Avatud uste päev Hundisilmal

Paar viimast postitust on olnud meeldivalt kassikesksed, elu on aga edasi läinud. Buffy'ga on kõik nagu tavaliselt, mina olen alustanud oma kolmandat aastat EKA doktorantuuris ja avanud Luunja Kultuurimajas näituse Tugevate tee. Lisaks töötan osalise ajaga Kanal 12 saates Jututuba ja viibisin hiljuti Jututoa konverentsil, millest peaks eraldi postituse tegema. Täna keskendun Hundisilma avatud uste päeva kirjeldamisele. Margus Kiis juba andis oma panuse ja nüüd on me heietusi huvitav võrrelda.

Minna Hundisilma avatud uste päevale oli Marguse idee ja kuna teen Marcost dokki, haakusin sellega kohe. Asusime siis pühapäeva hommikul Marco ja M. Kiisiga teele. Tartust ühinesid meiega ka Susanna Kanal 12 öösaatest Unetud ja Gooti Libu. Kõik peale minu arvasid, et Hundisilma asub Tallinna lähedal. Tegelikult asub see koht Võsu kandis ja Tallinna on sealt veidi alla 100 km.

Palmse ja Võsu piirkond on praegu kolletamise ajal väga kaunis. Nägime ka mitut lehmakarja. Mul tekkis rännukihk. Kohale jõudsime alles kella kahe paiku, kui suurem mass juba lahkus. Bussid sõitsid metsa vahel, pensionäre sees kui liiva mere ääres. Majaümbrus oli veel üsna rahvarohke. Enamik tegutses aia taga, kuhu meiegi suundusime. Ajakirjanikud tulid kohe Marcot intervjueerima. Kiis ütles, et keegi oli sosistanud, et see on ju see tantsija Marco ja see on Fideelia, kes palja ülakehaga käis. Uskumatu, et ära tunti, sest mul uus soeng, pealegi pole ma tükk aega midagi selleks teinud, et pildil olla. Tegelikult mul on juba isegi Jututoa vaatajaskonna hulgas fänne. Läksime aeda sisse. Majaukse taga vonkles pikk järjekord. Edgar võttis toas tervitusi vastu. Seisime sappa, mis liikus üsna ruttu ja juba olimegi hämaras eeskojas. Kiisi fotokas osutus olevat taas rikkis (paranduses öeldi, et terve). Otsustasime, et ta filmib mu kaameraga, kust saan hiljem stillkaadri.

Arvestades, et võime sedapuhku esimest ja viimast korda elavat legendi näha, arutasime juba autos, mida Edgarilt küsida. Miskipärast tuli mulle pähe küsimus, kas ta on UFO-sid näinud. Teadsin, et osad võtavad seda Edgari mõnitamisena, aga tegelikult oli mu küsimus siiras. Mulle meeldiks, kui nii Edgari kui UFO-de teemal saaks arutleda rahulikult ja tõsiselt ilma irratsionaalseisse emotsioonidesse laskumata. Paljukirutud nõukaajal ilmus Rahva Hääles pikki artikleid tulnukaist, teemat lahati igakülgselt, põhjalikult ja tõsiselt. Ka telepaatia üle diskuteeriti palju. Tänapäeval leiab tulnukateema sageli meelelahutuse või Delfi Alkeemia rubriigist, segamini kõrvalise umbluuga nagu valgustoitumine ja tõelise naiselikkuse printsiip.

Edgar Savisaar istus ratastoolis, ühel pool pidas vahti noortekogu liige ning teisel pool Priit Toobal, kes kaamerat nähes mulle manitseval toonil teatas, et filmida ei tohi. Mul aga oli juba telefoni teel kokku lepitud: tingimusel, et Marco Edgarile ei esine, on filmimine lubatud ja seepeale andis Toobal mulle rohelise tee. Meeleolu ruumis oli kuidagi pühalik. Oli hämar, keegi ei rääkinud valju häälega, liiguti vaikselt ja õhus oli tunda hea energia vibratsioone. Olen külastanud Moskvas Lenini mausoleumi, millega võiks ehk seda võrrelda, sest õhkkond Jeruusalemmas Nutumüüri ääres, kus samuti olen käinud, oli tunduvalt lärmakam ja närvilisem.

Lingin siia video oma põgusast kohtumisest Edgariga. Kiis kirjutab oma blogis, et filmimine lõppes järsku, kuna ta vajutas kogemata kaamera kinni. Ärevusest võib kõike juhtuda.

Kas teie olete UFO-sid näinud?

Edgar mõjus üsna väikesena. Alguses soovisin Edgarile palju terviseid ning surusin ta kätt, mida Edgar tükk aega hoidis. Siis esitasin küsimuse. Seepeale köhatas Edgari valvur silmi pööritades, kuid Edgar vaid raputas aeglaselt pead ja ütles, et ei ole näinud ja soovitas Tunne Kelamilt küsida. Edgari surmtõsine valvur purskas naerma. Seejärel tahtsin Edgariga pilti teha, milliseks otstarbeks kükitasin ta kõrvale (nüüd mõjusin väiksemana kui niigi väike Edgar!). Selle aja peale aga oli ametlik fotograaf juba lahkunud. Kasutades hetkelist pausi, küsis Edgar, kas mina olen UFO-sid näinud. Vastasin, et arvatavasti olen, ema pool Kaiu raba lähedal. Edgar vastas seepeale muhedalt, et siis olete ju sellevõrra minust palju rikkam! Rohkem vestluseks aega ei antud, sest saba liikus edasi. Edgarist jäi helge mäletus. Meenusid kõik need jutustused lapsepõlvest, kus keegi kohtus Leniniga ja kuidas see oli tema elu tipphetk. Leniniga kohtuda oli sama, mis tulnukaga kohtuda. Kohe peale meid sai audients läbi ja Edgar tegi puhkepausi.

Susanna tahtis Edgarilt küsida Waldorfkoolide rahastamise kohta, kuid noortekogu naine, kes Edgari kõrval vahti pidas, ütles, et kahjuks ei ole küsimusteks aega. Sarnaselt minule ei saanud ka Susanna Edgariga pilti. Tallinna TV reporter Kristiina Võsu andis lootust, et Edgar tuleb mõne aja pärast õue ja nii jäime maja ette ootama. Ringi liikus mitmeid telekanaleid, kuid rahvast oli juba hõredamalt. Peavärav oli kinni ja seda valvasid kaks turvameest. Üks tipsutanud mees sõimas aia taga, et kuidas enam sisse ei lasta, kui kell pole veel neli, aga uksed pidid olema avatud neljani. Ta ei teadnudki, et teisel pool oli värav lahti ja valveta. Delfi fotograaf tegi meist pilti, mis ilmus uudise all Pensionäride hordid tunglesid, et Edgar Savisaarega kätt suruda, paar sõna juttu puhuda ja koos üks pilt teha
Tänapäeva pensionärid on ikka väga nooruslikud nagu pildilt näha.

Saabus Tallinna Jaani kiriku koguduse õpetaja Jaan Tammsalu ning maja ees platsil viidi läbi Hundisilma puhastusriitus, mida mul filmida õnnestus. Edgar vaatas seda mõtlikult oma ratastoolist. Kanal 12 Jututoa nõiad pakuvad samamoodi soovijaile kodupuhastust. Lõuna-Eesti nõia rituaalne performance olnuks ehk mõjuvam. Peale rituaali jooksid ajakirjanikud minema, kuigi üritus polnud veel kaugeltki läbi: Neeme Lall kinkis Edgarile rahvaga koos maalitud pildi. Meiegi panime oma nimed sinna kirja. Lall esines hingestatud kõnega, mida oli jäänud kuulama värvikas seltskond: meie, Joel Steinfeldt, mõned kohalikud elanikud ja poliitikud. Lall kinnitas, et on Nutumüüri sisse pannud kirja… Temale. Edgar tänas pildi eest ja lisas mõtlikult, et kaitset vajavad ju kõik. Edgar jäi meelde helge ja mõtlikuna, kohati nukralt naeratavana.

Hundisilma talu eest üle tee heinamaalt leidsime väikese telgi Meelis Kaldaluga, kelle eesmärk Edgariga kanepit suitsetada oli luhtunud. Neil arenes Marcoga huvitav dialoog. Kaldalu pidavat esinema Marco muusikavideos palja tagumikuga, kuhu on kas kirjutatud Rõivas või kleebitud Rõiva pilt. Lugu lõppes sellega, et viisime Meelise Tallinna ja ta musavideodebüüt lükkus määramatuks ajaks edasi.

Edgar on suutnud endast kujundada legendi, kellesarnast teist Eestis ei ole. Vaevalt, et viriseja Urmas Reinsalu juurde 5000 inimest külla läheks. Kuulsin juhuslikult ühe vanema daami telefonivestlust, kus ta vahendas oma muljeid Edgariga kätlemisest: „Ta seisis seal kõrval ja ütles, aeg on täis. Ma ütlesin, et niikaua kui MINU käsi ja TEMA käsi suhtlevad… ei, me ei rääkinud millestki, me ainult kallistasime…“.

Karepa performance’ ja installatsiooniõhtu "Vaikus"

Kuigi mul on kunstivaba aasta, olin eelmisel aastal lubanud Veispakule, et võtan 2012.a. Karepa performance’ ja installatsiooniõhtust osa. Sedakorda oli tegu neljanda sarnase üritusega Karepal Richard Sagritsa majamuuseumis. Ise osalesin teist korda, aga sel aastal pigem kondiitri kui kunstnikuna. Õhtu teemaks oli „Vaikus“. Tahtsin oma tööd eelmise aasta kuulsusrikka Ängiga loogiliselt siduda, samas hoida end uue eriala lainel ja sündis idee küpsetada rindade kujuline tort. Vormi ostsin seksipoest „Sinu saladus“. Kahe kausiga saab ka, aga nendega on tülikas. Transpordiks on selline ühes tükis tissivorm ideaalne. Tegin kodus biskviidi valmis ning vormist võtsin välja alles Karepal. Vorm hoidis biskviiti ilusti terve bussisõiduaja kinni. Koha peal amputeerisin rinnad, panin neisse moosi, sulgesin nad uuesti ja katsin sulatatud šokolaadiga, mis mu imestuseks jättis veits ebaühtlase pinna. Kuna suhkrumass, millega koogi katsin, kõik ebatasasused välja näitab, panin veidi täiteaineid alla, et vaatepilt oleks ilusam. Muidu vii või mammograafi juurde. Nibud tulid väga võimsad, ega ma siis nalja tegema läinud. Olga-Maria oli põhitegija ja sai üleni šokolaadiseks.

Hiljem mängisime Olgaga lendavat taldrikut ja Lapini pingil istuv Juske oli publik. Lapinil on Karepal nüüd omanimeline pink. Äkki lendas taldrik mulle vastu suunurka ja ma ehmusin tõsiselt, sest paistes mokaga ma poleks küll tahtnud oma perfokat teha. Panin salvi peale ja õnneks hullu polnudki.

Suurürituse eel, kui panin oma lumivalge kondiitrikostüümi selga, tekkis pidulik tunne. Müts on mu eriline lemmik. Paljud leidsid, et riietus sobib mulle ideaalselt. Jaan Toomik arvas, et meik muudab mind ebamaiseks ja müstiliseks, kuigi ma eriti ei meikinudki. Osad ei tundnud mind tööriietuses ära.

Rahvast sai terve õu täis. Kohal oli Kanal 2 Reporteri kaameramees, kes eelmisel aastal Ängi filmis. Erri operaator samuti. Paljud pildistasid. Minu perfokas oli viimane, nii et algul kulus kõvasti aega teiste vaatamisele. Jüri Ojaveri värk oli kihvt

Oma lemmiklooma lehmaga tööriietuses. Skulptuuri autorid on Simson von Seakyll ja Paul Mänd, pealkiri "Alice ja Aade"

Alice' seljas samal hommikul

Kui Toomik merele ja publik randa teda vaatama läksid, oli mul aeg oma perfokas valmis seada. Plaan oli, et teised kunstnikud istuvad laua taha, kuhu mina oma tordi toon. Panin lina lauale, kuid selgus, et see on liiga väike. H, sõitis suvilasse linu juurde tooma. Polnud aimugi, mitu kunstnikku üldse laua taha istub. Kõik oli segane. Katsime kiiruga laua ära. Kui aga rahvas taas hoovil ja Teet mind välja hüüdis, hakkasin oma tissitordiga aeglasel sammul ja fotograafidele naeratades tulema ja kõik tundus jälle hea. Kaamerad surisesid, asetasin tordi keset lauda ja istusin. Vanad perfokaässad imestasid ja naersid tordi üle. Kõlas repliike:“ Kuidas mina oma vanainimese kätega seda lahti lõikan?“ „Ärge unistage, et mina neid imema hakkan!“. „Neid peab lutsutama!“. Lõpuks tekkis kusagilt kirves, millega ma koogi lahti raiusin. Isegi publikule sai veel pakkuda. Õhtu lõppes üsna kirevalt ja lõbusalt

Kõik pildistavad Fideeliat ja tema torti

Sain Tartu meestearst Margus Punabi autoga, kus veel reisisid Milius, Varblane ja üks mees, kes hetkel omal käel maali studeerib ja kelle nimi ei meenu. Autos rääkisid agar kunstikoguja Punab ja teised kunstist liiga palju, millest muidu poleks probleemi, aga mul käib kunstivaba aasta. Ma ei öelnud midagi. Sooteemal ainult kobisesin paar lauset. Õhtuvalgus oli meeletult kaunis. Maaliõpilane vahtis seda punnis silmadega ja seletas, milliste värvitoonidega ta maastikku kujutaks: koobalt, strontsiumkollane, must... ei musta tuleb panna aaainult näpuotsaga, muidu rikub kõik ära! Täpselt nagu mina vanasti. Mõtlesin, et huvitav kas kunstivaba aasta paneb mind õlivärvide nimetusi unustama, sest need, vanasti minu igapäevases sõnavaras eksisteerinud mõisted kõlasid kuidagi võõralt. Unustasin jope masinasse ja kätte sain kahe päeva pärast.

Luht

Sven Vabari võimsad mõtisklused Tartu Emajõe luhtadest innustasid mind võtma ette pildistamisretke oma lemmikluhale. Mulle meeldib see koht ka, mida Sven kirjeldas, aga seal on nüüd rattatee tõttu rohkem rahvast. Siiski mitte alati.

Vahel mõtlen, milline tunduks Tartu külalisele, kes esimest korda linnale läheneks kusagilt nii, et ta ilma kesklinna ja üle jõe minemata jõuaks Annelinna rattateele ja sealt Ihastesse. Ilmselt peaks ta linnasüdameks ja suurimaks ärikeskuseks Eedenit. Üle jõe paistev tegelik kesklinn mõjub väikese ja madalana, paar juhuslikku kõrgemat hoonet siin-seal. Eriti suur vahe tekib ööpimeduses, kui Eeden on tuledes.

Koht, kus käisin eile, on absoluutselt inimtühi. Sinna pääsemiseks tuleb Ihaste tee poolt üle laia luha jõe suunas minna. Seal on talvel paksu lume tõttu raske kõndida. Praegu on lumi kohati lausa põlvini. Väljal puhuvad võimsad maailmatuuled ja iial ei tea, millal astud tühjusse. Lumi katab kinni võimalikud sissekäigud jõealusesse maailma. Kui läbi raskuste jõekaldale jõudsin, nägin teisel pool värvilise gräfitiga kaetud müüri, mis paistis läbi tiheda võseriku. Suured palgihunnikud nagu vanasti. Edasi minnes nägin üle jõe Prisma ostukeskust, mis mõjus halli ja mahajäetuna. Mäletan, et kui esmakordselt Tartus sürrist kohast, Pärna tänavalt vist, Prisma märki nägin, pidasin seda hallutsinatsiooniks. Täielik ulme, kuidas see nii kaugelt sai kätte paista.

Graffiti ja palgid Ihaste-poolselt kaldalt vaadatuna

Aeglase säriga lumemärja hallfiltriga tehtud pilt

Prisma kaubanduskeskus ja vana puu

Luha-arhitektuur

Emajõel on hilja saabunud talve meeleolu. Jääpuder sõidab mööda tumedat vett. Tahtsin seda aeglase säriga pildistada ning püüdsin objektiivile hallfiltrit ette keerata. Filter kukkus aga lume sisse. Sobrasin küünarnukini lumes. Filtri leidsin, aga käed said märjaks ja hakkasid külmetama. Kandsin neid sõrmikuid, mis sõrmed paljaks jätavad- nende väel ma kadunud asja otsisingi- lisaks olid kaasas käpikud selleks ajaks, kui ma ei pildista. Pidasin veel mõned pildid vastu, kuni käed juba külmast valutama hakkasid. Tuul tõusis ning puistas kerget lund. Panin asjad kokku, endal näpud iga liigutusega aina punasemad ja kriimustusi täis. Mõtlesin, mida möödakäija võiks minust arvata, kui ma oma kollases kombekas valusate sõrmedega vihaselt puhisedes fotoasju kokku panen. Iga kord, kui olen talvekombinesoonis nagu kosmonaut, meenub mulle, kuidas Juri Gagarin orbiidilt laskudes tühermaale sattus. Esimesena kohtas ta vanaeidekest lapselapsega, kellele ütles: „Ärge kartke! Olen nõukogude inimene.“.

Mida mina võiksin möödujaile öelda? Gagarin saabus just esimese inimesena orbiidilt, aga mina? Tulin kodunt, siitsamast nurga tagant. Mul ei ole tõesti mitte midagi öelda.

Möödakäijaid aga ei olnud. Ülejõemaailmas valitses samasugune vaikus nagu Annelinnas ja Ihastes. Ainult hullud möllavad halli ilma ja paksu lumega kusagil võsas.

Kodutee oli pikk ja raske. Lumes käies on tunne nagu unenäos: liigud küll, aga edasi ei saa. Pulss oli laes ja ma ütlesin luhale veendunult, et võitjaks jään mina, ei mingit kahtlust. Gagarin vallutas kosmose, mina luha.

Ma ei kavatsenud üldse nii sõjakalt luhale minna, sest mulle on palju meelepärasem koostöö loodusega (vt näiteks Evelyn Fox Keller), mitte looduse vallutamine (vt näiteks F. Bacon). Küllap krampi tõmbuvad näpud andsid sõjakuseks põhjust. Ei jõua ära kiruda, et mul puudub võime ise oma kehatemperatuuri reguleerida nagu Jäämehel. Kui Vabar kirjutab, et Emajõe luhal võsas elab šamaan, siis Ihastes võiks ju elada Jäämees või -naine.

Matkad, tissid ja lollus

Matkad

Olen sel sügisel käinud oma Mehe tee staaridega kolmel jalgsimatkal.


Võhandu 16 km. 1. okt

Olin heas vormis, ilm oli suvine ning jalad ei väsinud ära. Ei tekkinud tunnet justkui oleks pikalt kõndinud, sama hästi oleksin võinud ka paigal seista. Kartsin juba, et peale kõike seda, mis ma teinud olen (jalgsikäik palja ülakehaga, öised fotosessioonid kraana tipus, avalikud esinemised jne) pole jäänud enam ainsatki tegevust, mis minus adrekat võiks esile kutsuda. Tee või enekas, ausalt!

Mets Võhandu lähistel

Piusa 20 km. 29. okt

Hirm oli siiski asjatu. Enne seda matka olin pikalt haige: põskkoopapõletik, üldine nõrkus. Iga päev oli palavik, mis ka matka ajal jätkus. Vorm oli kõvasti langenud. Teekond viis alguses järskudest voortest üles ja alla ning läbi padriku. Me ei järginud kogu aeg ettenähtud matkarada, sellevõrra siis ka palju rängem trip. Jalad hakkasid absurdsetest kohtadest valutama: vasaku jala põlveõnnal ja parema jala hüppeliiges. Möldri külast läbi minnes saime kohalikult elanikult, vipsis vanamehelt sõimata. Tema arvates olime me erateel ja hirmutasime ta koeri, kes vastupidiselt eeldustele rõõmsalt ja sõbralikult meid tervitasid. Seadus ütleb, et erateel ja eramaal võib viibida päikesetõusust loojanguni. Isegi, kui see Möldri küla läbiv tee oleks eratee, oli meil õigus sel kellajal seal viibida. Viimased paar tundi kõndisime pimeda tähistaeva all paksus udus. Niisiis jääb enekas praegu ära.

Mets Piusa ääres

Pühajärve 14 km. 5. nov

Ikka veel kergelt tõbine. Lühike teekond, kuid juba jõudsid samad kohad jalgadel valutama hakata nagu eelmisel matkal. Vorm on piinlikult nõrk. Trenni olen jõudnud vaid loetud korrad. Samas neist kolmest kõige ilusam matk. Hommikul murdsid päikesekiired läbi udu ja kaste oli maas. Õhtul imeilus loojang järvel. Vaikne, vähe inimesi. Loodus oli talveootel ja kõik tüütud putukad puukoore alla pugenud.

Hommikune mets Pühajärve ääres

Tissid

Vahepeal on pikenenud nii eesti kui välismaa artiklite jms loetelu, kus minu palja ülakeha aktsiooni mainitakse. Nüüdseks olen saavutanud juba maailmakuulsuse. Mind teatakse Norras, Soomes, Ameerikas, Kanadas ja võib-olla veel kusagil. Facebookis on hea jälile jõuda, kus riigis ma uudistes olin, sest iga kord peale uudist tuleb mulle vastava riigi sõbrakutseid ning lahedaid toetussõnumeid.

Rahvahuumori austajatele soovitan 13.okt eetris olnud ja netist järelvaadatavat osa sarjast „Eestlane ja venelane“. Nimelt on sealne tegevuskäik üles ehitatud minu palja ülakeha perfokale. Seda peab lihtsalt nägema, kuidas Anne Paluveri tegelaskuju Mutt minu aktsiooni eeskujuks võttes ka ise ähvardab rinnad paljaks võtta- vaeste ja pensionäride kaitseks! Ja keeldub neid paljastamast autode reklaamimiseks. Cool!


Lollus

Kuna hiljaaegu valitses mu elu kõigis aspektides täielik kaos, hakkas mulle tunduma, et äkki on netikommentaatoritel õigus, kui nad kirjutavad, et ma olen loll. Võib-olla olen lisaks veel kuri ja inetu ka. Eelmise laupäeva õhtu pühendasime Lehmaga iseenda mõnitamisele. Jõime likööri, sõime jäätist põhja kõrbenud moosiga ja ma kirjutasin FB-sse: „Fideelia on loll“, millele tuli üle 60 kommentaari ühe õhtuga. Igasuguseid soovitusi sadas, mida ette võtta, et lollusest pääseda. Paar päeva hiljem teatas Anders Härm FB-s et ka tema on loll, aga sai vähem soovitusi.

Äng - 161 km jalgsi naiste õiguse eest olla palja rindkerega!

Minu palja ülakeha teemalise performance kohta loe kontseptsiooni ja vaata videot mu kodulehelt. Siinne tekst on lihtsalt päeviku vormis kirjeldus.

Kui Teet Veispak kutsus mind esinema Karepale R. Sagritsa talumuuseumi performanceõhtul Äng, teadsin kohe, et tahan teha midagi vägevat ja et see peab sisaldama pikka ja vaevarikast jalgsiteekonda. Palja rindkere idee tekkis hiljem.

Augustikuised performanceüritused on Karepal traditsiooniks muutunud. Esinejateks on kindel vanemate meeskunstnike sõpruskond. Eelmisel suvel suri üks grupiliige Jaan Paavle nädalapäevad enne, kui ta oleks pidanud Karepal esinema ning rühm otsustas enda sekka surnud Paavle asemele noorema naise võtta. Nii see algas.

Juulis andsin Õhtulehele intervjuu, kus põhjendasin, miks arvan, et õigus käia palja rindkerega peaks kehtima soost, vanusest ja kehakujust sõltumata. Ühtlasi tegime Tallinna vanalinnas katse, mis juhtub, kui seal palja rindkerega jalutan. Mulle kutsuti Mupo ühe minutiga.

Mis tunne oleks aga jalgsi rännata lõunast põhja, ülakeha paljas? Kuidas rahvas sellesse suhtuks? Kas keegi kutsuks politsei? Kuivõrd ohtlik see oleks? Selliste küsimustega asusin 8. augustil 2011 Tartust teele, taskus pipragaas ja kaasas Lehm (jalgsi) ning kaks sõpra (ratastel). Rattamehed vedasid suuremaid asju ja me kohtusime nendega ööbimispaikades. Lehma ülesanne oli filmida inimeste reaktsioone, kui lähen läbi asulate. Vahel filmisin ka ise. Lõpliku montaaži tegin ise.


8.aug

Hommik oli soe ja sadas uduvihma. Alustasime Lehmaga teed kella 10-ajal. Pannes koduukse enda tagant lukku ja sammudes trepist alla, ülakeha paljas, tundsin esimese hooga kerget paanikat. Meestel on lihtne. Keegi ei pööra nende paljale torsole tähelepanu. Miks naine peab end samas olukorras kehvasti tundma nagu oleksid ta rinnad häbiväärsemad kui meestel? On ju paljudel ülekaalulistel meestel lihavamad rinnad kui naistel ja ometi ei tee keegi teist nägugi, kui nad palja rinnapartiiga avalikkusesse ilmuvad.

Vihma tõttu oli linn inimtühi. Paar uitajat ja bussiootajat ei teinud minust väljagi. Üks noormees muigas.

Jaama tänaval jäime metsiku paduka alla. Viskasin jope selga ja jooksime Selverisse varjule. Tüki aja pärast alles saime teekonda kerges vihmasabinas jätkata. Jahedamaks oli tõmmanud.

Ülakeha võtsin taas paljaks Vasulas, kus hallide pilvede seest kumas udune päike ja taamal paistsid esimesed voored. Tuul jahutas rindkeret ning tuju muutus paremaks. Vasulas möödus meist kaks töömeest. Üks ütles teisele kõva häälega: „Kas ilm on soojaks läinud?“.

Vooremaal 8.08.2011

Juula küla oli täis naabrivalve silte ning bussipeatusel olid tüllkardinad akende ees. Seal tulid meile vastu vanaema oma pojapojaga. Vanaema vaatas meie poole tagasi, vist ei uskunud oma silmi. Pojapoeg naeratas mulle kelmikalt.

Juula bussipeatus

Elistveres käis ühes majas kõva tümps, mis aga meie lähenedes lakkas. Vaatasin maja poole ja nägin, et aknal vahib meid mees, silmad punnis ja suu lahti. Ta oli oma tüllkardina eest ära lükanud ja akna avanud. Aeg oli peatunud. Ta nägi und või ilmutust. Liikusime edasi ja hetke pärast kuulsime, et tümps pandi uuesti käima.

Elistvere loomapargi külastajad vaatlesid lisaks loomadele ka mind, tõstes käe päikese varjuks silme ette.

Kuni õhtuni olid meie menüüs vaid pähklid šokolaadis, sest me ei leidnud Kukulinna poodi üles. Selline dieet on muidugi väga nõme.

Pimedate peatus ja Lauda peatus. Ööbimiskohani jäänud veel 15 km. Ilus klaar ja soe õhtu. Puhkasime Lauda peatuses ühe kuuri räästa alla pandud pingil. Voortel laiusid viljapõllud, voorte vahel järved. Igas külas oli kurepesa, pojad sees. Vaikus. Totaalne vaikus Vooremaal.

Enne Luuat pikal metsateel kohtasime nelja noort naist, kes nägid mind palja rinnaga hetkel, kui mulle langes loojuva päikese valgus, mis pimestas mind nii, et ma neid ei näinud. Mets oli tume ja monumentaalne, mina kui staar rambivalguses. Hiljem Palamusel nägime naisi jälle ja nad vaatasid meid huviga.

Luua lähedal möödus meist kolm mootorratturit täpselt kolm korda. Pärast kolmandat korda, kui mul oli jope seljas, nad enam ei tulnud.

Kui sihtpunktini oli 7 km, muutusid mu sääred valusaks ja kiskusid krampi. Jah, ma võtsin magneesiumi ja B-vitamiini segu, aga kõnnitud oli juba 40 km ja see oli minu senine päevase jalgsimatka rekord.

Viimased 3 km komberdasin oiates nagu vanamemm. Kell oli juba 22 ligidal, mis tähendas, et käidud oli koos puhkustega 12 tundi. Hämarduv maantee oli täis Kuremaa järve äärest saabuvaid noori. Mul oli külma tõttu jakk seljas. Pöörasime suurelt maanteelt põldude vahele ja tee turismitaluni oli nii siksakiline, et ma olin valmis juba läbi võsa lõikama. Siiski hea, et ma seda ei teinud, sest seal olid kraavid. Tundsin, et kohe kukun ja tallu saabun roomates nagu mingi sõjapõgenik.

Kuremaa järve äärsesse majutuskohta jõudes näitas GPS, et 1. päeval oli kõnnitud 47,5 km. Päästsin sel päeval autoteelt 2 kärnkonna. Ühe vana armsa koera ka vedasin tee äärde, et ta oma flegmaatilise iseloomu tõttu auto alla ei satuks. Sain uue kogemuse: kui ilm on jahe, püsib keha tänu käimisele soe, kuid rinnad võivad muutuda jääkülmadeks.

Ratturid juba ootasid meid ja püstitasid telke. Oli külm. Panin jalga karupüksid ja selga kasuka. Söömine toimus õues varjualuse all. Pärast sööki tegi A mulle massaaži, kuna kartsin, et järgmisel päeval muidu ei astu ma sammugi. Sääred olid nii kanged, et ma ei suutnud põlvi kõverdada. Samuti olid haiged kaelalihased, seljakoti tassimisest.

9. aug

Telgis oli külm ning varahommikust saadik kallas vihma. Sundisin end tõusma, pesema ja sööma. Maailm oli hall ja märg. Turismitalu perenaine imestas, kuidas jaksan nii pikalt jala käia, ise veel naine. Oleks ta veel teadnud, et kõnnin palja rindkerega!

Esimene asula oli Kuremaa. Kõigepealt säras seal ere päike ning palja ülakehaga ehitusmehed naeratasid mulle. Ühega vahetasime asjaliku tervituse. Siis hakkas kohutav äike ning vihmapiisad kukkusid nagu suured rasvased vaglad pots ja pots asfaldile. Ootasime ühe maja koridoris vihma lõppemist. Üsna ruttu joonistas terav päikesevalgus detailid taas nähtavaks ja me suundusime poodi. Poes tehtud intervjuud näed videost.

Vahepeal olin jakiga, mille Laiuse kiriku ees seljast heitsin. Laiusel käisime jälle poes. Eelnevalt tuli meile vastu 12-13 a. poiss. Enne poe ees küsis üks naine, et kas tahtsime Õletuppa minna, umbes nagu mu rinnad polekski paljad. Poes nägime, et poeakna taga passivad poisid. See, kes enne mulle vastu tuli, oli sõbra vaatama kutsunud ja nüüd piilusid nad akna taga, end igat moodi küünitades, upitades ja itsitades. Poes oli kaks vanemat naismüüjat, kes tegid näo nagu ei näeks mind, olid mossis ja tõsised. Üks mind uudishimuga vaatav vanamees oli ka poes. Lehmal oli filmiv kaamera kaelas. Kuna enamikes poodides on filmimine keelatud, siis tuleb sellist trikki teha, et kaamera töötab, aga sellega ei sihita mitte midagi ega kedagi. Ta on niisama rihmaga kaelas, heli ja mingi juhuslik pildirida jääb peale.

Ka kolmel paksul on õigus palja rindkerega avalikus ruumis olla!

Ängi küla

Edasi juhtus nii, et iga kord, kui kuhugi sööma istusime, hakkas sadama. Einestasime kord Laiusel ja kord Pedjal kellegi aia taga puu all vihmavarjus. Kodujuust, liha ja salat. Maanteel puhus lausa tormituul. Pilvemassiivid kihutasid üle taeva. Voored läksid tasahilju lauskmaaks üle, kuni maapind märkamatult tõusma hakkas ja me jõudsime Pandivere kõrgustikule. Emumäeni läks täiesti metsistunud kruusatee. Alguses tundus, et läbime väljasurnud küla, metsad ja viljapõllud ainult, aga kitsuke rada oli osaliselt kaetud munakividega ning paar korda võis aimata tee ääres võsastunud vana talukohta. Mul oli mõlema jala väikesele varbale tekkinud vill ning põlved valutasid kergelt ja seepärast meeldis mulle kõndida pehmel kruusateel, mitte kõval asfaldil. Metsik loodus valmistus juba sügiseks. Kaskedel olid osad lehed erekollased ning rohi nägi välja vana ja väsinud. Kollased peenikesed kõrred kõikusid õhtutuule käes nagu juuksed. Enne Emumäge vaatlesime taevast lahingumotiivi. Loojang oli vägev nagu sõda.

Loojang Emumäe lähistel 9.08.2011

Lõpuks aga juhtus turn off. GPS ütles, et oleme kohal, aga me ei olnud. GPS arvas, et oleme autoga ja tulime mööda suuremat teed. Ta ei jaganud matsu. Noh, et me oleme jalgsi ja mina veel palja ülakehaga. Päike oli loojunud, hakkas sadama ning me passisime õnnetult Emumäe suletud poe ees. Lehm läks majutust otsima, mina konutasin räästa all, paksud riided seljas, vaatasin halli vihmamüüri ja mõtlesin, et siia ma kõigi oma villis varvaste, rindade ja ideedega suren. Ratturid, kes juba turismitallu olid kogunenud, õpetasid, kuidas sinna tulla ning nõnda lõppes lugu jälle hästi.

Jalavaeva pikkuseks oli 38,5 km.

10.aug

Veetsime öö soodsa hinnaga toas. Sadas. Lõpmatuseni. Hommikul pani perenaine imeks, et jaksan nii palju jalgsi käia, ise naine. Tema jaoks olevat juba 15 km liig, mis liig.

Kõigepealt kõndisime Emumäe vaatetorni. Tundsin juba hommikul, et eelmisel õhtul villide katki torkimine oli mõttetu. Seis oli sama. Juba paari kilomeetri möödudes kasvasid villid tagasi nagu neid poleks kunagi tühjaks lastud. Korralikult sisse kandmata matkajalanõud, niiske ilm ja villid kohe käes. Oli uskumatult vastik hall, niiske ja külm ilm ning seljas olid kõik kaasavõetud riided. Muide, Emumäe vaatetorni tuleb osta pilet. Pileteid müüb üks pidevalt naeratav tädi torni juures laua taga. Vaatetorni jalamilt mõõtis GPS mäe kõrguseks 160 m merepinnast. Pandivere kõrgustik, mille osa Emumägi on, asub ca 80 meetri kõrgusel merepinnast.

Kuna mul olid villid varvastel, sõitsime Emumäe lähedalt bussiga Rakke teeotsa, kust jätkasime jalgsi teekonda Väike-Maarjasse. Teel jõudis meieni Kanal 2 reporter Ringo, kellega oli kokku lepitud, et kajastab minu teekonda seoses perfokaõhtuga „Äng“. Sõitsime tema bussiga V-M-sse ja õigesti tegime, sest metsa vahel oleks intervjuu väga igav tulnud. Väike-Maarja linnaväljakul tegime alguses intervjuu, kus rääkisin oma eesmärgist. Seejärel liikusin linnas ringi, kuna Ringo ja Lehm filmisid. Tulid ka esimesed reaktsioonid. Üks neiu küsis, et vabandage, miks te paljas olete. Vastasin, et lihtsalt palav hakkas. Ok, selge, vastas too ja läks edasi. Mind oli kogunenud Grossi poe ette vaatama kolmene päevavaraste jõuk, kes küsisid, et mis saadet teeme. Vastasin, et õhtust Reporterit. Seepeale nad uurisid, et kas mind näeb seal uuesti. Noogutasin. Väikesed poisid voorisid edasi-tagasi ja itsitasid. Kui varem sai palja rindkerega liigutud nii, et filmija asus eemal või oli momendil kaamera üldse kotis, siis tundsid inimesed kimbatust ega osanud muudmoodi reageerida kui mujale vaadates. Nüüd mil rahvas sai pihta, et minu alasti ülakehaga olek pole n-ö päris ehe vaid et tehakse mingit saadet, nad rahunesid ega tundnud enam kohmetust.

Tegime viimaseid klippe veel poe ukse ees, kui äkki nurga tagant politseiauto poe ette keeras. Seal olid noor naispolitseinik ja keskealine meespolitseinik. Naine käskis mul autosse istuda. Kui olin autos, küsisid nad miks olen alasti. Vastasin, et ma pole alasti, ainult ülakeha on paljas jne. ühesõnaga rääkisin sama juttu nagu igal pool. Teel jaoskonda helistas naine kuhugi ja ütles, et nad said mu kätte ja viivad jaoskonda. Jaoskonna ees olime võimukandjatega juba ühisele arusaamisele jõudnud, et tegu on ebaõiglusega. Politseinikud väitsid, et nad mõistavad minu ideed ja nende poolest võiks naised küll palja rindkerega liikuda, aga nemad ei suuda üksi midagi muuta vaid teevad ainult oma tööd. Nad ütlesid, et kui oleksin palja rindkerega keskuses jalutamiseks vallalt luba küsinud, oleksin ma loa saanud ja kõik oleks OK. Absurdne on, et mehed ei pea samaks tegevuseks luba küsima. Mul kästi Kanal 2 ja Lehm ka kohale kutsuda, kuna mu asjad olid bussis. Ootasime ja vestlesime. Selgus, et V-M vallavanem Indrek Kesküla oli mind aknast nähes politsei kutsunud.

Mulle näidati valla avaliku korra eeskirja, mis ühtis täpselt riigi eeskirjaga ja kus paljast ülakehast ei ole sõnagi.

Väike-Maarja avaliku korra eeskiri.

Minu tegu kuuluvat siia kategooriasse:
5.6. lärmamine, inimeste pahatahtlik tülitamine, samuti muud kaaskodanike rahu või kaitstust rikkuvad või inimväärikust alandavad ja ühiskondlikku moraalitunnet solvavad teod;

Saabusid Lehm ja Ringo mu asjadega ja politseinikud arvasid, et ma võiksin nüüd riide panna. Kuna oli jahe, panin särgi selga, lisasin aga igaks juhuks, et mul on ilma ka hea. Politseinikud ütlesid, et nad usuvad seda. Meile öeldi, et avaliku korra rikkumise eest võib saada kuni 400 EURi trahvi. Algas ülekuulamine ja protokollimine. Esmalt Ringo, kes pidi Rakverre kiirustama, et filmitud materjal õhtusteks uudisteks üle anda. Seejärel tuli minu kord. Kuna elektrikatkestuse tõttu oli jaoskonna arvutid hiljuti rivist välja kukkunud, pandi ütlused kirja pastakaga paberile. Toas muutus aina pimedamaks. Küsiti, mis kell Kanal 2 buss mind peale võttis ja mis kell me linnas filmimist alustasime. Kui ülekuulamine lõpuks läbi sai ja me tahtsime lahkuda, teatati meile, et vallavanem on kohe kohal ja tahaks minuga rääkida, et äkki me saaksime oodata. Ootasime. Mind huvitas, mis inimene see on, kes palja rindkerega naise politseile sokutab. Ootasime kaua ja muutusin juba närviliseks, sest olin hommikuse söögiga, aga kell sai juba viis. Lõpuks sadas sisse püha viha täis keskealine macho. Selgus, et tema ongi vallavanem Indrek Kesküla.

„Noh, teeme selle asja siis selgeks. Mis teil öelda on? Selgitage!“

Kuna mulle ta suhtumine ei meeldinud, olin esialgu pool minutit vait.

„Andsite noortele halba eeskuju!“ Tegelasel olid käed puusas ja ta seisis toa teises otsas, kuna mina istusin mugaval nahast diivanil. Lõpuks ütlesin, et hästi, ma seletan ja rääkisin sama juttu nagu kõigile. Vaidlesime jupp aega, aga ma lükkasin kõik ta argumendid ümber. Ütlesin, et Rootsis on juba saavutatud edu selles võitluses. Ta vastas, et minge siis Rootsi. Küsisin, aga et miks siis Eestis ei tohi ja selle peale ei osanud midagi kosta. Kesküla mainis iroonilise tooniga, et meil on vaba maa ja kõik lubatud ja et vikerkaarevärvilised ka teevad oma demonstratsioone.

Vastasin: „Jah.“.

Millegipärast korrutas ta, et „kui tahate endale reklaami teha, siis… „

„Aga see ei ole reklaam!!!“ hüüdsin pidevalt vahele.

Lõpuks kui ta sai teada, et mind on tõesti korralikult üle kuulatud ja protokoll saadetakse peakonstaablile ja on ehk isegi lootust, et mind karistatakse, jäi ta rahule ja soovis mulle edu. Ma ei saa öelda, et lahkusime sõpradena, sest see oleks über naiivne, aga mulle näib, et meie vestlus võttis lõpuks täitsa tsiviliseeritud pöörde.

Igal juhul olid politseinikud palju sõbralikumad kui vallavanem.

Tõusin ja läksin ära. Vihma kallas ja me Lehmaga läksime ühte söögikohta sööma. Hirmus nälg oli. Söögi ajal helistas Virumaa Teataja ajakirjanik ja palus, et räägiksin oma seiklustest. Lugu läks kohe online lehte ning neljapäevasesse paberlehte. Kõmpisime veel ca 20 km. Ööseks saabusime Laululinnu majutusse. Mul olid väga valusad villid ja iga samm oli jube piinarikas. Kell 21.04, kui oma väsinud pilgu kodumajutuse peahoone ülemise korruse aknasse suunasin nägin iseennast! Ei, ma ei näinud ilmutust. Seal mängis suur LCD telekas, kust tuli Reporter ja sattusime maja ette just siis, kui eetris olin mina. Täiesti sürr! Vaatasime klipi lõpuni ja siis selgus, et maja uks on lukus. Lehm helistas majutuse perenaisele, aga tuli välja, et tema on ära läinud ja saabub alles hommikul. Pesemine ja tualett olid kõik majas, aga sisse ei pääsenud. Ainult telgi oleks üles saanud panna, aga kuna puid ei olnud, poleks saanud lõket teha. Vett ka polnud. Sama hästi võinuksime suvalises võsas telkida. Ratturid saabusid Laululindu meiega samaaegselt. Peale nõupidamist otsustasime minna ööbima 5 km kaugusele Tamsalu spordikompleksi, kuhu helistasime ette. Saime põhjendamatult kallid kahesed toad. Veel 5 km komberdamist nagu nõgestel ja tules. Lõunakaar pimenes, kuu paistis ja teisel pool taevas alles helendas. Tamsalu spordikompleks lõhnas nagu nõuka ajal ja toad olid ehitajaid täis. Meie tuba oli jube külm, mul oli hüppeliiges paistes, villid olid jube suured ja tagatipuks räägiti kogu aeg piparmünditeest, mis olevat meile valmis pandud, aga mida keegi ei toonud, ja kuna ma ise enam kõndida ei suutnud, hakkasin nutma. Seepeale sain teed, rahunesin ja kobisin magama. Magasin sügavalt ja ärkasin ehitajate rögastamise peale.

Jala käimist sel päeval 25,7 km.

11.aug

Esimene käik oli apteeki. Ostsin villiplaastreid, kaltsiumikapsleid ja külmageeli koti. Parema jala hüppeliiges oli endiselt natuke turses. See jalg jäi mul 2008.a. sügisel Londonis kaubiku alla ja on ilmselt elu lõpuni tervest jalast nõrgem. Minu vahvad kaaskannatajad panid hommikusöögi valmis. Asusime just einestama, kui helises telefon.

Järgnes umbes selline kõne:

Meeshääl: „Tere, ma nägin sind laupäeval Tallinn-Tartu rongis. Sa oled nii ilus ja armas!“

Ma arvasin, et lisaks rongile nägi ta mind ka Reporteris ja viis välimuse kokku. Küsisin hämmeldunult, kuidas ta mu numbri sai.

„Sain“.

Ta küsis, kas ma ei mäleta, et teisel pool vahekäiku istus noormees seljaga minu poole ja vaatas pidevalt tagasi, et mind näha. Vastasin et ei meenu kohe, sest rahvast oli palju. Ta ütles, et lugesite ju kogu aeg raamatut, sellepärast ei näinudki, mis oli tõsi. Lugesin haaratult Thomas Manni novelle.

„Oled väga ilus ja nunnu, kas me kohtuda kusagil saaks?“

Tüüp küsis, kus ma elan. Ta oli minu kiitmisega nii hoos, et vaevu sain vahele lisada, et olen abielus. „Oh, ei, kas tõesti?“

„Jah, juba 8 aastat ja kõik on väga OK!“. Tüüp pettus, kuid lootust ei kaotanud ja uuris, et äkki ma ikka tahan temaga kohtuda. Ma küsisin, kas ta nägi mind Reporteris ka, ta ütles, et ei näinud.

„Nii et teie ei tea minu käimasolevast aktsioonist midagi?“

„Ei!“.

Ma ei hakanud seletama. Lõpetasime kõne viisakalt, kuid varsti tuli sõnum: „On sul võimalik helistada räägin kuidas nr sain“. Ma pole helistanud.

Minu jaoks oli saabunud kriis. Sõitsime 3 x bussiga, jala käisime ainult 13 km. Palja rindkerega liikusin 11 km. Tamsalust kuni Metsa peatuseni läksime jalgsi. Metsast sõitsime Moe teeristi, sealt jalgsi Tapale, kust bussiga Kadrina. Kohtusime Kadrinas meie ratturitega, kes läksid söögikohta otsima, aga ei leidnud. Passisin tükk aega Kadrina bussijaamas, paksud riided seljas. Kadrina bussijaamal on kaks poolt: bussi ootajate pool ja see TEINE pool, kus enam pole ei ootusi ega lootusi. Ühesõnaga võeti teine pool jotade valdusse. Mul oli tohutult külm. Värisesin nagu haavaleht neetud Kadrinas, kus ei leidunud ühtegi sööklat.

Kas te olete kunagi oksendamiseni kõndinud? Mina olen. Päris oksele ei hakanud, aga iiveldama ajas küll. Pealegi läksid kivikesed pidevalt jalatsite sisse ja hõõrusid taldu.

Õnneks saime täiesti juhuslikult bussiga Jürimõisa peatusse majutuskoha lähedale. Sealkandis on juba kilomeetrite viisi hõre asustus, metsad ja põllud. Künkaid enam ei ole.

Tundsin end puruhaigena. Jalad valutasid ja olin külmast sinine. Kell oli alles viis, kui me juba majutusse saabusime ja mul oli võimalik jalgu puhata. Minu rõõmuks hakkas päike ka paistma. Taevas ujusid kandilised pilved. Poisid tegid õhtuse matka järve äärde, millest mina pool teed kaasa jõlkusin, aga siis taipasin, et jalgade taastamiseks tuleks mul hoopis puhata ja kobisin majutuskohta tagasi.

Kandilised pilved

Passisin Facebookis, kuhu oli tänu Reporteri uudisele tulnud hulka uusi sõbrakutseid, toetavaid kirju, kommentaare ning üks perssesaatmine. Persse saatis mind endine kursaõde Tartu Ülikooli päevilt. Aga mis elu see ikka oleks, kui keegi isegi persse ei saadaks ja kõik ainult kiidaksid?

Minu rattamees ja parim sõber A oli pidevalt väga asjalik ja abivalmis. Kuna ma tol päeval moraalselt ja füüsiliselt nullis hingitsesin, tundus mulle A asjalikkus kohatu ja ma juurdlesin, kuidas ma saan nii tänamatu olla, et nähes A asjalikku selga, kui ta männi taga kraani all nõusid peseb, heidan mõttes talle midagi ette. Olen ma hulluks läinud? Kui A minuga solidaarsusest pikali viskaks ja karjuks „Kõik on läbi“, olekski kõik läbi ja ma ei astuks enam sammugi, sest A ratta peal on minu magamiskott, telk ja hea tuju. P ratta peal on kõik muu. Õnneks oli P üsna väsinud olekuga, seega solidaarne.

Telkisime ja istusime õues, kusagilt sooja ei saanud. Öö oli külm nagu talvel ja telgiseinad muutusid niiskeks. Ainult lund ei sadanud. Tähistaevas ja mingi mobiilihelina moodi häälega lind. Hommikul oli rohi märg.

Jalgsi koos järve suunas ja tagasi kõmpimisega 13 km.

12.aug

Viimane päev. Jalad said kauem puhata ja villid olid hommikul väiksemad. Õhtuks plaanisime jõuda Karepale. Läbisime põhiliselt külavaheteid. Kõigepealt nägime imelikku lauta, kus kaks siga olid sulus ja väike rahulik krants ketis. Seejärel astusin ma endale suure terava oksa jalga ning kohe tekkis muhk. Karjusin, et kõik on läbi. Oli ta jee. Panime teelehe peale ja läks jälle.

Maastik hakkas ranniku mõõtu võtma ja niitudele tekkisid kadakad. Ilm oli valdavalt pilves, õhtuks aga selgines.

Kavastu külas ootasid meid fännid. Kõigepealt sõitis meile vastu suur traktor, siis kaks poissi ratastel ja kui lõpuks ühest talust möödusime, olid nad kõik sinna õuele kogunenud, hüüdsid ciao, me lehvitame teile ja lehvitasid. Ma hüüdsin vastu ciao ja viipasin rõõmsalt. Peale seda talu ühe vana tuvitorni juures ootasid meid neiu ja noormees, kes palusid luba pildistada. Küsisin, kuidas nemad suhtuvad palja rindkerega naistesse ning nemad olid poolt.

Kohtumine Kavastu fännidega

Järgmised külad olid otsekui välja surnud. Korjasime tee äärest põldmarju. Peale marjade ja kaasas olevate kommide meil midagi süüa polnud, sest poode sel päeval teele ei jäänud. Viimased kilomeetrid kulgesid mööda imeilusat õhtupäikesest üle kallatud metsasihti. Leidsime paar hilist maasikat ja paar varajast pohla. Kruusakivid joonistusid madala päikese käes viimse detailini välja. Äkki ühelt künkalt hakkas meri paistma. Kõigepealt läbisime Rutja küla. Teet Veispak juba helistas kannatamatult ja uuris, kus ma nii kaua olen ja et neil Sagritsa muuseumis olevat Albert Trapeeži luuleõhtujärgne pidu, kus mind ammu oodatakse. Külmast meretuulest hoolimata tõmbasin särgi seljast ja sammusin uhkelt Karepale. Ülev tunne oli. Seltskond istus lauas, kõik plaksutasid, kui ma saabusin. Nad kõik olid mind Reporteris näinud.

Kohal olid teiste seas Teet Veispak, Hedi, Olga, Ilja Sundelevitsh, Leo Lapin, Jüri Ojaver ja Alexi-nimeline kunstnik rühmitusest Voina. See on Venemaal tegutsev sotsiaalse kunsti rühmitus, mille eesmärk on luua 20. saj futurismilaadis kunst, kus kunstnikku nähakse romantilise superkangelasena. Mulle pakuti veini, sooja sööki ja mõnusat seltskonda.

13.aug

Pressiteade

Performance´i ja installatsiooniõhtu „Äng” Sagritsa muuseumis Karepal

13. augustil kell 18.00

Mis on äng?

Vastavad Siim-Tanel Annus, Elaan & Anna Aua, Ants Juske, Leonhard Lapin, Raoul Kurwitz, Jüri Ojaver, Fideelia-Signe Roots, Üllar Saaremäe & Erki Kasemets & Kristi Leppik, Ilja Sundelevitsh, Alex Plutser-Sarno, Jaan Toomik, Hannes Varblane, Valeri Vinogradov.

Kuraator Teet Veispak

Buss Karepale väljub Tallinnast Mere puiesteelt (vene kultuurikeskuse juurest) 13. Augutil kell 16.00. Karepalt tagasi Tallinnasse orienteeruvalt 21.00. Väljasõidu maksumus rannakülla 7 eurot.

Magasime Sagritsa ateljees. Öö oli nii külm, et mul olid jalas retuusid, karupüksid ja seljas see kasuka moodi kampsun, magasin Lehmaga kõrvuti, aga ikka külmetasin.

Hommik algas suplusega jääkülmas kärestikulises Selja jões, mis Sagritsa taluõuest mööda voolab, et juba nurga taga merre suubuda. Põhi oli kivine. Tahtsin end õhtuse esinemise puhul puhtaks pesta, sest kohale pidid tulema ajakirjanikud ja Kanal 2. Pikkadel rännakutel on ju alati hügieeniga jama. Juhtus aga nii, et mu šampoon ujus vooluga minema. Pesin siis dušigeeliga pead. Kuna päike paistis, läks külmatunne veest välja ronides kiiresti üle. Kahjuks muutus peagi jälle harjumuspäraselt pilviseks, hakkas sadama, tekkisid külmavärinad ja ma mõtlesin, et kui selle peale ka haigeks ei jää, olen robot, mitte inimene. Muide, siiamaani olen terve kui purikas, nii et võite mind robotiks lugeda.

Sõime hommikuks Teedu naise Hedi küpsetatud pannkooke. Seejärel asusin kohe tööle. Monteerisin oma teel filmitud musta materjali õhtuseks näitamiseks 10-minutiliseks klipiks. Tehniliste jamade tõttu võttis see liiga kaua aega ning mul läks närv mustaks.

FB-sse oli tehtud kommuun „Usume Fideelia-Signet“, aga üks mu endine Tartu Ülikooli maaliosakonna-aegne naismodell oli sinna sattunud kogemata ning mind ropult ja labaselt sõimama kukkunud. Näiteks nimetas ta mind Signe-Difteeriaks. Vaat, mida kadedus inimesega teeb. Paar päeva hiljem ilmus sinna veel Kati Saara Vatmann, kes palus, et teda sellest hambutust kommuunist välja arvataks, sest ta ei sattunud sinna vabatahtlikult.

Performance

Minu perfoka esimene ja põhiline osa oli palja rindkerega kulgemine mööda Eestit. Pikalt kestvat performance’t nimetatakse kestvusperformance’ks. Kuna mu töö esimene jagu kestis jube kaua ja oli masendavalt kurnav, liigitus see kestvusperfoka alla. Koha peal tahtsin teha lühikese kokkuvõtva etteaste. Idee oli tulla palja rindkerega Sagritsa talu õuele, kus publik juba ootab, heisata enda kujundatud lipp, panna selga särk, märgiks, et mu teekond sai läbi ning näidata videot. Lipu heiskamise ajaks plaanisin ise hümni teha, aga kella 16-paiku oli siililegi selge, et selle loomiseks aega ei jää. Otsustasin plaani B kasuks. Juba matkal tekkis mulle idee üht aset leidnud juhtumit oma lõpuetteastes ära kasutada. Pean silmas Elistvere meest, kes minu möödumise ajaks tümpsumuusika välja lülitas ja mu vaatlemisse täielikult sisse elas. Valisin ühe E-Roticu loo, mille saatel tulla lippu heiskama ja lipu juurest lahkuda. Heiskamise ajal aga oleks vaikus. Kui Lapin ja Veispak seda pala kuulsid, läksid nad närvi, sest see ei kõlanud nende kõrvadele sugugi ängistavalt. Peale esinemist said nad mu mõttest aru ja kõik oli OK.

Lipu kujundusega tahtsin astuda dialoogi Lapini tehtud lipuga, millel on valgel taustal must lihtsustatud vagiina nagu vertikaalne must silm. Kujutan oma lipul täppidega lõpmatuse märki ehk rinnad - elu igavene ringkäik. Karepal hakkavad minu ja Lapini lipp kordamööda lehvima.

Kella nelja paiku hakkas Tallinnast Karepa poole tulema buss nimega „Äng“, milles istus terve seltskond ajakirjanikke, kunstikriitikuid, kunstnikke ja kunstihuvilisi. Veits enne bussi saabumist läksin metsa peitu. Kui rohkearvuline publik taluõuel kohad sisse oli võtnud, sain Veispakult kõne, et võin tulema hakata. E-Rotic pandi mängima ning ma saabusin palja rindkerega lippu heiskama. Taevas oli hall ning sooja võis olla umbes 15 kraadi. Lipu heiskamise ajal valitses õudne vaikus, ainult nöörid ragisesid. Keegi hüüdis AUMmmm…. Näis, et heiskamine on lõputu protsess, aga ometi lihtne ja kerge. Liigutustes valitses enneolematu täpsus ja keskendumine. Kui varem lipu heiskamist harjutasin, suutsin hädavaevu nööridest tõmmata.

Lõpuks panin särgi selga, tümps läks käima ja ma lahkusin aplausi saatel. Kohe kogunes publik mu videot vaatama ja ma ise ei mahtunudki saali. Video lõpus tuli kaks aplausi.

Stillkaadrid minu performance-videost:

Märkasin, et üks väga vana halli habemega mees jälgib mind üksisilmi. Lõpuks tutvustas ta end. Külavanem. Ta rääkis, et Karepale oleks vaja nudistide randa. Korraga kerkis mu ette suur kergelt vintis mees, kes end Õhtulehe ajakirjanikuna tutvustas ja väitis, et ta on minu teenistuses. Uskumatu küll, aga ta võttis minult intervjuu. Algul arvasin, et ta teeb nalja, aga diktofon oli käes. Teda huvitas kõige rohkem, mida politseinikud minuga rääkisid. Õhtulehe fotograaf tegi pilte ka. Tulemus on segane.

Enamik perfokaid jäi mul nägemata, sest ma olin pidevalt fännidest ümbritsetud. Üks noor ema tuli ütlema, et toetab minu algatust. Siis muidugi lobises minuga pikalt Marko Mägi, kelle peale Õhtulehe ajakirjanik armukadedaks muutus. Kaks võõrast naist omavahel: „Tead, üks kõndis ju palja rindkerega Tartust Karepale!“. Ütlesin neile, et see olingi mina. Tädid toetasid kohe minu mõtet. Hiljem veel vahetasime muljeid teiste seas Riin Kübarsepa, Raoul Kurwitza, Heie Treieri ja oh üllatust, TÜ-aegse arhitektoonikaõppejõuga, kes väga vanaks oli jäänud.

Mul hakkas õhtu lõpuks nii jube külm, et panin uuesti kõik riided selga ja R. Kurwitza ülilahedat rock-kontserti vaatasin juba köögist, küdeva pliidi juurest. Publik vaatas väljast. Kurwitz esines maja trepil.

Õhtu lõpetuseks hakkas grupp kunstnikke kähmlema, aga õnneks lõppes kõik hästi ja buss nimega „Äng“ sõitis Tallinna tagasi. Bussijuht olevat rahustuseks Anne Veskit lasknud.

Meil hakkas pidu. Kogunesime kööki, mille Lehm oli soojaks kütnud. Õhtu jooksul tegid Lehm ja Jüri Ojaver kordamööda lehmahäält. Kesköö paiku kobisime Lehmaga magama.

14.aug

LÄBI!!!

Hommik oli varajane. Lehm käis meres ning Jüri kaotas sinna püksid.

Hommikul toodi meile taas Hedi küpsetatud pannkooke ja moosi. Teet ja Hedi on väga lahked võõrustajad. Hiljem viis Teet meid Rakverre bussijaama, kust Tartu sõitsime.

Lahenes ka üks väike müsteerium. Juba eelmisest õhtust alates tundsin aeg-ajalt sitahaisu. Minu püksid olid puhtad. Lehm tundis sama, aga väitis, et temagi ei ole midagi teinud. Hiljem aga selgus, et ta oli juba tõenäoliselt eelmisel õhtul, kui õues oli pime, sita sisse astunud. Küllap kõik tundsid lehka, aga keegi ei tahtnud teemat üles võtta. Täpselt sama jama nagu naise rindadega: arvatakse, et rinnad on müstilised ja seksuaalsed, aga tegelikult leidub kõigele seletus, müstikat ei ole olemas!

15.aug

Jäätise söömise eest on võimalik politsei kaela saada!
Käisin esmaspäeval Arcticus massööri juures. Lasin teha spordimassaaži. Massöör rääkis, et talle kutsuti politsei, kui ta maksuameti maja taga jäätist sõi. Põhjendus: luuraja! Karistust ei määratud.

Tänud ja üleskutse

Tänan kõiki vanu ja uusi sõpru, kes mind toetavad ja mulle kaasa elavad! Kutsun üles naisi endaga ühendust võtma, et edaspidi koos palja rindkerega oma põhiõiguse eest seista.  Paljad naise rinnad on kapitalismi teenistuses: nendega müüakse näiteks meestele autosid ja õlut. Need on pornoajakirjade kaantel, aktifotodel jne. Samal ajal loetakse palja rindkerega niisama jalutavat naist avaliku korra rikkujaks! Naised tahavad ise otsustada, kuidas ja millal oma keha paljastada, millal olla seksikas ja millal mitte!

Kontakt kodulehel. Minu palja ülakeha teemalise performance kohta loe kontseptsiooni ja vaata videot mu kodulehelt.

Meediakära

Delfi Margus Kiis:
Fideelia-Signe Rootsi palja rinna aktsioon — aastakümne kunstisündmus
Sirp: Küsimus, vastus ja õlakehitus
Virumaa Teataja: Politsei nabis Väike-Maarjas kinni poolpalja naise 
Virumaa Teataja: Poolpaljas naine Väike-Maarjas lõi pretsedendi Eesti õigusemõistmises

Reporteri uudisklipp: Ängistuses kunstnik matkab paljaste rindadega Lääne-Virumaale
Õhtuleht:
Kunstnik Fideelia-Signe Roots kõndis Tartust Karepale palja ülakehaga
GALERII: kuidas paljaste tissidega Fideelia-Signe ja teised kunstnikud ängi välja elasid
Kunstnik Fideelia-Signe Rootsi viiepäevane teekond päevade kaupa
Kas naise paljas ülakeha on tabu ja mehe oma mitte? Elu24.ee: Ängistuses kunstnik matkab Karepale paljaste rindadeg
Veiko Rämmeli blogipostitus

http://www.katsomo.fi/?progId=75040 alates 01:22 minutist räägib Saagim minust
Facebooki grupp Usume Fideelia-Signet: http://www.facebook.com/groups/140315869388394/

Filmisoovitused ja seiklused nädalavahetusel

Näituse avamiseni on jäänud 3,5 nädalat ja galerist saatis mulle ja teistele näitusel osalejale kirja, kus palub pressika jaoks infot. Modellidega on seis suhteliselt sama, kuigi üks tegelane on nüüd vastanud, et tuleb teisipäeval ja üks uus tüüp on ka silmapiirile kerkinud. Lisaks tutvusin eile geiklubis toreda poisi Nikitaga, kes lubas gei-meililisti saata info mu projekti kohta. Enamus geisid tutvub online ja on edevad. Eks lähipäevil selgub, mida näituse jaoks tegema hakkan.

Reedel algas Turus LGBTQ filmifestival Vinokino. Käisingi kohe vaatamas filmi Open. Seal mängivad amatöörnäitejad, kelle filmiroll vastab nende tõelisele rollile. Näeme transgender tegelast (naisest meheks), kes testosterooni ehk T-d manustades on jäänud rasedaks. Temasse on armunud geimees. Mehest-naiseks transpaar käib ilulõikustel, eesmärgiks muutuda välimuselt identseteks. Ühte neist armub interseksuaalne haiglasanitar, kes näeb välja nagu kiiksuga haldjas „Sõrmuste isandast“. Filmis on iseseisev roll linnaruumi poeetikal. Peale filmitegelaste ei liigu linnas peaaegu mitte kedagi. Ilmselt johtub see tegelaste liikumise kellaajast: neid näidatakse kas hilisõhtul, öösel või päikesetõusu ajal. Tüübid sõidavad mööda linna, otsekui mööda lõputut kõrbe ning telgivad tühjas parklas, mahajäetud tehases ja pilvelõhkuja katusel, kust lõpuks haldjalik medtöötaja alla hüppab, sest tema armastusele ei vastata ja üldse…

Ekraan läks hüppamise hetkel valgeks. Saalis oli hiirvaikne kuni tiitrite lõpuni. Soovitan!

Teine film, mida eile nägin, kannab nime Too Much Pussy!

Tegu on road-moviega, mis näitab 2009. aastal toimunud feministliku performancegrupi tegevust. Grupp koosneb kunstnikest, pornonäitlejatest ja kirjanikest, kes queer mõistet praktikas avastada ja leiutada püüavad. Filmis saab kõvasti nalja ja pornot. Oleks täitsa huvitav, kuidas nad Eestis vastu võetaks. Oletame, et perekond läheb pühapäevasele jalutuskäigule Kadrioru parki või veel parem, Tartus Toomemäele ning kohtab seal naist, kes on oma vagiina vaatamiseks välja pannud. Seda saavad kõik möödakäijad luubiga uurida. Seda filmi peab ise nägema, soovitan!

Eilne päev algas kunstimuuseumi külastusega. Käisin seal kahe doktorandiga, kellega elan ühikas samas sektsioonis. Oleme köögis kohtunud. Tundsin end lõpuks ometi nagu pikk ja sale supermodell. Hindu ja mustanahaline (tegelikult mitte päris süsimust) olid minuga võrreldes nagu päkapikud ning see tõstis mu enesekindlust. Öeldagu veel, et suurus ei loe. Hindu elab Indias Mumbais ja siin on ta farmatseutika doktoriõppes. Mustanahaline elab Aafrikas Keenias, kus tal on mees (arhitekt) ja tütar. Siin õpib ta juura doktorantuuris, kitsamalt ravimiseadust. Nad olid kahekesi naljakad: näiteks vaatasid suuri fotosid maalidest ja küsisid, kas need on fotod või maalid ja et kas nii on ikka võimalik maalida. Siberisse küüditamisest ei teadnud nad midagi. Miks nad peaksidki teadma? Meie ka ei tea nende ajaloost tuhkagi.

Nämm-nämm!

Eile käisin P.P-ga tööl kaasas. Seal talus, kus ta eile loomi talitas, pererahvast kodus ei olnud. Olid lehmad, pullid, rott, kes elas veenõu all ja kass. Kuigi talu ei asunud täiesti omaette kohas, valitses seal täielik vaikus. Maastik oli kaljune ja künklik. Juba varakult tõusis metsaveerelt paistva veesilma tagant täiskuu. Oli kaks lauta, kummaski olid erineva otstarbega loomad. P.P andis mulle kosmonaudiskafandri, tegelikult lihtsalt tööülikonna. Jalga panin eelnevalt muretsetud täpilised kummikud. Pildistasin laudas toimuvat actionit ning lõpuks sõitsin väikese traktoriga ringi. Kõikjal olid silokuubikud ja muud vajalikud asjad. Talu toimib täiesti normaalselt.

Mina, kosmonaut Gagarin kuukulguris!

Eile öösel käisin P.P ja Anniga ühes Turu geiklubis, kus seoses filmifestivaliga toimus pidu. Rahvast oli palju, kuid keegi millegi erilisega silma ei paistnud. Muusika oli kummaline. Enamasti püsis see monotoonsel vaibakloppimisrütmil, paar korda muutus normaalseks ja siis langes tagasi oma vanasse sängi. Tantsimisest niisiis suuremat asja ei saanud, kuigi me tõepoolest püüdsime, aga ma kohtusin ühe Titaniku galerii kunstnikuga, kes purjus peaga hullult naljakaid liigutusi sooritas ning sain tuttavaks mitme toreda geimehega.

Ööle vürtsi lisamiseks õnnestus mul Anni ja P.P-d veenda peale pidu vanale kalmistule minema. See asub äärelinnas. Täiskuu paistis ja üks haud oli lahti kaevatud. Kalmistu asub künkal, kust avaneb vaade linnale. Oli külm, mistõttu jalutuskäik jäi napiks.