Öises linnas

Käisin hiljuti Tallinnas ja jäin ööseks. Kuna kooli lõppemise puhul andsin ära oma üüritoa, oli eesmärk ööbida oma ARS-i hoovimajas asuvas ateljees, kuhu jõudsin veidi enne keskööd. Varem vaid päevasel ajal ateljees käinud, nägin seekord juba eemalt, et värav on suletud. Nii jalgvärav kui autovärav. Kaalusin üle aia ronimist, aga arvasin, et signalisatsioon võib seepeale tööle hakata. Siis tuli meelde, et peamajas on valvur. Läksingi ARS-i peamajja, kuid sisse sain ainult välisuksest, järgmine uks oli lukus. Koputasin ukseklaasile. Ilmus hallipäine öövalvur ja jäi muiates klaasi taha seisma. Sisse ta mind ei lasknud, vahtis ja muigas ainult. Ma ei teadnud, kas ta läbi klaasi midagi kuuleb, aga seletasin sellegipoolest, et mul on hoovimajas ateljee, kuid see Rein M. ei ole mulle värava avamiseks kaarti andnud ja ma ülepea ei teadnud, et öösiti värav lukku pannakse. Õieti polnud ma väravat varem märganudki, kuna see seisis alati lahti. Valvur avas ukse, raputas pead ja ütles selges vene keeles: „Я ничего не понимаю.“.

Jäin soolasambaks ja nentisin: „Nii. Vene keel.“ Juhe on koos, aga rääkida tuleb vene keeles.

Valvur ootas.

Proovisin: „Mоя ateljee там но… värav закрытa.“

„Но почему вы идитe в ворота, вы на машинy?

„Нет!“

„Тогда отсюда“.

Valvur laskis mind läbi kahe ukse hoovi peale. Olin nii rabatud, et läksin üle emakeelele: „Rein M. ei öelnudki, et siit saab ka! Ma ei teadnud! Ja lisasin vene keeles: „Я не знал! Спасибо!“.

Valvur naeris.

Sammusin majani, kus asub mu ateljee ning hakkasin välisust lukust lahti keerama. Uksel on kaks lukku. Ragistasin, nii et higi voolas, aga uks jäi suletuks. Seni olin ateljees käinud ainult päeval, mil välisuks on avatud. Kusagil 10 minuti pärast pidin otsustama, kas palun uuesti valvuri abi või hüppan üle aia ja kaon. Piinlik lugu. Viibin öösel suletud territooriumil ega saa oma ateljeesse sisse. Kui üle aia roniksin, näeks valvur seda oma telekast. Väga piinlik. Taastoodaksin müüti naisest kui hüsteerikust, kes ilmub keset ööd ega tea, kuidas oma ateljeesse sisse saada, kuid siis ei lähegi ateljeesse vaid põgeneb üle aia. Kui helistaks tädile ja ütleks, et tulen tema juurde?

Välja oleks saanud ainult kahel viisil: üle aia või läbi suure maja, aga kas suure maja uks üldse jäi lahti? Kui valvur selle pärast minu hoovi laskmist lukustas, olen lõksus. Siis saabki ainult üle aia.

Võtsin südame rindu ja läksin valvuri juurde. Uks oli õnneks lahti. Ütlesin, et võtmetel on midagi viga. Valvur muigas ja tuli minuga kaasa. Tema sai ukse üsna kähku lahti. Ohkasin kergendatult ja tänasin kui ta äkki küsis: „Что вы здесь делаетe в ночью? Jõllitasin teda totralt. Mida ma üldse siin teen? Mida ateljees tehakse? Ma ei ütle ju valvurile ometi, et tulin siia magama -- saamata oma isiklike võtmetega oma isiklikku ust lahti ja teadmata, et värav käib ööseks lukku. Valvur vahtis mind sama lolli näoga kui mina teda.

Lõpuks leidsin lahenduse: „Живопис!“

„Ах да! Живопис, живопис, hehehehh!“ naeris valvur ja lõi käega. Kunstnikud.

Õhtusöök viiele

Sissejuhatus

Sõitsin maale ema sünnipäevale, kui OÜ Filmimees mulle helistas ja pakkus osalemist saates „Õhtusöök viiele“. Vaatan telekat harva ja olin seda saadet ainult vilksamisi jõukas näinud. Uurisin natuke tausta ja lõpuks ütlesin, et mul on äge enda kujundatud köögimööbel, teeme ära.

Ema sünnipäeval katsetasin stoovitud porgandeid ja sirvisin vanu kokaraamatuid. Salvestuseni oli aega ainult paar päeva. Nende sisse pidi mahtuma maalt Tallinna minek, sealses atekas filmimine, sõit Tartu, kodu koristamine, shoppamine ja esimese õhtusöögilise külastamine.

Ma olen ikka täitsa hull. Ma ei tee ju süüa. Mina ei oska. Ainult magusad küpsetised. Sven teeb soolast sööki. Ja üldse, Sven vastutab meie kodus köögipoole eest, sest see meeldib talle.

Vaatasin arhiivist saateid. Mind hakkas häirima saate algustekst, kus öeldakse, et käiku lähevad nurjatud võtted ja mürgised kommentaarid. Kirjutasin saate toimetajale, et arvasin, et tegemist on laheda elustiilisaatega, kus seltskond põnevaid isiksusi huvitavaid lugusid vestab ja häid sööke maitseb, nüüd aga selline negatiivne alatoon. Ütlesin, et minu motivatsioon sellega langes ja ma ei tunne enam soovi saates osaleda. Leping oli alla kirjutamata. Toimetaja vastas, et ta polegi seda teksti kuulanud ja veenis mind osalema pika kirjaga, kus selgitas, kui tore saade see tegelikult on. Kuna olen riskialdis ja alati valmis uusi asju proovima, jäin lõpuks nõusse. Uue hooaja mõned esimesed saated algasidki rõõmsamalt, ilma koledate ähvardusteta, aga hea, et ma saatesse veel tänulikku kirja saata ei jõudnud, sest millegipärast pandi vana sissejuhatus tagasi. MIDA see neile küll annab?

Kuid nüüd taas salvestuse-eelsesse aega. Madistasin peale ema sünnat atekas ja sättisin oma maale nähtavale. Võtterühm koosnes kolmest inimesest. Pidin end täislausetega tutvustama ja oma töödest rääkima. Kuna tegelen ise ka filmimisega, ei valmistanud mulle erilist peavalu ei täislausetega rääkimine ega ka kaamera ees olek. See meeldis võttegrupile, kes ei jõudnud ära kiita, kui hea on filmida filmimisega tegelejat. Tean, kuidas operaator ja intervjueerija mõtlevad ja tean ka, et showbisnesis püütakse alati skandaali tekitada.

Peale intervjuud sõitsin Tartu ja hakkasid ettevalmistusi tegema. Sven oli kergelt närvis ja ütles, et võib mind aidata küll, aga ei taha, et teda telekas näidatakse. Õnneks ei näidatud ka.

Anise pool

(Vaata saadet)


Esimene kokkaja oli Anis Arumets, kes tegi süüa oma ema restoranis. Olin pettunud, et me Anise koju ei saanud minna. Saade on ikka kodukokkadest ehk inimestest, kes teevad süüa oma kodus. Anise ema restoranis kohtusin esmakordselt teiste osalejatega. Esimene asi enne sööma asumist oli intervjuu. Pidime Anise menüüd lugema ja ütlema, mis meile toitudega seostub ja mis võib nende tegemisel valesti minna. Enne intekat selgus, et maja peal pole ühtegi peeglit ja ma puuderdasin end liftis peegli ees. Panime sel ajal lifti seisma ja kuigi maja tundus vaikne, tuli just samal ajal üks tädi trepist alla ja kurtis, et lift ei tööta.

Kui tuli aeg lauda istuda, pani võttegrupp Anise keset ruumi seisma ja käskis tal öelda, „ehk soovite köögist läbi astuda ja vaadata, kus ma teile toidu valmistasin?“ Tavaliselt lisatakse: „Ma ise lähen toimetama“. Kõik kokad teevad sellise sissejuhatuse, isegi kui neil polegi toimetamist. Anis pidi selle kaks korda läbi tegema ja mind ajas see hirmsasti naerma, kuigi olen ju ise ka filminud. Läksime ta ema kööki, mis oli vägev.

Lauas olime kõik veidi kanged ja püüdsime harjuda teadmisega, et meil on puusal mikrofoni nelinurkne karp ja kaeluse küljes mikrofon, et helimees istub nurgas ning iga meie sõna on talle teada ja jääb ajalukku. Ruumi valgustasid kaks tugevat prožet. Operaatoripaar Tipp ja Täpp hakkasid filmima. Mitte segi ajada Elu24st tuntud Tipi ja Täpi ega ka lastesaate omadega.

Üldiselt käib see nii, et kokk toob roa lauale ja ütleb näiteks: „Tegin esimeseks eelroaks salati.“ Kõik maitsevad ja räägivad, kuidas tunne on. Siis teatab korraga toimetaja, et nii, võtame teemaks (näiteks) petmise. Ja mina hüüan spontaanselt: „See on nii naistekas!,“ misjärel kaameramees Täpp kutsub mind ärritunult korrale, sest spontaansust pole ette nähtud ja hiljem ütlen mossitades, et ta tekitas ähvardava õhkkonna.

Anise juures rääkisime eksootilistest toitudest, alkoholismist ja rassismist.

Mainisin seal, et näksisin ükskord konna, sest mulle öeldi, et see on nagu kana, aga tegelikult ei olnud, sest kerge lima oli peal.

Joomisest rääkisime palju pikemalt, kui saatesse jõudis.

Saadet vaadates ajas mind naerma, kuidas jutustan oma rassistlikku unenägu. „Kohutavad unenäod sul, Fideelia!“ kommenteeris meeshääl.

Kui toidud maitstud, andis iga osaleja oma punktid ja kommenteeris jututeemasid. Intervjuud toimusid igaühega eraldi, sest hinded pidid jääma esialgu saladuseks.


Minu pool
(Vaata saadet)

Järgmisel päeval kokkasin ise. Olin eelnevalt tööde järjekorra üles märkinud. Mul on nimelt väike katkine pliit. Ma saan korraga kasutada ainult kas väikest rauda, mis töötab ainult maksimumkuumusel ja praeahju või ainult suurt rauda. Efektiivseks ajakasutuseks plaanisin teha toite läbisegi, mitte kindlas järjekorras. Päris mul lastigi oma plaani järgi tegutseda. Öeldi, et selleks, et kaamerameestel parem filmida oleks, peaksin iga toitu tegema järjest algusest lõpuni. See tähendas pause ja seda, et külalised tuli kutsuda pool tundi hiljem. Üks kaamera ka vahepeal streikis, aga sai korda.

Pingeline päev algas jõusaalis. Mu treener Artur oli väga elevil. Külmetuse tõttu polnud ma juba kolm nädalat trennis käinud ja tundsin end suhteliselt nõrgana, kuid adrenaliin päästis mind. Energiat oli päris kõvasti. Treener pani mulle raskusi ka juurde. Klubi tahtis minu arvelt reklaami saada ja sedamööda, kuidas ma saalis masinalt masinale liikusin, jooksis minuga kaasa klubi reklaamtahvlit kandev päkapikk.

Trenn mõjus mulle ergutavalt. Peagi hakkas minu pool kodus hull kokkamine. Mu korter täitus inimeste ja videotehnikaga. Mööbel tõsteti ringi. Puhvetkapi ees tääkliilia all võttis platsi helimees, kes kõik viis päeva käis ringi muheda ilmega, nagu ta teaks midagi, mida meie ei tea. Kaks heledat prožet pandi keset tuba. Elekter läks kaks korda ära, aga õnneks saime tagasi. Paneb imestama, et suhteliselt uues majas on nii nõrk elektrisüsteem.

Tipp, Täpp ja mina oleme valmis!

"Maitse järgi soooola!"

Pauside ajal, kui toit oli praeahjus ja filmida midagi polnud, luges kogu võttegrupp mu raamatuid. Mu tuba nägi välja nagu raamatukogu lugemissaal. Vaata, mida võttegrupp minu juures luges! :) (piltide autor ei ole mina, ma ikka oskan fokusseerida! :)

Süüa tehes pidin kaamera poole vaadates oma tegevust kommenteerima. Saatejuht esitas vahepeal küsimusi, aga osa ideid tekkis ka endal kas käigu pealt või oli juba varem plaanitud. Telekoka roll oli keerulisem kui olin arvanud. Tuli end jagada mitme tegevuse vahel. Peale saadet on osad küll öelnud, et ma olevat telekas mõjunud vabalt nagu tõeline köögihai, aga ma ise arvan, et alati saab paremini. Kuna võttegrupp oli lahe, siis tõesti närvi sisse ei tulnud. Nalja pidi ka saama, sest me ei teinud „Vabariigi kodanikke“ vaid meelelahutussaadet „Õhtusöök viiele“.

"Veits pekkis, ma pesin põlled ära, kaks põlle..." :D

Kahjuks lõigatakse see saade nii lühikeseks, et enamus head materjali jääb välja. Võttepäev võib venida teinekord lausa 12 tunniseks. Huvitav, milleks oli vaja sisse jätta minu fraas: „Veits pekkis, ma pesin põlled ära, kaks põlle...“, aga samas on palju sisukamad jutud välja jäetud. Keda see huvitab, mitu põlle ma ära pesin? Tõenäoliselt läks selline absurd lihtsalt hästi kokku sellega, kuidas ma korduvalt Svenilt nõu küsin ja kui puder üle keeb, teda appi hüüan, sest käeulatuses pole ainsatki lappi, millega pliiti pühkida, aga kui ülekeenud toit kuumal pliidil ära kuivab, on seda juba väga raske sealt ära saada. Kiire tegutsemine kriisiolukorras on tähtis, seega ma ei hüüdnud teda üldse ilmaasjata. Sellistel hetkedel meenub, et enne salvestust kinnitasid kõik, et kui ma ajahätta jään, tulevad nad mulle appi, aga kuhu nad jäid, kui neid tõesti oli tarvis?!

Saade on kodukeskne ning sellest lähtuvalt jutustasin ka rohkem oma kodust ja perest. Kuna aga saatetegijate eesmärk oli hoopis näidata koomilisi seiku, kuidas naine köögis ehk „oma pühakojas“ meest appi kutsub, jäid kõik mu lood välja. Üks tore välja jäetud perekonnalegend seoses suure tordivaagnaga, kõlab nii:

Mu isa vanaisa Herman oli Saksa juut, kes oli kolinud perega Peterburi ja oli viimase tsaari Nikolai lähedane sõber, suur relvaärimees. Tsaar andis talle teenete eest aadlitiitli. Revolutsiooni ajal sooritas Herman enesetapu. Pärast mehe enesetappu tuli ta naine (mu isa vanaema) Saksamaalt Baierist pärit Amalie tütrega Eestisse, kaasa aga organiseeris mitu vagunitäit relvi, et Eestis nendega äritseda. Samuti võttis kaasa hunniku lauanõusid, väidetavalt tsaarile kuulunud elamisest. Eestis hõõrus tsaaride nimed ja näod nõudelt maha, et ohtlik ei oleks, kui keegi avastaks. Nõnda olevat see vaagen meile jõudnud.

Hoogu sattudes rääkisin veel lugusid oma karmist ja feministlikust vanavanaemast. Näiteks oli pere rahakott tema käes ja suur võtmekimp vööl. Ta tütar Armida oli kunstnikuhing, kellel ema Amalie tööd teha ei lubanud. Armida abiellus eestlasega. Ühel päeval küsis Armida matroonilt kinopiletite jaoks raha ja läks abikaasaga õhtut veetma. Kuna kinopiletid osutusid odavamaks, ostsid nad ülejäänud raha eest kommi. Kodus tegi Amalie skandaali, sest tema meelest oli ebaaus, et noored talle eelnevalt ei öelnud, et kommi ka veel tahavad. Ülejäänud raha oleks pidanud talle tagasi tooma.

Seda lugu ma salvestusel ei rääkinud, aga teatavasti oli 1930ndtel aastatel vaimude väljakutsumine väga moes. Vabal ajal kogunes Amalie koju okultismihuviline seltskond ja tollal allameetrimehest isa teadis veel oma eluajal rääkida, et kuna teda seanssidele ei lubatud, olevat ta ukse vahelt piiludes näinud, kuidas taldrik tõesti LIIKUNUD.

Mul oleks oma värvikast suguseltsist veel palju kõnelda. Köögiseinal rippuvad reeglid, mida korduvalt saates näidati, pärinevad mu kodundust õppinud vanatädi Hilda eestiaegsest konspektist.

Muide, kohe peale saadet saatis mu filoloogist sõber mulle infot sõna „stoovima“ kohta: „Eesti esimeses kokaraamatus "Köki ja Kokka Ramat" (1781) oli see sõna juba olemas, seal küll kujul "tuuvima", nt: "Rohhilisse herne-koune tuwida".

Ahju iseärasuste tõttu ning kaamerarikke pärast venis asi pool tundi üle. Filmimise tõttu korduvalt edasi-tagasi nihutatud lauamürakas oli koormatud filmitehnika, kohvitasside ja muu jamaga, mille vaevu külaliste saabumiseks eemaldada jõudsime.

Iga kodukokk peab tegema õhtusöögilistele üllatuse. Ajavahe otsusest saates osaleda kuni salvestuseni oli niivõrd lühike, et valisin lihtsa asja. Näitasin neile oma lühifilmi Mehe tee, millest ka elueesmärkide teema. Vaataja muidugi jäi filmist ilma, aga mu kodukal on see olemas. Lisaüllatuseks olid aktipildid. Tahtsin neile midagi kinkida, aga nagu öeldud, ettevalmistusaega ei olnud, siis just need juba olemasolevad ilusad pildid tundusid selleks hästi sobivat.

Õhtu sujus hästi. Anis küll ei söönud midagi peale pavlova, aga me saime sellegipoolest normaalselt läbi. Feminismiteemaga olgu nagu on. Elu24-s oli suur uudis, et feminism jooksutas Anisel juhtme kokku. Võib-olla ei suutnud ta hoopis seetõttu midagi öelda, et põrnitsesin teda kurjakuulutavalt? :) Tegelikult ma polnud põrmugi pahane, aga nalja peab ka saama. Me ei ole igavad kuivikud vaid inimesed oma kiiksudega. Kokkuvõtteks võibki nentida, et saade andis üsna tõepäraselt edasi mind mu kodus. Selline ma olengi: spontaanne, äkiline, rabe, kõhklev, otsustav, julge, lõbus, paks, peenike, noor, vana, kukk ja kana. Kergendusega tõdesin, et tüütu meeshääl jäi minu puhul suhteliselt tagasihoidlikuks. Mitmetes eelmistes saadetes oli ta end üsna labasest küljest näidanud, püüdes iga hinna eest kodukokki naeruvääristada. Taustamuusika oli ka vahepeal mõnusam, ei olnud pidevalt ühesugune vaid muutlik. Jõusaalikaadritega jäin rahule. Hoolimata sellest, et ei olnud kaua trenni nägu näidanud, tundus mu keha mulle telerist vaadatuna päris ilus ja sihvakas.

Saade „Õhtusöök viiele“ on huvitav antropoloogiline eksperiment. Kahju, et hea materjal on meelelahutustööstuse teenistuses. Sotsioloogid saaksid sellest põhjalikke uurimustöid kirjutada. Reality showd võiksid ülikoolidega koostööd teha ja maailm oleks kindlasti parem paik.Kui järgi mõelda, siis "Õhtusöök viiele" reality show ei ole, sest tegevus toimus kontrollitud keskkonnas ja filmitavad teavad alati, kui kaamerad käivad, samuti antakse jututeemad ette.

Ingridi pool
(Vaata saadet)


Peale seda „Õhtusöök viiele“ seeriat, kus tegid kaasa strippar Marco, Billeneeve jt. kartsin, et ka mind ja mu kaaslasi tahetakse lolliks teha. Eriti „hea idee“ oli operaatoril muidugi salaja Billeneeve seelikualust filmida. See ajas mul harja punaseks. Isegi voliniku arvamust pole vaja, nägemaks siin sulaselget soolist ahistamist. Kodukokkade nimetamine friikideks pole ka kuigi viisakas. Friikide all on mõeldud siinkohal ilmselt veidrikke, mitte selliseid oma ala fänne nagu arvutifriik, kokandusfriik.

Elu24 ei säästnud friigishow nimetusest ka meid. Õnneks läks meie seltskonnal muus osas paremini. Huumor, mis meie kulul on tehtud, ei mõju pahatahtlikult. Pean siinkohal huumori all silmas viisi, kuidas on teostatud saate montaaž: mida on välja jäetud ja mida nimme rõhutatud. Üks asi, mis häiris, oli saade, kus Ingrid Saarna kokkas ja kõik minu kiidusõnad olid välja jäetud. Nii jäi vaatajale ekslik mulje nagu ma oleksin Ingridi superheade toitude üle ainult nalja visanud või kriitikat teinud. Õnneks on Ingrid chill, saab aru, et meedia tahab verd, higi ja pisaraid.

Ingrid juures rääkisime taimetoitlusest. Enamus juttu jäi muidugi välja. Mina rääkisin, et lihaste arengu tõttu peaks saama ka loomseid valke, AGA minu kaugem ideaal siiski on taimetoitlus. Alustan sellest, et üritan turult hankida kodupeetud loomade liha, seejärel uurin, kas valgupulbrit, juhul kui selle tegemisel ei ole loomi tapetud, saaks asendada lihaga. Parim oleks kunstlik liha. Me ei taha ju teada tegelikult, kuidas loomi tapetakse! On ebaõiglane süüa elusolendit, kellel on oma karakter ja individuaalsus.

Intervjuu ajal rääkisin seoses koolisüsteemiga ja oma ideega teha oma vanas maakoolis perfokas, ühest Joseph Beuys’i teosest I Like America and America Likes Me.

Mitmes saates jutustasin oma lemmikkunstnikest, kes mida on teinud ja kuidas on mind innustanud. Loomulikult jäeti kogu see hariv info välja. Palju naljakam on ju vaadata, kuidas inimene mõtlikult arutleb, mitu põlle ta pesi ja millal ta murulaugu munavõi sisse segada kavatseb.

Ingridi juures palusin, et võiksin intervjuude ajal päikeseprille kanda, sest kolmandaks võttepäevaks oli ere valgus mu silmad tundlikuks teinud. Mul ei lubatud prille ette panna, sest kõik kaadrid pidid olema ühesugused. Sellest ongi tingitud tumedad silmaalused ja kissitamine kolmandal päeval. Ma ei saanud vahepeal silmi lahti hoida. Kuulasin saatejuhi küsimuse suletud silmadega ära ja vastamise ajaks tegin luugid lahti. Telekas nägid mu silmad kolmandal päeval üsna jubedad välja.

Reno pool 
(Vaata saadet)

Saatest jäeti välja, kuidas füüsikutaustaga maavanem Reno Laidre tegi meile showd kummikarudega. Olen keemiateatrit varemgi näinud, aga erinevas taustsüsteemis. Hoopis šefim on näha ehtsa leegiga kaloreid põletavaid kummikarusid ringi lendamas maavanema elutoas, kui füüsikainstituudi hoovis. Jäätise valmistamine oli ka väga lahe. Munade uputamine pakkus hasarti. Ma ei teadnudki, et selline toit ka olemas on. Õhtu kulges hoogsas tegevuses. Reno kinkis meile Piirissaare sibulaid ja küüslauke, aga mul on oma 2006. aasta Piirissaare reisist vägevad mälestused. Ei mingit turistinänni vaid giidiks vipsis, aga lahe kohalik vanamees ja feminismiteemalise kirjanduse studeerimine mändide varjus.

Jututeema "petmine" nagu ka enamus teisi teemasid ei tulnud üldsegi meil loomulikul teel vaid saatejuhi soovil. Kõik muidugi kohe laitsid petmise maha. Mina avaldasin oma alternatiivse seisukoha. Keegi peab ju ometi hallist massist erinema. Tegelikult üsna silmakirjalik, et kõik ütlevad, et petmine on vale, aga samas on enamus mehi, aga aina enam naisi elu jooksul oma abikaasale truudust murdnud. Kas poleks praktilisem see asi kohe selgeks rääkida, kui hiljem pisaraid valada? Tean vanapaare, kes juba nooruses leppisid kokku, et nad ei ole teineteise omanduses, kuigi armastavad teineteist. Neil on kõrvalsuhteid olnud, kuid nad elavad õnnelikult koos. Armukadedus on hirmus nähtus. Arvestades sellega, et enamik inimesi armub elus korduvalt erinevatesse inimestesse, kes vahel on isegi erinevast soost, ei ole mõistlik tekitada endale ja teistele stressi, nõudes eluaegset… vanglakaristust? Sest abielust tahetakse vanglat teha.

Leno pool

(Vaata saadet)

Eetrisse paisatud viimane saade oli eriti lühikeseks kärbitud ja meeshääl nimetas mind kunstnikuprouaks. Kust sellised ajugeeniused tulevad?

Õhtusöögi algus venis pikaks. Meid toodi autoga küll õigeks ajaks kohale, kuid pidime autos ootama üle poole tunni, enne kui tuppa lasti.

Leno on puhtakujuline flegmaatik, nii et kui ta midagi rääkima hakkab, on see minu jaoks nagu vastupidavusperfokas: kas suudan lõpu ära oodata? Ei? Jah! Ei! Jah! Aga nagu ta ise ütleb, et kui ta „mehhiklane välja tuleb“, võib ta korraga röögatada ja kätega vehkides pööraseid lugusid rääkida. Märkasin saadet vaadates, et montaažiga oli Leno tegevust osaliselt kiirendatud ja muhelesin endamisi.

Olime Lenoga mitmes asjas ühel nõul, näiteks feminismis ja petmises.

Üllatuseks maalis Leno abstraktse pildi ja ta sõber Everado tegi muusikat. Jutuks tuli kunstiteose hind, et kas teos on oma hinda väärt. Selgitasin, et kunstnik ei pea oma töid ise reklaamima. Arenenud maailmas teevad selle töö tema eest ära vastava hariduse saanud asjaajajad nagu diiler, galerist, mänedžer.

Meil paluti veel rääkida kodusünnitusest, eri rasside vahelisest abielust ja paljust muust. Tõenäoliselt sellest, et viimases osas tuleb alati kingitus ja kommentaarid kodukokkade aadressil, ongi viimane osa alati lühem ja osalejate seostatud kõneluse asemel saab publik kuulda mõttetuid repliike, mis ei anna uut huvitavat infot. Õnneks sai vähemalt nalja: ma ei mäletanud salvestusel, et inglise keeles tähendab horseradish mädarõigast. Mehhiko stiil, sealt võib tulla mida iganes.

Tulemused: Anis 33 p viies koht, mina 35 p neljas, Ingrid ja Leno said 40 p ja Reno võitis 44 punniga.

Imestasin lõpus ette loetavate tekstide üle. Mis minu teksti puutub, siis see ei vastanud üldse tegelikkusele ja kui uurisin, millest need järeldused, vastati, et vaatajal peab ka huvitav olema. Oli siis või?

Minu kohta oli öeldud, et „pabistasid päris kõvasti“, kuigi ma ise küll endal absoluutselt närvi sees ei tundnud olevat. Olin lihtsalt spontaanne. Kui ikka puder üle kees või äge põll ununes ette panemata, sain pahaseks, aga pabinat ei olnud, tehke või tina. Tõlgendamise küsimus.

Kaaslased väitsid, et ka nemad polevat aru saanud nagu mina pabistanud oleksin. Samuti on mitmed inimesed mulle peale saadet öelnud, et ma olevat end kaamerate ees vabalt tundnud.

Lisaks kõigele oli mu lõputeksti veelgi lühendatud. Ma ei tea, kas selleks, et vaatajal veel huvitavam oleks või selleks, et rohkem pesupulbrireklaame näidata. Seal oli üks mõte mu palja rindkere aktsioonist ka, aga mis läinud, see läinud.

Mulle ei anna asu tõdemus, et meelelahutusbisnis üritab iga hinna eest publiku agressiivsetele tungidele panustada. Juba saate alguses tekitatakse negatiivne meelestatus: „mängu lähevad ka nurjatud võtted ja mürgised kommentaarid“. Tegelikult sai meie seltskond omavahel nii hästi läbi, et pärast saadet kogunesime ühel tormisel õhtul Reno juurde, kus õpetasin pavlova tegemist. Vaatasime kooki süües ühiselt saadet „Õhtusöök viiele“. Ka meie järgmine kohtumine pole enam mägede taga. Saite nüüd intriige.


Siit saab minu saadet järele vaadata, osa nr 41.

Meelelahutustoimkond tegi kõvasti tööd:

http://www.elu24.ee/729550/ohtusook-viiele-friigi-show-jatkub-anis-arumetsa-ja-feminist-fideeliaga/
http://www.elu24.ee/730206/pildid-kunstnik-fideelia-puudis-pilke-varvika-soenguga/
http://www.elu24.ee/730196/tume-harra-napsas-anis-arumetsal-preili-nina-alt-ara/
http://www.elu24.ee/731418/feminismi-teema-ajas-anis-arumetsal-juhtme-kokku/
http://www.elu24.ee/731486/staarfeminist-fideelia-ainus-mis-loeb-on-tissid/
http://publik.delfi.ee/news/ohtusookviiele/feminist-fideelia-leivanumbriks-on-magustoidud.d?id=63885891 h

Võit

Sõitsime Sveniga laupäeval ratastega trajektooril Tartu-Valgemetsa-Tartu. Distantsi pikkus oli 81,10 km, minu max kiirus 36,9 km/h ja keskmine kiirus 14,8 km/h. Tegime Roiu poe ees peatuse. Kohalik joogiklubi oli juba kohad sisse võtnud. Kui õhtul kella 21-ajal tagasi vurasime, istus veel paar meest samas paigas. Roiu kaudu oli tore sõita, sest seal on rohkem metsa ja väiksemad teed, olgugi et teekate on pikalt kruusane. Valgemetsas olid jalalihased juba päris kanged. Sven hakkas kohe põõsaid välja juurima, ma üritasin riisuda. Raadiost tuli mingi totaalselt sürr saade, kus loeti ette naiste kirju, kes olid kirjutanud oma meestemagneti kuulsusega sõbrannadest. Saatejuhiks oli Kirsti Timmer ühe mehega. Meile Sveniga jäi üks lause meelde: "Voldivahe prügist puhtaks ja läheb jälle!".

Tagasitee oli alguses karm, sest lihased ei olnud eelmisest raundist veel välja puhanud. Kaunis Lõuna-Eesti kuppelmaastik tundus sel hetkel eriliselt vaenulik. Juba enne Lootvinat vajusin bussipeatusse maha, nii et mööduv tervisejooksja mind uudishimulikult seiras. Mõelda vaid, et maainimesed ka tervisesporti teevad! Aga ta oli ehk kevadpühadeks maale tulnud linnavurle nagu meiegi.

Ühe silla peal küsis purjus mees Svenilt, kas pole raske vändata. Sven pööras oma kolmepäevase habemega kaetud näo mehe poole ja vastas „Ei“. Mees: „Oi, vabandust ma arvasin, et olete tüdruk!“.

Ilm oli terve päeva olnud väga ilus ja soe, aga kui päike silmapiiri taha vajus ja maastik lamenes, oli tegelikult palju kergem sõita. Räpina maanteel hakkas hämarusest paistma uhkelt sädelev Annelinna katlamaja, mille esisel põllul kogunesid kisendavad haned. Päris üks hani oli. Jäin soolasambaks lausa. Sven sõitis koju, aga ma jäin katlamaja ning linde pildistama ja filmima. 

Tartu siluett Räpina maantee poolt

Katlamaja Räpina maanteelt

Katlamaja ja auto

Mul nüüd sünnipäevaks saadud uus Lumixi HD digiseep käigus. Tegin juba isegi videomontaaži sellega filmitud toormaterjalist ja panin pealkirjaks eksp-i mailinglistist inspireerituna „Haneauk“.

 

Kella 22-ajal end koju vedanud, avasin Facebooki ja sain teada, et olen võitnud filmiga Mehe tee  esikoha 46ndal üleriigilisel harrastusfilmide festivalil. Kust siis veel enda kohta uudiseid lugeda, kui mitte FB-st, kuhu sõbrad neid üles riputavad! Preemiast teatati mulle juba nädalapäevad varem, aga kirjas ei täpsustatud, mitmenda koha ma võitsin. 43ndal harrastusfilmide festivalil sain oma teise filmi, Harilik pensionär eest ka auhinna, aga mitte esikoha vaid lihtsalt tunnustuse, raamatu ja diplomi, milliseid jagati mitmele filmitegijale. Nüüd selgus, et esikoht ning korraga olin raadios ja lehtedes, eriti ägedalt veel Päevalehes. Oleksin teadnud, et esikoha sain, oleksin ilmselt Valgemetsa asemel siiski Tallinna Artise kinno oma autasu järgi sõitnud. Esikoha auhind on diplom ja 127 EUR-i. Ema teatas järgmisel päeval, et talle pidid igasugused tädid helistama ja küsima, et kas tõesti ta tütar on võitnud esikoha ning et kas tõesti ta tütar on selle artikli autor, mis kunstnike palkadest räägib ja muud säärast.

Pereteemaline video sai täna valmis. Homme sõidan Tallinna ning sealt reedel Londoni. Tagasi tulen 3. mail, kui vahepeal päikese magnettorm Maad ei taba. Briti kuningliku paari pulm on tegelikult juba piisavalt kohutav. Rahvas kogunevat juba praegu magamiskottidega linnaruumi uhket paariminekut kaema.

Revolutsionääri argipäev

Kolmapäeval andsin Tallinna TV-le intervjuu seoses oma aktsiooniga klaaskuplis Objekt 2011. Minna Hint oli mulle sellise ettepaneku teinud. Kui kohale jõudsin, käis KUKU klubis ja klubi ees juba tihe sagimine. Sel ajal, kui Minna kunstnikke intervjueeris, püüdsid teised võttegrupi töötajad tänavalt inimesi, et nad kaamera ees Indrek Koffi luuletusi loeksid. Ka mina pidin lugema, sest TV tädid ütlesid, et mu prillid, juuksed, huuled ja rõivad olevat nii värvilised ja ilusad. Operaatoril kästi filmida suures plaanis nii et pildile jääksid ainult päiksekad ja huuled. „Eks ole ju huvitav töö?“ küsis optimistlik saatetegijatädi noorelt operaatorilt, kes mu huuli ja prille suures plaanis filmima pidi. Lugesin ja neile meeldis. Tegime pärast igaks juhuks keskplaani ka. Eile nägin oma etteastet telekast ja pettusin, sest nad olid valinud minust selle igavama variandi, kus ma keskplaanis esinen ja kõigile etlejate oli peale monteeritud esitatava luuletuse tekst. Minu jaoks oli elamus kohe rikutud. Milleks siis kogu see jutt efektsest välimusest, kui seda nähagi ei olnud? Pärast mind esines Elaan ja rüüpas pudelist õlut. Ilm oli ilus, päike säras ja klaaskuppel oli linnusitta täis. :) Tegime minu intervjuu väljas päikese käes. Minna küsis mu käest, kes ma olen, miks kuplis aktsiooni tegin, kuidas ma ära elan jne. Sattusin vahepeal hoogu ja ütlesin, et kunstnikud ei tohiks lasta end kohelda nagu loomi! Mõtlesin sellega, et kunstnikud ise sageli võtavad vastu vabatahtliku töö otsi „tulevase koostöö ning au ja kuulsuse“ lootuses või küsivad liiga vähe raha, hirmus, et äkki muidu tellija loobub nende tööst. Minna küsis, kas ma iseendaga vastuollu ei läinud, võideldes kunstnike palkade ja sotsiaalsete garantiide eest, ise samal ajal kuplis tasuta tööd tehes. Väitsin, ise juba kirglikult hoos, et see oli viimane kord. Ohh, jah. Nüüd peab hakkama iga sammu eest palka küsima, et mitte oma sõnu süüa. Mainisin veel, et sõltumata riigikorrast, piirab igasugune riik loomevabadust ja tõin kaks näidet enda loomingust: homoteemalise vaateakna ja video Eesti lipp. Minna küsis veel, milline oleks ideaalne olukord vabakutselise kunstniku jaoks. Vastasin, et kapitalismis ei saa olla ideaalset olukorda vaba looja jaoks. Tahes tahtmata peab tellijale vastu tulema, teda ka arvestama. Kunstnik saaks kapitalismiväliselt teha, mida tahab, talle võiks maksta toiduainetes ja anda peavarju. Kõnelesime veel palju, kuid osa peab üllatuseks ka jääma. Vaadake 1. aprillil kell 20.00 Tallinna TV-st Kultuurimeetrit. Ma ei räägi seal nii keeruliselt nagu mõned kunstiteoreetikud, aga samas loodan, et ei jätnud endast rumala maalija muljet. Nii ägedate päiksekatega on muide võimatu lolli muljet jätta.

Pärast intervjuud lubasin endale KUKU kohvikus Pavlova kooki ja kakaod. Ülimõnus! Nädal aega ei olnud maiustanud. Olen oma söömisharjumused luubi alla võtnud ja juba mitu nädalat haiglasliku kihuga kaloreid jälginud. Tegelen jälle body fitnessiga. See tähendab jõusaalitreeningut ja piinlikku jälgimist, mis kell, kui palju ja mida sa sööd. Muidu lihtsalt pole asjal mõtet.

Muide, jõusaalis olen viimasel ajal näinud mitut endast nõrgemat ja pehmemat, lausa sültjat meest, kes harjutusi sooritades suudavad jätta naeruväärselt hädise mulje.

Intervjuupäeva õhtul läksin vaatama Kullar Viimse doki Hing esikat ja sattusin eesti ainsast

naiskorstnapühkijast Francesko Leegost  totaalsesse vaimustusse. See on küll MUST SEE. Ta oli ka ise kohal. Minu pikkune. Filmis näitas ka täielikult seestunud esoteerikuid, kes samal ajal kui Francesko nende majade korstnate otsas turnis ja ahjus ronis, oma kummalisi ravirituaale sooritasid. Osa neist lamas õue peal vannides, silmad kinni nagu transis. Sellises seisundis nad köhisid, aevastasid ja läkastasid, hingeldasid ja väänlesid nagu saaksid orgasmi. Eriti jäi meelde vanamees, kes ajas keele suust välja ning läkastas tati ja röga oma habemesse, kust üks tädi selle salvrätiga ära pühkis. Hiljem viidi patsiendid tuppa, kus nad pandi küünalde keskele lamama. Nad läksid uuesti transsi ja vaimne juht raputas nende keha nagu oleks see kartulikott. Üks hull tegi aias soolo võitluskunsti, vehkides siia-sinna nagu peletaks herilasi. Kogu seda tsirkust vaatles koer, kelle pilgus väljendus siiras hämmeldus.

Järgmisel päeval läksime Pirniga Toompeale metsa eest meelt avaldama. Kahjuks oli sel päeval vähe rahvast, eelmine päev olevat palju rohkem olnud ja toimunud isegi tants. Meeleavaldajatel oli vaid üks paberi peale tehtud plakat, mida kange tuul pooleks ähvardas kiskuda. Kõige suhtlusaltim oli seal üks umbes minu pikkune blondiin. Oleme nüüd FB sõbrad. Ma rääkisin, et olen kunstnik ja et tegin hiljuti oma elu esimese meeleavalduse klaaskuplis. Nad arvasid, et võiksin teha metsa kaitseks ka plakateid ja kui vastasin, et raha on otsas, sest kõik kulus kunsti kaitsmisele, siis andsid nad ilma pikema jututa mulle kokku 30 euri. Usaldasid mind. Ostan selle raha eest akrüüle ja kui ilmad soojemaks muutuvad, teen plakatid ja lähen uuesti Toompeale. Metsa kaitsjad kavatsevad seal seista iga päev lõuna ajal ja õhtul tund kuni sügiseni.

Kuni me seal tuule käes külmetasime, kanti kirikust välja surnukirst ja papid kõigutasid viirukikanne, ise madala häälega jorisedes. Kirst pandi auto peale ja viidi minema. Poliitikuid näha ei olnud. Ainus inimene, keda meie aktsioon siiralt huvitas, oli üks inglise turist. Ta küsis, miks me siin seisame ja mina seletasin, et uus metsaseadus lubab maha võtta rohkem metsa kui vanasti. Ta kiitis meie algatust ja rääkis, et jube lugu, aga Inglismaal ongi kogu mets maha võetud. Ainult parkmetsad on jäänud. Seda võin kinnitada oma kogemusest, mil üritasin Inglismaal tulutult metsa minna.

Pikapeale selgus, et metsa eest seisjad on enam-vähem kõik n-ö vaimsed inimesed, esoteerikud. Blondiin seletas õhinal, kuidas ta mediteerib iga päev paar tundi. Mina ütlesin, et käin jõusaalis rauda kangutamas, olin aga ilmselgelt vähemuses. Pikk mees seletas, et tema oskab kätega õunamahla maitset mõjutada: oskus, mida olevat võimalik igaühel selgeks õppida. Pikk peab ka loenguid. Osad tegelased koonduvad kodulehe Vikerkaaresild ümber, kust oli ka päris suure videokaameraga naine. Ta filmis meid, et materjali kodukale üles panna. Blond rääkis, et inimene hingab vaheldumisi ööpäevas kaks tundi vasaku, kaks tundi parema ja 15 minutit mõlema ninasõõrmega. Kui hingamine on paremas sõõrmes, töötab vasak ajupoolkera intensiivsemalt. Kui hingamine käis läbi vasaku sõõrme, siis on töös parem poolkera. Nii pidid naiselik ja mehelik, asjalik ja loominguline energia kogu aeg vahelduma. Kui tahad kunsti luua, tee vastavaid harjutusi nii, et sa hingaksid läbi vasaku ninasõõrme. Spordi tegemiseks on hea parem ninasõõre töösse panna. Olin külmast juba täiesti kange, kui ta seda seletas ning mu ainus mõte oli kiiresti sooja saada. Pärast hakkasin meenutama, et mida ta ikkagi siis väitis. Minu meelest hingab terve inimene läbi mõlema sõõrme. Kui ma tunnen, et üks sõõre on kinni, hakkab mul halb ja ma panen sinna kohe nohusalvi või spreyd, et ummuksist vabaneda. Spordi ja kunsti vahekord minu meelest on keerulisem. Need ei ole vastandid. Kunst ja sport on minu jaoks väga lähedased ja ükskõik, kumba neist tehes, töötavad mul sarnased ajulained. Sain veel teada, et kui silmad kinni panna ja ruutu kujutleda, siis juhtub igasuguseid huvitavaid asju sinu „minaga“

Olime vahepeal Toompealt Vabakale siirdunud. Pärast esoteerilist infotulva avastasin end väsinud ja külmast sinisena keset vabaduse väljakut plakati otsast kinni hoidmas, ütlesin, et pean nüüd lahkuma ning läksin galeriide ringkäigule. Esimesena jäi tee peale Linnagalerii, kus oli Anna Hintsi ja Maria Rõhu näitus Nälg. 

Tagumises saalis seisis postament, millel oli tool ja kollane plastkauss ja mis ootas kerjavaid kunstnikke. Kasutasin kohe juhust, panin end kirja ja kerjasin 40 min, teenides 3.23 eur. Oli hea soe istuda. Mitmed kunstnikud ja kriitikud astusid läbi. Riin Kübarsepp annetas 1 sendi ja lubas ka ise kerjama tulla. Tema kaaslane andis 2 senti. Kristinka küsis, kas kulka siis mulle raha ei andnudki, et siin kerjan ega annetanud sentigi. Üks vanem mees, kes mind kuplis ka oli näinud, naeris ja seletas, et ta oli mulle püüdnud kuplisse hüüda, et ma naerataksin, aga see ebaõnnestus. Temalt ei saanud ma punast krossigi. Pikk hall mees küsis, kas minuga rääkida võib ja andis 20 senti. Töö autorid kumbki annetasid lõviosa, kokku 3 eurot. Ilma nendeta oleks mu kerjamistöö täiesti tühja jooksnud. Kui aega saan, lähen uuesti, efektsemalt.

Külmetav kunstnik kerjamas. Foto: Anna Hints 2011

Käisin veel Draakoni galeriis Eva Seppingu ja Tanja Muravskaja näitus „Meie“, mis tegeles rahvusküsimusega ning Hobusepeas Agur Kruusingi „Igapäevane vastuhakk“. „Meiest“ sain suurepäraselt aru, „Vastuhakk“ jäi hämaraks ja liiga formaalseks.

Õhtul sõitsin rongiga Tartu. Ootamatult sain omale rännukaaslasteks vana sõbra Taneli ja tema sõbra Neeme, kes ülikoolilinna küünalde aktsioonist rääkima läksid.

Täna käisime Sveni ja Peebuga matkamas Maarja-Magdaleena lähedal Küti matkarajal. Lõhnas maha saetud niiskete puude järgi. Lumine metsaalune oli tihedalt okkaid täis. Seal harvendati metsa ja selle kohta oli info ka ülal. Rada oli meeldivalt ette tallatud ja lumi enamasti piisavalt kõva koorikuga, et selle peal käia. Kuused olid sügavrohelised ja päike paistis nii eredalt, et panin prillid ette. Oli väga vaikne. Osa rajast kulges läbi lumiste väljade, kus päike kuumas nagu suvel. Pildistasin mustvalgele filmile läbi punase filtri. Hiljem läks pilve ja me einestasime metsamajas, mille katusest kattis lumi nagu kihiline Pavlova tort. Tuleb saun. Ja kunagi ka kevad.

Superkangelased

Mõtlesime Sveniga, kumba filmi sõbrapäeval vaadata: kas teistkordselt „Antikristust“ kodus või esmakordselt Kick-Ass’i Ateena kinos Tartus. Hoolimata külmast ilmast otsustasime kinno minna. Mul on filmide peale alati hea nina olnud. Kick-Ass on iroonilises võtmes lahendatud koomiksiraamatul põhinev superkangelase film. Mu feministlikud närvid said ergutatud juba kodus treilerit vaadates.

Ei saa ju suhtuda ükskõikselt filmi, kus 11-aastane supernunnu lilla parukaga tšikk Hit-Girl (Chloë Grace Moretz) terve maffiakamba kasti taob.



Tal on vahva issi Big Daddy (Nicolas Cage), kelle käe all tüdruk relvi käsitsema õpib. Filmi peategelane, nohikust wannabe superman Kick-Ass (Aaron Johsnson) jääbki Hit-Girli varju. See ei tähenda, et ta halvasti mängiks, kõik näitlejad on tasemel, aga Hit Girl on nagu uuem ja täiustatud Vampiiritapja Buffy. Filmis on muuhulgas kasutatud ka Joan Jett’i 1980. aasta hitti Bad Reputation.

Mida sa hing veel sõbrapäevast tahad! Mulle meeldivad sellised actionfilmid, kus tüdrukud on poistest tugevamad ja targemad, sest vastupidiseid filme on liiga palju juba tehtud. Kick-Ass kannab lisaks kolmanda laine feministlikule ideele veel seda mõtet, et üksikisik suudab maailma päästa, kui ta vaid endasse usub ja see on nii romantiline ja idealistlik, olgugi et samas ka irooniline, et ma ei väsi seda fännamast. Pealegi olen ma Buffy filmi teemat puudutanud oma kunstiakadeemia loengutes ja eelmise aasta sõbrapäeval käisin Londonis James Marsters’i (Buffy sarja Spike) fänniüritusel. Sellest kirjutasin oma vanas blogis: 1. osa ja 2. osa. Tegin Spike’ga pilti ja sain autogrammi ka, vot.

Fideelia ja Spike Londonis 2010

Kinost tulime koju bussiga läbi räigelt külma Tartu, suu kõrvuni ning kodus sõime Pavlova torti, mille küpsetasin päris ise ning mis oli senistest Pavlovatest parim. Kui paned tüki Pavlovat suhu, tunned selle maitset küll, kuid tükki ennast mitte ja nii tundub nagu ei sööks sa midagi, aga jube hea hakkab.

Olen kaks päeva trennis käinud. Nii viimasest trennist kui Pavlovast on möödas juba üle nelja kuu, sest viibisin ju kaks kuud Soomes ja peale seda toimus igast jama, kaasaarvatud mu pooletoobine elu maal. Jõumasinate kallale ma kohe ei läinud vaid jooksin 45 min mõlemal päeval. Praegu olen nagu puujalaga karu (selline multikas oli kunagi), kõik lihased valutavad. Märtsis saan oma treenerilt uue treeningkava. Kick-Ass!

Soul Flat

Teaduse seisukohalt on negatiivne tulemus ka tulemus. Elu või teadus, mis seal vahet on. Peale nädalatepikkust korterijama pidime tunnistama, et oleme talveunne suikunud üürikorterite turul võimetud leidma sobivat kodu, seega otsustasime Pirni ja Indrekuga kevadeni vanasse korterisse jääda.

Olen varem alati paari päevaga uue üürika leidnud, seepärast jahmatasid mind sel korral protseduuri keerukus ja pidevad läbikukkumised.

Veider oli vaadata maaklerite ja korteriomanike pöörlevaid silmi, kui käisime kortereid vaatamas ja ütlesime, et soovime tulla elama 2-toalisse kolmekesi: mina, mu õde ja meie sõber Indrek. „Mis kooslus teil on, kui küsida tohib,“ uuris üks meessoost omanik. Teiseks raskeks probleemiks osutus see, millisesse ilmakaarde on aknad. Reeglina on inimestel raske mõista kaht asja: et me olemegi I-ga lihtsalt sõbrad ja et ma tahan Eestis üürida päiksepoolsete akendega korterit. Esimese küsimuse kohta tehakse igasuguseid nägusid, lüüakse käsi kokku ja küllap arvatakse, et jagame ühist voodit või tegeleme pornoäriga. Loole lisab vürtsi fakt, et Indrek on keskealine kaameramees. Üks vene maakler pakkus korterit, kus suures toas oli väike tuba ehk siniseks värvitud kast, milles olevat magamistuba. Kui me tõesti oleksime tahtnud, saanuksime sinna kasti väikese pornoäri püsti panna, perekonna ettevõttena. Teise asja kohta öeldakse, et eee, me ei tea, kuhu ilmakaarde aknad on. Isegi põhi ja lõuna aetakse vahel sassi. Kui ilmakaarte asjus sotti ei saada, leitakse: aga eestis ei olegi ju päikest! Selle peale küsiksin, mis teie mäluga juhtunud on, sest eelmine suvi oli pidevalt selge ning mõnikord on ka teistel aastaaegadel kuu aega järjest klaar ilm efektse värvidemänguga igal õhtul, mis minust akende vale asetuse tõttu nägemata jääks. Ja päikeselaigud seinal, raamaturiiulil, teetassil? Loobuda sellest? Unustage ära. Ma võtan seekord ainult päikesepoolse toa või üldse mitte midagi!

Kolmel korral ei jõudnud me korterit vaatamagi, sest korter kas võeti nina eest ära või mõtles omanik ümber ja ei üürinudki enam seda välja. See, et me Pirniga pidevalt Tallinnas ei ela, tegi üürika otsimise veel raskemaks, sest ma pidin kahel korral spetsiaalselt korterite pärast pealinna sõitma. Korterivahetuse taga ootas kolm toredat tudengit, kes tahtsid kolida sellesse korterisse, kus me lahkuda plaanisime ja kellele olime öelnud, et püüame jaanuari alguses välja kolida. Äärmisel piinlik oli neile teatada, et üritus jooksis liiva. Lohutav ei ole ka teadmine, et meiega tehti korduvalt sama „nalja“, mis oligi suuresti meie alla andmise põhjuseks. Vähemalt ei saa öelda nagu me poleks lillegi liigutanud. Alati ei vea lihtsalt.

Peale kolimise edasilükkamise otsuse vastu võtmist siirdusime Pirniga Artise kinno vaatama filmi Soul Kitchen 

Film oli mõnes mõttes nagu meie elust. Tüüp nimega Zino peab räpases urkas restorani „Soul Kitchen“, mille nimi on inspireeritud soul muusikast. Ta vend istub varguste ees vangis, nende vanemad teavad aga et vend töötab naftaplatvormil. Zino võtab oma urkasse tööle agressiivse vana koka, kel on kombeks klientide peale röökida, mõõgapikkuseid nuge teritada ja kauneid maitsvaid roogi valmistada. Jamad algavad, kui ilma tervisekindluseta Zino selja ära tõstab ja lõpevad, kui vihane suur kondiväänaja selja paika venitab. Sinna vahepeale mahub elu nagu Ameerika mägedel. Seda vaadates oli kahtlaselt tuttav tunne...

Mul lahenesid pärast edasilükkamisotsuse tegemist ka paljud muud probleemid. Sain kulkalt raha uue arvutisüsteemi ostuks, vabanesin mind kuude kaupa vaevanud konnasilmast – te ju tahtsite sedagi teada?- , nägin viimaks ometi fotosid, mida Ronilt juba detsembri keskpaigast alates tulutult küsinud olin. Üks tüüp saatis mulle lõpuks kauaoodatud soome-eesti tõlke Seppo Lehtineni videole. Kõige tipuks tekkis geniaalne idee teha sekkuva kunsti projekt, mis ongi tehniliselt võttes juba tehtud. :)

Film „Serge Gainsbourg – huligaani armastus“

Käisime Sveniga 1. jaanuaril Tallinnas Artise kinos vaatamas suurepärast eluloofilmi Serge Gainsbourg – huligaani armastus .

Tähelepanu äratas animatsiooni kasutamine filmis, mis on ka loogiline, sest tegemist on prantsuse animaator Joann Sfari debüütfilmiga. Prantuse laulja, näitleja, režissööri ja poeedi Serge Gainsbourg (pärisnimega Lucien Ginsburg)  elu on kujutatud alates lapsepõlvest, mil ta ei viitsinud isa nõudmisel klaverit mängida vaid läks maalitundi, kus suured onud naisakti maalisid, tema aga pidi olema akti poole seljaga ning mingeid tobedaid lilli joonistama. Unenäoliselt ja naljakalt on kujutatud väikese Lucieni armumist naisakti ning nende koosveedetud aega mererannal, metsas ja kodus, kus poiss teda maalib ja aina veenab, et akt ikka kõik riided maha heidaks. Ega päriselt aru saagi, kas tegemist on unistuse või reaalsusega. Sümpaatia on vastastikune, kuid siis saadetakse Lucien internaatkooli. Vahepeal tekib Lucienile teisik, keda ta hakkab kutsuma oma lõustaks. Lapsepõlves on lõust nagu suur kakuke, hiljem aga pikk, piitspeenike, hiiglasliku nina ja kõrvadega Karlssoni kombel lendav härra. Muide, Serge Gainsbourg'l on uhke kongus nina, mida olen kuulnud kutsutavat juudi ninaks ja tänu oma juudi esivanematele on ka mul taoline. Mu kadunud isa ütles, et sellise ninaga nagu temal ja minul saavutab inimene kõik.

Igatahes Serge isiksus kahestub ja võimalik, et ta oli skisofreenik. Lõust veenab teda tegema hulle tempe, mis tulevad kasuks ta loomingulisele arengule. Näiteks hakkab ta paremini klaverit mängima.

Tõenäoliselt saavad muusikud rohkem seksi kui kunstnikud. Hiljem, kui Lucien maalimise muusika vastu vahetab, hakkab tal naistega vedama ja iseäranis suureks tšikkide lemmikuks muutub ta pärast skandaalse loo „Baby Pop“ välja laskmist. Laulusõnad on üsna mitmemõttelised. See on vaid minu järeldus, aga kuna Baby Pop'i sõnad viitavad 40-le läheneva beibe keskea kriisile, näevad Baby Pop'i videos 18-aastane France Gall ja tema taustalauljad välja nagu väikesed vanadaamid. 

Filmis on France't kujutatud kui hüpernaiivset lapsnaist, kes usub, et ta isal on alati õigus ja arvab, et lugu aniisimaitselisest pulgakommist on lastelaul. On veel üks hitt ja see on palju tähtsam. Tegelikult ma tahangi rohkem sellel peatuda.

Serge Gainsbourg 1966.a. hitt „Pulgakommid“ pr. k. Les Sucettes tekitas furoori oma kahemõttelisusega. Pulgakommide limpsimise all pidas Serge silmas fellatiot. Siin on inglise ja prantsuse keelsed sõnad.

Noor France Gall ei saanud loo topelttähendusele pihta ning laulis seda kõikvõimalikes erinevates kontekstides, neist kõige absurdsem on see, kus suured peenisekujulised pulgakommid kohmakalt tantsivad. Youtube ei lase mul seda videot siia panna, aga link loodetavasti töötab. See video pole küll nii koomiline, kuid ajab ka asja ära:

Paar aastat hiljem olevat Serge France Gallilt küsinud, kas ta vahel kuulab seda laulu ja too oli vastanud, et enam mitte, kuna on selleks liiga vana. Järelikult ei olnud sõnade, mida kogu maailm ammu teadis, tähendus talle ikka veel kohale jõudnud. Kui ta lõpuks teada sai, et teda on ära kasutatud, pandud tema enese teadmata suuseksist laulma, langes ta masendusse, kuna pettus kogu täiskasvanute maailmas. Ta räägib sellest siin ja siin on näha ka peenisekujulisi komme:

Lapsnaise teema huvitas Serget ja nii olevat ta album Histoire de Melody Nelson 1971 inspireeritud Lolitast. Tegelikult kummaline, et ta ise olles laps, just täiskasvanud aktimodelliga semmis (olgu siis unistustes või päriselt).

Filmis on näidatud, kuidas Serge populaarsus aina kasvas ja kuidas tal oli väga palju naisi, neist olulisemad nunnu ja õnnetu Birgitte Bardot ning heledahäälne britt Jane Birkin, keda kehastav Lucy Gordon poos end enne filmi esilinastust üles. Kuulus ja skandaalne superhitt Je t'aime, moi non plus – selle esmase produtsendile ettemängimise juures viibis ka äärmiselt targa ilmega koer.

Kas tänapäeval on meesstaaril sama lihtne naisi saada nagu tol ajal? Mulle tundub, et praegusel ajal on sooline võrdõiguslikkus saavutanud siiski mingi sellise taseme, kus naisel ei ole meest koos tema raha ja võimuga eluliselt tingimata vaja. Kuna naine suudab ise olla rikas ja kuulus, siis kuulsus ei garanteeri mehele veel naiste järjekorda voodi ees. On rohkem iseteadvaid naisi, kelle jaoks võimukas mees on paremal juhul nagu hane selga vesi või lausa turn off.

Oli huvitav vaadata, kuidas Serge vanemad poja käekäigule kaasa elavad. Isa oli oma kuulsaks saanud lapse üle ääretult uhke ning kui nad emaga kuulsid, et poeg käib Birgitte Bardot'ga, sattusid nad lausa pöördesse, kuid siis saabus seesama diiva, silmad pisarais. Miks, vaadake ise.

Filmis oli palju spontaanset musitseerimist, vaba aja nautimist, inspireerivaid kooslusi ja kirge, mis ei võtnud õnneks halva amatöörporno vormi nagu eesti filmides. Minu jaoks oli filmi põhitooniks pidev loominguline seisund: ideede liikumine, seoste tekkimine, suhtlemine, vabadus, siirus ja uudishimu, samuti kahtlused ja piinad.

See film meenutas mulle perioode mu enda ning mu suguvõsa elust. Ammu enne minu sündi, 1960ndatel kui mu ema oli nooruke ja tema vanemad ka veel mitte iidvanad, käis meie korteris tihti koos musitseeriv seltskond: kunstnik Elmar Kits, kes mängis viiulit, laulis ja nuttis samal ajal meeleliigutusest, kunstnik Linda Kits, kes laulis sopranit, TÜ rahvaluule õppejõud Uudo Kolk, kes mängis tšellot, mu vanaema, muusikaõpetaja Salme Taev, kes mängis klaverit. Mu vanaisa, TÜ rahvaluulekandidaat Karl Taev, kes küll maalis hästi, aga kellele oli elevant kõrva peale astunud, oli koos mu ema ja tädiga publik. Kuna tol ajal internet puudus ja telefongi oli haruldane, käidi sageli üksteisel külas ilma ette teatamata. See oli nii loomulik, et keegi ei pahandanud. Aega oli küllalt. Köögis peeti hämarikku ning räägiti matemaatikust korterinaabriga maailma esimestest arvutitest, mis olid toasuurused.

Huvitav raamat Serge elust.

Filmisoovitused ja seiklused nädalavahetusel

Näituse avamiseni on jäänud 3,5 nädalat ja galerist saatis mulle ja teistele näitusel osalejale kirja, kus palub pressika jaoks infot. Modellidega on seis suhteliselt sama, kuigi üks tegelane on nüüd vastanud, et tuleb teisipäeval ja üks uus tüüp on ka silmapiirile kerkinud. Lisaks tutvusin eile geiklubis toreda poisi Nikitaga, kes lubas gei-meililisti saata info mu projekti kohta. Enamus geisid tutvub online ja on edevad. Eks lähipäevil selgub, mida näituse jaoks tegema hakkan.

Reedel algas Turus LGBTQ filmifestival Vinokino. Käisingi kohe vaatamas filmi Open. Seal mängivad amatöörnäitejad, kelle filmiroll vastab nende tõelisele rollile. Näeme transgender tegelast (naisest meheks), kes testosterooni ehk T-d manustades on jäänud rasedaks. Temasse on armunud geimees. Mehest-naiseks transpaar käib ilulõikustel, eesmärgiks muutuda välimuselt identseteks. Ühte neist armub interseksuaalne haiglasanitar, kes näeb välja nagu kiiksuga haldjas „Sõrmuste isandast“. Filmis on iseseisev roll linnaruumi poeetikal. Peale filmitegelaste ei liigu linnas peaaegu mitte kedagi. Ilmselt johtub see tegelaste liikumise kellaajast: neid näidatakse kas hilisõhtul, öösel või päikesetõusu ajal. Tüübid sõidavad mööda linna, otsekui mööda lõputut kõrbe ning telgivad tühjas parklas, mahajäetud tehases ja pilvelõhkuja katusel, kust lõpuks haldjalik medtöötaja alla hüppab, sest tema armastusele ei vastata ja üldse…

Ekraan läks hüppamise hetkel valgeks. Saalis oli hiirvaikne kuni tiitrite lõpuni. Soovitan!

Teine film, mida eile nägin, kannab nime Too Much Pussy!

Tegu on road-moviega, mis näitab 2009. aastal toimunud feministliku performancegrupi tegevust. Grupp koosneb kunstnikest, pornonäitlejatest ja kirjanikest, kes queer mõistet praktikas avastada ja leiutada püüavad. Filmis saab kõvasti nalja ja pornot. Oleks täitsa huvitav, kuidas nad Eestis vastu võetaks. Oletame, et perekond läheb pühapäevasele jalutuskäigule Kadrioru parki või veel parem, Tartus Toomemäele ning kohtab seal naist, kes on oma vagiina vaatamiseks välja pannud. Seda saavad kõik möödakäijad luubiga uurida. Seda filmi peab ise nägema, soovitan!

Eilne päev algas kunstimuuseumi külastusega. Käisin seal kahe doktorandiga, kellega elan ühikas samas sektsioonis. Oleme köögis kohtunud. Tundsin end lõpuks ometi nagu pikk ja sale supermodell. Hindu ja mustanahaline (tegelikult mitte päris süsimust) olid minuga võrreldes nagu päkapikud ning see tõstis mu enesekindlust. Öeldagu veel, et suurus ei loe. Hindu elab Indias Mumbais ja siin on ta farmatseutika doktoriõppes. Mustanahaline elab Aafrikas Keenias, kus tal on mees (arhitekt) ja tütar. Siin õpib ta juura doktorantuuris, kitsamalt ravimiseadust. Nad olid kahekesi naljakad: näiteks vaatasid suuri fotosid maalidest ja küsisid, kas need on fotod või maalid ja et kas nii on ikka võimalik maalida. Siberisse küüditamisest ei teadnud nad midagi. Miks nad peaksidki teadma? Meie ka ei tea nende ajaloost tuhkagi.

Nämm-nämm!

Eile käisin P.P-ga tööl kaasas. Seal talus, kus ta eile loomi talitas, pererahvast kodus ei olnud. Olid lehmad, pullid, rott, kes elas veenõu all ja kass. Kuigi talu ei asunud täiesti omaette kohas, valitses seal täielik vaikus. Maastik oli kaljune ja künklik. Juba varakult tõusis metsaveerelt paistva veesilma tagant täiskuu. Oli kaks lauta, kummaski olid erineva otstarbega loomad. P.P andis mulle kosmonaudiskafandri, tegelikult lihtsalt tööülikonna. Jalga panin eelnevalt muretsetud täpilised kummikud. Pildistasin laudas toimuvat actionit ning lõpuks sõitsin väikese traktoriga ringi. Kõikjal olid silokuubikud ja muud vajalikud asjad. Talu toimib täiesti normaalselt.

Mina, kosmonaut Gagarin kuukulguris!

Eile öösel käisin P.P ja Anniga ühes Turu geiklubis, kus seoses filmifestivaliga toimus pidu. Rahvast oli palju, kuid keegi millegi erilisega silma ei paistnud. Muusika oli kummaline. Enamasti püsis see monotoonsel vaibakloppimisrütmil, paar korda muutus normaalseks ja siis langes tagasi oma vanasse sängi. Tantsimisest niisiis suuremat asja ei saanud, kuigi me tõepoolest püüdsime, aga ma kohtusin ühe Titaniku galerii kunstnikuga, kes purjus peaga hullult naljakaid liigutusi sooritas ning sain tuttavaks mitme toreda geimehega.

Ööle vürtsi lisamiseks õnnestus mul Anni ja P.P-d veenda peale pidu vanale kalmistule minema. See asub äärelinnas. Täiskuu paistis ja üks haud oli lahti kaevatud. Kalmistu asub künkal, kust avaneb vaade linnale. Oli külm, mistõttu jalutuskäik jäi napiks.

Milleks mida, kelleks keda, seda, mida, toda…

Eile lõuna paiku tuli netitutvuja Juha mulle modelliks. Vanus 35, aga näeb noorem välja. Rääkis, et on käinud Tartus, kus tunneb üht kunstnikku. Osalise ajaga teenib Juha leiba modellina Turu Kunstiakadeemias. Sellest ka tema kõigutamatus mu soovide suhtes. Tegelane oli tõsine ja teadis mida teeb: nimelt võimles ta lindiga, ülakeha paljas, jalas militaarmustriga pikad püksid. Oli täitsa efektne. Intervjuu oli huvitavalt kohmakas, sest palusin temal rääkida soome keeles, ise aga esitasin küsimusi inglise keeles. Samal ajal olid remondimehed kogu hoone hõivanud. Käis erinevatel helikõrgustel puurimine ja katusel paugutati. Tegelikult need helid täiesti sobisid selle konkreetse modelliga.

Kirjutasin Titaniku galerii blogisse inglisekeelse teksti oma plaanidest Turus.

Nüüd aga olen probleemi ees: kuigi mul algul oli 10 potentsiaalset modelli, ei ole peale Juha veel keegi poseerinud ja enamik neist on lõpetanud mu kirjadele vastamise. Olen Soomes viibinud 10 päeva, aga tööd pole õieti alustanudki. Järgmine nädal näitab, kas lähen käesoleva projektiga lõpuni või muudan kurssi. Mul on ju igaks juhuks alati paar ideed tagataskus varuks, tuleb vaid jälgida, et asi viimasele minutile ei jääks. Vestlused kohalike kunstnikega on andnud mulle mõtte teha miskit videoinstallatsiooni-laadset kunstnike elust ehk sellest mida tähendab olla kunstnik kapitalistlikus ühiskonnas. Eestis arvatakse, et Soome on heaoluriik ja siin läheb kunstnikel hästi, kuid see on vale. Kunstnikud ja galeristid kurdavad siin sageli oma probleeme. Eriti hull, kui oled lisaks kunstnikule ka lesbi. Sellisel juhul oled ühiskonna põhjakiht.

Eile avati Titanikus üks feministlik kunstinäitus ning toimus soomekeelne loeng. Kohal olid Turu ülikooli kunstiteaduse doktorandid ja publik oli rohkearvuline. Sain loengust üllatavalt palju aru. Räägiti üleva ja kauni erinevusest, kunstiteaduse olemusest, viidati M. Heideggerile seoses olemisega, räägiti molekulaarsest kunstiteadusest ja kunsti kogemisest.

Enne loengu algust suutsin end taas naeruväärsesse olukorda panna. Läksin vetsu ja lülitasin lambi asemel sisse häiresignaali, mis kohe punaselt vilkuma ja meeleheitlikult piiksuma kukkus. Ehmusin ja vajutasin sama nuppu uuesti, aga midagi ei juhtunud. Hüppasin vetsust välja ning ütlesin ukse taga seisvatele kohkunud inimestele, et ma kogemata vajutasin häiresignaali. Hetkeks mõtlesin galeristilt küsima minna, kuidas seda välja lülitada, aga siis proovisin uuesti ja avastasin vastasseinast samasuguse nupu, millele vajutades meeldiv vaikus saabus. Lambilüliti asus samal seinal häirenupust madalamal, aga ma olen ju nii meeletult pikk…

Kohtusin mitme kunstnikuga ning sain soome loovisiku seaduse osas natuke targemaks. Soomes saab taotleda loovisiku toetust (miinimumpalka) alates lühematest ajavahemikest kuni 5 aastani. Maksepikkus sõltub eelnevatest saavutustest. Vanasti sai raha taotleda kuni 15 aastaks, kuid siis muudeti see ära, sest osad kunstnikud olevat nautinud head elu ja lõpetanud kunsti tegemise. Noor naine, kellega rääkisin, sai hiljuti loovisiku toetust ning väitis, et miinimumpalk on tema jaoks ennekuulmatult suur raha. Tegeleb söejoonistusega ja kurdab, et tööd on suured, nende tassimine raske, aga midagi ei osteta, kuigi tal on olnud näitusi ka Helsingis.

Hiljem käisin Wäino Aaltoneni muuseumis surma-teemalise näituse avamisel, kus vein ja präänikud kahjuks juba otsas olid ja tulin kiiresti koju, sest olin väsinud. Lähen teinekord tagasi, et töödesse süveneda.

Silmad on nüüd paremas seisukorras. Täna õhtul algab siin LGBTQ filmifestival Vinokino ning ma lähen õhtul kinno. Ka homme ja pühapäeval käin filme vaatamas. Enne kinoseanssi lähen vaatan, kuidas läheb kunstimuuseumi ees teise siinse residendi Ozz’i perfokas. Ozz on saksamaal elav türklane, kes ei kavatse enam kunagi kodumaale naasta, vähemalt mitte enne, kui ta on saksa kodakondsuse saanud. Põhjuseks on türgi sõjaväest kõrvale hoidmine. Ma pole ainus anarhist ja mässaja!

Tallinnas - kunst ja intervjueerimine ema filmi jaoks

Teisipäeval intervjueerisin Tallinnas Rein Weberit, kes on geobioloog ja Feng Shui arhitekt. Õppinud on ta kunstiinstituudis ja hiljem Sorbonne ülikoolis Prantsusmaal. Minu ema tunneb ta intuitiivteaduste kooli kaudu, kus ema kunagi studeeris.

Vaata igaks juhuks ka: skeptik.ee.

Weber, kes ka ise hiljuti 70 sai, uuris kohe, kui saabusin, kui palju mäletan tema ja ta abikaasa kirjutatud raamatust „Õnne Feng Shui“. See on new agelik raamat intiimsuhetest, mille ema mulle jõuluks kinkis. Selgus, et peale piltide ei meenu mulle suurt ei midagi, kui siis vaid tõik, et swingerdamine on hea. Weber vaidles sellele vastu: tema swingerdamist siiski heaks ei kiida, kuna seal olevat liigselt meeste võimu, aga Weberi arvates peaks intiimsuhetes juhtiv pool olema naine. „Mehe ainus elueesmärk on teha naine õnnelikuks. Kui naine on õnnelik, on seda ka mees!“. Kohtumised mu emaga olevat Weberi sõnul alati väga võimsad, sest mu ema olevat ääretult tugeva energiaväljaga sensitiiv, kellel muide on väga ilusad tütred. ;)

Järgmisel päeval käisin EKKM’is „Welcome to Machine“ avamisel. Kunstnike kaval nipp oli lasta kunstipublikul suletud väravate taga pool tundi praadida. Nii tekkis mulje nagu kunstnikud oleksid superstaarid ja kunst maailma olulisim asi. Kasutan seda trikki tulevikus kindlasti. Näitus tundus hea, aga fännide tunglemises ei olnud seda võimalik eriti vaadata. Marco Laimre ja EKA fotoosakond siis selle taga.

Hiljem läksime sõpradega bussijaama, kus toimus kunstiürituse „Bussijaam heliseb“ aftekas. Olid bänd ja diskopall. Bändile elas kõige rohkem kaasa üks Narva siirduv tädi, kes tundus olevat tsipake pilves. Ta lehvitas bändile ja tantsis, naeratas ja alustas kõigiga vestlust. Kuulsin, et päeval olevat kahele kunstnikule bussijaamas politsei kutsutud. Üks oli katuselt reisijatele rätiga lehvitanud ning teine olevat jaamahoonesse installeerinud kohvri, kust inimhäälne „tikk-takk“ kostnud. Meediasse need juhtumid minu teada jõudnud ei ole.

Neljapäev oli Fatburneri päev, sest sain viimaks kätte 43 pudelit kõige kangemat Fatburnerit. Nimelt osalesin Fitnessi kampaanias, kus kutsuti üles Facebooki Fatburneri pilte saatma. Like’de arvu järgi võitsin 3. koha. Pildil oli Pirni koer Pipi, kes maia näoga Fatburnerit limpsib. Pilt on tehtud kevadel, nüüd sain selle ära kasutada.

Pirn koos kuulsa staarkoera Pipiga, kelle lemmikjook on Fatburner!

Õhtul käisime Ü ja ta sõbrannaga kinos vaatamas Kirjad Juuliale. Õhtuseks lõõgastuseks on see mõnus film: nii romantikat, huumorit kui seiklusi. Ü seletas, et meil olevat naiste õhtu. :)

Reedel oli kohutav torm. Tuul pidi mind pikali puhuma. Külm oli ka ja kütma hakati alles laupäeval. Käisin sugulaste pool Kivimäel tädi intervjueerimas, ikka ema filmi jaoks. Elan juba 5 aastat poole kohaga Tallinnas, aga alles nüüd jõudsin sugulastele külla. Uudiseks oli, et neil on nüüd ühe maja asemel kaks.

Tädi meenutas intervjuus Peedul kirjanike suvemajas veedetud lapsepõlve ja klaaris üht arusaamatust, mis puudutab Jaan Krossi mälestusteraamatus „Kallid kaasteelised“ esinevat nendingut. Nimelt olevat Krossi sõnul mu tädi ja ema lastena kiusu pärast Erni Hiire akna all ta luuletusi, tol ajal keelatud lektüüri, deklameerinud. Tädi ütles, et nemad seda ei teadnud ja deklameerisid seepärast, et neile meeldis Noor-Eesti luule ja mitte Hiire kiusamiseks. Ühtlasi sain teada, et mu ema ja tema parim sõber Inger Kraav olevat kooliajal plaaninud Tori Põrgu põgeneda, et seal otsekui metsinimesed koopas elada. Asjade kokku otsimise tuhinas olevat vanaisa suur talvekasukas juba aeda viidud ning selle saatusliku vea tõttu plaan nurjuski: vanemad said asjast teada.

Laupäeval käisime Ü ja L-ga Paldiskis meie ühise tuttava ajakirjaniku Arni sünnipäeval. Arnit tunnen blogi kaudu: jälgime üksteist. Meie kohale saabudes olid pidulised jalutamas, aga uks lahti ja muusika mängis. Nii ootasime umbes tund aega, kuni saabus kirev seltskond koos kolmejalgse koeraga. Tutvustamisvoorus selgus, et enamik külalistest peab blogi. Üht blogi olin ka mina juba lugenud: Tsitronkollane. Hiljem koduteel üritasin sõnastada, mille poolest sealne seltskond eriline oli, aga ei suutnud, kuid L ütles minu rõõmuks, et ta teab, mida mõtlen. J

Tallinnas veedetud aeg oli jälle nii intensiivne, et pani mõlgutama mõtteid, mis oleks, kui koliks ikka päriselt pealinna. Tartus pole mul juba aastaid midagi teha, pealegi on mitmed mu suhted tartlastega lõppenud fiaskoga. Põhjused seal elamiseks on hetkel abikaasa, ilus mugav kodu ja armastus Lõuna-Eesti vastu. Kui abikaasa ja ilus mugav kodu Tallinna tuleksid, saaks ehk armastusest Lõuna-Eesti vastu ka üle.

Tartuff

Pole kahtlust, et olen filmifriik. Igal Tartuffil käin kohal. Sel aastal oli eriti hea, sest ilmad olid soojad ning filmivalik minu maitsele parim. Ka telgis toimus seekord erutavaid sündmusi. Lisaks jõin rohkem kohvi, kui kogu eelneva elu jooksul kokku.

Esmaspäeval käisime Sveni ja K.T-ga vaatamas kaht filmi raekoja platsil. Kuigi saabusime ca 20 min varem, olid peaaegu kõik 1000 kohta hõivatud ja kiiruga istusime sinna, kuhu saime. Filmid „Paha pere“ ja Mina olen armastus olid mõlemad head, aga nii erinevad, et nende võrdlemine oli võimatu. Viimane film oli kirjelduse järgi lausa meistriteos, millest nii mõnigi stseen pidavat minema filmiklassikasse. Ilmselt olid mul tänu eelmainitud tekstile ootused liiga kõrgeks kasvanud. Filmikaadrite kompositsioon oli tõesti klassikaline ja vastas kuldlõikele, näitlejate töö oli ka tasemel, aga seda n-ö õiget tunnet, mis valdab tõelise žedöövri nägemisel, mul ei tekkinudki. Tunnet, et kõik on paigas, midagi ei saa ära võtta ega juurde panna ei sisuliselt ega vormiliselt. Siivsalt abstraktne seksistseen lillelisel aasal tekitas pigem allergiat. Esiteks teab igaüks, kes on üritanud, kui ebamugav on looduses seksida. Lisaks kõrrelistele ning ämblikele ründavad ka parmud, sääsed ja mis kõige hullem, puugid. Teiseks olid suudlused liiga ebafilmilikud. Ma tean küll, et eesmärk oli näidata kirge, aga kamoon nagu: miks kõik muu oli ebaloomulikult kunstipärane ja stiilipuhas, aga suudlused ainsana loomulikud nagu päris?

Teisipäeval kuulasin Pauligi kohvitelgis Mihhail Lotmani mõtisklusi perekonnast eri kultuurides ning jäin rahule: huvitav ettekanne vabas vormis. Lotman ei tundunud olevat kinni mingites patriarhaalsetes traditsioonides.

Pärast Lotmanni läksin Ateenasse vaatama dokki Unustatud naine,mis jutustas India leskede varjupaikadest. Keskus oli rahvast puupüsti täis ja kuigi saabusin 15 min varem, ei saanudki paremat kohta kui kõige ees vasakul ääres. Sealt oli üsna võimatu filmi jälgida: ekraan oli liiga suure nurga all. Igaks juhuks ma siiski ära ei läinud ja hästi tegin, sest varsti sain koha ette keskele ning vaatasin filmi lamades. Nurgas istusin ühe hallide lokkide ja kahe kilekotiga vanaproua kõrval. Enne filmi oli multikas „Tulerõngas“, kus näidati kahemõttelisi kujundeid: nagu oleksid suguelundid, aga mine tea ka… Sel ajal vanatädi ohkis ja puhkis, kattis silmad kinni, raputas pead ja vaatas maha, ise pobises: oehh, no küll on igav! Kui film algas, proua rahunes, aga eriti kurbades kohtades jälle hakkas ohkima. Tema ähkimine kostis minuni isegi pärast kohavahetust. Kui filmist rääkida, siis „Unustatud naine“ oli vist selle Tartuffi parim dokk. Kuna selle filmi autor on fotograaf, on film väga esteetiline. Kõik on valguse ja varjudega paigas. Mitte, et ma üldistavalt arvaksin, et kõik fotograafid ülimat ilumeelt evivad, aga „Unustatud naise“ puhul küll.

Vahepeal kuulasin telgis Erkki Otsmanni, kes laulis prantsuse šansoone. Laulu ajal tundis ta mind ära ja hõikas: „Tere, Fideelia!“ mis oli nii vahva.

Kell 22 ühinesin K.T ja tema kahe sõbraga, et vaadata filmi Mikmakid. Oma üllatuseks avastasin, et K.T tunneb minu EKA-aegset legendaarset noort filosoofiaõppejõudu Leo Luksi, keda varem olin ainult loenguid ja seminare pidamas näinud. Kasutan juhust, et mainida: omal ajal sain mõlemad filosoofiaesseed A-d ning üks neist ilmus esseede kogumikus „Filosoofiakunst“. Leo mind muidugi nägupidi ei teadnud, sest tal on palju tudengeid. Niisiis olin täiega Leo oivik ja see tundus mulle naljakas, istudes tema ja ta sõpradega kohvikulaua taga ning lobisedes maast ja ilmast. Filmi me sealt eriti ei näinudki.

Kolmapäeva hommikul tundus mulle, et võiks kedagi veel Tartuffile meelitada. Paraku see aga ei õnnestunud. Kõigil oli tähtsamaid asjatoimetusi. Sven ka läks tööle. Ega ma eriti kurvastanudki, sest filme saab ka üksi vaadata. Esmalt tungisin Ateenasse vaatama dokki „Linda ja Ali“. Kordus sama, mis eelmisel päeval: paljud jäid ukse taha, istuti põrandal ja mina sain taas platsi esiritta, vaadates filmi nii, et kael kange. Dokk oli kannatusi väärt. Pärast tekkis kohvi ja saiakese isu. Panin endale raeplatsile koha tund aega varem kinni ja pool tundi seisin Pauligi telgis tasuta kohvi sabas. Saiakeste eest tuli natuke maksta, aga see tasus ära. Kui tasuta kohvi ja saiakesega oma koha poole rühkisin, üllatusin, sest kohtasin Peepu, K.T-d ja veel kaht naist koos. Eriti hea on peale seda, kui oled näinud hommik otsa vaeva endale kaaslaste otsimisega avastada, et su sõbrad on kambaga üritusele tulnud, sind kaasa kutsumata. Hakkasin lausa mõtlema, mis mul küll viga on, et keegi minuga filme vaadata ei taha. Lõpuks järeldasin, et pole mul häda midagi, aga ilmselt arvavad kõik, et niikuinii on mul palju sõpru, kellega hängida, tuntud „shokikunstnik“, arvamusliider ja naturist nagu ma olen.

Igatahes oli minul ainsana normaalne vaateplats. Teised läksid pettunult koju, kuna nad olid saabunud lootusetult hilja ning neil polnud kedagi, kes oleks kohti hoidnud. Oma kohvi, saia, vihmakeebi, teki ja prillidega seal uhkes üksinduses tundsin nagu oleksin teistest omavanustest noorem, pühendunud filmifriik, kes võtab Tartuffi liiga tõsiselt nagu muud teha poleks. Vaatasin filmi Adam. See Adam oli aspergeri all kannatav noormees. Päris kobe romantiline film.

Neljapäeval kell viis istusime K.T-ga Pauligi kohvitelgis, kõrvad kikkis, sest algamas oli soorollide teemaline ümarlaud. Korraga lähenes mulle ümarlaua organiseerija Kari Käsper ja ütles tõsise näoga, et tal on mulle suur palve. Teadsin, et midagi head sealt ei tule. Selgus, et Olavi Ruitlane oli unustanud vestlusringi ilmuda ja mina olevat ainus, kes teda asendada võiks. Lisaks mulle oli veel Barbi Pilvre ning veel kaks inimest. Kell oli juba viis ning kohe pidi üritus algama, rahvas niheles ja ootas… ma ütlesin jaa. Ega see nii hirmus polnudki, sest tegelen soorollidega oma loomingus ning kuigi ma nähtavasti oleksin ettevalmistuse korral sujuvamalt rääkinud, tulin ikka üsna hästi toime. Küsimustevoorus esitas üks vanem daam kurjalt mingi küsimuse, millest ma halligi aru ei saanud ja kuna ma ei oska ümmargust juttu ajada, vastasid minu asemel teised ning siis küsis midagi üks pika habemega taat, kelle jutust tabasin vaid selle, et eesti keeles grammatiline sugu puudub, millest sain ka kinni haarata. Kuigi otseselt grammatilist sugu meil pole, on seksistlikud suhtumised keeles ikka täiesti olemas ütluste, vanasõnade ja uskumuste näol. Kasvõi komme abiellumisel mehe perekonnanimi võtta ning see ka lastele anda, näitab, et ühiskond on tasakaalust väljas. Üht sugu peetakse tähtsamaks. Nimi on identiteediküsimus.

Ateenas oli dokk Oma juurte jälil, mis näitas lesbipaari teismelise lapse eneseotsinguid. Jälle oli saal rahvast täis. Film oli hea. Lesbid olid juudi rahvusest, tütar aga mustnahaline. Järgnes raeplatsi mängukas Haridus, mis oli super. Noore neiu eneseotsingud 60te Inglismaal. Dilemma kas abielu rikka ja haritud mehega või kõrghariduse omandamine, mis Inglismaal on alati väga igav ja üksluine protsess olnud. Vaatasin seda esireast kivi pealt, peaaegu maast. Nimelt panin küll endale tund aega varem tooli kinni, naastes aga oli keegi mu koha ikka oma ridikülidega okupeerinud. Mulle öeldi, et enne mind oli tool juba võetud, aga korraldajad olid kotid ära võtnud, siis olin mina sinna oma vihmakeebi pannud, misjärel kotiomanikud olid tagasi tulnud ja tooli uuesti kasutusse võtnud.

Viimane film oli kuulus 1974. aasta Emmanuelle. Selle juhatas sisse karismaatiline TÜ psühholoogiaõppejõud Toivo Aavik. Plats kihas. Rullnokkade kontsentratsioon oli kõrgem kui muidu. Mulle meeldis seda filmi vaadata suurelt linalt, kuna eelnevalt olin seda näinud netist alla laadituna. Mis puutub sisusse, siis on tänapäeval muidugi mõeldamatu, et naine seksiks lennukis juhuslike võõraste meestega ilma kondoomita või et ta laseks end korduvalt erinevatel räpastel higistel tüüpidel vägistada, sest mingi vanamees, väidetavalt erootikageenius, ütleb, et ainult nii jõuab naine täiusliku seksuaalse vabanemiseni. Oli ka ilusamaid stseene. Kokkuvõttes olen rahul, et filmiklassikat korralikult ja suurelt lõpuks näha õnnestus.

Reede oli minu jaoks viimane Tartuffipäev, sest laupäeval siirdusin kesk-eestisse pulmi filmima. Olime jälle Sveniga, hiljem ühinesid Peep ja K.T. Alustasime juba kell viis Ateenas dokiga „Monica ja David“. See on lugu downitõbiste abiellumisest. Õnneks oli saal seekord mõõdukalt täis ja vabu kohti leidus päris mitu. Hea film oli. Kell 19 tuli kohe teine dokk otsa: Kadunud pojad. Inimene oli oma perekonnast filmi teinud. Filmi tegija oli sündinud poisina, aga suureks saanuna end naiseks muutnud. Tema teine vend oli homo ning kolmas, kasuvend, oli õnnetuse tagajärjel hulluks läinud. Huvitav film. Raeplatsil oli kõigepealt film „Patric 1,5“. See jutustas homopaarist, kes lapsendab 15-aastase kriminaalse minevikuga poisi. Mu ema tuttavad Jehoova tunnistajad olid pahaaimamatult perega filmi vaatama ilmunud. Mees pööras pea kogu aeg kõrvale, kui homosid suudlemas näitas ja oma tütrele ütlesid nad „kahtlaste“ stseenide ajal, et vaata, kui ilusad tuled seal on! Film oli tegelikult hästi süütu ja nunnu, peaaegu nagu lastekas, mida ei saa väita sellele järgnenud Lars von Trieri Antikristuse kohta. Mul oli hea meel, et usklik perekond enne koju läks. Meie seltskonnale igatahes Antikristus hullult meeldis. Selle filmi ajal mul tekkis tunne, et kõik on paigas, nii vorm kui sisu. Uskumatu, et tänapäeval suudab filmikunst veel kedagi üllatada. Räägitakse ju kunstide ja autori surmast. Lisaks muudele emotsioonidele tundsin kahjurõõmu, et nagu vastuseks tuhandetele filmidele, kus mehed publiku heakskiidul naiste kallal vägivallatsevad, loodi film, kus olgugi, et mees naise viimaks tapab, piinab naine meest halastamatult ja kaua. Ta vägistab meest ning peksab mehe suguelundid sodiks, kuni peenisest hakkab sperma asemel verd voolama. Naine ei anna ka endale armu: ta lõikab oma kliitori maha. Loodus nende ümber on vaenulik ja nii ongi. Kuigi laskusin detailide kirjeldamisse, ei tasu arvata, et tegu on labase vägivallafilmiga. Kõik tegevused ja objektid filmis sümboliseerivad olulisi nähtusi nagu hirm, lein, mehe- ja naiseroll jne. Seda peab ise nägema.

Filmi lõpus hüüdis Sven „Juhuuu!“ kuid keegi ei ühinenud temaga. Paljud olid ammu platsilt lahkunud. Kodus on ikka turvalisem.