Kodanik Kassi imepärane teekond

Augustis täitub aasta sellest, kui kassi võtsin. Elu kassiga on huvitav, aga kuidas see kõik algas?

Elas kord kass, kes kõndis omapead. Ükskord nähti teda istumas maanteekraavis külmas vees.

- Kodanik, kas te ei roniks kraavist välja, te külmetate ja saate põiepõletiku!

Kass ei liigutanud. Oli nagu ära tinistatud.

Inimene haaras tinistatud kassi sülle ja viis tuppa.

Esimene kohtumine aprillis 2014

Esimene kohtumine aprillis 2014

Kassi päästnud Supermani särgiga Supergrrrrrrrrl (mu õde) sündmuspaigal. :)

Peale mitmeid asjatuid katseid kodanik Kassile kodu leida jäi ta paikseks, kuid konfliktid majas elutseva koera ja teise kodanik Kassiga, kes oli sinna varem ilmunud, surusid uustulnuka pealsunnitud eraklusse kinnises kütmata, aga see-eest roosas toas. Kuna suvi võttis aina enam võimust, polnud sellest esialgu hullu, pealegi klapivad roosa ja hall imehästi. Erakul oli meeles kraavivee koolnukülm haare, mis muutis ta soolasambaks ja mille üle tal puudus igasugune kontroll. Ta ei mäletanud, kuidas ta kraavi sattus, aga märgid näitasid, et kunagi pidi tal olema armastav kodu, kus teda poputati ja hoiti. Kodanik Kassi päästja arvas, et ta endine omanik tahtis temast lahti saada ja viskas ta autost välja. Kuigi kodanik Kass ei teadnud endal olevat mingit süüd, oli ta ometi kuulnud, et vahel nii tehakse.

Kodanik Kass pidas end inimeseks ja seepärast eelistas loomadele inimeste seltskonda. Talle meeldis neile oma osavust demonstreerida. Vahel pandi teine kass ja koer majja kinni ja anti uustulnukale võimalus maja ees puudel turnida. Inimesed vaatasid ja plaksutasid. Ükskord ronis kodanik Kass suure kase tippu ja jäi vaadet nautima. Inimesed läksid paanikasse ja vedasid, higimullid otsa ees redeli puu najale. Möödus tunde. Inimesed aina kõõlusid redelil ja kutsusid teda. Ei tea, miks, äkki oli söök valmis? Kribin-krabin alla. Nad vahtisid  teda nagu ilmaimet. Kuidas sa alla said? Päris ise ronisid?

No tere hommikust!

Augustis valdas pererahvast must mure, sest külmade tulekul polnud kodanik Kassi kuhugi panna. Niipea, kui Kass oleks läinud oma kütmata toast teistesse ruumidesse, oleks kodanik Koer temast hakkliha teinud. Väljas käis kodanik Kass õhuakna kaudu, kust pääses maja taha ja sealt vaikselt mööda metsaäärt majakoera- ja kassi valdustest kaugemale. Kodanik Kass polnud üldse mingi pehmo, aga sellega ta koera halvakspanu just ära teeniski. Arglikum majakass Mummu, kes oli samuti omal ajal ei tea kust ilmunud, pidas paremaks eemale hoida. Teda polnud juba nädalaid näha.

Mummu: must nagu mure kodanik Kassi pärast

Ükskord heinamaal kohtus kodanik Kass niitjaga. Ta nägi niitvat inimest esimest korda. Küll oli huvitav vikatit jälgida. Vahelduseks peitis kodanik end veel niitmata rohu sisse ja hüüdis uu-uuu! Niitja harutas rohu lahti ja leidis kodaniku üles. Küll sai nalja! Kodanik Kass ei saanud teisiti, kui pidi niitjale näitama, kuidas ta ronib ja terve vana poolkuivanud pihlakas sai tema areeniks. Igale uuele oksale jõudes ütles kodanik Kass njäu.

Niitja näeb kodanik Kassi

Kodanik Kass näeb niitjat

Niitja aina naeris ja nimetas teda ilusaks kiisuks. Kodu poole minnes kutsus niitja kodanik Kassi kaasa, aga ta vist ei teadnud, et kodanikule oli koduhoovis vabalt liikumine ohtlik ja nii jäi kodanik nukralt puu otsast niitjale järgi vaatama. Ta oli seda inimest varem korra näinud. Aprillis, paar päeva pärast seda, kui ta kraavist tuppa toodi tegi niitja temast mõned pildid, enne kui ära läks. Nad rääkisid, et need pannakse igale poole üles, sest siis tunneb omanik ta piltide pealt ära ja tuleb järgi. Möödusid nädalad ja kuud, aga keegi ei tulnud. Äkki oli ta välimus liiga palju muutunud ja omanik ei tunne teda enam ära? Kuid see on ju võimatu! Kodanik Kass peseb end iga päev ega lase puukegi ligi. Ei, vett ta ei armasta, aga ta peseb end nagu kass, keelega. Arvestades et ta peab end inimeseks, kõlab see ehk tõesti võõrastavalt: inimene, kes peseb end nagu kass. Kodanik Kass ei saanud endiselt aru, kuidas juhtus, et ta varakevadel üksipäini jääkülma vette sattus. Ja veel kraavi!

Niitja sõitis varsti linna, aga kodanik Kass pandi millegipärast tuppa kinni, nii et isegi aknast enam välja ei pääsenud. Täiesti arusaamatu! Päevad möödusid üksluiselt. Vahel sai lühtril kiikuda ja riiulilt raamatuid maha ajada, aga inimesi nägi ainult kaks korda päevas, söögiaegadel. Lõpuks kuulis kodanik Kass automürinat. Tal paluti astuda kenasse transpordipuuri ja kanti autosse. Omainimesed tulid temaga kaasa.

Õhtuhämaruses jõuti linna ja peatuti ühe suure maja ees. Kodanik tundis uusi lõhnu ja kuulis hirmutavaid helisid. Kui puur viimaks ühes toas avati, nägi Kodanik Kass niitjat, kes pakkus talle hõbekandikul kolme kala. Liiga absurdne, et olla tõsi, seega hiilis kodanik igaks juhuks kapi alla.

Kodanik Kass uues kodus

Kahtlane!

Öösel kobinat kuuldes tulid kõik vaatama, kuidas kodanik Kass tualetti kasutab. Nad imestasid, miks ta kraabib põrandat tualeti ümber (tal oli muide maailma kõige ilusam tualett). Kodanik Kass oli lihtsalt pedant ja leidis, et inimeses peab kõik ilus olema.

Kõik on uus!

Kultuurne tualetikasutaja

Hommikul oli selge, et kodanik Kass kala ei söö ja niitja andis talle krõbinaid. Ta mõõtis täpse normi välja, aga oli nii elevil, et ajas pool maha. Kodanik kass vaatas põrandal veerevaid krõbuskeid ja niitjat kaastundlikult, aga unustas niitja kohmakuse kohe, kui sööma hakkas, sest ta sai esmakordselt midagi nii imeliselt maitsvat.

Esimest korda oma toidulaua taga

Kodanik Kassi nimi ei olnud nüüdsest enam kodanik Kass vaid Buffy. Niitjale meeldis hirmsasti vampiiritapja Buffy ja kuna kass oli niitja teada emane, pidi ta saama mõne kangelasnaise nime. Nii sai küla vahele maanteekraavi unustatud kodanikust tunnustatud linnakodanik.

Ateljeesaaga jätkub

Pean oma sõnu sööma. Eelmises postituses kirjutasin: "Nüüd on mul uksekaart ja elu muutub üksluisemaks, sest rohkem ma oma atekasse sisse ei murdma ei pea.". Ühel läinud nädala hilisõhtul ei pääsenud ma sellesse hoonesse, kus mu ruum asub, kuna võti ei keeranud. Kuna ka valvur ei suutnud ust avada, tuli kutsuda lukuabi. Natuke ragistanud, teatas lukuabi, et snepper olevat katki ning selle väljavahetamine maksab muidu 65 eurot, aga minult võtaks ta 50 eurot. Väljakutse ise, ilma mingi teenuseta oleks 35 eurot. Oli pime ja külm reede õhtu, kell oli umbes 22 ning septembrikuus stippi ka ei saa: oktoobris tuleb kahe kuu stipp korraga. Niisiis puudus mul igasugune soov vaat, et kuu söögiraha välja käia. Et aga ööbida oli kusagil vaja, tegin paar kõnet ja saingi ühe sõbra juurde öömajale. Lukuabi ütles, et võtab väljakutse eest ainult 10 eurot. Maksin ja mõtlesin sõbra juurde minnes, mis küll esmaspäeval saab, kui rahvas tööle tulles kinnise ukse eest leiab. Ilmselt peab siis keegi teine lukuabi kutsuma ja vaevalt, et lahke pakkumine 50 eurot siis enam kehtiks.

Esmaspäeval selgus, et majahaldur oli uksele juba ammu uue luku pannud. Ta olevat mulle mingil hommikul helistanud, aga kuna mul on öösiti telefon väljas ja ma magan reeglina kaua, ei saanud ta mind kätte. Normaalne inimene oleks seepeale sms-i või e-kirja saatnud, aga tema lihtsalt lõi käega vist. Ma ei tea. Oleks mulle ometi pähe tulnud, et lukk on vahetatud! Uus võti asus tegelikult minu käeulatuses aknalaua ääre all. Teavitasin haldurit, et soovin uut ateljeed peamajja. See hoovimaja on üldse paras peldik, võtmega või ilma.

Vahepeal käisin Londonis ja vaatasin, mis kunsti seal hetkel näidatakse. Tate Britain'is oli Chris Killip'i fotonäitus, Royal Academy of Arts'i galeriis nägi Dennis Hopperi fotosid (Lost Album) ning road movie’t „Easy Rider“ (1969), mis meenutas mulle mu vanemate ja mu enda elu, ainult ilma narkootikumideta. Filmis muide olevat tõelisi narkootikume manustatud. Ernest arvas, et tänapäeval ei tuleks sellise filmi tegemine enam kõne allagi, mis paneb mõtlema, et ühelt poolt elame mingis kunstlikult turvaliseks muudetud maailmas, aga teisalt laseme sündida sellistel õudustel nagu sõjad, laste-ja loomadevastane vägivald ning üldine looduse reostamine. Film räägib neist, kes vabadust armastavad ning neist, kes vabadust kardavad ja vihkavad.

Tate Modern näitas muuseas Aleksandra Mir’i naljakat videot Esimene naine Kuu peal (1999)

TLÜ-s toimus hiljuti seminar maailmakuulsa ajaloolase Carlo Ginzburgiga. Lugesime eelmisel aastal Prof Tiina Kirsi seminaris Ginzburg'i raamatut „Wooden Eyes“ ja oli väga inspireeriv. Ginzburg on kirglik kõnemees ning näeb välja täpselt nagu apteeker Oskar Lutsu „Suvest“.

Vaadake ka Youtube' kanalit Lilli ja Soomustüdrukud, kuhu laadin üles võrdõiguslikkusega seotud videoid. Osad neist on mu enda loodud: näiteks see värskeim, kus loeme Väikese Lehmaga lastekat Ljuba suurpäev.

Venemaal

Viibisin Venemaal 15.04-23.04, aga mitte puhkusel. Käisime Erniga Inglise erakooli õpilasi värbamas. Ta võttis mu kaasa, kuna ma oskavat vene keelt. Nojah, temast oskan küll paremini, aga põhimõtteliselt võib öelda, et ma siiski ei oska vene keelt.

Kõigepealt lendasin Aeroflotiga Tallinnast Moskva. Lapsepõlves oli Aeroflot ainus lennufirma, mida teadsin. Meil oli kodus Aerofloti lennuki pildiga kalender ja olin kindel, et lendan kunagi kaugele maale ja mille muuga, kui ikka Aeroflotiga.

Moskvas viis welcome taxi mind hotelli. Taksot juhtis Moldovast pärit noormees, kes müüb ka turul toidukraami ning vabal ajal tegeleb sügavmõttelise tai poksiga. Taksos istudes kuulsin äkki kõrvalt minibussist hüüdvat „женжина, женжина!“ ja mitu meest vaatasid meid, pead aknast väljas. Taksojuht ütles, et see on juuste pärast. Hiljem teistes paikades ja teiste meelest olin juba девушка, niisiis naisest neiuks.

Õhtul jalutasime Punasel väljakul.

Järgnes mitu päeva jõhkrat töörügamist, kus käisime keeltekoolide kontorites rääkimas, milline superkool on Holy Trinity erakool: "Individuaalne lähenemine ja see, et õpilased elavad inglise perekondades on meie unikaalsed müügiartiklid!" Alguses seiklesime kaua metroos, aga hiljem saime süsteemi selgeks. Moskva elanikud olid väga sõbralikud ja abivalmis. Mitte ükski eestlane ei vii sind ise sihtpunkti, mida sa otsid. Viisakad on nad ka: ei töllerda ees, kui pildistame vaid pakuvad end lausa ise pildistama ega jooksegi kaameraga minema. Ernest ütles, et Moskva elanikud on sama tsiviliseeritud nagu inglased enne Thatcherit.

Moskva on jõgede linn. Siin on inimeste ja autode jõed. Kevad Moskvas tähendab seda, et kõikjal värvitakse, lihvitakse, remonditakse. Õhk on tolmune, aga meeleolu on lootusrikas.

See on kõik nii imelik, naljakas ja põnev, kuidas metroost väljapääsu ees tahavad naised mulle reklaami anda, aga siis hüüavad: „ои какая девушка!“ ja kuidas vanad mammid hüüavad mulle „девушка, ostke kupatatud seeni!“. Ja kuidas lehmakese kuju on Smolenskaja metroo ees. Milline armas loom! Esimesel õhtul otsisid rõõmsailmelised ja põnevil kodanikud midagi taskulampide valgel kremli müüri seest. Inimesed on siin salapärased.

Erni sai Moskvas esimest korda elus tõelisest marjadest morssi. Kupatatud seentest ei teadnud ta midagi. Inglismaal ei ole kommet metsas seenel ja marjul käia ja mahl olevat seal puhas keemia.

Vabal ajal püüdsime nii palju huvitavat näha, kui jõudsime. Kaasaegse kunstini ei jõudnudki. Käisime Nõukogude armee muuseumis, sest alguses tundus see hea ideena. Pistsime sinna korraks nina sisse, ajal mil muuseum oli suletud, aga toimus konverents. Kogetu lõi pahviks. Kõlas võimas muusika, ülal trepi kohal oli suur mosaiik sõduritest. Meid tervitas kindralivormis mees, keda nähes mu vene keel oluliselt paranes. Tema käest saimegi teada, et muuseum on sel päeval kinni. Loomulikult läksime järgmisel päeval tagasi ja veel kuidas! Ernil hakkas metroos paha ja ta sisuliselt roomas kogu tee metroost muuseumini. Mina kandsin mõlemi kotte ja võtsin meile muuseumipiletid. Erni vajus kohe istuma, ma läksin garderoobi, kus väga viisakas riidehoiutädi küsis, kas lähen muuseumi või konverentsile. Mõtlesin, milline peaksin olema, et käia regulaarselt sõjamuuseumis konverentsil. Suure Isamaasõja veterani tütar võib-olla? Ajaloolane? Mis puudutab meie lootust saada peadpööritav isamaasõja kogemus, siis see luhtus. Muusikat polnud. Mundrimeest ei olnud. Videod ei töötanud. Kogu info oli vene keeles ja seda oli liiga palju. Inimesele, kes sõja-ajaloost midagi ei tea, on see liiga keeruline. Pealegi oli Erni rivist väljas ja suutis ainult ühe saali läbida. Äkki oleks tõesti konverentsile pidanud minema. Muuseumisse oli algklasside lapsi toodud ja giid näitas neile relvi. Oh jah. Hiljem ütles Erni, et poisid olevat mind vaadanud kui filmistaari.

Moskvast sõitsime kiirrongiga Peterburgi. Raudteejaam oli remondis, nii et me ei saanud kusagil istuda.

Raudteejaamas pidime minema läbi turvaväravate ja siis perroonil seistes rongi ootama. Kopp oli ees. Mul oli mantlivöö aas katki ja kui vöö oli lahti, lohises osa sellest maas ja rikkus mu tuju. Üks patsiga mees perroonil informeeris mind (vene keeles): "Vabandage, teil üks vööaas on, aga teist ei ole!" Mulle meenus kohe vanaemaga juhtunud lugu, mida peres alati on naerdud. Samuti raudtee perroonil, vene mees olevat talle püüdlikult eesti keeles öelnud, et vabandage, proua, teil juks pjuksid on, aga kaks pjuksid ei olje. Vanaemal oli nimelt üks püksisäär alla vajunud, teine üles keeratud.

Rongis pakuti rikkalikult süüa, tuhvlid, kõrvatropid ja silmaklapid olid olemas. Jalaruum oli väike ja välismaalased internetti ei saanud. Meie vastas istusid omavahel võõrad paks mees ja ilus naine, kusjuures mehele hakkas naine meeldima.

Ilm oli Peterburis kohutav, aga elu luksushotellis korvas selle külmetamise.

Elu selles hotellis käib nagu ulmefilmis. Mind pandi sviiti. Saabaste puhastamine ja viksime oli tasuta. Katkine vööaas parandati kiiresti väikese tasu eest. Hommikuti tegi koristaja voodi ära ja pani päevateki peale, aga õhtuti oli voodi ette pandud valge rätik, sellele tuhvlid, päevatekk oli ära võetud ja vatiteki äär oli kenasti alla keeratud, et saaksin kohe voodi pugeda.

Selles hotellis peatuvad rikkad ärimehed. Vahel juhtusin nendega samas liftis sõitma ja siis vahetasid nad omavahel pilke ja rääkisid vene keeles: ohhoo, milline ilus tüdruk meiega liftis! Tegelikult lõhkes mul Moskvas suurest töötamisest vasakus silmas veresoon, nii et pool silmavalget oli verine. Selline eksootiline ilu siis minu poolt.

Ühel õhtul oli hotellis happy hour, kus DJ sarnanes teise planeedi asukale filmist Viies element. Hullumeelne krunn oli peas ja ta tegi ulmelist häält, kõigutades end vaikselt. "Kas nägid?! Kas nägid?", raputasin paaniliselt Ernit varrukast, aga tal oli suva. Ta oli veidi kade, et mina said sviidis elada, aga tema pidi tavalise toaga leppima. Hotell nagu romaan, hotell nagu ulmefilm.

Erni kasutas iga võimalust, et minu toas toolil lamaskleda

Holy Trinity rahvusvaheliste suhete osakond
Peterburi kaubahoovi ees

Kondiiter peab oma professionaalsest huvist lähtudes
Vene turuga kursis olema. :P

Jõest tõsteti laeva üles ja kõik telekanalid olid seda kajastamas

Pärast paari kohtumist, Ermitaaži külastust jms lendasime Yekaterinburgi lennukiga, millele oli kirjutatud Rossia. See oli parim lend kogu reisi vältel, sest tõus ja laskumine olid sujuvad, jalaruumi piisavalt ning kuigi oli peaaegu öö, pakuti sooja toitu, mis oli hinna sees. Ka Aerofloti lendudel oli eine hinna sees, aga mitte soe ja valida ei saanud midagi. Erni küsis varem check in-is kas upgrade'i (näit. äriklassi) saab, aga ei saanud me midagi. Mulle meenus, et minu vanaisa ei oleks iialgi sellega leppinud, et inimestel tehakse rahakoti järgi vahet. Ta oli võrdsuse poolt. Isegi kui talle oleks äriklassis kohta pakutud, poleks ta seda vastu võtnud.

Lennukile oli keelatud võtta suuremat jooki kui see mahlapakk

Lennujaamas kohtasime Briti bändi Skunk Anansie. Nad olid tulnud Venemaa tuurile. Erni oli totaalselt sillas nagu oleks armunud ja rääkis veel mitu päeva, kui fantastiline see on, et Briti bänd Venemaal tuuritab. Vestlema sattusime pagasilindi ääres blondi trummari Mark Richardsoniga. Ta ütles, et ta poeg elab Soomes ja nad päästavad Eestist hüljatud koeri ning viivad Soome peredesse. Ma ütlesin Ernile, et Anne Veski käib ka Venemaal esinemas, aga ta muidugi ei teadnud sellist lauljat.

Hommikul  Yekaterinburgis oli esimene asi, mida märkasin, valgus. Taevas oli kõrge ja sügavsinine, aga miski justkui oleks peegeldanud valgust, nii et see pimestas silmi ja sundis päiksekad ette panema. Linna oli äsja kuumalaine saabunud. Päikese käes oli 20 C. Karmi muutliku kliimaga harjunud rahvas ei suutnud seda uskuda ja kõik käisid ikka veel talveriietega.

Antei tornis

Yekaterinburg asub Aasias, Uurali mäestikust ida suunas. Lähim Euroopa-Aasia piir on 17 km kaugusel.

Meil oli tervelt kaks päeva vaba aega. Käisime Antei tornis. Algul ei osanud minna, aga üks abivalmis mees saatis meid. Siis nägime kesklinnas flashmobi.

Kohe ei taibanud, miks kirev inimmass seebimulle puhudes marsib, aga siis küsisin vene keeles ühelt osalejalt, mis toimub ja see vastas, et nad teevad flashmobi. Erni ei teadnud mis on flashmob ja arvas, et ajan mingit jama. Ta ei uskunud isegi, et ta õpilased flashmobi tähendust teavad.  Siis käisime kunstimuuseumis, kus oli 28 C sooja ning suitsetava tütarlapse pilt.

Zabolotsky, Peter Ephimovich (1803-1866) "Girl with a sigarette" 1850-s. Oil on canvas.

Linna üks peamisi vaatamisväärsuse on The church of the blood (nn. vere kirik), ehitatud hukatud tsaaripere auks. Veretöö pandi toime 16. juulil 1918. aastal. Hukkamiseks andis käsu Yakov Sverdlov, kelle kuju on siiamaani linna vaatamisväärsuste seas. Tema järgi kandis linn nõuka ajal nime Sverdlovsk, mille järgi mina linna teadsin. Oli ta ju igal õhtul Vremja ilmateates. Ka Lenini kuju on ilusti olemas. Palju Bauhausi arhitektuuri.

Church of the Blood

Pühapäeval viis giid meid autoga kahele Euroopa-Aasia piirile. Üks asus linnast 17 km ja teine 40 km kaugusel. Lähima piiripunkti tähisele oli keegi sukad riputanud. Giid ütles, et ta näeb sellist asja elus esimest korda. Puude külge võib linte ka siduda, ei pea sukki ohverdama. Teine piiripunkt asub saastatud tööstuslinna Pervouralski lähedal Kaskede mäel (Beryozavaya gorka). Seal olevat peatunud ja veini joonud Alaxander II teel Siberisse 1837. Sellest tekkis komme juua üks klaas veini Euroopa pool ja teine Aasia pool. Tema auks on ka püstitatud see suur obelisk. Pilti on parem teha väiksemas piiripunktis, sest siis jäävad nii piir kui inimesed koos peale ja küllalt suurelt. Meie giid muide teadis Anne Veskit.

Üks jalg Aasias, teine Euroopas!

Suurem piiripunkt- ebamugavam pildistada

Esmaspäeval oli kaks kohtumist ja siis lendasime Moskva. Moskvas olime hotellis Golden Ring. Nõuka-aegne glamuur. Tegime jalutuskäigu Smolenskaja metroojaama kanti, kus kohtusime taas armsa lehmaga. Avastasime veel kohviku Mu-Muu, kus Erni sai elus esimest korda päris marjadest valmistatud morssi. Ta ei suutnud seda ära kiita. Ostsin koju viimiseks lehmakomme, millele oli patent. Tõesti olid head.

Ernil oli järgmisel hommikul viimane kohtumine, aga mina lendasin varakult Tallinna. Kuigi tervis läks viimasel päeval käest ära, olen väga rahul, et õnnestus teha nii kõikehõlmav Venemaa reis.

YMSOIFTS

Olen Fideelia ja elan..., õigemini elasin... MAAL

Nüüd kirjutan eneseirooniliselt oma maaelu kogemusest ja kommenteerima on oodatud eriti need blogi lugejad, kel on samaväärseid kogemusi.

Maal saab elada nagu tehnikaajastul, aga seal saab ka elada nagu 1000 a. tagasi. Eelmises postituses kirjutasin, et veetsin kaks nädalat praktika ajal oma suvilas, kus elasin arhailiselt. Ainult elektri olemasolu andis tunnistust tänapäevast. Hoolimata tõigast, et suure osa oma lapsepõlvest elutsesin vanatüüpi metsamajas, kus vesi tuleb kaevust ise tuua ning tuli ise pliidi alla teha, tabas maaelu ränkraskus mind otsekui nuiaga pähe. Mu töökasvatus on nullilähedane. Mind kasvatati kunstnikuks ja mu töö käis värvipliiatsite ja joonistusblokiga väikese kollase laua taga.

Mina joonistamas ca 1979

Isegi kui mul vahel paluti rehitseda või kitkuda, tegin ma seda nii halvasti, et järgmine kord jäeti mind rahule. Mu mesinikest vanematel oli suviti meeletult tööd. Mind ja õde hoidsid vanatädid ja vanavanemad ning vahel ka palju vanem õde, kes muidugi ka tegid majapidamistöid. Kõvasti aega veetsin lapsena ka linnas, unistades samal ajal maal elamisest ja põllumehe ametist, mille plussina nägin võimalust päevad läbi koeraga mööda põlde ja heinamaid joosta. Suuremana kolisin linna ja maalkäigud jäid aina harvemaks, pealegi pandi maale kanalisatsioon. Mulle jäi maaelust romantiline mulje, milles on tublisti lapsepõlvenostalgiat. Tegelikult on vanaaegne maaelu siiski ränk ellujäämise kool, isegi ilma koduloomadeta.

Vanatädi Hildaga Alatskivi maakodus. Ei tundu just väga hüsteeriline töö rühmamine.

Mu kadunud vanatädi Hildal on suvila Valgemetsas olnud nii kaua, kui mäletan. Ta pärandas selle eestiaegse villa mulle. Maja pole ammu remonditud. Võimalik, et kui tapeet maha kiskuda, kukub terve lobudik kokku. Ülakorrusel suvitas aastakümneid üks teine naine, kes jättis endast maha halli toa, halli köögi ja veneaegse liimpuitmööbli. Alumisel korrusel ei saa elada, kuna põrandad on läbi. Ainult köögis on normaalne põrand. Pealegi meeldib mulle võimalikult kõrgel elada. Kuna hallis toas hakkaks mul paha, kulus kõvasti aega ja vaeva, et värvida tapeet ja põrand kollaseks ning restaureerida ahi, lagi ja korstnajalg. Lae vooderdasin oma TÜ maalieriala-aegsete koolitöödega. Nõnda hakkas staarfeministi glamuurne villa oma omaniku nägu minema.

Lagi

Enne oli tuba selline:

Lagi

Osa remondist tegime abikaasaga enne praktika algust, näpistades väheseid vabu päevi, kuid osa jäi mulle teha koha peal elamise ajal. Lisaks pidin käima Kõlleste Kommimeistrite juures kondiitripraktikal ja igapäevaseid maatoimetusi ka tegema ning selline elu hakkas mulle kummaliselt mõjuma. Ühel ööl nägin unes, et elan päriselt Tallinnas. Jalutasin kesklinnas Estonia teatri juures, mingi väike tüdruk käekõrval. Õhtune linn oli tuledes ja rahvas sagis ringi. Värvid olid põhjas, kuigi oli vihmane.

Maal tuleb oma tegemisi süstemaatiliselt planeerida, eriti kui on külm. Maal sõltub inimene üldse ilmastikust palju enam kui linnas. Praktikalt tulles pidin kohe puid tooma, kui neid ette toodud polnud ja ahjud kütte panema. Kui vett ka polnud, oli järgmine töö vee tassimine. Tõin 5 ämbritäit järjest. Kaev on seal hullult sügav. Enda, nõude ja pesu pesemine toimus maja taga õues iga ilmaga. Pliidil soojendasin vett ainult kannuga, nii et enamus pesust toimus jääkülma veega. Kulutasin krooniliselt liiga palju vett. 50 liitrit kulus kahe õhtuga ära. Lisaks veel väliduši vesi, 20 liitrit, aga dušši ma iga päev nii põhjalikult ei võtnud, sest ilm muutus talviseks. Jõe äärde muidugi üldse ei jõudnud. Hea, kui suutsin end maasikale vedada. Õnneks kasvas aiaski metsmaasikaid. Korjasin ühel äikese-eelsel õhtul kiiruga sealt terve liitri.

Enne maasikate puhastamist panin kartulid keema. Linnas saab töölt tulles kohe lõõgastuda ja teha ainult lahedaid asju või süveneda sisulistesse probleemidesse ja arendada end mingil erialal või jõusaali minna või... võimalused! Samas ei saa teisiti, kui pean ütlema, et ela linnas või maal, parim oleks, kui tööl käima ei peaks. Kui elaksime ressursipõhises maailmas. Teaduse, kunstide ja teiste aladega tegelema motiveeriksid siis uudishimu ja tahe muuta maailm paremaks, mitte mingi mõttetu palk, mis enne järgmist palgapäeva ära kulub.

Aias kasvavad!

Mul on siiamaani meeles, kuidas lapsena olin vanatädidega suvilas ja öösel paukus kohutav äike. Sel ööl kloppis naaber meie aknale ja palus valuvaigistit. Oli natuke jube, aga põnev. Natuke nagu oleks sõda. Ühel noist kaugetest öödest jäin suvilas kuutõbiseks. Nägin unes, et seisan keset tuba laua ääres, puhastan noaga õunu ning siis heidan Hilda kõrvale magama. Hommikul ärkasingi Hilda kõrval. Ma olevat oma voodist tema juurde jalutanud, ise maganud.

Suvilas on igavesti see aasta, mil unes kõndisin.

Mis käesolevasse suvesse puutub, siis vahel kraapisin katuselt sammalt ja akendelt vana värvi. Vihma tõttu oli aga katus libe ja ma ei tahtnud sinna ronida. Kui ülemise toa aken oli lahti, kuulsin alt õuest selgelt, kuidas tuli ülal ahjus praksub. Kuivad puud, kiiresti läheb soojaks. Siis saab läpakaga diivanile minna, halvaad süüa ja kirjutada. Jah, internet mul siiski oli.

Õnnelik pannkoogipäev metsmaasika toormoosi ja piimaga.

Pood asub 4,5 km kaugusel Vastse-Kuustes. Vanasti oli Valgemetsas pood, kuid see põles maha.

Ühel hilisõhtul tegin kaks avastust: 1. Udu! 2. Jalad on räigelt mustad! Maainimese seisundi saavutanud aju arvutas kohe välja tegevuse järjekorra: kõigepealt kõndisin mööda teed, et udu vaadata ja oma maja möödakäija pilguga kaeda. Oli päris pandav. Pimedas olid näha ainult valgustatud aknad kahe suure kuuse all. Oli vaikne ja khmm, romantiline koos udu ja vanade suurte puudega. Seejärel pesin külma kaevuveega jalgu ja pärast istusin ahju taga, teadvuse vool maaka lainel ketramas. Millised tööd on veel tegemata ja mis järjekorras neid peaks sooritama? Mida homme teha? Aga järgmisel aastal? Mida siin on üldse mõttekas teha? Saun oleks tarvis ehitada, aga kes aitaks? Äkki müüks üldse maha? Aga see on mu ainuke side minevikuga! Taevas vilgub juba paar tähte. Loojangud on värvilised. Kõrvahargid on head ja siilidel on laktoositalumatus.

Suure ellujäämispingutuse kõrvalt kirjutasin artikli.

17. juulil oli telekas minu päev. Kordustena näitas lausa kaht minuga seotud saadet: TV 3 „Õhtusöök viiele“, kus mina kokkasin ning Kanal 2 seda Eestlast ja Venelast, kus Anne Paluver minu eeskujul palja rindkere aktsiooni tahab korraldada.

Üks öö suvilas võttis kriminaalsed tuurid. Poleks uskunud, et mul tuleb Valgemetsas politsei kutsuda. Nimelt hakkas juba umbes kuue ajal õhtul kostma mingi kummaline vile. Algul pidasin seda linnuks, aga äkki jõudis mulle kohale, et lind ei jaksaks pidevalt häälitseda. Tundus nagu autosireen. Eriti kõvasti kostis see hilja õhtul, kui päevased helid kadusid. Lootsin, et kunagi saavad auto akud tühjaks ja sireen vaikib või võtab keegi midagi ette. Kell aga oli juba kusagil 02 öösel, kui üürgamine endise hooga jätkus. Pidin hommikul pool seitse tõusma, et praktikale minna, maganud aga polnud veel silmatäitki. Haarasin metsikus vihas mobiili ja helistasin politseisse. Rääkisin, et juba pärastlõunast saadik üürgab autosireen. Politseimasin saabus mu maja ette teele kella 03- ajal. Nad sõitsid aeglaselt, pöörasid ringi ja kadusid. Sireen vilistas edasi. Ilmselt otsiti autot, aga see ei olnudki auto. Kella 8- ajal hommikul, kui rattaga praktikale läksin, kuulsin selgemalt, kust heli kostab: sireen kujutas endast minu maja lähedal asuva laagri ühe ruumi signalisatsiooni. Ma ei saa aru, kuidas inimesed laagris magada said. Kas olen kuidagi eriliselt tundlik? Päev oli muidugi rikutud. Ei tea, millal see kinni keerati, igatahes õhtuks oli ta vaikinud.

Järgmisel päeval läks kaev vett vedama. Lasin pange vist kogemata liiga sügavale, sest jäin mõtteisse ega pannud tähele, kus ämber juba on. Äkki igatahes juhtus, et nöör pööras end tagurpidi ja see liigutus, millega enne pange üles tõmmati, oli nüüd laskumise liigutus. Paanika. Suure vastassuunas tirimisega sain vee kätte, aga rohkem ma kaevule ei läinud, enne kui tuli Sven, kes nöörisõlme teisele poole rulli sättis. Ma oleksin ise ka lahenduse välja mõelnud, kui esimene vihahoog lahtunud, aga kuna Sven pidi niikuinii kohe maale tulema, jätsin selle tema ülesandeks.

Esimesel nädalal ei olnud ma suvilas veel kodunenud ja tormasin üles-alla, sisse-välja nagu peata kana, sest unustasin alatasa kuhugi midagi ja ei suutnud otsustada, kus ma mingeid asju hakkan hoidma. Maja oli minu jaoks selgelt liiga suur. Nii tulid sinikad. Sõpru aga külla ei tulnudki, kuigi olin kutsunud. Ma oleksin neile südamlikult väravale vastu läinud nagu Ines Aru Nukitsamehe filmis ja maasikaid pakkunud. NOT. Liiga pingeline elu ja jube välimus - oligi parem et nad mind maakana ei näinud.

Teise nädala lõpus tõdesin, et lisaks sellele, et mu hüperaktiivsus ei taha kuidagi maha jahtuda, ei saa vist jalgu ka enam kunagi puhtaks. Mu küüned olid murdunud ja varbaküüntelt lakk maha tulnud. Näonahk nägi halb välja ning poorid olid umbes. Juuksed olid pulstunud, käed karedad, randmed punased ja lõhenenud, keha sinikaid täis nagu oleks peksa saanud. Oma suurt õlgkübarat polnud kordagi pähe pannud, aga tolmumask ja töökindad olid mu sõbrad.

Wannabe maakatele võiks teha midagi AA-rühma taolist. Räägiksin seal endast:

„Mina olen Fideelia ja ma elan... maal.

Kõik: „Oijahh... teadagi“.

Mina: „Mu maakodust on Tallinna üle 200 kilomeetri!“

Kõik: „Mis mõttes, ä!?“ Ei ole võimalik! Sa elad maal JA Lõuna-Eestis?“.

Ükspäev sai jälle actionit. Olin oma toas, et asuda ahju lihvima, kui äkki ronis mu käe peal pikakoivaline ämblik. Rapsisin ta kiiresti maha ja karjusin nagu ma juba ammu karjunud pole. Ma ei karda loomi, aga mul on raskekujuline ämblikufoobia ja mõõdukas putukafoobia. Ämblik lidus voodi alla, mina trepikotta. Mu kõik ihukarvad seisid püsti - ma ei epileerinud maal end nii korralikult - ja kananahk kattis isegi silmamunad. Nutsin, et ei saa enam kunagi oma kollasesse tuppa. Siis pihustasin putukamürki tuppa, ise läksin sööma ja lasin mürgil samal ajal mõjuda. Rohkem ämblikke ma oma toas ei näinud. Ma ei olnud selle üle uhke, aga samas see on minu kodu ja ma olin paanikas. Lasin regulaarselt mürki tubadesse, sest vastasel korral ma seal lihtsalt ei oleks elanud. Kas putukad või mina- keegi peab kaduma.

Sain siilikesega sõbraks. Kaks korda jalutas mu aias. Piima andsin ainult esimesel korral, pärast sain teada, et seda ei soovitata.

Eelviimasel päeval tuli Sven ja me avastasime, et munaõli tempera, millega korstnajalga kruntisin, oli mul külmkapis pahandust teinud ja toidukraamile mõru maitse andnud. Süüdi oli tempera koostisosa värnits. Külmas aga hoidsin seda selleks, et järgmisel päeval üks kiht veel teha. Mahlal oli omamoodi peen maitse, peab ütlema.

Laupäeva õhtuks sain remondi valmis, aga ise hoopis lahkusin. Sõitsime õhtul ratastega linna (39 km). Teekonna esimene pool oli täitsa suvine, vastupidiselt tervele läinud nädalale, mil aina sadas ja ma olin praktikal karupükstega, näpud külmast nii peenikesed, et kommivormide määrimine lihtsalt võttis väga kaua aega... Sõit ülesmäge oli vaevaline ning sain kohe aru, kuivõrd vorm on langenud. Maaelu ilmselt lihasjõudu ega vastupidavust ei arenda, pigem vastupidi, kurnab.

Vihmasadu Valgemetsas

Kui Tartuni oli 18 km, hakkas raadiomast paistma. Ma pole vist Tartut nähes kunagi varem nii õnnelik olnud.

Teekonna viimane ots kujunes paaniliselt väntamiseks keset kobrutavaid mustjassiniseid pilvi, vesipükse, välke... meie peade kohal selge sinitaevaga. Ja ei hakanudki sadama. Kodus hüppasin kohe kuuma vanni, vahu sisse. Siis pediküür, maniküür, epilatsioon ja hiljem kosmeetik jne. Hommikul olid suunurgad lõhenenud ja keha valutas, kuid ma ohkasin kergendatult: "Hea rahulik, vähemalt ei ole meil ämblikke!". Praeguseks on mu välimus normaliseerinud. Hakkasin jälle jooksmas käima ja augustis naudin jõusaali steriilset putukavaba keskkonda.

Ma ei saa Sol’i kombel väita, et mu päriskodu on looduses, aga ma ei saa ka öelda, et see asub linnas. Minu jaoks oleks kompromiss maa ja linna vahel ideaalne. Piisavalt privaatsust, tehnoloogia igapäevaelu toetamas, kõik kaasaegsed mugavused, putukavaba keskkond, tippkultuur, sporditegemise võimalused jne, kuid sealsamas lähedal vaba loodus, loomad, linnud. Hiljuti avastasin, et Venus Project on olemas ja see tundub mulle vägagi ihaldusväärne, eriti mõte ressursipõhisest majandusest rahapõhise asemel.

-„Täna on laupäev. Olen Fideelia ning lähen uuesti maale.“

-„Oled sa valmis rääkima, miks sa seda teed?“

-„Mõned põhjused on, aga pean rohkem analüüsima, et need sõnadesse panna.“