Lõpuaktus

Nüüd on siis tõesti kool läbi. 6. veebruaril oli Vanemuises lõpuaktus. Direktor Andrus Mõttus pidas kõne, kus rõhutas, et Tartu KHK lõputunnistus on kõva sõna ja meile on nüüd kõik uksed lahti - juttu, mis mu varasemate ametite puhul oli selgelt vale, võib kondiitrieriala puhul uskuda. Saiakesi, kooke, torte, komme ja trühvleid armastavad peaaegu kõik ja see amet ei kao mitte iialgi. Kui tunnistuse ja kiituse järgi läksin, oli direktori ilme väga optimistlik ja ütles, et ma olevat tubli tüdruk nagu oleksin lasteaialaps, aga eks ma kondiitri eriala suhtes olegi ju alles algaja, sest ühe aastaga õpib vaid mõned põhialused selgeks.

Aktus oli pidulik, rahvarohke ning kestis peaaegu kaks tundi. Kandsin lõpukleiti, mille olin lasknud õmmelda oma esimeseks ülikooli lõpetamiseks 1999. aastal. See läheb mulle siiamaani selga, kuna olen keskkohast sama sale kui toona. Kindad hakkasid tänu kergele jõusaalis kasvatatud musklile triitsepsi ümbrust pitsitama, aga elasin üle. Lasin ilusalongis teha vägeva patsiga soengu ja meigi. Salongipersonal läks täitsa pöördesse ja hakkas mind pildistama, peamiselt juuksevärvi ja soengu pärast. Siin pildil olen peale aktust.

Õhtu lõppes Pierres, kus terve rühma ja õpetajatega torte mekkisime. Mu ema ja õde tulid ka. Õpsid õnnitlesid ema ja küllap tal oli uhke tunne. Kinkisin oma kursusejuhataja Sirjele Postimehe, kus minust oli lugu ja ta kohe nõudis ka autogrammi ajalehele äärele. Neile on koolis oluline, et neil oleksid väljapaistvad lõpetajad. Rääkisime raskest tööst, riskist ja turuolukorrast oma erialal. Mõtlesin, kas saan öelda kohaolijate kohta „minu inimesed“ või läheme paari tunni pärast laiali ega kohtu samas koosseisus enam kunagi? Järgneval pildil on mu soengut rohkem näha. Õnnitleme parajasti vastastikku arvestuse ja aruandluse õpetajaga ja ma seletan, et erinevalt teistest oli tema aine mulle küll raske. Matemaatikaga on mul alati jama olnud. Sellegipoolest pingutasin "viie" välja.

Üks etapp on elus siis jälle läbi. Praegu on selline kaaluta olek, et kaldu ükskõik, mis suunas. Käisin juba paaril kunstinäitusel. Mõtlen tulevikule. Üks probleem on igatahes juba lahenenud: külla minnes oskan ise kingituse kaasa küpsetada. Varem viskasin valmis kas loodus- või lillemaali või „veel hullem“- abstraktsiooni, millega polnud inimestel midagi pihta hakata. Maiustustega on lihtsam, palju lihtsam.

Panen siia Postimehe paberlehe, kus ilmus pikem intervjuu, mida veebis ei ole.

Väiksem uudis ilmus ka Õhtulehes ja raadioski olevat sellest räägitud, mis on juba päris naljakas. :)

Olen kondiiter

Arvake ära, mis pileti ma kondiitrieriala lõpueksamil tõmbasin. Narva! Aga arvake ära, mis ma hindeks sain. Viie! Ja kuna mul kõik ülejäänud hinded on ka viied, tuleb kiituskiri. Päris hea nali ikka: lõpetada kutsekool kiitusega.

Aasta on möödas sellest, kui kaks õpetajat mind kullipilguga puurides hoiatasid, et kondiitriamet on väga raske ja kahtlesid, et kunstnikuna tüdinemata vastu pean. Veel pool aastat pärast sisse astumist kartis meie õps, kes mu eelmiste projektidega kursis oli, et korraldan koolis mingi jama. Täiesti mõttetu hirm. Ärge kartke kunstnikku, ta võib teid üllatada. Mu eesmärk oli omandada kondiitri elukutse ja sealjuures kunstiga mitte tegelda. Eesmärk on täidetud. 1. veebruaril 2013. lõpeb kunstivaba aasta, 6. veebruaril 2013 saan kondiitripaberid.

See on esimene pilt, mille postitasin FB-sse oma uue eriala õpingutest. Siin pole mul veel kondiitri tööülikondagi ja ma ei kujuta unes ka ette, kuidas ma vähem kui aasta pärast Moorapeade ja Narva küpsisetega maadlema hakkan. Olin siin just saanud oma esimese "viie".

Kes kavatseb Tartu KHK kondiitriõppesse astuda, siis teadmiseks, et seal on palju teoreetilisi aineid, aga need on samas väga lihtsad ja neid hinnatakse leebelt. See on muidugi individuaalne. On inimesi, kellele teooria on raskem kui praktika, aga minuga oli vastupidi. Praktilisi tunde oleks võinud rohkem olla, sest need olid minu jaoks keerulisemad. Mul ei tule küpsetamine iseenesest, sest ma ei ole keedan-koon-küpsetan koduperenaise tüüpi. Eksamiks pidin end kõvasti kokku võtma. Öine Narva küpsise pritsimine tasus end ikka ära. Pildil näete normaalselt õnnestunud Narvat.

Teine toode, mille eksamil tegin, oli Aleksandri kook, mida samuti harjutasin korduvalt enne eksamit. Kuigi ta tundub pealtnäha lihtne, võib igas tööetapis midagi nässu minna. Meil olid isegi ülesanded, kus pidime oletama, mis mingi toote tegemise etappides võib valesti minna. Kookide juures on mulle kõige raskem nende lõikamine, sest tükid peavad olema etteantud kaalus, nägema välja ühesugused ja olema korrektselt lõigatud. Panen siia viimase pildi, mille FB-sse postitasin oma kondiitriõpingutest. Siin on üks mu eksamitöödest, Aleksandri kook. Korrektsemalt ma enam lõigata ei suuda, see peaks olema minu tippsaavutus lõikamises. Kuid mine tea?

Lisaks sellele, et kondiitriamet on riskantne, on see kirglik. Ma pole ühelgi kunstieksamil samasugust kirge näinud nagu kondiitri lõpueksamil, kus ühes nurgas nutab „kolme“ saanud õpilane ja teises „viie“ saanud õpilane, kes ei ole oma koogiga rahul, sest teab, et riiklikul kutseeksamil see läbi ei läheks. Keskel säravad viielised plaksutavad toredale komisjonile ja sõbralikule välisvaatlejast onule, kes hügieeni tähtsust mitte kuidagi liiga palju rõhutada ei saa. Õhtul teatavad kõik Facebooki seinal, et nad on nüüd kondiitrid. Sõbrad õnnitlevad, laigivad ja arvavad, et kondiitriamet on nunnu ning nüüd me muud ei teegi kui küpsetame, mummulised põlled ees. Aga see ei ole nii, sest kondiitri elukutse on raske, riskantne, kirglik, stressirohke ja sellisena ilus nagu iga amet, mida hingega tehakse.

2012

2012 - Narva küpsis, surm ja taimetoitlus

Uue aasta esimesel hommikul saime teada, et Sveni ema on surnud. Head uut aastat tõepoolest.
Väidetaval uue ja parema ajastu alguskuupäeval 21.12.2012 varastati meil maja tagant enda istutatud kuusk. Head kõrget vibratsiooni, tõesti.

2012 aasta esimene pool oli põnev, sest alustasin Tartu KHK-s uue eriala õppimist. Olime klassikaaslastega lapselikus õhinas kui oma uhiuued kondiitri tööriided kätte saime, kui kook hästi välja tuli ja kui oma esimese „viie“ saime. Tegime koolis palju pilte. Õppisime üksteist tundma. Siis tuli suvi. Sooritasin kondiitripraktikat Werneris ja Kõlleste Kommimeistrites. Elu Valgemetsa vanas majakeses oli mulle raske ja sellest sündis eneseirooniline tibi-stiilis blogipostitus.

2012 veebruarist alustasin kunstivaba aastat. Ma ei ole selle aja sees ainsatki näitust külastanud, kunstiartiklit lugenud ega kunsti loonud. Teistelt tulnud initsiatiivil on mu kaks vana tööd olnud näitustel ja ühe auhinna sain ka. Nii võib öelda, et kunstivabal aastal maitsesin oma varem tehtud kunsti vilju ja see on tore, sest arvasin, et kui eemale tõmbun, unustatakse mind kunstiväljal kiiresti.

Sel aastal sain kinnitust, et mul on tõelisi sõpru, kes toetavad just raskustes, mitte ainult rõõmsatel aegadel.

Aasta teine pool on olnud halvem. Suvel varastati Svenil ratas, jõulude eel maja tagant varastati kuusk. Valgemetsa suvilasse murti sisse. Politsei sai selle tüübi kätte: asotsiaal oli süüa otsinud. Meile oleks rohkem meeldinud, kui ratta- või kuusevaras oleks tabatud, sest suvila oma ei võtnud midagi, oli vaid sahtlid lahti jätnud ja ühe aknaruudu ära lõhkunud. Talve veedab ta vangla mugavustes, kust suvel taas Ahja jõe ürgoru maalilistele nõlvadele seiklema lastakse. Uurija ütles, et ta on tuntud nägu. Nüüd pannakse vanake loodetavasti grupi pääle ja enam suvilatesse sisse ei murra.

Sügis oli töine, sest tegime Margus Kiisiga kraamikaamera saadet. Algas taas kool ja seal oli pidevalt mingi jama. Ei saanud piisavalt eksamitöid harjutada ja jätkusid absurdsed möödarääkimised osade õpsidega. Ma ei tea, kuidas ma teen ära eksami teoreetilise osa, kui sekka võib tulla selliseid küsimusi: "Modifitseeritud tärklise põhikoostis on:... Vastus: modifitseeritud tärklis (ülla-ülla!)." Koolipraktikal kulub alati vähemalt tund aega töövahendite otsimisele, nende pesemisele, koostisainete otsimisele ja kaalumisele ning mikserijärjekorras ootamisele. Kõik on muutunud närvilisemaks, depressiivsemaks ja kui mõni meist teebki tunnis pilte ja need üles panna viitsib, ei tule klassikaaslastelt enam ühtegi laiki ega kommi. Me ootame lõppu. Jaanuari lõpus tuleb eksam: esimesel päeval on test ja toorainete kaalumine ning teisel päeval praktiline küpsetamise eksam.

See ei kõla üldse usutavalt, aga olen viimasel ajal sellest kondiitrivärgist nii haaratud, et näen vahel kogu öö unes, kuidas mikseri labasegaja taigent segab. 8 tundi segab. Selgelt ülesegatud ju. Aga mis juhtub tootega küpsetamisel, kui taigent liiga kaua segada? See on eksamiküsimus! Sa pead seda teadma. Toote kuju jääb lamedaks. Koledad tooted tulevad siis. Keegi ei taha lamedat ja hädist biskviitpõhja või beseed.

Jõulude ajal kaunistasin piparkooke üllatavalt korrektselt. Tööd ette valmistades arvasin, et tuleb suurem sõimamine stiilis: „Ma ju ütlesin, et ma ei ole peene töö tegija!“, kilo piinlikult „kaunistatud“ piparkooke ja enne uinumist tugev unerohi sisse, sest mis rahu saab olla, kui sa end luuserina tunned, aga õnneks laabus kaunistamine keskendunult, rahulikult ja mingil rudimentaarsel tasemel isegi loominguliselt. Seevastu aga olen korduvalt erinevaid taigna koostisosi valesti kaalunud või üldse lisamata unustanud nagu "Narva" küpsistega juhtus.

Kaunistasin päris ise

Jutustan teile nüüd sellise loo, kuidas me "Narvat" pritsime koos!

Väljavõtteid päevikust

4.12.12

Maailmalõpp läheneb: JÄLLE pritsisime koolis küpsist „Narva“ ja ma ei osanud seda JÄTKUVALT. Ma pole seda muidugi ka juba veebruarist saadik teinud. Ma ei taha eksamil Narva küpsise piletit tõmmata! Ma ei taha ülepea mingit eksamit teha.

12.12.12

Eile pritsisin koolis uuesti Narvat. Sellest, kuidas ma Narva küpsist pritsin, võiks romaani kirjutada.

Unustasin seekord vee taignasse lisamata. Käega jahu sisse segades tundus taigen väga kuiv, aga panin selle muude asjaolude süüks. Kui pritsima asusin, selgus, et taigent on liiga raske pritsida. Õpetaja Sirje ütles, et taigen on liiga kuiv. Panin aju tööle, et paaniliselt meenutada, mida valesti tegin ja taipasin kiiresti, et vesi jäi kaalumata ja lisamata. Võimalik, et alateadvus viskas vimpka. Enne oli õps aruandluse tunnis öelnud, et kui toote hinda arvutad, on vesi alati null. Viisin selle info uude konteksti ja tegin vea. Otsustasin, et ma ei anna alla ja segasin uue taigna, millest pritsisin täiesti normaalsed küpsised. Sirje kiitis ja ütles veel järgmisel päevalgi, et Fideelia pritsis super Narva! Sirje on meie suhtes julgustav ja kinnitab, et teeme eksami ära. Olin koolis 20.30ni, ehk 10 h jutti ja koju saabusin kella 22-ajal. Söönud olin eelmises elus (olen kondiitriaasta jooksul ca 1,5 kg alla võtnud). Terve keha oli jahutolmust läbi imbunud. Keelekese ja Kevadlille küpsis olid mul peaaegu kohe õnnestunud, nüüd sai ka Narva lõpuks seljatatud.

Kevadlille küpsised õnnestuvad hästi

Saime täna auhinnaks oma piparkoogimajade eest kilo kooli verivorsti. Täitsa haige. Meie võistkonnast pooled ehk K ja mina oleme taimetoitlased. Andsime lahkelt oma vorstid ülejäänud liikmetele. Meie majad on nüüd ajakirjas „Maakodu“. Loodan, et saavad fännidelt rohkem hääli kui teiste tööd ja saame esikoha. UPDATE: Kahjuks sai esikoha Olustvere piparkoogimaja. Rahvale meeldivad nunnud majad paneelikatest rohkem, aga võistlus olevat tasavägine olnud.

Meie kursusejuhendaja Sirje on arvamusel, et kondiitriamet on väga riskantne, sest kunagi ei tea, kuidas toode välja tuleb. Õnnestumisel mängib suurt rolli vedamine. Ja mina veel arvasin, et vabakutseline kunstnik on kõige riskantsem amet.

2012 on veel sellepoolest tähtis, et hakkasin taimetoitlaseks. Olen mõned korrad selle aja sees liha söönud, aga mitte enda ostetud (ma ei osta liha) vaid juba olemasolevat valmisküpsetatud liha. Et ma siiski lõviosa ajast lihata (ja kalata) olen veetnud, lasin detsembris hemoglobiini kontrollida ning täitsa normis oli.

Aasta jooksul tegin edusamme oma isapoolse suguvõsa uurimisel. Tekkis üllatavaid kokkusattumusi.

Novembris oli lühike põnevam ajajärk, mil AVP rühmitusega meeleavalduse korraldasime. Korraks oli äge. Üks tolle aja üks helgemaid hetki leidis aset Selveris. Järjekorras seistes ütles mulle üks võõras vanem daam : "Te meeldite mulle!" Mina: "Sinised juuksed, jah?" Daam: "Mitte ainult. Kõik meeldib, mis teete. Tahtsin selle ära öelda lõpuks".

Karepa performance’ ja installatsiooniõhtu "Vaikus"

Kuigi mul on kunstivaba aasta, olin eelmisel aastal lubanud Veispakule, et võtan 2012.a. Karepa performance’ ja installatsiooniõhtust osa. Sedakorda oli tegu neljanda sarnase üritusega Karepal Richard Sagritsa majamuuseumis. Ise osalesin teist korda, aga sel aastal pigem kondiitri kui kunstnikuna. Õhtu teemaks oli „Vaikus“. Tahtsin oma tööd eelmise aasta kuulsusrikka Ängiga loogiliselt siduda, samas hoida end uue eriala lainel ja sündis idee küpsetada rindade kujuline tort. Vormi ostsin seksipoest „Sinu saladus“. Kahe kausiga saab ka, aga nendega on tülikas. Transpordiks on selline ühes tükis tissivorm ideaalne. Tegin kodus biskviidi valmis ning vormist võtsin välja alles Karepal. Vorm hoidis biskviiti ilusti terve bussisõiduaja kinni. Koha peal amputeerisin rinnad, panin neisse moosi, sulgesin nad uuesti ja katsin sulatatud šokolaadiga, mis mu imestuseks jättis veits ebaühtlase pinna. Kuna suhkrumass, millega koogi katsin, kõik ebatasasused välja näitab, panin veidi täiteaineid alla, et vaatepilt oleks ilusam. Muidu vii või mammograafi juurde. Nibud tulid väga võimsad, ega ma siis nalja tegema läinud. Olga-Maria oli põhitegija ja sai üleni šokolaadiseks.

Hiljem mängisime Olgaga lendavat taldrikut ja Lapini pingil istuv Juske oli publik. Lapinil on Karepal nüüd omanimeline pink. Äkki lendas taldrik mulle vastu suunurka ja ma ehmusin tõsiselt, sest paistes mokaga ma poleks küll tahtnud oma perfokat teha. Panin salvi peale ja õnneks hullu polnudki.

Suurürituse eel, kui panin oma lumivalge kondiitrikostüümi selga, tekkis pidulik tunne. Müts on mu eriline lemmik. Paljud leidsid, et riietus sobib mulle ideaalselt. Jaan Toomik arvas, et meik muudab mind ebamaiseks ja müstiliseks, kuigi ma eriti ei meikinudki. Osad ei tundnud mind tööriietuses ära.

Rahvast sai terve õu täis. Kohal oli Kanal 2 Reporteri kaameramees, kes eelmisel aastal Ängi filmis. Erri operaator samuti. Paljud pildistasid. Minu perfokas oli viimane, nii et algul kulus kõvasti aega teiste vaatamisele. Jüri Ojaveri värk oli kihvt

Oma lemmiklooma lehmaga tööriietuses. Skulptuuri autorid on Simson von Seakyll ja Paul Mänd, pealkiri "Alice ja Aade"

Alice' seljas samal hommikul

Kui Toomik merele ja publik randa teda vaatama läksid, oli mul aeg oma perfokas valmis seada. Plaan oli, et teised kunstnikud istuvad laua taha, kuhu mina oma tordi toon. Panin lina lauale, kuid selgus, et see on liiga väike. H, sõitis suvilasse linu juurde tooma. Polnud aimugi, mitu kunstnikku üldse laua taha istub. Kõik oli segane. Katsime kiiruga laua ära. Kui aga rahvas taas hoovil ja Teet mind välja hüüdis, hakkasin oma tissitordiga aeglasel sammul ja fotograafidele naeratades tulema ja kõik tundus jälle hea. Kaamerad surisesid, asetasin tordi keset lauda ja istusin. Vanad perfokaässad imestasid ja naersid tordi üle. Kõlas repliike:“ Kuidas mina oma vanainimese kätega seda lahti lõikan?“ „Ärge unistage, et mina neid imema hakkan!“. „Neid peab lutsutama!“. Lõpuks tekkis kusagilt kirves, millega ma koogi lahti raiusin. Isegi publikule sai veel pakkuda. Õhtu lõppes üsna kirevalt ja lõbusalt

Kõik pildistavad Fideeliat ja tema torti

Sain Tartu meestearst Margus Punabi autoga, kus veel reisisid Milius, Varblane ja üks mees, kes hetkel omal käel maali studeerib ja kelle nimi ei meenu. Autos rääkisid agar kunstikoguja Punab ja teised kunstist liiga palju, millest muidu poleks probleemi, aga mul käib kunstivaba aasta. Ma ei öelnud midagi. Sooteemal ainult kobisesin paar lauset. Õhtuvalgus oli meeletult kaunis. Maaliõpilane vahtis seda punnis silmadega ja seletas, milliste värvitoonidega ta maastikku kujutaks: koobalt, strontsiumkollane, must... ei musta tuleb panna aaainult näpuotsaga, muidu rikub kõik ära! Täpselt nagu mina vanasti. Mõtlesin, et huvitav kas kunstivaba aasta paneb mind õlivärvide nimetusi unustama, sest need, vanasti minu igapäevases sõnavaras eksisteerinud mõisted kõlasid kuidagi võõralt. Unustasin jope masinasse ja kätte sain kahe päeva pärast.

Praktika Kõllestes

Pole üldse olnud aega kirjutada! Hullumeelne suvi. Palju videotöid, suvila remont ja praktika. Põhiline, millest täna kirjutada kavatsen, on kondiitripraktika Kõlleste Kommimeistrite juures. Veetsin kaks nädalat oma suvilas Valgemetsas, kust Kõlleste Kommimeistrite tootmishoone asub 13 km kaugusel. Rattaga sõitsin sellest 3,8 km, sõidumasina jätsin taluhoovi ja edasi sain töölisnaistega.

Kõlleste Kommimeistrite tootmishoone

Kõllestes töötab lisaks sekretärile ja juhile neli pensionieelikust kondiitrit, kõik pärit Põlvamaalt. Natuke rebase moodi naine, I1 hariduselt zootehnik, on töötanud laudas, Salvestis jne. Ta on Kõllestes peamiselt šokolaadide peal. M kõneleb Lõuna-Eesti murrakus. Ta on põhiliselt trühvlite ja kommide peal. Varem on ta kõike teinud: laudas ema aidanud, Põltsamaa Felixis töötanud jne. I2 töötas 30 aastat Põlva Piimas, kuid siis paljud koondati. Mõtlik Ü oli vaikne ja põhiliselt puhkusel. Teeb šokolaade. Algul imestasin, et naiste jututeemad keerlevad üksnes aianduse, koriluse, põllunduse ja toidu ümber. I1 läks täiega elevile, kui palusin tal seletada, kuidas ta küüslauguleibu teeb. Ootasin, millal teised teemad tulevad, aga neid ei tulnudki ja ma olin nädala pärast ise samasugune. Maaelu ei jätagi muudeks mõteteks ruumi.

Sulašokolaad pähklitükkidega! Mmmm...

Kõllestes tehakse kõike käsitsi. Tööpäev kestab umbes 8-16. Kommide tegemine on minu jaoks liiga peen töö, sest olen laia joonega tüüp. Ükspäev pritsisin kommide sisse täidist kilest pritskotiga. M kommenteeris, et pigistad ja pigistad, aga kedägi es tule! Käskis teha samamoodi nagu lehma lüpstes või endal rinnast piima lüpstes. Ise naeris: „Tuu om elu!“ Mina aga pole toda elu kunagi elanud. Ja siis pritskott plahvatas ning me hakkasime koristama. Sulašokolaadi vormidesse panekul oli tarvis jõulist actionit. Šokolaad tilkus igasse ilmakaarde ja vormi tuli kõvasti vastu lauda koputada, et õhumulle ei jääks. Ehituspoest saadud spaatliga pidi vormi taguma ja puhtaks tõmbama. Tegin protsessi kolm korda läbi ja sain üsna käppa, aga algul küll mõtlesin, et OMG, OMG… nii tehaksegi komme! Oleks ma enne teadnud, kuidas komme tehakse…. Elu oli seal muidugi magus. Kommiriiul nina ees! Kuna igas retseptis on pigipiiritus, tundus mulle ükskord, et olen veidi vipsis. Tööruumid olid nii jahedad, et lõpuks käisin ringi nagu kubujuss ja tormasin igal vabal hetkel õue päikese kätte, kuni päikest veel oli. Teatavasti lendas ilm teisel nädalal pekki ja ma külmetasin uuesti samas ulatuses nagu eelmisel aastal „Ängi“ ajal, kuigi mu rindkere olid seekord soojade riiete all. Naised arvasid, et mul on liiga paks veri ja ma peaksin vere vedeldajat neelama. Nendel oli palav, kuid mina värisesin. Osad neist väitsid, et nemad panevad alles -15 kraadises pakases kindad kätte.

Kommidesse täidist pritsimas

Seto Külavüü trühvlite katmine

Ühel päeval töölt koju sõites korjasid M ja I2 viljapõllu äärest rukkililli koju vaasi. Nende näod särasid: „Ilosa omma vaasin!“.

Naised kuulasid nii tööl kui autos raadio Elmarit. Kõige krooniks kannatasin esimesel praktikanädalal Kukerpillide 40ndale lava-aastale pühendatud kava. Päris see ongi minu maitse. Jaam oli hommikuti paigas, aga lõuna ajal nihkus ära. See muutis naised rahutuks. I1 püüdis lausa kahe raadioga Elmarit tabada.

Trühvlid

Nägin täiesti uute kommiideede testimist. TÜ arst käis Kõllestes, tegi igast variandist mõned kommid ja viis Tartusse, lastest koosnevale katsegrupile degusteerimiseks.

Ükskord olid naised elevil, kuna tahtsid võita kasti Balbiino jäätist. Elmar loosis välja. Selleks tuli saata sinna vastus jäätiseteemalisele küsimusele. Sõnumi hind 1 euro. Naised kobaras koos, mobiilid pihus, toksisid sõnumit. „Klahvi om nii väikse, midagi es nää!“. Põnevus kasvas: „Lõunale es saa minnaki, loosimine tulep!“ Tuligi loosimine, aga mitte võit. Kõik töötasid ja olid vait. Küll teine kord võidab.

Aga need on ühed kõvad naised, kes on kindlalt ja üksmeelselt laste kehalise karistuse poolt. „Kusagile tuleb piir tõmmata! Ma vihkan vabakasvatust!“

Naised ei salli multikultit: „Igaüts elägu oman kotun“.

Viimase praktikapäeva auks küpsetasin Kõllestes pannkooki. I1 tõi enda keedetud vaarikamoosi, P maakanade mune.

Pidu Kõlleste Kommimeistrite puhkenurgas

Iga päev terve selle kahe nädala jooksul, kui sõitsime kas tööle või koju, vaatasid naised ühes kindlas kohas autoaknast välja ning meenutasid kolme rebasekutsikat oma emaga, keda nad olid veel nädala aja eest aasal hullamas näinud. Kaks kutsikat olevat juba auto alla jäänud. I1 rääkis, et ta viskas ükspäev rebastele liha. Õhtuks oli liha kadunud ja rebased ei tulnud enam. „Said liha maitse suhu ja läksid metsa!“ arvas I1 ja naeris. Minu äraminekupäeval nägime midagi jubedat. „Rebasekutsikas... on auto alla jäänud!“ hüüdis I1 hommikul sealt mööda sõites. Viimane elus olnud rebasekutsikas lamas, koon taeva poole ja saba sirgu, autotee ääres. Terve pesakond oli inimtegevuse tõttu otsa leidnud ja seda nii vaikses paigas, kus kilomeetrite viisi ei elagi eriti kedagi. Õhtul lebas loom endises kohas ja I1 hakkas nutma.

Viimasel päeval oli ka viljakoristus alanud ning naiste armastatud rukkililled olid viljaga koos maha niidetud. Tüükad olid püsti.

Suvevaheaeg!

Kool ning praktika Werneris on läbi. Järgmine praktika tuleb juulis Kõlleste Kommimeistrite juures ning kool algab uuesti sügisel.

Kõlleste Kommimeistrite kommitehas või kuidas öelda, kommimaja, sest see on pisike armas nelinurkne hoone, asub uskumatus perifeerias. Olen suhteliselt hull. Umbes sama hull nagu Slavoj Žižek, ainult erineval alal. Nimelt hakkan oma Valgemetsa suvilast igapäevaselt rattaga Kõllestesse ja tagasi liikuma, kusjuures suurema osa teekonnast hõlmavad kitsas hobusetee või kruusatee. 13 km üks ots. Sooja veega pesemisvõimalus puudub nii suvilas kui Kõllestes. Aga ma olen ju Venemaal karastunud. Milleks siis jõed on?

Olla kondiiter on nii palju lahedam kui näiteks põhikooli õpetaja või klienditeenindaja. Olen elus väga vähe muud tööd teinud kui kunst. Neist töödest, mida olen teinud, suudab üksnes kõrgkooliõppejõutöö kondiitritööga võistelda.

Kondiitri elukutse plussid on minu jaoks järgmised

• Kogu aeg aktiivne tegevus. Passimise hetki pole peaaegu kunagi.
• Magus elu. Krõbedaid koogiservi ning ülejäänud kooke, torditükke jne saab tasuta koju kaasa võtta. :P
• Käeline tegevus. Sa tunnetad kätega kõike, mida valmistad. Sul on kontakt oma tööga kõige otsesemas mõttes. Selge ja lihtne. Sa teed midagi valmis ega võõrandu tööprotsessis iseendast ega maailmast.
• Inimesed armastavad sinu töö tulemust, kui sa just midagi tuksi ei keera. Esimesi kordi midagi tehes võib ikka epic faile ette tulla. Ei tasu end heidutada lasta. Nagu kõik käelised tegevused, nõuab kondiitri töö pidevat harjutamist, et põhitöövõtted ei ununeks.
• Tunne, et teed midagi kasulikku. Maiustuste kasulikkus on muidugi kaheldav, aga mis elu see ilma magusata oleks? Pigem juba surm. Pealegi on paljud toorained tervislikud: muna, piim, vahukoor, moos, marjad, puuviljad, kodujuust, kakao, šokolaad jne. Suhkur ning nisujahu pole nii super, aga alati ei pea nendega liialdama.

Täisterajahu veega 10 X suurendus. Kollased on kiudainekestad on seedimatud ja puhastavad soolestikku. See muudabki täisterajahu tervislikumaks kui peenelt jahvatatud jahu (kõrgem sort).

 Miinused

• Tööaeg enamasti on 5 päeva nädalas, algusega kl 8 AM ja kestusega 8-12 h. Tunnistan, et mind selline ajakava pikapeale väsitas ja väsimus mõjutas mu tööviljakust. Kurnatud tööline ei arenda enam oma loomuses peituvaid võimeid vaid tahab lihtsalt magada.
• Palk sellise suure töö eest ei ole minu arvates piisav, kuid siiski parem kui õpetajal, kunstnikust rääkimata. Kunstnik ei saa enamasti üldse palka. Pealegi on erinevates firmades erinev palgatase.
• Werner kolib peagi uude kohta, aga praeguses st vanas kohas käis töö vahetustega. Kui ma üldse tööl käima peaksin, siis minu jaoks oleks üsna ideaalilähedane töötada kondiitrina õhtuses vahetuses, kas üksi või kahekesi. Stressivabamat töökeskkonda annab otsida. Miinus aga on see, et igal õhtul tuleb samu kooke treida, kuigi see ka võib vahel muutuda ja oleneb firmast. Arvestades, et nii ideaalset tööd nagu õhtuse vahetuse kondiiter esineb vähe, siis tellimustööna kondiitritoodete tegemine oleks ka äge. Selleks pean veel harjutama, sest praktikal ei õnnestunud mul veel neid kõige peenemaid ja keerukamaid töövõtteid läbi teha.
• Oma kohviku tegemine oleks põnev, aga mind ei vaimusta maksud ega VET ameti nõuded toidukäitlejale. Loomulikult peab toit olema ohutu ja toidukäitlemisetapid läbipaistvad, aga kas ma tahan oma kohvikut piisava entusiasmiga, et see meeletu ettevalmistus end ära tasuks

Võisaiad ahjus algusjärgus

Võisaiad ahjus kohe valmis

Viimase koolipäeva õhtul tegime koosviibimise Maitseelamuste kojas. Suunasin ühe feminismivastase kaasõpilase järeldusele, et feminism pole hüsteeriline liikumine vaid see annab naistele vaba valiku, mida oma eluga teha. Vanasti oli naeruväärne, kui naine ei tahtnud lapsi ega meest vaid hoopis ülikooli ja reisima, kusjuures enamasti jäid ülikooliuksed naisele suletuks, tahtis ta või mitte. Praegu saab valida, kas teha kõike ja püüda tegevusi ühitada või jätta mõned asjad välja.

Mul läheb kolmas kuu taimetoitlasena. Lihaisu on vaibumas. Söön peaaegu iga päev ube, mis on minu jaoks lihaasendaja. Lõpuks on siis valmis ja koolis ette kantud kaua ja emotsionaalselt kirjutatud ettekanne loomõigustest. See teema on nagu Tallinna linn, mis eales valmis ei saa. Masendusega võideldes sai see tehtud. Seosed loomade- ja naiste (ka mustade ja seksuaalvähemuste) õiguste vahel on ilmsed. Laiemalt võibki seostada inim- ja loomõigusi, ilma et neil olulist vahet tuleks teha. Loomõiguslaste kaugem eesmärk ongi murda maha müür inim- ja loomaliigi vahel. Oleme võrdsed elanikud planeedil Maa.
Laadi ettekanne alla:
PDF slaidid
Wordi docx tekst

Kondiitri teema juurde naastes lõpetan ühe oma klassikaaslase mõtteteraga: munamassil oli kukkunud kuupäev.

Ehitaja, kes unistas vorstist

Pole aega enam kirjutada. Kogu vaba aja veedan Werneris praktikal ja homsest tuleb kohe kool otsa. Olen krooniliselt väsinud ning tunnen, et lihapuudus hakkab mind nõrgestama. Jõutrennid on ajanappuses ka harvemaks jäänud. Söön laias laastus järgmisi asju: riis ubadega + juurviljad, tatar läätsede ja sibulaga + juurviljad, leib, erinevad pudrud, pähklid, puuviljad, maiustused, või jne. Joon piima, aga isu muna ja kodujuustu järele on millegipärast vaibumas. Samas tahaks vahel hirmsasti head mahlast lihakäntsakat. Kõik tundub magus. Ostsin kanepipulbrit, mida proovisin kohe Werneris praktikal olles. Kõik jälgisid huviga ja küsisid, kuidas maitseb. No kuidas silo ikka maitseb? Kuiv ja kergelt mõrkjas ning rikub iga söögi maitse ära. Oli seda jama nüüd vaja.

Ma ei söö lehmakesi!

Panen siia skype vestluse õega.

[20:29:15] Fideelia: kanepipulber on ikka jube, selle maitse rikub kõik. peaks maha müüma.
te oleksite võinud hoiatada. arvasin, et maitsetu.
kanepi kapsleid oleksin pidanud võtma, aga need maksid 15 eur ja 100 g vähem. raha on niigi vähe, nüüd veel ostsin kuiva silo.

[20:53:44] Elo-Maria: mis hoiatada, kui me ütsimegi ju, et suht maitsetu. ju siis sinu jaoks pole, kõik on ju individuaalne. aga jah, ega ma ka teda palju ei taha korraga.
kapslid on hea variant.

[23:13:53] Fideelia: minu pool käis just ehitaja, kes teenib soomes 2000 eur kuus. rääkis, et meeldib, et saab poest kõike osta, vorsti näiteks. :P
istub mu toas, samas valgusaastate kaugusel ja ma saan aru, et ta on ilmselt lihtne inimene, kes on unistanud oma autost, vorstist jne ja ma ei räägi talle sigade kannatustest.
mõtlesin, et peaks kutsekas ehitust õppima, et soomes pappi teenida

[23:53:47] Elo-Maria: :) tere tulemast meie reaalsusesse, ütleksid taimetoitlased selle peale.

Loodusseadus

Kaks koolinädalat taas möödas. Mai lõpus-juuni algul on käesoleva semestri viimased kontakttunnid ja praeguseks on kuhjunud palju väikeseid, lihtsaid, aga siiski aeganõudvaid koduseid töid

Eelmise nädala koolihitt oli mikrobioloogia, kus saime laboris mikroskoobi all vaadata hallitust ja pärmi. Pärm tundus tõesti elavat. Ta liikus, pungus ja mõned rakud ujusid vilkalt. Hallitus oli nagu roheline omadega sassis tillitaim. Pildistasin ja filmisin mikroskoobi toru kohal ning unustasin, et õps oli käskinud joonistada, mida me näeme. Mina ei tohi joonistada ju. Aga kas pärmirakkude joonistamine seostub kunstiga? Raske otsustada. Esimeses videos on pärmirakud joodiga värvitud, teises värvimata.

 

Teisel nädalal tegime liiva-lehttaignast kringleid. Koolis saab pulli ka: lihatehnoloog viskab kilde. „Mees peab naist ikka ohjes ka hoidma!“ (teemal, et on naisi, kes välimuse käest lasevad). „Eks see ole loodusseadus, et me liha sööme.“ (vaatab mind kaastundlikult). Mõnikord vaidlen talle vastu, teinekord ainult pööritan silmi ja vahetan selja taga istuva folkloristiga pilke, sest lihtsalt ei viitsi sekkuda. Ega meie tore punapõskne lihatehnoloog ainus ole, kel huvitavaid ideid tekib. Ja ta on tegelikult tõesti tore inimene. Ootan huviga mai lõppu, mil tema tunnis taimetoitluse ettekande pean.

Werneris arenen kiiresti, eriti nüüd, kus sain käe valgeks. :)

Kool ja praktika korraga on päris väsitav. Eriti hull oli see saatuslik päev, mil hasardi mõttes kell 7 hommikul tööga algust tegin. Mu juhendaja jäi haigeks, läks koju ning pidin üksi Napoleone kokku panema. Tegelikult on see lahe töö, lihtsalt õhtupoolsem aeg sobiks organismile rohkem.

Taimetoit on suht ok nüüd. Mai algul sain rohkem raha ja aega ning võtsin menüüsse oad, läätsed ja herned, lisaks pruun riis, tatar, spagetid, aknalaual pottides kasvav petersell jne. Oad maitsevad lihale üsna sarnaselt. Loodan, et ma ei tüdine neist niipea. Liha võis olla väga erinev, aga oad jäävad ubadeks, seisa või pea peal. Lihaga oli lihtsam. Süüa teha enamasti aega ei ole. Viskad lihakäntsaka kas ahju küpsema või potti keema, võtad kõrvale kas kartulit või riisi, aurutatud juurikad ja valmis. Olen nüüd üle kuu aja olnud taimetoidul. Vahepeal tundsin, et annaksin palju, kui tüki liha saaks. Olin valmis haarama telefoni, et oma tuttavalt jahimehelt ulukit osta. Tegelikult viiakse ulukid ilmselt hoopis kokkuostu, kus vet need üle kontrollib jne. Otse pole turvaline. Igatahes loodan, et mul on võimalik väita: lihaga seonduv pole minu probleem.

Kondiitripraktika

Pühapäevase seisuga on mul tehtud 41 tundi kondiitripraktikat 400-st. Oma esimeseks praktikakohaks valisin Werneri kohviku Tartus. Seal on paljudele meeldinud praktikat teha ja nüüd meeldib mulle ka, sest seal on lahedad ja praktikantidega kannatlikud töötajad. Werneriga on mul isiklik side ka, sest mu vanaisa, TÜ õppejõud Karl Taev omal ajal lausa elas seal. Soodne asukoht ülikooli kõrval muutis Werneri õppejõudude kogunemiskohaks. Sageli võeti seal ka eksameid vastu. Vanaisa unustas krooniliselt oma asju Wernerisse. Tavaliselt ununes vihmavari ja vahel ka portfell. Kaduma ei läinud kunagi midagi. Omad joped. Kui 1. klassis käisin, põles Werner maani maha ja me maalisime lastekunstikoolis tulekahju. Mu ema kutsus Wernerit vanamooride kohvikuks, sest viltuse baretiga vanadaamid armastasid seal kohvitada. Kartsin lapsena, et vanamoorid põlesid sisse, mis muidugi oli täiesti alusetu hirm, sest niipea, kui Werner taas tööle hakkas, olid moorid tagasi.

Werneris tehakse maailma parimat Napoleoni kooki, aga kõik muu ka on väga maitsev ja lõviosas tehtud naturaalsetest toiduainetest.

Minu kokku pandud Napoleoni kook on saanud FB-s rohkem laike kui mu kunstiteosed

Kahel esimesel päeval panin kokku Napoleoni- ja Porgandikooke.

Kolmas päev kulus kuulsate Brita kookide kokku panekule.

Edaspidi läks keerulisemaks.

Neljandal päeval kaalusin paljusid aineid. Oli meeletut külmkappide ja panipaikade vahel jooksmist. Kaalusin kohupiima, et teha tuuletaskutele kreemi ja plötserdasin terve ruumi täis. Mu juhendaja ütles rahulikult naeratades, et ma mökerdan kõik täis ja palus järgi jäänud kohupiim uude nõusse panna, et see viisakam välja näeks. Siis panin vahukoore mikserisse. Hiljem tuli juhendaja mulle viisakalt teatama, et kaalun nii kaua, et kui ta poleks vaatama läinud, oleks mu vahukoor võiks vahustunud. Tuuletaskute täitmine toimus pritskoti ja tüllega, kust pigistasin kohupiimakreemi tuuletaskusse. Umbes 10ndast taskust alates hakkas asi sujuma. Pritskotti pidi kõhu vastas hoidma, aga et kott oli kilest, niiskus ta ruttu ja kreemine löga imbus läbi riiete mu kõhunahani, põhjustades allergiat. Võtsin allergiarohtu ja sain terveks.

Viiendal päeval pandi mind valmis torte viimistlema ja lõikuma. Kartsin, et lõikan viltu ja kogu tort läheb mahakandmisele. Esimest korda torti puhtalt ja sirgelt lõigata ei ole kerge. Õnneks müüakse neid tükikaupa ja kui 2 tk kogemata valesti lõikasin, sain need endale. Korralikud tükid müüdi maha. Feilisin laimidega. Koored paluti ära riivida, aga sain valesti aru ja riivisin esimesest laimist pool viljaliha ka ära. Juhendaja märkis muiates, et pole viga, tulebki kook rohkem laimi maitsega. Seejärel pidin laime lõikuma, aga lõikusin kole paksud ja kohmakad viilud nagu mingi talumees. Täiega mark oli. Õhtuks õppisin kõik selgeks ja sain viie.

Need laimilõigud näevad juba päris head välja. See kook on minu kaunistatud.

Mulle meeldib peale tööd kondiitrite tsehhist, mis asub keldris, üles tulla, kevadisse Tartu Kesklinna astuda, juuksed valla, suured päiksekad silmi varjamas ja mõelda, et tänaseks olen vaba. Ja veel tõdeda, et kuigi praktika eest palka ei maksta, sain hindeks jälle viie, sest näitasin üles püüdlikkust, tahtejõudu ja kangelaslikkust, isegi kui esimesel korral kõik ei õnnestunud.

Varakevadine portree

Ei meeldi käia hommikuses vahetuses, sest olen öökullitüüpi. Ja ei, hommikune töö ei alga kell 04 vaid alles 08, mis ometi on minu jaoks ülimalt varajane aeg.

Hommikuti kl 7.30 bussi peale minnes tunnen end kui tõeline inimene, kes tõesti käibki iga päev tööl. Hommikuti läheb ja õhtuti tuleb. Ja kannatab välja igasuguse ilma, sest varahommikul võib olla päris külm. Bussid on hommikuti tihkelt täis. Isegi nädalavahetustel. Pühapäeva hommikud on Tartu kesklinnas haudvaiksed. Mõni üksik uitaja või kamp kusagil. Kõik magavad. Mina üksi külmas kevades. Ma lähen tööle.

Autoportree kondiitrina

Autoportree kondiitrina

Kella neljaks õhtusesse vahetusse minnes olen ärganud ja palju asjalikum ning optimistlikum kui hommikul. Tööjõudlus on suurem ja ma suhtlen rohkem, kuigi õhtuti polegi palju, kellega suhelda, sest tööl on ainult üks pagar ja vahel lisaks veel üks praktikant. See-eest on see pagar täiega lahe.

Taimetoitluse teema kütab kirgi. Lõuna on töö juures (kõlab päris šefilt- töö juures) tasuta, aga erimenüü võib olla raha eest, olenevalt toidust. Mina vajan erimenüüd. Iga kord, kui tellin endale taimetoitu, arutavad mu töökaaslased veel tükk aega sel teemal. Tõtt-öelda on ikka veel võõras tunne öelda enda kohta taimetoitlane või et ma ei söö liha. Ja endiselt tunnen et miski on puudu. See tuleb vist sellest, et mul pole praegu veel nii mitmekesine taimetoiduvalik nagu see ideaalselt võiks olla, et kõik ained kätte saada. Pooled asjad ei meeldi ka. Spinat on mõru, spirulina hakkab vastu, tofu meenutab seakõrvu ja on maitsetu, soja on jahune ja tuim jne. Läätsi ka iga päev ei taha. Toidul peab olema elementaarne maitse ja iseloom. Muna ja piima ma küll veel ei jäta. Kala olen nüüd maha jätnud. Eriti hard core vegan sööks ainult toortoitu. Ma ei kujuta end sellisena üldse ette. Tõenäoliselt ma nii kaugele ei lähe, aga eks aeg näita. Loomade nimel olen valmis loobuma mõnedest naudingutest, näiteks lihast ja kalast. Loomad on mu sõbrad, aga oma sõpru ma ei söö. Sarnast mõtet on väljendanud ka George Bernard Shaw, pikemalt siin. See, mida kuulus feminist Simone de Beauvoir ütles naiste kohta, seda saab öelda ka loomade kohta: kärbime neil tiivad ja imestame, miks nad ei lenda. Hoiame sigu räpase põrandaga raudsulus ja nimetame neid mustadeks, kuigi sead on väga puhtuselembesed loomad. Jne jne.

Ootamatu pööre toitumises seoses loomõigustega

Nagu igal aastal, on ka seekord kevadest rääkimine liiga ennatlik, eriti kui oled sunnitud varakevadel taimetoitlaseks hakkama. Vitamiini-, värske toidu ja päikesevalguse puuduses organism jääb äkki ilma olulisest valguallikast. Isegi muna- ja piimatoodete söömine tekitab süütunnet, sest piim on mõeldud lehma vasikatele, mitte inimestele ja munad on lihtsalt kanade kuupuhastuse jäägid. Mesinik on röövel, kes mesilaste mee endale võtab. Paanikaosakond, ma ei saa enam mitte midagi süüa! Suren nälga!

Sellised mõtted ringlesid mu peas pärast seda, kui olles võtnud kooli õppeaines "toitumise alused" ettekande teemaks taimetoitluse, olin suhelnud taimetoitlastega ja vaadanud filmi „Earthlings“ kuni isikliku taluvuspiirini 25ndal minutil. Sel hetkel näidati halal veisetappu suurfarmis (väiketootjad tapavad hoopis inimlikumalt), kus veis topiti trumlisse, kus ta kaeblikult ammudes tiirles. Usk keelab inimesel looma puudutada. Trumlis lõigati tal arter lõhki, verd purskas. Seejärel rebiti sisikond lõhki, tõmmati see välja ja trummel viskas veise põrandale, kust ta veel elus olles püsti tõusta püüdis. Ja see polnud veel kõik. Et te nüüd ei arvaks, et film demonstreerib loomapiinamist taimetoitluse propageerimiseks, täpsustan, et tegu on dokiga, mis ainult näitab, kuidas inimkond sõltub loomadest viiel erineval moel. Märksõnaks on liikidevaheline diskrimineerimine (Speciesism). Vt ka rassitsism ja seksism.

Igaüks võib nüüd omal vastutusel filmi vaadata ja mõelda, kui hea idee on liha söömist jätkata. Ja mitte ainult liha söömist vaid ka kosmeetika tarbimist jms, kus võivad olla mängus loomkatsed. PETA kodukal on firmade nimekirjad, kes teevad/ei tee loomkatseid. Loe filmi kohta Wikipeediast ja vaata filmi tervikuna Youtube’st. Kes kohe filmi vaadata ei suuda, võib vaadata reaktsioone filmile. Inimesed, peamiselt 20-30ndtes noored, kes on filmi vaadanud, on postitanud huvitavaid vastusvideoid, kus nad oma mõtteid jagavad. Enamus on šokis ja teatavad, et liha nad enam ei söö. Üks mu lemmikutest: „We have failed as a species“. Oleme liigina feilinud. Suurelt.

Minu jaoks on liha söömine nüüdseks välistatud. See on puhas moraalne valik, sest tegelikult olen suur lihasõber ja mulle maitseb nii veise-, kana-, lamba-, sea- kui ulukiliha. Tean, et Euroopa liidus on loomade tapmine reguleeritud seadusega, mis ütleb, et loomadele on keelatud põhjustada tarbetuid kannatusi. Kannatuste vältimiseks loomad tuimestatakse enne tapmist, aga see ei ole iga kord efektiivne ja nii võib loom isegi peale veristamist veel teadvusel olla. Toitumise aluste õpetaja näitas meile kaht filmi. Üks oli Hiina tapamajast, kus eiratakse kõiki hügieeninõudeid, loomad on suures stressis ja räpased. Teine oli Taani tapamajast, kus inimkäsi peaaegu ei puuduta loomi, kõik käib masinaga. Sead tuimestatakse gaasikambris: paralleel Holokaustiga. Eestis pidid sead enne tapmist ka sooja duši saama, et stressitaset maandada. Veised tuimestatakse poldilasuga ajju.

Mina seda mängu enam ei toeta. Ennetades kommentaare, et „kuidas sa seda varem ei teadnud?“, vastan, et üks asi on teoreetiliselt teada, et loomi kasvatatakse ja tapetakse söögiks ning teaduses on loomkatsed „kõrgema eesmärgi“ ja „arengu“ nimel tavalised. Teine asi on näha, kuidas see kõik päriselt toimub. See paralüseerib igasuguse mõtlemis- ja liikumisvõime ja paneb sind ainiti enda ette põrnitsedes korrutama: ma ei saa aru. Ma ei saa aru.

Vahepeal oli mul sünnipäev, uue ilusa valge kondiitrivormi saamine, Erni külaskäik, suguvõsa uurimine, uue kaamera ostmine jne, aga taimetoitlus kõrgus varjuna kõige taga. Mu õde, kes on juba 17 aastat taimetoitlane, ütles, et see ongi nagu sundus. Talle ka maitseb liha. Alguses olevat olnud raske, eriti, kui köögis liha valmistati. Lõhn olevat meeldinud ja isu tekitanud. Hiljem aga olevat tekkinud vastupidine efekt: liha lõhn ajanud iiveldama. Õde olevat tookord juba tükk aega võtnud hoogu, et taimetoitlusega alustada, aga pidevalt feilinud. Viimase piisa karikasse lisas koer, kes kogu Vastlapäeva liha pihta pani. Õde on taimetoitlane moraalsetel põhjustel. Ta ei ole iial vaadanud filme loomade tapmisest. Talle piisas juba teadmisestki.

Ma ei salli liigilist diskrimineerimist.

Ulukiliha söömine tundub mulle ausam, sest uluk on eluaeg vabalt oma keskkonnas endale loomuomast elu elanud ja kiiresti hinge heitnud. Juba kiviajal kütiti loomi toiduks. Lihatoidulised loomad ka söövad teisi loomi. See tundub normaalne. Aga kas teadsite, et ostes metsseavorsti saate kauba peale 22% ulatuses sinna sisse peidetud kodusealiha?

Ainuke võimalus ausal teel ulukit süüa on õppida selgeks jahipidamine. Ise kütin, ise tšekkan, et oleks ikka terve looma liha, ise valmistan ja ise söön. Ulme. Ma ei hakka never seda tegema, kui just maailma lõpp ei saabu.

Maheliha, mida müüakse ametlikult ökopoes või turul, on tegelikult tapamajades tapetud loomade liha. Isegi kui loom sai elada loomuomast elu, tapeti ta võõraste inimeste poolt võõras kohas küllaltki jõhkralt. Asjatuid kannatusi loomale küll seaduse järgi ei tohi põhjustada, aga loomi tapavad inimesed, mitte seadused. Ja mida teavad inimesed elust ja surmast?

Mitteametlikult on võimalik osta tuttavalt talunikult tema enda tapetud looma liha. Siin tekib hügieeniküsimus. Kuidas on kindlustatud, et loom oli tapmise ajal terve või et kui loom varem oli haige ja võttis ravimeid, siis kas ta tapeti ikka piisavalt kaua aega peale ravimite võtmist, et nende jääke enam lihastes ei oleks? Veterinaar annab loa looma tappa. Aga kas ta kutsutakse ka eraviisilisel tapmisel koju või on mitteametlik loomatapp salajane toiming, millest ainult perekond ja sõbrad teavad ja kuhu ei segata loomaarste? Pealegi olen kuulnud jutte, kuidas purjus külamehed siga tapavad, nii et loom oma seakisaga, kirves kuhugi suvalisse kohta löödud, mööda õue ringi tormab. Loodan muidugi, et see on erand, mitte reegel, aga kahjuks on reaalsus tihti palju kohutavam kui fantaasiad ja oletused. Sellest eestikeelsest seadusest saab teada igast asju loomse toidu käitlemisest.

Hetkeseisuga toitun järgmiselt: vabakanade munad, juur- ja puuviljad, teraviljatooted, mesi. Praegu veel tarbin supermarketi piimatooteid ja kala, kuigi ma pole kunagi kalafänn olnud. Samuti söön maiustusi, joon kakaod, kohvi ja teed. Kõik see on väga kahtlane, sest kusagil võidakse kasutada lapsorjade tööd või lehmi väärkohelda, mida neilt piima röövimine kahtlemata juba iseenesest tähendab. Olen muutunud täiesti paranoiliseks. Ja kogu aeg tunnen, et tahaks midagi süüa. Liha näiteks.

Kondiitriõpingud

Panen veits päevikut

Selle loo eellugu on kunstiprojekt Nihe. Olen nüüd Tartu Kutsehariduskeskuses kondiitri eriala õpilane. Kool algas 13. veebruaril 2012 ja läbi saab jaanuaris 2013.


13.02 - Esimene koolipäev!

Kui Fideelia koolimajja jõudis, olid tunnid juba alanud.

Hiljem kuulsin, et kohe peale kella olevat õpetaja tunniga algust teinud. Koolikellaks oli lühike räpilugu ja hiljem tuli mitu erinevat meloodiat. Kuulsin viimati koolikella 1991. a. põhikoolist lahkudes. Edasi läksin Tartu Kunstikooli, aga seal minu mäletamist mööda koolikella ei olnud.

Meie kursusejuhataja rääkis, et ta on pidanud palju läbi elama. Näiteks õlilapijuhtumi. Nooruses praktikandina töötas ta ühe paksu vene naise alluvuses. Tol ajal pesti ahjusid ja tahmaseid masinaid õlise lapiga. Kui õpetaja korralikult ei pesnud, udjas mammi õlilapiga üle ta näppude. See siiski ei suutnud teda erialalt minema peletada.

Harjusin teiseks koolinädalaks ära, et oleme õpilased, mitte tudengid, meid õpetavad õpetajad, mitte õppejõud või professorid ja meil on õpilaspiletid, millega saame veel odavamalt ühistranspordis sõita, kui tudengid!

Õppetöö toimub sessioonidena. Iga kuu on meil kahel nädalal E-K tarvis koolis olla. Ülejäänud ajal teeme mahukaid koduseid töid. Kusagil aprillis-mais algab praktika enda valitud ettevõtetes. Kuni kolm firmat võib valida. Kokku peame tegema praktikat 400 tundi, s.o. 10 nädalat.

Esimesel päeval pidime palju kannatlikult kuulama. Koduseks tööks jäi kooli sisekorraeeskirja läbi lugemine. Vaatasin, et seal on punkt: (2) Õpilane on kohustatud: (5) austama kaaskodanikke, käituma viisakalt ja vastavalt üldtunnustatud moraalinormidele nii koolis kui ka väljaspool kooli.

Peale söögivahetundi panime töökojas kilepõlled ette, mütsid pähe ja peale ringkäiku, kus tutvusime masinatega, tegime ühiselt 1 kg küpsist NÖÖP. Õpetaja mainis, et munavalge peab olema sama tugevalt vahustatud nagu Fideelia seda „Õhtusöök viiele“ saates demonstreeris.

Sain ise taignasegajat käivitada. Võimas.

Õpetaja rääkis, et ta teab täpselt, mida keegi töökojas teeb, isegi kui ta kohal pole. Ta väitis, et peale kaht praktikapäeva suudab ta juba ennustada, kellest saab asja ja kes võiks mõelda eriala vahetamisele. Nagu Lacani isand, kohal kui nähtamatu kõikenägev vaim. Tõesta nüüd talle, et sa pole luuser.

Kui nööbid valmis, toimus arvutitund, kus noormees ülikoolist e-maili ja wordi kasutamist õpetas ning palus, et vastaksime kirjalikult küsimustele „mis on arvuti olemus?“ „kirjelda internetiühenduse olemust!“. Päriselt. Pole ime, et mul esimesel nädalal igaks õhtuks juhe täielikult kokku jooksis.

Õhtul kodus nägin juhuslikult ETV pealt järgmist dokfilmi: „54-aastane Aliide töötas aastaid kutsehariduskeskuse pagar-kondiitrina, kuni ühel päeval sai ta ootamatult koondamisteate. Masendusse langemise asemel sai naine hoopis tõuke viia ellu oma kauaaegne unistus - avada päris oma pagarikoda. Režisöör Märten Vaher, autor-toimetaja Hedli Mangus, produtsent Hannela Lippus.“

14.02

Meile tutvustati meie uut kodu, ehk siis Eesti kõige suuremat kutsehariduskeskust. Käisime puutöökojas, kus kaks toredat ehitusmeest ütlesid, et naised on ka kuldmedaliga selle eriala lõpetanud. 10 poisi kohta on kursusel tavaliselt 1-2 tüdrukut. Käisime veel pesumajas, ilusalongis ja kooliarsti juures, mille kabinetilõhn lehvis juba poole koridori peale. Ma ei ulatunud veel arstitädi teiste tagant nägemagi, kui juba kuulsin ta karmi häält: „Kes arstitõendit tahab, pöördugu minu poole ENNE terveks saamist!“ (Meil märgitakse iga tunni alguses puudujaid ja kes haigestub, peab arstitõendi esitama. Ei mingit luuslangi löömist!). Nurga tagant aga piilus tagasihoidlik turvanaine, kes lõbusalt ütles, et „Aga kes teeb pahandust, kohtub minuga!“.

Mis seal imestada, et juhe alati õhtuks kokku jookseb.

Õhtul tegin üht filmimistööd Tartu kesklinnas romantiliselt kujundatud kohas "Zaal" veiniklaaside õrna kõlksumise saatel küünlavalguses ning olin totaalselt oimetu avastusest, kui erinevad võivad olla hommik ja õhtu.

15.02

Päev algas seadmete õpetusega, mida andis kooli vanim (nais)õpetaja,70+. Rõhutasin siin sugu, et te ei arvaks nagu seadmetest ainult mehed aru saaksid. Ta näitas PowerPointiga meile erinevaid kondiitri- ja pagariseadmeid. Hiljem käisime neid vaatamas. Talle ei meeldinud, kui keegi kasutas kellegi kohta sõna „vana“. Pärast rääkis, kuidas ta klassiga Ahhaa keskuses käies rattaga nööril sõitis, sest tüdrukud olid peljanud ja tema muidugi pidi eeskuju näitama.

Aga siis tuli tõeline õpetaja prototüüp ja lõi meid pahviks. Ta andis toiduhügieeni. Ta ei rääkinud kooli kodukorrast ega muudest formaalsusest vaid hakkas kohe ainega pihta! Ta dikteeris meile tähtsama info sõna-sõnalt ja me panime selle kirja. Täheldasime käekirja paranemist juba esimesel tunnil. Meid oleks nagu põhikooli tagasi paisatud. Aga me saime targaks. Õppisime asju, mida eales poleks aimanud.

Viimased tunnid olid pagaritöökojas. Kondiitritoodete tehnoloogia ja jälle uus õpetaja. Kuidas saab olla nii, et mitme lapse ema, kes on pidanud 15 aastat öösiti ülal passima ja rasket tööd tegema, näeb nii hea välja ning on nii lõbus? Ta viskas nalja, rääkis endast ja siis pidi igaüks endast ka rääkima.

Mitmed naised meie rühmas on minust liiga palju asjalikumad. Mul ammu oli aimdus, et kusagil elavad päris inimesed päris elu ja nüüd siis juhtuski, et nägin neid ja olin nende seas.

„Kuus last, töötan öösiti pagariettevõttes, pole 48 h maganud…“ . Ta jättis ütlemata, et on mitmeid tordivõistlusi võitnud.

„Kolm last, küpsetan kodus…“

„Kaks last, küpsetasin kodus kahe ahjuga 100 leiba päevas…“.

„Kolm last, olen lapsest saadik unistanud kondiitriametist…“

„Kunstnik, null last ja hiljuti küpsetasin saates „Õhtusöök viiele“ juhuslikult maitsva Pavlova koogi. Kommi söön hea meelega. Ei, ma ei ole kodus pärmitaigent teinud.“

Praktikal küpsetasime erinevaid biskviite.


Nädalavahetusel käisin Marco sünnal. Koolielamustest erines see kostüümide poolest.
Igasuguseid huvitavaid sõpru ilmus lagedale. Mulle haakis sappa üks Marco kunagine klassivend. Ta rääkis, et on 35, aga juba pensionil ja tegi mulle ohtralt komplimente. Arvasin, et ta tuleb mulle vetsu ka järgi. Kohal oli veel palju toredaid tegelasi: soliidses eas daamidest roosa printsessikleidiga tädi ning mustas ja punases tädi.

Üsna sürr tunne tekkis, kui üks vipsis Marco sõber, meestudeng mulle seletas, et tema on selline, kes tahab teha konkreetseid asju, näiteks osaleda Marco muusikavideos. „Marco on PÄRIS, mitte nagu näiteks Tartu Uus Teater…“

„Ma ei käi teatris.“

„Õige, ära minegi!“.

Minu fänn olevat ta juba aastaid. Tunnistas, et tema käes olevat üks ammune screenshot ühe mu kunagise töökoha siseveebist, nimelt foorumi tekst, milles ajan tööasju. Suht creepy. Feminismist rääkis ka. Küsis, mitmenda laine feminist olen. Ta teadis ka S. Žižekist ja J. Butlerist jutustada. Tartu Ülikool on ilmselt edusamme tegemas, et tudengid vestlevad juba neil teemadel, mida vanasti Lõunaosariikides vaat, et tabuks peeti.

20.02

Jälle kool. Hommikul uimasime klassis, siis oli meil söögivahetund ja siis praks. Tegime Keelekest, Kevadlille ja Narva küpsist. Olime 2tes gruppides ja iga grupp sai ühe küpsiseliigi. Me tegime Narvat. Segasin labakäega alt-üles liigutustega tainast, millele mu paariline kakao ja jahusegu juurde lisas. Oli väga sportlik tegevus, lausa higistama võttis. Kas olete mõelnud, kuidas üldse küpsis saavutab teatud kuju? Eksisteerib terve maailm, mida paljud ei tunne ja sinna kuuluvad kolmnurksed pritskotid. Pritskoti otsa pannakse metallist toruke ehk tülle, millel on erinevaid läbimõõte ja mis on kas sileda või sakilise otsaga. Narva küpsistele lähevad sakilised tülled. Saime väikese ehmatuse osaliseks, kui selgus, et kohe esimese korraga ei õnnestugi uhkeid puhvis ja sümmeetrilisi Narva küpsiseid pritsida. Kevadlill on lihtsam. Narvat tuleb vindiga pritsida. Mulle tundub, et kõikenägev õps kahtlustab mind ebajärjekindluses, sest niipea, kui korraks nõusid pesema jooksin, mainis ta, et noh, juba tüdines ära. Lisaks tulid kõik küpsised mul erineva läbimõõduga ja osadel vahtisid sarvekesed taevasse. Need aga kõrbevad ära. Küpsis peab olema sile ja nunnu, mitte väikese tigeda kuradikese moodi.Vähemalt esialgu.



21.02

Klassil oli meeleolukas vestlus 70+ vanuses seadmete õpetajaga.

Õps: ma võtsin Tartu Maratonist osa.

Meie: ?!

Õps: kukkusin mingi hunniku otsa, kust Pullerits üle hüppas. Täna sabakont haige.

Meie: :(

Õps: prillid läksid puruks.

Meie: kukkumisel või?

Õps: jah, teisel kukkumisel.

Peale tunde oli meil külas pagari tööriietuse müüa ja mõõtis meid. Tellisime riided, nii et märtsis oleme juba tunduvalt seksikamad. Praegu peame praktikal kandma tobedat mütsi. Siis kutsus klassiõde M mind endaga koos kondiitri töövahendeid ostma. Tahtsime mõlemad hirmsasti tüllesid ja pritskotti. Firma asub Tartu äärelal, põllul, kus on suured laod. Ostsime ilusa pritskoti, kaks tüllet ja kratsi ja nüüd saame kodus küpsiseid teha! M-st asjalikumat inimest on keeruline leida. Ta esitas oma järsul ja otsustaval hääletoonil sisutihedaid küsimusi, millele firmatöötaja eriti vastata ei osanud, sest tema ülesanne olevat ainult müüa. Mulle jutustas M, kuidas ta esimest korda elus igatseb kooli minna ja kuidas ta on juba lapsest saadik tahtnud kondiitriks saada.

Mu uued töövahendid

Sel päeval olin söönud kolm erinevat vastlakuklit ning enne magama minekut rüübanud korgitäie kalamaksaõli (organism tahab häid rasvu ja vitamiine). Pole ime, et voodisse minnes ajas kaks tundi iiveldama. Õnneks ikka uinusin viimaks

Ahjusoojad omatehtud vastlakuklid...

22.02

Pikim päev, peaaegu 12 h. Kl 8.30- 20.00. Koju sain kl 20.45. Esimene tund oli esmaabi ja seda andis tore aktiivne lastearst ja Tartu Tervishoiu Kõrgkooli õppejõud. Tund algas sellega, et igaüks pidi ütlema, mis nimi, kust koolist tuleb ja suhe esmaabisse. Kui ta kuulis, et olen lõpetanud Kunstiakadeemia, hakkas kohe rääkima, et oi, kunst ja kondiiter, kindlasti tortide kaunistamine! Ja et tema tutvus Hansalaadal toreda naisega, kes omatehtud keraamilisi kruuse müüs. Ta oli nii hoos, et ma ainult noogutasin rõõmsalt. Pole tal tarvis teada, et ma ei ole iial kruuse teinud ja kaunistada ka ei taha, vähemalt esialgu.

Õpetaja ütles, et ta on moodne vanainimene, kes 62-eluaasta juures oskab arvutit kasutada ning kellel on Orkut ja Facebook. Arvuti kasutamise oskus ei sõltu vanusest vaid suhtumisest, teatas ta ja meie olime nõus.

Alustuseks jutustas õpetaja meile, kuidas oskamatus anda elustavat esmaabi on saatuslikuks saanud ja lähedaste inimeste elu maksnud. Seejärel rääkis juba täpsemalt punase risti tööst ja elustamisest. Järgmine kord õpime elustamist nuku peal.

Seadmete õpetuses oli ühe töökojas asuva ahju peale töö. Käisime enne ahju vaatamas, siis läksime klassi ja kirjutasime manuaali kasutades uue kasutusjuhendi, mis mahuks ühele A4-le, et saaks seinale panna. Kuna materjale sai kasutada, tundus töö lihtne. Hinnet veel ei tea.

Seejärel algas hardcore konspekteerimine, sest tuli jälle toiduhügieeni tund. Kirjutasime, nii et käsi läks krampi. Vahepeal läksin autopiloodile ja kribasin lihtsalt teadvustamata sõnu vihikusse. Kui olime ilma pausita umbes kaks tundi kirjutanud teemadel: toidumürgistused, toiduinfektsioonid, zoonoosid, helmintoosid ja toidumürgistuste vältimine, jagas õps meile kätte valikvastustega küsimused tunni materjali peale, millele pidime vastama. Kasutada tohtis oma konspekti. Nagu aimata võib, oli töö seega lihtne, kuigi küsimused olid trikiga ja kui ei lugenud tähelepanelikult, võis alt minna. Õnneks sain ikka viie. Oma esimese punase viie üle hulga aja. Esimese klassi tunne tekkis.

Järgmisena lendas peale praktika ja selgus, et plaanid on suured. Põhitööks pidi tulema 100 vastlakuklit ja vahepeal, kui need on kerkekapis, pidime tegema erinevaid küpsiseid ja keekse. Mina tegin lisaks kõigele veel fotosid. Aeg lendas. Muutusin ajapikku küllaltki asjalikuks. Vahepeal olin nagu peata kana. Kuklite veeretamine muide on raketiteadus. M veeretas vist kaks tundi, et selgeks saada. Mina muidugi olen püsimatu nagu kõikenägev õps teab. Kukli veeretamine sarnaneb stressipalliga mängimisele. Sellest on hullem ainult matemaatika. Algul näiteks ei teadnud ma, kuidas mahtusid arvutada. See teema, et kui retsept on mõeldud 10 kilole kuklitele, siis kuidas aineid ümber arvestada 5 kilole. Ja veel, et kaal 5 grammi ei näitagi ja viimase numbri võib ära jätta ja muu säärane kõrgem matemaatika. Oskan kodus üksi olles paremini arvutada. Grupis mu tähelepanu hajub, aga kuna olen üsna lähedal diagnoosile düskalkuulik, pean arvutamisele alati totaalselt keskenduma, kui tahan, et see õnnestuks. Piisab väikesest segajast, kui kõik on läbi. Aga tainast käega segada on endiselt tore. Ma küll kunstist praegu ei räägi ja panen iga päev kirja, kuidas mu tsölibaat edeneb, aga taignategu sarnaneb maalimisele liigagi palju. Kohe hirm hakkab.

Pärmitaigent sõtkumas

Ei kujuta ette, et elaksin terve aasta kunstita, kui ma samal ajal muud ei õpiks või ei töötaks. Absoluutselt käsitamatu on mu jaoks fraas „elu elama“. Kunstita saan olla ainult siis, kui on piisavalt muud tegevust.

Vahukoore pritsimine

Magasin mõnuga koolijärgsel hommikul end välja. Juhe enam nii koos pole kui alguses ja klassikaaslastega suhtleme omavahel ka juba üsna vabalt. Väga erinevad tegelased on kokku sattunud. Erinevus aga, nagu ma varemgi olen maininud, seltsimehed, igatahes, rikastab.

See pilt FB-s muutus hoobilt päeva hitiks

26.02

Olen nüüdseks kaks päeva tegelenud kodus küpsistega ja pea käib juba ringi, sest ma ei söö eriti jahutooteid vaid olen pigem šokolaadi, kohupiima ja muna fänn. Tegin Kevadlille ja Narvat. Kohutav mäkerdamine ja aeglaselt edenev tegevus, sest kodus puuduvad head tingimused. Köök oli kuum nagu põrgu ja mikser oleks peaaegu plahvatanud. Kõik küpsised said vastu ootusi erineva suurusega. Taigen kleepus tülle külge. Segasin vist üle! Deem!!! Aga ma ei jäta. Ma ei lase kõikenägeval õpetajal järgmine kord arvata, et kunstnik on tüdinenud.

YMSOIFTS