Kukemuru Ambient

Elustan oma väljasurnud blogi.

Minuga on kõik korras. Doktorantuuri lõpuni on jäänud aasta. Suvel töötasin kokk-kondiitrina ja nüüd hakkan uuesti doktoritööd kirjutama. Mõtlesin, et üle hulga aja kirjutades võiks kajastada midagi, mis mulle on tõeliselt meeldinud.

Väike Lehm teel Kukemurule

4.-6. augustil toimus neljandat korda Kukemuru Ambient festival, mida Sveni õhutusel esmakordselt vaatama jõudsin, küll ainult üheks õhtuks. Sven ja Väike Lehm läksid juba päev varem. Kuna üritus toimub traditsiooniliselt kusagil Kesk-Eesti metsas, sõitsin sinna oma Saabiga, millega sain sõidurõõmu rohkem kui rubla eest. Auto tahavaatepeegli külge riputasin pisikese lehma. Algul arvasin, et hakkab segama, aga polnud hullu. Rooli ümber oli kollane kate. Garmini GPS juhatas verejanulise vanamuti häälega teed, püsikiirusehoidja lülitasin sisse, käiguvahetuse eest hoolitses automaatkast ning elu tundus lill, kuni kuri tädi GPS-ist mind valesse kohta saatis. Hiljem selgus, et süüdi oli Sven, kes oli salvestanud sinna Kukemuru vana asukoha. Asi toimub nüüd hoopis mujal. Ekslesin tükk aega külavaheteedel, põldude, lautade ja ilusate priskete suurte koerte piirkonnas, enne kui väsinud ja näljasena kohale jõudsin. Kütuseosuti langes vääramatult allapoole. Saab on ikka paugupill, mitte ökoliikur.

Rooli taga

Valdur Mikita Kukemurul

Kukemuru panoraam: vasakul küün, paremal telgid

Loengud ja kontserdid toimusid vanas küünis. Kuulasime kohe Valdur Mikitat ning seejärel tellisime veganpraadi, mis oli päris maitsev. Kohalik toitlustamine oli täies ulatuses vegan. Hiljem tundsime parklas šašlõki lõhna: keegi vist küpsetas poolsalaja liha. Õhkkond oli hipilik ja rohkem paistis noori kui vanemaid inimesi. Minu saabudes olid telgid juba püsti ning telkide vahel heledast riidest vigvamid, kuhu öösel värvilisi valguseid lasti. Kase peale projitseeriti öösel suur inimfiguur. Ma ei uskunudki algul, et õigesti näen, sest see kadus vahepeal ära ja ma mõtlesin et nägin viirastust või fikseeris mu kaamera midagi silmale nähtamatut. Visuaalid meenutasid Burning Man’i, kus pole iial käinud, kuid millest olen palju kuulnud.

Kukemuru on uus Burning Man

Kukemurulised küünis helisid nautimas

Rahvusvaheline seltskond esitas ambientloomingut varaste hommikutundideni. Mulle meeldis kõik, aga teistest erines oma humoorika lähenemisega Vaiko Eplik, kes „piinas“ retropille. Tal olid kaasas ilus vanaaegne akustiline kannel ja grammofon. Tom Green pundist Another Fine Day ei suutnud Eesti publikut ära kiita. Ta kinnitas pisarsilmil, et nii super publikut pole ta kunagi varem näinud. Publik ruulis täiega. Kõik kuulasid süvenenult, kel silmadki suletud. Ambient muudab tihtipeale uniseks, kuna helilained paistavad olevat pigem aeglased ja ühtivad tõenäoliselt nende ajulainetega, mis uneajal domineerivad. Helilained muudkui voolasid ja inimesed koos nendega. Kõik sujus mõnusalt. Iga kontserdi järel oli väike paus. Keegi ei kuulutanud välja, mis kell järgmine artist lavale astub. Rahvas nagu aimas vaistlikult, millal järgmine alustab ja küün täitus minutitega. Häiris ainult pinkide puudumine. Seina ääres oli paar pinki, aga suurem osa kuulajaist pidi lihtsalt põrandal istuma või lamama. Helimängu ei saa nautida, mõeldes kaua sa veel selles poosis vastu pead, enne kui nahk luudeni hõredaks kulub. Võtan järgmisel aastal oma tooli kaasa.

Korraldajad kirjutasid hiljem FB lehel täiesti õigesti, et sel aastal oli Kukemurul eriti hea atmosfäär. Tahan ka järgmisel aastal minna. Ükski mu tuttav polnud Kukemurust kuulnudki. Kukemuru folgistumiseni kulub loodetavasti veel aastaid.

Hommikul sadas ja oli üleni hall. Rääkisin ühe tundmatu naisega autojuttu, kuni Sven asju pakkis. Ajad on muutunud. Vanasti toimetasid naised usinasti ja mehed ajasid autojuttu, nüüd on vastupidi. See naine oli suur automatkaja. Sain kinnitust oma plaanile järgmine kord ööbida telgi asemel autos.
Kukemuruga samal nädalavahetusel toimus Pärnus Weekend. Uudistes kirjutas, et rahvas nõuab Weekendi piletiraha tagasi, kuna üritus ei täitnud lootusi. Kukemuruga seda probleemi ei tekkinud.
Loe ka Sirbi artiklit Kukemurust.
 

Virmalised Annelinnas

Eestis pole väidetavalt 150 aastat nii tugevaid virmalisi nähtud kui 17. märtsil 2015.

Kogu kupatus saabus ootamatult. Viibisin hetkel Tartus ja uurisin doktorandile kohaselt  erialakirjandust, kui äkki läks Facebooki grupis Eestimaa virmalised paanika lahti: kõik teatasid virmalistest. Haarasin kaamera, statiivi, viskasin suvalised riided selga ja sööstsin välja. Tahtsin minna Rõõmu teele, kuna seal ei ole põhjakaares linnatulesid, aga kuna pehme piimjashall udu mähkis mind endasse juba mõnekümne meetri pärast, jäin paigale ja tulistasin Annelinna paneelikate suunas. Uskumatu, virmalised jäidki peale! Ma poleks iialgi lootnud, et mul õnnestub pildistada täistuledes Annelinna koos virmalistega. Fotokas püüab ka värvid pildile. Annelinna virmalised olid rohelised, väikese ultramariini aktsendiga. Palja silmaga ei näinud midagi peale valkjashalli loori. Silm ei suuda pimedas värvusi eristada ja meie laiuskraadil siiski pole show sama tugev nagu näiteks Norras, kus nägin ka oma silmaga erkrohelisi virmalisi. Niisiis, kes ei teadnud, ei osanud ka midagi kahtlustada. Hõõrusin ootusärevuses käsi, et küll kõik alles imestavad, kui mu pilte näevad.

Virmalised Annelinnas 17.03. 2015

Vahepeal ilmus Aivar, kellega oli äsja kokku lepitud, et tuleb oma tööriistakasti järele, aga nüüd ei istunudki ma enam kodus vaid jahtisin hullunult taevatulesid, mida palja silmaga vaevu eristas. Seetõttu jõllitas Aivar mind nagu maniakki. Pole hullu, sest tundsin end tõesti nagu hull professor seriaalist Back to the Future. Tegin oma meeleolu iseloomustamiseks lausa meemi.

Seletasin talle, kuidas virmalistest teada sain ja millised on mu kaamera tehnilised omadused: pole just parim aparaat, aga ajab asja ära. Kui virmalistemängu tekkis paus, käisime kodus kastil järel ning Aivar viis mind Ihaste teele, kust avaneb suurepärane vaade Annelinnale. Virmaliste värvidesse sekkub seal Luunja kurgikasvatuse kollane valgus, kuid mis siis. Sinna ta mind jättiski. Pärast vantsisin koju, kõikjal sähvivast meeletusest uimane. Huvitav, et virmalised lakkasid täpselt samal hetkel, kui Ihaste põiktänavalt Lammi teele pöörasin. Nagu oleksid nad aru saanud, et kohe jõuan koju ja enam neid ei pildista.

Virmalised Annelinnas 17.03. 2015

Kaua põles mu aknas tuli sel ööl. Töötlesin pilte. Järgmistel päevadel tuli ilmsiks, et

1. kõik, kellel on mingi pildiaparaat, olid virmalisi pildistanud
2. kõik polnud virmalistest samasuguses vaimustuses nagu mina ega tahtnudki neist 24/7 rääkida.

Siiski ei lasknud ma tujul langeda, sest selline oli minu kogemus ja just sellised tulid minu pildid – kõik ausad ja omatehtud!

Annelinnaportaal pani ka ühe mu pildi üles, sest ikkagi Annelinn ja virmalised - mõelge ometi!

Vaadates oma blogi päist, tekib lausa hirm, kuidas sain pool aastat varem oma kunstiloomingus seda kõike ette näha? Annelinna apoteoos on teine video, kus olen kasutanud sama motiivi.

Virmalised Annelinnas 17.03. 2015

Virmalised Tartu kesklinna kohal 17.03. 2015

Panoraam Annelinna virmalistest 17.03. 2015

Panoraam Annelinna virmalistest 17.03. 2015

Panen siia lõppu Norras Tromsös 2008. aasta jaanuaris pildistatud virmalised. Ei ole sama efektsed nagu meil seekord. Seal nägin palja silmaga rohelist ja fotokas nägi samamoodi. Ju siis sattusime rohelistele virmalistele, kuigi põhjamaades on neid igat värvi ja palju sagedamini.

Virmalised Norras 2008

Virmalised Norras 2008

Ateljeesaaga jätkub

Pean oma sõnu sööma. Eelmises postituses kirjutasin: "Nüüd on mul uksekaart ja elu muutub üksluisemaks, sest rohkem ma oma atekasse sisse ei murdma ei pea.". Ühel läinud nädala hilisõhtul ei pääsenud ma sellesse hoonesse, kus mu ruum asub, kuna võti ei keeranud. Kuna ka valvur ei suutnud ust avada, tuli kutsuda lukuabi. Natuke ragistanud, teatas lukuabi, et snepper olevat katki ning selle väljavahetamine maksab muidu 65 eurot, aga minult võtaks ta 50 eurot. Väljakutse ise, ilma mingi teenuseta oleks 35 eurot. Oli pime ja külm reede õhtu, kell oli umbes 22 ning septembrikuus stippi ka ei saa: oktoobris tuleb kahe kuu stipp korraga. Niisiis puudus mul igasugune soov vaat, et kuu söögiraha välja käia. Et aga ööbida oli kusagil vaja, tegin paar kõnet ja saingi ühe sõbra juurde öömajale. Lukuabi ütles, et võtab väljakutse eest ainult 10 eurot. Maksin ja mõtlesin sõbra juurde minnes, mis küll esmaspäeval saab, kui rahvas tööle tulles kinnise ukse eest leiab. Ilmselt peab siis keegi teine lukuabi kutsuma ja vaevalt, et lahke pakkumine 50 eurot siis enam kehtiks.

Esmaspäeval selgus, et majahaldur oli uksele juba ammu uue luku pannud. Ta olevat mulle mingil hommikul helistanud, aga kuna mul on öösiti telefon väljas ja ma magan reeglina kaua, ei saanud ta mind kätte. Normaalne inimene oleks seepeale sms-i või e-kirja saatnud, aga tema lihtsalt lõi käega vist. Ma ei tea. Oleks mulle ometi pähe tulnud, et lukk on vahetatud! Uus võti asus tegelikult minu käeulatuses aknalaua ääre all. Teavitasin haldurit, et soovin uut ateljeed peamajja. See hoovimaja on üldse paras peldik, võtmega või ilma.

Vahepeal käisin Londonis ja vaatasin, mis kunsti seal hetkel näidatakse. Tate Britain'is oli Chris Killip'i fotonäitus, Royal Academy of Arts'i galeriis nägi Dennis Hopperi fotosid (Lost Album) ning road movie’t „Easy Rider“ (1969), mis meenutas mulle mu vanemate ja mu enda elu, ainult ilma narkootikumideta. Filmis muide olevat tõelisi narkootikume manustatud. Ernest arvas, et tänapäeval ei tuleks sellise filmi tegemine enam kõne allagi, mis paneb mõtlema, et ühelt poolt elame mingis kunstlikult turvaliseks muudetud maailmas, aga teisalt laseme sündida sellistel õudustel nagu sõjad, laste-ja loomadevastane vägivald ning üldine looduse reostamine. Film räägib neist, kes vabadust armastavad ning neist, kes vabadust kardavad ja vihkavad.

Tate Modern näitas muuseas Aleksandra Mir’i naljakat videot Esimene naine Kuu peal (1999)

TLÜ-s toimus hiljuti seminar maailmakuulsa ajaloolase Carlo Ginzburgiga. Lugesime eelmisel aastal Prof Tiina Kirsi seminaris Ginzburg'i raamatut „Wooden Eyes“ ja oli väga inspireeriv. Ginzburg on kirglik kõnemees ning näeb välja täpselt nagu apteeker Oskar Lutsu „Suvest“.

Vaadake ka Youtube' kanalit Lilli ja Soomustüdrukud, kuhu laadin üles võrdõiguslikkusega seotud videoid. Osad neist on mu enda loodud: näiteks see värskeim, kus loeme Väikese Lehmaga lastekat Ljuba suurpäev.

Öises linnas

Käisin hiljuti Tallinnas ja jäin ööseks. Kuna kooli lõppemise puhul andsin ära oma üüritoa, oli eesmärk ööbida oma ARS-i hoovimajas asuvas ateljees, kuhu jõudsin veidi enne keskööd. Varem vaid päevasel ajal ateljees käinud, nägin seekord juba eemalt, et värav on suletud. Nii jalgvärav kui autovärav. Kaalusin üle aia ronimist, aga arvasin, et signalisatsioon võib seepeale tööle hakata. Siis tuli meelde, et peamajas on valvur. Läksingi ARS-i peamajja, kuid sisse sain ainult välisuksest, järgmine uks oli lukus. Koputasin ukseklaasile. Ilmus hallipäine öövalvur ja jäi muiates klaasi taha seisma. Sisse ta mind ei lasknud, vahtis ja muigas ainult. Ma ei teadnud, kas ta läbi klaasi midagi kuuleb, aga seletasin sellegipoolest, et mul on hoovimajas ateljee, kuid see Rein M. ei ole mulle värava avamiseks kaarti andnud ja ma ülepea ei teadnud, et öösiti värav lukku pannakse. Õieti polnud ma väravat varem märganudki, kuna see seisis alati lahti. Valvur avas ukse, raputas pead ja ütles selges vene keeles: „Я ничего не понимаю.“.

Jäin soolasambaks ja nentisin: „Nii. Vene keel.“ Juhe on koos, aga rääkida tuleb vene keeles.

Valvur ootas.

Proovisin: „Mоя ateljee там но… värav закрытa.“

„Но почему вы идитe в ворота, вы на машинy?

„Нет!“

„Тогда отсюда“.

Valvur laskis mind läbi kahe ukse hoovi peale. Olin nii rabatud, et läksin üle emakeelele: „Rein M. ei öelnudki, et siit saab ka! Ma ei teadnud! Ja lisasin vene keeles: „Я не знал! Спасибо!“.

Valvur naeris.

Sammusin majani, kus asub mu ateljee ning hakkasin välisust lukust lahti keerama. Uksel on kaks lukku. Ragistasin, nii et higi voolas, aga uks jäi suletuks. Seni olin ateljees käinud ainult päeval, mil välisuks on avatud. Kusagil 10 minuti pärast pidin otsustama, kas palun uuesti valvuri abi või hüppan üle aia ja kaon. Piinlik lugu. Viibin öösel suletud territooriumil ega saa oma ateljeesse sisse. Kui üle aia roniksin, näeks valvur seda oma telekast. Väga piinlik. Taastoodaksin müüti naisest kui hüsteerikust, kes ilmub keset ööd ega tea, kuidas oma ateljeesse sisse saada, kuid siis ei lähegi ateljeesse vaid põgeneb üle aia. Kui helistaks tädile ja ütleks, et tulen tema juurde?

Välja oleks saanud ainult kahel viisil: üle aia või läbi suure maja, aga kas suure maja uks üldse jäi lahti? Kui valvur selle pärast minu hoovi laskmist lukustas, olen lõksus. Siis saabki ainult üle aia.

Võtsin südame rindu ja läksin valvuri juurde. Uks oli õnneks lahti. Ütlesin, et võtmetel on midagi viga. Valvur muigas ja tuli minuga kaasa. Tema sai ukse üsna kähku lahti. Ohkasin kergendatult ja tänasin kui ta äkki küsis: „Что вы здесь делаетe в ночью? Jõllitasin teda totralt. Mida ma üldse siin teen? Mida ateljees tehakse? Ma ei ütle ju valvurile ometi, et tulin siia magama -- saamata oma isiklike võtmetega oma isiklikku ust lahti ja teadmata, et värav käib ööseks lukku. Valvur vahtis mind sama lolli näoga kui mina teda.

Lõpuks leidsin lahenduse: „Живопис!“

„Ах да! Живопис, живопис, hehehehh!“ naeris valvur ja lõi käega. Kunstnikud.

Lehm kui tõde

Lehm ja lennuk jalutavad juuniööl Annelinnas.

Sirelid, ööbikud.

Valgus ja soojus.

Lehm ja lennuk jalutavad augustiööl Annelinnas.

Lehm peab minema, aga ta ei tea veel seda.

Lennuk nutab.

Lehm lohutab lennukit.

Nad istuvad kaua tamme all pingil. Sirelid on ammu ära õitsenud.

Lõpuks lehm tõuseb kõheldes, otsekui midagi imeks pannes ja kaob silmapiiri taha.

Minu 53. juubel

35. juubel on kõige tipp või siis kõige piir. Kuidas võtta? Noorte kunstnike stipendiumidele võib kandideerida 35.-, harvemini 40. eluaastani. Pärast seda oled küps, kukud alla ja sind keedetakse moosiks või astutakse lihtsalt üle. Niisiis, kuna mul tulevikus midagi head oodata ei ole, pöörasin oma aastanumbri ümber ja pidasin 35. juubeli asemel 53. sünnipäeva. Nüüd ei ole muret, et vanuse tõttu diskrimineerima hakataks. Lisaks narrisin juba ette vanurit, kes ma kunagi olema saan. Kujutlege, kuidas ma näost kortsulisena ja mäluaugus oma fotoalbumit uurin, suur luup värisevas kondises käes ja mitte ei taipa, kuidas ma 35-selt noorem välja nägin kui 53-selt ja külalised samuti oleksid nagu noorenenud.

Oma 53. sünnipäeva torti lahti lõikamas

Pidu toimus Tallinnas Mooni kohvikus, mis asub Kalamajas Patarei vangla, mere, Linnahalli ja EKKM-i lähedal. Mulle maitsevad nende toidud ja seal köetakse ka hästi. Vahel on mu sünnipäeva ajal juba lumi kadunud, teed porised ja sinililled õitsemas, nüüd on aga üks neist aastatest, mil sel ajal ikka veel talv kestab.

Panin kohe kohviku nurka statiivi püsti ja hakkasin rahvast traumeerima, neid kaugjuhtimispuldiga pildistades. Välk võis sähvatada iga hetk ja sa ei teadnud, millisena sa tol hetkel pildile võisid jääda.

Õhtu tipphetki oli mitu. Üks oli siis, kui Ly palus, et me Sveniga kaamera ees kahelt poolt oma veinipokaalid kokku lööksime. Meie vahel oli pikk laud. See olevat nagu koit ja hämarik. 

Koit ja Hämarik

Siis me veel pidime kaamerale suudlema.

Pirni suu hakkab juba pensionäri kuju omandama, teate sihuke maias nägu, kui keegi kusagil musitab

Korraga saabuski suur valge uhke ja imehea tort, millele oli pruuni šokolaadiga peale kirjutatud 53. Kõik ahhetasid ja küsisid, et mida numbrit, aga kui ütlesin, et jah, kõik on õige, said mu lahedad sõbrad naljast aru ja plaksutasid tükk aega nii vaimustunult, et minus hakkas maad võtma veendumus, et mul on hea huumorimeel. Tordil oli kaks ilutulestiku küünalt ka. See oli vägev.

Tordi tulek

Keegi külalistest ütles, et mu lapselapsed hakkavad vaatama seda pildialbumit, kus mul on sünnipäevad ära vahetud ja imestavad. Kuid halloo mul ei ole lapsigi, kust siis need va lapselapsed tulla saavad? Olen juba 53!

Ütle mulle, kes on su sõbrad ja ma ütlen, kes oled sina. Kui kodus piltidelt oma külalisi vaatasin, siis sain aru, et enamus neist on oma elustiililt minuga ühes paadis. Kohal oli koos minuga 12 inimest vanuses 30+, mu õde Pirn ainsa erandina 29.a. Kamba peale kokku oli ainult ühel mu sõbral üks laps ja seegi oli jäetud koju. Kõik on kas humanitaarteaduste, kunsti või teaduse alal üsna kaugele jõudnud.

Kas on õiglane väita, et meie põlvkonna rong on läinud, kuna meil ei ole lapsi ega enamusel ka mingit märkimisväärset majanduslikku- ega muud stabiilsust? Oleme üldse kunagi seda rongi oodanud või oleme juba aastaid tagasi hoopis lennu- või laevareisi valinud? Kui sa ei oota Moskva rongi vaid hoopis New Yorgi lennukit ja Moskva rong siis jaamast lahkub, ei saa öelda, et jäid rongist maha. Kui sa aga oma lennust ka maha jääd, no siis tuleb halastuslask teha, sest Moskva rongile enam järgi ei jookse ja lennuk ka läinud.

Õhtu viimane tipphetk oli Metropoli galerii külastus. See asub kohvikule üpris lähedal, ikka Kalamajas. On selline vana maja, kus kunstnikud elavad, töötavad ning näitusi teevad. 

Külm ja selge märtsiöö Kalamajas inimeste ja musta lume aluse autoga

Et aeg oli hiline, oli meid sisse lasknud Taave Tuutma (Tuutu) unise näoga ja nägi oma pika habeme ja juuste ja halatiga välja nagu keskaegne vene õigeusklik. Väga lahe, et ta meile näitust tutvustas.

Tuutu Metropoli galeriis

Majas oli külm. Vene ajal olevat seal gaasiküte olnud, kuid juba ammu olevat radikad välja viidud. Nüüd kütavad kõik nii nagu saavad, aga järgmiseks talveks peaks puid ka tooma, arvas Tuutu. Veel rääkis ta, et kunagi kutsuti ta Inglismaale Eesti fotograafiat esindama, kuigi ta polnud ainsatki fotot elus teinud. Keegi teine lihtsalt ei läinud ja nii pidi tema minema.

Näituse osa

Tuutu seletas veel, et nende garaaži põrandal oli sel talvel nii paks jääkiht, et vargad murdsid sinna sisse, aga ei jaksanud mitte ühtegi asja jääst välja sikutada. 

Kell- osa näitusest

Tuutu demonstreeris meile kanderaketi taolist muusikariista, mida peaks ümber ehitama, et oleks mugavam transportida. Tahtsime sellega talvel häppeningi teha, aga kohutavalt külm oli ja muid takistusi tekkis ka.

Tuutu näitab meile kanderaketi taolist trummi

Galeriist läksime koju, kuid kõigi jaoks polnud pidu kaugeltki veel läbi. Aivar, mina ja Pirn olime need kolm vaprat, kes seejärel siirdusid Laine baari, mis asub mu praeguse üürika naabruses. Seal võtsime mingid kookose kokteilid ja trühvlid. Diskopall ja jõulutulukesed vilkusid ja tümps käis. Baaridaam oli tüdinenud olekuga ümmargune blond keskealine mammi. Vahepeal käisid vene noored seal mänguautomaati piinamas ja õlli libistamas. Üldiselt oli vaikne. Siin me oleme:

Magama saime kella kolme ajal öösel, kuid nagu alati mu sünnipäevaööl tuli kevade aeg ja hommikul pidime kõik sisse magama. Pirn läks Sadamaturule tööle ja meie Tartu. Sõit kulges rahulikult, päike paistis, kuigi ilm oli jahe. Tegime Mäol peatuse ja ostsime süüa. Tõin suure hunniku asju Tallinnast Tartu, kuna atekasse, kuhu kolida kavatsen, ei mahu midagi. Kodu sai hoobilt musti prügikotte täis.

Kuna pühapäev oli mu päris sünnipäev, tšekkasin päev otsa Facebooki, kuhu sain metsiku hulga õnnesoove. Lisaks kirjutasin lõpuni Päevalehe artikli ning magasin ja uimerdasin.

Kingitused ja lilled päikese käes

Õde kinkis mulle omatehtud raamatu, kuhu oli kleepinud minu lapsepõlvepilte ja tekste. See on kiri vanaemale teemal, hunt on hea. Pidasin end tol ajal hundiks nii nagu vene kunstnik Oleg Kulik end koeraks.

Mu isiklik maailmakaart

"Meie Meele" testid olid alati kuumad! Pööra tähelepanu 5. küsimusele ja minu vastusele. :)

Tol ajal juba oli mul mingi kamm oma kaaluga, aga vahe seisnes selles, et siis ma tahtsin olla paks, nüüd aga enam ei taha.

Olen nüüd taas kaks päeva trennis käinud. Eile küsis mu personaaltreener Artur, miks mind pühapäeval tema rühmatreeningus ei olnud. Vastasin, et mul oli sünnipäev. Artur seepeale musitas oma kätt ja pani musi mulle põsele, ise vabandas, et tal on nägu higine ja sellepärast ta ei musita päriselt. Ta oli just ise ka trenni teinud. Ma siis naersin ja tahtsin ühte treeningu seotud asja küsida, kui Artur mind korraga ikkagi musitas. Ta on venelane, mis ütleb kõik. Temas on loomulikku sarmi palju rohkem kui enamikus eestlastes. Tõeliselt seksikas treener ja ilusate naiste lemmik. Hiljem tuli ta küsima, palju ma kaalun. Vastasin, et 45 ringis. „Oled alla võtnud?“ „Ei, juurde. Vanasti kaalusin 43-44 kg vahel“. Küsisin Arturilt, kas talle tundub, et mu rasvaprotsent on liiga suur. Ta vastas, et hoopis lihaseid on juurde tulnud. Jalad, tagumik, käed olevat väga head, kõhuga tasuks veidi vaeva veel näha. Kõhulihaste harjutused on mulle millegipärast eluaeg kõige raskemad olnud. Jalaharjutused on lemmikud. Igal juhul motiveeris suhtlemine Arturiga mind trennis rohkem pingutama. Mida vanemaks ma saan, seda tähtsamaks sport mulle muutub. 35 väga viis, 53 tuhk ja tolm.

Filmisoovitused ja seiklused nädalavahetusel

Näituse avamiseni on jäänud 3,5 nädalat ja galerist saatis mulle ja teistele näitusel osalejale kirja, kus palub pressika jaoks infot. Modellidega on seis suhteliselt sama, kuigi üks tegelane on nüüd vastanud, et tuleb teisipäeval ja üks uus tüüp on ka silmapiirile kerkinud. Lisaks tutvusin eile geiklubis toreda poisi Nikitaga, kes lubas gei-meililisti saata info mu projekti kohta. Enamus geisid tutvub online ja on edevad. Eks lähipäevil selgub, mida näituse jaoks tegema hakkan.

Reedel algas Turus LGBTQ filmifestival Vinokino. Käisingi kohe vaatamas filmi Open. Seal mängivad amatöörnäitejad, kelle filmiroll vastab nende tõelisele rollile. Näeme transgender tegelast (naisest meheks), kes testosterooni ehk T-d manustades on jäänud rasedaks. Temasse on armunud geimees. Mehest-naiseks transpaar käib ilulõikustel, eesmärgiks muutuda välimuselt identseteks. Ühte neist armub interseksuaalne haiglasanitar, kes näeb välja nagu kiiksuga haldjas „Sõrmuste isandast“. Filmis on iseseisev roll linnaruumi poeetikal. Peale filmitegelaste ei liigu linnas peaaegu mitte kedagi. Ilmselt johtub see tegelaste liikumise kellaajast: neid näidatakse kas hilisõhtul, öösel või päikesetõusu ajal. Tüübid sõidavad mööda linna, otsekui mööda lõputut kõrbe ning telgivad tühjas parklas, mahajäetud tehases ja pilvelõhkuja katusel, kust lõpuks haldjalik medtöötaja alla hüppab, sest tema armastusele ei vastata ja üldse…

Ekraan läks hüppamise hetkel valgeks. Saalis oli hiirvaikne kuni tiitrite lõpuni. Soovitan!

Teine film, mida eile nägin, kannab nime Too Much Pussy!

Tegu on road-moviega, mis näitab 2009. aastal toimunud feministliku performancegrupi tegevust. Grupp koosneb kunstnikest, pornonäitlejatest ja kirjanikest, kes queer mõistet praktikas avastada ja leiutada püüavad. Filmis saab kõvasti nalja ja pornot. Oleks täitsa huvitav, kuidas nad Eestis vastu võetaks. Oletame, et perekond läheb pühapäevasele jalutuskäigule Kadrioru parki või veel parem, Tartus Toomemäele ning kohtab seal naist, kes on oma vagiina vaatamiseks välja pannud. Seda saavad kõik möödakäijad luubiga uurida. Seda filmi peab ise nägema, soovitan!

Eilne päev algas kunstimuuseumi külastusega. Käisin seal kahe doktorandiga, kellega elan ühikas samas sektsioonis. Oleme köögis kohtunud. Tundsin end lõpuks ometi nagu pikk ja sale supermodell. Hindu ja mustanahaline (tegelikult mitte päris süsimust) olid minuga võrreldes nagu päkapikud ning see tõstis mu enesekindlust. Öeldagu veel, et suurus ei loe. Hindu elab Indias Mumbais ja siin on ta farmatseutika doktoriõppes. Mustanahaline elab Aafrikas Keenias, kus tal on mees (arhitekt) ja tütar. Siin õpib ta juura doktorantuuris, kitsamalt ravimiseadust. Nad olid kahekesi naljakad: näiteks vaatasid suuri fotosid maalidest ja küsisid, kas need on fotod või maalid ja et kas nii on ikka võimalik maalida. Siberisse küüditamisest ei teadnud nad midagi. Miks nad peaksidki teadma? Meie ka ei tea nende ajaloost tuhkagi.

Nämm-nämm!

Eile käisin P.P-ga tööl kaasas. Seal talus, kus ta eile loomi talitas, pererahvast kodus ei olnud. Olid lehmad, pullid, rott, kes elas veenõu all ja kass. Kuigi talu ei asunud täiesti omaette kohas, valitses seal täielik vaikus. Maastik oli kaljune ja künklik. Juba varakult tõusis metsaveerelt paistva veesilma tagant täiskuu. Oli kaks lauta, kummaski olid erineva otstarbega loomad. P.P andis mulle kosmonaudiskafandri, tegelikult lihtsalt tööülikonna. Jalga panin eelnevalt muretsetud täpilised kummikud. Pildistasin laudas toimuvat actionit ning lõpuks sõitsin väikese traktoriga ringi. Kõikjal olid silokuubikud ja muud vajalikud asjad. Talu toimib täiesti normaalselt.

Mina, kosmonaut Gagarin kuukulguris!

Eile öösel käisin P.P ja Anniga ühes Turu geiklubis, kus seoses filmifestivaliga toimus pidu. Rahvast oli palju, kuid keegi millegi erilisega silma ei paistnud. Muusika oli kummaline. Enamasti püsis see monotoonsel vaibakloppimisrütmil, paar korda muutus normaalseks ja siis langes tagasi oma vanasse sängi. Tantsimisest niisiis suuremat asja ei saanud, kuigi me tõepoolest püüdsime, aga ma kohtusin ühe Titaniku galerii kunstnikuga, kes purjus peaga hullult naljakaid liigutusi sooritas ning sain tuttavaks mitme toreda geimehega.

Ööle vürtsi lisamiseks õnnestus mul Anni ja P.P-d veenda peale pidu vanale kalmistule minema. See asub äärelinnas. Täiskuu paistis ja üks haud oli lahti kaevatud. Kalmistu asub künkal, kust avaneb vaade linnale. Oli külm, mistõttu jalutuskäik jäi napiks.

Rahva eksp kesklinna lõpututel oinaväljadel

Tulin pühapäeval ema juurest maalt, kus valitses lõpmatu vaikus ja pimedus. Öötaevas kõlises linnutee, haned kräunusid ja pimedus lõhnas jaanipäeva-aegsete värskete märgade kaselehtede järgi. Mullalõhn, niiskete puuhalgude raskus ning kuldkollaselt kobrutav kobraste langetatud haavapuu.

Mulla, lehtede ja pimeduse teema jätkus linnaski. Täna toimus Tartus perfokaüritus „rahva eksp“, mille käigus märgistati ära kesklinna kõnevabad alad. Tartu eksperimentalistid olid selle taga. Algust tehti Gustav Adolfi ausamba juurest ning ametlik lõpetamine leidis aset Toomemäel. Kuna Tartus on väga raske leida kohta, kus poleks kõnet peetud, oldi sunnitud need viimsedki kõnevabad paigad kaardistama, et vähemalt järgmise 100 a. jooksul seal keegi kõnet ei peaks. See käis nii, et märgiti ära ala, mis peab kõnevabaks jääma ja siis võeti sisse positsioon selle kolm-või nelinurga või lausa 3D vormi murdepunktidesse vastavalt kas püstises, kummargil või lamamisasendis ja peeti kõne. Korraga kõneles 3-4 inimest. Raekoja nurga peal andsin minagi oma panuse. Rääkima pidin läbi raekoja nurgaseina.
See on ekspi video:



Iga koht märgiti katastrisse ning lõpuks saadeti avaldus ka Mulla-ametisse. Tegevust õnnistas preester, kes käis väärikal sammul ringi, vahepeal heroiliselt seistes kahe põleva, ajalehest keeratud tõrvikuga.

Nüüd tulevad minu enda videod. Esimene kõne. Preester põleb.

Teine kõne TÜ taga

Mulla-ametiga saadi lõpuks ühendust. Muld oli kobe.

Mulle meenus eredalt kunstiakadeemia IDK magistrantuur, kus umbes samasuguseid aktsioone korraldasime. Küll käisime Kopli liinidel, küll mägironimas ja kose alt läbi ujumas. Tänane päev oli mulle suurepärane sissejuhatus juba nädala pärast algavale residentuurile Soomes Turus. Ainult kole külm hakkas.

Hakid tulid meie kõnevabale alale oma kõnet pidama. Ala asub Linnaraamatukogu taga.

Tartuff

Pole kahtlust, et olen filmifriik. Igal Tartuffil käin kohal. Sel aastal oli eriti hea, sest ilmad olid soojad ning filmivalik minu maitsele parim. Ka telgis toimus seekord erutavaid sündmusi. Lisaks jõin rohkem kohvi, kui kogu eelneva elu jooksul kokku.

Esmaspäeval käisime Sveni ja K.T-ga vaatamas kaht filmi raekoja platsil. Kuigi saabusime ca 20 min varem, olid peaaegu kõik 1000 kohta hõivatud ja kiiruga istusime sinna, kuhu saime. Filmid „Paha pere“ ja Mina olen armastus olid mõlemad head, aga nii erinevad, et nende võrdlemine oli võimatu. Viimane film oli kirjelduse järgi lausa meistriteos, millest nii mõnigi stseen pidavat minema filmiklassikasse. Ilmselt olid mul tänu eelmainitud tekstile ootused liiga kõrgeks kasvanud. Filmikaadrite kompositsioon oli tõesti klassikaline ja vastas kuldlõikele, näitlejate töö oli ka tasemel, aga seda n-ö õiget tunnet, mis valdab tõelise žedöövri nägemisel, mul ei tekkinudki. Tunnet, et kõik on paigas, midagi ei saa ära võtta ega juurde panna ei sisuliselt ega vormiliselt. Siivsalt abstraktne seksistseen lillelisel aasal tekitas pigem allergiat. Esiteks teab igaüks, kes on üritanud, kui ebamugav on looduses seksida. Lisaks kõrrelistele ning ämblikele ründavad ka parmud, sääsed ja mis kõige hullem, puugid. Teiseks olid suudlused liiga ebafilmilikud. Ma tean küll, et eesmärk oli näidata kirge, aga kamoon nagu: miks kõik muu oli ebaloomulikult kunstipärane ja stiilipuhas, aga suudlused ainsana loomulikud nagu päris?

Teisipäeval kuulasin Pauligi kohvitelgis Mihhail Lotmani mõtisklusi perekonnast eri kultuurides ning jäin rahule: huvitav ettekanne vabas vormis. Lotman ei tundunud olevat kinni mingites patriarhaalsetes traditsioonides.

Pärast Lotmanni läksin Ateenasse vaatama dokki Unustatud naine,mis jutustas India leskede varjupaikadest. Keskus oli rahvast puupüsti täis ja kuigi saabusin 15 min varem, ei saanudki paremat kohta kui kõige ees vasakul ääres. Sealt oli üsna võimatu filmi jälgida: ekraan oli liiga suure nurga all. Igaks juhuks ma siiski ära ei läinud ja hästi tegin, sest varsti sain koha ette keskele ning vaatasin filmi lamades. Nurgas istusin ühe hallide lokkide ja kahe kilekotiga vanaproua kõrval. Enne filmi oli multikas „Tulerõngas“, kus näidati kahemõttelisi kujundeid: nagu oleksid suguelundid, aga mine tea ka… Sel ajal vanatädi ohkis ja puhkis, kattis silmad kinni, raputas pead ja vaatas maha, ise pobises: oehh, no küll on igav! Kui film algas, proua rahunes, aga eriti kurbades kohtades jälle hakkas ohkima. Tema ähkimine kostis minuni isegi pärast kohavahetust. Kui filmist rääkida, siis „Unustatud naine“ oli vist selle Tartuffi parim dokk. Kuna selle filmi autor on fotograaf, on film väga esteetiline. Kõik on valguse ja varjudega paigas. Mitte, et ma üldistavalt arvaksin, et kõik fotograafid ülimat ilumeelt evivad, aga „Unustatud naise“ puhul küll.

Vahepeal kuulasin telgis Erkki Otsmanni, kes laulis prantsuse šansoone. Laulu ajal tundis ta mind ära ja hõikas: „Tere, Fideelia!“ mis oli nii vahva.

Kell 22 ühinesin K.T ja tema kahe sõbraga, et vaadata filmi Mikmakid. Oma üllatuseks avastasin, et K.T tunneb minu EKA-aegset legendaarset noort filosoofiaõppejõudu Leo Luksi, keda varem olin ainult loenguid ja seminare pidamas näinud. Kasutan juhust, et mainida: omal ajal sain mõlemad filosoofiaesseed A-d ning üks neist ilmus esseede kogumikus „Filosoofiakunst“. Leo mind muidugi nägupidi ei teadnud, sest tal on palju tudengeid. Niisiis olin täiega Leo oivik ja see tundus mulle naljakas, istudes tema ja ta sõpradega kohvikulaua taga ning lobisedes maast ja ilmast. Filmi me sealt eriti ei näinudki.

Kolmapäeva hommikul tundus mulle, et võiks kedagi veel Tartuffile meelitada. Paraku see aga ei õnnestunud. Kõigil oli tähtsamaid asjatoimetusi. Sven ka läks tööle. Ega ma eriti kurvastanudki, sest filme saab ka üksi vaadata. Esmalt tungisin Ateenasse vaatama dokki „Linda ja Ali“. Kordus sama, mis eelmisel päeval: paljud jäid ukse taha, istuti põrandal ja mina sain taas platsi esiritta, vaadates filmi nii, et kael kange. Dokk oli kannatusi väärt. Pärast tekkis kohvi ja saiakese isu. Panin endale raeplatsile koha tund aega varem kinni ja pool tundi seisin Pauligi telgis tasuta kohvi sabas. Saiakeste eest tuli natuke maksta, aga see tasus ära. Kui tasuta kohvi ja saiakesega oma koha poole rühkisin, üllatusin, sest kohtasin Peepu, K.T-d ja veel kaht naist koos. Eriti hea on peale seda, kui oled näinud hommik otsa vaeva endale kaaslaste otsimisega avastada, et su sõbrad on kambaga üritusele tulnud, sind kaasa kutsumata. Hakkasin lausa mõtlema, mis mul küll viga on, et keegi minuga filme vaadata ei taha. Lõpuks järeldasin, et pole mul häda midagi, aga ilmselt arvavad kõik, et niikuinii on mul palju sõpru, kellega hängida, tuntud „shokikunstnik“, arvamusliider ja naturist nagu ma olen.

Igatahes oli minul ainsana normaalne vaateplats. Teised läksid pettunult koju, kuna nad olid saabunud lootusetult hilja ning neil polnud kedagi, kes oleks kohti hoidnud. Oma kohvi, saia, vihmakeebi, teki ja prillidega seal uhkes üksinduses tundsin nagu oleksin teistest omavanustest noorem, pühendunud filmifriik, kes võtab Tartuffi liiga tõsiselt nagu muud teha poleks. Vaatasin filmi Adam. See Adam oli aspergeri all kannatav noormees. Päris kobe romantiline film.

Neljapäeval kell viis istusime K.T-ga Pauligi kohvitelgis, kõrvad kikkis, sest algamas oli soorollide teemaline ümarlaud. Korraga lähenes mulle ümarlaua organiseerija Kari Käsper ja ütles tõsise näoga, et tal on mulle suur palve. Teadsin, et midagi head sealt ei tule. Selgus, et Olavi Ruitlane oli unustanud vestlusringi ilmuda ja mina olevat ainus, kes teda asendada võiks. Lisaks mulle oli veel Barbi Pilvre ning veel kaks inimest. Kell oli juba viis ning kohe pidi üritus algama, rahvas niheles ja ootas… ma ütlesin jaa. Ega see nii hirmus polnudki, sest tegelen soorollidega oma loomingus ning kuigi ma nähtavasti oleksin ettevalmistuse korral sujuvamalt rääkinud, tulin ikka üsna hästi toime. Küsimustevoorus esitas üks vanem daam kurjalt mingi küsimuse, millest ma halligi aru ei saanud ja kuna ma ei oska ümmargust juttu ajada, vastasid minu asemel teised ning siis küsis midagi üks pika habemega taat, kelle jutust tabasin vaid selle, et eesti keeles grammatiline sugu puudub, millest sain ka kinni haarata. Kuigi otseselt grammatilist sugu meil pole, on seksistlikud suhtumised keeles ikka täiesti olemas ütluste, vanasõnade ja uskumuste näol. Kasvõi komme abiellumisel mehe perekonnanimi võtta ning see ka lastele anda, näitab, et ühiskond on tasakaalust väljas. Üht sugu peetakse tähtsamaks. Nimi on identiteediküsimus.

Ateenas oli dokk Oma juurte jälil, mis näitas lesbipaari teismelise lapse eneseotsinguid. Jälle oli saal rahvast täis. Film oli hea. Lesbid olid juudi rahvusest, tütar aga mustnahaline. Järgnes raeplatsi mängukas Haridus, mis oli super. Noore neiu eneseotsingud 60te Inglismaal. Dilemma kas abielu rikka ja haritud mehega või kõrghariduse omandamine, mis Inglismaal on alati väga igav ja üksluine protsess olnud. Vaatasin seda esireast kivi pealt, peaaegu maast. Nimelt panin küll endale tund aega varem tooli kinni, naastes aga oli keegi mu koha ikka oma ridikülidega okupeerinud. Mulle öeldi, et enne mind oli tool juba võetud, aga korraldajad olid kotid ära võtnud, siis olin mina sinna oma vihmakeebi pannud, misjärel kotiomanikud olid tagasi tulnud ja tooli uuesti kasutusse võtnud.

Viimane film oli kuulus 1974. aasta Emmanuelle. Selle juhatas sisse karismaatiline TÜ psühholoogiaõppejõud Toivo Aavik. Plats kihas. Rullnokkade kontsentratsioon oli kõrgem kui muidu. Mulle meeldis seda filmi vaadata suurelt linalt, kuna eelnevalt olin seda näinud netist alla laadituna. Mis puutub sisusse, siis on tänapäeval muidugi mõeldamatu, et naine seksiks lennukis juhuslike võõraste meestega ilma kondoomita või et ta laseks end korduvalt erinevatel räpastel higistel tüüpidel vägistada, sest mingi vanamees, väidetavalt erootikageenius, ütleb, et ainult nii jõuab naine täiusliku seksuaalse vabanemiseni. Oli ka ilusamaid stseene. Kokkuvõttes olen rahul, et filmiklassikat korralikult ja suurelt lõpuks näha õnnestus.

Reede oli minu jaoks viimane Tartuffipäev, sest laupäeval siirdusin kesk-eestisse pulmi filmima. Olime jälle Sveniga, hiljem ühinesid Peep ja K.T. Alustasime juba kell viis Ateenas dokiga „Monica ja David“. See on lugu downitõbiste abiellumisest. Õnneks oli saal seekord mõõdukalt täis ja vabu kohti leidus päris mitu. Hea film oli. Kell 19 tuli kohe teine dokk otsa: Kadunud pojad. Inimene oli oma perekonnast filmi teinud. Filmi tegija oli sündinud poisina, aga suureks saanuna end naiseks muutnud. Tema teine vend oli homo ning kolmas, kasuvend, oli õnnetuse tagajärjel hulluks läinud. Huvitav film. Raeplatsil oli kõigepealt film „Patric 1,5“. See jutustas homopaarist, kes lapsendab 15-aastase kriminaalse minevikuga poisi. Mu ema tuttavad Jehoova tunnistajad olid pahaaimamatult perega filmi vaatama ilmunud. Mees pööras pea kogu aeg kõrvale, kui homosid suudlemas näitas ja oma tütrele ütlesid nad „kahtlaste“ stseenide ajal, et vaata, kui ilusad tuled seal on! Film oli tegelikult hästi süütu ja nunnu, peaaegu nagu lastekas, mida ei saa väita sellele järgnenud Lars von Trieri Antikristuse kohta. Mul oli hea meel, et usklik perekond enne koju läks. Meie seltskonnale igatahes Antikristus hullult meeldis. Selle filmi ajal mul tekkis tunne, et kõik on paigas, nii vorm kui sisu. Uskumatu, et tänapäeval suudab filmikunst veel kedagi üllatada. Räägitakse ju kunstide ja autori surmast. Lisaks muudele emotsioonidele tundsin kahjurõõmu, et nagu vastuseks tuhandetele filmidele, kus mehed publiku heakskiidul naiste kallal vägivallatsevad, loodi film, kus olgugi, et mees naise viimaks tapab, piinab naine meest halastamatult ja kaua. Ta vägistab meest ning peksab mehe suguelundid sodiks, kuni peenisest hakkab sperma asemel verd voolama. Naine ei anna ka endale armu: ta lõikab oma kliitori maha. Loodus nende ümber on vaenulik ja nii ongi. Kuigi laskusin detailide kirjeldamisse, ei tasu arvata, et tegu on labase vägivallafilmiga. Kõik tegevused ja objektid filmis sümboliseerivad olulisi nähtusi nagu hirm, lein, mehe- ja naiseroll jne. Seda peab ise nägema.

Filmi lõpus hüüdis Sven „Juhuuu!“ kuid keegi ei ühinenud temaga. Paljud olid ammu platsilt lahkunud. Kodus on ikka turvalisem.