Vihje alalõuale

Ööl vastu esmaspäeva muutus hambavalu nii meeletuks, et roni või mööda seina üles. Võtsin terve kuhja valuvaigisteid ja ühe tableti uinutit – tulutult.

Piinlesin üle kolme tunni kuni jäin loomulikul teel magama. Unes nägin, et Jaan Toomik oli hästi noor ja sile, lisaks Jaanile olid seal veel mõned tudengid ja me hängisime looduses Siis nägin, et saabusin Soomest koju. Olid Pirn, Sven ja Pipi. Mängisin Pipiga ja olin õnnelik. Lõpuks nägin nõukogudemaa viletsat külaelu, mida raamatutes näidati idealiseerituna. Ärgates oli peas mitu uut head ideed. See oli mu esimene selgete unenägude öö Soomes.

Lõuna paiku hakkasin otsima võimalust minna hambaarstile. Helistasin paarile tuttavale kunstnikule ja lõpuks läksin Titaniku galeriisse, kus galerist helistas Turu polikliinikusse. See oli ooterežiimil ja lõpuks otsustasin ise kohale minna.

Sõitsin rattaga nagu alati. Ilm muutus aina tuulisemaks ja külmemaks, kuid polikliinik asus üsna kaugel. Valu kiirgas lõualuust juba pähe ja kaela. Käed olid külmast krampis. Arvasin, et suren. Pärast seiklemist ümber suure haigemaja, jõudsin hambaravihoonesse. Infost aga öeldi, et kuna ma pole Turu kodanik, ei saa nad mind ravida. Soovitati pöörduda eraarstile või helistada järgmisel hommikul kl 8 polikliinikusse, et äkki on mõni vaba aeg. Nad vaatasid igaks juhuks arvutist, kas neil samaks päevaks aega on, aga ei olnud. Kui mulle öeldi, et mind ei saada aidata, hakkasin nutma. Pisarad lihtsalt voolasid mööda põski salli vahele ja tundsin, et hetk veel ja mulle tuleb surnuvanker tellida, seda nad ju ikka saavad! Infotädide näod olid kaastundlikud.

Läksin ära, nägu pisaratest märg ja ise mõtlesin, et kui keegi sügavmõtteline veel väidab, et hingeline valu on füüsilisest hullem, piinan seda ajugeeniust füüsiliselt seni, kuni ta oma seisukohta muudab. Mul on kõrini väidetest nagu sisemine ilu on välisest tähtsam ja hingeline valu kehalisest hullem, sest need väited on valed.

Õhtul chattisin Facebookis selle õnnetu noormehega, kes oli eelmisel päeval mulle kurva kirja saatnud. Ta oli juba paremas seisundis ning nii ka mina. Mõlemad rahunenud, jõudsime arusaamisele, et hingeline ja füüsiline valu esinevad koos ja mõjutavad teineteist ja nii on väited nagu üks oleks teisest hullem, ebakorrektsed. Valu on valu.

Aga enne leidsin kesklinnast ühe erahambaarsti.

Mul paluti 45 min oodata ja ma sisustasin aega laual kaustas olevate koledate hambafotode uurimisega. Lõpuks väljus kabinetist umbes minuvanune arst, kes rääkis... eesti keeles! Selgus, et ta on Eestist pärit venelane. Veel selgus, et mul oli hambaauk nii kavalas kohas, et ise ei näinud. Ravikindlustust mul ei ole, kuid hind ei erinenud Eesti omast oluliselt. Pealegi toetas Erni mu skandaalset hambaravi Soomes. Olin ju eelmisel õhtul täielikus meeleheites talle kirjutanud. Hambaarstil veedetud aja jooksul sadas Turus maha esimene lumi ja linna hakati jõuludeks kaunistama.

Esimene lumi Turus

Kui õhtul tuimestus kaduma hakkas, tundsin jälle valu. Tugevamaks läks see pikali heites. Magada ma siiski õnneks sain, kuid hommikul kui alustasin videomontaaži näituse jaoks, muutus valu aina suruvamaks ja vastikumaks. Hüppasin jälle ratta selga ja siirdusin oma eestikeelse arsti manu. Lasin teha röntgeni ja selgus, et mul on lõualuunärvi põletik! See polegi hambaga seotud. Kuna ravi oleks liiga ajamahukas ja kallis, kirjutas arst mulle antibiootikume ning selle visiidi eest raha ei võtnud. Lisaks sain Titanikust ka tugevaid valuvaigisteid. Üks kunstnik oli hiljuti neid ise tarvitanud ja jättis mulle ka peotäie.

Üldse on mul siin inimestega vedanud. Kõik on lahked, abivalmid ja sõbralikud. Galeriis kõik muudkui vangutasid pead, et kuidas küll nii hullusti läks. Mul on oma Tartu hambaarsti pärast piinlik, sest muidu alati nii osav ja vahva arst oli mulle viimasel kohtumisel öelnud, et nõrk ebamugavustunne lõualuus olevat mu ettekujutuse vili. Arsti vahetamisel ka erilist mõtet ei näe: ma polegi päris ideaalset hambaarsti näinud, aga mul on neid ikka palju olnud, sest mul on eluaeg hammastega jama olnud.

Tänasest istun kodus, pean silmas muidugi oma Turu ühikatuba, sall kaelas ja söön rohtusid.

Lõpuks käis P.P oma asjadel järel. Juhtus midagi ulmelist: me leppisime ära! Ma poleks iial seda uskunud. Mu kujutluspildid uhkest ja efektsest lahkuminekust jäidki kujutlusteks. Pealegi olin lõualuu tõttu täiesti rivist väljas ja kurnatud. Analüüsisime oma käitumist ja ta isegi tunnustas mind mu tugeva iseloomu eest. Sai selgeks, et me ei jäta teineteist maha, kuna me ei ole õnneks abielus.

Sain aru, et P.P on emotsionaalses plaanis väga mu kadunud isa moodi. Minu isa oli emotsionaalne ning vahel piisas väikesest asjast, kui ta karjuma pistis. Füüsiliselt vägivaldne ta ei olnud. Näiteks ei suutnud siga tappa. Kärbseid tappis küll.

Mu elus on kahtlaselt palju isakujusid.