Eepos "Päike"

Minu viimane kuu on olnud väga raske, sest õe imeline ja maailma parim kass Päike jäi ravimatult haigeks ja kuigi ta pidas hämmastavalt kaua vastu, tuli ta minu sünnipäeva õhtul kliinikusse viia ja täpselt keskkööl magama panna. Eriti hull on see, et õde võttis kassi, et oma vana koera surmast paremini üle saada ja kass jõudis temaga elada vaid 3,5 kuud. Kirjutasin Päikese auks eepose. Ma ei ole kirjanik, aga olen seoses doktoritööga tegelenud August Annisti ballaadidega, mis mind natuke siinkohal mõjutasid. Head lugemist!

Eepos „Päike“

Fideelia-Signe Roots

30.03. 2017

Elasid kord õed Väledad Tartus,

teineteisele üpris lähedal.

Elo, see elas emaga, Fideelia - lehma ja kahe kassiga.

Elo see sõitis Tallinnasse kaema varjupaigakasse.

Ei ole elu kassita, pidu hiirekütita.

Vaatas, uuris vurrulisi triibulisi, laigulisi.

Üks neist talle vastu vaatas, puges hinge põhjalikult.

Britta temal nimeks oli, puuris veetnud kuu või kaks.

Varem kliinikus, ja veelgi varem -- tänavail, see vaene laps.

Brittat puurist välja lasta varjupaik ei võinud, sest

teisi kasse triibik vihkas, käpahoobid tõendid tost.

Britta kasuks otsustati, ootas Emajõe Ateena,

sõber nüüdsest sõpra tundis, üksindus ei olnud teema.

Andis elule kass läike, mistap nimeks pandi Päike.

Fideelia kassi külastas, teda aina pildistas.

Kiisumiisu koera moodi uksele nii vastu jooksis,

külalisi tervitama, eluolust pajatama.

Veeres kuu ja veeres kaks, Päike rõõmsalt säras, hullas,

linde vaatles, unistas.

Päev kui hakkas pikenema,

kevade ju lähenema

laskus murekoorem ränk.

Päike, meie päevatooja minna ähvardas nüüd looja.

Luuras salakaval tõbi, painaja ei asu andnud,

aina luusis kassi kannul, pisendades elujõudu,

pannes mitte miskiks õudu, hirmu lähikondlastes.

Õed ei olnud üldse nõrgad, käisid läbi Tartu Targad,

kes kõik kooris arutlesid, imestasid, katsetasid.

Ühel päeval selgust saadi, pahalasel jaole jõuti:

kasvaja see istub kopsus, aitamiseks puudub oskus.

Õed Väledad jooksid nüüd Surmaga võidu,

Mulgi Targa juurde mindi üle Võrtsu.

Võrtsu taga linn see muistne, Mulgi Tark seal elas,

oma õpetust ta jagas:

„Vaata, kust poolt tahad, lugu õige paha.

Kassid ongi keerulised, pussakääravurrulised.

Imelugu et Päike üldse elus on ja hingab,

seda iga kassisõber kõrgelt hindab!“.

Tark see prillid ära võttis, rätikuga silmi pühkis:

„Aga küll ta teile ütleb

kui ta aeg on käes.

Piinelda ei ole mõtet, kuigi Päike täies väes

veel linde vaatleb ja küüsi, võimsaid, teritab.“.

Targa juurest koju sõites oli seltskond omis mõtteis.

Vihma aina ribistas, Surm see luisku libistas.

Veeres veel üks päevakene, Päike sõnumi see saatis

õele, kel kasse kaks: 7DDDDDDDDDDD<

Möödus päeva kuus, natukene seitsmendatki.

Fideelia rahusteid see neelas, hullumaja uksel kolkis,

rasket linki lõgistas.

Hullumajas nõid on kuri, pidevalt tal turris turi.

Inimesi vihkab ta, abi tema käest ei saa.

Ei ta mõõda vererõhku, pugeda ei käsi põhku.

Koduteel Fideelia nägi -- naiste kõrts risttee peal ees.

Kõhklematult sisse astus, oma mure välja ladus,

et see naistevägi, kes on kõrtsis juba ees

nõu ja jõuga abiks lahkelt tulla võiks.

Kes ees, see mees!

Mehi siiski näha polnud.

Naised kõrtsilaua taga,

ma ei aja teile pada.

„Fideelia, ära nõnda torma, me ei oota sinu surma.

Talume koos elu, ränka,

rõõmustades, kurvastades,

vihastades, sajatades.

Solidaarselt edasi!,“ arvasid nad sedasi.

Sünnipäev siis saabus Fideelial,

õed Väledad kevadelapsed mõlemad.

Päike veidi pahur oli, kes see ikka oskab öelda,

mis võib kassi morjendada,

nurrumootorit häirida.

Hilisõhtuks polnud kahtlust:

ootamatu hingamisraskus,

niisiis kliinikusse sõit.

Tartu Tark ja õed Väledad koos kõik nõu nad pidasid,

emalegi helistasid, üksipulgi arutasid,

vaagisid plusse ja miinuseid.

Püüdsid jääda rahulikuks nagu suured inimesed,

tehes surmaotsust, et säästa Päikest piinadest.

Ju Vikatimees viipas nurgast,

kus ootel pudelikesed

ja kanüülid

ja süstlad.

Päike vaatas pilgul rahulikul, tumedal.

Uljalt, kartmatult, esiemade vääriliselt

vaatas Surma tühjadesse silmakoobastesse,

kus ootas pääsemine ja igavik.

Bürokraatiaprotseduurid,

olgu sünd või olgu matus,

nii Elo alla kirjutas surmaotsusele, mis pöördumatu.

Kell kui kesköötundi lõi, Tartu Tark siis haaras süstla,

Päike tuli tuttu panna, öö ju kattis maad.

Tuleb tõde tunnistada, pole kerge töö see

Päikest lihtsalt uinutada, kustutada, suigutada.

Kaua võbeles veel leek, mida toitis võimas süda,

Kiirgus kumas kaugemale, Tartu linnast kõrgemale.

Öösel nähti virmalisi, Päiksekese käsilasi.

Uinus Päike viimaks ikka, peale elu head ja pikka.

Hiljem tehti veel üks süst, mida magaja ei tundnud,

lõplikult siis kustus Päike, õed mil juba koduteel.

Kui siis Päikest tuhastati, imeasi avastati:

tuha asemel seal kiirgas puhast selget kullaliiva!

Kuldne tolm see heitis valgust,

kuulutades meil uut algust.

See oli lugu Kangelasest,

Surma võitvast Päikesest.

Päike mänguhoos

Matkad, tissid ja lollus

Matkad

Olen sel sügisel käinud oma Mehe tee staaridega kolmel jalgsimatkal.


Võhandu 16 km. 1. okt

Olin heas vormis, ilm oli suvine ning jalad ei väsinud ära. Ei tekkinud tunnet justkui oleks pikalt kõndinud, sama hästi oleksin võinud ka paigal seista. Kartsin juba, et peale kõike seda, mis ma teinud olen (jalgsikäik palja ülakehaga, öised fotosessioonid kraana tipus, avalikud esinemised jne) pole jäänud enam ainsatki tegevust, mis minus adrekat võiks esile kutsuda. Tee või enekas, ausalt!

Mets Võhandu lähistel

Piusa 20 km. 29. okt

Hirm oli siiski asjatu. Enne seda matka olin pikalt haige: põskkoopapõletik, üldine nõrkus. Iga päev oli palavik, mis ka matka ajal jätkus. Vorm oli kõvasti langenud. Teekond viis alguses järskudest voortest üles ja alla ning läbi padriku. Me ei järginud kogu aeg ettenähtud matkarada, sellevõrra siis ka palju rängem trip. Jalad hakkasid absurdsetest kohtadest valutama: vasaku jala põlveõnnal ja parema jala hüppeliiges. Möldri külast läbi minnes saime kohalikult elanikult, vipsis vanamehelt sõimata. Tema arvates olime me erateel ja hirmutasime ta koeri, kes vastupidiselt eeldustele rõõmsalt ja sõbralikult meid tervitasid. Seadus ütleb, et erateel ja eramaal võib viibida päikesetõusust loojanguni. Isegi, kui see Möldri küla läbiv tee oleks eratee, oli meil õigus sel kellajal seal viibida. Viimased paar tundi kõndisime pimeda tähistaeva all paksus udus. Niisiis jääb enekas praegu ära.

Mets Piusa ääres

Pühajärve 14 km. 5. nov

Ikka veel kergelt tõbine. Lühike teekond, kuid juba jõudsid samad kohad jalgadel valutama hakata nagu eelmisel matkal. Vorm on piinlikult nõrk. Trenni olen jõudnud vaid loetud korrad. Samas neist kolmest kõige ilusam matk. Hommikul murdsid päikesekiired läbi udu ja kaste oli maas. Õhtul imeilus loojang järvel. Vaikne, vähe inimesi. Loodus oli talveootel ja kõik tüütud putukad puukoore alla pugenud.

Hommikune mets Pühajärve ääres

Tissid

Vahepeal on pikenenud nii eesti kui välismaa artiklite jms loetelu, kus minu palja ülakeha aktsiooni mainitakse. Nüüdseks olen saavutanud juba maailmakuulsuse. Mind teatakse Norras, Soomes, Ameerikas, Kanadas ja võib-olla veel kusagil. Facebookis on hea jälile jõuda, kus riigis ma uudistes olin, sest iga kord peale uudist tuleb mulle vastava riigi sõbrakutseid ning lahedaid toetussõnumeid.

Rahvahuumori austajatele soovitan 13.okt eetris olnud ja netist järelvaadatavat osa sarjast „Eestlane ja venelane“. Nimelt on sealne tegevuskäik üles ehitatud minu palja ülakeha perfokale. Seda peab lihtsalt nägema, kuidas Anne Paluveri tegelaskuju Mutt minu aktsiooni eeskujuks võttes ka ise ähvardab rinnad paljaks võtta- vaeste ja pensionäride kaitseks! Ja keeldub neid paljastamast autode reklaamimiseks. Cool!


Lollus

Kuna hiljaaegu valitses mu elu kõigis aspektides täielik kaos, hakkas mulle tunduma, et äkki on netikommentaatoritel õigus, kui nad kirjutavad, et ma olen loll. Võib-olla olen lisaks veel kuri ja inetu ka. Eelmise laupäeva õhtu pühendasime Lehmaga iseenda mõnitamisele. Jõime likööri, sõime jäätist põhja kõrbenud moosiga ja ma kirjutasin FB-sse: „Fideelia on loll“, millele tuli üle 60 kommentaari ühe õhtuga. Igasuguseid soovitusi sadas, mida ette võtta, et lollusest pääseda. Paar päeva hiljem teatas Anders Härm FB-s et ka tema on loll, aga sai vähem soovitusi.

London, tissid ja esinemine Maire Aunaste saates

E kutsus mind taas nädalavahetuseks Londoni. Lennureis möödus mul ühe vene-eesti päritolu noormehe seltsis, kes oli pulmast tulnud ja vipsis ning jagas hüplikult oma hajevil joodikumõtteid. Ta lihtsalt istus mu kõrvale. Ma olen friigimagnet. Ta pakkus mulle Vana Tallinna, mina talle õuna ja nii see lend möödus. Tüübil olid erakordselt õblukesed labakäed ning kokapaberid, aga ta ei töötanud enam ammu kokana: raha pärast. Kokkadel olevat vilets palk. Vahepeal ilmus ta näole masenduse vari ja ta märkis: “Tead. Ma arvan, et mul ei ole ühtegi tõelist sõpra peale minu ema.”. Järgmisel hetkel ta juba naeris millegi üle, jäädes Vanast Tallinnast aina rohkem purju. Temaga oli päris lahe igavat lendu mööda saata, aga Lutoni lennujaamas muutus ta tüütuks. E oli mulle kirjutanud õpetuse, kuidas ma lennujaamast hotelli saan, aga see mees pirises sääsena mu kõrva ääres, et tema olevat kaks aastat Londonis elanud ja teadvat, kuidas ma odavamalt ja kiiremini sihtpunkti jõuan. Kui E helistas, küsisin, mida ta teisest plaanist arvab, aga ta laitis selle maha ja ma otsustasin teha nagu E soovitas, sest ma ei tahtnud ära eksida. Purjus tegelane muutus ikka räigelt tüütuks, sest kui ma püüdsin osta rongipiletit, korrutas ta kõva häälega mu kõrval, et ma ei tohi osta seda piletit vaid peaksin ostma bussipileti. Kui ta nägi, et olen pileti ära ostnud, ta solvus, ütles, et ma olen loll ja läks oma teed.

Järgmine ootamatus juhtus bussis, mis viis raudteejaama: nägin võrdõiguslikkuse volinikku, kes oli sama lennukiga tulnud! Me ei olnud varem omavahel vestelnud, kuigi seminaridel tõenäoliselt oleme koos käinud küll. Ta tundis mind ära, kõnetas ja teel Londoni arutasime minu avaldust. Kuhugi välja me ei jõudnud, sest tegu olevat üsna keerulise pähkliga.

Londonisse saabunud, hakkasin hotelli otsima ja sattusin kulgemise tulemusena otse Londoni Kunstiakadeemiasse. See oli mingi väiksem kool, mitte Royal Academy. Suur hoone oli. Üks mustanahaline mees, kes jalgrattaparklat (mida keegi kasutada ei osanud) valvas juhatas mind sealt edasi.

Samal õhtul näitas Eestis ETV-s seda Aunaste saadet “Mida teie arvate”, kus mina eksperdina kohal olin. Ise ma nägin seda alles järgmisel nädalal. Enne kui Londoni-seiklustega edasi lähen, meenutan võtteid. Seda saab järelvaadata netis.

Saade oli täitsa normaalseks kokku pandud, arvestades, milline segadus seal vahepeal toimus. Iluminutid: televisioon muudab kõik inimesed paksuks. Ma olen palju peenem kui ekraanil. Isegi meik oli päriselt palju ilusam kui telekast paistis. Kahjuks oli saatest välja lõigatud naljakas juhtum seoses mu värvitud juustega: rääkisin, et kui juuksuri juures käin, küsib juuksur alati teistelt klientidelt, kas nad sooviksid sama värvilisi juukseid nagu mul ja kunagi keegi ei soovi. :D Aunaste publikule: andke kepikestega märku, kes sooviks samasuguseid juukseid nagu Fideelial! Keegi, mitte keegi! Äkki arglik kepike: üks hallipäine mees! :D

Ma ei saa aru, miks nii paljud Maire Aunastet vihkavad või kui just ei vihka, ei kannata teda silma otsaski. Mulle ta meeldis, aga mitte sellepärast, et ta pidevalt mind, mu blogi, mu välimust ja tegusid kiitis vaid lihtsalt sellepärast, et ta tundus vahva ja ma ei leidnud ainsatki põhjust teda mitte sallida.

Nalja sai Linnar Priimäega, kes vaheklippide ajal kõrvad ja silmad kinni pani ning lõpuks stuudiost kadus. Esimene klipp, kus ropendavad mehed WC- poti vaakumpumbast šampust jõid, andis Priimäe esteetilisele maitsele ränga hoobi. Minu meelest oli klipi ülesehitus väga steriilne: näitlejad pingutasid kõvasti üle, seinad olid värskelt valgeks värvitud, sinna oli musta värske värviga püüdlikult tehtud anarhistlikku grafitit ja vetsu vaakumpumbad olid äsja poest ostetud. Võltsroppus mind ei kõiguta.

Nüüd taas Londoni teemal. Järgmisel hommikul näitas Londonis telekast rugbit. E hakkas kl 7 kolistama, et vaadata seda läpakast! Ärkasin, sain maruvihaseks ja käskisin tal voodi heita, et saaksin magada. Tulemus: E puges üleni teki alla ja jälgis seal oma moblast rugbit, puhisedes iga kord, kui värav löödi. See juhtum illustreerib vanasõna, et aastad ei loe, kui hing on noor: vanasti lugesid sõnakuulmatud lapsed teki all taskulambiga raamatuid!

Pärast leppisime ära. Ta ütles, et püüdis vaikselt tegutseda, aga kuna ta on väga kohmakas ja mina olen paberitega unetu, siis ei saa ju nii teha! Ärkasin isegi siis üles, kui ta oma hingamistrikki tegi! Tal on kummaline komme hingata kõva häälega sisse, hoida hinge kinni ja hingata pahinal välja nagu masin oleks toas.

Käisime kahe päevaga kõik suuremad kunstigaleriid läbi ja sattusime neisse alati hetkel, kui oli algamas tasuta giidiga ringkäik tähtteoste juurde. Esimene päev möödus Tate Modernis, kus mustanahaline giid tutvustas Taryn Simon’i näitust A Living Man Declared Dead and Other Chapters.

See oli mahukas ja aegavõttev vaatamine. Tegemist siis genealoogiatüüpi uuringuga. Teine suurem näitus oli Gerhard Richter’i Panorama: näide, kuidas kunstnik suudab maalida peaaegu ükskõik, millises stiilis.

Pärast käisin veel portreegaleriis, aga seal midagi erutavat ei näinud, sest suuremat osa olin kevadel juba näinud ja uus Hollywoodi staaride fotonäitus ei tundunud kuigi asjalik. Rahvast oli meeletult kõigis galeriides. Inimesed tahavad kunsti vaadata ja seda lahti mõtestada. Tullakse peredega.

Samal ajal toimus Trafalgar Square’l suur meeleavaldus Afganistani teemal.

Tänavakunstnik joonistas lippe meelavalduse jooksul

Õhtul käisime teatris vaatamas etendust Jah, härra peaminister, väga kihvtid näitlejad olid.

Pühapäev: Saatchi ja Tate Britain. Hiljem hängisime totaalses kommihullumajas M&M’s World. Samal ajal möllasid tänavail end zombideks maskeerinud tüübid. Olime parajasti Jaapani anime nännipoes, kui üks pussnoaga verine zombie hüppas poodi sisse ja tegi „böö“, erilist efekti saavutamata.

Koledad kommid ja mina M&M's Maailmas

London oli zombiest vallutatud ja ühelgi ööl ei olnud vaikne

Saatchi galeriis oli viimaseid päevi avatud näitus New Scupluture, mida giidiga vaadata õnnestus. Kogesin nostalgiahetke: Richard Wilsoni naftatuba „20:50“ oli endiselt seal! Ainuke pettumus oli, et kui ma aastal 2003 sain minna mööda poodiumi õli keskele, siis nüüd enam seda teha ei tohtinud. Giidi sõnul on see ettevaatusabinõu. Vanasti sai niimoodi sinna sisse kõndida ja selles loos kunstnik seletab, et sai idee ruum õliga üle ujutada basseini veerel puhates.

Richard Wilson "20:50"

Roosade tiibadega halvad koledad vanamehed ja mina Saatchis

Autoportree Richard Wilsoni teosega "20:50"

Tate Britain’is sattusime jälle giidile. Alguses mõtlesin, et ma ei viitsi seda nõrga häälega vanadaami kuulata, sest oli palju huvilisi ja ma olin pikast päevast väsinud, aga mida kauem ta rääkis, seda põnevamaks kõik muutus. Inglise prerafaeliidid, eelimpressionistid ja naiivse kallakuga tegelased – kõik olid väga huvitavad. Giidil oli hea huumorimeel ja ta ütles, et kui sa vanasti üldse keegi olid, ei ostnud sa oma mööblit ise. Hakkasin mõtlema, et mina ju ka ei ole oma mööblit ise ostnud, enamus mu raskest puidust kolakaid on esivanemate pärandus.

Giidid teevad hulle pingutusi, et tavakodanikule kunsti seletada. Kuna nad ei teadnud, et olen kunstnik, üllatusid nad iga kord, kui ma mõnele nende küsimusele õigesti vastasin või midagi ära arvasin: amazing!

Lisaks oli seal omal ajal publikut hullutanud maailmalõpu maalija näitus.
John Martin oli 19. sajandi kunstnik, kes võttis Piiblist maailmalõpuideid ja maalis need üles. Rahvale ta meeldis, aga kriitukutele mitte nii väga. Nüüd olevat alles tema aeg saabunud. Ta maalid on olnud eeskujuks paljudele maailmalõpufilmidele. Galeriis sai vaadata ka meelelahutuslikku kino, kus John Martini suurtele maalidele lasti pimendatud ruumis prožega valgusvihke ja püüti tekitada tunnet nagu kohe tuleks maailma lõpp.

Õhtul kinos „Jane Eyre“- esoteerilise hõnguga jaapanipärane variant. Tõsine värk, ei mingit nalja. Lõpp ajas naerma kui aus olla.

Olen nüüd kodus ja pean endistviisi täiesti masendavaks juba eelmises postituses mainitut, et kunstnik ei saa oma töödega muidu tuntuks kui peab end poolsurnuks piinama, kõndides näiteks 161 km palja rindkerega. Kunst ei koti kedagi, ainult tissid loevad. Loomulikult oli minu aktsioon „Äng“ oluline sotsiaalkriitiline töö, sest tõi esile ühiskonna hirmud, ängid, suhtumise naistesse jne, aga… saate isegi aru, mis mind häirib. Ma ei viitsi korrutada.

Sain eile kaks uudist: esiteks olevat minu aktsioon inspireerinud Kanal 2 eilset seepi „Eestlane ja venelane“. Ma ise saan alles hiljem netist vaadata seda. Kui keegi nägi, võib siia kommentaaridesse kirjutada, kuidas oli. Teine uudis: Ekspressi Areen soovib minult intekat. Teinud eelnevalt kindlaks, et juttu tuleb laiemalt kunstist, mitte ainult tissidest, andsin oma lahke nõusoleku. Jutuajamine toimub järgmisel nädalal, kui mul enne oma rämedast külmetushaigusest üle saada õnnestub. Praegu tunnen nagu mul oleks kosmonaudikuppel ümber pea ja nina tilgub pidevalt. Ma ei mäletagi, millal viimati haige olin.

Kui ma oma eelmise postituse lõpetasin depressiivse noodiga a’la miski enam ei koti, uusi ideid pole, siis nüüd on mul tulnud juba mitmeid uusi mõtteid, mis on mind viinud arusaamisele, et kunstnik ei ole mitte ainult amet ja töö vaid ka patoloogia, paratamatus, sattumuslikkus. Ja endiselt on õhus liigagi palju revolutsiooni.

Praegu tuli idee pealkirjastada tulevikus kõik oma postitused sõnaga "Tissid". Nii on kõige lihtsam.

Korterijama on lõppenud

Oleme Intsu ja Pirniga lõpuks Kunderi tänava üürikorterist välja kolinud. Ints ja Pirn läksid emade juurde elama, mina oma ateljesse Estonia pst-l. Plaan oli osad asjad viia ateljeesse ja enamus asju ema juurde Raplamaale. Tolmuallergia tõttu on iga kolimine minu jaoks tõeline astmaatiline väljakutse. Kui vanasti avaldus mu allergia aevastamises, siis nüüd on see liikunud kuhugi sügavale bronhidesse, takistades hingamist. Tabletid eriti ei aita. Lootsin, et eeskujulik toitumine on ehk organismi vastupanuvõimet suurendanud, aga ei midagi.

Pirniga kahe peale oli meil metsikult kola. Iga kord, kui tundus, et asjad on koos, kerkis nagu maa alt jälle uusi potsikuid, vana elektroonikat ja hallitanud moose. Vihkan asju! Üritasin osad asjad Pirnile pähe määrida: „Kas sa kadunud Ilme Pagari küünlajalg-saabast tahad? Aga tema kosmeetikakotti? Vaata, tahad Key Westi drag queenide show fotot? Vana player ja raadio- anybody?

Iisraelist ostetud platvorm-sandaalid ja Vilniuse Kaasaegse Kunsti keskuses toimunud performance festivali jaoks hangitud punased kõrge kontsaga kingad. Kuivatatud õunad siidkotikeses - kingitus pulmavideoklientidelt. Leivast voolitud vanapagan – kingitus ühelt Tallinna vangla kinnipeetavalt, teadagi mille eest.

Viisime Pirniga metsiku hunniku vanapaberit, pakendeid, ohtlikke jäätmeid ja taarat konteinerisse. Kuna I ei sorteeri prügi, jäi mingi taara, mis meile ei kuulunud, kööki ja kui omanik pärast selle minema palus viia, vastas I, et see olevat eelmisest elanikust jäänud. Omanik naeris ja vastas, et nad olevat korteri meile ilma taarata üle andnud.

Õhtuks oli enamus asju prügikottides ja korteris hõljus nii paks tolm, et ma ei saanud öö läbi magada. Järgmisel hommikul teatati kolimisfirmast, et kõik on kontrolli all ning auto peaks saabuma kell 14.00. Natuke enne kahte helistas autojuht ja ütles, et ta laps lõhkus kraadiklaasi ja ta ei tea, kas laps elavhõbedat ka neelas ning peab arstile minema. Seega kahjuks ei saavat ta täna tulla. Palusin, et ta meile uue autojuhi otsiks, kuid ta ütles, et tema ei saa seda teha ning et ta ise tuleks alles homme. Helistasin kohe bossile, kes lubas asendusauto vaadata. Paljas mõte veel ühest ööst tolmuste kottide keskel jooksutas mu juhtme nii kokku, et hakkasin vihast ja meeleheitest karjuma, tuues kuuldavale kõik ropud sõnad, mida teadsin. Ints oma toast kuulis seda kindlasti. Olin rabanduse äärel ja valmis tapma igaühe, kes minuga jamada tahab. Kolimise lükkumine järgmisele päevale oleks kõik mu plaanid segi ajanud ja tähendanuks võib-olla isegi haiglaravi, sest ma tõesti ei saanud enam hingata. Silme ees tiirlesid kollased kummikindad, tolmurullid, taara ja prügikotid. Korterijama ei lõppegi! Täielik õudus!

Just enne, kui oleksin infarkti saanud ja efektselt põrmu langenud, teatati kolimisfirmast, et asendusjuht on olemas. Hakkasin rahunema, kuni selgus, et uus juht on haige õlaga vanem mees, kes väldib asjade tassimist. Mul on elus mitu korda sattunud juhiks viletsa tervisega virisev pensionär. Ma ei saa aru, miks selliseid haigeid vanainimesi piinatakse. Nad ei tohiks kolimisalal töötada. Õnneks olukord siiski nii hulluks ei läinud nagu 2007. a suvel.

Tunni aja pärast oli kraam kaubikus. Läksime mu ateljeesse ning panime hiiglasliku wc-paberite palli auto peale, sest pall täitis kogu ateljee ning mina poleks sinna enam elama mahtunud - tuli pall maale emale „rõõmuks viia. Teised asjad viisime palli asemel ateljeesse. Askeetilik värk seekord: üks lusikas, üks kahvel, üks nuga, magamisasjad ning kohvritäis rõivaid. Lõpuks algas tee Rapla poole. Maal selgus, et tee on kohutavalt pehme ja porine ning meie buss jäi kinni! Suure hädaga sõitsime maja ette ning laadisime asjad kähku maha. Bussijuht pesi tükk aega oma porist sõidukit, aga õnneks hoidis moka maas ja pärast tuli isegi head aega ütlema.

Ilm oli selge ja soe ning me läksime jalutama. Jõe ääres nägime sookurgi. Nad olid teisel kaldal ja tegid kõva häält. Õhtuse päikese valguse käes kuldsed samasuguse kuldse metsaviiru taustal oma performance’t esitades. See kestis umbes 20 minutit. Alguses oli ainult üks kurg, kes kutsus teist kurge, siis tuli teine ka ja siis nad vestlesid seal. Jõgi oli lahti ja vesi üle kallaste. Metsa all ulatus lumi poolde säärde. Hiljem nägime puu otsas läbi binokli kaht suurt paksu kollase kõhuga lindu, kes seal peaaegu liikumatult istusid. Ei saanudki aru, kes need on. Mul tuli mõte, et need on papagoid. See vaimse ja füüsilise puudega vanamees, kes meie naabruses elab võis mängulinnud puude otsa siduda. Unistada ju võib. Näiteks seda, et ta ainult teeskleb oma puuet ja öösiti ronib mööda puid ning teeb maakunsti. Nojah, kui aus olla, siis ta ei ole sedasorti inimene.

Ilm oli nii klaar, et kontrastid ja värvid olid põhjas, eriti kui binoklist vaadata. Ilus ja ülimõnus oli pärast seda hullumaja värskes õhus sookurgi, papagoisid ja loojangut nautida.

Õhtul pidasime Pirni sünnipäeva. Ainult ema, Pipi, Pirn ja mina. Tordi ja veini kõrvale kirusime mehi. Ikkagi naiste seltskond. Pipi on kastreeritud ega lähe mehena arvesse. Kahetsesime, et enamiku meeste seltskonnas siiras olla pole võimalik. Kiida meest ja ta arvab, et tahad temaga seksida. Laida meest ja ta mõtleb, et tahad temaga seksida, aga ei näita seda välja. Kui mees vööni vette kukub, ütleb ta, et nüüd küll läks üle mõistuse! Ärgu mu blogi lugevad mehed nüüd solvugu. Olen endiselt võrdõiguslane ja arvan, et mehed on naistega võrdsed! Luban endale seksistlikke nalju vaid harvadel juhtudel.

Oli õnnelik õhtu, kui välja arvata see, et ajasin oma kuuma kakao põrandale ja ütlesin, et nüüd on kõik perses. Tegelikult ei olnud. Tegin uue kakao ja üritus jätkus. Öösel ronis Pipi mu niigi kitsasse voodisse ja ma ei saanud hästi magada.

Hommik oli udune ja niiske, tibutas seenekat. Nii erinev eelmisest päevast. Sõin, pakkisin ning läksin jalgsi Tallinna bussile. Linn oli kole ja hall. Külmaks ka oli läinud.

Õhtul käisin Sparta spordiklubis Ott Kiivikase toitumiskoolitusel. Ott rääkis müütidest ja neist faktoritest, mis segavad inimesel oma eesmärgini jõudmist. Treening, toitumine ja puhkus on kolme jalaga taburet. Kõik on võrdselt olulised vormi tegemisel. Istusin viimases pingis ja nuuskasin nina, sest allergianähud olid tagasi.

Köhisin ja aevastasin tolmu oma organismist välja alles ülejärgmiseks päevaks.