Matka teine etapp

Nagu öeldud, jätkasin matka RMK Matkateel (375 km läbi Eesti) rattaga 3. augustil Kesk-Eestis asuvast Paunkülast, kuhu Aivar mind Tartust autoga kohale viis. Jätkasime kahekesi: Sven jalgsi, mina rattaga.

Matka I etapp kestis minu jaoks kaks ja pool päeva, (29.- 31. juuli k.a.) ning II etapp kaheksa päeva (3. - 10. august k.a, kuigi viimane päev oli peamiselt bussiga kojusõit, rattaga vaid 4,4 km).

Kokku kestis matk 10,5 päeva.

Minu poolt läbitud kilomeetrid

Jalgsi kahe ja poole päevaga 48 km

Rattaga

• 3. August 45 km keskm kiirus 11,9, max 30 
• 4. Aug 41 km keskm kiirus 15, max 30
• 5.aug 41 km, keskm k 13, max k 29,8
• 6. Aug  51,5 km, keskm k 12,5, max k 25,9
• 7. Aug 27,8 km, keskm 9,7, max 21
• 8. Aug 33 km, keskm k 13,3, max 20,8. Koos ujumaskäiguga õhtul.
• 9. Aug. 30 km keskm 11,9, max 24. Koos poeskäiguga Kilingi-Nõmmes.
• 10. aug 4,4 km

Kokku jalgsi ja rattaga läbitud 10,5 päeva jooksul 321, 7 km.

See pole mingi saavutus. Mu rekordid on jalgsi päevas kerge kotiga 47,5 km ja rattaga 11 päevaga 618 km, aga vähemalt andsin endast parima ega loobunud nagu mõned mehed. :) Ilm püsis kogu matka vältel ilus, vihma ei sadanud kordagi ning paar päeva oli isegi nii kuum, et sõitsin mõnda aega palja rindkerega, kuigi see polnud SEE matk. Hoolimata muljetavaldavast koormast ratta peal, oli matk minu jaoks kerge, ainukesena häiris telgis magamine ning kui vahepeal pidi mööda liivast kitsast metsarada ja juurikaid sõitma.

Rattamatka alguseks valmis!

Pagas ees ja taga, kuid ikka kergem kui seda seljas tassida!

Ajakava

3. august 45 km

Rattaga Paunküla-Hirvelaane. Mõnus kulgemine tundmatutel radadel. Palju külavaheteid ja pinnaseteid, asustus hõre, vaid paar maja 45 km-se teekonna peale. Mul õnnestus ühest teeotsast mööda põrutada ja avastasin end maailma lõpust Saueaugu külast, kuhu ma minna ei plaaninud. Pidin mõned lisakilomeetrid sõitma, nii et Sven jõudis jalgsi esimesena laagrisse. Hirvelaane laagrikoht on sügaval metsas. Olime kindlad, et ükski teine matkagrupp sinna ei tule, aga meie hetkelisel äraolekul, mil vett tõime, oli lõkkekohta siiski saabunud Saue noortekeskuse tüdrukute matkarühm kasvatajatega. Õnneks olid nad toredad - ei kuulanud titehäälega laulvaid Eesti naisi, ei joonud ega suitsetanud. Tegemist oli kogenud matkajatega.

Hirvelaane lõkkekoht

4. august 41 km

Kuimetsa-Kaiu-Piiri. Kuna tahtsime ühe öö veeta mu ema pool, hälbisime seekord ametlikust matkarajast. Hirvelaanest Kaiuni rändasime eraldi, Kaiu poe ees saime kokku ja seejärel läksime ema juurde: Sven bussiga ja ma rattaga. Minu teekond: Hirvelaane - Kuimetsa - Ida urked (legend maa-alusest linnast jne) - paranormaalne Mahtra/Kolgu/Kaiu raba ning õhtuks ema poole Piirile.

Kaiu raba vaim

Paljaste rindadega kätega Kaiu raba tontide vastu!

Ema ei jõudnud ära imestada, et ma nii raske meesterattaga sõita suudan, pakid ka veel peal. Svenile sai otsitud vabaaja riietust õhtuseks grilliks ja kuna oli kuumalaine, käisin isegi jões. Tahtsime ka oma pesu pesta, aga selgus, et pesupulber on emal otsas ja Sven käis rattaga Raplas seda ostmas: tegi veel 18 km otsa.

Garderoobi revideerimas

5.august 41 km

Sven: algab matka teine nädal ja vorm on sama hea nagu alguses!

Sisalikud ema pool. Hämaruses ja suure avaga ei saanud mõlemat korraga teravaks.

Piiri-Tillniidu. Sven läks jälle esimese osa bussiga, ma muidugi kogu tee rattaga. 11 km pärast tundus mulle, et olen taas õige teeotsa maha maganud ja Paluküla asemel hakkan jõudma Keava. Tee ääres metsatukas tervitas mind lehmakari. Loomulikult asusin neid pildistama.

Samal ajal aga kukkus mu ratas maha, sest jalg oli sellise raske pagasi jaoks liiga nõrk. Ehmatusega täheldasin, et lenks on kõver ja mutrivõti puudu. Jälle kodutöö tegemata! Sõitsin kõvera lenksuga kuidagimoodi edasi, lootuses leida lahendus. Nii jõudsingi juhuslikult Kehtna ehituspoe ette. Poe nimi on Triger-e ja see oli veel tund aega avatud. Rääkisin müüjale oma mure ära ning ta keeras maru suure mutrivõtmega mu rattalenksu õigeks. Tahtsin temalt osta samasugust tellitavat mutrivõtit, soovitavalt aga väiksema käepidemega, et oleks kergem vedada, aga tal polnud sobivat ning ta andis mulle tasuta enda oma ja soovis head matka. Muutusin rõõmsaks ja tahtsin öelda, et tänan teid, te olete väga armas, aga poole pealt vahetasin sõna "armas" "lahke" vastu, sest mine tea, mis ta muidu oleks arvanud. Tänan Kehta ehituspoe müüjat ka siin blogis. Kui ma lenksu poleks korda saanud, oleksin matka uuesti katkestama pidanud.

Kehtna Triger-e rulz!

Seejärel sõitsin mööda suurt maanteed Lelle, kus kohtusme Sveniga. Poe ees passis poiste kamp ratastega ja mingi omatehtud motoriseeritud käruga, jotad viskasid viina ja naisi ei olnud näha. Ainuke naine Lelles oli söökla perenaine. Sööklat silmates lootsime keha kinnitada, kuid see oli avatud vaid tund aega päevas: kl 12 - 13 ja perenaine ütles, et ta ainult ette tellimisel vaaritab. Samas lubas ta mul lahkelt söökla tualetis käia. Seejärel selgus, et GPS ei näita täpset suunda ja pole päris kindel, kuhu peame minema.

Lelle gäng

Nähtud Lelles

Läksime Sveniga tülli ja kulgesime mossitades laagrini, GPS hakkas poolel teel tööle. Analüüsisin teel olles järgmist mõttetera: me armastame inimesi nende vigade, mitte heade omaduste pärast ja jõudsin tõdemuseni, et see on täielik jama. Me TALUME armastatud inimeste vigu heade hetkede nimel, mida need inimesed meile parimatel päevadel pakuvad, mitte ei armasta neid nende vigade pärast.

Tillniidu lõkkekoht asub endise Tillniidu metsavahitalu õuel. Taluhoone varemed on siiamaani püsti. Teisi matkalisi seekord laagrisse ei tulnud. Tuju paranes, sest koht oli kaunis ja ritsikas jalutas meie asjade vahel. Tegime lõket ja läksime telki magama. Päeva jooksul juhtunud viperused olid ju kõik hästi lõppenud.

6. august 51, 5 km

Lõuna ajal jätkasime teekonda. Lokutal pildistasin jälle lehmi.

Edasi sõitsin Eidapere raamatukokku tehnilist parki laadima. Personal naeris, kui Sven mulle helistas, sest telefon tegi "ammuuu" nagu lehm. Ma mõtlesin, et nüüd mõtlevad, et linnavurle matkab maal ja on selle auks lehma ammumise helinaks pannud. Raamatukogus rääkisid tädid omavahel moosi keetmisest ja koogi küpsetamisest. Seejärel käisin kohalikus poes (Madise äri), mis oli viimane pood enne mitmepäevast pausi. Ostsin muuhulgas Kasekese batoonikesi, mis end hiljem lõpututel sihtidel metsa vahel kuhjaga ära tasusid.

Mukri rabade vahelisel sihil eksisin korraks ära, hakates Koogiste poole sõitma. Kondiitrit ikka kisub Koogistesse. Kohtusime Sveniga Mukri lõkkekohas, kus andsin talle laetud fotoka. Siis taas õhtuni lahus. Sõitsin mööda metsasihte Võidulani. Poolel teel pidas Koit Toome moodi mees auto minu juures kinni ja uuris, kuhu ma lähen. "Siin on palju karusid ja hunte!", üritas ta mind hirmutada. Vastasin, et pole kahjuks oma teekonnal loomi näinud, aga tahaks küll. Ta ütles, et olen julge naine, et üksi matkan. Ta ei teadnud, kuidas ma veel matkanud olen ja ma ei öelnud ka. Võidula on väike küla ja seal ollakse ilmselt oma mõisa üle väga uhked. Kõikjal seisid sildid "siin asus sepikoda", siin asus "klaasivabriku põletusahi" jne. Panin edasi Käru poole ja peagi tuli üle 10 km pinnaseteed. Enamasti oli see ilus metsadevaheline RMK siltidega tähistatud tee, aga vahepeale sattus mingi jube karjäär, kus oli liivane ja ebamugav sõita. Viimaks sain asfaldile ja läksin Kurgja-Linnutajale Sveni ootama. Tema oli alles kaugel, olin väsinud ja hakkas jahe. Kui ta tuli, kolistasime mööda paksu metsa Sakala teed pidi Saeveski metsaonnini. Kitsas puujuurte ja vallidega metsarada käis üles ja alla ning täislastis rattaga oli seal päris kahtlane liikuda. Järgnev lõik on pimedas ja käigu pealt filmitud, nii et kvaliteet pole kiita, aga umbes nii ma sõitsin.

Saabusime metsavahimajja ja ööbisime puulavatsitel, mis oli õudne. Maja oli suur, ahjudega ja lõkkekoht ilus. Jõgi oli ka kohe paari meetri kaugusel, nii et sai end veidi värskendada. Kallas aga oli porine.

Saeveski metsaonni lavatsid

Saeveski metsaonn

Jätsime külalisraamatusse jälje

Keegi oli seinale teateid jätnud

Lahe sein!

7. august 27,8 km

Hommik oli kole, kuna lavatsil oli vastik magada. Poode ega kohvikuid ette näha ei olnud. Vesi hakkas otsakorrale jõudma. Vahepeal ei jäänudki muud üle kui jõevett keeta.

Minu suureks hämminguks kulgesime sissejuhatuseks 6 km rattaga juurikases ja liivases metsas. Rattaga oleks küllap kuidagi ümber metsa saanud, aga ma olen ikka nii "geniaalne", et RMK jalgrattaradade kaardid jäid kodus välja printimata. Öäkkk.

Lõpuks saabusime kurnatute ja tolmustena Vanaõue puhkekeskusse, kus pesime ja sõime. Samal ajal sadas sinna sisse suur bussitäis pidulikes riietes pestud ja kammitud Nokia Kontserdimaja töötajaid, kaasas loomakostüümid ja karastusjoogid - suvepäevadele. Ajasin pärast pesu veel seljankat rattapükstele ja kontrast suvepäevalistega oli päris kõva.

Hetk enne supi pükstele ajamist

Kuna mulle tundus, et Sven minuga raske teelõigu teemal solidaarne ei ole ja tegelt ta ei olnud ka, siis läksime Sveniga jälle tülli. Kuumalaine ja esialgu uuesti jõle metsatee, millele järgnes 15 km lahtiste kividega kruusa. Sõitsin nagu kotis, kuna kaart, mille Aivarilt olin saanud, lõppes otsa ja orienteerusin vaid RMK siltide ja ilmakaarte järgi. Pidasime telefoni teel sidet. Minu rahuloluks viskas Svenil ka lõpuks kopa ette - nüüd oli ta minuga solidaarne ja arvas ka, et sellist tüüpi teed on tõeliselt rõvedad. Jäime graafikust maha. Pidime plaani järgi veel 10 km edasi minema, kuid jäime ööbima Soomaal asuvasse Oksa laagrikohta. Seekord jõudsin laagri esimesena, käisin kitsas puhta veega Lemmjões suplemas ja päevitasin. Sven saabus õnnelikuna, käes 1,5-liitrine  pudel maapiimaga. Ta olevat tallu vett küsima läinud, aga lisaks veele ka piima saanud. Mul on hea meel, et maaelu veel päriselt välja surnud pole ja mõned veel oma tarbeks lehmi peavad. Probleemid ununesid, jõime piima ja naersime. Netti polnud saanud alates eelmise päeva lõunast.

Nii lõhutakse laagriplatsil puid

8. august 33 km

Öö oli soe. Jätkasime teekonda kuni helistas Pirn ja ütles, et ilmateade lubavat hiidrahet ja äikesetormi. Meie esimene peatus oli Soomaa külastuskeskus, kust ma uued matkatee kaardid sain ja korraks internetis käisin. Vaatasin netist, et tuleb tavaline ilm, äikesevõimalusega. Ainus hoiatus oli, et temperatuur võib tõusta üle 32 C. Kuum oli tõesti. Külastuskeskusest saime külma joogivett ja kohvi, aga koogikesi seal polnud. Edasi sõites viskasin särgi seljast. Tee oli inimtühi, ainult paar autot tuli vastu. Olin juba enne nelja Pertlimetsa laagris, Sven jõudis kuueks. Otsisin kaardi abil Halliste jõe üles ja õhtul käsime rattaga ujumas. Oli jube palav, midagi ei jaksanud teha.

Sveni särk

Sven

9. aug 30 km

Öö oli vaikne, kuid ase künklik, uni seega väga vilets. Hommikul oli mu nägu nagu poe taga viina võtnud parmul. Tuul oli tõusnud, aga rahet ei sadanud. Sõime viimased toidujäänused ja asusime Kilingi-Nõmme poole teele: 27 km metsasihte ja grande finale- liivane ülesmäge tee mändide vahel, kuhu paar autotki sattus. "Super!" Pidin ratast käe kõrval lükkama. Svenil jälle vedas: ta nägi teeveerel sellist pakkumist ja kasutas ka:

Karulaane talu hoolib matkajatest

Kilingi-Nõmmel mu matk lõpes, kuna seal oli viimane võimalus suure bussiga koju saada. Ratast saab ainult suure bussi peale panna. Sven tahtis kaks päeva veel teha. Ööbisime Livonia matkamajas, kuhu ma halvast teest hoolimata saabusin juba kl 13.30. Kedagi ei olnud kodus, nii helistasin matkamaja peremehele Aivarile, kes oli väga külalislahke, juhatas mulle võtme asukoha ja ütles, et kõik on meie tulekuks juba valmis pandud. Nii oligi. Tundsin end nagu kodus. Majas oli kahel korrusel suur elutuba, köök, magamistoad, saun, seinal suured kaardid jne.

Elutuba

Duši all käidud, sõitsin kesklinna, kus on peamised poed. Käisin Konsumis, kus üks naine rääkis müüjale, et ta sel aastal marjul käia ei viitsi. Nägin mitut kohvikut ja teeviita, mis näitas, et ööklubi Gia asub 1 km kaugusel. Inimeste poolest vaikne, aga muidu tuuline dramaatilise valgusega päev, suurte aedadega majad kahel pool teed.

Svenil oli selleks hetkeks juba 302 km käidud. Ta ise pildistas ennast seal

Kui Sven kohale jõudis, käis ta poes ja tegi süüa ning seejärel sõitis bussiga 45 km kaugusele Pärnu, kus oli tarvis sularaha sissemakset teha. Asjad korras, pidi ta viimase bussiga tagasi tulema, varsti aga helistas ja teatas, et jäi viimasest bussist Kilingi-Nõmmele maha, kuna ootas bussi vales kohas. Kell oli 21-ringis, oli veel valge ning me otsustasime, et ta tuleb häälega. Mõne aja pärast helistas ta uuesti ja kurtis, et keegi ei võta peale. Olin päris üllatunud, sest tavaliselt ikka keegi halastab. Kuna hakkas pimedaks minema, tekkis küsimus, mida teha. Esialgu tampis ta lihtsalt hääletades edasi.

Vahepeal tuli matkamaja juht Aivar, tõi mulle tee jaoks piparmünti, aitas teleka käima panna ning küttis sauna. Kahjuks ei saanud Sven millestki osa.

Kella 23-ajal teatas Sven, et nüüd on nii pime, et vastutulevate autode tulede tõttu pole enam midagi näha. Kilingi-Nõmmele olevat veel 30 km, aga ta olevat nii väsinud, et keeravat kuhugi kuuse alla magama. Temperatuur oli alla 10 C ja ma hakkasin muretsema. Ta oli sel päeval enne Pärnusõitu juba 30 km jalgsi kõmpinud ja tal polnud kaasas ei lampi, helkurit, vett, toitu ega GPS-i. Telefoni aku olevat tal peaaegu tühi. Pimedas ei julgenud muidugi keegi teda enam auto peale võtta. Sven on väga tugev kõndija, aga ta võimetel on piirid. Mis siis, kui inimene tee peal kurnatusest kokku variseb? Oli juba keskköö kui helistasin hädaabisse. Mind ühendati politseiga. Seletasin siis juhtunu ära ja pärast väikest mõtlemisaega öeldi, et kuigi nad saavad inimlikult probleemist aru, politsei taksoteenust ei paku ja et otsest ohtu ei nähta. Üle jäi nüüd vaid kõndida.

Rännumees saabus järgmisel hommikul kell 8.30 ülimas kurnatuses. Ta olevat vahepeal bussiputkas puhata püüdnud, kuid kuna seal hakanud külm, siis maapinnale niidetud heintesse heitnud. Suure januga oli ta pohli söönud. Päikesetõusu ajal hakkas uuesti hääletades vantsima, aga ikka ei võetud auto peale. Päris jõhkrad autojuhid elavad Pärnumaal. :( Sven püstitas seoses selle jamaga oma käimisrekordi: 75 km 24 tunni jooksul ja loobus plaanist matka jätkata. Peale uinakut pakkisime asjad ja sõitsime bussiga Tartu.

Sven enne matka 29. juulil

Sven peale matka 10. augustil

Jalanõud peale rekordi püstitamist

Sven kõndis 12 päevaga seljakotiga jalgsi 375 km. Nüüd, kaks päeva hiljem on ta täielikult taastunud, isegi ainuke vill, mis tal väikesel varbal oli, kadus eile jälgi jätmata.

Matkatee skeem näitab, kes kui kaugele jõudis ja mis toimus. :)

Rattamatk paljaste rindadega feminismi kontekstis

Eile käisime Sveni ja Aivariga rattamatkal Tartu-Annikoru-Elva-Tartu. Distants 80 km. Kusagil külavaheteel võtsin rinnad paljaks ja sõitsin nõnda Annikoruni, kus poe ees pilti tegime. Poodi minnes panin siiski topi selga, kuna aimasin, et see ei lõpeks hästi, kui läheksin poodi poolalasti. Oleks siis Aivargi solidaarsuse mõttes minuga koos palja ülakehaga poodi tulnud, aga ei, tema pani särgi selga, kuna arvas, et ta karvane rind šokeerib inimesi! Kohe saabusidki poe ette mingid rullnokad…

Naistel peaks olema õigus riietuda nii nagu nad ise tahavad, kartmata nilbeid märkusi. Isegi palja ülakehaga võiksid naised käia kuumal ajal. Miks mehed seda võivad? Ühiskond peab muutuma, mitte naiste stiil! Londonis, Torontos jne on vinged meeleavaldused, kus naised nõuavad õigust riietuda kuidas iganes, kartmata meeste solvanguid ja vägivalda. Kahe käega poolt.

 – Toronto

 – London

Mare Tralla kirjutas Postimehesse väga hea loo. Toetan tema seisukohti naisküsimuses.

Kuna ühiskond on sallimatu, siis tekkiski minus tõrge siseneda poodi poolalasti. Võiks lõpuks kohale jõuda, et isegi kui naine otsustab palja ülakehaga avalikku ruumi ilmuda, ei tähenda see kutset seksile ja kellelgi pole õigust ahistada miniseelikus ja tikk-kontstel liikuvat naist, meest ega kesksoolist. Saan aru, et loomulik uudishimu paneb sellistele tegelastele järgi vaatama, aga vaadata saab ka viisakalt.
Siit artiklist selgub, et palja ülakehaga käimine on täiesti seaduslik. Naisi eraldi ei mainita, järelikult kehtib see ka naistele.

Muide, poes hakkasin pearätti pähe siduma, püüdes poeukse klaasi peeglina kasutada. Poemüüja õpetas, et lühem räti kolmnurk käib peale. Jäin täitsa sõnatuks. Tuleb välja, et kusagil on maailm, kus isegi rätiku sidumiseks on reeglid. Kas ma olen eluvõõras?

Enne poe ette jõudmist möödus meist vanem mees jalgrattal ja küsis: „How do you do?“ vastasime, et very well. Enamus inimesi, kes meid rattamatkadel kohtab, peab meid välismaalasteks. Eestlased sõitvat autodega.

Ilm oli tohutult kuum ja me tahtsime ujuma minna. Aivar viis meid oma töökaaslase maamajja, kus on väike tiik. Seal me koos roheliste konnade ja kullestega suplesimegi. See töökaaslane on minu blogi fänn. Kindlasti oli ta õnnelik, mind alasti tiigis nähes, aga ta oli äärmiselt viisakas. Ta kaks poega olid ka õues. Samuti viisakad. Filmisin, olles paljas, paarituvaid konni ja Aivari töökaaslane ei saanud traktoriga sõita, kuna enese teadmata olin tal ees. Seepeale küsis ta, ega traktori mürin mind sega!

Elva poest ostsime külma jooki ja juba teist korda jäätist. Kooli jäätist. Täitsa nagu vanasti. Sealt kimasime Tartu. Mul olid eelmisel päeval jõusaalis käimisest lihased jube valusad ja lisaks lõin rattapedaaliga oma sääreluu peale kaks suurt valusat muhku. Nii et invaliid valmis.

Võit

Sõitsime Sveniga laupäeval ratastega trajektooril Tartu-Valgemetsa-Tartu. Distantsi pikkus oli 81,10 km, minu max kiirus 36,9 km/h ja keskmine kiirus 14,8 km/h. Tegime Roiu poe ees peatuse. Kohalik joogiklubi oli juba kohad sisse võtnud. Kui õhtul kella 21-ajal tagasi vurasime, istus veel paar meest samas paigas. Roiu kaudu oli tore sõita, sest seal on rohkem metsa ja väiksemad teed, olgugi et teekate on pikalt kruusane. Valgemetsas olid jalalihased juba päris kanged. Sven hakkas kohe põõsaid välja juurima, ma üritasin riisuda. Raadiost tuli mingi totaalselt sürr saade, kus loeti ette naiste kirju, kes olid kirjutanud oma meestemagneti kuulsusega sõbrannadest. Saatejuhiks oli Kirsti Timmer ühe mehega. Meile Sveniga jäi üks lause meelde: "Voldivahe prügist puhtaks ja läheb jälle!".

Tagasitee oli alguses karm, sest lihased ei olnud eelmisest raundist veel välja puhanud. Kaunis Lõuna-Eesti kuppelmaastik tundus sel hetkel eriliselt vaenulik. Juba enne Lootvinat vajusin bussipeatusse maha, nii et mööduv tervisejooksja mind uudishimulikult seiras. Mõelda vaid, et maainimesed ka tervisesporti teevad! Aga ta oli ehk kevadpühadeks maale tulnud linnavurle nagu meiegi.

Ühe silla peal küsis purjus mees Svenilt, kas pole raske vändata. Sven pööras oma kolmepäevase habemega kaetud näo mehe poole ja vastas „Ei“. Mees: „Oi, vabandust ma arvasin, et olete tüdruk!“.

Ilm oli terve päeva olnud väga ilus ja soe, aga kui päike silmapiiri taha vajus ja maastik lamenes, oli tegelikult palju kergem sõita. Räpina maanteel hakkas hämarusest paistma uhkelt sädelev Annelinna katlamaja, mille esisel põllul kogunesid kisendavad haned. Päris üks hani oli. Jäin soolasambaks lausa. Sven sõitis koju, aga ma jäin katlamaja ning linde pildistama ja filmima. 

Tartu siluett Räpina maantee poolt

Katlamaja Räpina maanteelt

Katlamaja ja auto

Mul nüüd sünnipäevaks saadud uus Lumixi HD digiseep käigus. Tegin juba isegi videomontaaži sellega filmitud toormaterjalist ja panin pealkirjaks eksp-i mailinglistist inspireerituna „Haneauk“.

 

Kella 22-ajal end koju vedanud, avasin Facebooki ja sain teada, et olen võitnud filmiga Mehe tee  esikoha 46ndal üleriigilisel harrastusfilmide festivalil. Kust siis veel enda kohta uudiseid lugeda, kui mitte FB-st, kuhu sõbrad neid üles riputavad! Preemiast teatati mulle juba nädalapäevad varem, aga kirjas ei täpsustatud, mitmenda koha ma võitsin. 43ndal harrastusfilmide festivalil sain oma teise filmi, Harilik pensionär eest ka auhinna, aga mitte esikoha vaid lihtsalt tunnustuse, raamatu ja diplomi, milliseid jagati mitmele filmitegijale. Nüüd selgus, et esikoht ning korraga olin raadios ja lehtedes, eriti ägedalt veel Päevalehes. Oleksin teadnud, et esikoha sain, oleksin ilmselt Valgemetsa asemel siiski Tallinna Artise kinno oma autasu järgi sõitnud. Esikoha auhind on diplom ja 127 EUR-i. Ema teatas järgmisel päeval, et talle pidid igasugused tädid helistama ja küsima, et kas tõesti ta tütar on võitnud esikoha ning et kas tõesti ta tütar on selle artikli autor, mis kunstnike palkadest räägib ja muud säärast.

Pereteemaline video sai täna valmis. Homme sõidan Tallinna ning sealt reedel Londoni. Tagasi tulen 3. mail, kui vahepeal päikese magnettorm Maad ei taba. Briti kuningliku paari pulm on tegelikult juba piisavalt kohutav. Rahvas kogunevat juba praegu magamiskottidega linnaruumi uhket paariminekut kaema.

Jõulud

Sel aastal sõitsime maale Aivariga tema uue tranduletiga. Kuigi auto on 10 aastat vana, seega mitte päris tutikas, pidin tunnistama, et ma polnud elu sees nii uue auto roolis istunud. Väga mõnus oli. Aivarist on hirmus kena seda uhket istmesoojendustega masinat mulle igavesest ajast igavesti volitada. Minu isiklik 1984. aasta Volkswagen on mattunud mitmemeetrise lumekuhja alla. Siit õpetus, kuidas hoida parkimiskohta: parkige auto sügisel ja uskuge, kevadel peale lume sulamist seisab see samas kohas.

Pärast närvesöövat jõulupaanikat Tartu kaubandusvõrgus jõudsime suure pimedaga maale. Aivar siirdus pärast einet Pärnu poole. Järgmisel päeval toimus perekondlik jõuluõhtu. Kunagi kirjutasin oma blogis, et mul on Turus Soomes uus kuum suhe, aga avalikustada ma seda enne jõule ei saa. Nüüd teen teatavaks, et mul oli suhe roosa raadioga. Armusin raadiosse ühes Turu poes esimesest silmapilgust ja ostsin kolm ühesugust mudelit: endale, Pirnile ja Titaniku galerii näitusele. Pirn armus ka kohe ära. Emale kinkisin muude asjade seas raamatu „Kapiuksed valla“, kuna seal on juttu mu kaubamaja homoteemalisest vaateaknast ning palju muud huvitavat. Minu selle aasta lemmikkingitus tuli Pirnilt. Olen vahel rääkinud, et kunstist on siiber ja kunstnikke on niigi liiga palju, aga lüpsjatest on alati puudus, niisiis hakkan hoopis lüpsjaks. Kevadel käisin oma EKA tudengitega Kaiu külas ühes suures laudas joonistamas ning sellest jäi meile kõigile unustamatu elamus. Pirn kinkis mulle lüpsja stardipaketi: lehmapildiga juustu ja -šokolaadi. Lisaks veel sain Pirnilt ääretult asjakohase raamatu „Rindade ajalugu“ (Marilyn Yalom) ning Hello Kitty roosa suhkruvati. Emalt sain moodsa pehme salli. Tegijad kingitused.

Lüpsja stardikas!

Pirn oli köögis remonti teinud!

Jõulu esimesel pühal hulkusin metsas. Ema elab 15 km kaugusel Kuusikust, kus sel aastal on kõige paksem lumi: 65 cm. Kõrged kuused ja männid kõikusid tuules nagu aegluubis ja puistasid lund alla.

Viskasin vahepeal lumme pikali, et paremini näha. Üsna nihilistlik vaatepilt.

 Pipil oli lumes raske liikuda, aga ta pidas vapralt vastu.

Tartusõit

Jõulu teisel pühal tuli lund juurde ning kahtlesime, kas Aivar mulle järgi tuleb. Lumetormi nimi oli seekord Scarlett. Aivar muidugi ilmus kohale, aga kuna sahk veel meie taluteele jõudnud ei olnud, pidime teeotsa minema, kus Aivar ootas. Kõige raskemad teeolud valitsesid Rapla maakonnas, kus sadu oli tugev ja teed nagu songermaad. Igatahes oli see üsna meelierutav sõit.

Pööripäev

Lõpuks algas talv. Öö on kõige pikem, päev kõige lühem.

Sain täna viimaks ometi mitu väikest vastikut asjatoimetust korda. Olin sunnitud oma mitmemeetrise lumehunniku alla mattunud rikkis auto maksevaba kindlustust pikendama, arvelduskrediidilepingut uuendama ja turult ostma emale keedupoti ja koerale koerarõõmu.

Käisin Tartu kesklinnas. Päikesesammas oli kesklinna taeva pooleks jaganud. Turg oli täis turuvarblasi, pank mündivahetajaid, ja ainult Ergo kindlustuse kabinet oli täiesti tühi. Sügavaima elamuse andis mulle täna turg, täpsemalt üks majapidamistarvete pood turul. Kõik esemed, mis seal müüdi, olid nagu vene ajast pärit, aga täiesti uued. Nägin üle hulga aja taas hakklihamasinat, kohviveskit, emailpotte, vilte, kalosse, korstnaharja, hüvasti nooruseid, puukäepidemega väikest pudelikorgi avajat, metallist prügikühvleid jne, loetelu on lõputu. Jalutasin seal nagu muuseumis, igast asjast lummatud. Püüdsin leida praktilist õigustust oma tungile pood tühjaks osta ja nii helistasin õele ja küsisin, kas emal on tarvis hakklihamasinat. Õde küsis, kas ma ei mäleta enam, mida nad söövad. Nimelt on õde ja ema taimetoitlased. „Kas te sojakotlette või midagi ei saa sealt siis läbi ajada?“ uurisin viimases hädas. „Sojavorste või? Selliseid asju ei ole olemas!“. Tuli välja, et ka pudelikorgi avajat ei ole vaja, sest tänapäeval saab pudelid käsitsi lahti. Enamasti. Lugu lõppes emailpoti ja pesuseebi ostmisega. Kommipoest võtsin hallide vuntsidega vanatädilt lahtist Komeeti ka. Lihapoes öeldi, et koerarõõmu ei ole juba tükk aega liikunud, aga peale jõule võib-olla tuuakse. Homme sõidan maale.

Viimane Džentelmen ja Fuuriast Monika

Kui viimast päeva Turus olin, kostis ootamatult raadiost: „Eesti, eesti, perkele eesti! Sinna tahan ma!“. Hakkasin kohvreid pakkima. Peale unustamatut saunaõhtut Paula ja Sami juures enda tehtud koogiga oligi elu vaikses ja tartulikus Turus väljakannatamatult mõttetuks muutunud. Oleksin võinud aega veeta oma magistritööst artiklit kirjutades, aga mind segas kirjatööle keskendumast ajukepp Tallinna üürikorteriga, kus nagu selgus, olevat elanud allüürnik, keda mina pidasin täieõiguslikuks üürnikuks. Otsustasin, et igasugune üürimine tuleb lõpetada ja hakkasin endale elamiseks suurt treilerit otsima. Mobiilne kodu oleks mulle parim lahendus, muidu lihtsalt lähen hulluks. Ootan soojustatud treileri pakkumisi.

Enne Turust ära sõitmist tutvusin ühika köögis ainsa džentelmeniga, kes eales Turu linna väisanud: vene rahvusest noormehega. Ta teeb Turus lisaks Moskva Teaduste Akadeemiast saadud bioloogia doktorikraadile teist doktorikraadi samal alal ja on nii viisakas, et pesi ka minu nõud ära ning kui korraga teevett keetsime, valas mulle esimesena vett tassi ja kui nägi, et mu pann on liiga kaua tulel, aga ma ise hetkeks eemal, tõstis ära. Võrreldes temaga on Soome mehed kohutavad matsid. Mitte ükski soome mees ei pakkunud kordagi mulle mitte mingil moel abi ega tundnud huvi, kas mul on kõik korras ega avanud uksi. Ei tasu nüüd arvata nagu nad poleks mulle abi üldse osutanud: aidati küll, kuid mitte omal algatusel. Ise pidin uurima, küsima ja paluma. Siit tuleb loogiline mõttekäik soojustatud treileriga Venemaale sõita. Samas tasub ettevaatlik olla: noormees rääkis, et Venemaaga võrreldes olevat Turus lausa naeruväärselt turvaline. Venemaal juhtuvat iga nädal terroriakte.

Eile tulin rongiga Turust Helsingi. Mina enne sõitma hakkamist:

Päikseline Soome:

Hetkel olen Helsingis Eve ühikatoas. Eve on Tallinnas EKA-s loengut pidamas. Kui lumetorm, keda hüütakse fuuriaks nimega Monika võimaldab, tuleb ta homse laevaga Helsingi, mina lähen sama laevaga tagasi koju ning me kohtume sadamas. Tartus olevat Delfi andmetel juba selline torm, et rahval soovitatakse vett, sööki ja küünlaid varuda. Viking Line' kodulehel on teade, et öine laev hilineb seoses väga raskete ilmastikutingimustega ja kuuldavasti ootavat kõige hullem alles ees. Ei tea, kas Sven mulle reedel Tartust Tallinna vastu saab tulla ja kuidas kõik lõppeb. Ma ei tohi veel hukkuda, sest homme õhtul olen lubanud Üllele külla minna ja veel pean manustama kõik need kahe kuu jooksul söömata jäänud seapraed, Pavlova tordid, ahjus tehtud singiga kruubipudrud, Mulgi kapsad ja paljud muud head toidud, millest unistanud olen.

Eile Turust Helsingi saabudes tundus nagu oleksin tulnud kolkakülast metropoli. Nii suured majad, nii palju rahvast ja poode! Sain aru, et olin Turus liiga kaua passinud. Turu linn koos oma kunstnikega tundus liialt endasse kapseldunud. Tahtmata suuremale osale lahedatest kunstnikest liiga teha, jäi mulle mitme projektis osalenud kunstniku puhul vägisi mulje, et kurdetakse raske elu üle ja sõimatakse linna kunstipoliitikat, aga pärast isegi ei tulda seda näitust vaatama, mis nende endi jamadega tegeleb.

Kiasmas meeldis mulle Sandisoni installatsioon:

Kristinka töö After- war oli ka seal väljas. Oli palju huvitavaid videoid, mida vaadates aeg kiiresti kulus. Leitmotiividest videos „99 aastat minu elust“ ütles kunstnik iga eluaasta kohta 1-2 lauset. Ökonoomne lahendus tüütult pikkadele igavatele elulooraamatutele.

Täna käisin seoses ideega doktoriõppesse astuda, Turu Kunstiakadeemias Villu Jaanisooga kohtumas. Sain tervelt seitse tarka raamatut, mida homse võimaliku katastroofi ajal merel lugeda. Lektüüri peaks jätkuma terveks nädalaks, sööki paariks päevaks. Enamus sellest on kommid. Tegime kooli peal mitu tiiru, sõime sööklas putru kohviga ja kui ütlesin, et mu abikaasa ei ole kunsti- vaid pigem toiduainete peal, leidis Villu, et minuga on kihvt vestelda. Akadeemia oli tänase päeva parim osa. Hiljem linnas hakkas jahe, sest käinud ära Villu poolt soovitatud näitustel, asusin kommipoodi otsima. Tahtsin Soome Porvoo kommitehase „Brunberg“ trühvleid. Vahepeal leidsin kohviku, kus müüdi mu lemmikjäätist, ameerika Ben&Jerry't ja lihtsalt pidin seal ühe imehea vahvlijäätise ära sööma:

Kui kommipoe otsinguid jätkasin, hakkas mul külm. Turus oli kaks odavat kommipoodi, Helsingis ei paistnud peale Koti Pitsa putkade midagi. On meeletult suured Foorumi ja Sokose ostukeskused, kus minusugusel vaesel kunstnikul midagi teha ei ole. Võin täpselt samu kaupu Tallinnas odavamalt saada, kui tahan. Käisin kesklinna läbi, aga et ainsatki kommipoodi ei leidnud, ostsin kommid supermarketist. Kohe pärast seda leidsin oma õuduseks kommipoe, kuid see oli õnneks kinni, seega tegin ikka õigesti, et supermarketist võtsin.

Siin on tohutult lund ja sajab juurde.

Minu viimased kuulsad sõnad Soome pinnal: geenius on juba teel...

TäPe vol 2

Nagu mu eelmisest postitusest selgus, olen surnud ja maha maetud, aga sellega mu probleemid kaugeltki ei lõpe. Järgneb nutt ja hala.

Hea uudis:

kunstiprojekt edeneb. Täna intervjueerisin Turu linnavalitsuse viitsepresidenti Seppo Lehtineni. Ta oli nagu nunnu ja naiivne mõmmik, kes usub, et kõik on korras. Ta rääkis, et Turu hoolib kunstnikest rohkem kui teised Soome linnad, Helsingi ehk hoolib ka. Lisaks on siin ka sooline võrdõiguslikkus: naised ja mehed saavad juba peaaegu võrdset palka.

Soomes olevat popiks muutunud moodustada meeste rühmi, kes käivad koos oma mehelikkust analüüsimas. Nagu feministid, aga meessoost. Pärast rääkisime kapitalismist ja mainisin Vissarioni, kes on alternatiivse kogukonna liider Siberis. Lehtineni vaimustas Vissarion. Poliitikute suhtes kriitiline kunst tundub Lehtinenile absoluutselt vajalik, sest poliitikuid selleks olevatki, et neid kritiseerida.

Halvad uudised:

1. Sain just e-kirja ilusalt noormehelt Akilt, kes kutsus mind eelmisel kolmapäeval räpikontserdile. Käisingi. Olime seal kolmekesi: Aki, tema sugulane ja mina. Sain kingituseks kohalikult bändilt Ronskibiiti vinüüli. Kirja lugedes pidin krambid saama. Ta kirjutab, et on sügavas depressioonis, kuna ta isa peksis teda lapsena ja nüüd kaotas ta extüdruk lapse, tal on juba pikka aega tagasi diagnoositud paanikahäire ja võtab rohtusid, samas joob alkoholi. Tal olevat palju armastust anda ja samas vaimus edasi. Loomulikult vastan talle toetava kirjaga, samas otsustasin, et saagu mis saab, kuid mina halastusseksi ei paku! Endalgi terve kuhi probleeme, aga kes mulle halastab?

2. 6. nov. oli Soomes Pühakute päev. Mina seda ei teadnud ning olin just samal päeval nõuks võtnud üle hulga aja sooja sööki süüa. Hommikul käisin stuudios. Millegipärast olid radikad külmad. Seal on alati väga soe olnud. Pärast läksin ebaõnnestumisele määratud poetuurile. Ehmatusega avastasin, et supermarket on suletud. Algas linnas tiirutamine. Selgus, et kõik kohvikud, poed ja putkad on kinni. Rahvast ka polnud: mis sa ikka linnas teed, kui tarbida ei saa. Avatud oli kaks kiirsöögikohta, kuid kuna kiirtoit mulle eriti ei maitse ja mul kodus juba oli leiba, vorsti ja juustu, ei näinud ma sinna kulutamisel mõtet. Oleksin hirmsasti üle hulga aja sooja toitu tahtnud. Paradoksaalne, et alati, kui paastun, on mu ümber tohutult ahvatlusi, aga kui otsustan korralikult sooja sööki süüa, leian end tühjast pimendatud linnast. Hirmus külmaks oli ka läinud. Kuna olen paberitega unetu, veedan nii mõnegi öötunni lugedes. Ühel ööl lugesin kohalikust ingliskeelsest lehest, et osad soomlased võitlevad tarbimise vastu geoloogiametit pidades ehk prügikastist asju ja toitu otsides (diving ing k). üks pensionär rääkis, et tema parim diving sai teoks Hispaanias, kus ta leidis prügikastist suure värske seafilee, millest jätkus terveks nädalaks. Tühjas kõledas linnas tuli see lugu mulle meelde, aga nii näljane ma polnud, et prügikasti minna. Sama päeva õhtul otsustasin natuke suhelda. Juba ammu olin tahtnud näha uut SUMU-s resideeruvat queer-kunstnikku Alisson Göthz'i Brasiiliast São Paolost. Niisiis kutsusin ta oma korruse kööki ja tegin teed. Ta elab minust korrus kõrgemal. On tagasihoidlik geinoormees. Kunstiprojektiks ta meigib end iga päev ja teeb endast ühe foto. Pühakute päeval tahtis minna laborisse esimestele fotodele järgi, kuid nagu mina, nii ka tema sai ehmatuse osaliseks, kuna kõik poed olid suletud. Ta muide rääkis, et toitub vaid võileibadest, sest ei viitsi süüa teha. Täpselt nagu mina!
   
   
3. Pühapäeval, 7. novembril jätkusid seiklused sellega, et Åbo akadeemia oli mul neti taas ära võtnud (user doesn't exist) ning poes sooja sööki ega värsket leiba ei müüdud. Lisaks jäin tugeva rahe alla ja hammas hakkas tuikama.
   
   
4. Üürin Tallinnas koos kolme inimese ja koeraga korterit. Nagu mul Soomes vähe probleeme oleks, ulatuvad siia ka Tallinna korterijamad. Sügisel osad üürnikud vahetusid ja tuli teha lepingumuudatus. Kahjuks ei olnud muidu hästi lahe korteriomanik eilse seisuga peale minu veel teistele üürnikele lepingut saatnud. Olen ainus, kes on oma digiallkirja andnud. Lepingu venimisest tulenevalt on üks uutest üürnikest, I.M muutunud väljakannatamatult paranoiliseks. Kui täna hommikul omanik viimaks kõigile lepingu saatis, selgus, et I.M pole elu sees arvutiga teksti kirjutanud ega tekstitöötlusprogramme kasutanud ega saa lepingut lahti...
   
   
5. Käisin täna turul ja poes. Ostsin supermarketist lahtist kartuliputru ja lihakastet, mida pidasin soojaks. Eestis müüakse sellist kraami kuumalt ja pannakse nn soojakotti, et kohe ära ei jahtuks. Minu ehmatuseks aga osutus söök jääkülmaks. Mis seal ikka, tulin koju ja tegin pannil soojaks. Polnudki kõige hullem. Söömise ajal tabas mind meeletu hambavalu, millest sain korraliku šoki. Kohe võtsin valuvaigistit ja uurisin hambaravihindu. Mul pole juba aastaid ravikindlustust, nii et kõik peab ise kinni plekkima. Loodan, et kui ma rohkem külmas õhus rattaga ei kihuta, kaob põletik ära, aga kui ei, siis tuleb minna… õnneks on vähemalt nädala algus, tavaliselt tekivad suured hambavalud just nädalavahetusel, eriti aga laupäeva õhtul, sest siis on suletud ka laupäeval poole päevani töötavad hambaarstikabinetid.

Täna hommikul oli Åbo akadeemia nett tagasi. Eile kasutasin netipulka, mille olin saanud galeriilt, et stuudios netis olla, kuid kuna ma oma stuudiot äärmiselt harva kasutan, on see netipulk siin ühikas hea esmaabi, juhtudeks mil akadeemia jälle minu olemasolus kahtlema hakkab.

Eimiski eikuskil

Esmaspäeval leiti P.P võti valvelauast ja koristaja oli selle koos armsa kirjaga mu lauale jätnud. Pärisin sms-iga P.P-lt, kas selline võti kuulub talle ja vastus oli, et see on tema võti. Uskumatu, aga ta isegi tänas mind. See ei tähenda muidugi, et jälle temaga hängima kavatsen hakata. Mul on uus kuum suhe, aga enne jõule ei saa ma sellest rääkida ega pilte näidata.

Võtmejama ajal kirusin end, et P.P-ga hoolimata nii mõnestki varasemast arusaamatusest suhtlemist jätkasin, sest mu Turus viibimise eesmärk on valmistuda näituseks, mitte osaleda seebiooperis. Järgi mõeldes avastasin aga, et võtmejama ei ole mu tööd seganud. Stress oli küll meeletu, kuid et mitte hulluks minna, hakkasin alates skandaalist rohkem teiste kunstnike seltsi otsima. Kas see on nagu natuke teiste ära kasutamine? Loomulikult lobisesin nendega ka varem, kuid peale suurt jama tundsin, et pean veelgi enam omasugustega suhtlema ja ründasin näiteks Jalgrattapoisi Sebastiani atekasse sisse. Võib-olla lähen varsti isegi karaokebaari, mine hullu tea.

Viisin võtme leidmise eest valvelauatädile ja koristajale kummalegi Eesti šokolaadi, mida müüakse siin igas poes. Minu lemmikpoes maksab see 1.15 EUR-i.

P.P tuleb järgmisel nädalal oma asjadele järgi.

Eile käisin Åbo Akadeemia IT infolauas uurimas, miks ma pole nädal tagasi sisse antud avalduse alusel veel kasutajanime ja parooli saanud.  Nimelt ei saa ma paroolita oma Outlook Expressist kirju saata. Infolauas istus tumedanahalise noormees. Ta tuhlas tükk aega sahtlites, midagi asjakohast leidmata. Siis helistas. Näitasin oma ID-d. Lõpuks küsis, kas olen akadeemias tudeng või töötaja. Rääkisin, et olen SUMU-s resideeruv kunstnik ja lihtsalt elan akadeemia ühikas. Siis tuli välja, miks mul parooli pole: akadeemia ei osanud mind sildistada ei töötaja ega tudengina. „We just don’t know what you are!“ (Eesti k: Me ei tea, MIS sa oled). sõnas mulle noormees. Järgnes pikk seletamine, mida ma siin teen ja miks elan akadeemia ühikas. Olin valmis esitama SUMU lepingut. Seda polnud siiski vaja ja ma sain oma parooli kätte. Lahkusin optimistlikus meeleolus. Tore oli olla eimiski, nüüdsest siis parooliga eimiski. Otsekui oleksin nähtamatuks muutunud. Kummaline siiski, et poes inimesed vabandasid, kui ma neile ette koperdasin. Nemad pidid mind ju nägema või nägid nad und? Ostsin endale rosinasaia, sest olin olnud väga tubli eimiski.

Eile intervjueerisin Karjala juurtega ca 40ndtaes kunstnikku ja õppejõudu Laura Miettineni Turu Kunstiakadeemias suure vana graafikapressi juures. Ta on nii lahe. Muide, ma ei teadnudki enne, et Soome kunstiturg ja galeriisüsteem on sama halvas seisus nagu Eestis. Laura: „Soome kunstiturg ei ole kuum. See pole isegi leige. See on külm!“.

Täna hommikul sain valmis pressika Titaniku näituse jaoks ning loodan intervjueerida Turu linnavalitsuse viitsepresidenti. Ma ei saanud teda enne kätte, aga ta helistas tagasi ja tundus lahe. Homme räägime!

Täna käisin bussiga Gigantti elektroonikapoes oma installatsiooni jaoks kuvarit otsimas. See kauplus asub mõttetul tühermaal, linnast ca 5 km kaugusel. Suht tühi käik oli, kuigi bussipilet makstakse kinni. Ma oleksin samu kuvareid netist valida saanud. Sinna saabudes selgus, et samas kohas shoppasime nädal tagasi P.P-ga. Meil oli siis kõik OK. Ka ilm oli ilus. Täna, mil meie vahel on kõik läbi, uitasin üksinda hämaruses, roosa vihmavari tormituules kahekorra käändunud ning kotis padi, mille endale ühikasse ostsin. P.P ostetud padjad annan talle tagasi. Olin märg, näljane ja pahane. Jooksin K-Rauta’ kauplusse sooja. Sõin sealses masendavas sööklas võileiba ja jõin odavat kakaod. Söögitorust käis valus jutt läbi. Ilmselt ei tohi ma ebakvaliteetset toitu süüa. Siis ründasin taas välja, et mööda lõputuid halle parklaid bussipeatust otsida. Vihm peksis vastu nägu ning ilm oli hämar, kui taas bussi astusin. Oli sama bussijuht, kes linnast tulles. Mängisin opakat välismaalast ega pidanudki uut piletit ostma.

Ema juubelifilmi tegemine

Lõppemas on tunduvalt sisukam nädal kui mul on olnud viimasel ajal au kogeda. Hakkasin emale juubeliks üllatusfilmi tegema. Pulmavideotest on kopp nii ees, et ei jõua ära oodata, millal Eestist saan põgeneda, et ainult kunstile pühenduda. Seni aga on ema film just see, mida tasakaalu säilitamiseks vajan. Film koosneb ema sugulaste ja sõprade mälupiltidest, kohtadest ja muusikast. Ema peab sellest alles juubelil teada saama. Hea, et ta internetti ei kasuta: võin vabalt siin filmist kirjutada.

Filmi ettevalmistamisel on juhtunud naljakaid ja kummalisi asju. Näiteks ehmusid osad tädikesed ära, kui helistasin, sest kui ühendust võtab ligi 70-aastase ema tütar, kes pealekauba ise eales suhtlemist algatanud pole, tasub halvimat karta. Kõik olid väga õnnelikud, kuuldes, et ema on elu ja tervise juures. Kümnest väljavalitust on intervjuuga nõustunud kaheksa. Keeldujatest üks oli mu isa poolõde, kellega mul arenes veider dialoog. Ütlesin, kes ma olen ja mida tahan ning vastus tuli jämeda zombihäälega: Tänan, ei. Ometi oli tädi alles paar aastat tagasi, kui isa elas, meie pool käinud. Küsisin, kas ta käis meil külas, ta vastas, et võimalik. Järeldasin, et mingi tervise- ja mäluhäire. Teine keelduja oli algul nõus, aga siis helistas uuesti, tuues keeldumise põhjuseks, et sellist filmi tehes on tunne nagu inimene oleks surnud ja tema matusekõnet pidada ei soovi.

Helju-nimelist tädi otsides helistasin alguses lauatelefonile. Vastas üks vanadaam, kes ütles, et Helju olevat ära kolinud ja küsis, kas tahan ta aadressi. Tahtsin vastata, et mis sellest aadressist, parem andku telefoninumber. Tädike ei kuulanud mind vaid ajas mesimagusat juttu: „Heljul on uus aadress. Ma annan teile tema aadressi, saate külla minna. Mina olen juba mitu korda tal külas käinud!“. Suure krõbistamise ja otsimise peale hakkas ta siis lõpuks mulle aadressi ütlema: tema aadress on…aga ütles hoopis mobiilinumbri.

Endise elukoha Hurda tänava naabrid on enamuses surnud, kuid üks vanadaam oli elus. Sain temaga rääkida, aga ta ei kuulnud peaaegu midagi ja väitis, et ei mäleta ka midagi.

Kunstnikust peresõber lubas tagasi helistada, kui mingi lugu meenub.

Nüüd neist, kellega olen juba kohtunud. 89-aastane tädi Virve on elanud Tartus Puiestee tänaval ühes ja samas majas 5. eluaastast alates. Mu ema kohtas ta esmakordselt vanavanemate talus Pihlapuul, kui viimane oli aastane. Olevat olnud ümmarguse pea ja punnpõskedega rahulik ja vaikne laps. Rääkisime Virvega ka haridusest ja muust. „Ära teisi küll kuula, et pead kohe lapse sünnitama! Aega on!“ põrutas Virve, kelle esiklaps sündis, kui ta oli 36 ja suri ühte haigusse mõne aasta eest. Kõigis tubades on tütre foto.

Helju on mu emast aasta vanem. Nad kohtusid sünnitusmajas. Emal sündis mu vanem poolõde ja Helju sai poja. Minu ema olevat haiglas liikunud justkui haldjas, äraolevalt ja kergelt, paksud lokid lehvimas. Naised olevat teda imetlenud ja mõistatanud, kes ta küll olla võiks. Siis olevat nad kuulnud, kuidas ema palub arstilt luba minna oma isa dissertatsiooni kaitsmisele. Naised saanud seeläbi aru, et ema kõrgemasse seltskonda kuulub. :) (Need on Helju enda sõnad). Hiljem kohtus Helju emaga korduvalt bussis ja linnas. Mind nägi Helju esimest korda emaga Tartus, kui olin 4-aastane. Helju kirjelduse järgi paistsin olevat väike daam. Mul olevat olnud ilusad sirged jalad ning ma olevat korralikult käitunud ja hästi riides olnud. Mul oli huvitav seda juttu kuulata, sest linnas käisime muidugi viisakalt riides, kuid maal ja kunstikoolis hoopis teisiti. Mis daamilikkusse puutub, siis olen alati arvanud, et tädi õpetas mulle sirget rühti ja muud daamivärki alles siis, kui pubekas olin. Tegelikult tahtsin mingil perioodil pubekana nimelt väga kole olla, et poisse vältida. Tädi pani sellele piiri. Kuid et ma mudilasena daami moodi olin… äkki on daamilikkus geenides?

Reedel sõitsin Aivari autoga Viljandi ja sealt Õisu ema klassiõe Krista juurde. Tema lootis, et jään ööseks ning söötis mu kere nii täis, et jõudsin vaevu koju sõita. Talle meeldib hoolitseda. Kohviga läksin tema pool liiale. Krista rääkis, et ükskord otsustasid nad mu emaga koolist poppi teha. Tulemas oli prantsuse keele kontrolltöö, milleks nad ei viitsinud õppida. Oli külm talv. Nad ostsid kalakonservi ja läksid metsa. Seal aga ei saanud nad konservi lahti ning tulid mornide ja külmunutena koju tagasi. Kui palusin Kristal õnnesoovid öelda, hakkas ta nutma ja sõnas, et mu ema on tema elu loto miljonivõit.

Vahepeal oli mu ema Tartus ning me käisime Peedul. Ema oli šokeeritud, avastades, et Kirjanike Liidu suvemaja Peedul on lagunenud. Tema isa (mu vanaisa) Karl Taev oli kirjanike liidu liikmena seal igal aastal perega suvitanud. Peedu kirjanike maja olevat nüüd ülikooli omanduses, aga ülikool tahtvat seda müüa.

Tungime kirjanike liidu Peedu tondilossini

Emal on mitmed Peedu-mälestused seotud ta lemmiklooma lehmaga. Emale meeldis piima järel käia ning lehmi vaadata. Ükskord tulnud lehm loojangu ajal üle mäe ning mõjunud oranžis kumas nõiduslikult.

Väike ema koos oma ema ja tuttavaga Kirjanike Liidu Peedu suvemaja trepil 1940tel

Suur ema ja mina Kirjanike Liidu Peedu suvemaja trepil 2010

Peedult sõitsime rongiga Tartu. Ema teiseks šokielamuseks sai Tartu raudteejaam. Tal polnud aimugi, et see on nii räpane ja lagunenud. Eriti tunnel. Vanem ja haigem inimene ei jõuaks eluilmas sealt läbi. Heade mõtete linn.

Käisime ka Tartus Tähtveres, kus olen lapsepõlve veetnud. Elasime Hurda tänaval.

Meie endine kodu Hurda tänaval

Ema kui vilistlane põikas sisse Miina Härma Keskkooli, mida ta omal ajal vihkas ja kust pidevalt poppi tegi, kuni istuma jäi. Ema armastas õiglust, aga mitmed õpetajad käitusid õpilastega ebaõiglaselt. Nii otsustas ema õppimise lõpetada. Istuma jäämise tõttu tundis ta piinlikkust ainult kirjanduse õpetaja ees: emakeel oli lemmikaine.

Tähtvere linnaosas ei ole ühtegi toidupoodi. Kui Jakobi mäest üles hakata tulema, on esimene suurem pood alles ühikatorni lähedal. Lutsu tänava suunda aga ei jää peale kaltsukate midagi. Esimene pood seal on alles väike ja soolaste hindadega „Õnnelik juhus“ Tiigi tänaval.

Pood "Õnnelik juhus". No tõesti oled õnnega koos, kui üle pika aja poodi näed.

Mul on veel mõned intervjuud tulemas, aga juba olen saanud teada asju, millest aimugi polnud. On tunne nagu teeksin filmi „Kadunud pojad“ 2. Huvitav, kas enamasti lähebki inimeste elu nii, et kui nad lõpetavad kooli, öeldakse neile, et nende ees on kõik uksed valla, aga oma elutee loojangul on nad ikka üksi ja haiged nagu vahepeal  ei oleks midagi toimunud?