Kuradi kunstnikud!

Eile käis stuudios 27-a. ilus noormees, kes on väikese ja tundmatu bändi bassimängija. Nad otsivad juba tükk aega lauljat, kuid ennast ma targu ei pakkunud. Intervjuu oli lühike ja poos ebaseksikas, aga vähemalt silmarõõmu sain üle hulga aja. Saan Turus kogutud netitutvujate materjale kasutada tulevasel isiknäitusel Draakoni galeriis Tallinnas. Siinsele näitusele teen endiselt ikka kunstnike probleemide värki.

Eile õhtul käisin kapitalismivastast perfokat vaatamas. Noormees, kes selle 1, 5 tunnise tegevuskunstiteose esitas, on lõpetanud Turu Kunstiakadeemia ja teeb hetkel kapitalismivastaste perfokate seeriat. Ta luges tekste, milles kordus sõna kapitalism, tõmbas supermarketi kilekotist suure Miki-Hiire kinda välja ja imiteeris sellega oraalseksi, puhus poolpalja tagumikuga vilepilli jne. Kunstnik meenutas mulle Juku-Kalle Raidi. Üldse polnud nii hirmus nagu algul räägiti, et uhuuu, see on julmuse teater ja värki… tutkit. Aga intervjuu saan ikka.

Täna intervjueerisin stuudios Lapimaalt pärit kunstnikku Paula Väinämöd, kes on olnud algusest peale Sumu residentuurikoordinaator. Hetkel tegeleb ta oma pimeduseprojektiga. Meil oli huvitav arutelu kohalike kunstnike teemal. Muuhulgas tuli juttu võtmetest: ta küsis, kas ma tahan Titaniku võtmeid ja vastasin, et igaks juhuks mitte, sest võin need kaotada, kuna juba ühed kaotasin. Seepeale rääkis ta loo kahest kunstnikust, kes Sumus hiljuti resideerusid. Üks oli rootslane ja teine norrakas. Kui norrakas saabus, oli ta pagas lennujaamas ära kadunud. Tüüp laekus ühikasse, kaasas vaid rahakott ja mobiil, lisaks lennukompanii poolt antud hambahari ja käterätt. Sai oma toa võtmed ja järgmine asi, mis juhtus, oli et ta läks toast välja ning unustas võtmed koos mobiili ja rahaga tuppa. Kell oli 10 PM ja ta seisis üksi koridoris, ainult rõivad seljas. Õnneks kohtus ta sealsamas rootsi kunstnikuga, kes kohe appi tõttas. Nimelt saab võtme kaotaja helistada vastavale asjapulgale, kes 60 EUR-i eest toaukse lahti teeb. Mis juhtub, kui raha pole, sellest vaikib ajalugu. Rootslane läks oma tuppa, võttis mobiili, tuli toast välja ja unustas oma võtme tuppa. Nüüd tuli juba kaks korda 60 EUR-i välja käia, sest mõlemad kunstnikud olid end välja lukustanud. Kokkuvõtteks tsiteerin Tartu grand old lady’t, kunstnik Helle Vahersalu: „Te olete kõik ühed kuradi kunstnikud!“.

Ma ei tea kedagi, kes teaks kedagi, kes oleks kellegi hajameelsuse tõttu oma sõpruskonnast välja arvanud, aga imesid juhtub, isegi kui ei usu. Minuga kindlasti! Niisiis kaotasin kogemata P.P võtme ja seejärel ka P.P. Praegu veel on lootust, et valvelauatädi võtme üles leiab, sest ta mainis, et talle toodi üks selline võti, kuid ta on unustanud, kuhu ta selle pani. Vahet muidugi enam pole, sest nii palju kui olen aru saanud, on P.P juba luku ära vahetanud, kuigi võtme peal aadressi ei olnud ja uks asub hoopis teises linnas. Paradoksaalne on, et kui püüdsin teda rahustada, hakkas tal katus sõitma, nii saavutasin vastupidise efekti. Saan üldiselt inimestega hästi läbi ja elu jooksul olen sattunud vaid paar korda tõsise jama ette. Pisiarusaamatusi on rohkem, kuid kuna keel ja suhtlemine juba olemuselt on ebaloomulikud ja kunstlikud, on ajutised segadused paratamatud ja neid tekib igal inimesel. Tegijal juhtub. Minu ja P.P põhiline erinevus seisneb selles, et tema usub inimestest eeskätt halba, mina aga head. Mitte et ma mingi naiivitar oleksin, aga seni, kuni tüüp vastupidist pole tõestanud, pean teda OK-iks. Hiljuti jalutasime öisel surnuaial, kus nägime kaht noort mustanahalist ringi kõndimas ja seebikaga kuud pildistamas. Minu jaoks olid nad välistudengid, P.P jaoks pätid. Turus on mitu suurt rahvusvahelist ülikooli ja -akadeemiat. Siin pole põhjust iga vastutulijat kuritegevuses kahtlustada. Ma ei taha öelda, et peaks kogu ettevaatuse üle parda viskama ja mingit supernaist mängima vaid lihtsalt, et kui inimene pidevalt kõiki kahtlustab ja elus saadud negatiivseid kogemusi meelde tuletab, on ta omadega läbi. Ma pole blogis tavaliselt oma seebiooperitest kirjutanud, sest kuna neid juhtub minuga harva, ei ole tahtmist muuta blogi teemat, milleks on mu tegutsemine kunstnikuna, aga võib-olla ON AEG. Muidu mõtlete veel, et mul ei olegi suhteid ja suhteprobleeme, millega seoses arvate, et järelikult pole mul ka tundeid ega tundeprobleeme. Tegelikult who cares. Niikuinii te ei kommenteeri siin. Võib-olla lõpetan üldse blogi pidamise ära.