Suled ei ole roostes

Kui väike olin, deklameeris ema suve lõpus alati Kersti Merilaasi luuletust: "Suvi läks kui unenägu- mängides ja joostes. Nüüd on üsna mitmel mehel suled paksult roostes.". Mul jäi üle nuputada, kas mõeldi linnusulgi või kirjutussulgi. Kuna inimestel reaalseid sulgi ei ole, siis võiks seda võtta ülekantud tähenduses kui sulgede kärpimist, mida teeb üldhariduskool. Suveks lendab laps koolist vabadusse, aga sügisel neelab Moolok ta jälle alla, lend katkeb ja suled lähevad rooste. Aga siis peaks vastupidi olema: suve hakul on suled roostes, kuid sügisel ilusad ja tugevad, vitamiinidest tulvil ja päikesest pruunid.

Suvi on olnud üsna sisukas - ilma irooniata.

Mu õde Elo-Maria Roots, kes kribas koolikriitilise romaani Vaimude jaam, sai suvel selle eest nii Eduard Vilde preemia kui ka austava tiitli Aasta Kirjanik 2014. Mul oli juba alates romaani ilmumise hetkest idee, et teen raamatuesitlusel perfoka, kus põletan ära oma põhikooli lõputunnistuse. Paljude suureks imestuseks esitlust ei toimunudki, kuid aastake hiljem sai õde sellegipoolest tuntuks ja Liivi muuseumis Eesti Kirjanik 2014 aktusel paistis olevat õige aeg performance ellu viia. Juhtus aga nii, et pöörasin elamise keldrist pööninguni pea peale, oma lõputunnistust leidmata. Kuna õel oli tunnistus olemas, ehitasime perfoka üles hoopis nii, et tema pistab oma tunnistusele tule otsa ning mina olen see vaim tema romaanist Vaimude jaam, kes toob talle hõbekandikul välgumihkli. Kui tunnistus juba väikese leegiga põles, kargas oma kohalt püsti museoloog ja pedagoog Krista Piirimäe, kiskus tunnistuse enda kätte, kustutas ja pistis oma ridiküli, et museaal kaduma ei läheks. Ta hüüdis, et ta ei suuda uskuda, et põletatakse dokumenti. Olime rahul: publiku sekkumine on hea märk.

Krista Piirimäe sekkumine

Vaata videot performance'ist: http://youtu.be/6lQz0hVWhAk
Vaata videot arutelust: http://youtu.be/7RJnT5lk6x8

Sirbi artikkel

Selle suve näituseelamus oli Varnjas Voronja suvegalerii avamine ning ühtlasi Kiwa kureeritud punginäitus „40 aastat eesti punki“.
Üks Kalev Mahtrast tehtud pilt pandi suurelt Delfi Publiku vastava loo juurde. Üldse pildistati palju, sest kohal oli väga fotogeeniline seltskond.

Fideelia ja Kalev Mahtra Kiwa punginäitusel. Pildi autor Ly Lestberg

Akadeemik Dr. Insomadina Onyinyechukyulla-Ra’l ilmus teadustekst ;Paranoia kirjastuses trükitud raamatus „Seeneriik on lähedal“, mille esitlus pidi toimuma Tallinnas Patareivil. Kuna Tallinna abilinnapea Kalle Klandorf keelas Patareivi ära, rändas üritus Pärnu. Oleks see Tallinna jäänud, oleksime õega seal seeneteemalise perfoka teinud, aga Pärnuminek tundus liiga tüütu, sest  meie kummagi põhielukoht ei asu hetkel Tallinnas, kust see buss muidu läks.

Käisime õega Patti Smithi kontserdil. Patti sõnum oli, et võim on rahva käes, teie olete tulevik ja tulevik toimub praegu. EKKM-is toimus aftekas. Lootsin, et kohtun seal Pattiga ja saame koos pilti teha, aga võta näpust. Ootasime kella 01.30ni, kuni selgus, et ta olevat pidutsenud hoopis teisel aftekal, klubis Sfäär ja nüüd liiga väsinud, et EKKM-i tulla. ARS-i atekasse ööbima jõudsime enne kella kahte ning valvurit ei olnud, niisiis hüppasin üle aia. Õde hakkas ka ronima, aga ei saanud üle ja tekitas sellist müra, et valvur ilmus hoovi: seesama venelane, kellest kirjutasin üle-eelmises postituses. Ilmselgelt oli tal meist kopp ees. Miniseelikus tibi püüab üle aia ronida. Hüüdsin talle pikema jututa, et lasku õde sisse ja seda ta ka tegi, pühendamata talle ainsatki sõna. Nüüd on mul uksekaart ja elu muutub üksluisemaks, sest rohkem ma oma atekasse sisse ei murdma ei pea.

Kirjanik Elo-Maria ja kunstnik Fideelia minemas Patti Smithi kontserdile. Foto Elu24

Suve jooksul sai selgeks, et esimese doktoritöö näituse teen EKA uues galeriis Tallinnas ja avamine on detsembri algul. See galerii asub Vabaduse väljakul kunstnike majas. Üsna palju aega on kulunud organiseerimisele ja tööde valmistamisele ning nagu ikka, on tööde tegemine lõbus, aga orgunn ja rahade taotlemine ebalõbus. Teine näitus tuleb mul järgmisel aastal Luunja galeriis „Meie aja kangelane“. Eelmises postituses kirjutasin surmaga võidu jooksmisest. Sel suvel olen saanud kolm intervjuud, varsti peaks õnnestuma ka neljas ja viies. Mulle hirmsasti meeldib see teema ja need unustatud inimesed, kes mulle oma elust ja tööst pajatavad.

Veel häid sündmusi suvel: kellaneljatee Luunja paplialleel Moksis resideeruvate kunstnikega ja Tanel Randeri korraldatud vaesuseteemaline vestlusring Y-Galeriis, kus samal ajal oli Alexei Gordini näitus.

Kella 4-tee Luunja paplialleel, mida tahetakse maha võtta

Vaesuse teemaline ümarlaud Y-Galeriis

No ja siis see kass Buffy. Unistasin koerast, aga saatuse tahtel sain kassi, kes toodi kohale vaesuse ümarlaua järgsel keskööl. Niisiis pärast seda, kui vaesuse ümarlaual vaesusest kõnelnud olin, ostsin kassile kõige kallima tualettruumi, kraapimispuu ja keraamilised toidunõud (umbes 70 eurot kokku) ning endale kõige odavamad nuudlid (26 senti pool kilo vist). Mul endalgi pole nii ilusat vetsu kui kassil. Minu rõõmuks on Buffy väga puhas ja korralik ning oskab kasutada tualetti nagu oleks seda eluaeg teinud. Lisaks on ta nagu koer: hüppab üles ja magab esikus ukse ees matil. Mängud on meil karmid. Sülekass ta ei ole. Varsti hakkame õues käima, ostsin talle punased traksid. Pidasime teda üldiselt tänaseni emaseks. Täna käisime esimest korda arstil, kes ütles, et Buffy polegi emane vaid kastreeritud isane! Küll ma naersin. Kastreeritud isased pididki ebatavaliselt suureks kasvama jaa neil pidid puuduma laiad lõuapärad. Tuleb välja, et Buffy sattus mu ema juurde teeotsa juba kastreerituna ja ilmselt korralikust kodust, kus loomade eest hoolitsetakse. Kuna aga keegi kuulutustele ei vastanud, on see kass nüüd minu. Õnneks oli kiipimata, muidu oleks tõesti pidanud kassi pärast kogu seda kohanemisraskusi omanikule ehk isegi tagastama, kui ta tahtnud oleks. Arst küsis, kas nimi jääb samas, ma ütlesin, et jäägu samaks. Buffy on ilus nimi, üsna sooneutraalne pealegi. Vampiiritapja Buffy seriaali järgi muidu pandud.

Buffy

Buffy tualett, kausid ja kraapimispuu

Suvele pani punkti uskumatu leppimine inimesega, kellega on kuude kaupa käinud igavene jama. Selgus, et minus on varjatud võime muuta vihavaenlane oma sõbraks. Ma pole ammu nii rõõmus olnud. Probleem seisnes tegelikult selles, et me ei saanud otse teineteisega rääkida vaid suhtlesime läbi suuvoodri, kes arvas, et meil pole mõtet kohtuda. Ta vist kartis naiste kätši ja alahindas mu suhtekorraldusvõimet. Lõpuks aga sai mul mõõt täis ja ma lahendasin aja jooksul kuhjunud arusaamatused ühe hoobiga, minnes ette teatamata kohale ja haarates otsemaid härjal sarvist.

Tänukingitus endiselt vaenlaselt, praeguselt sõbralt

Nüüd on kõik hästi. Tegelen oma lemmikasjadega. Raha võiks muidugi rohkem olla, seega püüan peale detsembrikuist näitust kondiitrina tööd leida.

Mis veel doktoritööd puudutab, siis kui veidi aega tagasi mainisin oma juhendajale süüdlaslikult, et pole suvel eriti lugenud, vastas ta, et väga hea, ära loegi. :)

Pinni ja panni, täna lähme vanni! Foto autor Triin Erg

Seiklused tulnukate lennukoridoris ja teisi uudiseid

Esmaspäeval lähen 2-nädalasele jalgsimatkale Matkateele läbi Eesti, algusega põhjast ja lõpuga Viljandimaal. Iklani tõenäoliselt ei jõua, sest aeg saab otsa. Minuga on veel neli matkaselli. Annan siin blogis oma seiklustest teada.

Möödunud nädalal ei imestanud ma üldse, kui päev pärast rindadeteemalist blogipostitust mulle Õhtulehest helistati. Ajakirjanikud on mu blogi regulaarsed lugejad. Mul paluti rääkida päevitamisest, et kus, kui sageli ja kuidas, lisaks paluti pilte. Tulemus – järgmisel päeval oli kogu vabariik täis kollaseid Õhtulehe reklaame, kus teatati, et ma päevitan alasti. Tegelikult ütlesin, et palja rindkerega, mitte päris alasti. Sõitsin sel päeval läbi Eesti ema poole ning nägin neid plakateid igal pool R-Kioskides ja kaubanduskeskustes. Elu24 samuti kajastas seda olulist teemat. Meedia töötamise loogika kuulub minu jaoks jätkuvalt musta huumori valdkonda. Kommentaaridest: kes tahab mulle midagi positiivset öelda, võib seda teha kas siin, Facebookis või saata isiklikule meilile, sest artiklite alla ma teie häid mõtteid lugema ei lähe, juba aastaid enam mitte.

Elasin nädal aega ema pool maaka elu: käisin lavkal, lugesin Maalehte, korjasin metsast marju ja ravimtaimi, niitsin. Viibisin maal ka paar päeva maikuus, mil loodus oli nii elevil, et ma ei saanud öösiti magada. Kogu aeg oli valge, ööbik laulis ja kui pea aknast välja pistsin, nägin Suurt Vankrit. Nagu nonstop show. Ime, et UFO-t ei näinud, ema elab ju tulnukate lennukoridoris. Nüüd on ööd pimedamad, linnud on vakka jäänud ja isegi maasikaid enam ei leia. Mõtlen, et kunagi peaks sooritama tehniliselt hästivarustatud uurijatega ekspeditsiooni Kolgu (Kaiu) paranormaalsesse rappa. Ema elab seal suhteliselt lähedal, aga ometi pole ma kuulsat raba veel väisanud. Ma ei aja tavaliselt parajuttu, aga me tegime maal teemakohaseid filmivõtteid ja sellepärast olen ma ikka veel esoteerikalainel. Esoteerika on tegelikult nii lai teema, et kui võtta sellised juhuslikud mõisted nagu tulnukas ja aura transformatsioon, on need täiesti erinevad asjad.

Võtterühm

Venemaal ekspeditsioonil viibiv sõber saatis mulle pildi. Ta külastas sama inimest, keda mina 2006. aasta kunstiakadeemia Vepsa ekspeditsioonil. Tookord tegin temast pilti ja nüüd on minu tehtud pilt seal kaugel Leningradi oblastis Vinnitsõs seinal ja veel uhkelt suurendatud. Vepslaste juures tegin ka dokfilmi naiste ja meeste töödest.

Tõelised asjad, mida ma teen ei huvita kedagi.

Vera Vassiljevna Vinnitsõst minu tehtud foto ees

Lõpuaktus

Nüüd on siis tõesti kool läbi. 6. veebruaril oli Vanemuises lõpuaktus. Direktor Andrus Mõttus pidas kõne, kus rõhutas, et Tartu KHK lõputunnistus on kõva sõna ja meile on nüüd kõik uksed lahti - juttu, mis mu varasemate ametite puhul oli selgelt vale, võib kondiitrieriala puhul uskuda. Saiakesi, kooke, torte, komme ja trühvleid armastavad peaaegu kõik ja see amet ei kao mitte iialgi. Kui tunnistuse ja kiituse järgi läksin, oli direktori ilme väga optimistlik ja ütles, et ma olevat tubli tüdruk nagu oleksin lasteaialaps, aga eks ma kondiitri eriala suhtes olegi ju alles algaja, sest ühe aastaga õpib vaid mõned põhialused selgeks.

Aktus oli pidulik, rahvarohke ning kestis peaaegu kaks tundi. Kandsin lõpukleiti, mille olin lasknud õmmelda oma esimeseks ülikooli lõpetamiseks 1999. aastal. See läheb mulle siiamaani selga, kuna olen keskkohast sama sale kui toona. Kindad hakkasid tänu kergele jõusaalis kasvatatud musklile triitsepsi ümbrust pitsitama, aga elasin üle. Lasin ilusalongis teha vägeva patsiga soengu ja meigi. Salongipersonal läks täitsa pöördesse ja hakkas mind pildistama, peamiselt juuksevärvi ja soengu pärast. Siin pildil olen peale aktust.

Õhtu lõppes Pierres, kus terve rühma ja õpetajatega torte mekkisime. Mu ema ja õde tulid ka. Õpsid õnnitlesid ema ja küllap tal oli uhke tunne. Kinkisin oma kursusejuhataja Sirjele Postimehe, kus minust oli lugu ja ta kohe nõudis ka autogrammi ajalehele äärele. Neile on koolis oluline, et neil oleksid väljapaistvad lõpetajad. Rääkisime raskest tööst, riskist ja turuolukorrast oma erialal. Mõtlesin, kas saan öelda kohaolijate kohta „minu inimesed“ või läheme paari tunni pärast laiali ega kohtu samas koosseisus enam kunagi? Järgneval pildil on mu soengut rohkem näha. Õnnitleme parajasti vastastikku arvestuse ja aruandluse õpetajaga ja ma seletan, et erinevalt teistest oli tema aine mulle küll raske. Matemaatikaga on mul alati jama olnud. Sellegipoolest pingutasin "viie" välja.

Üks etapp on elus siis jälle läbi. Praegu on selline kaaluta olek, et kaldu ükskõik, mis suunas. Käisin juba paaril kunstinäitusel. Mõtlen tulevikule. Üks probleem on igatahes juba lahenenud: külla minnes oskan ise kingituse kaasa küpsetada. Varem viskasin valmis kas loodus- või lillemaali või „veel hullem“- abstraktsiooni, millega polnud inimestel midagi pihta hakata. Maiustustega on lihtsam, palju lihtsam.

Panen siia Postimehe paberlehe, kus ilmus pikem intervjuu, mida veebis ei ole.

Väiksem uudis ilmus ka Õhtulehes ja raadioski olevat sellest räägitud, mis on juba päris naljakas. :)

Võit

Sõitsime Sveniga laupäeval ratastega trajektooril Tartu-Valgemetsa-Tartu. Distantsi pikkus oli 81,10 km, minu max kiirus 36,9 km/h ja keskmine kiirus 14,8 km/h. Tegime Roiu poe ees peatuse. Kohalik joogiklubi oli juba kohad sisse võtnud. Kui õhtul kella 21-ajal tagasi vurasime, istus veel paar meest samas paigas. Roiu kaudu oli tore sõita, sest seal on rohkem metsa ja väiksemad teed, olgugi et teekate on pikalt kruusane. Valgemetsas olid jalalihased juba päris kanged. Sven hakkas kohe põõsaid välja juurima, ma üritasin riisuda. Raadiost tuli mingi totaalselt sürr saade, kus loeti ette naiste kirju, kes olid kirjutanud oma meestemagneti kuulsusega sõbrannadest. Saatejuhiks oli Kirsti Timmer ühe mehega. Meile Sveniga jäi üks lause meelde: "Voldivahe prügist puhtaks ja läheb jälle!".

Tagasitee oli alguses karm, sest lihased ei olnud eelmisest raundist veel välja puhanud. Kaunis Lõuna-Eesti kuppelmaastik tundus sel hetkel eriliselt vaenulik. Juba enne Lootvinat vajusin bussipeatusse maha, nii et mööduv tervisejooksja mind uudishimulikult seiras. Mõelda vaid, et maainimesed ka tervisesporti teevad! Aga ta oli ehk kevadpühadeks maale tulnud linnavurle nagu meiegi.

Ühe silla peal küsis purjus mees Svenilt, kas pole raske vändata. Sven pööras oma kolmepäevase habemega kaetud näo mehe poole ja vastas „Ei“. Mees: „Oi, vabandust ma arvasin, et olete tüdruk!“.

Ilm oli terve päeva olnud väga ilus ja soe, aga kui päike silmapiiri taha vajus ja maastik lamenes, oli tegelikult palju kergem sõita. Räpina maanteel hakkas hämarusest paistma uhkelt sädelev Annelinna katlamaja, mille esisel põllul kogunesid kisendavad haned. Päris üks hani oli. Jäin soolasambaks lausa. Sven sõitis koju, aga ma jäin katlamaja ning linde pildistama ja filmima. 

Tartu siluett Räpina maantee poolt

Katlamaja Räpina maanteelt

Katlamaja ja auto

Mul nüüd sünnipäevaks saadud uus Lumixi HD digiseep käigus. Tegin juba isegi videomontaaži sellega filmitud toormaterjalist ja panin pealkirjaks eksp-i mailinglistist inspireerituna „Haneauk“.

 

Kella 22-ajal end koju vedanud, avasin Facebooki ja sain teada, et olen võitnud filmiga Mehe tee  esikoha 46ndal üleriigilisel harrastusfilmide festivalil. Kust siis veel enda kohta uudiseid lugeda, kui mitte FB-st, kuhu sõbrad neid üles riputavad! Preemiast teatati mulle juba nädalapäevad varem, aga kirjas ei täpsustatud, mitmenda koha ma võitsin. 43ndal harrastusfilmide festivalil sain oma teise filmi, Harilik pensionär eest ka auhinna, aga mitte esikoha vaid lihtsalt tunnustuse, raamatu ja diplomi, milliseid jagati mitmele filmitegijale. Nüüd selgus, et esikoht ning korraga olin raadios ja lehtedes, eriti ägedalt veel Päevalehes. Oleksin teadnud, et esikoha sain, oleksin ilmselt Valgemetsa asemel siiski Tallinna Artise kinno oma autasu järgi sõitnud. Esikoha auhind on diplom ja 127 EUR-i. Ema teatas järgmisel päeval, et talle pidid igasugused tädid helistama ja küsima, et kas tõesti ta tütar on võitnud esikoha ning et kas tõesti ta tütar on selle artikli autor, mis kunstnike palkadest räägib ja muud säärast.

Pereteemaline video sai täna valmis. Homme sõidan Tallinna ning sealt reedel Londoni. Tagasi tulen 3. mail, kui vahepeal päikese magnettorm Maad ei taba. Briti kuningliku paari pulm on tegelikult juba piisavalt kohutav. Rahvas kogunevat juba praegu magamiskottidega linnaruumi uhket paariminekut kaema.

Korterijama on lõppenud

Oleme Intsu ja Pirniga lõpuks Kunderi tänava üürikorterist välja kolinud. Ints ja Pirn läksid emade juurde elama, mina oma ateljesse Estonia pst-l. Plaan oli osad asjad viia ateljeesse ja enamus asju ema juurde Raplamaale. Tolmuallergia tõttu on iga kolimine minu jaoks tõeline astmaatiline väljakutse. Kui vanasti avaldus mu allergia aevastamises, siis nüüd on see liikunud kuhugi sügavale bronhidesse, takistades hingamist. Tabletid eriti ei aita. Lootsin, et eeskujulik toitumine on ehk organismi vastupanuvõimet suurendanud, aga ei midagi.

Pirniga kahe peale oli meil metsikult kola. Iga kord, kui tundus, et asjad on koos, kerkis nagu maa alt jälle uusi potsikuid, vana elektroonikat ja hallitanud moose. Vihkan asju! Üritasin osad asjad Pirnile pähe määrida: „Kas sa kadunud Ilme Pagari küünlajalg-saabast tahad? Aga tema kosmeetikakotti? Vaata, tahad Key Westi drag queenide show fotot? Vana player ja raadio- anybody?

Iisraelist ostetud platvorm-sandaalid ja Vilniuse Kaasaegse Kunsti keskuses toimunud performance festivali jaoks hangitud punased kõrge kontsaga kingad. Kuivatatud õunad siidkotikeses - kingitus pulmavideoklientidelt. Leivast voolitud vanapagan – kingitus ühelt Tallinna vangla kinnipeetavalt, teadagi mille eest.

Viisime Pirniga metsiku hunniku vanapaberit, pakendeid, ohtlikke jäätmeid ja taarat konteinerisse. Kuna I ei sorteeri prügi, jäi mingi taara, mis meile ei kuulunud, kööki ja kui omanik pärast selle minema palus viia, vastas I, et see olevat eelmisest elanikust jäänud. Omanik naeris ja vastas, et nad olevat korteri meile ilma taarata üle andnud.

Õhtuks oli enamus asju prügikottides ja korteris hõljus nii paks tolm, et ma ei saanud öö läbi magada. Järgmisel hommikul teatati kolimisfirmast, et kõik on kontrolli all ning auto peaks saabuma kell 14.00. Natuke enne kahte helistas autojuht ja ütles, et ta laps lõhkus kraadiklaasi ja ta ei tea, kas laps elavhõbedat ka neelas ning peab arstile minema. Seega kahjuks ei saavat ta täna tulla. Palusin, et ta meile uue autojuhi otsiks, kuid ta ütles, et tema ei saa seda teha ning et ta ise tuleks alles homme. Helistasin kohe bossile, kes lubas asendusauto vaadata. Paljas mõte veel ühest ööst tolmuste kottide keskel jooksutas mu juhtme nii kokku, et hakkasin vihast ja meeleheitest karjuma, tuues kuuldavale kõik ropud sõnad, mida teadsin. Ints oma toast kuulis seda kindlasti. Olin rabanduse äärel ja valmis tapma igaühe, kes minuga jamada tahab. Kolimise lükkumine järgmisele päevale oleks kõik mu plaanid segi ajanud ja tähendanuks võib-olla isegi haiglaravi, sest ma tõesti ei saanud enam hingata. Silme ees tiirlesid kollased kummikindad, tolmurullid, taara ja prügikotid. Korterijama ei lõppegi! Täielik õudus!

Just enne, kui oleksin infarkti saanud ja efektselt põrmu langenud, teatati kolimisfirmast, et asendusjuht on olemas. Hakkasin rahunema, kuni selgus, et uus juht on haige õlaga vanem mees, kes väldib asjade tassimist. Mul on elus mitu korda sattunud juhiks viletsa tervisega virisev pensionär. Ma ei saa aru, miks selliseid haigeid vanainimesi piinatakse. Nad ei tohiks kolimisalal töötada. Õnneks olukord siiski nii hulluks ei läinud nagu 2007. a suvel.

Tunni aja pärast oli kraam kaubikus. Läksime mu ateljeesse ning panime hiiglasliku wc-paberite palli auto peale, sest pall täitis kogu ateljee ning mina poleks sinna enam elama mahtunud - tuli pall maale emale „rõõmuks viia. Teised asjad viisime palli asemel ateljeesse. Askeetilik värk seekord: üks lusikas, üks kahvel, üks nuga, magamisasjad ning kohvritäis rõivaid. Lõpuks algas tee Rapla poole. Maal selgus, et tee on kohutavalt pehme ja porine ning meie buss jäi kinni! Suure hädaga sõitsime maja ette ning laadisime asjad kähku maha. Bussijuht pesi tükk aega oma porist sõidukit, aga õnneks hoidis moka maas ja pärast tuli isegi head aega ütlema.

Ilm oli selge ja soe ning me läksime jalutama. Jõe ääres nägime sookurgi. Nad olid teisel kaldal ja tegid kõva häält. Õhtuse päikese valguse käes kuldsed samasuguse kuldse metsaviiru taustal oma performance’t esitades. See kestis umbes 20 minutit. Alguses oli ainult üks kurg, kes kutsus teist kurge, siis tuli teine ka ja siis nad vestlesid seal. Jõgi oli lahti ja vesi üle kallaste. Metsa all ulatus lumi poolde säärde. Hiljem nägime puu otsas läbi binokli kaht suurt paksu kollase kõhuga lindu, kes seal peaaegu liikumatult istusid. Ei saanudki aru, kes need on. Mul tuli mõte, et need on papagoid. See vaimse ja füüsilise puudega vanamees, kes meie naabruses elab võis mängulinnud puude otsa siduda. Unistada ju võib. Näiteks seda, et ta ainult teeskleb oma puuet ja öösiti ronib mööda puid ning teeb maakunsti. Nojah, kui aus olla, siis ta ei ole sedasorti inimene.

Ilm oli nii klaar, et kontrastid ja värvid olid põhjas, eriti kui binoklist vaadata. Ilus ja ülimõnus oli pärast seda hullumaja värskes õhus sookurgi, papagoisid ja loojangut nautida.

Õhtul pidasime Pirni sünnipäeva. Ainult ema, Pipi, Pirn ja mina. Tordi ja veini kõrvale kirusime mehi. Ikkagi naiste seltskond. Pipi on kastreeritud ega lähe mehena arvesse. Kahetsesime, et enamiku meeste seltskonnas siiras olla pole võimalik. Kiida meest ja ta arvab, et tahad temaga seksida. Laida meest ja ta mõtleb, et tahad temaga seksida, aga ei näita seda välja. Kui mees vööni vette kukub, ütleb ta, et nüüd küll läks üle mõistuse! Ärgu mu blogi lugevad mehed nüüd solvugu. Olen endiselt võrdõiguslane ja arvan, et mehed on naistega võrdsed! Luban endale seksistlikke nalju vaid harvadel juhtudel.

Oli õnnelik õhtu, kui välja arvata see, et ajasin oma kuuma kakao põrandale ja ütlesin, et nüüd on kõik perses. Tegelikult ei olnud. Tegin uue kakao ja üritus jätkus. Öösel ronis Pipi mu niigi kitsasse voodisse ja ma ei saanud hästi magada.

Hommik oli udune ja niiske, tibutas seenekat. Nii erinev eelmisest päevast. Sõin, pakkisin ning läksin jalgsi Tallinna bussile. Linn oli kole ja hall. Külmaks ka oli läinud.

Õhtul käisin Sparta spordiklubis Ott Kiivikase toitumiskoolitusel. Ott rääkis müütidest ja neist faktoritest, mis segavad inimesel oma eesmärgini jõudmist. Treening, toitumine ja puhkus on kolme jalaga taburet. Kõik on võrdselt olulised vormi tegemisel. Istusin viimases pingis ja nuuskasin nina, sest allergianähud olid tagasi.

Köhisin ja aevastasin tolmu oma organismist välja alles ülejärgmiseks päevaks.

Ema juubelifilm online!

Nüüd on ema juubeliks tehtud film online. Tehnilistel põhjustel pidin filmi jaotama neljaks osaks, kuigi see on mõeldud vaatamiseks ikka tervikuna, mitte seriaalina.
Ema juubelifilmi tegemise kohta loe:
seda teksti
ja seda ka

Filmi kokkuvõttev tekst

Tegin selle filmi oma ema Eve 70. juubeliks. Püüdsin läheneda teemale nii, et kaetud saaksid kõik ema eluetapid ja vaataja näeks sõja ajal sündinud eestlase eluloofilmi. Selles on puudutatud nii suuri ajaloosündmusi kui ka väikeseid pere- ja sõpradekeskseid naljakaid juhtumusi. Muusikavalikus lähtusin kõigepealt ema maitsest, kuid „Tuulest viidud“ soundtrack oli täiesti minu enda idee. Kuna ema elu keerleb pidevalt erinevate maakodude ümber, kust ta on pidanud lahkuma, et mujal uut elu alustada, hakkas „Tuulest viidud“ muusika iseenesest mu kõrvus kumisema.
Filmi tegemise käigus intervjueerisin kuut ema elus olulist rolli mängivat inimest ja sain teada selliseid asju, millest varem vaid poolhääli räägitud. Samavõrra sain teada kui head sõbrad emal tegelikult on, kui tähtsaks nad peavad oma sõprust Evega ja kui palju see neile elus juurde on andnud.
Filminud olen ka oma pahaaimamatut ema, kellele palusin rääkida huvitavatest seikadest seoses lapsepõlvemaaga. Nende intervjuude ajal polnud emal õrna aimugi, et talle juubeliks filmi teen. Ta arvas, et niisama filmin. Kui ema juubel kätte jõudis, viibisin Soomes, aga õde ning sugulased aitasid filmiõhtut läbi viia. Nad panid elutuppa videoprojektori üles ning segadusse aetud juubilaril kästi biidermeierdiivanil koht sisse võtta. Tuba tehti pimedaks ja siis…
Ema ütles mulle pärast filmi vaatamist telefonis, et ta õieti ei näinudki filmi, sest prillid olid nutmisest udused. Nalja oli ka saanud. Loodan, et see film on põnev ka teile, kallid vaatajad, kuigi vaevalt te nutma puhkete. Vaadake full screenis! Tehke ekraan suureks! :)

Lingid filmile

1. osa
2. osa
3. osa
4. osa

Kirjutamine on ekstreemsus

Saabusin kolmapäeval veidi enam kui kaks nädalat kestnud sisepagulusest ema poolt maalt. Eesmärk vältida igasugust kommunikatsiooni, läbides jalgsi kindla süsteemi järgi pikki vahemaid, paastudes ja kirjutades teostus ligikaudu 50 % ulatuses. Tahtsin vaadata, mis teksti hakkab tulema, kui oma vaimse ja füüsilise seisundi ekstreemsuseni viin. Mis tegelikult juhtus?

1. maastikul kulgemine kindla süsteemi järgi (süsteemi siin ei avalikusta)

Jaanuari alguses käisin Valgesoo rabas talvematkal. Lumikate oli sügav, kuid kõva ja nii püsisin peaaegu terve matka vältel lume peal. Sisse vajusin vaid paar korda.

Ema elab Raplamaal Keila jõe ääres metsas. Tahtsin seal samamoodi looduses liikuda. Skeem nägi ette liikumist igasugusel maastikul: üle jõe, läbi metsa, mööda eramaad, üle põldude ja kraavide. Koha peal selgus, et see kobraste langetatud puu, kust suvel veel üle jõe oleks saanud, on pooleks murdunud ja latv minema uhutud. Ühtegi uut puud lähikonnas näha ei olnud. Naabrimees ütles, et tema ei tea kedagi, kes oleks meie külas üle jõe silla teinud, pealegi olevat kusagil teisel kaldal veel kraavid. Jääd kahjuks sel talvel jõele ei tekkinud. Mu projekt nägi ette, et umbes pooled liikumise suunad kulgevad mitu korda üle jõe. Teiseks takistuseks osutus lumi, mis vahepealsete sulailmadega oli muutunud nii pehmeks, et iga sammuga põlvini sisse vajusin. Juba paarsada meetrit sellist liikumist võrdus tunnise jõusaalitrenniga, mis siis veel rääkida minu plaanitavatest 10-kilomeetristest teekondadest! Totaalne utoopia. Nii piirdusid mu jalgsimatkad vaid paari lühikese otsaga mööda maanteed: käisin Inglistel poes ja netis, mis viib meid järgmise teemani...

Tuiskas tee täis

Lumetorm algab

2. kommunikatsiooni puudumine

oli täielik läbikukkumine ja piirdus vaid poolepäevase vaikimisega, kuni avastuseni, et ma ei saa oma jalgsimatku sooritada ning pean oma eesmärgid ümber sõnastama. Sellest hetkest algasid ka muud protsessid Tallinnas, millest tundsin, et mul on tarvis kindlasti osa saada ja juba sellepärast ei tahtnud enam netist ega telefonist loobuda. Hakkasin nimelt igal kolmapäeval Teooriaklubis käima ja juhtus muudki. Õnneks on bussiühendus Rapla ja Tallinna vahel hea ning odav ja ohtrate peatustega sõit kestab „vaid“ 1,5 tundi, mis on ometi palju vähem kui mu harjumuspärane Tartu-Tallinn liin. Bussi peale peab vantsima 4 km. Nii muutus igakolmapäevane linnaskäik omamoodi tuulutuseks, ühtlasi näidates mulle, et ega ma vist ikka väga fanaatiline erak ei ole. Samas ei meeldi mulle ka liigselt suhelda ja ma ei ole kindlasti see, kes pidevalt lobiseb, kõigile helistab ja iga päev teisi inimesi vajab. Kuigi üksindus mind ei hirmuta ja ma pole kunagi metsa kartnud, siis täielik endassesulgumine vast pole ka päris see, mida otsin. Tegelikult ma ei saanudki veel proovida, mida tähendab 100 % isolatsioon, sest idee oli mitte ainult vaikida vaid liita eraklikkus füüsilise liikumisega, mis aga langes ära. Pealegi oleksin ma nii ehk naa pidanud suhtlema õe koera Pipiga, kes minu vaikimist solvanguna oleks võtnud, aga mu eesmärk ei olnud kedagi solvata.

Mõõdukas suhtlemine annab mulle jätkuvalt uusi ideid ja energiat. Mu ema on lapsest saadik puhtakujuline erak, kes ei vaja teiste inimestega läbikäimist. Kui keegi külla tuleb, suhtleb ta normaalselt, aga kui just hädavajadust ei ole, siis ema ise suhtlemist ei algata.

Maal liigub aeg teosammul. Kui kalendrist vaatasin, kaua maal viibisin, ei suutnud ma silmi uskuda ja kontrollisin mitu korda üle: ainult kaks nädalat! Arvasin, et kuu aega.

Maal on kogu aeg hämar ja sajab lund. Maal teeb ema ahjus kruupe ja juurvilja. Maal, kus emal on kolm koera, üritab suur koer väikest mõrvata, aga kui sa juhtumisi ei ole see väike koer, siis elad maal kui vanajumala selja taga.

Külavaheteel on lumetorm, aga ema maja juures metsatukas - vaikne.

3. paastumine

Organismi puhastamiseks plaanisin pikemat paastu, mis minu jaoks loogiliselt seostub taoliste ekstreemsustega nagu kirjutamine, vaikimine ja pikad jalgsimatkad. Alustasin juba linnas. Esimesel päeval ei saanud üldse aru, et miski oleks teisiti. Teine päev tõi kaasa külmatunde ja kerge nõrkuse, kuid nälga ma ei tundnud. Sel päeval sõitsin maale. Kolmandal päeval tahtsingi esimesele matkale minna. Öösel oli kõht uskumatuid hääli teinud ja süda oli tagunud. Hommikul küttepuid tassides läks silme ees mustaks, tuikusin õues ringi ning imestasin, et vaatamata päikesepaistele ei näe ma suurt midagi. Nagu hall loor oleks silme ees. Kõht oli lahti ja kuna varem paastudes ei ole seda juhtunud, järeldasin, et tegemist on viirusega. Panin end juba riidesse ja pakkisin seljakotti, ise lootes et olemine kohe-kohe paraneb kui õnneks avastasin, et ma ei pääse üle jõe. Säärases haletsusväärses seisundis oleksin ilmselt poolel teel kokku kukkunud. Neljandal päeval hakkasin sööma. Olen varem ka paastunud, aga mitte talvel vaid suvel ja sügisel. Üle kolme päeva ma paastunud veel ei ole ja ka seekord ei õnnestunud kauem vastu pidada. Talve teisest poolest alates on organism nii kurnatud, et pikem paastumine tundub olevat võimatu. Mõistus kaob, mõtlemine muutub aeglaseks, mälu veab alt, silme eest läheb mustaks, liikuda ei jaksa, lihased valutavad. Ma ei saa aru, kuidas teised nii hästi paastuda suudavad: http://naistekas.delfi.ee/archive/40-paeva-mis-muutsid-mu-elu-paremaks.d?id=30111591 ja http://suhkruvabasuhkur.blogspot.com

Täielik müstika, et paastu ajal on võimalik end rõõmsana tunda. Mu senised kogemused on näidanud, et isegi kui mul paastumise ajal kuskilt ei valuta, on tuju igal juhul nullis. Samal ajal on hea kerge tunne, sest soolikad on saastast tühjad. Kui see kergus vaid optimismi tekitaks. Võib-olla sobib mulle rohkem intensiivne treening koos tervisliku toitumisega, mitte paast, mis tähendab tahkest toidust loobumist. Veedieediks pole ma loomulikult üldse võimeline. Olen paastunud taimeteedega. Sihuke hälvik olen. Ja mu vanaisa elas Leningradi blokaadi just sellepärast nii edukalt üle, et ta üldiselt sõigi vähe.

Järeldused

„Kirjandus on mitte-veel hullus, aga ka mitte-enam mõistus,“ väidab Leo Luks oma doktoritöös (Luks 2010) Üritasin tabada seda hulluse ja mõistuse vahelist ala, kuid tundub et kukkusin läbi. Hämarolekus osutus kirjutamine võimatuks. Tavateadvuse alal viibides muutus kirjutamine sama rutiinseks nagu iga teinegi toiming. Pidin end selleks vahepeal lausa sundima.

„Kirjanik olla tähendab – oodata,“ mainib Luks veel oma doktoritöös, mis muide kannab pealkirja „Ei kogemine nihilismi mõtlemises filosoofia ja kirjanduse ühtesulamisel“. Te ei taha teada, kui kaua pidin ootama, et üldse pikemaks ajaks metsa kirjutama minna. Kui seal selgus, et asi polegi nii lihtne nagu idee tasandil tundus, tekkis käegalöömismeeleolu, kuid kõik pole veel kadunud. Tegin maal kirjutamisega siiski juba algust. Kirjutatud on 9312 sõna. Võib-olla kirjutan kõik kunagi ümber. Võimalik, et saan näiteks Tartu ümbruses oma maastikuprojekti ikka teostada, sest üle Emajõe on õnneks palju sildu ehitatud. Teoreetiliselt saaksin ka oma Valgemetsa suvilas midagi proovida, aga seal on Ahja jõgi, mis ei kubise just sildadest ja kuhu iga väiksema tuulehoo korral kaldalt mastimännid langevad. Oleksin ükskord äärepealt puu alla jäänud. Suvilas on külmal ajal väga ebatervislik elada, kuna seal on vanad ahjud, mis ei hoia kaua sooja ning ajavad sisse. Maja on muidugi soojustamata. Vanasti jooksis katus ka läbi, aga selle lasin ära parandada. Igavene häda nende vanade majadega. Suvel saaks lihtsalt läbi jõe sammuda, aga suvel ei ole mul mitmel põhjusel võimalik pagulusse suunduda.

Maal veedetud aeg mööda külgi maha ei jooksnud, sest seal tekkis mul mitu kunstilist ideed. Ühel külmal hommikul tegime õega metsas absurdivideo, kus ma olin alasti ning õde koolivormis. Kahjuks läks see aia taha piisava hulga lume puudumise tõttu. Teine mõte oli teha sekkuv guerrilla-aktsioon kohalikus haridusasutuses. Käisime juba luurel, aga aktsiooni lükkasime soojemale ajale. Mingid asjad nagu kusagil sügaval liiguvad, aga midagi konkreetset ei teki. Kummaline ilmaoleku tunne.

Ise olen süüdi, et kunstnikuks hakkasin. Juba tükimat aega tundub, et lüpsjana oleks mul rohkem lööki. Siin Sirbi artiklis väidetakse selgelt, et praegused kunstnikud oleksid pidanud juba keskkoolis mõtlema, kuidas majanduslikult ära elada.

Jõulud

Sel aastal sõitsime maale Aivariga tema uue tranduletiga. Kuigi auto on 10 aastat vana, seega mitte päris tutikas, pidin tunnistama, et ma polnud elu sees nii uue auto roolis istunud. Väga mõnus oli. Aivarist on hirmus kena seda uhket istmesoojendustega masinat mulle igavesest ajast igavesti volitada. Minu isiklik 1984. aasta Volkswagen on mattunud mitmemeetrise lumekuhja alla. Siit õpetus, kuidas hoida parkimiskohta: parkige auto sügisel ja uskuge, kevadel peale lume sulamist seisab see samas kohas.

Pärast närvesöövat jõulupaanikat Tartu kaubandusvõrgus jõudsime suure pimedaga maale. Aivar siirdus pärast einet Pärnu poole. Järgmisel päeval toimus perekondlik jõuluõhtu. Kunagi kirjutasin oma blogis, et mul on Turus Soomes uus kuum suhe, aga avalikustada ma seda enne jõule ei saa. Nüüd teen teatavaks, et mul oli suhe roosa raadioga. Armusin raadiosse ühes Turu poes esimesest silmapilgust ja ostsin kolm ühesugust mudelit: endale, Pirnile ja Titaniku galerii näitusele. Pirn armus ka kohe ära. Emale kinkisin muude asjade seas raamatu „Kapiuksed valla“, kuna seal on juttu mu kaubamaja homoteemalisest vaateaknast ning palju muud huvitavat. Minu selle aasta lemmikkingitus tuli Pirnilt. Olen vahel rääkinud, et kunstist on siiber ja kunstnikke on niigi liiga palju, aga lüpsjatest on alati puudus, niisiis hakkan hoopis lüpsjaks. Kevadel käisin oma EKA tudengitega Kaiu külas ühes suures laudas joonistamas ning sellest jäi meile kõigile unustamatu elamus. Pirn kinkis mulle lüpsja stardipaketi: lehmapildiga juustu ja -šokolaadi. Lisaks veel sain Pirnilt ääretult asjakohase raamatu „Rindade ajalugu“ (Marilyn Yalom) ning Hello Kitty roosa suhkruvati. Emalt sain moodsa pehme salli. Tegijad kingitused.

Lüpsja stardikas!

Pirn oli köögis remonti teinud!

Jõulu esimesel pühal hulkusin metsas. Ema elab 15 km kaugusel Kuusikust, kus sel aastal on kõige paksem lumi: 65 cm. Kõrged kuused ja männid kõikusid tuules nagu aegluubis ja puistasid lund alla.

Viskasin vahepeal lumme pikali, et paremini näha. Üsna nihilistlik vaatepilt.

 Pipil oli lumes raske liikuda, aga ta pidas vapralt vastu.

Tartusõit

Jõulu teisel pühal tuli lund juurde ning kahtlesime, kas Aivar mulle järgi tuleb. Lumetormi nimi oli seekord Scarlett. Aivar muidugi ilmus kohale, aga kuna sahk veel meie taluteele jõudnud ei olnud, pidime teeotsa minema, kus Aivar ootas. Kõige raskemad teeolud valitsesid Rapla maakonnas, kus sadu oli tugev ja teed nagu songermaad. Igatahes oli see üsna meelierutav sõit.

Pööripäev

Lõpuks algas talv. Öö on kõige pikem, päev kõige lühem.

Sain täna viimaks ometi mitu väikest vastikut asjatoimetust korda. Olin sunnitud oma mitmemeetrise lumehunniku alla mattunud rikkis auto maksevaba kindlustust pikendama, arvelduskrediidilepingut uuendama ja turult ostma emale keedupoti ja koerale koerarõõmu.

Käisin Tartu kesklinnas. Päikesesammas oli kesklinna taeva pooleks jaganud. Turg oli täis turuvarblasi, pank mündivahetajaid, ja ainult Ergo kindlustuse kabinet oli täiesti tühi. Sügavaima elamuse andis mulle täna turg, täpsemalt üks majapidamistarvete pood turul. Kõik esemed, mis seal müüdi, olid nagu vene ajast pärit, aga täiesti uued. Nägin üle hulga aja taas hakklihamasinat, kohviveskit, emailpotte, vilte, kalosse, korstnaharja, hüvasti nooruseid, puukäepidemega väikest pudelikorgi avajat, metallist prügikühvleid jne, loetelu on lõputu. Jalutasin seal nagu muuseumis, igast asjast lummatud. Püüdsin leida praktilist õigustust oma tungile pood tühjaks osta ja nii helistasin õele ja küsisin, kas emal on tarvis hakklihamasinat. Õde küsis, kas ma ei mäleta enam, mida nad söövad. Nimelt on õde ja ema taimetoitlased. „Kas te sojakotlette või midagi ei saa sealt siis läbi ajada?“ uurisin viimases hädas. „Sojavorste või? Selliseid asju ei ole olemas!“. Tuli välja, et ka pudelikorgi avajat ei ole vaja, sest tänapäeval saab pudelid käsitsi lahti. Enamasti. Lugu lõppes emailpoti ja pesuseebi ostmisega. Kommipoest võtsin hallide vuntsidega vanatädilt lahtist Komeeti ka. Lihapoes öeldi, et koerarõõmu ei ole juba tükk aega liikunud, aga peale jõule võib-olla tuuakse. Homme sõidan maale.

Enne suurt etteastet

Täna kallab hommikust õhtuni paduvihma.

Vahepealne nädal on möödunud lõualuunärvi põletikku ravides ja näitusele minevaid videoid monteerides. Eilse seisuga on videod valmis. Kokku on kolm videot: intervjuud kunstnikega, intervjuu optimistliku karumõmmi ehk linnavalituse viitsepresident Seppo Lehtineniga ning lühike dokumentaafilm Linnankiinteistö mahajäetud hoonest, kus uitavad ringi viimsed kunstnikud ja kummitused. Kasutasin kahes videos kaadreid kohaliku antikapitalisti Juha Forssi perfokast, mida siin filmimas käisin. Need lõigud sobivad ideaalselt mu töödega.

Täna selgus midagi üllatavat: kaks iidvana galerii laos tolmavat telekat näitasid minu dvd-sid kenasti ning korrektses aspect ratios. Meil on vaja juurde vaid üht kuvarit, tõik, mis galeristile meeldib, sest galeriil pole üldse raha. Draakoni ja Hobusepea galeriid Tallinnas on tehnilise baasi poolest küll Titanikust ees.

Mu videod hakkavad olema suure killustikuhunniku sees. Homme toome killustiku kohale ja hakkame installatsiooni üles panema. Tuleb kohutav päev, mis saab olla ainult võrreldav päevaga, kui põrgukuumuses prügimäel oma magistritöö installatsiooni tarvis vanu autorehve valisin. Hakkan juba kahetsema, et suvel Kaiu külla lüpsjaks ei läinud. Nad otsisid lüpsjat, kuulutus oli lehes. Kogu see praegune vaev oleks olemata. Selle asemel oleksid kindel töögraafik ja -palk. Mulle on nii tüüpiline kibekiirel näituste ettevalmistamise ajal sääraseid mõtteid mõlgutada, aga oodake kuni avamine tuleb!

Mu emal on täna, 15. novembril 70. juubel. Juubeli tähistamine toimus juba 10. nov, sest sugulased, kes ka nüüd Soomes töötavad, ei oleks täna saanud ema juurde minna, aga minna oli vaja, sest ema ootas suur üllatus: minu tehtud juubelifilm. Olin juba enne Soome minekut EKA-st videoprojektori tellinud ja Pirn sai selle sealt volitusega kätte. Video vaatamine kulgenud edukalt ja olnud emotsionaalselt nii võimas, et kui ema pärast helistas, väitis ta, et ta ei saanudki filmi korralikult vaadata, kuna silmad olnud pidevalt märjad. Täna lubas ema uuesti üksi filmi vaadata. Selle filmi tegemise ajal otsustasin, et viimane kord, kus nii mastaapse filmi üksi teen, järgmine sellise kaliibriga film tuleb juba tõsine tiimitöö, kus mina olen režissöör ega pea tegelema mingi sellise nüri jamaga nagu tiitrid või dvd-le kirjutamine. Teha paari nädalaga üksi ja 0-eelarvega täispikk suguvõsa saaga on hullumeelsus.

Hiljuti osalesin tuttava kunstniku Paula Väinämö pilkase pimeduse galerii (Pitch Black Gallery) test- tuuril. Idee on panna tööle kõik meeled peale nägemise ja tajuda nendega kunstiteoseid. Oli täiuslikult pime. Kohe midagi ei näinud. Meile anti pimedate kepid, kuigi oleksin koera ka tahtnud. Giid juhatas, kuhu poole minna ja seletas natuke teoste kohta. Kunstiteosed: silikoonist maalid ja skulptuurid, lõhnaruum, küpsisevaagen, spetsiaalse programmiga tehtud päikesetõusuheli. Nagu ma aru sain, siis programm muundab videokaadrid ehk valguse heliks. Valgusel on temperatuur, mis sõltub sellest, kas valgus on kaldu sinise või punase spektriosa suunas. Kui asjaga lõpuni oleks mindud, siis oleks lisaks helile ka temperatuuri muuta võidud. Galeriis olid veel pehmed mänguasjad, linnutopis, pehmed nagu mingist vaibamaterjalist rinnad, palju rindu seina peal, ja viimaks ka nende omaniku samast materjalist nägu. Siis veel kõvast materjalist palju ninasid. Avastasin staatilise elektri, mis tekkis sellest, et liigutasin kätt mööda paneeli, mille all asusid juhtmed. See andis pimeduses valgust. Sama saab teha kaht suhkrutükki vastamisi hõõrudes, kilekotte ja teipi muserdades. Mulle hullult meeldis, sest kui sageli me ikka täielikku pimedusse satume? Tavaliselt immitseb alati kuskilt valgust. Pimedusegalerii külastamine on tasuta ja eelregistreerimisega saab kuni märtsini seal käia.

Mõnikord ei ole ma lõua tõttu magada saanud ning siis olen end ajaviiteks googeldades leidnud kõike, alates sellest, et olen surnud ja maha maetud, kuni ühe oma teose mitteanalüüsini. Päris jama, kui mu tööd ei ole võimalik analüüsida, kui sel pole normaalselt kompositsiooni ega varjatud ideed. Kos sa pistad vai mis sa kostad?

Ükspäev tegin ringkäigu näitustel.

Käisin kodu lähedal Ars Nova muuseumis  ja meeldis skulptorite näitus 

Toon paar näidet Bela Czitrom'i (sünd. 1951) horrorist, eriti sünnitamise omast. Väga lahe on niimoodi sünnitama innustada:

Bela Czitrom "Unveiling"

Bela Czitrom "Victim"

Hea oli ka Steve Pratt'i näitus. USA sõjaväest saadud posttraumaatilise sündroomiga rahuliku elu lootuses 2000. aastal Soome kolinud kunstnik oli Soomes ka Jokela ja Kauhajoki koolitulistamise ajal. Seepeale jõudis talle kohale, et peab oma traumaga edasi tegelema. Pratt arvab, et koolivägivalla toimepanijad ei ole alati haiged ega vaja antidepressante vaid nende suhtumist on vaja muuta. Kuidas, seda ta ei täpsusta.

Siis käisin ka sellisel vägivallateemalisel näitusel, aga see ei meeldinud eriti. Poolikult näritud kipsõunad ja kuuliaukudega valged pildid. Kindlasti on sellel tark ja keeruline teooria taga, aga Tallinnas Draakoni galeriis oli Karel Koplimetsa kuritegevuse teema parem.

Vahepeal sai siin mööda linna üksikut DVD-d otsitud. Tulemusteta. Müüakse vaid 10-pakke. Lisaks oli tekkinud meeletu veneaegse šokolaadi isu. Ostsin mitu sarnast šokolaadi, mis kuidagi ajasid asja ära. Siis kirjutas Arni Alandi oma blogis vahukoorest ja mul tekkis metsik Pavlova tordi isu. Praegu tuleb lõuad pidada ja edasi teenida, küll pärast vaatame. Ma oskan ju ise Pavlovat teha! Kõige tipuks olid eilse isadepäeva puhul kõik kohad peale R-Kioskide kinni. Kodus oli kaks kuivanud leivakääru, teed ja vorsti ning õnneks isegi natuke seda va šokolaadi! Kulgesin sihitult linnas ja muigasin soomlaste kombe peale iga asja pärast poed kinni panna. Otsustagu siis juba ära, on neil tarbimisühiskond või mitte. Konkreetsus oleks tore. Mulle meeldiks, et kui juba on korralikud suured poed ja värgid, siis nii ongi ja ma saan kasvõi kell 05 hommikul süüa osta. Kui aga ei ole, siis ärgu üldse inimesi oma pooletoobise kaubandusega narrigu vaid öelgu kohe, et nüüdsest kasvatab igaüks oma vilja ja loomad ise ning pressib oma aia õuntest mahla.

Kangelase teeleminek

Pärast emotsionaalset ja nagu alati ajahädas tehtud, aga sellegipoolest korda läinud juubelifilmi emale asusin heroilisele teekonnale Soome tarkade ja seppade maale, sihtkohaks Soome vanim linn, Aura jõe äärne Turu. Turu linn tekkis juba 13. saj. katedraali ehitamisega. Siin on Soome linnadest pikim hariduse andmise traditsioon. Näiteks asub siin Åbo Akadeemia (Åbo on Rootsi keelne Turu linna nimetus ja tähendab maja jõe ääres). Enda üllatuseks nägin Turgu saabudes samasugust Gustav Adolfi kuju nagu TÜ ees Tartus. Selgus et G. Adolf on segatud nii Åbo- kui ka Tartu ülikooli asutamisse. Elan Åbo ülikooli ühikas.

Mu teeleminek ei olnud kergete killast. Tõusin kell 05 hommikul ja seilasin üle tormise mere. Mul oli kaks kohvrit ja üks seljakott. Ühes kohvris olid kaablid, teises rõivad ja seljakotis olid kaamerad.

Siit videost näeb, kuidas päike teel Tallinnast Helsingisse tormisel merel paistis:

Sadamasse tuli vastu P.P. Kuna pääsesin oma tuppa järgmisest päevast alates, siis magasin esimese öö P.P juures Paraisil. Parainen ehk rootsi k. Pargas on viimane maismaaga ühendatud saar Turu lähedases saarestikus. Järgmistele saartele pääseb praamiga. Saar on kuulus selle poolest, et Lenin viibis seal 1907. a. Mr. Muelleri pseudonüümi all sõjapaos.

Pärast paaritunnist sõitu, sellele järgnevat shoppamist, kokkamist ja 10 kassiga tutvumist jäin P.P poole kassidega tõtt vahtima, kuna P.P läks tööle. Nagu jaanipäeva-aegses blogis mainisin, töötab P.P puhkuseandjana talunike juures. Ta lubas mind üheks päevaks tööle kaasa võtta!

Kasside seast tooksin esile pimeda ja kõhna Juliuse ning lühisabalise paksukese Helmi, keda korterisse sisenedes esimesena märkasin. Kuigi korteris on 10 kassi, näeb korraga neist vaid heal juhul pooli. Julius on küll pime, aga kuuleb ideaalselt. Helmil on komme ronida sülle ja lakkuda oma ohvri põski. Kui see esmakordselt juhtus, mõtlesin, et ajab küüned mulle kõrri. Nagu näha, olen elus ja saan Helmiga jätkuvalt hästi läbi.

Tuiasin, mis ma seal tuiasin ja lõpuks läksin magama. Terve tuba oli täis kasse ja meeletult suurt õhkmadratsit, mille P.P oli mulle ostnud. Samasuguse madratsiga juhtus mu Tallinna korteris naljakas lugu: mu korterinaabrid seksisid selle lõhki ning öösel hakkas nende toast kostma midagi püssipaukude sarnast. Mis on eriti kurioosne- üks seksijatest, nimelt noormees oli korterit valides toonitanud, kui väga ta öösiti ikka magada tahab…

Niisiis püüdsin kasside seltskonnas ellu jääda. P.P ei lubanud ust sulgeda, sest isakassid oleksid seepeale kaklema hakanud. Ärkasin öösel korduvalt kasside möllamise peale. Mingil hetkel, kui keset pimedust silmad avasin, nägin, et mu voodis magab neli kassi, sealhulgas see tige emane, kes päeval oli valmis mind lõhki kiskuma. Päeva jooksul oli mind korduvalt ja ootamatult seiranud Ville- isane suurte silmadega juhtkass. Tema ei sisisenud nagu emane vaid lihtsalt vaatas ja tegi järeldusi. Dementne lühisabaline vanake pidas end kiisupojaks ja püüdis varahommikul mu teki alla ronida. Võitsin selle lahingu ja siirdusin pesema. Samal ajal saabus laudalõhnaline P.P, kes oleks soovinud kohe dušši võtta. Selle asemel pidi ta nüüd kasside liivakaste koristama.

Pika jauramise järel jõudsime hilinemisega Turu katedraali ette, kus mind ootasid Titaniku galerii galeristid. Olin kerges segaduses just hetk tagasi nähtud Gustav Adolfist ja sellest, kui sarnane on Turu Tartule. Lisandusid kaks poolikult magatud ööd, korralik kogus kohvi ning minu ajukeemia oligi segi nagu kört-pärtli särk. P.P oli korraga kadunud, tööle muidugi, meie galeristidega viisime aga kohvrid ühikasse ja siirdusime Titaniku galeriisse, mis vanasti avaliku peldiku auväärset ülesannet täitis.

Ei usu oma silmi...

See on tõepoolest Gustav Adolf!

1988. avatud Titaniku galerii kuulub Arte kunstnike liidu alla. Selle galerii juures ongi alates 2006. aastast sisse seatud uue meedia kunstnike residentuur Sumu. Mina leidsin Sumu internetist juhuslikult, kui USA residentuure otsisin. Siiamaani veel Ameerikasse resideeruma saada pole õnnestunud, kuid Turus oodati mind küll. Residentuuri periood kestab 1-3 kuud. Kunstnikele makstakse praegu palka 27 EUR-i päevas, lisaks makstakse kinni transport, elamine ja materjalikulud kuni 800 EUR-i ulatuses. Galerii meenutab väljast vaadatuna Londoni metroo sissepääsu, sees on tavaline „valge kuup“. Teha avalikust käimlast galerii on täitsa huvitav idee, millega seoses tekib mitmeid kohaspetsiifilisi mõttearendusi. Varem on Turus kunsti teinud Eesti kuulsaim kunstnik Jaan Toomik, kes rääkis, et tal on siit väga head mäletused. Praegused galeristid aga väidavad, et ma olevat esimene Eesti kunstnik, kellega nad tuttavaks said. Nad on uued.

Titaniku galerii ja mina

Galerist andis mu kasutusse logiseva roosa naisteratta. 1960ndate Hollandi kunstirühmituse Provo idee sellest, et linnaruumis võiksid olla tasuta kasutamiseks valgeks värvitud jalgrattad, on Turus peaaegu realiseerunud. Omal ajal värvisid provolased Amsterdamis 50 ratast valgeks ja panid need lukustamata linnaruumi. Politsei konfiskeeris rattad vargusele õhutamise põhjendusega.

Turus on palju rattureid ja rattad jäetakse sageli lahtiselt linnaruumi. Autojuhid on väga ettevaatlikud. Siin õnnestub mul loodetavasti auto alla jäämisest pääseda, kuigi pikali ma juba kukkusin. Olin just uhkustanud, kuidas ma suvel rattaga 600 km sõitsin, kui mõtlematult diagonaalis üle äärekivi kimasin. Sain mitu sinikat, aga kondid jäid seekord terveks.

Komistasin mitmel korral ka ühika treppidel ja lävedel. Täna koperdasin vähem: ajukeemia hakkab paika loksuma.

Valmistun praegu oma näituseprojektiks. Osalen kahe norrakaga ühisnäitusel, mis on lahti 19. nov-8. dets. 2010. Eile sai rattaga stuudios ka käidud. See asub raudtee ääres suures majas, kus vanasti midagi ladustati. Seal on nüüd kunstnike ateljeed. Jagan hiljuti remonditud ruumi Sanna-nimelise kunstnikuga. On kõrged laed ja valged seinad. Nii ühikas kui stuudios töötab tasuta wifi. Eilne stuudiosse minek oli ekstreemne. Nimelt toimusid hoone ees suured kaevetööd ning me oleksime peaaegu auku kukkunud. Ukse juurde oli jäetud poolemeetrine kamar, et saaks majja sisse. Lisaks puhus kõva tuul. Lootsin, et stuudios on igasugust video- ja fototehnikat, kuid selles suhtes pettusin. Nimelt selgus, et tehnika poole pealt on Titanik üsna õnnetus olukorras. Neil on vaid üks ausõna peal seisev statiiv. Filmide näitamiseks on õnneks küll mitu dvd-mängijat ja projektorit, kuid muud polegi. Ei taustu, ei stuudiovalgusteid ega midagi. Mulle lubati valgustid hankida, kui tegevuseks läheb. Galeristid ja kõik on siin väga abivalmid, nii et tegelikult ei ole mul põhjust nuriseda. Hetkel kogun ideid, materjali ja kuulan maad.

Täna oli siin torm. Kuldsed lehed tiirlesid õhus ja kukkusid Aura jõkke. Jõgi oli lõpuks lehtedega kaetud. Sadas rahet. Sõitsin rattaga üles mäkke, Turu kunstimuuseumi. Seal oli igasuguseid asju. Inimesi eriti ei olnud. Kes see ikka tormise ilmaga välja kunsti vaatama läheks.

Minu toaaknast paistab šokolaadikohvik, mida külastan võib-olla juba homme. Kunagi tulevikus on kohviku seinal tahvel: selles kohvikus käis 2010. aastal Fideelia, kui ta Turus resideerus.

Küll siga pori leiab

Täna ema filmi jaoks katteplaane tehes avastasin, et vanasõna „Küll siga pori leiab“, minu kohta eriti ei käi. Nimelt läksin välja, et filmida pori, mille otsimisele kulus märkimisväärne aeg. Kuna lõpuks ma siiski pori leidsin, võin mööndustega eelmainitud vanasõnale alla kirjutada. Külmas poris paljaste kätega sobrada oli muidugi omaette elamus. Tänane päev on üldse lõbus olnud. Üks ägedamaid päevi viimasel ajal, kui laupäeva mitte arvesse võtta. 

Laupäeval tuli R.R. Pärnu metsadest Tallinna käima. Kõigepealt tegime pargis mõned naljakad fotod kunstaju ja seebimullidega. Siis toimusid sõõrikukohviku ning minu ateljee külastused.

Öösel pidime X-Baari minema. Õhtul helistas R, et kuna auto läks katki, siis ta baari ei tule. Olin päevasest rabelemisest väsinud ja läksin voodisse. Kesköö paiku helistas R uuesti ja teatas, et ta otsustas ikka baari minna ja kui mul und pole, võiksin ka tulla. Und mul tõesti ei olnud ja nii ma siis ronisin kahe vatiteki alt välja, vahetasin pidžaama teksaste vastu, tegin kerge meigi ja siirdusin X-Baari. Linn elas oma laupäevaöist elu ja tee peal tuli mulle vastu vene noormeeste kamp. Mind nähes hakkas ninamees musitamishäält tegema. Seda on mulle varemgi tehtud, kuid siis juhtus midagi põnevat: teised mehed ühinesid peamehega ning heli, mis tekkis oli midagi kohusetundliku rahvamaja laulukoori laadset.

X-Baaris oli disko. Lasti soovikaid, mis tähendab, et lood olid üsna erinevad, aga algupoole mulle täiesti sobivad. Tegime siis mitu tantsu, lobisesime ja jõime, kuni muss igavamaks muutus. Nägime Arnold Oksmaad, kes nii naiste kui meestega tantsis ja mitut meest, sealhulgas üht vanameest suudles. Meie kambas oli kaks arsti. Kui järgi mõelda, on see väga praktiline samm- minna baari arstidega. Peol oli meeste ülekaal, kuid seltskond oli üldiselt väga kirju ja lõbus. Koju läksime peale kolme.

Mulle on kahe päevaga tehtud kaks omapärast telefonikõnet. Ühel hilisõhtul, kui olin magama jäämas, helises lauatelefon. Pidin krambid saama, sest kui mulle viimati öösel lauakale helistati, oli teisel pool ema, kes teatas isa surmast. Nüüd tekkis mul küsimus, kes siis seekord. Õnneks oli see mu vanaonu Arvo Hispaaniast, kes ütles enda olevat Abdul ja seletas, et tema olevat pöördunud islamiusku ning et jumal olevat kõigil üks. Kui kuulis, et ma juba magasin, pakkus, et hüppab rõdult alla ning kui ütlesin, et lähen peagi Soome kunsti tegema, lausus: „You’ll be brilliant! Sa oled seal kuldne!“. Mu vanaonu on väliseestlane ning räägib eesti ja inglise keelt vaheldumisi. Ta isa emigreerus sõja ajal Aafrikasse ning hiljem Inglismaale. Vanas eas tahtis Arvo sooja saada ja kolis Hispaaniasse, mille kliimas pettus. Eestis on ju nüüd hoopis soojemad suved.

Teise kõne sain päevasel ajal Soomest P.P-lt, kes ütles: „Siin Soome politsei, hyva päivä!“. P.P. on ka väliseestlane. Tema räägib eesti ja soome keelt vaheldumisi. Saa siis nüüd aru.

Tallinnas - kunst ja intervjueerimine ema filmi jaoks

Teisipäeval intervjueerisin Tallinnas Rein Weberit, kes on geobioloog ja Feng Shui arhitekt. Õppinud on ta kunstiinstituudis ja hiljem Sorbonne ülikoolis Prantsusmaal. Minu ema tunneb ta intuitiivteaduste kooli kaudu, kus ema kunagi studeeris.

Vaata igaks juhuks ka: skeptik.ee.

Weber, kes ka ise hiljuti 70 sai, uuris kohe, kui saabusin, kui palju mäletan tema ja ta abikaasa kirjutatud raamatust „Õnne Feng Shui“. See on new agelik raamat intiimsuhetest, mille ema mulle jõuluks kinkis. Selgus, et peale piltide ei meenu mulle suurt ei midagi, kui siis vaid tõik, et swingerdamine on hea. Weber vaidles sellele vastu: tema swingerdamist siiski heaks ei kiida, kuna seal olevat liigselt meeste võimu, aga Weberi arvates peaks intiimsuhetes juhtiv pool olema naine. „Mehe ainus elueesmärk on teha naine õnnelikuks. Kui naine on õnnelik, on seda ka mees!“. Kohtumised mu emaga olevat Weberi sõnul alati väga võimsad, sest mu ema olevat ääretult tugeva energiaväljaga sensitiiv, kellel muide on väga ilusad tütred. ;)

Järgmisel päeval käisin EKKM’is „Welcome to Machine“ avamisel. Kunstnike kaval nipp oli lasta kunstipublikul suletud väravate taga pool tundi praadida. Nii tekkis mulje nagu kunstnikud oleksid superstaarid ja kunst maailma olulisim asi. Kasutan seda trikki tulevikus kindlasti. Näitus tundus hea, aga fännide tunglemises ei olnud seda võimalik eriti vaadata. Marco Laimre ja EKA fotoosakond siis selle taga.

Hiljem läksime sõpradega bussijaama, kus toimus kunstiürituse „Bussijaam heliseb“ aftekas. Olid bänd ja diskopall. Bändile elas kõige rohkem kaasa üks Narva siirduv tädi, kes tundus olevat tsipake pilves. Ta lehvitas bändile ja tantsis, naeratas ja alustas kõigiga vestlust. Kuulsin, et päeval olevat kahele kunstnikule bussijaamas politsei kutsutud. Üks oli katuselt reisijatele rätiga lehvitanud ning teine olevat jaamahoonesse installeerinud kohvri, kust inimhäälne „tikk-takk“ kostnud. Meediasse need juhtumid minu teada jõudnud ei ole.

Neljapäev oli Fatburneri päev, sest sain viimaks kätte 43 pudelit kõige kangemat Fatburnerit. Nimelt osalesin Fitnessi kampaanias, kus kutsuti üles Facebooki Fatburneri pilte saatma. Like’de arvu järgi võitsin 3. koha. Pildil oli Pirni koer Pipi, kes maia näoga Fatburnerit limpsib. Pilt on tehtud kevadel, nüüd sain selle ära kasutada.

Pirn koos kuulsa staarkoera Pipiga, kelle lemmikjook on Fatburner!

Õhtul käisime Ü ja ta sõbrannaga kinos vaatamas Kirjad Juuliale. Õhtuseks lõõgastuseks on see mõnus film: nii romantikat, huumorit kui seiklusi. Ü seletas, et meil olevat naiste õhtu. :)

Reedel oli kohutav torm. Tuul pidi mind pikali puhuma. Külm oli ka ja kütma hakati alles laupäeval. Käisin sugulaste pool Kivimäel tädi intervjueerimas, ikka ema filmi jaoks. Elan juba 5 aastat poole kohaga Tallinnas, aga alles nüüd jõudsin sugulastele külla. Uudiseks oli, et neil on nüüd ühe maja asemel kaks.

Tädi meenutas intervjuus Peedul kirjanike suvemajas veedetud lapsepõlve ja klaaris üht arusaamatust, mis puudutab Jaan Krossi mälestusteraamatus „Kallid kaasteelised“ esinevat nendingut. Nimelt olevat Krossi sõnul mu tädi ja ema lastena kiusu pärast Erni Hiire akna all ta luuletusi, tol ajal keelatud lektüüri, deklameerinud. Tädi ütles, et nemad seda ei teadnud ja deklameerisid seepärast, et neile meeldis Noor-Eesti luule ja mitte Hiire kiusamiseks. Ühtlasi sain teada, et mu ema ja tema parim sõber Inger Kraav olevat kooliajal plaaninud Tori Põrgu põgeneda, et seal otsekui metsinimesed koopas elada. Asjade kokku otsimise tuhinas olevat vanaisa suur talvekasukas juba aeda viidud ning selle saatusliku vea tõttu plaan nurjuski: vanemad said asjast teada.

Laupäeval käisime Ü ja L-ga Paldiskis meie ühise tuttava ajakirjaniku Arni sünnipäeval. Arnit tunnen blogi kaudu: jälgime üksteist. Meie kohale saabudes olid pidulised jalutamas, aga uks lahti ja muusika mängis. Nii ootasime umbes tund aega, kuni saabus kirev seltskond koos kolmejalgse koeraga. Tutvustamisvoorus selgus, et enamik külalistest peab blogi. Üht blogi olin ka mina juba lugenud: Tsitronkollane. Hiljem koduteel üritasin sõnastada, mille poolest sealne seltskond eriline oli, aga ei suutnud, kuid L ütles minu rõõmuks, et ta teab, mida mõtlen. J

Tallinnas veedetud aeg oli jälle nii intensiivne, et pani mõlgutama mõtteid, mis oleks, kui koliks ikka päriselt pealinna. Tartus pole mul juba aastaid midagi teha, pealegi on mitmed mu suhted tartlastega lõppenud fiaskoga. Põhjused seal elamiseks on hetkel abikaasa, ilus mugav kodu ja armastus Lõuna-Eesti vastu. Kui abikaasa ja ilus mugav kodu Tallinna tuleksid, saaks ehk armastusest Lõuna-Eesti vastu ka üle.

Ema juubelifilmi tegemine

Lõppemas on tunduvalt sisukam nädal kui mul on olnud viimasel ajal au kogeda. Hakkasin emale juubeliks üllatusfilmi tegema. Pulmavideotest on kopp nii ees, et ei jõua ära oodata, millal Eestist saan põgeneda, et ainult kunstile pühenduda. Seni aga on ema film just see, mida tasakaalu säilitamiseks vajan. Film koosneb ema sugulaste ja sõprade mälupiltidest, kohtadest ja muusikast. Ema peab sellest alles juubelil teada saama. Hea, et ta internetti ei kasuta: võin vabalt siin filmist kirjutada.

Filmi ettevalmistamisel on juhtunud naljakaid ja kummalisi asju. Näiteks ehmusid osad tädikesed ära, kui helistasin, sest kui ühendust võtab ligi 70-aastase ema tütar, kes pealekauba ise eales suhtlemist algatanud pole, tasub halvimat karta. Kõik olid väga õnnelikud, kuuldes, et ema on elu ja tervise juures. Kümnest väljavalitust on intervjuuga nõustunud kaheksa. Keeldujatest üks oli mu isa poolõde, kellega mul arenes veider dialoog. Ütlesin, kes ma olen ja mida tahan ning vastus tuli jämeda zombihäälega: Tänan, ei. Ometi oli tädi alles paar aastat tagasi, kui isa elas, meie pool käinud. Küsisin, kas ta käis meil külas, ta vastas, et võimalik. Järeldasin, et mingi tervise- ja mäluhäire. Teine keelduja oli algul nõus, aga siis helistas uuesti, tuues keeldumise põhjuseks, et sellist filmi tehes on tunne nagu inimene oleks surnud ja tema matusekõnet pidada ei soovi.

Helju-nimelist tädi otsides helistasin alguses lauatelefonile. Vastas üks vanadaam, kes ütles, et Helju olevat ära kolinud ja küsis, kas tahan ta aadressi. Tahtsin vastata, et mis sellest aadressist, parem andku telefoninumber. Tädike ei kuulanud mind vaid ajas mesimagusat juttu: „Heljul on uus aadress. Ma annan teile tema aadressi, saate külla minna. Mina olen juba mitu korda tal külas käinud!“. Suure krõbistamise ja otsimise peale hakkas ta siis lõpuks mulle aadressi ütlema: tema aadress on…aga ütles hoopis mobiilinumbri.

Endise elukoha Hurda tänava naabrid on enamuses surnud, kuid üks vanadaam oli elus. Sain temaga rääkida, aga ta ei kuulnud peaaegu midagi ja väitis, et ei mäleta ka midagi.

Kunstnikust peresõber lubas tagasi helistada, kui mingi lugu meenub.

Nüüd neist, kellega olen juba kohtunud. 89-aastane tädi Virve on elanud Tartus Puiestee tänaval ühes ja samas majas 5. eluaastast alates. Mu ema kohtas ta esmakordselt vanavanemate talus Pihlapuul, kui viimane oli aastane. Olevat olnud ümmarguse pea ja punnpõskedega rahulik ja vaikne laps. Rääkisime Virvega ka haridusest ja muust. „Ära teisi küll kuula, et pead kohe lapse sünnitama! Aega on!“ põrutas Virve, kelle esiklaps sündis, kui ta oli 36 ja suri ühte haigusse mõne aasta eest. Kõigis tubades on tütre foto.

Helju on mu emast aasta vanem. Nad kohtusid sünnitusmajas. Emal sündis mu vanem poolõde ja Helju sai poja. Minu ema olevat haiglas liikunud justkui haldjas, äraolevalt ja kergelt, paksud lokid lehvimas. Naised olevat teda imetlenud ja mõistatanud, kes ta küll olla võiks. Siis olevat nad kuulnud, kuidas ema palub arstilt luba minna oma isa dissertatsiooni kaitsmisele. Naised saanud seeläbi aru, et ema kõrgemasse seltskonda kuulub. :) (Need on Helju enda sõnad). Hiljem kohtus Helju emaga korduvalt bussis ja linnas. Mind nägi Helju esimest korda emaga Tartus, kui olin 4-aastane. Helju kirjelduse järgi paistsin olevat väike daam. Mul olevat olnud ilusad sirged jalad ning ma olevat korralikult käitunud ja hästi riides olnud. Mul oli huvitav seda juttu kuulata, sest linnas käisime muidugi viisakalt riides, kuid maal ja kunstikoolis hoopis teisiti. Mis daamilikkusse puutub, siis olen alati arvanud, et tädi õpetas mulle sirget rühti ja muud daamivärki alles siis, kui pubekas olin. Tegelikult tahtsin mingil perioodil pubekana nimelt väga kole olla, et poisse vältida. Tädi pani sellele piiri. Kuid et ma mudilasena daami moodi olin… äkki on daamilikkus geenides?

Reedel sõitsin Aivari autoga Viljandi ja sealt Õisu ema klassiõe Krista juurde. Tema lootis, et jään ööseks ning söötis mu kere nii täis, et jõudsin vaevu koju sõita. Talle meeldib hoolitseda. Kohviga läksin tema pool liiale. Krista rääkis, et ükskord otsustasid nad mu emaga koolist poppi teha. Tulemas oli prantsuse keele kontrolltöö, milleks nad ei viitsinud õppida. Oli külm talv. Nad ostsid kalakonservi ja läksid metsa. Seal aga ei saanud nad konservi lahti ning tulid mornide ja külmunutena koju tagasi. Kui palusin Kristal õnnesoovid öelda, hakkas ta nutma ja sõnas, et mu ema on tema elu loto miljonivõit.

Vahepeal oli mu ema Tartus ning me käisime Peedul. Ema oli šokeeritud, avastades, et Kirjanike Liidu suvemaja Peedul on lagunenud. Tema isa (mu vanaisa) Karl Taev oli kirjanike liidu liikmena seal igal aastal perega suvitanud. Peedu kirjanike maja olevat nüüd ülikooli omanduses, aga ülikool tahtvat seda müüa.

Tungime kirjanike liidu Peedu tondilossini

Emal on mitmed Peedu-mälestused seotud ta lemmiklooma lehmaga. Emale meeldis piima järel käia ning lehmi vaadata. Ükskord tulnud lehm loojangu ajal üle mäe ning mõjunud oranžis kumas nõiduslikult.

Väike ema koos oma ema ja tuttavaga Kirjanike Liidu Peedu suvemaja trepil 1940tel

Suur ema ja mina Kirjanike Liidu Peedu suvemaja trepil 2010

Peedult sõitsime rongiga Tartu. Ema teiseks šokielamuseks sai Tartu raudteejaam. Tal polnud aimugi, et see on nii räpane ja lagunenud. Eriti tunnel. Vanem ja haigem inimene ei jõuaks eluilmas sealt läbi. Heade mõtete linn.

Käisime ka Tartus Tähtveres, kus olen lapsepõlve veetnud. Elasime Hurda tänaval.

Meie endine kodu Hurda tänaval

Ema kui vilistlane põikas sisse Miina Härma Keskkooli, mida ta omal ajal vihkas ja kust pidevalt poppi tegi, kuni istuma jäi. Ema armastas õiglust, aga mitmed õpetajad käitusid õpilastega ebaõiglaselt. Nii otsustas ema õppimise lõpetada. Istuma jäämise tõttu tundis ta piinlikkust ainult kirjanduse õpetaja ees: emakeel oli lemmikaine.

Tähtvere linnaosas ei ole ühtegi toidupoodi. Kui Jakobi mäest üles hakata tulema, on esimene suurem pood alles ühikatorni lähedal. Lutsu tänava suunda aga ei jää peale kaltsukate midagi. Esimene pood seal on alles väike ja soolaste hindadega „Õnnelik juhus“ Tiigi tänaval.

Pood "Õnnelik juhus". No tõesti oled õnnega koos, kui üle pika aja poodi näed.

Mul on veel mõned intervjuud tulemas, aga juba olen saanud teada asju, millest aimugi polnud. On tunne nagu teeksin filmi „Kadunud pojad“ 2. Huvitav, kas enamasti lähebki inimeste elu nii, et kui nad lõpetavad kooli, öeldakse neile, et nende ees on kõik uksed valla, aga oma elutee loojangul on nad ikka üksi ja haiged nagu vahepeal  ei oleks midagi toimunud?