Oi, meil tüdrukud on kanged!

Üle hulga aja ilmus minu sulest artikkel EPL-is. Teemaks on naiste vähene esindatus poliitikasaadetes ja laiemalt avalikus elus ning mis võiksid olla selle kultuurilised põhjused. Lugu kommenteerisid Krister Paris ja Mari Peegel. Avaldan artikli siin täismahus ja lisan ka oma vastukommentaarid.

Artikkel Eesti Päevalehes
17. märts. 2015

Naistepäeval tegi rühm aktiivseid kodanikke ERR-i juhtidele ühispöördumise, kus märgitakse, et poliitikasaadetes on võrreldes meestega vähe naisi ja lisatud oli nimekiri naissoost ekspertidest, keda võiks saadetesse kutsuda. Kas nad kutse vastu võtavad, on muidugi iseküsimus. Kuid miks mitte minna telesaatesse, kui sind lausa kutsutakse? Kas naised ei tahagi kuulsaks saada?

Eestis olevat naiste keeldumine avalikust sõnavõtust üsna levinud. Saatejuhid ja ajakirjanikud ütlevad nagu ühest suust, et naisi on meestest raskem leida saatesse või lehelugu kirjutama.

Püüdes tungida naiste vaikimise juurteni, tuleb ette võtta teekond ajalukku. Vanasti oli raamatute kirjutamine üks naiste peamisi eneseväljendusvõimalusi, millega võis kaasneda avalik tunnustus. Naised on sel puhul tihti kasutanud meeste pseudonüüme. See ei olnud pelk mäng identiteediga vaid vältimatu valik andekale naisele, kes soovis oma sõnumit võimalikult laiade hulkadeni viia. Naisi peeti meestest rumalamateks – kõrgharidusele ei lastud neid ligi kuni 20. sajandini ehk nagu märgib prantsuse feminist Simone de Beauvoir, neil kärbiti tiibu ja imestati, et ei lenda. Seepärast ei võetud ka kirjutavaid naisi tõsiselt. Hoolimata tänapäeval kehtivast võrdõiguslikkuse seadusest, minnakse inertsiga edasi: Harry Potteri autor Joanne Rowling kasutas kirjastuse soovitusel ainult perekonnanime ja tähti J. ja K., kuna nii polnud võimalik tema sugu ära arvata. Kirjastuses kardeti, et poisid ei pruugi naisautori teost lugeda.

19. sajandil oli Tsaari Venemaa Balti provints maha jäänud oma naabritest nii Läänes kui Põhjas. Võrdõiguslikkusest ei osatud siin undki näha. Naisi peeti alaväärseiks olevusteks, kes oma väikese aju tõttu polegi võimelised midagi uut looma. Kel aga majanduslikult ja vaimselt pinnas soodne, sai ärkamisajal vaikselt sulge teritada. 1866 aastal ilmus autorilt L. Blatt 8-kopikane luulekogu „Vainulilled“. Hiljem selgus, et tegemist oli Lydia Koidula esimese üllitisega. Kuigi ka Koidula oli pseudonüüm said rahvahulgad peagi teada, et tegemist on naisega. Kuna Koidula ei kritiseerinud otse ja avalikult kehtivat soopoliitikat, polnud temast maskuliinsele diskursusele ohtu. Nii sai võimalikuks müüt Koidulaulikust kui kaunist ja ebamaisest jumalannast. See aga ei muutnud Koidulat põrmugi julgemaks. Naistevaenulikud seadused ja tavad tegid oma töö ja Koidulale tekitas tekstide oma nime alt avaldamine elu lõpuni vastumeelsust.

Lydia Koidula. Allikas: EKLA-12320-41912-70927

Eesti esimene naisõiguslane, pedagoog ja kirjanik Lilli Suburg (1841-1923) kirjutas algusest peale oma nime all. Kuigi Suburgi ristinimi oli Caroline, võttis ta endale uueks nimeks eestipärase Lilli, kellena sai ka tuntuks. Ta ei peitnud end mehenime taha ega varjanud oma iseloomu ning sai selle eest oma vitsad. Suburgi peeti otsekohese ja ausa stiili ning aktiivse ühiskondliku tegevuse pärast ebanaiselikuks. Olles oma nime ja näoga esil, jäi ta paradoksaalselt pikaks ajaks teiste naisautorite varju.

Üks Suburgi tähtsamaid, aga ka raskemaid projekte oli esimese naisteajakirja Linda asutamine. Linda missiooniks oli innustada naisi patriarhaadi ikke alt välja murdma. Tsaariajal oli kõva tsensuur ja Suburg pealegi naissoost. Ajakirja asutamiseks tuli taotleda luba Trükiasjade Peavalitsuselt. Suburg alustas taotlemist 1879. aastal, esimene number ilmus aga alles 1887, kui ta ajakirja Hugo Treffneri nimele registreeris. Treffner kui venesõbralik mees sai vastutavaks toimetajaks, kuna tema nimi pidi tsensorile usaldusväärselt mõjuma. Suburg kirjutas ajakirjas naisõiguslusest ja tutvustas Eestis tundmatut mõistet emancipirt (emantsipatsioon). Lindat hakati paaniliselt tsenseerima, soovitades piirata teemavalikut toiduvalmistamise ja käsitööga. Teisalt ei suutnud kohalikud naised veel nii valgustavaid mõttekäike vastu võtta. Tellijaid oli vähe ja needki lugesid Lindat salaja, et mitte põlu alla sattuda. Hiljem ostis Suburg endale isikliku trükikoja ja kinnitas selle Johan Janseni kui meesterahva nimele. Kõiki pole aga kõrgete ideaalidega õnnistatud: seebiooperlikel põhjustel müüs Jansen trükikoja salaja maha ning põgenes Riiga, jättes võlad Suburgi kanda. Ajakiri sattus raskustesse ja tegevus lõpetati. (Undla-Põldmäe, A. 2002: 493-496).

Lilli Suburg tegutses ajal, kui seadus naisi ei kaitsnud, kuid hoolimata muudatustest seadusandluses pole naisekuvand tänapäevani eriti muutunud. S. de Beauvoir on märkinud, et naiste harjumus olla passiivne, püüda kõigile meeldida ja mitte tulla avalikus ruumis esile võib olla tingitud sajandeid kestnud meeste ülemvõimust. Naised ise taastoodavad allumispraktikaid.

Lilli Suburg. Rätik varjab eluaegset armi põsel. Allikas: EKLA-12219-47101-76358

Naist on käsitletud mehe omandina, kes sobis järglaste saamiseks ja tasuta teenijaks. See kajastub ka keeles. Näiteks on tänini kõnepruugis väljend “naine sünnitas mehele kolm last,” just nagu naine oleks mehe tellimust täitev sünnitusmasin, ilma et tal endal oma lastega mingit pistmist oleks. Naistelt oodatakse usinust, korralikkust ja oma rollis püsimist. Sooroll on nagu kätteõpitud teatriroll, kus sõnad võivad sassi minna. Seepärast on ka meestest haritumatel naistel hapram enesehinnang ja avalik esinemine koos parastavate netikommentaaridega ei mõju neile innustavalt. Karistada saab naine, kes hälbib sissekäidud naiselikkuse rajalt. Tal on rohkem kaotada kui võita, sest ta läheb ja püüab anda endast kõik ning ootab soorituse eest kiitust. Kummatigi loeb julge naine hiljem netikommentaariumist, et on inetu, vana ja rumal vahukeerutaja. Naist inetuks ja vanaks nimetada ühiskonnas, kus naise tähtsaimaks väärtuseks peetakse nooruslikkust ja ilu, on eriti õel. Mis saab arvamust avaldanud naisest edasi? Mõni tuttav ehk poetab, et nägi teda telekast, Facebookis tuleb artikli või saate postituse alla 15 laiki ja sellega kogu lugu lõppebki.

Ma ei leia, et netikommentaarid või kriitika mehi üldse ei häiri, aga mehed on aastatuhandeid avalikus elus osalenud, mis paneb oletama, et nende nahk on selles osas paksem. Eriti käib see poliitikute kohta, aga just poliitikasaadetesse oleks rohkem naisi vaja. Naised, kes tunnevad, et neil on midagi öelda, peaksid seda siiski tegema. Teisalt tuleks anonüümsete kommentaaridega midagi ette võtta, sest laim ja vihakõne ei kuulu sõnavabaduse hulka.

Bioloogiline paratamatus?

Krister Paris

Üks põhjapanevamaid teoseid teemal, miks osutuvad mehed laias laastus alati naistest edukamaks, on praegu ka eesti keeles müügil olev Susan Pinkeri teos „Sugude paradoks”. Raamat võrdleb nõrkade eeldustega (näiteks autismispektriga) poisse, kes hilisemas elus edukaks osutuvad, tugeva saavutusvajadusega naistega, kes hiljem oma karjääri otsustavatel hetkedel kõrvale tõmbuvad. Autor küsib, miks pärast aastakümneid tööd sugude võrdsuse nimel on ikka veel panganduses, äris, reaalteadustes ja poliitikas kõrgetel kohtadel rohkem mehi, ja jõuab järeldusele, et diskrimineerimine on kõigest osa probleemist.
Pinkeri väitel on inimese bioloogia ka tema saatus. „Inimesed on programmeeritud,” kirjutab ta. Naised on Pinkeri sõnul ehitatud lähtudes „mugavusest, mitte kiirusest”. Mehed riskivad rohkem ja on seetõttu nii haavatavamad kui ka edukamad.
Kriitikud viitavad, et empaatiavõime ja edu pole tingimata üksteist välistavad. Pinkeril jääb ka lahtiseks, et kui kõik sõltub bioloogiast, siis miks ikkagi mõni naine suurkorporatsiooni või riigi etteotsa jõuab?


Minu kommentaar

S. Pinkeri käsitlus paistab liigituvat samasse kategooriasse, kuhu J. Grey "Mehed on Marsilt, naised Veenuselt" ja muu bioloogilist determinismi kummardav pseudoteadus. Oled lugenud neist üht, oled lugenud kõiki ja kuna ma Grey'd olen lugenud, siis Pinkerit ei loe, aga leidsin hea arvustuse, kus võrreldakse võrreldamatuid, kaht Susanit: Susan Pinkerit ja Susan Faludit. Kaks naist, sama eesnimi, aga kardinaalselt erinev suhtumine soorollidesse. Pinker põhjendab naiste ja meeste sotsiaalset olukorda hormoonidega, Faludi kultuuriga, kus ringlevad kindlad müüdid ja diskursused, mis naisi ja mehi ainult teatud rollides näha ja näidata soovivad ja rollist hälbimisi maha vaikivad ning moonutavad. Kui Faludi teooria annab lootust asjade paranemisele, siis Pinkeri bioloogilise roboti jutt seda ei tee. Oleme programmeeritud ja kogu moos.
Kas naised, kes on oma alal meestestki paremad ja maailma tipus, on vigased robotid?

Mina ei poolda bioloogilist determinismi vaid arvan, et sugu on sotsiaalselt konstrueeritud, seda on juba palju ümber konstrueeritud ning töö jätkub. Protsess võtab lihtsalt aega ja seepärast tundub vahel, et miski ei muutu. 

Aga küsige valjemalt!

Mari Peegel, kultuuritoimetuse juht

Soovitaksin Fideelia-Signe Rootsi tõstatatud naiste ja meedia probleemile läheneda teise nurga alt, mitte süüdistada patriarhaalse ajalooga ühiskonda. Tegelikult ei peaks asjaolu, et Lydia Koidula kirjutas 150 aastat tagasi varjunime all, mõjutama oluliselt meie praeguseid teadlikke käitumismustreid. Selleks, et meedias ja avalikus elus oleks näha rohkem naisi, peaksid väljaanded ja avalike ürituste korraldajad neid sinna rohkem kutsuma, mitte kasutama demagoogilist kaitset stiilis: „aga naised ju ei tule saatesse, ei kirjuta artikleid”. Olen ka ise ajakirjanikuna aastaid lugusid tellinud ja pole kordagi põrkunud naisautorite ebaadekvaatse tagasihoidlikkusega. Seega julgen väita, et väide „naised ju ei tule” on lihtsalt üks laiskadele toimetajatele kasulik müüt. Kui ei saa esinema ühte naist, tuleb otsida järgmist, kuid sellised saateid, nagu oli näiteks 10. märtsi „Vabariigi kodanikud”, kus Aarne Rannamäega vaagis äärmuslikku poliitikat neli meest, ma küll enam vaadata ei soovi.
Olen aga nõus, et palgatöö- ja koduvälistes tegevustes nagu teleesinemine osalemine on naiste jaoks tõesti raskem kui meeste jaoks. Kuid mitte emapiimaga saadud või õpitud tagasihoidlikkusest, vaid praktilistel põhjustel – eesti naine teeb kodutöid poole rohkem kui eesti mees. See on üks neid kohti, kus Eesti ikka veel patriarhaalne ühiskond oma palet näitab, kuid selle muutmiseks läheb vaja tõsisemaid poliitilisi valikuid ja otsuseid, kui on meie meediaväljaannete võimuses.

Minu kommentaar

 

Koidula mõju tänapäeva naistele ei tohi võtta otseselt ja sõna-sõnalt. Ma ei mõelnud, et Koidula varjunimega esinemine oleks otseselt seotud tänapäeva naiste konkreetsete valikutega vaid et Koidula oli oma ajastu tõekspidamiste ohver ning need samad tõekspidamised on väga visad kaduma. Kuna Koidula eluajal peeti naiste avalikku esinemist väga häbiväärseks, ei soovinud ta saada külge sinisuka kuulsust. Tänapäeval ei ole avalik sõnavõtt naiste jaoks enam otsesõnu häbiasi, aga aastasadade vältel kujunenud suhtumised ja eelarvamused mõjutavad ikka veel naiste enesekindlust. Varjatud sõnumid, mida naised keskkonnast vastu võtavad kannavad vanade aegade uskumusi ja ajavad kombitsad isegi sooneutraalse kasvatusega naistesse. Kasvatab ju terve ühiskond, mitte ainult pere. 

Peegel jõuab tõdemuseni, et naistel pole aega avalikus elus osaleda, kuna teevad meestest rohkem koduseid töid, aga millegipärast ei näe seost selle fakti ja õpitud soorolli vahel. See ongi õpitud käitumine, kui naine kodus mehest rohkem rabab. Ta on õppinud seda oma vanaema ja ema pealt, tuttavatelt, meediast, reklaamidest, raamatutest ja ka sõnatutest žestidest. Ega meestelgi lihtsam ole. Tunnen mitut meest, kes ei taha autodest midagi teada ja keda selle eest nii mõnigi vanem mees kirub. Mees sündigu, rooliratas käes.

Mari Peegeli lõppjäreldusega olen nõus: patriarhaat kestab ja meedia saaks siin palju ära teha.

 

Rohkem sallivust! Külastage ka feministlikku Youtubi kanalit Lilli ja Soomustüdrukud ning Feministeeriumi.

Nõukogude Naine 1960-7

Läänerindel muutusteta

Ma ei hakka kõiki oma vahepealseid seiklusi üles lugema, sest peale rindade ei eruta enamikku niikuinii miski. Oota, tegelikult on mul siin intelligentsemaid lugejaid ka. Neile pakub ehk huvi, et tegin oma vanaisa Karl Taevile vikipeedia lehe. Ta vääris seda juba ammu. Lapsena arvasin, et vanaisa on maailma kõige targem inimene ja et temaga vaielda tähendab pühadust teotada. Praegu arvan, et vanaisal oli kadestamisväärselt seiklusrikas elu, kus ta sai end maksimaalselt teostada. Igaüks ei suudaks varemetes ülikooli taaskäivitada. Tal olid aga ka head sõbrad ja toetav perekond.

Mu õde tuli vahepeal ideele teha esoteerikat parodeeriv kodulehekülg http://knopkaingel.jimdo.com/. Mina asusin akadeemik Dr Insomadina rolli ja õde hakkas Knopkaingliks, kes töötab koos koeraga Pi2. Esialgu jagasime linki Facebookis, aga ei öelnud, et oleme autorid. Leht saavutas kiiresti suure populaarsuse. Mõned arvasid, et autor on meessoost ja üks lausa mõtles, et kuna on kraanad ja kopad, peab autor olema meessoost ehitaja. Soovitan lehte aeg-ajalt taaskülastada, sest täiendame seda uute teenustega.

Muide, mu õde Elo-Maria Roots on romaanikirjanik. Hiljuti ilmus tal esimene romaan Vaimude jaam. Olen selle läbi lugenud ja soovitan soojalt. Värskendav. Mind inspireerivad revolutsioonilised lood, kus inimesed teevad rohkem kui neilt oodatakse. Romaanis asutakse koolisüsteemi alustalasid lammutama. Seal kohtab väga kummalisi inimtüüpe ning loomulikult ei puudu ka armastus ja surm. Otsige revolutsioonilist meistriteost raamatupoodidest!

Püüan hoida kondiitrialal käe soojas, sest kuna kool on läbi ja tööl ma ei käi, võivad oskused rooste minna. Kahjuks on mul kodus nii väike ahi, et üht kilo küpsist teen pool päeva. Suuremale ahjule hetkel ruumi pole. Kannatamatu inimesena tunnen, et liiga pikk köögis toimetamine ahistab mind, emotsionaalne kasu küpsetistest aga korvab mu piinad. Mulle meeldib inimestele enda küpsetatud asju viia. Nad on selle üle õnnelikud ja annavad alati positiivset tagasisidet.

Mul on mitu unistust: suure ahjuga suur köök, koer ja mõned veel.

Eile ilmus muusikavideo Poliitika strippar Marcolt. Seekord tegime sürri poliitilise video. Osa filmisime märtsi lõpus jube külmas Londonis ja osa Tartus, sealhulgas ka raekoja ees. Täna hommikul selgus, et see on Youtubist maha võetud, kuigi rinnanibud olid siivsalt kleepsudega kinni kaetud. Marco sõnul olevat Anu Saagim sellisest asjade käigust lausa šoki saanud: mis maailmas toimub? Videos pole midagi skandaalset. Peale Elu24 kaebust pandi video tagasi, aga vanusepiiranguga. Varjatakse paaniliselt laste eest inimkeha, aga samas müüakse lastele mängurelvi ja näidatakse massimeediast vägivalda. Vahel tahaks sisepagulusse tõmbuda. Seda eriti siis, kui ma postitan Facebooki midagi loomõiguste või naisõiguste teemal ja saan vastu isiklikke solvanguid võõrastelt vanameestelt, kes on kunagi ise mu sõbrakasse roninud, sest tissid on toredad, aga nüüd avastavad, et ma oskan mõelda ka. Maailm on muutumas minu jaoks liiga ahistavaks ja ma ei tea, kaua ma jaksan tuuleveskitega võidelda.

Facebookiga on halvad lood. On vaid aja küsimus, millal mind sealt igaveseks blokitakse ja põhjuseks on rinnad. Sain viimati 24-tunnise Facebooki keelu pildi eest, kus olen palja rindkerega, kuigi mu rinnanibusid polnud seal näha. Nagu teada, siis on just nibud see kurja juur, mida kellegi silmad näha ei tohi. Kui need on kinni kaetud, võivad rinnad olla paljad, sest siis nad nagu enam ei olekski needsamad rinnad. Absurdne. Meestel endiselt võivad nibud katmata olla. Kuigi viimasel ajal hakkab minus käelöömistunne tekkima, peaks suvel ikka midagi ette võtma, sest ei taha ebaõiglusele alla vanduda. Kui suvi üldse tuleb.

Screenshot FB poolt eemaldatud pildist

Täna oli võrdse palga päev. Sel päeval räägitakse ammutuntud piinlikust probleemist: mehed saavad naistest rohkem palka. Eestis on EL üks suurimaid palgalõhesid 27,7 %. Selle puhul pakuti paljudes söögikohtades tilliga einet 27,7% kallimalt kui tillita einet. Käisin Vilde tervisekohvikus tilliga rooga mekkimas. 5-eurosele toidule maksin juurde palgavaheprotsendi 1.40.

Õhtusöök viiele

Sissejuhatus

Sõitsin maale ema sünnipäevale, kui OÜ Filmimees mulle helistas ja pakkus osalemist saates „Õhtusöök viiele“. Vaatan telekat harva ja olin seda saadet ainult vilksamisi jõukas näinud. Uurisin natuke tausta ja lõpuks ütlesin, et mul on äge enda kujundatud köögimööbel, teeme ära.

Ema sünnipäeval katsetasin stoovitud porgandeid ja sirvisin vanu kokaraamatuid. Salvestuseni oli aega ainult paar päeva. Nende sisse pidi mahtuma maalt Tallinna minek, sealses atekas filmimine, sõit Tartu, kodu koristamine, shoppamine ja esimese õhtusöögilise külastamine.

Ma olen ikka täitsa hull. Ma ei tee ju süüa. Mina ei oska. Ainult magusad küpsetised. Sven teeb soolast sööki. Ja üldse, Sven vastutab meie kodus köögipoole eest, sest see meeldib talle.

Vaatasin arhiivist saateid. Mind hakkas häirima saate algustekst, kus öeldakse, et käiku lähevad nurjatud võtted ja mürgised kommentaarid. Kirjutasin saate toimetajale, et arvasin, et tegemist on laheda elustiilisaatega, kus seltskond põnevaid isiksusi huvitavaid lugusid vestab ja häid sööke maitseb, nüüd aga selline negatiivne alatoon. Ütlesin, et minu motivatsioon sellega langes ja ma ei tunne enam soovi saates osaleda. Leping oli alla kirjutamata. Toimetaja vastas, et ta polegi seda teksti kuulanud ja veenis mind osalema pika kirjaga, kus selgitas, kui tore saade see tegelikult on. Kuna olen riskialdis ja alati valmis uusi asju proovima, jäin lõpuks nõusse. Uue hooaja mõned esimesed saated algasidki rõõmsamalt, ilma koledate ähvardusteta, aga hea, et ma saatesse veel tänulikku kirja saata ei jõudnud, sest millegipärast pandi vana sissejuhatus tagasi. MIDA see neile küll annab?

Kuid nüüd taas salvestuse-eelsesse aega. Madistasin peale ema sünnat atekas ja sättisin oma maale nähtavale. Võtterühm koosnes kolmest inimesest. Pidin end täislausetega tutvustama ja oma töödest rääkima. Kuna tegelen ise ka filmimisega, ei valmistanud mulle erilist peavalu ei täislausetega rääkimine ega ka kaamera ees olek. See meeldis võttegrupile, kes ei jõudnud ära kiita, kui hea on filmida filmimisega tegelejat. Tean, kuidas operaator ja intervjueerija mõtlevad ja tean ka, et showbisnesis püütakse alati skandaali tekitada.

Peale intervjuud sõitsin Tartu ja hakkasid ettevalmistusi tegema. Sven oli kergelt närvis ja ütles, et võib mind aidata küll, aga ei taha, et teda telekas näidatakse. Õnneks ei näidatud ka.

Anise pool

(Vaata saadet)


Esimene kokkaja oli Anis Arumets, kes tegi süüa oma ema restoranis. Olin pettunud, et me Anise koju ei saanud minna. Saade on ikka kodukokkadest ehk inimestest, kes teevad süüa oma kodus. Anise ema restoranis kohtusin esmakordselt teiste osalejatega. Esimene asi enne sööma asumist oli intervjuu. Pidime Anise menüüd lugema ja ütlema, mis meile toitudega seostub ja mis võib nende tegemisel valesti minna. Enne intekat selgus, et maja peal pole ühtegi peeglit ja ma puuderdasin end liftis peegli ees. Panime sel ajal lifti seisma ja kuigi maja tundus vaikne, tuli just samal ajal üks tädi trepist alla ja kurtis, et lift ei tööta.

Kui tuli aeg lauda istuda, pani võttegrupp Anise keset ruumi seisma ja käskis tal öelda, „ehk soovite köögist läbi astuda ja vaadata, kus ma teile toidu valmistasin?“ Tavaliselt lisatakse: „Ma ise lähen toimetama“. Kõik kokad teevad sellise sissejuhatuse, isegi kui neil polegi toimetamist. Anis pidi selle kaks korda läbi tegema ja mind ajas see hirmsasti naerma, kuigi olen ju ise ka filminud. Läksime ta ema kööki, mis oli vägev.

Lauas olime kõik veidi kanged ja püüdsime harjuda teadmisega, et meil on puusal mikrofoni nelinurkne karp ja kaeluse küljes mikrofon, et helimees istub nurgas ning iga meie sõna on talle teada ja jääb ajalukku. Ruumi valgustasid kaks tugevat prožet. Operaatoripaar Tipp ja Täpp hakkasid filmima. Mitte segi ajada Elu24st tuntud Tipi ja Täpi ega ka lastesaate omadega.

Üldiselt käib see nii, et kokk toob roa lauale ja ütleb näiteks: „Tegin esimeseks eelroaks salati.“ Kõik maitsevad ja räägivad, kuidas tunne on. Siis teatab korraga toimetaja, et nii, võtame teemaks (näiteks) petmise. Ja mina hüüan spontaanselt: „See on nii naistekas!,“ misjärel kaameramees Täpp kutsub mind ärritunult korrale, sest spontaansust pole ette nähtud ja hiljem ütlen mossitades, et ta tekitas ähvardava õhkkonna.

Anise juures rääkisime eksootilistest toitudest, alkoholismist ja rassismist.

Mainisin seal, et näksisin ükskord konna, sest mulle öeldi, et see on nagu kana, aga tegelikult ei olnud, sest kerge lima oli peal.

Joomisest rääkisime palju pikemalt, kui saatesse jõudis.

Saadet vaadates ajas mind naerma, kuidas jutustan oma rassistlikku unenägu. „Kohutavad unenäod sul, Fideelia!“ kommenteeris meeshääl.

Kui toidud maitstud, andis iga osaleja oma punktid ja kommenteeris jututeemasid. Intervjuud toimusid igaühega eraldi, sest hinded pidid jääma esialgu saladuseks.


Minu pool
(Vaata saadet)

Järgmisel päeval kokkasin ise. Olin eelnevalt tööde järjekorra üles märkinud. Mul on nimelt väike katkine pliit. Ma saan korraga kasutada ainult kas väikest rauda, mis töötab ainult maksimumkuumusel ja praeahju või ainult suurt rauda. Efektiivseks ajakasutuseks plaanisin teha toite läbisegi, mitte kindlas järjekorras. Päris mul lastigi oma plaani järgi tegutseda. Öeldi, et selleks, et kaamerameestel parem filmida oleks, peaksin iga toitu tegema järjest algusest lõpuni. See tähendas pause ja seda, et külalised tuli kutsuda pool tundi hiljem. Üks kaamera ka vahepeal streikis, aga sai korda.

Pingeline päev algas jõusaalis. Mu treener Artur oli väga elevil. Külmetuse tõttu polnud ma juba kolm nädalat trennis käinud ja tundsin end suhteliselt nõrgana, kuid adrenaliin päästis mind. Energiat oli päris kõvasti. Treener pani mulle raskusi ka juurde. Klubi tahtis minu arvelt reklaami saada ja sedamööda, kuidas ma saalis masinalt masinale liikusin, jooksis minuga kaasa klubi reklaamtahvlit kandev päkapikk.

Trenn mõjus mulle ergutavalt. Peagi hakkas minu pool kodus hull kokkamine. Mu korter täitus inimeste ja videotehnikaga. Mööbel tõsteti ringi. Puhvetkapi ees tääkliilia all võttis platsi helimees, kes kõik viis päeva käis ringi muheda ilmega, nagu ta teaks midagi, mida meie ei tea. Kaks heledat prožet pandi keset tuba. Elekter läks kaks korda ära, aga õnneks saime tagasi. Paneb imestama, et suhteliselt uues majas on nii nõrk elektrisüsteem.

Tipp, Täpp ja mina oleme valmis!

"Maitse järgi soooola!"

Pauside ajal, kui toit oli praeahjus ja filmida midagi polnud, luges kogu võttegrupp mu raamatuid. Mu tuba nägi välja nagu raamatukogu lugemissaal. Vaata, mida võttegrupp minu juures luges! :) (piltide autor ei ole mina, ma ikka oskan fokusseerida! :)

Süüa tehes pidin kaamera poole vaadates oma tegevust kommenteerima. Saatejuht esitas vahepeal küsimusi, aga osa ideid tekkis ka endal kas käigu pealt või oli juba varem plaanitud. Telekoka roll oli keerulisem kui olin arvanud. Tuli end jagada mitme tegevuse vahel. Peale saadet on osad küll öelnud, et ma olevat telekas mõjunud vabalt nagu tõeline köögihai, aga ma ise arvan, et alati saab paremini. Kuna võttegrupp oli lahe, siis tõesti närvi sisse ei tulnud. Nalja pidi ka saama, sest me ei teinud „Vabariigi kodanikke“ vaid meelelahutussaadet „Õhtusöök viiele“.

"Veits pekkis, ma pesin põlled ära, kaks põlle..." :D

Kahjuks lõigatakse see saade nii lühikeseks, et enamus head materjali jääb välja. Võttepäev võib venida teinekord lausa 12 tunniseks. Huvitav, milleks oli vaja sisse jätta minu fraas: „Veits pekkis, ma pesin põlled ära, kaks põlle...“, aga samas on palju sisukamad jutud välja jäetud. Keda see huvitab, mitu põlle ma ära pesin? Tõenäoliselt läks selline absurd lihtsalt hästi kokku sellega, kuidas ma korduvalt Svenilt nõu küsin ja kui puder üle keeb, teda appi hüüan, sest käeulatuses pole ainsatki lappi, millega pliiti pühkida, aga kui ülekeenud toit kuumal pliidil ära kuivab, on seda juba väga raske sealt ära saada. Kiire tegutsemine kriisiolukorras on tähtis, seega ma ei hüüdnud teda üldse ilmaasjata. Sellistel hetkedel meenub, et enne salvestust kinnitasid kõik, et kui ma ajahätta jään, tulevad nad mulle appi, aga kuhu nad jäid, kui neid tõesti oli tarvis?!

Saade on kodukeskne ning sellest lähtuvalt jutustasin ka rohkem oma kodust ja perest. Kuna aga saatetegijate eesmärk oli hoopis näidata koomilisi seiku, kuidas naine köögis ehk „oma pühakojas“ meest appi kutsub, jäid kõik mu lood välja. Üks tore välja jäetud perekonnalegend seoses suure tordivaagnaga, kõlab nii:

Mu isa vanaisa Herman oli Saksa juut, kes oli kolinud perega Peterburi ja oli viimase tsaari Nikolai lähedane sõber, suur relvaärimees. Tsaar andis talle teenete eest aadlitiitli. Revolutsiooni ajal sooritas Herman enesetapu. Pärast mehe enesetappu tuli ta naine (mu isa vanaema) Saksamaalt Baierist pärit Amalie tütrega Eestisse, kaasa aga organiseeris mitu vagunitäit relvi, et Eestis nendega äritseda. Samuti võttis kaasa hunniku lauanõusid, väidetavalt tsaarile kuulunud elamisest. Eestis hõõrus tsaaride nimed ja näod nõudelt maha, et ohtlik ei oleks, kui keegi avastaks. Nõnda olevat see vaagen meile jõudnud.

Hoogu sattudes rääkisin veel lugusid oma karmist ja feministlikust vanavanaemast. Näiteks oli pere rahakott tema käes ja suur võtmekimp vööl. Ta tütar Armida oli kunstnikuhing, kellel ema Amalie tööd teha ei lubanud. Armida abiellus eestlasega. Ühel päeval küsis Armida matroonilt kinopiletite jaoks raha ja läks abikaasaga õhtut veetma. Kuna kinopiletid osutusid odavamaks, ostsid nad ülejäänud raha eest kommi. Kodus tegi Amalie skandaali, sest tema meelest oli ebaaus, et noored talle eelnevalt ei öelnud, et kommi ka veel tahavad. Ülejäänud raha oleks pidanud talle tagasi tooma.

Seda lugu ma salvestusel ei rääkinud, aga teatavasti oli 1930ndtel aastatel vaimude väljakutsumine väga moes. Vabal ajal kogunes Amalie koju okultismihuviline seltskond ja tollal allameetrimehest isa teadis veel oma eluajal rääkida, et kuna teda seanssidele ei lubatud, olevat ta ukse vahelt piiludes näinud, kuidas taldrik tõesti LIIKUNUD.

Mul oleks oma värvikast suguseltsist veel palju kõnelda. Köögiseinal rippuvad reeglid, mida korduvalt saates näidati, pärinevad mu kodundust õppinud vanatädi Hilda eestiaegsest konspektist.

Muide, kohe peale saadet saatis mu filoloogist sõber mulle infot sõna „stoovima“ kohta: „Eesti esimeses kokaraamatus "Köki ja Kokka Ramat" (1781) oli see sõna juba olemas, seal küll kujul "tuuvima", nt: "Rohhilisse herne-koune tuwida".

Ahju iseärasuste tõttu ning kaamerarikke pärast venis asi pool tundi üle. Filmimise tõttu korduvalt edasi-tagasi nihutatud lauamürakas oli koormatud filmitehnika, kohvitasside ja muu jamaga, mille vaevu külaliste saabumiseks eemaldada jõudsime.

Iga kodukokk peab tegema õhtusöögilistele üllatuse. Ajavahe otsusest saates osaleda kuni salvestuseni oli niivõrd lühike, et valisin lihtsa asja. Näitasin neile oma lühifilmi Mehe tee, millest ka elueesmärkide teema. Vaataja muidugi jäi filmist ilma, aga mu kodukal on see olemas. Lisaüllatuseks olid aktipildid. Tahtsin neile midagi kinkida, aga nagu öeldud, ettevalmistusaega ei olnud, siis just need juba olemasolevad ilusad pildid tundusid selleks hästi sobivat.

Õhtu sujus hästi. Anis küll ei söönud midagi peale pavlova, aga me saime sellegipoolest normaalselt läbi. Feminismiteemaga olgu nagu on. Elu24-s oli suur uudis, et feminism jooksutas Anisel juhtme kokku. Võib-olla ei suutnud ta hoopis seetõttu midagi öelda, et põrnitsesin teda kurjakuulutavalt? :) Tegelikult ma polnud põrmugi pahane, aga nalja peab ka saama. Me ei ole igavad kuivikud vaid inimesed oma kiiksudega. Kokkuvõtteks võibki nentida, et saade andis üsna tõepäraselt edasi mind mu kodus. Selline ma olengi: spontaanne, äkiline, rabe, kõhklev, otsustav, julge, lõbus, paks, peenike, noor, vana, kukk ja kana. Kergendusega tõdesin, et tüütu meeshääl jäi minu puhul suhteliselt tagasihoidlikuks. Mitmetes eelmistes saadetes oli ta end üsna labasest küljest näidanud, püüdes iga hinna eest kodukokki naeruvääristada. Taustamuusika oli ka vahepeal mõnusam, ei olnud pidevalt ühesugune vaid muutlik. Jõusaalikaadritega jäin rahule. Hoolimata sellest, et ei olnud kaua trenni nägu näidanud, tundus mu keha mulle telerist vaadatuna päris ilus ja sihvakas.

Saade „Õhtusöök viiele“ on huvitav antropoloogiline eksperiment. Kahju, et hea materjal on meelelahutustööstuse teenistuses. Sotsioloogid saaksid sellest põhjalikke uurimustöid kirjutada. Reality showd võiksid ülikoolidega koostööd teha ja maailm oleks kindlasti parem paik.Kui järgi mõelda, siis "Õhtusöök viiele" reality show ei ole, sest tegevus toimus kontrollitud keskkonnas ja filmitavad teavad alati, kui kaamerad käivad, samuti antakse jututeemad ette.

Ingridi pool
(Vaata saadet)


Peale seda „Õhtusöök viiele“ seeriat, kus tegid kaasa strippar Marco, Billeneeve jt. kartsin, et ka mind ja mu kaaslasi tahetakse lolliks teha. Eriti „hea idee“ oli operaatoril muidugi salaja Billeneeve seelikualust filmida. See ajas mul harja punaseks. Isegi voliniku arvamust pole vaja, nägemaks siin sulaselget soolist ahistamist. Kodukokkade nimetamine friikideks pole ka kuigi viisakas. Friikide all on mõeldud siinkohal ilmselt veidrikke, mitte selliseid oma ala fänne nagu arvutifriik, kokandusfriik.

Elu24 ei säästnud friigishow nimetusest ka meid. Õnneks läks meie seltskonnal muus osas paremini. Huumor, mis meie kulul on tehtud, ei mõju pahatahtlikult. Pean siinkohal huumori all silmas viisi, kuidas on teostatud saate montaaž: mida on välja jäetud ja mida nimme rõhutatud. Üks asi, mis häiris, oli saade, kus Ingrid Saarna kokkas ja kõik minu kiidusõnad olid välja jäetud. Nii jäi vaatajale ekslik mulje nagu ma oleksin Ingridi superheade toitude üle ainult nalja visanud või kriitikat teinud. Õnneks on Ingrid chill, saab aru, et meedia tahab verd, higi ja pisaraid.

Ingrid juures rääkisime taimetoitlusest. Enamus juttu jäi muidugi välja. Mina rääkisin, et lihaste arengu tõttu peaks saama ka loomseid valke, AGA minu kaugem ideaal siiski on taimetoitlus. Alustan sellest, et üritan turult hankida kodupeetud loomade liha, seejärel uurin, kas valgupulbrit, juhul kui selle tegemisel ei ole loomi tapetud, saaks asendada lihaga. Parim oleks kunstlik liha. Me ei taha ju teada tegelikult, kuidas loomi tapetakse! On ebaõiglane süüa elusolendit, kellel on oma karakter ja individuaalsus.

Intervjuu ajal rääkisin seoses koolisüsteemiga ja oma ideega teha oma vanas maakoolis perfokas, ühest Joseph Beuys’i teosest I Like America and America Likes Me.

Mitmes saates jutustasin oma lemmikkunstnikest, kes mida on teinud ja kuidas on mind innustanud. Loomulikult jäeti kogu see hariv info välja. Palju naljakam on ju vaadata, kuidas inimene mõtlikult arutleb, mitu põlle ta pesi ja millal ta murulaugu munavõi sisse segada kavatseb.

Ingridi juures palusin, et võiksin intervjuude ajal päikeseprille kanda, sest kolmandaks võttepäevaks oli ere valgus mu silmad tundlikuks teinud. Mul ei lubatud prille ette panna, sest kõik kaadrid pidid olema ühesugused. Sellest ongi tingitud tumedad silmaalused ja kissitamine kolmandal päeval. Ma ei saanud vahepeal silmi lahti hoida. Kuulasin saatejuhi küsimuse suletud silmadega ära ja vastamise ajaks tegin luugid lahti. Telekas nägid mu silmad kolmandal päeval üsna jubedad välja.

Reno pool 
(Vaata saadet)

Saatest jäeti välja, kuidas füüsikutaustaga maavanem Reno Laidre tegi meile showd kummikarudega. Olen keemiateatrit varemgi näinud, aga erinevas taustsüsteemis. Hoopis šefim on näha ehtsa leegiga kaloreid põletavaid kummikarusid ringi lendamas maavanema elutoas, kui füüsikainstituudi hoovis. Jäätise valmistamine oli ka väga lahe. Munade uputamine pakkus hasarti. Ma ei teadnudki, et selline toit ka olemas on. Õhtu kulges hoogsas tegevuses. Reno kinkis meile Piirissaare sibulaid ja küüslauke, aga mul on oma 2006. aasta Piirissaare reisist vägevad mälestused. Ei mingit turistinänni vaid giidiks vipsis, aga lahe kohalik vanamees ja feminismiteemalise kirjanduse studeerimine mändide varjus.

Jututeema "petmine" nagu ka enamus teisi teemasid ei tulnud üldsegi meil loomulikul teel vaid saatejuhi soovil. Kõik muidugi kohe laitsid petmise maha. Mina avaldasin oma alternatiivse seisukoha. Keegi peab ju ometi hallist massist erinema. Tegelikult üsna silmakirjalik, et kõik ütlevad, et petmine on vale, aga samas on enamus mehi, aga aina enam naisi elu jooksul oma abikaasale truudust murdnud. Kas poleks praktilisem see asi kohe selgeks rääkida, kui hiljem pisaraid valada? Tean vanapaare, kes juba nooruses leppisid kokku, et nad ei ole teineteise omanduses, kuigi armastavad teineteist. Neil on kõrvalsuhteid olnud, kuid nad elavad õnnelikult koos. Armukadedus on hirmus nähtus. Arvestades sellega, et enamik inimesi armub elus korduvalt erinevatesse inimestesse, kes vahel on isegi erinevast soost, ei ole mõistlik tekitada endale ja teistele stressi, nõudes eluaegset… vanglakaristust? Sest abielust tahetakse vanglat teha.

Leno pool

(Vaata saadet)

Eetrisse paisatud viimane saade oli eriti lühikeseks kärbitud ja meeshääl nimetas mind kunstnikuprouaks. Kust sellised ajugeeniused tulevad?

Õhtusöögi algus venis pikaks. Meid toodi autoga küll õigeks ajaks kohale, kuid pidime autos ootama üle poole tunni, enne kui tuppa lasti.

Leno on puhtakujuline flegmaatik, nii et kui ta midagi rääkima hakkab, on see minu jaoks nagu vastupidavusperfokas: kas suudan lõpu ära oodata? Ei? Jah! Ei! Jah! Aga nagu ta ise ütleb, et kui ta „mehhiklane välja tuleb“, võib ta korraga röögatada ja kätega vehkides pööraseid lugusid rääkida. Märkasin saadet vaadates, et montaažiga oli Leno tegevust osaliselt kiirendatud ja muhelesin endamisi.

Olime Lenoga mitmes asjas ühel nõul, näiteks feminismis ja petmises.

Üllatuseks maalis Leno abstraktse pildi ja ta sõber Everado tegi muusikat. Jutuks tuli kunstiteose hind, et kas teos on oma hinda väärt. Selgitasin, et kunstnik ei pea oma töid ise reklaamima. Arenenud maailmas teevad selle töö tema eest ära vastava hariduse saanud asjaajajad nagu diiler, galerist, mänedžer.

Meil paluti veel rääkida kodusünnitusest, eri rasside vahelisest abielust ja paljust muust. Tõenäoliselt sellest, et viimases osas tuleb alati kingitus ja kommentaarid kodukokkade aadressil, ongi viimane osa alati lühem ja osalejate seostatud kõneluse asemel saab publik kuulda mõttetuid repliike, mis ei anna uut huvitavat infot. Õnneks sai vähemalt nalja: ma ei mäletanud salvestusel, et inglise keeles tähendab horseradish mädarõigast. Mehhiko stiil, sealt võib tulla mida iganes.

Tulemused: Anis 33 p viies koht, mina 35 p neljas, Ingrid ja Leno said 40 p ja Reno võitis 44 punniga.

Imestasin lõpus ette loetavate tekstide üle. Mis minu teksti puutub, siis see ei vastanud üldse tegelikkusele ja kui uurisin, millest need järeldused, vastati, et vaatajal peab ka huvitav olema. Oli siis või?

Minu kohta oli öeldud, et „pabistasid päris kõvasti“, kuigi ma ise küll endal absoluutselt närvi sees ei tundnud olevat. Olin lihtsalt spontaanne. Kui ikka puder üle kees või äge põll ununes ette panemata, sain pahaseks, aga pabinat ei olnud, tehke või tina. Tõlgendamise küsimus.

Kaaslased väitsid, et ka nemad polevat aru saanud nagu mina pabistanud oleksin. Samuti on mitmed inimesed mulle peale saadet öelnud, et ma olevat end kaamerate ees vabalt tundnud.

Lisaks kõigele oli mu lõputeksti veelgi lühendatud. Ma ei tea, kas selleks, et vaatajal veel huvitavam oleks või selleks, et rohkem pesupulbrireklaame näidata. Seal oli üks mõte mu palja rindkere aktsioonist ka, aga mis läinud, see läinud.

Mulle ei anna asu tõdemus, et meelelahutusbisnis üritab iga hinna eest publiku agressiivsetele tungidele panustada. Juba saate alguses tekitatakse negatiivne meelestatus: „mängu lähevad ka nurjatud võtted ja mürgised kommentaarid“. Tegelikult sai meie seltskond omavahel nii hästi läbi, et pärast saadet kogunesime ühel tormisel õhtul Reno juurde, kus õpetasin pavlova tegemist. Vaatasime kooki süües ühiselt saadet „Õhtusöök viiele“. Ka meie järgmine kohtumine pole enam mägede taga. Saite nüüd intriige.


Siit saab minu saadet järele vaadata, osa nr 41.

Meelelahutustoimkond tegi kõvasti tööd:

http://www.elu24.ee/729550/ohtusook-viiele-friigi-show-jatkub-anis-arumetsa-ja-feminist-fideeliaga/
http://www.elu24.ee/730206/pildid-kunstnik-fideelia-puudis-pilke-varvika-soenguga/
http://www.elu24.ee/730196/tume-harra-napsas-anis-arumetsal-preili-nina-alt-ara/
http://www.elu24.ee/731418/feminismi-teema-ajas-anis-arumetsal-juhtme-kokku/
http://www.elu24.ee/731486/staarfeminist-fideelia-ainus-mis-loeb-on-tissid/
http://publik.delfi.ee/news/ohtusookviiele/feminist-fideelia-leivanumbriks-on-magustoidud.d?id=63885891 h

Kitsed lesbide väljakul ja hullud Karepal

2.06 toimus siis lõpuks Pirnil MA kaitsmine. Kui bussijaamast Narva mnt-le TLÜ poole sammusin, helistas T.V. : „Tead, ma nägin sind jälle unes! Sa jõid kohvikus šampat. Mina tulin ja istusin sinu juurde ja maitsesin sinu klaasist, aga sa said pahaseks, et ma sinu šampa ära joon. See pani mind mõtlema, ega sul napsitamisega probleeme ole?“. Olin jõudnud peaaegu Narva maanteele ja sain vaevu kõne lõpetada, kui pöörasin pead ja kohkusin: minust umbes 10 meetri kaugusel sõiduteel sooritas pikki hüppeid ehtne täiskasvanud metskits! Tugevas stressiseisundis loom tormas, keel väljas trammiteele, kus trammid ja autod tuututama kukkusid. Seejärel jooksis ta ühe poe ukse ette ja seisis seal paar sekundit nagu ootaks sisselaskmist. Sealt jätkas ta teekonda Pirita suunas.

Pirn sai oma magistritöö eest „väga hea“ ning nägi tõeliselt uhke välja. Käisime söömas ja siis läksime Kunstihoone „Sõnastamata lugude“ näitusele, kuhu jäin veel õhtuseks screeninguks ka, kuna Pirn, kellel tekkis kohutav peavalu, läks atekasse magama. Kell kuus hakkasid kaks noort kunstnikku Mateja Glavina ja Petra Hrovatin oma aktsioonidest rääkima ja videoid näitama. Ürituse pealkiri oli "Lesbide ülestõus. Aitab! Me oleme valjemad kui vaikus!". Mulle meeldis, kuidas nad sõpradega kleepisid linnas tänavasiltidele peale oma versioone: “Lesbide väljak” näiteks. Suuri pannoosid ja plakateid paigaldati ka. Politseinikule öeldi, et palun ärge plakateid maha võtke, see on kunstiprojekt ning ei võetudki kohe. Alles paari päeva pärast olid need läinud.

Pärast läksin L.L poole, kus valitses sume varasuvine õhtumeeleolu. Vaatasime mu viimatist videot ja ajasime juttu.

Järgmine täistööpäev lõunapausiga Põhuteatris kulus meil Pirniga kunstisaalides. Loomulikult võttis kõige kauem „Sõnastamata lugude“ väljapanek ja ma tänasin õnne, et kaht seal näidatavat filmi olin varem näinud. Mulle meeldis Minna Hindi ja Liisi Eelmaa videointervjuude komplekt. Koomika oli olemas, probleem olemas, absurd olemas. Mare Tralla töö mõjus alguses üllatavalt, kuid mida rohkem ma ta päevikut lugesin, seda enam hakkas tunduma, et see on lesbifoorumisse saadetud murekiri. Keelekasutus oli üsna omane murekirjadele ning tegevuskäik etteaimatav. Tekkis küsimus, kas sarnasus murekirjadega oli taotluslik ja kas päevik oli kirjutatud juba mõttega see näitusel esitada.

EKKM-is meeldis Köler Prize võitnud kunstniku töö ning lahe oli Sigrid Viir. Timo Tootsi installatsioon nüüd töötas ja ma sain ka lõpuks teada, kui kuulus ma olen. Kunagi ammu, kui seda proovisin ei töötanud. Pirn veel ei tahtnud algul oma ID-kaarti läbi lasta, põhjendades, et foto olevat kole ja tal olevat piinlik, kui see kõigile avalikult nähtavale tuleb. Pärast lasi ikka ja foto paistis seinal ilusam kui originaalis.

Mina autahvlil

Viimane, mida vaatasime oli EKA magistritööde näitus Loovalal. Ronisime järsust trepist üles ja ma mainisin, et kunst ükskord mu tapab, sest higi juba voolas ning jalad olid käimisest ümmargused. Korraga avanes meie ees Art Allmägi magistritöö „Nägin täna öösel unes…“ (juhendaja Teet Veispak). Jahmusin. See oli hea. LGBTQ-temaatika oli lõpuks ometi lihtsalt ja lühidalt kokku võetud. Koomika, absurd, lihtsus. Tõesti fantastiline, et viitsisin treppidest üles ronida ja seda nägin.

Art Allmägi installatsioon

„Sõnastamata lood“ näitus on kokku pandud suuresti dokumentaalsetest materjalidest. Kuna olen varem ise küllaltki palju samal teemal dokfilme ja -asju näinud, jäi ahaa-elamust saamata. Olen muide palju mõjuvamaid filme näinud, kui eelmainit näitusel. On olemas dokfilme testosterooni võtvatest naistest, kes filmi kestel vaataja silme all muutuvad meheks, on filme paduheteronaistest, kes püüavad end lesbiliseks muuta, on mängufilme, kus vanaaja lesbit hoitakse maa all kinni, et ta mehega abielluks ja lõpuks riietatakse ta meheks, on filme… on FILME! Kus need olid? Eks vist Artises, sest OMA Festivali raames näidatakse sealgi päris kõvu filme. On erinevaid näituseformaate, ideoloogiaid ja maitseid, aga praegu olen ma sellises meeleolus, et näitustel võiks olla rohkem suuri mängukarusid ja vähem pikki filme.

Õhtul käisin tädi sünnal. Tädi rääkis, et kavatseb teha meie abiga suure suguvõsa albumi. Sain tädilt oma vanaisa kohta artikleid ja vanaema vanu päevikuid. Loed, kui raske elu oli II ms ajal ja järjest kukub päeviku vahelt kuivanud nelja lehega ristikheinu ja viie lehega sireliõisi… "Jumal hoidku meid kõiki. Vast jätavad osa maad ja metsa meile alles. Nii ilus on oma metsas jalutada.".

Järgmisel päeval käisin Karepal Michael Sagritsa majamuuseumis. Valmistun augustis toimuvaks performance ürituseks „Äng“, mis toimub Karepal ja kuhu mind osalema kutsuti, nii saingi Teet Veispaku nõusse, et mulle seda paika tutvustaks. Lisaks käisime Rakveres näitusel „Minu erootika“. Sven tuli ka Tartust. Näitus ja majamuuseum olid paljutõotava auraga ja ilm oli ilus.

Rakveres on Kondivalu apteek

Rene Reinumäe skulptuur “Haigutav kunstnik”

Jüri Ojaveri teos "Ela ja sära" erootikanäitusel

Sven ja Olga linnupesi uurimas

 Sven hõljub mööda õue

Vestlus nagu tibutants :)

Hiljem sõitsime Sveniga bussiga Tapale ja sealt rongiga Tartu. Tapal passisime ühes urkas.

Rongis lugesin Sacher-Masoch’i romaani „Venus karusnahas“ ning süvenesin sedavõrd, et oleksin Tartu peaaegu maha maganud.

Tartus käisime TÜ kohvikus jäätist söömas ning ma avastasin sealt vana külaliste raamatu, mille esimesed sissekanded olid tehtud kohviku 10.juubeli puhul 50ndatel aastatel. Oma vanaisa nime, kes oli agar kohvikus käia, ma ei leidnud. Ta armastas pigem Werneris istuda. Kohvikus mängis selline muusika, mis hulle rahustab, ja hullud me ju oleme. Normaalne inimene ei teeks oma eluga nii nagu mina.

Või nagu Sven.

5.juunil Tartus pööran pilgu taevasse ja näen, et sajab lund. Tumesinise pilve taustal valgustab päike üle terve atmosfääri lendlevaid võililleseemneid. Keset seemneid lendavad omakorda piiritajad, kelle tiiva alumisi külgi päike oranžikalt valgustab. Seemned maanduvad, kuhu tuul nad viib, et aasta pärast uuesti tärgata. Sinna on palju aega.

Jõulud

Sel aastal sõitsime maale Aivariga tema uue tranduletiga. Kuigi auto on 10 aastat vana, seega mitte päris tutikas, pidin tunnistama, et ma polnud elu sees nii uue auto roolis istunud. Väga mõnus oli. Aivarist on hirmus kena seda uhket istmesoojendustega masinat mulle igavesest ajast igavesti volitada. Minu isiklik 1984. aasta Volkswagen on mattunud mitmemeetrise lumekuhja alla. Siit õpetus, kuidas hoida parkimiskohta: parkige auto sügisel ja uskuge, kevadel peale lume sulamist seisab see samas kohas.

Pärast närvesöövat jõulupaanikat Tartu kaubandusvõrgus jõudsime suure pimedaga maale. Aivar siirdus pärast einet Pärnu poole. Järgmisel päeval toimus perekondlik jõuluõhtu. Kunagi kirjutasin oma blogis, et mul on Turus Soomes uus kuum suhe, aga avalikustada ma seda enne jõule ei saa. Nüüd teen teatavaks, et mul oli suhe roosa raadioga. Armusin raadiosse ühes Turu poes esimesest silmapilgust ja ostsin kolm ühesugust mudelit: endale, Pirnile ja Titaniku galerii näitusele. Pirn armus ka kohe ära. Emale kinkisin muude asjade seas raamatu „Kapiuksed valla“, kuna seal on juttu mu kaubamaja homoteemalisest vaateaknast ning palju muud huvitavat. Minu selle aasta lemmikkingitus tuli Pirnilt. Olen vahel rääkinud, et kunstist on siiber ja kunstnikke on niigi liiga palju, aga lüpsjatest on alati puudus, niisiis hakkan hoopis lüpsjaks. Kevadel käisin oma EKA tudengitega Kaiu külas ühes suures laudas joonistamas ning sellest jäi meile kõigile unustamatu elamus. Pirn kinkis mulle lüpsja stardipaketi: lehmapildiga juustu ja -šokolaadi. Lisaks veel sain Pirnilt ääretult asjakohase raamatu „Rindade ajalugu“ (Marilyn Yalom) ning Hello Kitty roosa suhkruvati. Emalt sain moodsa pehme salli. Tegijad kingitused.

Lüpsja stardikas!

Pirn oli köögis remonti teinud!

Jõulu esimesel pühal hulkusin metsas. Ema elab 15 km kaugusel Kuusikust, kus sel aastal on kõige paksem lumi: 65 cm. Kõrged kuused ja männid kõikusid tuules nagu aegluubis ja puistasid lund alla.

Viskasin vahepeal lumme pikali, et paremini näha. Üsna nihilistlik vaatepilt.

 Pipil oli lumes raske liikuda, aga ta pidas vapralt vastu.

Tartusõit

Jõulu teisel pühal tuli lund juurde ning kahtlesime, kas Aivar mulle järgi tuleb. Lumetormi nimi oli seekord Scarlett. Aivar muidugi ilmus kohale, aga kuna sahk veel meie taluteele jõudnud ei olnud, pidime teeotsa minema, kus Aivar ootas. Kõige raskemad teeolud valitsesid Rapla maakonnas, kus sadu oli tugev ja teed nagu songermaad. Igatahes oli see üsna meelierutav sõit.

Staar

Viibin alates teisipäevast lõpuks Tartus ja mulle hakkab päev-päevalt kohale jõudma, et olen kodus.

Täna jagasin autogramme nagu superstaar. Mind nimelt paluti raamatuesitlusele oma lugemiskogemusest rääkima. Raamatu pealkiri on „Kapiuksed valla. Arutlusi homo, bi- ja transseksuaalsusest“. Raamatus on lisaks ajaloolistele ja hetke põletavatele küsimustele põhjalik ülevaade Eesti LGBTQ kunstist Rebeka Põldsami sulest. Kes ei mäletaks minu Tartu Kaubamaja vaateaknaskandaali? Tegelikult viibis esitlusel kolm inimest, kes sellest midagi ei teadnud. Igatahes on sellest teosest raamatus juttu ning ka pilt on juures. Rääkisin raamatust üldisemas võtmes ning lõpetasin oma ettekande endalegi ootamatult ideega geide ja kunstnike revolutsioonist. See meeldis kõigile ning pärast pidin isegi paar autogrammi andma. Mul oli seljas kuldne pluus ning jalas need vägevad Soome saapad, millest paar nädalat tagasi juttu tegin. Küllap jätsin oma jutu ja välimusega kustumatu mulje.

Kunstnikud ei jaga just tihti autogramme. Kui mõelda, millises kontekstis on kunstnik üldse staari rollis, siis on selleks põhiliselt isiknäituse avamine. Näituse avamisel antakse kunstnikule lilli, vaadatakse tema töid ja suheldakse. Kirjanikud reeglina jagavad autogramme oma raamatu esitlusel, seda ka juhul, kui tegu ei ole n-ö päris kirjanikuga. Raamatusse on lihtsalt nii mugav autogrammi kirjutada. Igatahes parem, kui käsivarrele, sest kuhu see näitust avav kunstnik siis veel kirjutama peaks.

Kui Turus kohalikke kunstnikke intervjueerisin, ütlesid kõik, et nad pole iial tahtnud kuulsaks saada ega uskunud, et tänapäeval oleks kunstnikul võimalik samamoodi staaritseda nagu näiteks Andy Warholil.

Plaanisin täna jääda raamatuesitluse- järgsele peole, kuid tulin siiski koju. Põhjus: meeletult külm hakkas. Õues on täna jälle kohutav tuisk ning tugevad miinuskraadid. Wilde kohvik Tartus, kus esitlus toimus, oli külm kui hundilaut. Panin peale esitlust kohe paksud riided selga, jõin ühe tee ja kadusin. Talv pole väljaspool kodu pidutsemiseks soodne aeg. Svenile, kes oli esitlusel kaasas, meeldis minu ettekanne hirmsal kombel. Koduteel ostis ta mulle kaubamajast trühvleid ning ühe alkohoolse joogi, aga kuna ma ei tea alkoholimarkidest ega -kvaliteedist õhkagi, ei oska ma alkoholiostu muul moel hinnata kui hea tahte akti. Trühvlitega on teine lugu. Pärast ootasime kaubamajas bussi ja Sven tegi turvamehe ärritamiseks aegluubis lendamise liigutusi, endal seljas must nahkmantel, mille seljal on kiri FBI. Meil on koos nii tore.

Viimane Džentelmen ja Fuuriast Monika

Kui viimast päeva Turus olin, kostis ootamatult raadiost: „Eesti, eesti, perkele eesti! Sinna tahan ma!“. Hakkasin kohvreid pakkima. Peale unustamatut saunaõhtut Paula ja Sami juures enda tehtud koogiga oligi elu vaikses ja tartulikus Turus väljakannatamatult mõttetuks muutunud. Oleksin võinud aega veeta oma magistritööst artiklit kirjutades, aga mind segas kirjatööle keskendumast ajukepp Tallinna üürikorteriga, kus nagu selgus, olevat elanud allüürnik, keda mina pidasin täieõiguslikuks üürnikuks. Otsustasin, et igasugune üürimine tuleb lõpetada ja hakkasin endale elamiseks suurt treilerit otsima. Mobiilne kodu oleks mulle parim lahendus, muidu lihtsalt lähen hulluks. Ootan soojustatud treileri pakkumisi.

Enne Turust ära sõitmist tutvusin ühika köögis ainsa džentelmeniga, kes eales Turu linna väisanud: vene rahvusest noormehega. Ta teeb Turus lisaks Moskva Teaduste Akadeemiast saadud bioloogia doktorikraadile teist doktorikraadi samal alal ja on nii viisakas, et pesi ka minu nõud ära ning kui korraga teevett keetsime, valas mulle esimesena vett tassi ja kui nägi, et mu pann on liiga kaua tulel, aga ma ise hetkeks eemal, tõstis ära. Võrreldes temaga on Soome mehed kohutavad matsid. Mitte ükski soome mees ei pakkunud kordagi mulle mitte mingil moel abi ega tundnud huvi, kas mul on kõik korras ega avanud uksi. Ei tasu nüüd arvata nagu nad poleks mulle abi üldse osutanud: aidati küll, kuid mitte omal algatusel. Ise pidin uurima, küsima ja paluma. Siit tuleb loogiline mõttekäik soojustatud treileriga Venemaale sõita. Samas tasub ettevaatlik olla: noormees rääkis, et Venemaaga võrreldes olevat Turus lausa naeruväärselt turvaline. Venemaal juhtuvat iga nädal terroriakte.

Eile tulin rongiga Turust Helsingi. Mina enne sõitma hakkamist:

Päikseline Soome:

Hetkel olen Helsingis Eve ühikatoas. Eve on Tallinnas EKA-s loengut pidamas. Kui lumetorm, keda hüütakse fuuriaks nimega Monika võimaldab, tuleb ta homse laevaga Helsingi, mina lähen sama laevaga tagasi koju ning me kohtume sadamas. Tartus olevat Delfi andmetel juba selline torm, et rahval soovitatakse vett, sööki ja küünlaid varuda. Viking Line' kodulehel on teade, et öine laev hilineb seoses väga raskete ilmastikutingimustega ja kuuldavasti ootavat kõige hullem alles ees. Ei tea, kas Sven mulle reedel Tartust Tallinna vastu saab tulla ja kuidas kõik lõppeb. Ma ei tohi veel hukkuda, sest homme õhtul olen lubanud Üllele külla minna ja veel pean manustama kõik need kahe kuu jooksul söömata jäänud seapraed, Pavlova tordid, ahjus tehtud singiga kruubipudrud, Mulgi kapsad ja paljud muud head toidud, millest unistanud olen.

Eile Turust Helsingi saabudes tundus nagu oleksin tulnud kolkakülast metropoli. Nii suured majad, nii palju rahvast ja poode! Sain aru, et olin Turus liiga kaua passinud. Turu linn koos oma kunstnikega tundus liialt endasse kapseldunud. Tahtmata suuremale osale lahedatest kunstnikest liiga teha, jäi mulle mitme projektis osalenud kunstniku puhul vägisi mulje, et kurdetakse raske elu üle ja sõimatakse linna kunstipoliitikat, aga pärast isegi ei tulda seda näitust vaatama, mis nende endi jamadega tegeleb.

Kiasmas meeldis mulle Sandisoni installatsioon:

Kristinka töö After- war oli ka seal väljas. Oli palju huvitavaid videoid, mida vaadates aeg kiiresti kulus. Leitmotiividest videos „99 aastat minu elust“ ütles kunstnik iga eluaasta kohta 1-2 lauset. Ökonoomne lahendus tüütult pikkadele igavatele elulooraamatutele.

Täna käisin seoses ideega doktoriõppesse astuda, Turu Kunstiakadeemias Villu Jaanisooga kohtumas. Sain tervelt seitse tarka raamatut, mida homse võimaliku katastroofi ajal merel lugeda. Lektüüri peaks jätkuma terveks nädalaks, sööki paariks päevaks. Enamus sellest on kommid. Tegime kooli peal mitu tiiru, sõime sööklas putru kohviga ja kui ütlesin, et mu abikaasa ei ole kunsti- vaid pigem toiduainete peal, leidis Villu, et minuga on kihvt vestelda. Akadeemia oli tänase päeva parim osa. Hiljem linnas hakkas jahe, sest käinud ära Villu poolt soovitatud näitustel, asusin kommipoodi otsima. Tahtsin Soome Porvoo kommitehase „Brunberg“ trühvleid. Vahepeal leidsin kohviku, kus müüdi mu lemmikjäätist, ameerika Ben&Jerry't ja lihtsalt pidin seal ühe imehea vahvlijäätise ära sööma:

Kui kommipoe otsinguid jätkasin, hakkas mul külm. Turus oli kaks odavat kommipoodi, Helsingis ei paistnud peale Koti Pitsa putkade midagi. On meeletult suured Foorumi ja Sokose ostukeskused, kus minusugusel vaesel kunstnikul midagi teha ei ole. Võin täpselt samu kaupu Tallinnas odavamalt saada, kui tahan. Käisin kesklinna läbi, aga et ainsatki kommipoodi ei leidnud, ostsin kommid supermarketist. Kohe pärast seda leidsin oma õuduseks kommipoe, kuid see oli õnneks kinni, seega tegin ikka õigesti, et supermarketist võtsin.

Siin on tohutult lund ja sajab juurde.

Minu viimased kuulsad sõnad Soome pinnal: geenius on juba teel...

Vittu – kui romantiline!

Kojuminekuni on jäänud nädal. Vahepeal ilmus meie näituse kohta lugu Turu rootsikeelses ajalehes Åbo Underrättelser. Artikkel on põhjalikum kui teises ajalehes ja pilt on norm.

Artikkel näitusest "Out of Joint" ajalehes "Åbo Underrättelser"

Elu ühikas on muutunud vaikseks. Köögis ei ole juba üle nädala aja ühtegi hinge kohanud ning sinna on tekkinud kirjad: „Please help yourself. Have a nice stay!“ koos arvestatava toiduvaruga, mida lahkujad pole ära visata raatsinud. Mul kui vaesel kunstnikul on vaid hea meel, kui avaneb võimalus süüa tasuta spagette ketšupiga.

Hakkan minagi otsi kokku tõmbama. Ostsin juba kodustele nänni. Eelmisel laupäeval käisime Alissoni ja Samiga suurimal kirbuturul, mida näinud olen. Oli raamatuid, potsikuid, keraamikat, riideid, kelli, jalanõusid jne. Enamus asju olevat tänapäeval lootuses raha teenida kallimaks muudetud. See aga tekitab olukorra, kus rahvas enam vanakraami ei osta. Milleks osta 8 EUR-i eest väike mootorratas-kell, mis ei näe just väga värske välja ja võib-olla ei töötagi? Samas võib ka vedada: nimelt sain 5 EUR-i eest superilusad nööride ja lukuga saapad. Kodunt kaasa võetud oranžid paelad sobivad neile ideaalselt.

Minu uued 5- eurosed saapad! :)

Möödunud on mitu päeva doktorantuuri lainel. Tahan doktorantuuri astuda, kuid ei ole veel kindel, kas Helsingi või Tallinna. 8.-9. detsembril viibin Helsingis ja uurin sealseid olusid. Olen sel teemal mitme teadajaga suhelnud ning lõppkokkuvõtteks selgus, et alustama peaksin juhendaja otsimisest ja oma cum laude kaitstud magistritöö artiklite avaldamisest Ariadne lõngas ja Mäetagustes. Pärast kirjavahetust oma EKA magistritöö kirjaliku osa juhendaja Tiina Kirsiga, kes oli rõõmsalt nõus minu doktoritöö kirjalikuks juhendajaks hakkama, kuhu iganes ma ka ei astuks, muutusin hullult õnnelikuks. Tiina Kirsiga oli meil magistritöö ajal ideaalne klapp ja kuna ta on nüüd Tallinna Ülikooli Humanitaarinstituudi doktorantuuri õppekava juht, siis kõva sõna ka ametlikus mõttes. Asusin selle teadmisega kohe artiklite kallale, siis aga tekkis blokk, mis tulenes asjaolust, et ma pole peaaegu kolm aastat akadeemilisi tekste kirjutanud. Blokki võimendas järjekordne jama Tallinna üürikorteriga, mis mu tuju absoluutsesse nulli tõmbas. Kuna hetkel lahendust leitud pole, kõigun hea ja halva tuju vahel. Ei ela ega sure. Päris vittu pole asjad veel lennanud, aga seitsmendasse taevasse ka veel mitte.

Käisme Alissoniga eile taas Sami ja Paula pool saunas ja saime nii Eesti kui Soome kohta uut infot. Selgus et sõna „vitt“ leiutas üks soome keelemees ca 500 a. tagasi. Tal oli palju armukesi ja ta tahtis naise genitaalide jaoks romantilist väljendit leiutada, nii oligi sõna „vitt“ algselt romantiline. Kas see sõna tuli Eestisse Soomest ja millal, seda ei tea. Muide, siin on meeletult palju emakeelseid sõnu suguelundite kohta. 

Tänapäeval igatahes on „vitt“ muutunud nii Eestis kui Soomes teismeliste kõnepruugis sama tavaliseks nagu minu nooruses oli „kurat“. Seda võib iga asja peale öelda. Mõni baretiga tädi ehk kirtsutab veel nina, aga keegi eriti ei pahanda. Mina olen siiski liiga vanaaegse kasvatusega, et ette-taha vitte pilduda. Võib-olla pigistaks selle sõna välja, kui näpud sahtli vahele pandaks. Äärmises vihas olen alati küll kogu rikka sõnavara välja ladunud, kuid rahulikus meeleolus, asja eest teist taga ma ei ropenda. Kui minu teismeeas keegi julges öelda vitt, nikkuma, puts, munn või muud säärast, ootas teda pikk ja piinarikas karistus tavaliselt moraalilugemise, hüvedest ilmajätmise, sõimu või lausa füüsilise nahutamise kujul. Siin Turus olen vahel kuulnud reedeöödel ühika eest mööduvaid purjus meestudengeid ahastavalt karjumas: Viiiiiiituuuuuuuu! Ju on siis rahuldamatus.

Samil on huvitavaid raamatuid ja plaate. Üks raamat jutustas Soome alkoholikultuurist ja sisaldas ka inimeste purjusolekulugusid. Soomes oli aastatel 1919-1932 alkohol täielikult keelatud. Toimus aktiivne ebaseaduslik alkoholi sissevedu Eestist. Kui alkohol viimaks müügile jõudis, nägi viinapood välja nagu pank: inimesed seisid sabas mingite sammaste ja lintide taga, kuna pudelid olid igaüks eraldi väikeses lahtris, põhjaga rahva poole, et vältida erinevate markide nägemisega suure valiku muljet ja liigset kiusatust suuremaid koguseid osta.

Eile selgus veel fakt, et sõna „halastusseks“ on Soomes olemas ja kasutusel. Selle kohta on ka lühend, aga mulle ei meenu hetkel, milline. See kõlas umbes nagu „pätu“.

Kõige sellise arutamise juurde kuulasime „halba karaoket“ ehk Nükaneni ja teisi eriti halbu muusikuid, sõime minu enda küpsetatud superhead kohupiimakooki, mille retsept on siin, aga ma natuke muutsin seda. Olen eluaeg vahelduva eduga suur küpsetamisfänn olnud ja hirmus õnnelik, et eile viimaks sain oma kirge rahuldada. Sami soojendas mingeid naljakad, aga maitsvaid porgandi- ja kaalikaputrusid, lisaks oli laual sink, Lapimaa metsadest Paula ema poolt korjatud pohlad, mmmm... head sõbrad, hea saun ja -toit muudavad elu ikka nii mõnnaks, eriti kui oled juba kaks kuud peaaegu ainult võileibadest elanud.

Minu tehtud mahlane kohupiimakook. Just ahjust tulnud ja lõhnav!

Pärast sauna- ja kulinaarseid mõnusid magasin nagu kott ja ärkasin täna enne koitu! Turus tõuseb päike täna kl. 9.13, aga mina olin jalul juba kl. 8.30. Loojang on siin täna kl 03.27 PM, aga enne loojangut magama minna mul kavas ei ole. Ilusat laia lund sajab.

Raamatusoovitused ja kunstiootused

Vahepealsete sündmuste märksõnad on seebiooper tee-seda-ise meetodil, pulmavideote hooaja edukas lõpp ning huvitav lugemisvara.

Seebiooperist ma ei räägi.

Järgmine teema on pulmavideod. Täna sain selle aasta viimaselt pruutpaarilt tagasiside video kohta: "Meile meeldis VÄGA, ikka nagu VÄGA-VÄGA - see ületas kõik meie ootused. :)". Nüüd võin kergendusega tükiks ajaks pillid kotti panna. Olen oma töö teinud ja hästi teinud. Äri on surnud, elagu kunst! Oktoobri keskel sõidan Soome Turgu SUMU AiR meediakunstnike residentuuri, kus viibin peaaegu kaks kuud. Kavatsen kõik muu peale kunsti välja lülitada. Mul selleks täielik õigus ja lausa kohustus: makstakse ju mulle kunsti tegemise eest seal palkagi! Eestis oleks see täielik ulme.

Lugemisvarast. Seoses Tallinna Kunstihoone näitusega  "Personal is Political. Hannah Höch ja tema kunsti tõlgendus" toimub varsti seminar, kus naiskunstnik räägib naiskirjanikust, kirjanik omakorda heliloojast jne. Need peavad olema feministliku taustaga tegijad. Reet Varblane pani ette, et võiksin olla naiskunstnik, kes räägib Eesti naiskirjanikust. Olen viimastel aastatel olnud vilets ilukirjanduse lugeja. Lugemislauale on pigem sattunud erialakirjandus, enamasti ingliskeelne. Nüüd võtsin end kokku, seadsin sammud raamatukokku ja -poodi ning tassisin koju Elo Viidingu, Merca ja Maarja Kangro teosed. Võitis Kangro. Temast tulebki minu ettekanne. Viiding on minu maitse jaoks liiga vihjamisi ütlev ja müstiline ning Merca liiga lihtsakoeline. Maarja Kangro nime teadsin ammu, aga kuna ta varem ainult tõlkis ja luuletas ning alles tänavu esimese novellikoguga välja tuli, jäi ta mu tähelepanu alt kõrvale. Nimelt pole ma eriline luulefänn. Nüüd lugesin läbi nii tema novellikogu „Ahvid ja solidaarsus“ kui kõik luuleraamatud ja olen sulaselges vaimustuses. Kangro kirjutab endaga juhtunud äpardustest ja koomilistest seikadest nii nagu need elus toimuvad ja vajutab efekti mõttes groteskipedaali põhja (muide, ta on autoga kiiruse ületamisel korduvalt vahele jäänud). Dialoogi kasutamine tuleb tal hästi välja. Naturalistliku huumoriga kirjeldab Kangro suhtlemist impotentse mehega, füüsiliselt koledate inimestega, ülbe itaalia ajakirjanikumutiga ja paljude teistega. Soovitan soojalt! Temast on ajakirjanduses kõvasti juttu olnud, näiteks: Sandra Jõgeva "Intellektuaalse naise "Seks ja linn" ja Vallo Kruuser "Fallose asemel vagiina". 

Kuna hakkan peagi Soome minema ja valmistan ette seal tehtavat kunstiprojekti, lugesin ema esoteerilises varasalvest pärit raamatut „Huvitav seksuoloogia“ (Koostanud Valev Mirtem 1997). Nende kaante vahel on vist maailma kõige piinlikumalt kirja pandud seksimeenutused täiesti tavaliselt soomlastelt. Muud on ka, populaarteaduslikke fakte seksi kohta, kuulsamaid seksuolooge jne. Aga need soomlased… nõuuu! Tekstid on tõlgitud soome keelest eesti keelde. 600- leheküljeline originaal „Matkalla intohimoon“ (Teel ihalusse) olevat antud välja Soomes 90tel. Siin on tekst, mis pärineb 61-aastaselt naiselt: „Ühel kaunil kevadpäeval üllatas mind naabrimees – vägistas. Tal oli suure naistemehe kuulsus. Algul pidasin teda küll röövliks, aga pärast armusin hullupööra. Ta ütles, et teised tüdrukud pole minu kõrval midagi… ilmselt valetas.“