Venemaal

Viibisin Venemaal 15.04-23.04, aga mitte puhkusel. Käisime Erniga Inglise erakooli õpilasi värbamas. Ta võttis mu kaasa, kuna ma oskavat vene keelt. Nojah, temast oskan küll paremini, aga põhimõtteliselt võib öelda, et ma siiski ei oska vene keelt.

Kõigepealt lendasin Aeroflotiga Tallinnast Moskva. Lapsepõlves oli Aeroflot ainus lennufirma, mida teadsin. Meil oli kodus Aerofloti lennuki pildiga kalender ja olin kindel, et lendan kunagi kaugele maale ja mille muuga, kui ikka Aeroflotiga.

Moskvas viis welcome taxi mind hotelli. Taksot juhtis Moldovast pärit noormees, kes müüb ka turul toidukraami ning vabal ajal tegeleb sügavmõttelise tai poksiga. Taksos istudes kuulsin äkki kõrvalt minibussist hüüdvat „женжина, женжина!“ ja mitu meest vaatasid meid, pead aknast väljas. Taksojuht ütles, et see on juuste pärast. Hiljem teistes paikades ja teiste meelest olin juba девушка, niisiis naisest neiuks.

Õhtul jalutasime Punasel väljakul.

Järgnes mitu päeva jõhkrat töörügamist, kus käisime keeltekoolide kontorites rääkimas, milline superkool on Holy Trinity erakool: "Individuaalne lähenemine ja see, et õpilased elavad inglise perekondades on meie unikaalsed müügiartiklid!" Alguses seiklesime kaua metroos, aga hiljem saime süsteemi selgeks. Moskva elanikud olid väga sõbralikud ja abivalmis. Mitte ükski eestlane ei vii sind ise sihtpunkti, mida sa otsid. Viisakad on nad ka: ei töllerda ees, kui pildistame vaid pakuvad end lausa ise pildistama ega jooksegi kaameraga minema. Ernest ütles, et Moskva elanikud on sama tsiviliseeritud nagu inglased enne Thatcherit.

Moskva on jõgede linn. Siin on inimeste ja autode jõed. Kevad Moskvas tähendab seda, et kõikjal värvitakse, lihvitakse, remonditakse. Õhk on tolmune, aga meeleolu on lootusrikas.

See on kõik nii imelik, naljakas ja põnev, kuidas metroost väljapääsu ees tahavad naised mulle reklaami anda, aga siis hüüavad: „ои какая девушка!“ ja kuidas vanad mammid hüüavad mulle „девушка, ostke kupatatud seeni!“. Ja kuidas lehmakese kuju on Smolenskaja metroo ees. Milline armas loom! Esimesel õhtul otsisid rõõmsailmelised ja põnevil kodanikud midagi taskulampide valgel kremli müüri seest. Inimesed on siin salapärased.

Erni sai Moskvas esimest korda elus tõelisest marjadest morssi. Kupatatud seentest ei teadnud ta midagi. Inglismaal ei ole kommet metsas seenel ja marjul käia ja mahl olevat seal puhas keemia.

Vabal ajal püüdsime nii palju huvitavat näha, kui jõudsime. Kaasaegse kunstini ei jõudnudki. Käisime Nõukogude armee muuseumis, sest alguses tundus see hea ideena. Pistsime sinna korraks nina sisse, ajal mil muuseum oli suletud, aga toimus konverents. Kogetu lõi pahviks. Kõlas võimas muusika, ülal trepi kohal oli suur mosaiik sõduritest. Meid tervitas kindralivormis mees, keda nähes mu vene keel oluliselt paranes. Tema käest saimegi teada, et muuseum on sel päeval kinni. Loomulikult läksime järgmisel päeval tagasi ja veel kuidas! Ernil hakkas metroos paha ja ta sisuliselt roomas kogu tee metroost muuseumini. Mina kandsin mõlemi kotte ja võtsin meile muuseumipiletid. Erni vajus kohe istuma, ma läksin garderoobi, kus väga viisakas riidehoiutädi küsis, kas lähen muuseumi või konverentsile. Mõtlesin, milline peaksin olema, et käia regulaarselt sõjamuuseumis konverentsil. Suure Isamaasõja veterani tütar võib-olla? Ajaloolane? Mis puudutab meie lootust saada peadpööritav isamaasõja kogemus, siis see luhtus. Muusikat polnud. Mundrimeest ei olnud. Videod ei töötanud. Kogu info oli vene keeles ja seda oli liiga palju. Inimesele, kes sõja-ajaloost midagi ei tea, on see liiga keeruline. Pealegi oli Erni rivist väljas ja suutis ainult ühe saali läbida. Äkki oleks tõesti konverentsile pidanud minema. Muuseumisse oli algklasside lapsi toodud ja giid näitas neile relvi. Oh jah. Hiljem ütles Erni, et poisid olevat mind vaadanud kui filmistaari.

Moskvast sõitsime kiirrongiga Peterburgi. Raudteejaam oli remondis, nii et me ei saanud kusagil istuda.

Raudteejaamas pidime minema läbi turvaväravate ja siis perroonil seistes rongi ootama. Kopp oli ees. Mul oli mantlivöö aas katki ja kui vöö oli lahti, lohises osa sellest maas ja rikkus mu tuju. Üks patsiga mees perroonil informeeris mind (vene keeles): "Vabandage, teil üks vööaas on, aga teist ei ole!" Mulle meenus kohe vanaemaga juhtunud lugu, mida peres alati on naerdud. Samuti raudtee perroonil, vene mees olevat talle püüdlikult eesti keeles öelnud, et vabandage, proua, teil juks pjuksid on, aga kaks pjuksid ei olje. Vanaemal oli nimelt üks püksisäär alla vajunud, teine üles keeratud.

Rongis pakuti rikkalikult süüa, tuhvlid, kõrvatropid ja silmaklapid olid olemas. Jalaruum oli väike ja välismaalased internetti ei saanud. Meie vastas istusid omavahel võõrad paks mees ja ilus naine, kusjuures mehele hakkas naine meeldima.

Ilm oli Peterburis kohutav, aga elu luksushotellis korvas selle külmetamise.

Elu selles hotellis käib nagu ulmefilmis. Mind pandi sviiti. Saabaste puhastamine ja viksime oli tasuta. Katkine vööaas parandati kiiresti väikese tasu eest. Hommikuti tegi koristaja voodi ära ja pani päevateki peale, aga õhtuti oli voodi ette pandud valge rätik, sellele tuhvlid, päevatekk oli ära võetud ja vatiteki äär oli kenasti alla keeratud, et saaksin kohe voodi pugeda.

Selles hotellis peatuvad rikkad ärimehed. Vahel juhtusin nendega samas liftis sõitma ja siis vahetasid nad omavahel pilke ja rääkisid vene keeles: ohhoo, milline ilus tüdruk meiega liftis! Tegelikult lõhkes mul Moskvas suurest töötamisest vasakus silmas veresoon, nii et pool silmavalget oli verine. Selline eksootiline ilu siis minu poolt.

Ühel õhtul oli hotellis happy hour, kus DJ sarnanes teise planeedi asukale filmist Viies element. Hullumeelne krunn oli peas ja ta tegi ulmelist häält, kõigutades end vaikselt. "Kas nägid?! Kas nägid?", raputasin paaniliselt Ernit varrukast, aga tal oli suva. Ta oli veidi kade, et mina said sviidis elada, aga tema pidi tavalise toaga leppima. Hotell nagu romaan, hotell nagu ulmefilm.

Erni kasutas iga võimalust, et minu toas toolil lamaskleda

Holy Trinity rahvusvaheliste suhete osakond
Peterburi kaubahoovi ees

Kondiiter peab oma professionaalsest huvist lähtudes
Vene turuga kursis olema. :P

Jõest tõsteti laeva üles ja kõik telekanalid olid seda kajastamas

Pärast paari kohtumist, Ermitaaži külastust jms lendasime Yekaterinburgi lennukiga, millele oli kirjutatud Rossia. See oli parim lend kogu reisi vältel, sest tõus ja laskumine olid sujuvad, jalaruumi piisavalt ning kuigi oli peaaegu öö, pakuti sooja toitu, mis oli hinna sees. Ka Aerofloti lendudel oli eine hinna sees, aga mitte soe ja valida ei saanud midagi. Erni küsis varem check in-is kas upgrade'i (näit. äriklassi) saab, aga ei saanud me midagi. Mulle meenus, et minu vanaisa ei oleks iialgi sellega leppinud, et inimestel tehakse rahakoti järgi vahet. Ta oli võrdsuse poolt. Isegi kui talle oleks äriklassis kohta pakutud, poleks ta seda vastu võtnud.

Lennukile oli keelatud võtta suuremat jooki kui see mahlapakk

Lennujaamas kohtasime Briti bändi Skunk Anansie. Nad olid tulnud Venemaa tuurile. Erni oli totaalselt sillas nagu oleks armunud ja rääkis veel mitu päeva, kui fantastiline see on, et Briti bänd Venemaal tuuritab. Vestlema sattusime pagasilindi ääres blondi trummari Mark Richardsoniga. Ta ütles, et ta poeg elab Soomes ja nad päästavad Eestist hüljatud koeri ning viivad Soome peredesse. Ma ütlesin Ernile, et Anne Veski käib ka Venemaal esinemas, aga ta muidugi ei teadnud sellist lauljat.

Hommikul  Yekaterinburgis oli esimene asi, mida märkasin, valgus. Taevas oli kõrge ja sügavsinine, aga miski justkui oleks peegeldanud valgust, nii et see pimestas silmi ja sundis päiksekad ette panema. Linna oli äsja kuumalaine saabunud. Päikese käes oli 20 C. Karmi muutliku kliimaga harjunud rahvas ei suutnud seda uskuda ja kõik käisid ikka veel talveriietega.

Antei tornis

Yekaterinburg asub Aasias, Uurali mäestikust ida suunas. Lähim Euroopa-Aasia piir on 17 km kaugusel.

Meil oli tervelt kaks päeva vaba aega. Käisime Antei tornis. Algul ei osanud minna, aga üks abivalmis mees saatis meid. Siis nägime kesklinnas flashmobi.

Kohe ei taibanud, miks kirev inimmass seebimulle puhudes marsib, aga siis küsisin vene keeles ühelt osalejalt, mis toimub ja see vastas, et nad teevad flashmobi. Erni ei teadnud mis on flashmob ja arvas, et ajan mingit jama. Ta ei uskunud isegi, et ta õpilased flashmobi tähendust teavad.  Siis käisime kunstimuuseumis, kus oli 28 C sooja ning suitsetava tütarlapse pilt.

Zabolotsky, Peter Ephimovich (1803-1866) "Girl with a sigarette" 1850-s. Oil on canvas.

Linna üks peamisi vaatamisväärsuse on The church of the blood (nn. vere kirik), ehitatud hukatud tsaaripere auks. Veretöö pandi toime 16. juulil 1918. aastal. Hukkamiseks andis käsu Yakov Sverdlov, kelle kuju on siiamaani linna vaatamisväärsuste seas. Tema järgi kandis linn nõuka ajal nime Sverdlovsk, mille järgi mina linna teadsin. Oli ta ju igal õhtul Vremja ilmateates. Ka Lenini kuju on ilusti olemas. Palju Bauhausi arhitektuuri.

Church of the Blood

Pühapäeval viis giid meid autoga kahele Euroopa-Aasia piirile. Üks asus linnast 17 km ja teine 40 km kaugusel. Lähima piiripunkti tähisele oli keegi sukad riputanud. Giid ütles, et ta näeb sellist asja elus esimest korda. Puude külge võib linte ka siduda, ei pea sukki ohverdama. Teine piiripunkt asub saastatud tööstuslinna Pervouralski lähedal Kaskede mäel (Beryozavaya gorka). Seal olevat peatunud ja veini joonud Alaxander II teel Siberisse 1837. Sellest tekkis komme juua üks klaas veini Euroopa pool ja teine Aasia pool. Tema auks on ka püstitatud see suur obelisk. Pilti on parem teha väiksemas piiripunktis, sest siis jäävad nii piir kui inimesed koos peale ja küllalt suurelt. Meie giid muide teadis Anne Veskit.

Üks jalg Aasias, teine Euroopas!

Suurem piiripunkt- ebamugavam pildistada

Esmaspäeval oli kaks kohtumist ja siis lendasime Moskva. Moskvas olime hotellis Golden Ring. Nõuka-aegne glamuur. Tegime jalutuskäigu Smolenskaja metroojaama kanti, kus kohtusime taas armsa lehmaga. Avastasime veel kohviku Mu-Muu, kus Erni sai elus esimest korda päris marjadest valmistatud morssi. Ta ei suutnud seda ära kiita. Ostsin koju viimiseks lehmakomme, millele oli patent. Tõesti olid head.

Ernil oli järgmisel hommikul viimane kohtumine, aga mina lendasin varakult Tallinna. Kuigi tervis läks viimasel päeval käest ära, olen väga rahul, et õnnestus teha nii kõikehõlmav Venemaa reis.

YMSOIFTS

Ainus edukas isand on surnud (vaikiv) isand (J. Lacan)

Vahepeal on kevad vaikselt märku andnud. Olen kodus ikka küpsiseid katsetanud: besee- ja võibiskviittaigna omi. Teoreetilisi töid on ka kodus teha antud. Konti need ei murra, kuigi kondiitripraktika on huvitavam.

Olen hoolega kunstivältimist teinud, kuid korduvalt libastunud. Kirjutan iga päev üles, kuidas mul elu ilma kunstita kulgeb ja millised mõtted, tunded, impulsid ja unenäod mind valdavad. Aasta lõpuks on mul 365 lühiraportit.

Kunsti tegemise ja kunstiürituste vältimine ei ole kahandanud mu populaarsust, pigem vastupidi, sest nüüd antakse mulle auhindu ja analüüsitakse mu töid ilma minu enda kohalolekuta, mis on iga ambitsioonika kunstniku unistus. J. Lacani järgi on ainus edukas isand surnud (vaikiv) isand, sest niipea, kui isand hakkab midagi seletama või annab vihjeid oma maalähedusele ja tavalisususele (nagu naabritüdruk), feilib ta suurelt. Selgub, et ta on lõhestunud keeleline olend, kes võib-olla isegi käib WC-s.

Näiteks sain hiljuti Ladyfesti filmiauhinna. Idee mu eelmisel aastal tehtud filmi Lennuk ja Lehm näidata ja auhinnata tuli Ladyfesti korraldajatelt, nii et minu initsiatiiv oli null, nii nagu mu projekt Nihe ette näeb. Auhinda vastu võtma ma muidugi ei läinud, sest tegemist oli kunstiüritusega. Hea küll, laiemalt võttes nimetagem seda kultuuriürituseks, aga minu jaoks isiklikult on Ladyfest tihedalt kunsti ja kunstnikega seotud sündmus. Nii et sain oma feministliku filmiteooria raamatu ja koti kätte, kui käisin Tallinnas juukseid värvimas ja kaamerat remonti viimas. Näitustele loomulikult jalga ei tõstnud, kuigi möödusin Draakoni galeriist, kus käis rahvarohke ja lõbus avamine. Tallinnas kohtusin üle hulga aja oma EKA kursaõe Katsiga, kes tõi mulle Saksamaalt kondiitritooteid. :P

Kaamera remondist ei saanudki asja. Ostan uue püssi. Ma pole ammu nii palju vihastunud, kui oma vana, aga suure Sony kaamera fookuseveaga maadeldes. Ja sarnased vead tekivad isegi mitukümmend tuhat eurot maksvatele profikaameratele! Unistan 3D kaamerast ja 3D monitorist, mida ilma 3D prillideta näeks, aga pean ilmselgelt paar aastat raha koguma.

Reedel tegin oma kunstivältimise programmi teadlikult erandi ja vaatasin kunstisaadet Kultuuritehas mille teemaks seekord olid sekkuvad kunstiakstioonid. Sandra oli mind sinna rääkima kutsunud, aga ma ei läinud, sest kunstisaade ju!

Ei kahetse, et vaatasin. Oli põhjalik ja sisukas saade. Minu aktsiooni Äng analüüsiti iga kandi pealt. Raivo Kelomees arvas, et kunstnikule ei meeldi miski rohkem kui see, et temast räägitakse, ilma et ta ise kohal peaks viibima. Liisa Past rääkis, et Eesti ühiskond pole veel nii suureks sammuks valmis, et naised võiksid kuuma ilmaga meestele sarnaselt ülakeha paljastada. Ma olevat tahtnud õpetada algklassilastele kõrgemat keemiat, ilma et nad teaksid, mis on molekul ehk liiga suurt muudatust püüdnud läbi viia. Ega ma otseselt vastu vaidlekski, aga samas, keegi peab ju olema, kes mõtleb ja tegutseb suurelt, sest millest koosneks muidu ajalugu? :)

Meediamaastik reageeris omamoodi: selle asemel, et rääkida teemast, mille tõstatasin, räägiti hoopis minu isikust. Minuga on tehtud mitmeid persoonilugusid, intekaid, kutsutud saadetesse jne.
Lisaks andsin hiljuti inteka ilublogile All the Pretty People.

Sandra mainis ka mu uut kestvusperfokat, mille jooksul ma kunstiga ei tegele vaid õpin kondiitriks. Kelomees arvas õigesti, et see on üks lüli mu kunstnikukarjääris, mida ma praegu ehitan, Sandra kahtlustas, et see aasta võib märkamatult 10 aastaks venida, aga end tundes tean, et nii see kindlasti ei lähe. Jutt läks humanitaaraladele ja sellele, et sageli ei tööta inimesed neil aladel, mida nad on õppinud. Kelomees rääkis toidukunstist, food-art’ist. Räägiti veel mitmetest teistest headest sekkuvatest kunstiprojektidest.

Rohkem kunstijuttu ma ei aja! Homme algab taas kool ja aprillis praktika.
Muide, kas teadsite, et Tartu Khk-s tehakse puhastusteeninduse teatevõistlusi? Käisin ühel päeval koolis. Seal toimus parasjagu suur ja pidulik aasta tegijate valimine. Igalt erialalt valitakse aasta tegijad. Kõige sürrim asi, mida minu silmad on näinud, on aasta tegija valimine koristamise erialal. Kõik osalejad ja pealtvaatajad olid naissoost. Tuleb tõdeda, et kraamimine on endiselt ekslusiivselt naiste ala. Vastu ootusi ei jooksnud keegi harja ja lapiga pööraselt karjudes ringi. Mõtlesin, et kui mul tolmuallergiat poleks, võiks stiili mõttes õppida puhastusteenindajaks ja oma koolidiplomi kuldses raamis seinale riputada. Aga sellel oleks ilmselt olulisem tähendus, kui oleksin mees.

Head vana-aasta lõppu ja uut aastat!

Head sõbrad, fännid ja vaenlased! Olgu uus aasta veel revolutsioonilisem kui 1968!
Kaardi leiate siit.

Kaardi helitaust pärineb performancekunstnik Laurie Andersonilt, kes laulab oma lennureisist. Klikates alumisele tekstile, saate vaadata videot "Lennuk ja lehm". Taustafoto on tehtud 2008.a. päikesevarjutuse ajal, niisiis polegi tegu kuu vaid päikesega. :) Lennukiks valisin ainsa tõelise lennuki inimkonna ajaloost: ülehelikiirusel liikunud Concorde. Paljude pisarais fännide saatel tegi Concorde oma viimase lennu 2003. aastal. Lõpetamise põhjusi oli mitu: liiga kulukas, liiga kärarikas ja oli juhtunud üks õnnetus. Nüüd näeme teda muuseumides. "See on tagasiminek kiviaja rüppe," räägiti toona. Praegu teeme vaid koopamaale Concorde'st, lehmast ja päikesevarjutusest ning vestame lugusid esmakordselt lennukiga sõitvast 10 lapse emast, kes linnatulesid tähtedeks pidas.

Lehma unenägu

Lugu seeriast "Lehm ja lennuk"
Esimene lugu
Teine lugu

Lennuki äraolekul jäi lehm magama ja nägi kummalist unenägu. Ta oli lennuväljal, kus kasvas lopsakas rohi, aga selle asemel, et kohe krõmpsutama hakata, tõusis lehm hoopis lendu. Hommikupäike kiirgas silmapiiril nagu prožektor ja taevas oli lehmadest tulvil. Lennukid aga maiustasid lennuväljal ristikheinaga.

Lehma unenägu

Merilehm

Merilehm

Lugu seeriast "Lehm ja lennuk"
Eelmine lugu siin


Lennuk on oma angaaris juba nii palju nutnud, et ta kere on roostes. Ta ei lenda enam ammugi.

Ühel sügishommikul ilmuvad udu seest sarved. Tõusev päike joonistab välja tuttavad kontuurid. Lehm on tagasi!

Tuleb välja, et ta ei läinudki sinna, kuhu kõik lehmad lõpuks lähevad. Lehm on hoopis meres käinud. Ta nimetab end nüüd merilehmaks ja tema soe kere lõhnab soola ning adru järgi. Ta ripsmetel on ikka veel veepiisad ja silmis metsik merekaru helk.

Kogu nutmine oli järelikult asjata.

Lehm sööb lennukilt roostekihi maha ja siis lähevad nad koos vanni.

Okei, ma nüüd tankima, hüüab lennuk lõpuks ja kaob silmapiiri taha. „Huvitav, kuhu ta TEGELIKULT läks,“ mõtiskleb lehm ja vaatab lennukile järele.

London, tissid ja esinemine Maire Aunaste saates

E kutsus mind taas nädalavahetuseks Londoni. Lennureis möödus mul ühe vene-eesti päritolu noormehe seltsis, kes oli pulmast tulnud ja vipsis ning jagas hüplikult oma hajevil joodikumõtteid. Ta lihtsalt istus mu kõrvale. Ma olen friigimagnet. Ta pakkus mulle Vana Tallinna, mina talle õuna ja nii see lend möödus. Tüübil olid erakordselt õblukesed labakäed ning kokapaberid, aga ta ei töötanud enam ammu kokana: raha pärast. Kokkadel olevat vilets palk. Vahepeal ilmus ta näole masenduse vari ja ta märkis: “Tead. Ma arvan, et mul ei ole ühtegi tõelist sõpra peale minu ema.”. Järgmisel hetkel ta juba naeris millegi üle, jäädes Vanast Tallinnast aina rohkem purju. Temaga oli päris lahe igavat lendu mööda saata, aga Lutoni lennujaamas muutus ta tüütuks. E oli mulle kirjutanud õpetuse, kuidas ma lennujaamast hotelli saan, aga see mees pirises sääsena mu kõrva ääres, et tema olevat kaks aastat Londonis elanud ja teadvat, kuidas ma odavamalt ja kiiremini sihtpunkti jõuan. Kui E helistas, küsisin, mida ta teisest plaanist arvab, aga ta laitis selle maha ja ma otsustasin teha nagu E soovitas, sest ma ei tahtnud ära eksida. Purjus tegelane muutus ikka räigelt tüütuks, sest kui ma püüdsin osta rongipiletit, korrutas ta kõva häälega mu kõrval, et ma ei tohi osta seda piletit vaid peaksin ostma bussipileti. Kui ta nägi, et olen pileti ära ostnud, ta solvus, ütles, et ma olen loll ja läks oma teed.

Järgmine ootamatus juhtus bussis, mis viis raudteejaama: nägin võrdõiguslikkuse volinikku, kes oli sama lennukiga tulnud! Me ei olnud varem omavahel vestelnud, kuigi seminaridel tõenäoliselt oleme koos käinud küll. Ta tundis mind ära, kõnetas ja teel Londoni arutasime minu avaldust. Kuhugi välja me ei jõudnud, sest tegu olevat üsna keerulise pähkliga.

Londonisse saabunud, hakkasin hotelli otsima ja sattusin kulgemise tulemusena otse Londoni Kunstiakadeemiasse. See oli mingi väiksem kool, mitte Royal Academy. Suur hoone oli. Üks mustanahaline mees, kes jalgrattaparklat (mida keegi kasutada ei osanud) valvas juhatas mind sealt edasi.

Samal õhtul näitas Eestis ETV-s seda Aunaste saadet “Mida teie arvate”, kus mina eksperdina kohal olin. Ise ma nägin seda alles järgmisel nädalal. Enne kui Londoni-seiklustega edasi lähen, meenutan võtteid. Seda saab järelvaadata netis.

Saade oli täitsa normaalseks kokku pandud, arvestades, milline segadus seal vahepeal toimus. Iluminutid: televisioon muudab kõik inimesed paksuks. Ma olen palju peenem kui ekraanil. Isegi meik oli päriselt palju ilusam kui telekast paistis. Kahjuks oli saatest välja lõigatud naljakas juhtum seoses mu värvitud juustega: rääkisin, et kui juuksuri juures käin, küsib juuksur alati teistelt klientidelt, kas nad sooviksid sama värvilisi juukseid nagu mul ja kunagi keegi ei soovi. :D Aunaste publikule: andke kepikestega märku, kes sooviks samasuguseid juukseid nagu Fideelial! Keegi, mitte keegi! Äkki arglik kepike: üks hallipäine mees! :D

Ma ei saa aru, miks nii paljud Maire Aunastet vihkavad või kui just ei vihka, ei kannata teda silma otsaski. Mulle ta meeldis, aga mitte sellepärast, et ta pidevalt mind, mu blogi, mu välimust ja tegusid kiitis vaid lihtsalt sellepärast, et ta tundus vahva ja ma ei leidnud ainsatki põhjust teda mitte sallida.

Nalja sai Linnar Priimäega, kes vaheklippide ajal kõrvad ja silmad kinni pani ning lõpuks stuudiost kadus. Esimene klipp, kus ropendavad mehed WC- poti vaakumpumbast šampust jõid, andis Priimäe esteetilisele maitsele ränga hoobi. Minu meelest oli klipi ülesehitus väga steriilne: näitlejad pingutasid kõvasti üle, seinad olid värskelt valgeks värvitud, sinna oli musta värske värviga püüdlikult tehtud anarhistlikku grafitit ja vetsu vaakumpumbad olid äsja poest ostetud. Võltsroppus mind ei kõiguta.

Nüüd taas Londoni teemal. Järgmisel hommikul näitas Londonis telekast rugbit. E hakkas kl 7 kolistama, et vaadata seda läpakast! Ärkasin, sain maruvihaseks ja käskisin tal voodi heita, et saaksin magada. Tulemus: E puges üleni teki alla ja jälgis seal oma moblast rugbit, puhisedes iga kord, kui värav löödi. See juhtum illustreerib vanasõna, et aastad ei loe, kui hing on noor: vanasti lugesid sõnakuulmatud lapsed teki all taskulambiga raamatuid!

Pärast leppisime ära. Ta ütles, et püüdis vaikselt tegutseda, aga kuna ta on väga kohmakas ja mina olen paberitega unetu, siis ei saa ju nii teha! Ärkasin isegi siis üles, kui ta oma hingamistrikki tegi! Tal on kummaline komme hingata kõva häälega sisse, hoida hinge kinni ja hingata pahinal välja nagu masin oleks toas.

Käisime kahe päevaga kõik suuremad kunstigaleriid läbi ja sattusime neisse alati hetkel, kui oli algamas tasuta giidiga ringkäik tähtteoste juurde. Esimene päev möödus Tate Modernis, kus mustanahaline giid tutvustas Taryn Simon’i näitust A Living Man Declared Dead and Other Chapters.

See oli mahukas ja aegavõttev vaatamine. Tegemist siis genealoogiatüüpi uuringuga. Teine suurem näitus oli Gerhard Richter’i Panorama: näide, kuidas kunstnik suudab maalida peaaegu ükskõik, millises stiilis.

Pärast käisin veel portreegaleriis, aga seal midagi erutavat ei näinud, sest suuremat osa olin kevadel juba näinud ja uus Hollywoodi staaride fotonäitus ei tundunud kuigi asjalik. Rahvast oli meeletult kõigis galeriides. Inimesed tahavad kunsti vaadata ja seda lahti mõtestada. Tullakse peredega.

Samal ajal toimus Trafalgar Square’l suur meeleavaldus Afganistani teemal.

Tänavakunstnik joonistas lippe meelavalduse jooksul

Õhtul käisime teatris vaatamas etendust Jah, härra peaminister, väga kihvtid näitlejad olid.

Pühapäev: Saatchi ja Tate Britain. Hiljem hängisime totaalses kommihullumajas M&M’s World. Samal ajal möllasid tänavail end zombideks maskeerinud tüübid. Olime parajasti Jaapani anime nännipoes, kui üks pussnoaga verine zombie hüppas poodi sisse ja tegi „böö“, erilist efekti saavutamata.

Koledad kommid ja mina M&M's Maailmas

London oli zombiest vallutatud ja ühelgi ööl ei olnud vaikne

Saatchi galeriis oli viimaseid päevi avatud näitus New Scupluture, mida giidiga vaadata õnnestus. Kogesin nostalgiahetke: Richard Wilsoni naftatuba „20:50“ oli endiselt seal! Ainuke pettumus oli, et kui ma aastal 2003 sain minna mööda poodiumi õli keskele, siis nüüd enam seda teha ei tohtinud. Giidi sõnul on see ettevaatusabinõu. Vanasti sai niimoodi sinna sisse kõndida ja selles loos kunstnik seletab, et sai idee ruum õliga üle ujutada basseini veerel puhates.

Richard Wilson "20:50"

Roosade tiibadega halvad koledad vanamehed ja mina Saatchis

Autoportree Richard Wilsoni teosega "20:50"

Tate Britain’is sattusime jälle giidile. Alguses mõtlesin, et ma ei viitsi seda nõrga häälega vanadaami kuulata, sest oli palju huvilisi ja ma olin pikast päevast väsinud, aga mida kauem ta rääkis, seda põnevamaks kõik muutus. Inglise prerafaeliidid, eelimpressionistid ja naiivse kallakuga tegelased – kõik olid väga huvitavad. Giidil oli hea huumorimeel ja ta ütles, et kui sa vanasti üldse keegi olid, ei ostnud sa oma mööblit ise. Hakkasin mõtlema, et mina ju ka ei ole oma mööblit ise ostnud, enamus mu raskest puidust kolakaid on esivanemate pärandus.

Giidid teevad hulle pingutusi, et tavakodanikule kunsti seletada. Kuna nad ei teadnud, et olen kunstnik, üllatusid nad iga kord, kui ma mõnele nende küsimusele õigesti vastasin või midagi ära arvasin: amazing!

Lisaks oli seal omal ajal publikut hullutanud maailmalõpu maalija näitus.
John Martin oli 19. sajandi kunstnik, kes võttis Piiblist maailmalõpuideid ja maalis need üles. Rahvale ta meeldis, aga kriitukutele mitte nii väga. Nüüd olevat alles tema aeg saabunud. Ta maalid on olnud eeskujuks paljudele maailmalõpufilmidele. Galeriis sai vaadata ka meelelahutuslikku kino, kus John Martini suurtele maalidele lasti pimendatud ruumis prožega valgusvihke ja püüti tekitada tunnet nagu kohe tuleks maailma lõpp.

Õhtul kinos „Jane Eyre“- esoteerilise hõnguga jaapanipärane variant. Tõsine värk, ei mingit nalja. Lõpp ajas naerma kui aus olla.

Olen nüüd kodus ja pean endistviisi täiesti masendavaks juba eelmises postituses mainitut, et kunstnik ei saa oma töödega muidu tuntuks kui peab end poolsurnuks piinama, kõndides näiteks 161 km palja rindkerega. Kunst ei koti kedagi, ainult tissid loevad. Loomulikult oli minu aktsioon „Äng“ oluline sotsiaalkriitiline töö, sest tõi esile ühiskonna hirmud, ängid, suhtumise naistesse jne, aga… saate isegi aru, mis mind häirib. Ma ei viitsi korrutada.

Sain eile kaks uudist: esiteks olevat minu aktsioon inspireerinud Kanal 2 eilset seepi „Eestlane ja venelane“. Ma ise saan alles hiljem netist vaadata seda. Kui keegi nägi, võib siia kommentaaridesse kirjutada, kuidas oli. Teine uudis: Ekspressi Areen soovib minult intekat. Teinud eelnevalt kindlaks, et juttu tuleb laiemalt kunstist, mitte ainult tissidest, andsin oma lahke nõusoleku. Jutuajamine toimub järgmisel nädalal, kui mul enne oma rämedast külmetushaigusest üle saada õnnestub. Praegu tunnen nagu mul oleks kosmonaudikuppel ümber pea ja nina tilgub pidevalt. Ma ei mäletagi, millal viimati haige olin.

Kui ma oma eelmise postituse lõpetasin depressiivse noodiga a’la miski enam ei koti, uusi ideid pole, siis nüüd on mul tulnud juba mitmeid uusi mõtteid, mis on mind viinud arusaamisele, et kunstnik ei ole mitte ainult amet ja töö vaid ka patoloogia, paratamatus, sattumuslikkus. Ja endiselt on õhus liigagi palju revolutsiooni.

Praegu tuli idee pealkirjastada tulevikus kõik oma postitused sõnaga "Tissid". Nii on kõige lihtsam.

Mõttetu

Sügiseti on mul alati tunne, et vana aasta saab läbi ja algab uus. Seega on paslik teha kokkuvõte möödanikust.

Olen terve aasta purjetanud absurdihuumori tähe all ja tundnud õhus revolutsiooni. Vahel näib, et kohe saan maha istuda ja visata paar mõtlikku rida nagu Viktor Astafiev lasteraamatus „Punarinna laul“: Turjaku jalamil luhal laotus udu, ja rohi oli udust märg, tulilillede õied olid maadligi longus ning härjasilmade kollaste silmaterade kohal võbelesid valged ripsmed.“ (Eesti Raamat 1986, originaal 1983). Tegelikkuses aga toimub hullumaja või vähemalt selle puhvetit meenutav metsik tõmblemine ja ma kirjutan hoopis nii: „Ööseks saabusime Laululinnu majutusse. Mul olid väga valusad villid ja iga samm oli jube piinarikas. Kell oli umbes 21.20, kui ma väsinuna pilgu kodumajutuse peahoone ülemise korruse poole suunasin ja äkki nägin iseennast! Ei ma ei näinud ilmutust. Seal mängis suur LCD telekas, kust tuli Reporter ja sattusime maja ette just siis, kui eetris olin mina. Täiesti sürr! Vaatasime ära ja siis selgus, et maja uks on lukus.“ (blogipostitus Äng - 161 km jalgsi naiste õiguse eest olla palja rindkerega!)

Või nii: „Käisin lemmikloomapoes oma orjale koera kaelarihma ostmas. Müüja oli väga abivalmis noor neiu, kes uuris, mis mu koera kaelaümbermõõt on. Ma vastasin, et pole mõõtnud, silma järgi peab otsustama. Müüja küsis, kas on suur või väike koer. Vastasin, et pigem suur. Lõpuks valisin välja odavama kollase rihma, millele oli ilu pärast kinnitatud väike punane kolmnurkne rätik.“. (isiklikust päevikust)

Või suisa nii: „Paaniline näituse ülespanek. Dènes väänas kaela välja, mul nihkus biitseps paigast ja galerii valvur pani õhinaga tapeeti. Juhan ratest vedas mind alt, mul tuju langes. Kutsusin Jusket asemele, keeldus. Paanika. Kärt aitas mind välja. Ta üldse aitas palju.“ (isiklikust päevikust).

Orjavärki ma enam ei tee, sest see osutus täiesti mõttetuks rabelemiseks ja koerarollis ori oli igavam kui päris koer.

Näitusevärki ma ilmselt ka enam ei tee, sest meediakajastus oli seekord null, kuigi isiklikku tagasisidet sain ikka - alates sellest, et huvitav ja hullumeelne näitus kuni selleni, et üks tuttav vanem mees hakkas seda näitust vaadates miskipärast kahtlustama, et olen lesbi. Pean silmas oma hiljutist isiknäitust Mõmmi ja Ingel igavesti koos Draakoni galeriis. Selliseid põhjalikke installatiivseid ülespanekuid, mis hõlmavad inimesi, suuri asju ja rasket tööd, ei ole mul enam tahtmist teha. Videoid ka enam miski mind tegema ei kutsu. Professionaalse tagasiside puudumine on peamine põhjus, aga teine põhjus on muidugi palga olematus. Palka ju endiselt kunstnikele ei maksta, kuigi kevadtalvel plaaniti lausa kunstnike meeleavaldust, mis siiski katki jäi mille ma soolo-meeleavaldusena Objektis tegin. Oma hiljutise isiknäitusega jäin õnneks natuke plussi, aga ainult tänu sellele, et kulkast raha sain ning galerii üür vahepeal poole võrra langes ja osad ehitusmaterjalid olid poes ka odavamad kui kardetud. Seoses selle näitusega kogesin mitmeid suuri pettumusi kaasinimestes, aga veendusin samas, et olemas on ka ilusaid ja abivalmis inimesi. Mis on sõprus? Aga Facebooki sõprus? Sõbrad on need, kes muuhulgas täidavad lubadusi ja kui neil on võimalik, tulevad appi. Teoorias me ju teame seda, aga praktikas ei tule tihti elus selliseid olukordi ette, kus sõprust testida saaks. Elu on liiga normaalne ja tavaline. Me ei õpi sellise vegeteerimise käigus tundma ei iseennast ega ka oma kaaslasi.

Mu palja rindkere aktsioon Äng sai niivõrd palju meediakajastust, et mida iganes ma veel tulevikus teen, võib selle varju jääda ja see on jama, sest olen ka varem loonud paljude arvates huvitavaid teoseid, mis on laiema tähelepanuta kodukale lihtsalt kiratsema ununenud. Näiteks video Isa ja tütar, video Hilda  ja üks uuemaid videoid Lennuk ja Lehm ning veel rida töid, terveid projekte... Mulle ei meeldi kunsti sahtlisse teha ja ei meeldi nahast välja pugeda, et kriitikutelt väikest nupukest kusagil ajalehes oma näituse kohta saada. Kui teha kunsti, siis ainult suurelt ja minna kunstiajalukku.

Paljud on primitiivsete ihade küüsis, neil on silme ees vaid paljad seksualiseeritud tissid ja muu on nende jaoks tühine. Hetkeseisuga olen ma esitanud avalduse soolise võrdõiguslikkuse volinikule ja ootan vastust. Kirjeldasin avalduses, kuidas mulle palja ülakehaga liikumise eest politsei kutsuti ja kuidas menetluses märgiti, et kuigi ma karistada ei saa, rikkusin ma siiski avalikku korda. Palusin tal oma arvamus anda, et kas on tegu soolise diskrimineerimisega. Minu meelest on. Septembri lõpus peaks eetrisse jõudma Aunaste saade „Mida teie arvate? Kas erineda või sarnaneda?“, mille võtetele mind seoses „Ängiga“ kutsuti ja kus sai sõna otseses mõttes kino. Seoses oma rindkere perfokaga nägin, kui sügavad pained on meie ühiskonnas ja kui kaugele ulatuvad sooliste eelarvamuste juured. Nagu näitusega, nii ka aktsiooniga seoses õppisin paljusid tuttavaid ja võõraid inimesi tundma kas väga haigest või vastupidi, väga lahedast vaatepunktist. Muljeid tuli seinast- seina. Suurim üllatus siiski oli, kui palju leidub neid, kes peavad naise rindkere eemaletõukavaks ja alasti keha inetuks. Artiklite kommentaare, mida varem innukalt kollektsioneerisin, ma enam ei loe. Pole tõesti enam midagi imestada, et Eesti on ainuke EL liikmesriik, kus puudub ametlik nudistide rand.

Kokkuvõtteks. Kui tavaliselt on tegemist kuhjaga, kõik tundub huvitav ja tahaks veel igast asju proovida, siis nüüd ei näe ma peaaegu mitte millelgi enam mõtet.

Lehm kui tõde

Lehm ja lennuk jalutavad juuniööl Annelinnas.

Sirelid, ööbikud.

Valgus ja soojus.

Lehm ja lennuk jalutavad augustiööl Annelinnas.

Lehm peab minema, aga ta ei tea veel seda.

Lennuk nutab.

Lehm lohutab lennukit.

Nad istuvad kaua tamme all pingil. Sirelid on ammu ära õitsenud.

Lõpuks lehm tõuseb kõheldes, otsekui midagi imeks pannes ja kaob silmapiiri taha.