Korterijamast nii ja naa :)

Üritan Tallinnas suuremat üürikorterit väiksema vastu vahetada ja vaadake, milleni see protsess mind on viinud! Valisin oma blogirullist mõned blogijad ning lõin iga üksiku autori ainetel tekstid oma kahe viimase päeva tegemiste teemal. Põhiteemaks on liiva jooksnud korteriotsingud.

Margus Kiis

LOLL 86

05.01.2011

Sõitsin 05.01.2011 Tallinna, kus kavatsesin kaht üürikat vaadata. Esimene võeti enne ära, kui ma kohale jõudsin. Ootasin maja ees, kui maakler helistas ja teatas, et korter läks ära. Sain nii vihaseks, et maja katuselt kukkus mulle lumi pähe. Tormasin minema. Järgmisel päeval käisin näitustel. Mingid pildid, videod ja koerad olid igal pool. Nägin Draakoni galeriis Elin Kardi. Venelaste hordid tormasid vanalinnas ringi. Õhtul pidime Indreku ja Pirniga teist korterit vaatama minema, maakler aga teatas, et omanik pidi ootamatult linnast ära sõitma ja naaseb alles esmaspäeval. Olen halvas tujus.

Arni Alandi

Obesega Riiga

Hädakarje

Kardan, et hävinud, täiesti hävinud on minu unistus üürida korter suurlinlikuks muutuvas vabariigi suurimas väikelinnas Tlnas. Ei saa lahti tundest, et mind on alt veetud. Armastan kohvikukultuuri & kuigi pean selle eest hetkel punktid Tallinna asemel Tartule andma, ei ole ma 1hti lootust kaotanud leida see päris oma kohvik ka Tallinnas, kuhu mul ikka-jälle asja on. IIseks on mul Tlna kesklinnas enamasti öösiti hea uni. Otsin kiiresti lõunapoolsete akendega 1-2 toalist korterit kesklinnas alates 2. korrusest. Avatud köök ei sobi. Kuidas küll peaks 1 inimeseloom magada saama, kui IIne köögis musta kohvi keedab, tšeburekke ja pirukaid küpsetab, koort vahustab ning oma suitsetavate sõpradega intellektuaalseid vestlusõhtuid korraldab? X ja kombed surevad avatud köögiga korteris pikka piinarikast surma. Selliste kultuuriinimeste kohtumispaigaks peaks olema kohvik, mitte korter, mida 3me peale jagavad erineva elurütmi, harjumuste, usuliste veendumuste & soolise kuuluvusega elanikud. Unistan päevist, mil üürin Tln-s korterit, mis mulle kõigiti rahuldust pakub.

Thonolia

Sinisest märkmikust

Erakordselt tobe

Olen juba mitmendat päeva kuidagi... kergesti agiteeritav.

Erakordselt idiootne on kulutada aega ja raha, et ilmaasjata Tallinna tulla.

Erakordselt nõme on oodata maja ees ja kujutelda, et uks avatakse ja sind kutsutakse sisse ilusat korterit vaatama, kui hoopis telefon heliseb ja sulle öeldakse, et sa ei saa seda korterit mitte kunagi, sest keegi teine just võttis selle endale.

Erakordselt ärritav on seejärel oodata järgmise päeva õhtut, et teist korterit vaatama minna ja saada tund aega varem teada, et tolle korteri omanik pidi ootamatult linnast lahkuma, nii et korteri vaatamine lükkub järgmisse nädalasse.

Erakordselt haletsusväärne on oma päevi sisustada kinnisvaraportaalides surfamisega.

Erakordselt pettumustvalmistav on avastada, et maaklerid on lollid.

Brrr... ja veel, ma teen oma magistritöö artiklite ja doktorisse astumise ettevalmistamisega seda edasilükkamise asja.

Sandra Jõgeva

Parimad aastad

Jäätis ja korterijama

Tänase päeva värvikaim hetk oli see, kui MK näitusel Draakoni galeriis vene rahvusest isa ja poeg üht maali vaatasid. Maalil oli kujutatud beežikaid võrksukkades naise jalgu. Isa ütles poisile: „Eta moroženoe“.

Olen juurde võtnud. PP-le kindlasti meeldiks, et mu lohkus põsed on nüüd pruntis nagu õunad. Tervisega on pidevalt mingi jama. Päris hirmus, et nii haigel inimesel nagu mina tervisekindlustus puudub. Ravimid on kallid ja isegi shoppamiseks ei ole raha ning suvila remondiks ei ole ma leidnud ainsatki orja. Ükspäev mõtlesin end teatrimeigiga 10-aastaseks tüdrukuks muuta, aga ma ei tea, kust seda meiki leida. Garderoob on vananenud. Juba tükk aega otsin soodsa hinnaga korsetti. Hiljuti lasin kahele paarile vanadele saabastele uued kontsaplekid panna, paigutades sinna pea kõik oma säästud. Otsustasin, et Soomest 5 euro eest saadud saapad ei ole igapäevaseks käimiseks.

Oeh. Ja see korterijama. Olen tartlane, kes tahab üürida korterit Tallinnas. See ütleb kõik.

Viimane Džentelmen ja Fuuriast Monika

Kui viimast päeva Turus olin, kostis ootamatult raadiost: „Eesti, eesti, perkele eesti! Sinna tahan ma!“. Hakkasin kohvreid pakkima. Peale unustamatut saunaõhtut Paula ja Sami juures enda tehtud koogiga oligi elu vaikses ja tartulikus Turus väljakannatamatult mõttetuks muutunud. Oleksin võinud aega veeta oma magistritööst artiklit kirjutades, aga mind segas kirjatööle keskendumast ajukepp Tallinna üürikorteriga, kus nagu selgus, olevat elanud allüürnik, keda mina pidasin täieõiguslikuks üürnikuks. Otsustasin, et igasugune üürimine tuleb lõpetada ja hakkasin endale elamiseks suurt treilerit otsima. Mobiilne kodu oleks mulle parim lahendus, muidu lihtsalt lähen hulluks. Ootan soojustatud treileri pakkumisi.

Enne Turust ära sõitmist tutvusin ühika köögis ainsa džentelmeniga, kes eales Turu linna väisanud: vene rahvusest noormehega. Ta teeb Turus lisaks Moskva Teaduste Akadeemiast saadud bioloogia doktorikraadile teist doktorikraadi samal alal ja on nii viisakas, et pesi ka minu nõud ära ning kui korraga teevett keetsime, valas mulle esimesena vett tassi ja kui nägi, et mu pann on liiga kaua tulel, aga ma ise hetkeks eemal, tõstis ära. Võrreldes temaga on Soome mehed kohutavad matsid. Mitte ükski soome mees ei pakkunud kordagi mulle mitte mingil moel abi ega tundnud huvi, kas mul on kõik korras ega avanud uksi. Ei tasu nüüd arvata nagu nad poleks mulle abi üldse osutanud: aidati küll, kuid mitte omal algatusel. Ise pidin uurima, küsima ja paluma. Siit tuleb loogiline mõttekäik soojustatud treileriga Venemaale sõita. Samas tasub ettevaatlik olla: noormees rääkis, et Venemaaga võrreldes olevat Turus lausa naeruväärselt turvaline. Venemaal juhtuvat iga nädal terroriakte.

Eile tulin rongiga Turust Helsingi. Mina enne sõitma hakkamist:

Päikseline Soome:

Hetkel olen Helsingis Eve ühikatoas. Eve on Tallinnas EKA-s loengut pidamas. Kui lumetorm, keda hüütakse fuuriaks nimega Monika võimaldab, tuleb ta homse laevaga Helsingi, mina lähen sama laevaga tagasi koju ning me kohtume sadamas. Tartus olevat Delfi andmetel juba selline torm, et rahval soovitatakse vett, sööki ja küünlaid varuda. Viking Line' kodulehel on teade, et öine laev hilineb seoses väga raskete ilmastikutingimustega ja kuuldavasti ootavat kõige hullem alles ees. Ei tea, kas Sven mulle reedel Tartust Tallinna vastu saab tulla ja kuidas kõik lõppeb. Ma ei tohi veel hukkuda, sest homme õhtul olen lubanud Üllele külla minna ja veel pean manustama kõik need kahe kuu jooksul söömata jäänud seapraed, Pavlova tordid, ahjus tehtud singiga kruubipudrud, Mulgi kapsad ja paljud muud head toidud, millest unistanud olen.

Eile Turust Helsingi saabudes tundus nagu oleksin tulnud kolkakülast metropoli. Nii suured majad, nii palju rahvast ja poode! Sain aru, et olin Turus liiga kaua passinud. Turu linn koos oma kunstnikega tundus liialt endasse kapseldunud. Tahtmata suuremale osale lahedatest kunstnikest liiga teha, jäi mulle mitme projektis osalenud kunstniku puhul vägisi mulje, et kurdetakse raske elu üle ja sõimatakse linna kunstipoliitikat, aga pärast isegi ei tulda seda näitust vaatama, mis nende endi jamadega tegeleb.

Kiasmas meeldis mulle Sandisoni installatsioon:

Kristinka töö After- war oli ka seal väljas. Oli palju huvitavaid videoid, mida vaadates aeg kiiresti kulus. Leitmotiividest videos „99 aastat minu elust“ ütles kunstnik iga eluaasta kohta 1-2 lauset. Ökonoomne lahendus tüütult pikkadele igavatele elulooraamatutele.

Täna käisin seoses ideega doktoriõppesse astuda, Turu Kunstiakadeemias Villu Jaanisooga kohtumas. Sain tervelt seitse tarka raamatut, mida homse võimaliku katastroofi ajal merel lugeda. Lektüüri peaks jätkuma terveks nädalaks, sööki paariks päevaks. Enamus sellest on kommid. Tegime kooli peal mitu tiiru, sõime sööklas putru kohviga ja kui ütlesin, et mu abikaasa ei ole kunsti- vaid pigem toiduainete peal, leidis Villu, et minuga on kihvt vestelda. Akadeemia oli tänase päeva parim osa. Hiljem linnas hakkas jahe, sest käinud ära Villu poolt soovitatud näitustel, asusin kommipoodi otsima. Tahtsin Soome Porvoo kommitehase „Brunberg“ trühvleid. Vahepeal leidsin kohviku, kus müüdi mu lemmikjäätist, ameerika Ben&Jerry't ja lihtsalt pidin seal ühe imehea vahvlijäätise ära sööma:

Kui kommipoe otsinguid jätkasin, hakkas mul külm. Turus oli kaks odavat kommipoodi, Helsingis ei paistnud peale Koti Pitsa putkade midagi. On meeletult suured Foorumi ja Sokose ostukeskused, kus minusugusel vaesel kunstnikul midagi teha ei ole. Võin täpselt samu kaupu Tallinnas odavamalt saada, kui tahan. Käisin kesklinna läbi, aga et ainsatki kommipoodi ei leidnud, ostsin kommid supermarketist. Kohe pärast seda leidsin oma õuduseks kommipoe, kuid see oli õnneks kinni, seega tegin ikka õigesti, et supermarketist võtsin.

Siin on tohutult lund ja sajab juurde.

Minu viimased kuulsad sõnad Soome pinnal: geenius on juba teel...

Šamaani oodates

Kolmapäevases Turun Sanomat's ilmus meie näituse kohta väike ülevaade. Pilt on ilus, aga loos on kala sees: ajakirjanik paneb laheda stiiliga, et ma olevat väitnud nagu kunstnikud oleksid töötud ja kodutud. Rääkisin töötusest, aga tean, et ei nimetanud sõna „kodutu“. Kui diktofoni asemel on pliiats ja paber nagu sellel onul, võib kõike juhtuda.

Artikkel näitusest "Turun Sanomat's"

Homme ilmub lugu meie näitusest kohalikus rootsikeelses ajalehes. Nimelt sattusin ükspäev juhuse läbi järjekordse ajakirjaniku küüsi. Olime Alissoniga galeriis, kus tema end foto jaoks meikis ja mina pilte tegin. Alisson oli just meigi maha pesnud ning mina olin pähe tõmmanud oma kaks kapuutsi, millest pealmine on hiigelsuur ja oranž, muutes mind South Pargi Kenny'ks ning liikusin hoogsalt ukse poole, et koju minna, kui saabus ajakirjanik rootsikeelsest väljaandest Åbo Underrättelser. Superstaar peab olema alati valmis pressiga suhtlema, mis näitab, et ma veel valmis staar ei ole, sest just sel päeval olin pea pesemata jätnud. Poseerisin jälle kividel ja rääkisin oma tööst. Fotosid üle vaadates ei tundunudki väga hirmus. Mis see üks pesuvaba päev juustega ikka teeb. Vanasti pesti pead kord nädalas seebiga ja poseeriti ikka. Sellest hiljem.

Üleeile ootasin šamaani. Pidime Turus kohtuma, et kohvitassi kohal feminismist, šamanismist ja kunstist lobiseda. Tutvusime, kui oma online projekti jaoks osalejaid otsisin. Tuiskas jubedalt. Vaatasin aknast inimesi. Siin liiguvad põhiliselt tudengid ja õppejõud. Vana vibalik hallipäine mees rühib vastutuult. Suure kirju kapuutsiga neiu nagu päkapikk oma peenikestel jalgadel. Kirjakandja oma kollasel jalgrattal. Meeletult suur kaadervärk lohiseb mööda. Rekka, mille kärus oli killustik vedas koppa ja selle järel sõitis mingi väike vilkuriga buss. Lõpuks helistas šamaan ja ütles, et rongiliiklus on lumetormi tõttu sassis ja kahjuks peame kohtumise edasi lükkama. Vestlesime erinevatel teemadel üle poole tunni, mis minu jaoks on telefonivestluse kohta pikk aeg. Ma pole kunagi telefoniga lobiseda armastanud. Eelistan virtuaal- või IRL suhtlust. Šamaan osutus kirglikuks feministiks. Samal ajal aeti katedraali ette püsti suur kuusk. Miskipärast ei saanud nad kuuske kohe korda ja rihtimine jätkus veel järgmiselgi päeval. Poed on jõulunänni täis. Ostsin piparkoogivorme ja loen päevi kojuminekuni. Tänasest on jäänud veel kaks nädalat, millest kaks päeva veedan Helsingis. Ühika köögis säravad tänasest alates jõuluküünlad.

Ühisköök on jõuludeks valmis

Neljapäeval toimus Turu Kunstiakadeemias kaks artist talki: Kristina Norman ja Julie Nord ning õhtul oli samade kunstnike näituse avamine Turu Kunstimuuseumis. Minu kohtumine Kristinkaga oli hästi soe ja lahe. Lobisemiseks küll eriti aega ei jäänud, aga päev oli huvitav sellegipoolest. Sain näha uuesti tema filme, samuti teise kunstniku töid. Siis oli ringkäik akadeemias. Pärast seda tulid Kristinka ja Julie Titaniku galeriisse minu ülespanekut vaatama ning seejärel saabus aeg nende oma näitus avada. Enne avamist süüdati kunstimuuseumi ees kuusel tuled ja pakuti kuuma glögi. See oli üks külma päeva sooje tipphetki. Avamine oli tore, aga sealt pidime Alissoniga aegsasti kaduma, sest Paula ja Sami olid meid enda juurde sauna kutsunud. Õigupoolest oli see Sami korter, kuhu me siirdusime ja Paula seletas kohe lahkelt, miks nad koos elada ei saa: Sami kogub krokodille. Tal on voodi pehmeid mängukrokosid täis. Riiul on krokodilliraamatuist tulvil. Vannitoas on krokodillikujuline seebialus, pesuhari ja veel mitmeid vidinaid. Sami on mees, keda enamus riietega ära ei tunne. Ta on aastaid aktimodellina töötanud. Lisaks on tegelane kohalikus seksipoes müüja olnud ja tal on kodus terve kuhi 1970ndate erootikaajakirju. Ühe neist olevat ta oma vanaema pööningult avastanud. Ta arvab, et selle on ostnud ta isa või onud, kes seda eitavad. Vaadates karvaseid erootikamodelle, ei suutnud keegi tõsiseks jääda, eriti kui keerasime ette lehekülje, kust seiras vastu meeletult palju mustvalgeid soome naissoost parlamendiliikmete portreid, kelle seast lugejad pidid kõige seksikama valima. Osadel oli ägedalt kohev poisipea, osadel rasvased juuksed ja katkised hambad, mõni kandis paksude raamidega prille. Oli, mida vaadata. Siis veel rääkisime Nükanenist. Kui teised ütlevad, et fifty-fifty, siis Nükanen ütleb fifty-sixty.

Saun oli hea, aga et see on majaelanikega ühine, siis oli meil aega vaid tund. Oli hullult mõnus. Käisin viimati saunas arvatavasti üle kahe kuu tagasi. Tundsin nagu olnuksin ilgelt räpane. Dušš on täiesti mõttetu, alles saunas saab inimene puhtaks. Pärast tegi Sami süüa ja meil oli krokodillide seltsis vahva. Plaanime üritust korrata. Koju saime keskköö paiku ja kõndides hakkas ikka päris külm. Täna hommikul oli Turus -14 C.

Tallinna sadamasse jõudmiseni on täpselt kaks nädalat, kui laev jäävangi ei jää. Olen kord sellise vangistuse läbi elanud, enam ei taha.

Näituse avamisest

Suur etteaste on nüüd siis tehtud. Tehnilised faktid:

1 tonn killustikku, sexy roosa raadio, kolm monitori, video ja heli. Võrdluseks installatsioon 2007. aastal magistrinäitusel TASE07 KUMU-s: 1 tonn ja 750 kg autorehve ning 20 kg seapekki (blogisissekanne aastast 2007)

Tekst näituse kohta SUMU A.i.R. Blogis.

Mu enda kirjutatud tekst ja mõned pildid on eelmises blogisissekandes ja ühe video sain üles ka pandud, kuid teiste materjalide kodulehele saatmine ootab kiiremat netiühendust. Nad siin Åbo Akadeemias näivad nüüd arvavat, et olen vaid poolenisti olemas (enne polnud mind üldse). Nii saan kasutada nende netiühendusest ka vaid poolt.

Ootame, et sel nädalal ilmuks artikkel Turun Sanomat's.

Ehitamine ei olnud minu jaoks nii raske, kui magistritöö oma, sest mul oli seekord väiksem töö ning rohkem abilisi. Mu põhitegevus seisnes silma peal hoidmises, ilma milleta oleks mu teos nähtavasti alles napilt avamiseks valmis ja tööle saanud. Ma ei väsi imestamast, kui erakordselt kiire ja väledana ma end aeglaste soomlaste seas tunnen nagu Välek-Vibulane lausa. Samas on soomlased väga coolid, ei tee sääsest elevanti, ei dramatiseeri midagi üle ja võtavad asju vabalt. Räägin muidugi vaid käputäiest kunstnikest, kellega siin rohkem suhtlen. Laias laastus keskmist soomlast hindama ei kipu. Ühesõnaga, kui enamus galeriist näituse üles paneku neljandal päeval, 5 tundi enne avamist ja 5 minutit enne ajakirjanike saabumist samasugune välja nägi nagu neli päeva tagasi, ütles Jouna, et kõik on kontrolli all ja tal oli õigus, sest kl. 17. 30 oli näitus avamiseks valmis. Siis võis veel vaid meenutada, kuidas teisipäeval mööda suuri kaubanduskeskusi sõitsime, otsides muude vahendite hulgas ka kive. Lõpuks tellis galerist kivid telefoni teel ja järgmisel hommikul ootas terve tonn killustikku kotiga galerii ees. 

Kivide sisse viimine

Tõime need käruga sisse ja katsime põranda kividega. Minu pärast pidi Jouna ühe lisaseina ehitama. Kui killustik põrandal oli, kulus veel pikki piinarikkaid tunde, enne kui kaks vana- ja üks uus monitor tööle said. Õhtuks tellis galerist kõigile galerii kulul pitsad. Maarit on nii tore galerist. Olime veidi ärevil, sest järgmisel päeval, seega juba siis avamispäeval kella üheks oli määratud kohtumine pressiga. Maarit oli ise määranud, sest ega tema ette teadnud, et selleks ajaks saab valmis ainult minu installatsioon. Queerkunstnik Alisson São Paolost oli ka tegelikult valmis, aga tal polnud muud, kui fotod seinale panna. Kogu töö oli tehtud kodus arvutiga ja pildid olid kohalikus laboris välja lastud. Lihtne.

Kolmapäeval mõtlesin, et peale näituse ülessaamist tulgu või veeuputus, aga tuli hoopis konnasilm. Neljapäeval kella üheks pressikohtumisele minnes avastasin parema jala küljest käimisel kipitava punni, mis hilisemal googeldamisel väga konnasilmalik tundus. Lisaks selgus kodunt väljudes, et saapakonts liigub. Rattaga ei saanud minna, kuna kartsin äsjasadanud lumel libastuda. Õnneks konts ära ei tulnud, kui ajakirjanikega rääkisin ja kividel poseerisin. Fotograaf oli hiigelkasvu mees, ajakirjanik aga nagu Raimu Hansoni Soome kloon. Galerist oli natuke nördinud, et teiste kunstnike tööd alles üles panemata olid, aga mul oli hullult hea meel, et vähemalt minu teos on näha, töötab ja ma ise ka olen näha ja näiliselt töötan. Ega's ma oma konnasilmast siis rääkinud. Kõik olid kohmetud, kui press saabus, sest keegi eriti ei uskunud, et nad tulla viitsivad. Mitmed näitused olevat siin ilma meediakajastuseta möödunud. Võib-olla oli kuskil kõlakas liikunud, et käisin tähtsat linnavalitsuse onklit intervjueerimas.

Kui ajakirjanikud lahkusid, jõime kohvi ning ma sain vahepeal koju magama minna. Kella viieks olin oma saapakontsa ise kinni liiminud ja alustasin teekonda avamisele. Tee peal hakkas konts taas liikuma.

Avamine algas vaikselt, kell 18 polnud veel ainsatki hinge, aga ajapikku laekus siiski päris suur rahvahulk. Kohal oli naljakas vanaonu USA-st, kes väitis, et talle meeldivad Guru videos kõige rohkem need kalad. Kalu aga seal videos tegelikult ei olnud. Kohal oli ka õhinas tädi kunstimuuseumist, kes mind uuesti igale poole kutsus, kuhu ta eelmine kord juba mind kutsunud oli. Põhiliselt kutsus ta mind Kristina Normani UFO-filmi screeningule. Kristinkaga õppisime samaaegselt EKA-s vabade kunstide magustrantuuris. Antikapitalist Juha Forss tuli ka ja nautis videoid, kus olen tema perfokaid kasutanud. Oli ju segadus tema meiliaadressiga. Selgus, et kui Juha perfokat vaatamas käisin, oli Juha purjus peaga mulle oma meiliaadressi valesti öelnud, nimelt siis juha enne ja forss pärast. Õige on teistpidi. Paraku elab Soomes veel kolm Juha Forssi: isa, poeg ja pojapoeg. Neist üks lõpuks vastas mu kolmandale kirjale, et kahjuks on ta vale isik ja me pole iial kohtunud. Nimelt olin saatnud Juhale juba kolm meili, kus küsisin luba tema perfokavideot oma videotes kasutada. Tõesti tore, et ta nõus oli, kui näitusel kohtusime. Muidu oleksin pidanud kõik ümber tegema.

Avamisel oli bänd, taustal on kaks Birger Storaas'i videot (tema ei saanud avamisele tulla):

Minu installatsioon koos müraga:

Mu installatsioon oli popp. Üllatuslikult meeldis inimestele istuda üsna teravatel kividel, seal videoid vaadata ja suhelda. Roosa raadio üürgas kivide keskel ja kuigi tegemist oli tööstuslikult peenestatud killustikuga, jättis see kupatus ranna mulje. Selliste suuremate installatsioonidega ei tea kunagi, mis lõpuks välja tuleb, aga mina olen rahul.

Kolm residenti: Alisson (Brasiilia), Fideelia (Estonia) ja Guru (Norra)
Oleme Alissoni portreede taustal.

Alisson ja Paula minu raadiot kuulamas

Pärast avamist läksime India restorani. Seal oli üllatavalt maitsev söök. Varem olen saanud erakordselt halba india toitu, mis mind väga ettevaatlikuks oli muutnud. Nüüd tean, et india köök võib olla ka väga kvaliteetne. Titanik tegi välja ja me ei pidanud ise sentigi maksma. Alles kella 23-ajal tulime sealt ära, restoran oli juba suletud. Enamus liikus mingisse baari edasi, me Alissoniga läksime koju magama. Ilm oli näituse avamise ajal jube külmaks läinud, talv koos lume ja jääga oli meie auks saabunud.

Järgmisel päeval käisin uuesti pimedusegaleriis, shoppasin ja leotasin edutult konnasilma.

Esialgu on vara öelda, kas mu projektist mingit dialoogi ka tõusis, sest Turun Sanomat's pole veel artikkel ilmunudki. Küll aga juba tuldi ütlema, et Seppo Lehtineni video on väga huvitav ja teema on vajalik, sellest tuleb rääkida. Lehtinen valetavat intervjuus. Mitmed imestasid, kuidas ma paari nädalaga nii põhjaliku töö ära suutsin teha. Tean, et see on vaid algus. „It is a beginning of beautiful friendship!“ (maffiaboss Kusturica filmist „Must kass, valge kass“).

Kangelase teeleminek

Pärast emotsionaalset ja nagu alati ajahädas tehtud, aga sellegipoolest korda läinud juubelifilmi emale asusin heroilisele teekonnale Soome tarkade ja seppade maale, sihtkohaks Soome vanim linn, Aura jõe äärne Turu. Turu linn tekkis juba 13. saj. katedraali ehitamisega. Siin on Soome linnadest pikim hariduse andmise traditsioon. Näiteks asub siin Åbo Akadeemia (Åbo on Rootsi keelne Turu linna nimetus ja tähendab maja jõe ääres). Enda üllatuseks nägin Turgu saabudes samasugust Gustav Adolfi kuju nagu TÜ ees Tartus. Selgus et G. Adolf on segatud nii Åbo- kui ka Tartu ülikooli asutamisse. Elan Åbo ülikooli ühikas.

Mu teeleminek ei olnud kergete killast. Tõusin kell 05 hommikul ja seilasin üle tormise mere. Mul oli kaks kohvrit ja üks seljakott. Ühes kohvris olid kaablid, teises rõivad ja seljakotis olid kaamerad.

Siit videost näeb, kuidas päike teel Tallinnast Helsingisse tormisel merel paistis:

Sadamasse tuli vastu P.P. Kuna pääsesin oma tuppa järgmisest päevast alates, siis magasin esimese öö P.P juures Paraisil. Parainen ehk rootsi k. Pargas on viimane maismaaga ühendatud saar Turu lähedases saarestikus. Järgmistele saartele pääseb praamiga. Saar on kuulus selle poolest, et Lenin viibis seal 1907. a. Mr. Muelleri pseudonüümi all sõjapaos.

Pärast paaritunnist sõitu, sellele järgnevat shoppamist, kokkamist ja 10 kassiga tutvumist jäin P.P poole kassidega tõtt vahtima, kuna P.P läks tööle. Nagu jaanipäeva-aegses blogis mainisin, töötab P.P puhkuseandjana talunike juures. Ta lubas mind üheks päevaks tööle kaasa võtta!

Kasside seast tooksin esile pimeda ja kõhna Juliuse ning lühisabalise paksukese Helmi, keda korterisse sisenedes esimesena märkasin. Kuigi korteris on 10 kassi, näeb korraga neist vaid heal juhul pooli. Julius on küll pime, aga kuuleb ideaalselt. Helmil on komme ronida sülle ja lakkuda oma ohvri põski. Kui see esmakordselt juhtus, mõtlesin, et ajab küüned mulle kõrri. Nagu näha, olen elus ja saan Helmiga jätkuvalt hästi läbi.

Tuiasin, mis ma seal tuiasin ja lõpuks läksin magama. Terve tuba oli täis kasse ja meeletult suurt õhkmadratsit, mille P.P oli mulle ostnud. Samasuguse madratsiga juhtus mu Tallinna korteris naljakas lugu: mu korterinaabrid seksisid selle lõhki ning öösel hakkas nende toast kostma midagi püssipaukude sarnast. Mis on eriti kurioosne- üks seksijatest, nimelt noormees oli korterit valides toonitanud, kui väga ta öösiti ikka magada tahab…

Niisiis püüdsin kasside seltskonnas ellu jääda. P.P ei lubanud ust sulgeda, sest isakassid oleksid seepeale kaklema hakanud. Ärkasin öösel korduvalt kasside möllamise peale. Mingil hetkel, kui keset pimedust silmad avasin, nägin, et mu voodis magab neli kassi, sealhulgas see tige emane, kes päeval oli valmis mind lõhki kiskuma. Päeva jooksul oli mind korduvalt ja ootamatult seiranud Ville- isane suurte silmadega juhtkass. Tema ei sisisenud nagu emane vaid lihtsalt vaatas ja tegi järeldusi. Dementne lühisabaline vanake pidas end kiisupojaks ja püüdis varahommikul mu teki alla ronida. Võitsin selle lahingu ja siirdusin pesema. Samal ajal saabus laudalõhnaline P.P, kes oleks soovinud kohe dušši võtta. Selle asemel pidi ta nüüd kasside liivakaste koristama.

Pika jauramise järel jõudsime hilinemisega Turu katedraali ette, kus mind ootasid Titaniku galerii galeristid. Olin kerges segaduses just hetk tagasi nähtud Gustav Adolfist ja sellest, kui sarnane on Turu Tartule. Lisandusid kaks poolikult magatud ööd, korralik kogus kohvi ning minu ajukeemia oligi segi nagu kört-pärtli särk. P.P oli korraga kadunud, tööle muidugi, meie galeristidega viisime aga kohvrid ühikasse ja siirdusime Titaniku galeriisse, mis vanasti avaliku peldiku auväärset ülesannet täitis.

Ei usu oma silmi...

See on tõepoolest Gustav Adolf!

1988. avatud Titaniku galerii kuulub Arte kunstnike liidu alla. Selle galerii juures ongi alates 2006. aastast sisse seatud uue meedia kunstnike residentuur Sumu. Mina leidsin Sumu internetist juhuslikult, kui USA residentuure otsisin. Siiamaani veel Ameerikasse resideeruma saada pole õnnestunud, kuid Turus oodati mind küll. Residentuuri periood kestab 1-3 kuud. Kunstnikele makstakse praegu palka 27 EUR-i päevas, lisaks makstakse kinni transport, elamine ja materjalikulud kuni 800 EUR-i ulatuses. Galerii meenutab väljast vaadatuna Londoni metroo sissepääsu, sees on tavaline „valge kuup“. Teha avalikust käimlast galerii on täitsa huvitav idee, millega seoses tekib mitmeid kohaspetsiifilisi mõttearendusi. Varem on Turus kunsti teinud Eesti kuulsaim kunstnik Jaan Toomik, kes rääkis, et tal on siit väga head mäletused. Praegused galeristid aga väidavad, et ma olevat esimene Eesti kunstnik, kellega nad tuttavaks said. Nad on uued.

Titaniku galerii ja mina

Galerist andis mu kasutusse logiseva roosa naisteratta. 1960ndate Hollandi kunstirühmituse Provo idee sellest, et linnaruumis võiksid olla tasuta kasutamiseks valgeks värvitud jalgrattad, on Turus peaaegu realiseerunud. Omal ajal värvisid provolased Amsterdamis 50 ratast valgeks ja panid need lukustamata linnaruumi. Politsei konfiskeeris rattad vargusele õhutamise põhjendusega.

Turus on palju rattureid ja rattad jäetakse sageli lahtiselt linnaruumi. Autojuhid on väga ettevaatlikud. Siin õnnestub mul loodetavasti auto alla jäämisest pääseda, kuigi pikali ma juba kukkusin. Olin just uhkustanud, kuidas ma suvel rattaga 600 km sõitsin, kui mõtlematult diagonaalis üle äärekivi kimasin. Sain mitu sinikat, aga kondid jäid seekord terveks.

Komistasin mitmel korral ka ühika treppidel ja lävedel. Täna koperdasin vähem: ajukeemia hakkab paika loksuma.

Valmistun praegu oma näituseprojektiks. Osalen kahe norrakaga ühisnäitusel, mis on lahti 19. nov-8. dets. 2010. Eile sai rattaga stuudios ka käidud. See asub raudtee ääres suures majas, kus vanasti midagi ladustati. Seal on nüüd kunstnike ateljeed. Jagan hiljuti remonditud ruumi Sanna-nimelise kunstnikuga. On kõrged laed ja valged seinad. Nii ühikas kui stuudios töötab tasuta wifi. Eilne stuudiosse minek oli ekstreemne. Nimelt toimusid hoone ees suured kaevetööd ning me oleksime peaaegu auku kukkunud. Ukse juurde oli jäetud poolemeetrine kamar, et saaks majja sisse. Lisaks puhus kõva tuul. Lootsin, et stuudios on igasugust video- ja fototehnikat, kuid selles suhtes pettusin. Nimelt selgus, et tehnika poole pealt on Titanik üsna õnnetus olukorras. Neil on vaid üks ausõna peal seisev statiiv. Filmide näitamiseks on õnneks küll mitu dvd-mängijat ja projektorit, kuid muud polegi. Ei taustu, ei stuudiovalgusteid ega midagi. Mulle lubati valgustid hankida, kui tegevuseks läheb. Galeristid ja kõik on siin väga abivalmid, nii et tegelikult ei ole mul põhjust nuriseda. Hetkel kogun ideid, materjali ja kuulan maad.

Täna oli siin torm. Kuldsed lehed tiirlesid õhus ja kukkusid Aura jõkke. Jõgi oli lõpuks lehtedega kaetud. Sadas rahet. Sõitsin rattaga üles mäkke, Turu kunstimuuseumi. Seal oli igasuguseid asju. Inimesi eriti ei olnud. Kes see ikka tormise ilmaga välja kunsti vaatama läheks.

Minu toaaknast paistab šokolaadikohvik, mida külastan võib-olla juba homme. Kunagi tulevikus on kohviku seinal tahvel: selles kohvikus käis 2010. aastal Fideelia, kui ta Turus resideerus.

Ema juubelifilmi tegemine

Lõppemas on tunduvalt sisukam nädal kui mul on olnud viimasel ajal au kogeda. Hakkasin emale juubeliks üllatusfilmi tegema. Pulmavideotest on kopp nii ees, et ei jõua ära oodata, millal Eestist saan põgeneda, et ainult kunstile pühenduda. Seni aga on ema film just see, mida tasakaalu säilitamiseks vajan. Film koosneb ema sugulaste ja sõprade mälupiltidest, kohtadest ja muusikast. Ema peab sellest alles juubelil teada saama. Hea, et ta internetti ei kasuta: võin vabalt siin filmist kirjutada.

Filmi ettevalmistamisel on juhtunud naljakaid ja kummalisi asju. Näiteks ehmusid osad tädikesed ära, kui helistasin, sest kui ühendust võtab ligi 70-aastase ema tütar, kes pealekauba ise eales suhtlemist algatanud pole, tasub halvimat karta. Kõik olid väga õnnelikud, kuuldes, et ema on elu ja tervise juures. Kümnest väljavalitust on intervjuuga nõustunud kaheksa. Keeldujatest üks oli mu isa poolõde, kellega mul arenes veider dialoog. Ütlesin, kes ma olen ja mida tahan ning vastus tuli jämeda zombihäälega: Tänan, ei. Ometi oli tädi alles paar aastat tagasi, kui isa elas, meie pool käinud. Küsisin, kas ta käis meil külas, ta vastas, et võimalik. Järeldasin, et mingi tervise- ja mäluhäire. Teine keelduja oli algul nõus, aga siis helistas uuesti, tuues keeldumise põhjuseks, et sellist filmi tehes on tunne nagu inimene oleks surnud ja tema matusekõnet pidada ei soovi.

Helju-nimelist tädi otsides helistasin alguses lauatelefonile. Vastas üks vanadaam, kes ütles, et Helju olevat ära kolinud ja küsis, kas tahan ta aadressi. Tahtsin vastata, et mis sellest aadressist, parem andku telefoninumber. Tädike ei kuulanud mind vaid ajas mesimagusat juttu: „Heljul on uus aadress. Ma annan teile tema aadressi, saate külla minna. Mina olen juba mitu korda tal külas käinud!“. Suure krõbistamise ja otsimise peale hakkas ta siis lõpuks mulle aadressi ütlema: tema aadress on…aga ütles hoopis mobiilinumbri.

Endise elukoha Hurda tänava naabrid on enamuses surnud, kuid üks vanadaam oli elus. Sain temaga rääkida, aga ta ei kuulnud peaaegu midagi ja väitis, et ei mäleta ka midagi.

Kunstnikust peresõber lubas tagasi helistada, kui mingi lugu meenub.

Nüüd neist, kellega olen juba kohtunud. 89-aastane tädi Virve on elanud Tartus Puiestee tänaval ühes ja samas majas 5. eluaastast alates. Mu ema kohtas ta esmakordselt vanavanemate talus Pihlapuul, kui viimane oli aastane. Olevat olnud ümmarguse pea ja punnpõskedega rahulik ja vaikne laps. Rääkisime Virvega ka haridusest ja muust. „Ära teisi küll kuula, et pead kohe lapse sünnitama! Aega on!“ põrutas Virve, kelle esiklaps sündis, kui ta oli 36 ja suri ühte haigusse mõne aasta eest. Kõigis tubades on tütre foto.

Helju on mu emast aasta vanem. Nad kohtusid sünnitusmajas. Emal sündis mu vanem poolõde ja Helju sai poja. Minu ema olevat haiglas liikunud justkui haldjas, äraolevalt ja kergelt, paksud lokid lehvimas. Naised olevat teda imetlenud ja mõistatanud, kes ta küll olla võiks. Siis olevat nad kuulnud, kuidas ema palub arstilt luba minna oma isa dissertatsiooni kaitsmisele. Naised saanud seeläbi aru, et ema kõrgemasse seltskonda kuulub. :) (Need on Helju enda sõnad). Hiljem kohtus Helju emaga korduvalt bussis ja linnas. Mind nägi Helju esimest korda emaga Tartus, kui olin 4-aastane. Helju kirjelduse järgi paistsin olevat väike daam. Mul olevat olnud ilusad sirged jalad ning ma olevat korralikult käitunud ja hästi riides olnud. Mul oli huvitav seda juttu kuulata, sest linnas käisime muidugi viisakalt riides, kuid maal ja kunstikoolis hoopis teisiti. Mis daamilikkusse puutub, siis olen alati arvanud, et tädi õpetas mulle sirget rühti ja muud daamivärki alles siis, kui pubekas olin. Tegelikult tahtsin mingil perioodil pubekana nimelt väga kole olla, et poisse vältida. Tädi pani sellele piiri. Kuid et ma mudilasena daami moodi olin… äkki on daamilikkus geenides?

Reedel sõitsin Aivari autoga Viljandi ja sealt Õisu ema klassiõe Krista juurde. Tema lootis, et jään ööseks ning söötis mu kere nii täis, et jõudsin vaevu koju sõita. Talle meeldib hoolitseda. Kohviga läksin tema pool liiale. Krista rääkis, et ükskord otsustasid nad mu emaga koolist poppi teha. Tulemas oli prantsuse keele kontrolltöö, milleks nad ei viitsinud õppida. Oli külm talv. Nad ostsid kalakonservi ja läksid metsa. Seal aga ei saanud nad konservi lahti ning tulid mornide ja külmunutena koju tagasi. Kui palusin Kristal õnnesoovid öelda, hakkas ta nutma ja sõnas, et mu ema on tema elu loto miljonivõit.

Vahepeal oli mu ema Tartus ning me käisime Peedul. Ema oli šokeeritud, avastades, et Kirjanike Liidu suvemaja Peedul on lagunenud. Tema isa (mu vanaisa) Karl Taev oli kirjanike liidu liikmena seal igal aastal perega suvitanud. Peedu kirjanike maja olevat nüüd ülikooli omanduses, aga ülikool tahtvat seda müüa.

Tungime kirjanike liidu Peedu tondilossini

Emal on mitmed Peedu-mälestused seotud ta lemmiklooma lehmaga. Emale meeldis piima järel käia ning lehmi vaadata. Ükskord tulnud lehm loojangu ajal üle mäe ning mõjunud oranžis kumas nõiduslikult.

Väike ema koos oma ema ja tuttavaga Kirjanike Liidu Peedu suvemaja trepil 1940tel

Suur ema ja mina Kirjanike Liidu Peedu suvemaja trepil 2010

Peedult sõitsime rongiga Tartu. Ema teiseks šokielamuseks sai Tartu raudteejaam. Tal polnud aimugi, et see on nii räpane ja lagunenud. Eriti tunnel. Vanem ja haigem inimene ei jõuaks eluilmas sealt läbi. Heade mõtete linn.

Käisime ka Tartus Tähtveres, kus olen lapsepõlve veetnud. Elasime Hurda tänaval.

Meie endine kodu Hurda tänaval

Ema kui vilistlane põikas sisse Miina Härma Keskkooli, mida ta omal ajal vihkas ja kust pidevalt poppi tegi, kuni istuma jäi. Ema armastas õiglust, aga mitmed õpetajad käitusid õpilastega ebaõiglaselt. Nii otsustas ema õppimise lõpetada. Istuma jäämise tõttu tundis ta piinlikkust ainult kirjanduse õpetaja ees: emakeel oli lemmikaine.

Tähtvere linnaosas ei ole ühtegi toidupoodi. Kui Jakobi mäest üles hakata tulema, on esimene suurem pood alles ühikatorni lähedal. Lutsu tänava suunda aga ei jää peale kaltsukate midagi. Esimene pood seal on alles väike ja soolaste hindadega „Õnnelik juhus“ Tiigi tänaval.

Pood "Õnnelik juhus". No tõesti oled õnnega koos, kui üle pika aja poodi näed.

Mul on veel mõned intervjuud tulemas, aga juba olen saanud teada asju, millest aimugi polnud. On tunne nagu teeksin filmi „Kadunud pojad“ 2. Huvitav, kas enamasti lähebki inimeste elu nii, et kui nad lõpetavad kooli, öeldakse neile, et nende ees on kõik uksed valla, aga oma elutee loojangul on nad ikka üksi ja haiged nagu vahepeal  ei oleks midagi toimunud?

Tartuff

Pole kahtlust, et olen filmifriik. Igal Tartuffil käin kohal. Sel aastal oli eriti hea, sest ilmad olid soojad ning filmivalik minu maitsele parim. Ka telgis toimus seekord erutavaid sündmusi. Lisaks jõin rohkem kohvi, kui kogu eelneva elu jooksul kokku.

Esmaspäeval käisime Sveni ja K.T-ga vaatamas kaht filmi raekoja platsil. Kuigi saabusime ca 20 min varem, olid peaaegu kõik 1000 kohta hõivatud ja kiiruga istusime sinna, kuhu saime. Filmid „Paha pere“ ja Mina olen armastus olid mõlemad head, aga nii erinevad, et nende võrdlemine oli võimatu. Viimane film oli kirjelduse järgi lausa meistriteos, millest nii mõnigi stseen pidavat minema filmiklassikasse. Ilmselt olid mul tänu eelmainitud tekstile ootused liiga kõrgeks kasvanud. Filmikaadrite kompositsioon oli tõesti klassikaline ja vastas kuldlõikele, näitlejate töö oli ka tasemel, aga seda n-ö õiget tunnet, mis valdab tõelise žedöövri nägemisel, mul ei tekkinudki. Tunnet, et kõik on paigas, midagi ei saa ära võtta ega juurde panna ei sisuliselt ega vormiliselt. Siivsalt abstraktne seksistseen lillelisel aasal tekitas pigem allergiat. Esiteks teab igaüks, kes on üritanud, kui ebamugav on looduses seksida. Lisaks kõrrelistele ning ämblikele ründavad ka parmud, sääsed ja mis kõige hullem, puugid. Teiseks olid suudlused liiga ebafilmilikud. Ma tean küll, et eesmärk oli näidata kirge, aga kamoon nagu: miks kõik muu oli ebaloomulikult kunstipärane ja stiilipuhas, aga suudlused ainsana loomulikud nagu päris?

Teisipäeval kuulasin Pauligi kohvitelgis Mihhail Lotmani mõtisklusi perekonnast eri kultuurides ning jäin rahule: huvitav ettekanne vabas vormis. Lotman ei tundunud olevat kinni mingites patriarhaalsetes traditsioonides.

Pärast Lotmanni läksin Ateenasse vaatama dokki Unustatud naine,mis jutustas India leskede varjupaikadest. Keskus oli rahvast puupüsti täis ja kuigi saabusin 15 min varem, ei saanudki paremat kohta kui kõige ees vasakul ääres. Sealt oli üsna võimatu filmi jälgida: ekraan oli liiga suure nurga all. Igaks juhuks ma siiski ära ei läinud ja hästi tegin, sest varsti sain koha ette keskele ning vaatasin filmi lamades. Nurgas istusin ühe hallide lokkide ja kahe kilekotiga vanaproua kõrval. Enne filmi oli multikas „Tulerõngas“, kus näidati kahemõttelisi kujundeid: nagu oleksid suguelundid, aga mine tea ka… Sel ajal vanatädi ohkis ja puhkis, kattis silmad kinni, raputas pead ja vaatas maha, ise pobises: oehh, no küll on igav! Kui film algas, proua rahunes, aga eriti kurbades kohtades jälle hakkas ohkima. Tema ähkimine kostis minuni isegi pärast kohavahetust. Kui filmist rääkida, siis „Unustatud naine“ oli vist selle Tartuffi parim dokk. Kuna selle filmi autor on fotograaf, on film väga esteetiline. Kõik on valguse ja varjudega paigas. Mitte, et ma üldistavalt arvaksin, et kõik fotograafid ülimat ilumeelt evivad, aga „Unustatud naise“ puhul küll.

Vahepeal kuulasin telgis Erkki Otsmanni, kes laulis prantsuse šansoone. Laulu ajal tundis ta mind ära ja hõikas: „Tere, Fideelia!“ mis oli nii vahva.

Kell 22 ühinesin K.T ja tema kahe sõbraga, et vaadata filmi Mikmakid. Oma üllatuseks avastasin, et K.T tunneb minu EKA-aegset legendaarset noort filosoofiaõppejõudu Leo Luksi, keda varem olin ainult loenguid ja seminare pidamas näinud. Kasutan juhust, et mainida: omal ajal sain mõlemad filosoofiaesseed A-d ning üks neist ilmus esseede kogumikus „Filosoofiakunst“. Leo mind muidugi nägupidi ei teadnud, sest tal on palju tudengeid. Niisiis olin täiega Leo oivik ja see tundus mulle naljakas, istudes tema ja ta sõpradega kohvikulaua taga ning lobisedes maast ja ilmast. Filmi me sealt eriti ei näinudki.

Kolmapäeva hommikul tundus mulle, et võiks kedagi veel Tartuffile meelitada. Paraku see aga ei õnnestunud. Kõigil oli tähtsamaid asjatoimetusi. Sven ka läks tööle. Ega ma eriti kurvastanudki, sest filme saab ka üksi vaadata. Esmalt tungisin Ateenasse vaatama dokki „Linda ja Ali“. Kordus sama, mis eelmisel päeval: paljud jäid ukse taha, istuti põrandal ja mina sain taas platsi esiritta, vaadates filmi nii, et kael kange. Dokk oli kannatusi väärt. Pärast tekkis kohvi ja saiakese isu. Panin endale raeplatsile koha tund aega varem kinni ja pool tundi seisin Pauligi telgis tasuta kohvi sabas. Saiakeste eest tuli natuke maksta, aga see tasus ära. Kui tasuta kohvi ja saiakesega oma koha poole rühkisin, üllatusin, sest kohtasin Peepu, K.T-d ja veel kaht naist koos. Eriti hea on peale seda, kui oled näinud hommik otsa vaeva endale kaaslaste otsimisega avastada, et su sõbrad on kambaga üritusele tulnud, sind kaasa kutsumata. Hakkasin lausa mõtlema, mis mul küll viga on, et keegi minuga filme vaadata ei taha. Lõpuks järeldasin, et pole mul häda midagi, aga ilmselt arvavad kõik, et niikuinii on mul palju sõpru, kellega hängida, tuntud „shokikunstnik“, arvamusliider ja naturist nagu ma olen.

Igatahes oli minul ainsana normaalne vaateplats. Teised läksid pettunult koju, kuna nad olid saabunud lootusetult hilja ning neil polnud kedagi, kes oleks kohti hoidnud. Oma kohvi, saia, vihmakeebi, teki ja prillidega seal uhkes üksinduses tundsin nagu oleksin teistest omavanustest noorem, pühendunud filmifriik, kes võtab Tartuffi liiga tõsiselt nagu muud teha poleks. Vaatasin filmi Adam. See Adam oli aspergeri all kannatav noormees. Päris kobe romantiline film.

Neljapäeval kell viis istusime K.T-ga Pauligi kohvitelgis, kõrvad kikkis, sest algamas oli soorollide teemaline ümarlaud. Korraga lähenes mulle ümarlaua organiseerija Kari Käsper ja ütles tõsise näoga, et tal on mulle suur palve. Teadsin, et midagi head sealt ei tule. Selgus, et Olavi Ruitlane oli unustanud vestlusringi ilmuda ja mina olevat ainus, kes teda asendada võiks. Lisaks mulle oli veel Barbi Pilvre ning veel kaks inimest. Kell oli juba viis ning kohe pidi üritus algama, rahvas niheles ja ootas… ma ütlesin jaa. Ega see nii hirmus polnudki, sest tegelen soorollidega oma loomingus ning kuigi ma nähtavasti oleksin ettevalmistuse korral sujuvamalt rääkinud, tulin ikka üsna hästi toime. Küsimustevoorus esitas üks vanem daam kurjalt mingi küsimuse, millest ma halligi aru ei saanud ja kuna ma ei oska ümmargust juttu ajada, vastasid minu asemel teised ning siis küsis midagi üks pika habemega taat, kelle jutust tabasin vaid selle, et eesti keeles grammatiline sugu puudub, millest sain ka kinni haarata. Kuigi otseselt grammatilist sugu meil pole, on seksistlikud suhtumised keeles ikka täiesti olemas ütluste, vanasõnade ja uskumuste näol. Kasvõi komme abiellumisel mehe perekonnanimi võtta ning see ka lastele anda, näitab, et ühiskond on tasakaalust väljas. Üht sugu peetakse tähtsamaks. Nimi on identiteediküsimus.

Ateenas oli dokk Oma juurte jälil, mis näitas lesbipaari teismelise lapse eneseotsinguid. Jälle oli saal rahvast täis. Film oli hea. Lesbid olid juudi rahvusest, tütar aga mustnahaline. Järgnes raeplatsi mängukas Haridus, mis oli super. Noore neiu eneseotsingud 60te Inglismaal. Dilemma kas abielu rikka ja haritud mehega või kõrghariduse omandamine, mis Inglismaal on alati väga igav ja üksluine protsess olnud. Vaatasin seda esireast kivi pealt, peaaegu maast. Nimelt panin küll endale tund aega varem tooli kinni, naastes aga oli keegi mu koha ikka oma ridikülidega okupeerinud. Mulle öeldi, et enne mind oli tool juba võetud, aga korraldajad olid kotid ära võtnud, siis olin mina sinna oma vihmakeebi pannud, misjärel kotiomanikud olid tagasi tulnud ja tooli uuesti kasutusse võtnud.

Viimane film oli kuulus 1974. aasta Emmanuelle. Selle juhatas sisse karismaatiline TÜ psühholoogiaõppejõud Toivo Aavik. Plats kihas. Rullnokkade kontsentratsioon oli kõrgem kui muidu. Mulle meeldis seda filmi vaadata suurelt linalt, kuna eelnevalt olin seda näinud netist alla laadituna. Mis puutub sisusse, siis on tänapäeval muidugi mõeldamatu, et naine seksiks lennukis juhuslike võõraste meestega ilma kondoomita või et ta laseks end korduvalt erinevatel räpastel higistel tüüpidel vägistada, sest mingi vanamees, väidetavalt erootikageenius, ütleb, et ainult nii jõuab naine täiusliku seksuaalse vabanemiseni. Oli ka ilusamaid stseene. Kokkuvõttes olen rahul, et filmiklassikat korralikult ja suurelt lõpuks näha õnnestus.

Reede oli minu jaoks viimane Tartuffipäev, sest laupäeval siirdusin kesk-eestisse pulmi filmima. Olime jälle Sveniga, hiljem ühinesid Peep ja K.T. Alustasime juba kell viis Ateenas dokiga „Monica ja David“. See on lugu downitõbiste abiellumisest. Õnneks oli saal seekord mõõdukalt täis ja vabu kohti leidus päris mitu. Hea film oli. Kell 19 tuli kohe teine dokk otsa: Kadunud pojad. Inimene oli oma perekonnast filmi teinud. Filmi tegija oli sündinud poisina, aga suureks saanuna end naiseks muutnud. Tema teine vend oli homo ning kolmas, kasuvend, oli õnnetuse tagajärjel hulluks läinud. Huvitav film. Raeplatsil oli kõigepealt film „Patric 1,5“. See jutustas homopaarist, kes lapsendab 15-aastase kriminaalse minevikuga poisi. Mu ema tuttavad Jehoova tunnistajad olid pahaaimamatult perega filmi vaatama ilmunud. Mees pööras pea kogu aeg kõrvale, kui homosid suudlemas näitas ja oma tütrele ütlesid nad „kahtlaste“ stseenide ajal, et vaata, kui ilusad tuled seal on! Film oli tegelikult hästi süütu ja nunnu, peaaegu nagu lastekas, mida ei saa väita sellele järgnenud Lars von Trieri Antikristuse kohta. Mul oli hea meel, et usklik perekond enne koju läks. Meie seltskonnale igatahes Antikristus hullult meeldis. Selle filmi ajal mul tekkis tunne, et kõik on paigas, nii vorm kui sisu. Uskumatu, et tänapäeval suudab filmikunst veel kedagi üllatada. Räägitakse ju kunstide ja autori surmast. Lisaks muudele emotsioonidele tundsin kahjurõõmu, et nagu vastuseks tuhandetele filmidele, kus mehed publiku heakskiidul naiste kallal vägivallatsevad, loodi film, kus olgugi, et mees naise viimaks tapab, piinab naine meest halastamatult ja kaua. Ta vägistab meest ning peksab mehe suguelundid sodiks, kuni peenisest hakkab sperma asemel verd voolama. Naine ei anna ka endale armu: ta lõikab oma kliitori maha. Loodus nende ümber on vaenulik ja nii ongi. Kuigi laskusin detailide kirjeldamisse, ei tasu arvata, et tegu on labase vägivallafilmiga. Kõik tegevused ja objektid filmis sümboliseerivad olulisi nähtusi nagu hirm, lein, mehe- ja naiseroll jne. Seda peab ise nägema.

Filmi lõpus hüüdis Sven „Juhuuu!“ kuid keegi ei ühinenud temaga. Paljud olid ammu platsilt lahkunud. Kodus on ikka turvalisem.