Rahva eksp kesklinna lõpututel oinaväljadel

Tulin pühapäeval ema juurest maalt, kus valitses lõpmatu vaikus ja pimedus. Öötaevas kõlises linnutee, haned kräunusid ja pimedus lõhnas jaanipäeva-aegsete värskete märgade kaselehtede järgi. Mullalõhn, niiskete puuhalgude raskus ning kuldkollaselt kobrutav kobraste langetatud haavapuu.

Mulla, lehtede ja pimeduse teema jätkus linnaski. Täna toimus Tartus perfokaüritus „rahva eksp“, mille käigus märgistati ära kesklinna kõnevabad alad. Tartu eksperimentalistid olid selle taga. Algust tehti Gustav Adolfi ausamba juurest ning ametlik lõpetamine leidis aset Toomemäel. Kuna Tartus on väga raske leida kohta, kus poleks kõnet peetud, oldi sunnitud need viimsedki kõnevabad paigad kaardistama, et vähemalt järgmise 100 a. jooksul seal keegi kõnet ei peaks. See käis nii, et märgiti ära ala, mis peab kõnevabaks jääma ja siis võeti sisse positsioon selle kolm-või nelinurga või lausa 3D vormi murdepunktidesse vastavalt kas püstises, kummargil või lamamisasendis ja peeti kõne. Korraga kõneles 3-4 inimest. Raekoja nurga peal andsin minagi oma panuse. Rääkima pidin läbi raekoja nurgaseina.
See on ekspi video:



Iga koht märgiti katastrisse ning lõpuks saadeti avaldus ka Mulla-ametisse. Tegevust õnnistas preester, kes käis väärikal sammul ringi, vahepeal heroiliselt seistes kahe põleva, ajalehest keeratud tõrvikuga.

Nüüd tulevad minu enda videod. Esimene kõne. Preester põleb.

Teine kõne TÜ taga

Mulla-ametiga saadi lõpuks ühendust. Muld oli kobe.

Mulle meenus eredalt kunstiakadeemia IDK magistrantuur, kus umbes samasuguseid aktsioone korraldasime. Küll käisime Kopli liinidel, küll mägironimas ja kose alt läbi ujumas. Tänane päev oli mulle suurepärane sissejuhatus juba nädala pärast algavale residentuurile Soomes Turus. Ainult kole külm hakkas.

Hakid tulid meie kõnevabale alale oma kõnet pidama. Ala asub Linnaraamatukogu taga.