Ateljeesaaga jätkub

Pean oma sõnu sööma. Eelmises postituses kirjutasin: "Nüüd on mul uksekaart ja elu muutub üksluisemaks, sest rohkem ma oma atekasse sisse ei murdma ei pea.". Ühel läinud nädala hilisõhtul ei pääsenud ma sellesse hoonesse, kus mu ruum asub, kuna võti ei keeranud. Kuna ka valvur ei suutnud ust avada, tuli kutsuda lukuabi. Natuke ragistanud, teatas lukuabi, et snepper olevat katki ning selle väljavahetamine maksab muidu 65 eurot, aga minult võtaks ta 50 eurot. Väljakutse ise, ilma mingi teenuseta oleks 35 eurot. Oli pime ja külm reede õhtu, kell oli umbes 22 ning septembrikuus stippi ka ei saa: oktoobris tuleb kahe kuu stipp korraga. Niisiis puudus mul igasugune soov vaat, et kuu söögiraha välja käia. Et aga ööbida oli kusagil vaja, tegin paar kõnet ja saingi ühe sõbra juurde öömajale. Lukuabi ütles, et võtab väljakutse eest ainult 10 eurot. Maksin ja mõtlesin sõbra juurde minnes, mis küll esmaspäeval saab, kui rahvas tööle tulles kinnise ukse eest leiab. Ilmselt peab siis keegi teine lukuabi kutsuma ja vaevalt, et lahke pakkumine 50 eurot siis enam kehtiks.

Esmaspäeval selgus, et majahaldur oli uksele juba ammu uue luku pannud. Ta olevat mulle mingil hommikul helistanud, aga kuna mul on öösiti telefon väljas ja ma magan reeglina kaua, ei saanud ta mind kätte. Normaalne inimene oleks seepeale sms-i või e-kirja saatnud, aga tema lihtsalt lõi käega vist. Ma ei tea. Oleks mulle ometi pähe tulnud, et lukk on vahetatud! Uus võti asus tegelikult minu käeulatuses aknalaua ääre all. Teavitasin haldurit, et soovin uut ateljeed peamajja. See hoovimaja on üldse paras peldik, võtmega või ilma.

Vahepeal käisin Londonis ja vaatasin, mis kunsti seal hetkel näidatakse. Tate Britain'is oli Chris Killip'i fotonäitus, Royal Academy of Arts'i galeriis nägi Dennis Hopperi fotosid (Lost Album) ning road movie’t „Easy Rider“ (1969), mis meenutas mulle mu vanemate ja mu enda elu, ainult ilma narkootikumideta. Filmis muide olevat tõelisi narkootikume manustatud. Ernest arvas, et tänapäeval ei tuleks sellise filmi tegemine enam kõne allagi, mis paneb mõtlema, et ühelt poolt elame mingis kunstlikult turvaliseks muudetud maailmas, aga teisalt laseme sündida sellistel õudustel nagu sõjad, laste-ja loomadevastane vägivald ning üldine looduse reostamine. Film räägib neist, kes vabadust armastavad ning neist, kes vabadust kardavad ja vihkavad.

Tate Modern näitas muuseas Aleksandra Mir’i naljakat videot Esimene naine Kuu peal (1999)

TLÜ-s toimus hiljuti seminar maailmakuulsa ajaloolase Carlo Ginzburgiga. Lugesime eelmisel aastal Prof Tiina Kirsi seminaris Ginzburg'i raamatut „Wooden Eyes“ ja oli väga inspireeriv. Ginzburg on kirglik kõnemees ning näeb välja täpselt nagu apteeker Oskar Lutsu „Suvest“.

Vaadake ka Youtube' kanalit Lilli ja Soomustüdrukud, kuhu laadin üles võrdõiguslikkusega seotud videoid. Osad neist on mu enda loodud: näiteks see värskeim, kus loeme Väikese Lehmaga lastekat Ljuba suurpäev.

Seiklused tulnukate lennukoridoris ja teisi uudiseid

Esmaspäeval lähen 2-nädalasele jalgsimatkale Matkateele läbi Eesti, algusega põhjast ja lõpuga Viljandimaal. Iklani tõenäoliselt ei jõua, sest aeg saab otsa. Minuga on veel neli matkaselli. Annan siin blogis oma seiklustest teada.

Möödunud nädalal ei imestanud ma üldse, kui päev pärast rindadeteemalist blogipostitust mulle Õhtulehest helistati. Ajakirjanikud on mu blogi regulaarsed lugejad. Mul paluti rääkida päevitamisest, et kus, kui sageli ja kuidas, lisaks paluti pilte. Tulemus – järgmisel päeval oli kogu vabariik täis kollaseid Õhtulehe reklaame, kus teatati, et ma päevitan alasti. Tegelikult ütlesin, et palja rindkerega, mitte päris alasti. Sõitsin sel päeval läbi Eesti ema poole ning nägin neid plakateid igal pool R-Kioskides ja kaubanduskeskustes. Elu24 samuti kajastas seda olulist teemat. Meedia töötamise loogika kuulub minu jaoks jätkuvalt musta huumori valdkonda. Kommentaaridest: kes tahab mulle midagi positiivset öelda, võib seda teha kas siin, Facebookis või saata isiklikule meilile, sest artiklite alla ma teie häid mõtteid lugema ei lähe, juba aastaid enam mitte.

Elasin nädal aega ema pool maaka elu: käisin lavkal, lugesin Maalehte, korjasin metsast marju ja ravimtaimi, niitsin. Viibisin maal ka paar päeva maikuus, mil loodus oli nii elevil, et ma ei saanud öösiti magada. Kogu aeg oli valge, ööbik laulis ja kui pea aknast välja pistsin, nägin Suurt Vankrit. Nagu nonstop show. Ime, et UFO-t ei näinud, ema elab ju tulnukate lennukoridoris. Nüüd on ööd pimedamad, linnud on vakka jäänud ja isegi maasikaid enam ei leia. Mõtlen, et kunagi peaks sooritama tehniliselt hästivarustatud uurijatega ekspeditsiooni Kolgu (Kaiu) paranormaalsesse rappa. Ema elab seal suhteliselt lähedal, aga ometi pole ma kuulsat raba veel väisanud. Ma ei aja tavaliselt parajuttu, aga me tegime maal teemakohaseid filmivõtteid ja sellepärast olen ma ikka veel esoteerikalainel. Esoteerika on tegelikult nii lai teema, et kui võtta sellised juhuslikud mõisted nagu tulnukas ja aura transformatsioon, on need täiesti erinevad asjad.

Võtterühm

Venemaal ekspeditsioonil viibiv sõber saatis mulle pildi. Ta külastas sama inimest, keda mina 2006. aasta kunstiakadeemia Vepsa ekspeditsioonil. Tookord tegin temast pilti ja nüüd on minu tehtud pilt seal kaugel Leningradi oblastis Vinnitsõs seinal ja veel uhkelt suurendatud. Vepslaste juures tegin ka dokfilmi naiste ja meeste töödest.

Tõelised asjad, mida ma teen ei huvita kedagi.

Vera Vassiljevna Vinnitsõst minu tehtud foto ees

Blogi pidamine

Kunagise igapäevablogija Arni Alandi ennustus blogimaailma väljasuremisest hakkab täituma, sest vähe sellest, et Arni ja enamik teisi blogijaid enam ei kirjuta, olen isegi mina kadunud. Muide, see ei tähenda kirjutamise seiskumist. Täidan endiselt oma kunstivaba aasta päevikut, kus on iga päeva kohta lühike sissekanne, kuid netist seda praegu ei leia.

Mul on kogu aeg nii palju tegemist, et kui lõpuks täiesti vaba hetk tekib, kulutan selle diivanil vedelemisele ja korrutamisele: "Ma ei VIITSI mitte midagi teha!". Nõnda umbes tund aega ja siis jõusaali. Õhtul toitun ja kobin magama. Järgmisel päeval tuleb võttele minna, montaažilaua taga istuda või kutseka koduseid töid teha- jah, käin kuni jaanuarini veel kutsekas!

Mis võtteid puudutab, siis teeme Margus Kiisiga Tallinna TV-le vanakraami saadet "Kraamikaamera". Iga nädal küpsetame ühe saate.

Käsil on üks dokfilmiprojekt ka, aga sellest ma veel ei räägi. Igatahes on päris palju kaameraga ringi jooksmist. Kutsekasse minnes otsustasin kunsti aastaks maha jätta, kuid selle kunsti asemele, mida siiani olin viljelenud, on roninud salakavalalt filmindus, mis on otsapidi kaasaegse kunsti väljal. Mul on kaks vana tööd näitustel ka, üks KUMU-s ja teine Tartu Kunstimuuseumis.

Septembris käisin strippar Marcoga Ibizal, aga mul polnud mõtet seda kajastada. Elu24 tegi kõik ise ära.

Vahel jõuan ikka matkama ka, aga valvas seltskonnaajakirjandus hoiab mul isegi metsas silma peal. Siin ongi kõige olulisem uudis, mis minust on kirjutatud.

Järelikult pole mõtet enam blogi pidada.

Värvisin juuksed ära. :)

Ängi aastapäev ja võtted Marco muusikavideole

Terve aasta on möödunud ajaloolisest vihmasest hommikust, kui asusin Tartust palja rindkerega Karepa poole teele, vt Kestvusperformance "Äng". Üks asi, mis tookord lahtiseks jäi, oli võrdõiguslikkuse voliniku arvamus, mida mul pole siiamaani. Isegi mu päringud jäävad juba vastuseta, aga mis mul sellest. Ma tean niigi, et naiste ja meeste rindkered on võrdsed.

8. august 2011

11. augustil 2012 olen taas Karepal, aga kuna mul on kunstivaba aasta, esinen seal oma uues kostüümis ja uues rollis.

Kõik juhtub alati korraga ja nii ilmus 7. augustil Delfis mu maaelu artikkel, Õhtulehe paberlehes mu kutsekasse mineku lugu ning Elu24-s strippar Marco muusikavideo. Eestis on sellepärast masendav elada, et naljast ega irooniast aru ei saada ja liiga palju kritiseeritakse, elik vabalt ja mänguliselt läheneda. No see video on lihtsalt naljakas. Muusikapala mulle endale ei meeldigi, aga videot teha oli lõbus ja tulemust peakski võtma meelelahutusena. Helgemad pead said sellest kohe aru, aga lollid ropendavad kommentaariumides omakeskis edasi. Must lagi on nende toal... (Update: Täna õhtul ilmus Delfi Rahva Hääles video kohta kiitvaid sõnu).

Fotograaf Aldo Luud tegi Werneris minust Õhtulehe jaoks pilte.

Videovõtted kulgesid lõbusalt, kuigi olime alalises ajahädas ja päike loojus pidevalt kas liiga vara või suure vihmapilve sisse. (NB! Eneseiroonia! MEIE jõudsime ise liiga hilja võttele, mitte päike ei loojunud liiga vara,daa! Kopp ees, et mind liiga sõna-sõnalt võetakse). Esimene võttepäev toimus Elva lähedal metsas. Kaasas oli lisaks paljudele veel Eesti vanim tegev naisstrippar Svetlana (72), kes oma esinemiskostüümis ringi hõljus ja koos Marcoga kilkas, nii et ma vahepeal olin valmis pille kotti panema. Teine võttepäev möödus Riias ja sohver oli Margus, sest millal enne staarid ise autot on juhtinud. Igal võttepäeval värvisime Marco üle keha punaseks, et ta saaks mängida oma alateadvust, koomilist teisikut, kellena keegi teda ei tunne. Pika kaardilugemise ja õiendamise peale olime ühtäkki jõudnud punkti, kus päike oli kohe majade taha vajumas ja pidime kähku otsustama, kas filmime niisama viimase valgusega või värvime Marco punaseks. Punaseks värvimine oleks võtnud 30 min ja selle ajaga oleks päike juba ära vajunud. Kuna Marco ikka tahtis punaseks saada, värvisime teda Radissoni hotelli invaliidide vetsus. Kui mõni invaliid oleks tulnud kobistama, oleksime öelnud, et Marco puuet saab ainult värviteraapiaga ravida. Marco hakkas punasena mööda tänavat edasi-tagasi jooksma, mina filmisin ja äkki seisis seal politseiauto kolme mehega. Alguses kohkusime, aga siis saime aru, et need ühe kohaliku poe turvamehed olid ja neile tegi Marco esinemine hullult nalja.

Radissoni hotellis Riias hullude näoilmetega, sest adrekas ujub ringi, enne värvimist.

Elva lähistel. Värvin Marcot.

Marco Tartus Annelinnas peale viimast võttepäeva

Marco ei saanud end kusagil pesta ja pidi punasena Tartu sõitma. Heatujuline, sest temaga oli päev otsa tegeldud, lobises ja naeris ta terve tee. Ta rääkis, et Anne kanali ääres käivad iga päev kl 02 PM vares ja konn kohtamas. Vares kraaksub oma puu otsast ja konn vastab talle maast. Üks tädi käib samas kohas päevitamas, kus Marco ja alati kella 2-ajal teatab: vares on kohal, kohe tuleb konn. Ja konn tuleb. Ega ta tulemata jää. Marco lootis veel, et tee peal tanklas saab ta dušši võtta: "Anname tanklamutile raha ja ma pesen end ära.... OK, hahahaa, nagu tõeline diiva!". Pärast oli tanklas hoopis mehehäälega naine, kellele tundus, et keset ööd on kamp, kuhu kuulub punane mehike enam kui kahtlane ja julges ainult Marguse anumise peale mind WC-sse lasta. Naersime palju. Koju sain kella 03 ajal öösel.

Kolmas võttepäev Tartus oli lühike ning kui film oli avalikult ülal, ütles üks mees Facebookis, et tema nägi, kuidas me Marcot Vanemuise ees filmisime ning muretses väga, ega ta filmile jäänud. Inimesed on paranoiliselt ettevaatlikud. Iga väike asi vallandab paanika. Ja mis siis, kui ta oleks eemalt filmile jäänud? Keegi poleks teda seal ära tundnudki, sest ma poleks filminud teda konkreetselt lähivaates ja oleks olnud aru saada, et tegu juhusliku möödujaga. Sellistel hetkedel tahaks Eestist minema tõmmata. Teeksin sellega kindlasti paljud rõõmsaks, kui koos Marcoga Eestist lahkuksin, aga ei kavatsegi! Igatahes mitte kauaks.

Ootamatu pööre toitumises seoses loomõigustega

Nagu igal aastal, on ka seekord kevadest rääkimine liiga ennatlik, eriti kui oled sunnitud varakevadel taimetoitlaseks hakkama. Vitamiini-, värske toidu ja päikesevalguse puuduses organism jääb äkki ilma olulisest valguallikast. Isegi muna- ja piimatoodete söömine tekitab süütunnet, sest piim on mõeldud lehma vasikatele, mitte inimestele ja munad on lihtsalt kanade kuupuhastuse jäägid. Mesinik on röövel, kes mesilaste mee endale võtab. Paanikaosakond, ma ei saa enam mitte midagi süüa! Suren nälga!

Sellised mõtted ringlesid mu peas pärast seda, kui olles võtnud kooli õppeaines "toitumise alused" ettekande teemaks taimetoitluse, olin suhelnud taimetoitlastega ja vaadanud filmi „Earthlings“ kuni isikliku taluvuspiirini 25ndal minutil. Sel hetkel näidati halal veisetappu suurfarmis (väiketootjad tapavad hoopis inimlikumalt), kus veis topiti trumlisse, kus ta kaeblikult ammudes tiirles. Usk keelab inimesel looma puudutada. Trumlis lõigati tal arter lõhki, verd purskas. Seejärel rebiti sisikond lõhki, tõmmati see välja ja trummel viskas veise põrandale, kust ta veel elus olles püsti tõusta püüdis. Ja see polnud veel kõik. Et te nüüd ei arvaks, et film demonstreerib loomapiinamist taimetoitluse propageerimiseks, täpsustan, et tegu on dokiga, mis ainult näitab, kuidas inimkond sõltub loomadest viiel erineval moel. Märksõnaks on liikidevaheline diskrimineerimine (Speciesism). Vt ka rassitsism ja seksism.

Igaüks võib nüüd omal vastutusel filmi vaadata ja mõelda, kui hea idee on liha söömist jätkata. Ja mitte ainult liha söömist vaid ka kosmeetika tarbimist jms, kus võivad olla mängus loomkatsed. PETA kodukal on firmade nimekirjad, kes teevad/ei tee loomkatseid. Loe filmi kohta Wikipeediast ja vaata filmi tervikuna Youtube’st. Kes kohe filmi vaadata ei suuda, võib vaadata reaktsioone filmile. Inimesed, peamiselt 20-30ndtes noored, kes on filmi vaadanud, on postitanud huvitavaid vastusvideoid, kus nad oma mõtteid jagavad. Enamus on šokis ja teatavad, et liha nad enam ei söö. Üks mu lemmikutest: „We have failed as a species“. Oleme liigina feilinud. Suurelt.

Minu jaoks on liha söömine nüüdseks välistatud. See on puhas moraalne valik, sest tegelikult olen suur lihasõber ja mulle maitseb nii veise-, kana-, lamba-, sea- kui ulukiliha. Tean, et Euroopa liidus on loomade tapmine reguleeritud seadusega, mis ütleb, et loomadele on keelatud põhjustada tarbetuid kannatusi. Kannatuste vältimiseks loomad tuimestatakse enne tapmist, aga see ei ole iga kord efektiivne ja nii võib loom isegi peale veristamist veel teadvusel olla. Toitumise aluste õpetaja näitas meile kaht filmi. Üks oli Hiina tapamajast, kus eiratakse kõiki hügieeninõudeid, loomad on suures stressis ja räpased. Teine oli Taani tapamajast, kus inimkäsi peaaegu ei puuduta loomi, kõik käib masinaga. Sead tuimestatakse gaasikambris: paralleel Holokaustiga. Eestis pidid sead enne tapmist ka sooja duši saama, et stressitaset maandada. Veised tuimestatakse poldilasuga ajju.

Mina seda mängu enam ei toeta. Ennetades kommentaare, et „kuidas sa seda varem ei teadnud?“, vastan, et üks asi on teoreetiliselt teada, et loomi kasvatatakse ja tapetakse söögiks ning teaduses on loomkatsed „kõrgema eesmärgi“ ja „arengu“ nimel tavalised. Teine asi on näha, kuidas see kõik päriselt toimub. See paralüseerib igasuguse mõtlemis- ja liikumisvõime ja paneb sind ainiti enda ette põrnitsedes korrutama: ma ei saa aru. Ma ei saa aru.

Vahepeal oli mul sünnipäev, uue ilusa valge kondiitrivormi saamine, Erni külaskäik, suguvõsa uurimine, uue kaamera ostmine jne, aga taimetoitlus kõrgus varjuna kõige taga. Mu õde, kes on juba 17 aastat taimetoitlane, ütles, et see ongi nagu sundus. Talle ka maitseb liha. Alguses olevat olnud raske, eriti, kui köögis liha valmistati. Lõhn olevat meeldinud ja isu tekitanud. Hiljem aga olevat tekkinud vastupidine efekt: liha lõhn ajanud iiveldama. Õde olevat tookord juba tükk aega võtnud hoogu, et taimetoitlusega alustada, aga pidevalt feilinud. Viimase piisa karikasse lisas koer, kes kogu Vastlapäeva liha pihta pani. Õde on taimetoitlane moraalsetel põhjustel. Ta ei ole iial vaadanud filme loomade tapmisest. Talle piisas juba teadmisestki.

Ma ei salli liigilist diskrimineerimist.

Ulukiliha söömine tundub mulle ausam, sest uluk on eluaeg vabalt oma keskkonnas endale loomuomast elu elanud ja kiiresti hinge heitnud. Juba kiviajal kütiti loomi toiduks. Lihatoidulised loomad ka söövad teisi loomi. See tundub normaalne. Aga kas teadsite, et ostes metsseavorsti saate kauba peale 22% ulatuses sinna sisse peidetud kodusealiha?

Ainuke võimalus ausal teel ulukit süüa on õppida selgeks jahipidamine. Ise kütin, ise tšekkan, et oleks ikka terve looma liha, ise valmistan ja ise söön. Ulme. Ma ei hakka never seda tegema, kui just maailma lõpp ei saabu.

Maheliha, mida müüakse ametlikult ökopoes või turul, on tegelikult tapamajades tapetud loomade liha. Isegi kui loom sai elada loomuomast elu, tapeti ta võõraste inimeste poolt võõras kohas küllaltki jõhkralt. Asjatuid kannatusi loomale küll seaduse järgi ei tohi põhjustada, aga loomi tapavad inimesed, mitte seadused. Ja mida teavad inimesed elust ja surmast?

Mitteametlikult on võimalik osta tuttavalt talunikult tema enda tapetud looma liha. Siin tekib hügieeniküsimus. Kuidas on kindlustatud, et loom oli tapmise ajal terve või et kui loom varem oli haige ja võttis ravimeid, siis kas ta tapeti ikka piisavalt kaua aega peale ravimite võtmist, et nende jääke enam lihastes ei oleks? Veterinaar annab loa looma tappa. Aga kas ta kutsutakse ka eraviisilisel tapmisel koju või on mitteametlik loomatapp salajane toiming, millest ainult perekond ja sõbrad teavad ja kuhu ei segata loomaarste? Pealegi olen kuulnud jutte, kuidas purjus külamehed siga tapavad, nii et loom oma seakisaga, kirves kuhugi suvalisse kohta löödud, mööda õue ringi tormab. Loodan muidugi, et see on erand, mitte reegel, aga kahjuks on reaalsus tihti palju kohutavam kui fantaasiad ja oletused. Sellest eestikeelsest seadusest saab teada igast asju loomse toidu käitlemisest.

Hetkeseisuga toitun järgmiselt: vabakanade munad, juur- ja puuviljad, teraviljatooted, mesi. Praegu veel tarbin supermarketi piimatooteid ja kala, kuigi ma pole kunagi kalafänn olnud. Samuti söön maiustusi, joon kakaod, kohvi ja teed. Kõik see on väga kahtlane, sest kusagil võidakse kasutada lapsorjade tööd või lehmi väärkohelda, mida neilt piima röövimine kahtlemata juba iseenesest tähendab. Olen muutunud täiesti paranoiliseks. Ja kogu aeg tunnen, et tahaks midagi süüa. Liha näiteks.

Mõttetu

Sügiseti on mul alati tunne, et vana aasta saab läbi ja algab uus. Seega on paslik teha kokkuvõte möödanikust.

Olen terve aasta purjetanud absurdihuumori tähe all ja tundnud õhus revolutsiooni. Vahel näib, et kohe saan maha istuda ja visata paar mõtlikku rida nagu Viktor Astafiev lasteraamatus „Punarinna laul“: Turjaku jalamil luhal laotus udu, ja rohi oli udust märg, tulilillede õied olid maadligi longus ning härjasilmade kollaste silmaterade kohal võbelesid valged ripsmed.“ (Eesti Raamat 1986, originaal 1983). Tegelikkuses aga toimub hullumaja või vähemalt selle puhvetit meenutav metsik tõmblemine ja ma kirjutan hoopis nii: „Ööseks saabusime Laululinnu majutusse. Mul olid väga valusad villid ja iga samm oli jube piinarikas. Kell oli umbes 21.20, kui ma väsinuna pilgu kodumajutuse peahoone ülemise korruse poole suunasin ja äkki nägin iseennast! Ei ma ei näinud ilmutust. Seal mängis suur LCD telekas, kust tuli Reporter ja sattusime maja ette just siis, kui eetris olin mina. Täiesti sürr! Vaatasime ära ja siis selgus, et maja uks on lukus.“ (blogipostitus Äng - 161 km jalgsi naiste õiguse eest olla palja rindkerega!)

Või nii: „Käisin lemmikloomapoes oma orjale koera kaelarihma ostmas. Müüja oli väga abivalmis noor neiu, kes uuris, mis mu koera kaelaümbermõõt on. Ma vastasin, et pole mõõtnud, silma järgi peab otsustama. Müüja küsis, kas on suur või väike koer. Vastasin, et pigem suur. Lõpuks valisin välja odavama kollase rihma, millele oli ilu pärast kinnitatud väike punane kolmnurkne rätik.“. (isiklikust päevikust)

Või suisa nii: „Paaniline näituse ülespanek. Dènes väänas kaela välja, mul nihkus biitseps paigast ja galerii valvur pani õhinaga tapeeti. Juhan ratest vedas mind alt, mul tuju langes. Kutsusin Jusket asemele, keeldus. Paanika. Kärt aitas mind välja. Ta üldse aitas palju.“ (isiklikust päevikust).

Orjavärki ma enam ei tee, sest see osutus täiesti mõttetuks rabelemiseks ja koerarollis ori oli igavam kui päris koer.

Näitusevärki ma ilmselt ka enam ei tee, sest meediakajastus oli seekord null, kuigi isiklikku tagasisidet sain ikka - alates sellest, et huvitav ja hullumeelne näitus kuni selleni, et üks tuttav vanem mees hakkas seda näitust vaadates miskipärast kahtlustama, et olen lesbi. Pean silmas oma hiljutist isiknäitust Mõmmi ja Ingel igavesti koos Draakoni galeriis. Selliseid põhjalikke installatiivseid ülespanekuid, mis hõlmavad inimesi, suuri asju ja rasket tööd, ei ole mul enam tahtmist teha. Videoid ka enam miski mind tegema ei kutsu. Professionaalse tagasiside puudumine on peamine põhjus, aga teine põhjus on muidugi palga olematus. Palka ju endiselt kunstnikele ei maksta, kuigi kevadtalvel plaaniti lausa kunstnike meeleavaldust, mis siiski katki jäi mille ma soolo-meeleavaldusena Objektis tegin. Oma hiljutise isiknäitusega jäin õnneks natuke plussi, aga ainult tänu sellele, et kulkast raha sain ning galerii üür vahepeal poole võrra langes ja osad ehitusmaterjalid olid poes ka odavamad kui kardetud. Seoses selle näitusega kogesin mitmeid suuri pettumusi kaasinimestes, aga veendusin samas, et olemas on ka ilusaid ja abivalmis inimesi. Mis on sõprus? Aga Facebooki sõprus? Sõbrad on need, kes muuhulgas täidavad lubadusi ja kui neil on võimalik, tulevad appi. Teoorias me ju teame seda, aga praktikas ei tule tihti elus selliseid olukordi ette, kus sõprust testida saaks. Elu on liiga normaalne ja tavaline. Me ei õpi sellise vegeteerimise käigus tundma ei iseennast ega ka oma kaaslasi.

Mu palja rindkere aktsioon Äng sai niivõrd palju meediakajastust, et mida iganes ma veel tulevikus teen, võib selle varju jääda ja see on jama, sest olen ka varem loonud paljude arvates huvitavaid teoseid, mis on laiema tähelepanuta kodukale lihtsalt kiratsema ununenud. Näiteks video Isa ja tütar, video Hilda  ja üks uuemaid videoid Lennuk ja Lehm ning veel rida töid, terveid projekte... Mulle ei meeldi kunsti sahtlisse teha ja ei meeldi nahast välja pugeda, et kriitikutelt väikest nupukest kusagil ajalehes oma näituse kohta saada. Kui teha kunsti, siis ainult suurelt ja minna kunstiajalukku.

Paljud on primitiivsete ihade küüsis, neil on silme ees vaid paljad seksualiseeritud tissid ja muu on nende jaoks tühine. Hetkeseisuga olen ma esitanud avalduse soolise võrdõiguslikkuse volinikule ja ootan vastust. Kirjeldasin avalduses, kuidas mulle palja ülakehaga liikumise eest politsei kutsuti ja kuidas menetluses märgiti, et kuigi ma karistada ei saa, rikkusin ma siiski avalikku korda. Palusin tal oma arvamus anda, et kas on tegu soolise diskrimineerimisega. Minu meelest on. Septembri lõpus peaks eetrisse jõudma Aunaste saade „Mida teie arvate? Kas erineda või sarnaneda?“, mille võtetele mind seoses „Ängiga“ kutsuti ja kus sai sõna otseses mõttes kino. Seoses oma rindkere perfokaga nägin, kui sügavad pained on meie ühiskonnas ja kui kaugele ulatuvad sooliste eelarvamuste juured. Nagu näitusega, nii ka aktsiooniga seoses õppisin paljusid tuttavaid ja võõraid inimesi tundma kas väga haigest või vastupidi, väga lahedast vaatepunktist. Muljeid tuli seinast- seina. Suurim üllatus siiski oli, kui palju leidub neid, kes peavad naise rindkere eemaletõukavaks ja alasti keha inetuks. Artiklite kommentaare, mida varem innukalt kollektsioneerisin, ma enam ei loe. Pole tõesti enam midagi imestada, et Eesti on ainuke EL liikmesriik, kus puudub ametlik nudistide rand.

Kokkuvõtteks. Kui tavaliselt on tegemist kuhjaga, kõik tundub huvitav ja tahaks veel igast asju proovida, siis nüüd ei näe ma peaaegu mitte millelgi enam mõtet.

Kitsed lesbide väljakul ja hullud Karepal

2.06 toimus siis lõpuks Pirnil MA kaitsmine. Kui bussijaamast Narva mnt-le TLÜ poole sammusin, helistas T.V. : „Tead, ma nägin sind jälle unes! Sa jõid kohvikus šampat. Mina tulin ja istusin sinu juurde ja maitsesin sinu klaasist, aga sa said pahaseks, et ma sinu šampa ära joon. See pani mind mõtlema, ega sul napsitamisega probleeme ole?“. Olin jõudnud peaaegu Narva maanteele ja sain vaevu kõne lõpetada, kui pöörasin pead ja kohkusin: minust umbes 10 meetri kaugusel sõiduteel sooritas pikki hüppeid ehtne täiskasvanud metskits! Tugevas stressiseisundis loom tormas, keel väljas trammiteele, kus trammid ja autod tuututama kukkusid. Seejärel jooksis ta ühe poe ukse ette ja seisis seal paar sekundit nagu ootaks sisselaskmist. Sealt jätkas ta teekonda Pirita suunas.

Pirn sai oma magistritöö eest „väga hea“ ning nägi tõeliselt uhke välja. Käisime söömas ja siis läksime Kunstihoone „Sõnastamata lugude“ näitusele, kuhu jäin veel õhtuseks screeninguks ka, kuna Pirn, kellel tekkis kohutav peavalu, läks atekasse magama. Kell kuus hakkasid kaks noort kunstnikku Mateja Glavina ja Petra Hrovatin oma aktsioonidest rääkima ja videoid näitama. Ürituse pealkiri oli "Lesbide ülestõus. Aitab! Me oleme valjemad kui vaikus!". Mulle meeldis, kuidas nad sõpradega kleepisid linnas tänavasiltidele peale oma versioone: “Lesbide väljak” näiteks. Suuri pannoosid ja plakateid paigaldati ka. Politseinikule öeldi, et palun ärge plakateid maha võtke, see on kunstiprojekt ning ei võetudki kohe. Alles paari päeva pärast olid need läinud.

Pärast läksin L.L poole, kus valitses sume varasuvine õhtumeeleolu. Vaatasime mu viimatist videot ja ajasime juttu.

Järgmine täistööpäev lõunapausiga Põhuteatris kulus meil Pirniga kunstisaalides. Loomulikult võttis kõige kauem „Sõnastamata lugude“ väljapanek ja ma tänasin õnne, et kaht seal näidatavat filmi olin varem näinud. Mulle meeldis Minna Hindi ja Liisi Eelmaa videointervjuude komplekt. Koomika oli olemas, probleem olemas, absurd olemas. Mare Tralla töö mõjus alguses üllatavalt, kuid mida rohkem ma ta päevikut lugesin, seda enam hakkas tunduma, et see on lesbifoorumisse saadetud murekiri. Keelekasutus oli üsna omane murekirjadele ning tegevuskäik etteaimatav. Tekkis küsimus, kas sarnasus murekirjadega oli taotluslik ja kas päevik oli kirjutatud juba mõttega see näitusel esitada.

EKKM-is meeldis Köler Prize võitnud kunstniku töö ning lahe oli Sigrid Viir. Timo Tootsi installatsioon nüüd töötas ja ma sain ka lõpuks teada, kui kuulus ma olen. Kunagi ammu, kui seda proovisin ei töötanud. Pirn veel ei tahtnud algul oma ID-kaarti läbi lasta, põhjendades, et foto olevat kole ja tal olevat piinlik, kui see kõigile avalikult nähtavale tuleb. Pärast lasi ikka ja foto paistis seinal ilusam kui originaalis.

Mina autahvlil

Viimane, mida vaatasime oli EKA magistritööde näitus Loovalal. Ronisime järsust trepist üles ja ma mainisin, et kunst ükskord mu tapab, sest higi juba voolas ning jalad olid käimisest ümmargused. Korraga avanes meie ees Art Allmägi magistritöö „Nägin täna öösel unes…“ (juhendaja Teet Veispak). Jahmusin. See oli hea. LGBTQ-temaatika oli lõpuks ometi lihtsalt ja lühidalt kokku võetud. Koomika, absurd, lihtsus. Tõesti fantastiline, et viitsisin treppidest üles ronida ja seda nägin.

Art Allmägi installatsioon

„Sõnastamata lood“ näitus on kokku pandud suuresti dokumentaalsetest materjalidest. Kuna olen varem ise küllaltki palju samal teemal dokfilme ja -asju näinud, jäi ahaa-elamust saamata. Olen muide palju mõjuvamaid filme näinud, kui eelmainit näitusel. On olemas dokfilme testosterooni võtvatest naistest, kes filmi kestel vaataja silme all muutuvad meheks, on filme paduheteronaistest, kes püüavad end lesbiliseks muuta, on mängufilme, kus vanaaja lesbit hoitakse maa all kinni, et ta mehega abielluks ja lõpuks riietatakse ta meheks, on filme… on FILME! Kus need olid? Eks vist Artises, sest OMA Festivali raames näidatakse sealgi päris kõvu filme. On erinevaid näituseformaate, ideoloogiaid ja maitseid, aga praegu olen ma sellises meeleolus, et näitustel võiks olla rohkem suuri mängukarusid ja vähem pikki filme.

Õhtul käisin tädi sünnal. Tädi rääkis, et kavatseb teha meie abiga suure suguvõsa albumi. Sain tädilt oma vanaisa kohta artikleid ja vanaema vanu päevikuid. Loed, kui raske elu oli II ms ajal ja järjest kukub päeviku vahelt kuivanud nelja lehega ristikheinu ja viie lehega sireliõisi… "Jumal hoidku meid kõiki. Vast jätavad osa maad ja metsa meile alles. Nii ilus on oma metsas jalutada.".

Järgmisel päeval käisin Karepal Michael Sagritsa majamuuseumis. Valmistun augustis toimuvaks performance ürituseks „Äng“, mis toimub Karepal ja kuhu mind osalema kutsuti, nii saingi Teet Veispaku nõusse, et mulle seda paika tutvustaks. Lisaks käisime Rakveres näitusel „Minu erootika“. Sven tuli ka Tartust. Näitus ja majamuuseum olid paljutõotava auraga ja ilm oli ilus.

Rakveres on Kondivalu apteek

Rene Reinumäe skulptuur “Haigutav kunstnik”

Jüri Ojaveri teos "Ela ja sära" erootikanäitusel

Sven ja Olga linnupesi uurimas

 Sven hõljub mööda õue

Vestlus nagu tibutants :)

Hiljem sõitsime Sveniga bussiga Tapale ja sealt rongiga Tartu. Tapal passisime ühes urkas.

Rongis lugesin Sacher-Masoch’i romaani „Venus karusnahas“ ning süvenesin sedavõrd, et oleksin Tartu peaaegu maha maganud.

Tartus käisime TÜ kohvikus jäätist söömas ning ma avastasin sealt vana külaliste raamatu, mille esimesed sissekanded olid tehtud kohviku 10.juubeli puhul 50ndatel aastatel. Oma vanaisa nime, kes oli agar kohvikus käia, ma ei leidnud. Ta armastas pigem Werneris istuda. Kohvikus mängis selline muusika, mis hulle rahustab, ja hullud me ju oleme. Normaalne inimene ei teeks oma eluga nii nagu mina.

Või nagu Sven.

5.juunil Tartus pööran pilgu taevasse ja näen, et sajab lund. Tumesinise pilve taustal valgustab päike üle terve atmosfääri lendlevaid võililleseemneid. Keset seemneid lendavad omakorda piiritajad, kelle tiiva alumisi külgi päike oranžikalt valgustab. Seemned maanduvad, kuhu tuul nad viib, et aasta pärast uuesti tärgata. Sinna on palju aega.

Võit

Sõitsime Sveniga laupäeval ratastega trajektooril Tartu-Valgemetsa-Tartu. Distantsi pikkus oli 81,10 km, minu max kiirus 36,9 km/h ja keskmine kiirus 14,8 km/h. Tegime Roiu poe ees peatuse. Kohalik joogiklubi oli juba kohad sisse võtnud. Kui õhtul kella 21-ajal tagasi vurasime, istus veel paar meest samas paigas. Roiu kaudu oli tore sõita, sest seal on rohkem metsa ja väiksemad teed, olgugi et teekate on pikalt kruusane. Valgemetsas olid jalalihased juba päris kanged. Sven hakkas kohe põõsaid välja juurima, ma üritasin riisuda. Raadiost tuli mingi totaalselt sürr saade, kus loeti ette naiste kirju, kes olid kirjutanud oma meestemagneti kuulsusega sõbrannadest. Saatejuhiks oli Kirsti Timmer ühe mehega. Meile Sveniga jäi üks lause meelde: "Voldivahe prügist puhtaks ja läheb jälle!".

Tagasitee oli alguses karm, sest lihased ei olnud eelmisest raundist veel välja puhanud. Kaunis Lõuna-Eesti kuppelmaastik tundus sel hetkel eriliselt vaenulik. Juba enne Lootvinat vajusin bussipeatusse maha, nii et mööduv tervisejooksja mind uudishimulikult seiras. Mõelda vaid, et maainimesed ka tervisesporti teevad! Aga ta oli ehk kevadpühadeks maale tulnud linnavurle nagu meiegi.

Ühe silla peal küsis purjus mees Svenilt, kas pole raske vändata. Sven pööras oma kolmepäevase habemega kaetud näo mehe poole ja vastas „Ei“. Mees: „Oi, vabandust ma arvasin, et olete tüdruk!“.

Ilm oli terve päeva olnud väga ilus ja soe, aga kui päike silmapiiri taha vajus ja maastik lamenes, oli tegelikult palju kergem sõita. Räpina maanteel hakkas hämarusest paistma uhkelt sädelev Annelinna katlamaja, mille esisel põllul kogunesid kisendavad haned. Päris üks hani oli. Jäin soolasambaks lausa. Sven sõitis koju, aga ma jäin katlamaja ning linde pildistama ja filmima. 

Tartu siluett Räpina maantee poolt

Katlamaja Räpina maanteelt

Katlamaja ja auto

Mul nüüd sünnipäevaks saadud uus Lumixi HD digiseep käigus. Tegin juba isegi videomontaaži sellega filmitud toormaterjalist ja panin pealkirjaks eksp-i mailinglistist inspireerituna „Haneauk“.

 

Kella 22-ajal end koju vedanud, avasin Facebooki ja sain teada, et olen võitnud filmiga Mehe tee  esikoha 46ndal üleriigilisel harrastusfilmide festivalil. Kust siis veel enda kohta uudiseid lugeda, kui mitte FB-st, kuhu sõbrad neid üles riputavad! Preemiast teatati mulle juba nädalapäevad varem, aga kirjas ei täpsustatud, mitmenda koha ma võitsin. 43ndal harrastusfilmide festivalil sain oma teise filmi, Harilik pensionär eest ka auhinna, aga mitte esikoha vaid lihtsalt tunnustuse, raamatu ja diplomi, milliseid jagati mitmele filmitegijale. Nüüd selgus, et esikoht ning korraga olin raadios ja lehtedes, eriti ägedalt veel Päevalehes. Oleksin teadnud, et esikoha sain, oleksin ilmselt Valgemetsa asemel siiski Tallinna Artise kinno oma autasu järgi sõitnud. Esikoha auhind on diplom ja 127 EUR-i. Ema teatas järgmisel päeval, et talle pidid igasugused tädid helistama ja küsima, et kas tõesti ta tütar on võitnud esikoha ning et kas tõesti ta tütar on selle artikli autor, mis kunstnike palkadest räägib ja muud säärast.

Pereteemaline video sai täna valmis. Homme sõidan Tallinna ning sealt reedel Londoni. Tagasi tulen 3. mail, kui vahepeal päikese magnettorm Maad ei taba. Briti kuningliku paari pulm on tegelikult juba piisavalt kohutav. Rahvas kogunevat juba praegu magamiskottidega linnaruumi uhket paariminekut kaema.

Kirev nädal

12. aprillil oli kosmonautikapäev ja Gagarini lennu 50. aastapäev. Olen sellest põlvkonnast, kus lapsed veel kosmonaudiks tahtsid saada. Tookord ütles ema mulle, et kosmonaudiks võetakse vaid erakordselt tugeva tervisega inimesi, mina aga olin ühtelugu haige ja kehaehituselt kõhn. Ise tundsin end tõsi küll, palju tugevamana kui teised mind arvasid olevat. Nüüd on saabunud aeg, mil tunnen, et olen kosmoselennuks valmis. Jõutrenn ja korralik toitumine on muutnud mind tugevaks ja terveks. Lihaste arvelt on tulnud kehakaalu juurde, kuigi ma pole kindel, et ilmaruumis kaaluta olekus inimese kaal üldse rolli mängib. Doonori puhul mängib küll. Alla 50 kg kaaluv inimene ei tohi verd anda. Nii et kosmosesse ma saaksin, aga doonoriks ei saaks.

Viisin enda ja oma maja KÜ rahustuseks kosmonautikapäeval oma lahkunud isa Volkswagen Passati (1984-2011) Kuusakoski taaskasutusse. See oli juba kaks aastat maja ees seisnud. Mul ei olnud seda kuhugi panna ja remondiks puudus raha. Pealegi oli lammutamine ainus võimalus masin ARK-i registrist maha kanda. Isa ei teinud testamenti ja nii see auto siis oligi lihtsalt iseenda oma. Kuigi isa sõber, kes autot remontis ja ülevaatusele viis, ütles et parema meelega saadaks ta masina kohe romulasse ja et rohkem ta seda logu enam kunagi näha ei taha, sõitsin sellega 2008. aastal ringi ilma ühegi probleemita. Isa sõber tegi sellest kuuldes suured silmad. Siis aga selgus, et juba pool aastat tagasi oleksin pidanud ülevaatusel käima. Seejärel jäin Londonis auto alla ja ei oleks nii ehk naa saanud autot juhtida, kuna hüppeliiges oli puruks. Jätsin auto seisma. Seistes kiilus tal üks ratas kinni, aku läks tühjaks ja lumi vajutas stange nukralt viltu. Üsna karm vaatepilt oli selle masina treilerile vedamine. 

Kergendus, et auto sai ära antud, oli suur, isegi kui nägin oma silmaga, kuidas kopp tal aknaäärest kinni haaras, nii et terve aken purunes ja katus lössi läks, õhku tõstis ja pauguga maha pani. Treilerijuht arvas, et mu autost tehakse uusi autosid.

Pärast ootasin ARK-is tund aega oma järjekorda, et romu arvelt maha võtta ning olin juba tüdimusest täiesti apaatne, kui helistas Toits, kes teatas, et TV3 uudistes öelnud, et UFO-d on olemas.

15. aprillil esinesin ettekandega Tallinna Rahvusraamatukogus kodanikuaktiivsuse seminaril „Kodanikud kui aktiivsed ühiskonna mõjutajad“, mida orgunnis Sirje Kingsepp. Rääkisin oma feilinud elust ja kunstniku õigusest saada töö eest palka ja omada tervisekindlustust. Mu ettekanne tegi kõigile nalja. Veel olid kohal ja võtsid sõna loomakaitsjad, EGN aktivistid ning TLÜ õppejõud Anu Toots ja Rein Ruutsoo, kes väga jõuliselt esines.

Pärast sõime seminarist järgi jäänud saiakesi ja salateid kuni raamatukogu sulgemiseni. Tuled juba kustutati ära, kui kiiruga saiu kaasa pakkisime ja treppidest alla jooksime. Mis siin imestada, kui enamus olid kunstnikud, noored või töötud.

Seminaril oma järge ootamas

Laupäeval oli ilm rõvedalt hall ja külm. Õhtul sain autoga Tartu. Juht oli noor naine. Magasin autos. Iga kord möödasõitu sooritades andis tšikk oma punasele maanteemuhule ketsi, nii et see röögatas ja ma ärkasin! Oma sõbrannaga rääkis ta naiste ja meeste palgalõhest ja oli võitluslikult meelestatud. Kahe tunniga sõitsime ära.

Tartus hakkas kohe action, sest kuna õhtu oli käes ja järgmisel hommikul olin lubanud Lagle Aimi ja Margus Kiisiga kummipaadimatkale minna, tormasime Sveniga Aivari poole, kel oli sünna. Viisime talle nänni ning jaurasime seal endalegi üllatuseks lausa neli tundi. Koju saime kesköö kandis.

Hommikul olin nagu zombie. Ees ootas kummipaadimatk Võhandul. Ilm endiselt hall, tuju polnud ollagi. Pakkisin, ostsin süüa, eriti kohupiima, kus on pikka ühtlast energiat andvad valgud ning lõpuks sõitsime Aivariga Lagle ja Marguse juurde. Kui kohale jõudsime, hüüdis terve nende pere aknast, et tulge üles. Läksime. Oli kolm last, keskmine, 5-aastane meikis. Kiikusin ühe lapse kiigel. Margus seletas, et see kõige pisem, aastane laps teab, kui Lagle ja Margus seksima kavatsevad hakata. Müstilist teadmist seletas Margus tõsiasjaga, et noorim laps ei soovi oma pesamuna staatust kaotada. Uue tite tegemist peab takistama. Ma ei imestanud põrmugi, et Margus seksiteema üles võttis.

Valitses rõõmus ja ootusärev meeleolu. Asju kanti autodesse. Kaasa tuli kaks last. Läksime kahe autoga: Aivari ja Marguse omaga.

Räpinas jätsime Marguse auto Võhandu kaldale ja sõitsime Leevakule Aivari autoga. Parkisime kohta, kust kavatsesime paadid vette lasta. Pidime jälgima, et hirmus kosk meile tee peale ei jääks, kui kummipaatidega vette läheme. 

Pumpamine võttis omajagu aega. Tuli juttu klistiirist ja Margus teadis rääkida, kuidas nõuka ajal tegi üks tüüp teisele mingi traktori pumbaga õhk-klistiiri. Veel jutustas ta, kuidas ta eelmisel aastal osales paadimaratonil laste kummipaadiga ja sai disklahvi, kuna kohe alguses pani puusse ja paat läks lõhki. Pärast lappimist sõitis edasi, aga oli viimaste seas. Siiski lõpetas varem kui 24 tunni pärast ja nii oli disklahv tegelikult väga ebaõiglane, sest kõik, kelle aeg jääb 24 h sisse, pidid saama ametlikult lõpetada ja arvestatud

Meie kummipaadisõit algas alles kl 13.30. Olin Lagle ja pesamuna PR-ga ühes paadis, Margus ja vanim laps, 8-a. TT olid teises paadis. Filmisin Laglet ja 1-aastast PR-i. Aerutasime Laglega kordamööda. Kummipaadi omapära on liikuda külg ees, nii et jõutõmbed kahe aeruga kujunesid harvadeks. Ikka pidi ühe aeruga solistama, et paadinina otseks saada. Vett oli palju ja päike säras. Tegime läbi mitu U-kujulist kurvi ja vahepeal sõitsime suurvee alusel heinamaal, kust läksid üle elektriliinid. Tegime ühe peatuse. Räpinas olime ca 3,5 tunni pärast. Kokku sõitsime umbes 15 km. Meil oli Laglega palju rääkida, muuhulgas meenutasime ühist sõpra Immarit, kelle vana paat, rikkis GPS, ilmatuma suur ragisev raadiosaatja, katkine auto, mille summuti kukkus maanteele on jätnud kustumatu jälje me teadvusse. Immariga hängimise aeg jääb 2000. a algusse. Kui PR tüdines, hakkas Lagle talle kaku küpsetamisest laulma ja see kõlas täitsa nagu Seto memmede hüüd, mis oli väga muljetavaldav.

Räpinasse sisse sõites oli PR-l kopp nii ees, et ta hakkas karjuma. Hoidsin teda kinni ja Lagle sõudis. Pulkkange PR röökis ja viskles, kuid milleks ma jõusaalis käin, kui ma aastast last ei suuda ohjeldada ja muidugi ei pääsenud ta minema. Helgetel hetkedel mängisime koos ja PR  kutsus mind pidevalt naiseks, hoolimata sellest, et Lagle talle kõik mu nimed ja isegi hüüdnime selgeks püüdis õpetada. Reisi lõpuks tundsin end kohe palju naiselikumana kui varem. Tegelikult olin üllatunud, et 1-aastane mudilane nii palju rääkis. Mõni ei ole veel 30-aastaseltki nii sõnaosav.

Räpinas jätkas Margus teekonda soolosõitjana kuni Võõpsuni. Meie läksime poodi ja pärast sõime.

Seejärel haarasin Marguse auto rooli ja tahtsin talle Võõpsu järgi sõita, terve pere pardal. Kahjuks ei leidnud me autotulede kangi. Lagle muudkui liigutas vasakpoolset kangi ja ma vaatasin eest, kas tuled süttivad. Ei midagi. Siis läks Lagle vaatama ja mina liigutasin kangi. „Põlevad ju!“ hüüdis Lagle. Tegelikult ei põlenud vaid valguslaik laternatel oli loojuv päike. Helistasime Margusele, kes ütles, et hoopis parempoolset kangi tuleb liigutada. Rohkem takistusi meil ei olnud ja me sõitsime Võõpsu. Margus juba randus. Koduteel rääkis Margus ARS-i süsteemist. 

Loe ka Marguse versiooni paadimatkast. Seal on rohkem videoid ja pilte.

Õhtul väsinuna koju saabudes leidsin postkastist teate, et olen võitnud filmiga „Mehe tee“ preemia üleriigilisel 46. Amatöörfilmide festivalil.

Järgmine päev kulges töö tähe all. Hommikul käisin Vunderis pappi ostmas ja ülejäänud päev läks uue video ette valmistamisele. Tegin papist lehma maski ja lennukitiivad. Õhtul toimus filmimine. Loon videot EGN-i perekonnateemalisele kunstinäitusele.

Olen endale lõpuks orja ka saanud. Ta on ilusam ja targem kui eelmised kandidaadid. Valgemetsas töötamine sobib talle ja puha. Esmakohtumine on alles ees.