See blogi on kasutusel alates 21. augustist 2010. Vana blogi asub siin.


31 December 2011

Head vana-aasta lõppu ja uut aastat!

Head sõbrad, fännid ja vaenlased! Olgu uus aasta veel revolutsioonilisem kui 1968!
Kaardi leiate siit.

Kaardi helitaust pärineb performancekunstnik Laurie Andersonilt, kes laulab oma lennureisist. Klikates alumisele tekstile, saate vaadata videot "Lennuk ja lehm". Taustafoto on tehtud 2008.a. päikesevarjutuse ajal, niisiis polegi tegu kuu vaid päikesega. :) Lennukiks valisin ainsa tõelise lennuki inimkonna ajaloost: ülehelikiirusel liikunud Concorde. Paljude pisarais fännide saatel tegi Concorde oma viimase lennu 2003. aastal. Lõpetamise põhjusi oli mitu: liiga kulukas, liiga kärarikas ja oli juhtunud üks õnnetus. Nüüd näeme teda muuseumides. "See on tagasiminek kiviaja rüppe," räägiti toona. Praegu teeme vaid koopamaale Concorde'st, lehmast ja päikesevarjutusest ning vestame lugusid esmakordselt lennukiga sõitvast 10 lapse emast, kes linnatulesid tähtedeks pidas.

01 December 2011

Lehma unenägu


Lugu seeriast "Lehm ja lennuk"
Esimene lugu
Teine lugu

Lennuki äraolekul jäi lehm magama ja nägi kummalist unenägu. Ta oli lennuväljal, kus kasvas lopsakas rohi, aga selle asemel, et kohe krõmpsutama hakata, tõusis lehm hoopis lendu. Hommikupäike kiirgas silmapiiril nagu prožektor ja taevas oli lehmadest tulvil. Lennukid aga maiustasid lennuväljal ristikheinaga.

Lehma unenägu

12 November 2011

Matkad, tissid ja lollus

Matkad

Olen sel sügisel käinud oma Mehe tee staaridega kolmel jalgsimatkal.


Võhandu 16 km. 1. okt

Olin heas vormis, ilm oli suvine ning jalad ei väsinud ära. Ei tekkinud tunnet justkui oleks pikalt kõndinud, sama hästi oleksin võinud ka paigal seista. Kartsin juba, et peale kõike seda, mis ma teinud olen (jalgsikäik palja ülakehaga, öised fotosessioonid kraana tipus, avalikud esinemised jne) pole jäänud enam ainsatki tegevust, mis minus adrekat võiks esile kutsuda. Tee või enekas, ausalt!

Mets Võhandu lähistel

Piusa 20 km. 29. okt

Hirm oli siiski asjatu. Enne seda matka olin pikalt haige: põskkoopapõletik, üldine nõrkus. Iga päev oli palavik, mis ka matka ajal jätkus. Vorm oli kõvasti langenud. Teekond viis alguses järskudest voortest üles ja alla ning läbi padriku. Me ei järginud kogu aeg ettenähtud matkarada, sellevõrra siis ka palju rängem trip. Jalad hakkasid absurdsetest kohtadest valutama: vasaku jala põlveõnnal ja parema jala hüppeliiges. Möldri külast läbi minnes saime kohalikult elanikult, vipsis vanamehelt sõimata. Tema arvates olime me erateel ja hirmutasime ta koeri, kes vastupidiselt eeldustele rõõmsalt ja sõbralikult meid tervitasid. Seadus ütleb, et erateel ja eramaal võib viibida päikesetõusust loojanguni. Isegi, kui see Möldri küla läbiv tee oleks eratee, oli meil õigus sel kellajal seal viibida. Viimased paar tundi kõndisime pimeda tähistaeva all paksus udus. Niisiis jääb enekas praegu ära.

Mets Piusa ääres



Pühajärve 14 km. 5. nov

Ikka veel kergelt tõbine. Lühike teekond, kuid juba jõudsid samad kohad jalgadel valutama hakata nagu eelmisel matkal. Vorm on piinlikult nõrk. Trenni olen jõudnud vaid loetud korrad. Samas neist kolmest kõige ilusam matk. Hommikul murdsid päikesekiired läbi udu ja kaste oli maas. Õhtul imeilus loojang järvel. Vaikne, vähe inimesi. Loodus oli talveootel ja kõik tüütud putukad puukoore alla pugenud.

Hommikune mets Pühajärve ääres



Tissid

Vahepeal on pikenenud nii eesti kui välismaa artiklite jms loetelu, kus minu palja ülakeha aktsiooni mainitakse. Nüüdseks olen saavutanud juba maailmakuulsuse. Mind teatakse Norras, Soomes, Ameerikas, Kanadas ja võib-olla veel kusagil. Facebookis on hea jälile jõuda, kus riigis ma uudistes olin, sest iga kord peale uudist tuleb mulle vastava riigi sõbrakutseid ning lahedaid toetussõnumeid.

Rahvahuumori austajatele soovitan 13.okt eetris olnud ja netist järelvaadatavat osa sarjast „Eestlane ja venelane“. Nimelt on sealne tegevuskäik üles ehitatud minu palja ülakeha perfokale. Seda peab lihtsalt nägema, kuidas Anne Paluveri tegelaskuju Mutt minu aktsiooni eeskujuks võttes ka ise ähvardab rinnad paljaks võtta- vaeste ja pensionäride kaitseks! Ja keeldub neid paljastamast autode reklaamimiseks. Cool!


Lollus

Kuna hiljaaegu valitses mu elu kõigis aspektides täielik kaos, hakkas mulle tunduma, et äkki on netikommentaatoritel õigus, kui nad kirjutavad, et ma olen loll. Võib-olla olen lisaks veel kuri ja inetu ka. Eelmise laupäeva õhtu pühendasime Lehmaga iseenda mõnitamisele. Jõime likööri, sõime jäätist põhja kõrbenud moosiga ja ma kirjutasin FB-sse: „Fideelia on loll“, millele tuli üle 60 kommentaari ühe õhtuga. Igasuguseid soovitusi sadas, mida ette võtta, et lollusest pääseda. Paar päeva hiljem teatas Anders Härm FB-s et ka tema on loll, aga sai vähem soovitusi.

19 October 2011

Merilehm


Merilehm

Lugu seeriast "Lehm ja lennuk"
Eelmine lugu siin


Lennuk on oma angaaris juba nii palju nutnud, et ta kere on roostes. Ta ei lenda enam ammugi.

Ühel sügishommikul ilmuvad udu seest sarved. Tõusev päike joonistab välja tuttavad kontuurid. Lehm on tagasi!

Tuleb välja, et ta ei läinudki sinna, kuhu kõik lehmad lõpuks lähevad. Lehm on hoopis meres käinud. Ta nimetab end nüüd merilehmaks ja tema soe kere lõhnab soola ning adru järgi. Ta ripsmetel on ikka veel veepiisad ja silmis metsik merekaru helk.

Kogu nutmine oli järelikult asjata.

Lehm sööb lennukilt roostekihi maha ja siis lähevad nad koos vanni.

Okei, ma nüüd tankima, hüüab lennuk lõpuks ja kaob silmapiiri taha. „Huvitav, kuhu ta TEGELIKULT läks,“ mõtiskleb lehm ja vaatab lennukile järele.


14 October 2011

London, tissid ja esinemine Maire Aunaste saates

E kutsus mind taas nädalavahetuseks Londoni. Lennureis möödus mul ühe vene-eesti päritolu noormehe seltsis, kes oli pulmast tulnud ja vipsis ning jagas hüplikult oma hajevil joodikumõtteid. Ta lihtsalt istus mu kõrvale. Ma olen friigimagnet. Ta pakkus mulle Vana Tallinna, mina talle õuna ja nii see lend möödus. Tüübil olid erakordselt õblukesed labakäed ning kokapaberid, aga ta ei töötanud enam ammu kokana: raha pärast. Kokkadel olevat vilets palk. Vahepeal ilmus ta näole masenduse vari ja ta märkis: “Tead. Ma arvan, et mul ei ole ühtegi tõelist sõpra peale minu ema.”. Järgmisel hetkel ta juba naeris millegi üle, jäädes Vanast Tallinnast aina rohkem purju. Temaga oli päris lahe igavat lendu mööda saata, aga Lutoni lennujaamas muutus ta tüütuks. E oli mulle kirjutanud õpetuse, kuidas ma lennujaamast hotelli saan, aga see mees pirises sääsena mu kõrva ääres, et tema olevat kaks aastat Londonis elanud ja teadvat, kuidas ma odavamalt ja kiiremini sihtpunkti jõuan. Kui E helistas, küsisin, mida ta teisest plaanist arvab, aga ta laitis selle maha ja ma otsustasin teha nagu E soovitas, sest ma ei tahtnud ära eksida. Purjus tegelane muutus ikka räigelt tüütuks, sest kui ma püüdsin osta rongipiletit, korrutas ta kõva häälega mu kõrval, et ma ei tohi osta seda piletit vaid peaksin ostma bussipileti. Kui ta nägi, et olen pileti ära ostnud, ta solvus, ütles, et ma olen loll ja läks oma teed.

Järgmine ootamatus juhtus bussis, mis viis raudteejaama: nägin võrdõiguslikkuse volinikku, kes oli sama lennukiga tulnud! Me ei olnud varem omavahel vestelnud, kuigi seminaridel tõenäoliselt oleme koos käinud küll. Ta tundis mind ära, kõnetas ja teel Londoni arutasime minu avaldust. Kuhugi välja me ei jõudnud, sest tegu olevat üsna keerulise pähkliga.

Londonisse saabunud, hakkasin hotelli otsima ja sattusin kulgemise tulemusena otse Londoni Kunstiakadeemiasse. See oli mingi väiksem kool, mitte Royal Academy. Suur hoone oli. Üks mustanahaline mees, kes jalgrattaparklat (mida keegi kasutada ei osanud) valvas juhatas mind sealt edasi.

Samal õhtul näitas Eestis ETV-s seda Aunaste saadet “Mida teie arvate”, kus mina eksperdina kohal olin. Ise ma nägin seda alles järgmisel nädalal. Enne kui Londoni-seiklustega edasi lähen, meenutan võtteid. Seda saab järelvaadata netis.

Saade oli täitsa normaalseks kokku pandud, arvestades, milline segadus seal vahepeal toimus. Iluminutid: televisioon muudab kõik inimesed paksuks. Ma olen palju peenem kui ekraanil. Isegi meik oli päriselt palju ilusam kui telekast paistis. Kahjuks oli saatest välja lõigatud naljakas juhtum seoses mu värvitud juustega: rääkisin, et kui juuksuri juures käin, küsib juuksur alati teistelt klientidelt, kas nad sooviksid sama värvilisi juukseid nagu mul ja kunagi keegi ei soovi. :D Aunaste publikule: andke kepikestega märku, kes sooviks samasuguseid juukseid nagu Fideelial! Keegi, mitte keegi! Äkki arglik kepike: üks hallipäine mees! :D

Ma ei saa aru, miks nii paljud Maire Aunastet vihkavad või kui just ei vihka, ei kannata teda silma otsaski. Mulle ta meeldis, aga mitte sellepärast, et ta pidevalt mind, mu blogi, mu välimust ja tegusid kiitis vaid lihtsalt sellepärast, et ta tundus vahva ja ma ei leidnud ainsatki põhjust teda mitte sallida.

Nalja sai Linnar Priimäega, kes vaheklippide ajal kõrvad ja silmad kinni pani ning lõpuks stuudiost kadus. Esimene klipp, kus ropendavad mehed WC- poti vaakumpumbast šampust jõid, andis Priimäe esteetilisele maitsele ränga hoobi. Minu meelest oli klipi ülesehitus väga steriilne: näitlejad pingutasid kõvasti üle, seinad olid värskelt valgeks värvitud, sinna oli musta värske värviga püüdlikult tehtud anarhistlikku grafitit ja vetsu vaakumpumbad olid äsja poest ostetud. Võltsroppus mind ei kõiguta.

Nüüd taas Londoni teemal. Järgmisel hommikul näitas Londonis telekast rugbit. E hakkas kl 7 kolistama, et vaadata seda läpakast! Ärkasin, sain maruvihaseks ja käskisin tal voodi heita, et saaksin magada. Tulemus: E puges üleni teki alla ja jälgis seal oma moblast rugbit, puhisedes iga kord, kui värav löödi. See juhtum illustreerib vanasõna, et aastad ei loe, kui hing on noor: vanasti lugesid sõnakuulmatud lapsed teki all taskulambiga raamatuid!

Pärast leppisime ära. Ta ütles, et püüdis vaikselt tegutseda, aga kuna ta on väga kohmakas ja mina olen paberitega unetu, siis ei saa ju nii teha! Ärkasin isegi siis üles, kui ta oma hingamistrikki tegi! Tal on kummaline komme hingata kõva häälega sisse, hoida hinge kinni ja hingata pahinal välja nagu masin oleks toas.

Käisime kahe päevaga kõik suuremad kunstigaleriid läbi ja sattusime neisse alati hetkel, kui oli algamas tasuta giidiga ringkäik tähtteoste juurde. Esimene päev möödus Tate Modernis, kus mustanahaline giid tutvustas Taryn Simon’i näitust A Living Man Declared Dead and Other Chapters.

See oli mahukas ja aegavõttev vaatamine. Tegemist siis genealoogiatüüpi uuringuga. Teine suurem näitus oli Gerhard Richter’i Panorama: näide, kuidas kunstnik suudab maalida peaaegu ükskõik, millises stiilis.

Pärast käisin veel portreegaleriis, aga seal midagi erutavat ei näinud, sest suuremat osa olin kevadel juba näinud ja uus Hollywoodi staaride fotonäitus ei tundunud kuigi asjalik. Rahvast oli meeletult kõigis galeriides. Inimesed tahavad kunsti vaadata ja seda lahti mõtestada. Tullakse peredega.

Samal ajal toimus Trafalgar Square’l suur meeleavaldus Afganistani teemal.


Tänavakunstnik joonistas lippe meelavalduse jooksul


Õhtul käisime teatris vaatamas etendust Jah, härra peaminister, väga kihvtid näitlejad olid.

Pühapäev: Saatchi ja Tate Britain. Hiljem hängisime totaalses kommihullumajas M&M’s World. Samal ajal möllasid tänavail end zombideks maskeerinud tüübid. Olime parajasti Jaapani anime nännipoes, kui üks pussnoaga verine zombie hüppas poodi sisse ja tegi „böö“, erilist efekti saavutamata.

Koledad kommid ja mina M&M's Maailmas
London oli zombiest vallutatud ja ühelgi ööl ei olnud vaikne

Saatchi galeriis oli viimaseid päevi avatud näitus New Scupluture, mida giidiga vaadata õnnestus. Kogesin nostalgiahetke: Richard Wilsoni naftatuba „20:50“ oli endiselt seal! Ainuke pettumus oli, et kui ma aastal 2003 sain minna mööda poodiumi õli keskele, siis nüüd enam seda teha ei tohtinud. Giidi sõnul on see ettevaatusabinõu. Vanasti sai niimoodi sinna sisse kõndida ja selles loos kunstnik seletab, et sai idee ruum õliga üle ujutada basseini veerel puhates.


Richard Wilson "20:50"
Roosade tiibadega halvad koledad vanamehed ja mina Saatchis

Autoportree Richard Wilsoni teosega "20:50"

Tate Britain’is sattusime jälle giidile. Alguses mõtlesin, et ma ei viitsi seda nõrga häälega vanadaami kuulata, sest oli palju huvilisi ja ma olin pikast päevast väsinud, aga mida kauem ta rääkis, seda põnevamaks kõik muutus. Inglise prerafaeliidid, eelimpressionistid ja naiivse kallakuga tegelased – kõik olid väga huvitavad. Giidil oli hea huumorimeel ja ta ütles, et kui sa vanasti üldse keegi olid, ei ostnud sa oma mööblit ise. Hakkasin mõtlema, et mina ju ka ei ole oma mööblit ise ostnud, enamus mu raskest puidust kolakaid on esivanemate pärandus.

Giidid teevad hulle pingutusi, et tavakodanikule kunsti seletada. Kuna nad ei teadnud, et olen kunstnik, üllatusid nad iga kord, kui ma mõnele nende küsimusele õigesti vastasin või midagi ära arvasin: amazing!

Lisaks oli seal omal ajal publikut hullutanud maailmalõpu maalija näitus.
John Martin oli 19. sajandi kunstnik, kes võttis Piiblist maailmalõpuideid ja maalis need üles. Rahvale ta meeldis, aga kriitukutele mitte nii väga. Nüüd olevat alles tema aeg saabunud. Ta maalid on olnud eeskujuks paljudele maailmalõpufilmidele. Galeriis sai vaadata ka meelelahutuslikku kino, kus John Martini suurtele maalidele lasti pimendatud ruumis prožega valgusvihke ja püüti tekitada tunnet nagu kohe tuleks maailma lõpp.

Õhtul kinos „Jane Eyre“- esoteerilise hõnguga jaapanipärane variant. Tõsine värk, ei mingit nalja. Lõpp ajas naerma kui aus olla.

Olen nüüd kodus ja pean endistviisi täiesti masendavaks juba eelmises postituses mainitut, et kunstnik ei saa oma töödega muidu tuntuks kui peab end poolsurnuks piinama, kõndides näiteks 161 km palja rindkerega. Kunst ei koti kedagi, ainult tissid loevad. Loomulikult oli minu aktsioon „Äng“ oluline sotsiaalkriitiline töö, sest tõi esile ühiskonna hirmud, ängid, suhtumise naistesse jne, aga… saate isegi aru, mis mind häirib. Ma ei viitsi korrutada.

Sain eile kaks uudist: esiteks olevat minu aktsioon inspireerinud Kanal 2 eilset seepi „Eestlane ja venelane“. Ma ise saan alles hiljem netist vaadata seda. Kui keegi nägi, võib siia kommentaaridesse kirjutada, kuidas oli. Teine uudis: Ekspressi Areen soovib minult intekat. Teinud eelnevalt kindlaks, et juttu tuleb laiemalt kunstist, mitte ainult tissidest, andsin oma lahke nõusoleku. Jutuajamine toimub järgmisel nädalal, kui mul enne oma rämedast külmetushaigusest üle saada õnnestub. Praegu tunnen nagu mul oleks kosmonaudikuppel ümber pea ja nina tilgub pidevalt. Ma ei mäletagi, millal viimati haige olin.

Kui ma oma eelmise postituse lõpetasin depressiivse noodiga a’la miski enam ei koti, uusi ideid pole, siis nüüd on mul tulnud juba mitmeid uusi mõtteid, mis on mind viinud arusaamisele, et kunstnik ei ole mitte ainult amet ja töö vaid ka patoloogia, paratamatus, sattumuslikkus. Ja endiselt on õhus liigagi palju revolutsiooni.

Praegu tuli idee pealkirjastada tulevikus kõik oma postitused sõnaga "Tissid". Nii on kõige lihtsam.

23 September 2011

Mõttetu

Sügiseti on mul alati tunne, et vana aasta saab läbi ja algab uus. Seega on paslik teha kokkuvõte möödanikust.

Olen terve aasta purjetanud absurdihuumori tähe all ja tundnud õhus revolutsiooni. Vahel näib, et kohe saan maha istuda ja visata paar mõtlikku rida nagu Viktor Astafiev lasteraamatus „Punarinna laul“: Turjaku jalamil luhal laotus udu, ja rohi oli udust märg, tulilillede õied olid maadligi longus ning härjasilmade kollaste silmaterade kohal võbelesid valged ripsmed.“ (Eesti Raamat 1986, originaal 1983). Tegelikkuses aga toimub hullumaja või vähemalt selle puhvetit meenutav metsik tõmblemine ja ma kirjutan hoopis nii: „Ööseks saabusime Laululinnu majutusse. Mul olid väga valusad villid ja iga samm oli jube piinarikas. Kell oli umbes 21.20, kui ma väsinuna pilgu kodumajutuse peahoone ülemise korruse poole suunasin ja äkki nägin iseennast! Ei ma ei näinud ilmutust. Seal mängis suur LCD telekas, kust tuli Reporter ja sattusime maja ette just siis, kui eetris olin mina. Täiesti sürr! Vaatasime ära ja siis selgus, et maja uks on lukus.“ (blogipostitus Äng - 161 km jalgsi naiste õiguse eest olla palja rindkerega!)

Või nii: „Käisin lemmikloomapoes oma orjale koera kaelarihma ostmas. Müüja oli väga abivalmis noor neiu, kes uuris, mis mu koera kaelaümbermõõt on. Ma vastasin, et pole mõõtnud, silma järgi peab otsustama. Müüja küsis, kas on suur või väike koer. Vastasin, et pigem suur. Lõpuks valisin välja odavama kollase rihma, millele oli ilu pärast kinnitatud väike punane kolmnurkne rätik.“. (isiklikust päevikust)

Või suisa nii: „Paaniline näituse ülespanek. Dènes väänas kaela välja, mul nihkus biitseps paigast ja galerii valvur pani õhinaga tapeeti. Juhan ratest vedas mind alt, mul tuju langes. Kutsusin Jusket asemele, keeldus. Paanika. Kärt aitas mind välja. Ta üldse aitas palju.“ (isiklikust päevikust).

Orjavärki ma enam ei tee, sest see osutus täiesti mõttetuks rabelemiseks ja koerarollis ori oli igavam kui päris koer.

Näitusevärki ma ilmselt ka enam ei tee, sest meediakajastus oli seekord null, kuigi isiklikku tagasisidet sain ikka - alates sellest, et huvitav ja hullumeelne näitus kuni selleni, et üks tuttav vanem mees hakkas seda näitust vaadates miskipärast kahtlustama, et olen lesbi. Pean silmas oma hiljutist isiknäitust Mõmmi ja Ingel igavesti koos Draakoni galeriis. Selliseid põhjalikke installatiivseid ülespanekuid, mis hõlmavad inimesi, suuri asju ja rasket tööd, ei ole mul enam tahtmist teha. Videoid ka enam miski mind tegema ei kutsu. Professionaalse tagasiside puudumine on peamine põhjus, aga teine põhjus on muidugi palga olematus. Palka ju endiselt kunstnikele ei maksta, kuigi kevadtalvel plaaniti lausa kunstnike meeleavaldust, mis siiski katki jäi mille ma soolo-meeleavaldusena Objektis tegin. Oma hiljutise isiknäitusega jäin õnneks natuke plussi, aga ainult tänu sellele, et kulkast raha sain ning galerii üür vahepeal poole võrra langes ja osad ehitusmaterjalid olid poes ka odavamad kui kardetud. Seoses selle näitusega kogesin mitmeid suuri pettumusi kaasinimestes, aga veendusin samas, et olemas on ka ilusaid ja abivalmis inimesi. Mis on sõprus? Aga Facebooki sõprus? Sõbrad on need, kes muuhulgas täidavad lubadusi ja kui neil on võimalik, tulevad appi. Teoorias me ju teame seda, aga praktikas ei tule tihti elus selliseid olukordi ette, kus sõprust testida saaks. Elu on liiga normaalne ja tavaline. Me ei õpi sellise vegeteerimise käigus tundma ei iseennast ega ka oma kaaslasi.

Mu palja rindkere aktsioon Äng sai niivõrd palju meediakajastust, et mida iganes ma veel tulevikus teen, võib selle varju jääda ja see on jama, sest olen ka varem loonud paljude arvates huvitavaid teoseid, mis on laiema tähelepanuta kodukale lihtsalt kiratsema ununenud. Näiteks video Isa ja tütar, video Hilda  ja üks uuemaid videoid Lennuk ja Lehm ning veel rida töid, terveid projekte... Mulle ei meeldi kunsti sahtlisse teha ja ei meeldi nahast välja pugeda, et kriitikutelt väikest nupukest kusagil ajalehes oma näituse kohta saada. Kui teha kunsti, siis ainult suurelt ja minna kunstiajalukku.

Paljud on primitiivsete ihade küüsis, neil on silme ees vaid paljad seksualiseeritud tissid ja muu on nende jaoks tühine. Hetkeseisuga olen ma esitanud avalduse soolise võrdõiguslikkuse volinikule ja ootan vastust. Kirjeldasin avalduses, kuidas mulle palja ülakehaga liikumise eest politsei kutsuti ja kuidas menetluses märgiti, et kuigi ma karistada ei saa, rikkusin ma siiski avalikku korda. Palusin tal oma arvamus anda, et kas on tegu soolise diskrimineerimisega. Minu meelest on. Septembri lõpus peaks eetrisse jõudma Aunaste saade „Mida teie arvate? Kas erineda või sarnaneda?“, mille võtetele mind seoses „Ängiga“ kutsuti ja kus sai sõna otseses mõttes kino. Seoses oma rindkere perfokaga nägin, kui sügavad pained on meie ühiskonnas ja kui kaugele ulatuvad sooliste eelarvamuste juured. Nagu näitusega, nii ka aktsiooniga seoses õppisin paljusid tuttavaid ja võõraid inimesi tundma kas väga haigest või vastupidi, väga lahedast vaatepunktist. Muljeid tuli seinast- seina. Suurim üllatus siiski oli, kui palju leidub neid, kes peavad naise rindkere eemaletõukavaks ja alasti keha inetuks. Artiklite kommentaare, mida varem innukalt kollektsioneerisin, ma enam ei loe. Pole tõesti enam midagi imestada, et Eesti on ainuke EL liikmesriik, kus puudub ametlik nudistide rand.

Kokkuvõtteks. Kui tavaliselt on tegemist kuhjaga, kõik tundub huvitav ja tahaks veel igast asju proovida, siis nüüd ei näe ma peaaegu mitte millelgi enam mõtet.

18 August 2011

Äng - 161 km jalgsi naiste õiguse eest olla palja rindkerega!

Minu palja ülakeha teemalise performance kohta loe kontseptsiooni ja vaata videot mu kodulehelt. Siinne tekst on lihtsalt päeviku vormis kirjeldus.

Kui Teet Veispak kutsus mind esinema Karepale R. Sagritsa talumuuseumi performanceõhtul Äng, teadsin kohe, et tahan teha midagi vägevat ja et see peab sisaldama pikka ja vaevarikast jalgsiteekonda. Palja rindkere idee tekkis hiljem.

Augustikuised performanceüritused on Karepal traditsiooniks muutunud. Esinejateks on kindel vanemate meeskunstnike sõpruskond. Eelmisel suvel suri üks grupiliige Jaan Paavle nädalapäevad enne, kui ta oleks pidanud Karepal esinema ning rühm otsustas enda sekka surnud Paavle asemele noorema naise võtta. Nii see algas.

Juulis andsin Õhtulehele intervjuu, kus põhjendasin, miks arvan, et õigus käia palja rindkerega peaks kehtima soost, vanusest ja kehakujust sõltumata. Ühtlasi tegime Tallinna vanalinnas katse, mis juhtub, kui seal palja rindkerega jalutan. Mulle kutsuti Mupo ühe minutiga.

Mis tunne oleks aga jalgsi rännata lõunast põhja, ülakeha paljas? Kuidas rahvas sellesse suhtuks? Kas keegi kutsuks politsei? Kuivõrd ohtlik see oleks? Selliste küsimustega asusin 8. augustil 2011 Tartust teele, taskus pipragaas ja kaasas Lehm (jalgsi) ning kaks sõpra (ratastel). Rattamehed vedasid suuremaid asju ja me kohtusime nendega ööbimispaikades. Lehma ülesanne oli filmida inimeste reaktsioone, kui lähen läbi asulate. Vahel filmisin ka ise. Lõpliku montaaži tegin ise.


8.aug

Hommik oli soe ja sadas uduvihma. Alustasime Lehmaga teed kella 10-ajal. Pannes koduukse enda tagant lukku ja sammudes trepist alla, ülakeha paljas, tundsin esimese hooga kerget paanikat. Meestel on lihtne. Keegi ei pööra nende paljale torsole tähelepanu. Miks naine peab end samas olukorras kehvasti tundma nagu oleksid ta rinnad häbiväärsemad kui meestel? On ju paljudel ülekaalulistel meestel lihavamad rinnad kui naistel ja ometi ei tee keegi teist nägugi, kui nad palja rinnapartiiga avalikkusesse ilmuvad.

Vihma tõttu oli linn inimtühi. Paar uitajat ja bussiootajat ei teinud minust väljagi. Üks noormees muigas.

Jaama tänaval jäime metsiku paduka alla. Viskasin jope selga ja jooksime Selverisse varjule. Tüki aja pärast alles saime teekonda kerges vihmasabinas jätkata. Jahedamaks oli tõmmanud.

Ülakeha võtsin taas paljaks Vasulas, kus hallide pilvede seest kumas udune päike ja taamal paistsid esimesed voored. Tuul jahutas rindkeret ning tuju muutus paremaks. Vasulas möödus meist kaks töömeest. Üks ütles teisele kõva häälega: „Kas ilm on soojaks läinud?“.
Vooremaal 8.08.2011
Juula küla oli täis naabrivalve silte ning bussipeatusel olid tüllkardinad akende ees. Seal tulid meile vastu vanaema oma pojapojaga. Vanaema vaatas meie poole tagasi, vist ei uskunud oma silmi. Pojapoeg naeratas mulle kelmikalt.
Juula bussipeatus
Elistveres käis ühes majas kõva tümps, mis aga meie lähenedes lakkas. Vaatasin maja poole ja nägin, et aknal vahib meid mees, silmad punnis ja suu lahti. Ta oli oma tüllkardina eest ära lükanud ja akna avanud. Aeg oli peatunud. Ta nägi und või ilmutust. Liikusime edasi ja hetke pärast kuulsime, et tümps pandi uuesti käima.

Elistvere loomapargi külastajad vaatlesid lisaks loomadele ka mind, tõstes käe päikese varjuks silme ette.

Kuni õhtuni olid meie menüüs vaid pähklid šokolaadis, sest me ei leidnud Kukulinna poodi üles. Selline dieet on muidugi väga nõme.

Pimedate peatus ja Lauda peatus. Ööbimiskohani jäänud veel 15 km. Ilus klaar ja soe õhtu. Puhkasime Lauda peatuses ühe kuuri räästa alla pandud pingil. Voortel laiusid viljapõllud, voorte vahel järved. Igas külas oli kurepesa, pojad sees. Vaikus. Totaalne vaikus Vooremaal.

Enne Luuat pikal metsateel kohtasime nelja noort naist, kes nägid mind palja rinnaga hetkel, kui mulle langes loojuva päikese valgus, mis pimestas mind nii, et ma neid ei näinud. Mets oli tume ja monumentaalne, mina kui staar rambivalguses. Hiljem Palamusel nägime naisi jälle ja nad vaatasid meid huviga.

Luua lähedal möödus meist kolm mootorratturit täpselt kolm korda. Pärast kolmandat korda, kui mul oli jope seljas, nad enam ei tulnud.

Kui sihtpunktini oli 7 km, muutusid mu sääred valusaks ja kiskusid krampi. Jah, ma võtsin magneesiumi ja B-vitamiini segu, aga kõnnitud oli juba 40 km ja see oli minu senine päevase jalgsimatka rekord.

Viimased 3 km komberdasin oiates nagu vanamemm. Kell oli juba 22 ligidal, mis tähendas, et käidud oli koos puhkustega 12 tundi. Hämarduv maantee oli täis Kuremaa järve äärest saabuvaid noori. Mul oli külma tõttu jakk seljas. Pöörasime suurelt maanteelt põldude vahele ja tee turismitaluni oli nii siksakiline, et ma olin valmis juba läbi võsa lõikama. Siiski hea, et ma seda ei teinud, sest seal olid kraavid. Tundsin, et kohe kukun ja tallu saabun roomates nagu mingi sõjapõgenik.

Kuremaa järve äärsesse majutuskohta jõudes näitas GPS, et 1. päeval oli kõnnitud 47,5 km. Päästsin sel päeval autoteelt 2 kärnkonna. Ühe vana armsa koera ka vedasin tee äärde, et ta oma flegmaatilise iseloomu tõttu auto alla ei satuks. Sain uue kogemuse: kui ilm on jahe, püsib keha tänu käimisele soe, kuid rinnad võivad muutuda jääkülmadeks.

Ratturid juba ootasid meid ja püstitasid telke. Oli külm. Panin jalga karupüksid ja selga kasuka. Söömine toimus õues varjualuse all. Pärast sööki tegi A mulle massaaži, kuna kartsin, et järgmisel päeval muidu ei astu ma sammugi. Sääred olid nii kanged, et ma ei suutnud põlvi kõverdada. Samuti olid haiged kaelalihased, seljakoti tassimisest.

9. aug

Telgis oli külm ning varahommikust saadik kallas vihma. Sundisin end tõusma, pesema ja sööma. Maailm oli hall ja märg. Turismitalu perenaine imestas, kuidas jaksan nii pikalt jala käia, ise veel naine. Oleks ta veel teadnud, et kõnnin palja rindkerega!

Esimene asula oli Kuremaa. Kõigepealt säras seal ere päike ning palja ülakehaga ehitusmehed naeratasid mulle. Ühega vahetasime asjaliku tervituse. Siis hakkas kohutav äike ning vihmapiisad kukkusid nagu suured rasvased vaglad pots ja pots asfaldile. Ootasime ühe maja koridoris vihma lõppemist. Üsna ruttu joonistas terav päikesevalgus detailid taas nähtavaks ja me suundusime poodi. Poes tehtud intervjuud näed videost.

Vahepeal olin jakiga, mille Laiuse kiriku ees seljast heitsin. Laiusel käisime jälle poes. Eelnevalt tuli meile vastu 12-13 a. poiss. Enne poe ees küsis üks naine, et kas tahtsime Õletuppa minna, umbes nagu mu rinnad polekski paljad. Poes nägime, et poeakna taga passivad poisid. See, kes enne mulle vastu tuli, oli sõbra vaatama kutsunud ja nüüd piilusid nad akna taga, end igat moodi küünitades, upitades ja itsitades. Poes oli kaks vanemat naismüüjat, kes tegid näo nagu ei näeks mind, olid mossis ja tõsised. Üks mind uudishimuga vaatav vanamees oli ka poes. Lehmal oli filmiv kaamera kaelas. Kuna enamikes poodides on filmimine keelatud, siis tuleb sellist trikki teha, et kaamera töötab, aga sellega ei sihita mitte midagi ega kedagi. Ta on niisama rihmaga kaelas, heli ja mingi juhuslik pildirida jääb peale.
Ka kolmel paksul on õigus palja rindkerega avalikus ruumis olla!
Ängi küla
Edasi juhtus nii, et iga kord, kui kuhugi sööma istusime, hakkas sadama. Einestasime kord Laiusel ja kord Pedjal kellegi aia taga puu all vihmavarjus. Kodujuust, liha ja salat. Maanteel puhus lausa tormituul. Pilvemassiivid kihutasid üle taeva. Voored läksid tasahilju lauskmaaks üle, kuni maapind märkamatult tõusma hakkas ja me jõudsime Pandivere kõrgustikule. Emumäeni läks täiesti metsistunud kruusatee. Alguses tundus, et läbime väljasurnud küla, metsad ja viljapõllud ainult, aga kitsuke rada oli osaliselt kaetud munakividega ning paar korda võis aimata tee ääres võsastunud vana talukohta. Mul oli mõlema jala väikesele varbale tekkinud vill ning põlved valutasid kergelt ja seepärast meeldis mulle kõndida pehmel kruusateel, mitte kõval asfaldil. Metsik loodus valmistus juba sügiseks. Kaskedel olid osad lehed erekollased ning rohi nägi välja vana ja väsinud. Kollased peenikesed kõrred kõikusid õhtutuule käes nagu juuksed. Enne Emumäge vaatlesime taevast lahingumotiivi. Loojang oli vägev nagu sõda.

Loojang Emumäe lähistel 9.08.2011
Lõpuks aga juhtus turn off. GPS ütles, et oleme kohal, aga me ei olnud. GPS arvas, et oleme autoga ja tulime mööda suuremat teed. Ta ei jaganud matsu. Noh, et me oleme jalgsi ja mina veel palja ülakehaga. Päike oli loojunud, hakkas sadama ning me passisime õnnetult Emumäe suletud poe ees. Lehm läks majutust otsima, mina konutasin räästa all, paksud riided seljas, vaatasin halli vihmamüüri ja mõtlesin, et siia ma kõigi oma villis varvaste, rindade ja ideedega suren. Ratturid, kes juba turismitallu olid kogunenud, õpetasid, kuidas sinna tulla ning nõnda lõppes lugu jälle hästi.

Jalavaeva pikkuseks oli 38,5 km.

10.aug

Veetsime öö soodsa hinnaga toas. Sadas. Lõpmatuseni. Hommikul pani perenaine imeks, et jaksan nii palju jalgsi käia, ise naine. Tema jaoks olevat juba 15 km liig, mis liig.

Kõigepealt kõndisime Emumäe vaatetorni. Tundsin juba hommikul, et eelmisel õhtul villide katki torkimine oli mõttetu. Seis oli sama. Juba paari kilomeetri möödudes kasvasid villid tagasi nagu neid poleks kunagi tühjaks lastud. Korralikult sisse kandmata matkajalanõud, niiske ilm ja villid kohe käes. Oli uskumatult vastik hall, niiske ja külm ilm ning seljas olid kõik kaasavõetud riided. Muide, Emumäe vaatetorni tuleb osta pilet. Pileteid müüb üks pidevalt naeratav tädi torni juures laua taga. Vaatetorni jalamilt mõõtis GPS mäe kõrguseks 160 m merepinnast. Pandivere kõrgustik, mille osa Emumägi on, asub ca 80 meetri kõrgusel merepinnast.

Kuna mul olid villid varvastel, sõitsime Emumäe lähedalt bussiga Rakke teeotsa, kust jätkasime jalgsi teekonda Väike-Maarjasse. Teel jõudis meieni Kanal 2 reporter Ringo, kellega oli kokku lepitud, et kajastab minu teekonda seoses perfokaõhtuga „Äng“. Sõitsime tema bussiga V-M-sse ja õigesti tegime, sest metsa vahel oleks intervjuu väga igav tulnud. Väike-Maarja linnaväljakul tegime alguses intervjuu, kus rääkisin oma eesmärgist. Seejärel liikusin linnas ringi, kuna Ringo ja Lehm filmisid. Tulid ka esimesed reaktsioonid. Üks neiu küsis, et vabandage, miks te paljas olete. Vastasin, et lihtsalt palav hakkas. Ok, selge, vastas too ja läks edasi. Mind oli kogunenud Grossi poe ette vaatama kolmene päevavaraste jõuk, kes küsisid, et mis saadet teeme. Vastasin, et õhtust Reporterit. Seepeale nad uurisid, et kas mind näeb seal uuesti. Noogutasin. Väikesed poisid voorisid edasi-tagasi ja itsitasid. Kui varem sai palja rindkerega liigutud nii, et filmija asus eemal või oli momendil kaamera üldse kotis, siis tundsid inimesed kimbatust ega osanud muudmoodi reageerida kui mujale vaadates. Nüüd mil rahvas sai pihta, et minu alasti ülakehaga olek pole n-ö päris ehe vaid et tehakse mingit saadet, nad rahunesid ega tundnud enam kohmetust.

Tegime viimaseid klippe veel poe ukse ees, kui äkki nurga tagant politseiauto poe ette keeras. Seal olid noor naispolitseinik ja keskealine meespolitseinik. Naine käskis mul autosse istuda. Kui olin autos, küsisid nad miks olen alasti. Vastasin, et ma pole alasti, ainult ülakeha on paljas jne. ühesõnaga rääkisin sama juttu nagu igal pool. Teel jaoskonda helistas naine kuhugi ja ütles, et nad said mu kätte ja viivad jaoskonda. Jaoskonna ees olime võimukandjatega juba ühisele arusaamisele jõudnud, et tegu on ebaõiglusega. Politseinikud väitsid, et nad mõistavad minu ideed ja nende poolest võiks naised küll palja rindkerega liikuda, aga nemad ei suuda üksi midagi muuta vaid teevad ainult oma tööd. Nad ütlesid, et kui oleksin palja rindkerega keskuses jalutamiseks vallalt luba küsinud, oleksin ma loa saanud ja kõik oleks OK. Absurdne on, et mehed ei pea samaks tegevuseks luba küsima. Mul kästi Kanal 2 ja Lehm ka kohale kutsuda, kuna mu asjad olid bussis. Ootasime ja vestlesime. Selgus, et V-M vallavanem Indrek Kesküla oli mind aknast nähes politsei kutsunud.

Mulle näidati valla avaliku korra eeskirja, mis ühtis täpselt riigi eeskirjaga ja kus paljast ülakehast ei ole sõnagi.

Väike-Maarja avaliku korra eeskiri.

Minu tegu kuuluvat siia kategooriasse:
5.6. lärmamine, inimeste pahatahtlik tülitamine, samuti muud kaaskodanike rahu või kaitstust rikkuvad või inimväärikust alandavad ja ühiskondlikku moraalitunnet solvavad teod;

Saabusid Lehm ja Ringo mu asjadega ja politseinikud arvasid, et ma võiksin nüüd riide panna. Kuna oli jahe, panin särgi selga, lisasin aga igaks juhuks, et mul on ilma ka hea. Politseinikud ütlesid, et nad usuvad seda. Meile öeldi, et avaliku korra rikkumise eest võib saada kuni 400 EURi trahvi. Algas ülekuulamine ja protokollimine. Esmalt Ringo, kes pidi Rakverre kiirustama, et filmitud materjal õhtusteks uudisteks üle anda. Seejärel tuli minu kord. Kuna elektrikatkestuse tõttu oli jaoskonna arvutid hiljuti rivist välja kukkunud, pandi ütlused kirja pastakaga paberile. Toas muutus aina pimedamaks. Küsiti, mis kell Kanal 2 buss mind peale võttis ja mis kell me linnas filmimist alustasime. Kui ülekuulamine lõpuks läbi sai ja me tahtsime lahkuda, teatati meile, et vallavanem on kohe kohal ja tahaks minuga rääkida, et äkki me saaksime oodata. Ootasime. Mind huvitas, mis inimene see on, kes palja rindkerega naise politseile sokutab. Ootasime kaua ja muutusin juba närviliseks, sest olin hommikuse söögiga, aga kell sai juba viis. Lõpuks sadas sisse püha viha täis keskealine macho. Selgus, et tema ongi vallavanem Indrek Kesküla.

„Noh, teeme selle asja siis selgeks. Mis teil öelda on? Selgitage!“

Kuna mulle ta suhtumine ei meeldinud, olin esialgu pool minutit vait.

„Andsite noortele halba eeskuju!“ Tegelasel olid käed puusas ja ta seisis toa teises otsas, kuna mina istusin mugaval nahast diivanil. Lõpuks ütlesin, et hästi, ma seletan ja rääkisin sama juttu nagu kõigile. Vaidlesime jupp aega, aga ma lükkasin kõik ta argumendid ümber. Ütlesin, et Rootsis on juba saavutatud edu selles võitluses. Ta vastas, et minge siis Rootsi. Küsisin, aga et miks siis Eestis ei tohi ja selle peale ei osanud midagi kosta. Kesküla mainis iroonilise tooniga, et meil on vaba maa ja kõik lubatud ja et vikerkaarevärvilised ka teevad oma demonstratsioone.

Vastasin: „Jah.“.

Millegipärast korrutas ta, et „kui tahate endale reklaami teha, siis… „

„Aga see ei ole reklaam!!!“ hüüdsin pidevalt vahele.

Lõpuks kui ta sai teada, et mind on tõesti korralikult üle kuulatud ja protokoll saadetakse peakonstaablile ja on ehk isegi lootust, et mind karistatakse, jäi ta rahule ja soovis mulle edu. Ma ei saa öelda, et lahkusime sõpradena, sest see oleks über naiivne, aga mulle näib, et meie vestlus võttis lõpuks täitsa tsiviliseeritud pöörde.

Igal juhul olid politseinikud palju sõbralikumad kui vallavanem.

Tõusin ja läksin ära. Vihma kallas ja me Lehmaga läksime ühte söögikohta sööma. Hirmus nälg oli. Söögi ajal helistas Virumaa Teataja ajakirjanik ja palus, et räägiksin oma seiklustest. Lugu läks kohe online lehte ning neljapäevasesse paberlehte. Kõmpisime veel ca 20 km. Ööseks saabusime Laululinnu majutusse. Mul olid väga valusad villid ja iga samm oli jube piinarikas. Kell 21.04, kui oma väsinud pilgu kodumajutuse peahoone ülemise korruse aknasse suunasin nägin iseennast! Ei, ma ei näinud ilmutust. Seal mängis suur LCD telekas, kust tuli Reporter ja sattusime maja ette just siis, kui eetris olin mina. Täiesti sürr! Vaatasime klipi lõpuni ja siis selgus, et maja uks on lukus. Lehm helistas majutuse perenaisele, aga tuli välja, et tema on ära läinud ja saabub alles hommikul. Pesemine ja tualett olid kõik majas, aga sisse ei pääsenud. Ainult telgi oleks üles saanud panna, aga kuna puid ei olnud, poleks saanud lõket teha. Vett ka polnud. Sama hästi võinuksime suvalises võsas telkida. Ratturid saabusid Laululindu meiega samaaegselt. Peale nõupidamist otsustasime minna ööbima 5 km kaugusele Tamsalu spordikompleksi, kuhu helistasime ette. Saime põhjendamatult kallid kahesed toad. Veel 5 km komberdamist nagu nõgestel ja tules. Lõunakaar pimenes, kuu paistis ja teisel pool taevas alles helendas. Tamsalu spordikompleks lõhnas nagu nõuka ajal ja toad olid ehitajaid täis. Meie tuba oli jube külm, mul oli hüppeliiges paistes, villid olid jube suured ja tagatipuks räägiti kogu aeg piparmünditeest, mis olevat meile valmis pandud, aga mida keegi ei toonud, ja kuna ma ise enam kõndida ei suutnud, hakkasin nutma. Seepeale sain teed, rahunesin ja kobisin magama. Magasin sügavalt ja ärkasin ehitajate rögastamise peale.

Jala käimist sel päeval 25,7 km.

11.aug

Esimene käik oli apteeki. Ostsin villiplaastreid, kaltsiumikapsleid ja külmageeli koti. Parema jala hüppeliiges oli endiselt natuke turses. See jalg jäi mul 2008.a. sügisel Londonis kaubiku alla ja on ilmselt elu lõpuni tervest jalast nõrgem. Minu vahvad kaaskannatajad panid hommikusöögi valmis. Asusime just einestama, kui helises telefon.

Järgnes umbes selline kõne:

Meeshääl: „Tere, ma nägin sind laupäeval Tallinn-Tartu rongis. Sa oled nii ilus ja armas!“

Ma arvasin, et lisaks rongile nägi ta mind ka Reporteris ja viis välimuse kokku. Küsisin hämmeldunult, kuidas ta mu numbri sai.

„Sain“.

Ta küsis, kas ma ei mäleta, et teisel pool vahekäiku istus noormees seljaga minu poole ja vaatas pidevalt tagasi, et mind näha. Vastasin et ei meenu kohe, sest rahvast oli palju. Ta ütles, et lugesite ju kogu aeg raamatut, sellepärast ei näinudki, mis oli tõsi. Lugesin haaratult Thomas Manni novelle.

„Oled väga ilus ja nunnu, kas me kohtuda kusagil saaks?“

Tüüp küsis, kus ma elan. Ta oli minu kiitmisega nii hoos, et vaevu sain vahele lisada, et olen abielus. „Oh, ei, kas tõesti?“

„Jah, juba 8 aastat ja kõik on väga OK!“. Tüüp pettus, kuid lootust ei kaotanud ja uuris, et äkki ma ikka tahan temaga kohtuda. Ma küsisin, kas ta nägi mind Reporteris ka, ta ütles, et ei näinud.

„Nii et teie ei tea minu käimasolevast aktsioonist midagi?“

„Ei!“.

Ma ei hakanud seletama. Lõpetasime kõne viisakalt, kuid varsti tuli sõnum: „On sul võimalik helistada räägin kuidas nr sain“. Ma pole helistanud.

Minu jaoks oli saabunud kriis. Sõitsime 3 x bussiga, jala käisime ainult 13 km. Palja rindkerega liikusin 11 km. Tamsalust kuni Metsa peatuseni läksime jalgsi. Metsast sõitsime Moe teeristi, sealt jalgsi Tapale, kust bussiga Kadrina. Kohtusime Kadrinas meie ratturitega, kes läksid söögikohta otsima, aga ei leidnud. Passisin tükk aega Kadrina bussijaamas, paksud riided seljas. Kadrina bussijaamal on kaks poolt: bussi ootajate pool ja see TEINE pool, kus enam pole ei ootusi ega lootusi. Ühesõnaga võeti teine pool jotade valdusse. Mul oli tohutult külm. Värisesin nagu haavaleht neetud Kadrinas, kus ei leidunud ühtegi sööklat.

Kas te olete kunagi oksendamiseni kõndinud? Mina olen. Päris oksele ei hakanud, aga iiveldama ajas küll. Pealegi läksid kivikesed pidevalt jalatsite sisse ja hõõrusid taldu.

Õnneks saime täiesti juhuslikult bussiga Jürimõisa peatusse majutuskoha lähedale. Sealkandis on juba kilomeetrite viisi hõre asustus, metsad ja põllud. Künkaid enam ei ole.

Tundsin end puruhaigena. Jalad valutasid ja olin külmast sinine. Kell oli alles viis, kui me juba majutusse saabusime ja mul oli võimalik jalgu puhata. Minu rõõmuks hakkas päike ka paistma. Taevas ujusid kandilised pilved. Poisid tegid õhtuse matka järve äärde, millest mina pool teed kaasa jõlkusin, aga siis taipasin, et jalgade taastamiseks tuleks mul hoopis puhata ja kobisin majutuskohta tagasi.

Kandilised pilved
Passisin Facebookis, kuhu oli tänu Reporteri uudisele tulnud hulka uusi sõbrakutseid, toetavaid kirju, kommentaare ning üks perssesaatmine. Persse saatis mind endine kursaõde Tartu Ülikooli päevilt. Aga mis elu see ikka oleks, kui keegi isegi persse ei saadaks ja kõik ainult kiidaksid?

Minu rattamees ja parim sõber A oli pidevalt väga asjalik ja abivalmis. Kuna ma tol päeval moraalselt ja füüsiliselt nullis hingitsesin, tundus mulle A asjalikkus kohatu ja ma juurdlesin, kuidas ma saan nii tänamatu olla, et nähes A asjalikku selga, kui ta männi taga kraani all nõusid peseb, heidan mõttes talle midagi ette. Olen ma hulluks läinud? Kui A minuga solidaarsusest pikali viskaks ja karjuks „Kõik on läbi“, olekski kõik läbi ja ma ei astuks enam sammugi, sest A ratta peal on minu magamiskott, telk ja hea tuju. P ratta peal on kõik muu. Õnneks oli P üsna väsinud olekuga, seega solidaarne.

Telkisime ja istusime õues, kusagilt sooja ei saanud. Öö oli külm nagu talvel ja telgiseinad muutusid niiskeks. Ainult lund ei sadanud. Tähistaevas ja mingi mobiilihelina moodi häälega lind. Hommikul oli rohi märg.

Jalgsi koos järve suunas ja tagasi kõmpimisega 13 km.

12.aug

Viimane päev. Jalad said kauem puhata ja villid olid hommikul väiksemad. Õhtuks plaanisime jõuda Karepale. Läbisime põhiliselt külavaheteid. Kõigepealt nägime imelikku lauta, kus kaks siga olid sulus ja väike rahulik krants ketis. Seejärel astusin ma endale suure terava oksa jalga ning kohe tekkis muhk. Karjusin, et kõik on läbi. Oli ta jee. Panime teelehe peale ja läks jälle.

Maastik hakkas ranniku mõõtu võtma ja niitudele tekkisid kadakad. Ilm oli valdavalt pilves, õhtuks aga selgines.

Kavastu külas ootasid meid fännid. Kõigepealt sõitis meile vastu suur traktor, siis kaks poissi ratastel ja kui lõpuks ühest talust möödusime, olid nad kõik sinna õuele kogunenud, hüüdsid ciao, me lehvitame teile ja lehvitasid. Ma hüüdsin vastu ciao ja viipasin rõõmsalt. Peale seda talu ühe vana tuvitorni juures ootasid meid neiu ja noormees, kes palusid luba pildistada. Küsisin, kuidas nemad suhtuvad palja rindkerega naistesse ning nemad olid poolt.

Kohtumine Kavastu fännidega

Järgmised külad olid otsekui välja surnud. Korjasime tee äärest põldmarju. Peale marjade ja kaasas olevate kommide meil midagi süüa polnud, sest poode sel päeval teele ei jäänud. Viimased kilomeetrid kulgesid mööda imeilusat õhtupäikesest üle kallatud metsasihti. Leidsime paar hilist maasikat ja paar varajast pohla. Kruusakivid joonistusid madala päikese käes viimse detailini välja. Äkki ühelt künkalt hakkas meri paistma. Kõigepealt läbisime Rutja küla. Teet Veispak juba helistas kannatamatult ja uuris, kus ma nii kaua olen ja et neil Sagritsa muuseumis olevat Albert Trapeeži luuleõhtujärgne pidu, kus mind ammu oodatakse. Külmast meretuulest hoolimata tõmbasin särgi seljast ja sammusin uhkelt Karepale. Ülev tunne oli. Seltskond istus lauas, kõik plaksutasid, kui ma saabusin. Nad kõik olid mind Reporteris näinud.

Kohal olid teiste seas Teet Veispak, Hedi, Olga, Ilja Sundelevitsh, Leo Lapin, Jüri Ojaver ja Alexi-nimeline kunstnik rühmitusest Voina. See on Venemaal tegutsev sotsiaalse kunsti rühmitus, mille eesmärk on luua 20. saj futurismilaadis kunst, kus kunstnikku nähakse romantilise superkangelasena. Mulle pakuti veini, sooja sööki ja mõnusat seltskonda.

13.aug

Pressiteade

Performance´i ja installatsiooniõhtu „Äng” Sagritsa muuseumis Karepal

13. augustil kell 18.00

Mis on äng?

Vastavad Siim-Tanel Annus, Elaan & Anna Aua, Ants Juske, Leonhard Lapin, Raoul Kurwitz, Jüri Ojaver, Fideelia-Signe Roots, Üllar Saaremäe & Erki Kasemets & Kristi Leppik, Ilja Sundelevitsh, Alex Plutser-Sarno, Jaan Toomik, Hannes Varblane, Valeri Vinogradov.

Kuraator Teet Veispak

Buss Karepale väljub Tallinnast Mere puiesteelt (vene kultuurikeskuse juurest) 13. Augutil kell 16.00. Karepalt tagasi Tallinnasse orienteeruvalt 21.00. Väljasõidu maksumus rannakülla 7 eurot.


Magasime Sagritsa ateljees. Öö oli nii külm, et mul olid jalas retuusid, karupüksid ja seljas see kasuka moodi kampsun, magasin Lehmaga kõrvuti, aga ikka külmetasin.

Hommik algas suplusega jääkülmas kärestikulises Selja jões, mis Sagritsa taluõuest mööda voolab, et juba nurga taga merre suubuda. Põhi oli kivine. Tahtsin end õhtuse esinemise puhul puhtaks pesta, sest kohale pidid tulema ajakirjanikud ja Kanal 2. Pikkadel rännakutel on ju alati hügieeniga jama. Juhtus aga nii, et mu šampoon ujus vooluga minema. Pesin siis dušigeeliga pead. Kuna päike paistis, läks külmatunne veest välja ronides kiiresti üle. Kahjuks muutus peagi jälle harjumuspäraselt pilviseks, hakkas sadama, tekkisid külmavärinad ja ma mõtlesin, et kui selle peale ka haigeks ei jää, olen robot, mitte inimene. Muide, siiamaani olen terve kui purikas, nii et võite mind robotiks lugeda.

Sõime hommikuks Teedu naise Hedi küpsetatud pannkooke. Seejärel asusin kohe tööle. Monteerisin oma teel filmitud musta materjali õhtuseks näitamiseks 10-minutiliseks klipiks. Tehniliste jamade tõttu võttis see liiga kaua aega ning mul läks närv mustaks.

FB-sse oli tehtud kommuun „Usume Fideelia-Signet“, aga üks mu endine Tartu Ülikooli maaliosakonna-aegne naismodell oli sinna sattunud kogemata ning mind ropult ja labaselt sõimama kukkunud. Näiteks nimetas ta mind Signe-Difteeriaks. Vaat, mida kadedus inimesega teeb. Paar päeva hiljem ilmus sinna veel Kati Saara Vatmann, kes palus, et teda sellest hambutust kommuunist välja arvataks, sest ta ei sattunud sinna vabatahtlikult.

Performance

Minu perfoka esimene ja põhiline osa oli palja rindkerega kulgemine mööda Eestit. Pikalt kestvat performance’t nimetatakse kestvusperformance’ks. Kuna mu töö esimene jagu kestis jube kaua ja oli masendavalt kurnav, liigitus see kestvusperfoka alla. Koha peal tahtsin teha lühikese kokkuvõtva etteaste. Idee oli tulla palja rindkerega Sagritsa talu õuele, kus publik juba ootab, heisata enda kujundatud lipp, panna selga särk, märgiks, et mu teekond sai läbi ning näidata videot. Lipu heiskamise ajaks plaanisin ise hümni teha, aga kella 16-paiku oli siililegi selge, et selle loomiseks aega ei jää. Otsustasin plaani B kasuks. Juba matkal tekkis mulle idee üht aset leidnud juhtumit oma lõpuetteastes ära kasutada. Pean silmas Elistvere meest, kes minu möödumise ajaks tümpsumuusika välja lülitas ja mu vaatlemisse täielikult sisse elas. Valisin ühe E-Roticu loo, mille saatel tulla lippu heiskama ja lipu juurest lahkuda. Heiskamise ajal aga oleks vaikus. Kui Lapin ja Veispak seda pala kuulsid, läksid nad närvi, sest see ei kõlanud nende kõrvadele sugugi ängistavalt. Peale esinemist said nad mu mõttest aru ja kõik oli OK.

Lipu kujundusega tahtsin astuda dialoogi Lapini tehtud lipuga, millel on valgel taustal must lihtsustatud vagiina nagu vertikaalne must silm. Kujutan oma lipul täppidega lõpmatuse märki ehk rinnad - elu igavene ringkäik. Karepal hakkavad minu ja Lapini lipp kordamööda lehvima.

Kella nelja paiku hakkas Tallinnast Karepa poole tulema buss nimega „Äng“, milles istus terve seltskond ajakirjanikke, kunstikriitikuid, kunstnikke ja kunstihuvilisi. Veits enne bussi saabumist läksin metsa peitu. Kui rohkearvuline publik taluõuel kohad sisse oli võtnud, sain Veispakult kõne, et võin tulema hakata. E-Rotic pandi mängima ning ma saabusin palja rindkerega lippu heiskama. Taevas oli hall ning sooja võis olla umbes 15 kraadi. Lipu heiskamise ajal valitses õudne vaikus, ainult nöörid ragisesid. Keegi hüüdis AUMmmm…. Näis, et heiskamine on lõputu protsess, aga ometi lihtne ja kerge. Liigutustes valitses enneolematu täpsus ja keskendumine. Kui varem lipu heiskamist harjutasin, suutsin hädavaevu nööridest tõmmata.

Lõpuks panin särgi selga, tümps läks käima ja ma lahkusin aplausi saatel. Kohe kogunes publik mu videot vaatama ja ma ise ei mahtunudki saali. Video lõpus tuli kaks aplausi.

Stillkaadrid minu performance-videost:








Märkasin, et üks väga vana halli habemega mees jälgib mind üksisilmi. Lõpuks tutvustas ta end. Külavanem. Ta rääkis, et Karepale oleks vaja nudistide randa. Korraga kerkis mu ette suur kergelt vintis mees, kes end Õhtulehe ajakirjanikuna tutvustas ja väitis, et ta on minu teenistuses. Uskumatu küll, aga ta võttis minult intervjuu. Algul arvasin, et ta teeb nalja, aga diktofon oli käes. Teda huvitas kõige rohkem, mida politseinikud minuga rääkisid. Õhtulehe fotograaf tegi pilte ka. Tulemus on segane.

Enamik perfokaid jäi mul nägemata, sest ma olin pidevalt fännidest ümbritsetud. Üks noor ema tuli ütlema, et toetab minu algatust. Siis muidugi lobises minuga pikalt Marko Mägi, kelle peale Õhtulehe ajakirjanik armukadedaks muutus. Kaks võõrast naist omavahel: „Tead, üks kõndis ju palja rindkerega Tartust Karepale!“. Ütlesin neile, et see olingi mina. Tädid toetasid kohe minu mõtet. Hiljem veel vahetasime muljeid teiste seas Riin Kübarsepa, Raoul Kurwitza, Heie Treieri ja oh üllatust, TÜ-aegse arhitektoonikaõppejõuga, kes väga vanaks oli jäänud.

Mul hakkas õhtu lõpuks nii jube külm, et panin uuesti kõik riided selga ja R. Kurwitza ülilahedat rock-kontserti vaatasin juba köögist, küdeva pliidi juurest. Publik vaatas väljast. Kurwitz esines maja trepil.

Õhtu lõpetuseks hakkas grupp kunstnikke kähmlema, aga õnneks lõppes kõik hästi ja buss nimega „Äng“ sõitis Tallinna tagasi. Bussijuht olevat rahustuseks Anne Veskit lasknud.

Meil hakkas pidu. Kogunesime kööki, mille Lehm oli soojaks kütnud. Õhtu jooksul tegid Lehm ja Jüri Ojaver kordamööda lehmahäält. Kesköö paiku kobisime Lehmaga magama.

14.aug

LÄBI!!!

Hommik oli varajane. Lehm käis meres ning Jüri kaotas sinna püksid.

Hommikul toodi meile taas Hedi küpsetatud pannkooke ja moosi. Teet ja Hedi on väga lahked võõrustajad. Hiljem viis Teet meid Rakverre bussijaama, kust Tartu sõitsime.

Lahenes ka üks väike müsteerium. Juba eelmisest õhtust alates tundsin aeg-ajalt sitahaisu. Minu püksid olid puhtad. Lehm tundis sama, aga väitis, et temagi ei ole midagi teinud. Hiljem aga selgus, et ta oli juba tõenäoliselt eelmisel õhtul, kui õues oli pime, sita sisse astunud. Küllap kõik tundsid lehka, aga keegi ei tahtnud teemat üles võtta. Täpselt sama jama nagu naise rindadega: arvatakse, et rinnad on müstilised ja seksuaalsed, aga tegelikult leidub kõigele seletus, müstikat ei ole olemas!

15.aug

Jäätise söömise eest on võimalik politsei kaela saada!
Käisin esmaspäeval Arcticus massööri juures. Lasin teha spordimassaaži. Massöör rääkis, et talle kutsuti politsei, kui ta maksuameti maja taga jäätist sõi. Põhjendus: luuraja! Karistust ei määratud.

Tänud ja üleskutse

Tänan kõiki vanu ja uusi sõpru, kes mind toetavad ja mulle kaasa elavad! Kutsun üles naisi endaga ühendust võtma, et edaspidi koos palja rindkerega oma põhiõiguse eest seista.  Paljad naise rinnad on kapitalismi teenistuses: nendega müüakse näiteks meestele autosid ja õlut. Need on pornoajakirjade kaantel, aktifotodel jne. Samal ajal loetakse palja rindkerega niisama jalutavat naist avaliku korra rikkujaks! Naised tahavad ise otsustada, kuidas ja millal oma keha paljastada, millal olla seksikas ja millal mitte!

Kontakt kodulehel. Minu palja ülakeha teemalise performance kohta loe kontseptsiooni ja vaata videot mu kodulehelt.

Meediakära

Delfi Margus Kiis:
Fideelia-Signe Rootsi palja rinna aktsioon — aastakümne kunstisündmus
Sirp: Küsimus, vastus ja õlakehitus
Virumaa Teataja: Politsei nabis Väike-Maarjas kinni poolpalja naise 
Virumaa Teataja: Poolpaljas naine Väike-Maarjas lõi pretsedendi Eesti õigusemõistmises

Reporteri uudisklipp: Ängistuses kunstnik matkab paljaste rindadega Lääne-Virumaale
Õhtuleht:
Kunstnik Fideelia-Signe Roots kõndis Tartust Karepale palja ülakehaga
GALERII: kuidas paljaste tissidega Fideelia-Signe ja teised kunstnikud ängi välja elasid
Kunstnik Fideelia-Signe Rootsi viiepäevane teekond päevade kaupa
Kas naise paljas ülakeha on tabu ja mehe oma mitte? Elu24.ee: Ängistuses kunstnik matkab Karepale paljaste rindadeg
Veiko Rämmeli blogipostitus

http://www.katsomo.fi/?progId=75040 alates 01:22 minutist räägib Saagim minust
Facebooki grupp Usume Fideelia-Signet: http://www.facebook.com/groups/140315869388394/

31 July 2011

Lehm kui tõde


Lehm ja lennuk jalutavad juuniööl Annelinnas.
Sirelid, ööbikud.
Valgus ja soojus.
Lehm ja lennuk jalutavad augustiööl Annelinnas.
Lehm peab minema, aga ta ei tea veel seda.
Lennuk nutab.
Lehm lohutab lennukit.
Nad istuvad kaua tamme all pingil. Sirelid on ammu ära õitsenud.
Lõpuks lehm tõuseb kõheldes, otsekui midagi imeks pannes ja kaob silmapiiri taha.





13 July 2011

Palja rindkerega naine on kurjategija


Hiljuti palus Õhtuleht minult intervjuud seoses topeltstandardiga, mis vihjab, et palja rindkerega avalikus ruumis viibimine on meeste puhul OK, aga naiste puhul mitte. Nõustusin ja pakkusin välja idee, et prooviks, kuidas rahvas reageerib, kui ma palja ülakehaga kesklinnas jalutan nagu midagi poleks juhtunud.

Ühel kuumal suvepäeval saigi mõte teoks. Pärast vabas vormis vestlust suundusime ajakirjaniku ja fotograafiga vanalinna. Läksime sinna, kus raekoja eest kulgeb tänav alla Peppersacki manu. Seal all eemaldasin oma särgi ja kõndisin üles, pildistava fotograafini. Aega läks max üks minut. Rahvas oli väga passiivne. Oli palju pensionieas turiste. Kõik ei märganudki mind, aga kes nägid, need vaid muigasid. Vaatasime fotosid mõttega, et äkki on vaja aktsiooni korrata, kui äkki peatus minu, fotograafi ja ajakirjaniku juures valge minibuss. Arvasin, et seal on fotograafi sõbrad, kes enne just olid meid samasuguse bussi aknast tervitanud. Võta näpust- mupo! Kaks korravalvurit kargasid autost välja, öeldes karmi häälega midagi sellist: „Mis toimub? Naisterahvas, pange riidesse!“. Olin juba harjunud mõnusalt palja ülakehaga ja ei saanud kohe aru, et see, kes peaks riide panema olen mina. Enda meelest olin riides: kaks paari pükse, tossud, isegi kott ja prillid. Fotograaf tegi puusalt pilti ja mupo ütles, et fotoka võite kohe ära panna, need pildid ei lähe kuhugi. Mulle alles hiljem tuli pähe, et meie riigis on vaba ajakirjandus ja pressifotograafi takistada ei tohi või ma eksin? Igatahes sel teemal ei vaielnud mupoga ei ajakirjanik ega fotograaf ja rohkem pilte ei tehtud. „Pange särk selga!“ käsutas mupo uuesti. Mina seletasin, et mehed küll käivad linnas palja ülakehaga. Seepeale noorem mupo irvitas: „Mehed…hehee!“ ja mõlemad väitsid, et alasti on keelatud viibida avalikus ruumis. Linna heakorra eeskirjades olevat see paragrahv sees. „Kedagi häiris!“, ütlesid nad. Üks kodanik olevat helistanud heakorratelefonile. Kõne olevat suunatud algul dispetšerilt Pärnu mnt mupole ja sealt Raekoja platsil passinud mupole, kes kohe meie juurde sõitis. See kõik juhtus minutiga! Kui küsisin, kas helistas mees või naine, ei osanud nad vastata. Avaldasin arvamust, et mehed käivad tihti palja rindkerega ja keegi ei kutsu neile politseid. Tegu on ebaõiglusega. Ajakirjanik informeeris mupot, et me teeme Õhtulehte lugu topeltstandardist. Vanem mupo ütles, et oleks me kesklinnaosa valitsuselt luba küsinud, poleks olnud probleemi. Ime küll, et palja ülakehaga käimiseks peab naisel olema ametlik luba, aga mehel mitte! Mul oli särk juba seljas, kui noorem mupo mind lõbustatult vaatas ja ütles, et tema naine ei käiks iial palja ülakehaga linna peal. Vastasin, et ta ei käi, sest ta ei julge! Ühiskond on vaenulik ju. Vanem mees sõnas, et see on vajalik teema, millega peaks tegelema ja et temal poleks midagi selle vastu, et naised ka palja ülakehaga saaksid käia ja inimesena saab ta meist aru. Mupo kirjutas ajakirjaniku andmed igaks juhuks üles, aga karistust ei järgnenud. Läksime minema, aga enne ütles noorem mees, et mul olevat väga ilus keha. Ta nagu PIDI seda mainima.

Olime ajakirjaniku ja fotograafiga juhtunu üle õnnelikud. Saime näidata, mis reaalselt juhtub, kui avalikus ruumis jalutab täiesti relvitu, rahumeelne palja ülakehaga naine. Selgus, et naine iseenesest ongi juba oma soo tõttu kriminaal.

11. juulil ilmus Õhtulehes meie lugu Naiseks olemine võrdub kriminaalkuriteoga! koos kahe fotoga: ühel olin normaalne ja teisel jube. Teisel seisan koos mupo ja ajakirjanikuga bussi juures, aga kuna pilt tehti puusalt lainurgaga ja ma seisin lainurgale liiga lähedal, moondus mu keha nagu imeväel. Alakaalust sai ülekaal, käsivarred paisusud suuremaks kui Ott Kiivikasel ja rinnad olid alt üles vaates täiesti võõrad. Toimetaja pani foto üles mu keelust hoolimata, kuna see oli ainus pilt, mis peegeldas tegelikkust, nimelt siis meid koos mupoga ja seega ajakirjanduslikult väga väärtuslik. Tema ei olevat saanud aru, et mu kehaga on midagi valesti! Ega igaüks olegi visuaalselt intelligentne. Psühholoog H. Gardneri järgi on lausa 8 intelligentsuse tüüpi. Minu ähvarduse peale, et kui pilti kohe netist ei eemaldata, ma rohkem intervjuusid ei anna, võeti see kohe ära, aga paberlehte jäi see siiski, olgugi, et väikeselt. Reportaažifotod pole pea kunagi ilusad. See on hind, mida tuleb reaalse elu näitamise eest maksta.

Nagu sellest olnuks vähe, avastasin teise kohutava foto ka Postimehe Naine24-st, kus rippus sama lugu lühemal kujul. Sinna olid nad osanud panna 5 aastat vana halva valgusega tehtud pildi minust. Kirjutasin Postimehe päevatoimetajale, et vahetagu foto välja ja saatsin ühe pildi enda erakogust. Kuna päevatoimetaja edastas kirja Naine24 toimetajale, siis kulus meeletult aega ja veel kaks järelpärimist ning alles järgmise päeva lõuna ajal vastati, et on pilt vahetatud.

Kui piltidejama välja arvata, jäin Õhtulehe looga ja sel teemal nendega suhtlemisega rahule, sest artikli sain ise enne trükkimist üle lugeda ning vajalikud parandused sisse viia.

11. juuni hilisõhtul saabus mulle e-mail pealkirjaga „Facebook Warning“. Sisu oli järgmine: „You uploaded a photo that violates our Terms of Use, and this photo has been removed. Facebook does not allow photos that attack an individual or group, or that contain nudity, drug use, violence, or other violations of the Terms of Use. These policies are designed to ensure Facebook remains a safe, secure and trusted environment for all users, including the many children who use the site.“ (Eesti k: „Sa laadisid üles foto, mis rikub meie kasutustingumusi ja see foto on eemaldatud. Facebook ei luba fotosid, mis ründavad indiviidi või gruppi, sisaldavad alastust, narkootikume, vägivalda või muud. See seadus kindlustab, et Facebook on kõigi, sealhulgas laste jaoks turvaline ja usaldusväärne keskkond.“).

Kui üritasin FB-sse minna, ei lastud mul enne sisse logida, kui olin teinud linnukese sellise teksti ette: „I understand I shouldn’t upload photos, that violate Facebook politicies“ (Eesti k: „Ma saan aru, et ma ei tohiks üles laadida fotosid, mis pole Facebooki poliitikaga kooskõlas“.)



Minu meelest on see kohutav inimõiguste rikkumine. Olen kunstnik ja tegemist on kunstilise katsetusega teha oma versioon Köleri „Truust valvurist“. Põhiseadus ütleb, et teadus ja kunst on vabad. Olen üsna veendunud, et kaebajaks oli mõni eriliselt vihane Õhtulehe kommentaator. Enamus neist jälestab naise rindu, kui kommentaaride järgi otsustada. Pilt on nüüd taas FB-s ülal. Mul on FB-s veel palju nii mees- kui naisakte. Imestan, et neid keegi üles pole andnud ja kaevati hoopis kõige süütuma mustvalgele teralisele filmile pildistatud poolakti peale. On siis tõesti nii, et meesakt häirib vähem kui paljaste rindadega naine?

28 June 2011

Lehm, lennuk ja telepaatia

Viimase aja tegevused

Pulmavideo tegemine, jõusaal, maasikate söömine, kunstiprojektide kallal nokitsemine, joonistamine ja lugemine. Peaasjalikult olen lugenud vene autori L. Vassiljevi raamatut "Telepaatiast" 1966. Mul on seal lemmiktsitaat ka. See kõlab nii: "Aju elektripotentsiaali võngete põhirütmiks pidas akadeemik Lazarev sagedust 50 Hz, mis langeb kokku motoorsete tsentrite töörütmiga. Sellest tuletab Lazarev telepaatiliste lainete pikkuseks λ=300 000:50=6000 km."

Viimase aja unenäod

1. Minu kadunud isa ostis mulle Kolkja lähedale natuke metsa ja heinamaad.

2. Sveniga otsisime Draakoni galeriid Tartust Vallikraavi tn-lt. Ühe maja uksest ilmus Elin Kard ja hüüdis, et tulge siia, siin asub Draakoni galerii! Sven tiris mind aga hoopis vastasmajja ja veenis, et Draakoni galerii on hoopis seal! Üks vanamutt oli seal galerist ja kiitles, et neil on Türi maalijate liit näitusi teinud. Hakkasin kätega vehkima, et ei-ei, mina siin näitust ei tee, ma tahtsin Draakoni galeriisse minna ja sattusin siia täiesti juhuslikult! Tädi ei teinud väljagi vaid näitas, et ruum on suur ja väga hästi valgustatud ja väitis, et sellises ruumis näituse tegemiseks oleks tarvis poolt miljonit krooni. Ta küsis, palju raha ma kulkast taotlesin. Vastasin, et nii palju mitte.

Viimase aja perekondlik elu

Panin kodulehele üles oma uusima video "Lennuk ja lehm", mille tegin eesmärgiga näidata oma väikese perekonna eripära. Vaata siia.

Joonistasin hiljuti oma abikaasale pildi ja tegin tordi igakülgse abi eest elus, mida abielu tähendabki. 5. juulil tuleb meil pulma-aastapäev!

16 June 2011

Ori

Ori käis lõpuks Valgemetsas. Kõik algas juba eelmisel aastal, mil avaldasin kuulutuse, et otsin suvilas heakorra- ja ehitustööde tegemiseks orje. Siin on üks blogisissekanne kirjavahetusest teise orjakandidaadiga, kellega kokku ei saanud.

Olime sõlminud kirjaliku lepingu, et ori lammutab mu suvilas vana kuuri ja teeb muid töid ning mina alandan teda vaimselt ja füüsiliselt. Sealjuures vastutab tekkida võivate moraalsete ja kehaliste vigastuste eest ori. Mind pidi ta nimetama Käskijannaks või Jumalannaks (igatahes oleks sõna „emand“ mõjunud laastavalt ta tervisele).

Valisin aktsiooni toimumiseks esmaspäevase päeva, kuna lootsin, et siis on naabrid ära ja saame rahus tegutseda. Seda suurem oli mu imestus, kui juba kaugelt eemalt oma suvilat ära ei tundnud: mets oli maha võetud! Naabermaja on nüüd hästi näha. Kohe tabas mind ka teine ehmatus: suvila trepilt vaatasid mind ammulisui kaks tädi. Üks oli see tore ja viisakas matemaatik, kellega on kiviaegne kokkulepe, et ta võib meie suvilas toimetamas käia, teine tema sõbranna. Ütlesin, et mu abikaasa ja sõber on ka tulemas ja et kavatseme heakorratöid teha. Teatasin orjale, et kuna majas on inimesed, siis jääb tõenäoliselt üritus ära, kuid ori oli juba peaaegu Valgemetsa jõudmas, kaasas tööriistad ja hea tuju ning arvas, et lammutame kuuri ikka maha, tal päev vabaks tehtud ja puha. Mul oli auto kraami täis: seksikas must kostüüm, piitsad, video- ja fotovarustus jne. Ümberriietumist ma muidugi ei teinud. Tädidel tekkinuks küsimusi. Imelik ju, kui saabun suvilasse sportlikus riietuses ja koha peal muudan end wannabe bad-ass dominaks.

Niisiis, esimene kord kus saabusin suvilasse peenelt arvestades privaatse actioniga, oli võetud maha terve suur mets ja maja oli rahvast täis.

Kohe tuligi ori oma autoga ja peagi ka Sven jalgrattaga. Orjal olid oma tööriistad kaasas. Ta on ehitaja. Kõige jubedam, mis orja meelest võiks juhtuda, oleks tema avalikuks tulek, mis oleks kohutavam kui ükskõik, milline vaimne ja füüsiline alandus. Ta pidevalt vihjas sellele varem kui chattisime. Olin osav ta nõrkust ära kasutama ning filmisin ja tegin pilte. Tema isikukood ja nimi on mul teada. Mulle oli käskijanna roll esmakordne, orjale aga juba vist viies kord olla ori. Andsin talle käsu asuda kuuri lammutama.

Ori kuuri lammutamas
Kui avastasin, et ta lobiseb töö ajal telefoniga, käskisin mobiil välja lülitada, mida ta vastuvaidlemata tegi. Kui tabasin ta kuuri taga suitsetamast, käskisin kohe lõpetada ja edaspidi minult selleks luba küsida. Tüüp tegi nagu ütlesin. Välimuselt ta meeldib mulle. Vastupidiselt ühele koledale pässile, kes lootuses mu orjaks saada kunagi mulle oma foto saatis, on ta siiski üsna heas vormis sile poiss. Töö ajal ta ei lobisenud. Mingil hetkel hakkas mulle närvidele käima, et tegelane töötab tuima näoga, kõnnib jalgu järele vedades ja kergelt küürus ning kobiseb nina alla, kui ma midagi küsin. Oletan, et kutt oli enda meelest tõetruu ori, kuid mina eelistan, et mu orja rüht oleks sirge, ta kõnniks jalalabad väljapoole ja hääldaks sõnu selgelt välja. Nii ma talle ka ütlesin. Asi siiski ei paranenud, aga kuna ta töötas korralikult ja täitis kõik tööalased käsud, ei saanud ma eriti pahaseks. Tädi matemaatik ei suutnud ära imestada, kui produktiivsed me sel päeval olime. Tõesti, kuur sai nii maani maha lammutatud nagu poleks seda iial olnudki, lisaks veel palju muidki töid tehtud.

Kaks kuuri

Üks kuur!
Vahepeal peksin orja nõgestega ja torkisin hekikääridega. Jälgisin, et tädi ei näeks. Kui vihma hakkas sadama, jätkas ori tööd, kuna meie läksime tuppa. Siis saatsin orja poodi toiduõli tooma. Võtsin ta ID-kaardi enda kätte, et ta ei põgeneks.

Sven grillis liha ja me hakkasime köögis sööma. Viisin orjale toidu plekk-kausiga kuuri ja panin ta luku taha sööma. Sven arvas, et lisaks kahvlile oleks nuga juba liigne luksus, kuid ma jätkasin joont, et minu ori peab tundma häid maneere, sealhulgas lauakombeid. Lodev ja kombelõtv ori oleks suureks häbiks.

Kui orjale kuuri järgi läksin, tundus ta väga rahulolev ja naeratas mõnusalt. Premeerisin teda temaatilise kohukesega „Black mama“.

Lõpuks pesi ori nõud ja tõi kaevust vett.

Ori nõusid pesemas
Kui hakkasime koju minema, käskisin tal enda järel sõita. Sven tuli ka auto peale oma rattaga. Sõitsin Tartu suunas Kosova küla kaudu mööda kruusateid. Mulle meeldib sealtkaudu liigelda, ilus ja vaikne. Peatasin auto ristikupõldude vahel ja käskisin orjal enda juurde roomata, piits hambus. Küsitlesin teda, lasin tal lugeda ühe lõigu Sacher-Masoch’i romaanist „Venus karusnahas“ ning katsetasin erinevaid piitsutamise tugevusi ja viise. Tagasiside oli ääretult nõrk. Mulle ei jõudnud kuidagi kohale, mida ori tunneb. Orja tunded muidugi pole tabureti tunnetest tähtsamad, aga sellegipoolest oleks mind innustanud emotsionaalsem reaktsioon, sest muidu jääb mulje nagu vehiksin tühja või peksaksin mingit puunotti. Mulle mõjus hommikune turn off õhtuni, mil olime kõik päevatööst väsinud ja tegelikult juba mõtetega kodus. Plaan oli suvilas töö käigus orjaga tegeleda, mitte hiljem talle kellegi eramaal peksa anda. Panin ilusate piltide ja video nimel veel oma kostüümi ka selga, aga mingit powerit ei tekkinud. Amatöörteatri tunne hoopis. Ori väitis hiljem, et valus ei olnudki. Tere talv. No ma ei löönudki täie jõuga. Pooled asjad, mida oleksin pidanud tegema, ununesid väsimuse tõttu ära. Nimelt oleksin pidanud teda piinama ekstra selle eest, et julges tööpostil suitsetada, lobiseda jne. Tundsin end päris kehvasti, kuni järgmisel päeval uuesti värske peaga pildid ja video üle vaatasin, misjärel veendusin, et asi polnudki nii lootusetu. Ori võpatas piitsutamise ajal päris mitu korda ja osad stseenid mõjusid räigemalt kui need tegelikkuses olid.

Ori loeb "Venust karusnahas" ja mina udjan teda piitsaga


"Rooma autoni ja too mulle teine piits!"
Mu juuksed ajavad mind tõsiselt närvi. Hommikune sirgendamine ei andnud mingit efekti, sest niiske ilmaga tõmbusid need uuesti lainesse. Selliste juustega ei mõju ma põrmugi võimukalt. Ori julges öelda, et ma näen välja „uskumatult kena“. Vaat, selle peale sain reaalselt pahaseks. Vanaema on tal kena! Kui ori ID-kaardi tagasi sai, tänas ta mind, suudeldes mu porist saabast. Õnneks oli see käik tema enda fantaasia vili. Mul oli hea meel, et päris kõike ka talle ette ütlema ei pidanud. Tõenäoliselt teeme orjaga ühe katse veel. Kui siis ka kaifi ei saa, tuleb tunnistada, et orjapidamine on kodanlik igand, mis mulle ei sobi. Eks näis.

12 June 2011

Rattamatk paljaste rindadega feminismi kontekstis

Eile käisime Sveni ja Aivariga rattamatkal Tartu-Annikoru-Elva-Tartu. Distants 80 km. Kusagil külavaheteel võtsin rinnad paljaks ja sõitsin nõnda Annikoruni, kus poe ees pilti tegime. Poodi minnes panin siiski topi selga, kuna aimasin, et see ei lõpeks hästi, kui läheksin poodi poolalasti. Oleks siis Aivargi solidaarsuse mõttes minuga koos palja ülakehaga poodi tulnud, aga ei, tema pani särgi selga, kuna arvas, et ta karvane rind šokeerib inimesi! Kohe saabusidki poe ette mingid rullnokad…


Naistel peaks olema õigus riietuda nii nagu nad ise tahavad, kartmata nilbeid märkusi. Isegi palja ülakehaga võiksid naised käia kuumal ajal. Miks mehed seda võivad? Ühiskond peab muutuma, mitte naiste stiil! Londonis, Torontos jne on vinged meeleavaldused, kus naised nõuavad õigust riietuda kuidas iganes, kartmata meeste solvanguid ja vägivalda. Kahe käega poolt.

 – Toronto

 – London

Mare Tralla kirjutas Postimehesse väga hea loo. Toetan tema seisukohti naisküsimuses.




Kuna ühiskond on sallimatu, siis tekkiski minus tõrge siseneda poodi poolalasti. Võiks lõpuks kohale jõuda, et isegi kui naine otsustab palja ülakehaga avalikku ruumi ilmuda, ei tähenda see kutset seksile ja kellelgi pole õigust ahistada miniseelikus ja tikk-kontstel liikuvat naist, meest ega kesksoolist. Saan aru, et loomulik uudishimu paneb sellistele tegelastele järgi vaatama, aga vaadata saab ka viisakalt.
Siit artiklist selgub, et palja ülakehaga käimine on täiesti seaduslik. Naisi eraldi ei mainita, järelikult kehtib see ka naistele.

Muide, poes hakkasin pearätti pähe siduma, püüdes poeukse klaasi peeglina kasutada. Poemüüja õpetas, et lühem räti kolmnurk käib peale. Jäin täitsa sõnatuks. Tuleb välja, et kusagil on maailm, kus isegi rätiku sidumiseks on reeglid. Kas ma olen eluvõõras?



Enne poe ette jõudmist möödus meist vanem mees jalgrattal ja küsis: „How do you do?“ vastasime, et very well. Enamus inimesi, kes meid rattamatkadel kohtab, peab meid välismaalasteks. Eestlased sõitvat autodega.

Ilm oli tohutult kuum ja me tahtsime ujuma minna. Aivar viis meid oma töökaaslase maamajja, kus on väike tiik. Seal me koos roheliste konnade ja kullestega suplesimegi. See töökaaslane on minu blogi fänn. Kindlasti oli ta õnnelik, mind alasti tiigis nähes, aga ta oli äärmiselt viisakas. Ta kaks poega olid ka õues. Samuti viisakad. Filmisin, olles paljas, paarituvaid konni ja Aivari töökaaslane ei saanud traktoriga sõita, kuna enese teadmata olin tal ees. Seepeale küsis ta, ega traktori mürin mind sega!



Elva poest ostsime külma jooki ja juba teist korda jäätist. Kooli jäätist. Täitsa nagu vanasti. Sealt kimasime Tartu. Mul olid eelmisel päeval jõusaalis käimisest lihased jube valusad ja lisaks lõin rattapedaaliga oma sääreluu peale kaks suurt valusat muhku. Nii et invaliid valmis.

10 June 2011

Kitsed lesbide väljakul ja hullud Karepal

2.06 toimus siis lõpuks Pirnil MA kaitsmine. Kui bussijaamast Narva mnt-le TLÜ poole sammusin, helistas T.V. : „Tead, ma nägin sind jälle unes! Sa jõid kohvikus šampat. Mina tulin ja istusin sinu juurde ja maitsesin sinu klaasist, aga sa said pahaseks, et ma sinu šampa ära joon. See pani mind mõtlema, ega sul napsitamisega probleeme ole?“. Olin jõudnud peaaegu Narva maanteele ja sain vaevu kõne lõpetada, kui pöörasin pead ja kohkusin: minust umbes 10 meetri kaugusel sõiduteel sooritas pikki hüppeid ehtne täiskasvanud metskits! Tugevas stressiseisundis loom tormas, keel väljas trammiteele, kus trammid ja autod tuututama kukkusid. Seejärel jooksis ta ühe poe ukse ette ja seisis seal paar sekundit nagu ootaks sisselaskmist. Sealt jätkas ta teekonda Pirita suunas.

Pirn sai oma magistritöö eest „väga hea“ ning nägi tõeliselt uhke välja. Käisime söömas ja siis läksime Kunstihoone „Sõnastamata lugude“ näitusele, kuhu jäin veel õhtuseks screeninguks ka, kuna Pirn, kellel tekkis kohutav peavalu, läks atekasse magama. Kell kuus hakkasid kaks noort kunstnikku Mateja Glavina ja Petra Hrovatin oma aktsioonidest rääkima ja videoid näitama. Ürituse pealkiri oli "Lesbide ülestõus. Aitab! Me oleme valjemad kui vaikus!". Mulle meeldis, kuidas nad sõpradega kleepisid linnas tänavasiltidele peale oma versioone: “Lesbide väljak” näiteks. Suuri pannoosid ja plakateid paigaldati ka. Politseinikule öeldi, et palun ärge plakateid maha võtke, see on kunstiprojekt ning ei võetudki kohe. Alles paari päeva pärast olid need läinud.

Pärast läksin L.L poole, kus valitses sume varasuvine õhtumeeleolu. Vaatasime mu viimatist videot ja ajasime juttu.

Järgmine täistööpäev lõunapausiga Põhuteatris kulus meil Pirniga kunstisaalides. Loomulikult võttis kõige kauem „Sõnastamata lugude“ väljapanek ja ma tänasin õnne, et kaht seal näidatavat filmi olin varem näinud. Mulle meeldis Minna Hindi ja Liisi Eelmaa videointervjuude komplekt. Koomika oli olemas, probleem olemas, absurd olemas. Mare Tralla töö mõjus alguses üllatavalt, kuid mida rohkem ma ta päevikut lugesin, seda enam hakkas tunduma, et see on lesbifoorumisse saadetud murekiri. Keelekasutus oli üsna omane murekirjadele ning tegevuskäik etteaimatav. Tekkis küsimus, kas sarnasus murekirjadega oli taotluslik ja kas päevik oli kirjutatud juba mõttega see näitusel esitada.

EKKM-is meeldis Köler Prize võitnud kunstniku töö ning lahe oli Sigrid Viir. Timo Tootsi installatsioon nüüd töötas ja ma sain ka lõpuks teada, kui kuulus ma olen. Kunagi ammu, kui seda proovisin ei töötanud. Pirn veel ei tahtnud algul oma ID-kaarti läbi lasta, põhjendades, et foto olevat kole ja tal olevat piinlik, kui see kõigile avalikult nähtavale tuleb. Pärast lasi ikka ja foto paistis seinal ilusam kui originaalis.

Mina autahvlil

Viimane, mida vaatasime oli EKA magistritööde näitus Loovalal. Ronisime järsust trepist üles ja ma mainisin, et kunst ükskord mu tapab, sest higi juba voolas ning jalad olid käimisest ümmargused. Korraga avanes meie ees Art Allmägi magistritöö „Nägin täna öösel unes…“ (juhendaja Teet Veispak). Jahmusin. See oli hea. LGBTQ-temaatika oli lõpuks ometi lihtsalt ja lühidalt kokku võetud. Koomika, absurd, lihtsus. Tõesti fantastiline, et viitsisin treppidest üles ronida ja seda nägin.

Art Allmägi installatsioon

„Sõnastamata lood“ näitus on kokku pandud suuresti dokumentaalsetest materjalidest. Kuna olen varem ise küllaltki palju samal teemal dokfilme ja -asju näinud, jäi ahaa-elamust saamata. Olen muide palju mõjuvamaid filme näinud, kui eelmainit näitusel. On olemas dokfilme testosterooni võtvatest naistest, kes filmi kestel vaataja silme all muutuvad meheks, on filme paduheteronaistest, kes püüavad end lesbiliseks muuta, on mängufilme, kus vanaaja lesbit hoitakse maa all kinni, et ta mehega abielluks ja lõpuks riietatakse ta meheks, on filme… on FILME! Kus need olid? Eks vist Artises, sest OMA Festivali raames näidatakse sealgi päris kõvu filme. On erinevaid näituseformaate, ideoloogiaid ja maitseid, aga praegu olen ma sellises meeleolus, et näitustel võiks olla rohkem suuri mängukarusid ja vähem pikki filme.

Õhtul käisin tädi sünnal. Tädi rääkis, et kavatseb teha meie abiga suure suguvõsa albumi. Sain tädilt oma vanaisa kohta artikleid ja vanaema vanu päevikuid. Loed, kui raske elu oli II ms ajal ja järjest kukub päeviku vahelt kuivanud nelja lehega ristikheinu ja viie lehega sireliõisi… "Jumal hoidku meid kõiki. Vast jätavad osa maad ja metsa meile alles. Nii ilus on oma metsas jalutada.".

Järgmisel päeval käisin Karepal Michael Sagritsa majamuuseumis. Valmistun augustis toimuvaks performance ürituseks „Äng“, mis toimub Karepal ja kuhu mind osalema kutsuti, nii saingi Teet Veispaku nõusse, et mulle seda paika tutvustaks. Lisaks käisime Rakveres näitusel „Minu erootika“. Sven tuli ka Tartust. Näitus ja majamuuseum olid paljutõotava auraga ja ilm oli ilus.

Rakveres on Kondivalu apteek

Rene Reinumäe skulptuur “Haigutav kunstnik”


Jüri Ojaveri teos "Ela ja sära" erootikanäitusel



Sven ja Olga linnupesi uurimas

 Sven hõljub mööda õue

Vestlus nagu tibutants :)


Hiljem sõitsime Sveniga bussiga Tapale ja sealt rongiga Tartu. Tapal passisime ühes urkas.


Rongis lugesin Sacher-Masoch’i romaani „Venus karusnahas“ ning süvenesin sedavõrd, et oleksin Tartu peaaegu maha maganud.

Tartus käisime TÜ kohvikus jäätist söömas ning ma avastasin sealt vana külaliste raamatu, mille esimesed sissekanded olid tehtud kohviku 10.juubeli puhul 50ndatel aastatel. Oma vanaisa nime, kes oli agar kohvikus käia, ma ei leidnud. Ta armastas pigem Werneris istuda. Kohvikus mängis selline muusika, mis hulle rahustab, ja hullud me ju oleme. Normaalne inimene ei teeks oma eluga nii nagu mina.




Või nagu Sven.




5.juunil Tartus pööran pilgu taevasse ja näen, et sajab lund. Tumesinise pilve taustal valgustab päike üle terve atmosfääri lendlevaid võililleseemneid. Keset seemneid lendavad omakorda piiritajad, kelle tiiva alumisi külgi päike oranžikalt valgustab. Seemned maanduvad, kuhu tuul nad viib, et aasta pärast uuesti tärgata. Sinna on palju aega.