Avatud uste päev Hundisilmal

Paar viimast postitust on olnud meeldivalt kassikesksed, elu on aga edasi läinud. Buffy'ga on kõik nagu tavaliselt, mina olen alustanud oma kolmandat aastat EKA doktorantuuris ja avanud Luunja Kultuurimajas näituse Tugevate tee. Lisaks töötan osalise ajaga Kanal 12 saates Jututuba ja viibisin hiljuti Jututoa konverentsil, millest peaks eraldi postituse tegema. Täna keskendun Hundisilma avatud uste päeva kirjeldamisele. Margus Kiis juba andis oma panuse ja nüüd on me heietusi huvitav võrrelda.

Minna Hundisilma avatud uste päevale oli Marguse idee ja kuna teen Marcost dokki, haakusin sellega kohe. Asusime siis pühapäeva hommikul Marco ja M. Kiisiga teele. Tartust ühinesid meiega ka Susanna Kanal 12 öösaatest Unetud ja Gooti Libu. Kõik peale minu arvasid, et Hundisilma asub Tallinna lähedal. Tegelikult asub see koht Võsu kandis ja Tallinna on sealt veidi alla 100 km.

Palmse ja Võsu piirkond on praegu kolletamise ajal väga kaunis. Nägime ka mitut lehmakarja. Mul tekkis rännukihk. Kohale jõudsime alles kella kahe paiku, kui suurem mass juba lahkus. Bussid sõitsid metsa vahel, pensionäre sees kui liiva mere ääres. Majaümbrus oli veel üsna rahvarohke. Enamik tegutses aia taga, kuhu meiegi suundusime. Ajakirjanikud tulid kohe Marcot intervjueerima. Kiis ütles, et keegi oli sosistanud, et see on ju see tantsija Marco ja see on Fideelia, kes palja ülakehaga käis. Uskumatu, et ära tunti, sest mul uus soeng, pealegi pole ma tükk aega midagi selleks teinud, et pildil olla. Tegelikult mul on juba isegi Jututoa vaatajaskonna hulgas fänne. Läksime aeda sisse. Majaukse taga vonkles pikk järjekord. Edgar võttis toas tervitusi vastu. Seisime sappa, mis liikus üsna ruttu ja juba olimegi hämaras eeskojas. Kiisi fotokas osutus olevat taas rikkis (paranduses öeldi, et terve). Otsustasime, et ta filmib mu kaameraga, kust saan hiljem stillkaadri.

Arvestades, et võime sedapuhku esimest ja viimast korda elavat legendi näha, arutasime juba autos, mida Edgarilt küsida. Miskipärast tuli mulle pähe küsimus, kas ta on UFO-sid näinud. Teadsin, et osad võtavad seda Edgari mõnitamisena, aga tegelikult oli mu küsimus siiras. Mulle meeldiks, kui nii Edgari kui UFO-de teemal saaks arutleda rahulikult ja tõsiselt ilma irratsionaalseisse emotsioonidesse laskumata. Paljukirutud nõukaajal ilmus Rahva Hääles pikki artikleid tulnukaist, teemat lahati igakülgselt, põhjalikult ja tõsiselt. Ka telepaatia üle diskuteeriti palju. Tänapäeval leiab tulnukateema sageli meelelahutuse või Delfi Alkeemia rubriigist, segamini kõrvalise umbluuga nagu valgustoitumine ja tõelise naiselikkuse printsiip.

Edgar Savisaar istus ratastoolis, ühel pool pidas vahti noortekogu liige ning teisel pool Priit Toobal, kes kaamerat nähes mulle manitseval toonil teatas, et filmida ei tohi. Mul aga oli juba telefoni teel kokku lepitud: tingimusel, et Marco Edgarile ei esine, on filmimine lubatud ja seepeale andis Toobal mulle rohelise tee. Meeleolu ruumis oli kuidagi pühalik. Oli hämar, keegi ei rääkinud valju häälega, liiguti vaikselt ja õhus oli tunda hea energia vibratsioone. Olen külastanud Moskvas Lenini mausoleumi, millega võiks ehk seda võrrelda, sest õhkkond Jeruusalemmas Nutumüüri ääres, kus samuti olen käinud, oli tunduvalt lärmakam ja närvilisem.

Lingin siia video oma põgusast kohtumisest Edgariga. Kiis kirjutab oma blogis, et filmimine lõppes järsku, kuna ta vajutas kogemata kaamera kinni. Ärevusest võib kõike juhtuda.

Kas teie olete UFO-sid näinud?

Edgar mõjus üsna väikesena. Alguses soovisin Edgarile palju terviseid ning surusin ta kätt, mida Edgar tükk aega hoidis. Siis esitasin küsimuse. Seepeale köhatas Edgari valvur silmi pööritades, kuid Edgar vaid raputas aeglaselt pead ja ütles, et ei ole näinud ja soovitas Tunne Kelamilt küsida. Edgari surmtõsine valvur purskas naerma. Seejärel tahtsin Edgariga pilti teha, milliseks otstarbeks kükitasin ta kõrvale (nüüd mõjusin väiksemana kui niigi väike Edgar!). Selle aja peale aga oli ametlik fotograaf juba lahkunud. Kasutades hetkelist pausi, küsis Edgar, kas mina olen UFO-sid näinud. Vastasin, et arvatavasti olen, ema pool Kaiu raba lähedal. Edgar vastas seepeale muhedalt, et siis olete ju sellevõrra minust palju rikkam! Rohkem vestluseks aega ei antud, sest saba liikus edasi. Edgarist jäi helge mäletus. Meenusid kõik need jutustused lapsepõlvest, kus keegi kohtus Leniniga ja kuidas see oli tema elu tipphetk. Leniniga kohtuda oli sama, mis tulnukaga kohtuda. Kohe peale meid sai audients läbi ja Edgar tegi puhkepausi.

Susanna tahtis Edgarilt küsida Waldorfkoolide rahastamise kohta, kuid noortekogu naine, kes Edgari kõrval vahti pidas, ütles, et kahjuks ei ole küsimusteks aega. Sarnaselt minule ei saanud ka Susanna Edgariga pilti. Tallinna TV reporter Kristiina Võsu andis lootust, et Edgar tuleb mõne aja pärast õue ja nii jäime maja ette ootama. Ringi liikus mitmeid telekanaleid, kuid rahvast oli juba hõredamalt. Peavärav oli kinni ja seda valvasid kaks turvameest. Üks tipsutanud mees sõimas aia taga, et kuidas enam sisse ei lasta, kui kell pole veel neli, aga uksed pidid olema avatud neljani. Ta ei teadnudki, et teisel pool oli värav lahti ja valveta. Delfi fotograaf tegi meist pilti, mis ilmus uudise all Pensionäride hordid tunglesid, et Edgar Savisaarega kätt suruda, paar sõna juttu puhuda ja koos üks pilt teha
Tänapäeva pensionärid on ikka väga nooruslikud nagu pildilt näha.

Saabus Tallinna Jaani kiriku koguduse õpetaja Jaan Tammsalu ning maja ees platsil viidi läbi Hundisilma puhastusriitus, mida mul filmida õnnestus. Edgar vaatas seda mõtlikult oma ratastoolist. Kanal 12 Jututoa nõiad pakuvad samamoodi soovijaile kodupuhastust. Lõuna-Eesti nõia rituaalne performance olnuks ehk mõjuvam. Peale rituaali jooksid ajakirjanikud minema, kuigi üritus polnud veel kaugeltki läbi: Neeme Lall kinkis Edgarile rahvaga koos maalitud pildi. Meiegi panime oma nimed sinna kirja. Lall esines hingestatud kõnega, mida oli jäänud kuulama värvikas seltskond: meie, Joel Steinfeldt, mõned kohalikud elanikud ja poliitikud. Lall kinnitas, et on Nutumüüri sisse pannud kirja… Temale. Edgar tänas pildi eest ja lisas mõtlikult, et kaitset vajavad ju kõik. Edgar jäi meelde helge ja mõtlikuna, kohati nukralt naeratavana.

Hundisilma talu eest üle tee heinamaalt leidsime väikese telgi Meelis Kaldaluga, kelle eesmärk Edgariga kanepit suitsetada oli luhtunud. Neil arenes Marcoga huvitav dialoog. Kaldalu pidavat esinema Marco muusikavideos palja tagumikuga, kuhu on kas kirjutatud Rõivas või kleebitud Rõiva pilt. Lugu lõppes sellega, et viisime Meelise Tallinna ja ta musavideodebüüt lükkus määramatuks ajaks edasi.

Edgar on suutnud endast kujundada legendi, kellesarnast teist Eestis ei ole. Vaevalt, et viriseja Urmas Reinsalu juurde 5000 inimest külla läheks. Kuulsin juhuslikult ühe vanema daami telefonivestlust, kus ta vahendas oma muljeid Edgariga kätlemisest: „Ta seisis seal kõrval ja ütles, aeg on täis. Ma ütlesin, et niikaua kui MINU käsi ja TEMA käsi suhtlevad… ei, me ei rääkinud millestki, me ainult kallistasime…“.

London

Olen Londonist tagasi.
Sinnaminek oli paras katsumus. Kõigepealt passisin pool tundi lennujaama check in-is. Saba seisis ja kedagi ei teenindatud. Kui lõpuks laua juurde jõudsin, öeldi, et kuna mul on juba välja prinditud boarding pass, ei oleks ma pidanud üldse sabas ootama vaid oleksin kohe võinud väravasse minna. Palju õnne. Läksin turvakontrolli sappa. Teatavasti peab enne turvakontrolli läbimist hambapasta-, kreemi- jt. tuubid kilekotti panema. Selgus, et kilekotte ei jagatagi tasuta vaid neid saab masinast 1 euro eest. Jätsin kõik asjad turvaväravasse, võtsin ainult rahakoti kaasa ja läksin kilekotimasina manu, kus avastasin, et mul ei ole sularaha. Mingid punased krossid olid vaid. Naasin turvakontrolli ja ütlesin, et mul ei ole 1 eurot ja et kas ma ei saaks ilma kilekotita läbi. Paneksin tuubid lihtsalt lahtiselt kasti. Öeldi, et nii kahjuks ei saa. Tormasin vihast puhisedes lennujaama teise otsa, et sularaha automaadist võtta välja mõned täiesti mõttetud eurod. Rusikareegel on, et alati, kui rahaautomaadi juures on kiire, pusib sinu ees paar pensionäri, kes ei oska automaati käsitseda ja uimerdavad seal terve igaviku, nii ka nüüd. Vene vanapaar. Lõpuks läksin siis paberraha vahetama. Esimeses putkas, kus üritasin seda teha, öeldi, et kuna neil käivad kõik 1-euroseid tahtmas, on need otsas. Õnneks sain R-kioskist kohe kilekoti osta ja võtsin igaks juhuks kaks tükki, et enam kunagi sellist jama ei peaks läbi elama. Samal ajal oli kogu mu kraam koos mobiiltelefoniga endiselt turvaväravas ning just sel ajal kui ma mööda lennujaama 1 eurot taga ajasin, oli helistanud kaks korda Erni. Kolmandat korda helistas ta õnneks juba siis, kui läbi olin tulnud. Tahtis kontrollida, kas olen ikka õigeks ajaks lennujaama jõudnud ja kas lennuk ikka väljub õigel ajal. Ütlesin, et kilekott drives me crazy.
Lend sujus normaalselt, aga laskumine oli pilvkatte tõttu jõnksuline.
Reedest pühapäevani oli Briti kuninglikke pulmi võimatu vältida. Põhiteemaks oli, et nad suudlesid KAKS KORDA. Teine suudlus olevat olnud siiram ja kinnitanud nende tõelist ehtsat ja nunnut armastust. Pulmajärgsel hommikul ilmunud ajalehes The Independent oli Tracey Emini graafiline teos sellest TEISEST suudlusest. Emin on briti feministliku kunsti staar. Varem väga ühiskonnakriitiline, nüüd aga on niivõrd ühiskonda sulandunud, et hääletab konservatiivide poolt. Muide, olen vist juba 10 korda Londonis käinud, aga iial enne ei ole seal ainsatki suudlevat paarikest näinud. Sel nädalavahetusel oli neid hulgi. Ajalehed ennustavad abielude arvu tõusu Inglismaal.
Kuigi ma pole mingi rojalist, otsustasin siiski reedel ka ise kuningliku paari pulmahüsteeriasse sukelduda. Saabusime Buckinghami palee ette liiga hilja, sest kui varem olid seal miljonid inimesed, siis nüüd mindi juba laiali. Vast pool milli oligi ainult.



Rahvas chillis keset kahuritena mõjuvaid kaameraid ja prügi. Paljudel olid lipud ja lipukangast rõivad. Mõnedel naistel olid valged lilled juustes ja väikesed tüdrukud olid ehitud valgesse pruutkleiti.



Äkki avanes B palee rõduuks ja rahvas hakkas karjuma. Eriti kõvasti röökis üks noormees: please give us a wave! Selle asemel, et kuninglikku paari kaifida, pidime leppima ühe mustanahalise ja paari valge suvalise mehega, kes punase liniku minema viisid. Siililegi selge, et pidu oli läbi.

GIVE US A WAAAAAAAAAAVE!

NOTHING? NOTHING!!! NOTHING...

Tõeline fänn

Maskidega pildistamine

Hommikust sõime järgmistel päevadel Sohos, kus Erni end alguses silmnähtavalt ebamugavalt tundis. Ostsin sealt kaks piitsa oma orja jaoks. Hiljem, kui piitsasid mööblil testisin, hakkas E kartma, et teda ründan! Umbes nagu oleksin piitsad muretsenud eesmärgiga kõiki ettejuhtuvaid inimesi peksta! Õudne. E igatahes pidas vajalikuks mind hoiatada, et kui ma teda löön, lööb ta kohe vastu, sest ega tema mingi ori ole. Vastasin, et ta on uskumatult arg ja minust kummalisel arvamusel, kui kardab, et teda peksma hakkan. Kui ta ei kardaks, ei ajaks ta sellist ilmselget jama suust välja. Groteskne ja jube on kujutleda, et lähen lambist piitsaga kallale 60-aastasele kooliõpetajale, oma kauaaegsele heale sõbrale. Kuidas ta suudab minust seda üldse eeldada?
Laupäeval oli meil teatriõhtu, muusikal Legally Blond. Muuhulgas esines seal kaks koera!

Pühapäeval käisime V/A kunstimuuseumis ning selle naabruses teadusmuuseumis. Viimases pakkus Erni mulle millegipärast kohe varianti 360 kraadi lennustimulaatorit proovida. See on väike kinnine akendeta kabiin, kuhu sind rihmadega kinni pannakse ja siis sa oled mängult piloot ja kui tahad, võid 360 pöörelda või pea alaspidi lennata. Kuvar näitab maastikku, kõrgust maapinnast, kallet jne. Masin müriseb ka. Sõita saab kahekesi, aga kuna Erni loomulikult selliseid asju kunagi ei tee, läksin üksi. Keerlesin ja pöörlesin ikka päris korralikult. Umbes pool aega kihutasin pea alaspidi või küljeli. Tegin ka järske tõuse ja laskumisi. „Chakrad“ said hästi läbi raputatud, kuigi midagi siiski jäi veel puudu. Veits liiga puine värk oli.

Kui rõõmsa ja rahulolevana kabiinist väljusin, vahtis rahvas mind suurte silmadega. Erni ütles, et kõik olid imestanud, kes hull seal pöördesse läks ja üks noormees oli märkinud, et tema tahab selle naise nägu näha, kui ta välja tuleb. Ju ta arvas, et olen mingi ullike, kes ei oska lennukikange käsitseda ja sel põhjusel masina pööraseks ajas. Minge pekki, ma tegin seda tahtlikult, et oma adrekat üles saada! Erni korrutas, et „I am impressed“. Lõpuks jõudsime Juri Gagarini lennule pühendatud kosmonautikanäitusele, kus veetsime kogu ülejäänud aja. Nagu varem juba siin blogis märkisin, olen kosmoselennuks valmis, mida lisaks mu 28 cm läbimõõduga biitsepsile tõestas ka mu uhke lennustimulaatori etteaste.

Õhtul tuli telekast ajaloosaade, kus homost vanamees ütles, et inglased on kõige romantilisem rahvus maailmas ja et saksa kuningannad olid paksud ja koledad.

Esmaspäev möödus Tate Modernis ja veidi vähem aega ka Tate Britainis.

Tate Modernis oli hiina kunstnik Ai Weiwei päevalilleseemnete installatsioon. Selles on 100 000 käsitsi valmistatud seemet, kus igaüks erinev. Hetkel aga on kunstnik, väidetavalt sõnavabaduse eest hiina võimude poolt arreteeritud. Eesti kunstnikud tegid 17. aprillil Ai Weiwei toetuseks meeleavalduse Hiina saatkonna ees. Siis kuulsingi, et tal hetkel suur näitus Tate Modernis. Ai Weiwei oli lisaks seemnetele ka veebikaamerad üles seadnud ja nende kaudu sai temalt küsimusi küsida või siis tema küsimustele vastata. Erni hakkas muidugi kohe tõsise õpetajailmega vastama küsimusele, milline on kunsti roll tänapäeval. Ma ei suutnud seda jama välja kannatada ning asusin taustal pildistama ja lõustu tegema. Erni võttis seda huumorina, aga esimese katsetuse kustutas ära: „I can’t publish that!“. Tegutsesin teise katse ajal läbimõeldumalt. Liikusin korrapäraselt edasi tagasi jne. Enne kui E lootusetu näoga seda kustutada jõudis, vajutasin enter. E kahetses, et tema ainsa kuulsuseminuti ära rikkusin, ma seletasin, et Ai Weiewei pole mingi kuivik vaid kunstnik ja tahab midagi muud näha kui järjekordset etteaimatavat „nagu raamatust“ maha loetud teksti. Teine video ongi üles pandud.

Vaatamata mõnedele lahkhelidele saime siiski seekord Erniga hästi läbi ja tülisid ei tekkinud.
Tate Britainis vaatasime romantismi näitust, kus põhilisteks tegijateks Turner ja Constable.

Õhtul West-End’is muusikal Billy Eliot.Teisipäeva hommikul tõusin enne nelja, sest lennuk läks juba kell 7.30. Tallinnas selgus, et sooja on ainult 3 kraadi. Londonis kastanid juba õitsesid, aga Tallinnas on enamik puid alles raagus.

Kevad Londonis

Tallinnas - kunst ja intervjueerimine ema filmi jaoks

Teisipäeval intervjueerisin Tallinnas Rein Weberit, kes on geobioloog ja Feng Shui arhitekt. Õppinud on ta kunstiinstituudis ja hiljem Sorbonne ülikoolis Prantsusmaal. Minu ema tunneb ta intuitiivteaduste kooli kaudu, kus ema kunagi studeeris.

Vaata igaks juhuks ka: skeptik.ee.

Weber, kes ka ise hiljuti 70 sai, uuris kohe, kui saabusin, kui palju mäletan tema ja ta abikaasa kirjutatud raamatust „Õnne Feng Shui“. See on new agelik raamat intiimsuhetest, mille ema mulle jõuluks kinkis. Selgus, et peale piltide ei meenu mulle suurt ei midagi, kui siis vaid tõik, et swingerdamine on hea. Weber vaidles sellele vastu: tema swingerdamist siiski heaks ei kiida, kuna seal olevat liigselt meeste võimu, aga Weberi arvates peaks intiimsuhetes juhtiv pool olema naine. „Mehe ainus elueesmärk on teha naine õnnelikuks. Kui naine on õnnelik, on seda ka mees!“. Kohtumised mu emaga olevat Weberi sõnul alati väga võimsad, sest mu ema olevat ääretult tugeva energiaväljaga sensitiiv, kellel muide on väga ilusad tütred. ;)

Järgmisel päeval käisin EKKM’is „Welcome to Machine“ avamisel. Kunstnike kaval nipp oli lasta kunstipublikul suletud väravate taga pool tundi praadida. Nii tekkis mulje nagu kunstnikud oleksid superstaarid ja kunst maailma olulisim asi. Kasutan seda trikki tulevikus kindlasti. Näitus tundus hea, aga fännide tunglemises ei olnud seda võimalik eriti vaadata. Marco Laimre ja EKA fotoosakond siis selle taga.

Hiljem läksime sõpradega bussijaama, kus toimus kunstiürituse „Bussijaam heliseb“ aftekas. Olid bänd ja diskopall. Bändile elas kõige rohkem kaasa üks Narva siirduv tädi, kes tundus olevat tsipake pilves. Ta lehvitas bändile ja tantsis, naeratas ja alustas kõigiga vestlust. Kuulsin, et päeval olevat kahele kunstnikule bussijaamas politsei kutsutud. Üks oli katuselt reisijatele rätiga lehvitanud ning teine olevat jaamahoonesse installeerinud kohvri, kust inimhäälne „tikk-takk“ kostnud. Meediasse need juhtumid minu teada jõudnud ei ole.

Neljapäev oli Fatburneri päev, sest sain viimaks kätte 43 pudelit kõige kangemat Fatburnerit. Nimelt osalesin Fitnessi kampaanias, kus kutsuti üles Facebooki Fatburneri pilte saatma. Like’de arvu järgi võitsin 3. koha. Pildil oli Pirni koer Pipi, kes maia näoga Fatburnerit limpsib. Pilt on tehtud kevadel, nüüd sain selle ära kasutada.

Pirn koos kuulsa staarkoera Pipiga, kelle lemmikjook on Fatburner!

Õhtul käisime Ü ja ta sõbrannaga kinos vaatamas Kirjad Juuliale. Õhtuseks lõõgastuseks on see mõnus film: nii romantikat, huumorit kui seiklusi. Ü seletas, et meil olevat naiste õhtu. :)

Reedel oli kohutav torm. Tuul pidi mind pikali puhuma. Külm oli ka ja kütma hakati alles laupäeval. Käisin sugulaste pool Kivimäel tädi intervjueerimas, ikka ema filmi jaoks. Elan juba 5 aastat poole kohaga Tallinnas, aga alles nüüd jõudsin sugulastele külla. Uudiseks oli, et neil on nüüd ühe maja asemel kaks.

Tädi meenutas intervjuus Peedul kirjanike suvemajas veedetud lapsepõlve ja klaaris üht arusaamatust, mis puudutab Jaan Krossi mälestusteraamatus „Kallid kaasteelised“ esinevat nendingut. Nimelt olevat Krossi sõnul mu tädi ja ema lastena kiusu pärast Erni Hiire akna all ta luuletusi, tol ajal keelatud lektüüri, deklameerinud. Tädi ütles, et nemad seda ei teadnud ja deklameerisid seepärast, et neile meeldis Noor-Eesti luule ja mitte Hiire kiusamiseks. Ühtlasi sain teada, et mu ema ja tema parim sõber Inger Kraav olevat kooliajal plaaninud Tori Põrgu põgeneda, et seal otsekui metsinimesed koopas elada. Asjade kokku otsimise tuhinas olevat vanaisa suur talvekasukas juba aeda viidud ning selle saatusliku vea tõttu plaan nurjuski: vanemad said asjast teada.

Laupäeval käisime Ü ja L-ga Paldiskis meie ühise tuttava ajakirjaniku Arni sünnipäeval. Arnit tunnen blogi kaudu: jälgime üksteist. Meie kohale saabudes olid pidulised jalutamas, aga uks lahti ja muusika mängis. Nii ootasime umbes tund aega, kuni saabus kirev seltskond koos kolmejalgse koeraga. Tutvustamisvoorus selgus, et enamik külalistest peab blogi. Üht blogi olin ka mina juba lugenud: Tsitronkollane. Hiljem koduteel üritasin sõnastada, mille poolest sealne seltskond eriline oli, aga ei suutnud, kuid L ütles minu rõõmuks, et ta teab, mida mõtlen. J

Tallinnas veedetud aeg oli jälle nii intensiivne, et pani mõlgutama mõtteid, mis oleks, kui koliks ikka päriselt pealinna. Tartus pole mul juba aastaid midagi teha, pealegi on mitmed mu suhted tartlastega lõppenud fiaskoga. Põhjused seal elamiseks on hetkel abikaasa, ilus mugav kodu ja armastus Lõuna-Eesti vastu. Kui abikaasa ja ilus mugav kodu Tallinna tuleksid, saaks ehk armastusest Lõuna-Eesti vastu ka üle.

Tartuff

Pole kahtlust, et olen filmifriik. Igal Tartuffil käin kohal. Sel aastal oli eriti hea, sest ilmad olid soojad ning filmivalik minu maitsele parim. Ka telgis toimus seekord erutavaid sündmusi. Lisaks jõin rohkem kohvi, kui kogu eelneva elu jooksul kokku.

Esmaspäeval käisime Sveni ja K.T-ga vaatamas kaht filmi raekoja platsil. Kuigi saabusime ca 20 min varem, olid peaaegu kõik 1000 kohta hõivatud ja kiiruga istusime sinna, kuhu saime. Filmid „Paha pere“ ja Mina olen armastus olid mõlemad head, aga nii erinevad, et nende võrdlemine oli võimatu. Viimane film oli kirjelduse järgi lausa meistriteos, millest nii mõnigi stseen pidavat minema filmiklassikasse. Ilmselt olid mul tänu eelmainitud tekstile ootused liiga kõrgeks kasvanud. Filmikaadrite kompositsioon oli tõesti klassikaline ja vastas kuldlõikele, näitlejate töö oli ka tasemel, aga seda n-ö õiget tunnet, mis valdab tõelise žedöövri nägemisel, mul ei tekkinudki. Tunnet, et kõik on paigas, midagi ei saa ära võtta ega juurde panna ei sisuliselt ega vormiliselt. Siivsalt abstraktne seksistseen lillelisel aasal tekitas pigem allergiat. Esiteks teab igaüks, kes on üritanud, kui ebamugav on looduses seksida. Lisaks kõrrelistele ning ämblikele ründavad ka parmud, sääsed ja mis kõige hullem, puugid. Teiseks olid suudlused liiga ebafilmilikud. Ma tean küll, et eesmärk oli näidata kirge, aga kamoon nagu: miks kõik muu oli ebaloomulikult kunstipärane ja stiilipuhas, aga suudlused ainsana loomulikud nagu päris?

Teisipäeval kuulasin Pauligi kohvitelgis Mihhail Lotmani mõtisklusi perekonnast eri kultuurides ning jäin rahule: huvitav ettekanne vabas vormis. Lotman ei tundunud olevat kinni mingites patriarhaalsetes traditsioonides.

Pärast Lotmanni läksin Ateenasse vaatama dokki Unustatud naine,mis jutustas India leskede varjupaikadest. Keskus oli rahvast puupüsti täis ja kuigi saabusin 15 min varem, ei saanudki paremat kohta kui kõige ees vasakul ääres. Sealt oli üsna võimatu filmi jälgida: ekraan oli liiga suure nurga all. Igaks juhuks ma siiski ära ei läinud ja hästi tegin, sest varsti sain koha ette keskele ning vaatasin filmi lamades. Nurgas istusin ühe hallide lokkide ja kahe kilekotiga vanaproua kõrval. Enne filmi oli multikas „Tulerõngas“, kus näidati kahemõttelisi kujundeid: nagu oleksid suguelundid, aga mine tea ka… Sel ajal vanatädi ohkis ja puhkis, kattis silmad kinni, raputas pead ja vaatas maha, ise pobises: oehh, no küll on igav! Kui film algas, proua rahunes, aga eriti kurbades kohtades jälle hakkas ohkima. Tema ähkimine kostis minuni isegi pärast kohavahetust. Kui filmist rääkida, siis „Unustatud naine“ oli vist selle Tartuffi parim dokk. Kuna selle filmi autor on fotograaf, on film väga esteetiline. Kõik on valguse ja varjudega paigas. Mitte, et ma üldistavalt arvaksin, et kõik fotograafid ülimat ilumeelt evivad, aga „Unustatud naise“ puhul küll.

Vahepeal kuulasin telgis Erkki Otsmanni, kes laulis prantsuse šansoone. Laulu ajal tundis ta mind ära ja hõikas: „Tere, Fideelia!“ mis oli nii vahva.

Kell 22 ühinesin K.T ja tema kahe sõbraga, et vaadata filmi Mikmakid. Oma üllatuseks avastasin, et K.T tunneb minu EKA-aegset legendaarset noort filosoofiaõppejõudu Leo Luksi, keda varem olin ainult loenguid ja seminare pidamas näinud. Kasutan juhust, et mainida: omal ajal sain mõlemad filosoofiaesseed A-d ning üks neist ilmus esseede kogumikus „Filosoofiakunst“. Leo mind muidugi nägupidi ei teadnud, sest tal on palju tudengeid. Niisiis olin täiega Leo oivik ja see tundus mulle naljakas, istudes tema ja ta sõpradega kohvikulaua taga ning lobisedes maast ja ilmast. Filmi me sealt eriti ei näinudki.

Kolmapäeva hommikul tundus mulle, et võiks kedagi veel Tartuffile meelitada. Paraku see aga ei õnnestunud. Kõigil oli tähtsamaid asjatoimetusi. Sven ka läks tööle. Ega ma eriti kurvastanudki, sest filme saab ka üksi vaadata. Esmalt tungisin Ateenasse vaatama dokki „Linda ja Ali“. Kordus sama, mis eelmisel päeval: paljud jäid ukse taha, istuti põrandal ja mina sain taas platsi esiritta, vaadates filmi nii, et kael kange. Dokk oli kannatusi väärt. Pärast tekkis kohvi ja saiakese isu. Panin endale raeplatsile koha tund aega varem kinni ja pool tundi seisin Pauligi telgis tasuta kohvi sabas. Saiakeste eest tuli natuke maksta, aga see tasus ära. Kui tasuta kohvi ja saiakesega oma koha poole rühkisin, üllatusin, sest kohtasin Peepu, K.T-d ja veel kaht naist koos. Eriti hea on peale seda, kui oled näinud hommik otsa vaeva endale kaaslaste otsimisega avastada, et su sõbrad on kambaga üritusele tulnud, sind kaasa kutsumata. Hakkasin lausa mõtlema, mis mul küll viga on, et keegi minuga filme vaadata ei taha. Lõpuks järeldasin, et pole mul häda midagi, aga ilmselt arvavad kõik, et niikuinii on mul palju sõpru, kellega hängida, tuntud „shokikunstnik“, arvamusliider ja naturist nagu ma olen.

Igatahes oli minul ainsana normaalne vaateplats. Teised läksid pettunult koju, kuna nad olid saabunud lootusetult hilja ning neil polnud kedagi, kes oleks kohti hoidnud. Oma kohvi, saia, vihmakeebi, teki ja prillidega seal uhkes üksinduses tundsin nagu oleksin teistest omavanustest noorem, pühendunud filmifriik, kes võtab Tartuffi liiga tõsiselt nagu muud teha poleks. Vaatasin filmi Adam. See Adam oli aspergeri all kannatav noormees. Päris kobe romantiline film.

Neljapäeval kell viis istusime K.T-ga Pauligi kohvitelgis, kõrvad kikkis, sest algamas oli soorollide teemaline ümarlaud. Korraga lähenes mulle ümarlaua organiseerija Kari Käsper ja ütles tõsise näoga, et tal on mulle suur palve. Teadsin, et midagi head sealt ei tule. Selgus, et Olavi Ruitlane oli unustanud vestlusringi ilmuda ja mina olevat ainus, kes teda asendada võiks. Lisaks mulle oli veel Barbi Pilvre ning veel kaks inimest. Kell oli juba viis ning kohe pidi üritus algama, rahvas niheles ja ootas… ma ütlesin jaa. Ega see nii hirmus polnudki, sest tegelen soorollidega oma loomingus ning kuigi ma nähtavasti oleksin ettevalmistuse korral sujuvamalt rääkinud, tulin ikka üsna hästi toime. Küsimustevoorus esitas üks vanem daam kurjalt mingi küsimuse, millest ma halligi aru ei saanud ja kuna ma ei oska ümmargust juttu ajada, vastasid minu asemel teised ning siis küsis midagi üks pika habemega taat, kelle jutust tabasin vaid selle, et eesti keeles grammatiline sugu puudub, millest sain ka kinni haarata. Kuigi otseselt grammatilist sugu meil pole, on seksistlikud suhtumised keeles ikka täiesti olemas ütluste, vanasõnade ja uskumuste näol. Kasvõi komme abiellumisel mehe perekonnanimi võtta ning see ka lastele anda, näitab, et ühiskond on tasakaalust väljas. Üht sugu peetakse tähtsamaks. Nimi on identiteediküsimus.

Ateenas oli dokk Oma juurte jälil, mis näitas lesbipaari teismelise lapse eneseotsinguid. Jälle oli saal rahvast täis. Film oli hea. Lesbid olid juudi rahvusest, tütar aga mustnahaline. Järgnes raeplatsi mängukas Haridus, mis oli super. Noore neiu eneseotsingud 60te Inglismaal. Dilemma kas abielu rikka ja haritud mehega või kõrghariduse omandamine, mis Inglismaal on alati väga igav ja üksluine protsess olnud. Vaatasin seda esireast kivi pealt, peaaegu maast. Nimelt panin küll endale tund aega varem tooli kinni, naastes aga oli keegi mu koha ikka oma ridikülidega okupeerinud. Mulle öeldi, et enne mind oli tool juba võetud, aga korraldajad olid kotid ära võtnud, siis olin mina sinna oma vihmakeebi pannud, misjärel kotiomanikud olid tagasi tulnud ja tooli uuesti kasutusse võtnud.

Viimane film oli kuulus 1974. aasta Emmanuelle. Selle juhatas sisse karismaatiline TÜ psühholoogiaõppejõud Toivo Aavik. Plats kihas. Rullnokkade kontsentratsioon oli kõrgem kui muidu. Mulle meeldis seda filmi vaadata suurelt linalt, kuna eelnevalt olin seda näinud netist alla laadituna. Mis puutub sisusse, siis on tänapäeval muidugi mõeldamatu, et naine seksiks lennukis juhuslike võõraste meestega ilma kondoomita või et ta laseks end korduvalt erinevatel räpastel higistel tüüpidel vägistada, sest mingi vanamees, väidetavalt erootikageenius, ütleb, et ainult nii jõuab naine täiusliku seksuaalse vabanemiseni. Oli ka ilusamaid stseene. Kokkuvõttes olen rahul, et filmiklassikat korralikult ja suurelt lõpuks näha õnnestus.

Reede oli minu jaoks viimane Tartuffipäev, sest laupäeval siirdusin kesk-eestisse pulmi filmima. Olime jälle Sveniga, hiljem ühinesid Peep ja K.T. Alustasime juba kell viis Ateenas dokiga „Monica ja David“. See on lugu downitõbiste abiellumisest. Õnneks oli saal seekord mõõdukalt täis ja vabu kohti leidus päris mitu. Hea film oli. Kell 19 tuli kohe teine dokk otsa: Kadunud pojad. Inimene oli oma perekonnast filmi teinud. Filmi tegija oli sündinud poisina, aga suureks saanuna end naiseks muutnud. Tema teine vend oli homo ning kolmas, kasuvend, oli õnnetuse tagajärjel hulluks läinud. Huvitav film. Raeplatsil oli kõigepealt film „Patric 1,5“. See jutustas homopaarist, kes lapsendab 15-aastase kriminaalse minevikuga poisi. Mu ema tuttavad Jehoova tunnistajad olid pahaaimamatult perega filmi vaatama ilmunud. Mees pööras pea kogu aeg kõrvale, kui homosid suudlemas näitas ja oma tütrele ütlesid nad „kahtlaste“ stseenide ajal, et vaata, kui ilusad tuled seal on! Film oli tegelikult hästi süütu ja nunnu, peaaegu nagu lastekas, mida ei saa väita sellele järgnenud Lars von Trieri Antikristuse kohta. Mul oli hea meel, et usklik perekond enne koju läks. Meie seltskonnale igatahes Antikristus hullult meeldis. Selle filmi ajal mul tekkis tunne, et kõik on paigas, nii vorm kui sisu. Uskumatu, et tänapäeval suudab filmikunst veel kedagi üllatada. Räägitakse ju kunstide ja autori surmast. Lisaks muudele emotsioonidele tundsin kahjurõõmu, et nagu vastuseks tuhandetele filmidele, kus mehed publiku heakskiidul naiste kallal vägivallatsevad, loodi film, kus olgugi, et mees naise viimaks tapab, piinab naine meest halastamatult ja kaua. Ta vägistab meest ning peksab mehe suguelundid sodiks, kuni peenisest hakkab sperma asemel verd voolama. Naine ei anna ka endale armu: ta lõikab oma kliitori maha. Loodus nende ümber on vaenulik ja nii ongi. Kuigi laskusin detailide kirjeldamisse, ei tasu arvata, et tegu on labase vägivallafilmiga. Kõik tegevused ja objektid filmis sümboliseerivad olulisi nähtusi nagu hirm, lein, mehe- ja naiseroll jne. Seda peab ise nägema.

Filmi lõpus hüüdis Sven „Juhuuu!“ kuid keegi ei ühinenud temaga. Paljud olid ammu platsilt lahkunud. Kodus on ikka turvalisem.