Uus ateljee ja teisi seiklusi

Suvi on käes ja ma lähen vastu oma 3ndale aastale EKA doktorantuuris, mis tuleb senistest pingelisem, kuna plaanin kaht näitust ühe õppeaasta jooksul. Alles see oli, kui sisse sain. Esimene aasta ei olnud nii huvitav, kui teine, millele loominguline tegevus andis särtsu juurde. Tean nüüd paremini ka, mida ma uurin. Fookus on teravam. Tegelen peaaegu iga päev oma teemaga. Vahepeal tahtsin kooli kõrvalt kondiitrina tööle minna, kuid loobusin, kuna nägin, et mul ei oleks lihtsalt selleks aega. Milline vedamine, et saan doktorandi toetust, sest vastasel korral oleksin algusest peale pidanud kooli kõrvalt töötama, mis tähendanuks üsna haledat venitamist, kuni kogu värskus oleks kadunud ja ma poleks enam ei mäletanud, miks doktoriõppesse astusin.

Mul on nüüd ARS-is ateljee. Kes mu blogi on jälginud, teab, et mu eelmine ruum asus ARS-i hoovimajas ning sinna pääsemiseks tuli vahel isegi üle aia ronida. Üldse oli tegu ebameeldiva uberikuga. Uskumatu, aga hoovimaja välisukse lukk streikis isegi veel kolimise päeval! Igatahes jõudsin napilt ARS-i avatud uste päevaks end uues kaunis ruumis sisse seada. Selle toakese ja oma väga lahedate naabrite üle olen ma küll tõeliselt õnnelik. Avatud uste päeval käis sealt päris suur mass läbi ja ruumis oli rõõmus meeleolu. Seadsin paljud tööd näoga publiku poole. Vaadati päris süvenenult ja kiideti ka mu õhtupäikeses kümblevat ateljeed. Üks mees tõdes, et hea teada, et maalin ka, tema arvanud, et teen ainult vigureid!

Selle pildi minust ateljees tegi Mar Canet

Oma üle-koridori naabri Piret Rohusaarega. See on tõesti üks piiiiiik koridor, mille
pikkus tuli kolimisega eriti esile. Foto Mar Canet.

Kunstihuvilised minu ateljees

Kunstihuvilised suurte maalide ja meesaktide taustal mu atekas

Üks kolmest koerast, kes mu ateljeed külastas, uurib mu 2011 a. tehtud plakateid

Suveks liiguvad kunstnikud küladesse ja metsa, kus avatakse galeriisid. Üks neist on Voronja galerii Varnjas, kus laupäeval avanes Mari Kartau kureeritud näitus Comeback. Sügisel naaseb metsistunud kunstnikkond linnadesse ja küll on hea, kui siis keskküttega ateljee ees ootab. Küttearved on muidugi teine teema.

Siin me oleme! Pilt Jaak Kikas

Raul Oreškin näitusel osalevaid kunstnikke õnnitlemas

Raul Oreškin ja Mari Kartau vaatavad Tarvo Kaspar Toome performance't

Me Kalev Mahtraga oleme juba teist korda Voronjas. Püsikunded! :) Pilt Jaak Kikas

Juuni algul jõudsin oma uurimistöös uuele tasemele: esimene konverentsiettekanne! Teoks sai see soolise võrdõiguslikkuse voliniku poolt korraldatud konverentsil Saatused ja staatused. Teemaks võtsin „Elmina Otsman- kangelane või ohver?“. See äratas paljudes huvi ja peale ettekannet tuldi juttu puhuma. Konverents lõppes valitud seltskonnaga restoranis. Juhendaja Tiina Kirss kutsus mind kohtuma maailmakuulsa Toril Moi ja tema abikaasaga. Kohal olid veel mõned Tiina doktorandid, teadurid ja võrdõiguslikkuse volinik. Väsimusest hoolimata kujunes õhtu väga lõbusaks ja arendavaks.

Konverentsil ettekannet pidamas

Iga kord mõtlen, kuidas ei viitsi kirjutada ettekannet või teha näitust, (pidades viimasel juhul silmas rohkem rahaküsimise, suhtlemise ja ülespaneku poolt), kuigi ideid on palju, aga pärast tunnen, et jälle on väike panus antud, mis loodetavasti päris tuulde ei lenda vaid ikka keegi kunagi aastate pärast võtab jutuks, talletab mingisse andmebaasi või ostab mõni muuseum midagi ära, mis on juba liiga hulljulge unistus, kuid unistama peabki suurelt.

Käisin sel suvel juba teist korda vabariiklikul naismehhanisaatorite kokkutulekul, millest kirjutasin pikemalt Naiste Hääles.

13. vabariiklik naismehhanisaatorite kokkutulek 13.-14. juunil 2015 Saaremaal

Voore linna päästmise projekt jätkub vanaviisi. Suvisel pööripäeval kimasin rattaga Vooremäele ja üritasin linna allika alt maa peale tuua. Allika puhastamisest on möödunud aasta, olin ise veel kopa juhtkangide taga. Aga ei midagi. Videoid Voore linna päästmisest saab vaadata siit.

Seekord sooritasin stopperi testi. Räägitakse, et paranormaalsetes piirkondades liikuvat aeg teisiti. Sellega olevat seotud inimeste salapärased kadumised ja taasilmumised aastakümneid hiljem. Pärimus Voore linnast annab alust oletada, et ka Raudallika juures on ajanihkeid. Test oli lihtne: kaks ühesugust nutitelefoni (üks veidi vanem mudel, muidu sama), kaks ühesugust stopperi äppi samal ajal käima. Üks telefon jäi koju, teine tuli metsa kaasa. Tagasi kodus, võrdlesin näitusid ja selgus, et metsas kaasas olnud stopper oli 14 sekundit taga. Vooremäel oleks nagu aeg kiiremini läinud. Kontrollkatsete näidud ei erinenud rohkem kui 1 sekund, mille saab ajada ebatäpse nupule vajutamise kaela. Kavatsen edaspidi veel kontrollkatseid teha ja eks siis paistab.

Mu abikaasa kõndis mais-juunis 3 nädalat mööda RMK matkarada, kokku 630 km. Peakaameraga ja mobiiliga filmitud materjal tundus mulle nii naljakas, et panin sellest kokku midagi videopäeviku taolist, kus muhe üksik rändaja käib mööda imekaunist hiliskevadist Eestit, jagades aeg-ajalt mahlakaid kommentaare.

Kalev Mahtra Eesti piiri ääres

Suvel üritan tegeleda oma doktoritöö loomingulise poolega ja käia metsas maasikal.

Isikunäitus "Kangelanna teekond"

Fideelia-Signe Roots, hetktõmmis videost “Nimetu”, 2014 http://kultuur.err.ee/v/kunst/15e85671-d98b-4e75-a3f6-97fb13a20f89 Olete oodatud Fideelia-Signe Rootsi isikunäituse „Kangelanna teekond“ avamisele kolmapäeval, 10. detsembril kell 18.00, EKA galeriis, Vabaduse väljak 6/8. Eesti Kunstiakadeemia doktorandi Fideelia-Signe Rootsi isikunäitus „Kangelanna teekond“ esitab lugusid maskuliinse tähendusvarjundiga väljendist „kangelane“. Taaslavastades mütoloogilisi tegelaskujusid, püüab kunstnik purustada ühiskonnas juurdunud arhetüüpseid narratiive. Käesoleval näitusel mängib Fideelia peamiselt kahe mõistega: kangelaslik versus seksualiseeritud naisekeha, vaadeldes Joseph Campbelli (1904–1987) kangelase teekonna mudelit läbi feministliku prisma. Campbell võttis aluseks tuntud müüdid ning konstrueeris nende põhjal monomüüdi, universaalse kangelase teekonna skeemi, mille eelduseks on meessoost kangelase olemasolu. “Kangelanna teekonna” proovireisijaks on kunstnik ise, läbides erinevaid kangelase teekonna variatsioone. Eesti Kunstiakadeemia kunsti ja disaini eriala doktorandi Fideelia-Signe Rootsi isikunäitus  EKA galeriis on osa kunstniku doktoritööst. Täname: Katrin Kivimaa, Tiina Ann Kirss, Marko Mäetamm, Ants Käärst, Kalev Mahtra, Maria Wattel, Gerhard Lock, Kullar Viimne, Hasso Krull. Näitust toetavad: Eesti Kultuurkapital, Eesti Kunstnike Liit ja Euroopa Liidu Sotsiaalfondi programm DoRa. ---------- Vabaduse väljak 6/8, Kunstihoone sisehoov Näitus on avatud 11.12.2014–21.01.2015 T–L 12.00–18.00 Sissepääs tasuta NB! Galerii on suletud 21.12.2014–04.01.2015 We kindly invite you to the opening of the solo exhibition The Heroine’s Yourney by Fideelia-Signe Roots at EAA gallery, Freedom Square 6/8, on Wednesday, 10th of December at 6 pm. Solo exhibition The Heroine’s Yourney by Estonian Academy of Arts’ PhD student Fideelia-Signe Roots presents stories of the masculine connoted phrase hero. By reproducing mythological characters, the artist is trying to disillusion the archetypal narratives rooted in the society. At the current exhibition the artist plays mainly with two concepts: heroic versus sexualised female body, by looking at Joseph Campbell (1904–1987) hero's journey model through a feminist prism. Campbell’s ideas were based on the well-known myths which he constructed into a single so-called monomyth, universal hero's journey scheme which premise is the existence of a male hero. The Heroine's Journeyrepresents the artist herself passing through different variations of the hero's journey. Fideelia-Signe Roots’s solo exhibition at the EAA gallery is part of her doctoral thesis at the Doctoral School of Art and Design at the Estonian Academy of Arts. We would like to thank: Katrin Kivimaa, Tiina Ann Kirss, Marko Mäetamm, Ants Käärst, Kalev Mahtra, Maria Wattel, Gerhard Lock, Kullar Viimne, Hasso Krull. The exhibition is sponsored by: Cultural Endowment of Estonia, The Estonian Artists’ Association and European Social Fund’s Programme DoRa. Fideelia-Signe Roots, hetktõmmis videost “Voore linna päästmine”, 2014 ---------- Freedom Square 6/8, in the courtyard of Tallinn Art Hall Exhibition is opened 11.12.2014–21.01.2015 Tue–Sat 12–6 pm Free entrance NB! Gallery is closed 21.12.2014–04.01.2015 Kontakt/Contact EKA galerii / EAA gallery Vabaduse väljak 6/8, 10146 Tallinn GSM +3725266272 e-mail eka.galerii@artun.ee

Ateljeesaaga jätkub

Pean oma sõnu sööma. Eelmises postituses kirjutasin: "Nüüd on mul uksekaart ja elu muutub üksluisemaks, sest rohkem ma oma atekasse sisse ei murdma ei pea.". Ühel läinud nädala hilisõhtul ei pääsenud ma sellesse hoonesse, kus mu ruum asub, kuna võti ei keeranud. Kuna ka valvur ei suutnud ust avada, tuli kutsuda lukuabi. Natuke ragistanud, teatas lukuabi, et snepper olevat katki ning selle väljavahetamine maksab muidu 65 eurot, aga minult võtaks ta 50 eurot. Väljakutse ise, ilma mingi teenuseta oleks 35 eurot. Oli pime ja külm reede õhtu, kell oli umbes 22 ning septembrikuus stippi ka ei saa: oktoobris tuleb kahe kuu stipp korraga. Niisiis puudus mul igasugune soov vaat, et kuu söögiraha välja käia. Et aga ööbida oli kusagil vaja, tegin paar kõnet ja saingi ühe sõbra juurde öömajale. Lukuabi ütles, et võtab väljakutse eest ainult 10 eurot. Maksin ja mõtlesin sõbra juurde minnes, mis küll esmaspäeval saab, kui rahvas tööle tulles kinnise ukse eest leiab. Ilmselt peab siis keegi teine lukuabi kutsuma ja vaevalt, et lahke pakkumine 50 eurot siis enam kehtiks.

Esmaspäeval selgus, et majahaldur oli uksele juba ammu uue luku pannud. Ta olevat mulle mingil hommikul helistanud, aga kuna mul on öösiti telefon väljas ja ma magan reeglina kaua, ei saanud ta mind kätte. Normaalne inimene oleks seepeale sms-i või e-kirja saatnud, aga tema lihtsalt lõi käega vist. Ma ei tea. Oleks mulle ometi pähe tulnud, et lukk on vahetatud! Uus võti asus tegelikult minu käeulatuses aknalaua ääre all. Teavitasin haldurit, et soovin uut ateljeed peamajja. See hoovimaja on üldse paras peldik, võtmega või ilma.

Vahepeal käisin Londonis ja vaatasin, mis kunsti seal hetkel näidatakse. Tate Britain'is oli Chris Killip'i fotonäitus, Royal Academy of Arts'i galeriis nägi Dennis Hopperi fotosid (Lost Album) ning road movie’t „Easy Rider“ (1969), mis meenutas mulle mu vanemate ja mu enda elu, ainult ilma narkootikumideta. Filmis muide olevat tõelisi narkootikume manustatud. Ernest arvas, et tänapäeval ei tuleks sellise filmi tegemine enam kõne allagi, mis paneb mõtlema, et ühelt poolt elame mingis kunstlikult turvaliseks muudetud maailmas, aga teisalt laseme sündida sellistel õudustel nagu sõjad, laste-ja loomadevastane vägivald ning üldine looduse reostamine. Film räägib neist, kes vabadust armastavad ning neist, kes vabadust kardavad ja vihkavad.

Tate Modern näitas muuseas Aleksandra Mir’i naljakat videot Esimene naine Kuu peal (1999)

TLÜ-s toimus hiljuti seminar maailmakuulsa ajaloolase Carlo Ginzburgiga. Lugesime eelmisel aastal Prof Tiina Kirsi seminaris Ginzburg'i raamatut „Wooden Eyes“ ja oli väga inspireeriv. Ginzburg on kirglik kõnemees ning näeb välja täpselt nagu apteeker Oskar Lutsu „Suvest“.

Vaadake ka Youtube' kanalit Lilli ja Soomustüdrukud, kuhu laadin üles võrdõiguslikkusega seotud videoid. Osad neist on mu enda loodud: näiteks see värskeim, kus loeme Väikese Lehmaga lastekat Ljuba suurpäev.

Talvekool ja feministid

Käsil on viies kuu EKA doktorantuuris ja eelmisel nädalal viibisin oma esimeses Kultuuriteaduste ja kunstide talvekoolis. See tähendas viit pikka päeva, mille sisuks olid istumine, kuulamine ja toitumine, lisaks (rahvusvaheliste) tutvuste sõlmimine ja oma tuleviku üle mõtisklemine. Kuna kohal tuli olla juba kell 10.00 EL ja õhtusöök lõppes umbes kl 20-21 PL ning kehalist kasvatust ette ei nähtud, kulgesid päevad uniselt, kuigi oli ka erksaid hetki. Nägime paljusid erinevaid professoreid, kes kõik andsid tunnise loengu, millele järgnes tunnine diskussioon.

Kõige ekstravagatsema professori auhinna annaksin oma lemmikule Mieke Bal'ile, kes on nii teadlane kui kunstnik ja kelle raamatut "Loving Yusuf" analüüsisime sügissemestril Tiina Kirsi interdistiplinaarses seminaris. Tiina Kirss on öelnud, et tekstid ei ole koduloomad vaid metsloomad, kes sulle vastavad, teadustöö aga on matk, kus silmapiiri taha ei näe. M. Bal ei väsi üllatamast. Ta avas koos kunstnik Gamakeriga Vaal galeriis ka videonäituse.

M. W. Gamaker ja Mieke Bal Vaal galeriis

Michelle, Fideelia ja Mieke Vaal galeriis

Superstaar, 88-aastane sotsioloog Zygmunt Bauman meeldis väga Prof. Mieke Bal'ile, kes vanameistri loengu lõppedes kõiki püsti seistes plaksutama ärgitas. Interregnum on peamine mõiste, mida temaga seoses meelde jätta. Üks tudeng küsis Baumanilt, kuidas ta ikka veel motivatsiooni leiab. Zygmunt Bauman vastas, et see, et ta endiselt elab, on ennekuulmatu ja need tema 60 raamatut on grafomaania tulemus - ta ei oska kirjutamata mõelda. Mõtted tuleb kirja panna, muidu käivad need püüdmatult peas ringi.

Põnevad mõtted tulid ka Dr Victor Buchli'lt Londonist, kes mitmele teiselegi sarnaselt seostas nõukogudeaegse ametliku võrdõiguslikkuse diskursuse reaalsete muudatustega naiste olukorras. Loengu teise poole pühendas ta 3D printimisele.

Loodus ja kultuur ühinesid!

Kas teate, mis asi on DIM?!

Prof. François Hartog käis välja huvitava idee, aga oli nii tuim esineja, et terve saalitäis tukkus ning kui ta loeng lõppes, pidi moderaator vaeva nägema, et saalist norskamise asemel vaimustunud aplodeerimist kostaks. Meelde jäi tema peamine sõnum: "When the past no longer illuminates the future, the spirit walks in darkness", aga millest ta ülejäänud ajal rääkis, ei tea.

Professor on loengut läbi viies unehõlmas

M. Bentley St Andrews' ülikoolist rääkis muhedalt, kuidas teemad ajaloo õpetamises on muutunud. Näiteks oli tema tudengipõlves konstitutsiooni ajalugu kohustuslik aine, kuid see oli nii igav, et õppejõud tõi loengutesse veini. "The past is a place where people dream dreams".

Foto: Liina Luhats

Prof. Ansgar Nünning Saksamaalt saaks kõige väljendusrikkama kehakeelega professori auhinna. Ka jutt oli huvitav: millised on ajalooromaani liigid jne. Aga see kehakeel!

Igal õhtul toimus ühine õhtusöök või mingi üritus. Kolmapäevane aftekas sai teoks Lennusadamas.
Lennusadama minnes sattusin bussis ühe norra teadlase kõrvale, kes mõtles, et sõidame lennujaama. Rääkisin oma uurimisteemast. Ta meenutas, kuidas ta sattus kusagil Gruusias mägedesse ning kohtus kangelaslüpsjaga, kes oli saavutuste eest saanud Volga. "Hero-milker with Volga- just imagine!"

Lennusadama kohvikus sattusin lausa, kus olid teiste seas ka Muusikaakadeemia doktorandid. Seal hakkas minuga lobisema keskealine naine, kes hoidis mind tund aega oma jutustamisega kinni, nii et mina koju ei saanud ja näitas igati, et on minust vaimustatud. Paistis, et temas on isegi veidike feministi. Järgmisel päeval tegi tädi näo nagu ei tunneks mind. Issanda loomaaed. (Sain hiljem teada, et ta ongi natuke "uhhuuu").

Esmaspäeval tuli toidusabas mu juurde üks soome noormees ja küsis, kust koolist ma olen. Vastasin, et kunstiakadeemiast.

– Kas see helihargiga?

– Ei, see hobusega, Pegasusega.

Jutt käis koolide logodest, mis meie konverentsikausta ülaäärde olid trükitud.

Reedel toimus "Mustas puudlis" lõpupidu. Tantsisime, et konverentsil kangeks jäänud konte sirutada. Toidud olid väga maitsvad ja peab rõõmsalt nentima, et iga päev said ka taimetoitlased süüa. Oli väga huvitav üritus, suured tänud korraldajatele.

Foto: Liina Luhats

Sel semestril ma ei võta nii palju aineid, kuna tahan oma uurimusele keskenduda. Laual kõrgub mitu pooleldi läbi loetud raamatute virna. Hakkan veebruarist EKA-s maalitunde ka andma. Selle eest saab doktorantuuris punkte ja muidu ka hea end vormis hoida. Üks asi on vaimne vorm, teine on füüsiline, millega meenus eilne kohtumine jõusaalis, kus minuga tuli vestlema üks mees (ülla-ülla). Tema soovitavat mul ühineda naiste jõusaalitreeningutega, üks kord nädalas. Probleem: minul on päevane pakett, trennid on aga õhtuti. Lahendus: tema saab mulle välja teha. Mina lihtsalt tulgu kohale ja koputagu jõuka uksele. Tema olevat siinses jõusaalis KÕIK, ilma temata ei toimuvat midagi ja ta võib mind ise ka õpetada, kui mul aega on jne. Sellega seoses on hea võimalus jagada humoorikat flip side videot, kus tuuakse esile naiste ja meeste sterotüübid jõusaalis.

Veel väärib märkimist, et nädal enne talvekooli käisime feministidega Riigikogus poliitikutega kohtumas. Kohale ilmusid Marianne Mikko, Ester Tuiksoo ja Olga Sõtnik. Hiljem väisasime Eiki Nestorit tema kabinetis. Eiki Nestor ütles julgelt, et tema on feminist. Feministid pärinesid Facebooki grupist „Virginia Woolf sind ei karda“. Alguses toimus ümarlaud, ettekanded. Seejärel külastasime Nestorit ja vaatasime hoones ringi. Lõpuks maandusime Mikko kabinetis ja päris lõpuks meiega ühinenud Mikkoga Koplis ühes pooleliolevas galeriis, kus mitteformaalses õhkkonnas päris palju huvitavaid ideid tekkis. Kaks grupiliiget kutsuti Ringvaatesse rääkima, mida me tahame. Imelik, et iga kord tuleb üle korrata: feministid tahavad võrdõiguslikkust.

Feministid Riigikogus

London, tissid ja esinemine Maire Aunaste saates

E kutsus mind taas nädalavahetuseks Londoni. Lennureis möödus mul ühe vene-eesti päritolu noormehe seltsis, kes oli pulmast tulnud ja vipsis ning jagas hüplikult oma hajevil joodikumõtteid. Ta lihtsalt istus mu kõrvale. Ma olen friigimagnet. Ta pakkus mulle Vana Tallinna, mina talle õuna ja nii see lend möödus. Tüübil olid erakordselt õblukesed labakäed ning kokapaberid, aga ta ei töötanud enam ammu kokana: raha pärast. Kokkadel olevat vilets palk. Vahepeal ilmus ta näole masenduse vari ja ta märkis: “Tead. Ma arvan, et mul ei ole ühtegi tõelist sõpra peale minu ema.”. Järgmisel hetkel ta juba naeris millegi üle, jäädes Vanast Tallinnast aina rohkem purju. Temaga oli päris lahe igavat lendu mööda saata, aga Lutoni lennujaamas muutus ta tüütuks. E oli mulle kirjutanud õpetuse, kuidas ma lennujaamast hotelli saan, aga see mees pirises sääsena mu kõrva ääres, et tema olevat kaks aastat Londonis elanud ja teadvat, kuidas ma odavamalt ja kiiremini sihtpunkti jõuan. Kui E helistas, küsisin, mida ta teisest plaanist arvab, aga ta laitis selle maha ja ma otsustasin teha nagu E soovitas, sest ma ei tahtnud ära eksida. Purjus tegelane muutus ikka räigelt tüütuks, sest kui ma püüdsin osta rongipiletit, korrutas ta kõva häälega mu kõrval, et ma ei tohi osta seda piletit vaid peaksin ostma bussipileti. Kui ta nägi, et olen pileti ära ostnud, ta solvus, ütles, et ma olen loll ja läks oma teed.

Järgmine ootamatus juhtus bussis, mis viis raudteejaama: nägin võrdõiguslikkuse volinikku, kes oli sama lennukiga tulnud! Me ei olnud varem omavahel vestelnud, kuigi seminaridel tõenäoliselt oleme koos käinud küll. Ta tundis mind ära, kõnetas ja teel Londoni arutasime minu avaldust. Kuhugi välja me ei jõudnud, sest tegu olevat üsna keerulise pähkliga.

Londonisse saabunud, hakkasin hotelli otsima ja sattusin kulgemise tulemusena otse Londoni Kunstiakadeemiasse. See oli mingi väiksem kool, mitte Royal Academy. Suur hoone oli. Üks mustanahaline mees, kes jalgrattaparklat (mida keegi kasutada ei osanud) valvas juhatas mind sealt edasi.

Samal õhtul näitas Eestis ETV-s seda Aunaste saadet “Mida teie arvate”, kus mina eksperdina kohal olin. Ise ma nägin seda alles järgmisel nädalal. Enne kui Londoni-seiklustega edasi lähen, meenutan võtteid. Seda saab järelvaadata netis.

Saade oli täitsa normaalseks kokku pandud, arvestades, milline segadus seal vahepeal toimus. Iluminutid: televisioon muudab kõik inimesed paksuks. Ma olen palju peenem kui ekraanil. Isegi meik oli päriselt palju ilusam kui telekast paistis. Kahjuks oli saatest välja lõigatud naljakas juhtum seoses mu värvitud juustega: rääkisin, et kui juuksuri juures käin, küsib juuksur alati teistelt klientidelt, kas nad sooviksid sama värvilisi juukseid nagu mul ja kunagi keegi ei soovi. :D Aunaste publikule: andke kepikestega märku, kes sooviks samasuguseid juukseid nagu Fideelial! Keegi, mitte keegi! Äkki arglik kepike: üks hallipäine mees! :D

Ma ei saa aru, miks nii paljud Maire Aunastet vihkavad või kui just ei vihka, ei kannata teda silma otsaski. Mulle ta meeldis, aga mitte sellepärast, et ta pidevalt mind, mu blogi, mu välimust ja tegusid kiitis vaid lihtsalt sellepärast, et ta tundus vahva ja ma ei leidnud ainsatki põhjust teda mitte sallida.

Nalja sai Linnar Priimäega, kes vaheklippide ajal kõrvad ja silmad kinni pani ning lõpuks stuudiost kadus. Esimene klipp, kus ropendavad mehed WC- poti vaakumpumbast šampust jõid, andis Priimäe esteetilisele maitsele ränga hoobi. Minu meelest oli klipi ülesehitus väga steriilne: näitlejad pingutasid kõvasti üle, seinad olid värskelt valgeks värvitud, sinna oli musta värske värviga püüdlikult tehtud anarhistlikku grafitit ja vetsu vaakumpumbad olid äsja poest ostetud. Võltsroppus mind ei kõiguta.

Nüüd taas Londoni teemal. Järgmisel hommikul näitas Londonis telekast rugbit. E hakkas kl 7 kolistama, et vaadata seda läpakast! Ärkasin, sain maruvihaseks ja käskisin tal voodi heita, et saaksin magada. Tulemus: E puges üleni teki alla ja jälgis seal oma moblast rugbit, puhisedes iga kord, kui värav löödi. See juhtum illustreerib vanasõna, et aastad ei loe, kui hing on noor: vanasti lugesid sõnakuulmatud lapsed teki all taskulambiga raamatuid!

Pärast leppisime ära. Ta ütles, et püüdis vaikselt tegutseda, aga kuna ta on väga kohmakas ja mina olen paberitega unetu, siis ei saa ju nii teha! Ärkasin isegi siis üles, kui ta oma hingamistrikki tegi! Tal on kummaline komme hingata kõva häälega sisse, hoida hinge kinni ja hingata pahinal välja nagu masin oleks toas.

Käisime kahe päevaga kõik suuremad kunstigaleriid läbi ja sattusime neisse alati hetkel, kui oli algamas tasuta giidiga ringkäik tähtteoste juurde. Esimene päev möödus Tate Modernis, kus mustanahaline giid tutvustas Taryn Simon’i näitust A Living Man Declared Dead and Other Chapters.

See oli mahukas ja aegavõttev vaatamine. Tegemist siis genealoogiatüüpi uuringuga. Teine suurem näitus oli Gerhard Richter’i Panorama: näide, kuidas kunstnik suudab maalida peaaegu ükskõik, millises stiilis.

Pärast käisin veel portreegaleriis, aga seal midagi erutavat ei näinud, sest suuremat osa olin kevadel juba näinud ja uus Hollywoodi staaride fotonäitus ei tundunud kuigi asjalik. Rahvast oli meeletult kõigis galeriides. Inimesed tahavad kunsti vaadata ja seda lahti mõtestada. Tullakse peredega.

Samal ajal toimus Trafalgar Square’l suur meeleavaldus Afganistani teemal.

Tänavakunstnik joonistas lippe meelavalduse jooksul

Õhtul käisime teatris vaatamas etendust Jah, härra peaminister, väga kihvtid näitlejad olid.

Pühapäev: Saatchi ja Tate Britain. Hiljem hängisime totaalses kommihullumajas M&M’s World. Samal ajal möllasid tänavail end zombideks maskeerinud tüübid. Olime parajasti Jaapani anime nännipoes, kui üks pussnoaga verine zombie hüppas poodi sisse ja tegi „böö“, erilist efekti saavutamata.

Koledad kommid ja mina M&M's Maailmas

London oli zombiest vallutatud ja ühelgi ööl ei olnud vaikne

Saatchi galeriis oli viimaseid päevi avatud näitus New Scupluture, mida giidiga vaadata õnnestus. Kogesin nostalgiahetke: Richard Wilsoni naftatuba „20:50“ oli endiselt seal! Ainuke pettumus oli, et kui ma aastal 2003 sain minna mööda poodiumi õli keskele, siis nüüd enam seda teha ei tohtinud. Giidi sõnul on see ettevaatusabinõu. Vanasti sai niimoodi sinna sisse kõndida ja selles loos kunstnik seletab, et sai idee ruum õliga üle ujutada basseini veerel puhates.

Richard Wilson "20:50"

Roosade tiibadega halvad koledad vanamehed ja mina Saatchis

Autoportree Richard Wilsoni teosega "20:50"

Tate Britain’is sattusime jälle giidile. Alguses mõtlesin, et ma ei viitsi seda nõrga häälega vanadaami kuulata, sest oli palju huvilisi ja ma olin pikast päevast väsinud, aga mida kauem ta rääkis, seda põnevamaks kõik muutus. Inglise prerafaeliidid, eelimpressionistid ja naiivse kallakuga tegelased – kõik olid väga huvitavad. Giidil oli hea huumorimeel ja ta ütles, et kui sa vanasti üldse keegi olid, ei ostnud sa oma mööblit ise. Hakkasin mõtlema, et mina ju ka ei ole oma mööblit ise ostnud, enamus mu raskest puidust kolakaid on esivanemate pärandus.

Giidid teevad hulle pingutusi, et tavakodanikule kunsti seletada. Kuna nad ei teadnud, et olen kunstnik, üllatusid nad iga kord, kui ma mõnele nende küsimusele õigesti vastasin või midagi ära arvasin: amazing!

Lisaks oli seal omal ajal publikut hullutanud maailmalõpu maalija näitus.
John Martin oli 19. sajandi kunstnik, kes võttis Piiblist maailmalõpuideid ja maalis need üles. Rahvale ta meeldis, aga kriitukutele mitte nii väga. Nüüd olevat alles tema aeg saabunud. Ta maalid on olnud eeskujuks paljudele maailmalõpufilmidele. Galeriis sai vaadata ka meelelahutuslikku kino, kus John Martini suurtele maalidele lasti pimendatud ruumis prožega valgusvihke ja püüti tekitada tunnet nagu kohe tuleks maailma lõpp.

Õhtul kinos „Jane Eyre“- esoteerilise hõnguga jaapanipärane variant. Tõsine värk, ei mingit nalja. Lõpp ajas naerma kui aus olla.

Olen nüüd kodus ja pean endistviisi täiesti masendavaks juba eelmises postituses mainitut, et kunstnik ei saa oma töödega muidu tuntuks kui peab end poolsurnuks piinama, kõndides näiteks 161 km palja rindkerega. Kunst ei koti kedagi, ainult tissid loevad. Loomulikult oli minu aktsioon „Äng“ oluline sotsiaalkriitiline töö, sest tõi esile ühiskonna hirmud, ängid, suhtumise naistesse jne, aga… saate isegi aru, mis mind häirib. Ma ei viitsi korrutada.

Sain eile kaks uudist: esiteks olevat minu aktsioon inspireerinud Kanal 2 eilset seepi „Eestlane ja venelane“. Ma ise saan alles hiljem netist vaadata seda. Kui keegi nägi, võib siia kommentaaridesse kirjutada, kuidas oli. Teine uudis: Ekspressi Areen soovib minult intekat. Teinud eelnevalt kindlaks, et juttu tuleb laiemalt kunstist, mitte ainult tissidest, andsin oma lahke nõusoleku. Jutuajamine toimub järgmisel nädalal, kui mul enne oma rämedast külmetushaigusest üle saada õnnestub. Praegu tunnen nagu mul oleks kosmonaudikuppel ümber pea ja nina tilgub pidevalt. Ma ei mäletagi, millal viimati haige olin.

Kui ma oma eelmise postituse lõpetasin depressiivse noodiga a’la miski enam ei koti, uusi ideid pole, siis nüüd on mul tulnud juba mitmeid uusi mõtteid, mis on mind viinud arusaamisele, et kunstnik ei ole mitte ainult amet ja töö vaid ka patoloogia, paratamatus, sattumuslikkus. Ja endiselt on õhus liigagi palju revolutsiooni.

Praegu tuli idee pealkirjastada tulevikus kõik oma postitused sõnaga "Tissid". Nii on kõige lihtsam.

Mõttetu

Sügiseti on mul alati tunne, et vana aasta saab läbi ja algab uus. Seega on paslik teha kokkuvõte möödanikust.

Olen terve aasta purjetanud absurdihuumori tähe all ja tundnud õhus revolutsiooni. Vahel näib, et kohe saan maha istuda ja visata paar mõtlikku rida nagu Viktor Astafiev lasteraamatus „Punarinna laul“: Turjaku jalamil luhal laotus udu, ja rohi oli udust märg, tulilillede õied olid maadligi longus ning härjasilmade kollaste silmaterade kohal võbelesid valged ripsmed.“ (Eesti Raamat 1986, originaal 1983). Tegelikkuses aga toimub hullumaja või vähemalt selle puhvetit meenutav metsik tõmblemine ja ma kirjutan hoopis nii: „Ööseks saabusime Laululinnu majutusse. Mul olid väga valusad villid ja iga samm oli jube piinarikas. Kell oli umbes 21.20, kui ma väsinuna pilgu kodumajutuse peahoone ülemise korruse poole suunasin ja äkki nägin iseennast! Ei ma ei näinud ilmutust. Seal mängis suur LCD telekas, kust tuli Reporter ja sattusime maja ette just siis, kui eetris olin mina. Täiesti sürr! Vaatasime ära ja siis selgus, et maja uks on lukus.“ (blogipostitus Äng - 161 km jalgsi naiste õiguse eest olla palja rindkerega!)

Või nii: „Käisin lemmikloomapoes oma orjale koera kaelarihma ostmas. Müüja oli väga abivalmis noor neiu, kes uuris, mis mu koera kaelaümbermõõt on. Ma vastasin, et pole mõõtnud, silma järgi peab otsustama. Müüja küsis, kas on suur või väike koer. Vastasin, et pigem suur. Lõpuks valisin välja odavama kollase rihma, millele oli ilu pärast kinnitatud väike punane kolmnurkne rätik.“. (isiklikust päevikust)

Või suisa nii: „Paaniline näituse ülespanek. Dènes väänas kaela välja, mul nihkus biitseps paigast ja galerii valvur pani õhinaga tapeeti. Juhan ratest vedas mind alt, mul tuju langes. Kutsusin Jusket asemele, keeldus. Paanika. Kärt aitas mind välja. Ta üldse aitas palju.“ (isiklikust päevikust).

Orjavärki ma enam ei tee, sest see osutus täiesti mõttetuks rabelemiseks ja koerarollis ori oli igavam kui päris koer.

Näitusevärki ma ilmselt ka enam ei tee, sest meediakajastus oli seekord null, kuigi isiklikku tagasisidet sain ikka - alates sellest, et huvitav ja hullumeelne näitus kuni selleni, et üks tuttav vanem mees hakkas seda näitust vaadates miskipärast kahtlustama, et olen lesbi. Pean silmas oma hiljutist isiknäitust Mõmmi ja Ingel igavesti koos Draakoni galeriis. Selliseid põhjalikke installatiivseid ülespanekuid, mis hõlmavad inimesi, suuri asju ja rasket tööd, ei ole mul enam tahtmist teha. Videoid ka enam miski mind tegema ei kutsu. Professionaalse tagasiside puudumine on peamine põhjus, aga teine põhjus on muidugi palga olematus. Palka ju endiselt kunstnikele ei maksta, kuigi kevadtalvel plaaniti lausa kunstnike meeleavaldust, mis siiski katki jäi mille ma soolo-meeleavaldusena Objektis tegin. Oma hiljutise isiknäitusega jäin õnneks natuke plussi, aga ainult tänu sellele, et kulkast raha sain ning galerii üür vahepeal poole võrra langes ja osad ehitusmaterjalid olid poes ka odavamad kui kardetud. Seoses selle näitusega kogesin mitmeid suuri pettumusi kaasinimestes, aga veendusin samas, et olemas on ka ilusaid ja abivalmis inimesi. Mis on sõprus? Aga Facebooki sõprus? Sõbrad on need, kes muuhulgas täidavad lubadusi ja kui neil on võimalik, tulevad appi. Teoorias me ju teame seda, aga praktikas ei tule tihti elus selliseid olukordi ette, kus sõprust testida saaks. Elu on liiga normaalne ja tavaline. Me ei õpi sellise vegeteerimise käigus tundma ei iseennast ega ka oma kaaslasi.

Mu palja rindkere aktsioon Äng sai niivõrd palju meediakajastust, et mida iganes ma veel tulevikus teen, võib selle varju jääda ja see on jama, sest olen ka varem loonud paljude arvates huvitavaid teoseid, mis on laiema tähelepanuta kodukale lihtsalt kiratsema ununenud. Näiteks video Isa ja tütar, video Hilda  ja üks uuemaid videoid Lennuk ja Lehm ning veel rida töid, terveid projekte... Mulle ei meeldi kunsti sahtlisse teha ja ei meeldi nahast välja pugeda, et kriitikutelt väikest nupukest kusagil ajalehes oma näituse kohta saada. Kui teha kunsti, siis ainult suurelt ja minna kunstiajalukku.

Paljud on primitiivsete ihade küüsis, neil on silme ees vaid paljad seksualiseeritud tissid ja muu on nende jaoks tühine. Hetkeseisuga olen ma esitanud avalduse soolise võrdõiguslikkuse volinikule ja ootan vastust. Kirjeldasin avalduses, kuidas mulle palja ülakehaga liikumise eest politsei kutsuti ja kuidas menetluses märgiti, et kuigi ma karistada ei saa, rikkusin ma siiski avalikku korda. Palusin tal oma arvamus anda, et kas on tegu soolise diskrimineerimisega. Minu meelest on. Septembri lõpus peaks eetrisse jõudma Aunaste saade „Mida teie arvate? Kas erineda või sarnaneda?“, mille võtetele mind seoses „Ängiga“ kutsuti ja kus sai sõna otseses mõttes kino. Seoses oma rindkere perfokaga nägin, kui sügavad pained on meie ühiskonnas ja kui kaugele ulatuvad sooliste eelarvamuste juured. Nagu näitusega, nii ka aktsiooniga seoses õppisin paljusid tuttavaid ja võõraid inimesi tundma kas väga haigest või vastupidi, väga lahedast vaatepunktist. Muljeid tuli seinast- seina. Suurim üllatus siiski oli, kui palju leidub neid, kes peavad naise rindkere eemaletõukavaks ja alasti keha inetuks. Artiklite kommentaare, mida varem innukalt kollektsioneerisin, ma enam ei loe. Pole tõesti enam midagi imestada, et Eesti on ainuke EL liikmesriik, kus puudub ametlik nudistide rand.

Kokkuvõtteks. Kui tavaliselt on tegemist kuhjaga, kõik tundub huvitav ja tahaks veel igast asju proovida, siis nüüd ei näe ma peaaegu mitte millelgi enam mõtet.

Kitsed lesbide väljakul ja hullud Karepal

2.06 toimus siis lõpuks Pirnil MA kaitsmine. Kui bussijaamast Narva mnt-le TLÜ poole sammusin, helistas T.V. : „Tead, ma nägin sind jälle unes! Sa jõid kohvikus šampat. Mina tulin ja istusin sinu juurde ja maitsesin sinu klaasist, aga sa said pahaseks, et ma sinu šampa ära joon. See pani mind mõtlema, ega sul napsitamisega probleeme ole?“. Olin jõudnud peaaegu Narva maanteele ja sain vaevu kõne lõpetada, kui pöörasin pead ja kohkusin: minust umbes 10 meetri kaugusel sõiduteel sooritas pikki hüppeid ehtne täiskasvanud metskits! Tugevas stressiseisundis loom tormas, keel väljas trammiteele, kus trammid ja autod tuututama kukkusid. Seejärel jooksis ta ühe poe ukse ette ja seisis seal paar sekundit nagu ootaks sisselaskmist. Sealt jätkas ta teekonda Pirita suunas.

Pirn sai oma magistritöö eest „väga hea“ ning nägi tõeliselt uhke välja. Käisime söömas ja siis läksime Kunstihoone „Sõnastamata lugude“ näitusele, kuhu jäin veel õhtuseks screeninguks ka, kuna Pirn, kellel tekkis kohutav peavalu, läks atekasse magama. Kell kuus hakkasid kaks noort kunstnikku Mateja Glavina ja Petra Hrovatin oma aktsioonidest rääkima ja videoid näitama. Ürituse pealkiri oli "Lesbide ülestõus. Aitab! Me oleme valjemad kui vaikus!". Mulle meeldis, kuidas nad sõpradega kleepisid linnas tänavasiltidele peale oma versioone: “Lesbide väljak” näiteks. Suuri pannoosid ja plakateid paigaldati ka. Politseinikule öeldi, et palun ärge plakateid maha võtke, see on kunstiprojekt ning ei võetudki kohe. Alles paari päeva pärast olid need läinud.

Pärast läksin L.L poole, kus valitses sume varasuvine õhtumeeleolu. Vaatasime mu viimatist videot ja ajasime juttu.

Järgmine täistööpäev lõunapausiga Põhuteatris kulus meil Pirniga kunstisaalides. Loomulikult võttis kõige kauem „Sõnastamata lugude“ väljapanek ja ma tänasin õnne, et kaht seal näidatavat filmi olin varem näinud. Mulle meeldis Minna Hindi ja Liisi Eelmaa videointervjuude komplekt. Koomika oli olemas, probleem olemas, absurd olemas. Mare Tralla töö mõjus alguses üllatavalt, kuid mida rohkem ma ta päevikut lugesin, seda enam hakkas tunduma, et see on lesbifoorumisse saadetud murekiri. Keelekasutus oli üsna omane murekirjadele ning tegevuskäik etteaimatav. Tekkis küsimus, kas sarnasus murekirjadega oli taotluslik ja kas päevik oli kirjutatud juba mõttega see näitusel esitada.

EKKM-is meeldis Köler Prize võitnud kunstniku töö ning lahe oli Sigrid Viir. Timo Tootsi installatsioon nüüd töötas ja ma sain ka lõpuks teada, kui kuulus ma olen. Kunagi ammu, kui seda proovisin ei töötanud. Pirn veel ei tahtnud algul oma ID-kaarti läbi lasta, põhjendades, et foto olevat kole ja tal olevat piinlik, kui see kõigile avalikult nähtavale tuleb. Pärast lasi ikka ja foto paistis seinal ilusam kui originaalis.

Mina autahvlil

Viimane, mida vaatasime oli EKA magistritööde näitus Loovalal. Ronisime järsust trepist üles ja ma mainisin, et kunst ükskord mu tapab, sest higi juba voolas ning jalad olid käimisest ümmargused. Korraga avanes meie ees Art Allmägi magistritöö „Nägin täna öösel unes…“ (juhendaja Teet Veispak). Jahmusin. See oli hea. LGBTQ-temaatika oli lõpuks ometi lihtsalt ja lühidalt kokku võetud. Koomika, absurd, lihtsus. Tõesti fantastiline, et viitsisin treppidest üles ronida ja seda nägin.

Art Allmägi installatsioon

„Sõnastamata lood“ näitus on kokku pandud suuresti dokumentaalsetest materjalidest. Kuna olen varem ise küllaltki palju samal teemal dokfilme ja -asju näinud, jäi ahaa-elamust saamata. Olen muide palju mõjuvamaid filme näinud, kui eelmainit näitusel. On olemas dokfilme testosterooni võtvatest naistest, kes filmi kestel vaataja silme all muutuvad meheks, on filme paduheteronaistest, kes püüavad end lesbiliseks muuta, on mängufilme, kus vanaaja lesbit hoitakse maa all kinni, et ta mehega abielluks ja lõpuks riietatakse ta meheks, on filme… on FILME! Kus need olid? Eks vist Artises, sest OMA Festivali raames näidatakse sealgi päris kõvu filme. On erinevaid näituseformaate, ideoloogiaid ja maitseid, aga praegu olen ma sellises meeleolus, et näitustel võiks olla rohkem suuri mängukarusid ja vähem pikki filme.

Õhtul käisin tädi sünnal. Tädi rääkis, et kavatseb teha meie abiga suure suguvõsa albumi. Sain tädilt oma vanaisa kohta artikleid ja vanaema vanu päevikuid. Loed, kui raske elu oli II ms ajal ja järjest kukub päeviku vahelt kuivanud nelja lehega ristikheinu ja viie lehega sireliõisi… "Jumal hoidku meid kõiki. Vast jätavad osa maad ja metsa meile alles. Nii ilus on oma metsas jalutada.".

Järgmisel päeval käisin Karepal Michael Sagritsa majamuuseumis. Valmistun augustis toimuvaks performance ürituseks „Äng“, mis toimub Karepal ja kuhu mind osalema kutsuti, nii saingi Teet Veispaku nõusse, et mulle seda paika tutvustaks. Lisaks käisime Rakveres näitusel „Minu erootika“. Sven tuli ka Tartust. Näitus ja majamuuseum olid paljutõotava auraga ja ilm oli ilus.

Rakveres on Kondivalu apteek

Rene Reinumäe skulptuur “Haigutav kunstnik”

Jüri Ojaveri teos "Ela ja sära" erootikanäitusel

Sven ja Olga linnupesi uurimas

 Sven hõljub mööda õue

Vestlus nagu tibutants :)

Hiljem sõitsime Sveniga bussiga Tapale ja sealt rongiga Tartu. Tapal passisime ühes urkas.

Rongis lugesin Sacher-Masoch’i romaani „Venus karusnahas“ ning süvenesin sedavõrd, et oleksin Tartu peaaegu maha maganud.

Tartus käisime TÜ kohvikus jäätist söömas ning ma avastasin sealt vana külaliste raamatu, mille esimesed sissekanded olid tehtud kohviku 10.juubeli puhul 50ndatel aastatel. Oma vanaisa nime, kes oli agar kohvikus käia, ma ei leidnud. Ta armastas pigem Werneris istuda. Kohvikus mängis selline muusika, mis hulle rahustab, ja hullud me ju oleme. Normaalne inimene ei teeks oma eluga nii nagu mina.

Või nagu Sven.

5.juunil Tartus pööran pilgu taevasse ja näen, et sajab lund. Tumesinise pilve taustal valgustab päike üle terve atmosfääri lendlevaid võililleseemneid. Keset seemneid lendavad omakorda piiritajad, kelle tiiva alumisi külgi päike oranžikalt valgustab. Seemned maanduvad, kuhu tuul nad viib, et aasta pärast uuesti tärgata. Sinna on palju aega.

London

Olen Londonist tagasi.
Sinnaminek oli paras katsumus. Kõigepealt passisin pool tundi lennujaama check in-is. Saba seisis ja kedagi ei teenindatud. Kui lõpuks laua juurde jõudsin, öeldi, et kuna mul on juba välja prinditud boarding pass, ei oleks ma pidanud üldse sabas ootama vaid oleksin kohe võinud väravasse minna. Palju õnne. Läksin turvakontrolli sappa. Teatavasti peab enne turvakontrolli läbimist hambapasta-, kreemi- jt. tuubid kilekotti panema. Selgus, et kilekotte ei jagatagi tasuta vaid neid saab masinast 1 euro eest. Jätsin kõik asjad turvaväravasse, võtsin ainult rahakoti kaasa ja läksin kilekotimasina manu, kus avastasin, et mul ei ole sularaha. Mingid punased krossid olid vaid. Naasin turvakontrolli ja ütlesin, et mul ei ole 1 eurot ja et kas ma ei saaks ilma kilekotita läbi. Paneksin tuubid lihtsalt lahtiselt kasti. Öeldi, et nii kahjuks ei saa. Tormasin vihast puhisedes lennujaama teise otsa, et sularaha automaadist võtta välja mõned täiesti mõttetud eurod. Rusikareegel on, et alati, kui rahaautomaadi juures on kiire, pusib sinu ees paar pensionäri, kes ei oska automaati käsitseda ja uimerdavad seal terve igaviku, nii ka nüüd. Vene vanapaar. Lõpuks läksin siis paberraha vahetama. Esimeses putkas, kus üritasin seda teha, öeldi, et kuna neil käivad kõik 1-euroseid tahtmas, on need otsas. Õnneks sain R-kioskist kohe kilekoti osta ja võtsin igaks juhuks kaks tükki, et enam kunagi sellist jama ei peaks läbi elama. Samal ajal oli kogu mu kraam koos mobiiltelefoniga endiselt turvaväravas ning just sel ajal kui ma mööda lennujaama 1 eurot taga ajasin, oli helistanud kaks korda Erni. Kolmandat korda helistas ta õnneks juba siis, kui läbi olin tulnud. Tahtis kontrollida, kas olen ikka õigeks ajaks lennujaama jõudnud ja kas lennuk ikka väljub õigel ajal. Ütlesin, et kilekott drives me crazy.
Lend sujus normaalselt, aga laskumine oli pilvkatte tõttu jõnksuline.
Reedest pühapäevani oli Briti kuninglikke pulmi võimatu vältida. Põhiteemaks oli, et nad suudlesid KAKS KORDA. Teine suudlus olevat olnud siiram ja kinnitanud nende tõelist ehtsat ja nunnut armastust. Pulmajärgsel hommikul ilmunud ajalehes The Independent oli Tracey Emini graafiline teos sellest TEISEST suudlusest. Emin on briti feministliku kunsti staar. Varem väga ühiskonnakriitiline, nüüd aga on niivõrd ühiskonda sulandunud, et hääletab konservatiivide poolt. Muide, olen vist juba 10 korda Londonis käinud, aga iial enne ei ole seal ainsatki suudlevat paarikest näinud. Sel nädalavahetusel oli neid hulgi. Ajalehed ennustavad abielude arvu tõusu Inglismaal.
Kuigi ma pole mingi rojalist, otsustasin siiski reedel ka ise kuningliku paari pulmahüsteeriasse sukelduda. Saabusime Buckinghami palee ette liiga hilja, sest kui varem olid seal miljonid inimesed, siis nüüd mindi juba laiali. Vast pool milli oligi ainult.



Rahvas chillis keset kahuritena mõjuvaid kaameraid ja prügi. Paljudel olid lipud ja lipukangast rõivad. Mõnedel naistel olid valged lilled juustes ja väikesed tüdrukud olid ehitud valgesse pruutkleiti.



Äkki avanes B palee rõduuks ja rahvas hakkas karjuma. Eriti kõvasti röökis üks noormees: please give us a wave! Selle asemel, et kuninglikku paari kaifida, pidime leppima ühe mustanahalise ja paari valge suvalise mehega, kes punase liniku minema viisid. Siililegi selge, et pidu oli läbi.

GIVE US A WAAAAAAAAAAVE!

NOTHING? NOTHING!!! NOTHING...

Tõeline fänn

Maskidega pildistamine

Hommikust sõime järgmistel päevadel Sohos, kus Erni end alguses silmnähtavalt ebamugavalt tundis. Ostsin sealt kaks piitsa oma orja jaoks. Hiljem, kui piitsasid mööblil testisin, hakkas E kartma, et teda ründan! Umbes nagu oleksin piitsad muretsenud eesmärgiga kõiki ettejuhtuvaid inimesi peksta! Õudne. E igatahes pidas vajalikuks mind hoiatada, et kui ma teda löön, lööb ta kohe vastu, sest ega tema mingi ori ole. Vastasin, et ta on uskumatult arg ja minust kummalisel arvamusel, kui kardab, et teda peksma hakkan. Kui ta ei kardaks, ei ajaks ta sellist ilmselget jama suust välja. Groteskne ja jube on kujutleda, et lähen lambist piitsaga kallale 60-aastasele kooliõpetajale, oma kauaaegsele heale sõbrale. Kuidas ta suudab minust seda üldse eeldada?
Laupäeval oli meil teatriõhtu, muusikal Legally Blond. Muuhulgas esines seal kaks koera!

Pühapäeval käisime V/A kunstimuuseumis ning selle naabruses teadusmuuseumis. Viimases pakkus Erni mulle millegipärast kohe varianti 360 kraadi lennustimulaatorit proovida. See on väike kinnine akendeta kabiin, kuhu sind rihmadega kinni pannakse ja siis sa oled mängult piloot ja kui tahad, võid 360 pöörelda või pea alaspidi lennata. Kuvar näitab maastikku, kõrgust maapinnast, kallet jne. Masin müriseb ka. Sõita saab kahekesi, aga kuna Erni loomulikult selliseid asju kunagi ei tee, läksin üksi. Keerlesin ja pöörlesin ikka päris korralikult. Umbes pool aega kihutasin pea alaspidi või küljeli. Tegin ka järske tõuse ja laskumisi. „Chakrad“ said hästi läbi raputatud, kuigi midagi siiski jäi veel puudu. Veits liiga puine värk oli.

Kui rõõmsa ja rahulolevana kabiinist väljusin, vahtis rahvas mind suurte silmadega. Erni ütles, et kõik olid imestanud, kes hull seal pöördesse läks ja üks noormees oli märkinud, et tema tahab selle naise nägu näha, kui ta välja tuleb. Ju ta arvas, et olen mingi ullike, kes ei oska lennukikange käsitseda ja sel põhjusel masina pööraseks ajas. Minge pekki, ma tegin seda tahtlikult, et oma adrekat üles saada! Erni korrutas, et „I am impressed“. Lõpuks jõudsime Juri Gagarini lennule pühendatud kosmonautikanäitusele, kus veetsime kogu ülejäänud aja. Nagu varem juba siin blogis märkisin, olen kosmoselennuks valmis, mida lisaks mu 28 cm läbimõõduga biitsepsile tõestas ka mu uhke lennustimulaatori etteaste.

Õhtul tuli telekast ajaloosaade, kus homost vanamees ütles, et inglased on kõige romantilisem rahvus maailmas ja et saksa kuningannad olid paksud ja koledad.

Esmaspäev möödus Tate Modernis ja veidi vähem aega ka Tate Britainis.

Tate Modernis oli hiina kunstnik Ai Weiwei päevalilleseemnete installatsioon. Selles on 100 000 käsitsi valmistatud seemet, kus igaüks erinev. Hetkel aga on kunstnik, väidetavalt sõnavabaduse eest hiina võimude poolt arreteeritud. Eesti kunstnikud tegid 17. aprillil Ai Weiwei toetuseks meeleavalduse Hiina saatkonna ees. Siis kuulsingi, et tal hetkel suur näitus Tate Modernis. Ai Weiwei oli lisaks seemnetele ka veebikaamerad üles seadnud ja nende kaudu sai temalt küsimusi küsida või siis tema küsimustele vastata. Erni hakkas muidugi kohe tõsise õpetajailmega vastama küsimusele, milline on kunsti roll tänapäeval. Ma ei suutnud seda jama välja kannatada ning asusin taustal pildistama ja lõustu tegema. Erni võttis seda huumorina, aga esimese katsetuse kustutas ära: „I can’t publish that!“. Tegutsesin teise katse ajal läbimõeldumalt. Liikusin korrapäraselt edasi tagasi jne. Enne kui E lootusetu näoga seda kustutada jõudis, vajutasin enter. E kahetses, et tema ainsa kuulsuseminuti ära rikkusin, ma seletasin, et Ai Weiewei pole mingi kuivik vaid kunstnik ja tahab midagi muud näha kui järjekordset etteaimatavat „nagu raamatust“ maha loetud teksti. Teine video ongi üles pandud.

Vaatamata mõnedele lahkhelidele saime siiski seekord Erniga hästi läbi ja tülisid ei tekkinud.
Tate Britainis vaatasime romantismi näitust, kus põhilisteks tegijateks Turner ja Constable.

Õhtul West-End’is muusikal Billy Eliot.Teisipäeva hommikul tõusin enne nelja, sest lennuk läks juba kell 7.30. Tallinnas selgus, et sooja on ainult 3 kraadi. Londonis kastanid juba õitsesid, aga Tallinnas on enamik puid alles raagus.

Kevad Londonis

Minu 53. juubel

35. juubel on kõige tipp või siis kõige piir. Kuidas võtta? Noorte kunstnike stipendiumidele võib kandideerida 35.-, harvemini 40. eluaastani. Pärast seda oled küps, kukud alla ja sind keedetakse moosiks või astutakse lihtsalt üle. Niisiis, kuna mul tulevikus midagi head oodata ei ole, pöörasin oma aastanumbri ümber ja pidasin 35. juubeli asemel 53. sünnipäeva. Nüüd ei ole muret, et vanuse tõttu diskrimineerima hakataks. Lisaks narrisin juba ette vanurit, kes ma kunagi olema saan. Kujutlege, kuidas ma näost kortsulisena ja mäluaugus oma fotoalbumit uurin, suur luup värisevas kondises käes ja mitte ei taipa, kuidas ma 35-selt noorem välja nägin kui 53-selt ja külalised samuti oleksid nagu noorenenud.

Oma 53. sünnipäeva torti lahti lõikamas

Pidu toimus Tallinnas Mooni kohvikus, mis asub Kalamajas Patarei vangla, mere, Linnahalli ja EKKM-i lähedal. Mulle maitsevad nende toidud ja seal köetakse ka hästi. Vahel on mu sünnipäeva ajal juba lumi kadunud, teed porised ja sinililled õitsemas, nüüd on aga üks neist aastatest, mil sel ajal ikka veel talv kestab.

Panin kohe kohviku nurka statiivi püsti ja hakkasin rahvast traumeerima, neid kaugjuhtimispuldiga pildistades. Välk võis sähvatada iga hetk ja sa ei teadnud, millisena sa tol hetkel pildile võisid jääda.

Õhtu tipphetki oli mitu. Üks oli siis, kui Ly palus, et me Sveniga kaamera ees kahelt poolt oma veinipokaalid kokku lööksime. Meie vahel oli pikk laud. See olevat nagu koit ja hämarik. 

Koit ja Hämarik

Siis me veel pidime kaamerale suudlema.

Pirni suu hakkab juba pensionäri kuju omandama, teate sihuke maias nägu, kui keegi kusagil musitab

Korraga saabuski suur valge uhke ja imehea tort, millele oli pruuni šokolaadiga peale kirjutatud 53. Kõik ahhetasid ja küsisid, et mida numbrit, aga kui ütlesin, et jah, kõik on õige, said mu lahedad sõbrad naljast aru ja plaksutasid tükk aega nii vaimustunult, et minus hakkas maad võtma veendumus, et mul on hea huumorimeel. Tordil oli kaks ilutulestiku küünalt ka. See oli vägev.

Tordi tulek

Keegi külalistest ütles, et mu lapselapsed hakkavad vaatama seda pildialbumit, kus mul on sünnipäevad ära vahetud ja imestavad. Kuid halloo mul ei ole lapsigi, kust siis need va lapselapsed tulla saavad? Olen juba 53!

Ütle mulle, kes on su sõbrad ja ma ütlen, kes oled sina. Kui kodus piltidelt oma külalisi vaatasin, siis sain aru, et enamus neist on oma elustiililt minuga ühes paadis. Kohal oli koos minuga 12 inimest vanuses 30+, mu õde Pirn ainsa erandina 29.a. Kamba peale kokku oli ainult ühel mu sõbral üks laps ja seegi oli jäetud koju. Kõik on kas humanitaarteaduste, kunsti või teaduse alal üsna kaugele jõudnud.

Kas on õiglane väita, et meie põlvkonna rong on läinud, kuna meil ei ole lapsi ega enamusel ka mingit märkimisväärset majanduslikku- ega muud stabiilsust? Oleme üldse kunagi seda rongi oodanud või oleme juba aastaid tagasi hoopis lennu- või laevareisi valinud? Kui sa ei oota Moskva rongi vaid hoopis New Yorgi lennukit ja Moskva rong siis jaamast lahkub, ei saa öelda, et jäid rongist maha. Kui sa aga oma lennust ka maha jääd, no siis tuleb halastuslask teha, sest Moskva rongile enam järgi ei jookse ja lennuk ka läinud.

Õhtu viimane tipphetk oli Metropoli galerii külastus. See asub kohvikule üpris lähedal, ikka Kalamajas. On selline vana maja, kus kunstnikud elavad, töötavad ning näitusi teevad. 

Külm ja selge märtsiöö Kalamajas inimeste ja musta lume aluse autoga

Et aeg oli hiline, oli meid sisse lasknud Taave Tuutma (Tuutu) unise näoga ja nägi oma pika habeme ja juuste ja halatiga välja nagu keskaegne vene õigeusklik. Väga lahe, et ta meile näitust tutvustas.

Tuutu Metropoli galeriis

Majas oli külm. Vene ajal olevat seal gaasiküte olnud, kuid juba ammu olevat radikad välja viidud. Nüüd kütavad kõik nii nagu saavad, aga järgmiseks talveks peaks puid ka tooma, arvas Tuutu. Veel rääkis ta, et kunagi kutsuti ta Inglismaale Eesti fotograafiat esindama, kuigi ta polnud ainsatki fotot elus teinud. Keegi teine lihtsalt ei läinud ja nii pidi tema minema.

Näituse osa

Tuutu seletas veel, et nende garaaži põrandal oli sel talvel nii paks jääkiht, et vargad murdsid sinna sisse, aga ei jaksanud mitte ühtegi asja jääst välja sikutada. 

Kell- osa näitusest

Tuutu demonstreeris meile kanderaketi taolist muusikariista, mida peaks ümber ehitama, et oleks mugavam transportida. Tahtsime sellega talvel häppeningi teha, aga kohutavalt külm oli ja muid takistusi tekkis ka.

Tuutu näitab meile kanderaketi taolist trummi

Galeriist läksime koju, kuid kõigi jaoks polnud pidu kaugeltki veel läbi. Aivar, mina ja Pirn olime need kolm vaprat, kes seejärel siirdusid Laine baari, mis asub mu praeguse üürika naabruses. Seal võtsime mingid kookose kokteilid ja trühvlid. Diskopall ja jõulutulukesed vilkusid ja tümps käis. Baaridaam oli tüdinenud olekuga ümmargune blond keskealine mammi. Vahepeal käisid vene noored seal mänguautomaati piinamas ja õlli libistamas. Üldiselt oli vaikne. Siin me oleme:

Magama saime kella kolme ajal öösel, kuid nagu alati mu sünnipäevaööl tuli kevade aeg ja hommikul pidime kõik sisse magama. Pirn läks Sadamaturule tööle ja meie Tartu. Sõit kulges rahulikult, päike paistis, kuigi ilm oli jahe. Tegime Mäol peatuse ja ostsime süüa. Tõin suure hunniku asju Tallinnast Tartu, kuna atekasse, kuhu kolida kavatsen, ei mahu midagi. Kodu sai hoobilt musti prügikotte täis.

Kuna pühapäev oli mu päris sünnipäev, tšekkasin päev otsa Facebooki, kuhu sain metsiku hulga õnnesoove. Lisaks kirjutasin lõpuni Päevalehe artikli ning magasin ja uimerdasin.

Kingitused ja lilled päikese käes

Õde kinkis mulle omatehtud raamatu, kuhu oli kleepinud minu lapsepõlvepilte ja tekste. See on kiri vanaemale teemal, hunt on hea. Pidasin end tol ajal hundiks nii nagu vene kunstnik Oleg Kulik end koeraks.

Mu isiklik maailmakaart

"Meie Meele" testid olid alati kuumad! Pööra tähelepanu 5. küsimusele ja minu vastusele. :)

Tol ajal juba oli mul mingi kamm oma kaaluga, aga vahe seisnes selles, et siis ma tahtsin olla paks, nüüd aga enam ei taha.

Olen nüüd taas kaks päeva trennis käinud. Eile küsis mu personaaltreener Artur, miks mind pühapäeval tema rühmatreeningus ei olnud. Vastasin, et mul oli sünnipäev. Artur seepeale musitas oma kätt ja pani musi mulle põsele, ise vabandas, et tal on nägu higine ja sellepärast ta ei musita päriselt. Ta oli just ise ka trenni teinud. Ma siis naersin ja tahtsin ühte treeningu seotud asja küsida, kui Artur mind korraga ikkagi musitas. Ta on venelane, mis ütleb kõik. Temas on loomulikku sarmi palju rohkem kui enamikus eestlastes. Tõeliselt seksikas treener ja ilusate naiste lemmik. Hiljem tuli ta küsima, palju ma kaalun. Vastasin, et 45 ringis. „Oled alla võtnud?“ „Ei, juurde. Vanasti kaalusin 43-44 kg vahel“. Küsisin Arturilt, kas talle tundub, et mu rasvaprotsent on liiga suur. Ta vastas, et hoopis lihaseid on juurde tulnud. Jalad, tagumik, käed olevat väga head, kõhuga tasuks veidi vaeva veel näha. Kõhulihaste harjutused on mulle millegipärast eluaeg kõige raskemad olnud. Jalaharjutused on lemmikud. Igal juhul motiveeris suhtlemine Arturiga mind trennis rohkem pingutama. Mida vanemaks ma saan, seda tähtsamaks sport mulle muutub. 35 väga viis, 53 tuhk ja tolm.