2016 kokkuvõte

Laias laastus: Näitus, töötamine ja doktoriväitekirja kirjutamine.

Jaanuar: kass Pontsu, kelle detsembris tänavalt püüdsin, kolib Buffy juurde, kes teisi kasse silmaotsaski ei salli. Kahe kassi vennastumiseks kulub vaid nädal. Kuu lõpus loeb Tiina Tauraite Urmas Sepa helistuudios Elmina Otsmani päevikut.

Pontsu ja Buffy vennastuvad

Veebruar: kuu lõpus avan oma doktoritöö kolmanda näituse Palju õnne naistepäevaks! Tallinna linnagaleriis. Tähtsündmuseks kujuneb Elmina Otsmani nimelise kombaini terapunkri transport, UFO-laevaks ümberehitamine ja install. ETV pidi näitust kajastama, aga kuna Eri Klas samal ajal suri, ei jõudnudki nad kohale. Selle eest kajastas näitust kahel korral ETV+ ja Reet Varblane kirjutas Sirbis.

ETV+ reporteriga terapunkrit imetlemas (Foto: Sergei Ledenjov)

Märts: näitusel toimuvad artist talk ja eelretsenseerimine, isiklikus elus juubel, mida tähistan nii Tallinnas kui Tartus. Kombainipunkri viin peale näitust Eesti Põllumajandusmuuseumi. Üsna pea helistab aga Mark Soosaar ja küsib punkrit näitusele „Mees ja naine- tulnukad“, mis toimub suvel Pärnu Uue Kunsti muuseumis.

Juubel Tartus (Foto: Jaana Muna)

Aprill: Elu nagu Ameerika mägedel! Pontsu kadumine ja leidmine auto rattakoopast, kust päästekomando ta välja sikutab. Pontsu õnneliku lõpuga lugu ilmub Tartu Postimehes ja temast räägitakse raadios. Saan oma psüühika kohta uusi teadmisi. Pontsu pääsemine oli ka minu pääsemine kindlast hävingust. 😱

Pontsu ootab päästmist

Mai: alustan tööd kokk-kondiitrina kohvikus Armastus. Avatud ateljeede päev ARS-is.

Ateljee on külaliste tulekuks valmis

Juuni: töötan kohvikus. Ostan automaatkastiga Saabi. Teen imetegevaid küpsiseid, mida Johannes Käruga Voronjas Sandra Jõgeva usuteemalise näituse avamisel müüme. Käin vabariiklikul naismehhanisaatorite kokkutulekul Imaveres.

Naismehhanisaatorite rongkäik

Imetegevad küpsised Vornojas. Foto: Ruudu Rahumaru

Juuli: töötan. Teen töö juures enda töökangelaseks nimetamise ettepaneku.

Tellimustort Tartu Kunstnike Liidule

August: töötan ja käin Kukemurul.

Kukemuru Ambient

September: lõpetan töötamise ja alustan doktoriväitekirjaga. Tartus Nooruse galeriis avatakse Tartu Kunstikooli vilistlaste näitus. Kool saab 65. aastaseks ja näitusele on valitud 65 vilistlase teosed. Väljas on mu maal „Rand Saintes Marie’s“ (2004).

Tartu Kunstikool 65. Mina Pühalepa rahvarõiva motiivides kleidiga 💗

Käime esimest korda Sveniga Coopi uut logistikakeskust vaatamas ning Lagedil ja Lasnamäel seiklemas. Tuleb Tallinna kolimiseks vaim valmis panna. Tartu Kunstimuuseumis näitusel „Kes loob linna?“ mu video Annelinna apoteoos. Viimast korda ema juures maal. Nüüd koht müüdud ja mets maha võetud.

Selfie uue COOP-i logistikakeskusega

Oktoober: kirjutan doktoritööd ja käin trennis. Avaldan meelt loomatsirkuste vastu.

Loomatsirkused pole enam Tartu ega ka paljudesse teistesse linnadesse teretulnud!

November: kirjutan doktoritööd ja käin trennis. Sureb õe koer Pipi, minu kõige parem sõber. Väga muserdav aeg.

Esimene pilt Pipist aastal 2004 ja viimane aastal 2016 😢😢😢

Käin loomaõiguste konverentsil, kus Mari-Liis Sepper end täiesti uue nurga alt avab. Selgub, et ta on loomaõiguslane ja meie mõttemaailm klapib. Väisan esimest korda taasavatud ERM-i. Vaatan Volkonski näidendit Kangelased. Käin Krulli konverentsil Tartu Kirjanduse majas.

Detsember: kirjutan doktoritööd. Käime Sveniga esimest korda üht korterit vaatamas, sedapuhku Tallinna külje all Lagedil. Vaatame Loore Martma näidendit „…ja tüdruk istus“.

Ameerika mäed - see ongi mu elu. Tutvusringkonda on tabanud surmade laine. Teiste seas lahkub Fidel Castro, kelle järgi isa mulle nime pani. Kuu lõpus sureb ka Jaak Klõšeiko. Osalen TÜ kirjutamislaagris Nelijärvel.

Kirjutamislaagri päevaplaan

Elan kaasa EKA doktorant Carla Castiajo kraadi kaitsmisele, mis pälvib cum laude. Seoses perfokaga Lõikus olen ta raamatus sees. Osalen Alo Valge performance’s „Vann“ ARS-is maaliosakonna näitusel Viva Arte Viva. Õpin tundma lihakärbse vaklade hingeelu: eetilised dilemmad ja põhjalikud arutelud Aloga.

Perfokas "Vann" ARS-i projektiruumis näitusel Viva Arte Viva

Jõuluõhtu ema pool, aasta mittevahetus Kiwa juures.

Aasta mittevahetus

Väikese Lehma viies juubel. Õde võttis kassi, kes sai nimeks Päike.

Tegin lehmale martsipanitordi. Toiduvärvidega maalisin peale.

...ja Päike tuli ka välja :)

Pontsu saab 2-aastaseks, on teine kõvasti kasvanud ja enesekindlamaks muutunud. 💟😻😍

Käin raamatuesitlusel Luunjas ning jõulupeol Armastuses. Luunja vald andis välja raamatu „Vald on tema inimesed“, kus on Luunja viimase 25 aasta sündmused ja lood. Iiri Saar ja Kristel Lempu panid raamatu kokku. Esitlus toimus kultuurimaja saalis. Raamatus on killuke mind ja minu näitust, virmalisi ja Luunja papliallee kellaneljatee!

Raamatuesitlusel (Foto: Tiit Hellenurm)

Ja pööripäev läheb pööripäeva järel. Käin igal pööripäeval ikka veel Vooremäel Raudlättel.

2017. aasta eesmärk on ära kaitsta doktoriväitekiri. I CAN DO IT! 💪

Venemaal

Viibisin Venemaal 15.04-23.04, aga mitte puhkusel. Käisime Erniga Inglise erakooli õpilasi värbamas. Ta võttis mu kaasa, kuna ma oskavat vene keelt. Nojah, temast oskan küll paremini, aga põhimõtteliselt võib öelda, et ma siiski ei oska vene keelt.

Kõigepealt lendasin Aeroflotiga Tallinnast Moskva. Lapsepõlves oli Aeroflot ainus lennufirma, mida teadsin. Meil oli kodus Aerofloti lennuki pildiga kalender ja olin kindel, et lendan kunagi kaugele maale ja mille muuga, kui ikka Aeroflotiga.

Moskvas viis welcome taxi mind hotelli. Taksot juhtis Moldovast pärit noormees, kes müüb ka turul toidukraami ning vabal ajal tegeleb sügavmõttelise tai poksiga. Taksos istudes kuulsin äkki kõrvalt minibussist hüüdvat „женжина, женжина!“ ja mitu meest vaatasid meid, pead aknast väljas. Taksojuht ütles, et see on juuste pärast. Hiljem teistes paikades ja teiste meelest olin juba девушка, niisiis naisest neiuks.

Õhtul jalutasime Punasel väljakul.

Järgnes mitu päeva jõhkrat töörügamist, kus käisime keeltekoolide kontorites rääkimas, milline superkool on Holy Trinity erakool: "Individuaalne lähenemine ja see, et õpilased elavad inglise perekondades on meie unikaalsed müügiartiklid!" Alguses seiklesime kaua metroos, aga hiljem saime süsteemi selgeks. Moskva elanikud olid väga sõbralikud ja abivalmis. Mitte ükski eestlane ei vii sind ise sihtpunkti, mida sa otsid. Viisakad on nad ka: ei töllerda ees, kui pildistame vaid pakuvad end lausa ise pildistama ega jooksegi kaameraga minema. Ernest ütles, et Moskva elanikud on sama tsiviliseeritud nagu inglased enne Thatcherit.

Moskva on jõgede linn. Siin on inimeste ja autode jõed. Kevad Moskvas tähendab seda, et kõikjal värvitakse, lihvitakse, remonditakse. Õhk on tolmune, aga meeleolu on lootusrikas.

See on kõik nii imelik, naljakas ja põnev, kuidas metroost väljapääsu ees tahavad naised mulle reklaami anda, aga siis hüüavad: „ои какая девушка!“ ja kuidas vanad mammid hüüavad mulle „девушка, ostke kupatatud seeni!“. Ja kuidas lehmakese kuju on Smolenskaja metroo ees. Milline armas loom! Esimesel õhtul otsisid rõõmsailmelised ja põnevil kodanikud midagi taskulampide valgel kremli müüri seest. Inimesed on siin salapärased.

Erni sai Moskvas esimest korda elus tõelisest marjadest morssi. Kupatatud seentest ei teadnud ta midagi. Inglismaal ei ole kommet metsas seenel ja marjul käia ja mahl olevat seal puhas keemia.

Vabal ajal püüdsime nii palju huvitavat näha, kui jõudsime. Kaasaegse kunstini ei jõudnudki. Käisime Nõukogude armee muuseumis, sest alguses tundus see hea ideena. Pistsime sinna korraks nina sisse, ajal mil muuseum oli suletud, aga toimus konverents. Kogetu lõi pahviks. Kõlas võimas muusika, ülal trepi kohal oli suur mosaiik sõduritest. Meid tervitas kindralivormis mees, keda nähes mu vene keel oluliselt paranes. Tema käest saimegi teada, et muuseum on sel päeval kinni. Loomulikult läksime järgmisel päeval tagasi ja veel kuidas! Ernil hakkas metroos paha ja ta sisuliselt roomas kogu tee metroost muuseumini. Mina kandsin mõlemi kotte ja võtsin meile muuseumipiletid. Erni vajus kohe istuma, ma läksin garderoobi, kus väga viisakas riidehoiutädi küsis, kas lähen muuseumi või konverentsile. Mõtlesin, milline peaksin olema, et käia regulaarselt sõjamuuseumis konverentsil. Suure Isamaasõja veterani tütar võib-olla? Ajaloolane? Mis puudutab meie lootust saada peadpööritav isamaasõja kogemus, siis see luhtus. Muusikat polnud. Mundrimeest ei olnud. Videod ei töötanud. Kogu info oli vene keeles ja seda oli liiga palju. Inimesele, kes sõja-ajaloost midagi ei tea, on see liiga keeruline. Pealegi oli Erni rivist väljas ja suutis ainult ühe saali läbida. Äkki oleks tõesti konverentsile pidanud minema. Muuseumisse oli algklasside lapsi toodud ja giid näitas neile relvi. Oh jah. Hiljem ütles Erni, et poisid olevat mind vaadanud kui filmistaari.

Moskvast sõitsime kiirrongiga Peterburgi. Raudteejaam oli remondis, nii et me ei saanud kusagil istuda.

Raudteejaamas pidime minema läbi turvaväravate ja siis perroonil seistes rongi ootama. Kopp oli ees. Mul oli mantlivöö aas katki ja kui vöö oli lahti, lohises osa sellest maas ja rikkus mu tuju. Üks patsiga mees perroonil informeeris mind (vene keeles): "Vabandage, teil üks vööaas on, aga teist ei ole!" Mulle meenus kohe vanaemaga juhtunud lugu, mida peres alati on naerdud. Samuti raudtee perroonil, vene mees olevat talle püüdlikult eesti keeles öelnud, et vabandage, proua, teil juks pjuksid on, aga kaks pjuksid ei olje. Vanaemal oli nimelt üks püksisäär alla vajunud, teine üles keeratud.

Rongis pakuti rikkalikult süüa, tuhvlid, kõrvatropid ja silmaklapid olid olemas. Jalaruum oli väike ja välismaalased internetti ei saanud. Meie vastas istusid omavahel võõrad paks mees ja ilus naine, kusjuures mehele hakkas naine meeldima.

Ilm oli Peterburis kohutav, aga elu luksushotellis korvas selle külmetamise.

Elu selles hotellis käib nagu ulmefilmis. Mind pandi sviiti. Saabaste puhastamine ja viksime oli tasuta. Katkine vööaas parandati kiiresti väikese tasu eest. Hommikuti tegi koristaja voodi ära ja pani päevateki peale, aga õhtuti oli voodi ette pandud valge rätik, sellele tuhvlid, päevatekk oli ära võetud ja vatiteki äär oli kenasti alla keeratud, et saaksin kohe voodi pugeda.

Selles hotellis peatuvad rikkad ärimehed. Vahel juhtusin nendega samas liftis sõitma ja siis vahetasid nad omavahel pilke ja rääkisid vene keeles: ohhoo, milline ilus tüdruk meiega liftis! Tegelikult lõhkes mul Moskvas suurest töötamisest vasakus silmas veresoon, nii et pool silmavalget oli verine. Selline eksootiline ilu siis minu poolt.

Ühel õhtul oli hotellis happy hour, kus DJ sarnanes teise planeedi asukale filmist Viies element. Hullumeelne krunn oli peas ja ta tegi ulmelist häält, kõigutades end vaikselt. "Kas nägid?! Kas nägid?", raputasin paaniliselt Ernit varrukast, aga tal oli suva. Ta oli veidi kade, et mina said sviidis elada, aga tema pidi tavalise toaga leppima. Hotell nagu romaan, hotell nagu ulmefilm.

Erni kasutas iga võimalust, et minu toas toolil lamaskleda

Holy Trinity rahvusvaheliste suhete osakond
Peterburi kaubahoovi ees

Kondiiter peab oma professionaalsest huvist lähtudes
Vene turuga kursis olema. :P

Jõest tõsteti laeva üles ja kõik telekanalid olid seda kajastamas

Pärast paari kohtumist, Ermitaaži külastust jms lendasime Yekaterinburgi lennukiga, millele oli kirjutatud Rossia. See oli parim lend kogu reisi vältel, sest tõus ja laskumine olid sujuvad, jalaruumi piisavalt ning kuigi oli peaaegu öö, pakuti sooja toitu, mis oli hinna sees. Ka Aerofloti lendudel oli eine hinna sees, aga mitte soe ja valida ei saanud midagi. Erni küsis varem check in-is kas upgrade'i (näit. äriklassi) saab, aga ei saanud me midagi. Mulle meenus, et minu vanaisa ei oleks iialgi sellega leppinud, et inimestel tehakse rahakoti järgi vahet. Ta oli võrdsuse poolt. Isegi kui talle oleks äriklassis kohta pakutud, poleks ta seda vastu võtnud.

Lennukile oli keelatud võtta suuremat jooki kui see mahlapakk

Lennujaamas kohtasime Briti bändi Skunk Anansie. Nad olid tulnud Venemaa tuurile. Erni oli totaalselt sillas nagu oleks armunud ja rääkis veel mitu päeva, kui fantastiline see on, et Briti bänd Venemaal tuuritab. Vestlema sattusime pagasilindi ääres blondi trummari Mark Richardsoniga. Ta ütles, et ta poeg elab Soomes ja nad päästavad Eestist hüljatud koeri ning viivad Soome peredesse. Ma ütlesin Ernile, et Anne Veski käib ka Venemaal esinemas, aga ta muidugi ei teadnud sellist lauljat.

Hommikul  Yekaterinburgis oli esimene asi, mida märkasin, valgus. Taevas oli kõrge ja sügavsinine, aga miski justkui oleks peegeldanud valgust, nii et see pimestas silmi ja sundis päiksekad ette panema. Linna oli äsja kuumalaine saabunud. Päikese käes oli 20 C. Karmi muutliku kliimaga harjunud rahvas ei suutnud seda uskuda ja kõik käisid ikka veel talveriietega.

Antei tornis

Yekaterinburg asub Aasias, Uurali mäestikust ida suunas. Lähim Euroopa-Aasia piir on 17 km kaugusel.

Meil oli tervelt kaks päeva vaba aega. Käisime Antei tornis. Algul ei osanud minna, aga üks abivalmis mees saatis meid. Siis nägime kesklinnas flashmobi.

Kohe ei taibanud, miks kirev inimmass seebimulle puhudes marsib, aga siis küsisin vene keeles ühelt osalejalt, mis toimub ja see vastas, et nad teevad flashmobi. Erni ei teadnud mis on flashmob ja arvas, et ajan mingit jama. Ta ei uskunud isegi, et ta õpilased flashmobi tähendust teavad.  Siis käisime kunstimuuseumis, kus oli 28 C sooja ning suitsetava tütarlapse pilt.

Zabolotsky, Peter Ephimovich (1803-1866) "Girl with a sigarette" 1850-s. Oil on canvas.

Linna üks peamisi vaatamisväärsuse on The church of the blood (nn. vere kirik), ehitatud hukatud tsaaripere auks. Veretöö pandi toime 16. juulil 1918. aastal. Hukkamiseks andis käsu Yakov Sverdlov, kelle kuju on siiamaani linna vaatamisväärsuste seas. Tema järgi kandis linn nõuka ajal nime Sverdlovsk, mille järgi mina linna teadsin. Oli ta ju igal õhtul Vremja ilmateates. Ka Lenini kuju on ilusti olemas. Palju Bauhausi arhitektuuri.

Church of the Blood

Pühapäeval viis giid meid autoga kahele Euroopa-Aasia piirile. Üks asus linnast 17 km ja teine 40 km kaugusel. Lähima piiripunkti tähisele oli keegi sukad riputanud. Giid ütles, et ta näeb sellist asja elus esimest korda. Puude külge võib linte ka siduda, ei pea sukki ohverdama. Teine piiripunkt asub saastatud tööstuslinna Pervouralski lähedal Kaskede mäel (Beryozavaya gorka). Seal olevat peatunud ja veini joonud Alaxander II teel Siberisse 1837. Sellest tekkis komme juua üks klaas veini Euroopa pool ja teine Aasia pool. Tema auks on ka püstitatud see suur obelisk. Pilti on parem teha väiksemas piiripunktis, sest siis jäävad nii piir kui inimesed koos peale ja küllalt suurelt. Meie giid muide teadis Anne Veskit.

Üks jalg Aasias, teine Euroopas!

Suurem piiripunkt- ebamugavam pildistada

Esmaspäeval oli kaks kohtumist ja siis lendasime Moskva. Moskvas olime hotellis Golden Ring. Nõuka-aegne glamuur. Tegime jalutuskäigu Smolenskaja metroojaama kanti, kus kohtusime taas armsa lehmaga. Avastasime veel kohviku Mu-Muu, kus Erni sai elus esimest korda päris marjadest valmistatud morssi. Ta ei suutnud seda ära kiita. Ostsin koju viimiseks lehmakomme, millele oli patent. Tõesti olid head.

Ernil oli järgmisel hommikul viimane kohtumine, aga mina lendasin varakult Tallinna. Kuigi tervis läks viimasel päeval käest ära, olen väga rahul, et õnnestus teha nii kõikehõlmav Venemaa reis.

YMSOIFTS

Karepa performance’ ja installatsiooniõhtu "Vaikus"

Kuigi mul on kunstivaba aasta, olin eelmisel aastal lubanud Veispakule, et võtan 2012.a. Karepa performance’ ja installatsiooniõhtust osa. Sedakorda oli tegu neljanda sarnase üritusega Karepal Richard Sagritsa majamuuseumis. Ise osalesin teist korda, aga sel aastal pigem kondiitri kui kunstnikuna. Õhtu teemaks oli „Vaikus“. Tahtsin oma tööd eelmise aasta kuulsusrikka Ängiga loogiliselt siduda, samas hoida end uue eriala lainel ja sündis idee küpsetada rindade kujuline tort. Vormi ostsin seksipoest „Sinu saladus“. Kahe kausiga saab ka, aga nendega on tülikas. Transpordiks on selline ühes tükis tissivorm ideaalne. Tegin kodus biskviidi valmis ning vormist võtsin välja alles Karepal. Vorm hoidis biskviiti ilusti terve bussisõiduaja kinni. Koha peal amputeerisin rinnad, panin neisse moosi, sulgesin nad uuesti ja katsin sulatatud šokolaadiga, mis mu imestuseks jättis veits ebaühtlase pinna. Kuna suhkrumass, millega koogi katsin, kõik ebatasasused välja näitab, panin veidi täiteaineid alla, et vaatepilt oleks ilusam. Muidu vii või mammograafi juurde. Nibud tulid väga võimsad, ega ma siis nalja tegema läinud. Olga-Maria oli põhitegija ja sai üleni šokolaadiseks.

Hiljem mängisime Olgaga lendavat taldrikut ja Lapini pingil istuv Juske oli publik. Lapinil on Karepal nüüd omanimeline pink. Äkki lendas taldrik mulle vastu suunurka ja ma ehmusin tõsiselt, sest paistes mokaga ma poleks küll tahtnud oma perfokat teha. Panin salvi peale ja õnneks hullu polnudki.

Suurürituse eel, kui panin oma lumivalge kondiitrikostüümi selga, tekkis pidulik tunne. Müts on mu eriline lemmik. Paljud leidsid, et riietus sobib mulle ideaalselt. Jaan Toomik arvas, et meik muudab mind ebamaiseks ja müstiliseks, kuigi ma eriti ei meikinudki. Osad ei tundnud mind tööriietuses ära.

Rahvast sai terve õu täis. Kohal oli Kanal 2 Reporteri kaameramees, kes eelmisel aastal Ängi filmis. Erri operaator samuti. Paljud pildistasid. Minu perfokas oli viimane, nii et algul kulus kõvasti aega teiste vaatamisele. Jüri Ojaveri värk oli kihvt

Oma lemmiklooma lehmaga tööriietuses. Skulptuuri autorid on Simson von Seakyll ja Paul Mänd, pealkiri "Alice ja Aade"

Alice' seljas samal hommikul

Kui Toomik merele ja publik randa teda vaatama läksid, oli mul aeg oma perfokas valmis seada. Plaan oli, et teised kunstnikud istuvad laua taha, kuhu mina oma tordi toon. Panin lina lauale, kuid selgus, et see on liiga väike. H, sõitis suvilasse linu juurde tooma. Polnud aimugi, mitu kunstnikku üldse laua taha istub. Kõik oli segane. Katsime kiiruga laua ära. Kui aga rahvas taas hoovil ja Teet mind välja hüüdis, hakkasin oma tissitordiga aeglasel sammul ja fotograafidele naeratades tulema ja kõik tundus jälle hea. Kaamerad surisesid, asetasin tordi keset lauda ja istusin. Vanad perfokaässad imestasid ja naersid tordi üle. Kõlas repliike:“ Kuidas mina oma vanainimese kätega seda lahti lõikan?“ „Ärge unistage, et mina neid imema hakkan!“. „Neid peab lutsutama!“. Lõpuks tekkis kusagilt kirves, millega ma koogi lahti raiusin. Isegi publikule sai veel pakkuda. Õhtu lõppes üsna kirevalt ja lõbusalt

Kõik pildistavad Fideeliat ja tema torti

Sain Tartu meestearst Margus Punabi autoga, kus veel reisisid Milius, Varblane ja üks mees, kes hetkel omal käel maali studeerib ja kelle nimi ei meenu. Autos rääkisid agar kunstikoguja Punab ja teised kunstist liiga palju, millest muidu poleks probleemi, aga mul käib kunstivaba aasta. Ma ei öelnud midagi. Sooteemal ainult kobisesin paar lauset. Õhtuvalgus oli meeletult kaunis. Maaliõpilane vahtis seda punnis silmadega ja seletas, milliste värvitoonidega ta maastikku kujutaks: koobalt, strontsiumkollane, must... ei musta tuleb panna aaainult näpuotsaga, muidu rikub kõik ära! Täpselt nagu mina vanasti. Mõtlesin, et huvitav kas kunstivaba aasta paneb mind õlivärvide nimetusi unustama, sest need, vanasti minu igapäevases sõnavaras eksisteerinud mõisted kõlasid kuidagi võõralt. Unustasin jope masinasse ja kätte sain kahe päeva pärast.