See blogi on kasutusel alates 21. augustist 2010. Vana blogi asub siin.


Showing posts with label intervjuu. Show all posts
Showing posts with label intervjuu. Show all posts

08 September 2014

Suled ei ole roostes

Kui väike olin, deklameeris ema suve lõpus alati Kersti Merilaasi luuletust: "Suvi läks kui unenägu- mängides ja joostes. Nüüd on üsna mitmel mehel suled paksult roostes.". Mul jäi üle nuputada, kas mõeldi linnusulgi või kirjutussulgi. Kuna inimestel reaalseid sulgi ei ole, siis võiks seda võtta ülekantud tähenduses kui sulgede kärpimist, mida teeb üldhariduskool. Suveks lendab laps koolist vabadusse, aga sügisel neelab Moolok ta jälle alla, lend katkeb ja suled lähevad rooste. Aga siis peaks vastupidi olema: suve hakul on suled roostes, kuid sügisel ilusad ja tugevad, vitamiinidest tulvil ja päikesest pruunid.

Suvi on olnud üsna sisukas - ilma irooniata.

Mu õde Elo-Maria Roots, kes kribas koolikriitilise romaani Vaimude jaam, sai suvel selle eest nii Eduard Vilde preemia kui ka austava tiitli Aasta Kirjanik 2014. Mul oli juba alates romaani ilmumise hetkest idee, et teen raamatuesitlusel perfoka, kus põletan ära oma põhikooli lõputunnistuse. Paljude suureks imestuseks esitlust ei toimunudki, kuid aastake hiljem sai õde sellegipoolest tuntuks ja Liivi muuseumis Eesti Kirjanik 2014 aktusel paistis olevat õige aeg performance ellu viia. Juhtus aga nii, et pöörasin elamise keldrist pööninguni pea peale, oma lõputunnistust leidmata. Kuna õel oli tunnistus olemas, ehitasime perfoka üles hoopis nii, et tema pistab oma tunnistusele tule otsa ning mina olen see vaim tema romaanist Vaimude jaam, kes toob talle hõbekandikul välgumihkli. Kui tunnistus juba väikese leegiga põles, kargas oma kohalt püsti museoloog ja pedagoog Krista Piirimäe, kiskus tunnistuse enda kätte, kustutas ja pistis oma ridiküli, et museaal kaduma ei läheks. Ta hüüdis, et ta ei suuda uskuda, et põletatakse dokumenti. Olime rahul: publiku sekkumine on hea märk.

Krista Piirimäe sekkumine

Vaata videot performance'ist: http://youtu.be/6lQz0hVWhAk
Vaata videot arutelust: http://youtu.be/7RJnT5lk6x8

Sirbi artikkel

Selle suve näituseelamus oli Varnjas Voronja suvegalerii avamine ning ühtlasi Kiwa kureeritud punginäitus „40 aastat eesti punki“.
Üks Kalev Mahtrast tehtud pilt pandi suurelt Delfi Publiku vastava loo juurde. Üldse pildistati palju, sest kohal oli väga fotogeeniline seltskond.

Fideelia ja Kalev Mahtra Kiwa punginäitusel. Pildi autor Ly Lestberg

Akadeemik Dr. Insomadina Onyinyechukyulla-Ra’l ilmus teadustekst ;Paranoia kirjastuses trükitud raamatus „Seeneriik on lähedal“, mille esitlus pidi toimuma Tallinnas Patareivil. Kuna Tallinna abilinnapea Kalle Klandorf keelas Patareivi ära, rändas üritus Pärnu. Oleks see Tallinna jäänud, oleksime õega seal seeneteemalise perfoka teinud, aga Pärnuminek tundus liiga tüütu, sest  meie kummagi põhielukoht ei asu hetkel Tallinnas, kust see buss muidu läks.

Käisime õega Patti Smithi kontserdil. Patti sõnum oli, et võim on rahva käes, teie olete tulevik ja tulevik toimub praegu. EKKM-is toimus aftekas. Lootsin, et kohtun seal Pattiga ja saame koos pilti teha, aga võta näpust. Ootasime kella 01.30ni, kuni selgus, et ta olevat pidutsenud hoopis teisel aftekal, klubis Sfäär ja nüüd liiga väsinud, et EKKM-i tulla. ARS-i atekasse ööbima jõudsime enne kella kahte ning valvurit ei olnud, niisiis hüppasin üle aia. Õde hakkas ka ronima, aga ei saanud üle ja tekitas sellist müra, et valvur ilmus hoovi: seesama venelane, kellest kirjutasin üle-eelmises postituses. Ilmselgelt oli tal meist kopp ees. Miniseelikus tibi püüab üle aia ronida. Hüüdsin talle pikema jututa, et lasku õde sisse ja seda ta ka tegi, pühendamata talle ainsatki sõna. Nüüd on mul uksekaart ja elu muutub üksluisemaks, sest rohkem ma oma atekasse sisse ei murdma ei pea.

Kirjanik Elo-Maria ja kunstnik Fideelia minemas Patti Smithi kontserdile. Foto Elu24
Suve jooksul sai selgeks, et esimese doktoritöö näituse teen EKA uues galeriis Tallinnas ja avamine on detsembri algul. See galerii asub Vabaduse väljakul kunstnike majas. Üsna palju aega on kulunud organiseerimisele ja tööde valmistamisele ning nagu ikka, on tööde tegemine lõbus, aga orgunn ja rahade taotlemine ebalõbus. Teine näitus tuleb mul järgmisel aastal Luunja galeriis „Meie aja kangelane“. Eelmises postituses kirjutasin surmaga võidu jooksmisest. Sel suvel olen saanud kolm intervjuud, varsti peaks õnnestuma ka neljas ja viies. Mulle hirmsasti meeldib see teema ja need unustatud inimesed, kes mulle oma elust ja tööst pajatavad.

Veel häid sündmusi suvel: kellaneljatee Luunja paplialleel Moksis resideeruvate kunstnikega ja Tanel Randeri korraldatud vaesuseteemaline vestlusring Y-Galeriis, kus samal ajal oli Alexei Gordini näitus.

Kella 4-tee Luunja paplialleel, mida tahetakse maha võtta

Vaesuse teemaline ümarlaud Y-Galeriis

No ja siis see kass Buffy. Unistasin koerast, aga saatuse tahtel sain kassi, kes toodi kohale vaesuse ümarlaua järgsel keskööl. Niisiis pärast seda, kui vaesuse ümarlaual vaesusest kõnelnud olin, ostsin kassile kõige kallima tualettruumi, kraapimispuu ja keraamilised toidunõud (umbes 70 eurot kokku) ning endale kõige odavamad nuudlid (26 senti pool kilo vist). Mul endalgi pole nii ilusat vetsu kui kassil. Minu rõõmuks on Buffy väga puhas ja korralik ning oskab kasutada tualetti nagu oleks seda eluaeg teinud. Lisaks on ta nagu koer: hüppab üles ja magab esikus ukse ees matil. Mängud on meil karmid. Sülekass ta ei ole. Varsti hakkame õues käima, ostsin talle punased traksid. Pidasime teda üldiselt tänaseni emaseks. Täna käisime esimest korda arstil, kes ütles, et Buffy polegi emane vaid kastreeritud isane! Küll ma naersin. Kastreeritud isased pididki ebatavaliselt suureks kasvama jaa neil pidid puuduma laiad lõuapärad. Tuleb välja, et Buffy sattus mu ema juurde teeotsa juba kastreerituna ja ilmselt korralikust kodust, kus loomade eest hoolitsetakse. Kuna aga keegi kuulutustele ei vastanud, on see kass nüüd minu. Õnneks oli kiipimata, muidu oleks tõesti pidanud kassi pärast kogu seda kohanemisraskusi omanikule ehk isegi tagastama, kui ta tahtnud oleks. Arst küsis, kas nimi jääb samas, ma ütlesin, et jäägu samaks. Buffy on ilus nimi, üsna sooneutraalne pealegi. Vampiiritapja Buffy seriaali järgi muidu pandud.

Buffy

Buffy tualett, kausid ja kraapimispuu
Suvele pani punkti uskumatu leppimine inimesega, kellega on kuude kaupa käinud igavene jama. Selgus, et minus on varjatud võime muuta vihavaenlane oma sõbraks. Ma pole ammu nii rõõmus olnud. Probleem seisnes tegelikult selles, et me ei saanud otse teineteisega rääkida vaid suhtlesime läbi suuvoodri, kes arvas, et meil pole mõtet kohtuda. Ta vist kartis naiste kätši ja alahindas mu suhtekorraldusvõimet. Lõpuks aga sai mul mõõt täis ja ma lahendasin aja jooksul kuhjunud arusaamatused ühe hoobiga, minnes ette teatamata kohale ja haarates otsemaid härjal sarvist.

Tänukingitus endiselt vaenlaselt, praeguselt sõbralt
Nüüd on kõik hästi. Tegelen oma lemmikasjadega. Raha võiks muidugi rohkem olla, seega püüan peale detsembrikuist näitust kondiitrina tööd leida.

Mis veel doktoritööd puudutab, siis kui veidi aega tagasi mainisin oma juhendajale süüdlaslikult, et pole suvel eriti lugenud, vastas ta, et väga hea, ära loegi. :)

Pinni ja panni, täna lähme vanni! Foto autor Triin Erg

10 February 2013

Lõpuaktus

Nüüd on siis tõesti kool läbi. 6. veebruaril oli Vanemuises lõpuaktus. Direktor Andrus Mõttus pidas kõne, kus rõhutas, et Tartu KHK lõputunnistus on kõva sõna ja meile on nüüd kõik uksed lahti - juttu, mis mu varasemate ametite puhul oli selgelt vale, võib kondiitrieriala puhul uskuda. Saiakesi, kooke, torte, komme ja trühvleid armastavad peaaegu kõik ja see amet ei kao mitte iialgi. Kui tunnistuse ja kiituse järgi läksin, oli direktori ilme väga optimistlik ja ütles, et ma olevat tubli tüdruk nagu oleksin lasteaialaps, aga eks ma kondiitri eriala suhtes olegi ju alles algaja, sest ühe aastaga õpib vaid mõned põhialused selgeks.

Aktus oli pidulik, rahvarohke ning kestis peaaegu kaks tundi. Kandsin lõpukleiti, mille olin lasknud õmmelda oma esimeseks ülikooli lõpetamiseks 1999. aastal. See läheb mulle siiamaani selga, kuna olen keskkohast sama sale kui toona. Kindad hakkasid tänu kergele jõusaalis kasvatatud musklile triitsepsi ümbrust pitsitama, aga elasin üle. Lasin ilusalongis teha vägeva patsiga soengu ja meigi. Salongipersonal läks täitsa pöördesse ja hakkas mind pildistama, peamiselt juuksevärvi ja soengu pärast. Siin pildil olen peale aktust.
Õhtu lõppes Pierres, kus terve rühma ja õpetajatega torte mekkisime. Mu ema ja õde tulid ka. Õpsid õnnitlesid ema ja küllap tal oli uhke tunne. Kinkisin oma kursusejuhataja Sirjele Postimehe, kus minust oli lugu ja ta kohe nõudis ka autogrammi ajalehele äärele. Neile on koolis oluline, et neil oleksid väljapaistvad lõpetajad. Rääkisime raskest tööst, riskist ja turuolukorrast oma erialal. Mõtlesin, kas saan öelda kohaolijate kohta „minu inimesed“ või läheme paari tunni pärast laiali ega kohtu samas koosseisus enam kunagi? Järgneval pildil on mu soengut rohkem näha. Õnnitleme parajasti vastastikku arvestuse ja aruandluse õpetajaga ja ma seletan, et erinevalt teistest oli tema aine mulle küll raske. Matemaatikaga on mul alati jama olnud. Sellegipoolest pingutasin "viie" välja.


Üks etapp on elus siis jälle läbi. Praegu on selline kaaluta olek, et kaldu ükskõik, mis suunas. Käisin juba paaril kunstinäitusel. Mõtlen tulevikule. Üks probleem on igatahes juba lahenenud: külla minnes oskan ise kingituse kaasa küpsetada. Varem viskasin valmis kas loodus- või lillemaali või „veel hullem“- abstraktsiooni, millega polnud inimestel midagi pihta hakata. Maiustustega on lihtsam, palju lihtsam.

Panen siia Postimehe paberlehe, kus ilmus pikem intervjuu, mida veebis ei ole.


Väiksem uudis ilmus ka Õhtulehes ja raadioski olevat sellest räägitud, mis on juba päris naljakas. :)

18 March 2012

Ainus edukas isand on surnud (vaikiv) isand (J. Lacan)

Vahepeal on kevad vaikselt märku andnud. Olen kodus ikka küpsiseid katsetanud: besee- ja võibiskviittaigna omi. Teoreetilisi töid on ka kodus teha antud. Konti need ei murra, kuigi kondiitripraktika on huvitavam.

Olen hoolega kunstivältimist teinud, kuid korduvalt libastunud. Kirjutan iga päev üles, kuidas mul elu ilma kunstita kulgeb ja millised mõtted, tunded, impulsid ja unenäod mind valdavad. Aasta lõpuks on mul 365 lühiraportit.

Kunsti tegemise ja kunstiürituste vältimine ei ole kahandanud mu populaarsust, pigem vastupidi, sest nüüd antakse mulle auhindu ja analüüsitakse mu töid ilma minu enda kohalolekuta, mis on iga ambitsioonika kunstniku unistus. J. Lacani järgi on ainus edukas isand surnud (vaikiv) isand, sest niipea, kui isand hakkab midagi seletama või annab vihjeid oma maalähedusele ja tavalisususele (nagu naabritüdruk), feilib ta suurelt. Selgub, et ta on lõhestunud keeleline olend, kes võib-olla isegi käib WC-s.

Näiteks sain hiljuti Ladyfesti filmiauhinna. Idee mu eelmisel aastal tehtud filmi Lennuk ja Lehm näidata ja auhinnata tuli Ladyfesti korraldajatelt, nii et minu initsiatiiv oli null, nii nagu mu projekt Nihe ette näeb. Auhinda vastu võtma ma muidugi ei läinud, sest tegemist oli kunstiüritusega. Hea küll, laiemalt võttes nimetagem seda kultuuriürituseks, aga minu jaoks isiklikult on Ladyfest tihedalt kunsti ja kunstnikega seotud sündmus. Nii et sain oma feministliku filmiteooria raamatu ja koti kätte, kui käisin Tallinnas juukseid värvimas ja kaamerat remonti viimas. Näitustele loomulikult jalga ei tõstnud, kuigi möödusin Draakoni galeriist, kus käis rahvarohke ja lõbus avamine. Tallinnas kohtusin üle hulga aja oma EKA kursaõe Katsiga, kes tõi mulle Saksamaalt kondiitritooteid. :P

Kaamera remondist ei saanudki asja. Ostan uue püssi. Ma pole ammu nii palju vihastunud, kui oma vana, aga suure Sony kaamera fookuseveaga maadeldes. Ja sarnased vead tekivad isegi mitukümmend tuhat eurot maksvatele profikaameratele! Unistan 3D kaamerast ja 3D monitorist, mida ilma 3D prillideta näeks, aga pean ilmselgelt paar aastat raha koguma.

Reedel tegin oma kunstivältimise programmi teadlikult erandi ja vaatasin kunstisaadet Kultuuritehas mille teemaks seekord olid sekkuvad kunstiakstioonid. Sandra oli mind sinna rääkima kutsunud, aga ma ei läinud, sest kunstisaade ju!

Ei kahetse, et vaatasin. Oli põhjalik ja sisukas saade. Minu aktsiooni Äng analüüsiti iga kandi pealt. Raivo Kelomees arvas, et kunstnikule ei meeldi miski rohkem kui see, et temast räägitakse, ilma et ta ise kohal peaks viibima. Liisa Past rääkis, et Eesti ühiskond pole veel nii suureks sammuks valmis, et naised võiksid kuuma ilmaga meestele sarnaselt ülakeha paljastada. Ma olevat tahtnud õpetada algklassilastele kõrgemat keemiat, ilma et nad teaksid, mis on molekul ehk liiga suurt muudatust püüdnud läbi viia. Ega ma otseselt vastu vaidlekski, aga samas, keegi peab ju olema, kes mõtleb ja tegutseb suurelt, sest millest koosneks muidu ajalugu? :)

Meediamaastik reageeris omamoodi: selle asemel, et rääkida teemast, mille tõstatasin, räägiti hoopis minu isikust. Minuga on tehtud mitmeid persoonilugusid, intekaid, kutsutud saadetesse jne.
Lisaks andsin hiljuti inteka ilublogile All the Pretty People.

Sandra mainis ka mu uut kestvusperfokat, mille jooksul ma kunstiga ei tegele vaid õpin kondiitriks. Kelomees arvas õigesti, et see on üks lüli mu kunstnikukarjääris, mida ma praegu ehitan, Sandra kahtlustas, et see aasta võib märkamatult 10 aastaks venida, aga end tundes tean, et nii see kindlasti ei lähe. Jutt läks humanitaaraladele ja sellele, et sageli ei tööta inimesed neil aladel, mida nad on õppinud. Kelomees rääkis toidukunstist, food-art’ist. Räägiti veel mitmetest teistest headest sekkuvatest kunstiprojektidest.

Rohkem kunstijuttu ma ei aja! Homme algab taas kool ja aprillis praktika.
Muide, kas teadsite, et Tartu Khk-s tehakse puhastusteeninduse teatevõistlusi? Käisin ühel päeval koolis. Seal toimus parasjagu suur ja pidulik aasta tegijate valimine. Igalt erialalt valitakse aasta tegijad. Kõige sürrim asi, mida minu silmad on näinud, on aasta tegija valimine koristamise erialal. Kõik osalejad ja pealtvaatajad olid naissoost. Tuleb tõdeda, et kraamimine on endiselt ekslusiivselt naiste ala. Vastu ootusi ei jooksnud keegi harja ja lapiga pööraselt karjudes ringi. Mõtlesin, et kui mul tolmuallergiat poleks, võiks stiili mõttes õppida puhastusteenindajaks ja oma koolidiplomi kuldses raamis seinale riputada. Aga sellel oleks ilmselt olulisem tähendus, kui oleksin mees.

14 October 2011

London, tissid ja esinemine Maire Aunaste saates

E kutsus mind taas nädalavahetuseks Londoni. Lennureis möödus mul ühe vene-eesti päritolu noormehe seltsis, kes oli pulmast tulnud ja vipsis ning jagas hüplikult oma hajevil joodikumõtteid. Ta lihtsalt istus mu kõrvale. Ma olen friigimagnet. Ta pakkus mulle Vana Tallinna, mina talle õuna ja nii see lend möödus. Tüübil olid erakordselt õblukesed labakäed ning kokapaberid, aga ta ei töötanud enam ammu kokana: raha pärast. Kokkadel olevat vilets palk. Vahepeal ilmus ta näole masenduse vari ja ta märkis: “Tead. Ma arvan, et mul ei ole ühtegi tõelist sõpra peale minu ema.”. Järgmisel hetkel ta juba naeris millegi üle, jäädes Vanast Tallinnast aina rohkem purju. Temaga oli päris lahe igavat lendu mööda saata, aga Lutoni lennujaamas muutus ta tüütuks. E oli mulle kirjutanud õpetuse, kuidas ma lennujaamast hotelli saan, aga see mees pirises sääsena mu kõrva ääres, et tema olevat kaks aastat Londonis elanud ja teadvat, kuidas ma odavamalt ja kiiremini sihtpunkti jõuan. Kui E helistas, küsisin, mida ta teisest plaanist arvab, aga ta laitis selle maha ja ma otsustasin teha nagu E soovitas, sest ma ei tahtnud ära eksida. Purjus tegelane muutus ikka räigelt tüütuks, sest kui ma püüdsin osta rongipiletit, korrutas ta kõva häälega mu kõrval, et ma ei tohi osta seda piletit vaid peaksin ostma bussipileti. Kui ta nägi, et olen pileti ära ostnud, ta solvus, ütles, et ma olen loll ja läks oma teed.

Järgmine ootamatus juhtus bussis, mis viis raudteejaama: nägin võrdõiguslikkuse volinikku, kes oli sama lennukiga tulnud! Me ei olnud varem omavahel vestelnud, kuigi seminaridel tõenäoliselt oleme koos käinud küll. Ta tundis mind ära, kõnetas ja teel Londoni arutasime minu avaldust. Kuhugi välja me ei jõudnud, sest tegu olevat üsna keerulise pähkliga.

Londonisse saabunud, hakkasin hotelli otsima ja sattusin kulgemise tulemusena otse Londoni Kunstiakadeemiasse. See oli mingi väiksem kool, mitte Royal Academy. Suur hoone oli. Üks mustanahaline mees, kes jalgrattaparklat (mida keegi kasutada ei osanud) valvas juhatas mind sealt edasi.

Samal õhtul näitas Eestis ETV-s seda Aunaste saadet “Mida teie arvate”, kus mina eksperdina kohal olin. Ise ma nägin seda alles järgmisel nädalal. Enne kui Londoni-seiklustega edasi lähen, meenutan võtteid. Seda saab järelvaadata netis.

Saade oli täitsa normaalseks kokku pandud, arvestades, milline segadus seal vahepeal toimus. Iluminutid: televisioon muudab kõik inimesed paksuks. Ma olen palju peenem kui ekraanil. Isegi meik oli päriselt palju ilusam kui telekast paistis. Kahjuks oli saatest välja lõigatud naljakas juhtum seoses mu värvitud juustega: rääkisin, et kui juuksuri juures käin, küsib juuksur alati teistelt klientidelt, kas nad sooviksid sama värvilisi juukseid nagu mul ja kunagi keegi ei soovi. :D Aunaste publikule: andke kepikestega märku, kes sooviks samasuguseid juukseid nagu Fideelial! Keegi, mitte keegi! Äkki arglik kepike: üks hallipäine mees! :D

Ma ei saa aru, miks nii paljud Maire Aunastet vihkavad või kui just ei vihka, ei kannata teda silma otsaski. Mulle ta meeldis, aga mitte sellepärast, et ta pidevalt mind, mu blogi, mu välimust ja tegusid kiitis vaid lihtsalt sellepärast, et ta tundus vahva ja ma ei leidnud ainsatki põhjust teda mitte sallida.

Nalja sai Linnar Priimäega, kes vaheklippide ajal kõrvad ja silmad kinni pani ning lõpuks stuudiost kadus. Esimene klipp, kus ropendavad mehed WC- poti vaakumpumbast šampust jõid, andis Priimäe esteetilisele maitsele ränga hoobi. Minu meelest oli klipi ülesehitus väga steriilne: näitlejad pingutasid kõvasti üle, seinad olid värskelt valgeks värvitud, sinna oli musta värske värviga püüdlikult tehtud anarhistlikku grafitit ja vetsu vaakumpumbad olid äsja poest ostetud. Võltsroppus mind ei kõiguta.

Nüüd taas Londoni teemal. Järgmisel hommikul näitas Londonis telekast rugbit. E hakkas kl 7 kolistama, et vaadata seda läpakast! Ärkasin, sain maruvihaseks ja käskisin tal voodi heita, et saaksin magada. Tulemus: E puges üleni teki alla ja jälgis seal oma moblast rugbit, puhisedes iga kord, kui värav löödi. See juhtum illustreerib vanasõna, et aastad ei loe, kui hing on noor: vanasti lugesid sõnakuulmatud lapsed teki all taskulambiga raamatuid!

Pärast leppisime ära. Ta ütles, et püüdis vaikselt tegutseda, aga kuna ta on väga kohmakas ja mina olen paberitega unetu, siis ei saa ju nii teha! Ärkasin isegi siis üles, kui ta oma hingamistrikki tegi! Tal on kummaline komme hingata kõva häälega sisse, hoida hinge kinni ja hingata pahinal välja nagu masin oleks toas.

Käisime kahe päevaga kõik suuremad kunstigaleriid läbi ja sattusime neisse alati hetkel, kui oli algamas tasuta giidiga ringkäik tähtteoste juurde. Esimene päev möödus Tate Modernis, kus mustanahaline giid tutvustas Taryn Simon’i näitust A Living Man Declared Dead and Other Chapters.

See oli mahukas ja aegavõttev vaatamine. Tegemist siis genealoogiatüüpi uuringuga. Teine suurem näitus oli Gerhard Richter’i Panorama: näide, kuidas kunstnik suudab maalida peaaegu ükskõik, millises stiilis.

Pärast käisin veel portreegaleriis, aga seal midagi erutavat ei näinud, sest suuremat osa olin kevadel juba näinud ja uus Hollywoodi staaride fotonäitus ei tundunud kuigi asjalik. Rahvast oli meeletult kõigis galeriides. Inimesed tahavad kunsti vaadata ja seda lahti mõtestada. Tullakse peredega.

Samal ajal toimus Trafalgar Square’l suur meeleavaldus Afganistani teemal.


Tänavakunstnik joonistas lippe meelavalduse jooksul


Õhtul käisime teatris vaatamas etendust Jah, härra peaminister, väga kihvtid näitlejad olid.

Pühapäev: Saatchi ja Tate Britain. Hiljem hängisime totaalses kommihullumajas M&M’s World. Samal ajal möllasid tänavail end zombideks maskeerinud tüübid. Olime parajasti Jaapani anime nännipoes, kui üks pussnoaga verine zombie hüppas poodi sisse ja tegi „böö“, erilist efekti saavutamata.

Koledad kommid ja mina M&M's Maailmas
London oli zombiest vallutatud ja ühelgi ööl ei olnud vaikne

Saatchi galeriis oli viimaseid päevi avatud näitus New Scupluture, mida giidiga vaadata õnnestus. Kogesin nostalgiahetke: Richard Wilsoni naftatuba „20:50“ oli endiselt seal! Ainuke pettumus oli, et kui ma aastal 2003 sain minna mööda poodiumi õli keskele, siis nüüd enam seda teha ei tohtinud. Giidi sõnul on see ettevaatusabinõu. Vanasti sai niimoodi sinna sisse kõndida ja selles loos kunstnik seletab, et sai idee ruum õliga üle ujutada basseini veerel puhates.


Richard Wilson "20:50"
Roosade tiibadega halvad koledad vanamehed ja mina Saatchis

Autoportree Richard Wilsoni teosega "20:50"

Tate Britain’is sattusime jälle giidile. Alguses mõtlesin, et ma ei viitsi seda nõrga häälega vanadaami kuulata, sest oli palju huvilisi ja ma olin pikast päevast väsinud, aga mida kauem ta rääkis, seda põnevamaks kõik muutus. Inglise prerafaeliidid, eelimpressionistid ja naiivse kallakuga tegelased – kõik olid väga huvitavad. Giidil oli hea huumorimeel ja ta ütles, et kui sa vanasti üldse keegi olid, ei ostnud sa oma mööblit ise. Hakkasin mõtlema, et mina ju ka ei ole oma mööblit ise ostnud, enamus mu raskest puidust kolakaid on esivanemate pärandus.

Giidid teevad hulle pingutusi, et tavakodanikule kunsti seletada. Kuna nad ei teadnud, et olen kunstnik, üllatusid nad iga kord, kui ma mõnele nende küsimusele õigesti vastasin või midagi ära arvasin: amazing!

Lisaks oli seal omal ajal publikut hullutanud maailmalõpu maalija näitus.
John Martin oli 19. sajandi kunstnik, kes võttis Piiblist maailmalõpuideid ja maalis need üles. Rahvale ta meeldis, aga kriitukutele mitte nii väga. Nüüd olevat alles tema aeg saabunud. Ta maalid on olnud eeskujuks paljudele maailmalõpufilmidele. Galeriis sai vaadata ka meelelahutuslikku kino, kus John Martini suurtele maalidele lasti pimendatud ruumis prožega valgusvihke ja püüti tekitada tunnet nagu kohe tuleks maailma lõpp.

Õhtul kinos „Jane Eyre“- esoteerilise hõnguga jaapanipärane variant. Tõsine värk, ei mingit nalja. Lõpp ajas naerma kui aus olla.

Olen nüüd kodus ja pean endistviisi täiesti masendavaks juba eelmises postituses mainitut, et kunstnik ei saa oma töödega muidu tuntuks kui peab end poolsurnuks piinama, kõndides näiteks 161 km palja rindkerega. Kunst ei koti kedagi, ainult tissid loevad. Loomulikult oli minu aktsioon „Äng“ oluline sotsiaalkriitiline töö, sest tõi esile ühiskonna hirmud, ängid, suhtumise naistesse jne, aga… saate isegi aru, mis mind häirib. Ma ei viitsi korrutada.

Sain eile kaks uudist: esiteks olevat minu aktsioon inspireerinud Kanal 2 eilset seepi „Eestlane ja venelane“. Ma ise saan alles hiljem netist vaadata seda. Kui keegi nägi, võib siia kommentaaridesse kirjutada, kuidas oli. Teine uudis: Ekspressi Areen soovib minult intekat. Teinud eelnevalt kindlaks, et juttu tuleb laiemalt kunstist, mitte ainult tissidest, andsin oma lahke nõusoleku. Jutuajamine toimub järgmisel nädalal, kui mul enne oma rämedast külmetushaigusest üle saada õnnestub. Praegu tunnen nagu mul oleks kosmonaudikuppel ümber pea ja nina tilgub pidevalt. Ma ei mäletagi, millal viimati haige olin.

Kui ma oma eelmise postituse lõpetasin depressiivse noodiga a’la miski enam ei koti, uusi ideid pole, siis nüüd on mul tulnud juba mitmeid uusi mõtteid, mis on mind viinud arusaamisele, et kunstnik ei ole mitte ainult amet ja töö vaid ka patoloogia, paratamatus, sattumuslikkus. Ja endiselt on õhus liigagi palju revolutsiooni.

Praegu tuli idee pealkirjastada tulevikus kõik oma postitused sõnaga "Tissid". Nii on kõige lihtsam.

10 June 2011

Kitsed lesbide väljakul ja hullud Karepal

2.06 toimus siis lõpuks Pirnil MA kaitsmine. Kui bussijaamast Narva mnt-le TLÜ poole sammusin, helistas T.V. : „Tead, ma nägin sind jälle unes! Sa jõid kohvikus šampat. Mina tulin ja istusin sinu juurde ja maitsesin sinu klaasist, aga sa said pahaseks, et ma sinu šampa ära joon. See pani mind mõtlema, ega sul napsitamisega probleeme ole?“. Olin jõudnud peaaegu Narva maanteele ja sain vaevu kõne lõpetada, kui pöörasin pead ja kohkusin: minust umbes 10 meetri kaugusel sõiduteel sooritas pikki hüppeid ehtne täiskasvanud metskits! Tugevas stressiseisundis loom tormas, keel väljas trammiteele, kus trammid ja autod tuututama kukkusid. Seejärel jooksis ta ühe poe ukse ette ja seisis seal paar sekundit nagu ootaks sisselaskmist. Sealt jätkas ta teekonda Pirita suunas.

Pirn sai oma magistritöö eest „väga hea“ ning nägi tõeliselt uhke välja. Käisime söömas ja siis läksime Kunstihoone „Sõnastamata lugude“ näitusele, kuhu jäin veel õhtuseks screeninguks ka, kuna Pirn, kellel tekkis kohutav peavalu, läks atekasse magama. Kell kuus hakkasid kaks noort kunstnikku Mateja Glavina ja Petra Hrovatin oma aktsioonidest rääkima ja videoid näitama. Ürituse pealkiri oli "Lesbide ülestõus. Aitab! Me oleme valjemad kui vaikus!". Mulle meeldis, kuidas nad sõpradega kleepisid linnas tänavasiltidele peale oma versioone: “Lesbide väljak” näiteks. Suuri pannoosid ja plakateid paigaldati ka. Politseinikule öeldi, et palun ärge plakateid maha võtke, see on kunstiprojekt ning ei võetudki kohe. Alles paari päeva pärast olid need läinud.

Pärast läksin L.L poole, kus valitses sume varasuvine õhtumeeleolu. Vaatasime mu viimatist videot ja ajasime juttu.

Järgmine täistööpäev lõunapausiga Põhuteatris kulus meil Pirniga kunstisaalides. Loomulikult võttis kõige kauem „Sõnastamata lugude“ väljapanek ja ma tänasin õnne, et kaht seal näidatavat filmi olin varem näinud. Mulle meeldis Minna Hindi ja Liisi Eelmaa videointervjuude komplekt. Koomika oli olemas, probleem olemas, absurd olemas. Mare Tralla töö mõjus alguses üllatavalt, kuid mida rohkem ma ta päevikut lugesin, seda enam hakkas tunduma, et see on lesbifoorumisse saadetud murekiri. Keelekasutus oli üsna omane murekirjadele ning tegevuskäik etteaimatav. Tekkis küsimus, kas sarnasus murekirjadega oli taotluslik ja kas päevik oli kirjutatud juba mõttega see näitusel esitada.

EKKM-is meeldis Köler Prize võitnud kunstniku töö ning lahe oli Sigrid Viir. Timo Tootsi installatsioon nüüd töötas ja ma sain ka lõpuks teada, kui kuulus ma olen. Kunagi ammu, kui seda proovisin ei töötanud. Pirn veel ei tahtnud algul oma ID-kaarti läbi lasta, põhjendades, et foto olevat kole ja tal olevat piinlik, kui see kõigile avalikult nähtavale tuleb. Pärast lasi ikka ja foto paistis seinal ilusam kui originaalis.

Mina autahvlil

Viimane, mida vaatasime oli EKA magistritööde näitus Loovalal. Ronisime järsust trepist üles ja ma mainisin, et kunst ükskord mu tapab, sest higi juba voolas ning jalad olid käimisest ümmargused. Korraga avanes meie ees Art Allmägi magistritöö „Nägin täna öösel unes…“ (juhendaja Teet Veispak). Jahmusin. See oli hea. LGBTQ-temaatika oli lõpuks ometi lihtsalt ja lühidalt kokku võetud. Koomika, absurd, lihtsus. Tõesti fantastiline, et viitsisin treppidest üles ronida ja seda nägin.

Art Allmägi installatsioon

„Sõnastamata lood“ näitus on kokku pandud suuresti dokumentaalsetest materjalidest. Kuna olen varem ise küllaltki palju samal teemal dokfilme ja -asju näinud, jäi ahaa-elamust saamata. Olen muide palju mõjuvamaid filme näinud, kui eelmainit näitusel. On olemas dokfilme testosterooni võtvatest naistest, kes filmi kestel vaataja silme all muutuvad meheks, on filme paduheteronaistest, kes püüavad end lesbiliseks muuta, on mängufilme, kus vanaaja lesbit hoitakse maa all kinni, et ta mehega abielluks ja lõpuks riietatakse ta meheks, on filme… on FILME! Kus need olid? Eks vist Artises, sest OMA Festivali raames näidatakse sealgi päris kõvu filme. On erinevaid näituseformaate, ideoloogiaid ja maitseid, aga praegu olen ma sellises meeleolus, et näitustel võiks olla rohkem suuri mängukarusid ja vähem pikki filme.

Õhtul käisin tädi sünnal. Tädi rääkis, et kavatseb teha meie abiga suure suguvõsa albumi. Sain tädilt oma vanaisa kohta artikleid ja vanaema vanu päevikuid. Loed, kui raske elu oli II ms ajal ja järjest kukub päeviku vahelt kuivanud nelja lehega ristikheinu ja viie lehega sireliõisi… "Jumal hoidku meid kõiki. Vast jätavad osa maad ja metsa meile alles. Nii ilus on oma metsas jalutada.".

Järgmisel päeval käisin Karepal Michael Sagritsa majamuuseumis. Valmistun augustis toimuvaks performance ürituseks „Äng“, mis toimub Karepal ja kuhu mind osalema kutsuti, nii saingi Teet Veispaku nõusse, et mulle seda paika tutvustaks. Lisaks käisime Rakveres näitusel „Minu erootika“. Sven tuli ka Tartust. Näitus ja majamuuseum olid paljutõotava auraga ja ilm oli ilus.

Rakveres on Kondivalu apteek

Rene Reinumäe skulptuur “Haigutav kunstnik”


Jüri Ojaveri teos "Ela ja sära" erootikanäitusel



Sven ja Olga linnupesi uurimas

 Sven hõljub mööda õue

Vestlus nagu tibutants :)


Hiljem sõitsime Sveniga bussiga Tapale ja sealt rongiga Tartu. Tapal passisime ühes urkas.


Rongis lugesin Sacher-Masoch’i romaani „Venus karusnahas“ ning süvenesin sedavõrd, et oleksin Tartu peaaegu maha maganud.

Tartus käisime TÜ kohvikus jäätist söömas ning ma avastasin sealt vana külaliste raamatu, mille esimesed sissekanded olid tehtud kohviku 10.juubeli puhul 50ndatel aastatel. Oma vanaisa nime, kes oli agar kohvikus käia, ma ei leidnud. Ta armastas pigem Werneris istuda. Kohvikus mängis selline muusika, mis hulle rahustab, ja hullud me ju oleme. Normaalne inimene ei teeks oma eluga nii nagu mina.




Või nagu Sven.




5.juunil Tartus pööran pilgu taevasse ja näen, et sajab lund. Tumesinise pilve taustal valgustab päike üle terve atmosfääri lendlevaid võililleseemneid. Keset seemneid lendavad omakorda piiritajad, kelle tiiva alumisi külgi päike oranžikalt valgustab. Seemned maanduvad, kuhu tuul nad viib, et aasta pärast uuesti tärgata. Sinna on palju aega.

03 April 2011

Ema juubelifilm online!

Nüüd on ema juubeliks tehtud film online. Tehnilistel põhjustel pidin filmi jaotama neljaks osaks, kuigi see on mõeldud vaatamiseks ikka tervikuna, mitte seriaalina.
Ema juubelifilmi tegemise kohta loe:
seda teksti
ja seda ka

Filmi kokkuvõttev tekst

Tegin selle filmi oma ema Eve 70. juubeliks. Püüdsin läheneda teemale nii, et kaetud saaksid kõik ema eluetapid ja vaataja näeks sõja ajal sündinud eestlase eluloofilmi. Selles on puudutatud nii suuri ajaloosündmusi kui ka väikeseid pere- ja sõpradekeskseid naljakaid juhtumusi. Muusikavalikus lähtusin kõigepealt ema maitsest, kuid „Tuulest viidud“ soundtrack oli täiesti minu enda idee. Kuna ema elu keerleb pidevalt erinevate maakodude ümber, kust ta on pidanud lahkuma, et mujal uut elu alustada, hakkas „Tuulest viidud“ muusika iseenesest mu kõrvus kumisema.
Filmi tegemise käigus intervjueerisin kuut ema elus olulist rolli mängivat inimest ja sain teada selliseid asju, millest varem vaid poolhääli räägitud. Samavõrra sain teada kui head sõbrad emal tegelikult on, kui tähtsaks nad peavad oma sõprust Evega ja kui palju see neile elus juurde on andnud.
Filminud olen ka oma pahaaimamatut ema, kellele palusin rääkida huvitavatest seikadest seoses lapsepõlvemaaga. Nende intervjuude ajal polnud emal õrna aimugi, et talle juubeliks filmi teen. Ta arvas, et niisama filmin. Kui ema juubel kätte jõudis, viibisin Soomes, aga õde ning sugulased aitasid filmiõhtut läbi viia. Nad panid elutuppa videoprojektori üles ning segadusse aetud juubilaril kästi biidermeierdiivanil koht sisse võtta. Tuba tehti pimedaks ja siis…
Ema ütles mulle pärast filmi vaatamist telefonis, et ta õieti ei näinudki filmi, sest prillid olid nutmisest udused. Nalja oli ka saanud. Loodan, et see film on põnev ka teile, kallid vaatajad, kuigi vaevalt te nutma puhkete. Vaadake full screenis! Tehke ekraan suureks! :)

Lingid filmile

1. osa
2. osa
3. osa
4. osa

31 March 2011

Kunstnik palka ei saa

Kolmapäeval ilmus Päevalehes minu artikkel Kunstnik palka ei saa.
Reedel, 1. aprillil kell 20.00 räägin Tallinna TV-s Kultuurimeetris samal teemal. Kordus on P, 3.04, kl 11.00 hommikul. Mind intervjueerib kunstnik Minna Hint. Tallinna TV-d näeb Tartus ka! Muude kohtade kohta ma öelda ei oska, peate katsetama. Netis reaalajas ka näeb Tallinna TV-d.

Kopeerin siia Facebooki arutelu mu Päevalehe loo kohta. See ei ole ainuke minu kirjatüki teemaline diskussioon FB-s, aga see on kõige pikem. Pärast artikli avaldamist palusid mitmed kultuuriinimesed mind oma FB sõbraks. Nad rääkisid solidaarsusest ja see oli lausa imeline. Eestis!? Solidaarsus? Mul on tõesti hea meel ja ma pole irooniline. Esile on tulnud ka huvitav vastasseis Tartu ja Tallinna vahel, millest ma ei ole just vaimustatud, kuid mis samas töötab päris hästi olukorra pingestajana.
Mu artikkel ilmus. :) Seal on mitu grammatikaviga, mis pole minu tehtud! Üldiselt on veidi lühendatud, aga idee samaks jäetud. Toimetaja muide ei suutnud uskuda, et olen saanud nii jaburaid tasuta töö pakkumisi. :)

www.epl.ee
Väga hea, et aktsioon pälvis tähelepanu, aga tegelikult ei ole ei mina ega teised kunstnikud kunagi pelgalt kunstnikuks olemise eest palka nõudnud. Milles seisneb vabakutseliste kunstnike probleem?
Yesterday at 9:44am · · · · Share


    • Kristina Shmeljov
      Jabur olukord küll kuid kunstnikel on märksa kergem, sest neil on anne.....selle andega on võimalik raha teenida kergemalt kui ilma andeta inimesel, kellel samamoodi pole tööd..... Ühe võimalusena näen koos suu...See More

      Yesterday at 10:14am ·

    • Reena Rimmel Valmis OÜ-d saab osta ka 5 korda odavamalt..Tegevuseks on küll enamasti muu valdkond,aga asi siis see ümber muuta:)igatahes Kristina jutul on tegelikult jumet...Iseasi see OÜ juhatus peaks koosnema inimestest,keda saab usaldada,sest oi neid rahavoogusid ,kui te oma kunsti e-marketi loote:))
      Yesterday at 11:08am ·

    • Reena Rimmel aga samas miks mitte MTÜ luua ja kõik saadav tulu oma antud tööpanusesse suunata..MTÜ-d saavad paljudel projekti konkursidel osaleda,mis on Euroopa Liidu rahakotist jne. Kuramus tee või tina,aga ikka tuleb välja,et eestis on raske eksisteerida ja jääda sageli iseendaks...
      Yesterday at 11:14am · · 1 person

    • Fideelia-Signe Roots

      Kristina jutul on jumet küll, aga kahjuks ei ole reaalsus nii ilus. Netis on sadu suuri portaale, mis kõik müüvad rahvusvaheliselt kunstnike töid ja lausa kutsuvad kunstnikke ühinema. ArtDepool on samuti online galerii. Arvake ära, mitu tööd olen selliste portaalide kaudu müünud? Õige, null. Kahtlustan, et need on hoopis muudele alustele üles ehitatud kui kunstnike tööde müük. Lisaboonusena tuleb sealtkaudu petistelt pakkumisi. Ja veel nagu ma kirjutasin lehes, ei ole kogu kunst tükikaupa müüdav ja tegelt mulle ei meeldiks teha kunsti kapitalistlikel eesmärkidel. Põhiseaduski ütleb, et "teadus, kunst ja nende õpetused on vabad. Tsensuuri ei ole." Aga tehes kunsti massidele müügiks, kaotab kunstnik peaaegu alati midagi oma vabadusest. Sellepärast olekski õiglasem, kui kunstnik saaks palka oma töö tegemise, aga mitte ainult selle müügi eest. Kõige parem kui kapitalism häviks, riigid kaoks, aga see on liiga utoopiline juba vist? Mu artikli lõpp oli äge, on ju?

      Yesterday at 11:15am · · 5 people

    • Reena Rimmel sul oli üldse vägev artikkel üle ootuste:))aga jah,egas kunstnik peaks olema ärihai...
      Yesterday at 11:17am · · 1 person

    • Reena Rimmel Ma lihtsalt ka mõtisklen,et kurat siis targem teil oleks:)
      Yesterday at 11:17am ·

    • Fideelia-Signe Roots Mõtelda on mõnus, rääkida on raskem... (milline lastekirjanik seda ütles, kes mäletab?)
      Yesterday at 11:18am ·

    • Reena Rimmel ma ei mäleta..pähe löödi..kes lõi?Ei mäleta:))
      Yesterday at 11:18am ·

    • Reena Rimmel Loomulikult ei suudaks ma ka raha eest luuletusi kirjutada:)see pole normaalne,et üldse loomeinimene peab pingutama oma ajusid,et kuidas toime tullla-ta on ju kingitus igale ühiskonnale-vaatamisväärusus :..vmt
      Yesterday at 11:23am · · 1 person

    • Marge Monko minu meelest on Fideelia küll selgelt ja lihtsalt kirjutatud, et probleem on eelkõige selles, et kunstiinstitutsioonide eelarved ei sisalda kunstniku tasu. Kuraatorile on tasu, ehitusmehele on tasu, koristajale on tasu, aga kunstnik, kelle loomingu ümber kõik käib, jääb tühjade kätega. See on konkreetselt riikliku kultuuri ja eelarvepoliitika vajakajäämine. Mis puutub teoste müümisesse, siis kunstiturul on oma väljakujunenud loogika, staarisüsteem, ja sellel väljal tegutsevad professionaalsed galeriid, keda meil peaaegu et ei ole.
      Yesterday at 11:34am · · 8 people

    • Fideelia-Signe Roots Tähemärkide arv ei võimaldanud mul galeriideprobleemist ja veel mitmest muust aspektist kirjutada, aga väga hea, et sa selle välja siin tõid.
      Yesterday at 11:35am ·

    • Marge Monko aga muidu, oü-d saab alates selle aasta algusest asutada ka ilma sissemakseid tegemata.
      Yesterday at 11:35am ·

    • Kristina Shmeljov OÜ saab küll luua tasuta kuid selles on üks kala, et kui kellelgi on nõue firma vastu, siis vastutad vaid 40 000, vastasel juhul kogu oma varaga....
      Yesterday at 11:38am · · 1 person

    • Elin Kard Hando Runnel oli see, kes ütles et "Mõtelda on mõnus".
      Yesterday at 11:50am · · 3 people

    • Kristina Shmeljov Samasugune probleem on ka Prantsusmaal, kus vaid kuus kunstnikku suudab oma töödest elatuda.... :-(
      Yesterday at 12:01pm ·

    • Katrin Roots fakt on see, et kunstnikest pole mingeid oü-de ega mtü-de loojaid. Loomemajanduskeskuses üritatakse midagi teha, au neile. Aitame kaasa. Ja ärgem küsigem üüratuid summasid oma pintselduste eest! On levinud manitsus, et oma hinda ei tohi madalaks lasta. Üks probleem ongi ilmselt siin. Kes need ostjad peaksid olema, kui ühe pildi eest küsitakse kuupalk?
      Yesterday at 12:03pm ·

    • Kristina Shmeljov Minu sõbranna on kunstnik kes elab Austraalias. Ta elatub ka vaevalt oma töödest. Ta korraldab akvarellikursusi ja müüb oma töid temaatilistel näitustel üsnagi hästi, sest juhindub temaatikast. Ta elab sotsiaalkorteris mille maksab kinni riik kuna on invaliidsuspensionil. Aga ikka on tal raske toime tulla.... Riik ei maksa talle kunstnikupalka....
      Yesterday at 12:10pm · · 2 people

    • Katrin Roots kusjuures hullaris arvele võtmine on üsna hea mõte ja kunstnike peredes on tavaline, et üks või teine saab penssi. Ka meil.Reaalselt. Teeme kambaka hullarile ja umbes pooled ülejäänud häbelikest saavad oma probleemi lahendatud ja tasuta arsti juurde. Signe saaks kindlasti, sest see ajujaht ise on juba hullumeelsus.
      Yesterday at 12:14pm · · 2 people

    • Veljo Runnel ‎"The practice of art isn't to make a living. It's to make your soul grow."
      — Kurt Vonnegut

      Yesterday at 12:16pm · · 4 people

    • Fideelia-Signe Roots Kats rulz!:D Aga ma muide tõsimeeli olin vahepeal valmis endale hullupaberid sebima! Olin meeleheitel ja mul on andmeid, et tutvuste kaudu juhtuvad imed. Antakse ilma arstliku komisjonita sügavaid puudeid! Nii et mis seal ikka, kui teisiti ei saa, peab end arvele võtma.
      Yesterday at 12:24pm ·

    • Kristina Shmeljov Fideelia, aga seinamaalinguid kodudesse, tellimustööd, portreed? Vabal ajal teed enda jaoks, oma hingele. Töö on töö....
      Yesterday at 12:28pm ·

    • Katrin Roots no üks või kaks seinamaalingut ei elata ära... Ja kes seda jubedust oma seinale tahab? Portreede eest ollakse valmis maksma veinipudeli ja kommikarbiga. Ja Fideelia, mingit komisjoni polegi. Sõltub ainult arstist ja sellest, kuidas sa oskad oma pabereid täita. Nii et jalad selga ja minek.
      Yesterday at 12:33pm · · 1 person

    • Kristina Shmeljov Tahetakse kindlasti lastetubadesse, olen näinud, väga armsad, mitte üldsegi jubedad.... iseasi kui palju tellimusi tuleb....
      Yesterday at 12:36pm ·

    • Katrin Roots Need on ikkagi mingid ühed ja samad spetsiifilised tegelased kes neid teevad. Sellist juttu olen palju kuulnud, aga kui küsid, et ma siis tulen ja teen sulle mõne pildi, maksa nii janii palju, siis on vastus...
      Yesterday at 12:46pm ·

    • Sirje Kingsepp väga hea artikkel! sa võiks kirjutada sellele toimetajale, et ta võiks Langilt küsida, mida too kunstnike olukorra kohta arvab sinu artikli valguses.
      Yesterday at 12:55pm · · 1 person

    • Mari Kartau Väga hea artikkel. Neile, kes siin soovitavad müüa, seinu maalida ja oü-sid teha - eks seda kõike on tehtud ja tehakse ka edaspidi, aga POINT on selles, et lisaks haltuurale TÄIDAVAD KUNSTNIKUD AVALIKKU RUUMI oma loominguga (galeriid, muuseumid jne) ja, nagu Margegi ütles, kõik teised teenivad selle pealt alates koristajast kuni ajakirjanikuni kes kajastab seda loomingut, AINUKE KES MITTE MINGIT TASU EI SAA ON KUNSTNIK.
      Yesterday at 1:00pm · · 6 people

    • Katrin Roots siin võib tekkida ringkonnasiseseid konflikte.Kes kui palju eksponeerida saab, kui palju makstakse. Miks mina ei saa?? Ring on väääga kitsas. Kõik tunnevad kõiki. Kes otsustab?
      Yesterday at 1:03pm ·

    • Mari Kartau Kõigis muuseumides ja galeriides ja ka kulkas on eksperdied ja ekspertkomisjonid. Nemad otsustavadki. Paremat otsustamisviisi kultuuriküsimustes ei ole senimaani veel välja mõeldud.
      Yesterday at 1:05pm ·

    • Katrin Roots vot selles ongi jama, et kadedus on kerge tekkima.Koos käiakse õlli libistamas ja ollakse sõbrad mõlemalt poolelt. Aga kui läheb näituse tegemiseks, jätad sõbra välja? Või võtad ainult sõbrad .Väga tundlik teema.
      Yesterday at 1:10pm · · 1 person

    • Reimo Võsa-Tangsoo
      Mille poolest erineb see olukord, kus kunstnik teeb seinamaale ning muud haltuurat selleks, et ära elada olukorrast, kus kunstnik käib täis kohaga tööl koolis näiteks? See tähendab endiselt, et ta peab kunstiga tegelema hobikorras oma "vabast ajast". Kunstniku töö peaks olema teha kunsti ja selle eest tasu saada. Kunst on suunatud erinevatele "turgudele", ses mõttes on avalik tellimus samuti "turg". Eestis galeriide kaudu müüakse väga vähe kunsti ja valdavalt "staare", seega sellega ei saa arvestada. Reaalsus on selline, et siin ainus tellija ongi otse või kaude riik ja rahvas. Miks siis valetada ja rääkida midagi loomemajandusest ja turust ja OÜ-dest? Ja miks õpetatakse vabasid kunste? Millest need siis vabad on?

      Yesterday at 1:47pm · · 6 people

    • Ivar Volmar Noh, mulle tundub, et igasugused seinamaalid ja maastikupildid, mida hästi müüa saab on niiöelda olmekunst. Aga mingi osa kunsti peabki olema selgelt kontseptuaalne, isegi abstraktne ja sellist kunsti elutuppa ei riputa. Tundub, et just see tavaelust kõrgemale tungiv kunst on tihti selline, mis lihtsalt ei mahu meie olmesse ära, sest ta tekitab rahutust, paneb mõtlema, ei lase meil mugavustsoonis olla. See eeldab pigem erilist eksponeerimispinda. Ja just sellisele kunstile napib seda toetust ehk kõige enam.
      Yesterday at 1:57pm · · 4 people

    • Sirje Kingsepp see otsustamise küsimus, et kas saab ja kes mitte, on igavene nagu kadedus. Ka praegu ju väga vähesed saavad mingit tasu ja enamus on ilma. Kui pooledki saaks, oleks edasiminek märgatav. Kõik ilma, on kõige kehvem olkurd.
      Yesterday at 2:01pm ·

    • Eve Teesaar Aga kunstniku kuulsus peaks ju midagi maksma?Seep see on niipalju protesti ühiskonna vast paneb ülejäänud rahva nendest eemalduma,sest,eks kõik unistavad lapsena staariks saamisest,aga elu teeb oma korrektiivid ja sunnib lapsemeelsuse hülgama.Ja palka teenima kasvõi bussijuhina.Loovus ei peaks ju ainult paberil ja lõuendil väljenduma,vaid elamisejulguses.
      Yesterday at 2:05pm ·

    • Sirje Kingsepp kui elamisjulguse järgi maksta, siis peaks fideelia kogu raha endale saama. ei meenu viimastest aastastest ühtegi kunstnikku, kes avalikult oleks nii palju välja öelnud ;)
      Yesterday at 2:08pm · · 3 people

    • Eve Teesaar Ma mõtlen elamisjulguse all julgust muutuda palkateenivaks inimeseks mõnel teisel ametikohal.mida riik aktsepteerib.
      Yesterday at 2:10pm ·

    • Kristina Shmeljov Mari, Sinu kirjutist "TÄIDAVAD KUNSTNIKUD AVALIKKU RUUMI oma loominguga (galeriid, muuseumid jne) ja, nagu Margegi ütles, kõik teised teenivad selle pealt alates koristajast kuni ajakirjanikuni kes kajastab seda loomingut, AINUKE KES MITTE MINGIT TASU EI SAA ON KUNSTNIK. " lugedes tekib küll küsimus, miks ei maksta kunstnikule... ??? Jääb arusaamatuks tõesti. Ma ei tunne seda köögipoolt, proovisin kaasa mõelda, rääkida, aidata....
      Yesterday at 2:11pm · · 2 people

    • Mari Kartau Mina unistasin lapsepõlves hoopis taksojuhiks saamisest, aga nüüd näe, olen kunstnik...
      Yesterday at 2:11pm · · 1 person

    • Sirje Kingsepp elamisjulgus tähendab ennast antud raamadesse surumist? "edasi vegeteerida ja lõuad pidada?"
      Yesterday at 2:11pm · · 4 people

    • Eve Teesaar Kahjuks küll on nii et ega ikka vägisi ju meeldida ei saa.Aga,Mari kas sina saad rha selle eest sa kunstnik oled?
      Yesterday at 2:17pm ·

    • Mari Kartau No miks mina peaks saama kui keegi muu ei saa.
      Yesterday at 2:20pm ·

    • Eve Teesaar Mulle õpetati,et vabadus on tunnetatud paratamatus.
      Yesterday at 2:21pm ·

    • Kristina Shmeljov Tehke FB üheskoos oma konto kus on müügil kunstnike maalid. Inimesed ostavad küll kui tööd meeldivad! FB üles riputamine ei maksa midagi!
      Yesterday at 2:33pm ·

    • Maria-Kristiina Soomre
      Kuulge kolleegid kunstnikud, mulle tundub, et olete loomas utoopiat, millele võrdväärset ei leidu terves maailmas. Isegi õndsas nõukogude liidus oli kunstipoliitika ikkagi ostupõhine (kuigi sisuliselt kunstnikupalk nomenklatuursetele isenditele). Muid kunstnikupalga näiteid lihtsalt kunstnik olemise eest ei oska mina tuua. See, et näitusel osalemise eest makstakse tasu ei ole ilmselt kunstnikupalk nii nagu teie mõtlete, sest näitustel osalemine on tavaliselt konkreetne töö ja see tasu ei kata kindlasti seda "vabadust" mida eriala nimi endas kätkeb. Olen üllatunud diskussiooni kevadiselt tormilisest arengust, aga ei saa enam hästi aru, kuhu sihite.

      Yesterday at 2:35pm ·

    • Mari Kartau Kunstnikupalgast ei räägigi keegi, räägitakse ikkagi artist fees't avalikel ülesastumisel ja samuti räägitakse mõningatest stippidest, mida võiks vähe rohkem olla. Samad asjad ikka, millest on ju ka listis jm räägitud. Minuarust küll Fideelia ega keegi teine pole mingist kunstnikupalgast rääkinud, sellest rägivad kommentaatorid kes ei saa jutu nüanssidest aru. Teine teema on see, et elementaarsed sots.garantiid võiks küll kõigil kodanikel ja residentidel olla, sh kunstnikel, aga see on juba laiem teema.
      Yesterday at 2:48pm · · 4 people

    • Meiu Münt kui ma tahan, siis ma maalin, kui ei taha - ei maali, ma ei oota, ei ole kunagi selle peale tulnudki, et mulle selle eest riik peale maksab. oma isiklik mure, kui ära ei ela. aga mina ei ole KUNSTNIK , ma olen maalikunstnik ja väga hea pealegi :) muidugi on jama, kui ei saa pensionini kuhugi kunstikooli õpetajaks saada ega jääda.
      Yesterday at 3:03pm · · 1 person

    • Ain Seeblum
      Minu 16 aastase pideva kunstnikupraktika sees on praegune ajajärk ikkagi väga erakorraline: isegi nõuka-aja lõpul, kui rubla kaotas yldse igasuguse väärtuse, polnud säärast kunstiostjaskonna maksujõuetust nagu praegukestvas MASU järgses mõõnas (!). Kapitalism on läbinisti mäda. Meie silmnähtavalt läbikumava roosaka varjundiga kapitalism on veel iseäranis veider ja vildak yhiskonnavorm. Paku kuitahes kvaliteetset taieste teostustaset, tee hinnas kuivõrd soodsaid kompromisse, enamike kunstisõprade ostujõud on hetkeseisuga alla igasuguse mõistlikuse piiride - kogu nende teenistus kulub söögi, kommunaalmaksete, liisinguvõlgade jne. katteks. Tasuta näituste kylastajate arvukus pole sugugi väike, aga ostudest loobutakse, soovitud taieste juurest lahkutakse ikkagi nukra heldimusega või tõrjuva käegarehmamisega. Kõik puhtalt seepärast, et kestab edasi senine nyrimannetu tarbimismustrisse raamistav majandusmudel, kus aetakse udu peatselt saabuvast viie rikkama riigi hulka pääsemise õndsusest. Kunstnike isiklik tublidus on meile endile optimismi alalhoiuks tarvilik, kuid olukorra lahenduse võti peitub kogu yhiskonna, meie klientuuri toimetuleku parenemises ja tarbimisele suunatud väärtushinnangute muutumises.

      Yesterday at 3:54pm · · 2 people

    • Oudekki Loone
      Mina sihiks ikkagi seda ka, et sõltumata näitusel ülesastumisest oleks kunstnikul haiguskindlustus....

      Ja ma eelistaksin, et kunstnikule oleks tagatud mingitlaadi institutsioon mille sees toimimise eest saab talle palka maksta, alates õpetamisest, näiteks. No ja kooperatiivist ma olen ka kunagi rääkinud.

      Yesterday at 4:17pm · · 3 people

    • Meiu Münt Olen nõus, et haigakassakaarti on vaja, aga selle eest, et mõni oma palja peega, otseses mõttes, lehvitab, ja selle eest raha tahab- ei ole poolt. Ma ei tea suurest kunstist suurt midagi - olen tavaline inimene ja Lang hakkab mulle järjest rohkem meeldima :DDD
      Yesterday at 4:22pm · · 1 person

    • Fideelia-Signe Roots Ma ei taipa, kust Meiu ja veel mõne arvates tuleb info, et keegi on nõudnud palka palja peega lehvitamise eest või ainult selle eest, et ta on kunstnik? No lugege ikka tähelepanelikumalt nii mu artiklit kui ka siinseid komme ja vaadake Teooriaklubi salvestusi! http://ekkm-came.blogspot.com/2011/02/ekkm-teooriaklubi-i-v.html
      Yesterday at 4:27pm ·

    • Ain Seeblum To Oudekki Loone: mõistlik soov. :) Toon kõrvutusliku näite möödanikust, yhelt teiselt kutsealalt: Endisaegse EW tingimustes oli eestlastest meremeestel selline sotsiaaltagatis-systeem = Meremeeste Kodu, kelle abile laevalt mahamakstud meremehed võisid ajutises töötaolekus rahaabi, sööki ja majutust loota, kuniks jälle uuele laevale teenima pääsesid. Kunstnike elu on pisut samavõrdne. Kas on linnukestel muret? Ja kuidas veel!. Vahel vajab meist igayks ajuti abi, et siis mõne aja möödudes taas kaunisti siristada. :)
      Yesterday at 4:27pm · · 1 person

    • Fideelia-Signe Roots Meremeste süsteem ruuliks küll. :) Kahjuks oli leheruumi ikka liiga vähe ja on näha, et kuigi tegin lihtsalt ja lühidalt, pole paljud päriselt pihta saanud, mis probleem kunstnikel on. Umbes nagu ma nõuaksin palka vegeteerimise eest. Kui räägiksin, kui absurdne mu elu on, kukuksid paljud pikali. Ei tasu arvata nagu ma haltuurat ei teeks, ikka tuleb teha. Olen olnud töötu, FIE, õppejõud, õpetaja, müüja, tudeng. Lõppude lõpuks jõuan alati samasse punkti: olen KUNSTNIK.
      Yesterday at 4:31pm · · 1 person

    • Meiu Münt Signe, ma ei viitsi lugeda ega kuulata mingit teooriaklubi...mul tuleb kohe inkasso. Kas ma peaks selles äkki Jänest Langi või Jaan Elkenit süüdistama? Minu jaoks pole FB mingi maailmaparandamise koht vaid lihtsalt üks mulamise koht - semula. Aga ma saan põhimõtteliselt aru kunstnike raskest, kuid tänuväärsest rollist ühiskonnas :)
      Yesterday at 4:38pm ·

    • Ain Seeblum
      To Fideelia: Ei kuku pikali. Omaenda existents on samavõrd kummastav. Ime on kõigi jamade kiuste elus olla, ja pealekauba veel rõõmus pysida. Meenuvad hoopis India Budhha mungad, kes yllatavalt vähesega läbi ajavad. Aga siin põhjamaises kliimas ootaks yhiskonnakorraldatuses kunstnike sotsiaaltagatissysteemi abiga siiski natukeselgi määral kindlustunnet, et talviti kytte ja leivapalukese puuduse hirm viimast matsu pannes, loometegevust täiesti ei halvaks. Kui on mingigi abilootus, kyll seejärel reibast loomingutki synnib. See annab juba iseendast tegutsemisrõõmu. :)

      Yesterday at 4:45pm ·

    • Fideelia-Signe Roots To Sirje, kes kirjutas: "võiks kirjutada sellele toimetajale, et ta võiks Langilt küsida, mida too kunstnike olukorra kohta arvab sinu artikli valguses." Kirjutasin toimetajatele ja toimetaja vastas mulle: Aitäh, hea mõte, saatsin Langile küsimuse, et kas ta kirjutaks vastuartikli. Lugu oli tõesti väga hea. :D Ootame põnevusega... äkki Lang soovitab ka lastetubadesse seinamaalinguid teha? Jumal teab.
      Yesterday at 6:09pm ·

    • Maria-Kristiina Soomre
      Fideelia, minu jaoks on Sinu siin kommentaarides esitatud statemendid siiski vastuolus listis arutatu ja nt. Oudekki väljapakutuga. Kunstniku vaba loometööd saab rahastada ainult stippide kaudu, mis võiks olla maksustatud (sots garantiid) või siis võiks elementaarsed sots-garantiid olla tagatud KÕIGILE kodanikele ja muu edasi omavastutus nagu seni. See ei tähenda, et kunstnik stipivälisel ajal ei peaks just nimelt õpetama või midagi muud nt. osa-ajalist tegema (nagu viitab ka Oudekki). St vaba loomingu välist tööd. See, et see töö on Eestis enamasti alarahastatud (nii õppejõu, õpetaja kui nt müüja oma), on teine ja pigem laiema solidaarsuse valda minev teema. Sinu jutust jäi mulje, et siiski just vaba kunsti viljelemise eest võiks palka maksta, aga hea, kui valesti aru sain, asja pole vaja segasemaks ajada tõesti kui ta juba niigi on!

      Yesterday at 6:39pm · · 1 person

    • Maria-Kristiina Soomre PS artikkel oli asjalik... segadus tuli siin arutelu käigus sisse ja seda on oluline selgitada.
      Yesterday at 6:48pm · · 2 people

    • Fideelia-Signe Roots
      Täpsustan, et kunstnik võiks saada palka selle eest, et ta teeb näituste jaoks teoseid. Artist fee on teemaks ikka. Sotsiaalsed garantiid võiksid kehtida kõigile riigi kodanikele, sh. kunstnikele, kes peale kunstinäitustel esinemise muud tööd ei tee. Rääkisin enne siin loominguvabadusest seoses nõuannetega moodustada MTÜ-sid ja OÜ-sid ja müüa oma töid jne. Kapitali ori pole vaba! Asi ei seisne oma tööde müümises vaid kunstnikule tema töö tegemise eest tasumises. Müük toimuks põhiliselt läbi kommertsgaleriide, mida meil ei ole. Artist feed maksaksid kõik institutsioonid, kuhu kunstnik loomingut teeb. Vabandust, kui enne segaselt väljendusin, aga väga hea, kui saab asju selgemaks arutada, sest infot on väga palju ning kunstnike endi keskel on ka palju erinevaid arvamusi.

      Yesterday at 6:57pm · · 2 people

    • Fideelia-Signe Roots Eeldan, et suurtele näitustele kunsti tehes on ikka kunstnik vabam kui haltuurat tehes, vähemalt mina küll olen, aga see sõltub olukorrast ja mingit ideaalset lõplikku vabadust ei olegi meie süsteemis olemas. Peame hakkama saama nendes raamides, mis hetkel on.
      Yesterday at 6:59pm · · 1 person

    • Kristina Shmeljov Fideelia, kui Lang soovitab kunstnikul seinamaalinguid kodudesse, tellimustöid ja portreesid, OÜ-d ja MTÜ-d, siis on ta kunstniku töö ja elu köögipoolest sama teadlik kui mina ja ka artiklit pisut valesti tõlgendanud... ;-DDDD Samas peaks Langini jõudma info, mida kunstnikud täpselt soovivad, et ta ka sellest aru saaks - selgelt ja lihtsalt.
      Yesterday at 8:15pm ·

    • Reena Rimmel Tead ma istuks meeleldi sinuga ühes palatis...:))
      22 hours ago · · 1 person

    • Fideelia-Signe Roots irw, head koomikud on ikka mõned! :D minuga tahaksid paljud ühes palatis istuda ilmselt, aga loodan, et mul on õigus ise endale palatikaaslasi valida. sügav puue oleks väga hea asi. sügava puudega isiku saatja saab rongis tasuta sõita.
      22 hours ago · · 1 person

    • Fideelia-Signe Roots mis tähendab, et kui ma endale puude saan, vormistan oma abikaasa enda hooldajaks, kes mind hakkab saatma, kui see majanduslikult kasulikuks osutub.
      22 hours ago ·

    • Reena Rimmel abikaasa on sulperekonnaseaduse järgi kohustatud üleval pidama..noh,tead küllseda juttu-heas ja halvas:)
      22 hours ago ·

    • Fideelia-Signe Roots Tean, ta juba ütleski siin, et kuule, ma ju niikuinii hooldan sind. :D irw... aga ma vastasin, et tee ametlikuks, saad palka. abikaasa ju saab olla hooldaja ka?
      22 hours ago ·

    • Reena Rimmel unusta ära sotsiaalsed garantiid eestis-mine hollandisse:))ma siin kogun vaimujõudu,et shrek in teha
      22 hours ago ·

    • Meiu Münt Signe, ja veel mõned, äge ilkuge selle puude teemaga. Minge pange aeg arsti juurde kinni (Tarus on see koht Raja tn-l) , käige seal paar aastat ja siis mölisege sel teemal pädevamalt edasi v hoideke oma nokk kinni sellel kohal.
      21 hours ago ·

    • Reena Rimmel miks..nii õel..ma olen ise sotsiaaltöös ja puutun sellega kokku-paraku on see signe poolt õigustatud teema-EESTIS ON KAHJUKS VÕIMALIK ENADALE PUUET SEBIDA...
      21 hours ago ·

    • Meiu Münt
      ma ei ole õel enda arust, aga mulle käib jätkuvalt närvidele, kuidas mõned isikud puude-teemaga lihtsalt flirdivad - a la ma olen kunstnik st ma olen võimaliku puudega, ma saaks endale sebida selle ja tolle...jah, see on tõesti võimalik, aga mingu ja tehku siis, ärgu vigisegu. tehku sellest pärast mõni kunstiprojekt, mis kedagi ei huvita, peale selle kunstniku ja tema 10 sõbra. mõni kunstnik lähebki ilmselt teadlikult sebima ja pasundab sellest tervele ilmale, nagu see kedagi huvitaks. ma lihtsalt arutlen siin hetkel...ei pea kedagi konkreetset silmas - üldistan.

      21 hours ago ·

    • Fideelia-Signe Roots Ma ei vigise vaid pakun lahendusi välja.
      20 hours ago ·

    • Reena Rimmel kulla meiu täitsa mõistetav,aga ikkagi mind teeb murelikuks pigem see,et kui fideelia ikka väga tahaks ,siis ta saaks ka selle puude:))
      20 hours ago ·

    • Fideelia-Signe Roots Meiu, miks sa oma viimase kommi ära kustutasid?