Vaprate tüdrukute elu

Minu esimene aasta EKA doktorantuuris on nüüd läbi ja mind viiakse üle teise aasta doktorandiks. Hiljuti toimunud atesteerimine kulges hästi. Isegi kõige rangem komisjoniliige naeratas mulle.

Suvi on minu jaoks välitööde aeg, aga viimatised lumetormid ja vihmavalingud on mitmeid plaane segi löönud. Midagi on siiski ka juba tehtud, näiteks käisin 7.- 8. juunil Kütiorus XII vabariiklikul naismehhanisaatorite kokkutulekul. Aasta aega tagasi polnud mul millestki niisugusest aimugi - areng on silmaga nähtav. Kohapeal filmisin, pildistasin ja kõnelesin naistega, kes kutsuvad end tütarlasteks. Neid oli kohale sõitnud üle terve vabariigi, kõige arvukam seltskond Saaremaalt. Meeleolu oli veidi hillitsetud. Inno Tähismaa Võrumaa Teatajast võttis tüdrukute moraalselt juhilt Loniida Bergmanilt intervjuu, mille käigus jõuti tõdemuseni, et maaelu on välja suretatud, nõuka aja lõppemisega kadus vajadus paljude traktoristide järele, sest kadusid majandid ja polnud enam põlde, mida künda. Noorim endine naismehhanisaator oli 46-aastane ja ilmselt viimane naine, kes nõukogude ajal traktoristiload sai: "Nii kui load kätte sain, nõukogude liit lagunes ja ma ei leidnud tööd.". Tööinimesi enam ei tunnustata. Paljud endised töökangelased on hetkel töötud või koristajad. Kitsaskohtadest riigis ei juleta enam avalikult rääkida, sest võib probleeme tekkida. Tuleb teha nägu nagu kõik oleks hästi. Kokkutulek algas Toonela teele läinud kangelaste mälestamisega. Süüdati leinaküünal, seisti vaikides. Paljud endised töökangelased on kas juba surnud või haiged. Jooksen sel suvel surmaga võidu, et veel elusolevaid Paša Angelina auhinna omanikke küsitleda ja neil kätt suruda. Nad tegid eluaeg ränka tööd, kuid nüüd ei mäleta neid enam keegi. Paša Angelina büst oli kõrgeim riiklik autasu, mida naistraktorist võis saada. Auhinnaga kaasnes 300 rubla ja võimalus kohtuda kosmonautidega. Kõlab nagu ulme mingist teisest universumist. Paša Angelina oli esimene naistraktorist Nõukogude Liidus ning pidi oma töö tõttu alguses taluma külaelanike mõnitusi ja isegi füüsilist vägivalda. Nii hirmutav tundus tol ajal (1930ndtel) iseseisvalt meeste alal elatist teeniv naine.

Avamisel kõneles ka Võrumaa vallavanem Georg Kruuda. Ta nägi välja nagu murtud mees ega teeselnudki head tuju. Rääkis, kuidas Võrumaa inimestest tühjaks jääb, kuna minnakse välismaale ja lapsi ka ei sünni. Väljend "lapsi muretsema" pidi ära hirmutama. Lapsi peaks hoopis "rõõmutsema". Ta tunnustas naisi raske töö eest ja kinkis neile puuviljavaagna. Naised kinkisid igale kõnelejale traktoriga medali. Ka mina tegin lühikese enesetutvustuse ja medalita ei jäänud.

Võrumaa Teataja pilt

Viimasel ajal on murekohaks kokkutulekutele jõudmine. Kui vanasti saabusid maakondadest suured bussid, siis nüüd selleks enam raha ei ole. Kel võimalik, tulevad enda või lapselapse autoga. Paljud on sunnitud loobuma. Saare naised on seni kõige aktiivsemad pidutsejad ja reisijad.Muidugi sai ka nalja, räägiti anekdoote, tantsiti ja õhtul käidi saunas. Tutvusin paljude lahedate tüdrukutega ja tundsin end nagu kodus. Siin on Inno Tähismaa artikkel.

Põlvamaa endised naismehhanisaatorid kannavad särgil igaüks oma masinat - kes juhtis traktorit, kes kombaini.

Tartumaa Belarusipiigad ja naine, kes pole jumal ega masin

Hiljuti ilmus Semiosalongi kataloog, kus on ka minu artikkel. Peale suurt kätši trükiti seal muuhulgas ära pilt mu viimasest aktsioonist Kroonika peol, ilma milleta oleks lugu poolikuks jäänud, sest kangelasliku naisekeha kaubastamine tuli lõpuni viia. Huvitav, et mu aktsioonid nii akadeemilisel kui meelelahutuslikul rindel nõnda palju kirgi kütavad (kuulu järgi pidid osad naised mind juba paaniliselt kartma - äkki võtan suvalisel hetkel lambist tissid paljaks ja mis siis saab?). Igal juhul on Anu Saagim koos minuga nüüd raamatusse raiutud.

Laupäev möödus Valgemetsas, kus juhendasin maalitöötuba. Toimus küladepäev ja kohal oli Vastse-Kuuste valla külade rahvas. Minu idee kohaselt panime 7 m pika lõuendi maha ja ma näitasin ette, kuidas Pollockit teha. Algul kostis hääli, et sellise stiili eest oleks koolis kahe saanud, kuid suuremale osale  hakkas see meeldima ja kiiresti sündis teos "Valgemetsa variatsioonid". Väljamaali tehnika on üsna lollikindel. Sellega ei saa väga mööda panna, kuna joonistusoskust ega kunstitehnikate valdamist vaja ei lähe. Ainuke häda - ilm oli vilets. Käisime kaks korda suure lõuendiga õuest tuppa ja toast õue, kuni otsustasime, et rahulikum on tuppa jääda. Äike kord lähenes, kord kaugenes. Vahepeal tuli suur vihmavaling, siis taas selgines.

Näitlik õppetund

Valgemetsa küla pilt

Lisada võib kohalikke männiokkaid ja liiva

Pühapäeval vabastasime kuivanud Raudallika kividest ja muust sodist ning ta hakkas uuesti voolama. Meid aitas kopamees Arne Roiult. Ma sain ise koppa juhtida. Polnudki raske, kangid tuli selgeks õppida ja sain päris tubli tüki tööd ise ära teha. Võimas elamus! Ilm oli ilus ja kolme tunniga sai valmis. Allikast tuli välja mitu suurt kivi ning kaks neist paistsid nagu ohvrikivid. Kaevata tuli päris palju, enne kui vesi tulema hakkas. Rõõm oli suur, eriti mis puudutab tädi ja ema, kes lapsepõlvest allikat elusana mäletavad.

Kopp ees :)

Ilm on olnud viimasel ajal kohutav. Isegi ilmateenistus imestab, et ajaloost pole teada veel ainsatki nii ulatuslikku suvist lumesadu nagu 17. juunil. Sadas nii lund, lörtsi, lumekruupe kui ma ei tea, mida. Jube. Isegi Tartus!

Luht

Sven Vabari võimsad mõtisklused Tartu Emajõe luhtadest innustasid mind võtma ette pildistamisretke oma lemmikluhale. Mulle meeldib see koht ka, mida Sven kirjeldas, aga seal on nüüd rattatee tõttu rohkem rahvast. Siiski mitte alati.

Vahel mõtlen, milline tunduks Tartu külalisele, kes esimest korda linnale läheneks kusagilt nii, et ta ilma kesklinna ja üle jõe minemata jõuaks Annelinna rattateele ja sealt Ihastesse. Ilmselt peaks ta linnasüdameks ja suurimaks ärikeskuseks Eedenit. Üle jõe paistev tegelik kesklinn mõjub väikese ja madalana, paar juhuslikku kõrgemat hoonet siin-seal. Eriti suur vahe tekib ööpimeduses, kui Eeden on tuledes.

Koht, kus käisin eile, on absoluutselt inimtühi. Sinna pääsemiseks tuleb Ihaste tee poolt üle laia luha jõe suunas minna. Seal on talvel paksu lume tõttu raske kõndida. Praegu on lumi kohati lausa põlvini. Väljal puhuvad võimsad maailmatuuled ja iial ei tea, millal astud tühjusse. Lumi katab kinni võimalikud sissekäigud jõealusesse maailma. Kui läbi raskuste jõekaldale jõudsin, nägin teisel pool värvilise gräfitiga kaetud müüri, mis paistis läbi tiheda võseriku. Suured palgihunnikud nagu vanasti. Edasi minnes nägin üle jõe Prisma ostukeskust, mis mõjus halli ja mahajäetuna. Mäletan, et kui esmakordselt Tartus sürrist kohast, Pärna tänavalt vist, Prisma märki nägin, pidasin seda hallutsinatsiooniks. Täielik ulme, kuidas see nii kaugelt sai kätte paista.

Graffiti ja palgid Ihaste-poolselt kaldalt vaadatuna

Aeglase säriga lumemärja hallfiltriga tehtud pilt

Prisma kaubanduskeskus ja vana puu

Luha-arhitektuur

Emajõel on hilja saabunud talve meeleolu. Jääpuder sõidab mööda tumedat vett. Tahtsin seda aeglase säriga pildistada ning püüdsin objektiivile hallfiltrit ette keerata. Filter kukkus aga lume sisse. Sobrasin küünarnukini lumes. Filtri leidsin, aga käed said märjaks ja hakkasid külmetama. Kandsin neid sõrmikuid, mis sõrmed paljaks jätavad- nende väel ma kadunud asja otsisingi- lisaks olid kaasas käpikud selleks ajaks, kui ma ei pildista. Pidasin veel mõned pildid vastu, kuni käed juba külmast valutama hakkasid. Tuul tõusis ning puistas kerget lund. Panin asjad kokku, endal näpud iga liigutusega aina punasemad ja kriimustusi täis. Mõtlesin, mida möödakäija võiks minust arvata, kui ma oma kollases kombekas valusate sõrmedega vihaselt puhisedes fotoasju kokku panen. Iga kord, kui olen talvekombinesoonis nagu kosmonaut, meenub mulle, kuidas Juri Gagarin orbiidilt laskudes tühermaale sattus. Esimesena kohtas ta vanaeidekest lapselapsega, kellele ütles: „Ärge kartke! Olen nõukogude inimene.“.

Mida mina võiksin möödujaile öelda? Gagarin saabus just esimese inimesena orbiidilt, aga mina? Tulin kodunt, siitsamast nurga tagant. Mul ei ole tõesti mitte midagi öelda.

Möödakäijaid aga ei olnud. Ülejõemaailmas valitses samasugune vaikus nagu Annelinnas ja Ihastes. Ainult hullud möllavad halli ilma ja paksu lumega kusagil võsas.

Kodutee oli pikk ja raske. Lumes käies on tunne nagu unenäos: liigud küll, aga edasi ei saa. Pulss oli laes ja ma ütlesin luhale veendunult, et võitjaks jään mina, ei mingit kahtlust. Gagarin vallutas kosmose, mina luha.

Ma ei kavatsenud üldse nii sõjakalt luhale minna, sest mulle on palju meelepärasem koostöö loodusega (vt näiteks Evelyn Fox Keller), mitte looduse vallutamine (vt näiteks F. Bacon). Küllap krampi tõmbuvad näpud andsid sõjakuseks põhjust. Ei jõua ära kiruda, et mul puudub võime ise oma kehatemperatuuri reguleerida nagu Jäämehel. Kui Vabar kirjutab, et Emajõe luhal võsas elab šamaan, siis Ihastes võiks ju elada Jäämees või -naine.

Talvine kummipaadimatk Võhandu jõel

Uuel aastal jätkuvad uue hooga minu katsetused ekstreemspordis.Olen kade sellele mehele, keda kustutakse Jäämeheks, kuna ta suudab ise oma kehatemperatuuri sobivana hoida. See võimaldab tal põhjapolaarjoonest kõrgemal peaaegu alasti poolmaratoni joosta.

Eile käisin kummipaadiga Võhandul. Algus oli Leevil ja lõpp Reos. Kestus ca 3 tundi. Lagle ja Tanel Telc korraldasid. Tanel ja tema sõbrad on kõvad ekstreemsportlased. Meil oli üsna suur seltskond, kes kahte paati ära mahutati. Ilm läks samal päeval talviseks. Sadas kerget lund ning kuigi kraade ainult -1 C,  tundus siiski, et enam ei ole soe. Jõevesi mõjus imelikult paksuna, mis võis tulla külmakraadidest. Panime kaldal selga kalipsod, kummist sussid, spetsiaalsed konksus sõrmikutega kindad, päästevestid ja pähe mütsid. Jube raske oli, sest külma tõttu panin nende peale oma isiklikud riided. Matka alguses hakkasid mu sõrmed jubedalt külmetama ja valutama. Panin oma sõrmikud spordisõrmikute asemele ja kohe hakkas soojem. Olin paadis Marguse, Lagle ja kahe noormehega. Paadijuht oli kõige taga ja hüüdis sealt: parem tõmbab! Vasak tõmbab! Kõik tõmbavad! Pead alla!
Võhandu maratoniks valmistuv Margus Kiis jagas ka oma käsklusi: pole siin midagi passimist! Tõmmake nüüd! Pange nüüd!
Ta ei tahtnud teist paati ette lasta.
Kihutasime üle kolme kose. Keskmisel oli oht ümber minna, sest suur palk oli risti ees. Märkasime seda liiga hilja. Õnneks ei läinudki uppi. Juht ütles, et kui me teistmoodi oleksime paadis paiknenud, oleks paat ümber käinud.
Mu seljakott, mille olin paati kaasa võtnud, sai läbimärjaks, aga pole hullu, sest seal polnud vett kartvaid esemeid vaid termos kuuma teega ja paar rõivaeset. Tegime Süvvahavval peatuse ja saime jalgu sirutada. Kalossid olid väga külmad sellise ilma kohta. Kaks paari sokke oli all, kuid ikka oli külm. Jalad püsvad paadis paigal, varbaid ainult saab liigutada.
Pärast tuli igavam teelõik, kus saime juttu puhuda ja rääkisime just eetris olnud „Õhtusöök viiele“ saatest. Kuigi seal ei juhtunud midagi erilist, üritasid saate tegijad iga väikest asja suureks puhuda. Operaatori meelest oli ilmselt hea huumor salaja Billeneeve seelikualust filmida. Minu meelest oli see labane katse kunstlikult skandaali õhutada. Kui minuga midagi sarnast tehtaks, kaebaksin saate tegijad kohtusse, sest see on seksuaalne ahistamine.

Reos sai matk läbi ning me ronisime silla juurest kaldale. Vahetasime riideid ja mul hakkas külm. Läksin varem autosse sooja ja avastasin alles seal, et mu parema jala varbad on juba külmast valged. Ma ei tundnud neid enam üldse ja pika masseerimise peale alles läks veri käima.

Algul arvasime, et läheme Taneli tuttava maasauna, aga siis selgus, et läheb aega, enne kui me kohale saame ja saun kuumaks köetakse. L ja M pidid varem koju minema ja mina pabistasin, et sauna oodates külmun surnuks.

Koduteel rääkis Margus, kuidas temal kui ajaloolasel on huvitav jälgida müüdi teket. Varsti keegi enam ei tea, kas Fideelia oli üldse olemas ja milline ta välja nägi, aga räägitakse, et keegi kõndis palja ülakehaga läbi Eesti. Ma olevat võrreldav Jeesusega.

Igatahes oli külmast hoolimata vinge päev. Tegime sauna hoopis kodus, Aivar tuli ka. Liiale sai mindud vihtlemisega. Süda sai liigse koormuse. Pärast sauna hakkas uuesti jahe, öösel ma alguses ei saanud hästi magada, aga hiljem juba langesin koomasse, millest virgusin alles kl 11 ajal järgmisel hommikul.