Vaprate tüdrukute elu

Minu esimene aasta EKA doktorantuuris on nüüd läbi ja mind viiakse üle teise aasta doktorandiks. Hiljuti toimunud atesteerimine kulges hästi. Isegi kõige rangem komisjoniliige naeratas mulle.

Suvi on minu jaoks välitööde aeg, aga viimatised lumetormid ja vihmavalingud on mitmeid plaane segi löönud. Midagi on siiski ka juba tehtud, näiteks käisin 7.- 8. juunil Kütiorus XII vabariiklikul naismehhanisaatorite kokkutulekul. Aasta aega tagasi polnud mul millestki niisugusest aimugi - areng on silmaga nähtav. Kohapeal filmisin, pildistasin ja kõnelesin naistega, kes kutsuvad end tütarlasteks. Neid oli kohale sõitnud üle terve vabariigi, kõige arvukam seltskond Saaremaalt. Meeleolu oli veidi hillitsetud. Inno Tähismaa Võrumaa Teatajast võttis tüdrukute moraalselt juhilt Loniida Bergmanilt intervjuu, mille käigus jõuti tõdemuseni, et maaelu on välja suretatud, nõuka aja lõppemisega kadus vajadus paljude traktoristide järele, sest kadusid majandid ja polnud enam põlde, mida künda. Noorim endine naismehhanisaator oli 46-aastane ja ilmselt viimane naine, kes nõukogude ajal traktoristiload sai: "Nii kui load kätte sain, nõukogude liit lagunes ja ma ei leidnud tööd.". Tööinimesi enam ei tunnustata. Paljud endised töökangelased on hetkel töötud või koristajad. Kitsaskohtadest riigis ei juleta enam avalikult rääkida, sest võib probleeme tekkida. Tuleb teha nägu nagu kõik oleks hästi. Kokkutulek algas Toonela teele läinud kangelaste mälestamisega. Süüdati leinaküünal, seisti vaikides. Paljud endised töökangelased on kas juba surnud või haiged. Jooksen sel suvel surmaga võidu, et veel elusolevaid Paša Angelina auhinna omanikke küsitleda ja neil kätt suruda. Nad tegid eluaeg ränka tööd, kuid nüüd ei mäleta neid enam keegi. Paša Angelina büst oli kõrgeim riiklik autasu, mida naistraktorist võis saada. Auhinnaga kaasnes 300 rubla ja võimalus kohtuda kosmonautidega. Kõlab nagu ulme mingist teisest universumist. Paša Angelina oli esimene naistraktorist Nõukogude Liidus ning pidi oma töö tõttu alguses taluma külaelanike mõnitusi ja isegi füüsilist vägivalda. Nii hirmutav tundus tol ajal (1930ndtel) iseseisvalt meeste alal elatist teeniv naine.

Avamisel kõneles ka Võrumaa vallavanem Georg Kruuda. Ta nägi välja nagu murtud mees ega teeselnudki head tuju. Rääkis, kuidas Võrumaa inimestest tühjaks jääb, kuna minnakse välismaale ja lapsi ka ei sünni. Väljend "lapsi muretsema" pidi ära hirmutama. Lapsi peaks hoopis "rõõmutsema". Ta tunnustas naisi raske töö eest ja kinkis neile puuviljavaagna. Naised kinkisid igale kõnelejale traktoriga medali. Ka mina tegin lühikese enesetutvustuse ja medalita ei jäänud.

Võrumaa Teataja pilt

Viimasel ajal on murekohaks kokkutulekutele jõudmine. Kui vanasti saabusid maakondadest suured bussid, siis nüüd selleks enam raha ei ole. Kel võimalik, tulevad enda või lapselapse autoga. Paljud on sunnitud loobuma. Saare naised on seni kõige aktiivsemad pidutsejad ja reisijad.Muidugi sai ka nalja, räägiti anekdoote, tantsiti ja õhtul käidi saunas. Tutvusin paljude lahedate tüdrukutega ja tundsin end nagu kodus. Siin on Inno Tähismaa artikkel.

Põlvamaa endised naismehhanisaatorid kannavad särgil igaüks oma masinat - kes juhtis traktorit, kes kombaini.

Tartumaa Belarusipiigad ja naine, kes pole jumal ega masin

Hiljuti ilmus Semiosalongi kataloog, kus on ka minu artikkel. Peale suurt kätši trükiti seal muuhulgas ära pilt mu viimasest aktsioonist Kroonika peol, ilma milleta oleks lugu poolikuks jäänud, sest kangelasliku naisekeha kaubastamine tuli lõpuni viia. Huvitav, et mu aktsioonid nii akadeemilisel kui meelelahutuslikul rindel nõnda palju kirgi kütavad (kuulu järgi pidid osad naised mind juba paaniliselt kartma - äkki võtan suvalisel hetkel lambist tissid paljaks ja mis siis saab?). Igal juhul on Anu Saagim koos minuga nüüd raamatusse raiutud.

Laupäev möödus Valgemetsas, kus juhendasin maalitöötuba. Toimus küladepäev ja kohal oli Vastse-Kuuste valla külade rahvas. Minu idee kohaselt panime 7 m pika lõuendi maha ja ma näitasin ette, kuidas Pollockit teha. Algul kostis hääli, et sellise stiili eest oleks koolis kahe saanud, kuid suuremale osale  hakkas see meeldima ja kiiresti sündis teos "Valgemetsa variatsioonid". Väljamaali tehnika on üsna lollikindel. Sellega ei saa väga mööda panna, kuna joonistusoskust ega kunstitehnikate valdamist vaja ei lähe. Ainuke häda - ilm oli vilets. Käisime kaks korda suure lõuendiga õuest tuppa ja toast õue, kuni otsustasime, et rahulikum on tuppa jääda. Äike kord lähenes, kord kaugenes. Vahepeal tuli suur vihmavaling, siis taas selgines.

Näitlik õppetund

Valgemetsa küla pilt

Lisada võib kohalikke männiokkaid ja liiva

Pühapäeval vabastasime kuivanud Raudallika kividest ja muust sodist ning ta hakkas uuesti voolama. Meid aitas kopamees Arne Roiult. Ma sain ise koppa juhtida. Polnudki raske, kangid tuli selgeks õppida ja sain päris tubli tüki tööd ise ära teha. Võimas elamus! Ilm oli ilus ja kolme tunniga sai valmis. Allikast tuli välja mitu suurt kivi ning kaks neist paistsid nagu ohvrikivid. Kaevata tuli päris palju, enne kui vesi tulema hakkas. Rõõm oli suur, eriti mis puudutab tädi ja ema, kes lapsepõlvest allikat elusana mäletavad.

Kopp ees :)

Ilm on olnud viimasel ajal kohutav. Isegi ilmateenistus imestab, et ajaloost pole teada veel ainsatki nii ulatuslikku suvist lumesadu nagu 17. juunil. Sadas nii lund, lörtsi, lumekruupe kui ma ei tea, mida. Jube. Isegi Tartus!

Šamaani oodates

Kolmapäevases Turun Sanomat's ilmus meie näituse kohta väike ülevaade. Pilt on ilus, aga loos on kala sees: ajakirjanik paneb laheda stiiliga, et ma olevat väitnud nagu kunstnikud oleksid töötud ja kodutud. Rääkisin töötusest, aga tean, et ei nimetanud sõna „kodutu“. Kui diktofoni asemel on pliiats ja paber nagu sellel onul, võib kõike juhtuda.

Artikkel näitusest "Turun Sanomat's"

Homme ilmub lugu meie näitusest kohalikus rootsikeelses ajalehes. Nimelt sattusin ükspäev juhuse läbi järjekordse ajakirjaniku küüsi. Olime Alissoniga galeriis, kus tema end foto jaoks meikis ja mina pilte tegin. Alisson oli just meigi maha pesnud ning mina olin pähe tõmmanud oma kaks kapuutsi, millest pealmine on hiigelsuur ja oranž, muutes mind South Pargi Kenny'ks ning liikusin hoogsalt ukse poole, et koju minna, kui saabus ajakirjanik rootsikeelsest väljaandest Åbo Underrättelser. Superstaar peab olema alati valmis pressiga suhtlema, mis näitab, et ma veel valmis staar ei ole, sest just sel päeval olin pea pesemata jätnud. Poseerisin jälle kividel ja rääkisin oma tööst. Fotosid üle vaadates ei tundunudki väga hirmus. Mis see üks pesuvaba päev juustega ikka teeb. Vanasti pesti pead kord nädalas seebiga ja poseeriti ikka. Sellest hiljem.

Üleeile ootasin šamaani. Pidime Turus kohtuma, et kohvitassi kohal feminismist, šamanismist ja kunstist lobiseda. Tutvusime, kui oma online projekti jaoks osalejaid otsisin. Tuiskas jubedalt. Vaatasin aknast inimesi. Siin liiguvad põhiliselt tudengid ja õppejõud. Vana vibalik hallipäine mees rühib vastutuult. Suure kirju kapuutsiga neiu nagu päkapikk oma peenikestel jalgadel. Kirjakandja oma kollasel jalgrattal. Meeletult suur kaadervärk lohiseb mööda. Rekka, mille kärus oli killustik vedas koppa ja selle järel sõitis mingi väike vilkuriga buss. Lõpuks helistas šamaan ja ütles, et rongiliiklus on lumetormi tõttu sassis ja kahjuks peame kohtumise edasi lükkama. Vestlesime erinevatel teemadel üle poole tunni, mis minu jaoks on telefonivestluse kohta pikk aeg. Ma pole kunagi telefoniga lobiseda armastanud. Eelistan virtuaal- või IRL suhtlust. Šamaan osutus kirglikuks feministiks. Samal ajal aeti katedraali ette püsti suur kuusk. Miskipärast ei saanud nad kuuske kohe korda ja rihtimine jätkus veel järgmiselgi päeval. Poed on jõulunänni täis. Ostsin piparkoogivorme ja loen päevi kojuminekuni. Tänasest on jäänud veel kaks nädalat, millest kaks päeva veedan Helsingis. Ühika köögis säravad tänasest alates jõuluküünlad.

Ühisköök on jõuludeks valmis

Neljapäeval toimus Turu Kunstiakadeemias kaks artist talki: Kristina Norman ja Julie Nord ning õhtul oli samade kunstnike näituse avamine Turu Kunstimuuseumis. Minu kohtumine Kristinkaga oli hästi soe ja lahe. Lobisemiseks küll eriti aega ei jäänud, aga päev oli huvitav sellegipoolest. Sain näha uuesti tema filme, samuti teise kunstniku töid. Siis oli ringkäik akadeemias. Pärast seda tulid Kristinka ja Julie Titaniku galeriisse minu ülespanekut vaatama ning seejärel saabus aeg nende oma näitus avada. Enne avamist süüdati kunstimuuseumi ees kuusel tuled ja pakuti kuuma glögi. See oli üks külma päeva sooje tipphetki. Avamine oli tore, aga sealt pidime Alissoniga aegsasti kaduma, sest Paula ja Sami olid meid enda juurde sauna kutsunud. Õigupoolest oli see Sami korter, kuhu me siirdusime ja Paula seletas kohe lahkelt, miks nad koos elada ei saa: Sami kogub krokodille. Tal on voodi pehmeid mängukrokosid täis. Riiul on krokodilliraamatuist tulvil. Vannitoas on krokodillikujuline seebialus, pesuhari ja veel mitmeid vidinaid. Sami on mees, keda enamus riietega ära ei tunne. Ta on aastaid aktimodellina töötanud. Lisaks on tegelane kohalikus seksipoes müüja olnud ja tal on kodus terve kuhi 1970ndate erootikaajakirju. Ühe neist olevat ta oma vanaema pööningult avastanud. Ta arvab, et selle on ostnud ta isa või onud, kes seda eitavad. Vaadates karvaseid erootikamodelle, ei suutnud keegi tõsiseks jääda, eriti kui keerasime ette lehekülje, kust seiras vastu meeletult palju mustvalgeid soome naissoost parlamendiliikmete portreid, kelle seast lugejad pidid kõige seksikama valima. Osadel oli ägedalt kohev poisipea, osadel rasvased juuksed ja katkised hambad, mõni kandis paksude raamidega prille. Oli, mida vaadata. Siis veel rääkisime Nükanenist. Kui teised ütlevad, et fifty-fifty, siis Nükanen ütleb fifty-sixty.

Saun oli hea, aga et see on majaelanikega ühine, siis oli meil aega vaid tund. Oli hullult mõnus. Käisin viimati saunas arvatavasti üle kahe kuu tagasi. Tundsin nagu olnuksin ilgelt räpane. Dušš on täiesti mõttetu, alles saunas saab inimene puhtaks. Pärast tegi Sami süüa ja meil oli krokodillide seltsis vahva. Plaanime üritust korrata. Koju saime keskköö paiku ja kõndides hakkas ikka päris külm. Täna hommikul oli Turus -14 C.

Tallinna sadamasse jõudmiseni on täpselt kaks nädalat, kui laev jäävangi ei jää. Olen kord sellise vangistuse läbi elanud, enam ei taha.

Näituse avamisest

Suur etteaste on nüüd siis tehtud. Tehnilised faktid:

1 tonn killustikku, sexy roosa raadio, kolm monitori, video ja heli. Võrdluseks installatsioon 2007. aastal magistrinäitusel TASE07 KUMU-s: 1 tonn ja 750 kg autorehve ning 20 kg seapekki (blogisissekanne aastast 2007)

Tekst näituse kohta SUMU A.i.R. Blogis.

Mu enda kirjutatud tekst ja mõned pildid on eelmises blogisissekandes ja ühe video sain üles ka pandud, kuid teiste materjalide kodulehele saatmine ootab kiiremat netiühendust. Nad siin Åbo Akadeemias näivad nüüd arvavat, et olen vaid poolenisti olemas (enne polnud mind üldse). Nii saan kasutada nende netiühendusest ka vaid poolt.

Ootame, et sel nädalal ilmuks artikkel Turun Sanomat's.

Ehitamine ei olnud minu jaoks nii raske, kui magistritöö oma, sest mul oli seekord väiksem töö ning rohkem abilisi. Mu põhitegevus seisnes silma peal hoidmises, ilma milleta oleks mu teos nähtavasti alles napilt avamiseks valmis ja tööle saanud. Ma ei väsi imestamast, kui erakordselt kiire ja väledana ma end aeglaste soomlaste seas tunnen nagu Välek-Vibulane lausa. Samas on soomlased väga coolid, ei tee sääsest elevanti, ei dramatiseeri midagi üle ja võtavad asju vabalt. Räägin muidugi vaid käputäiest kunstnikest, kellega siin rohkem suhtlen. Laias laastus keskmist soomlast hindama ei kipu. Ühesõnaga, kui enamus galeriist näituse üles paneku neljandal päeval, 5 tundi enne avamist ja 5 minutit enne ajakirjanike saabumist samasugune välja nägi nagu neli päeva tagasi, ütles Jouna, et kõik on kontrolli all ja tal oli õigus, sest kl. 17. 30 oli näitus avamiseks valmis. Siis võis veel vaid meenutada, kuidas teisipäeval mööda suuri kaubanduskeskusi sõitsime, otsides muude vahendite hulgas ka kive. Lõpuks tellis galerist kivid telefoni teel ja järgmisel hommikul ootas terve tonn killustikku kotiga galerii ees. 

Kivide sisse viimine

Tõime need käruga sisse ja katsime põranda kividega. Minu pärast pidi Jouna ühe lisaseina ehitama. Kui killustik põrandal oli, kulus veel pikki piinarikkaid tunde, enne kui kaks vana- ja üks uus monitor tööle said. Õhtuks tellis galerist kõigile galerii kulul pitsad. Maarit on nii tore galerist. Olime veidi ärevil, sest järgmisel päeval, seega juba siis avamispäeval kella üheks oli määratud kohtumine pressiga. Maarit oli ise määranud, sest ega tema ette teadnud, et selleks ajaks saab valmis ainult minu installatsioon. Queerkunstnik Alisson São Paolost oli ka tegelikult valmis, aga tal polnud muud, kui fotod seinale panna. Kogu töö oli tehtud kodus arvutiga ja pildid olid kohalikus laboris välja lastud. Lihtne.

Kolmapäeval mõtlesin, et peale näituse ülessaamist tulgu või veeuputus, aga tuli hoopis konnasilm. Neljapäeval kella üheks pressikohtumisele minnes avastasin parema jala küljest käimisel kipitava punni, mis hilisemal googeldamisel väga konnasilmalik tundus. Lisaks selgus kodunt väljudes, et saapakonts liigub. Rattaga ei saanud minna, kuna kartsin äsjasadanud lumel libastuda. Õnneks konts ära ei tulnud, kui ajakirjanikega rääkisin ja kividel poseerisin. Fotograaf oli hiigelkasvu mees, ajakirjanik aga nagu Raimu Hansoni Soome kloon. Galerist oli natuke nördinud, et teiste kunstnike tööd alles üles panemata olid, aga mul oli hullult hea meel, et vähemalt minu teos on näha, töötab ja ma ise ka olen näha ja näiliselt töötan. Ega's ma oma konnasilmast siis rääkinud. Kõik olid kohmetud, kui press saabus, sest keegi eriti ei uskunud, et nad tulla viitsivad. Mitmed näitused olevat siin ilma meediakajastuseta möödunud. Võib-olla oli kuskil kõlakas liikunud, et käisin tähtsat linnavalitsuse onklit intervjueerimas.

Kui ajakirjanikud lahkusid, jõime kohvi ning ma sain vahepeal koju magama minna. Kella viieks olin oma saapakontsa ise kinni liiminud ja alustasin teekonda avamisele. Tee peal hakkas konts taas liikuma.

Avamine algas vaikselt, kell 18 polnud veel ainsatki hinge, aga ajapikku laekus siiski päris suur rahvahulk. Kohal oli naljakas vanaonu USA-st, kes väitis, et talle meeldivad Guru videos kõige rohkem need kalad. Kalu aga seal videos tegelikult ei olnud. Kohal oli ka õhinas tädi kunstimuuseumist, kes mind uuesti igale poole kutsus, kuhu ta eelmine kord juba mind kutsunud oli. Põhiliselt kutsus ta mind Kristina Normani UFO-filmi screeningule. Kristinkaga õppisime samaaegselt EKA-s vabade kunstide magustrantuuris. Antikapitalist Juha Forss tuli ka ja nautis videoid, kus olen tema perfokaid kasutanud. Oli ju segadus tema meiliaadressiga. Selgus, et kui Juha perfokat vaatamas käisin, oli Juha purjus peaga mulle oma meiliaadressi valesti öelnud, nimelt siis juha enne ja forss pärast. Õige on teistpidi. Paraku elab Soomes veel kolm Juha Forssi: isa, poeg ja pojapoeg. Neist üks lõpuks vastas mu kolmandale kirjale, et kahjuks on ta vale isik ja me pole iial kohtunud. Nimelt olin saatnud Juhale juba kolm meili, kus küsisin luba tema perfokavideot oma videotes kasutada. Tõesti tore, et ta nõus oli, kui näitusel kohtusime. Muidu oleksin pidanud kõik ümber tegema.

Avamisel oli bänd, taustal on kaks Birger Storaas'i videot (tema ei saanud avamisele tulla):

Minu installatsioon koos müraga:

Mu installatsioon oli popp. Üllatuslikult meeldis inimestele istuda üsna teravatel kividel, seal videoid vaadata ja suhelda. Roosa raadio üürgas kivide keskel ja kuigi tegemist oli tööstuslikult peenestatud killustikuga, jättis see kupatus ranna mulje. Selliste suuremate installatsioonidega ei tea kunagi, mis lõpuks välja tuleb, aga mina olen rahul.

Kolm residenti: Alisson (Brasiilia), Fideelia (Estonia) ja Guru (Norra)
Oleme Alissoni portreede taustal.

Alisson ja Paula minu raadiot kuulamas

Pärast avamist läksime India restorani. Seal oli üllatavalt maitsev söök. Varem olen saanud erakordselt halba india toitu, mis mind väga ettevaatlikuks oli muutnud. Nüüd tean, et india köök võib olla ka väga kvaliteetne. Titanik tegi välja ja me ei pidanud ise sentigi maksma. Alles kella 23-ajal tulime sealt ära, restoran oli juba suletud. Enamus liikus mingisse baari edasi, me Alissoniga läksime koju magama. Ilm oli näituse avamise ajal jube külmaks läinud, talv koos lume ja jääga oli meie auks saabunud.

Järgmisel päeval käisin uuesti pimedusegaleriis, shoppasin ja leotasin edutult konnasilma.

Esialgu on vara öelda, kas mu projektist mingit dialoogi ka tõusis, sest Turun Sanomat's pole veel artikkel ilmunudki. Küll aga juba tuldi ütlema, et Seppo Lehtineni video on väga huvitav ja teema on vajalik, sellest tuleb rääkida. Lehtinen valetavat intervjuus. Mitmed imestasid, kuidas ma paari nädalaga nii põhjaliku töö ära suutsin teha. Tean, et see on vaid algus. „It is a beginning of beautiful friendship!“ (maffiaboss Kusturica filmist „Must kass, valge kass“).

Out of Joint

Kunstnikud- sissetulek 0, ootused 0

Turu linnavalitsuse viitsepresident Seppo Lehtinen:

„Ühiskond vajab kunstnikke. Nad on meie jaoks.“.

Videoinstallatsioon

See installatsioon on osa ühisnäitusest „Out of Joint“ Titaniku galeriis Turus Soomes, kus resideerusin perioodil 13. okt- 8.dets. 2010. Tänan kõiki, kes mind ekspositsiooni tegemisel abistasid.

SUMU A.i.R. residentuuriprogramm 

Materjalid: killustik (kogus 1 tonn), sexy roosa raadio, kolm monitori, video ja heli.

Kohaspetsiifiline teos kajastab Turu linna kunstnike hetkeolukorda kapitalismi tingimustes.

Püüan luua dialoogi Turu kunstnike, linnavalitsuse ja kunstipubliku vahel. Uurin, mida tähendab olla kunstnik siin ja praegu.

Intervjueerisin viit kohalikku kunstnikku ja lisaks iseennast. Enamus kunstnikke on kas töötud või töötavad osalise koormusega mingil kunstivälisel alal. Nad leiavad, et töötu olla on hea, sest siis on aega kunsti teha. Tegijamad kunstnikud saavad taotleda 3-5-aastast igakuist toetust ja kunstnikupensioni. Kuulsa staarkunstniku staatusest pole neist mitte keegi endi sõnul unistanud. Samuti lepivad nad erakordselt kitsaste ruumiliste ja rahaliste tingimustega. Mitmed neist teevad lisaks veel bändi, luues nii kunsti kui muusikat oma magamistoas. Samal ajal loodavad nad saada grante - rahalisi toetusi oma näituste tegemiseks.

Kivikillustiku kasutamisega tahan anda edasi ehitamise ja muutustega seotud ebakindlat õhustikku. Kui saabusin Turgu, toimus põhjalik renoveerimine ka selle hoone ümber ja sees, kuhu mulle oli ateljee määratud ja ma ei saanud seal vahepeal müra tõttu intervjuusid teha. Keskkonnamõjud on tulemuslikult ära kasutatud.

Roosast raadiost kostab agressiivset puurimist ja muud ehitusmüra.

Lisaks kunstnikele intervjueerisin ka linnavalitsuse viitsepresident Seppo Lehtineni, kes arvab, et Turu linn on loonud kunstnikele ideaalsed töötingimused ja isegi mujalt Soomest tullakse seetõttu Turgu. Seppo tahab jätta kaasaegset kunsti tundva isiku muljet ning väidab, et ta on näinud antikapitalist Juha Forssi performance't. Täpsustavaid küsimusi esitades selgub, et tegelikult ei ole Lehtinen siiski klassikalise muusika kontserditest ja teatrietendustest kaugemale jõudnud.

Kolmas video näitab Linnankiinteistö hoonet, kust kunstnikud hiljuti ära olid sunnitud kolima. Linn müüs nimelt hoone kiiresti maha, aga lubatud asendusmaja tuli liiga hilja.

Tsitaate intervjuudest:

Ühiskond vajab kunstnikke. Nad on meie jaoks! (Seppo Lehtinen linnavalitsusest)

Olen kuulnud, et kusagil on suur kunstiturg... kusagil kaugel... aga see on pigem suur nali. (Jari Kallio)

Kunstiturg ei ole siin kuum. See ei ole isegi leige, see on külm! (Laura Miettinen)

Mõnikord tunnen, et kogu kunst on mõttetu ja ma ei taha kunsti teha ega näha. Sellistel hetkedel unistan näiteks lüpsjaametist. Kui sa lehma ei lüpsa, sureb lehm ära, aga kui sa kunsti ei tee, ei juhtu midagi. (Fideelia)

Lõppude lõpuks, keda kotib? (Jouna Karsi)

Kui kunstnik on kapitalismivastane ning süsteemi suhtes kriitiline, siis kas tal on õigus samalt süsteemilt raha vastu võtta? Kui aga rahastamist leiavad affirmatiivsed ehk süsteemi toetavad projektid, ei anna see pikemas perspektiivis maailma kultuurivaramusse midagi olulist juurde. Kapitalistlik süsteem on alati oma kritiseerijaid toetanud, muutes mässu kaubaks. Näiteks 1950ndtel juhtus USA-s, et algselt mässumeelne abstraktne ekspressionism muudeti affirmatiivseks ehk süsteemi toetavaks kunstiks. Milleks üldse kunsti teha, kui see nurjub, enne kui on alanud?

Herbert Marcuse (1898-1979) – marksist ja Frankfurdi koolkonna liige oli 1968. aasta Pariisi intellektuaalide ülestõusu üks populaarsemaid eestvedajaid. Tema arvates oli kunst mõttetu ja selle asemel pidi tänavatel mässama.

Installatsioon: kolm monitori killustikul. 1. monitoris jookseb lühidokk "Linnankiinteistö", 2. on Seppo Lehtinen ja 3. intervjuud kunstnikega.

Vaade väljast. Galeriil on head suured aknad.

Väike seksikas raadio müriseb koledalt.