Juhtum Anne kanali ääres ja teisi uudiseid

Kirjutan harva, aga kui juba, siis järelikult oli ikka asja ka. Alustan kõige põletavamast päevakorrapunktist. Päevitan umbes sama harva kui blogin, aga kui juba, siis ikka palja rindkerega. Täna päevitasimegi sõbrannaga topless Tartus Anne kanali ääres. Kui kesklinnas võib palja rindkerega naistel probleeme tekkida, siis tunnistas isegi politseinik kaks aastat tagasi, et avalikes randades on topless päevitamine tänapäeval tavaline. Ma ei läinud täna randa tähelepanu otsima või selleks, et meediasse saada vaid lihtsalt puhkama ja sõbrannaga lobisema. Ometi sattusime 5 minutit pärast pikali heitmist kahe vene rahvusest mehe huviorbiiti. Nende omavahelisest jutust sain aru, et nad peatusid meie naabruses spetsiaalselt sellepärast, et meil on rinnad paljad. Üks jäi linale lamama, teine aga seisis meie ette, vahtis mind ja esitas pudikeelse küsimuse, millest me aru ei saanud. Ta oli purjus. Ma palusin tal päikese eest ära minna, mida ta ka tegi, kuid minuti pärast oli ta uute küsimustega tagasi. Ta kükitas meie ette, et päikest ära ei varjaks ja ütles, et meil on ilusad rinnad ja et ta tahab meid endale. Seejärel küsis ta oma sõbralt, kuidas on „prostituut“ eesti keeles. „Kas olete prostituudid?“. Vastasin, et oleme inimesed. „Kuulsid, nad on inimesed!“ ütles purjus tüübi sõber. Minut aega oli rahulik, siis hakkas jälle ketrama: „Sul on nii ilusad tissid. Kas pükse ära ei taha võtta? Ma nii tahan sind.“ Seletasin autoriteetsel hääletoonil, et meil on meestega võrdse õigus siin palja rindkerega olla, me ei tulnud siia mehi otsima jne. Selle peale ta noogutas ja püüdis ikka aru saada, mis imeloomad me oleme. Tundus, et ta on täiesti siiras ja tõesti paneb väga imeks, et kaks naist niimoodi koos palja ülakehaga rannas puhkavad. Lõpuks tõusime, riietusime ja lahkusime, kuuldes veel selja tagant: „Kas olete lesbid?“.

Kahetsen, et pilti ei teinud, aga olime kergelt ärritunud ja see ei tulnud kohe meelde. Järgmine kord teeme kindlasti pilti ja politsei kutsume ka. Lihtsalt, iga päev ei viitsi. Mingi eraelu ka võiks olla.

Koduteel arutasime, mis juhtuks, kui me rannas palja mehe juurde küsima läheksime, et kas sa oled prostituut või homo ja oi, me nii tahame sind, sul on väga kaunis noks. Kaks aastat tagasi tegin oma palja rindkere aktsioone. Maailm pole selle ajaga üldse muutunud. Endiselt on naise keha tabu ja mehed lubavad endale ikka väga palju. Vahel isegi tundub, et hullemaks läheb. 

Illustreerin oma tänast lugu pildiga, mis meenutab, kui sarnased on naise ja mehe rindkered.

Naise ja mehe rindkere võrdlus. Foto pärineb Facebooki grupist "Topfree Equal Rights Association"

Mul on veel nii toredaid uudiseid, et sel suvel sain kunstiakadeemia doktorantuuri sisse. Konkurss oli kõva: mulle öeldi, et ainult kaks kandidaati kümnest võetakse vastu, nii et vestluselt lahkudes olin üsna masendunud. Õhtuks aga sain kirja, et olen sisse saanud. Sügisest elan siis rohkem Tallinnas.

Juuli algul tegime abikaasaga toreda peo selle auks, et oleme 10 aastat abielus olnud. Ilm oli ilus ja külalised tulid hästi igasuguste hullustega kaasa. Palju lahedaid pilte saime. 

Foto autor Fotopesa

Foto autor Fotopesa

Foto autor Fotopesa

Foto autor Fotopesa

Foto autor Fotopesa

Juuli keskel oli jälle pidu: Valgemetsa küla sai 80-aastaseks. Meil on seal vanatädi Hildalt päritud suvila, kus ikka vahel käime. Väga huvitav oli küla põliselanikega kokku saada ja nende lugusid kuulata. Valgemetsa on ajalooliselt kultuuriinimeste suvituspaik ja selgus, et see roll on tal siiamaani. Külas elab teadlaseid, õpetajaid, kunstnikke jne. Seal asub isegi nn hullumaja suvila ehk Tartu psühhoneuroloogia haigla endine pansionaat, millest on elumaja ehitatud. 

Sveniga Valgemetsas sünnipäevalõkke taustal

Minu vanemad käisid juba siis Valgemetsas, kui mind olemaski polnud, kuid tollal suvitasid nad kunstnik Elmar Kitse pool. Hilda ostis suvila 60ndte lõpus ja mina lapsena alustasin Valgemetsas käimist ca 1980. alates just sealt Hilda majakesest. Muuhulgas selgus, et seal elanud veel teinegi Hilda, kellega enne minu Hilda segi aeti, kui väideti, et ta olevat elanud koos väikese vanamehega. Minu Hilda oli eluaegne vanatüdruk, sest tal oli üks jalg haige ning ta oli väga tagasihoidlik hea inimene. Tõsi, oma kõige punasemad õunad ja magusamad kommid jättis ta endale. Sain peol teada, et minu filmi Hilda ja Harilik pensionär kasutatakse Tartu Tervishoiukõrgkoolis õppefilmidena. Seda oleksin varem teada tahtnud, aga parem hilja kui mitte kunagi. Tagasiside olevat väga hea. Pärast neid filme lähevad tudengid hooldekodu praktikale, kus saavad oma hinge kõvasti muserdada.

YMSOIFTS

Lehm kui tõde

Lehm ja lennuk jalutavad juuniööl Annelinnas.

Sirelid, ööbikud.

Valgus ja soojus.

Lehm ja lennuk jalutavad augustiööl Annelinnas.

Lehm peab minema, aga ta ei tea veel seda.

Lennuk nutab.

Lehm lohutab lennukit.

Nad istuvad kaua tamme all pingil. Sirelid on ammu ära õitsenud.

Lõpuks lehm tõuseb kõheldes, otsekui midagi imeks pannes ja kaob silmapiiri taha.

Lehm, lennuk ja telepaatia

Viimase aja tegevused

Pulmavideo tegemine, jõusaal, maasikate söömine, kunstiprojektide kallal nokitsemine, joonistamine ja lugemine. Peaasjalikult olen lugenud vene autori L. Vassiljevi raamatut "Telepaatiast" 1966. Mul on seal lemmiktsitaat ka. See kõlab nii: "Aju elektripotentsiaali võngete põhirütmiks pidas akadeemik Lazarev sagedust 50 Hz, mis langeb kokku motoorsete tsentrite töörütmiga. Sellest tuletab Lazarev telepaatiliste lainete pikkuseks λ=300 000:50=6000 km."

Viimase aja unenäod

1. Minu kadunud isa ostis mulle Kolkja lähedale natuke metsa ja heinamaad.

2. Sveniga otsisime Draakoni galeriid Tartust Vallikraavi tn-lt. Ühe maja uksest ilmus Elin Kard ja hüüdis, et tulge siia, siin asub Draakoni galerii! Sven tiris mind aga hoopis vastasmajja ja veenis, et Draakoni galerii on hoopis seal! Üks vanamutt oli seal galerist ja kiitles, et neil on Türi maalijate liit näitusi teinud. Hakkasin kätega vehkima, et ei-ei, mina siin näitust ei tee, ma tahtsin Draakoni galeriisse minna ja sattusin siia täiesti juhuslikult! Tädi ei teinud väljagi vaid näitas, et ruum on suur ja väga hästi valgustatud ja väitis, et sellises ruumis näituse tegemiseks oleks tarvis poolt miljonit krooni. Ta küsis, palju raha ma kulkast taotlesin. Vastasin, et nii palju mitte.

Viimase aja perekondlik elu

Panin kodulehele üles oma uusima video "Lennuk ja lehm", mille tegin eesmärgiga näidata oma väikese perekonna eripära. Vaata siia.

Joonistasin hiljuti oma abikaasale pildi ja tegin tordi igakülgse abi eest elus, mida abielu tähendabki. 5. juulil tuleb meil pulma-aastapäev!

Staar

Viibin alates teisipäevast lõpuks Tartus ja mulle hakkab päev-päevalt kohale jõudma, et olen kodus.

Täna jagasin autogramme nagu superstaar. Mind nimelt paluti raamatuesitlusele oma lugemiskogemusest rääkima. Raamatu pealkiri on „Kapiuksed valla. Arutlusi homo, bi- ja transseksuaalsusest“. Raamatus on lisaks ajaloolistele ja hetke põletavatele küsimustele põhjalik ülevaade Eesti LGBTQ kunstist Rebeka Põldsami sulest. Kes ei mäletaks minu Tartu Kaubamaja vaateaknaskandaali? Tegelikult viibis esitlusel kolm inimest, kes sellest midagi ei teadnud. Igatahes on sellest teosest raamatus juttu ning ka pilt on juures. Rääkisin raamatust üldisemas võtmes ning lõpetasin oma ettekande endalegi ootamatult ideega geide ja kunstnike revolutsioonist. See meeldis kõigile ning pärast pidin isegi paar autogrammi andma. Mul oli seljas kuldne pluus ning jalas need vägevad Soome saapad, millest paar nädalat tagasi juttu tegin. Küllap jätsin oma jutu ja välimusega kustumatu mulje.

Kunstnikud ei jaga just tihti autogramme. Kui mõelda, millises kontekstis on kunstnik üldse staari rollis, siis on selleks põhiliselt isiknäituse avamine. Näituse avamisel antakse kunstnikule lilli, vaadatakse tema töid ja suheldakse. Kirjanikud reeglina jagavad autogramme oma raamatu esitlusel, seda ka juhul, kui tegu ei ole n-ö päris kirjanikuga. Raamatusse on lihtsalt nii mugav autogrammi kirjutada. Igatahes parem, kui käsivarrele, sest kuhu see näitust avav kunstnik siis veel kirjutama peaks.

Kui Turus kohalikke kunstnikke intervjueerisin, ütlesid kõik, et nad pole iial tahtnud kuulsaks saada ega uskunud, et tänapäeval oleks kunstnikul võimalik samamoodi staaritseda nagu näiteks Andy Warholil.

Plaanisin täna jääda raamatuesitluse- järgsele peole, kuid tulin siiski koju. Põhjus: meeletult külm hakkas. Õues on täna jälle kohutav tuisk ning tugevad miinuskraadid. Wilde kohvik Tartus, kus esitlus toimus, oli külm kui hundilaut. Panin peale esitlust kohe paksud riided selga, jõin ühe tee ja kadusin. Talv pole väljaspool kodu pidutsemiseks soodne aeg. Svenile, kes oli esitlusel kaasas, meeldis minu ettekanne hirmsal kombel. Koduteel ostis ta mulle kaubamajast trühvleid ning ühe alkohoolse joogi, aga kuna ma ei tea alkoholimarkidest ega -kvaliteedist õhkagi, ei oska ma alkoholiostu muul moel hinnata kui hea tahte akti. Trühvlitega on teine lugu. Pärast ootasime kaubamajas bussi ja Sven tegi turvamehe ärritamiseks aegluubis lendamise liigutusi, endal seljas must nahkmantel, mille seljal on kiri FBI. Meil on koos nii tore.

Tallinnas - kunst ja intervjueerimine ema filmi jaoks

Teisipäeval intervjueerisin Tallinnas Rein Weberit, kes on geobioloog ja Feng Shui arhitekt. Õppinud on ta kunstiinstituudis ja hiljem Sorbonne ülikoolis Prantsusmaal. Minu ema tunneb ta intuitiivteaduste kooli kaudu, kus ema kunagi studeeris.

Vaata igaks juhuks ka: skeptik.ee.

Weber, kes ka ise hiljuti 70 sai, uuris kohe, kui saabusin, kui palju mäletan tema ja ta abikaasa kirjutatud raamatust „Õnne Feng Shui“. See on new agelik raamat intiimsuhetest, mille ema mulle jõuluks kinkis. Selgus, et peale piltide ei meenu mulle suurt ei midagi, kui siis vaid tõik, et swingerdamine on hea. Weber vaidles sellele vastu: tema swingerdamist siiski heaks ei kiida, kuna seal olevat liigselt meeste võimu, aga Weberi arvates peaks intiimsuhetes juhtiv pool olema naine. „Mehe ainus elueesmärk on teha naine õnnelikuks. Kui naine on õnnelik, on seda ka mees!“. Kohtumised mu emaga olevat Weberi sõnul alati väga võimsad, sest mu ema olevat ääretult tugeva energiaväljaga sensitiiv, kellel muide on väga ilusad tütred. ;)

Järgmisel päeval käisin EKKM’is „Welcome to Machine“ avamisel. Kunstnike kaval nipp oli lasta kunstipublikul suletud väravate taga pool tundi praadida. Nii tekkis mulje nagu kunstnikud oleksid superstaarid ja kunst maailma olulisim asi. Kasutan seda trikki tulevikus kindlasti. Näitus tundus hea, aga fännide tunglemises ei olnud seda võimalik eriti vaadata. Marco Laimre ja EKA fotoosakond siis selle taga.

Hiljem läksime sõpradega bussijaama, kus toimus kunstiürituse „Bussijaam heliseb“ aftekas. Olid bänd ja diskopall. Bändile elas kõige rohkem kaasa üks Narva siirduv tädi, kes tundus olevat tsipake pilves. Ta lehvitas bändile ja tantsis, naeratas ja alustas kõigiga vestlust. Kuulsin, et päeval olevat kahele kunstnikule bussijaamas politsei kutsutud. Üks oli katuselt reisijatele rätiga lehvitanud ning teine olevat jaamahoonesse installeerinud kohvri, kust inimhäälne „tikk-takk“ kostnud. Meediasse need juhtumid minu teada jõudnud ei ole.

Neljapäev oli Fatburneri päev, sest sain viimaks kätte 43 pudelit kõige kangemat Fatburnerit. Nimelt osalesin Fitnessi kampaanias, kus kutsuti üles Facebooki Fatburneri pilte saatma. Like’de arvu järgi võitsin 3. koha. Pildil oli Pirni koer Pipi, kes maia näoga Fatburnerit limpsib. Pilt on tehtud kevadel, nüüd sain selle ära kasutada.

Pirn koos kuulsa staarkoera Pipiga, kelle lemmikjook on Fatburner!

Õhtul käisime Ü ja ta sõbrannaga kinos vaatamas Kirjad Juuliale. Õhtuseks lõõgastuseks on see mõnus film: nii romantikat, huumorit kui seiklusi. Ü seletas, et meil olevat naiste õhtu. :)

Reedel oli kohutav torm. Tuul pidi mind pikali puhuma. Külm oli ka ja kütma hakati alles laupäeval. Käisin sugulaste pool Kivimäel tädi intervjueerimas, ikka ema filmi jaoks. Elan juba 5 aastat poole kohaga Tallinnas, aga alles nüüd jõudsin sugulastele külla. Uudiseks oli, et neil on nüüd ühe maja asemel kaks.

Tädi meenutas intervjuus Peedul kirjanike suvemajas veedetud lapsepõlve ja klaaris üht arusaamatust, mis puudutab Jaan Krossi mälestusteraamatus „Kallid kaasteelised“ esinevat nendingut. Nimelt olevat Krossi sõnul mu tädi ja ema lastena kiusu pärast Erni Hiire akna all ta luuletusi, tol ajal keelatud lektüüri, deklameerinud. Tädi ütles, et nemad seda ei teadnud ja deklameerisid seepärast, et neile meeldis Noor-Eesti luule ja mitte Hiire kiusamiseks. Ühtlasi sain teada, et mu ema ja tema parim sõber Inger Kraav olevat kooliajal plaaninud Tori Põrgu põgeneda, et seal otsekui metsinimesed koopas elada. Asjade kokku otsimise tuhinas olevat vanaisa suur talvekasukas juba aeda viidud ning selle saatusliku vea tõttu plaan nurjuski: vanemad said asjast teada.

Laupäeval käisime Ü ja L-ga Paldiskis meie ühise tuttava ajakirjaniku Arni sünnipäeval. Arnit tunnen blogi kaudu: jälgime üksteist. Meie kohale saabudes olid pidulised jalutamas, aga uks lahti ja muusika mängis. Nii ootasime umbes tund aega, kuni saabus kirev seltskond koos kolmejalgse koeraga. Tutvustamisvoorus selgus, et enamik külalistest peab blogi. Üht blogi olin ka mina juba lugenud: Tsitronkollane. Hiljem koduteel üritasin sõnastada, mille poolest sealne seltskond eriline oli, aga ei suutnud, kuid L ütles minu rõõmuks, et ta teab, mida mõtlen. J

Tallinnas veedetud aeg oli jälle nii intensiivne, et pani mõlgutama mõtteid, mis oleks, kui koliks ikka päriselt pealinna. Tartus pole mul juba aastaid midagi teha, pealegi on mitmed mu suhted tartlastega lõppenud fiaskoga. Põhjused seal elamiseks on hetkel abikaasa, ilus mugav kodu ja armastus Lõuna-Eesti vastu. Kui abikaasa ja ilus mugav kodu Tallinna tuleksid, saaks ehk armastusest Lõuna-Eesti vastu ka üle.

Fideelia-Signe Roots: Nimi ei riku naist? - DELFI

Kirjutasin Delfisse artikli naiste nimevahetusest abiellumisel: Fideelia-Signe Roots: Nimi ei riku naist? - DELFI