Näituse avamisest

Suur etteaste on nüüd siis tehtud. Tehnilised faktid:

1 tonn killustikku, sexy roosa raadio, kolm monitori, video ja heli. Võrdluseks installatsioon 2007. aastal magistrinäitusel TASE07 KUMU-s: 1 tonn ja 750 kg autorehve ning 20 kg seapekki (blogisissekanne aastast 2007)

Tekst näituse kohta SUMU A.i.R. Blogis.

Mu enda kirjutatud tekst ja mõned pildid on eelmises blogisissekandes ja ühe video sain üles ka pandud, kuid teiste materjalide kodulehele saatmine ootab kiiremat netiühendust. Nad siin Åbo Akadeemias näivad nüüd arvavat, et olen vaid poolenisti olemas (enne polnud mind üldse). Nii saan kasutada nende netiühendusest ka vaid poolt.

Ootame, et sel nädalal ilmuks artikkel Turun Sanomat's.

Ehitamine ei olnud minu jaoks nii raske, kui magistritöö oma, sest mul oli seekord väiksem töö ning rohkem abilisi. Mu põhitegevus seisnes silma peal hoidmises, ilma milleta oleks mu teos nähtavasti alles napilt avamiseks valmis ja tööle saanud. Ma ei väsi imestamast, kui erakordselt kiire ja väledana ma end aeglaste soomlaste seas tunnen nagu Välek-Vibulane lausa. Samas on soomlased väga coolid, ei tee sääsest elevanti, ei dramatiseeri midagi üle ja võtavad asju vabalt. Räägin muidugi vaid käputäiest kunstnikest, kellega siin rohkem suhtlen. Laias laastus keskmist soomlast hindama ei kipu. Ühesõnaga, kui enamus galeriist näituse üles paneku neljandal päeval, 5 tundi enne avamist ja 5 minutit enne ajakirjanike saabumist samasugune välja nägi nagu neli päeva tagasi, ütles Jouna, et kõik on kontrolli all ja tal oli õigus, sest kl. 17. 30 oli näitus avamiseks valmis. Siis võis veel vaid meenutada, kuidas teisipäeval mööda suuri kaubanduskeskusi sõitsime, otsides muude vahendite hulgas ka kive. Lõpuks tellis galerist kivid telefoni teel ja järgmisel hommikul ootas terve tonn killustikku kotiga galerii ees. 

Kivide sisse viimine

Tõime need käruga sisse ja katsime põranda kividega. Minu pärast pidi Jouna ühe lisaseina ehitama. Kui killustik põrandal oli, kulus veel pikki piinarikkaid tunde, enne kui kaks vana- ja üks uus monitor tööle said. Õhtuks tellis galerist kõigile galerii kulul pitsad. Maarit on nii tore galerist. Olime veidi ärevil, sest järgmisel päeval, seega juba siis avamispäeval kella üheks oli määratud kohtumine pressiga. Maarit oli ise määranud, sest ega tema ette teadnud, et selleks ajaks saab valmis ainult minu installatsioon. Queerkunstnik Alisson São Paolost oli ka tegelikult valmis, aga tal polnud muud, kui fotod seinale panna. Kogu töö oli tehtud kodus arvutiga ja pildid olid kohalikus laboris välja lastud. Lihtne.

Kolmapäeval mõtlesin, et peale näituse ülessaamist tulgu või veeuputus, aga tuli hoopis konnasilm. Neljapäeval kella üheks pressikohtumisele minnes avastasin parema jala küljest käimisel kipitava punni, mis hilisemal googeldamisel väga konnasilmalik tundus. Lisaks selgus kodunt väljudes, et saapakonts liigub. Rattaga ei saanud minna, kuna kartsin äsjasadanud lumel libastuda. Õnneks konts ära ei tulnud, kui ajakirjanikega rääkisin ja kividel poseerisin. Fotograaf oli hiigelkasvu mees, ajakirjanik aga nagu Raimu Hansoni Soome kloon. Galerist oli natuke nördinud, et teiste kunstnike tööd alles üles panemata olid, aga mul oli hullult hea meel, et vähemalt minu teos on näha, töötab ja ma ise ka olen näha ja näiliselt töötan. Ega's ma oma konnasilmast siis rääkinud. Kõik olid kohmetud, kui press saabus, sest keegi eriti ei uskunud, et nad tulla viitsivad. Mitmed näitused olevat siin ilma meediakajastuseta möödunud. Võib-olla oli kuskil kõlakas liikunud, et käisin tähtsat linnavalitsuse onklit intervjueerimas.

Kui ajakirjanikud lahkusid, jõime kohvi ning ma sain vahepeal koju magama minna. Kella viieks olin oma saapakontsa ise kinni liiminud ja alustasin teekonda avamisele. Tee peal hakkas konts taas liikuma.

Avamine algas vaikselt, kell 18 polnud veel ainsatki hinge, aga ajapikku laekus siiski päris suur rahvahulk. Kohal oli naljakas vanaonu USA-st, kes väitis, et talle meeldivad Guru videos kõige rohkem need kalad. Kalu aga seal videos tegelikult ei olnud. Kohal oli ka õhinas tädi kunstimuuseumist, kes mind uuesti igale poole kutsus, kuhu ta eelmine kord juba mind kutsunud oli. Põhiliselt kutsus ta mind Kristina Normani UFO-filmi screeningule. Kristinkaga õppisime samaaegselt EKA-s vabade kunstide magustrantuuris. Antikapitalist Juha Forss tuli ka ja nautis videoid, kus olen tema perfokaid kasutanud. Oli ju segadus tema meiliaadressiga. Selgus, et kui Juha perfokat vaatamas käisin, oli Juha purjus peaga mulle oma meiliaadressi valesti öelnud, nimelt siis juha enne ja forss pärast. Õige on teistpidi. Paraku elab Soomes veel kolm Juha Forssi: isa, poeg ja pojapoeg. Neist üks lõpuks vastas mu kolmandale kirjale, et kahjuks on ta vale isik ja me pole iial kohtunud. Nimelt olin saatnud Juhale juba kolm meili, kus küsisin luba tema perfokavideot oma videotes kasutada. Tõesti tore, et ta nõus oli, kui näitusel kohtusime. Muidu oleksin pidanud kõik ümber tegema.

Avamisel oli bänd, taustal on kaks Birger Storaas'i videot (tema ei saanud avamisele tulla):

Minu installatsioon koos müraga:

Mu installatsioon oli popp. Üllatuslikult meeldis inimestele istuda üsna teravatel kividel, seal videoid vaadata ja suhelda. Roosa raadio üürgas kivide keskel ja kuigi tegemist oli tööstuslikult peenestatud killustikuga, jättis see kupatus ranna mulje. Selliste suuremate installatsioonidega ei tea kunagi, mis lõpuks välja tuleb, aga mina olen rahul.

Kolm residenti: Alisson (Brasiilia), Fideelia (Estonia) ja Guru (Norra)
Oleme Alissoni portreede taustal.

Alisson ja Paula minu raadiot kuulamas

Pärast avamist läksime India restorani. Seal oli üllatavalt maitsev söök. Varem olen saanud erakordselt halba india toitu, mis mind väga ettevaatlikuks oli muutnud. Nüüd tean, et india köök võib olla ka väga kvaliteetne. Titanik tegi välja ja me ei pidanud ise sentigi maksma. Alles kella 23-ajal tulime sealt ära, restoran oli juba suletud. Enamus liikus mingisse baari edasi, me Alissoniga läksime koju magama. Ilm oli näituse avamise ajal jube külmaks läinud, talv koos lume ja jääga oli meie auks saabunud.

Järgmisel päeval käisin uuesti pimedusegaleriis, shoppasin ja leotasin edutult konnasilma.

Esialgu on vara öelda, kas mu projektist mingit dialoogi ka tõusis, sest Turun Sanomat's pole veel artikkel ilmunudki. Küll aga juba tuldi ütlema, et Seppo Lehtineni video on väga huvitav ja teema on vajalik, sellest tuleb rääkida. Lehtinen valetavat intervjuus. Mitmed imestasid, kuidas ma paari nädalaga nii põhjaliku töö ära suutsin teha. Tean, et see on vaid algus. „It is a beginning of beautiful friendship!“ (maffiaboss Kusturica filmist „Must kass, valge kass“).