Kukemuru ja loomad

Kujutle, et sõidad oma autoga Kukemuru Ambient Festivalile, tundes eesootavat sumedat suveõhtut juba kõigi meeltega ette. Kohati sajab hoovihma. Äkki märkad vihmasajus keset teed ohutussaarel lebamas musta kassi, kes küllap on peale auto alla jäämist sinna tõstetud. Süda jätab löögi vahele. Äkki peaks kontrollima, kas ta veel hingab? Kuhugi peaks justkui teatama, aga kuhu? Kuni mõtled, oled juba mitu kilomeetrit edasi jõudnud ja otsustad teekonda jätkata, süütunne, et oleks siiski pidanud kontrollima või teatama, piinab aga veel tükk aega. Lubad järgmine kord targem olla. Korraga silmad maantee ääres mitmeks tükiks kistud rebaselaipa. Tema enam ei hinga.

Kui päike välja tuleb, hakkavad liblikad teede kohal lendama. Iga kord, kui mõni liblikas autoga kokku põrkab, kostab iseäralik plaks. Ennast pole ollagi, aga surm on nii selgesti kuulda!

Jõuad Kukemurule ja püüad kassi, rebast ning liblikaid unustada. Tellid vegantoitu, paned vaimu õhtuks valmis. Väike Lehm naudib muusikat. Festivali korraldaja Kaido Kirikmäe tunnistab, et lõpetas 21 aastat tagasi igasuguse liha, kala ja munatoodete söömise. Ta oli talulaps ja aeg-ajalt ikka juhtus, et ahtraksjäänud lehmad tuli tapamajja viia. Kord rääkinud ema Kaidole, kuidas ta näinud lehmadel tapamajja mineku ajal pisaraid silmis. Sellest ajast peale on Kaido vegan ja lehm on talle eriliselt südamelähedane loom.

Publik sätib end mugavalt ambienti kuulama ja kui lavale astub soome punt „Verde“ tuleb silme ette hommik maal. Linnud vidistavad, tuul sahistab puude latvades ja päike kuivatab kasteseid rohukõrsi. Laudas ärkavad lehmad. Milline ilus hommik! Ristik ootab näksimist! Tuleb lehmapidaja, aga ta on täna ehmatavalt jahe ja kinnine. Lehmad aetakse laudast otse tapamaja autole. See oli nende viimane hommik.

Järgmisel päeval koju sõites näed külavaheteel jälle kassilaipa ja vastavalt endale antud lubadusele peatud ning astud ligi. Noor õbluke hall triibik, suust tuleb natuke verd. Ei paista enam elus olevat. Vahetult tee ääres on majapidamine, mille hoovis seisvast autost väljub noormees. Selgub, et ta oli just vahetult enne peatunud ja majast uurima läinud, ega kass sealt ei pärine. Ta olevat näinud veel, kuidas kassil käpp värises, kuid nüüdseks on loom surnud, mis surnud. Maja poolt ligineb vanem naine, mustad kindad käes. Jõuab kassini ja nendib, et tema oma tõesti. Olevat kusagilt ilmunud nagu maal ikka. Naine olevat teda toitnud. „Aga nüüd olen ma temast siis ilma,“ võtab memm jutu kokku, haarab triibikul tagajalgadest ja viib oma aeda, et maha matta. Enne tänab veel, et talle teatasime. Veri voolab maanteeserva poole.

Ka selle triibiku jaoks algas hommik nagu iga teinegi. Ta ärkas nagu kassid tavaliselt, juba esimeste päikesekiirtega, haigutas magusasti, sirutas ja läks oma kassiasju ajama. Päike pani kastese rohu sädelema ja heinakõrred sahisesid, kui loom neis hiilis. Lõuna paiku jooksis ta üle kitsukese sõidutee, sest miski köitis ta tähelepanu. Korraga käis kõva plaks. Kassid võivad teha ootamatuid haake, nii et autojuht ei saa enam midagi teha ja loom jääb rataste alla. Pole ka võimatu, et loom meelega alla aeti, sest külavaheteel ei saa autode sõidukiirus olla väga suur ja hiirekütt oleks pidanud eest ära jõudma. Kes iganes triibikust üle sõitis, oleks pidanud ise perenaist teavitama. Me ei tea, kaua kõhnuke vurrukandja enne surma valudes piinles, aga ta kustunud pilk olid suunatud oma kodu poole. Viimane asi, mida kass enne surma nägi, oli majake tee ääres, kus teda oodati. Majaperenaisel ei jää nüüd muud üle, kui teha aeda kalmuküngas, võib-olla poetada pisar, rehmata käega ning jätkata poolelijäänud toimetusi. Kuna kassi haud on väike, siis mingit erilist hooldust see ei vaja ja sulab loodusega ühte. Kui kassi asemel oleks inimene, varitseks mammit oht muutuda kinni riisunud vanaemaks (albumist Iluküsija Valdur Mikita, Robert Jürjendal, Kaido Kirikmäe).

Teekonna jätkudes näed veel teistki rebaselaipa, seega kahe päevaga tiksub kontole kaks rebast ja kaks kassi- surnult. Kujutlusvõimega pole siin midagi pistmist, sest reaalsus ületab igasugused fantaasiad. Kui kaua veel peab mööda Eestimaad sõites tundma end nagu kalmistul või koletus sõjakeerises? Metsad on maha võetud ja loomadel pole enam kuhugi minna - nii tormatakse autoteele ja hukkutakse. Teate, kui raske on end kunstlikult tuimaks muuta, et oleks üldse võimalik hulluks minemata igapäevast elu elada?

Kukemuru värvid

Mida on valitsus teinud, et maanteede renoveerimine ja –ehitus loomasõbralikumaks muuta? Palju on meil ökodukte ja truupe, kust loomad teed võiksid ületada? Arusaadav, et kõiki liblikaid me päästa ei suuda, aga mis puudutab mets- ja koduloomi, siis peaks inimkond nii kaugele küll olema arenenud, et maantee ei näeks välja nagu laibakum.

Küsimus seisneb selles, kuidas meie kultuuris loomadesse suhtutakse. Inimkond näeb loomi vahendina. Iga nelja päeva jooksul tapetakse ja piinatakse peamiselt toidu nimel rohkem loomi, kui on inimesi surnud genotsiidide, mõrvade, katkude ja sõdade tõttu kogu inimajaloo vältel. Niivõrd madala moraalse tasemega eluvormilt polegi võimalik nõuda, et metsloomadele ohutuid läbipääsuteid ehitataks.

Akadeemiakeses avaldatud Marie Helen Blomeriuse uurimus näitab, et kuigi loomade läbipääsuteid on ehitatud ja seiratud, on arenguruumi küllaga. Näiteks põdrad ei taha neid kasutada. Miks? Viga tuleks otsida ilmselt läbipääsuteede konstruktsioonist ja asukohast. Läbipääsuteede põhikasutajateks on kassi ja rebased ja nende laipu olen just teedel kõige rohkem näinud. Niisiis on loomapääsuteid rohkem vaja! Küsitlusest selgub, et rahvas tunneb end selles teemas ebakindlalt ja paljud tahaksid rohkem teada saada. Rõõmu teeb, et enamik küsitletutest peab loomade läbipääsuteid olulisteks ja arvab, et neid peaks rohkem olema.

Hiljem guugeldades sain targemaks ka selles osas, mida teha, kui juba on õnnetus juhtunud. Kuidas käituda lemmikloomale otsasõidu korral? "«Kui te kogemata looma autoga sõites alla ajate ja loom on surnud, siis tuleks sellest teavitada politseid hädaabinumbril 112, kes registreerib õnnetuse ning korraldab looma surnukeha äratoimetamise. Kui te ise loomale autoga otsa pole sõitnud, ent leiate looma surnukeha, mis asub maanteel, siis peaks helistama Maanteeametisse numbril 1510.» Kui loom on elus: «Võimaluse korral võiks viia looma veterinaari juurde, et ta saaks kiiret abi. Kui teil puuduvad selleks vajalikud ressursid, aga soovite looma aidata ja pakkuda talle hiljem vähemalt ajutist hoiukodu, siis pöörduge abisaamiseks Eesti Loomakaitse Seltsi poole telefonil 52 671 17 (tööpäevadel töötab number 9-17) või e-postiaadressil info@loomakaitse.ee,» selgitab Moosaar.".

Mis lemmikloomi puudutab, siis tegelikult ei luba seadused ei kasse ega koeri vabalt välja lasta. See käib ka maakasside kohta. Meeldiks ju mullegi näha oma kasse vabadust nautimas, aga kui mul on valida, kas riskin nende elu ja tervisega või mitte, siis pigem mitte. Inimesed on keskkonna muutnud loomadele ohtlikuks. Me ei ela enam 19. sajandil, kus liiguti hobujõul. Meil on kiired autod, ohtlikud rajatised, mürgitatud keskkond ning jõhkrad loomapiinajaid. Mu kassid on minu sõbrad, kuid kes seaks oma sõpru teadlikult ohtu?

Metsloomadega on see probleem, et kui auto alla jäänud loom pole veel surnud, kutsutakse jahimees, kes ta enamasti lihtsalt maha laseb. Paljudel juhtudel võiks looma trakvillisaatoriga uinutada, kliiniku transportida ja ravida. Autoõnnetuses ellu jäänud inimest ei tapeta, mille poolest loomad halvemad on? Ei räägi eesti keelt või on liiga karvased ja jooksevad neljal jalal? Inimeste esmane ülesanne peaks olema õnnetuste ennetamine, mitte nende tagajärgedega tegelemine.

Eepos "Päike"

Minu viimane kuu on olnud väga raske, sest õe imeline ja maailma parim kass Päike jäi ravimatult haigeks ja kuigi ta pidas hämmastavalt kaua vastu, tuli ta minu sünnipäeva õhtul kliinikusse viia ja täpselt keskkööl magama panna. Eriti hull on see, et õde võttis kassi, et oma vana koera surmast paremini üle saada ja kass jõudis temaga elada vaid 3,5 kuud. Kirjutasin Päikese auks eepose. Ma ei ole kirjanik, aga olen seoses doktoritööga tegelenud August Annisti ballaadidega, mis mind natuke siinkohal mõjutasid. Head lugemist!

Eepos „Päike“

Fideelia-Signe Roots

30.03. 2017

Elasid kord õed Väledad Tartus,

teineteisele üpris lähedal.

Elo, see elas emaga, Fideelia - lehma ja kahe kassiga.

Elo see sõitis Tallinnasse kaema varjupaigakasse.

Ei ole elu kassita, pidu hiirekütita.

Vaatas, uuris vurrulisi triibulisi, laigulisi.

Üks neist talle vastu vaatas, puges hinge põhjalikult.

Britta temal nimeks oli, puuris veetnud kuu või kaks.

Varem kliinikus, ja veelgi varem -- tänavail, see vaene laps.

Brittat puurist välja lasta varjupaik ei võinud, sest

teisi kasse triibik vihkas, käpahoobid tõendid tost.

Britta kasuks otsustati, ootas Emajõe Ateena,

sõber nüüdsest sõpra tundis, üksindus ei olnud teema.

Andis elule kass läike, mistap nimeks pandi Päike.

Fideelia kassi külastas, teda aina pildistas.

Kiisumiisu koera moodi uksele nii vastu jooksis,

külalisi tervitama, eluolust pajatama.

Veeres kuu ja veeres kaks, Päike rõõmsalt säras, hullas,

linde vaatles, unistas.

Päev kui hakkas pikenema,

kevade ju lähenema

laskus murekoorem ränk.

Päike, meie päevatooja minna ähvardas nüüd looja.

Luuras salakaval tõbi, painaja ei asu andnud,

aina luusis kassi kannul, pisendades elujõudu,

pannes mitte miskiks õudu, hirmu lähikondlastes.

Õed ei olnud üldse nõrgad, käisid läbi Tartu Targad,

kes kõik kooris arutlesid, imestasid, katsetasid.

Ühel päeval selgust saadi, pahalasel jaole jõuti:

kasvaja see istub kopsus, aitamiseks puudub oskus.

Õed Väledad jooksid nüüd Surmaga võidu,

Mulgi Targa juurde mindi üle Võrtsu.

Võrtsu taga linn see muistne, Mulgi Tark seal elas,

oma õpetust ta jagas:

„Vaata, kust poolt tahad, lugu õige paha.

Kassid ongi keerulised, pussakääravurrulised.

Imelugu et Päike üldse elus on ja hingab,

seda iga kassisõber kõrgelt hindab!“.

Tark see prillid ära võttis, rätikuga silmi pühkis:

„Aga küll ta teile ütleb

kui ta aeg on käes.

Piinelda ei ole mõtet, kuigi Päike täies väes

veel linde vaatleb ja küüsi, võimsaid, teritab.“.

Targa juurest koju sõites oli seltskond omis mõtteis.

Vihma aina ribistas, Surm see luisku libistas.

Veeres veel üks päevakene, Päike sõnumi see saatis

õele, kel kasse kaks: 7DDDDDDDDDDD<

Möödus päeva kuus, natukene seitsmendatki.

Fideelia rahusteid see neelas, hullumaja uksel kolkis,

rasket linki lõgistas.

Hullumajas nõid on kuri, pidevalt tal turris turi.

Inimesi vihkab ta, abi tema käest ei saa.

Ei ta mõõda vererõhku, pugeda ei käsi põhku.

Koduteel Fideelia nägi -- naiste kõrts risttee peal ees.

Kõhklematult sisse astus, oma mure välja ladus,

et see naistevägi, kes on kõrtsis juba ees

nõu ja jõuga abiks lahkelt tulla võiks.

Kes ees, see mees!

Mehi siiski näha polnud.

Naised kõrtsilaua taga,

ma ei aja teile pada.

„Fideelia, ära nõnda torma, me ei oota sinu surma.

Talume koos elu, ränka,

rõõmustades, kurvastades,

vihastades, sajatades.

Solidaarselt edasi!,“ arvasid nad sedasi.

Sünnipäev siis saabus Fideelial,

õed Väledad kevadelapsed mõlemad.

Päike veidi pahur oli, kes see ikka oskab öelda,

mis võib kassi morjendada,

nurrumootorit häirida.

Hilisõhtuks polnud kahtlust:

ootamatu hingamisraskus,

niisiis kliinikusse sõit.

Tartu Tark ja õed Väledad koos kõik nõu nad pidasid,

emalegi helistasid, üksipulgi arutasid,

vaagisid plusse ja miinuseid.

Püüdsid jääda rahulikuks nagu suured inimesed,

tehes surmaotsust, et säästa Päikest piinadest.

Ju Vikatimees viipas nurgast,

kus ootel pudelikesed

ja kanüülid

ja süstlad.

Päike vaatas pilgul rahulikul, tumedal.

Uljalt, kartmatult, esiemade vääriliselt

vaatas Surma tühjadesse silmakoobastesse,

kus ootas pääsemine ja igavik.

Bürokraatiaprotseduurid,

olgu sünd või olgu matus,

nii Elo alla kirjutas surmaotsusele, mis pöördumatu.

Kell kui kesköötundi lõi, Tartu Tark siis haaras süstla,

Päike tuli tuttu panna, öö ju kattis maad.

Tuleb tõde tunnistada, pole kerge töö see

Päikest lihtsalt uinutada, kustutada, suigutada.

Kaua võbeles veel leek, mida toitis võimas süda,

Kiirgus kumas kaugemale, Tartu linnast kõrgemale.

Öösel nähti virmalisi, Päiksekese käsilasi.

Uinus Päike viimaks ikka, peale elu head ja pikka.

Hiljem tehti veel üks süst, mida magaja ei tundnud,

lõplikult siis kustus Päike, õed mil juba koduteel.

Kui siis Päikest tuhastati, imeasi avastati:

tuha asemel seal kiirgas puhast selget kullaliiva!

Kuldne tolm see heitis valgust,

kuulutades meil uut algust.

See oli lugu Kangelasest,

Surma võitvast Päikesest.

Päike mänguhoos

Tänavakass Pontsu imeline teekond koju

2015. aasta sügisel toimus minus ökofeministlik pööre. Mitte et mul varem oleks loomakaitsest olnud ükskõik, kuid nüüd jõudsin petitsioonide allkirjastamisest tegudeni. Kõik toimus loomulikult ja etteplaneerimata. 27. novembril suri 20-aastasena mu ARS-i (maja, kus mu ateljee asub) üle-koridori naabri koer Hundu, keda olin hakanud suvel pildistatud fotode järgi maalima. Tema surmast sain teada alles hiljem. Sündmusi kokku viies selgus, et päev enne Hundu lahkumist vaatasin dokfilmi „Karusnahk“ ja ta surmapäeval osalesin Tartus karusnahavastasel meeleavaldusel ning kirjutasin Bioneeri ökofeminismi teemalist artiklit.

Hundu juulis 2015

Tükk aega varem, arvatavasti oktoobris märkasin Tartus Anne tänaval tiigi vastas 9-kordse paneelika ees parkivate autode all kasse. Neid oli kaks: väiksem hall triibik valge põlle ja sokkidega ning suurem tumehall triibik, mõlemil ilmekas ümmargune näoke ja ümmargused silmad nagu kodukakul. Paistsid nagu ema ja poeg. Miskipärast tekkis äratundmine nagu oleksin seda hetke eluaeg oodanud.

Kõnealusesse majja oli mul asja kord kuus – õe tühjas korteris oli vaja kommunaalnäidud üles märkida. Niisiis pidin järgmine kord sinna alles kuu aja pärast sattuma. Poriste autode all kössitajad köitsid aga tähelepanu. Kuidas oleksin saanud neist silmagi pilgutamata mööduda? Kuna kassid kutsumise peale minu juurde ei tulnud, helistasin õele ja uurisin, mis ta arvab, kuhu teatada. Kuigi mul oli tookord kodus juba kass, polnud ma kodutute kasside teemaga hästi kursis. Peas oli ähmane info, et kui nad kätte annavad, peaks arsti juures kiipi kontrollima ja kui ei anna, siis varjupaika teatama. Õde arvas, et võiks helistada Tartu Kassikaitsesse. Sain alles hiljem teada, et paljudes riiklikes varjupaikades ootab eluaeg tänaval olnud (metsikuid) kasse reeglina hukkamine, mille põhjus ei ole mitte varjupaiga töötajate kurjus vaid ruumi- ja rahanappus. Ei ole seal kellelgi võimalik haigustest puretud metslast kuude viisi ravida ja sotsialiseerida. Eraalgatusel põhinevates loomakaitseühendustes ei tapeta ühtegi looma, olgu ta oma metsikuselt kasvõi ilvesega võrdne. Vabatahtlikud pakuvad loomadele hoiukodu, kuni nad päriskoju saavad. Ega kõik saagi. Nii elab mõne juures üle 10 kassi. Iseenesestmõistetavalt ei olnud mu eesmärk väikesi hulkureid surmasuhu saata vaid risti vastupidi, kinkida neile hea ja tore elu.

Kassikaitsest lubati saata keegi maja ette vaatama. Läksin koju, mõtteis ikka kassid, kelle kasukas on uulitsal redutamisest tolmune ja käpakesed porised.

Möödus kuu ja olin jälle maja ees. Seekord tervitas mind auto alt ainult üks kass, see pisem. Õde oli vahepeal korteris käinud - kasse nägemata. Võtsin uuesti Tartu Kassikaitsega ühendust. Öeldi, et koha peal käinud inimene ei olevat kasse näinud. Hakkasin juba mõtlema, et kui olen ainus, kes neid näeb, kas ei või nad juhuslikult mulle viirastuda? Teistele nähtamatud karvased sõbrad, kes elavad mu peas? Endine staarfeminist keeras ära ökofeministiks ja näeb ilmutusi?

Kassikaitsest küsiti, kas mul on võimalik kassidele hoiukodu pakkuda ja kas oleksin nõus kassid ise kinni püüdma. Nende hoiukodud olevat täis. Soostusin plaaniga pikemalt mõtlemata, kuigi teadsin väga hästi, et mul on madal sissetulek, väike korter ja teisi loomi vihkav kass. Nüüd uuris kassikaitse, kas soovin neilt püüdmispuuri laenutada. Ma võhikuna ei teadnudki, et selline puur eksisteerib ja arvasin, et jutt käib transpordipuurist. Kui lõpuks aru sain, et püüdmispuur ongi spetsiaalne puur, millega hulkuvaid kasse püütakse, jäin kohe nõusse ja seiklus algas. Tõime sõbraga puuri kassikaitse inimese poolt ära ja panime maja ette üles. Keda ei olnud, olid kassid. Ega nad tellimise peale tule. Hakkasin nüüd iga päev maja ees tolgendama. Algus oli nutune, sest kiisud ei näidanud end enam üldse. Vahepeal laenasin omakorda puuri õe maja naabruses elavaile noortele, kelle kass oli aknast välja hüpanud ja võõra auto pagasnikus maale sõitnud. Kassi asukohast said nad teada sotsiaalmeedia vahendusel. Nad lootsid kiisu puuriga maalt kinni nabida. Lugu lõppes hästi, kass tuli puuritagi kutsumise peale juurde ja on nüüd taas kodus. Noored ütlesid, et ka nemad on väikest triibikut näinud – prügikastide juures. Olevat talle isegi süüa pakkunud, kuid üle 1,5 meetri polevat kiisu neile lähenenud. Hüpotees ökofeministlikest nägemustest sai ümber lükatud.

Käisin kooli tõttu korduvalt Tallinnas, kuid Tartus jätkasin igapäevaselt oma missiooni. Aeg muudkui läks, ilma et kasse oleksin kohanud. Ma enam ei viinud puuri alla maja ette. Vaatasin ringi ja kui kasse ei näinud, läksin koju. Olin ma tõesti napilt hiljaks jäänud? Kassid võisid vahepeal hukkuda või varjupaika sattuda. Linnas on lugematul hulgal ohte. Tekkis käegalöömistunne. Kui kassikaitsest uuriti, kuidas mul kassipüük edeneb, tunnistasin, et halvasti. Kassid on kadunud. Võin puuri neile tagasi viia, kui vaja. Mulle anti nõu, et võiksin kassidele maja ette kindlasse kohta toitu panema hakata. Nad harjuvad niimoodi seal käima. Puuri ei peagi kohe välja panema.

Samal päeval alustasin filmimist. Suunasin kaamera enda poole ja nii algas tõeline reality show, kus sündmused hargnesid omasoodu, ilma et keegi neid kunstlikult oleks provotseerinud. Sündis Kassi järjekas, millele tekkis kiiresti pühendunud ja tänulik publik, peamiselt Facebooki kassisõprade ja kiisusõprade grupist. Mul samal ajal polnud õrna aimugi, mis juhtuma hakkab ja kas ma üldse mõne kassi kinni püüan.

Juba järgmisel päeval, 7. detsembril aga ilmutas end põllega triibik. See ei tähendanud muidugi rõõmsat puuri ronimist. Vahetasime mõned repliigid ja ma lahkusin tühja puuri, kuid suurte lootustega.

Minu tulevane kass hulkurina öises linnas

Kuna kassid on liikvel päikesetõusu ja –loojangu ajal, võtsin end kokku ja läksin kohale järgmisel hommikul kella poole seitsmeks. Seekord tervitasid mind mõlemad triibikud. Nad ilmusid poriste autode alt nähtavale ja suurem sirutas haigutades nagu sooviks tere hommikust. Kuidas oleksin tahtnud sama pilti näha soojas toas! Olin juba unustanud, et esimene kord nägingi neid koos. Suur oli vahepeal pikalt ära. Lõksu jälle kumbki ei jäänud. Ilmselt oleksin pidanud toidu lühemate vahemaadega panema. Maja ees vooris varasest tunnist hoolimata palju rahvast, kes samuti kasse häirisid. Endiselt oli läbi mõtlemata, mida oleksin teinud kahe püütud kassiga. Mul polnud võimalik kahele kassile hoiukodu pakkuda, sest üks kasse vihkav ja end inimeseks pidav kass oli juba mul niigi. Ühe uuega olin valmis riskima, kuid kaks oleks mulle üle jõu käinud. Uitmõte kasse esialgu õe tühjas korteris pidada ja samas neile hoiukodusid otsida, hirmutas mu õe ära. Mis siis, kui metsik kass või lausa mitu kassi ta korteris kaose korraldavad?

Kodutud triibikud püüdmispuuri juures

Peagi sain targemaks. Selgus, et olemas on hoiupuur (näitusepuur), kuhu saab panna elama äsjapüütud kodutud kassid. Nii ei saa nad tube segi pöörata või nädalate kaupa kusagil vanni all redutada. Laenutasin kassikaitselt sellegi. Nüüd olid mul kõik tingimused vähemalt ühe püütud kassi kodustamiseks.

Suur kass hoiupuuris

Möödus paar päeva, kui jalutasime abikaasaga õhtul maja juurde ning nägime juba kaugelt, et pisike põllekesega kass ootab meid maja ees näoga nagu ei kavatseks ta sealt lähimate tundide jooksul kuhugi kaduda. Tormasin korterisse, tõime püüdmispuuri ja sööda alla, seadsime need maja ette üles ja mõne minuti pärast kukkus kass kinni. Viskasime lina puurile peale ja ronisime saagiga üles. Kõrvulukustavate kassikarjete saatel kuuendale korrusele jõudnud, sain korteris ohvrile pilgu peale visata. Pettunud, et ta nii alandavalt kätte saadi. Tolmune ja porine, nägu üleni kriimuline. Vurrude küljest tilkus muda. Toas mõjus ta palju suuremana kui väljas. Arvasin alguses isegi, et püüdsin teise, suurema kassi, aga hiljem vaatasin, et kass on sama, lihtsalt hetk oli suur. Panime puurid vastakuti ja lasksime loomal hoiupuuri minna. Seal oli tal toit, vesi, ase ja liivakast. Panime puuriukse riivi ning jätsime vangi üksi.

Esimene saak!

Alguses soovitatakse puuril kate peal hoida. Loen kassile Guy Debord'i Vaatemänguühiskonda

Püüdmisest kliinikukülastuseni, mis tegi neli päeva, viibis kass pidevalt puuris. Ei ta reageerinud suurt millelegi, ainult kössitas hangunult oma pesas. Süüa vaid öösiti julges. Kastil käis alles 24 h peale püüdmist.

Püütud tänavakassiga minnakse tavaliselt üsna pea arstile, et teha kindlaks tema sugu, võimalikud haigused ja et ta rohkem kodutuid kiisupoegi ei toodaks, siis viljatustada. Arsti juurde minek tekitas elevust. Ei teadnud ma ju oma saagist seni midagi. Ta oli „paljas elu“, kel puudus nimi, sugu, rahvus, vanus, pass.

Päev peale püüdmist - ikka veel stressiseisundis ja sundasendis

Transpordiabi osutas meile üks kassikaitsjate sõber, kes kaitseb merel kaubalaevu mereröövlite eest. Kaitsmine oli tal ilmselgelt veres. Arstile minekuks tuli mängu kolmas puur: transpordipuur. See on sisuliselt nagu väike sanga ja õhuvahedega kohver kasside ja väikeste koerte transportimiseks. See oli ainuke puur, mida ma ei pidanud laenama, sest tänu oma kassile oli see mul olemas. Terve tee kliinikusse kostis puurist kaeblikku njäugumist. Arsti juures paluti meil puur lauale panna ja küsiti kassi nime. Vastasin, et tal polegi veel nime, alles neli päeva tagasi püüdsin. Selle peale viidi puur minema ja kästi õhtul loomale järgi tulla.

Lahkusime segaste tunnetega. Kes teab, mis haigusi nad temalt leiavad ja äkki ei ela ta narkoosigi üle? Kui ta on emane, saab operatsioonist taastumine olema raske. Kindlasti arvab, et nüüd tehakse talle surmasüst ja saadetakse "kiisudemaale".

Õhtul selgus, et olen kinni püüdnud oma vanuse kohta ebatavaliselt väikese aastase kassipoisi. Leidlaps kastreeriti ja talle tehti ussi- ning parasiiditõrje. Haigusi ei avastatud. Sain kaasa vaktsineerimispassi, kuhu arstid märgivad üles kõik, mis kassiga tehakse. Vaktsineerimine ja kiipimine olid plaanis paari nädala pärast. Kodus mõjus loom iseäralikult rahulikuna. Pidasin seda narkoosi järelmõjuks. Hilisõhtul läksin teda uuesti vaatama ja toitma ning oh üllatust: minu endine paljas-, nüüdseks kohitsetud elu hakkas nurruma, käpakesega sõtkuma ja tahtis pai saada. Tema naljakad lühikesed käpad ei püsinud enam paigal. Mehike oli õnnelik, et kliinikust pääses. Mõtleks, et tema pisike elu oli kellelegi nii tähtis! Facebooki kassisõprade grupist kostis rõõmuhõiskeid.

Anna käppa!

Peagi hakkasime loomaga suhtlema väljaspool puuri ja ta tahtis teha kõike koos minuga. Koristamise ajal sagis ümber jalgade ning üritas kaasa lüüa. Pühade eel kaunistasin ta puuri jõulutuledega. Kui jõulude ajal paar päeva maal veetsin, külastasid teda kassikaitse inimesed, kellele loomake end kätte ei andnud, kuid ikkagi, millised suurepärased külalised igavust peletamas ja külakosti toomas!

Jõululapsuke

Kassipüük tõi mulle uusi põnevaid tutvusi. Väisasin seoses kassidega nii kirikut kui panka, kus kummaski töötab üks kassikaitse aktivist. Kirikust sain head nõu, kassitoitu ja ussirohtu Pontsule. Pangast sain kätte Saksamaalt tellitud kiisueined ja Feliway, millest tuleb kohe-kohe juttu. Ei olegi varem pangas kassitoidu järel käinud. Ootasin mõnda aega, enne kui jutule sain, sest üks vanamemmest klient ei suutnud küllalt imestada, kuidas ta poeg sai tema arvelt võtta välja suurema summa, kui pension, kas tal päriselt ka peale pinsi ja puuderahade muid sissetulekuid pole ning kas tal on „Piigile“ juba tõesti kõik makstud.

19. detsembril võtsin leidlapse esmakordselt sülle. Tasapisi kujunes kassile nimeks Pontsu. Kassi järjeka fännid leidsid, et nii kiire areng metsikust tänavakassist nurrumootoriks saab olla ainult jõuluime.

Pontsu esimest korda süles

Vana-aastaõhtul tõin Pontsu Buffyle külla. Kogenud kassisõbrad soovitasid enne päris kokku kolimist kasse omavahel harjutada, nii et külaline on puuris ja nad saavad teineteist küll nuusutada, aga füüsiliselt mitte puudutada. Kass pole karjaloom vaid üksildane kütt. Teame ju kõik muinasjuttu „Kass, kes kõndis omapead“. Nii ei pruugi osad kassid elu lõpuni teise kassi lisandumisega leppida.

Me kahekesi tuleme...

Algaja kassikodustajana tegin kindlasti mitmeid vigu. Blogi ja videopäevik näitavad, milliseid. Ilmselt poleks pidanud kasside kohtinguks valima vana-aastaõhtut, mil linnas paugutatakse ja rahvas on ülemeelikus tujus. Kuigi me alkoholi ei tarbinud, süvenes ka meis iseäralik elevus. Seiklusi oli sel õhtul kuhjaga. Kohtasin näiteks õe majast veidi kaugemal teise maja ees suurt punasetriibulist koera moodi kassi, kes oleks nagu taevast kukkunud. Mitte ei saanud aru, kust ta sinna sai. Aknad, uksed olid kinni, rahvast ei liikunud. Kui koju minema hakkasin, tahtis ta minuga kaasa tulla, kuid ehmatas ja jooksis ära. Kuna rohkem ma teda näinud ei ole, siis ilmselt tegu ikkagi kogemata välja pääsenud kodukassiga. Kasutan juhust, et lugejatele südamele panna: palun valvake, et tubased kiisud talvisel ajal õue ei pääseks ja kui, siis laske nad ruttu tuppa sooja tagasi. Neil hakkab samamoodi külm nagu meilgi. Koerte kohta kehtib sama – kontrollige, et nad ei külmetaks.

Külmetav koeralik kass paneelika ees

Teine põrutav sündmus juhtus palderjaniga, mida olin kasside kohtinguks valmis varunud. Sven oli seda enne mu kassile Buffyle andnud, kuid korgi lohakalt peale keeranud ning see läks mul kotis lahti, nii et ma levitasin 100 meetri raadiuses mõnusat „vanainimeselõhna“.

Tunnike enne uut aastat lendas Pontsu peale, puur palderjaniga kokku määritud. Algul ehmus Buffy mu kaameralambi peale ja läks voodi alla. Sven tiris ta sealt välja, kuigi poleks tohtinud, kuna voodi all on tema turvaline peidupaik. Läks nagu läks ja Buffy ei saanud kohe arugi, et tema valdustesse on tunginud teine kass: imestas hoopis, miks Aivar on kõhuli põrandal. Viimane vaatles muidugi Pontsut, keda ka Buffy seejärel märkas. Videos on näha, millist saurust Buffy suudab etendada, väga veenvalt kusjuures. Kui kass kähistab, tähendab see „jäta mind rahule“. Loomulikult ei saanudki Pontsu teda otseselt häirida, sest ta istus ju kinni. Piisas aga sellestki ja Buffy sai korraliku vapustuse. Suured silmad täis õudu, urises ta veel tükk aega peale Pontsu lahkumist.

Buffy

Pontsu

Nüüd hakkasid isegi kogenud kassitaltsutajad kahtlema, et Buffy Pontsuga lepib. Ema helistas mulle korduvalt ja rääkis õudusjutte päevist, mil Buffy veel tema pool maal elas ning teise kassiga veriseid kaklusi maha pidas, kuni teist aina vähem kodus näha oli. Jäi üle loota heale õnnele.

Buffy 3. jaanuaril kodus oli võõra sissetungija unustanud ja turnis laua peal

7. jaanuaril 2016 käis Pontsu kliinikus vaktsineerimas ning kiipimas. Passi ja registrisse sai kirja nimi Pontsu, sündinud 24.12.2014. Jõululapsuke oli kolme nädalaga 800 grammi kaalus juurde võtnud: 2,8-lt 3,6 kilole. Loomaarst Kenno Ruul hoiatas Facebookis, et see on liiga kiire kaalutõus. Pontsul ongi kalduvus juurde võtta. Ta keha on pontsakas, jalad lühikesed. Kõik temas on pehme ja ümar. Buffy on sihvakas, pikajalgne ja kondisem.

Pontsakas Pontsu

Enne Pontsu sissekolimist pistsin kasside lepitamiseks Feliway seina. See on keemiline ühend, mis sisaldab kasside feromoone. Kui kassid oma põski igale poole hõõruvad, levitavad nad samu feromoone ning see tekitab neis turvatunde. Igatahes, kui see purk on elektrikontaktis, on Feliway hõng kuu aega toas. Eriti hästi oli seda alguses tunda. Sauna tunne tekkis.

Buffy tegeles vahepeal linnujahiga looduskalendri talilinnukaamera abil

Suuremates elamistes saab kassid alguses eraldi tubadesse panna, et nad kinnise ukse vahelt teineteist tundma õpiksid. Meil seda varianti polnud ja seepärast võtsin mängu hoidmispuuri.

Esimesel õhtul kui Pontsu saabus, ei kostnud Buffylt kippu ega kõppu. Mu kodus polnud iial nii vaikne olnud. Isegi kui üksi olen olnud, pole vaikus kõrvadele nii kurdistavalt mõjunud. Pontsu magas puuris ja Buffy kössitas voodi all.

Mul oli hirm, et Buffy murrab Pontsu maha. Viimane mõjus ju nii väikese, kohmaka ja süütuna. Buffy on suurem, aasta vanem ja vihasem. Ma ei lasknud Pontsut puurist välja, kui teine kass viibis samas toas. Ruttu paljastus aga tõde: tegelikult on Buffy argpüks, sest ta ei julgenud puuri eest mööduda, et oma toidu juurde minna. Parim kaitse on rünnak. Puuri ees tegi ta end võimalikult suureks ja lasi kuuldavale hirmuäratava kähina.
 

Esimene kohtumine vabaduses. "Jääb nii nagu pikk ütles!"

Buffy ja Pontsu esimene kohtumine väljaspool puuri oli meie jaoks ärev hetk. Kassid jälgisid teineteist pikalt. Buffy jätkas kurja draakoni praktikat: ajas lõuad laiali ja kähises nagu saurus enne jääaega. Pontsu lihtsalt vaatas teda ja lükkas käpaga palli. Korraga pidime saama rabanduse: Pontsu hüppas Buffyle näkku! Buffy sai sellest nii suure närvivapustuse, et istus tükk aega omaette ja mõtles järele. Pontsu ei näidanud millegagi, et kardab Buffyt ja see ajas Buffy segadusse. Kui Buffy Pontsule ähvardavalt ligi hiilis, vaatas Pontsu talle uljalt silma ja hüppas lihtsalt mängeldes talle kaela või temast üle. Piisas ka järsust liigutusest, kui Buffy juba üllatunult tagasi tõmbus. Vähem kui nädalaga kodustas Pontsu Buffy ära. Puuri enam vaja ei läinud. Poisid ajavad teineteist hommikuti sõbralikult taga. Kui Pontsu Buffy kausist sööb, näkitseb Buffy teda turjast ja teeb urr. Kui Pontsu päev otsa voodi all magab, võib Buffyl lausa igav hakata.

Vennad peavad aru

Hommik kahe kassiga

Poisid hullavad

Postituse mõte on näidata, et kodutu kassi või koera püüdmine ei ole raketiteadus. Kui mina sain hakkama, saab igaüks hakkama. Lihtne on mööda minna ja öelda, et pole minu loom - pole minu asi või varjupaika helistada, aga saab ka teisiti. Tänavakassi kodustamine võib võtta palju kauem aega kui mul, kes ma sain Pontsu kuu ajaga metsikust prügikollist koduseks nurrumootoriks ja oma kasse vihkava kassi vahvaks kasuvennaks. Mind saatis seekord algaja õnn. Pontsu on lihtsalt erakordne karakter, kelletaolisi pole üleliia palju. Sündmused arenesid vahepeal nii tormiliselt, et ei saanud kaamerat käest panna. Kanal 12 Jututoa saatejuhi kohast loobusin juba detsembris, aga mitte kasside tõttu vaid ammenduma hakkas ja vähe tööd oli ka. Mis kooli puudutab, siis arvasin juba, et pean doktorantuurist akadeemilise võtma – lapsepuhkusele minek! Nüüd paistab, et lapsed kannavad juba kaela ja saavad isekeskis hakkama. Pontsu on palju ilusamaks läinud. Kasukas on puhas ja kriimud on näost peaaegu kadunud. Enesekindlus on kõvasti kasvanud. Aastate pärast ei mäletagi ta oma elu algusaegu tänaval. Kahju ainult, et ta suurem kaaslane silmapiirilt kadus. Loodan, et leidis kodu. Kui mitte, siis on väga halvasti, sest nii kangete külmadega nagu sel talvel, kass küll õues ellu ei jää.

Vennad maadlemas

Tänan Tartu Kassikaitset, täpsemalt Piretit ja Merlet, kelle abita ei oleks ma Pontsut kinni püüdnud ega kliinikuarveid maksta saanud (osaliselt maksin ise). Kõik selliste heategevuslike organisatsioonide aktivistid tegutsevad vabatahtlikult ja ilma tasuta, päevatöö ja pere kõrvalt. Kuidas nad küll seda jaksavad, eriti need, kel on 10+ kassi? Rahalised vahendid kiisude raviks jms tulevad vabatahtlike annetustest. Nii et kes ei saa loomakesi muidu aidata, siis väikese rahasüsti saab ikka vahel teha. Ühtlasi tänan Kristit, Taurit, Aivarit, Mereröövlite Hirmu, Sveni ja Facebooki Kassisõprade ning Kiisusõprade grupi liikmeid, kes hoidsid mu tuju ülal ning andsid väärt nõu. Täielikus teadmatuses alanud lugu jõudis õnneliku lõpuni. Ma ei paku Pontsule hoiukodu vaid päriskodu. Ta on meie pereliige.

Kuu ajaga tänavakassist kodukassiks

Kasulikke linke

Loomakaitse Selts õpetab: kuidas päästa kodutut kassi
Kuidas hakata vabatahtlikuks kasside abistajaks?
Kuidas tekivad kodutud loomad?
Kassi järjekas 
Pontsu lugu Delfi lemmikloomas 

Buffy sünnipäev

Hõissaa! Buffy on kahene!
Tema täpset sünnikuupäeva me ei tea, aga kuna ta on sügisene kiisu, võime terve sügise Buffy sünnipäevale pühendada.

Inimeste ja kiisude tort. Kübaramoor sööb kiisude torti. :)

Meil on palju uusi asju. Hiljuti avastas Buffy enda jaoks kummipallid. Ta ei väsi imestamast, kui vilkalt need liiguvad ja esitab mängu ajal pidevalt küsimusi: Krrrm? Karrr? Kurr? Krrrr?

Buffy sai ka uue kraapimispuu koos kuudi ja platvormidega, aga kuut on talle lootusetult väike. Ilmselt sobiks talle koerakuut. Ülemisel platvormil istub ta hea meelega.

Hiljuti õppis Buffy ära magamistoa ukse avamise lingist. Kui tal kella nelja-viie paiku öösiti uni ära läks, hüppas ta lingile ja põhjustas suure kolina ning mürinaga meie magamistuppa lennates peaaegu närvivapustuse. Meil poleks midagi temaga samas toas magamise vastu, kui ta oleks flegma ja öö otsa ringi ei kaarutaks. Õhtuti toimub rituaal, kus ta poeb voodi alla peitu ja niipea, kui pikali heidan, kargab põlevi silmil välja ja püüab mu varbaid haarata. Mõnda aega igaks juhuks veel jalutsis valvanud, tõuseb ja lahkub ta väärikalt toast, sest ta tahab ise ära minna, mitte et teda vägisi viidaks. Selle peale panen ukse kinni ja esialgu ei juhtu midagi. Huvitavaks läheb hommiku poole ööd, kui kassil algab küttimise aeg. See muudab ta rahutuks. Pupillid laienevad, kuni silmad ongi üleni tumedad ja kogu maailm muutub tema saagiks. Buffyle meenuvad meie varbad. Ta annab endast märku härdameelse njäugumisega ukse taga. Kui keegi ei reageeri, hüppab lingile ja avab ukse. Paar ööd kannatanud, otsustasime panna ukse taha maha veekausi. Nüüd läks põnevaks, sest kell 05 kostsid ukse tagant tuttavad kõrged noodid. Hetke pärast sai teoks hüpe lingile, millele järgnes kõrvulukustav plärtsatus. Läksin vaatama. Buffy istus esikus, jõllitas kaussi, silmis täielik hämming ja saba läbimärg. Esimest ja viimast korda oli ta nii rumal. Ta hoopis õppis end kausi kõrvalt lingini küünitama ja sai ukse ikkagi lahti. Jälle tuli pea tööle panna. Nüüd on meil öösiti ukse taga kaks neljakandilist kaussi järjest, nii et kui kass tahab linki alla vajutada, peab ta kindlasti vette astuma. Esimesed ööd on see aidanud, aga kindlasti mõtleb Buffy varsti midagi välja, et kõigest hoolimata magamistuppa tulla. Ta pole allaandja tüüp.

Kuidas kirjutada kassist?

Jätkan eelmises postituses alustatud lugu oma kassist. Olen jutustamisega jõudnud hetke, kust on keeruline edasi liikuda, kuna radu on väga palju. Kuidas kirjutada oma sõbrast kassist, kes ei räägi küll inimkeelt, aga ometi suhtleb inimestega, mõtleb, planeerib, arvestab, teeb nalja, hirmutab, rõõmustab, võõrastab ja vihastab? Kord nagu tormine meri, kord nagu vaikne valendik.

Alustuseks sobib Aare Pilve blogist laenatud Tõnu Õnnepalu tekstikatkend:

"Seriaalid vastavad veel selles mõttes täielikult [Tolstoi] kristlikule kunstiideaalile [...] isegi intelligentsed kunstiinimesed võivad [seriaale] vaadata, sest nemadki on ju niisama naiivsed ja rumalad. Niisama lihtsad oma hingelt nagu ... too Peterburi teatrikriitik, noorepoolne naine, keda nägin Tartus festivalil ja kellele mitte miski ei meeldinud, sest ta oli kõike juba näinud, sest tegelikult oli ta ammugi kunstis pettunud (kunstis saab ja tohibki ainult pettuda, sest oma olemuselt on ta ju ometigi pettus!) ja kellele meeldis päriselt ainult see väike hall kassipoeg, kelle ta meie väljasõidul maale enda juurde meelitas ja kinni võttis ja kelle ta oleks hea meelega koju Peterburi viinud. Sest ta oli nii armas. Ja ta oli päris. Mis siis, et ainult kassipoeg. Aga kogu see kunst...! See teater, moodne ja vanamoodne, eksperimentaalne ja reaktsiooniline - kas ta iialgi nurrub su süles, kas ta iialgi surub ennast su vastu? Kassipoeg oli tegelikult metsikuvõitu ja natuke rääbakas. Mida ma ka kriitikule ütlesin. Kuid mu sõnad olid kurtidele kõrvadele."
("Lõpetuse ingel. Märkmeid sügissaarelt", 2015)

Kas kunst iialgi nurrub su süles? Ei! Järelikult on mu kass Buffy nagu kunstiteos, sest ei temagi nurru mu süles vaid rabeleb end lahti ja hammustab veel pealekauba. Ta hindab inimeste seltsi, aga ei ole pehmo. Individualistlik võluv egoist.

Kaunis hetk, viibi veel... urrrrrrrrrr!

Sel pole ehk erilist tähtsust, kuid meie esimene arstilkäik lõppes teadmisega, et Buffy ei ole emane vaid kastreeritud isane. Nii omandas tema leidmislugu maanteekraavist iseäranis müstilise varjundi. Ta pidi pärinema hoolivast kodust, kus teati, et kasside paljunemise ja sellega seotud kiisupoegade hukkamise ja piinlemise vältimiseks tuleks kodukassid neutraliseerida. Arst pakkus kassi vanuseks umbes aasta, mis näitab, et endised omanikud olid eriti vastutustundlikud, kastreerides ta enne täisikka jõudmist. Midagi halba pidi juhtuma, et Buffy kodutuks jäi. Ta oli kiipimata.

Kuidas see rätik mulle sobib?

Linnaelu jätkus. Buffy jättis eksliku mulje nagu ta oleks kiire kohaneja. Kogu oma mängulusti ja uudishimu juures ei lasknud ta end kunagi lõdvaks.

Ta veetis tunde kerratõmbunult oma asemel, silmad pärani, otsekui imestaks oma elu üle. 

Öösiti magas ta välisukse ees matil nagu koer. Koeralik on ta siiamaani. Kui keegi külla tuleb, tormab ta hirmust hoolimata urisedes uksele. Alguses põrnitseb külalist altkulmu, siis rahuneb ja lahkub. Erilist huvi äratavad temas remondimehed ning parandamised ja esemete kokkupanekud ja kindlasti printimine, kus Buffy on asendamatu abiline. Meil lobisemise eest palka ei maksta.

Remondimees Buffy

Buffy kaalub ainult 5 kilo, turjakõrgus on 33 cm, aga teda jätkub kõikjale!

Niisiis läks kuid, enne kui Buffy end välja puhkas. Hilissügisel hakkas ta magama soojal vannitoa põrandal. Seal sirutas ta end selili ja lasi esimest korda oma kõhtu puudutada, mis on kasside puhul täieliku usalduse märk. Temas oli tekkinud usk, et teda enam ei solgutata ühest kohast teise ja ta jääb meiega igavesti.

Buffy vannitoas

Kui Buffy tuleb oma päevaunest, ütleb ta „karr!“, istub ja kogub end natuke. Seejärel tunnen ta pilku seljal ja pööran ümber, mispeale hüppab ta tagajalgadele nagu hobune ja osutab hoogsalt peaga suunas, kuhu me tema arvates liikuda võiksime. Enamasti on see suund toidukauss. Buffy ootab, et temaga koos einestaksin, seega istun ta kõrvale, kiidan teda hea isu eest ja tema lööb süües valjult nurru. 

Siin näeb ta aknast linnukesi

Kui ma temast välja ei tee, hiilib ta vaikselt mu kirjutuslaua alla, teeb mu jalgade ümber tiiru ja siis ma igal juhul ühinen temaga kohe, sest ega ma mingi mühkam ole. Vahel teeme ka sellist nalja, et toidan teda peo pealt. Peale sööki teeb ta tänutäheks või lihtsalt spordi mõttes teise tiiru mu laua all. Tema teine moodus tähelepanu tõmbamiseks on söögilaual istumine. Buffy teab, et see on keelatud, aga kui ma temaga ei suhtle, tunnen varsti kuklal ta pilku. Ümber pöörates avastan, et Buffy istub nagu kivikuju keset söögilauda ja vaatab mulle äraootavalt otsa. Tõusen, hüüan, Buffy, tule maha! Loom hüppab alla ja saab oma tahtmise: kohvikuminutid Fideeliaga. Kui ta sealjuures ka saba väristab, tean, et ta on õnne tipul. Kui teda kiita, keerab ta peakest häbelikult siia-sinna täpselt nagu oivik, keda klassi ees kiidetakse.

Mänguhoos

Alguses oli meie suhe kohmakas ja toores, tundmatud olid need võtmed, millega kergesti uksi avatakse, aga uksest läbi murda ka ei saanud. Olime Buffy ja Sveniga nagu kolm musta kasti, millel on sisend ja väljund kuid puudub aken, nägemaks mis seal sees vahepeal toimub. Alguses panime kassi korduvalt kogemata kappi ja vannituppa kinni. Buffy peidab end ära ja meie sulgeme lihtsameelselt ukse, aimamata, et ukse taha jäi veel keegi. Nii veetis loom ükskord peaaegu terve öö vannitoas ja teine kord päris mitu tundi riidekapis. Talle meeldib olla kotis, eriti kui keegi kotti kiigutab ja ta naudib tooliga keerlemist ning peitusemängu teki all.

Kotis

Kotis, tekikotis

Talle ei meeldi, kui teda pidevalt käpitakse, aga tal pole midagi Sveni kõrval magamise vastu, kuni ta rahule jäetakse.

Mees ja kass magamas

Mõnikord satub ta nii hoogu, et tormab peaga vastu ust või mööblit nagu kass multikast Tom ja Jerry. Siis istub veidi ja ootab, kuni tähekesed silme eest kaovad, ise teeb näo nagu oleks kõigest suva. Ta kuulab teraselt, kui keegi trepist tuleb ja enamasti saab sammude järgi aru, kes seal on. Elevusest ukse juurde jooksnud, hüppab loom peaga toks vastu ust. Vahel jätab ta mulje, et teda suudab õnnelikuks teha vaid konserv. Päris nii see siiski ei ole.

Mänguhoos

Kübaramoorid ja teised tegelased

Oma kaunist punast kübarat ei taha ta kaua peas hoida, aga kiireks fotosessiooniks käib küll. 

Kui me tema soo teada saime, küsis loomaarst, kas tahame ta nime vahetada, sest Buffy on tüdruku nimi. Jätsin nime samaks, kuna ta oli juba kaks nädalat sellega käinud ja sugu ei ole lõppude lõpuks nii tähtis. Ta on ehtne vampiiritapja Buffy. Kui me jalutamas käime, luurame iga liikuvat objekti, alates rohukõrtest kuni koerteni. Tema lemmikajaviide on püüda ja süüa kärbseid, aga sel suvel on saak teadagi nigel.

Sven ja Buffy koos ja hoos

Oleme Sveniga kvartalis ainsad kassijalutajad. Vabalt jooksma ma oma maakat ei lase, aga õue tahaks teda ikka viia. Seega on tal ilusad punased traksid ja 3- meetrine rihm. Ronime koos tihedasse põõsastikku, luurame möödakäijaid ja koeri ning sööstame täiskiirusel üle platsi, sest me kütime linavästrikke. Buffy käitumist õues on võimatu ennustada. Mõnikord on ta eriti ettevaatlik: hiilib vaikselt mööda seinaääri, kuni tardub, pilgus täielik õud: mis asi see veel on?! Rohukõrs! Katkine sillutis! Kivikene! Mu jumal, mu jumal, lähme kohe koju tagasi! Rihma otsas jalutav kass äratab möödakäijate tähelepanu. Ükskord kohtusime oma alumiste naabritega, vene vanapaariga. Kassi nähes hüüdis naine rõõmsalt: это чудо! Mees täiendas: большая чудо! Täpsustasin: пять кило.

Viiekilone ime

Tahaks ronida, aga ei saa eriti kõrgele... kinni hoitakse.

Meie seiklused õues algasid õieti alles sel kevadel, sest eelmisel sügisel me veel ei teadnud, et Buffy eelistab jalutada pimedas ja käisime temaga väljas päevaajal. Loom aga kartis linnamelu, mis ju päeval on tugevam kui öösel. Lisaks hakkas tal oktoobris õues külm, ta sai nohu ja arst tegi talle ravisüsti. 

Buffy sooja fliisiga õues

Kevadel, kui muru hakkas haljendama ja ööbikud laksutama, leidis Buffy, et nüüd peame igal õhtul pika tiiru tegema. Ta nõudis seda nii häälekalt, et tegin Facebooki kassisõprade gruppi mureliku postituse teemal jooksuaeg kastreeritud isasel. 

Kogenumad vastasid, et tegu pole jooksuajaga, loom tahab ainult välja, tal on kevad südames. Nii oligi. Toomingate, sirelite ja ööbikute aeg kujunes tõeliseks kodulooliseks avastusretkeks. Kui ta sügisel küünte ja hammastega trakside vastu võitles, siis kevadel lausa nurrus, kui trakse peale panin. Ta on kevadega palju julgemaks muutunud. Enam ei kisu võssa nagu vanasti vaid uurib vapralt kõike, mis linnas on. Hilisõhtul tiirutavad majade vahel nahkhiired ja muru peal võib kohata siili. Maja ees parkivate autode summutid tuleb üle nuusutada. Kui näeme teist kassi, jälitame teda. Tund-poolteist möödas, leian, et peab koju minema. Selle peale viskab karvapall end pikali ja jonnib nagu laps, kähistab ja näitab hambaid nagu ei tunnekski mind ja kes ei tea, võib arvata, et olen loomapüüdja, kes üritab kassile otsa peale teha. Kui oma pidevalt uriseva ja sisiseva kiskja ikkagi koju tassin, kuulan terve tee tema epistlit, et kui me nüüd tõesti tuppa läheme, kahetsen elu lõpuni ja meie vahel pole miski enam endine. Pikka viha ta toas ei pea: peale väikest järelemõtlemist küsib süüa ja võdistab sabaotsa.

Buffyl on anne hääletult liikuda ja vaikselt jälgida, kuidas ma teda otsin. Sain esmakordselt teada, mis tunne on, kui sind vaadatakse nagu hullumaja kandidaati. Tulin kassi kutsudes magamistoast. Mitte kusagil teda ei olnud. Äkki läbistas mind mu paremast õlast meetri kauguselt puhvetkapilt pilk nagu oda. Seal ta oligi: vampiiritapja Buffy. Raamaturiiulis kehastub ta rangeks professoriks. Oled sa ikka kohustusliku kirjanduse läbi töötanud?!

Professor Buffy

Ta nurrub nii vaikselt, et selle heli kuulmiseks tuleb kõrv õrnalt vastu kassi vajutada nagu kuulaks raudteerööbastel rongi tulekut. Ja siis kuuled…

Ta ei räägi inimkeeles, aga saab juba paljudest sõnadest aru. Seepärast võib teda õpetada temaga rahulikult kõneldes. Kui ta vähegi tahab, täidab ta kõik inimese soovid. Kui tal pole selleks tuju, jõllitab ta inimest nagu mõttetut kolli ja sisiseb samamoodi nagu päris alguses oma peegelpildi peale. Nüüd ta juba teab, et peeglis pole teist kassi. Kas ta end sealt ära tunneb, on sellegipoolest igavene mõistatus. Vahel tagajalgadele tõustes kraabib ta peeglit esikäppadega kaua-kaua, aga tulemusteta. Nii nagu ta ei pääse peeglitagusesse ilma, ei saa ta ka iialgi kätte peegli tekitatud päikesejänkut.