Kangelase kojutulek

Geenius saabus Eestisse täiesti õigeaegselt, sest torm Monika oli juba raugenud ning Sven lilledega vastas.

Reedel käisime külas Üllel ja Lauril ja ma sain süüa sealiha ning Pavlova torti, millest olin Soomes unistanud. Poole ööni mängisime toredat rongimängu või oli see doomino või nende hübriid.

Laupäeval vaatasin suure osa Tallinna kunstinäituseid läbi ja kavatsesin kaasaegse kunsti liidu koosolekule ka minna, aga mõtlesin ümber, kuna olin magamata. Pühapäeva õhtul külastasin Ly'd. Nii lahe oli vaadata, kuidas tema kandi väiksemad tänavad on poolenisti paksu lume all ja iga maja ees vehib keegi suure lumelabidaga. Täna õhtul saabub Londonist Erni ühe omavanuse mehega, kes on geograafiaõpetaja samas koolis, kus Erni inglise keelt õpetab. Hakkame homme linna peal chillima. Teemadeks on õlu ja geograafia. Õllest ei tea ma halligi, geograafiat näeb Tammsaare pargis, kus lumi on hiigelkuhilaid moodustanud.

Mu Turu residentuuri ajal kirjutatud blogi järgib üsna stiilipuhtalt romaanikirjutamise loogikat.

Kõik algab kangelase teeleminekuga.

Sihtkohas tekivad mitmed jamad ja lõpuks satub kangelane väljapääsmatusse olukorda: 1, 2, 3, 4, 5, 6

Tänu oma üleloomulikule- või lihtsalt brutaalsele lihasjõule pääseb kangelane ohust.

Kangelane naaseb võidukalt kodumaale.

Õnnelik lõpp.

Viimane Džentelmen ja Fuuriast Monika

Kui viimast päeva Turus olin, kostis ootamatult raadiost: „Eesti, eesti, perkele eesti! Sinna tahan ma!“. Hakkasin kohvreid pakkima. Peale unustamatut saunaõhtut Paula ja Sami juures enda tehtud koogiga oligi elu vaikses ja tartulikus Turus väljakannatamatult mõttetuks muutunud. Oleksin võinud aega veeta oma magistritööst artiklit kirjutades, aga mind segas kirjatööle keskendumast ajukepp Tallinna üürikorteriga, kus nagu selgus, olevat elanud allüürnik, keda mina pidasin täieõiguslikuks üürnikuks. Otsustasin, et igasugune üürimine tuleb lõpetada ja hakkasin endale elamiseks suurt treilerit otsima. Mobiilne kodu oleks mulle parim lahendus, muidu lihtsalt lähen hulluks. Ootan soojustatud treileri pakkumisi.

Enne Turust ära sõitmist tutvusin ühika köögis ainsa džentelmeniga, kes eales Turu linna väisanud: vene rahvusest noormehega. Ta teeb Turus lisaks Moskva Teaduste Akadeemiast saadud bioloogia doktorikraadile teist doktorikraadi samal alal ja on nii viisakas, et pesi ka minu nõud ära ning kui korraga teevett keetsime, valas mulle esimesena vett tassi ja kui nägi, et mu pann on liiga kaua tulel, aga ma ise hetkeks eemal, tõstis ära. Võrreldes temaga on Soome mehed kohutavad matsid. Mitte ükski soome mees ei pakkunud kordagi mulle mitte mingil moel abi ega tundnud huvi, kas mul on kõik korras ega avanud uksi. Ei tasu nüüd arvata nagu nad poleks mulle abi üldse osutanud: aidati küll, kuid mitte omal algatusel. Ise pidin uurima, küsima ja paluma. Siit tuleb loogiline mõttekäik soojustatud treileriga Venemaale sõita. Samas tasub ettevaatlik olla: noormees rääkis, et Venemaaga võrreldes olevat Turus lausa naeruväärselt turvaline. Venemaal juhtuvat iga nädal terroriakte.

Eile tulin rongiga Turust Helsingi. Mina enne sõitma hakkamist:

Päikseline Soome:

Hetkel olen Helsingis Eve ühikatoas. Eve on Tallinnas EKA-s loengut pidamas. Kui lumetorm, keda hüütakse fuuriaks nimega Monika võimaldab, tuleb ta homse laevaga Helsingi, mina lähen sama laevaga tagasi koju ning me kohtume sadamas. Tartus olevat Delfi andmetel juba selline torm, et rahval soovitatakse vett, sööki ja küünlaid varuda. Viking Line' kodulehel on teade, et öine laev hilineb seoses väga raskete ilmastikutingimustega ja kuuldavasti ootavat kõige hullem alles ees. Ei tea, kas Sven mulle reedel Tartust Tallinna vastu saab tulla ja kuidas kõik lõppeb. Ma ei tohi veel hukkuda, sest homme õhtul olen lubanud Üllele külla minna ja veel pean manustama kõik need kahe kuu jooksul söömata jäänud seapraed, Pavlova tordid, ahjus tehtud singiga kruubipudrud, Mulgi kapsad ja paljud muud head toidud, millest unistanud olen.

Eile Turust Helsingi saabudes tundus nagu oleksin tulnud kolkakülast metropoli. Nii suured majad, nii palju rahvast ja poode! Sain aru, et olin Turus liiga kaua passinud. Turu linn koos oma kunstnikega tundus liialt endasse kapseldunud. Tahtmata suuremale osale lahedatest kunstnikest liiga teha, jäi mulle mitme projektis osalenud kunstniku puhul vägisi mulje, et kurdetakse raske elu üle ja sõimatakse linna kunstipoliitikat, aga pärast isegi ei tulda seda näitust vaatama, mis nende endi jamadega tegeleb.

Kiasmas meeldis mulle Sandisoni installatsioon:

Kristinka töö After- war oli ka seal väljas. Oli palju huvitavaid videoid, mida vaadates aeg kiiresti kulus. Leitmotiividest videos „99 aastat minu elust“ ütles kunstnik iga eluaasta kohta 1-2 lauset. Ökonoomne lahendus tüütult pikkadele igavatele elulooraamatutele.

Täna käisin seoses ideega doktoriõppesse astuda, Turu Kunstiakadeemias Villu Jaanisooga kohtumas. Sain tervelt seitse tarka raamatut, mida homse võimaliku katastroofi ajal merel lugeda. Lektüüri peaks jätkuma terveks nädalaks, sööki paariks päevaks. Enamus sellest on kommid. Tegime kooli peal mitu tiiru, sõime sööklas putru kohviga ja kui ütlesin, et mu abikaasa ei ole kunsti- vaid pigem toiduainete peal, leidis Villu, et minuga on kihvt vestelda. Akadeemia oli tänase päeva parim osa. Hiljem linnas hakkas jahe, sest käinud ära Villu poolt soovitatud näitustel, asusin kommipoodi otsima. Tahtsin Soome Porvoo kommitehase „Brunberg“ trühvleid. Vahepeal leidsin kohviku, kus müüdi mu lemmikjäätist, ameerika Ben&Jerry't ja lihtsalt pidin seal ühe imehea vahvlijäätise ära sööma:

Kui kommipoe otsinguid jätkasin, hakkas mul külm. Turus oli kaks odavat kommipoodi, Helsingis ei paistnud peale Koti Pitsa putkade midagi. On meeletult suured Foorumi ja Sokose ostukeskused, kus minusugusel vaesel kunstnikul midagi teha ei ole. Võin täpselt samu kaupu Tallinnas odavamalt saada, kui tahan. Käisin kesklinna läbi, aga et ainsatki kommipoodi ei leidnud, ostsin kommid supermarketist. Kohe pärast seda leidsin oma õuduseks kommipoe, kuid see oli õnneks kinni, seega tegin ikka õigesti, et supermarketist võtsin.

Siin on tohutult lund ja sajab juurde.

Minu viimased kuulsad sõnad Soome pinnal: geenius on juba teel...

Vittu – kui romantiline!

Kojuminekuni on jäänud nädal. Vahepeal ilmus meie näituse kohta lugu Turu rootsikeelses ajalehes Åbo Underrättelser. Artikkel on põhjalikum kui teises ajalehes ja pilt on norm.

Artikkel näitusest "Out of Joint" ajalehes "Åbo Underrättelser"

Elu ühikas on muutunud vaikseks. Köögis ei ole juba üle nädala aja ühtegi hinge kohanud ning sinna on tekkinud kirjad: „Please help yourself. Have a nice stay!“ koos arvestatava toiduvaruga, mida lahkujad pole ära visata raatsinud. Mul kui vaesel kunstnikul on vaid hea meel, kui avaneb võimalus süüa tasuta spagette ketšupiga.

Hakkan minagi otsi kokku tõmbama. Ostsin juba kodustele nänni. Eelmisel laupäeval käisime Alissoni ja Samiga suurimal kirbuturul, mida näinud olen. Oli raamatuid, potsikuid, keraamikat, riideid, kelli, jalanõusid jne. Enamus asju olevat tänapäeval lootuses raha teenida kallimaks muudetud. See aga tekitab olukorra, kus rahvas enam vanakraami ei osta. Milleks osta 8 EUR-i eest väike mootorratas-kell, mis ei näe just väga värske välja ja võib-olla ei töötagi? Samas võib ka vedada: nimelt sain 5 EUR-i eest superilusad nööride ja lukuga saapad. Kodunt kaasa võetud oranžid paelad sobivad neile ideaalselt.

Minu uued 5- eurosed saapad! :)

Möödunud on mitu päeva doktorantuuri lainel. Tahan doktorantuuri astuda, kuid ei ole veel kindel, kas Helsingi või Tallinna. 8.-9. detsembril viibin Helsingis ja uurin sealseid olusid. Olen sel teemal mitme teadajaga suhelnud ning lõppkokkuvõtteks selgus, et alustama peaksin juhendaja otsimisest ja oma cum laude kaitstud magistritöö artiklite avaldamisest Ariadne lõngas ja Mäetagustes. Pärast kirjavahetust oma EKA magistritöö kirjaliku osa juhendaja Tiina Kirsiga, kes oli rõõmsalt nõus minu doktoritöö kirjalikuks juhendajaks hakkama, kuhu iganes ma ka ei astuks, muutusin hullult õnnelikuks. Tiina Kirsiga oli meil magistritöö ajal ideaalne klapp ja kuna ta on nüüd Tallinna Ülikooli Humanitaarinstituudi doktorantuuri õppekava juht, siis kõva sõna ka ametlikus mõttes. Asusin selle teadmisega kohe artiklite kallale, siis aga tekkis blokk, mis tulenes asjaolust, et ma pole peaaegu kolm aastat akadeemilisi tekste kirjutanud. Blokki võimendas järjekordne jama Tallinna üürikorteriga, mis mu tuju absoluutsesse nulli tõmbas. Kuna hetkel lahendust leitud pole, kõigun hea ja halva tuju vahel. Ei ela ega sure. Päris vittu pole asjad veel lennanud, aga seitsmendasse taevasse ka veel mitte.

Käisme Alissoniga eile taas Sami ja Paula pool saunas ja saime nii Eesti kui Soome kohta uut infot. Selgus et sõna „vitt“ leiutas üks soome keelemees ca 500 a. tagasi. Tal oli palju armukesi ja ta tahtis naise genitaalide jaoks romantilist väljendit leiutada, nii oligi sõna „vitt“ algselt romantiline. Kas see sõna tuli Eestisse Soomest ja millal, seda ei tea. Muide, siin on meeletult palju emakeelseid sõnu suguelundite kohta. 

Tänapäeval igatahes on „vitt“ muutunud nii Eestis kui Soomes teismeliste kõnepruugis sama tavaliseks nagu minu nooruses oli „kurat“. Seda võib iga asja peale öelda. Mõni baretiga tädi ehk kirtsutab veel nina, aga keegi eriti ei pahanda. Mina olen siiski liiga vanaaegse kasvatusega, et ette-taha vitte pilduda. Võib-olla pigistaks selle sõna välja, kui näpud sahtli vahele pandaks. Äärmises vihas olen alati küll kogu rikka sõnavara välja ladunud, kuid rahulikus meeleolus, asja eest teist taga ma ei ropenda. Kui minu teismeeas keegi julges öelda vitt, nikkuma, puts, munn või muud säärast, ootas teda pikk ja piinarikas karistus tavaliselt moraalilugemise, hüvedest ilmajätmise, sõimu või lausa füüsilise nahutamise kujul. Siin Turus olen vahel kuulnud reedeöödel ühika eest mööduvaid purjus meestudengeid ahastavalt karjumas: Viiiiiiituuuuuuuu! Ju on siis rahuldamatus.

Samil on huvitavaid raamatuid ja plaate. Üks raamat jutustas Soome alkoholikultuurist ja sisaldas ka inimeste purjusolekulugusid. Soomes oli aastatel 1919-1932 alkohol täielikult keelatud. Toimus aktiivne ebaseaduslik alkoholi sissevedu Eestist. Kui alkohol viimaks müügile jõudis, nägi viinapood välja nagu pank: inimesed seisid sabas mingite sammaste ja lintide taga, kuna pudelid olid igaüks eraldi väikeses lahtris, põhjaga rahva poole, et vältida erinevate markide nägemisega suure valiku muljet ja liigset kiusatust suuremaid koguseid osta.

Eile selgus veel fakt, et sõna „halastusseks“ on Soomes olemas ja kasutusel. Selle kohta on ka lühend, aga mulle ei meenu hetkel, milline. See kõlas umbes nagu „pätu“.

Kõige sellise arutamise juurde kuulasime „halba karaoket“ ehk Nükaneni ja teisi eriti halbu muusikuid, sõime minu enda küpsetatud superhead kohupiimakooki, mille retsept on siin, aga ma natuke muutsin seda. Olen eluaeg vahelduva eduga suur küpsetamisfänn olnud ja hirmus õnnelik, et eile viimaks sain oma kirge rahuldada. Sami soojendas mingeid naljakad, aga maitsvaid porgandi- ja kaalikaputrusid, lisaks oli laual sink, Lapimaa metsadest Paula ema poolt korjatud pohlad, mmmm... head sõbrad, hea saun ja -toit muudavad elu ikka nii mõnnaks, eriti kui oled juba kaks kuud peaaegu ainult võileibadest elanud.

Minu tehtud mahlane kohupiimakook. Just ahjust tulnud ja lõhnav!

Pärast sauna- ja kulinaarseid mõnusid magasin nagu kott ja ärkasin täna enne koitu! Turus tõuseb päike täna kl. 9.13, aga mina olin jalul juba kl. 8.30. Loojang on siin täna kl 03.27 PM, aga enne loojangut magama minna mul kavas ei ole. Ilusat laia lund sajab.

Šamaani oodates

Kolmapäevases Turun Sanomat's ilmus meie näituse kohta väike ülevaade. Pilt on ilus, aga loos on kala sees: ajakirjanik paneb laheda stiiliga, et ma olevat väitnud nagu kunstnikud oleksid töötud ja kodutud. Rääkisin töötusest, aga tean, et ei nimetanud sõna „kodutu“. Kui diktofoni asemel on pliiats ja paber nagu sellel onul, võib kõike juhtuda.

Artikkel näitusest "Turun Sanomat's"

Homme ilmub lugu meie näitusest kohalikus rootsikeelses ajalehes. Nimelt sattusin ükspäev juhuse läbi järjekordse ajakirjaniku küüsi. Olime Alissoniga galeriis, kus tema end foto jaoks meikis ja mina pilte tegin. Alisson oli just meigi maha pesnud ning mina olin pähe tõmmanud oma kaks kapuutsi, millest pealmine on hiigelsuur ja oranž, muutes mind South Pargi Kenny'ks ning liikusin hoogsalt ukse poole, et koju minna, kui saabus ajakirjanik rootsikeelsest väljaandest Åbo Underrättelser. Superstaar peab olema alati valmis pressiga suhtlema, mis näitab, et ma veel valmis staar ei ole, sest just sel päeval olin pea pesemata jätnud. Poseerisin jälle kividel ja rääkisin oma tööst. Fotosid üle vaadates ei tundunudki väga hirmus. Mis see üks pesuvaba päev juustega ikka teeb. Vanasti pesti pead kord nädalas seebiga ja poseeriti ikka. Sellest hiljem.

Üleeile ootasin šamaani. Pidime Turus kohtuma, et kohvitassi kohal feminismist, šamanismist ja kunstist lobiseda. Tutvusime, kui oma online projekti jaoks osalejaid otsisin. Tuiskas jubedalt. Vaatasin aknast inimesi. Siin liiguvad põhiliselt tudengid ja õppejõud. Vana vibalik hallipäine mees rühib vastutuult. Suure kirju kapuutsiga neiu nagu päkapikk oma peenikestel jalgadel. Kirjakandja oma kollasel jalgrattal. Meeletult suur kaadervärk lohiseb mööda. Rekka, mille kärus oli killustik vedas koppa ja selle järel sõitis mingi väike vilkuriga buss. Lõpuks helistas šamaan ja ütles, et rongiliiklus on lumetormi tõttu sassis ja kahjuks peame kohtumise edasi lükkama. Vestlesime erinevatel teemadel üle poole tunni, mis minu jaoks on telefonivestluse kohta pikk aeg. Ma pole kunagi telefoniga lobiseda armastanud. Eelistan virtuaal- või IRL suhtlust. Šamaan osutus kirglikuks feministiks. Samal ajal aeti katedraali ette püsti suur kuusk. Miskipärast ei saanud nad kuuske kohe korda ja rihtimine jätkus veel järgmiselgi päeval. Poed on jõulunänni täis. Ostsin piparkoogivorme ja loen päevi kojuminekuni. Tänasest on jäänud veel kaks nädalat, millest kaks päeva veedan Helsingis. Ühika köögis säravad tänasest alates jõuluküünlad.

Ühisköök on jõuludeks valmis

Neljapäeval toimus Turu Kunstiakadeemias kaks artist talki: Kristina Norman ja Julie Nord ning õhtul oli samade kunstnike näituse avamine Turu Kunstimuuseumis. Minu kohtumine Kristinkaga oli hästi soe ja lahe. Lobisemiseks küll eriti aega ei jäänud, aga päev oli huvitav sellegipoolest. Sain näha uuesti tema filme, samuti teise kunstniku töid. Siis oli ringkäik akadeemias. Pärast seda tulid Kristinka ja Julie Titaniku galeriisse minu ülespanekut vaatama ning seejärel saabus aeg nende oma näitus avada. Enne avamist süüdati kunstimuuseumi ees kuusel tuled ja pakuti kuuma glögi. See oli üks külma päeva sooje tipphetki. Avamine oli tore, aga sealt pidime Alissoniga aegsasti kaduma, sest Paula ja Sami olid meid enda juurde sauna kutsunud. Õigupoolest oli see Sami korter, kuhu me siirdusime ja Paula seletas kohe lahkelt, miks nad koos elada ei saa: Sami kogub krokodille. Tal on voodi pehmeid mängukrokosid täis. Riiul on krokodilliraamatuist tulvil. Vannitoas on krokodillikujuline seebialus, pesuhari ja veel mitmeid vidinaid. Sami on mees, keda enamus riietega ära ei tunne. Ta on aastaid aktimodellina töötanud. Lisaks on tegelane kohalikus seksipoes müüja olnud ja tal on kodus terve kuhi 1970ndate erootikaajakirju. Ühe neist olevat ta oma vanaema pööningult avastanud. Ta arvab, et selle on ostnud ta isa või onud, kes seda eitavad. Vaadates karvaseid erootikamodelle, ei suutnud keegi tõsiseks jääda, eriti kui keerasime ette lehekülje, kust seiras vastu meeletult palju mustvalgeid soome naissoost parlamendiliikmete portreid, kelle seast lugejad pidid kõige seksikama valima. Osadel oli ägedalt kohev poisipea, osadel rasvased juuksed ja katkised hambad, mõni kandis paksude raamidega prille. Oli, mida vaadata. Siis veel rääkisime Nükanenist. Kui teised ütlevad, et fifty-fifty, siis Nükanen ütleb fifty-sixty.

Saun oli hea, aga et see on majaelanikega ühine, siis oli meil aega vaid tund. Oli hullult mõnus. Käisin viimati saunas arvatavasti üle kahe kuu tagasi. Tundsin nagu olnuksin ilgelt räpane. Dušš on täiesti mõttetu, alles saunas saab inimene puhtaks. Pärast tegi Sami süüa ja meil oli krokodillide seltsis vahva. Plaanime üritust korrata. Koju saime keskköö paiku ja kõndides hakkas ikka päris külm. Täna hommikul oli Turus -14 C.

Tallinna sadamasse jõudmiseni on täpselt kaks nädalat, kui laev jäävangi ei jää. Olen kord sellise vangistuse läbi elanud, enam ei taha.

Näituse avamisest

Suur etteaste on nüüd siis tehtud. Tehnilised faktid:

1 tonn killustikku, sexy roosa raadio, kolm monitori, video ja heli. Võrdluseks installatsioon 2007. aastal magistrinäitusel TASE07 KUMU-s: 1 tonn ja 750 kg autorehve ning 20 kg seapekki (blogisissekanne aastast 2007)

Tekst näituse kohta SUMU A.i.R. Blogis.

Mu enda kirjutatud tekst ja mõned pildid on eelmises blogisissekandes ja ühe video sain üles ka pandud, kuid teiste materjalide kodulehele saatmine ootab kiiremat netiühendust. Nad siin Åbo Akadeemias näivad nüüd arvavat, et olen vaid poolenisti olemas (enne polnud mind üldse). Nii saan kasutada nende netiühendusest ka vaid poolt.

Ootame, et sel nädalal ilmuks artikkel Turun Sanomat's.

Ehitamine ei olnud minu jaoks nii raske, kui magistritöö oma, sest mul oli seekord väiksem töö ning rohkem abilisi. Mu põhitegevus seisnes silma peal hoidmises, ilma milleta oleks mu teos nähtavasti alles napilt avamiseks valmis ja tööle saanud. Ma ei väsi imestamast, kui erakordselt kiire ja väledana ma end aeglaste soomlaste seas tunnen nagu Välek-Vibulane lausa. Samas on soomlased väga coolid, ei tee sääsest elevanti, ei dramatiseeri midagi üle ja võtavad asju vabalt. Räägin muidugi vaid käputäiest kunstnikest, kellega siin rohkem suhtlen. Laias laastus keskmist soomlast hindama ei kipu. Ühesõnaga, kui enamus galeriist näituse üles paneku neljandal päeval, 5 tundi enne avamist ja 5 minutit enne ajakirjanike saabumist samasugune välja nägi nagu neli päeva tagasi, ütles Jouna, et kõik on kontrolli all ja tal oli õigus, sest kl. 17. 30 oli näitus avamiseks valmis. Siis võis veel vaid meenutada, kuidas teisipäeval mööda suuri kaubanduskeskusi sõitsime, otsides muude vahendite hulgas ka kive. Lõpuks tellis galerist kivid telefoni teel ja järgmisel hommikul ootas terve tonn killustikku kotiga galerii ees. 

Kivide sisse viimine

Tõime need käruga sisse ja katsime põranda kividega. Minu pärast pidi Jouna ühe lisaseina ehitama. Kui killustik põrandal oli, kulus veel pikki piinarikkaid tunde, enne kui kaks vana- ja üks uus monitor tööle said. Õhtuks tellis galerist kõigile galerii kulul pitsad. Maarit on nii tore galerist. Olime veidi ärevil, sest järgmisel päeval, seega juba siis avamispäeval kella üheks oli määratud kohtumine pressiga. Maarit oli ise määranud, sest ega tema ette teadnud, et selleks ajaks saab valmis ainult minu installatsioon. Queerkunstnik Alisson São Paolost oli ka tegelikult valmis, aga tal polnud muud, kui fotod seinale panna. Kogu töö oli tehtud kodus arvutiga ja pildid olid kohalikus laboris välja lastud. Lihtne.

Kolmapäeval mõtlesin, et peale näituse ülessaamist tulgu või veeuputus, aga tuli hoopis konnasilm. Neljapäeval kella üheks pressikohtumisele minnes avastasin parema jala küljest käimisel kipitava punni, mis hilisemal googeldamisel väga konnasilmalik tundus. Lisaks selgus kodunt väljudes, et saapakonts liigub. Rattaga ei saanud minna, kuna kartsin äsjasadanud lumel libastuda. Õnneks konts ära ei tulnud, kui ajakirjanikega rääkisin ja kividel poseerisin. Fotograaf oli hiigelkasvu mees, ajakirjanik aga nagu Raimu Hansoni Soome kloon. Galerist oli natuke nördinud, et teiste kunstnike tööd alles üles panemata olid, aga mul oli hullult hea meel, et vähemalt minu teos on näha, töötab ja ma ise ka olen näha ja näiliselt töötan. Ega's ma oma konnasilmast siis rääkinud. Kõik olid kohmetud, kui press saabus, sest keegi eriti ei uskunud, et nad tulla viitsivad. Mitmed näitused olevat siin ilma meediakajastuseta möödunud. Võib-olla oli kuskil kõlakas liikunud, et käisin tähtsat linnavalitsuse onklit intervjueerimas.

Kui ajakirjanikud lahkusid, jõime kohvi ning ma sain vahepeal koju magama minna. Kella viieks olin oma saapakontsa ise kinni liiminud ja alustasin teekonda avamisele. Tee peal hakkas konts taas liikuma.

Avamine algas vaikselt, kell 18 polnud veel ainsatki hinge, aga ajapikku laekus siiski päris suur rahvahulk. Kohal oli naljakas vanaonu USA-st, kes väitis, et talle meeldivad Guru videos kõige rohkem need kalad. Kalu aga seal videos tegelikult ei olnud. Kohal oli ka õhinas tädi kunstimuuseumist, kes mind uuesti igale poole kutsus, kuhu ta eelmine kord juba mind kutsunud oli. Põhiliselt kutsus ta mind Kristina Normani UFO-filmi screeningule. Kristinkaga õppisime samaaegselt EKA-s vabade kunstide magustrantuuris. Antikapitalist Juha Forss tuli ka ja nautis videoid, kus olen tema perfokaid kasutanud. Oli ju segadus tema meiliaadressiga. Selgus, et kui Juha perfokat vaatamas käisin, oli Juha purjus peaga mulle oma meiliaadressi valesti öelnud, nimelt siis juha enne ja forss pärast. Õige on teistpidi. Paraku elab Soomes veel kolm Juha Forssi: isa, poeg ja pojapoeg. Neist üks lõpuks vastas mu kolmandale kirjale, et kahjuks on ta vale isik ja me pole iial kohtunud. Nimelt olin saatnud Juhale juba kolm meili, kus küsisin luba tema perfokavideot oma videotes kasutada. Tõesti tore, et ta nõus oli, kui näitusel kohtusime. Muidu oleksin pidanud kõik ümber tegema.

Avamisel oli bänd, taustal on kaks Birger Storaas'i videot (tema ei saanud avamisele tulla):

Minu installatsioon koos müraga:

Mu installatsioon oli popp. Üllatuslikult meeldis inimestele istuda üsna teravatel kividel, seal videoid vaadata ja suhelda. Roosa raadio üürgas kivide keskel ja kuigi tegemist oli tööstuslikult peenestatud killustikuga, jättis see kupatus ranna mulje. Selliste suuremate installatsioonidega ei tea kunagi, mis lõpuks välja tuleb, aga mina olen rahul.

Kolm residenti: Alisson (Brasiilia), Fideelia (Estonia) ja Guru (Norra)
Oleme Alissoni portreede taustal.

Alisson ja Paula minu raadiot kuulamas

Pärast avamist läksime India restorani. Seal oli üllatavalt maitsev söök. Varem olen saanud erakordselt halba india toitu, mis mind väga ettevaatlikuks oli muutnud. Nüüd tean, et india köök võib olla ka väga kvaliteetne. Titanik tegi välja ja me ei pidanud ise sentigi maksma. Alles kella 23-ajal tulime sealt ära, restoran oli juba suletud. Enamus liikus mingisse baari edasi, me Alissoniga läksime koju magama. Ilm oli näituse avamise ajal jube külmaks läinud, talv koos lume ja jääga oli meie auks saabunud.

Järgmisel päeval käisin uuesti pimedusegaleriis, shoppasin ja leotasin edutult konnasilma.

Esialgu on vara öelda, kas mu projektist mingit dialoogi ka tõusis, sest Turun Sanomat's pole veel artikkel ilmunudki. Küll aga juba tuldi ütlema, et Seppo Lehtineni video on väga huvitav ja teema on vajalik, sellest tuleb rääkida. Lehtinen valetavat intervjuus. Mitmed imestasid, kuidas ma paari nädalaga nii põhjaliku töö ära suutsin teha. Tean, et see on vaid algus. „It is a beginning of beautiful friendship!“ (maffiaboss Kusturica filmist „Must kass, valge kass“).

Out of Joint

Kunstnikud- sissetulek 0, ootused 0

Turu linnavalitsuse viitsepresident Seppo Lehtinen:

„Ühiskond vajab kunstnikke. Nad on meie jaoks.“.

Videoinstallatsioon

See installatsioon on osa ühisnäitusest „Out of Joint“ Titaniku galeriis Turus Soomes, kus resideerusin perioodil 13. okt- 8.dets. 2010. Tänan kõiki, kes mind ekspositsiooni tegemisel abistasid.

SUMU A.i.R. residentuuriprogramm 

Materjalid: killustik (kogus 1 tonn), sexy roosa raadio, kolm monitori, video ja heli.

Kohaspetsiifiline teos kajastab Turu linna kunstnike hetkeolukorda kapitalismi tingimustes.

Püüan luua dialoogi Turu kunstnike, linnavalitsuse ja kunstipubliku vahel. Uurin, mida tähendab olla kunstnik siin ja praegu.

Intervjueerisin viit kohalikku kunstnikku ja lisaks iseennast. Enamus kunstnikke on kas töötud või töötavad osalise koormusega mingil kunstivälisel alal. Nad leiavad, et töötu olla on hea, sest siis on aega kunsti teha. Tegijamad kunstnikud saavad taotleda 3-5-aastast igakuist toetust ja kunstnikupensioni. Kuulsa staarkunstniku staatusest pole neist mitte keegi endi sõnul unistanud. Samuti lepivad nad erakordselt kitsaste ruumiliste ja rahaliste tingimustega. Mitmed neist teevad lisaks veel bändi, luues nii kunsti kui muusikat oma magamistoas. Samal ajal loodavad nad saada grante - rahalisi toetusi oma näituste tegemiseks.

Kivikillustiku kasutamisega tahan anda edasi ehitamise ja muutustega seotud ebakindlat õhustikku. Kui saabusin Turgu, toimus põhjalik renoveerimine ka selle hoone ümber ja sees, kuhu mulle oli ateljee määratud ja ma ei saanud seal vahepeal müra tõttu intervjuusid teha. Keskkonnamõjud on tulemuslikult ära kasutatud.

Roosast raadiost kostab agressiivset puurimist ja muud ehitusmüra.

Lisaks kunstnikele intervjueerisin ka linnavalitsuse viitsepresident Seppo Lehtineni, kes arvab, et Turu linn on loonud kunstnikele ideaalsed töötingimused ja isegi mujalt Soomest tullakse seetõttu Turgu. Seppo tahab jätta kaasaegset kunsti tundva isiku muljet ning väidab, et ta on näinud antikapitalist Juha Forssi performance't. Täpsustavaid küsimusi esitades selgub, et tegelikult ei ole Lehtinen siiski klassikalise muusika kontserditest ja teatrietendustest kaugemale jõudnud.

Kolmas video näitab Linnankiinteistö hoonet, kust kunstnikud hiljuti ära olid sunnitud kolima. Linn müüs nimelt hoone kiiresti maha, aga lubatud asendusmaja tuli liiga hilja.

Tsitaate intervjuudest:

Ühiskond vajab kunstnikke. Nad on meie jaoks! (Seppo Lehtinen linnavalitsusest)

Olen kuulnud, et kusagil on suur kunstiturg... kusagil kaugel... aga see on pigem suur nali. (Jari Kallio)

Kunstiturg ei ole siin kuum. See ei ole isegi leige, see on külm! (Laura Miettinen)

Mõnikord tunnen, et kogu kunst on mõttetu ja ma ei taha kunsti teha ega näha. Sellistel hetkedel unistan näiteks lüpsjaametist. Kui sa lehma ei lüpsa, sureb lehm ära, aga kui sa kunsti ei tee, ei juhtu midagi. (Fideelia)

Lõppude lõpuks, keda kotib? (Jouna Karsi)

Kui kunstnik on kapitalismivastane ning süsteemi suhtes kriitiline, siis kas tal on õigus samalt süsteemilt raha vastu võtta? Kui aga rahastamist leiavad affirmatiivsed ehk süsteemi toetavad projektid, ei anna see pikemas perspektiivis maailma kultuurivaramusse midagi olulist juurde. Kapitalistlik süsteem on alati oma kritiseerijaid toetanud, muutes mässu kaubaks. Näiteks 1950ndtel juhtus USA-s, et algselt mässumeelne abstraktne ekspressionism muudeti affirmatiivseks ehk süsteemi toetavaks kunstiks. Milleks üldse kunsti teha, kui see nurjub, enne kui on alanud?

Herbert Marcuse (1898-1979) – marksist ja Frankfurdi koolkonna liige oli 1968. aasta Pariisi intellektuaalide ülestõusu üks populaarsemaid eestvedajaid. Tema arvates oli kunst mõttetu ja selle asemel pidi tänavatel mässama.

Installatsioon: kolm monitori killustikul. 1. monitoris jookseb lühidokk "Linnankiinteistö", 2. on Seppo Lehtinen ja 3. intervjuud kunstnikega.

Vaade väljast. Galeriil on head suured aknad.

Väike seksikas raadio müriseb koledalt.

Enne suurt etteastet

Täna kallab hommikust õhtuni paduvihma.

Vahepealne nädal on möödunud lõualuunärvi põletikku ravides ja näitusele minevaid videoid monteerides. Eilse seisuga on videod valmis. Kokku on kolm videot: intervjuud kunstnikega, intervjuu optimistliku karumõmmi ehk linnavalituse viitsepresident Seppo Lehtineniga ning lühike dokumentaafilm Linnankiinteistö mahajäetud hoonest, kus uitavad ringi viimsed kunstnikud ja kummitused. Kasutasin kahes videos kaadreid kohaliku antikapitalisti Juha Forssi perfokast, mida siin filmimas käisin. Need lõigud sobivad ideaalselt mu töödega.

Täna selgus midagi üllatavat: kaks iidvana galerii laos tolmavat telekat näitasid minu dvd-sid kenasti ning korrektses aspect ratios. Meil on vaja juurde vaid üht kuvarit, tõik, mis galeristile meeldib, sest galeriil pole üldse raha. Draakoni ja Hobusepea galeriid Tallinnas on tehnilise baasi poolest küll Titanikust ees.

Mu videod hakkavad olema suure killustikuhunniku sees. Homme toome killustiku kohale ja hakkame installatsiooni üles panema. Tuleb kohutav päev, mis saab olla ainult võrreldav päevaga, kui põrgukuumuses prügimäel oma magistritöö installatsiooni tarvis vanu autorehve valisin. Hakkan juba kahetsema, et suvel Kaiu külla lüpsjaks ei läinud. Nad otsisid lüpsjat, kuulutus oli lehes. Kogu see praegune vaev oleks olemata. Selle asemel oleksid kindel töögraafik ja -palk. Mulle on nii tüüpiline kibekiirel näituste ettevalmistamise ajal sääraseid mõtteid mõlgutada, aga oodake kuni avamine tuleb!

Mu emal on täna, 15. novembril 70. juubel. Juubeli tähistamine toimus juba 10. nov, sest sugulased, kes ka nüüd Soomes töötavad, ei oleks täna saanud ema juurde minna, aga minna oli vaja, sest ema ootas suur üllatus: minu tehtud juubelifilm. Olin juba enne Soome minekut EKA-st videoprojektori tellinud ja Pirn sai selle sealt volitusega kätte. Video vaatamine kulgenud edukalt ja olnud emotsionaalselt nii võimas, et kui ema pärast helistas, väitis ta, et ta ei saanudki filmi korralikult vaadata, kuna silmad olnud pidevalt märjad. Täna lubas ema uuesti üksi filmi vaadata. Selle filmi tegemise ajal otsustasin, et viimane kord, kus nii mastaapse filmi üksi teen, järgmine sellise kaliibriga film tuleb juba tõsine tiimitöö, kus mina olen režissöör ega pea tegelema mingi sellise nüri jamaga nagu tiitrid või dvd-le kirjutamine. Teha paari nädalaga üksi ja 0-eelarvega täispikk suguvõsa saaga on hullumeelsus.

Hiljuti osalesin tuttava kunstniku Paula Väinämö pilkase pimeduse galerii (Pitch Black Gallery) test- tuuril. Idee on panna tööle kõik meeled peale nägemise ja tajuda nendega kunstiteoseid. Oli täiuslikult pime. Kohe midagi ei näinud. Meile anti pimedate kepid, kuigi oleksin koera ka tahtnud. Giid juhatas, kuhu poole minna ja seletas natuke teoste kohta. Kunstiteosed: silikoonist maalid ja skulptuurid, lõhnaruum, küpsisevaagen, spetsiaalse programmiga tehtud päikesetõusuheli. Nagu ma aru sain, siis programm muundab videokaadrid ehk valguse heliks. Valgusel on temperatuur, mis sõltub sellest, kas valgus on kaldu sinise või punase spektriosa suunas. Kui asjaga lõpuni oleks mindud, siis oleks lisaks helile ka temperatuuri muuta võidud. Galeriis olid veel pehmed mänguasjad, linnutopis, pehmed nagu mingist vaibamaterjalist rinnad, palju rindu seina peal, ja viimaks ka nende omaniku samast materjalist nägu. Siis veel kõvast materjalist palju ninasid. Avastasin staatilise elektri, mis tekkis sellest, et liigutasin kätt mööda paneeli, mille all asusid juhtmed. See andis pimeduses valgust. Sama saab teha kaht suhkrutükki vastamisi hõõrudes, kilekotte ja teipi muserdades. Mulle hullult meeldis, sest kui sageli me ikka täielikku pimedusse satume? Tavaliselt immitseb alati kuskilt valgust. Pimedusegalerii külastamine on tasuta ja eelregistreerimisega saab kuni märtsini seal käia.

Mõnikord ei ole ma lõua tõttu magada saanud ning siis olen end ajaviiteks googeldades leidnud kõike, alates sellest, et olen surnud ja maha maetud, kuni ühe oma teose mitteanalüüsini. Päris jama, kui mu tööd ei ole võimalik analüüsida, kui sel pole normaalselt kompositsiooni ega varjatud ideed. Kos sa pistad vai mis sa kostad?

Ükspäev tegin ringkäigu näitustel.

Käisin kodu lähedal Ars Nova muuseumis  ja meeldis skulptorite näitus 

Toon paar näidet Bela Czitrom'i (sünd. 1951) horrorist, eriti sünnitamise omast. Väga lahe on niimoodi sünnitama innustada:

Bela Czitrom "Unveiling"

Bela Czitrom "Victim"

Hea oli ka Steve Pratt'i näitus. USA sõjaväest saadud posttraumaatilise sündroomiga rahuliku elu lootuses 2000. aastal Soome kolinud kunstnik oli Soomes ka Jokela ja Kauhajoki koolitulistamise ajal. Seepeale jõudis talle kohale, et peab oma traumaga edasi tegelema. Pratt arvab, et koolivägivalla toimepanijad ei ole alati haiged ega vaja antidepressante vaid nende suhtumist on vaja muuta. Kuidas, seda ta ei täpsusta.

Siis käisin ka sellisel vägivallateemalisel näitusel, aga see ei meeldinud eriti. Poolikult näritud kipsõunad ja kuuliaukudega valged pildid. Kindlasti on sellel tark ja keeruline teooria taga, aga Tallinnas Draakoni galeriis oli Karel Koplimetsa kuritegevuse teema parem.

Vahepeal sai siin mööda linna üksikut DVD-d otsitud. Tulemusteta. Müüakse vaid 10-pakke. Lisaks oli tekkinud meeletu veneaegse šokolaadi isu. Ostsin mitu sarnast šokolaadi, mis kuidagi ajasid asja ära. Siis kirjutas Arni Alandi oma blogis vahukoorest ja mul tekkis metsik Pavlova tordi isu. Praegu tuleb lõuad pidada ja edasi teenida, küll pärast vaatame. Ma oskan ju ise Pavlovat teha! Kõige tipuks olid eilse isadepäeva puhul kõik kohad peale R-Kioskide kinni. Kodus oli kaks kuivanud leivakääru, teed ja vorsti ning õnneks isegi natuke seda va šokolaadi! Kulgesin sihitult linnas ja muigasin soomlaste kombe peale iga asja pärast poed kinni panna. Otsustagu siis juba ära, on neil tarbimisühiskond või mitte. Konkreetsus oleks tore. Mulle meeldiks, et kui juba on korralikud suured poed ja värgid, siis nii ongi ja ma saan kasvõi kell 05 hommikul süüa osta. Kui aga ei ole, siis ärgu üldse inimesi oma pooletoobise kaubandusega narrigu vaid öelgu kohe, et nüüdsest kasvatab igaüks oma vilja ja loomad ise ning pressib oma aia õuntest mahla.

Vihje alalõuale

Ööl vastu esmaspäeva muutus hambavalu nii meeletuks, et roni või mööda seina üles. Võtsin terve kuhja valuvaigisteid ja ühe tableti uinutit – tulutult.

Piinlesin üle kolme tunni kuni jäin loomulikul teel magama. Unes nägin, et Jaan Toomik oli hästi noor ja sile, lisaks Jaanile olid seal veel mõned tudengid ja me hängisime looduses Siis nägin, et saabusin Soomest koju. Olid Pirn, Sven ja Pipi. Mängisin Pipiga ja olin õnnelik. Lõpuks nägin nõukogudemaa viletsat külaelu, mida raamatutes näidati idealiseerituna. Ärgates oli peas mitu uut head ideed. See oli mu esimene selgete unenägude öö Soomes.

Lõuna paiku hakkasin otsima võimalust minna hambaarstile. Helistasin paarile tuttavale kunstnikule ja lõpuks läksin Titaniku galeriisse, kus galerist helistas Turu polikliinikusse. See oli ooterežiimil ja lõpuks otsustasin ise kohale minna.

Sõitsin rattaga nagu alati. Ilm muutus aina tuulisemaks ja külmemaks, kuid polikliinik asus üsna kaugel. Valu kiirgas lõualuust juba pähe ja kaela. Käed olid külmast krampis. Arvasin, et suren. Pärast seiklemist ümber suure haigemaja, jõudsin hambaravihoonesse. Infost aga öeldi, et kuna ma pole Turu kodanik, ei saa nad mind ravida. Soovitati pöörduda eraarstile või helistada järgmisel hommikul kl 8 polikliinikusse, et äkki on mõni vaba aeg. Nad vaatasid igaks juhuks arvutist, kas neil samaks päevaks aega on, aga ei olnud. Kui mulle öeldi, et mind ei saada aidata, hakkasin nutma. Pisarad lihtsalt voolasid mööda põski salli vahele ja tundsin, et hetk veel ja mulle tuleb surnuvanker tellida, seda nad ju ikka saavad! Infotädide näod olid kaastundlikud.

Läksin ära, nägu pisaratest märg ja ise mõtlesin, et kui keegi sügavmõtteline veel väidab, et hingeline valu on füüsilisest hullem, piinan seda ajugeeniust füüsiliselt seni, kuni ta oma seisukohta muudab. Mul on kõrini väidetest nagu sisemine ilu on välisest tähtsam ja hingeline valu kehalisest hullem, sest need väited on valed.

Õhtul chattisin Facebookis selle õnnetu noormehega, kes oli eelmisel päeval mulle kurva kirja saatnud. Ta oli juba paremas seisundis ning nii ka mina. Mõlemad rahunenud, jõudsime arusaamisele, et hingeline ja füüsiline valu esinevad koos ja mõjutavad teineteist ja nii on väited nagu üks oleks teisest hullem, ebakorrektsed. Valu on valu.

Aga enne leidsin kesklinnast ühe erahambaarsti.

Mul paluti 45 min oodata ja ma sisustasin aega laual kaustas olevate koledate hambafotode uurimisega. Lõpuks väljus kabinetist umbes minuvanune arst, kes rääkis... eesti keeles! Selgus, et ta on Eestist pärit venelane. Veel selgus, et mul oli hambaauk nii kavalas kohas, et ise ei näinud. Ravikindlustust mul ei ole, kuid hind ei erinenud Eesti omast oluliselt. Pealegi toetas Erni mu skandaalset hambaravi Soomes. Olin ju eelmisel õhtul täielikus meeleheites talle kirjutanud. Hambaarstil veedetud aja jooksul sadas Turus maha esimene lumi ja linna hakati jõuludeks kaunistama.

Esimene lumi Turus

Kui õhtul tuimestus kaduma hakkas, tundsin jälle valu. Tugevamaks läks see pikali heites. Magada ma siiski õnneks sain, kuid hommikul kui alustasin videomontaaži näituse jaoks, muutus valu aina suruvamaks ja vastikumaks. Hüppasin jälle ratta selga ja siirdusin oma eestikeelse arsti manu. Lasin teha röntgeni ja selgus, et mul on lõualuunärvi põletik! See polegi hambaga seotud. Kuna ravi oleks liiga ajamahukas ja kallis, kirjutas arst mulle antibiootikume ning selle visiidi eest raha ei võtnud. Lisaks sain Titanikust ka tugevaid valuvaigisteid. Üks kunstnik oli hiljuti neid ise tarvitanud ja jättis mulle ka peotäie.

Üldse on mul siin inimestega vedanud. Kõik on lahked, abivalmid ja sõbralikud. Galeriis kõik muudkui vangutasid pead, et kuidas küll nii hullusti läks. Mul on oma Tartu hambaarsti pärast piinlik, sest muidu alati nii osav ja vahva arst oli mulle viimasel kohtumisel öelnud, et nõrk ebamugavustunne lõualuus olevat mu ettekujutuse vili. Arsti vahetamisel ka erilist mõtet ei näe: ma polegi päris ideaalset hambaarsti näinud, aga mul on neid ikka palju olnud, sest mul on eluaeg hammastega jama olnud.

Tänasest istun kodus, pean silmas muidugi oma Turu ühikatuba, sall kaelas ja söön rohtusid.

Lõpuks käis P.P oma asjadel järel. Juhtus midagi ulmelist: me leppisime ära! Ma poleks iial seda uskunud. Mu kujutluspildid uhkest ja efektsest lahkuminekust jäidki kujutlusteks. Pealegi olin lõualuu tõttu täiesti rivist väljas ja kurnatud. Analüüsisime oma käitumist ja ta isegi tunnustas mind mu tugeva iseloomu eest. Sai selgeks, et me ei jäta teineteist maha, kuna me ei ole õnneks abielus.

Sain aru, et P.P on emotsionaalses plaanis väga mu kadunud isa moodi. Minu isa oli emotsionaalne ning vahel piisas väikesest asjast, kui ta karjuma pistis. Füüsiliselt vägivaldne ta ei olnud. Näiteks ei suutnud siga tappa. Kärbseid tappis küll.

Mu elus on kahtlaselt palju isakujusid.

TäPe vol 2

Nagu mu eelmisest postitusest selgus, olen surnud ja maha maetud, aga sellega mu probleemid kaugeltki ei lõpe. Järgneb nutt ja hala.

Hea uudis:

kunstiprojekt edeneb. Täna intervjueerisin Turu linnavalitsuse viitsepresidenti Seppo Lehtineni. Ta oli nagu nunnu ja naiivne mõmmik, kes usub, et kõik on korras. Ta rääkis, et Turu hoolib kunstnikest rohkem kui teised Soome linnad, Helsingi ehk hoolib ka. Lisaks on siin ka sooline võrdõiguslikkus: naised ja mehed saavad juba peaaegu võrdset palka.

Soomes olevat popiks muutunud moodustada meeste rühmi, kes käivad koos oma mehelikkust analüüsimas. Nagu feministid, aga meessoost. Pärast rääkisime kapitalismist ja mainisin Vissarioni, kes on alternatiivse kogukonna liider Siberis. Lehtineni vaimustas Vissarion. Poliitikute suhtes kriitiline kunst tundub Lehtinenile absoluutselt vajalik, sest poliitikuid selleks olevatki, et neid kritiseerida.

Halvad uudised:

1. Sain just e-kirja ilusalt noormehelt Akilt, kes kutsus mind eelmisel kolmapäeval räpikontserdile. Käisingi. Olime seal kolmekesi: Aki, tema sugulane ja mina. Sain kingituseks kohalikult bändilt Ronskibiiti vinüüli. Kirja lugedes pidin krambid saama. Ta kirjutab, et on sügavas depressioonis, kuna ta isa peksis teda lapsena ja nüüd kaotas ta extüdruk lapse, tal on juba pikka aega tagasi diagnoositud paanikahäire ja võtab rohtusid, samas joob alkoholi. Tal olevat palju armastust anda ja samas vaimus edasi. Loomulikult vastan talle toetava kirjaga, samas otsustasin, et saagu mis saab, kuid mina halastusseksi ei paku! Endalgi terve kuhi probleeme, aga kes mulle halastab?

2. 6. nov. oli Soomes Pühakute päev. Mina seda ei teadnud ning olin just samal päeval nõuks võtnud üle hulga aja sooja sööki süüa. Hommikul käisin stuudios. Millegipärast olid radikad külmad. Seal on alati väga soe olnud. Pärast läksin ebaõnnestumisele määratud poetuurile. Ehmatusega avastasin, et supermarket on suletud. Algas linnas tiirutamine. Selgus, et kõik kohvikud, poed ja putkad on kinni. Rahvast ka polnud: mis sa ikka linnas teed, kui tarbida ei saa. Avatud oli kaks kiirsöögikohta, kuid kuna kiirtoit mulle eriti ei maitse ja mul kodus juba oli leiba, vorsti ja juustu, ei näinud ma sinna kulutamisel mõtet. Oleksin hirmsasti üle hulga aja sooja toitu tahtnud. Paradoksaalne, et alati, kui paastun, on mu ümber tohutult ahvatlusi, aga kui otsustan korralikult sooja sööki süüa, leian end tühjast pimendatud linnast. Hirmus külmaks oli ka läinud. Kuna olen paberitega unetu, veedan nii mõnegi öötunni lugedes. Ühel ööl lugesin kohalikust ingliskeelsest lehest, et osad soomlased võitlevad tarbimise vastu geoloogiametit pidades ehk prügikastist asju ja toitu otsides (diving ing k). üks pensionär rääkis, et tema parim diving sai teoks Hispaanias, kus ta leidis prügikastist suure värske seafilee, millest jätkus terveks nädalaks. Tühjas kõledas linnas tuli see lugu mulle meelde, aga nii näljane ma polnud, et prügikasti minna. Sama päeva õhtul otsustasin natuke suhelda. Juba ammu olin tahtnud näha uut SUMU-s resideeruvat queer-kunstnikku Alisson Göthz'i Brasiiliast São Paolost. Niisiis kutsusin ta oma korruse kööki ja tegin teed. Ta elab minust korrus kõrgemal. On tagasihoidlik geinoormees. Kunstiprojektiks ta meigib end iga päev ja teeb endast ühe foto. Pühakute päeval tahtis minna laborisse esimestele fotodele järgi, kuid nagu mina, nii ka tema sai ehmatuse osaliseks, kuna kõik poed olid suletud. Ta muide rääkis, et toitub vaid võileibadest, sest ei viitsi süüa teha. Täpselt nagu mina!
   
   
3. Pühapäeval, 7. novembril jätkusid seiklused sellega, et Åbo akadeemia oli mul neti taas ära võtnud (user doesn't exist) ning poes sooja sööki ega värsket leiba ei müüdud. Lisaks jäin tugeva rahe alla ja hammas hakkas tuikama.
   
   
4. Üürin Tallinnas koos kolme inimese ja koeraga korterit. Nagu mul Soomes vähe probleeme oleks, ulatuvad siia ka Tallinna korterijamad. Sügisel osad üürnikud vahetusid ja tuli teha lepingumuudatus. Kahjuks ei olnud muidu hästi lahe korteriomanik eilse seisuga peale minu veel teistele üürnikele lepingut saatnud. Olen ainus, kes on oma digiallkirja andnud. Lepingu venimisest tulenevalt on üks uutest üürnikest, I.M muutunud väljakannatamatult paranoiliseks. Kui täna hommikul omanik viimaks kõigile lepingu saatis, selgus, et I.M pole elu sees arvutiga teksti kirjutanud ega tekstitöötlusprogramme kasutanud ega saa lepingut lahti...
   
   
5. Käisin täna turul ja poes. Ostsin supermarketist lahtist kartuliputru ja lihakastet, mida pidasin soojaks. Eestis müüakse sellist kraami kuumalt ja pannakse nn soojakotti, et kohe ära ei jahtuks. Minu ehmatuseks aga osutus söök jääkülmaks. Mis seal ikka, tulin koju ja tegin pannil soojaks. Polnudki kõige hullem. Söömise ajal tabas mind meeletu hambavalu, millest sain korraliku šoki. Kohe võtsin valuvaigistit ja uurisin hambaravihindu. Mul pole juba aastaid ravikindlustust, nii et kõik peab ise kinni plekkima. Loodan, et kui ma rohkem külmas õhus rattaga ei kihuta, kaob põletik ära, aga kui ei, siis tuleb minna… õnneks on vähemalt nädala algus, tavaliselt tekivad suured hambavalud just nädalavahetusel, eriti aga laupäeva õhtul, sest siis on suletud ka laupäeval poole päevani töötavad hambaarstikabinetid.

Täna hommikul oli Åbo akadeemia nett tagasi. Eile kasutasin netipulka, mille olin saanud galeriilt, et stuudios netis olla, kuid kuna ma oma stuudiot äärmiselt harva kasutan, on see netipulk siin ühikas hea esmaabi, juhtudeks mil akadeemia jälle minu olemasolus kahtlema hakkab.

Eimiski eikuskil

Esmaspäeval leiti P.P võti valvelauast ja koristaja oli selle koos armsa kirjaga mu lauale jätnud. Pärisin sms-iga P.P-lt, kas selline võti kuulub talle ja vastus oli, et see on tema võti. Uskumatu, aga ta isegi tänas mind. See ei tähenda muidugi, et jälle temaga hängima kavatsen hakata. Mul on uus kuum suhe, aga enne jõule ei saa ma sellest rääkida ega pilte näidata.

Võtmejama ajal kirusin end, et P.P-ga hoolimata nii mõnestki varasemast arusaamatusest suhtlemist jätkasin, sest mu Turus viibimise eesmärk on valmistuda näituseks, mitte osaleda seebiooperis. Järgi mõeldes avastasin aga, et võtmejama ei ole mu tööd seganud. Stress oli küll meeletu, kuid et mitte hulluks minna, hakkasin alates skandaalist rohkem teiste kunstnike seltsi otsima. Kas see on nagu natuke teiste ära kasutamine? Loomulikult lobisesin nendega ka varem, kuid peale suurt jama tundsin, et pean veelgi enam omasugustega suhtlema ja ründasin näiteks Jalgrattapoisi Sebastiani atekasse sisse. Võib-olla lähen varsti isegi karaokebaari, mine hullu tea.

Viisin võtme leidmise eest valvelauatädile ja koristajale kummalegi Eesti šokolaadi, mida müüakse siin igas poes. Minu lemmikpoes maksab see 1.15 EUR-i.

P.P tuleb järgmisel nädalal oma asjadele järgi.

Eile käisin Åbo Akadeemia IT infolauas uurimas, miks ma pole nädal tagasi sisse antud avalduse alusel veel kasutajanime ja parooli saanud.  Nimelt ei saa ma paroolita oma Outlook Expressist kirju saata. Infolauas istus tumedanahalise noormees. Ta tuhlas tükk aega sahtlites, midagi asjakohast leidmata. Siis helistas. Näitasin oma ID-d. Lõpuks küsis, kas olen akadeemias tudeng või töötaja. Rääkisin, et olen SUMU-s resideeruv kunstnik ja lihtsalt elan akadeemia ühikas. Siis tuli välja, miks mul parooli pole: akadeemia ei osanud mind sildistada ei töötaja ega tudengina. „We just don’t know what you are!“ (Eesti k: Me ei tea, MIS sa oled). sõnas mulle noormees. Järgnes pikk seletamine, mida ma siin teen ja miks elan akadeemia ühikas. Olin valmis esitama SUMU lepingut. Seda polnud siiski vaja ja ma sain oma parooli kätte. Lahkusin optimistlikus meeleolus. Tore oli olla eimiski, nüüdsest siis parooliga eimiski. Otsekui oleksin nähtamatuks muutunud. Kummaline siiski, et poes inimesed vabandasid, kui ma neile ette koperdasin. Nemad pidid mind ju nägema või nägid nad und? Ostsin endale rosinasaia, sest olin olnud väga tubli eimiski.

Eile intervjueerisin Karjala juurtega ca 40ndtaes kunstnikku ja õppejõudu Laura Miettineni Turu Kunstiakadeemias suure vana graafikapressi juures. Ta on nii lahe. Muide, ma ei teadnudki enne, et Soome kunstiturg ja galeriisüsteem on sama halvas seisus nagu Eestis. Laura: „Soome kunstiturg ei ole kuum. See pole isegi leige. See on külm!“.

Täna hommikul sain valmis pressika Titaniku näituse jaoks ning loodan intervjueerida Turu linnavalitsuse viitsepresidenti. Ma ei saanud teda enne kätte, aga ta helistas tagasi ja tundus lahe. Homme räägime!

Täna käisin bussiga Gigantti elektroonikapoes oma installatsiooni jaoks kuvarit otsimas. See kauplus asub mõttetul tühermaal, linnast ca 5 km kaugusel. Suht tühi käik oli, kuigi bussipilet makstakse kinni. Ma oleksin samu kuvareid netist valida saanud. Sinna saabudes selgus, et samas kohas shoppasime nädal tagasi P.P-ga. Meil oli siis kõik OK. Ka ilm oli ilus. Täna, mil meie vahel on kõik läbi, uitasin üksinda hämaruses, roosa vihmavari tormituules kahekorra käändunud ning kotis padi, mille endale ühikasse ostsin. P.P ostetud padjad annan talle tagasi. Olin märg, näljane ja pahane. Jooksin K-Rauta’ kauplusse sooja. Sõin sealses masendavas sööklas võileiba ja jõin odavat kakaod. Söögitorust käis valus jutt läbi. Ilmselt ei tohi ma ebakvaliteetset toitu süüa. Siis ründasin taas välja, et mööda lõputuid halle parklaid bussipeatust otsida. Vihm peksis vastu nägu ning ilm oli hämar, kui taas bussi astusin. Oli sama bussijuht, kes linnast tulles. Mängisin opakat välismaalast ega pidanudki uut piletit ostma.

Kuradi kunstnikud!

Eile käis stuudios 27-a. ilus noormees, kes on väikese ja tundmatu bändi bassimängija. Nad otsivad juba tükk aega lauljat, kuid ennast ma targu ei pakkunud. Intervjuu oli lühike ja poos ebaseksikas, aga vähemalt silmarõõmu sain üle hulga aja. Saan Turus kogutud netitutvujate materjale kasutada tulevasel isiknäitusel Draakoni galeriis Tallinnas. Siinsele näitusele teen endiselt ikka kunstnike probleemide värki.

Eile õhtul käisin kapitalismivastast perfokat vaatamas. Noormees, kes selle 1, 5 tunnise tegevuskunstiteose esitas, on lõpetanud Turu Kunstiakadeemia ja teeb hetkel kapitalismivastaste perfokate seeriat. Ta luges tekste, milles kordus sõna kapitalism, tõmbas supermarketi kilekotist suure Miki-Hiire kinda välja ja imiteeris sellega oraalseksi, puhus poolpalja tagumikuga vilepilli jne. Kunstnik meenutas mulle Juku-Kalle Raidi. Üldse polnud nii hirmus nagu algul räägiti, et uhuuu, see on julmuse teater ja värki… tutkit. Aga intervjuu saan ikka.

Täna intervjueerisin stuudios Lapimaalt pärit kunstnikku Paula Väinämöd, kes on olnud algusest peale Sumu residentuurikoordinaator. Hetkel tegeleb ta oma pimeduseprojektiga. Meil oli huvitav arutelu kohalike kunstnike teemal. Muuhulgas tuli juttu võtmetest: ta küsis, kas ma tahan Titaniku võtmeid ja vastasin, et igaks juhuks mitte, sest võin need kaotada, kuna juba ühed kaotasin. Seepeale rääkis ta loo kahest kunstnikust, kes Sumus hiljuti resideerusid. Üks oli rootslane ja teine norrakas. Kui norrakas saabus, oli ta pagas lennujaamas ära kadunud. Tüüp laekus ühikasse, kaasas vaid rahakott ja mobiil, lisaks lennukompanii poolt antud hambahari ja käterätt. Sai oma toa võtmed ja järgmine asi, mis juhtus, oli et ta läks toast välja ning unustas võtmed koos mobiili ja rahaga tuppa. Kell oli 10 PM ja ta seisis üksi koridoris, ainult rõivad seljas. Õnneks kohtus ta sealsamas rootsi kunstnikuga, kes kohe appi tõttas. Nimelt saab võtme kaotaja helistada vastavale asjapulgale, kes 60 EUR-i eest toaukse lahti teeb. Mis juhtub, kui raha pole, sellest vaikib ajalugu. Rootslane läks oma tuppa, võttis mobiili, tuli toast välja ja unustas oma võtme tuppa. Nüüd tuli juba kaks korda 60 EUR-i välja käia, sest mõlemad kunstnikud olid end välja lukustanud. Kokkuvõtteks tsiteerin Tartu grand old lady’t, kunstnik Helle Vahersalu: „Te olete kõik ühed kuradi kunstnikud!“.

Ma ei tea kedagi, kes teaks kedagi, kes oleks kellegi hajameelsuse tõttu oma sõpruskonnast välja arvanud, aga imesid juhtub, isegi kui ei usu. Minuga kindlasti! Niisiis kaotasin kogemata P.P võtme ja seejärel ka P.P. Praegu veel on lootust, et valvelauatädi võtme üles leiab, sest ta mainis, et talle toodi üks selline võti, kuid ta on unustanud, kuhu ta selle pani. Vahet muidugi enam pole, sest nii palju kui olen aru saanud, on P.P juba luku ära vahetanud, kuigi võtme peal aadressi ei olnud ja uks asub hoopis teises linnas. Paradoksaalne on, et kui püüdsin teda rahustada, hakkas tal katus sõitma, nii saavutasin vastupidise efekti. Saan üldiselt inimestega hästi läbi ja elu jooksul olen sattunud vaid paar korda tõsise jama ette. Pisiarusaamatusi on rohkem, kuid kuna keel ja suhtlemine juba olemuselt on ebaloomulikud ja kunstlikud, on ajutised segadused paratamatud ja neid tekib igal inimesel. Tegijal juhtub. Minu ja P.P põhiline erinevus seisneb selles, et tema usub inimestest eeskätt halba, mina aga head. Mitte et ma mingi naiivitar oleksin, aga seni, kuni tüüp vastupidist pole tõestanud, pean teda OK-iks. Hiljuti jalutasime öisel surnuaial, kus nägime kaht noort mustanahalist ringi kõndimas ja seebikaga kuud pildistamas. Minu jaoks olid nad välistudengid, P.P jaoks pätid. Turus on mitu suurt rahvusvahelist ülikooli ja -akadeemiat. Siin pole põhjust iga vastutulijat kuritegevuses kahtlustada. Ma ei taha öelda, et peaks kogu ettevaatuse üle parda viskama ja mingit supernaist mängima vaid lihtsalt, et kui inimene pidevalt kõiki kahtlustab ja elus saadud negatiivseid kogemusi meelde tuletab, on ta omadega läbi. Ma pole blogis tavaliselt oma seebiooperitest kirjutanud, sest kuna neid juhtub minuga harva, ei ole tahtmist muuta blogi teemat, milleks on mu tegutsemine kunstnikuna, aga võib-olla ON AEG. Muidu mõtlete veel, et mul ei olegi suhteid ja suhteprobleeme, millega seoses arvate, et järelikult pole mul ka tundeid ega tundeprobleeme. Tegelikult who cares. Niikuinii te ei kommenteeri siin. Võib-olla lõpetan üldse blogi pidamise ära.

Vahekokkuvõte

Olen Soomes elanud veidi rohkem kui kaks nädalat. Selle aja sees on juhtunud järgmised asjad:

1. Alustasin online tutvujate projekti näituse jaoks, kuid kuna ei saanud piisavalt osalejaid, muutsin teemat ja nüüd teen projekti kohalike kunstnike probleemidest.
2. Kaotasin P.P võtme, mille tagajärjel P.P mu maha jättis. Tuleb välja, et võtme kaotamise tõttu on võimalik maha jätta inimene, kellega sa alles paar tundi tagasi koos naersid. 

Kunstiprojektidega seoses olen pidanud kannatlik olema, sest mu tegevus sõltub teistest inimestest. Kunagi ei tea millal kellelgi on aega intervjuud anda. Sageli juhtub, et olen ooterežiimil. Kui lõpuks midagi sünnib, olen ootamisest liiga kurnatud, et juhtuvasse süveneda. Oma märkmikku vaadates tõden siiski, et alates laupäevast võib juhtumuste arv ooteajaga võrreldes kasvada. See on rõõmustav leid.

Minu uue projekti idee algas tegelikult mu isiklikest raskusest kunstnikuna, eriti siin, kus stuudio ümber käivad ehitustööd ja kõik on nii segi kui vähegi olla saab. Ann viis mind suurde majja, kus alles hiljuti töötasid kunstnikud. Linn oli müünud hoone Åbo Akadeemiale, kes oli öelnud, et nad enne seda maja ei osta, kui linn kunstnikele uued pinnad annab. Juhtus aga selline lugu, et kunstnikele teatati, et neil on kuu aega välja kolimiseks. Paanikas kunstnikud tormasid, kes kuhu ja nüüd on linnal hea väita, et kunstnikel juba on pinnad! Linn arvab, et enam ei pea midagi tegema. Võimalik, et kui kunstnikkond oleks paigale jäänud ja näiteks streikinud, oleks linn olnud sunnitud neile reaalselt uued tööruumid vaatama. Skulptor Ann käis endises kunstnike majas ringi ja korrutas: „It is crazy!“. Tema on töötanud seal alates 1986. aastast. Rohkem ma esialgu oma projektist ei räägi, sest see on pooleli. Kui hästi läheb, saab sellest kindlasti oluline kunstisündmus väikeses Turus.

Täna käisime kohalike nooremate kunstnikega ühel näituse avamisel ja homme toimub linnast väljas julmuse teater, mille autor olevat kõva kapitalismi vastu mässaja. Võtan kaamera kaasa ja loodan, et saab olema põnev.

Täna käisin oma naaberstuudios vestlemas kahe kunstnikuga: Jalgrattapoisi (soome k pyöräpoika) ja tema tüdruku Heiniga. Jalgrattapoiss parandab linna peal - omanikega kooskõlastamata loomulikult - katkisi jalgrattaid ja paneb parandatud ratastele oma kleepsu, kus on ta telefoninumber ja kodulehe aadress. Inimesed ei julge oodatagi, et keegi nende ratta ära parandaks ja on alati väga üllatunud, kui see on juhtunud. Heini õpib Helsingi Kunstiakadeemia magistrantuuris prof. Villu Jaanisoo juures, kes enne EKA-s töötas. Heini ütles, et Villu on tervet akadeemiat palju edendanud. See ateljees trehvamine oli väga lahe. Pärast tegin intervjuu J-ga. Intervjuu väliselt, eraviisiliselt rääkis J, et üks ta kunstiprojektidest on valmistada võltsitud üliõpilaspileteid ühistranspordis sõitmiseks. Käivad ettevalmistused ka päris üliõpilaspileti võltsimiseks. Sellega oleks võimalik 2.50 EUR-i eest lõunat süüa.

Mina olen 90ndtel enda võltsitud kuupileti, täpsemalt piletil oleva kuupäeva eest trahvi saanud. Nimelt olid tollal Tartu ühistranspordis hästi lihtsad kuupiletid, millele kuupäev õrna ja kergesti muudetava templiga peale pandi. Olin seda kuupäeva juba korduvalt žiletiga maha kraapinud ja õrna pastakajoonega muutnud, kui kontrollile asi kahtlane hakkas tunduma. Kui talle kohale jõudis, et tempel on võltsitud, sai ta hirmus tigedaks, karjus üle kogu bussi, et sellist häbematust näeb ta esmakordselt ja väänas mulle trahvi. Olid ajad!

Filmisoovitused ja seiklused nädalavahetusel

Näituse avamiseni on jäänud 3,5 nädalat ja galerist saatis mulle ja teistele näitusel osalejale kirja, kus palub pressika jaoks infot. Modellidega on seis suhteliselt sama, kuigi üks tegelane on nüüd vastanud, et tuleb teisipäeval ja üks uus tüüp on ka silmapiirile kerkinud. Lisaks tutvusin eile geiklubis toreda poisi Nikitaga, kes lubas gei-meililisti saata info mu projekti kohta. Enamus geisid tutvub online ja on edevad. Eks lähipäevil selgub, mida näituse jaoks tegema hakkan.

Reedel algas Turus LGBTQ filmifestival Vinokino. Käisingi kohe vaatamas filmi Open. Seal mängivad amatöörnäitejad, kelle filmiroll vastab nende tõelisele rollile. Näeme transgender tegelast (naisest meheks), kes testosterooni ehk T-d manustades on jäänud rasedaks. Temasse on armunud geimees. Mehest-naiseks transpaar käib ilulõikustel, eesmärgiks muutuda välimuselt identseteks. Ühte neist armub interseksuaalne haiglasanitar, kes näeb välja nagu kiiksuga haldjas „Sõrmuste isandast“. Filmis on iseseisev roll linnaruumi poeetikal. Peale filmitegelaste ei liigu linnas peaaegu mitte kedagi. Ilmselt johtub see tegelaste liikumise kellaajast: neid näidatakse kas hilisõhtul, öösel või päikesetõusu ajal. Tüübid sõidavad mööda linna, otsekui mööda lõputut kõrbe ning telgivad tühjas parklas, mahajäetud tehases ja pilvelõhkuja katusel, kust lõpuks haldjalik medtöötaja alla hüppab, sest tema armastusele ei vastata ja üldse…

Ekraan läks hüppamise hetkel valgeks. Saalis oli hiirvaikne kuni tiitrite lõpuni. Soovitan!

Teine film, mida eile nägin, kannab nime Too Much Pussy!

Tegu on road-moviega, mis näitab 2009. aastal toimunud feministliku performancegrupi tegevust. Grupp koosneb kunstnikest, pornonäitlejatest ja kirjanikest, kes queer mõistet praktikas avastada ja leiutada püüavad. Filmis saab kõvasti nalja ja pornot. Oleks täitsa huvitav, kuidas nad Eestis vastu võetaks. Oletame, et perekond läheb pühapäevasele jalutuskäigule Kadrioru parki või veel parem, Tartus Toomemäele ning kohtab seal naist, kes on oma vagiina vaatamiseks välja pannud. Seda saavad kõik möödakäijad luubiga uurida. Seda filmi peab ise nägema, soovitan!

Eilne päev algas kunstimuuseumi külastusega. Käisin seal kahe doktorandiga, kellega elan ühikas samas sektsioonis. Oleme köögis kohtunud. Tundsin end lõpuks ometi nagu pikk ja sale supermodell. Hindu ja mustanahaline (tegelikult mitte päris süsimust) olid minuga võrreldes nagu päkapikud ning see tõstis mu enesekindlust. Öeldagu veel, et suurus ei loe. Hindu elab Indias Mumbais ja siin on ta farmatseutika doktoriõppes. Mustanahaline elab Aafrikas Keenias, kus tal on mees (arhitekt) ja tütar. Siin õpib ta juura doktorantuuris, kitsamalt ravimiseadust. Nad olid kahekesi naljakad: näiteks vaatasid suuri fotosid maalidest ja küsisid, kas need on fotod või maalid ja et kas nii on ikka võimalik maalida. Siberisse küüditamisest ei teadnud nad midagi. Miks nad peaksidki teadma? Meie ka ei tea nende ajaloost tuhkagi.

Nämm-nämm!

Eile käisin P.P-ga tööl kaasas. Seal talus, kus ta eile loomi talitas, pererahvast kodus ei olnud. Olid lehmad, pullid, rott, kes elas veenõu all ja kass. Kuigi talu ei asunud täiesti omaette kohas, valitses seal täielik vaikus. Maastik oli kaljune ja künklik. Juba varakult tõusis metsaveerelt paistva veesilma tagant täiskuu. Oli kaks lauta, kummaski olid erineva otstarbega loomad. P.P andis mulle kosmonaudiskafandri, tegelikult lihtsalt tööülikonna. Jalga panin eelnevalt muretsetud täpilised kummikud. Pildistasin laudas toimuvat actionit ning lõpuks sõitsin väikese traktoriga ringi. Kõikjal olid silokuubikud ja muud vajalikud asjad. Talu toimib täiesti normaalselt.

Mina, kosmonaut Gagarin kuukulguris!

Eile öösel käisin P.P ja Anniga ühes Turu geiklubis, kus seoses filmifestivaliga toimus pidu. Rahvast oli palju, kuid keegi millegi erilisega silma ei paistnud. Muusika oli kummaline. Enamasti püsis see monotoonsel vaibakloppimisrütmil, paar korda muutus normaalseks ja siis langes tagasi oma vanasse sängi. Tantsimisest niisiis suuremat asja ei saanud, kuigi me tõepoolest püüdsime, aga ma kohtusin ühe Titaniku galerii kunstnikuga, kes purjus peaga hullult naljakaid liigutusi sooritas ning sain tuttavaks mitme toreda geimehega.

Ööle vürtsi lisamiseks õnnestus mul Anni ja P.P-d veenda peale pidu vanale kalmistule minema. See asub äärelinnas. Täiskuu paistis ja üks haud oli lahti kaevatud. Kalmistu asub künkal, kust avaneb vaade linnale. Oli külm, mistõttu jalutuskäik jäi napiks.

Milleks mida, kelleks keda, seda, mida, toda…

Eile lõuna paiku tuli netitutvuja Juha mulle modelliks. Vanus 35, aga näeb noorem välja. Rääkis, et on käinud Tartus, kus tunneb üht kunstnikku. Osalise ajaga teenib Juha leiba modellina Turu Kunstiakadeemias. Sellest ka tema kõigutamatus mu soovide suhtes. Tegelane oli tõsine ja teadis mida teeb: nimelt võimles ta lindiga, ülakeha paljas, jalas militaarmustriga pikad püksid. Oli täitsa efektne. Intervjuu oli huvitavalt kohmakas, sest palusin temal rääkida soome keeles, ise aga esitasin küsimusi inglise keeles. Samal ajal olid remondimehed kogu hoone hõivanud. Käis erinevatel helikõrgustel puurimine ja katusel paugutati. Tegelikult need helid täiesti sobisid selle konkreetse modelliga.

Kirjutasin Titaniku galerii blogisse inglisekeelse teksti oma plaanidest Turus.

Nüüd aga olen probleemi ees: kuigi mul algul oli 10 potentsiaalset modelli, ei ole peale Juha veel keegi poseerinud ja enamik neist on lõpetanud mu kirjadele vastamise. Olen Soomes viibinud 10 päeva, aga tööd pole õieti alustanudki. Järgmine nädal näitab, kas lähen käesoleva projektiga lõpuni või muudan kurssi. Mul on ju igaks juhuks alati paar ideed tagataskus varuks, tuleb vaid jälgida, et asi viimasele minutile ei jääks. Vestlused kohalike kunstnikega on andnud mulle mõtte teha miskit videoinstallatsiooni-laadset kunstnike elust ehk sellest mida tähendab olla kunstnik kapitalistlikus ühiskonnas. Eestis arvatakse, et Soome on heaoluriik ja siin läheb kunstnikel hästi, kuid see on vale. Kunstnikud ja galeristid kurdavad siin sageli oma probleeme. Eriti hull, kui oled lisaks kunstnikule ka lesbi. Sellisel juhul oled ühiskonna põhjakiht.

Eile avati Titanikus üks feministlik kunstinäitus ning toimus soomekeelne loeng. Kohal olid Turu ülikooli kunstiteaduse doktorandid ja publik oli rohkearvuline. Sain loengust üllatavalt palju aru. Räägiti üleva ja kauni erinevusest, kunstiteaduse olemusest, viidati M. Heideggerile seoses olemisega, räägiti molekulaarsest kunstiteadusest ja kunsti kogemisest.

Enne loengu algust suutsin end taas naeruväärsesse olukorda panna. Läksin vetsu ja lülitasin lambi asemel sisse häiresignaali, mis kohe punaselt vilkuma ja meeleheitlikult piiksuma kukkus. Ehmusin ja vajutasin sama nuppu uuesti, aga midagi ei juhtunud. Hüppasin vetsust välja ning ütlesin ukse taga seisvatele kohkunud inimestele, et ma kogemata vajutasin häiresignaali. Hetkeks mõtlesin galeristilt küsima minna, kuidas seda välja lülitada, aga siis proovisin uuesti ja avastasin vastasseinast samasuguse nupu, millele vajutades meeldiv vaikus saabus. Lambilüliti asus samal seinal häirenupust madalamal, aga ma olen ju nii meeletult pikk…

Kohtusin mitme kunstnikuga ning sain soome loovisiku seaduse osas natuke targemaks. Soomes saab taotleda loovisiku toetust (miinimumpalka) alates lühematest ajavahemikest kuni 5 aastani. Maksepikkus sõltub eelnevatest saavutustest. Vanasti sai raha taotleda kuni 15 aastaks, kuid siis muudeti see ära, sest osad kunstnikud olevat nautinud head elu ja lõpetanud kunsti tegemise. Noor naine, kellega rääkisin, sai hiljuti loovisiku toetust ning väitis, et miinimumpalk on tema jaoks ennekuulmatult suur raha. Tegeleb söejoonistusega ja kurdab, et tööd on suured, nende tassimine raske, aga midagi ei osteta, kuigi tal on olnud näitusi ka Helsingis.

Hiljem käisin Wäino Aaltoneni muuseumis surma-teemalise näituse avamisel, kus vein ja präänikud kahjuks juba otsas olid ja tulin kiiresti koju, sest olin väsinud. Lähen teinekord tagasi, et töödesse süveneda.

Silmad on nüüd paremas seisukorras. Täna õhtul algab siin LGBTQ filmifestival Vinokino ning ma lähen õhtul kinno. Ka homme ja pühapäeval käin filme vaatamas. Enne kinoseanssi lähen vaatan, kuidas läheb kunstimuuseumi ees teise siinse residendi Ozz’i perfokas. Ozz on saksamaal elav türklane, kes ei kavatse enam kunagi kodumaale naasta, vähemalt mitte enne, kui ta on saksa kodakondsuse saanud. Põhjuseks on türgi sõjaväest kõrvale hoidmine. Ma pole ainus anarhist ja mässaja!

TäPe

Kaks päeva on peaaegu pidevalt olnud lauspilves ja kõvasti sadanud. Eile oli üks pidev sekeldamine, kuni viimaks suurte pingutustega sain ateljeesse kaks halogeenlampi koos statiividega, uue statiivi, mille galerii oli minu pärast muretsenud ja õhtuks, kui poed sulgema hakkasid, sain oma nädalapalga ka lõpuks kätte. Olin kogu aeg uskunud, et see mulle hommikul üle kanti, kuni õhtul vaikselt asja uurisin ja sekretär küsis, nagu ei mäletaks meie kokkuleppest midagi, et kas tahan teisipäeviti palka!? Mul polnud enam raha ei söögi ega materjalide jaoks ning siis otsustati ilma suurema kärata mulle sularaha maksta. Nüüd on igavene jama koduste üüride maksmisega, sest selgus, et Soomes puuduvad sularaha sissemakse automaadid. Järgmine nädal saan palga ikka arvele.

Täna hommikul olid silmad ägedas põletikus, küllap eilsest tolmuses ateljees toimetamisest. Ostsin allergiasilmatilku ja õhtuks on asi paranemas. Lisaks juhtus veel selliseid asju: kogu päev meeletu paduvihm, kuid kuna olin sunnitud stuudio vahet sõitma, olin kogu aeg märg. Hakkasin mõtlema, et sellele ruumile, mida kasutan, et passigi nimi „stuudio“, mis eeldaks professionaalsust. Kõik peale mu isikliku tehnika on kuidagi kuskilt kokku korjatud. Ma tegelikult arvasin siia tulles, et Titanikul on meediakunstnikele tehnilised võimalused loodud. Tegelikult on mul ju ainult ruum ja seegi asub mingis mutiaugus: siiamaani käivad hoone ümber põhjalikud ehitus- ja kaevetööd. Tänase vihmaga oli seal kohutav mülgas. Mu teksad nägid koju jõudes välja sellised nagu oleksin ise kaevetöödel osalenud.

Stuudios ma netti ei saanud, kuigi mulle oli antud netipulk ja õhtul võeti ära ka elekter mille tulemusena ma ei saanud kaamerateste teha. Õnneks see modell, kelle täna kutsusin, ei tulnud. Homme lõuna ajal on lubanud teine modell tulla, aga kui elektrit pole, jääb üldse kõik ära ja ma võiksin sama hästi surnud olla. Kaotasin täna oma punase kinda ka kuhugi ühikatreppidele. Ei suuda otsida. Tekkinud on väsimus, masendus ning hirm, et jään haigeks. Loodan, et nädalalõpp tuleb lahe, sest siis ma töötada ei kavatse: tulemas on filmifestival. Nõmedamaks minna ei saa ju enam, ega?

P.S. Käisin just väljas ja leidsin oma kinda. Keegi hea inimene oli selle nähtavale kohale pannud.:)