: nüüd panin küll tarka!

Paar videot saatest Jututuba:

https://youtu.be/wg1oHDwbn34 saate algus Lõuna-Eesti nõiaga.

https://youtu.be/Zb9qGgePOVQlaadime Erviniga vett.

https://youtu.be/DYcg5Bev7JE  Magissa räägib lastest.

Seiklused tulnukate lennukoridoris ja teisi uudiseid

Esmaspäeval lähen 2-nädalasele jalgsimatkale Matkateele läbi Eesti, algusega põhjast ja lõpuga Viljandimaal. Iklani tõenäoliselt ei jõua, sest aeg saab otsa. Minuga on veel neli matkaselli. Annan siin blogis oma seiklustest teada.

Möödunud nädalal ei imestanud ma üldse, kui päev pärast rindadeteemalist blogipostitust mulle Õhtulehest helistati. Ajakirjanikud on mu blogi regulaarsed lugejad. Mul paluti rääkida päevitamisest, et kus, kui sageli ja kuidas, lisaks paluti pilte. Tulemus – järgmisel päeval oli kogu vabariik täis kollaseid Õhtulehe reklaame, kus teatati, et ma päevitan alasti. Tegelikult ütlesin, et palja rindkerega, mitte päris alasti. Sõitsin sel päeval läbi Eesti ema poole ning nägin neid plakateid igal pool R-Kioskides ja kaubanduskeskustes. Elu24 samuti kajastas seda olulist teemat. Meedia töötamise loogika kuulub minu jaoks jätkuvalt musta huumori valdkonda. Kommentaaridest: kes tahab mulle midagi positiivset öelda, võib seda teha kas siin, Facebookis või saata isiklikule meilile, sest artiklite alla ma teie häid mõtteid lugema ei lähe, juba aastaid enam mitte.

Elasin nädal aega ema pool maaka elu: käisin lavkal, lugesin Maalehte, korjasin metsast marju ja ravimtaimi, niitsin. Viibisin maal ka paar päeva maikuus, mil loodus oli nii elevil, et ma ei saanud öösiti magada. Kogu aeg oli valge, ööbik laulis ja kui pea aknast välja pistsin, nägin Suurt Vankrit. Nagu nonstop show. Ime, et UFO-t ei näinud, ema elab ju tulnukate lennukoridoris. Nüüd on ööd pimedamad, linnud on vakka jäänud ja isegi maasikaid enam ei leia. Mõtlen, et kunagi peaks sooritama tehniliselt hästivarustatud uurijatega ekspeditsiooni Kolgu (Kaiu) paranormaalsesse rappa. Ema elab seal suhteliselt lähedal, aga ometi pole ma kuulsat raba veel väisanud. Ma ei aja tavaliselt parajuttu, aga me tegime maal teemakohaseid filmivõtteid ja sellepärast olen ma ikka veel esoteerikalainel. Esoteerika on tegelikult nii lai teema, et kui võtta sellised juhuslikud mõisted nagu tulnukas ja aura transformatsioon, on need täiesti erinevad asjad.

Võtterühm

Venemaal ekspeditsioonil viibiv sõber saatis mulle pildi. Ta külastas sama inimest, keda mina 2006. aasta kunstiakadeemia Vepsa ekspeditsioonil. Tookord tegin temast pilti ja nüüd on minu tehtud pilt seal kaugel Leningradi oblastis Vinnitsõs seinal ja veel uhkelt suurendatud. Vepslaste juures tegin ka dokfilmi naiste ja meeste töödest.

Tõelised asjad, mida ma teen ei huvita kedagi.

Vera Vassiljevna Vinnitsõst minu tehtud foto ees

Läänerindel muutusteta

Ma ei hakka kõiki oma vahepealseid seiklusi üles lugema, sest peale rindade ei eruta enamikku niikuinii miski. Oota, tegelikult on mul siin intelligentsemaid lugejaid ka. Neile pakub ehk huvi, et tegin oma vanaisa Karl Taevile vikipeedia lehe. Ta vääris seda juba ammu. Lapsena arvasin, et vanaisa on maailma kõige targem inimene ja et temaga vaielda tähendab pühadust teotada. Praegu arvan, et vanaisal oli kadestamisväärselt seiklusrikas elu, kus ta sai end maksimaalselt teostada. Igaüks ei suudaks varemetes ülikooli taaskäivitada. Tal olid aga ka head sõbrad ja toetav perekond.

Mu õde tuli vahepeal ideele teha esoteerikat parodeeriv kodulehekülg http://knopkaingel.jimdo.com/. Mina asusin akadeemik Dr Insomadina rolli ja õde hakkas Knopkaingliks, kes töötab koos koeraga Pi2. Esialgu jagasime linki Facebookis, aga ei öelnud, et oleme autorid. Leht saavutas kiiresti suure populaarsuse. Mõned arvasid, et autor on meessoost ja üks lausa mõtles, et kuna on kraanad ja kopad, peab autor olema meessoost ehitaja. Soovitan lehte aeg-ajalt taaskülastada, sest täiendame seda uute teenustega.

Muide, mu õde Elo-Maria Roots on romaanikirjanik. Hiljuti ilmus tal esimene romaan Vaimude jaam. Olen selle läbi lugenud ja soovitan soojalt. Värskendav. Mind inspireerivad revolutsioonilised lood, kus inimesed teevad rohkem kui neilt oodatakse. Romaanis asutakse koolisüsteemi alustalasid lammutama. Seal kohtab väga kummalisi inimtüüpe ning loomulikult ei puudu ka armastus ja surm. Otsige revolutsioonilist meistriteost raamatupoodidest!

Püüan hoida kondiitrialal käe soojas, sest kuna kool on läbi ja tööl ma ei käi, võivad oskused rooste minna. Kahjuks on mul kodus nii väike ahi, et üht kilo küpsist teen pool päeva. Suuremale ahjule hetkel ruumi pole. Kannatamatu inimesena tunnen, et liiga pikk köögis toimetamine ahistab mind, emotsionaalne kasu küpsetistest aga korvab mu piinad. Mulle meeldib inimestele enda küpsetatud asju viia. Nad on selle üle õnnelikud ja annavad alati positiivset tagasisidet.

Mul on mitu unistust: suure ahjuga suur köök, koer ja mõned veel.

Eile ilmus muusikavideo Poliitika strippar Marcolt. Seekord tegime sürri poliitilise video. Osa filmisime märtsi lõpus jube külmas Londonis ja osa Tartus, sealhulgas ka raekoja ees. Täna hommikul selgus, et see on Youtubist maha võetud, kuigi rinnanibud olid siivsalt kleepsudega kinni kaetud. Marco sõnul olevat Anu Saagim sellisest asjade käigust lausa šoki saanud: mis maailmas toimub? Videos pole midagi skandaalset. Peale Elu24 kaebust pandi video tagasi, aga vanusepiiranguga. Varjatakse paaniliselt laste eest inimkeha, aga samas müüakse lastele mängurelvi ja näidatakse massimeediast vägivalda. Vahel tahaks sisepagulusse tõmbuda. Seda eriti siis, kui ma postitan Facebooki midagi loomõiguste või naisõiguste teemal ja saan vastu isiklikke solvanguid võõrastelt vanameestelt, kes on kunagi ise mu sõbrakasse roninud, sest tissid on toredad, aga nüüd avastavad, et ma oskan mõelda ka. Maailm on muutumas minu jaoks liiga ahistavaks ja ma ei tea, kaua ma jaksan tuuleveskitega võidelda.

Facebookiga on halvad lood. On vaid aja küsimus, millal mind sealt igaveseks blokitakse ja põhjuseks on rinnad. Sain viimati 24-tunnise Facebooki keelu pildi eest, kus olen palja rindkerega, kuigi mu rinnanibusid polnud seal näha. Nagu teada, siis on just nibud see kurja juur, mida kellegi silmad näha ei tohi. Kui need on kinni kaetud, võivad rinnad olla paljad, sest siis nad nagu enam ei olekski needsamad rinnad. Absurdne. Meestel endiselt võivad nibud katmata olla. Kuigi viimasel ajal hakkab minus käelöömistunne tekkima, peaks suvel ikka midagi ette võtma, sest ei taha ebaõiglusele alla vanduda. Kui suvi üldse tuleb.

Screenshot FB poolt eemaldatud pildist

Täna oli võrdse palga päev. Sel päeval räägitakse ammutuntud piinlikust probleemist: mehed saavad naistest rohkem palka. Eestis on EL üks suurimaid palgalõhesid 27,7 %. Selle puhul pakuti paljudes söögikohtades tilliga einet 27,7% kallimalt kui tillita einet. Käisin Vilde tervisekohvikus tilliga rooga mekkimas. 5-eurosele toidule maksin juurde palgavaheprotsendi 1.40.

Metsas

Võtsin hiljuti taas ette enda nime googeldamise ja avastasin järgmist:
"Fideelia-Signe Roots ( 27. märts 1976) on vasakfašist aktivist ja vabakutseline kunstnik.
Ta on õppinud Tartu Ülikoolis ja Eesti Kunstiakadeemias. Roots kogus kuulsust videoga, kus ta rüvetas Eesti lippu."

"Metapeedia keskendub teemadele, mida peavoolu entsüklopeediates tavaliselt ei kaeta või jäetakse tahtlikult välja. Metapeedial on metapoliitiline eesmärk mõjutada ühiskondlikku debatti, kultuuri ja ajaloovaadet."

Allikas: http://et.metapedia.org/wiki/Esileht  

Googeldage teiegi, armsad lugejad end regulaarselt.

Peale Londonis käiku olen suure tüki energiat metsa alla pannud. Eelmisel laupäeval istutasime pere ja sõpradega oma metsa uusi kuuski nende asemele, mis olid kärsaka poolt hävitatud. Eelmisel kevadel sai üle 1000 kuuse sinna maha pandud. Ühtlasi lõime maa sisse oma metsa sildi. Teine samasugune silt on teisel pool metsa.

Meie pere ja muud loomad uue metsasildiga

Ka Valgemetsas sai jälle käidud ning Sky Plus’i „Naisteka“ saatel lõbusalt tööd tehtud. Sven jooksis õues alasti ringi, et ärritada üle tee laagris „Kevadtormiks“ valmistuvaid kaitseväelasi.

Käisin hiljaaegu TÜ Semiosalongis, kus Tanel Rander pidas loengu maastikuretoorikast. Ta arendab oma magistritööd doktorantuuris edasi. Hiljuti püüdis ta sirgjooneliselt liikuda Tartust lõunasse, aga see kukkus läbi, kuna Tartust sai mööda põrutatud.

Tanel näitas videoid ja pilte oma töödest. Üks foto ajas mind tohutult naerma: Poola mets. Piison hüppab metsasihilt padrikusse, nii et vaid tagajäsemed ja tutiga saba paistavad. Ülesvõte meenutas mulle koomikseid ja mingil määral ka Tom ja Jerry multikaid. Ainult liikumist tähistavad kriipsukesed olid puudu.

Loengu mõte nii nagu mina sellest aru sain, oli näidata, kuidas inimene sünnist surmani endaga oma maastikku kaasas kannab ja kuhu iganes ta ei läheks, ei saa ta seda maha raputada. Taneli poolt välja öeldud mõtteid, et maastik muutub lõuna-euroopalikuks juba kusagilt Tartust alates ja et eestlase jaoks on lõuna ja ida suunad kõige mõttetumad, lääne ja põhja suunad aga kõige popimad annab väga põnevalt edasi arendada. Ma isegi kõigun nagu neetud kellapendel põhja ja lõuna vahel, kuigi tehniliselt olen pärit hoopis idast, Peipsi lähedalt. Kuna aga veetsin lapsena umbes pool elu Tartus, ei saa ma end pesuehtsaks peipsiäärlaseks nimetada.

Viimasel ajal pesitseb minus tüütuseni piinav tung metsa- ja maaelu poole. Kas see on lõpp?

Tänaseks Keyword poetry näiteks sobiks järgmine luuletus:

Esoteerika tähendab

Esoteerika tähendab
"maria-kristiina soomre",
Esoteerika tähendab
fideelia-signe roots.
maali nii ja naa
vilja savisaar

Revolutsionääri argipäev

Kolmapäeval andsin Tallinna TV-le intervjuu seoses oma aktsiooniga klaaskuplis Objekt 2011. Minna Hint oli mulle sellise ettepaneku teinud. Kui kohale jõudsin, käis KUKU klubis ja klubi ees juba tihe sagimine. Sel ajal, kui Minna kunstnikke intervjueeris, püüdsid teised võttegrupi töötajad tänavalt inimesi, et nad kaamera ees Indrek Koffi luuletusi loeksid. Ka mina pidin lugema, sest TV tädid ütlesid, et mu prillid, juuksed, huuled ja rõivad olevat nii värvilised ja ilusad. Operaatoril kästi filmida suures plaanis nii et pildile jääksid ainult päiksekad ja huuled. „Eks ole ju huvitav töö?“ küsis optimistlik saatetegijatädi noorelt operaatorilt, kes mu huuli ja prille suures plaanis filmima pidi. Lugesin ja neile meeldis. Tegime pärast igaks juhuks keskplaani ka. Eile nägin oma etteastet telekast ja pettusin, sest nad olid valinud minust selle igavama variandi, kus ma keskplaanis esinen ja kõigile etlejate oli peale monteeritud esitatava luuletuse tekst. Minu jaoks oli elamus kohe rikutud. Milleks siis kogu see jutt efektsest välimusest, kui seda nähagi ei olnud? Pärast mind esines Elaan ja rüüpas pudelist õlut. Ilm oli ilus, päike säras ja klaaskuppel oli linnusitta täis. :) Tegime minu intervjuu väljas päikese käes. Minna küsis mu käest, kes ma olen, miks kuplis aktsiooni tegin, kuidas ma ära elan jne. Sattusin vahepeal hoogu ja ütlesin, et kunstnikud ei tohiks lasta end kohelda nagu loomi! Mõtlesin sellega, et kunstnikud ise sageli võtavad vastu vabatahtliku töö otsi „tulevase koostöö ning au ja kuulsuse“ lootuses või küsivad liiga vähe raha, hirmus, et äkki muidu tellija loobub nende tööst. Minna küsis, kas ma iseendaga vastuollu ei läinud, võideldes kunstnike palkade ja sotsiaalsete garantiide eest, ise samal ajal kuplis tasuta tööd tehes. Väitsin, ise juba kirglikult hoos, et see oli viimane kord. Ohh, jah. Nüüd peab hakkama iga sammu eest palka küsima, et mitte oma sõnu süüa. Mainisin veel, et sõltumata riigikorrast, piirab igasugune riik loomevabadust ja tõin kaks näidet enda loomingust: homoteemalise vaateakna ja video Eesti lipp. Minna küsis veel, milline oleks ideaalne olukord vabakutselise kunstniku jaoks. Vastasin, et kapitalismis ei saa olla ideaalset olukorda vaba looja jaoks. Tahes tahtmata peab tellijale vastu tulema, teda ka arvestama. Kunstnik saaks kapitalismiväliselt teha, mida tahab, talle võiks maksta toiduainetes ja anda peavarju. Kõnelesime veel palju, kuid osa peab üllatuseks ka jääma. Vaadake 1. aprillil kell 20.00 Tallinna TV-st Kultuurimeetrit. Ma ei räägi seal nii keeruliselt nagu mõned kunstiteoreetikud, aga samas loodan, et ei jätnud endast rumala maalija muljet. Nii ägedate päiksekatega on muide võimatu lolli muljet jätta.

Pärast intervjuud lubasin endale KUKU kohvikus Pavlova kooki ja kakaod. Ülimõnus! Nädal aega ei olnud maiustanud. Olen oma söömisharjumused luubi alla võtnud ja juba mitu nädalat haiglasliku kihuga kaloreid jälginud. Tegelen jälle body fitnessiga. See tähendab jõusaalitreeningut ja piinlikku jälgimist, mis kell, kui palju ja mida sa sööd. Muidu lihtsalt pole asjal mõtet.

Muide, jõusaalis olen viimasel ajal näinud mitut endast nõrgemat ja pehmemat, lausa sültjat meest, kes harjutusi sooritades suudavad jätta naeruväärselt hädise mulje.

Intervjuupäeva õhtul läksin vaatama Kullar Viimse doki Hing esikat ja sattusin eesti ainsast

naiskorstnapühkijast Francesko Leegost  totaalsesse vaimustusse. See on küll MUST SEE. Ta oli ka ise kohal. Minu pikkune. Filmis näitas ka täielikult seestunud esoteerikuid, kes samal ajal kui Francesko nende majade korstnate otsas turnis ja ahjus ronis, oma kummalisi ravirituaale sooritasid. Osa neist lamas õue peal vannides, silmad kinni nagu transis. Sellises seisundis nad köhisid, aevastasid ja läkastasid, hingeldasid ja väänlesid nagu saaksid orgasmi. Eriti jäi meelde vanamees, kes ajas keele suust välja ning läkastas tati ja röga oma habemesse, kust üks tädi selle salvrätiga ära pühkis. Hiljem viidi patsiendid tuppa, kus nad pandi küünalde keskele lamama. Nad läksid uuesti transsi ja vaimne juht raputas nende keha nagu oleks see kartulikott. Üks hull tegi aias soolo võitluskunsti, vehkides siia-sinna nagu peletaks herilasi. Kogu seda tsirkust vaatles koer, kelle pilgus väljendus siiras hämmeldus.

Järgmisel päeval läksime Pirniga Toompeale metsa eest meelt avaldama. Kahjuks oli sel päeval vähe rahvast, eelmine päev olevat palju rohkem olnud ja toimunud isegi tants. Meeleavaldajatel oli vaid üks paberi peale tehtud plakat, mida kange tuul pooleks ähvardas kiskuda. Kõige suhtlusaltim oli seal üks umbes minu pikkune blondiin. Oleme nüüd FB sõbrad. Ma rääkisin, et olen kunstnik ja et tegin hiljuti oma elu esimese meeleavalduse klaaskuplis. Nad arvasid, et võiksin teha metsa kaitseks ka plakateid ja kui vastasin, et raha on otsas, sest kõik kulus kunsti kaitsmisele, siis andsid nad ilma pikema jututa mulle kokku 30 euri. Usaldasid mind. Ostan selle raha eest akrüüle ja kui ilmad soojemaks muutuvad, teen plakatid ja lähen uuesti Toompeale. Metsa kaitsjad kavatsevad seal seista iga päev lõuna ajal ja õhtul tund kuni sügiseni.

Kuni me seal tuule käes külmetasime, kanti kirikust välja surnukirst ja papid kõigutasid viirukikanne, ise madala häälega jorisedes. Kirst pandi auto peale ja viidi minema. Poliitikuid näha ei olnud. Ainus inimene, keda meie aktsioon siiralt huvitas, oli üks inglise turist. Ta küsis, miks me siin seisame ja mina seletasin, et uus metsaseadus lubab maha võtta rohkem metsa kui vanasti. Ta kiitis meie algatust ja rääkis, et jube lugu, aga Inglismaal ongi kogu mets maha võetud. Ainult parkmetsad on jäänud. Seda võin kinnitada oma kogemusest, mil üritasin Inglismaal tulutult metsa minna.

Pikapeale selgus, et metsa eest seisjad on enam-vähem kõik n-ö vaimsed inimesed, esoteerikud. Blondiin seletas õhinal, kuidas ta mediteerib iga päev paar tundi. Mina ütlesin, et käin jõusaalis rauda kangutamas, olin aga ilmselgelt vähemuses. Pikk mees seletas, et tema oskab kätega õunamahla maitset mõjutada: oskus, mida olevat võimalik igaühel selgeks õppida. Pikk peab ka loenguid. Osad tegelased koonduvad kodulehe Vikerkaaresild ümber, kust oli ka päris suure videokaameraga naine. Ta filmis meid, et materjali kodukale üles panna. Blond rääkis, et inimene hingab vaheldumisi ööpäevas kaks tundi vasaku, kaks tundi parema ja 15 minutit mõlema ninasõõrmega. Kui hingamine on paremas sõõrmes, töötab vasak ajupoolkera intensiivsemalt. Kui hingamine käis läbi vasaku sõõrme, siis on töös parem poolkera. Nii pidid naiselik ja mehelik, asjalik ja loominguline energia kogu aeg vahelduma. Kui tahad kunsti luua, tee vastavaid harjutusi nii, et sa hingaksid läbi vasaku ninasõõrme. Spordi tegemiseks on hea parem ninasõõre töösse panna. Olin külmast juba täiesti kange, kui ta seda seletas ning mu ainus mõte oli kiiresti sooja saada. Pärast hakkasin meenutama, et mida ta ikkagi siis väitis. Minu meelest hingab terve inimene läbi mõlema sõõrme. Kui ma tunnen, et üks sõõre on kinni, hakkab mul halb ja ma panen sinna kohe nohusalvi või spreyd, et ummuksist vabaneda. Spordi ja kunsti vahekord minu meelest on keerulisem. Need ei ole vastandid. Kunst ja sport on minu jaoks väga lähedased ja ükskõik, kumba neist tehes, töötavad mul sarnased ajulained. Sain veel teada, et kui silmad kinni panna ja ruutu kujutleda, siis juhtub igasuguseid huvitavaid asju sinu „minaga“

Olime vahepeal Toompealt Vabakale siirdunud. Pärast esoteerilist infotulva avastasin end väsinud ja külmast sinisena keset vabaduse väljakut plakati otsast kinni hoidmas, ütlesin, et pean nüüd lahkuma ning läksin galeriide ringkäigule. Esimesena jäi tee peale Linnagalerii, kus oli Anna Hintsi ja Maria Rõhu näitus Nälg. 

Tagumises saalis seisis postament, millel oli tool ja kollane plastkauss ja mis ootas kerjavaid kunstnikke. Kasutasin kohe juhust, panin end kirja ja kerjasin 40 min, teenides 3.23 eur. Oli hea soe istuda. Mitmed kunstnikud ja kriitikud astusid läbi. Riin Kübarsepp annetas 1 sendi ja lubas ka ise kerjama tulla. Tema kaaslane andis 2 senti. Kristinka küsis, kas kulka siis mulle raha ei andnudki, et siin kerjan ega annetanud sentigi. Üks vanem mees, kes mind kuplis ka oli näinud, naeris ja seletas, et ta oli mulle püüdnud kuplisse hüüda, et ma naerataksin, aga see ebaõnnestus. Temalt ei saanud ma punast krossigi. Pikk hall mees küsis, kas minuga rääkida võib ja andis 20 senti. Töö autorid kumbki annetasid lõviosa, kokku 3 eurot. Ilma nendeta oleks mu kerjamistöö täiesti tühja jooksnud. Kui aega saan, lähen uuesti, efektsemalt.

Külmetav kunstnik kerjamas. Foto: Anna Hints 2011

Käisin veel Draakoni galeriis Eva Seppingu ja Tanja Muravskaja näitus „Meie“, mis tegeles rahvusküsimusega ning Hobusepeas Agur Kruusingi „Igapäevane vastuhakk“. „Meiest“ sain suurepäraselt aru, „Vastuhakk“ jäi hämaraks ja liiga formaalseks.

Õhtul sõitsin rongiga Tartu. Ootamatult sain omale rännukaaslasteks vana sõbra Taneli ja tema sõbra Neeme, kes ülikoolilinna küünalde aktsioonist rääkima läksid.

Täna käisime Sveni ja Peebuga matkamas Maarja-Magdaleena lähedal Küti matkarajal. Lõhnas maha saetud niiskete puude järgi. Lumine metsaalune oli tihedalt okkaid täis. Seal harvendati metsa ja selle kohta oli info ka ülal. Rada oli meeldivalt ette tallatud ja lumi enamasti piisavalt kõva koorikuga, et selle peal käia. Kuused olid sügavrohelised ja päike paistis nii eredalt, et panin prillid ette. Oli väga vaikne. Osa rajast kulges läbi lumiste väljade, kus päike kuumas nagu suvel. Pildistasin mustvalgele filmile läbi punase filtri. Hiljem läks pilve ja me einestasime metsamajas, mille katusest kattis lumi nagu kihiline Pavlova tort. Tuleb saun. Ja kunagi ka kevad.

Šamaani oodates

Kolmapäevases Turun Sanomat's ilmus meie näituse kohta väike ülevaade. Pilt on ilus, aga loos on kala sees: ajakirjanik paneb laheda stiiliga, et ma olevat väitnud nagu kunstnikud oleksid töötud ja kodutud. Rääkisin töötusest, aga tean, et ei nimetanud sõna „kodutu“. Kui diktofoni asemel on pliiats ja paber nagu sellel onul, võib kõike juhtuda.

Artikkel näitusest "Turun Sanomat's"

Homme ilmub lugu meie näitusest kohalikus rootsikeelses ajalehes. Nimelt sattusin ükspäev juhuse läbi järjekordse ajakirjaniku küüsi. Olime Alissoniga galeriis, kus tema end foto jaoks meikis ja mina pilte tegin. Alisson oli just meigi maha pesnud ning mina olin pähe tõmmanud oma kaks kapuutsi, millest pealmine on hiigelsuur ja oranž, muutes mind South Pargi Kenny'ks ning liikusin hoogsalt ukse poole, et koju minna, kui saabus ajakirjanik rootsikeelsest väljaandest Åbo Underrättelser. Superstaar peab olema alati valmis pressiga suhtlema, mis näitab, et ma veel valmis staar ei ole, sest just sel päeval olin pea pesemata jätnud. Poseerisin jälle kividel ja rääkisin oma tööst. Fotosid üle vaadates ei tundunudki väga hirmus. Mis see üks pesuvaba päev juustega ikka teeb. Vanasti pesti pead kord nädalas seebiga ja poseeriti ikka. Sellest hiljem.

Üleeile ootasin šamaani. Pidime Turus kohtuma, et kohvitassi kohal feminismist, šamanismist ja kunstist lobiseda. Tutvusime, kui oma online projekti jaoks osalejaid otsisin. Tuiskas jubedalt. Vaatasin aknast inimesi. Siin liiguvad põhiliselt tudengid ja õppejõud. Vana vibalik hallipäine mees rühib vastutuult. Suure kirju kapuutsiga neiu nagu päkapikk oma peenikestel jalgadel. Kirjakandja oma kollasel jalgrattal. Meeletult suur kaadervärk lohiseb mööda. Rekka, mille kärus oli killustik vedas koppa ja selle järel sõitis mingi väike vilkuriga buss. Lõpuks helistas šamaan ja ütles, et rongiliiklus on lumetormi tõttu sassis ja kahjuks peame kohtumise edasi lükkama. Vestlesime erinevatel teemadel üle poole tunni, mis minu jaoks on telefonivestluse kohta pikk aeg. Ma pole kunagi telefoniga lobiseda armastanud. Eelistan virtuaal- või IRL suhtlust. Šamaan osutus kirglikuks feministiks. Samal ajal aeti katedraali ette püsti suur kuusk. Miskipärast ei saanud nad kuuske kohe korda ja rihtimine jätkus veel järgmiselgi päeval. Poed on jõulunänni täis. Ostsin piparkoogivorme ja loen päevi kojuminekuni. Tänasest on jäänud veel kaks nädalat, millest kaks päeva veedan Helsingis. Ühika köögis säravad tänasest alates jõuluküünlad.

Ühisköök on jõuludeks valmis

Neljapäeval toimus Turu Kunstiakadeemias kaks artist talki: Kristina Norman ja Julie Nord ning õhtul oli samade kunstnike näituse avamine Turu Kunstimuuseumis. Minu kohtumine Kristinkaga oli hästi soe ja lahe. Lobisemiseks küll eriti aega ei jäänud, aga päev oli huvitav sellegipoolest. Sain näha uuesti tema filme, samuti teise kunstniku töid. Siis oli ringkäik akadeemias. Pärast seda tulid Kristinka ja Julie Titaniku galeriisse minu ülespanekut vaatama ning seejärel saabus aeg nende oma näitus avada. Enne avamist süüdati kunstimuuseumi ees kuusel tuled ja pakuti kuuma glögi. See oli üks külma päeva sooje tipphetki. Avamine oli tore, aga sealt pidime Alissoniga aegsasti kaduma, sest Paula ja Sami olid meid enda juurde sauna kutsunud. Õigupoolest oli see Sami korter, kuhu me siirdusime ja Paula seletas kohe lahkelt, miks nad koos elada ei saa: Sami kogub krokodille. Tal on voodi pehmeid mängukrokosid täis. Riiul on krokodilliraamatuist tulvil. Vannitoas on krokodillikujuline seebialus, pesuhari ja veel mitmeid vidinaid. Sami on mees, keda enamus riietega ära ei tunne. Ta on aastaid aktimodellina töötanud. Lisaks on tegelane kohalikus seksipoes müüja olnud ja tal on kodus terve kuhi 1970ndate erootikaajakirju. Ühe neist olevat ta oma vanaema pööningult avastanud. Ta arvab, et selle on ostnud ta isa või onud, kes seda eitavad. Vaadates karvaseid erootikamodelle, ei suutnud keegi tõsiseks jääda, eriti kui keerasime ette lehekülje, kust seiras vastu meeletult palju mustvalgeid soome naissoost parlamendiliikmete portreid, kelle seast lugejad pidid kõige seksikama valima. Osadel oli ägedalt kohev poisipea, osadel rasvased juuksed ja katkised hambad, mõni kandis paksude raamidega prille. Oli, mida vaadata. Siis veel rääkisime Nükanenist. Kui teised ütlevad, et fifty-fifty, siis Nükanen ütleb fifty-sixty.

Saun oli hea, aga et see on majaelanikega ühine, siis oli meil aega vaid tund. Oli hullult mõnus. Käisin viimati saunas arvatavasti üle kahe kuu tagasi. Tundsin nagu olnuksin ilgelt räpane. Dušš on täiesti mõttetu, alles saunas saab inimene puhtaks. Pärast tegi Sami süüa ja meil oli krokodillide seltsis vahva. Plaanime üritust korrata. Koju saime keskköö paiku ja kõndides hakkas ikka päris külm. Täna hommikul oli Turus -14 C.

Tallinna sadamasse jõudmiseni on täpselt kaks nädalat, kui laev jäävangi ei jää. Olen kord sellise vangistuse läbi elanud, enam ei taha.

Tallinnas - kunst ja intervjueerimine ema filmi jaoks

Teisipäeval intervjueerisin Tallinnas Rein Weberit, kes on geobioloog ja Feng Shui arhitekt. Õppinud on ta kunstiinstituudis ja hiljem Sorbonne ülikoolis Prantsusmaal. Minu ema tunneb ta intuitiivteaduste kooli kaudu, kus ema kunagi studeeris.

Vaata igaks juhuks ka: skeptik.ee.

Weber, kes ka ise hiljuti 70 sai, uuris kohe, kui saabusin, kui palju mäletan tema ja ta abikaasa kirjutatud raamatust „Õnne Feng Shui“. See on new agelik raamat intiimsuhetest, mille ema mulle jõuluks kinkis. Selgus, et peale piltide ei meenu mulle suurt ei midagi, kui siis vaid tõik, et swingerdamine on hea. Weber vaidles sellele vastu: tema swingerdamist siiski heaks ei kiida, kuna seal olevat liigselt meeste võimu, aga Weberi arvates peaks intiimsuhetes juhtiv pool olema naine. „Mehe ainus elueesmärk on teha naine õnnelikuks. Kui naine on õnnelik, on seda ka mees!“. Kohtumised mu emaga olevat Weberi sõnul alati väga võimsad, sest mu ema olevat ääretult tugeva energiaväljaga sensitiiv, kellel muide on väga ilusad tütred. ;)

Järgmisel päeval käisin EKKM’is „Welcome to Machine“ avamisel. Kunstnike kaval nipp oli lasta kunstipublikul suletud väravate taga pool tundi praadida. Nii tekkis mulje nagu kunstnikud oleksid superstaarid ja kunst maailma olulisim asi. Kasutan seda trikki tulevikus kindlasti. Näitus tundus hea, aga fännide tunglemises ei olnud seda võimalik eriti vaadata. Marco Laimre ja EKA fotoosakond siis selle taga.

Hiljem läksime sõpradega bussijaama, kus toimus kunstiürituse „Bussijaam heliseb“ aftekas. Olid bänd ja diskopall. Bändile elas kõige rohkem kaasa üks Narva siirduv tädi, kes tundus olevat tsipake pilves. Ta lehvitas bändile ja tantsis, naeratas ja alustas kõigiga vestlust. Kuulsin, et päeval olevat kahele kunstnikule bussijaamas politsei kutsutud. Üks oli katuselt reisijatele rätiga lehvitanud ning teine olevat jaamahoonesse installeerinud kohvri, kust inimhäälne „tikk-takk“ kostnud. Meediasse need juhtumid minu teada jõudnud ei ole.

Neljapäev oli Fatburneri päev, sest sain viimaks kätte 43 pudelit kõige kangemat Fatburnerit. Nimelt osalesin Fitnessi kampaanias, kus kutsuti üles Facebooki Fatburneri pilte saatma. Like’de arvu järgi võitsin 3. koha. Pildil oli Pirni koer Pipi, kes maia näoga Fatburnerit limpsib. Pilt on tehtud kevadel, nüüd sain selle ära kasutada.

Pirn koos kuulsa staarkoera Pipiga, kelle lemmikjook on Fatburner!

Õhtul käisime Ü ja ta sõbrannaga kinos vaatamas Kirjad Juuliale. Õhtuseks lõõgastuseks on see mõnus film: nii romantikat, huumorit kui seiklusi. Ü seletas, et meil olevat naiste õhtu. :)

Reedel oli kohutav torm. Tuul pidi mind pikali puhuma. Külm oli ka ja kütma hakati alles laupäeval. Käisin sugulaste pool Kivimäel tädi intervjueerimas, ikka ema filmi jaoks. Elan juba 5 aastat poole kohaga Tallinnas, aga alles nüüd jõudsin sugulastele külla. Uudiseks oli, et neil on nüüd ühe maja asemel kaks.

Tädi meenutas intervjuus Peedul kirjanike suvemajas veedetud lapsepõlve ja klaaris üht arusaamatust, mis puudutab Jaan Krossi mälestusteraamatus „Kallid kaasteelised“ esinevat nendingut. Nimelt olevat Krossi sõnul mu tädi ja ema lastena kiusu pärast Erni Hiire akna all ta luuletusi, tol ajal keelatud lektüüri, deklameerinud. Tädi ütles, et nemad seda ei teadnud ja deklameerisid seepärast, et neile meeldis Noor-Eesti luule ja mitte Hiire kiusamiseks. Ühtlasi sain teada, et mu ema ja tema parim sõber Inger Kraav olevat kooliajal plaaninud Tori Põrgu põgeneda, et seal otsekui metsinimesed koopas elada. Asjade kokku otsimise tuhinas olevat vanaisa suur talvekasukas juba aeda viidud ning selle saatusliku vea tõttu plaan nurjuski: vanemad said asjast teada.

Laupäeval käisime Ü ja L-ga Paldiskis meie ühise tuttava ajakirjaniku Arni sünnipäeval. Arnit tunnen blogi kaudu: jälgime üksteist. Meie kohale saabudes olid pidulised jalutamas, aga uks lahti ja muusika mängis. Nii ootasime umbes tund aega, kuni saabus kirev seltskond koos kolmejalgse koeraga. Tutvustamisvoorus selgus, et enamik külalistest peab blogi. Üht blogi olin ka mina juba lugenud: Tsitronkollane. Hiljem koduteel üritasin sõnastada, mille poolest sealne seltskond eriline oli, aga ei suutnud, kuid L ütles minu rõõmuks, et ta teab, mida mõtlen. J

Tallinnas veedetud aeg oli jälle nii intensiivne, et pani mõlgutama mõtteid, mis oleks, kui koliks ikka päriselt pealinna. Tartus pole mul juba aastaid midagi teha, pealegi on mitmed mu suhted tartlastega lõppenud fiaskoga. Põhjused seal elamiseks on hetkel abikaasa, ilus mugav kodu ja armastus Lõuna-Eesti vastu. Kui abikaasa ja ilus mugav kodu Tallinna tuleksid, saaks ehk armastusest Lõuna-Eesti vastu ka üle.