See blogi on kasutusel alates 21. augustist 2010. Vana blogi asub siin.


Showing posts with label performance. Show all posts
Showing posts with label performance. Show all posts

07 January 2018

2017 kokkuvõte

Uus aasta juba jookseb, aga mul kõik kokku võtmata! OK, panen siis kirja, mida tegin esimest korda 2017. aastal.

1. Sain doktorikraadi ja seoses sellega avaldasin raamatu Naine kui kangelane

Trükisoe raamat
2. Tegin isikunäituse ja korraldasin sümpoosioni Valga Muuseumis. Uudisklipp Ragnar Kond: „Fideelia-Signe Rootsil valmib uurimistöö naisest kui kangelasest“.


Mõned sümpoosionil kõnelejad foto "Amatsoonid Maria ja Fideelia" ees.

3. Võitlesin ravimatult haige kassi elu eest ja kaotasin: õe kass Päike tõusis ja loojus. Mulle sai see liiga raskeks vaimseks katsumuseks. Võtsin doktorantuurist akadeemilise puhkuse, millest hoolimata kaitsesin samal aastal kraadi!

4. Hr Mesi astus Päikese asemele. Ei oleks mett päikeseta!
Hr Mesi teeb pai :)
5. Tegin töötukassa kaudu tõstukijuhiload.
Raske õppustel, kerge lahingus! Foto: Oskuskoolitused OÜ

Raske õppustel, kerge lahingus! Foto: Oskuskoolitused OÜ
6. Minu ettepanekul restaureeriti põllumajandusmuuseumis Elmina Otsmani nimelise kombaini terapunker, mille sinna eksponaadiks annetasin peale oma näitust Tallinna Linnagaleriis (õigupoolest käis punker Mark Soosaare palvel veel teiselgi näitusel "Mees ja naine - tulnukad" Pärnu MONA-s).
Pidasin kõnet restaureeritud punkri avamisel põllumajandusmuuseumis
7. Kolisime lõplikult Tallinna: sõitsin autoga esmakordselt Tartust Tallinna, pardal ähmi täis kassid.
Kolm on seltskond. Saabiga. Kaks härrat reisivad tagaistmel transpordipuurides, mistap neid ei ole siin näha.
8. Asusin tööle Tallinna lähedale lattu komplekteerijana. Töötan nii noppekäru, rokla kui tõstukiga.

9. Astusin Roheliste parteisse ja sain KOV valimistel Põhja-Tallinnas 41 häält, ilma et oleksin endale erilist reklaami teinud.
Rõõmus Roheliste pilt enne KOV valimisi
10. Teaduste Akadeemia 3-minuti loengul osalemine ja võit (pildid allpool). Olid saated Kolme minuti väljakutse (minu lõik tuleb 19:01 minutist) ja Teadus kolme minutiga, 4/8: Naistraktorist – poeetiline kangelane ning tulemas on raamat.

12. Töö kõrvalt kaitsesin doktorikraadi. Esimest korda Eesti Kunstiakadeemia ajaloos toimus doktoritöö kaitsmisel performance, mille tõttu tegin endale meelega veelgi tööd juurde, aga ma lihtsalt tahtsin, et mul endal oleks huvitavam.

Perfokast pilte pole, on ainult video, aga näete, milliseks ma Sveni tegin ja kuidas see kõik teistele mõjus. ;)
Foto: Ly Lestberg
13. Tegime õega emale Facebooki konto!

Head uut aastat! Unistama peab suurelt ja seepärast unistasingi 2017. aastal, et kui kraadi ära kaitsen, võtan aja maha ning tegelen peamiselt kahe asjaga: töötamine ning maalimine. ;) Kas pole suur unistus? Tundub, et see on täide läinud. Välkidee saada doktorikraadiga tõstukijuhiks on samuti teostunud.

Kes jaksab pikemalt süüvida teemasse, kuidas füüsilise töö kõrvalt doktoritööd kaitstakse, võib edasi lugeda.


Aasta suurim saavutus oli kahtlemata doktoritöö valmimine ja takistustest hoolimata raamatuna välja andmine.  Ma ise poleks kiirustanud, kuid kool survestab tudengeid kiiremini tegutsema, et igal aastal oleks teatud arv lõpetajaid. Seega võttis doktorikraadi tegemine mul aega 4 ja pool aastat, mis on vaid kuus kuud üle nominaalaja (nominaalaeg ehk ettenähtud aeg doktoritöö tegemiseks ja kaitsmiseks koos kohustuslike ainete läbimisega on 4 aastat). Reeglina läheb doktorantidel palju kauem. Eks seal ole erinevaid põhjuseid, mis alati tudengist ei sõltu. Kui mul ei oleks ette tulnud ootamatuid elusündmusi ja bürokraatlikke karisid, oleksin võinud juba juunis kaitsta. Seda aga ei juhtunud ja 2017. aasta sügisel läks kõvaks rebimiseks. Ajakava oli kokku pressitud, iga päev käis kirjavahetus raamatu toimetaja ja kujundajaga, kellega toimus ka mitu kohtumist.

Doktoritöö kaitsmine
Kui doktorikraad välja kuulutati, rünnati mind lilledega, andsin raamatusse autogramme ja kõlasid šampusekorgipaugud. Nii pidigi minema, kuidas siis teisiti.
Autogramme jagamas
Siniste sõrmedega doktor. Foto: Ly Lestberg

Eriti keerulisest olukorrast leidsin end septembris, kui alles õppisin oma uut tööd laos. Töö on nii füüsiliselt kui vaimselt üsna nõudlik, eriti kui oled sel alal täielik võhik - mingi boheemlane, kes tuli hea õnne peale proovima, kuidas talle laotöö sobiks või kas ta üldse on võimeline midagi peale kunsti tegema. Loomulikult oli mul õudselt ka raha vaja, sest olin juba kuude kaupa peost suhu elanud. Peale esimest ehmatust hakkas töö sujuma ja laojuhataja oli õnnelik, et minust asja sai. Muutusin kiiremaks, täpsemaks ja osavamaks, kohati lausa fanaatiliseks. Tundus, et olen peaaegu inimarvuti. Kuigi arenguruumi on endiselt, poleks ma iial uskunud, et saan seal nii hästi hakkama. Siis aga tulid ületunnid. Peale pikki ületunde tööl oli vaja ka kodus raamatu kallal töötada ja mis seal salata, koduseid majapidamistöid teha. Ega Sven ka kõike jõua, sest temagi käib tööl. Nii ei saanud ma üldse puhata. Ma usun et terve sügise jooksul oli mul kaks päriselt vaba päeva. Neist ühel matkasime Suurupis ja teine möödus Kaberneemes matkates. Ühel novembriõhtul nautisime teletornis Kaido Kirikmäe organiseeritud Kukemuru / Teletorni ambienti. Muudel päevadel tegelesin palgatöö kõrvalt kõikvõimalike doktoritöö asjatoimetustega alates sisu lihvimisest, kuni raamatu valmimiseni. Lisaks oli augusti lõpus närvesööv kinnisvarakamm, kus otsustasime Tartu korteri ajutiselt müügist maha võtta ja välja üürida. See tähendas ohtralt asjaajamist ja telefonikõnesid, sh ka töö ajal, aga see segab ju keskendumist ja on väsitav. Lõpuks läks veel nii halvasti, et üürnikud olid meil vaid kaks kuud, sest said sugulastelt parema pakkumise. Samas, kuidas võtta, eks aitas ju seegi napp sissetulek kõige raskema aja üle elada. Seejärel oli kuni praeguse hetkeni korteririndel suhteliselt vaikne.
Kukemuru fännid teletornis
Väike Lehm Kaberneemes
Ka Teaduste Akadeemias korraldatav 3-minuti loeng, kuhu EKA mind osalema kutsus, nõudis palju süvenemist. Muidugi ei saa kool kedagi sundida 3-minuti loengukonkursist osa võtma, kuid jaanipäeva paiku, kui kutse tuli, tundus see nagu päris äge väljakutse (ja oli ka!). Kui karusell sügisel tuurid sisse sai, kirusin end, et nii palju ette võtsin, sest töö kõrvalt osutus raskeks kogu seda kupatust ellu viia. Mind haaras krooniline väsimus, samas kui mind konkursil võitjate hulka valiti, sain energiat kõvasti juurde ja purjetasin sel laineharjal kraadi kaitsmiseni.
3-minuti loengu võitjad. Foto: Maris Krünvald

Kuna tegin EKA-le au, siis Kristina Jõekalda pildistas. ;) Võita on tegelikult tore.

Võitjad lõikavad tordi lahti ja mina kui kondiiter ilmutan erilist (hüper)aktiivsust. Foto: Kristina Jõekalda
Ma ei saaks öelda, et mu isiklik elu kiirel ajal kreeni jooksis, sest tülid tekivad enamasti omavahelisest suhtlemisest, aga kui suhtlust ei toimu, ei saa ka tülli minna. Kuna mu abikaasa töötab samuti laos komplekteerijana (ühes teises laos) kuid õhtuses vahetuses, võis minna päevi, enne kui füüsiliselt kohtusime ja meenus, et ammu pole teist näinud mujal kui voodis tööinimese ausat und magamas. Suhtlesime e-maili ja sedelite teel. Niisiis jäi meie abielu püsima ja kodune õhkkond oli kontrolli all, sest majapidamist juhtisid kassid. Paar suuremat potilille õnnestus eest ära hävitada.
Pontsu lilledega tegelemas
Suur Tõll üritas Vanapaganat vööni sohu taguda, aga Vanatühi tegi end lapikuks nagu lesta
2018. aasta saab kindlasti Tallinna uue kodu ostmise aastaks, sest nii kahju kui ka meil oma Tartu päikesekollasest kodust ei oleks, ei saa me sinna jääda ega seda endale jätta. Tegin hüvastijätuks fotodest  slaidishow Kodu lugu, kes tahab, see vaatab. Uute kohtumisteni!
Pontsu sünnipäev
Jõulud hr Mesiga

15 January 2017

2016 kokkuvõte

Laias laastus: Näitus, töötamine ja doktoriväitekirja kirjutamine.

Jaanuar: kass Pontsu, kelle detsembris tänavalt püüdsin, kolib Buffy juurde, kes teisi kasse silmaotsaski ei salli. Kahe kassi vennastumiseks kulub vaid nädal. Kuu lõpus loeb Tiina Tauraite Urmas Sepa helistuudios Elmina Otsmani päevikut.

Pontsu ja Buffy vennastuvad
Veebruar: kuu lõpus avan oma doktoritöö kolmanda näituse Palju õnne naistepäevaks! Tallinna linnagaleriis. Tähtsündmuseks kujuneb Elmina Otsmani nimelise kombaini terapunkri transport, UFO-laevaks ümberehitamine ja install. ETV pidi näitust kajastama, aga kuna Eri Klas samal ajal suri, ei jõudnudki nad kohale. Selle eest kajastas näitust kahel korral ETV+ ja Reet Varblane kirjutas Sirbis.
ETV+ reporteriga terapunkrit imetlemas (Foto: Sergei Ledenjov)
Märts: näitusel toimuvad artist talk ja eelretsenseerimine, isiklikus elus juubel, mida tähistan nii Tallinnas kui Tartus. Kombainipunkri viin peale näitust Eesti Põllumajandusmuuseumi. Üsna pea helistab aga Mark Soosaar ja küsib punkrit näitusele „Mees ja naine- tulnukad“, mis toimub suvel Pärnu Uue Kunsti muuseumis.
Juubel Tartus (Foto: Jaana Muna)

Aprill: Elu nagu Ameerika mägedel! Pontsu kadumine ja leidmine auto rattakoopast, kust päästekomando ta välja sikutab. Pontsu õnneliku lõpuga lugu ilmub Tartu Postimehes ja temast räägitakse raadios. Saan oma psüühika kohta uusi teadmisi. Pontsu pääsemine oli ka minu pääsemine kindlast hävingust. 😱
Pontsu ootab päästmist

Mai: alustan tööd kokk-kondiitrina kohvikus Armastus. Avatud ateljeede päev ARS-is.
Ateljee on külaliste tulekuks valmis
Juuni: töötan kohvikus. Ostan automaatkastiga Saabi. Teen imetegevaid küpsiseid, mida Johannes Käruga Voronjas Sandra Jõgeva usuteemalise näituse avamisel müüme. Käin vabariiklikul naismehhanisaatorite kokkutulekul Imaveres.

Naismehhanisaatorite rongkäik


Imetegevad küpsised Vornojas. Foto: Ruudu Rahumaru
Juuli: töötan. Teen töö juures enda töökangelaseks nimetamise ettepaneku.

Tellimustort Tartu Kunstnike Liidule
August: töötan ja käin Kukemurul.
Kukemuru Ambient
September: lõpetan töötamise ja alustan doktoriväitekirjaga. Tartus Nooruse galeriis avatakse Tartu Kunstikooli vilistlaste näitus. Kool saab 65. aastaseks ja näitusele on valitud 65 vilistlase teosed. Väljas on mu maal „Rand Saintes Marie’s“ (2004).

Tartu Kunstikool 65. Mina Pühalepa rahvarõiva motiivides kleidiga 💗

Käime esimest korda Sveniga Coopi uut logistikakeskust vaatamas ning Lagedil ja Lasnamäel seiklemas. Tuleb Tallinna kolimiseks vaim valmis panna. Tartu Kunstimuuseumis näitusel „Kes loob linna?“ mu video Annelinna apoteoos. Viimast korda ema juures maal. Nüüd koht müüdud ja mets maha võetud.
Selfie uue COOP-i logistikakeskusega
Oktoober: kirjutan doktoritööd ja käin trennis. Avaldan meelt loomatsirkuste vastu.
Loomatsirkused pole enam Tartu ega ka paljudesse teistesse linnadesse teretulnud!
November: kirjutan doktoritööd ja käin trennis. Sureb õe koer Pipi, minu kõige parem sõber. Väga muserdav aeg.
Esimene pilt Pipist aastal 2004 ja viimane aastal 2016 😢😢😢

Käin loomaõiguste konverentsil, kus Mari-Liis Sepper end täiesti uue nurga alt avab. Selgub, et ta on loomaõiguslane ja meie mõttemaailm klapib. Väisan esimest korda taasavatud ERM-i. Vaatan Volkonski näidendit Kangelased. Käin Krulli konverentsil Tartu Kirjanduse majas.

Detsember: kirjutan doktoritööd. Käime Sveniga esimest korda üht korterit vaatamas, sedapuhku Tallinna külje all Lagedil. Vaatame Loore Martma näidendit „…ja tüdruk istus“.

Ameerika mäed - see ongi mu elu. Tutvusringkonda on tabanud surmade laine. Teiste seas lahkub Fidel Castro, kelle järgi isa mulle nime pani. Kuu lõpus sureb ka Jaak Klõšeiko. Osalen TÜ kirjutamislaagris Nelijärvel.
Kirjutamislaagri päevaplaan

Elan kaasa EKA doktorant Carla Castiajo kraadi kaitsmisele, mis pälvib cum laude. Seoses perfokaga Lõikus olen ta raamatus sees. Osalen Alo Valge performance’s „Vann“ ARS-is maaliosakonna näitusel Viva Arte Viva. Õpin tundma lihakärbse vaklade hingeelu: eetilised dilemmad ja põhjalikud arutelud Aloga.
Perfokas "Vann" ARS-i projektiruumis näitusel Viva Arte Viva

Jõuluõhtu ema pool, aasta mittevahetus Kiwa juures.
Aasta mittevahetus

Väikese Lehma viies juubel. Õde võttis kassi, kes sai nimeks Päike.

Tegin lehmale martsipanitordi. Toiduvärvidega maalisin peale.

...ja Päike tuli ka välja :)

Pontsu saab 2-aastaseks, on teine kõvasti kasvanud ja enesekindlamaks muutunud. 💟😻😍


Käin raamatuesitlusel Luunjas ning jõulupeol Armastuses. Luunja vald andis välja raamatu „Vald on tema inimesed“, kus on Luunja viimase 25 aasta sündmused ja lood. Iiri Saar ja Kristel Lempu panid raamatu kokku. Esitlus toimus kultuurimaja saalis. Raamatus on killuke mind ja minu näitust, virmalisi ja Luunja papliallee kellaneljatee!
Raamatuesitlusel (Foto: Tiit Hellenurm)

Ja pööripäev läheb pööripäeva järel. Käin igal pööripäeval ikka veel Vooremäel Raudlättel.

2017. aasta eesmärk on ära kaitsta doktoriväitekiri. I CAN DO IT! 💪


19 May 2014

Kangelaslike rindade teekond: Tartu-Karepa-Kroonika pidu

Tiksun siin vaikselt. 15. mail käisime strippar Marcoga Kroonika meelelahutusauhindade galal. Kui Marco mind endaga sinna kaasa kutsus, läksin nii elevile, et unustasin osa riideid selga panna. Jalga panin teksad ja palja ülakeha peale sai visatud punane mantel. Õu mai gaad, Kroonika pidu ikkagi! :)

Tegelikult polnud päris nii. Väike eellugu Kroonika peol toiminule on järgmine: olen seoses doktoritööga mõelnud, kuidas oma palja ülakeha aktsioone käsitleda teisiti kui meedia ja üldsus seda on teinud. Paar nädalat tagasi esitasin Semiosalongis ettekande, kus rääkisin naise kui kangelase seostest naisekeha seksualiseerimise ja kaubastamisega. Samal ööl koju minnes leidsime ukse eest ostukäru, millega sooritasin veel loengujärgse fotosessiooni. Hommikul laadisin pildi Facebooki Semiosalongi sündmuse lehele, kust Facebooki tsensor selle maha võttis. Moraalijüngrite arvates on naise rinnanibude eksponeerimine sõjakoleduste ja vägivallafilmide näitamisest palju ohtlikum. Meeste nibud on OK.
Kaubastatud naisekeha

Facebooki tsensuur
Minu palja rindkere aktsioonide põhjus on lihtne: naiste ja meeste kehasid tuleks samas olukorras võrdväärselt käsitleda. Seda ütleb ka soolise võrdõiguslikkuse seadus. Mul ei ole tegelikult mingit vajadust end paljastada, küsimus on põhimõtteline. Eelmise aktsiooni kohta saab infot mu kodulehelt.

Kroonika gala jaoks tegi Sandra Jõgeva mulle meigi ja soengu ning andis stiilisoovitusi.

Kroonika peo aktsioon oli eneseirooniline. Paigutasin end ise meelelahutusareenile, kuhu varem sattusin oma tahtest sõltumata. See on näide mässava naisekeha kaubastamisest. Tänu kollasele meediale tunnevad paljud mind ainult kui palja rindkere aktsiooni tegijat ja osad mõtlevad, et ma peale rindade näitamise muud ei oskagi. Tahtsin näha, mis juhtub kui glamuurimaailma sõidab sisse nende endi poolt klikkide nimel ekspluateeritav riietamata ja tuunimata naise ülakeha. Et mitte luua vale muljet nagu ma oma rinnanibusid varjaksin, jätsin nad meelega katmata, kuigi pidulikul üritusel oleks vabalt neile glitterit võinud peale riputada.

Kuna Marcole tehti peole sissesaamisel takistusi ning rahvamassid olid meeletud ja ma ei teadnud, kus fotosessioon toimub, hoidsin esialgu punast mantlit seljas. Fotostendi ees heitsin selle efektse kaarega maha, ta helkis nagu veripunane revolutsioonilipp ja saalis muutus piinlikult vaikseks. Fotograafid pildistasid, kohmetu naeratus näol. Meie lahkumisel jaotus rahvas lahte leeri ja andis teed. Toimus sama, mis teel Tartust Karepale: rahvas ei osanud palja ülakehaga naisesse kuidagi suhtuda. Osadele mõjub see samamoodi nagu tulnuka nägemine, mida on mulle isegi otse tunnistatud.

Anu Saagim jõudis kohale hetkel, kui fotostendi eest lahkusime ja saanud teada, et poseerisin paljaste rindadega, tahtis minuga koos pilti teha. Hiljem uuris, millega tegelen. Rääkisin, et õpin EKA doktorantuuris ja uurimisteemaks on naine kui kangelane. Anu leidis, et see on tõesti lahe ja tänas mind vaimuka aktsiooni eest. Anu Saagim on üks vahetumaid ja värskemaid meelelahutusmaailma kangelasi. Nii palju kui mina näen, ei ole ta võlts ega pea end mingiks äravalitud ülikuks. Marco jaoks on ta lausa nagu teine ema.

Samal õhtul ilmus Delfi Publikus ootuspärases sõnastuses uudis ning pildigalerii.

Tegemist oli mu viimase palja ülakeha aktsiooniga kunsti kontekstis. Edaspidi ilmun seltskonda vaid korrektses kostüümis ja palja rindkerega viibin vaid eraviisiliselt vabal ajal või poseerin traditsioonilist akti, kui see kedagi peaks huvitama. Põhjuseks pole kindlasti mu vanus ega figuur, mida häbenema ei pea (soodavannid ikkagi) vaid sügav tüdimus sellest, et mind ainult tissidega seostatakse. Mu väärtus nagu seisneks pelgalt teatud kehaosades.

Kõndisin palja ülakehaga Tartust Karepale ja Karepalt meelelahutusmaailma.

Kangelase teekond on lõppenud.

Paar sõna veel selle kohta, kuidas Marcot jälle peole lasta ei tahetud. Pidu toimus Vene teatris. Autojuht parkis veidi kaugemal ja nii kujunes teekond punase vaibani üsna pikaks. Vene teatri ukse ees oli mitu telekanalit ja fotograafi. Üksteise järel saabusid 1920ndte stiilis riietatud külalised. Kui olime viimaks punase, kuid üsna tolmuse vaiba lõppu jõudnud, kerkis nagu maa alt turvamees, kes teatas resoluutselt, et talle on antud käsk Marcot mitte sisse lasta. Isegi kutse ei lugenud. Küsisin turvamehelt, kas ta teab, kes ma olen. "Teid ma ei tunne, aga SEDA härrat tean küll!" Õnneks oli kutsel telefoninumber, millele kohe helistasin. Tuli üks keskealine naine ja kutsus mind nurga taha. Naise toon oli jõhker nagu KAPO töötajal:

- Meil on konkreetne käsk Marcot mitte sisse lasta.

- Miks?

- Eelmisel kroonika peol jõi ta end purju, võttis teistelt jooke ära ja tantsis poolalasti!

- Marco on karsklane!

- Kullakene, teie ei tea, mida ta siin teinud on!

Siis äkki: „Oodake!“

Paanikas daam jooksis trepist üles, misjärel ootasin teda ca 5 minutit. Vahepeal andis Marco Publikule intervjuu. Lõpuks naasis eelmainitud naesterahwas nagu puhisev Hiidhalonen ühe noorema naisega ja palus meid Marcoga teeseldud viisakuse ja kõvera hapu naeratuse saatel sisse.

Marco ütles möödaminnes õhtujuht Krista Lensinile, et mis klatšid, sa ju tead, et ma ei joo. Too vastas, et temal pole küll Marco vastu midagi, aga kõrgemalt olevat tulnud käsk teda mitte sisse lasta.

Nüüd tahaksin teada, kes see niiditõmbaja seal ülal on, kes strippar Marcot nii hirmsasti kardab. Jumal või?

Tavaliselt tuleb alkoholism jms. inimesega tuttavaks saades kiiresti ilmsiks. Tunnen Marcot juba kolm aastat. Tal on igasuguseid kiikse, aga ta ei joo, ei suitseta ega tarbi narkootikume. Täiesti paljalt ma teda näinud ei ole, isegi striptiisi tehes jätab ta stringid jalga. Osa meelelahutustööstuse tegelasi on väga silmakirjalikud. Kas nad peavad end strippar Marcost paremaks? Kes peale Marco veel nii orgaaniliselt ja vahetult meelelahutusmaailma ja kollasesse meediasse sulanduks? Kui turvamees poleks olnud nii resoluutne ja daam ei oleks nii vaikselt nurga taga minuga vestelnud, oleksin arvanud, et Marco tõrjumisega teevad nad endile reklaami, aga nende suhtlusviis jättis vägisi mulje nagu nad tõsimeeli kardaksid Marcot kui riiklikku kurjategijat.

Siin on intervjuu, mille Marco andis ning veel paar naljakat pilti. Kuigi terve see äsjalingitud uudis on ilukirjanduslik liialdus, siis järgmise lõigu puhul on tegemist otseselt valeinfoga: "Kroonika peatoimetaja Krista Lensin paraku selle väitega ei nõustunud ja vähe puudus, et ta oleks oma kätega staariks pürgija koos oma saatjaga ukse taha tõstnud." Nagu eelpool mainisin, kinnitas Krista Lensin, et TEMAL pole Marco vastu midagi, aga käsk teda mitte sisse lasta tuli KÕRGEMALT POOLT. Minu kohta ei öelnud ei Lensin ega keegi teine mitte sõnagi. Ma läksin sinna niikuinii ainult aktsiooni tegema ja mind absoluutselt ei koti, mida isehakanud eliit järgmisel aastal minust võiks arvata, sest mul pole rohkem midagi sellist plaanis. Muidugi on tore, et raadiohääli, saatejuhte, seriaalide- ja teatrinäitlejaid nagu Ita Ever nende raske töö eest tunnustatakse, aga Kroonika pidu kui selline pole küll mingi unistuste üritus, kuhu peaks, keel vestil sisse tungima.

23 August 2012

Karepa performance’ ja installatsiooniõhtu "Vaikus"


Kuigi mul on kunstivaba aasta, olin eelmisel aastal lubanud Veispakule, et võtan 2012.a. Karepa performance’ ja installatsiooniõhtust osa. Sedakorda oli tegu neljanda sarnase üritusega Karepal Richard Sagritsa majamuuseumis. Ise osalesin teist korda, aga sel aastal pigem kondiitri kui kunstnikuna. Õhtu teemaks oli „Vaikus“. Tahtsin oma tööd eelmise aasta kuulsusrikka Ängiga loogiliselt siduda, samas hoida end uue eriala lainel ja sündis idee küpsetada rindade kujuline tort. Vormi ostsin seksipoest „Sinu saladus“. Kahe kausiga saab ka, aga nendega on tülikas. Transpordiks on selline ühes tükis tissivorm ideaalne. Tegin kodus biskviidi valmis ning vormist võtsin välja alles Karepal. Vorm hoidis biskviiti ilusti terve bussisõiduaja kinni. Koha peal amputeerisin rinnad, panin neisse moosi, sulgesin nad uuesti ja katsin sulatatud šokolaadiga, mis mu imestuseks jättis veits ebaühtlase pinna. Kuna suhkrumass, millega koogi katsin, kõik ebatasasused välja näitab, panin veidi täiteaineid alla, et vaatepilt oleks ilusam. Muidu vii või mammograafi juurde. Nibud tulid väga võimsad, ega ma siis nalja tegema läinud. Olga-Maria oli põhitegija ja sai üleni šokolaadiseks.



Hiljem mängisime Olgaga lendavat taldrikut ja Lapini pingil istuv Juske oli publik. Lapinil on Karepal nüüd omanimeline pink. Äkki lendas taldrik mulle vastu suunurka ja ma ehmusin tõsiselt, sest paistes mokaga ma poleks küll tahtnud oma perfokat teha. Panin salvi peale ja õnneks hullu polnudki.

Suurürituse eel, kui panin oma lumivalge kondiitrikostüümi selga, tekkis pidulik tunne. Müts on mu eriline lemmik. Paljud leidsid, et riietus sobib mulle ideaalselt. Jaan Toomik arvas, et meik muudab mind ebamaiseks ja müstiliseks, kuigi ma eriti ei meikinudki. Osad ei tundnud mind tööriietuses ära.
Rahvast sai terve õu täis. Kohal oli Kanal 2 Reporteri kaameramees, kes eelmisel aastal Ängi filmis. Erri operaator samuti. Paljud pildistasid. Minu perfokas oli viimane, nii et algul kulus kõvasti aega teiste vaatamisele. Jüri Ojaveri värk oli kihvt
Oma lemmiklooma lehmaga tööriietuses. Skulptuuri autorid on Simson von Seakyll ja Paul Mänd, pealkiri "Alice ja Aade"
Alice' seljas samal hommikul
Kui Toomik merele ja publik randa teda vaatama läksid, oli mul aeg oma perfokas valmis seada. Plaan oli, et teised kunstnikud istuvad laua taha, kuhu mina oma tordi toon. Panin lina lauale, kuid selgus, et see on liiga väike. H, sõitis suvilasse linu juurde tooma. Polnud aimugi, mitu kunstnikku üldse laua taha istub. Kõik oli segane. Katsime kiiruga laua ära. Kui aga rahvas taas hoovil ja Teet mind välja hüüdis, hakkasin oma tissitordiga aeglasel sammul ja fotograafidele naeratades tulema ja kõik tundus jälle hea. Kaamerad surisesid, asetasin tordi keset lauda ja istusin. Vanad perfokaässad imestasid ja naersid tordi üle. Kõlas repliike:“ Kuidas mina oma vanainimese kätega seda lahti lõikan?“ „Ärge unistage, et mina neid imema hakkan!“. „Neid peab lutsutama!“. Lõpuks tekkis kusagilt kirves, millega ma koogi lahti raiusin. Isegi publikule sai veel pakkuda. Õhtu lõppes üsna kirevalt ja lõbusalt



Kõik pildistavad Fideeliat ja tema torti

Sain Tartu meestearst Margus Punabi autoga, kus veel reisisid Milius, Varblane ja üks mees, kes hetkel omal käel maali studeerib ja kelle nimi ei meenu. Autos rääkisid agar kunstikoguja Punab ja teised kunstist liiga palju, millest muidu poleks probleemi, aga mul käib kunstivaba aasta. Ma ei öelnud midagi. Sooteemal ainult kobisesin paar lauset. Õhtuvalgus oli meeletult kaunis. Maaliõpilane vahtis seda punnis silmadega ja seletas, milliste värvitoonidega ta maastikku kujutaks: koobalt, strontsiumkollane, must... ei musta tuleb panna aaainult näpuotsaga, muidu rikub kõik ära! Täpselt nagu mina vanasti. Mõtlesin, et huvitav kas kunstivaba aasta paneb mind õlivärvide nimetusi unustama, sest need, vanasti minu igapäevases sõnavaras eksisteerinud mõisted kõlasid kuidagi võõralt. Unustasin jope masinasse ja kätte sain kahe päeva pärast.