Tiksun siin vaikselt. 15. mail käisime strippar Marcoga Kroonika meelelahutusauhindade galal. Kui Marco mind endaga sinna kaasa kutsus, läksin nii elevile, et unustasin osa riideid selga panna. Jalga panin teksad ja palja ülakeha peale sai visatud punane mantel. Õu mai gaad, Kroonika pidu ikkagi! :)
Tegelikult polnud päris nii. Väike eellugu Kroonika peol toiminule on järgmine: olen seoses doktoritööga mõelnud, kuidas oma palja ülakeha aktsioone käsitleda teisiti kui meedia ja üldsus seda on teinud. Paar nädalat tagasi esitasin Semiosalongis
ettekande, kus rääkisin naise kui kangelase seostest naisekeha seksualiseerimise ja kaubastamisega. Samal ööl koju minnes leidsime ukse eest ostukäru, millega sooritasin veel loengujärgse fotosessiooni. Hommikul laadisin pildi Facebooki Semiosalongi sündmuse lehele, kust Facebooki tsensor selle maha võttis. Moraalijüngrite arvates on naise rinnanibude eksponeerimine sõjakoleduste ja vägivallafilmide näitamisest palju ohtlikum. Meeste nibud on OK.
 |
| Kaubastatud naisekeha |
 |
| Facebooki tsensuur |
Minu palja rindkere aktsioonide põhjus on lihtne: naiste ja meeste kehasid tuleks samas olukorras võrdväärselt käsitleda. Seda ütleb ka soolise võrdõiguslikkuse seadus. Mul ei ole tegelikult mingit vajadust end paljastada, küsimus on põhimõtteline. Eelmise aktsiooni kohta saab infot mu
kodulehelt.
Kroonika gala jaoks tegi Sandra Jõgeva mulle meigi ja soengu ning andis stiilisoovitusi.
Kroonika peo aktsioon oli eneseirooniline. Paigutasin end ise meelelahutusareenile, kuhu varem sattusin oma tahtest sõltumata. See on näide mässava naisekeha kaubastamisest. Tänu kollasele meediale tunnevad paljud mind ainult kui palja rindkere aktsiooni tegijat ja osad mõtlevad, et ma peale rindade näitamise muud ei oskagi. Tahtsin näha, mis juhtub kui glamuurimaailma sõidab sisse nende endi poolt klikkide nimel ekspluateeritav riietamata ja tuunimata naise ülakeha. Et mitte luua vale muljet nagu ma oma rinnanibusid varjaksin, jätsin nad meelega katmata, kuigi pidulikul üritusel oleks vabalt neile glitterit võinud peale riputada.
Kuna Marcole tehti peole sissesaamisel takistusi ning rahvamassid olid meeletud ja ma ei teadnud, kus fotosessioon toimub, hoidsin esialgu punast mantlit seljas. Fotostendi ees heitsin selle efektse kaarega maha, ta helkis nagu veripunane revolutsioonilipp ja saalis muutus piinlikult vaikseks. Fotograafid pildistasid, kohmetu naeratus näol. Meie lahkumisel jaotus rahvas lahte leeri ja andis teed. Toimus sama, mis teel Tartust Karepale: rahvas ei osanud palja ülakehaga naisesse kuidagi suhtuda. Osadele mõjub see samamoodi nagu tulnuka nägemine, mida on mulle isegi otse tunnistatud.
Anu Saagim jõudis kohale hetkel, kui fotostendi eest lahkusime ja saanud teada, et poseerisin paljaste rindadega, tahtis minuga koos pilti teha. Hiljem uuris, millega tegelen. Rääkisin, et õpin EKA doktorantuuris ja uurimisteemaks on naine kui kangelane. Anu leidis, et see on tõesti lahe ja tänas mind vaimuka aktsiooni eest. Anu Saagim on üks vahetumaid ja värskemaid meelelahutusmaailma kangelasi. Nii palju kui mina näen, ei ole ta võlts ega pea end mingiks äravalitud ülikuks. Marco jaoks on ta lausa nagu teine ema.
Samal õhtul ilmus Delfi Publikus ootuspärases sõnastuses
uudis ning pildigalerii.
Tegemist oli mu viimase palja ülakeha aktsiooniga kunsti kontekstis. Edaspidi ilmun seltskonda vaid korrektses kostüümis ja palja rindkerega viibin vaid eraviisiliselt vabal ajal või poseerin traditsioonilist akti, kui see kedagi peaks huvitama. Põhjuseks pole kindlasti mu vanus ega figuur, mida häbenema ei pea (soodavannid ikkagi) vaid sügav tüdimus sellest, et mind ainult tissidega seostatakse. Mu väärtus nagu seisneks pelgalt teatud kehaosades.
Kõndisin palja ülakehaga Tartust Karepale ja Karepalt meelelahutusmaailma.
Kangelase teekond on lõppenud.
Paar sõna veel selle kohta, kuidas Marcot jälle peole lasta ei tahetud. Pidu toimus Vene teatris. Autojuht parkis veidi kaugemal ja nii kujunes teekond punase vaibani üsna pikaks. Vene teatri ukse ees oli mitu telekanalit ja fotograafi. Üksteise järel saabusid 1920ndte stiilis riietatud külalised. Kui olime viimaks punase, kuid üsna tolmuse vaiba lõppu jõudnud, kerkis nagu maa alt turvamees, kes teatas resoluutselt, et talle on antud käsk Marcot mitte sisse lasta. Isegi kutse ei lugenud. Küsisin turvamehelt, kas ta teab, kes ma olen. "Teid ma ei tunne, aga SEDA härrat tean küll!" Õnneks oli kutsel telefoninumber, millele kohe helistasin. Tuli üks keskealine naine ja kutsus mind nurga taha. Naise toon oli jõhker nagu KAPO töötajal:
- Meil on konkreetne käsk Marcot mitte sisse lasta.
- Miks?
- Eelmisel kroonika peol jõi ta end purju, võttis teistelt jooke ära ja tantsis poolalasti!
- Marco on karsklane!
- Kullakene, teie ei tea, mida ta siin teinud on!
Siis äkki: „Oodake!“
Paanikas daam jooksis trepist üles, misjärel ootasin teda ca 5 minutit. Vahepeal andis Marco Publikule intervjuu. Lõpuks naasis eelmainitud naesterahwas nagu puhisev
Hiidhalonen ühe noorema naisega ja palus meid Marcoga teeseldud viisakuse ja kõvera hapu naeratuse saatel sisse.
Marco ütles möödaminnes õhtujuht Krista Lensinile, et mis klatšid, sa ju tead, et ma ei joo. Too vastas, et temal pole küll Marco vastu midagi, aga kõrgemalt olevat tulnud käsk teda mitte sisse lasta.
Nüüd tahaksin teada, kes see niiditõmbaja seal ülal on, kes strippar Marcot nii hirmsasti kardab. Jumal või?
Tavaliselt tuleb alkoholism jms. inimesega tuttavaks saades kiiresti ilmsiks. Tunnen Marcot juba kolm aastat. Tal on igasuguseid kiikse, aga ta ei joo, ei suitseta ega tarbi narkootikume. Täiesti paljalt ma teda näinud ei ole, isegi striptiisi tehes jätab ta stringid jalga. Osa meelelahutustööstuse tegelasi on väga silmakirjalikud. Kas nad peavad end strippar Marcost paremaks? Kes peale Marco veel nii orgaaniliselt ja vahetult meelelahutusmaailma ja kollasesse meediasse sulanduks? Kui turvamees poleks olnud nii resoluutne ja daam ei oleks nii vaikselt nurga taga minuga vestelnud, oleksin arvanud, et Marco tõrjumisega teevad nad endile reklaami, aga nende suhtlusviis jättis vägisi mulje nagu nad tõsimeeli kardaksid Marcot kui riiklikku kurjategijat.
Siin on intervjuu, mille Marco andis ning veel paar naljakat pilti. Kuigi terve see äsjalingitud uudis on ilukirjanduslik liialdus, siis järgmise lõigu puhul on tegemist otseselt valeinfoga: "Kroonika peatoimetaja Krista Lensin paraku selle väitega ei nõustunud ja vähe puudus, et ta oleks oma kätega staariks pürgija koos oma saatjaga ukse taha tõstnud." Nagu eelpool mainisin, kinnitas Krista Lensin, et TEMAL pole Marco vastu midagi, aga käsk teda mitte sisse lasta tuli KÕRGEMALT POOLT. Minu kohta ei öelnud ei Lensin ega keegi teine mitte sõnagi. Ma läksin sinna niikuinii ainult aktsiooni tegema ja mind absoluutselt ei koti, mida isehakanud eliit järgmisel aastal minust võiks arvata, sest mul pole rohkem midagi sellist plaanis. Muidugi on tore, et raadiohääli, saatejuhte, seriaalide- ja teatrinäitlejaid nagu Ita Ever nende raske töö eest tunnustatakse, aga Kroonika pidu kui selline pole küll mingi unistuste üritus, kuhu peaks, keel vestil sisse tungima.
