2017 kokkuvõte

Uus aasta juba jookseb, aga mul kõik kokku võtmata! OK, panen siis kirja, mida tegin esimest korda 2017. aastal.

1. Sain doktorikraadi ja seoses sellega avaldasin raamatu Naine kui kangelane

Trükisoe raamat

2. Tegin isikunäituse ja korraldasin sümpoosioni Valga Muuseumis. Uudisklipp Ragnar Kond: „Fideelia-Signe Rootsil valmib uurimistöö naisest kui kangelasest“.

Mõned sümpoosionil kõnelejad foto "Amatsoonid Maria ja Fideelia" ees.

3. Võitlesin ravimatult haige kassi elu eest ja kaotasin: õe kass Päike tõusis ja loojus. Mulle sai see liiga raskeks vaimseks katsumuseks. Võtsin doktorantuurist akadeemilise puhkuse, millest hoolimata kaitsesin samal aastal kraadi!

4. Hr Mesi astus Päikese asemele. Ei oleks mett päikeseta!

Hr Mesi teeb pai :)

5. Tegin töötukassa kaudu tõstukijuhiload.

Raske õppustel, kerge lahingus! Foto: Oskuskoolitused OÜ

Raske õppustel, kerge lahingus! Foto: Oskuskoolitused OÜ

6. Minu ettepanekul restaureeriti põllumajandusmuuseumis Elmina Otsmani nimelise kombaini terapunker, mille sinna eksponaadiks annetasin peale oma näitust Tallinna Linnagaleriis (õigupoolest käis punker Mark Soosaare palvel veel teiselgi näitusel "Mees ja naine - tulnukad" Pärnu MONA-s).

Pidasin kõnet restaureeritud punkri avamisel põllumajandusmuuseumis

7. Kolisime lõplikult Tallinna: sõitsin autoga esmakordselt Tartust Tallinna, pardal ähmi täis kassid.

Kolm on seltskond. Saabiga. Kaks härrat reisivad tagaistmel transpordipuurides, mistap neid ei ole siin näha.

8. Asusin tööle Tallinna lähedale lattu komplekteerijana. Töötan nii noppekäru, rokla kui tõstukiga.

9. Astusin Roheliste parteisse ja sain KOV valimistel Põhja-Tallinnas 41 häält, ilma et oleksin endale erilist reklaami teinud.

Rõõmus Roheliste pilt enne KOV valimisi

10. Teaduste Akadeemia 3-minuti loengul osalemine ja võit (pildid allpool). Olid saated Kolme minuti väljakutse (minu lõik tuleb 19:01 minutist) ja Teadus kolme minutiga, 4/8: Naistraktorist – poeetiline kangelane ning tulemas on raamat.

12. Töö kõrvalt kaitsesin doktorikraadi. Esimest korda Eesti Kunstiakadeemia ajaloos toimus doktoritöö kaitsmisel performance, mille tõttu tegin endale meelega veelgi tööd juurde, aga ma lihtsalt tahtsin, et mul endal oleks huvitavam.

Perfokast pilte pole, on ainult video, aga näete, milliseks ma Sveni tegin ja kuidas see kõik teistele mõjus. ;)
Foto: Ly Lestberg

13. Tegime õega emale Facebooki konto!

Head uut aastat! Unistama peab suurelt ja seepärast unistasingi 2017. aastal, et kui kraadi ära kaitsen, võtan aja maha ning tegelen peamiselt kahe asjaga: töötamine ning maalimine. ;) Kas pole suur unistus? Tundub, et see on täide läinud. Välkidee saada doktorikraadiga tõstukijuhiks on samuti teostunud.

Kes jaksab pikemalt süüvida teemasse, kuidas füüsilise töö kõrvalt doktoritööd kaitstakse, võib edasi lugeda.

Aasta suurim saavutus oli kahtlemata doktoritöö valmimine ja takistustest hoolimata raamatuna välja andmine.  Ma ise poleks kiirustanud, kuid kool survestab tudengeid kiiremini tegutsema, et igal aastal oleks teatud arv lõpetajaid. Seega võttis doktorikraadi tegemine mul aega 4 ja pool aastat, mis on vaid kuus kuud üle nominaalaja (nominaalaeg ehk ettenähtud aeg doktoritöö tegemiseks ja kaitsmiseks koos kohustuslike ainete läbimisega on 4 aastat). Reeglina läheb doktorantidel palju kauem. Eks seal ole erinevaid põhjuseid, mis alati tudengist ei sõltu. Kui mul ei oleks ette tulnud ootamatuid elusündmusi ja bürokraatlikke karisid, oleksin võinud juba juunis kaitsta. Seda aga ei juhtunud ja 2017. aasta sügisel läks kõvaks rebimiseks. Ajakava oli kokku pressitud, iga päev käis kirjavahetus raamatu toimetaja ja kujundajaga, kellega toimus ka mitu kohtumist.

Doktoritöö kaitsmine

Kui doktorikraad välja kuulutati, rünnati mind lilledega, andsin raamatusse autogramme ja kõlasid šampusekorgipaugud. Nii pidigi minema, kuidas siis teisiti.

Autogramme jagamas

Siniste sõrmedega doktor. Foto: Ly Lestberg

Eriti keerulisest olukorrast leidsin end septembris, kui alles õppisin oma uut tööd laos. Töö on nii füüsiliselt kui vaimselt üsna nõudlik, eriti kui oled sel alal täielik võhik - mingi boheemlane, kes tuli hea õnne peale proovima, kuidas talle laotöö sobiks või kas ta üldse on võimeline midagi peale kunsti tegema. Loomulikult oli mul õudselt ka raha vaja, sest olin juba kuude kaupa peost suhu elanud. Peale esimest ehmatust hakkas töö sujuma ja laojuhataja oli õnnelik, et minust asja sai. Muutusin kiiremaks, täpsemaks ja osavamaks, kohati lausa fanaatiliseks. Tundus, et olen peaaegu inimarvuti. Kuigi arenguruumi on endiselt, poleks ma iial uskunud, et saan seal nii hästi hakkama. Siis aga tulid ületunnid. Peale pikki ületunde tööl oli vaja ka kodus raamatu kallal töötada ja mis seal salata, koduseid majapidamistöid teha. Ega Sven ka kõike jõua, sest temagi käib tööl. Nii ei saanud ma üldse puhata. Ma usun et terve sügise jooksul oli mul kaks päriselt vaba päeva. Neist ühel matkasime Suurupis ja teine möödus Kaberneemes matkates. Ühel novembriõhtul nautisime teletornis Kaido Kirikmäe organiseeritud Kukemuru / Teletorni ambienti. Muudel päevadel tegelesin palgatöö kõrvalt kõikvõimalike doktoritöö asjatoimetustega alates sisu lihvimisest, kuni raamatu valmimiseni. Lisaks oli augusti lõpus närvesööv kinnisvarakamm, kus otsustasime Tartu korteri ajutiselt müügist maha võtta ja välja üürida. See tähendas ohtralt asjaajamist ja telefonikõnesid, sh ka töö ajal, aga see segab ju keskendumist ja on väsitav. Lõpuks läks veel nii halvasti, et üürnikud olid meil vaid kaks kuud, sest said sugulastelt parema pakkumise. Samas, kuidas võtta, eks aitas ju seegi napp sissetulek kõige raskema aja üle elada. Seejärel oli kuni praeguse hetkeni korteririndel suhteliselt vaikne.

Kukemuru fännid teletornis

Väike Lehm Kaberneemes

Ka Teaduste Akadeemias korraldatav 3-minuti loeng, kuhu EKA mind osalema kutsus, nõudis palju süvenemist. Muidugi ei saa kool kedagi sundida 3-minuti loengukonkursist osa võtma, kuid jaanipäeva paiku, kui kutse tuli, tundus see nagu päris äge väljakutse (ja oli ka!). Kui karusell sügisel tuurid sisse sai, kirusin end, et nii palju ette võtsin, sest töö kõrvalt osutus raskeks kogu seda kupatust ellu viia. Mind haaras krooniline väsimus, samas kui mind konkursil võitjate hulka valiti, sain energiat kõvasti juurde ja purjetasin sel laineharjal kraadi kaitsmiseni.

3-minuti loengu võitjad. Foto: Maris Krünvald

Kuna tegin EKA-le au, siis Kristina Jõekalda pildistas. ;) Võita on tegelikult tore.

Võitjad lõikavad tordi lahti ja mina kui kondiiter ilmutan erilist (hüper)aktiivsust. Foto: Kristina Jõekalda

Ma ei saaks öelda, et mu isiklik elu kiirel ajal kreeni jooksis, sest tülid tekivad enamasti omavahelisest suhtlemisest, aga kui suhtlust ei toimu, ei saa ka tülli minna. Kuna mu abikaasa töötab samuti laos komplekteerijana (ühes teises laos) kuid õhtuses vahetuses, võis minna päevi, enne kui füüsiliselt kohtusime ja meenus, et ammu pole teist näinud mujal kui voodis tööinimese ausat und magamas. Suhtlesime e-maili ja sedelite teel. Niisiis jäi meie abielu püsima ja kodune õhkkond oli kontrolli all, sest majapidamist juhtisid kassid. Paar suuremat potilille õnnestus eest ära hävitada.

Pontsu lilledega tegelemas

Suur Tõll üritas Vanapaganat vööni sohu taguda, aga Vanatühi tegi end lapikuks nagu lesta

2018. aasta saab kindlasti Tallinna uue kodu ostmise aastaks, sest nii kahju kui ka meil oma Tartu päikesekollasest kodust ei oleks, ei saa me sinna jääda ega seda endale jätta. Tegin hüvastijätuks fotodest  slaidishow Kodu lugu, kes tahab, see vaatab. Uute kohtumisteni!

Pontsu sünnipäev

Jõulud hr Mesiga

Elmina Otsmani nimelise kombaini punker

9. juulil 2017 oli tore päev. Avasin põllumajandusmuuseumis masinapäeva puhuks restaureeritud Elmina Otsmani nimelise kombaini terapunkri (punker on mahuti kombaini peal, kuhu terad lähevad ja kui punker saab täis, liuglevad terad toru moodi asjanduse kaudu veoauto kasti). Kõnesolev punker on igasuguseid seiklusi läbi elanud, aga nüüd jääb ta aegade lõpuni muuseumi. Mõlgid on küll alles, aga need vaid kaunistavad auväärt punkrit.

See on meie punker! :)

Ma ei teadnud, kas punkri kordategemine läks õnneks. Restauraator oli lubanud proovida, aga kuidas see välja kukub, sellest polnud mul aimugi, kuni valmis tööd oma silmaga nägin. Nähes värskelt värvitud kombainipunkrit päikese käes säramas ma ainult naersin ja naersin suurest rõõmust. Unustasin hetkeks kõik halva, mille pärast olen viimasel ajal muret tundnud ja lihtsalt naersin. Minu doktoritöö! Midagi käegakatsutavat on minu uurimusest alles jäänud!

Taastatud on pühendus:

„Sotsialistliku töö kangelasele E. P. Otsmanile Rostselmaši tehase kollektiivilt“.

Vanal hallil ajal elas tüdruk, kes unistas traktoristiametist ja hiljem juba igatses kombaini rooli taha. Ta pääses kangelasena II maailmasõjast, kus kõndis traktoreid evakueerides näljase ja külmununa tuhandeid kilomeetreid. Kõik ta unistused läksid täide. Ta nimi oli Elmina Otsman. Palju hiljem unistas üks teine tüdruk võimatust: Elmina Otsmani nimelise kombaini ainsa allesjäänud osa – roostes terapunkri restaureerimisest. See õnnestus suvel 2017, kui punker oli käinud läbi kaasaegse kunsti näitused ja annetatud põllumajandusmuuseumile. Võib öelda, et Elmina elutööle pandi punkt alles punkri restaureerimise ja vaatamiseks väljapanekuga- viis aastat peale Elmina lahkumist ja palju aastakümneid peale ta töisest elust kõrvaletõmbumist, unustust ja pensionilejäämist.

Pidasin lühikese kõne... :)

Ilma minuta poleks seda juhtunud, aga ma ei tegutsenud sedapuhku oma ego nimel. Tean, kellele mu tegu sügavalt rõõmu valmistab. See ei ole kunst kunsti pärast vaid oluline panus ajalukku ja näide, et naised suudavad teha kõike, mida tahavad. Praegu veel ei saa paljud sellest aru, kuid las punker seisab ja jutustab oma lugu ning küll kuulajate read kasvavad.

Kui eufooria on möödanik, tuleb kõik halb uuesti meelde: tapetud linnupojad Viimsis Heki teel, Haabersti hõberemmelga jõhker mahavõtmine, metsade raiumine lindude pesitsusajal, loomavabrikud, kus kanad, lehmad, sead jpt kannatavad inimkonna himude nimel, karusloomad, kes piinlevad kitsastes puurides inimeste edevuse ja raha nimel, lapsorjad, unustatud ja tagakiusatud inimesed. Elame halval ajal, kuid kõik hea tuleb minevikust kaasa võtta, seda peab eksponeerima ja meeles pidama, sest nõnda jääb lootus paremale tulevikule.

Naistraktoristide ansambel Triller koos Saaremaa naismehhanisaatoritega

Toon siin ära kokkuvõtte punkri avamisel peetud kõnest.

Elmina Otsman (1924- 2012) oli Eesti esimene naismehhanisaator ja töökangelane. Ta oli vabariigi esimene naistraktorist ja -kombainer ning organiseeris esimese naistraktoristide brigaadi. Lisaks paljudele teistele aunimetustele sai Otsman esimese eestlasena naismehhanisaatoritele mõeldud üleliidulise autasu: Paša Angelina büsti. Auhinnaga kaasnes 300 rubla ja võimalus kohtuda kosmonautidega.

Elmina sai elu jooksul kaks omanimelist kombaini, esimese neist 1974. aastal. Punker kuulub kombainile Niva SKP-5, mis oli üks Rostselmaši tehase uutest mudelitest. Kuuldes uuest kombainimudelist Niva SKP-5, alustas Elmina kirjavahetust tehasega, kus tema soovitustele tuginedes täiustati mudelit Eesti kivistele ja väikestele põldudele sobivamaks. 1974 saadeti tehasest esimene nimeline Niva isiklikult Elminale. See oli tema jaoks suursündmus. Ta kirjeldab kombaini tulekut ja üleandmist järgmiselt:

„Oranž „Niva“ seisis töökoja juures, selle ümber oli kogunenud palju rahvast ja mängis kolhoosi väike orkester. Kui pillid vaikisid, astus ette „Rostselmaši“ tehase peakonstruktori asetäitja Ivan Voitov ja pidas lühikese kõne. Ta õnnitles kõiki majandi naisi 8. märtsi puhul, mulle aga andis kogu oma suurkäitise kollektiivilt üle õnnitlused. Sealsamas seisis „Niva“. Paremat naistepäevakinki ei saagi olla.“ (Otsman, Elmina. Põldude kutse, 1982: 104).

Kui Eesti sai vabaks, kaotasid paljud naismehhanisaatorid töö. Elmina jäi pensionile.

Katkend Elmina kirjast Voitovile 22. oktoobril 2001

"Tahaksin uuesti kombaini peale, kui ta olemas oleks. Aga temast on järel ainult "saba ja sarved". Minu mehed tõid koju esimese nimelise kombaini punkri numbriga 000164. Ja nüüd ta ongi maja taga, metsa veerel kui mälestusmärk endistele headele aegadele. Ma olen väga rõõmus, et olen pensionil ja minu tööaastad on seljataga. Peamine, ma suutsin ellu viia oma lapsepõlve unistused. Arvan, et 30nd kombaineriaastat olid ja jäävad minu elu kõige tähelepanuväärsemateks, rõõmsamateks ja õnnelikumaks. Selle nimel tasus elada."

Kuidas kombainipunker tuhast tõusis
2015 punkri uus elu algas tänu kulkale, kes mu näitust rahastas. Lasin punkri transportida Viljandimaalt Välustelt Tallinna ARS-i, kus Hansanova OÜ metallikunstnikud sellele minu kavandi järgi jalad alla tegid.

2016 punker oli linnagaleriis minu doktoritöö näitusel „Palju õnne naistepäevaks!“, kus oli punkriga seotud tekst Elmina päevikust, mida luges näitleja Tiina Tauraite, kes on ka ise traktoristiks õppinud.

2016 punker oli suvel Pärnus Uue Kunsti muuseumis näitusel "Mees ja naine: tulnukad".

2016 sügisel leidis punker koha Eesti Põllumajandusmuuseumis Ülenurmel. 2017. 9. juulil toimus põllumajandusmuuseumis restaureeritud punkri esitlus. Kohal olid siinkirjutanu ning naismehhanisaatorid Jõgevamaalt, Saaremaalt ja Lääne-Virumaalt, samuti Elmina Otsmani poeg Kalju Otsman. Esines naistraktoristide ansambel Triller.

Punkri teekond

2016 kokkuvõte

Laias laastus: Näitus, töötamine ja doktoriväitekirja kirjutamine.

Jaanuar: kass Pontsu, kelle detsembris tänavalt püüdsin, kolib Buffy juurde, kes teisi kasse silmaotsaski ei salli. Kahe kassi vennastumiseks kulub vaid nädal. Kuu lõpus loeb Tiina Tauraite Urmas Sepa helistuudios Elmina Otsmani päevikut.

Pontsu ja Buffy vennastuvad

Veebruar: kuu lõpus avan oma doktoritöö kolmanda näituse Palju õnne naistepäevaks! Tallinna linnagaleriis. Tähtsündmuseks kujuneb Elmina Otsmani nimelise kombaini terapunkri transport, UFO-laevaks ümberehitamine ja install. ETV pidi näitust kajastama, aga kuna Eri Klas samal ajal suri, ei jõudnudki nad kohale. Selle eest kajastas näitust kahel korral ETV+ ja Reet Varblane kirjutas Sirbis.

ETV+ reporteriga terapunkrit imetlemas (Foto: Sergei Ledenjov)

Märts: näitusel toimuvad artist talk ja eelretsenseerimine, isiklikus elus juubel, mida tähistan nii Tallinnas kui Tartus. Kombainipunkri viin peale näitust Eesti Põllumajandusmuuseumi. Üsna pea helistab aga Mark Soosaar ja küsib punkrit näitusele „Mees ja naine- tulnukad“, mis toimub suvel Pärnu Uue Kunsti muuseumis.

Juubel Tartus (Foto: Jaana Muna)

Aprill: Elu nagu Ameerika mägedel! Pontsu kadumine ja leidmine auto rattakoopast, kust päästekomando ta välja sikutab. Pontsu õnneliku lõpuga lugu ilmub Tartu Postimehes ja temast räägitakse raadios. Saan oma psüühika kohta uusi teadmisi. Pontsu pääsemine oli ka minu pääsemine kindlast hävingust. 😱

Pontsu ootab päästmist

Mai: alustan tööd kokk-kondiitrina kohvikus Armastus. Avatud ateljeede päev ARS-is.

Ateljee on külaliste tulekuks valmis

Juuni: töötan kohvikus. Ostan automaatkastiga Saabi. Teen imetegevaid küpsiseid, mida Johannes Käruga Voronjas Sandra Jõgeva usuteemalise näituse avamisel müüme. Käin vabariiklikul naismehhanisaatorite kokkutulekul Imaveres.

Naismehhanisaatorite rongkäik

Imetegevad küpsised Vornojas. Foto: Ruudu Rahumaru

Juuli: töötan. Teen töö juures enda töökangelaseks nimetamise ettepaneku.

Tellimustort Tartu Kunstnike Liidule

August: töötan ja käin Kukemurul.

Kukemuru Ambient

September: lõpetan töötamise ja alustan doktoriväitekirjaga. Tartus Nooruse galeriis avatakse Tartu Kunstikooli vilistlaste näitus. Kool saab 65. aastaseks ja näitusele on valitud 65 vilistlase teosed. Väljas on mu maal „Rand Saintes Marie’s“ (2004).

Tartu Kunstikool 65. Mina Pühalepa rahvarõiva motiivides kleidiga 💗

Käime esimest korda Sveniga Coopi uut logistikakeskust vaatamas ning Lagedil ja Lasnamäel seiklemas. Tuleb Tallinna kolimiseks vaim valmis panna. Tartu Kunstimuuseumis näitusel „Kes loob linna?“ mu video Annelinna apoteoos. Viimast korda ema juures maal. Nüüd koht müüdud ja mets maha võetud.

Selfie uue COOP-i logistikakeskusega

Oktoober: kirjutan doktoritööd ja käin trennis. Avaldan meelt loomatsirkuste vastu.

Loomatsirkused pole enam Tartu ega ka paljudesse teistesse linnadesse teretulnud!

November: kirjutan doktoritööd ja käin trennis. Sureb õe koer Pipi, minu kõige parem sõber. Väga muserdav aeg.

Esimene pilt Pipist aastal 2004 ja viimane aastal 2016 😢😢😢

Käin loomaõiguste konverentsil, kus Mari-Liis Sepper end täiesti uue nurga alt avab. Selgub, et ta on loomaõiguslane ja meie mõttemaailm klapib. Väisan esimest korda taasavatud ERM-i. Vaatan Volkonski näidendit Kangelased. Käin Krulli konverentsil Tartu Kirjanduse majas.

Detsember: kirjutan doktoritööd. Käime Sveniga esimest korda üht korterit vaatamas, sedapuhku Tallinna külje all Lagedil. Vaatame Loore Martma näidendit „…ja tüdruk istus“.

Ameerika mäed - see ongi mu elu. Tutvusringkonda on tabanud surmade laine. Teiste seas lahkub Fidel Castro, kelle järgi isa mulle nime pani. Kuu lõpus sureb ka Jaak Klõšeiko. Osalen TÜ kirjutamislaagris Nelijärvel.

Kirjutamislaagri päevaplaan

Elan kaasa EKA doktorant Carla Castiajo kraadi kaitsmisele, mis pälvib cum laude. Seoses perfokaga Lõikus olen ta raamatus sees. Osalen Alo Valge performance’s „Vann“ ARS-is maaliosakonna näitusel Viva Arte Viva. Õpin tundma lihakärbse vaklade hingeelu: eetilised dilemmad ja põhjalikud arutelud Aloga.

Perfokas "Vann" ARS-i projektiruumis näitusel Viva Arte Viva

Jõuluõhtu ema pool, aasta mittevahetus Kiwa juures.

Aasta mittevahetus

Väikese Lehma viies juubel. Õde võttis kassi, kes sai nimeks Päike.

Tegin lehmale martsipanitordi. Toiduvärvidega maalisin peale.

...ja Päike tuli ka välja :)

Pontsu saab 2-aastaseks, on teine kõvasti kasvanud ja enesekindlamaks muutunud. 💟😻😍

Käin raamatuesitlusel Luunjas ning jõulupeol Armastuses. Luunja vald andis välja raamatu „Vald on tema inimesed“, kus on Luunja viimase 25 aasta sündmused ja lood. Iiri Saar ja Kristel Lempu panid raamatu kokku. Esitlus toimus kultuurimaja saalis. Raamatus on killuke mind ja minu näitust, virmalisi ja Luunja papliallee kellaneljatee!

Raamatuesitlusel (Foto: Tiit Hellenurm)

Ja pööripäev läheb pööripäeva järel. Käin igal pööripäeval ikka veel Vooremäel Raudlättel.

2017. aasta eesmärk on ära kaitsta doktoriväitekiri. I CAN DO IT! 💪

Uus ateljee ja teisi seiklusi

Suvi on käes ja ma lähen vastu oma 3ndale aastale EKA doktorantuuris, mis tuleb senistest pingelisem, kuna plaanin kaht näitust ühe õppeaasta jooksul. Alles see oli, kui sisse sain. Esimene aasta ei olnud nii huvitav, kui teine, millele loominguline tegevus andis särtsu juurde. Tean nüüd paremini ka, mida ma uurin. Fookus on teravam. Tegelen peaaegu iga päev oma teemaga. Vahepeal tahtsin kooli kõrvalt kondiitrina tööle minna, kuid loobusin, kuna nägin, et mul ei oleks lihtsalt selleks aega. Milline vedamine, et saan doktorandi toetust, sest vastasel korral oleksin algusest peale pidanud kooli kõrvalt töötama, mis tähendanuks üsna haledat venitamist, kuni kogu värskus oleks kadunud ja ma poleks enam ei mäletanud, miks doktoriõppesse astusin.

Mul on nüüd ARS-is ateljee. Kes mu blogi on jälginud, teab, et mu eelmine ruum asus ARS-i hoovimajas ning sinna pääsemiseks tuli vahel isegi üle aia ronida. Üldse oli tegu ebameeldiva uberikuga. Uskumatu, aga hoovimaja välisukse lukk streikis isegi veel kolimise päeval! Igatahes jõudsin napilt ARS-i avatud uste päevaks end uues kaunis ruumis sisse seada. Selle toakese ja oma väga lahedate naabrite üle olen ma küll tõeliselt õnnelik. Avatud uste päeval käis sealt päris suur mass läbi ja ruumis oli rõõmus meeleolu. Seadsin paljud tööd näoga publiku poole. Vaadati päris süvenenult ja kiideti ka mu õhtupäikeses kümblevat ateljeed. Üks mees tõdes, et hea teada, et maalin ka, tema arvanud, et teen ainult vigureid!

Selle pildi minust ateljees tegi Mar Canet

Oma üle-koridori naabri Piret Rohusaarega. See on tõesti üks piiiiiik koridor, mille
pikkus tuli kolimisega eriti esile. Foto Mar Canet.

Kunstihuvilised minu ateljees

Kunstihuvilised suurte maalide ja meesaktide taustal mu atekas

Üks kolmest koerast, kes mu ateljeed külastas, uurib mu 2011 a. tehtud plakateid

Suveks liiguvad kunstnikud küladesse ja metsa, kus avatakse galeriisid. Üks neist on Voronja galerii Varnjas, kus laupäeval avanes Mari Kartau kureeritud näitus Comeback. Sügisel naaseb metsistunud kunstnikkond linnadesse ja küll on hea, kui siis keskküttega ateljee ees ootab. Küttearved on muidugi teine teema.

Siin me oleme! Pilt Jaak Kikas

Raul Oreškin näitusel osalevaid kunstnikke õnnitlemas

Raul Oreškin ja Mari Kartau vaatavad Tarvo Kaspar Toome performance't

Me Kalev Mahtraga oleme juba teist korda Voronjas. Püsikunded! :) Pilt Jaak Kikas

Juuni algul jõudsin oma uurimistöös uuele tasemele: esimene konverentsiettekanne! Teoks sai see soolise võrdõiguslikkuse voliniku poolt korraldatud konverentsil Saatused ja staatused. Teemaks võtsin „Elmina Otsman- kangelane või ohver?“. See äratas paljudes huvi ja peale ettekannet tuldi juttu puhuma. Konverents lõppes valitud seltskonnaga restoranis. Juhendaja Tiina Kirss kutsus mind kohtuma maailmakuulsa Toril Moi ja tema abikaasaga. Kohal olid veel mõned Tiina doktorandid, teadurid ja võrdõiguslikkuse volinik. Väsimusest hoolimata kujunes õhtu väga lõbusaks ja arendavaks.

Konverentsil ettekannet pidamas

Iga kord mõtlen, kuidas ei viitsi kirjutada ettekannet või teha näitust, (pidades viimasel juhul silmas rohkem rahaküsimise, suhtlemise ja ülespaneku poolt), kuigi ideid on palju, aga pärast tunnen, et jälle on väike panus antud, mis loodetavasti päris tuulde ei lenda vaid ikka keegi kunagi aastate pärast võtab jutuks, talletab mingisse andmebaasi või ostab mõni muuseum midagi ära, mis on juba liiga hulljulge unistus, kuid unistama peabki suurelt.

Käisin sel suvel juba teist korda vabariiklikul naismehhanisaatorite kokkutulekul, millest kirjutasin pikemalt Naiste Hääles.

13. vabariiklik naismehhanisaatorite kokkutulek 13.-14. juunil 2015 Saaremaal

Voore linna päästmise projekt jätkub vanaviisi. Suvisel pööripäeval kimasin rattaga Vooremäele ja üritasin linna allika alt maa peale tuua. Allika puhastamisest on möödunud aasta, olin ise veel kopa juhtkangide taga. Aga ei midagi. Videoid Voore linna päästmisest saab vaadata siit.

Seekord sooritasin stopperi testi. Räägitakse, et paranormaalsetes piirkondades liikuvat aeg teisiti. Sellega olevat seotud inimeste salapärased kadumised ja taasilmumised aastakümneid hiljem. Pärimus Voore linnast annab alust oletada, et ka Raudallika juures on ajanihkeid. Test oli lihtne: kaks ühesugust nutitelefoni (üks veidi vanem mudel, muidu sama), kaks ühesugust stopperi äppi samal ajal käima. Üks telefon jäi koju, teine tuli metsa kaasa. Tagasi kodus, võrdlesin näitusid ja selgus, et metsas kaasas olnud stopper oli 14 sekundit taga. Vooremäel oleks nagu aeg kiiremini läinud. Kontrollkatsete näidud ei erinenud rohkem kui 1 sekund, mille saab ajada ebatäpse nupule vajutamise kaela. Kavatsen edaspidi veel kontrollkatseid teha ja eks siis paistab.

Mu abikaasa kõndis mais-juunis 3 nädalat mööda RMK matkarada, kokku 630 km. Peakaameraga ja mobiiliga filmitud materjal tundus mulle nii naljakas, et panin sellest kokku midagi videopäeviku taolist, kus muhe üksik rändaja käib mööda imekaunist hiliskevadist Eestit, jagades aeg-ajalt mahlakaid kommentaare.

Kalev Mahtra Eesti piiri ääres

Suvel üritan tegeleda oma doktoritöö loomingulise poolega ja käia metsas maasikal.